Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

Kaitsjate taotluse mõista Mailis Repsi kasuks välja hüvitis süüteomenetluses tekitatud kahju eest ning kohustada prokuratuuri Mailis Repsi ees vabandama jätab ringkonnakohus rahuldamata. Apellatsioonid rahuldab ringkonnakohus osaliselt. Apellatsioonimenetluse õigusabikulude katteks mõistab ringkonnakohus riigilt Mailis Repsi kasuks välja 30 000 eurot ning riigi kui kannatanu (Haridus- ja Teadusministeeriumi) kasuks 18 000 eurot.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav ja kannatanu saavad esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistuse kohaselt pani Mailis Reps omastamise toime järgmiste tegudega.

1.1.1 Olles haridus- ja teadusminister, kasutas Mailis Reps täpselt tuvastamata ajal, kuid vähemalt ajavahemikul 15.03.2017 kuni 21.11.2020 tema alluvuses olevaid Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) töötajaid tema enda ja tema pere huvides olevate, kuid ametiülesannetega mitteseotud tööde tegemiseks – laste eest hoolitsemiseks (mh kuulusid transport, hoid, abistamine jms), tema enda ja teiste isikute transpordiks ning kauba soetamiseks ja selle veoks. Selleks andis Mailis Reps korraldusi ministeeriumi koosseisuliste töötajatele: ministri autojuhile UKle, ministri nõunikule KTle, haldusspetsialistile-autojuhtile PEle, MTle, kes oli süüdistuses märgitud ajavahemikul eri ametites – juhiabi, büroojuht, haldusosakonna asejuhataja, ministri nõunik ja abi, ministeri nõunikule LIle ja ministri nõunikule MJle (J). Mailis Repsil ei olnud aga õigust kohustada töötajad oma korraldustega tegema töölepingus kokku leppimata tööd HTM makstava töötasu eest. 1.1.2 Mailis Reps soetas 12.06.2019, 29.06.2019 ja 03.08.2019 tema valduses olnud ministeeriumi sõiduki Mercedes-Benz reg.nr 579BTF jaoks väljastatud HTM kütusekaardiga nr 7084271101238872 Olerexi tanklatest kokku kolmel korral kütust isiklikuks kasutamiseks, olles teadlik, et see ei ole kooskõlas riigivara valitsemise põhimõtetega ja HTM sisekorraga.

1.1.3 Mailis Reps 13.01.2020 korraldas HTM-s (aadressil Tõnismägi 5a, Tallinn) peetud sünnipäevaürituse kulude hüvitamise talle kui ministrile usaldatud HTM eelarvelistest vahenditest, kuigi ta teadis, et enda sünnipäeva puhul korraldatud toitlustusteenuste sisseost ei ole kooskõlas riigivara valitsemise põhimõtetega. Sünnipäeva üritusel pakkusid toitlustusteenuseid XXX ja YYY, kes osutasid Mailis Repsile toitlustusteenuseid hinnanguliselt ca 150 inimesele kokku 3188,00 euro eest. 1.2

Kelmuse pani Mailis Reps süüdistuse kohaselt toime järgmiste tegudega.

1.2.1 Selleks, et HTM kataks ajavahemikul 05.-12.01.2019 toimunud välislähetusel Ameerika Ühendriikidesse temaga koos reisinud lapse CR kaasa reisimisega, andis Mailis Reps HTM töötajale LLle korralduse lasta vormistada last puudutavad arved ümber HTM-le, nii et tema isiklikku kulu kajastataks tema USA reisiga seotud õiguspärasele hüvitamisele kuuluva kuluna. Sellega viidi eksitusse asekantsler IR, kes ei teadnud, et tegemist oli Mailis Repsi lapse reisikuluga, mida HTM ei peaks tasuma, kes kinnitas arvete põhjendatust ja tegi sellega varakäsutuse. 1.2.2 Mailis Reps andis 2019. a maikuus MT vahendusel HTM üldosakonna haldusbüroo juhile JLle korralduse soetada kindlatele kriteeriumitele (ilma veeühenduseta, piimatemperatuuri muutmise võimalusega) vastav kohvimasin. Viimane tellis J OÜ-lt kohvimasina Jura X8 Platin, lähtudes arusaamast, et tegemist on Tallinnas Tõnismägi 5a hoones HTM juhtkonnale kasutamiseks mõeldud soetatava varaga. Arve kinnitas enne selle tasumist riigivara valitseja esindajana kantslerit ML asendanud asekantsler IR, kes lähtus samuti ekslikult arusaamast, et tegemist on Tallinnas Tõnismägi 5a hoonesse HTM tarbeks soetatava varaga. Mailis Repsi korraldusel toimetas UK aga kohvimasina 2019. aasta mais Mailis Repsi koju, kus see oli Mailis Repsi isiklikus kasutuses kuni tema ametist vabastamiseni, misjärel toimetas tuvastamata isik kohvimasina HTM-i ruumidesse. 1.2.3 Mailis Reps lasi HTM eelarveliste vahendite arvelt katta restoranis Mon Repos 13.01.2020 toimunud sünnipäevaürituse kulud. Selleks lõi ta HTM kantslerile MLle kulu põhjendatuse osas eksliku ettekujutuse. Selle tulemusel leidis kantsler, et kulu hüvitamine on põhjendatud. Tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine seisnes selles, et kantslerile selgitas Mailis Reps, et tegemist oli ministri vastuvõtuga. Mailis Repsi sünnipäeva pidamiseks ja külaliste vastuvõtmiseks ei olnud HTM-l eelarvelisi vahendeid ette nähtud.

Eesti Vabariigi kasuks kokku 118 819,77 euro

Täpsemalt taotletakse Haridus- ja Teadusministeeriumi töötajate isiklikes huvides kasutamisega tekkinud kahju hüvitamist 70 561,34 euro suuruses summas. Alternatiivselt on tsiviilhagis taotletud, et kohus määraks tekkinud kahju summa kindlaks kohtu siseveendumuse kohaselt või mõistaks Mailis Repsilt Eesti Vabariigi kasuks 70 561,34 eurot välja alusetu rikastumise alusel. Kannatanu taotleb Haridus- ja Teadusministeeriumile kuuluva ametiauto isiklikes huvides kasutamisega tekkinud kahju eest 40 507,31 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Alternatiivselt on tsiviilhagis taotletud, et kohus määraks tekkinud kahju summa kindlaks kohtu siseveendumuse kohaselt või mõistaks Mailis Repsilt Eesti Vabariigi kasuks 40 507,31 eurot välja alusetu rikastumise alusel. 1Haridus- ja Teadusministeeriumile kuuluva kütusekaardi isiklikes huvides kasutamisega tekkinud kahju hüvitiseks taotleb kannatanu 120,32 euro välja mõistmist. Alternatiivselt taotleb kannatanu selle summa välja mõistmist alusetu rikastumise alusel. Kannatanu taotleb, et kohus mõistaks Mailis Repsilt Haridus- ja Teadusministeeriumi arvel 13.01.2020 sünnipäeva pidamisega tekkinud kahju hüvitamiseks välja 5 950 eurot. Alternatiivselt taotleb kannatanu selle summa Mailis Repsilt Eesti Vabariigi kasuks välja mõistmist alusetu rikastumise alusel. Kannatanu taotleb Mailis Repsilt Eesti Vabariigi kasuks kohvimasin Jura X8 Platin kasutamisega tekkinud kahju hüvitisena 1 560,80 euro välja mõistmist. Alternatiivselt palub kannatanu määrata alusetu rikastumise summa kindlaks kohtu siseveendumuse kohaselt või mõista eespool nimetatud summa välja alusetu rikastumise alusel. WRC Rally Estonia 2020 ürituse külastamisega tekkinud kahju hüvitamiseks taotleb kannatanu Mailis Repsilt 120 euro välja mõistmist. Alternatiivselt palub kannatanu mõista Mailis Repsilt 120 eurot välja alusetu rikastumise alusel. Ühtlasi palub kannatanu mõista Mailis Repsilt välja viivis eespool nimetatud nõuetelt alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ning edasi kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Samuti palub kannatanu hüvitada talle tekkinud menetluskulud.

Liitkaristuseks mõistis kohus 1 aasta 5 kuud vangistust. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jättis maakohus Mailis Repsile mõistetud vangistuse täitmisele pööramata tingimusel, et Mailis Reps ei pane kaheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Eesti Vabariigi tsiviilhagi rahuldas kohus osaliselt, mõistes Mailis Repsilt VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5, 7, 8 alusel välja 6070 eurot. Lisaks sellele mõistis kohus Mailis Repsilt Eesti Vabariigi kasuks välja viivise 1742 eurot ja 10 senti 29. novembrist 2021 kuni 27. septembrini 2024 ulatuva ajavahemiku eest ning alates kohtuotsuse kuulutamise päevast VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni välja mõistetud põhinõude kohase täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Kohus mõistis Mailis Repsilt veel välja sundraha 1230 eurot ja kannatanu õigusabikulude osaliseks hüvitamiseks 3877 eurot 30 senti.

Kaitsjad paluvad apellatsioonis: 1) tühistada Harju Maakohtu 27.09.2024 otsus osas, millega mõisteti Mailis Reps süüdi kelmuses ja omastamises ning rahuldati tsiviilhagi osaliselt; 2) teha uus otsus, millega mõista Mailis Reps kogu süüdimõistetud osas õigeks ja jätta läbi vaatamata või alternatiivselt terves ulatuses rahuldamata kannatanu tsiviilhagi; 3) õigeksmõistva otsuse puhul mõista riigilt Mailis Repsi kasuks välja ametist kõrvaldamisega tekitatud kahju 259 527,36 eurot; 4) kohustada riiki heastama Mailis Repsi õiguste rikkumist menetleja süülise käitumise tõttu vabandusega apellatsioonis toodud viisil ja sõnastuses; 5) mõista mittevaralise kahju hüvitis osas, milles kahju tekitamine ei ole heastatav eksimuse tunnistamisega, faktiväidete ümberlükkamisega ja vabandamisega, kohtu äranägemisel õiglases suuruses; 6) jätta kõik menetluskulud riigi kanda.

Kaitsjad leiavad, et maakohus pole kohtuotsust nõuetekohaselt põhjendanud. Kohus on jätnud tõendikogumist alusetult välja tõendeid, on võtnud tõendikogumisse kuuldusi, mida ei saa tõendina arvestada, on teinud tõenditest järeldusi, mis nendest ei nähtu. Samuti on kohus jätnud vastamata asjakohastele kaitseväidetele ja -taotlustele. Kuivõrd kaitsjad on esitanud põhjaliku, eluliselt usutava ja kohtumenetluses uuritud tõenditega tõendatud kaitseversiooni, siis tulnuks kohtul seda ka analüüsida ning otsuse tegemisel kaitseversiooni ja süüdistusversiooni vahelised vastuolud kõrvaldada. Lisaks sellele ei ole kohus suutnud kaitsjate hinnangul jääda erapooletuks, sest tegi läbivalt süüdistatavat tarbetult halvustavaid kommentaare ning märkusi. Kaitsjate hinnangul näitab juba menetluse pikkust ja uuritud tõendite mahule mittevastav kohtuotsuse maht otsuse pinnapealsust ja põhistamiskohustuse rikkumist. Kohtupraktika kohaselt ei tohi süüdimõistev otsus tugineda oletustele ning süüteokoosseis peab olema realiseeritud vähemalt väljaspool mõistlikku kahtlust. Maakohus nendest põhimõtetest oma

otsust tehes lähtunud pole. Süüdistatavale etteheidetud teod on konkreetselt tuvastamata, tõendatusse põhjendamata, kohtu esitatud väited põhjendamata ja kaitsjate välja toodud vastuolud tõendites kõrvaldamata. Kohus on ulatuslikult tuginenud ulatuslikult prokuratuuri olulisima tunnistaja autojuht UK ütlustele, kes on kaitsjate apellatsiooni kohaselt ilmselgelt ebausaldusväärne tunnistaja. Kaitsjad heidavad ette, et kohus pole tunnistaja usaldusväärsust sisuliselt kontrollinud. Apellatsiooni kohaselt oli UKl plaan Mailis Repsile kätte maksta ja teda võimalikult halvas valguses näidata. Seda on kinnitanud tunnistajad TK ja KT. UK on juba enne kohtumenetlust levitanud Mailis Repsi kohta valeväiteid ning tunnistas kohtus, et andis kohtus ennevaleütluse. UK ütlused on vastuolus teiste tunnistajate ütlustega. Selle tuvastamisel, kui palju konkreetsed ministeeriumi töötajad Mailis Repsi lastega tegelesid, on kohus tuginenud mitte nende inimeste endi, vaid hoopis UK ütlustele ja on lugenud nende ütluste alusel tõendatuks sellised tegevused, mida lastega tegelenud töötajad ise pole nimetanud. Ühe episoodi osas on kohus tuginenud samuti ebausaldusväärsele HTM-i töötajale LLle. Lisaks on kohus läbivalt tuginenud ka erinevate tunnistajate poolt esitatud kuuldustele. Seejuures pole kohus osalt isegi maininud, et kajastatud asjaolu polnud tajunud ütluste andja ise, vaid tegemist oli teiselt isikult kuulduga. Teiselt isikult kuuldu on tõendina kasutatav vaid seaduses sätestatud juhtudel. Kuna kohus pole nende aluste esinemist ära näidanud, on kohus teinud kriminaalmenetlusõigust rikkudes järeldusi lubamatutest tõenditest. Kohus on süüdistatava ja kaitseversiooni kasuks ütlusi andnud tunnistajate ütlusi kajastanud hoopis süüstavate väidetena tunnistajate tegelikult öeldut süüdistatava kahjuks moonutades. Kohus on läbivalt lugenud süüdistatava subjektiivse koosseisu täidetuks ilma tõenditele tuginevat analüüsi tegemata. Mailis Reps ei omastanud HTM-i vara töötajatele korralduste andmisega Kohus ei ole töötajate korralduste andmise episoodis tuvastanud, mis oli omastamise objekt. Kohus on märkinud, et Mailis Reps sai tulu, kasutades ministeeriumi personali, kuid inimesed ja personal ei saa olla omastamise objekt. Maakohus on otsuses leidnud, et omastatud varaks oleks justkui töötajatele makstud töötasu. Samas pole kohus tuvastanud, et HTM oleks Mailis Repsi tegevuse tulemusel mingist varast ilma jäänud. Sellest, et HTM oleks mingist varast ilma jäänud, saaks rääkida juhul, kui HTM-i töötajad, saades küll HTM-lt palka, ei täitnud tegelikult oma töökohustusi ja tegelesid ainult Mailis Repsi eraeluliste ülesannetega. Kui töötajad täitsid oma töökohustusi, siis oli HTM-l kohustus neile ka töötasu maksta, seda olenemata sellest, kas nad Mailis Repsi antud tööväliseid ülesandeid täitsid või mitte. Prokuratuur pole suutnud kohtumenetluses tõendada, et ühelgi töötajal jäi Mailis Repsi eraeluliste küsimustega tegelemise tõttu mõni tööülesanne täitmata. Maakohus maininud, et justkui oleks HTM maksnud töötajatele Mailis Repsi eraeluliste ülesannete tegemise eest tulemustasu. Samas on kohus otsuses siiski õigesti märkinud, et ei ole tuvastatav, kas need olid seotud Mailis Repsi isiklike asjade ajamisega. Kuna kellelgi oma tööülesanded täitmata ei

jäänud, siis ei ole HTM ka millestki ilma jäänud ning seetõttu ei ole täidetud omastamise objektiivne koosseis. Veel välistab kaitsjate hinnangul Mailis Repsi vastutuse omastamise eest see, et olemas oli vara omaniku nõusolek. Harju Maakohus on täielikult käsitlemata jätnud kaitsjate argumendid selle kohta, et Mailis Repsil oli olemas HTM-i kantslerite nõusolek, kes teostasid kontrolli ministri kulutuste eest. TV ütluste kohaselt oli ta teadlik, et erinevad HTM-i töötajad on Mailis Repsi teda oma eraelulistes ülesannetes aidanud on. Pärast TVt kantsleriks saanud ML on samuti kinnitanud, et oli teadlik, et HTM-i ametnikud ja töötajad on Mailis Repsi lastega tegelenud. Isegi juhul, kui kohus leiab, et eelolevat ei saa pidada kannatanu nõusolekuks, tuleb seda arvestada KarS § 39 lõike 1 kontekstis. Sel juhul oli Mailis Reps eksimuses, arvates, et etteheidetav tegu pole ebaseaduslik. Kaitsjad leiavad, et maakohtu ja prokuratuuri seisukohaga nõustudes tekib olukord, kus igasugune tööväline tegevus tööajal oleks mitte ainult keelatud, vaid piisava rahaliselt hinnatava ulatuse korral lausa kriminaalkorras karistatav. Selline käsitlus on vastuolus üheks karistusõiguse aluspõhimõtteks oleva määratlusnõudega. Kuigi kohus on erinevalt prokuratuurist asunud seisukohale, et kõik omastamise etteheited on käsitatavad eraldiseisvate tegudena, pole kohus iga etteheidetud teo puhul süüdistatava tahtlust eraldi hinnanud. Selle asemel on kõigi omastamise episoodide järel tehtud justkui kõiki omastamise episoode hõlmav üldine kokkuvõte, et süüdistatav pidi mitmekordse ministrina olema kursis riigi vara valitsemise põhimõtetega ning kohtule teadaolevalt on süüdistataval kõrgem juriidiline haridus. HTM-s toimunud vastuvõtt ei olnud Mailis Repsi isiklikes huvides toimunud üritus Kohus on süüdimõistva otsuse tegemisel lähtunud sisuliselt ainult asjaolust, et üritus toimus samal päeval süüdistatava sünnipäevaga ning ka vastuvõtule saadetud kutse sõnastus tegi viite süüdistatava sünnipäevale. Ürituse sisusse kohus süvenenud ei ole. Otsustamaks, kas mingisuguse ürituse korraldamine ministeeriumi eelarvest on õiguspärane, tuleb ilmselgelt lähtuda ürituse sisust, mitte aga ürituse toimumise kuupäevast või üritusel vahetatud viisakusavaldustest. Kohus on otsuse tegemisel tuginenud üksnes ministri õnnitlemisega seotud ütlustele, kõik vastuvõtu sisu selgitavad tõendid ja ütlused on jäetud tähelepanuta. Kohtumenetluses uuritud tõenditest nähtub, et 13.01.2020 toimunud üritus oli traditsiooniks saanud uue aasta vastuvõtt, mille korraldamine kuuluski ministeeriumi tegevuse hulka ja eelarvesse. Mailis Repsi, UL ja ML ütlustest nähtub kolm 2020. aasta vastuvõtu töist eesmärki: 1) uue aasta vastuvõtu korraldamine 2) uue maja tutvustamine 3) laiendatud juhtkonna kokkusaamine. Väga paljud kohtumenetluses üle kuulatud tunnistajad andnud ütlusi, et oma sünnipäeval õnnitluste vastuvõtmine kolleegidelt, allasutustelt ja sotsiaalsetelt partneritelt kuulub ministri kui kõrge ametikoha kandja reaalsusse ja võib isegi öelda, et kohustuste hulka. Ainuke sünnipäevast ajendatud kulu, mida vastuvõtuga saab siduda (üritusel esinenud kitarrist DT tasu), oli süüdistatava enda kantud.

Ürituse kutsest järelduste tegemisel ei ole kohus arvestanud kutse koostanud ametnike ütlusi. Samuti jäetakse tähelepanuta, et Mailis Repsi sünnipäevaga koos on selles räägitud uue aasta alguse tähistamisest. Kuna tegemist oli traditsioonilise ja töise üritusega, mitte aga sünnipäeva tähistamiseks korraldatud pidustustega, oligi vastuvõtu eest tasumine HTM-i kohustus. Ürituse korraldamine oli HTM-i eelarves ja ürituse korraldamiseks oli kantsler ML igakülgne heakskiit. Kohus on täielikult jätnud tuvastamata subjektiivse kuriteokoosseisu. Ei saa pidada piisavaks subjektiivse koosseisu jaatamist üksnes viitega, et mitmekordne ja õigusharidusega minister peab teadma riigi vara valitsemise põhimõtteid. Kohus ei ole viidanud ühelegi asjaolule, mis näitaks süüdistatava tahet ebaseaduslikult tegutseda. Kaitsjad leiavad, et olukorras, kus ministril on õigus korraldada ministri arengukuludest vastuvõtte ja motivatsiooniüritusi, polnud ministril mingit põhjust kahelda oma teo seaduslikkuses. Teiseks ei saa rääkida tahtlusest ebaseaduslikult tegutseda olukorras, kus kantsler ministri tegevuse heaks kiitis. Mailis Reps ei pannud toime kelmust seoses USA lähetuskuludega Maakohus on oma põhjendusetes tuginenud vääralt tunnistajate ütlustele ning samas jätnud lahendamata põhimõttelised erinevused erinevate tunnistajate ütluste vahel. Lisaks on kohus valesti tõlgendanud oluliste tunnistajate ütlusi ja jätnud subjektiivse koosseisu sisuliselt tuvastamata. Maakohus tugines peaasjalikult LL ütlustele, mis sisaldavad tõsiseid vasturääkivusi, tema ütlusi ei kinnita ühegi teise usaldusväärse tunnistaja ütlused. Seejuures võttis kohus arvesse vaid prokuröridele antud vastuseid, jättes käsitlemata kaitsjatele antud vastused. Kui jätta LL ebausaldusväärsed ütlused kõrvale ja hinnata kõiki asjakohaseid tõendeid kogumis, on selge, et Mailis Repsil ei olnud puutumust HTM-le väljastatud arvetega, ta pole toime pannud petmistegu ega andnud korraldusi arvete muutmiseks. Maakohus on Mailis Repsi väidetavast nentimisest, et arve on liiga suur, teinud alusetult järelduse, et tal on soov panna arve mittemaksmiseks toime kelmus. Apellatsiooni kohaselt ei olegi aga Mailis Reps öelnud, et arve on liiga suur. Ka ei ole ta öelnud, et ministeerium peaks arve kinni maksma. Seda soovi ei ole Mailis Reps kunagi väljendanud ning tegemist oli vaid pelgalt MT eeldusega. Isegi kui leida, et Mailis Reps oleks MTle öelnud, et piletite eest peaks maksma HTM, ei saa seda võtta korraldusena HTM-i petta. MT on väitnud, et Mailis Reps rääkis talle väidetavast kantsleri ja MJ vahelisest kokkuleppest seoses nende arvetega. Tunnistajate ütlustest ei ilmne, et Mailis Repsil oleks olnud tahtlus kelmuse toimepanemiseks. LL on ise öelnud, et ta ise ei suhelnud arvete teemal Mailis Repsiga mitte kordagi. MT on jällegi eitanud täielikult, et ta oleks LLt kuidagi mõjutanud pettust toime panema. Mailis Reps ei pannud toime kelmust seoses kohvimasinaga Maakohus on otsuse tegemisel võtnud aluseks täiesti ebaõiged või asjassepuutumatud asjaolud, jättes samal ajal kõrvale kelmuse koosseisus tegelikult tähtsust omavad aspektid.

