Aivo Vilo süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja 4. märtsi 2025. a otsus
Apellant
Süüdistatava kaitsja Janek Valdma
Süüdistatav
Aivo Vilo, isikukood 38101040327, ülejäänud isikuandmed maakohtu otsuses, tlk 136
Kaitsja
Kristjan Lee
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja 4. märtsi 2025. a otsus muutmata.
2.Jätta Aivo Vilo kaitsja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Esitatud süüdistus.
1.A. Vilole esitati süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi, sest ta lõi 24. juunil 2023. a kella 02.20 paiku XXX lähedal M.E-d käega ühe korra näo piirkonda. M.E kukkus selili maha, kaotas teadvuse ning A. Vilo lõi seejärel M.E-d jalaga ühe korra keha piirkonda. A. Vilo põhjustas M.E-le füüsilist valu ja vähem kui 4 nädalaga paranevad tervisekahjustused - paremale otsmiku piirkonda muhu, nahamarrastuse ja peaaju vapustuse. Maakohtu otsus (vaidlustatud osas).
2.Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja 4. märtsi 2025. a otsusega tunnistati A. Vilo KarS § 121 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 200 päevamäära arvestusega, et ühe päevamäära suurus on 21,80 eurot. Mõistetud karistusest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha 1 päev eelvangistust, mis teisendati rahalise karistuse 3 päevamääraks. Kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi rahaline karistus 197 päevamäära ulatuses, mis on 4294,60 eurot. Kooskõlas KarS § 73 lg 1 ja 3 jäeti mõistetud ja kandmisele kuuluv karistus täielikult kohaldamata tingimusel, et A. Vilo ei pane 1 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. A. Vilo katseaeg hakkas KarS § 78 p 1 järgi kulgema kohtuotsuse kuulutamisest 4. märtsil 2025. a. Kannatanu M.E tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes rahuldati osaliselt ning A. Vilolt mõisteti M.E kasuks välja 110,20 eurot varalise ning 400 eurot mittevaralise kahju katteks. Lisaks mõisteti A. Vilolt välja rahuldatud kahjunõuete summadelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täieliku täitmiseni, sh arvestati, et kohtuotsuse kuulutamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 34,75 eurot. 2.1 Kohus määras kindlaks ja mõistis välja ka menetluskulud. A. Vilolt mõisteti M.E kasuks välja kannatanu õigusabikulud 225 eurot ning samuti menetluskuludelt arvestatud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. M.E enda kanda jäeti tema põhjendatud õigusabikulu summas 622,50 eurot. A. Vilolt mõisteti Eesti Vabariigi kasuks välja sundraha ja menetluskulud summas 2626,90 eurot.
3.Maakohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 3.1 Enamik süüdistuses sisalduvaid faktilisi asjaolusid on tõendatud. 3.1.1 L ja K andsid ütlusi, et A. Vilo lõi M.E-d näkku ning viimane kukkus saadud löögist kohe selili maha. M.E sai kukkudes tervisekahjustusi, kuid kõik need, mis on ära toodud süüdistuses, tõendatud pole. Asjaolu, et M.E-l oleks olnud otsmiku piirkonnas muhk, ei kinnita ükski tõend. Ülejäänud süüdistuses kajastatud tervisekahjustused on kirjalikes tõendites fikseeritud ning ekspert kinnitas, et nende paranemine kestab tavaliselt kuni 4 nädalat. M.E-l tuvastatud tervisekahjustused tekitas A. Vilo, sest kannatanu sai viga A. Vilo löögi tõttu maha kukkudes. 3.1.2 A. Vilo ütlused selle kohta, et ta ei löönud maha kukkunud M.E-d jalaga, on vastuolus seda pealt näinud tunnistajate U ja D ütlustega. Süüdistatava ütlused on seega ebausaldusväärsed ja neid pole võimalik asja lahendamisel arvestada. Tunnistaja U ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks see, et tunnistaja ei tundnud kaitsja esitatud aerofotol ära oma kodupaika. Kui inimene näeb elus esimest korda aerofotot, ei pruugi isegi oma kodu ümbrus talle tuttav näida. Vaatamata sellele, et U ja D on M.E naabrid, pole neil põhjust anda valeütlusi A. Vilo kohta, keda nad varem ei tundnudki. Mõningased erisused tunnistajate ütlustes räägivad pigem selle poolt, et nad räägivad seda, mida mäletavad, mitte pole ütlusi eelnevalt kooskõlastanud. Tunnistaja D ütluste usaldusväärsust kinnitab kooskõlas KrMS § 66 lg 21 p 2 politseinikust tunnistaja A, kelle sõnul rääkis ratastoolis mees (D) talle juhtunust kohe pärast sündmust. 3.2 A. Vilo täitis oma teoga KarS § 121 lg 1 objektiivse teokoosseisu, kuid süüdistuse mahtu tuleb vähendada.