Süüdimõistev otsus on tehtud tuginedes eeskätt asjaolule, et kohvimasin viidi mõneks ajaks süüdistatava koju. Kaitsjad on kohtumenetluses selgitanud, et kohvimasin soetati ministeeriumile soovi ja teadmisega, et selle omanikuks saab ja jääb ministeerium. 2019. aastal kolis HTM ühest majast teise. Kolimisega seoses otsustati ministeeriumile tellida kümmekond uut kohvimasinat. Kohvimasin Jura X8 Platin osteti juhtkonna korrusele, teenindamaks ministeeriumi töötajaid ja külalisi. See võeti ka ministeeriumi varana arvele. Kohvimasin Jura X8 Platin soetati seega ministeeriumile, mitte süüdistatavale. Seda, et tegemist oli ministeeriumi kohvimasinaga, tõendab ka fakt, et hiljemalt 14.10.2020 ehk enne kriminaalmenetluse algust oli kohvimasin ministeeriumis tagasi. Kohvimasina ajutiselt Mailis Repsi koju viimise põhjuseks oli ministri soov ja vajadus töötada mõnda aega eeskätt kodukontoris, mistõttu ka tema külalised ja töötajad töötasid tihti just süüdistatava juures kodus. Pealegi oleks ministeeriumi kolimisega ühest majast teise paigutatud kõnealune kohvimasin uues majas ajutiselt ministri tagatuppa, kus see oleks jäänud uue maja renoveerimise lõppu ootama. Seal niisama seistes ei oleks kohvimasin mingisugust kasutust leidnud. Seega oli kohvimasina kodukontorisse viimiseks teinegi mõjuv põhjus, sest süüdistatava kodukontoris sai kohvimasin erinevalt ministri tagatoas seismisest oma funktsiooni täita. Kaitsjate hinnangul on kohus püüdnud jätta kõikvõimalikul moel muljet, justkui oleks kohvimasina isiklikuks otstarbeks soetamine tõendatud asjaoluga, et kohvimasin oli süüdistatava kodus pidevalt Mailis Repsi ja tema perekonna poolt kasutuses. Seejuures tugineb kohus ühe tunnistaja ütlustele, kuigi 15 tunnistajat on andnud vastupidiseid ütlusi. Seejuures on kaitsjate väitel omistanud tunnistajate ütlustele süüstavaid väiteid, mida tunnistajad tegelikult kunagi öelnud ei ole. Kaitsjad toovad veel apellatsioonis välja, et maakohus on kohvimasinaga seoses väljendanud otsuses vastuolulisi seisukohti. Süüküsimuse lahendamisel on kohus väitnud, et süüdistatav soovis oma isiklikke kulusid kokku hoida ja ministeeriumi kulul endale kodutehnikat soetada, tsiviilhagi lahendamisel leidis kohus aga, et süüdistatava sissetulekut arvestades oleks kohvimasina ostmine talle igati jõukohane olnud ning ta võinuks seadme endale soovi korral vabalt osta. Kaitsjate apellatsiooni kohaselt pole Mailis Reps pannud toime ka petmistegu, sest tema ütluste kohaselt ei avaldanud tema soovi uue kohvimasina soetamiseks ja muud tõendid vastupidist ei kinnita. Ka ei vasta tõele kohtu väide, et Mailis Reps avaldas MTle soovi soetada kindlate funktsioonide ja omadustega kohvimasin. Ka ei ole kantslerit kohvimasina soetamisel kuidagi eksitusse viidud, sest kantsler on kohtus antud ütlustes kinnitanud, et ta teadis, et see kohvimasin läheb Mailis Repsi kodukontorisse. Kaitsjatele arusaamatult on kohus tõlgendanud ML nõusolekut lõõpimisena. Tegelikult pole ML kohtus ütlusi andes kordagi väitnud, et kohvimasina koju viimise nõusoleku andis ta lihtsalt lõõpides ilma seda tõsiselt mõtlemata. Kohtuotsuse kohaselt kinnitas ka IR kohvimasina arve üksnes süüdistatava petmisteost tulenenud eksimuse tulemusel, kuid kohtuotsus ei ütle, millal ja kuidas süüdistatav IR eksitas. Puudub ka kelmuse objektiivses koosseisus nõutav kahju. Kohtuotsuse kohaselt on ministeeriumile tekitatud kahju kokku 2100 eurot, mis oli kohvimasina Jura X8 Platin maksumus. Sellist kahju ministeeriumile aga tekkinud ei ole. Kohvimasin osteti ministeeriumi

vara hulka ministeeriumi töötajate ja külaliste teenindamiseks. Kohvimasin jäi ministeeriumi omandisse ja ministeeriumi töötajaid ja külalisi teenindama ka Mailis Repsi kodukontoris. Tsiviilhagi lahendamisel on kohus isegi leidnud, et kannatanule kahju tekitatud ei ole, kuna kohvimasin on tagasi ministeeriumis ja seda saavad kasutada ministeeriumi teenistujad ja külalised. Mailis Reps ei pannud toime kelmust seoses Mon Repos’ üritusega Sellegi ürituse puhul heidavad kaitsjad ette, et kohus ei ole süvenenud ürituse sisusse. See, kas kohtumise kulud tuleb katta HTM-i eelarvest, sõltub aga just kohtumise sisust. Kohtumisel osalenud on tunnistajatena andnud ütlusi, et üritus oli rangelt töine. HTM-i nimel ürituse arve kinnitanud kantsler ML oli teadlik ürituse iseloomust, sest andis HTM-i nimel heakskiidu arve tasuda alles pärast ürituse iseloomu kohta lisaküsimuste küsimist. Kohus on ületähtsustanud kutse teksti, sest kutse koostas TK ja saatis MT. Süüdistatavale ei saa ette heita kellegi teise poolt kutse sõnastamist viisil, mis mh kohtumise langemist tema sünnipäevale märgib. MT andis kohtus ütlusi, et kutsele lisatud põrandakella fondi panustamise võimalus oligi pelgalt vastus fraktsiooni esitatud küsimusele, mida süüdistatav fraktsiooni liikmete poolt juubeliks soovib. See, kas keegi süüdistatavale tema juubelil heatahtlikkusest ja/või viisakusest kingituse tõid, ei ole kaitsjate hinnangul kelmuse kontekstis absoluutselt oluline. Kantsler ML ei olnud arvet kinnitades eksimuses, sest tegemist oligi ministri vastuvõtuga ja seega ministeeriumi eelarvest tasutava arvega. ML on oma ütlustes kinnitanud, et oli kutsutud külalistest ja ürituse sisust teadlik. Mailis Reps ei pannud toime kelmust seoses WRC üritusega Valdav osa kohtuotsuses toodud väidetest ei põhine mitte ühelgi tõendil, tuvastamata on jäetud kelmuse objektiivse ja subjektiivse koosseisu kõik nõutavad tunnused ning kõrvale on jäetud kõik kaitsjate tõendid ja kaitsekõnes välja toodud vastuolud. Mailis Reps osales WRC üritusel vaid ürituse korraldaja palvel, kes kutsus Mailis Repsi koos oma perega. Kaitsjad leiavad, et maakohtu seisukoht, et tegemist ei olnud tööalase lähetusega, näitab, et kohus pole „isegi üritanud aru saada ega selgeks teha, mis on ministri kohustused, millal ja mis moel täidab minister oma esindusfunktsiooni ning miks oli konkreetselt WRC Rally Estonial osalemine teenistusülesande täitmine“. Kohtumenetluses ütlusi andnud valitsuse liikmed ja ministrid on selgelt ümber lükanud kohtu arusaama ministri tööülesannetest. Kutsete saamine erinevatele (kultuuri)üritustele on täiesti tavaline ja nendest üritustest osa võtmine on lahutamatu osa ministri tööst. Laste kaasa võtmise fakt ei muuda ürituse töist sisu ega tee klassikalisest lähetusest erasündmust. Ebaõige kohtu väide, et ministri osavõtu olulisust kohtumenetluses tõendatud ei ole, kuna puuduvad tõendid, mille kohaselt süüdistatav oleks üritusel nn tähtsade inimestega suhelnud. Kaitsjate jaoks jääb arusaamatuks, miks ei pidanud kohus sellekohaseks tõendiks Mailis Repsi enda ütlusi. Tema ütlusi on aga kinnitanud oma ütlustes ka UA ja ER.

Kuigi kohtuotsuse järgi lõi süüdistatav väidetavalt kulu põhjendatuse osas tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse kooskõlastusringil, siis ühtegi konkreetset tegu kohus välja toonud ei ole, rääkimata seda väidet kinnitavatest tõenditest. Rally Estonia majutuse organiseerimine käis läbi Riigikantselei ja WRC korraldustiimi, tubade broneerimisega süüdistatav seotud ei olnud. Kui arve lõpuks ministeeriumisse jõudis ja see ministeeriumi poolt ka tasuti, ei toimunud see mitte süüdistatava petmisteo tulemusel, vaid arvetega tegelenud KS ja MT omavahelisest asjaajamisest. Ka kantsler ei olnud arvet kinnitades eksimuses, vaid teadis täpselt, et süüdistatav käis just WRC Rally Estonial ja teadis ka seda, et valitsusliikmete osavõtt oli korraldajapoolne huvi. Seda teades pidas kantsler põhjendatuks üritusest osavõtuga tekkinud kulude tasumise lähetuskuludena. Ka JL teadis, et majutusega seotud kulud tekkisid justnimelt ralli külastamisega. Isegi, kui leida, et kelmuse objektiivne ja subjektiivne koosseis on nn täiendava hotellitoa eest tasumise osas täidetud, täidaks see KarS §-s 218 sätestatud väheväärtusliku asja või varalise õiguse vastu toime pandud süüteo koosseisu. Hotell Pallase majutuse eest väljastatud arve nr 112582 kohaselt kuulus 2 hotellitoa eest tasumisele kokku 360 eurot. Kummagi toa hind oli 180 eurot. Väidetav kelmus saab järelikult olla toime pandud ühe toa maksumuse ulatuses, s.t maksimaalselt 180 euro ulatuses. Tulenevalt KarS § 218 lõikest 4 ja KarS § 44 lõikest 2 tuleb etteheidetav tegu seega kvalifitseerida mitte KarS § 209, vaid KarS § 218 lõike 1 järgi. Tsiviilhagi, menetluskulud ja kahju hüvitamise taotlus Kuna Mailis Reps tuleb kogu süüdistuse ulatuses õigeks mõista, tuleb HTM-i tsiviilhagi jätta KrMS § 310 lõike 2 alusel läbi vaatamata. Hagi läbivaatamisel tuleb see aga igal juhul jätta rahuldamata, sest tsiviilhagis esitatud nõuete eeldused on täitmata. Õigeksmõistva kohtuotsuse puhul tuleb jätta süüdistatava menetluskulud riigi kanda. Isegi kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse tsiviilhagi osas muutmata, tuleb muuta menetluskulude hüvitamise otsustust. Kuna maakohus jättis tsiviilhagi suuremas osas rahuldamata, tulnuks ka süüdistava kasuks mõista välja menetluskulud, mis tal seoses kannatanu tsiviilhagile vastu vaidlemisega tekkisid. Kuivõrd maakohus leidis, et käesolevas kriminaalasjas on 443,12 tundi mõistlik ja põhjendatud aeg tsiviilhagiga seoses õigusteenuse osutamiseks, siis tuleb süüdistatavale hüvitada samast mahust 95% menetluskulusid. Veel toovad kaitsjad välja, et maakohus jättis nende esitatud taotluse hüvitada süüdistatavale süüteomenetluses tekitatud kahju tervikuna tähelepanuta, hoolimata sellest, et selles oli esitatud ka taotlus, mis kuulus lahendamisele sõltumata otsuse sisust. 4.2 Kannatanu esindaja taotleb apellatsioonis, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse osas, millega maakohus

Tühistatud osas palub kannatanu esindaja teha uus kohtuotsuse, millega: 1) mõista Mailis Repsilt (Haridus- ja Teadusministeeriumi kaudu) Eesti Vabariigi kasuks välja Haridus- ja Teadusministeeriumi töötajate isiklikes huvides kasutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks 70 561,34 eurot või alternatiivselt a) määrata tekitatud kahju summa kindlaks kohtu siseveendumuse järgi või b) mõista 70 561,34 eurot välja alusetu rikastumise sätete alusel; 2) jätta kannatanu tsiviilhagi Haridus- ja Teadusministeeriumile kuuluva ametiauto ja kütusekaardi isiklikes huvides kasutamisega seonduvas nõudes läbi vaatamata; 3) mõista Mailis Repsilt kannatanu kasuks välja viivis 76 631,34 euro suuruselt põhinõudelt alates tsiviilhagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ning edasi kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras või alternatiivselt 6070 euro suuruselt põhinõudelt alates tsiviilhagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ning edasi kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras; 4) mõista Mailis Repsilt kannatanu kasuks menetluskulude hüvitamiseks välja lisaks maakohtu poolt juba välja mõistetud 3877,30 eurole täiendav menetluskulude hüvitis vastavalt kannatanu lepingulise esindaja esitatud menetluskulude nimekirjale ringkonnakohtu poolt põhjendatuks peetavas ulatuses. Apellatsioonis on märgitud, et kannatanu ei vaidlusta otsust WRC Rally külastamise kulude ja sünnipäevade pidamise kulude hüvitada laskmist puudutavas osas. Apellatsioonis on märgitud, et kannatanu ei vaidlusta maakohtu otsust ka osas, milles kohus jättis rahuldamata kohvimasina kasutamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude. Kannatanu leiab aga, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui jättis kannatanu tsiviilhagi rahuldamata nende nõuete osas, mis seonduvad Mailis Repsi poolt HTM-i töötajate, ametiauto ja kütusekaardi isiklikes huvides kasutamisega. Kannatanu vaidlustab ametiauto ja kütusekaardi kasutamisega seonduvate nõuete osas tsiviilhagi rahuldamata jätmise, sest tsiviilhagi rahuldamata jätmise asemel pidanuks maakohus jätma tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 kohaselt vastavate nõuete osas läbi vaatamata. Kannatanu esindaja leiab, et maakohus rikkus läbivalt põhistamiskohustust. Kohus eksis viivise väljamõistmisel. Maakohus mõistis rahuldatud põhinõudelt viivise kindlas summas Mailis Repsilt välja alates tsiviilhagi kohtusse saabumisest kuni kohtuotsuse tegemiseni, kuid oleks pidanud mõistma selle välja alates tsiviilhagi esitamisest. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt peab kannatanu esitama tsiviilhagi kohtueelses menetluses. Ka kohtupraktika järgi loetakse viivist tsiviilhagi esitamise ajast. Lisaks on maakohus teinud viivisesumma arvutamisel arvutusvea, kuna maakohtu arvutuskäigu järgi saab kannatanu lepinguline esindaja teistsuguse viivisesumma. Apellatsiooni kohaselt tegi maakohus vea, kui jättis rahuldamata ministeeriumi töötajate isiklikes huvides kasutamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude. Kuigi kohus jaatas, et Mailis Reps sai HTM-i arvel kasu, keeldus kohus HTM-i kahju määratlemast. Sisuliselt

põhjendas kohus seda sellega, et tal pole kahju suuruse kindlaks määramiseks piisavalt andmeid. Sellisel juhul oleks kohus pidanud aga kohaldama VÕS § 127 lg-t 6 ja määrama ise kahju ulatuses. Kannatanu esindaja leiab, et Mailis Repsi süüditunnistamisel oleks kohus pidanud tsiviilhagi rahuldama vähemalt 200,01 euro ulatuses. Kohus jättis oma seadusest tulenevaid kohustusi eirates välja selgitamata tsiviilhagi lahendamiseks vajalikud asjaolud, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Maakohtu seisukoht, nagu puuduks andmed, mille alusel kahju suurus kindlaks määrata, on ekslik. Kohus seadis ebamõistlikult kõrgeid nõudeid tõendamiskoormisele. Kahjusumma täpseks määratlemiseks vajalikke andmeid ei olegi võimalik esitada, kuid olemasolevate tõendite põhjal oli kohtul võimalik tuvastada, et suure tõenäosusega kasutas Mailis Reps HTM-i töötajaid isiklikes huvides igakuiselt. Kannatanu esindaja tõi kohtule välja võrreldavad andmed selle kohta, kui palju oleks Mailis Reps pidanud tegema isiklikke kulutusi, kui ta ei oleks saanud kasutada HTM-i töötajaid oma eraeluliste asjade ajamiseks. Apellant leiab, et maakohus rahuldas taotluse kannatanule õigusabikulude hüvitamiseks põhjendamatult väikses ulatuses. Kannatanu taotles maakohtult kokku 77 546 euro suuruste menetluskulude hüvitamist. Maakohus leidis, et tsiviilhagi edukaks osutumisel oleksid need kulud olnud mõistlikud, vajalikud ja põhjendatud, kuid et tsiviilhagi kuulus rahuldamisele vaid osaliselt, mõistis maakohus Mailis Repsilt kannatanu kasuks välja kõigest 3877,30 euro suuruse õigusabikulude hüvitise. Jättes suurema osa menetluskuludest kannatanu enda kanda, rikkus maakohus kannatanu lepingulise esindaja hinnangul oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Nimelt jättis maakohus tähelepanuta, et kannatanu menetluskulud seondusid nii tsiviilhagi menetlemisega kui ka Mailis Repsi süüküsimuse lahendamisega. Kuna maakohus tunnistas Mailis Repsi temale esitatud süüdistuses osaliselt süüdi ning pidas kannatanu menetluskulusid iseenesest mõistlikeks ja vajalikeks, pidanuks maakohus andma hinnangu, milline osa kannatanu menetluskuludest seondus Mailis Repsi süüküsimuse lahendamisega ning milline osa tsiviilhagi menetlemisega.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium käsitleb apellatsioonides tõstatatud küsimusi alltoodud järjekorras.

Y SÜÜDISTUS OMASTAMISES................................................................................... 15

Ministeeriumi töötajatele tööväliste ülesannete andmine........................................15

Sünnipäeva tähistamine ministeeriumis..............................................................32

KELMUSE SÜÜDISTUS........................................................................................... 37

Ministeeriumil lapse reisikulude tasuda laskmine.................................................37

Kohvimasina endal kodus kasutamiseks soetada laskmine..................................45

Ministeeriumil WRC Rally Estonial käimise majutuskulude hüvitada laskmine......66

KARISTUS............................................................................................................. 74 TSIVIILHAGI......................................................................................................... 74

Maakohtu otsusega välja mõistetud kahjuhüvitiste muutmine.............................74

Ametiauto ja kütusekaardi kasutamisega seonduvad nõuded..............................75

Ministeeriumi töötajatele erahuvides korralduste andmisega tekitatud kahju.........75

Viivis........................................................................................................ 83

MENETLUSEGA TEKITATUD KAHJU HÜVITAMISE TAOTLUS.................................84 MENETLUSKULUD................................................................................................ 85 KOKKUVÕTE........................................................................................................ 87

SÜÜDISTUS OMASTAMISES

Ministeeriumi töötajatele tööväliste ülesannete andmine

7.1 Apellatsiooni kohaselt on maakohtu otsuses tehtud tõendite hindamisel vigu, mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Nii on apellatsioonis heidetud ette, et maakohus on tuginenud tunnistajate ütlustele, mis ei ole KrMS § 66 lõike 2 1 järgi tõendid. Nimelt näeb KrMS § 66 lõike 21 ette, et kui välja arvata samas sättes loetletud juhud, ei ole tunnistaja ütlus tõend selliste tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel. Apellatsiooni kohaselt ei ole maakohus seda arvestanud, vaid on otsuses korduvalt tuginenud isikute ütlustele teistelt kuuldu kohta, ilma et oleks ära näidanud, et sellisele ütlusele tuginemiseks on mõni KrMS § 66 lõikes 2 1 nimetatud alus. Kuigi etteheide on esitatud üldisena, puudutavad toodud näited ministeeriumi töötajate tegelemist M. Repsi lastega – maakohus on selle tuvastamisel, et M. Repsi nõunikud hoidsid tema kodus tema lapsi, tuginenud UK ja mitme M. Repsi nõuniku ning teiste tunnistajana üle kuulatud

ministeeriumi ametnike ütlustele selle kohta, mida nad olid teistelt ministeeriumi töötajatelt kuulnud. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohtu otsuses on tõesti üsna palju viidatud tunnistajate ütlustele selle kohta, mida keegi teine oli neile rääkinud. Seejuures ei ole maakohus märkinud, et tugineb mõnele KrMS § 66 lõikes 21 nimetatud alusele. Samas tuleb märkida, et Riigikohtu praktikast tulenevalt saab juhul, kui KrMS § 66 lõikes 21 nimetatud aluseid ei esine, kasutada teistelt kuuldu kohta antud ütlusi kontrollimaks nende isikute ütluste usaldusväärsust, kelle räägitut vahendati (vt nt RKKKo 3-1-1-73-15, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul on sellise olukorraga tegemist enamiku juhtude puhul, millele kaitsjad on viidanud. Apellatsioonis toodud näited asuvad tihti lõigus, mis algab nentimisega, et järgnev kinnitab äsja käsitletud tunnistaja ütlusi. Nii on see nt järgmisel juhul (alla joonitud on apellatsioonis välja toodud näide ütluse lubamatu kasutamise kohta): „UK kohtuistungil antud ütlusi kinnitavad järgnevad kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlused. JL HTM-i haldusvaldkonna juhina oli UKga korduvalt rääkinud, et sellise lastega tegelemine oli ja see oli pidev ning see oli muutunud vastumeelseks.“ „PE ütlusi kinnitavad järgmised tunnistajate ütlused. JL sõnul PE puutus sama moodi ja samal määral kokku laste sõidutamisega nagu UK (04.03.2022 kohtuistungi protokoll). KT teab, et on viinud lapsi lasteaiast ja koolist koju, P ise ütles (16.08.2022 kohtuistungi protokoll).“ Mitu apellatsioonis toodud näidet pärinevad lõigust, mis algab lausega „MT ütlusi kinnitavad järgmised tunnistajate ütlused.“ Selles lõigus sisalduvad nii JL ütlused, et „M jutu järgi välisvisiitidel hoidis väikest last ajal, kui ministril oli kohtumised. (04.03.2022 kohtuistungi protokoll)“ kui ka lause „UKle rääkisid nõunikud, et lähetustel tegelesid lapse hoidmisega, hoidsid hotellis last, käisid lapsega jalutamas, rohkem käis MT aga ka MJ (27.04.2022 kohtuistungi protokoll).“ St kohus on toonud välja, et MT on nii JLle kui ka UKle rääkinud, et hoidis välislähetustel ministri last; kohtuotsuse kohaselt toetavad JL ja UK ütlused MT enda räägitut. Veel on samas lõigus lause „LLle on MT rääkinud, et tegeles CRga või ministri teiste lastega ministeeriumis, kui minister oli hõivatud (03.03.2022 kohtuistungi protokoll)“. Tõsi küll, maakohus ei ole ise otsuses eristanud ütlusi teistelt isikutelt kuuldu kohta ülejäänud ütlustest ja muudest tõenditest ega pööranud seetõttu tähelepanu ka sellele, mis tingimustel ja mis eesmärgil need ütlused kasutatavad on. Seetõttu on maakohus kasutanud kohati selliseid teiselt isikult kuuldut kajastavaid ütlusi kasutanud kohati ka viisil, mis ei ole ringkonnakohtu hinnangul lubatav. Nii on kohus MT ütlusi toetavana muu hulgas kasutanud ka KT ütlust, et ta on UKlt kuulnud, et MT aidanud F ja CR lasteaeda viimisega. Siinkohal peab ringkonnakohus probleemseks seda, et KT ei ole andnud edasi mitte MT, vaid hoopis UK räägitut, st tegemist ei ole samalt isikult pärineva teabe võrdlemisega, sellisel juhul pole aga enam kindel, kas see kolmas isik andis edasi sellelt isikult pärit infot, kelle ütluste usaldusväärsust kontrollitakse. Samas tuleb praegusel juhul tõdeda, et KT kõnealuse ütluse kõrvale jätmine ei muuda tõsiasja, et MT ise on 25. märtsil 2022 antud ütlustes rääkinud nii CR kui ka F lasteaeda viimisest.