3.2.1 Kriminaalasjas on tõendatud, et A. Vilo lõi M.E-d ja põhjustas viimasele tervisekahjustusi: nahamarrastuse ja peaaju vapustuse. 3.2.2 Süüdistuse väide, et kannatanul oli lisaks nahamarrastusele pea paremas piirkonnas ka muhk, on tõendamata. Lisaks pole kriminaalasjas tõendatud, et A. Vilo jalalöök põhjustas M.E-le valu. Löögi hetkel oli kannatanu teadvuseta, M.E ei kurtnud valu üle kehapiirkonnas ehk seal, kus A. Vilo jalalöök teda tabas, hiljemgi. Mitte mingisuguseid nähtavaid vigastusi kannatanu kehalt ei leitud. Tunnistajad U ja D ütlesid, et A. Vilo jalalöök väga tugev ei olnud. 3.3 A. Vilo täitis oma teoga KarS § 121 lg 1 subjektiivse teokoosseisu. Süüdistatav kinnitas, et ta lõi kannatanut käega ühe korra. Järelikult A. Vilo sai aru ning pidi vähemalt möönma, et ta võib M.E-d näkku lüües põhjustada talle kehavigastuse. A. Vilo kinnitas, et ta sai enne kannatanu löömist aru, et too on silmnähtavalt purjus. Järelikult pidi süüdistatav mõistma sedagi, et joobes inimene võib löögist kukkuda. Lisaks võib üldise elukogemuse kohaselt näkku löömise (sh lahtise käega) tüüptagajärjeks olla näo- ja peavigastused ning valu peapiirkonnas. Teadaolevalt asuvad inimese peas ka tasakaaluelundid, seega võib inimene kukkuda ka ühest löögist pähe ja saada peapõrutuse. 3.4 A. Vilo teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole. Süüdistatava ütlused, et M.E lõi teda ootamatult selja tagant vastu kukalt ning ta lõi kannatanut näkku enda kaitseks, ei ole usaldusväärsed, sest need on vastuolus tunnistajate ütlustega. Tunnistajate L, K, D ja U kirjeldus löömisele eelnenud situatsiooni kohta on sootuks teine. Samuti ei nähtu tunnistajate ütlustest asjaolu, mida kirjeldab süüdistatav – et M.E ründas teda. Ründe puudumise tõttu ei ole põhjust rääkida ka hädakaitsest KarS § 28 lg 1 mõttes. 3.5 M.E tsiviilhagis esitatud nõue, mis puudutab laevapiletite kallinemisega tekkinud kahju hüvitamist, tuleb rahuldada. Kannatanu nõuab süüdistatavalt varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Varaline kahju seisneb mh laevapiletite kallinemises 110,20 euro võrra. Soome Vabariigis elaval M.E-l olid ostetud laevapiletid koju suunduvale laevale pühapäevaks, 25. juuniks 2023. a. Kuna M.E pidi esitama süüteoteate ning see ei olnud pühapäevase päeva tõttu temast mitteolenevatel põhjustel võimalik, pidi ta muutma väljumiskuupäeva. Esimene võimalus süüteoteate esitamiseks oli 26. juuni 2023. a hommikul Haapsalu politseijaoskonnas ning kannatanu muutis laevapiletitel väljumiskuupäeva nii, et ta läks 26. juunil 2023. a kell 13.00 väljuvale laevale. Muudatuse tegemise järgselt maksid laevapiletid kahele inimesele 110,20 eurot rohkem kui varem. See kahju tuleb süüdistataval kooskõlas VÕS §-de 128 lg 3, 1043, 1045 lg 1 ja 136 lg 1 hüvitada vaatamata asjaolule, et A. Vilo kaitsja sõnul võinuks M.E avalduse esitada ka elektrooniliselt. See väide ei ole põhjendatud, sest pärast süüteoteate esitamist teostati politseijaoskonnas M.E osavõtul tervisekahjustuste fikseerimiseks tema ülevaatus. Kaitsja apellatsioon.
4.Pärnu Maakohtu otsuse vaidlustas A. Vilo kaitsja, kes taotleb maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeks mõistmist talle KarS § 121 lg 1 järgi esitatud
süüdistuses. Alternatiivselt palub apellant tühistada maakohtu otsus osas, millega A. Vilolt mõisteti M.E kasuks välja laevapiletite kallinemise tõttu tekitatud varaline kahju 110,20 eurot. Kaitsja argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.
5.Maakohtu väide, et kannatanu kaotas süüdistatava löögi tagajärjel teadvuse, ei põhine tõenditel. Tunnistaja L nägi küll kannatanu löömist ja kukkumist ning seda, kuidas M.E lamas maas, kuid tunnistaja ei öelnud, et kannatanu kukkus löögi tugevuse tõttu ja/või kaotas teadvuse. Kiirabikaardil põhjendatud seost kukkumise ja teadvusekaotuse vahel välja ei tooda. Anamnees ei puutu asjasse, sest selles on kajastatud pealtnägijate, mitte kannatanu läbi vaadanud kiirabitöötajate hinnang M.E seisundile. Samas tõendab kiirabikaart, et tõsist neuroloogilist kahjustust või tõendatud teadvusekaotust kannatanul ei olnud. Seda kinnitab ka fakt, et M.E lubati järgmisel päeval koju ning talle ei tehtud ettekirjutusi järgida ravirežiimi – püsida pigem pikali asendis - mida üldjuhul teadvusekaotuse põhjustanud traumade puhul soovitatakse. M.E lubati koju kohe pärast seda, kui ta oli ennast kaineks maganud.
6.Eksperdi arvamusele osas, mis puudutab kannatanu teadvusekaotust ja peaajuvapustust, tugineda ei saa. Eksperdi käsutuses olid lähteandmed, mis kajastasid vahendatud teavet (kiirabikaart), mida pealegi ei ole meditsiiniliselt kontrollitud – kannatanu neuroloogilise läbivaatuse kohta andmeid pole. Ekspert kannatanut vahetult läbi vaadanud ei ole.