Veel tõdeb ringkonnakohus, et maakohtu otsuses oleva väite „MJ oli K käest kuulnud, et ta käis lastega tegelemas ka ministri kodus“ puhul ei tule otsuse tekstist selgelt välja, et tegemist oleks KT enda ütlusi toetava tõendiga. Siingi tuleb tõdeda, et kui ka kõnealune MJ ütlus kõrvale jätta, jäävad ikkagi alles KT enda ütlused, mille kohaselt oli ta mõnikord õhtuti mõned tunnid M. Repsi palvel lastega, kui M. Reps ise hiljem koju jõudis (16. augusti 2022 kohtuistungi protokolli lk 21). Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et kuigi maakohus ei ole ise otsuses eristanud ütlusi teistelt isikutelt kuuldu kohta, mis ei ole kasutatavad iseseisvate tõenditena, ülejäänud ütlustest ja muudest tõenditest, oli neile viitamine olukorras, kus neid kasutati vaid teiste tõendite usaldusväärsuse kinnitamiseks, lubatav. Oluline ongi see, et maakohtu järeldused ei põhine ainult tunnistajate ütlustel teistelt isikutelt kuuldu kohta, vaid maakohus on viidanud ka teistele tõenditele. Kuivõrd ütlusi teistelt isikuilt kuuldu kohta on kasutatud teiste ministeeriumi töötajate ütlusi toetavatena, ongi esmaseks tõendiks lastega tegelemist ja ka teiste ministeeriumi tööga mitteseotud ülesannete täitmist tunnistanud endiste ministeeriumi töötajate endi ütlused. Maakohus on otsuses refereerinud UK, PE, MT, KT, MJ ja LI ütlusi, milles nad on kirjeldanud M. Repsi lastega tegelemist. UK ütluste kohaselt oli minister Mailis Repsi autojuhina töötades tema põhitegevus lastega tegelemine ja ministri enda teenindamine oli teisejärguline. Ta toimetas lapsed hommikul kooli ja lasteaeda, õhtul aga koju. Kui lastel oli õhtul trenn, siis ootas, kuni see läbi sai, ja viis siis lapsed koju. Samuti täitis ta muid ülesandeid, mis ei olnud seotud ministeeriumitööga (transportis suveks ministri suvekoju ATV-sid ja murutraktori, vedas ehitusmaterjali, liiva, tõi vuttidele süüa, toimetas ministri koju ministri lapsele ostetud arvuti). Pärast UK (alates 3. septembrist 2020) ministri autojuhina töötanud PE andis samuti ütlusi selle kohta, et sõidutas hommikul lapsi kooli ja lasteaeda, õhtuti käis ka lastel järel. Õhtuti viis lapsed koju või ministeeriumisse, vastavalt sellele, mida MT või minister ütles. Lisaks on ta viinud last sünnipäevale, muusikakooli. MT, kes töötas ministeeriumis eri ametikohtadel alates 24. novembrist 2016 kuni 6. juulini 2018 ning uuesti 29. novembrist 2018, andis ütlusi, et tegeles peamiselt CRga. Maist 2017 kuni juulini 2018 vaatas ta pea igapäevaselt CR järele, kui minister ei saanud last kohtumistele või ettekannetele kaasa võtta. Ta tegeles lapsega olenevalt päevast kas tund või 3–4 tundi, kui minister oli kõrval, siis võis olla kuni 4–5 tundi. Kui ministril olid väljasõidud Tallinnast välja, oli MT kaasa mineku üheks põhjuseks see, et oli vaja vahepeal CR hoida. Lisaks sellele viis ta väiksemaid lapsi ujuma või viiulitundi. Kui lapsed olid enne trenni ministeeriumis ja ministrit ei olnud, siis aitas lastel õppida. Paaril korral käis ta M. Repsi eest lastevanemate koosolekul ja tegi märkmeid. Veel tegeles MT M. Repsi laste sünnipäevade korraldamisega, aegade kokku leppimisega. Kahe sünnipäeva puhul, mis ministri kodus peeti, viis ta neid ise läbi ja tellis tordi. Kui ta läks ministeeriumisse tööle tagasi, käis CR juba lasteaias, siis üksikutel kordadel enne koroonat oli vaja laps lasteaeda viia. Mõned korrad võttis MT CR ka endale koju kaasa, kui nägi, et päev venib pikemaks ja ministril on kohtumised.

LI, kes töötas Mailis Repsi nõunikuna 1. märtsist 2017 kuni 28. septembrini 2018, andis ütlusi, et pidi vahel hoidma väiksemat last, vahepeal käisid suuremad lapsed ministeeriumis õppimas peale kooli, mingitel hommikutel viis lapsed lasteaeda ja kooli. Sõltuvalt päevast valvas ta last 30 minutit kuni paar tundi. Ta käis ka M. Repsi kodus CR hoidmas, sõltuvalt päevast oli seal 2-6 tundi. Seda tuli ette ka nädalavahetusel. Ühel korral 2018. aasta suvel käis M. Repsi lapsi valvamas tema suvekodus Märjamaal. Sise- ja välisreisidel hoidis ta CR ajal, kui M. Repsil olid kohtumised ja ta ise seda teinud ei saanud. Paaril korral on ta viinud R ja F lasteaeda. Ühel korral on ta R ujumistrenni viinud, ära toonud aga mitmeid kordi. KT, kes töötas ministri nõunikuna 21. maist 2018 kuni 21. novembrini 2020, väitis, et tegeles M. Repsi lastega põhiliselt 2019. aasta sügisel-talvel. 2019. aasta sügisel käis Rl pärast kooli järel ja tõi ta ministeeriumisse. 2019. aasta sügisel viis ta koos UKga R ka Kalev SPA-sse ujumistundi. Samuti käis ta koos UKga 2019. aasta sügisel-talvel üks kuni kolm korda nädalas CRl ja Fl lasteaias järel, nad viisid lapsed kas Kalev SPA-sse, ministeeriumisse või koju. Mõnel korral on ta käinud Mailis Repsi palvel kaasas F viiulitunnis. Üksikutel kordadel on ta koos lastega õhtuti kuni kaks tundi M. Repsi juures kodus oodanud, kuni viimane koju jõuab. 2019. aasta sügisel käis ka Fga logopeedi juures. Veel viis ta 2019. aasta suvel koos UKga R Mailis Repsi suvekodust Pärnusse viiulilaagrisse. MJ, kes töötas ministeeriumis M. Repsi nõunikuna 10. septembrist 2018 kuni 24. aprillini 2019, andis ütlusi selle kohta, et kui minister pidi minema kuskile vastuvõtule või olid riigikogus pikad päevad, siis tegeles tema M. Repsi kodus lastega koos lapsehoidjaga – üldiselt nädalas korra, vahel rohkem, vahel vähem. Olenevalt päevast viibis seal paar tundi või terve päeva. Samuti käis Rga viiulitunnis ning R ja Fga ujumistundides. Ministeeriumis tegeles ta lastega üksikutel kordadel, kui nad õhtul ema ootasid, samamoodi tegeles ta üksikutel kordadel CRga. Välislähetustel tegeles CRga, kui minister pidi lapsest eemal olema, nt nõupidamiste, kõnede ajal. Lisaks sellele, et eespool toodud ütlustes on tunnistajad kirjeldanud enda kohustusi, on nad kirjeldanud ka seda, mida pidid tegema teised. Seejuures ei ole tegemist üksnes ütlustega teistelt kuuldu kohta, vaid ütlustes on kirjeldatud ka vahetult kogetut – mingeid kohustusi täideti koos või jagati omavahel (Nt viis UK lapsi trenni mõne ministri nõunikuga koos). Lisaks sellele kinnitavad tunnistajate ütlusi kirjalikud tõendid (M. Repsi ja MT elektrooniliste postkastide ning UKle saadetud sõnumite vaatlusprotokollid). Kohati nähtub kirjalikest tõenditest, et ministri nõunike kohustuste ulatus M. Repsi lastega tegelemisel oli nende endi kirjeldatust suuremgi (seda käsitleb kohus lähemalt allpool). Kui UK kõrvale jätta, ei ole apellatsioonis tunnistajate ütlusi ega ka neid toetavaid kirjalikke tõendeid – ja seega kokkuvõttes fakti, et ministeeriumi ametnikud tegelesid M. Repsi lastega –, vaidlustatud. Sellest tulenevalt ei mõjuta see, et maakohus on toonud otsuses välja tunnistajate ütlusi teistelt kuuldu kohta, selgitamata, mis alusel ta seda teeb, asjaolude tõendatust puudutavaid maakohtu järeldusi. Eelnevast tulenevalt ei anna apellatsiooni väide, et maakohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel tuginenud ütlustele, millele KrMS § 66 lg 2 1 kohaselt tugineda ei tohi, alust

järelduseks, et maakohus on teinud faktiliste asjaolude tuvastamisel vea, ega faktiliste asjaolude kohta maakohtust erineva järelduse tegemiseks. 7.2 Apellatsiooni kohaselt tugines maakohus selle tuvastamisel, et ministeeriumi teenistujad pidid täitma M. Repsi lastega seotud tööväliseid ülesandeid, suures osas tunnistaja UK ebausaldusväärsetele ütlustele. Sellega seoses märgib kohtukolleegium esiteks, et ei jaga kaitsjate seisukohta, nagu tugineks maakohtu järeldused selle kohta, kuidas M. Reps lasi ministeeriumi töötajatel täita eri tööülesandeid tema isiklikes huvides, suures osas UK ütlustele. UK on küll andnud ütlusi selle kohta, kuidas nõunikud M. Repsi lastega tegelesid (selleks andis põhjust asjaolu, et nii UK enda kui ka ministri nõunike ütluste kohaselt sõidutas UK nõunikke lastega eri kohtadesse). Samas on – nagu eespool ütlusi refereerides näidatud – oma ütlustes suuremal või vähemal määral kinnitanud, et nad tegelesid M. Repsi lastega, ministri nõunikuna töötanud MT, KT, MJ ja LI. Samuti on laste sõidutamist kinnitanud ka hilisem autojuht PE. Maakohus on ka nende tunnistajate ütlused otsuses välja toonud, samuti on kohus viidanud kirjalikele tõenditele. Seetõttu ei saa rääkida sellest, nagu toetuks maakohtu otsus selle süüdistuspunkti osas suuresti vaid UK ütlustel. Öeldu ei tähenda siiski, et apellatsiooni argumente UK ütluste ebausaldusväärsuse kohta ei oleks põhjust käsitleda – tõendeid tuleb hinnata kogumis ja kui väidetakse, et mõni kogumisse kuuluv tõend tuleb sealt välja jätta, tuleb seda kontrollida ja vajadusel muutunud tõendikogumit uuesti hinnata. UK ütlused on kaitsjate hinnangul ebausaldusväärsed juba põhjusel, et tunnistajate KT ja TK ütluste kohaselt oli ta rääkinud, et tahab M. Repsile kätte maksta. Maakohus ei pidanud seda asjaoluks, mis muudaks UK ütlused ebausaldusväärseks. Kohus leidis, et TKle ja KTle öeldust jääb pigem mulje, et UK tahtis rääkida, kuidas asjad tema hinnangul tegelikud käisid. See, et UK polnud rahul, et pidi ministri lastega tegelema ja seoses sellega ületunde tegema, ning pidas ebaõiglaseks ka töölepingu lõpetamist, oli teada. Ringkonnakohus on samuti seisukohal, et UK väljendatud soov kätte maksta ei tähenda automaatselt, et tema ütlused tuleb ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. Kättemaks võib seisneda nii ebaausas või ebaseaduslikus käitumises, kui ka selles, et kasutatakse lihtsalt ära võimalus tuua välja mingi teist isikut negatiivselt iseloomustav, kuid tõene teave. Viimaseks pakub võimalust ka kriminaalmenetluses ütluste andmine. Öeldu ei tähenda siiski, et tunnistajana ütlusi andnud isiku varasemad ähvardused süüdistatavale kätte maksta ei omaks ütluste usaldusväärsuse hindamise seisukohalt tähtsust. Kuigi sellisest ähvardusest ei saa automaatselt teha järeldust, et tunnistaja plaanib valetada, ei saa ka lähtuda eeldusest, et kättemaksu all mõeldi just ebamugava tõe paljastamist. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab varasem kättemaksuähvardus seda, et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse küsimusele tuleb erilist tähelepanu pöörata. Eelkõige peab kohtukolleegium oluliseks seda, kas ja mis ulatuses toetavad kätte maksta ähvardanud tunnistaja ütlusi teised tõendid, mille usaldusväärsuses pole alust kahelda. Kaitsjate väitel on UK esitanud ütlustes väiteid, mis ei pea üldse paika või on vähemalt ülepaisutatud. Apellatsioonis on toodud välja, et UK on andnud KT kohta ütlusi, mis on

vastuolus KT enda ütlustega. Apellatsiooni kohaselt on UK ja KT ütlused selges vastuolus 2020. kevadel toimunu osas. Ühtlasi heidavad kaitsjad maakohtule ette, et kohus pole ütluste omavahelisele vastuolule tähelepanu pööranud, vaid on tuginenud mõlema ütlustele. Vastuolu UK ja KT ütlustes on apellatsiooni kohaselt järgmine. UK väitel sõidutas ta 2020. aasta 15. märtsist kuni jaanipäevani KT igal hommikul M. Repsi juurde ja õhtul sealt ära. KT hoidis ministri kodus lapsi ning aitas R ja F õppimisega. KT seevastu andis ütlusi, mille kohaselt oli ta 2020. aastal ministri kodus mõnedel päevadel mõned tunnid, kusjuures ta eitas resoluutselt, nagu oleks ta hoidnud 2020. a kevadel M. Repsi juures viimase lapsi. Kohtukolleegium nõustub, et UK ja KT ütlustes on 2020. a kevadel toimunu osas vastuolu. See ei tähenda aga, et tingimata tuleks ebaõigeteks lugeda UK ütlused. Esiteks tuleb nentida, et kuigi KT ütluste kohaselt käis ta 2020. a kevadel M. Repsi juures selleks, et seal tööd teha, siis toimikus olevad sms-id ja e-kirjad näitavad, et KT käis M. Repsi kodus ajal, kui viimane ise kodus ei olnud. Nii on M. Reps saatnud 6. aprillil 2020 UKle sms-i „Tere hommikust, Kui viid K ära, palun võta mu pesuruumist suur veepudel kaasa ... Palun võta mind ministeeriumi juurest kell 13 kaasa. Mailis“ (UK kasutuses oleva nutitelefoni vaatlusprotokoll (protokolli kohaselt andis UK telefonile juurdepääsu vabatahtlikult); kd III; tl. 154). Seega pidi UK viima hommikul KT M. Repsi koju ja võtma sealt veepudeli. Sellise korralduse andmine tähendab, et M. Reps viibis ise mujal. Viimast näitab ka fakt, et UK pidi M. Repsi hiljem ministeeriumi juurest auto peale võtma. Selgelt tuleb see, et KT viibis M. Repsi juures kodus ajal, kui M. Reps ise seal ei olnud, esile M. Repsi 15. aprillil 2020 KTle saadetud e-kirjast, milles on M. Reps andnud muu hulgas teada, et „Homme tuleb 1230 ehitajate punt ja läheb keldrisse. Lihtsalt et teaksid. Kui midagi küsivad, helista“ (kd VII; tl. 135; vaatlusprotokolli kohaselt on vaadeldud e-kirjas saadud Registrite ja Infosüsteemide Keskuselt keskusele saadetud nõudekirja alusel, st korras, mis on kooskõlas kriminaalasjas nr 3-1-1-93-15 tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015 otsuse p-s 64 öelduga). Mis puutub KT kinnitusse, et ta 2020. a kevadel M. Repsi juures viimase lapsi ei hoidnud, siis on ta ise hiljem esitatud küsimustele vastates rääkinud sellest, et aitas koroona-ajal Rt, näidates talle, kuidas arvutist zoomi-tunde või mingeid linke avada (16. augusti 2022 kohtuistungi protokolli lk 21). Seega tuleneb juba tema enda ütlustest, et ta siiski tegeles koroona-ajal M. Repsi lastega. M. Repsi enda sms-id UKle ning M. Repsi ja KT e-kirjavahetus näitavad aga, et KT roll R koolitöödega aitamisel oli suurem, kui KT esitatud kirjelduse järgi võiks arvata. Näiteks on M. Reps saatnud kolmapäeval, 18. märtsil 2020 UKle sms-id, et UK peab viima KT M. Repsi juurde, „sest R on juba kaks päeva õpingutes maas“. Järgnevalt palus M. Reps UKl KT hiljem ära ka viia: „Palun vii pärastlõunal K koju ka, ma ei taha, et ta ühistranspordi või taksoga sõidab.“ (kd III; tl. 151–152). See väärib tähelepanu põhjusel, et kinnitab UK ütlusi – UK ütluste kohaselt pidi tema KT M. Repsi juurde ja sealt ära viima, sest M. Reps ei tahtnud koroonaviiruse pärast, et KT ühistransporti kasutab (26. aprilli 2022 kohtuistungi protokolli lk 2).