7.Raske, üle 2,5 promillise joobega võib kaasneda teadvusekaotus, hingamisraskused ja eluohtlik seisund ning tunnistajad võisid M.E joobest tingitud kehalisi muutusi ekslikult tõlgendada teadvusekaotusena. Kiirabikaardil ja meditsiinidokumentides toodud viited kannatanu segasusseisundile on tingitud alkoholijoobest, mitte süüdistatava löögist.
8.M.E oli sündmuse toimumise ajal raskes alkoholijoobes – kannatanu joobeaste oli 2,66 promilli. Meditsiiniliselt ja eluliselt on üldteada, et sellises joobes inimesel on häiritud tasakaal, koordinatsioon ja kukkumist vältida aitavad refleksid. Pealegi pole eluliselt usutav, et inimene kukub tikksirgelt maha ühe mõõduka, lahtise käega antud löögi tagajärjel. Süüdistatava antud lahtise käega löök ei olnud iseseisvalt piisav selleks, et kannatanu kukuks. Kukkumise põhjustas löögi ja M.E riskikäitumise koosmõju, sest kannatanu välistas alkoholi juues ise oma normaalse kehamotoorika. Tikksirgelt kuklaga maha kukkumine oli tingitud kannatanu alkoholijoobest. Kuivõrd inimesele saab ette heita vaid sellist tagajärge, mida ta kas soovis, pidi ette nägema või sai ette näha, ei ole põhjust rääkida A. Vilo vastutusest.
9.Maakohtu järeldus, et kannatanu ei löönud A. Vilot esimesena, põhineb valesti hinnatud tõenditel. Kui vaadata tunnistajate ütlusi, siis on ilmne, et mitte keegi neist ei jälginud sündmuse algust ning need ei lükka süüdistatava ütlusi ümber. Tunnistajate ütlustest nähtub seegi, et neil oli piiratud vaateväli ning nende tähelepanu ei püsinud süüdistataval ja kannatanul. Kokkuvõtlikult olid tunnistajate ütlused katkendlikud ja ebatäpsed. A. Vilo ütlused selle kohta, et ta tundis lööki kuklasse ning reageeris sellele automaatselt, on järjepidevad ja eluliselt usutavad.
10.Maakohtu seisukoht, et A. Vilo peab kandma laevapiletite ümbervahetamisega seotud kulu, ei ole põhjendatud. J. M.E oleks saanud süüteoteate esitada elektrooniliselt või kirjalikult, tema füüsiline kohalolek vajalik ei olnud. Menetluse edasine käik ringkonnakohtus.
11.KrMS § 322 lg 3 sätestatud tähtaja jooksul laekus kirjalik seisukoht prokurörilt. Ringkonnakohus võttis kaitsja apellatsiooni menetlusse ning määras, et see tuleb lahendada kirjalikus menetluses.
12.E-toimikus registreeriti 7. mail 2025. a menetlusdokument nr 45s – jõustumismärkega Pärnu Maakohtu 21. aprilli 2025. a määrus, millega maakohus otsustas tunnistaja D kulude hüvitamise. Prokuratuuri seisukoht.
13.Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Apellant tugineb paljuski A. Vilo ütlustele, kuid tõendeid kogumis hinnanud maakohus leidis, et süüdistatava versioonile tugineda ei või. Kaitsja keskendub apellatsioonis kannatanu teadvusekaole, kuid seda A. Vilole ette heidetud pole. Maakohus on jälgitavalt põhjendanud, miks tuleb M.El tuvastatud tervisekahjustused – nahamarrastus ja peaajuvapustus – omistada A. Vilole. Maakohtu hinnang tõenditele on veatu. Süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ning tunnistajate omad usaldusväärsed. Apellandi väide, et keegi tunnistajatest sündmuse algust pealt ei näinud, on eksitav – kõik kinnitasid, et M.E ei saanud süüdistatavat ootamatult selja tagant lüüa. Kaitsja väited selle kohta, mis toimus pärast kannatanu kukkumist, pole asjakohased, kuna maakohus leidis, et süüdistatava antud jalalöök kuriteokoosseisu ei täida. Ringkonnakohtu seisukoht.
14.Kolleegium jätab vaidlustatud otsuse muutmata ja A. Vilo kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Maakohtu argumente kordamata märgib ringkonnakohus kooskõlas KrMS § 324 lg 3 p-ga 1 järgmist.
15.Apellant ei vaidlusta maakohtu järeldust, et A. Vilo lõi M.E-le lahtise käega näkku, kuid kaitsja ei nõustu maakohtu tõdemusega, et M.E kaotas süüdistatava käelöögist teadvuse. Ringkonnakohus mõistab maakohtu otsust lugedes kohtu arutluskäiku siiski nii, et teadvusekadu oli süüdistatava käelöögist tingitud kukkumise tagajärg.
16.Edasi vaidlustab apellant maakohtu järelduse, mis puudutab ajuvapustust. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröriga, et kaitsja keskendumine kannatanu teadvusetusseisundile ei puutu asjasse. Apellandi väidet tuleb vaadata koos ülejäänud apellatsiooniväidetega ning nendest nähtub, et lisaks ei nõustu apellant eksperdi arvamusega (ja selle tõendina kasutamisega), rõhutab paralleelselt kannatanu tugevat alkoholijoovet, neuroloogilise leiu puudumist ja sedagi, et M.E lubati pärast haiglas kaineks magamist eriliste ettekirjutusteta koju. Järelikult proovib kaitsja väita, et kukkumisest tingitud teadvusetusseisundi puudumine on üks tegur, mis räägib selle kasuks, et tugevas alkoholijoobes olnud kannatanul ajuvapustust võib-olla ei tekkinudki.1 Sellega kolleegium ei nõustu.
17.Kaitsja heidab ette, et eksperdi arvamus põhineb vahendatud infol, mitte eksperdi isiklikul vaatlusel.
vt apellatsiooni p 4 koos alapunktidega.
18.Vastab tõele, et ekspertiisiakti nr 24E-AOI00188-01 päises toodud andmete kohaselt 2 on käsiloleval juhul tegu kitsalt vahendatud andmetel ehk meditsiiniliste dokumentide põhjal tehtud ekspertiisiga. Ringkonnakohtu hinnangul ei tarvitse olla vale seisukoht, et teatud juhtudel võibki eksperdi arvamuse tõendiväärtust mõjutada see, kui ekspertiisi tehes tuginetakse ainult vahendatud andmetele. Kahtlemata võiks suuremate raskusteta kahtluse alla seada sellises kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis sisalduvat arvamust, mis on antud ekspertiisialust nägemata. Samas tulebki teatud juhtudel isiku vaimset seisundit hinnata ilma temata, postuumselt (nt pärimisvaidlused tsiviilõiguses). Kuna ei kehtiv seadus ega kohtupraktika ei näe ette, et ainult vahendatud andmetele toetuv ekspertiis on tõendina vähem väärtuslik või suisa kõlbmatu, tuleks sellise info alusel tehtud eksperdi arvamust vaidlustada soovival menetlusosalisel selgelt ära näidata, mis jäi vajaka. Näiteks miks pole ainult vahendatud lähteandmete alusel tehtud ekspertiis terviklik või kas on põhjust öelda, et tervisekahjustuse kohta esitatud meditsiini- ja muud dokumendid pole objektiivsed, nendes talletatud andmed on poolikud ja/või ei ole muul põhjusel usaldusväärsed jpm. Mõistagi ei tohi kahtlused jääda paljasõnaliseks ja siin nendib kolleegium, et nõutava kvaliteediga argumente apellatsioonis ei ole. Viimaks ei saa märkimata jätta, et käsilolevas kaasuses mängib rolli ka tõsiasi, et ajutise iseloomuga terviseseisundi korral – milleks on ka mööduv teadvusekadu - ei ole vahetu kokkupuude eksperdi ja kannatanu vahel reegeljuhtumil objektiivselt võimalikki.
19.Apellandi arvates ei võinud ekspert ekspertiisi tehes kannatanu teadvusetusseisundi osas tugineda kiirabikaardil sisalduvatele lähteandmetele, sest need on vahendatud ja koosnevad sündmuskohal olnud kolmandate isikute vaatluspõhistest teadmistest. Lisaks ei põhine eksperdi seisukoht objektiivsel meditsiinilisel dokumendil, mis oleks mõõtnud ja kinnitanud teadvusekadu või kukkumise täpset olemust.
20.Kiirabikaarti, millele kaitsja tugineb, tõendina asjas esitatud ei ole. Samas on sellele kantud andmeid refereerinud nii ekspert kui ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla SA haigusjuhtumi nr 2306240271 dokumenteerinud erakorralise meditsiini õde.3 Viidatud tõenditest nähtub, et kannatanu teadvusseisundit kontrollinud kiirabi fikseeris M.E teadvusekaotuse ulatuseks Glasgow koomaskaalal 8 palli. Järelikult ei tuginenud kiirabitöötajad kannatanu teadvusetuse osas pealtnägijate ütlustele, vaid see tähelepanek talletati kiirabikaardile pärast kannatanu vahetut läbivaatust kiirabitöötajate poolt. Põhjendust, miks nad polnud pädevad M.E teadvusseisundile hinnangut andma ning mis tingib Glasgow koomaskaala kasutamise võimaliku ebausaldusväärsuse, apellatsioonist ei leia. Kannatanu joove oli kiirabibrigaadile teada ning puudub igasugune alus eeldada, et konkreetne brigaad polnud varem kunagi tugevas alkoholijoobes patsientidega kokku puutunud ning see tingis Glasgow koomaskaala väärkasutuse.
21.Ekspert sedastas ekspertiisiakti p-s 1, et M.E-l diagnoositi 24. juunil 2023. a meditsiiniasutuses peaajuvapustus. Eksperdiarvamuse põhjenduses viitab ekspert, et selliseks diagnoosiks andis ilmselt põhjust esmane objektiivne leid ehk kiirabibrigaadi poolt fikseeritud teadvusseisund Glasgow koomaskaala järgi.4 Eksperdi arvamust vastustav kaitsja on seisukohal, et see järeldus pole õige, sest muid peaajuvapustusele viitavaid objektiivseid leide
tlk 41. tlk 29-30pö, 41-42.
tlk 45.
kannatanu meditsiinilisel läbivaatusel ei tuvastatud. Toodu põhjal leiab apellant, et järelikult oli teadvusseisundi kadu tingitud M.E alkoholijoobest. Ringkonnakohus nendib uuesti, et kannatanu joove oli temaga kokku puutunud meditsiinitöötajatele ja ekspertiisi teinud eksperdile teada. Sellest järeldab kolleegium, et erinevalt kaitsjast nood alkoholipruukimist alkoholi teadvuskaoga ei seosta. Eksperdi arvamuse selgitamiseks olnuks paslik kutsuda ekspert kohtusse. Põhjusel, et seda ei tehtud, jääb kaitsja kriitika täielikult tagajärjetuks.