Eelnevaga 18. märtsi 2020 sms-id ei piirdunud. Eespool käsitletutele lisaks andis M. Reps UKle teada, et sama kehtib järgmise päeva (ehk neljapäeva) kohta, samuti esmaspäeva kohta: „Esmaspäeval on K jälle abiks. Muidu R õppimisega hakkama ei saa.“ (kd III; tl. 151–153). Seda, et KT aitas Rl õppida ja see ei piirdunud muu töö kõrvalt zoomi-tundide avamisega, näitab ka nt KT 17. aprilli 2020 e-kiri M. Repsile, milles KT selgitab M. Repsile, et kuigi R õpetaja on teatanud, et üks tööleht on tegemata, ei pea see paika: „Me Rga tegelikult tegime selle ammu juba ära ... Ma kirjutasin praegu mälu järgi uuesti ja täitsin selle töölehe ära“ (kd VII; tl. 136). Seda, et KT tegeles aprillis ja mais M. Repsi lastega, näitab veel M. Repsi ja KT aprilli ja mai e-kirjavahetus lapse või laste kõneravi teemal. Seejuures tuleb kirjavahetusest selgelt välja, et just KT on see, kes on kursis, kuidas harjutusega läheb, ja annab sellest M. Repsile detailse ülevaate (kd VII; tl. 132, 134, 135, 141–146). Eelnevaga haakub ka M. Repsi 6. mail 2020 UKle saadetud sms, mis näitab, et KT käis töö ajal M. Repsi kodus ka mais: „Palun kas Sa saaksid homme hommikul kui K ara tood aidata K- ta peab tšello viima muusikakooli juurde parandusse. Ta leppis kokku et u 10 paiku (meister on alates 915 olemas). Tänan.“ (kd III; tl. 156) Need sms-id ja e-kirjad lükkavad ringkonnakohtu hinnangul kahtlusteta ümber KT väite, et ta 2020. a kevadel M. Repsi lapsi ei hoidnud. Viidatud sms-ide ja e-kirjade alusel ei saa küll tuvastada, et KT oleks tegelenud 2020. a kevadel M. Repsi lastega igapäevaselt, kuid nende järgi tegeles KT M. Repsi lastega ilmselgelt märkimisväärses ulatuses, mis tähendab, et vähemalt üldjoontes peab UK kirjeldus paika. Seoses KT ütlustega tuleb veel tõdeda, et kuigi tema väitel tegeles ta M. Repsi lastega sisuliselt ainult 2019. a sügisel-talvel, nähtub M. Repsi e-kirjadest, et M. Reps on saatnud 2019. a kevadel korduvalt edasi lasteaiast saabunud e-kirju (kd VII; tl. 79, 80, 87–89), sh 3. mail 2019 lasteaia kontserdi peaproovi puudutava e-kirja, kus on muu hulgas info, mis kellast lapsed kätte saab (kd VII, tl. 56). Samuti on M. Reps saatnud 30. mail 2019 KTle edasi e-kirja

tuvastamisel lähtuda isiku enda ütluste asemel teistest tõenditest, kui ta peab neid usaldusväärsemaks. Kriminaalmenetluse regulatsioonist ei tulene ka mingeid piiranguid sellele, millises mahus kohus tõendit otsuses käsitleb. See, millises ulatuses kohus seda teeb, sõltub sellest, kui palju tõend asjassepuutuvat teavet sisaldab, samuti sellest, millises ulatuses on vaja seda järelduste tegemiseks teiste tõenditega kõrvutada. Seega määrab sellegi ära tõendite kogumis hindamise nõue. Öeldu ei tähenda, et KT ütlused tuleks tervikuna kõrvale jätta. Osaliselt haakuvad KT ütlused teiste tõenditega, mistõttu pole alust neid selles osas ebausaldusväärseks lugeda. Nagu eespool välja toodud, tunnistas KT, et ta tegeles M. Repsi lastega 2019. a sügisel, samuti seda, et viis R 2019. a suvel viiulilaagrisse (kuhu ja kust ära sõidutas teda ja Rt UK) ning sügisel ja talvel lapsi ka ujuma. 2019. a sügisel-talvel käis KT enda sõnul 1–3 korral nädalas lasteaias järel CRl ja Fl, sinna viis teda UK, lasteaiast sõitsid ministeeriumisse, ujuma või viisid lapsed koju. Samuti andis KT ütlusi, et umbes viiel korral ta ka viis F lasteaeda. Ka siis sõidutas U neid. KT ütluste kohaselt ta 2019. a sügisel mõned korrad ka ootas õhtul lastega nende kodus, kuni M. Reps koju jõudis. Muu hulgas haakusid KT ütlused UK omadega (nt on mõlemad rääkinud sellest, et lapsed käisid õhtuti ujumas, sel ajal ootas neid ministri nõunik, nt KT, ja UK, kes nad lõpuks autoga koju viis), mistõttu on maakohus põhjendatult käsitanud KT ja UK ütlusi omavahel haakuvatena. Kuigi ülal toodud küsimuses ei näidanud apellatsiooni argumendid seda, et UK oleks ristküsitlusel antud ütlustes valetanud, peab paika apellatsioonis esitatud väide, et ristküsitluse raames pidi UK ise tunnistama, et ei rääkinud pisut varem antud vastuses tõtt. Nimelt väitis UK ühele küsimusele vastates, et ei mäleta, kui kaitsja jätkas selle kohta küsimuste esitamist, tunnistas aga, et ta lihtsalt ei tahtnud nimetada inimest, kellelt ta konkreetset infot kuulis. Nimelt väitis UK auto läbisõitu puudutavasse küsimusse puutuvalt, et ei mäleta, kellelt ta oli sellest kuulnud, hiljem tunnistas aga üles, et ei tahtnud J (Haridus- ja Teadusministeeriumi üldosakonna haldusbüroo juhti JL) mainida. Sellega näitas UK, et on põhimõtteliselt valmis kohut eksitama, kui seda vajalikuks peab. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et see ei tähenda, et UK ütlused tuleks täies ulatuses ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. UK püüdis vältida ühe konkreetse asjaolu kohta sisulise vastuse andmist, väites, et ei mäleta seda asjaolu. Teema, mille kohta küsimus esitati, ei ole vahetult seotud sellega, kas ja mis ulatuses lasi M. Reps ministeeriumi töötajatel teha tööd tema erahuvides. Sellest tulenevalt ei anna apellatsioonis välja toodud UK ütlused alust lugeda ebausaldusväärseks ka tema ütlusi, mis puudutavad seda, kuidas ta ise ministri lapsi transportis ja kuidas ministri nõunikud lastega tegelesid. Kuigi olukorras, kus isik on mingis küsimuses ütlusi andes valetanud, tekib küsimus, kas ta võib olla teinud seda muudegi küsimuste puhul, tuleb arvestada, et UK ütlused ei ole ainus tõend. Maakohus on otsuses käsitlenud suhteliselt põhjalikult seda, kuidas UK ütlused haakuvad teiste tõenditega. Ka ringkonnakohus tõi eespool käsitletud UK ja KT ütluste vastuolu küsimuse käsitlemisel välja, et UK väiteid toetavad M. Repsi saadetud sms-id ja e-kirjad. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et UK ütlustele saab tugineda nende

asjaolude puhul, mida puudutavaid ütlusi toetavad teised tõendid – olgu siis kirjalikud tõendid (sms-id ja e-kirjad) või teiste isikute ütlused. Ringkonnakohtu hinnangul toetavad teiste tunnistajate ütlused UK ütlustest tulenevat üldpilti M. Repsi lastega tegelemisest. Seda, et UK sõidutas lapsed hommikul kooli ja lasteaeda, õhtul aga koju, on oma ütlustes maininud ka ministri nõunikud, kes ka lastega tegelesid ja selle raames UKga kokku puutusid. See, et nt KT kirjeldas lastega tegelemist mitte väga suure koormusena, ei muuda UK ütlusi ebausaldusväärseks. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb arvestada, et nõunike koormus lastega tegelemisel jaotus vähemalt mingil määral mitme nõuniku vahel (nt jagasid omavahel kohustusi KT ja MT), siis transpordi osas langes kogu koormus UKle. Lisaks sellele tuleb arvestada, et kirjalike tõendite põhjal on alust järelduseks, et KT püüdiski lastega tegelemise koormust näidata tegelikust tagasihoidlikumana. UK ütlusi, et lastega tegelemine oli tema igapäevane igapäevane kohustus, toetavad ka Haridus- ja Teadusministeeriumi üldosakonna haldusbüroo juhi JL ja kantsleri TV ütlused. JL ütluste kohaselt oli UKga olnud lastega tegelemisest korduvalt juttu – kuna see oli pidev, oli see muutunud UKle vastumeelseks (4. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 8). Ka Haridusja Teadusministeeriumi endine kantsler TV andis ütlusi, et UK oli rääkinud talle laste kooli viimisest, lasteaeda viimisest, lasteaiast ära toomisest, koolist ära toomisest (20. mai 2022 kohtuistungi protokolli lk 5). Kuna nende tunnistajate viidatud ütlused kajastavad seda, mida UK neile rääkis, ei ole need KrMS § 66 lg-st 21 tulenevalt kasutatavad iseseisva tõendamiseseme asjaolu tõendava tõendina, küll aga UK ütluste usaldusväärsust kinnitava tõendina. Need ütlused kinnitavad, et lastega tegelemise koormus oli UK jaoks ebameeldiv ja ta kurtis seda juba ministeeriumis tööl olles – seda koguni kantslerile. Seda, et ministri isiklikes huvides antud ülesannetega tegelemine oli tavapärane, kinnitavad ringkonnakohtu hinnangul ka kirjalikud M. Repsi UKle saadetud sms-d, milles M. Reps annab UKle lapsi puudutavaid korraldusi. Nende sõnumite sisu ega tonaalsus ei viita sellele, et palutaks täita mingeid erandlikke ülesandeid. Nt on M. Reps 18. detsembril 2019 andnud lihtsalt teada, mis ajal on lastel vaja hommikul ära minna: „Homme on lapsed: R 945, R ja E

või minister ütles. Lisaks sellele viis ta kahel korral R sünnipäevale ja käis tal pärast järel, ühel korral tõi K päeval kodust linna tšellotundi. See kirjeldus näitab, et selle lühikese aja jooksul, mis PE oli M. Repsi autojuht, tegeles temagi süsteemselt ministri laste transportimisega ning lisaks rutiinsetele transpordikohustustele jõudis mitmel korral täita ka lisakohustusi. Kuna selline kirjeldus sarnaneb UK ütlustele, on põhjust pidada mõlema autojuhi ütlusi usaldusväärseks. Nii saab järeldada, et uue autojuhi tööle asumisel pandi talle enam-vähem sarnased ülesanded laste transportimiseks, nagu olid olnud eelmisel juhul. 7.3 Apellatsiooni kohaselt on maakohus teinud vea, tuginedes UK ütlustele osas, milles ta kirjeldas teiste isikute tegevust (vt juba eespool käsitletud etteheide, et kohus on UK ütluste alusel lugenud tõendatuks asjaolusid, mille kohta pole tunnistaja ise midagi öelnud). Kaitsjad leiavad, et maakohus on paljudel juhtudel alusetult väitnud, et UK ütlused riimuvad teiste tunnistajate ütlustega, kuigi UK ja teiste tunnistajate ütlused erinevad oluliste detailide poolest. Ringkonnakohtu hinnangul jääb see etteheide üldsõnaliseks. Apellatsioonist ei selgu, millise asjaolude kogumi on maakohus alusetult tõendatuks lugenud ja kuidas see lõppjäreldust mõjutab. Ühtlasi märgib ringkonnakohus, et see, kui eri tunnistajate ütlused mingites osades ei kattu, ei tähenda, et neid ei või põhimõtteliselt omavahel kokkusobivateks ja üksteist toetavateks lugeda. Apellatsiooni argumentidest võib järeldada, et sarnaselt enda koormusele on UK kirjeldanud kaitsjate hinnangul ka teiste ministeeriumi töötajate koormust M. Repsi antud ülesannete täitmisel tegelikust suuremana. Ringkonnakohtu hinnangul selliseks järelduseks alust ei ole. See, et lastega tegelemise koormus oli suur, ei tulene ainult UK ütlustest. Nagu eespool välja toodud, tegeles MT enda sõnul suhteliselt pika aja vältel – 2017. a maist kuni 2018. a juulini – CRga igapäevaselt, kusjuures see võis võtta päevas päris mitu tundi (21. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 21). Seejuures andis LI ütlusi, et lisaks MTle hoidis ka tema CRt, sõltuvalt päevast valvas last 30 minutit kuni paar tundi (13. juuni 2022 kohtuistungi protokolli lk 3). MT ütluste kohaselt ta valvas last, kui ta magas; kui laps oli ärkvel, tegeles temaga; kui laps oli suurem, ka söötis teda, kussutas magama või läks vankriga õue; samuti vahetas ta lapsel mähkmeid. Lisaks sellele tegeles ta ka teiste M. Repsi lastega (kellega tegeles ka KT). Nendega tegelemise ulatust näitab MT tunnistus, et kui ta pidi õhtuti ministri lastega tegelema, siis oma lastega kahjuks tegeleda ei jõudnud, aitasid abikaasa ja ema-isa. Seejuures jääb kirjalikest tõenditest mulje, et tegelik ülesannete ulatus oli MT kirjeldatust veel suurem. MT on tunnistanud, et aitas M. Repsi lastel õppida, kui nad ministeeriumis olid, tema väitel seisnes aga abi selles, et ta vastas nende küsimustele, kui neid oli (21. märtsi 2022 kohtuisungi protokolli lk 23). MT ja M. Repsi e-kirjadest tuleb välja aga see, et MT tegeles korduvalt laste kodutöödega – kooli jaoks tehtavate PowerPointi esitlustega (küsides abi oma pereliikmeteltki: kd V; tl. 86), samuti tõlketööga (kd V; tl. 50-54, 61–62, 63–67, 86–88; 136). Ka ei piirdunud MT roll laste sünnipäevade korraldamisel üksnes ürituseks kohtade broneerimisega, vaid ta tegeles ka toitude ja tegevuste planeerimisega, kutsete vormistamise ning tortide tellimisega, kooskõlastades nii kutsete kui ka tortide kujunduse M. Repsiga (kd V;

tl. 50, 54, 55–60, 98, 105, 106, 116–118). Seejuures ei olnud MT ainus nõunik, kes tegeles muu hulgas laste sünnipäevade korraldamisega, seda tegi ka KT (kd VII; 54–55). LI ja MJ ütlustest väärib tähelepanu mitte niivõrd lastega tegelemise maht, kuivõrd selle iseloom – nad käisid lapsi hoidmas Mailis Repsi kodus, LI ütluste kohaselt tegi tema seda ka mõnel nädalavahetusel, kui ministril oli tööalaselt tegemisi. Seda, kui ulatuslikult jagas M. Reps ministeeriumi töötajatele kohustusi oma erahuvides, illustreerib ringkonnakohtu hinnangul veel nende ülesannete mitmekesisus, mida ministeeriumi töötajaid täitma pidid. Lisaks n-ö tavapärastele ülesannetele, nagu laste lasteaeda, kooli, trenni, pilliõppesse jne viimine, kasutas M. Reps ministeeriumi töötajate abi kõiksugu ette tulnud olukordade lahendamiseks. Järgnevalt on neist kohustustest antud ülevaade, kuid sellega seoses tuleb märkida, et ülesannete rühmitamise huvides on loetelu pigem näitlik, mitte ammendav. KT ja MT pidid käima M. Repsi eest kooli lastevanemate koosolekutel ja tegema nendest kokkuvõtteid (kd V; tl. 137; kd VI; tl 125). MT tegeles ka laste lasteaia, kooli ja muusikakooli asjaajamisega (kd V; 32, 47; tl 108–109, 111, 140, 193–196). Samuti ulatusid nõunike kohustused, mis puudutasid laste treeninguid, kaugemale laste lihtsalt trenni viimisest. Seda näitab asjaolu, et 30. mail 2019 on M. Reps saatnud KTle edasi teabe laste ujumisvõistluste kohta, 12. septembril 2019 aga meeldetuletuse Kalevi Ujumiskooli infopäeva kohta. 13. septembril 2019 saatis KT infopäeva kokkuvõtte. See, et lisaks M. Repsile saatis KT infopäeva kokkuvõtte ka MTle (kd V; tl. 136), näitab ringkonnakohtu hinnangul, kui suur oli nõunike roll laste trennis käimise korraldamisel. Nii UK kui ka KT ütlustest ilmneb, et nad pidid toimetama R 2019. a suvel viiulilaagri ajal igal päeval laagrisse ja tagasi. Nõunike abi kasutas M. Reps ka laste terviseprobleemide puhul. Nt kirjutas M. Reps 2020. a kevadel lapse terviseprobleemi pärast arstile, teatades aga kirjas, et ta ise ei saa lapsega arsti juurde tulla, „aga ta abi tooks lapsed mis iganes ajal sobib“. (kd VII; tl. 106, 107) KT pidi käima M. Repsi lapsega haiglas, kuhu pidi neile järele minema UK (kd VII; tl. 107). Nii UK kui ka PE ütluste kohaselt tuli viia M. Repsi lapsi ka teiste laste sünnipäevadele. Neid väiteid kinnitab nt M. Repsi sms 30. jaanuarist 2020 (kd III; tl. 147). Veel pidi UK oma ütluste kohaselt transportima M. Repsi jaoks ka eri asju. Nii pidi ta tooma M. Repsile liivakasti jaoks liiva (seda, et M. Reps liivakasti jaoks liiva tellinud, kinnitab tema e-kirjavahetus AS-ga Silikaat: kd VII; tl 136-139), tema vuttidele süüa (seda kinnitavad M. Repsi sms-d 18. maist ja 26. juulist 2020), vedama ATV-sid ja murutraktori M. Repsi suvilasse (sellega haakuvaks võib pidada M. Repsi sms-i UKle, milles M. Reps annab teada, et on maal ja tal ei õnnestunud ATV-d tööle saada: kd III; tl. 159). Samuti pidi UK käima ja võtma vastu M. Repsi lapsele ostetud sülearvuti (mida kinnitavad M. Repsi sms-id ja e-kirjad: kd III; tl 150, kd VII; tl 108– 128). Märkimist väärib, et selle sülearvuti kasutuseks valmis seadmisega tegeles M. Repsi soovil ministeeriumi IT-töötaja, seda korraldas omakorda MT (kd V; tl. 182–185).

Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldus, mille kohaselt andis M. Reps ministeeriumi töötajatele süüdistuses toodud ajavahemikul süsteemselt ülesandeid, mis olid seotud tema pere ja laste vajadustega, kusjuures neid ülesandeid oli kokku palju, põhjendatud. 7.4 Kaitsjad leiavad, et maakohus pole otsuses käsitlenud, mis oli omastamise esemeks. Kohus on küll maininud, et M. Reps sai tulu ministeeriumi arvelt, kasutades ministeeriumi personali, kuid inimesed ei saa olla omastamise objektiks. Seoses kaitsjate märgituga, et inimesed ei saa olla omastamise objektiks, märgib ringkonnakohus, et sellist tegu pole M. Repsile ette heidetudki. Vastavalt KarS § 201 lg-le 1 saab omastada isikule usaldatud võõrast vara. TsÜS § 66 kohaselt on vara rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Seega saab omastada mis tahes õigust, kui sellel on rahaline väärtus. Süüdistuse kohaselt moodustasid vara, mille M. Reps ministeeriumi töötajatele enda isiklikes huvides ülesandeid andes ja neil ministeeriumi palga eest enda huvides tööd teha lastes omastas, Haridus- ja Teadusministeeriumi rahaliselt hinnatavad nõuded asutuse töötajate vastu. Täpsemalt oli tegemist õigusega nõuda töötasu eest töö tegemist. Teisisõnu pannakse M. Repsile süüks seda, et ta omastas tööandja õiguse anda töötajatele tööülesandeid, samas kui tööandja kohustus maksta töötasu jäi endiselt ministeeriumi kanda. See, et tööandja õigus nõuda töötajalt töö tegemist on vara TsÜS §-i 66 mõttes, tuleneb töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg-s 1 öeldust. Viidatud sätte järgi seisnebki tööleping tööandja õiguses nõuda töö tegemist ning tema kohustuses maksta selle töö eest tasu. Rahaliselt hinnatava töö käsitamine varana ei ole välistatud ka teiste varavastaste kuritegude korral. Näiteks on kelmusega tegemist, kui teisel isikul lastakse teha ära mingi töö – niita muru, hoida last, parandada midagi – lubades selle eest tasu, kuid plaanimata tegelikult selle eest maksta. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et võimalus lasta teisel isikul teha tööd kuulub vara hulka, mille suhtes toime pandud teod võivad vastata varavastaste kuritegude koosseisudele. Kahtlemata ei ole tegemist õigusega, mille omastamise etteheide oleks tavapärane. Seega vajab lähemat käsitlemist küsimus, kas selline konstruktsioon vastab omastamise kuriteokoosseisu tunnustele. Ringkonnakohus ei nõustu aga kaitsjate seisukohaga, et M. Repsile esitatud süüdistus rikub määratletuse põhimõtet ning prokuratuuri esitatud õigusliku konstruktsiooniga nõustumisel tekiks olukord, kus igasugune tööväline tegevus tööajal oleks keelatud ja piisava rahaliselt hinnatava ulatuse korral kriminaalkorras karistatav. Apellatsioonis esitatud väide, justkui tähendaks süüdistuses esitatud seisukohtadega nõustumine, et igasugune tööväline tegevus tööajal muutub keelatuks, jääb paljasõnaliseks. KarS §-le 201 vastava omastamisega saab olla tegemist üksnes juhul, kui ebaseaduslikult pööratakse enda või kolmanda isiku kasuks valduses olev võõras vallasasi või isikule usaldatud muu võõras vara. Seega saab ka tööajal toime pandud tegu vastata omastamise koosseisule vaid juhul, kui sellega pööratakse kuidagi enda või kolmanda isiku kasuks võõras vallasasi või vara. M. Repsile ei ole heidetud ette töövälist tegevust tööajal, vaid konkreetse Haridus- ja Teadusministeeriumile kui tööandjale kuulunud õiguse enda kasuks pööramist. Seda, kuidas süüdistuses välja toodud õigus muudaks vara mõiste ebamääraseks ja võimaldaks seda mõista nii, et selle alla läheb igasugune tööajal aset leidev tööväline tegevus, apellatsioonis ära näidatud pole.

Tuleb aga tunnistada, et maakohtu otsus on küsimuses, kas süüdistuses nimetatud õigust saab omastada ja kas süüdistuses esitatud konstruktsioon vastab omastamise kuriteokoosseisu tunnustele, pealiskaudne. Maakohus on keskendunud selle kirjeldamisele, mida M. Reps tegi, võtmata sõnaselgelt seisukohta, kas see vastab süüdistuse seisukohale selle kohta, millise õiguse M. Reps omastas. Siiski leiab ringkonnakohus, et maakohtu seisukohad on seostatavad süüdistuse omadega. Sel põhjusel ei saa nõustuda nende järeldustega, mida on maakohtu otsusest teinud oma apellatsioonis kaitsjad. Maakohus on otsuses märkinud, et M. Reps lõi ministrina „sellise olukorra, kus lisaks saadavale kõrgele palgale sai ta tulu ka ministeeriumi arvelt, kasutades nii ministeeriumi personali kui ka muid hüvesid, s.h ametisõidukit, vara ja rahalisi vahendeid, ise selleks kulu kandmata, korraldades selliselt ära nii laste hoidmise, kooli ja trennidesse toimetamise, laste koduste ülesannete tegemise ja muud olmeprobleemid“. Seega maksis Haridus- ja Teadusministeerium töö- ja tulemustasusid töötajatele, kelle tööajast osa kulus tööülesannetega mitteseotud M. Repsilt saadud korralduste täitmisele. Kohus asus seisukohale, et „Mailis Reps korraldas temale usaldatud ministeeriumi vara arvelt ministeeriumi huvidega vastuolus olevate avaliku võimu teostamisega mitte seonduvate isiklike kulutuste rahastamise, pöörates enda kasuks vara kokku enam kui 200 euro ulatuses“. Samuti ütles maakohus, nagu apellatsioonis märgitud, et „kasutades ära ministeeriumi töötajaid tööväliste ülesannete täimiseks oma eraeluliste ja olmeküsimuste lahendamisel, kasutas süüdistatav temale avaliku ülesande täitmise tagamiseks usaldatud tööjõudu ja ministeeriumi vara, pöörates ministeeriumi palgafondist tasustatud töötajate töö enda kasuks selliselt, et töötajad täitsid tema ametiväliselt antud ülesandeid ministeeriumist saadava töötasu arvelt“. Rõhutades osundatud teksti viimaseid sõnu „saadava töötasu arvelt“, leiavad kaitsjad, et maakohus luges omastatavaks varaks töötajate töötasu. Ringkonnakohus möönab, et maakohtu seisukohtadest võib selline mulje jääda, sest kohus on mitmel pool toonud välja, et ministeerium maksis töötasu (ja ka tulemustasu) töötajatele, kes osalt täitsid ülesandeid, mis ei olnud seotud nende ministeeriumile tehtava tööga. Samas tuleb pöörata tähelepanu, et kaitsjate endi viidatud lauses on maakohus nimetanud varaks, mille M. Reps enda kasuks pööras, ministeeriumi töötajate tööd. Selles kontekstis on maakohtu viide ministeeriumi makstud töötasule mõistetav osutusena, et omastatul on rahaline väärtus. Tunnistada tuleb, et maakohtu otsuses ei ole õieti käsitletud seda, kas õigus, mille enda kasuks pööramist M. Repsile ette heidetakse, on üldse õigus, mida saaks omastada. Ka pole maakohus selgelt välja toonud, miks saab M. Repsi tegu pidada õiguse enda kasuks pööramiseks. See ei ole aga puudus, mis iseenesest tooks kaasa vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise (RKKKo 3-1-1-14-14, p 695 jj). Kõrgema astme kohtul on õigus vaidlustatud otsuse põhjendusi kohendada ja täiendada. Ringkonnakohtu hinnangul on õigus nõuda töö tegemist õigus, mida on võimalik omastada. Nagu eespool öeldud, on vara TsÜS § 66 kohaselt rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Seega kuulub vara hulka iga rahaliselt hinnatav õigus ehk õiguslikult tunnustatav voli mingil viisil toimida. Ka KarS § 201 lg 1 ei sea piiranguid omastatava vara olemusele. Seega saab omastada mis tahes õigust, kui sellel on rahaline väärtus.