22.Viimaks toob kaitsja kiirabikaardile kantud andmete juures välja, et nendest ei nähtu selgelt seostatud põhjuslikku hinnangut süüdistatava löögi ja kannatanu teadvusekao vahel ning pealegi pole kiirabikaardil meditsiiniliselt üldse põhjendatud, et kannatanul esines kukkumise tagajärjel teadvusekaotus. Viimase kohta on ringkonnakohus juba eespool viidanud, et M.E teadvusseisundit kontrollinud kiirabibrigaad fikseeris M.E-d koha peal läbi vaadates ja meditsiinis tunnustatud metoodikat kasutades, et kannatanu oli teadvusetu. Muus osas peab kolleegium vajalikuks märkida, et inimestele elupäästvat esmaabi osutavad ja neid haiglasse transportivad kiirabitöötajad kajastavad kiirabikaardil eeskätt need neile teatavaks saanud faktid, mis võiksid olla olulised patsiendiga edasi tegelema hakkavatele arstidele. Üldistatult on eelinfo vajalik arstile selleks, et hospitaliseeritud kannatanule määrataks kiiresti sobivad uuringud selgitamaks välja kas tal tekkis tõsine vigastus, kui ulatuslik see võib olla ning kas tegu on kiiret sekkumist vajava tervisekahjustusega või mitte. Käsiloleval juhul ongi kiirabikaarti täitja rõhutanud ju eeskätt seda, et kannatanut löödi vastu pead ning ta kukkus peaga asfaldile ning inimene kaotas teadvuse. Need andmed kirja pannud kiirabitöötaja pidas ilmselgelt oluliseks edastada patsiendi tervisekahjustust diagnoosivale ja teda ravima hakkavale arstile teave selle kohta, et kannatanul võib olla peatrauma, mis teatavasti võib osutuda ka eluohtlikuks. Meditsiinitöötajaid ei aita nende töös edasi andmed selle kohta, mil viisil võis inimese tervisekahjustus tekkida ja kes võis selle tekitada. Kui küsimuse all on inimese elu ja tervis, on ajasurve all olulised ainult need andmed, mis aitavad kaasa õige diagnoosi ja sellele vastava ravi määramisele. Toodud põhjustel ei pidanudki kiirabikaardil kajastuma kaitsja viidatud seosed ja järeldused. Meditsiini ja kriminaalmenetluse vajadused ja eesmärgid on erinevad ning küsimusega, kas inimene sai viga sellepärast, et ta kukkus ise või teda tõugati ning kui jah, siis kes teda tõukas, meditsiinis ei tegeleta.
23.Ringkonnakohtu hinnangul pole käsiloleval juhul põhjust spekuleerida selle üle, et M.E võis teadvuse kaotada ka eelnevalt tarvitatud alkoholi tõttu. Tõendeid tuleb hinnata kogumis, ehk antud juhul tuleb meditsiinidokumente ja eksperdi arvamust vaadata koostoimes tunnistajate ütlustega. Kuigi kõik küsitletud tunnistajad täheldasid, et M.E oli joobes ning kannatanu ei mäleta, et ta A. Viloga tol õhtul kokkugi puutus5, nähtub tunnistajate ütlustest fakt, et enne kui süüdistatav kannatanut lõi, oli too täielikult võimeline iseseisvalt liikuma ja suhtlema. Toodu kahandab märkimisväärselt tõenäosust, et M.E kukkus ja jäi peale seda hoobilt magama. Üldjuhul on joobe tõttu unne suikunud inimene siiski äratatav, kuid L sõnul M.E seda polnud - tunnistaja sõnul üritas ta kannatanu äratamiseks rakendada erinevaid valuvõtteid.6 Seejärel tuvastas kohale saabunud kiirabibrigaad, et M.E on teadvusetu. Kui tõendite kogumile lisada üldine elukogemus, et peaga vastu maad kukkumisega võibki väga suure tõenäosusega kaasneda teadvusekadu, siis muutub kaitsja arutluskäik tervikuna ainetuks.
vt kannatanu ütlused tlk 68. vt D ütlused tlk 70pö.
24.Apellandi väide, et kukkumise põhjustas süüdistava löögi ja kannatanu alkoholijoobe koostoime, ei tarvitse olla vale. Kaitsjal on õigus, et alkoholijoove pärsib mh ka inimese reaktsioone ning seda enam ei pruugi alkoholijoobes inimene pärast lööki püsti jääda, sest tal võib niisamagi olla raskusi kohase ning õigeaegse reageerimise ja tasakaalu hoidmisega. Paraku see argument A. Vilo vastutust ei välista – seda enam ei saanud süüdistatav arvestada, et kannatanu jääb pärast lööki kindlasti püsti.