Selleks, et mingit õigust saaks omastada, peaks see õigus olemas olema. Süüdistuse kohaselt omastas M. Reps Haridus- ja Teadusministeeriumile kuuluva õiguse. Seega on süüdistusest tulenevalt küsimus, kas Haridus- ja Teadusministeeriumile kuulus õigus nõuda UKlt, KTlt, PElt, MTlt, LIlt ja MJlt töö tegemist. Vastus sellele küsimusele on jah. Tegemist oli Haridusja Teadusministeeriumi töötajatega ning töösuhe annab töölepingu seaduse § 1 lg 1 kohaselt tööandjale õiguse nõuda töötajalt töö tegemist. Kuna tööandjal omakorda kohustus maksta töötajale tasu, on tehtaval tööl ja seega ka õigusel nõuda töö tegemist rahaline väärtus. Niisiis on süüdistuses nimetatud õigus vastavalt TsÜS §-le 66 vara hulka kuuluv õigus. Kuna eespool nimetatud isikutel oli töösuhe Haridus- ja Teadusministeeriumiga, kuulusid töösuhtest tulenevad õigused ministeeriumile, mitte M. Repsile, ja olid seega KarS § 201 lg 1 tähenduses M. Repsi jaoks võõrad. See-eest oli nendest töösuhetest tulenev õigus nõuda töö tegemist usaldatud M. Repsile – töölepingute kohaselt olid töötajad kohustatud täitma lisaks kokkulepitud tööülesannetele ka muid tööandja seaduslikke korraldusi (nõunike lepingus on juttu konkreetselt ministri antud ühekordsetest ülesannetest) (kd I; tl. 9, 32; kd II, tl. 25, 45, 59, 64) ning ametijuhendite kohaselt oli ministril õigus anda teenistusalaseid korraldusi (kd I; tl. 11, 35; kd II; tl. 11, 17). Eri töötajate ütlustest tuleneb, et nad täitsid M. Repsi antud lastega tegelemise või muid korraldusi just põhjusel, et M. Reps andis need korraldused ministrina ja nemad olid ministeeriumi töötajad. Nt MT selgitas ministri korralduste täitmist muu hulgas sõnadega „kui mulle mingisuguseid tööülesandeid või asju antakse, ma olen tavaliselt kõik ära teinud, nii ka seekord“ (21. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 24). LL selgitas, et lastega tegelemise kohta ei olnud konkreetset kokkulepet, vaid see kujunes töökorralduse käigus (10. juuni 2022 kohtuistungi protokolli lk 16). MJ andis ütlusi, et ta võttis saadud korraldusi kui ülesannet. Täpsustavale küsimusele, kas kui tööülesannet, vastas ta: „Lihtsalt ülesannet aga selles suhtes jah, et tema oli ikkagi minu ülemus ja ma võtsin seda, kui midagi, mida ma pean tegema“ (27. mai 2022 kohtuistungi protokolli lk 7). PE ütluste kohaselt küsiti talt juba töövestlusel, kas tal on midagi selle vastu, kui peab lapsi sõidutama. Ta mõistis tööjuhendis märgitud ministri abistamise ülesannet nii, et see hõlmab ka laste kooli viimist. (23. augusti 2022 kohtuistungi protokolli lk 3) Seega võtsid M. Repsilt korraldusi saanud töötajad saadud korraldusi töökohustustena, mida nad täitsid põhjusel, et neil oli töösuhe ministeeriumiga. 7.5 Omastamine seisneb isikule usaldatud vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramises. Õiguse enda kasuks pööramine seisneb teos, millega muudetakse see faktiliselt endale kuuluvaks. Juhul, kui isik, kellel on tööandja nimel õigus anda töötajatele korraldusi töö tegemiseks, annab töötajatele korraldusi teha tööd enda isiklikes huvides, kasutab ta õigust tööülesandeid anda enda isikliku õigusena, mitte õigusena, mille andmise õigus on tal kui tööandja esindajal. Seejuures tuleb siiski täpsustada, et eristada tuleb lihtsalt töökaaslaselt abi palumist – mis on töökaaslaste vahelise suhtluse normaalne osa – ja töökaaslastele (alluvatele) töökorralduste andmise õiguse enda kasuks pööramist. Nõuab ju omastamist puudutav väljakujunenud kohtupraktika, et omastamistegu peab olema omastamistahet manifesteeriv. Kohtukolleegium leiab, et kriteeriumiks on see, kas soov saada

abi on – ka alluvale – väljendatud nii, et on aru saada, et see on juhuslik ja konkreetsest olukorrast tingitud palve, mille täitmine on vabatahtlik, või on selle puhul midagi sellist, mis näitab, et sooviavalduse esitaja lähtub oma õigusest korraldusi anda ja eeldab, et sooviavaldust võetakse täitmiseks kohustuslikuna. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul tegemist just viimasega. Sellele viitab kohtukolleegiumi hinnangul eeskätt tõik, et antud ülesanded väljusid ilmselgelt tavapärase abivalmiduse piiridest. Seda näitab nii kohustuste ulatus (nii ajaline ulatus kui ka sagedus ning see, et kohustustega oli hõlmatud mitu töötajat) kui ka iseloom (osa ülesandeid olid nii sagedased, et neid võib nimetada rutiinseteks (nt laste trenni viimine), osa ülesanded olid niivõrd töömahukad, et nendele tuli ohverdada oma vaba aega ning paluda abi lähedasteltki). Seda, et neist oli sisuliselt saanud töökorralduse osa, näitab seegi, et töötajad koordineerisid omavahel kohustuste täitmist. Kui vaadata ka sms-e ja e-kirju, millega korraldusi jagati, siis neist vaid osa on sõnastatud palvena, osadest kumab selgelt läbi see, et neid võetakse kui välja kujunenud tavapärase töökorralduse osa – nende ülesannete täitmine kuulus süüdistuses loetletud ministeeriumi töötajate töö juurde. Sellest tulenevalt leiab kohtukolleegium, et andes süüdistuses loetletud ministeeriumi töötajatele korraldusi teha tööd mitte ministeeriumi, vaid tema enda huvides, pööras M. Reps enda kasuks ministeeriumile kui süüdistuses loetletud ministeeriumi töötajate tööandjale kuuluva õiguse nõuda töötajatelt töö tegemist, nagu süüdistuses leitud. 7.6 Selleks, et tegemist oleks omastamisega, peab vara enda kasuks pööramine olema ebaseaduslik. Ringkonnakohtu istungil väljendasid kaitsjad seisukohta, et töötajatel lastega tegeleda laskmine ei olnud õigusvastane, sest soolise võrdõiguslikkuse seaduse § 11 lg 1 p-st 3 tulenevalt on tööandjal kohustus tõhustada töö- ja pereelu ühitamist, arvestades sealjuures töötajate vajadusi. Kohtukolleegium seda seisukohta ei jaga. See, et tööandja peab soodustama töö- ja pereelu ühitamist, tähendab seda, et tööandja peab võimaluste piires ja töö iseloomu arvesse võttes võimaldama töötajal korraldada oma tööd pereelu vajadusi arvestavalt (nt tähendab see lühendatud tööaja või eri tööaegade või nt kaugtöö võimaldamist – vt K. Albi jt. Soolise võrdõiguslikkuse seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2010, lk 110). Kindlasti ei tähenda aga kohustus tõhustada töö- ja pereelu ühitamist, et tööandja peaks osaliselt võtma üle töötaja pereelu korraldamise. Kaitsjate väitel ei olnud M. Repsi tegu ebaseaduslik ka põhjusel, et ministeeriumi kantslerid olid teadlikud sellest, et ministeeriumi töötajad ja ametnikud M. Repsi lastega tegelesid, ja olid sellega nõus. Apellatsiooni kohaselt tähendas see kannatanu nõusolekut. Apellatsioonist ei nähtu aga, et kantsleril oleks olnud ses osas õigus kannatanu nõusolekut anda. Tõenditest ei nähtu, et see, milliseid tööülesandeid minister alluvatele annab, oleks allunud kantsleri järelevalvele. M. Repsil lasus aga ministrina, st ministeeriumi juhina VVS § 49 lg 1 p-st 1 ja lg-st 4 tulenevalt endal kohustus lähtuda talle usaldatud õiguse kasutamisel Haridus- ja Teadusministeeriumi huvidest. Sellest tulenevalt ei saanud M. Reps olla ka ekslikult arvamusel, et talle on selliste tööülesannete andmiseks ministeeriumi nõusolek. 7.7 Apellatsiooni kohaselt oleks maakohus pidanud ära näitama ka selle, et Haridus- ja Teadusministeerium jäi M. Repsi tegevuse tulemusel omakorda mingist varast ilma. Tõepoolest, kui varem valitses kohtupraktikas (RKKKo 3-1-1-92-13, p 16. 3-1-1-23-14, p 19)

ja õiguskirjanduses (J. Sootak: § 201, komm. 10.3. – J. Sootak, P. Pikamäe (koost.). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 4. v.a., Tallinn 2015) seisukoht, et kuna kahju ei ole KarS § 201 lg 1 koosseisu element, ei pea vara enda kasuks pööramine tooma endaga kaasa varalist kahju vara omanikule, siis 28. juunil 2024 kriminaalasjas nr 1-20-3101 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et erinevalt vallasasjadest tuleb muu vara puhul üldjuhul tuvastada, et kannatanu vara väärtus on teo tagajärjel vähenenud. Omastamisega ei pruugi olla tegemist, kui võõra vara käsutamise tulemusel saab kannatanu vastusoorituse, mille reaalväärtus katab täielikult kaotatud eseme väärtuse ja kannatanu vara väärtus tervikuna ei muutu või see isegi suureneb. Maakohus ei ole tekitatud kahju küsimust selgelt välja toonud ja käsitlenud. Kui aga vaadata maakohtu argumentatsiooni, mis puudutab küsimust, kas M. Reps pööras enda kasuks vara enam kui 200 euro ulatuses, siis räägib argumentatsioon ringkonnakohtu hinnangul eeskätt just ministeeriumile tekitatud kahjust. Kohus on toonud välja selle, kui palju maksis ministeerium UKle, PEle, KTle, MTle, LIle ja MJle palka. Samuti tõdes maakohus, et ministeerium maksis neile tulemustasusid nii heade tulemuste kui lisaülesannete täitmise eest. Kohus leidis, et „seega HTM maksis nimetatud töötajate töö- ja tulemustasusid, kuid osa tööajast kulus süsteemselt Mailis Repsilt saadud tööülesannetega mitte seotud korralduste täitmisele“. Sellest tegi kohus järelduse, et korraldades ministeeriumi vara arvelt ministeeriumi huvidega vastuolus olevate avaliku võimu teostamisega mitte seonduvate isiklike kulutuste rahastamise, pööras M. Reps talle usaldatud vara enda kasuks enam kui 200 euro ulatuses. Kohtukolleegium nendib, et varaline võit, mille M. Reps ministeeriumi töötajatele isiklikes huvides tööülesannete andmisest sai, tuleneb sellest, et ülesannete täitjate palgakulu jäi ministeeriumi kanda. Samas tuleb tõdeda, et enda kasuks pööratud õiguse varaline väärtus M. Repsi ja ministeeriumi jaoks ei pruugi kattuda. M. Repsi jaoks väljendub selle õiguse varaline väärtus selles, kui palju ta hoidis kokku selle arvelt, et ei pidanu ise palkama autojuhti, kes lapsi sõidutaks ja (veel ühte või lausa mitut) lapsehoidjat ja koduõpetajat. St tema jaoks sõltub omandatud õiguse väärtus selliste teenuste üldisest hinnast. See hind ei pruugi kattuda ministeeriumi töötajatele makstud töötasu suurusega (millele lisanduvad pealegi tööjõumaksud). ÜN 6. septembril 2022 antud ütluste kohaselt sai tema laste hoidmise eest 2020. aastal netotasu 1000 eurot kuus (mis tähendab, et brutokulu oli suurem), samas kui M. Repsilt erahuvides antud ülesandeid saanud ministeeriumi töötajate brutopalk jäi umbkaudu 1200–2500 euro vahele. Eelnev ei muuda valeks maakohtu tõdemust, et M. Reps pööras enda kasuks vara enam kui 200 euro väärtuses, s.o ulatuses, mille puhul on omastamine kuritegu. Isegi, kui lähtuda sellest, kui palju M. Reps ministeeriumi töötajatele erahuvides tööülesandeid andes võitis, on ilmne, et see võit on selgelt üle 200 euro. Arvestades eespool tuvastatud nõunike koormust M. Repsi lastega tegelemisel ka 2020. aasta kevadel, võib öelda, et nende koormus oli vähemalt kohati võrreldav lapsehoidja koormusega. ÜN töötasust lähtudes oli 2020. aastal kokkuhoid ühe täiendava lapsehoidja palkamata jätmise pealt 1000 eurot kuus. Seega juba lapsehoidja tasu ühe kuu kokkuhoid ületab eespool nimetatud 200-eurose piiri suurelt. Seevastu ministeeriumile tekitatud kahju on seotud eespool loetletud töötajatele makstud palga ja lisatasudega ning nendega seotud tööjõumaksudega. Ministeerium maksis töötajatele, kel oli seega kohustus ministeeriumile tööd teha, palka ja lisatasusid, kuid ulatuses, milles

töötajad täitsid M. Repsi isiklikes huvides antud korraldusi, ministeerium makstud tasu eest vastusooritust ei saanud. Seda ei lükka ringkonnakohtu hinnangul ümber kaitsjate väide, et ministeerium oleks pidanud maksma oma töötajatele palka sõltumata sellest, kas viimased täitsid M. Repsi isiklikes huvides antud korraldusi, ning tõendatud ei ole, et mingid ministeeriumi jaoks vajalikud tööülesanded oleksid jäänud M. Repsi erahuvides antud ülesannete tõttu täitmata. Kohtukolleegiumi hinnangul võib M. Repsile süüks pandavat tegu võrrelda olukorraga, kus ministeeriumi palgale oleks võetud töötaja, kellele saanuks tööalaseid korraldusi anda vaid minister ja kelle töökohustused oleks piirdunud M. Repsi erahuvides antud ülesannete täitmisega (nt töötaja, kelle ülesanne olekski sõltumata ametinimetusest olnud tegeleda M. Repsi lastega). Hoolimata sellest, et ka sellisel juhul saaks öelda, et ükski ministeeriumi antud ülesanne täitmata ei jäänud, ei tohiks sellisel juhul olla kohtukolleegiumi meelest kahtlust, et ministeeriumile on isikule makstud palga ja võimalike täiendavate maksete ning tööjõumaksude ulatuses tekitatud kahju, sest ministeerium ise makstud tasu eest vastusooritust ei saanud. See, et praegusel juhul jagati erahuvides antud ülesannete täitmine ära mitme töötaja peale ning töötajad täitsid ka muid ülesandeid, ei muuda fakti, et ministeerium maksis palka muuhulgas ministri erahuvides antud ülesannete täitmise eest. Ülesannete jaotamine tõi kaasa selle, et alusetult ei makstud ühe (või mitme) isiku kogu töötasu, vaid eri töötajate palkadest ja/või lisatasudest mingi osa osutus – ministeeriumi seisukohalt – alusetult makstuks (ministeeriumi seisukohalt on olukord võrdne sellega, kui tasu makstakse kellelegi, kes selle eest mingit tööd ei tee). See, et erahuvides antud ülesanded jaotusid mitme isiku vahel ja segunesid ministeeriumi jaoks tehtava töö ülesannetega, tähendab, et keeruline on tuvastada, millises ulatuses maksti töötasu erahuvides antud ülesannete täitmise eest. Kohtukolleegium ei nõustu aga kaitsjate seisukohaga, et mingist kahjust ei saa rääkida, sest ministeeriumi töötajatele oleks tulnud nagunii, ainuüksi ministeeriumi huvides tehtud töö eest palka maksta. Isikut on põhjust tööle võtta ja tööl hoida juhul, kui talle on tööd anda. Isikule, kellele ei ole pakkuda tööd täistööajale vastavas ulatuses, ei ole ka põhjust maksta täistöötasu, rääkimata sellele lisaks täiendavate tööülesannete täitmise eest lisatasu maksmisest. Seega juhul, kui M. Repsi erahuvides antud ülesanneteta poleks olnud töötajatele piisavat töökoormust pakkuda, poleks olnud põhjust neile sellises ulatuses tasu maksta. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et täidetud on ka Riigikohtu praktikast tulenev tingimus, et kannatanu, kelle õigus pöörati enda kasuks, ei saanud selle eest vastusooritust, mille reaalväärtus katab täielikult kaotatud õiguse väärtuse. Ringkonnakohus nendib, et kuivõrd juba UKle, KTle, MTle, LIle ja MJle määratud lisa- ja tulemustasud ulatuvad mitmekümne tuhande euroni, on ilmne, et omastamise tulemusel tekitati ministeeriumile kahju üle 200 euro. Tekitatud kahju suurust käsitleb ringkonnakohus lähemalt otsuse tsiviilhagi puudutavas osas. 7.8 Kaitsjad on heitnud maakohtule ette sedagi, et kohus on subjektiivset külge käsitlenud väga pealiskaudselt. Ringkonnakohus nõustub, et maakohtu käsitlus on üldsõnaline. Samas tuleb märkida, et praegusel juhul on tahtlus objektiivsetest asjaoludest nähtuvalt nii ilmne, et

seda on keeruline eraldi käsitleda. Eespool kirjeldatust nähtub, et M. Reps andis enda huvides korraldusi talle vahetult alluvatele ministeeriumi töötajatele, st inimestele, kellele ta ka muidu andis tööalaseid korraldusi. Nagu eespool märgitud, on ülesandeid antud selliselt, et neist on näha, et neid võeti kui töökorralduse osa. Seega lähtus M. Reps neid ülesandeid andes sellest, et tal on õigus anda neile töötajatele tööalaseid korraldusi. On aga ilmne, et M. Repsi lastega tegelemine ja muud eespool käsitletud ülesanded ei olnud seotud ministeeriumi tööga, küll on need ministri isiklikes huvides. M. Reps on ise allkirjastanud töölepinguid nõunikega, milles on nende töökohustused kajastatud (nt KT tööleping: kd II; tl. 45–49). Ka oma maakohtus antud ütlustes on M. Reps ise kirjeldanud, millised on nn poliitiliste nõunike ülesanded, ka nende ütluste kohaselt ei kuulunud poliitiliste nõunike töökohustuste hulka ministri erahuvides antud ülesannete täitmine (12. veebruari 2024 kohtuistungi protokoll). Seega sai M. Reps aru, et andes ministeeriumi töötajatele justkui tööülesannetena ülesandeid, mis olid tema enda isiklikes huvides, kasutab ta talle antud õigust töökorraldusi anda moel, milleks see ei ole ette nähtud. Kokkuvõttes tähendab see, et M. Reps pööras õiguse nõuda ministeeriumi töötajatelt töö tegemist tahtlikult enda kasuks. 7.9 Ringkonnakohus peab ilmselgelt põhjendamatuks ka kaitsjate seisukohta, et M. Reps võis olla keelueksimuses KarS § 39 lg 1 tähenduses. Kaitsjad ei too välja ühtegi õiguslikku asjaolu, milles M. Reps oleks eksinud, samuti ei nähtu apellatsioonist, miks oli see väidetav eksimus M. Repsi jaoks vältimatu. Kohtukolleegiumi hinnangul on üldteada, et töösuhe tähendab töötaja kohustust teha tööd tööandjale, täites eeskätt eelnevalt kokku lepitud tööülesandeid, mistõttu on õiguslik eksimus, rääkimata selle vältimatusest, välistatud. 7.10 Eelnevast tulenevalt ei anna apellatsiooni argumendid alust maakohtu otsuse muutmiseks ministeeriumi töötajatele erahuvides tööülesannete andmise osas.

Sünnipäeva tähistamine ministeeriumis

Maakohus leidis, et M. Reps pani omastamise toime ka sellega, et korraldas 13. jaanuaril 2020 ministeeriumis ministeeriumi vara arvel ürituse oma sünnipäeva tähistamiseks. Kaitsjad vaidlevad apellatsioonis vastu kohtu seisukohale, et tegemist oli sünnipäeva tähistamisega. Nad leiavad, et maakohus on liigset tähelepanu pöörand kutse sõnastusele ja jätnud tähelepanuta ürituse tegeliku olemuse. 8.1 Ringkonnakohus leiab, et apellatsiooni argumendid ei lükka ümber maakohtu seisukohta, et 13. jaanuaril 2020 üritus oli korraldatud M. Repsi sünnipäeva tähistamiseks. Erinevalt kaitsjatest ja sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et kutse annab aimu ürituse olemusest – kutsega informeeritakse kutsutavat sellest, mis üritusele teda kutsutakse.

saadetud kutses oli selgelt öeldud, et kavas on tähistada M. Repsi uue eluaasta algust ehk sünnipäeva – seda ei muuda ka asjaolu, et ühtlasi räägitakse aasta alguse tähistamisest. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjate väitega, justkui näitaks ka kutse ettevalmistamist kajastavad tõendid, et tegemist ei olnud kutsega M. Repsi sünnipäeva tähistama. MT ja TK kirjavahetus annab aimu just sellest, et arutati, kuidas kutsuda inimesi M. Repsi sünnipäevale. MT on 6. jaanuari 2020 hommikul kell 09.26 saatnud TKle e-kirja, milles on info selle kohta, keda on kavas kutsuda, koos arvamusega, et võiks olla kolm erinevat kutset eri kellaaegadeks. E-kirjas on ka esialgne ettepanek, mis võiks kirja tekst olla: „Tekst midagi sellist: Kuna paljud teist on küsinud, siis igaks juhuks ütlen ära, et 13.jaanuaril kell toimub.....“ Sellele on TK vastanud kell 10.25 ja pakkunud oma variandi kutse tekstist, millel lõplik kutse põhineski. Selles kirjas on TK märkinud: „Avastasin just, et hoopis SINA oled täna sünnipäevalaps – hästi palju õnne“ (kd V; tl. 159) Tähelepanu väärib, et kuigi kaitsjate väide on, et tegemist oli just traditsioonilise aasta alguse üritusega, ei ole esimeses kirjas juttu aasta alguse tähistamisest. Samas oleks loogiline, et soovides kutsuda inimesi traditsioonilisele aasta alguse üritusele, viidatakse sellele juba kutse algvariandis. See-eest räägitakse MT välja pakutud kutse esialgses tekstis sellest, et paljud on küsinud midagi 13. jaanuari kohta ehk selle päeva kohta, mil M. Repsil oli sünnipäev, kusjuures sel aastal n-ö pooljuubel. Niisiis kujutas MT välja pakutud esialgne versioon endast üksnes sünnipäevakutset. Sellele, et kirjavahetuse poolte jaoks oli arusaadav, et kutse mõte on kutsuda inimesi M. Repsi sünnipäevale, viitab seegi, et vastuses MT kirjale pidas TK MTle sünnipäeva puhul õnne soovides vajalikuks rõhutada, et nende kirjavahetuse päeval on hoopis MT sünnipäevalaps. Eelnevale lisandub tõsiasi, et MT e-kirjadel, mille ta on saatnud ürituse toitlustamise korraldamiseks, on teemaks märgitud „ministri sünnipäev 13.01“ (kd V; tl. 148–149, 153– 156), mitte aasta alguse vastuvõtt vms. ML vastus küsimusele, kuidas seda üritust ministeeriumis nimetati, kinnitab, et ministeeriumis teatigi seda üritust ministri sünnipäevana: „Ta koondnimetus oli ministri sünnipäev minu arust“. (27. aprilli 2022 kohtuistungi protokolli lk 29) Kohtukolleegium tõdeb, et mitme tunnistaja – ÜL, ÜE – ütluste kohaselt oli ka varasematel aastatel korraldatud ministeeriumis aasta alguse üritust. Samas ei anna see veel alust järelduseks, et 13. jaanuari 2020 üritus korraldati ministeeriumis aasta alguse tähistamise traditsiooni tõttu. Esiteks ei tulene tunnistajate ütlustest üheselt, et tegemist oleks olnud kindla traditsiooniga. Kui ÜL väitis, et tegemist on ministeeriumis pika traditsiooniga (5. veebruari 2024 kohtuistungi protokolli lk 16), siis nt samuti pikka aega ministeeriumis töötanud RO aasta alguse üritust traditsiooniliste ürituste seas välja ei toonud (26. jaanuari 2024 kohtuistungi protokoll). Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektori ÜE sõnul oli praktika ses osas eri ministrite ajal erinev (4. detsembri 2023 kohtuistungi protokolli lk 3). TK on küsimusele, kas aastal 2019, 2018, 2017 peeti ka selliseid aasta alguse puhul üritusi, vastanud, et ta mäletab ühte korda, kui jõulupidu ei olnud ja tehti jaanuaris ministeeriumile Tartus üritus, kus arutati teemasid ja mh sooviti head uut aastat ja siis oli meekonnatöö harjutus. (30. septembri 2022 kohtuistungi protokolli lk 19–20). Seega kolmeaastase ajavahemiku kohta mäletas TK ühte sellist üritust. Kaitsjate viidatud HTM-i siseveebi 16. jaanuari 2019 e-kiri JLle (kd IX; tl. 23)

ja ML ütlused kinnitavad, et aasta alguse üritus toimus 2019. aasta jaanuaris. TK esitatud ürituse kirjeldus viitab sellele, et ka tema mõtles just sama üritust. Nimelt rääkis TK, et ürituse meeskonnatöö harjutus seisnes selles, et tuli „mingi liikluslinnak kokku panna või midagi sellist“, HTM-i siseveebi kirjas ära toodud ürituse kavas on muu hulgas nimetatud strateegia- ja meeskonnamängu „Träffik“. JL on ütlustes selgitanud, et 2019. aasta üritus oli seotud sellega, et „peale väikest segadusaegu sai kantsler paika ja nö arutati tulevikuplaane aga terve maja oli koos küll“. Nagu maakohtu otsuseski märgitud, seostas ka MT 2019. aasta jaanuaris toimunud üritust sellega, et uus kantsler pandi ametisse ja ürituse mõte oli uue kantsleri tutvustamine (25. märtsi 2022 istungi protokolli lk 22). Seda, et 13. jaanuaril 2020 toimunud üritust ei korraldatud traditsiooni jätkamiseks, näitab ML kinnitus, et 2020. aasta üritus ei olnud eelmise aasta omaga analoogne ja see ei olnud planeeritud traditsiooniliste ürituste seas, vaid „ta oli spontaanne“. (27. aprilli 2022 istungi protokolli lk 28) Sellega on kooskõlas ka MT ütlused. Nii 21. kui ka 25. märtsil 2022 antud ütluses rääkis MT, et mõtte, et võiks teha sellise ürituse, käis välja minister enne jõule. Niisiis ei olnud tegemist mingi üritusega, mille korraldamine oleks olnud enesestmõistetav, vaid minister avaldas eraldi soovi, et selline üritus korraldataks. Iseenesest ei määra pelgalt traditsioon seda, kas tegemist oli aasta alguse üritusega. Ringkonnakohus nõustub kaitsjatega selles, et arvesse tuleb võtta ürituse sisu. Sellega seoses tuleb aga tõdeda, et tõenditest ei nähtu selliseid 13. jaanuari 2020 üritust iseloomustavaid asjaolusid, mis näitaks, et tegemist oli just ministeeriumi aasta alguse üritusega. Nii on UL, kelle ütlustele apellatsioonis on tuginetud, selgitanud, et uue aasta alguses oli vaja üritust selleks, et sai rääkida „uue aasta tööplaanidest ja asjadest“ (5. veebruari 2024 istungi protokolli lk 18). Ka 2019. aasta alguse ürituse korraldamist põhjendas ML sellega, et sel sai arutada tulevikuplaane. 13. jaanuari 2020 ürituse kutse TK välja pakutud sõnastuses oli samuti viide uue aasta plaanide tegemisele, aga MT leidis, et „lause lõpp „teeme plaane alanud aastaks“ paneb nad kõik siia jooksma“ ja see jäeti kutse lõplikust versioonist välja (kd V; tl. 159–160). Ka ei nähtu tunnistajate ütlustest, et üritusel oleks juhtkond rääkinud alanud aasta plaanidest. Nagu maakohtu otsuseski märgitud, on eri tunnistajad (UK, LL, JL) andnud ütlusi, et üritusel õnnitleti ministrit, pakuti suppi, suupisteid ja torti ning taustaks mängis pillimees – seetõttu ei pea paika ka kaitsjate etteheide, nagu oleks maakohus jätnud ürituse sisu täiesti tähelepanuta. Niisiis ei nähtu tõenditest, et 13. jaanuari 2020 üritus oleks oma sisu poolest olnud tavapärane aasta alguse üritus. Kaitsjate väitel oli ML, MT ja UL ütluste kohaselt vastuvõtu pearõhk uue maja tutvustamisel ja uue alanud aasta avamisel. Ringkonnakohus tõdeb, et nii ML kui ka UL on maininud ürituse ühe põhjusena seda, et kuigi kolimisüritus oli toimunud juba 2019. aasta novembris, ei olnud kõik ministeeriumi töötajad ja partnerid veel uut maja näinud. Samas ei nähtu nende ütlustest, et üritusel oleks maja tutvustamine olnud kuidagi korraldatud. MT, kes oli küll ürituse päeval haige, andis ütlusi selle kohta, milline oli ürituse planeeritud kava. Tema sõnul minister ütles, et ta lihtsalt vabalt inimestega tahab suhelda, alguses teeb mingisuguse väikese kõne või tervituse ja siis suheldakse vabas õhkkonnas. Ühtlasi tuleb tema ütlustest välja, et ürituse planeerimisel arvestati, et enamik Tartus töötavaid ministeeriumi ametnikke Tallinnasse sõitma ei hakka, sest kõik ei oleks saali ära mahtunud. Tema sõnul „oli ette teada, et Tartu inimesed, kes konkreetselt sel päeval Tallinnas ei pea mingil põhjusel olema, et neist väga paljud Tallinnasse ei sõida“. (21. märtsi 2022 istungi protokolli lk 7) ML ütluste kohaselt oli üritusel vaid öeldud, et kes tahab, sellel on võimalus majaga tutvuda (27. aprilli 2022

kohtuistungi protokolli lk 31). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa olukorras, kus maja tutvustamine ei ole kuidagi korraldatud, vaid soovijatel on pelgalt võimalus majas ringi vaadata, sugugi rääkida sellest, et ürituse põhirõhk oleks olnud maja tutvustamisel. Ka kaitsjate viidatud tunnistajate endi ütlustest tuleb välja, et majaga tutvumine oli pigem üritusega kaasnenud lisavõimalus. Kui MLle esitati küsimus ürituse olemuse kohta, ei maininud ta üldse maja tutvustamist. Ta selgitas, et „tegu oli üritusega, mis oli suunatud HTM töötajatele ja partneritele, kus saadi kokku, räägiti, tähistati ministri sünnipäeva“. See haakub eespool kajastatud MT kirjeldusega sellest, millisena oli üritus planeeritud. Kohtukolleegiumi hinnangul ei nähtu tõenditest mingeid selliseid asjaolusid, mis näitaks, et tegemist oli aasta alguse üritusega. Olukorras, kus korraldatud tegevus piirdus sellega, et kohale tulnuile pakuti süüa ja taustaks mängis muusik, ning ka omavaheliseks suhtluseks ei olnud antud ette mingit kindlat vormi ega teemasid, ei saa rääkida sellest, et tegemist oleks olnud arusaadavalt aasta alguse üritusega, mitte samal päeval olnud M. Repsi sünnipäeva tähistamisega. Ringkonnakohus nõustub täielikult kaitsjate seisukohaga, mille kohaselt on elementaarne, et sünnipäeval ja eriti juubelil soovitakse õnne ning ministri sünnipäeval tahavad seda teha ka inimesed väljastpoolt ministeeriumi (apellatsiooni p 152 jj), aga see argument ei aita ringkonnakohtu meelest kuidagi tuvastada, et tegemist poleks olnud sünnipäevaüritusega. Kui ürituse n-ö ametlik osa piirdubki õnnesoovidega, nagu see eespool nimetatud tunnistajate ütluste kohaselt oli, siis ongi tegemist sünnipäeva tähistamiseks korraldatud üritusega. Kohtukolleegiumi hinnangul selgitab just kaitsjate välja toodud asjaolu, et sünnipäeva puhul tahavad paljud inimesed ministrile õnne soovida, M. Repsi soovi, et selline üritus korraldataks. Nimelt nähtub nt MT 21. märtsi 2022 ütlustest, et M. Repsil ei olnud tavaliselt kombeks ministeeriumis sünnipäeva pidada. Samas oli 2020. aastal M. Repsil n-ö pooljuubel, mistõttu võib eeldada, et neid, kes tahtnuks ministrile õnne soovida, oli tavapärasest rohkemgi. Seda näitab ringkonnakohtu hinnangul ka MT TKle saadetud e-kirjas olev esialgse kutse tekst, mille kohaselt alanuks teadaanne ürituse kohta sõnadega „kuna paljud teist on küsinud“ (MT 21. märtsil 2022 antud ütluse kohaselt ütles M. Reps, milline see tekst peaks olema, tema kooskõlastas selle ka kommunikatsiooniosakonna juhatajaga, seega peegeldab just kutse esialgne variant ringkonnakohtu arusaama kohaselt ministri soovi). Kokkuvõttes näitavad tõendid kohtukolleegiumi hinnangul, et ürituse korraldamiseks andis põhjust M. Repsi arusaam, et talt oodatakse, et ta tähistaks oma sünnipäeva ja annaks võimaluse talle õnne soovida. 8.2 Eelnevast hoolimata ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga, et M. Reps pööras üritust korraldada ja ministeeriumil kinni maksta lastes ministeeriumi rahalised vahendid ebaseaduslikult enda kasuks. Maakohus on sellest, et tegemist oli sünnipäeva tähistamiseks korraldatud üritusega, järeldanud, et selle kulusid ei oleks tohtinud katta ministeeriumi rahalistest vahenditest. Kohus tugines nii ministeeriumi ametnike ütlustele, et ministeeriumis kehtis põhimõte, et enda sünnipäeva pidamise kulud katab inimene ise, kui ka ministeeriumi finantsosakonna juhi MT ja haldusküsimuste asekantsleri PR hinnangule, et ministeeriumi eelarvelisi vahendeid ei võigi kasutada töötajate sünnipäevade pidamiseks, sest tegemist on eraelulise, mitte tööga seotud kuluga. Ringkonnakohus nendib, et ministeeriumis valitsevast üldisest arusaamast, et sünnipäeva tähistamise kulud on igaühe enda kanda, ei saa veel teha järeldust, et kulude jätmine

ministeeriumi kanda on õiguslikult lubamatu. Küll tuleb pöörata tähelepanu argumendile, et ministeerium võib kanda ministeeriumi eesmärkide täitmiseks vajalikke kulusid. Sellega seoses tuleb aga arvestada, et vastus küsimusele, kas mingi kulu on seotud ministeeriumi eesmärkidega, ei ole ühene. Nii toonase kantsleri ML kui ka finantsosakonna juhi MT ütluste (18. augusti 2022 kohtuistungi protokolli lk 11) kohaselt oli ministeeriumi arengukulude realt korraldada ka n-ö pehmemaid üritusi, mis ei ole rangelt tööalased; selliste ürituste korraldamine oli osa töötajate motivatsioonipaketist. ML ütluste kohaselt oli ka ministri jaoks eelarves ette nähtud arengukulude rida ja just ministri arengukulude arvelt ürituse kulu kaetigi. Maakohus asus otsuses seisukohale, et „Mailis Repsi sünnipäeva pidamist ei saa pidada motivatsiooni ürituseks“, kuid oma seisukohta maakohus põhjendanud ei ole. Kohtukolleegium on seisukohal, et ainuüksi selle põhjal, et üritus korraldati M. Repsi sünnipäeva puhul, ei saa välistada selle käsitamist motivatsiooniüritusena. Fakt on see, et üritus oli suunatud ministeeriumi teenistujatele ja ministeeriumi haldusalas olevate asutuste esindajatele (see on näha nt toimikus olevatest kutsetest). Tunnistajate ütlustest nähtuvalt on küsimuses, mida võib pidada motivatsiooniürituseks, avar tõlgendamisruum. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et iseenesest ei oleks lubatav motivatsiooniüritusena ministeeriumi töötajatele ja ministeeriumi haldusala asutuste esindajatele ürituse korraldamine, mille raames pakutakse kutsekoolides valmistatud roogi ja pakutakse inimestele võimalust vabas õhkkonnas omavahel suhelda (st üritus toimub ministri vastuvõtu formaadis). Ka ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et kuidagi oleks olnud reguleeritud, millal või mille puhul võib motivatsiooniüritusi korraldada. Sellest tulenevalt ei ole alust pidada lubamatuks seda, kui motivatsiooniüritus peetakse ministri sünnipäeval, ega isegi seda, kui selle korraldamise ajendiks ongi ministri sünnipäev. See, et tegemist oli M. Repsi sünnipäeva tähistamisega, ei tähenda kohtukolleegiumi arvates seda, et ainus isik, kelle huvides see üritus toimub või kellele see kasu toob, oli M. Reps. Hüved, mida see üritus pakkus – pakutud toidud, võimalus vabas õhustikus suhelda –, olid suunatud ka ürituse külalistele. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et 13. jaanuaril 2020 ministeeriumis korraldatud üritust saab pidada motivatsiooniürituseks. Kokkuvõttes võib olla eetiliselt küsitav, kui minister korraldab oma sünnipäeva puhul ministeeriumis selle teenistujatele ja ministeeriumi koostööpartneritele vastuvõtu üldist tava eirates ministeeriumi kulul, kuid juhul, kui peeti kinni eelarve tingimustest, on see õiguspärane. Lisaks eelnevale peab ringkonnakohus märkima, et lisaks sellele, et täidetud pole omastamise koosseisu tunnuseks oleva isikule usaldatud vara kasutamise õigusvastasuse tingimus, ei ilmne maakohtu otsusest tegelikult ka seda, kas üldse oli tegemist isikule usaldatud varaga, ega seda, milles seisnes tegu, millega M. Reps manifesteeris omastamistahet. Küsimus, kas vara, mille arvel ürituse kulud kaeti, oli M. Repsile usaldatud, ei ole üheselt selge, sest nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses on välja toodud seegi, et ministeerium tasus arve pärast seda, kui selle kinnitas kantsler ML. Ka ei ole maakohtu otsuses käsitletud seda, milles seisnes tegu, millega M. Reps pööras vara enda kasuks, kui raha välja maksmise otsustas kantsler. Selle asemel, et kirjeldada tegu, millega M. Reps manifesteeris omastamistahet, on maakohtu otsuses räägitud hoopis arve tasumise heaks kiitnud kantsleri eksitamisest, mis jätab mulje, justkui oleks lähtutud kelmuse kuriteokoosseisust: „Seega loodi kulu kinnitama pidavale isikule mulje kui ministeeriumi üritusest, mis on korraldatud ministeeriumi töötajate ja

allasutuste töötajate üritusena ning ML ei saanud aru sellest, et ürituse eesmärk on tegelikult ministri sünnipäeva tähistamine, mida esitati kui ministeeriumi üritust laiemalt.“ Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa olla tegemist ka kelmusega, sest puudub nii eksitamistegu (kooskõlastusringile esitati arved selgitusega, mis kirjeldas tegelikult toimunud üritust: „Ministri vastuvõtt. Meie majast 30 inimest. Kokku 150. Tasuda ministri realt.“) kui ka kantsleri eksimus. Maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, millel põhineb järeldus, et kantsler kinnitas kulu, kuna oli eksitusse viidud ega saanud aru, et tegemist oli ministri sünnipäeva tähistamisega. Kantsleri ütluste kohaselt oli ta ise üritusel kohal ja soovis ministrile sünnipäeva puhul õnne, tema ütluste kohaselt valmistati üritust ka ette ministri sünnipäeva nime all. Eelnevalt tulenevalt tuleb M. Reps ministeeriumis sünnipäevaürituse ebaseaduslikult ministeeriumi raha arvel korraldamise süüdistuses õigeks mõista.

KELMUSE SÜÜDISTUS

Ministeeriumil lapse reisikulude tasuda laskmine

Kaitsjad vaidlevad vastu M. Repsi süüditunnistamisele selles, et ta pani toime kelmuse, et ministeerium tasuks tema Ameerika Ühendriikide lähetusel kaasas olnud lapse reisikulud. Apellatsioonis ei ole vaidlustatud järgmisi maakohtu tuvastatud asjaolusid. Mailis Reps oli 5. kuni 12. jaanuarini 2019 visiidil Ameerika Ühendriikides. Sellel lähedusel oli tal kaasas laps CR. Lapse reisipiletite ja nende ümbervormistamise eest esitati eraldi arved. Need arved edastati ministeeriumile, kui neid tähtaegselt ei tasutud, saatis reisibüroo (CWT) ministeeriumile meeldetuletusi. 7. mail 2019 vormistas CWT arved ümber ja edastas need ministeeriumile. Ümber tehtud arvetel on reisijaks märgitud vaid Reps, eesnime märkimata. Haridus- ja Teadusministeerium tasus vastavad arved 28. mail 2019. Mõlema arve kinnitusringil olid lõplik kinnitaja ML. ML kinnitas arved, lähtudes sellest, et need olid seotud ministri USA-lähetuse reisiplaanide kallinemisega või muutumisega. 9.1 Apellatsiooni kohaselt põhineb süüdimõistev otsus tunnistaja LL ütlustel. Tegemist on aga ebausaldusväärsete ütlustega. LL on ainus tunnistaja, kes on väitnud, et M. Reps oli andnud käsu arved ministeeriumile ümber vormistada. Mitte ükski muu tunnistaja või dokumentaalne tõend sellist M. Repsi käsku või korraldust ei kinnita. Kohtukolleegium möönab, et on asjaolusid, mis annavad põhjust küsida, kas LL ütlused on usaldusväärsed. On fakt, et LL on süüdistuses nimetatud arvetega seoses valetanud – ta lubas reisibüroo (CWT) esindajale, et viib arved isiklikult M. Repsile, mida ta ei teinud, ning kinnitas ministeeriumi rahandusosakonna finantsarvestuse eksperdile MMle, et tegemist ei ole M. Repsi last puudutavate arvetega. Samuti tunnistas LL, et on neid arveid puudutavaid kirju kustutanud. Samas tuleb tõdeda, et olukorras, kus ta oli lasknud arved ümber teha (mida LL ei eita), kuigi selleks ei olnud tema teada alust, pidigi LL oma tehtu kaitseks eitama, et tegemist oli M. Repsi last puudutava arvega.