25.Apellandi väitega A. Vilo võimaliku hädakaitse kohta ringkonnakohus ei nõustu, sest see ei põhine tõenditel. Maakohus on korrektselt tuvastanud, et süüdistatava käelööki nägi vahetult pealt kaks inimest: tunnistajad L ja K. 7 Mõlema ütlustest nähtub, et nad hakkasid seltskonnast eemaldunud A. Vilot ja M.E-d jälgima veidi varem, kui süüdistatav kannatanut lõi. Nii L kui ka K viitasid riimuvalt, et vahetult enne lööki A. Vilo ja M.E vestlesid. Seega ei ole õige apellandi väide selle kohta, et tunnistajad hakkasid A. Vilot ja M.E-d jälgima kas pärast süüdistatava lööki või siis, kui kannatanu oli juba pikali. L ja/või K ütlustest ei nähtu, et nende vaateväli oleks olnud piiratud määral, mis paneks nad nähtus kahtlema. Järelikult on L ja K ütlustega ümber lükatud ka versioon A. Vilo võimalikust kaitsetegevusest. Tunnistajad ei kinnita süüdistatava sõnu selle kohta, et M.E lõi teda esimesena ja ootamatult ning löök näkku oli vastureaktsioon kannatanu tegevusele. Maakohus tunnistas seega A. Vilo ütlused põhjendatult ebausaldusväärseks.
26.Eeltoodu tõttu jääb rahuldamata kaitsja taotlus tühistada maakohtu otsus A. Vilo süüdi tunnistamises KarS § 121 lg 1 järgi.
27.Enne kaitsja alternatiivse taotluse juurde minemist, märgib kolleegium, et apellatsiooni ps 7.2 kirjutab apellant järgmist: „Juhul, kui õigeksmõistva otsusega ei kaasne kogu tsiviilhagi rahuldamata jätmist, siis taotleme kohtuotsuse muutmist osas, milles süüdistatavalt mõisteti välja kannatanu reisikulud (laevapiletid) ning tsiviilhagi selles osas rahuldamata jätmist. Ringkonnakohus nendib, et vandeadvokaadist apellandi taotlus ei ole korrektselt sõnastatud. Õigeksmõistva kohtuotsusega ei saa kaasneda osalist tsiviilhagi rahuldamist ja/või rahuldamata jätmist, kuna sellisel juhul jäetakse KrMS §-ga 310 lg 2 alusel hagi läbi vaatamata. Taotlusele järgnevate põhjenduste tõttu tõlgendab kolleegium kaitsja taotlust siiski nii, et peaks ringkonnakohus A. Vilo süüküsimuses asuma apellandist erinevale seisukohale, tuleks korrigeerida maakohtu seisukohta osas, mis puudutab kannatanu nõuet hüvitada laevapiletite kallinemisega kaasnenud kulu. Selleks ringkonnakohus alust ei näe. M.E-d tsiviilhagis esitatud nõuete selgitamiseks küsitlenud apellant ei ilmutanud kordagi huvi selle vastu, mis takistas kannatanul süüteoteadet esitamast elektrooniliselt või posti teel. 8 Kannatanule ei ole ette heidetav, et ta soovis seda teha isiklikult ja pealegi on maakohus põhjendatult viidanud asjaolule, et lisaks süüteoteate vastuvõtmisele viidi kannatanu osavõtul läbi ka menetlustoiming.9 Kuivõrd 26. juuni 2023. a oli esimene pühade- ja nädalavahetuse järgne tööpäev, kannatanu läbivaatust toimetati kella 09.50-10.30-ni ja Soome Vabariigis elav ja Eestisse sealt sõidukiga10 ja koos elukaaslasega tulnud11 M.E lahkus esimesel võimalusel pärast toiminguid, s.o 26. juunil 2023. a kell 13.30 Tallinnast Helsingisse siirdunud laevaga 12,
D ütlused tlk 70-71 ja K ütlused tlk 73-73pö. tlk 71pö.
vt tlk 48-51.
tlk 34pö.
tlk 67 ja 68pö.
tlk 34-35.
pole põhjust väita, et viivitus oli tingitud millestki muust, kui soovist esitada süüteoavaldus ja vajadusest osaleda menetlustoimingul. Põhjuslik seos süüdistatava teo ja kannatanul tekkinud kahju vahel on olemas: kui A. Vilo ei oleks M.E-d löönud, poleks Soome Vabariigis elaval M.E-l tekkinud vajadust muuta kojusõidupiletitel laeva väljumisaega selleks, et esitada süüteoteade ning osaleda menetlustoimingul. Puutuvalt kahju ettenähtavusse märgib kolleegium, et inimestel on üldiselt kombeks teha plaane, mille tegemise või muutmisega võivadki kaasneda kulud. Juhul, kui need on põhjendatud, mõistlikud ja kahju tekitaja teoga põhjuslikus seoses, pole VÕS § 127 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärki ning VÕS § 128 lg 3 toodut silmas pidades põhjust jätta neid hüvitamata. Antud juhul on maakohtu märgitud õiguslik alus, sh asjakohane kaitsenorm korrektne – VÕS §-d 1043, 1045 lg 1 p 2. Kolleegium täiendab omalt poolt, et piletite kallinemisega kaasnenud kulu oli tingitud sellest, et kannatanule tekitati kehavigastus. Laevapiletite vahetamine kojusõiduks ei toimunud kannatanu vabal valikul, vaid oli tingitud vajadusest pöörduda talle tekitatud kehavigastuste tõttu politsei poole. Kirjeldatud olukorras ei pea kannatanu kandma piletite vahetamisega kaasnenud kulu, see kohustus on talle kehavigastused tekitanud süüdistataval. Kehavigastuse tekitamisega seotud kahju hüvitamist reguleerib VÕS § 130 lg 1 ning normis sätestatud loetelu on näidisloetelu. Isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.