Sellega haakub ka kirjade kustutamine – LL selgitas seda ise asjaoluga, et tegemist oli tema jaoks ebameeldiva teemaga. Ringkonnakohus peab seda väidet usutavaks. Reisibüroo saatis meeldetuletusi mitme kuu jooksul, kohati üsnagi sageli, ning lõpuks oli kirjadest selgelt tunda CWT esindaja rahulolematust. Ilmselgelt on lahendamata küsimuse regulaarne meelde tuletamine ebameeldiv. Samas näitab seda, et tegemist oli LL jaoks mingil põhjusel ebamugava teemaga, see, et ta vältis kuni 30. aprillini 2019 sellist lihtsat sammu asja edasi suunamiseks, nagu arvete e-kirjaga edasi saatmine. Kokkuvõttes on üks võimalikke selgitusi käitumisele, millele tuginedes peavad kaitsjad LL ütlusi ebausaldusväärseks, see, et LL soovis varjata just süüdistuses kirjeldatud tegu (arve muutmise palve esitamist). Seetõttu ei saa ringkonnakohtu meelest üksnes nende asjaolude põhjal lugeda LL ütlusi ebausaldusväärseks. Määrav on see, kuivõrd haakuvad LL ütlused teiste tõenditega. Ringkonnakohus ei jaga kaitsjate seisukohta, et ühestki muust tõendist ei nähtu selliseid asjaolusid, mida on kirjeldanud LL. 9.2 Kaitsjate väitel jättis LL saabunud arvetega ise õigeaegselt tegelemata ja on proovinud Mailis Repsi ja tema nõunikke oma tegematajätmistes süüdistada, tunnistajate ütlused ja muud tõendid (e-kirjad) lükkavad aga tema versiooni ümber. Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. LL väitel oli ta korduvalt pöördunud esmalt MJ ja hiljem MT poole, et nood teavitaks ministrit maksmata arvetest. Seejuures tegi ta seda esialgu suuliselt ja andis arved ministrile edasi andmiseks väljaprinditult. Esitatud tõenditest nähtuvalt sai ta ise CWT-lt esimese e-kirja tasumata arve kohta 7. veebruaril 2019 (kd IV; 68), millele järgnes mitme kuu jooksul veel rida sarnaseid teateid, arved vormistati ümber 7. mail 2019. Apellatsiooni kohaselt lükkavad MJ ütlused ümber väite, et LL teda maksmata arvetest teavitas. Apellatsioonis on rõhutatud, et MJ ütluste kohaselt ei tegelenud tema arvetega. Seda on MJ oma ütlustes tõesti kinnitanud (27. mai 2022 kohtuistungi protokolli lk 4). Samas tuleb arvestada, et küsimus polnudki tavalises arvetega tegelemises – tegemist ei olnud ministeeriumi arvetega, vaid ministrit puudutava spetsiifilise küsimusega. Seetõttu väärib tähelepanu, et küsimustele selle kohta, kas ta tegeles konkreetsetelt USA-lähetust puudutavate arvetega, on MJ vastanud, et ta ei mäleta, et ta oleks nendega tegelenud (27. mai 2022 kohtuistungi protokolli lk 5). Kuna MJ ütluste kohaselt tema ei mäleta, et ta oleks nende arvetega tegelenud, ei aita tema ütlused ka tuvastada, kas LL pöördus ministri maksmata arvete asjus tema poole, ning puuduvad tõendeid, mis lükkaks ümber LL ütlused selle kohta, et ta andis arved MJle, et too need ministrile edasi annaks. Eelneval on aga tähtsust üksnes niivõrd, et MJ ütluste põhjal ei saa tuvastada, et LL oleks jätnud CWT teadetele esialgu reageerimata ning sellest tulenevalt ei anna vähemalt MJ ütlused alust lugeda LL ütlusi ebausaldusväärseks. LL ütluste kohaselt oli see, kes andis talle teada, et arved tuleks ümber teha, MT. Selle üle, et LL MTt maksmata arvetest informeeris, vaidlust ei ole. Seda, et talle maksmata arvete kohta teada anti, on tunnistanud oma ütlustes ka MT ise. Vaidlus on üksnes selles, millal ta sellest teada sai. Nii prokuröri kui ka kaitsja küsimustele vastates ütles MT, et see võis olla veebruari keskpaiku. Samas tuleb tema ütlustest välja, et tegemist oli pigem asjaoludest tuletatud

arvamusega kui tegeliku mälestusega. Maakohtu 21. märtsi 2022 istungi protokolli kohaselt ütles MT sellest rääkides, millal ta tasumata arvetest teada sai: „Ma ei mäleta, kas neid esimene kord päring tuli kuskil veebruaris või...“ (21. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 11) 25. märtsi 2022 istungil küsitles MT tasumata arvetest teada saamise aja kohta kaitsja. Siis selgitas MT seda, miks tema arvates võis see olla veebruaris, järgnevalt: „Ma ei tea aga see oli päris tükk aega peale seda, kui see reis oli toimunud, see võis olla veebruaris millalgi, sellest reisist oli päris pikka aega möödas.“ Vastuseks küsimusele, kas ta võis saada arvetest teada hiljem, möönis MT, et see on võimalik. (25. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 29) Kaitsjate versiooni järgi sai M. Reps info maksmata arvete kohta alles 2. mail 2019 (mis seab kahtluse alla selle, et arved tehti ümber M. Repsi survel, sest muudetud arve saadeti ministeeriumile juba 7. mail). See versioon põhineb asjaolul, et LL saatis arved, mille CWT oli taaskord meeldetuletuseks saatnud, 30. aprillil 2019 meilitsi edasi MTle (kd IV; tl. 78) ja MT omakorda 2. mail 2019 M. Repsile (kd V; tl. 92). Apellatsiooni kohaselt on MT tunnistajana „loogiliselt selgitanud, et ta sai alles 02.05.2019 teada sellest, et C. Repsi arve on tasumata“. Ütlustena, mida kaitsjad mõtlevad, on välja toodud järgmine lõik MT ristküsitlemist kajastavast istungiprotokollist: „Tunnistaja ei mäleta täpselt seda, mis vormis käis tema suhtlus LLga, ta ei mäleta ka täpselt seda, millal see toimus, see võis olla veebruar aga see võis olla ka muu aeg tunnistaja ütluste järgi ja ta ei mäleta ka seda, kas ta on suhelnud sellel teemal reisibürooga, sellest tulenevalt sooviksin tunnistaja mälu värskendamiseks näidata tunnistajale kõigepealt 30.04.2019 a ekirjavahetust LL ja MT vahel, unikaalne nr 8705 kd 7 lk 78, mäletate seda kirjavahetust? – Ei mäleta, ju ta siis nii oli, ma ütlesin, et ma ei mäleta kuda pidi need kirjad mulle jõudsid, kas läbi reisibüroo või läbi L. See on siis see kiri, millega teie saite teada nendest arvetest? – Järelikult. [...] Mida te selle e-kirjaga tegite, kas te seda mäletate? – Kui ma sain sellest teada, sain need arved, siis ma läksin nendega ministri juurde. Kas te seda mäletate, millal te läksite nendega ministri juurde? – Ei mäleta, tõenäoliselt esimesel võimalusel, mul ikkagi tavaliselt olid kõik asjad, mis tulid, ma üritasin ükskõik, mis teemad, mis oli vaja ministrilt küsida, kui need olid tulnud, järgmine variant, kui sain ministriga kokku, siis ma nendest ministriga rääkisin. [...] Kuna tunnistaja ei mäleta siis tunnistaja mälu värskendamiseks näidata tema 2 mai e-kirja Mailis Repsile, lk 92-94 kd 8, saadetud neljapäeval 2 mail 2019 kell 8.49 hommikul, 2 mai ja kohe tööpäeva alguses, teie tööpäev algab, mis kell? – Ma tavaliselt tulin peale 8, kui lapsed läksid kooli, kuskil sellel ajal tulin majja. See nüüd siis ongi tegelikult esimesel võimalusel?

– Jah, meili teel järelikult läks siis.“ Ringkonnakohus ei jaga kaitsja seisukohta, nagu oleks MT nendes ütlustes loogiliselt selgitanud, millal ta tasumata arvetest teada sai. Ülal toodud vastustest ei ilmne, et MTl oleks talle tutvuda antud kirjaga seotud asjaolud meenunud – esimese vastuse algul kinnitas ta seda otsesõnu. Seega ei täitnud kirja tunnistajale näitamine tegelikult KrMS § 288 lg 9 p 3 eesmärki. Kuna tunnistaja vastustest nähtub, et e-kirja nägemisel tal sellega seotud sündmustik ei meenunud, ei näita ka tunnistaja vastus kaitsja küsimusele, kas ta sai selle kirja tulemusel maksmata arvetest teada, tema veendumust, et see nii oli. Vastus „Järelikult“ tähendab üksnes seda, et MT möönis, et kui muud tõendid nii näitavad, ju siis nii on. Seega kinnitab ka kaitsjate esile toodu üksnes seda, et MT ei mäleta, millal ja kuidas ta tasumata arvetest teada sai. Samas peab ringkonnakohus tõdema, et nii muud tõendid kui ka MT ütlustes välja toodud asjaolud viitavad sellele, et MT sai kõnealustest arvetest teada tõesti LL 30. aprilli 2022 kirjast. Sellele viitab kirja enda tekst. E-kirjas, millega LL saatis MTle edasi CWT arved, ei ole viidatud varasemale omavahelisele suhtlusele nende arvete teemal ja kirjast ei jää muljet, et LL eeldaks, et MT teab, mis arved LL talle edasi saadab. LL on pidanud vajalikuks selgitada, mis arvetega tegemist on: „Mulle helistati täna CWTst seoses USA arvetega, mis ministril väidetavalt CR kohta on tasumata jäänud. Kas saaksid uurida? Meed arved on jõuluajast ja uuest aastast, tol hetkel M tegeles nende teemadega. :(“ Teiseks on MT ise öelnud, et kui ta ministrile arvetest rääkis, siis sai ta vastuseks, et nende arvete kohta pidavat olema mingi kokkulepe kantsleri ja nõuniku vahel, kes olid aga mõlemad ministeeriumist lahkunud. Nõunikuks, keda MT mainis, oli MJ. MJ tööleping ministeeriumiga lõppes nii tema enda ütluste (kohtutoimik II; tl. 86) kui ka toimikus oleva töölepingu lisa (kd II; tl. 63) kohaselt 2019. a aprilli lõpus. Ringkonnakohtu hinnangul sobib sellega, et MT sai arvetest teada LL 30. aprilli 2019 kirjast, tõik, et CWT raamatupidaja MK ütluste kohaselt tuli ministeeriumilt soov arvete ümber tegemiseks just aprilli lõpus – mai alguses (see viitab võimalusele, et just siis jõudis LLni info, et minister tahab, et ministeerium arve ära maksaks). Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus tõendatuks seda, et MT poole pöördus LL ministri tasumata arvete pärast 30. aprilli 2019. a e-kirjaga. Apellatsioonis on leitud, et kuna juba 7. mail 2019 edastas reisibüroo LLle ringi tehtud arve, ei saa pidada arvete pärast toimunud suhtlust pikaajaliseks. Apellatsiooni kohaselt lükkab see ümber maakohtu otsuses märgitu, nagu kinnitaks MT ütlused LL väidet, et suhtlus reisibürooga kestis pikemat aega. Ringkonnakohus seisukohta, nagu seaks eeltoodu kahtluse alla LL ütlused või lükkaks ümber maakohtu järelduse, ei jaga. Tõsi on see, et maakohus luges tuvastatuks, et suhtlus reisibürooga toimus pikemat aega. See väide on aga ka põhjendatud – maksmata arvete teemal suhtles reisibüroo LLga mitme kuu vältel. Esimene meeldetuletus tasumata arvete kohta pärineb 7. veebruarist 2019, muudetud arved saadeti 7. mail 2019. See ei tähenda aga, et ka läbirääkimised arve muutmise teemal oleks toimunud sama kaua. Kohtukolleegium ei täheldanud, et LL oleks oma ütlustes selle

kohta, kui kaua ta reisibürooga läbirääkimisi pidas, esitanud väiteid selle kohta, kui kaua sellised läbirääkimised kestsid. Ta on andnud ütlusi, et ta suhtles sel teemal reisibürooga telefonitsi mitu korda. Seda ei muuda võimatuks see, kui MT sai arvetest esimest korda teada tema 30. aprilli 2019 e-kirja tulemusel. Ka sellisel juhul oli mitmeks telefonivestluseks piisavalt aega. Seda, et sellised läbirääkimised toimusid, kinnitavad ka MK ütlused. Ta on andnud ütlusi, et osa suhtlusest toimus telefoni teel, telefonivestlused olid aprilli lõpus – mai alguses. Samuti selgitas ta, et vestluste sisu oli arvete ümber tegemine, sest minister neid arveid ei tasu. MK ütluse kohaselt ütles tema, et teeb „need arved üks-ühele ministeeriumile ümber“, siis ministeeriumi poolt öeldi, et selliseid arveid ei saa ministeerium tasuda, sest reisija ei ole ministeeriumi töötaja. Jutuks oli arve sisus reisija nime muutmine. Sel teemal suhtles LLga ka nende toonane tegevjuht EB. See oli vajalik seetõttu, et EB oli see, kes sai anda nõusoleku arvete ümber tegemiseks. Seda, et ka EB LLga suhtles, kinnitab EB 6. mai 2019 e-kiri MKle, milles ta teatab, et ta rääkis LLga ja viimane soovib, et arved tehtaks Haridus- ja Teadusministeeriumile (kd III; tl. 57). Seega tuleb MK ütlustest välja, et ta ei olnud kohe valmis arvel andmeid soovitud kujul muutma – tema oli valmis vaid tegema „arved üks-ühele ministeeriumile ümber“ ehk muutma arvete adressaati. Arve muutmiseks oli vaja ettevõtte tegevjuhi nõusolekut ja kokkuleppeni jõuti mitme telefonikõne tulemusel (LLga suhtles ka ettevõtte tegevjuht). MK ütlused, et tema oli valmis vormistama ministeeriumile sama sisuga arved, tähendab ka seda, et kaitsjate viidatud MK 2. mai 2019 e-kiri (kd IV; tl 187), milles ta ähvardab arved ministeeriumile ümber vormistada, ei tähendanud reisibüroo initsiatiivi arveid muuta nii, et ministeerium saaks need ära maksta. Ka MT ütlused toetavad, mitte ei kummuta LL ütlusi reisibürooga peetud läbirääkimiste kohta. LL ütluste kohaselt jõudis M. Repsi soov, et arved vormistataks ümber nii, et need saaks tasuda ministeerium, temani MT vahendusel. Kaitsjate seisukohta, nagu oleks MT lükanud LL ütlused ümber, kohtukolleegium ei jaga. Apellatsioonis peetakse LL ütlusi kummutavateks järgmisi küsimusi ja neile antud vastuseid: - Teie koos LLga palusite arved ümber teha? - Ei, mina küll ei ole palunud neid ringi teha sedasi, mina ei ole ka reisibürooga sellel teemal suhelnud, mina sain LLlt info, et need on ümber tehtud. - Kas teie tegite, kas otse või LL kaudu reisibüroole ettepaneku muuta neid arveid, mis nendes meilides on manustena? - Ei. Kohtukolleegium osutab, et mõlemas vastuses eitab MT seda, nagu tema oleks – kas eraldi või koos LLga – avaldanud reisibüroole soovi, et arved tehtaks ümber. See-eest seda, et ta vahendas LLle ministri neid arveid puudutavat seisukohta, MT eitanud pole. Ta kinnitas, et suhtles nende arvete pärast nii LLga kui ka minister M. Repsiga. Muu hulgas selgitas MT: „... mina ütlesin seda, mida ministrilt teada sain, ütlesin Lle ... “ (kohtutoimik I; tl. 164). Tema ütlustest tuleb ühtlasi välja, et tema arusaamise kohaselt soovis minister, et ministeerium tasuks need arved. MT kohtus antud ütluste kohaselt minister seda küll otse välja ei öelnud, kuid sellise järelduse tegi ta ministri käitumisest – kuigi ta tuletas neid arveid ministrile

korduvalt meelde, minister neid ära ei maksnud, vaid rääkis iga kord mingist ametist lahkunud nõuniku ja kantsleri kokkuleppest ning viis lõpuks jutu mujale (kohtutoimik I; tl. 164). Ringkonnakohtu hinnangul on kirjeldatud käitumist – arve maksmise asemel väitmist, et selle kohta on mingi ministeeriumisisene kokkulepe – raske mõista teisiti kui seisukohana, et selle arve tasumine on ministeeriumi asi. Seejuures ilmneb nii MT kui ka LL ütlustest, et nende jaoks oli selge, et saadud arveid ministeeriumil alust tasuda ei ole – välislähetusele kaasa võetud pereliikmete eest ei tasunud ministeerium ja seetõttu oli arvetel ka kliendiks Mailis Reps, mitte ministeerium. Seda, et selline seisukoht oli põhjendatud, näitab ilmekalt asjaolu, et ka ümber tehtud arve puhul küsis rahandusosakonna finantsarvestuse ekspert MM üle, ega need ei ole arved M. Repsi lapse piletite eest (kd IV; tl. 192). Seega, kui MT andis LLle edasi selle, et minister ei tasunud arvet, vaid räägib, et vastavalt mingile ministeeriumisisesele kokkuleppele peaks selle tasuma ministeerium, tähendas see sisuliselt sõnumit, et tuleb lasta ümber teha nii, et ministeerium saaks need tasuda. See, et MT väitis ütlustes esialgu, et tuletas ministrile päris pika ajavahemiku jooksul tasumata arveid meelde, hiljem möönis aga, et võis saada arvetest teada alles 30. aprilli 2019 kirjast, ei muuda olematuks MT ütlusi selle kohta, et ta suhtles ministriga suuliselt. Ta selgitas, et kuigi ajavahemik 2. maist 7. maini võib tagantjärele tunduda väga lühike, see talle nii ei tundunud, sest ta tegeles selle asjaga igapäevaselt (25. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 32). Kuigi tegemist ei ole pika ajavahemikuga, on see aeg piisav, et selle jooksul oleks olnud MTl võimalik korduvalt rääkida nii M. Repsiga kui LLga. Apellatsioonis pole MT ütlusi kahtluse alla seatud. Vastupidi, neid ütlusi on nimetatud tõendite seas, mida kaitsjad peavad usaldusväärseks (apellatsiooni p 26). Ka ringkonnakohus ei näe alust pidada neid ütlusi ebausaldusväärseks. See, et kinnitust ei leidnud MT esialgne väide, et ta tuletas M. Repsile tasumata arveid meelde pika aja jooksul, ei tähenda, et oleks põhjust kahelda, kas ta mäletab ülejäänud asjaolusid õigesti. Küsimustele vastates tunnistas MT ise, et ta täpselt ei mäleta, millal ta tasumata arvetest teada sai ja nendega tegelema hakkas (nt alustas ta vastuseid küsimustele sõnadega „ma ei mäleta“). See-eest M. Repsi ja LLga suhtlemise asjaolusid on ta kirjeldanud üsna detailselt. Samuti on ta kirjeldanud sellega kaasnenud emotsioone – tema sõnul nad arutasid LLga omavahel, ei teadnud, mida ette võtta. Võib pidada üldteadaolevaks seda, et sellised emotsioone tekitavad asjaolud jäävad paremini meelde. Ka ei ole alust arvata, et MT süüstaks alusetult M. Repsi. Tema ütlused viitavad pigem sellele, et ta on nii palju kui võimalik püüdnud end arvete ümber tegemisest distantseerida – ta eitas seda, et M. Reps oleks sõnaselgelt nõudnud arvete ümber tegemist, samuti eitas ta seda, et ta oleks otsesõnu öelnud LLle, et nii tuleks toimida. Kõiki neid asjaolusid arvestades ei näe ringkonnakohus ühtki põhjust, miks pidanuks MT rääkima ütlustes sellest, et minister rääkis arvete maksmise asemel mingist kantsleri ja nõuniku vahelisest kokkuleppest, kui midagi sellist poleks päriselt toimunud. Kokkuvõttes sobivad LL ütlused MTga suhtlemise osas MT ütlustega, reisibüroo töötajatega suhtlemise osas aga MK ütlusega. Nende ütlused kogumis annavad alust järgmisteks järeldusteks: a) MTga suhtlemise tulemusel jõudis LLni info, et minister ei plaani arvet maksta, vaid väidab, et mingi kokkuleppe kohaselt peaks seda tegema ministeerium;