28.Eeltoodu tõttu jääb rahuldamata A. Vilo kaitsja taotlus tühistada maakohtu otsus osas, millega kohus mõistis süüdistatavalt kannatanu kasuks välja laevapiletite kallinemisega seotud kahju.
29.Kõike ülaltoodut silmas pidades jätab ringkonnakohus kooskõlas KrMS § 337 lg 1 p 1 Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2025. a otsuse muutmata. A. Vilo kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata.
30.Taotlust apellatsioonimenetluse kulude kindlaks määramiseks ja hüvitamiseks ringkonnakohtule ei esitatud, kuid apellatsiooniväliselt peatub ringkonnakohus tunnistajakulude hüvitamise küsimusel.
31.Pärnu Maakohtust saabus 7. mail 2025. a teadmiseks maakohtu 21. aprilli 2025. a määrus, millega tunnistaja Lle hüvitati sõidukulu ning keskmine, saamatajäänud päevapalk. Kriminaalasja materjalide ja maakohtu määruse kohaselt osales L tunnistajana 22. jaanuari 2025. a kohtuistungil. Taotluse kulude hüvitamiseks esitas tunnistaja maakohtu määruse kohaselt pärast maakohtu otsuse kuulutamist 15. aprillil 2025. a. Arvestades, et tunnistajakulu mõistetakse KrMS §-de 175 lg 1 p 2 ja 180 lg 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse korral välja süüdistatavalt, tulnuks maakohtul määrata tunnistajale taotluse esitamiseks tähtaeg, vältimaks selle esitamist pärast kohtulahendi tegemist. Kohtuistungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks seda teinud.13 Arvestades, et käsiloleval juhul esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, ei ole
vt tlk 70-71.
kolleegiumil seaduslikku alust süüdistatavalt L kohtusse ilmumisega kaasnenud kulu välja mõistmiseks.
/allkirjastatud digitaalselt/
Otsusele on lisatud kohtunik Markus Kärneri eriarvamus. Ringkonnakohtunik Markus Kärneri eriarvamus Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2025. a otsusele asjas nr 1-24-5564 KrMS § 23 lg 6 alusel
1.Erinevalt kolleegiumi enamusest olen seisukohal, et apellatsiooni alternatiivne taotlus tulnuks rahuldada ning maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi ja mõistis A. Vilolt kannatanu kasuks välja varalise kahju hüvitise 110,2 eurot. Selles osas pidanuks ringkonnakohus tegema uue otsuse ja jätma hagi rahuldamata.
2.Ma olen maakohtu ja kolleegiumi enamusega nõus selles, et kahju, mis tekkis laevapiletite kallinemisega, on A. Vilo teoga põhjuslikus seoses: kui A. Vilo poolt kannatanu löömine ära mõelda, langeks ära ka kannatanu vajadus lisakulutuste tegemiseks. Üksnes põhjusliku seose olemasolu aga ei tähenda, et kahju tekitajal lasuks selle kahju eest deliktiõiguslik vastutus (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
19.detsembri 2018. a otsus nr 2-14-58411/148, p 17.1). VÕS § 127 lg 2 järgi ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis (nn kaitse-eesmärgi seos). Ehkki maakohus rajas enda argumentatsiooni VÕS § 128 lg-s 3 nimetatud otsese varalise kahju määratlusele, on VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 sätestatud delikti kaitse-eesmärk piiritletud VÕS § 130 lg-s 1. See norm taolise kahju hüvitamist ei võimalda.
3.Kolleegiumi enamus leiab, et VÕS § 130 lg 1 sätestab näitliku loetelu ning hüvitada tuleb kõik mõistlikud kulud, mis on kahju tekitaja teoga põhjuslikus seoses. Sellega ma nõus ei ole. Meenutan, et kahju tekitaja ei vastuta üldjuhul deliktiõiguse järgi nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, sest deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-36-15, p 25). Möönan, et teatud piirsituatsioonides võib VÕS § 130 lg 1 loetelu ammendatavus olla vaieldav, 14 ent igal juhul on sätte eesmärgiks hüvitatava kahju liikide piiritlemine ja sättes nimetamata puhtmajandusliku kahju hüvitamise välistamine.15 VÕS § 1045 lg 1 p-s 2 sätestatud delikti kaitse-eesmärgiks on kaitsta isikut ennekõike talle tekitatud isikukahju eest. Ka VÕS § 130 lg 1 peab tervise kahjustamisest tekkinud kulude all silmas seda, et taastada
Vt erinevaid seisukohti õiguskirjanduses: 1) ammendav – T. Tampuu, J. Lahe. „Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne“. Märkusi võlaõigusseaduse 7. peatüki kommentaaride kohta. – Juridica 2007/5, lk 320; 2) mitteammendav – P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 130 komm 1 (K. Sein).
T. Tampuu. Lepinguvälised võlasuhted. Tallinn: Juura 2017, ptk 6.7.2. 2).
tuleb kannatanu tervis ning lisaks tuleb hüvitada kulud, mis tekivad tervisekahjustusega kaasnenud vajaduste suurenemisest (nt vajadus ehitada invatualett vmt) ning tervisekahjustusest vahetult tingitud sissetulekute vähenemisest.16 Untsuläinud reisiplaanidega kaasnenud kulud on aga minu arvates tervise kahjustamise korral mittehüvitatava puhtmajandusliku kahju paraad- ja õpikunäiteks.17 Mõistan, et see võib tunduda mõneti ebaõiglane – kahju ju tekkis ja selle põhjustas süüdistatav – ent selliseks piiranguks on kaalukaid argumente, mida on küllaldase põhjalikkusega lahatud ka õiguskirjanduses.18 Nii ongi seadusandja erinevatel õiguspoliitilistel kaalutlustel otsustanud, et deliktiõiguse alusel saab nõuda konkreetsete õigushüvede kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist, kuid muud deliktiga kaasnenud negatiivsed varalised tagajärjed jäävad kannatanu enda kanda (osaliselt saab neid riske maandada nt reisikindlustuse vm meetmetega).
4.Kolleegiumi enamus on aga minu arvates normi kaitse-eesmärgi seose sisuliselt kõrvale jätnud ning leidnud, et inimestel on üldiselt kombeks teha plaane, mille muutmisega võivad kaasneda kulud, mis tuleb hüvitada, kui need on mõistlikud ja kahju tekitaja teoga põhjuslikus seoses. Sealjuures viitab kolleegiumi enamus VÕS § 127 lg-le 1 ning VÕS § 128 lg-le 3, kuid mitte VÕS § 130 lg-le 1. Ehkki mõistan, et kohus lahendab konkreetset asja, ei saa õigusnormi tõlgendamisel unustada, et kohtu poolt normile antud sisu peaks olema võimalik kohaldada ka teistel – mõistagi võrreldavatel – juhtudel. Minu jaoks ei ole selge, kas kolleegiumi enamuse pakutud tõlgenduse korral kuuluks hüvitamisele ka luhtaläinud teatripiletid, soetatud turismireis või muu varem tehtud plaan, mis kehavigastuse tõttu ei realiseerunud (nt mõni ärajäänud tulus tehing). On ju kõik needki plaanid, mille muutmisega võib tekkida kahju. Leian, et kõik need on normi kaitse-eesmärgist väljapoole jäävad kulud, mille hüvitamist seadusandja VÕS § 127 lg-ga 2 ja VÕS § 130 lg-ga 1 välistada püüdis. Kolleegiumi enamuse tõlgendus, et kõnesoleva normi kaitse-eesmärk hõlmab ka plaanide muutmisega kaasnenud kulud, muudab kaitse-eesmärgi nõude minu arvates sisutuks.
5.Teenimatult on jäetud tähelepanuta seegi, et kannatanu taotleb hüvitist kahe isiku laevapileti hinna suurenemise eest. Millisel õiguslikul alusel võib teise isiku laevapileti kulu pidada kannatanul tekkinud kahjuks, maa- ega ringkonnakohus ei selgita. Meenutan, et VÕS § 130 lg 1 ei võimalda kolmandale isikule tekkinud kahju hüvitamist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. märtsi 2011. a otsus nr 3-2-1-174-10 p 12 ja 5. aprilli 2017. a otsus nr 3-2-1-128-16, p 19), st kaasreisija ise sellist nõuet esitada poleks saanud. Miks aga saab kaasreisija piletikulu pidada kannatanul tekkinud kuluks, kohtulahenditest ei selgu.
6.Viimaks leian, et ka ükski teine õiguslik alus ei võimaldaks laevapiletite kallinemisega kaasnenud kulude hüvitamist. Ka siis, kui leida, et kahju tekitamine oli õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 sätestatud alusel ning pidada kaitsenormiks KarS § 121 lg-t 1, kaitseb see norm kannatanu tervist, mitte tema vara tervikuna. Seega ei võimaldaks ka see alus reisiplaanide muutmisest tingitud suurenenud kulutusi hüvitada.
Põhjalikku käsitlust hüvitatava kahju liikidest vt eespool viidatud VÕS I kommentaarid, § 130 komm 4. Sisuliselt üks-ühele sama näide leidubki õpikus: VÕS § 130 lg 1 on mh mõeldud piirama puhtmajandusliku kahju hüvitamist. Näiteks ei ole VÕS § 130 lg-s 1 sätestatud piirangute tõttu kannatanul õigust nõuda hüvitist selle eest, et ta kehavigastuse tõttu jäi lennukist maha ja et tema vara väärtus vähenes lennupileti väärtuse ulatuses - T. Tampuu. Lepinguvälised võlasuhted. Tallinn: Juura 2017, ptk 6.7.2.
Erinevaid teooriaid kokku võtvalt koos viidetega Riigikohtu praktikale vt I. Nõmm. Puhtmajandusliku kahju hüvitatavus delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse korral. – Juridica II/2008, lk-d 85-88.
7.Kokkuvõtvalt tulnuks minu arvates apellatsioon osaliselt rahuldada, maakohtu otsus osaliselt tühistada ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kannatanu tsiviilhagi laevapiletite kallinemisega seotud nõudes rahuldamata. Markus Kärner (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.