b) samal perioodil toimus MK ja EBga suhtlus küsimuses, kas saab arvet teha ümber nii, et ministeeriumit ei märgitaks lihtsalt adressaadiks, vaid arveid muudetaks nii, et poleks aru saada, et need puudutavad CR. 9.2 Kaitsjad on apellatsioonis leidnud, et M. Reps ei ole andnud mingisuguseid korraldusi. Isegi kui M. Reps andis MTle mõista, et tema neid arveid ei tasu, ei tekkinud MTl ega LLl sellest kohustust nende arvetega tegeleda. Pelgalt nentimine, et arve on liiga suur, ei tähenda, et isikul oleks soov panna toime kelmus või muu kuritegu selle arve mitte maksmiseks. Sellega seoses osutab ringkonnakohus, et MT ütluste kohaselt ei piirdunud M. Repsi kommentaar sellega, et arve on suur, vaid M. Reps rääkis korduvalt sellest, et nende arvete kohta olevat mingi endise kantsleri ja nõuniku kokkulepe. Sellisele kokkuleppele viitamine tähendab märku andmist, et tegemist on ministeeriumi küsimusega – vastasel juhul poleks ministeeriumi kantsleril ja nõunikul põhjust mingeid neid puudutavaid kokkuleppeid teha. Arvestades, et kokkuleppest rääkis M. Reps just arvete kontekstis, oli ilmne, et viidatud kokkulepe pidi puudutama just arve tasumist. Kuna M. Reps ka ammugi üle tähtaja olevaid arveid tasuma ei kiirustanud, oli tema käitumine tervikuna selgelt mõistetav sooviavaldusena, et ministeerium peaks arved tasuma. Seejuures oli ka ilmne, et selle küsimuse lahendamine muutus nende probleemiks, kes kõnealuste arvetega tegelesid ja kellelt reisibüroo lahendust ootas – seega MT ja LL probleemiks. Kuigi M. Reps andis mõista, et arved peaks tasuma ministeerium, MTle, tegutses viimane ministri ja LL vahelise info vahendajana, mistõttu suunaski M. Reps oma käitumisega arveid muutma LLt. MT ja LL kinnitasid oma ütlustes, et ministeeriumil ei olnud alust M. Repsi lapse kulude kinni maksmiseks, mistõttu olukorras, kus arvel oli välja toodud, et tegemist on CR reisikuludega, ei oleks ministeerium arvet tasunud. Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaitsjatega, et M. Repsi öeldust või käitumisest ei tulenenud MT ega LL kohustust nende arvetega tegeleda. Eelnevast tulenevalt on põhjendatud maakohtu seisukoht, et soovides ise lapsega seotud reisikulusid mitte tasuda, lasi M. Reps LLl leida lahenduse, kuidas teha arved ümber nii, et arved saaks esitada Haridus- ja Teadusministeeriumile, kes need ka tasuks. Kuna LLle oli teada, et ministeerium lähedaste sõidukulusid ei kata, tähendas lahenduse leidmine just arvete ümber teha laskmist, et arvetelt ei oleks näha, et need pole kulud, mida ministeerium kandma ei peaks. 9.3 Apellatsioonis on heidetud ette, et kohus on mõistnud M. Repsi kelmuses süüdi, jättes kelmuse subjektiivse koosseisu täiesti käsitlemata. Apellatsiooni kohaselt on kohus teinud nelja kelmuse episoodi kohta teinud kõiki kelmuse episoode hõlmava üldise kokkuvõte, et süüdistatav pidi mitmekordse ministrina olema kursis riigi vara valitsemise põhimõtetega ning kohtule teadaolevalt on süüdistataval kõrgem juriidiline haridus. Sellele tuginedes leidis kohus, et kõigi episoodide puhul saab jaatada vähemalt otsest tahtlust teo toimepanemiseks. Kaitsjad osutavad, et kelmuse subjektiivne koosseis eeldab varalise kasu saamise osas kavatsetust. Ringkonnakohus nendib, et maakohus on tõepoolest otsuses teinud kõiki kelmusi hõlmava kokkuvõtte subjektiivse külje kohta, öeldes ühtlasi, et M. Reps pani teod toime vähemalt otsese tahtlusega (otsuse lk 47). See käsitlus pole ammendav ega näita ka kelmuse koosseisu

nõutavat tahtlust. Ringkonnakohtu hinnangul ei piirdu kelmuse subjektiivse külje käsitlus maakohtu otsuses siiski kaitsjate viidatud kokkuvõttega. Kelmuse subjektiivset koosseisu puudutavaid järeldusi on teinud maakohus ka arvete muutmise käsitluse juures. Nii on maakohus näidanud ära, et M. Reps oli teadlik, et oma lapse lähetusele kaasa võtmisega seotud kulud peab ta tasuma ise, tuues TV ütlustele ja CWT kirjale tuginedes välja, et eelnevalt oli ta lapse reisikulud ise tasunud (otsuse lk 38–39). Maakohtu otsuse leheküljel 35 on maakohus ühtlasi väljendanud seisukohta, et M. Reps lasi LLl leida lahenduse, kuidas teha arved ümber nii, et need saaks esitada ministeeriumile, soovides ise lapsega seotud reisikulusid mitte tasuda. Selles lauses on öelnud nii seda, et M. Repsil oli varalise kasu saamise eesmärk, kui ka seda, et sel eesmärgil lasi ta LLl luua ametnikule, kes pidi arvete tasumise heaks kiitma, mulje, mille kohta M. Reps ise teadis, et see on vale. Maakohtu öeldu, et M. Repsi tegevuse taga oli soov lapsega seotud reisikulusid mitte tasuda, ei tähenda midagi muud, kui et M. Repsi eesmärk oli saavutada see, et ta ei peaks arveid tasuma ja saaks nii varalist kasu. Kuigi vahetult selle järelduse juures ei ole kohus viidanud asjaoludele, millele see tugineb, on see kohtuotsuses eespool tuvastatuks loetud asjaolude põhjal ringkonnakohtu hinnangul arusaadav – MT ütlustest tulenevalt väljendas M. Reps nii tahtmatust ise arveid ära maksta (ta ei tasunud arveid, mida talle meelde tuletati, ja leidis, et nõutav summa on suur) kui ka seisukohta, et ministeerium peaks need tasuma (jutt kantsleri ja nõuniku kokkuleppest). Olukorras, kus ministeeriumil ei olnud alust tasuda tema lapse reisikulusid, sai ministeerium arve tasuda vaid juhul, kui arve heakskiitjale jäetakse mulje, et tegemist on lähetuse, seega ministri enda kuluga. Seega, kui M. Reps andis mõista, et arved peaks tasuma ministeerium, teades ise, et lapse reisikulud ei ole ministeeriumi poolt hüvitatavad, on põhjust järelduseks, et ta suunas LLt esitama arve tasumist heaks kiitma pädevale isikule infot, mille kohta M. Reps ise teadis, et see pole õige. Maakohtu otsuses öeldu, et „M. Reps lasi LLl leida lahenduse, kuidas teha arved ümber“, tähendabki seda, et M. Reps esitas isikule, kes pidi arvete tasumise heaks kiitma, LL vahendusel teadvalt valeinfot. Seega on maakohus, hoolimata sellest, et subjektiivse külje põhjendused pole esitatud kõige õnnestunumalt, tegelikult tuvastanud nii varalise kasu saamise eesmärgi, kui ka selle, et selle eesmärgi saavutamiseks lasi ta tahtlikult esitada vara käsutamiseks pädevale isikule teavet, mille kohta ta ise teadis, et see ei pea paika. Seega on maakohus tuvastanud kõik subjektiivse külje seisukohalt olulised asjaolud. Eelnevast tulenevalt ei ole käsitletud osas alust maakohtu otsuse muutmiseks.

Kohvimasina endal kodus kasutamiseks soetada laskmine

Kaitsjate apellatsiooni kohaselt ei saanud M. Reps ministeeriumi kohvimasinat enda koju kelmuse tulemusena. Vaidlus puudub selles, et kohvimasin telliti ja see M. Repsi kodus oli. Eeskätt M. Repsi ütlustele tuginedes väidavad kaitsjad aga, et süüdistuses nimetatud kohvimasina tellimise põhjuseks oli otsus tellida ministeeriumile kolimisega seoses kümmekond uut kohvimasinat. Ringkonnakohus nendib, et tõenditest nähtuvalt soetati ministeeriumile 2019. aasta jooksul (aga ka 2018. a sügisel) uusi kohvimasinaid, kuid sama moodi näitavad tõendid, et

konkreetsetele tingimustele vastav kohvimasin soetati sel ajahetkel tulenevalt ministri soovist, mis tähendab, et paika ei pea M. Repsi väide, nagu poleks tema kohvimasina soetamisse sekkunud ega tahtnudki sekkuda. 10.1 Süüdistuses nimetatud kohvimasin telliti tõendite kohaselt teistest kohvimasinatest eraldi. Haridus- ja Teadusministeeriumi vastusest Politsei- ja Piirivalveameti nõudekirjale ilmneb, et 2019. aastal soetati ministeeriumile kohvimasinaid põhiliselt aasta teises pooles: Tallinnasse telliti neli masinat septembris 2019, Tartusse üks masin novembris ja üks detsembris. Enne seda soetati Tallinnasse üks kohvimasin veebruaris 2019 ning – süüdistuses nimetatud kohvimasin – mais 2019. (kd II; tl. 1–3) 2019. a veebruaris soetatud kohvimasinat on seadme pakkuja J OÜ esindaja MM nimetanud 27. veebruari 2019 e-kirjas „Tallinnasse lisaks saanud“ masinaks (kd III; tl. 95). 10. mai 2019 e-kirjas ministeeriumi haldusosakonna juhile JLle viitab J OÜ esindaja MM 2018. a sügisel nii Tallinnasse kui Tartusse paigaldatud kohvimasinatele (kd III; tl. 94). Seega oli veebruaris soetatud kohvimasin tellitud täiendavalt 2018. a sügisel saadud kohvimasinatele. Eelnev tähendab, et süüdistuses nimetatud kohvimasin telliti umbes pool aastat pärast MM 10. mai 2019 e-kirjas mainitud kohvimasinaid ja mitu kuud pärast juba lisaks tellitud kohvimasinat, ühtlasi aga mitu kuud enne seda, kui Tallinna esindusse soetati mitu kohvimasinat korraga. Seejuures ilmneb eespool mainitud Haridus- ja Teadusministeeriumi vastusest menetleja päringule ja ML 6. mail 2022 antud ütlustest, et kui hilisemad kohvimasinad soetati haldusosakonna kulurea arvel, nende soetamine oli kolimisega seotud kulude sees, siis konkreetne kohvimasin soetati kantsleri kuludest. ML selgitas seda sellega, et ilmselt ei olnud kolimisega seotud kulud veel n-ö avanenud. Ringkonnakohtu hinnangul räägib juba see, et kohvimasin soetati ajaliselt teistest eraldi, enne eesseisvat teise majja kolimist ning seejuures ei oodatud ära selleks ettenähtud rahaliste vahendite vabanemist, vaid kasutati muud kulurida, vastu väitele, et konkreetse kohvimasina soetamine oli kõigest osa suuremast kohvimasinate hankimisest. Seejuures näitavad JL ütlused selle kohta, mis kohvimasinast pärast selle ministeeriumisse tagasi toomist edasi sai, et sellele ei olnud seal kohta: mingi aja seisis kohvimasin laos; kui Tõnismägi 5a maja soklikorrusele tehti nõupidamisruumid, paigutati see mõneks ajaks sinna, sest sinna tellitud veeühendusega kohvimasina tarne viibis; kui Tõnismägi 5a õige masin saabus, siis jäi see masin omakorda üle ja lõpuks viidi see Tartusse (4. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 6). Seda, et kõnealuse kohvimasina soetamine ei olnud ette planeeritud, on kinnitanud masina tellinud JL oma 4. märtsil 2022 antud ütlustes. Tema sõnul helistas talle ministri abi MT ja ütles, et ministeeriumi juhtkonna tarbeks on vaja mingitele konkreetsetele kriteeriumidele vastavat kohvimasinat. JL väitel uuris tema, milleks seda aparaati ikkagi vaja on, sest Tallinnas olid masinad olemas. Talle selgitati, et on vaja masinat, mida saab vastavalt vajadusele kohtumiste ja ürituste jaoks ümber tõsta. Sel põhjusel sai tellitud veeühenduseta kohvimasin. Vastavalt MTlt saadud infole ta paigaldust ei tellinud, vaid palus lihtsalt masin tarnida, seadme pidi vastu võtma MT. Seda, et ministeeriumi Tallinna esinduses olid kohvimasinad olemas, kinnitas oma ütlustes ka MT. Tema ütluste kohaselt oli Tallinna esinduses mitu kohvimasinat, üks neist asus ministri ja

kantsleri kabineti lähedal, kus oli vastuvõturuum; kohvimasin oli seal väikses kööginurgas kraanikausi juures (21. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 5). JL kirjeldust, mis asjaoludel piima temperatuuri muutmise võimalusega kohvimasin soetati, toetab tema e-kirjavahetus ühelt poolt J OÜ esindajaga ja teistelt poolt MTga. Kõnealune kirjavahetus näitab, et ministeeriumil tekkis 2019. a mais ootamatult soov hankida piima temperatuuri reguleerimise võimalusega kohvimasin. Nimelt on JL saatnud 10. mail 2019 J OÜ-le järelepärimise, kas neil on pakkuda kohvimasinat, millel saab muuta piima temperatuuri. Küsimuse sõnastusest on näha, et JL on saanud ülesande selle kohta uurida: „Küsin sellist asja, et pidi olema [kaldkirjas tekst on ringkonnakohtu rõhutus] mingi selline kohvimasin, millel on võimalik piima temperatuuri muuta 1-10 skaalal vms. Hind vist mingi 2500 eurot. Oskad Sa öelda, mis mark see on ja on Sul sellist pakkuda?“ J OÜ esindaja vastas sellele, et Jural on see võimalus koduseeria mudelitel Z6 ja Z8 ning profiseeria mudelil X8. Viimase kohta selgitas J OÜ esindaja, et see on „sama, mis sai koos veeühenduse komplektiga sügisel Tartusse ja Tallinnasse“. (kd III; tl. 94) JL saatis selle info edasi MTle, mis kinnitab asjaolu, et küsimus piima temperatuuri muutmise võimalusega kohvimasina kohta oli tulnud MTlt. Seda, et tema suhtles kohvimasina soetamise küsimuses JLga, on oma ütlustes tunnistanud ka MT. Tema ütluste kohaselt oli sellise võimalusega kohvimasina saamiseks avaldanud soovi M. Reps (21. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 5). Kaitsjad on seadnud kahtluse alla selle, kuivõrd saab MT ütlustele tugineda, kuivõrd MT tunnistas, et ta täpselt ei mäleta. Sellega seoses märgib ringkonnakohus, et MT on öelnud, et ta seda täpselt ei mäleta, ühe konkreetse asjaolu kohta. Asjaoluks, mida ta ei mäletanud, oli see, kas konkreetselt andis ülesande uus masin hankida minister või kantsler. Samas kinnitas ta, et uue masina ostmist soovis just minister, kes soovis, et Tallinnas esinduses oleks kohvimasin, mis oleks ainult juhtkonna kasutada – seda masinat, mis oli juhtkonna ruumide juures, võis kasutada igaüks. Ühtlasi kinnitas MT, et ka see, et masinal oleks kindlad funktsioonid, soovis just minister. Tema ütlustest ei nähtu midagi sellist, mis seaks kahtluse alla selle asjaolu mäletamise. MT ütlused muudab ses osas usaldusväärseks see, et lisaks väitmisele, et tegemist oli ministri sooviga, on MT ka selgitanud, millest see soov tingitud oli – minister pidas piima temperatuuri reguleerimise võimalust oluliseks, sest jõi latet või cappuccino’t; teadmine, et on piima temperatuuri muutmise võimalusega kohvimasinad, tulenes sellest, et riigikantseleil olevat olnud selline kohvimasin. Ringkonnakohus tõdeb, et MT selgitus, kust pärineb soov, et kohvimasinal oleks piima temperatuuri seadistamise võimalus, haakub paremini JL päringuga J OÜ-le kui M. Repsi selgitus, et selle mõtte aluseks oli guugeldades leitud info. JL kirjast nähtub, et talle on väidetud, et olevat selliseid kohvimasinaid, kuid ta ei tea midagi täpsemat, juhul, kui selline info oleks leitud guugeldades, oleks olnud võimalik anda JLle edasi info, millistel masinatel on soovitud võimalus olemas. Kui JL saatis MTle edasi MMlt saadud info selle kohta, millistel Jura kohvimasinatel on piima temperatuuri reguleerimise võimalus, küsis ta ühtlasi MTlt, kas peaks Tallinna esinduse esimesel ja teisel korrusel olevad masinad omavahel ära vahetama, st tõstma ministeeriumil olemas oleva vastava võimekusega masina juhtkonna korrusele. Sellise küsimuse tõstatamine kinnitab JL väidet, et ta avaldas kahtlust, kas uut kohvimasinat ikkagi on vaja, kuna Tallinna

esinduses on kohvimasinad olemas, ning näitab ühtlasi, et tegemist ei olnud üldise, plaanipärase kohvimasina soetamisega. MT vastusest tuleb välja, et ta veendus, et Tallinna esinduse teise korruse masinal on tõesti piima temperatuuri muutmise võimalus. Sellest hoolimata palus ta küsida samasuguse kohvimasina hinda. (kd V; tl. 109) JL tegigi seda kohe 10. mail ning esitas 13. mail 2019 tellimuse veeühenduseta masinale, andes ühtlasi teada, et masina paigaldamist ministeerium ei soovi (kd III; tl. 94). Eelnev näitab, et 2019. a mais esitas ministeeriumi haldusjuht J OÜ-le päringu just konkreetsest funktsioonist lähtudes. Seda uuris ta MT palvel, kes omakorda vahendas ministri soovi. Kui selgus, et ministeerium on alles hiljuti sellise funktsiooniga masina hankinud, tegi haldusjuht ettepaneku juba olemasolev masin juhtkonna korrusele paigutada, kuid MT vastus viitab sellele, et see ministrile ei sobinud – hoolimata sellest, et ministeeriumi Tallinna esinduses oli piima temperatuuri reguleerimise võimalusega masin olemas, palus MT uurida uue sellise masina hinda. Selle valguses ei ole veenev apellatsioonis viidatud M. Repsi selgitus, et otsus kohvimasina soetamiseks oli ministeeriumil juba tehtud ja tema mõtles koos MTga kohvimasina teemal lihtsalt põgusalt kaasa. JL ettepanek tõsta kohvimasinad ümber osutab ringkonnakohtu hinnangul selgelt, et tegemist ei olnud kohvimasina etteplaneeritud soetamisega ja otsest vajadust uue kohvimasina soetamiseks sel hetkel ei olnud ning kohvimasina soetamisega lõppenud protsessi tingis n-ö ülevalt poolt saabunud soov. Apellatsiooni argumendid seda järeldust ümber ei lükka. Vastupidi: apellatsioonis on rõhutatud, et ML ja M. Repsi enda selgituste kohaselt oleks kõnealune kohvimasin seoses ministeeriumi pooleli olnud kolimisega paigutatud uues majas – vähemalt ajutiselt – ministri tagatuppa, kus see poleks sisuliselt kasutust leidnud. Seega ei olnud ministeeriumi Tallinna esinduses otsest vajadust uue kohvimasina järele mitte ainult selle tellimise ajal, vaid ette ei olnud näha sedagi, et selline vajadus tekiks kohe uude majja kolimisel. Arvestades sedagi, et kohvimasinad pidid soetatama kolimiseks ette nähtud haldusrahade eest, mida ei saanud veel kasutada, on raske näha, et ministeeriumil oleks olnud vaja sel hetkel kohvimasin soetada, isegi kui oli olemas üldine kava uued kohvimasinad muretseda. Seda, et tegemist ei olnud vastavalt plaanile ministeeriumi juhtkonna ruumidesse soetatud kohvimasinaga, näitab ringkonnakohtu hinnangul ka see fakt ise, et kohvimasinat ei jäetud juhtkonna ruumidesse, vaid M. Reps lasi selle viia oma koju. Ühtlasi selgitab see seda, miks soetati uus kohvimasin, selle asemel, et paigutada ümber juba ministeeriumis olemas olnud soovitud funktsiooniga kohvimasin. Nii MT kui ka UK ütluste kohaselt tuli käsk viia kohvimasin ministri koju pea kohe pärast seda, kui kohvimasin ministeeriumisse toodi. MT ütluste kohaselt viis UK kohvimasina M. Repsi koju mõni päev pärast seda, kui see oli ministeeriumisse toodud (21. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 6), UK sõnul toimus see suisa järgmisel päeval (8. aprilli 2022 kohtuistungi protokolli lk 17). See erinevus tunnistajate ütlustes ei ole ringkonnakohtu hinnangul selline, mis ütlused ebausaldusväärseks muudaks – see, et tunnistajate ütlused täielikult ei kattu, on tavaline. Fakt on, et mõlema tunnistaja ütluste kohaselt tuli korraldus viia kohvimasin M. Repsi koju väga lühikest aega pärast kohvimasina hankimist. Nende ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka JL ütlused, mille kohaselt sai tema

umbes nädal pärast seda, kui oli masina tellinud, UKlt teada, et viimane oli viinud masina ministri koju (4. märtsi 2022 kohtuistungi protokolli lk 5). See, et M. Reps lasi kohvimasina, mis oli tellitud tema soovil, pea kohe viia oma koju, näitab ringkonnakohtu hinnangul, et M. Reps lasigi tellida kohvimasina arvestusega, et võtab selle endale koju. Selle kasuks räägivad ka soetatud masina omadused – lisaks sellele, et sellel oli ministri soovitud piima temperatuuri reguleerimise võimalus, oli tegemist veeühenduseta kohvimasinaga, tänu millele ei olnud vaja paigaldust ja masinat oli võimalik ümber paigutada. 10.2 Kaitsjate väitel oli M. Repsil kodukontorisse kohvimasina soetamiseks kantsler ML nõusolek. Kaitsjad tuginevad ML ütlustele, mille kohaselt toimus 2019. aasta kevadel tema ja M. Repsi vahel jutuajamine, kus minister rääkis, et plaanib teha oma töökorralduses muutusi ja töötada rohkem kodus; sellel vestlusel oli jutuks seegi, et kodukontorisse oleks vaja kohvimasinat. Apellatsioonis on tsiteeritud ML vastust küsimusele „Kui see kohvimasin soetati ja teie kooskõlastasite, et määratleda ringi õigsus oma kinnitusega, kas te teadsite, kuhu see kohvimasin soetamise järgselt paigaldatakse?“, milles ta kinnitas: „Jah, ma teadsin, et see läheb Mailis Repsi kodukontorisse.“ Maakohus kaitsjatega ei nõustunud, märkides, et ML sõnul oli sellest juttu lõõpimisi. Apellatsioonis leiavad kaitsjad, et maakohus tugines lubamatult ML kohtueelses menetluses antud ütlustele, mis avaldati – kaitsjate väitel olematu – vastuolu tuvastamiseks. Maakohtu istungi protokolli kohaselt tuli lõõpimine ML ristküsitlemisel maakohtul jutuks tõepoolest seoses sellega, et väidetava vastuolu tuvastamiseks avaldati ML kohtueelses menetluses antud ütlused, mille kohaselt oli see, et M. Repsil võiks kohvimasina koju saada, mõeldud rohkem lõõpimisena. Kohtueelses menetluses öeldu avaldati prokuröri taotlusel pärast seda, kui ML oli prokuröri küsimusele, kas vestluses, mida ML oli varem ütlusi andes maininud, oli juttu kohvimasina vajadusest, vastanud: „Jah, väga põgusalt.“ Õige on kaitsjate seisukoht, et sel alusel avaldatud kohtueelses menetluses antud ütlustele süüdistuse seisukohalt tähtsust omava asjaolu tuvastamisel tugineda ei või. See-eest pole keelatud tugineda ütlustele, mida tunnistaja andis, kui talle esitati pärast kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist küsimusi vastuolu ja selle põhjuse välja selgitamiseks. Nendes ei lükanud ML ümber hinnangut, et räägitu oli mõeldud pigem lõõpimisena. Kui talt küsiti, kas tema arusaamise järgi tegid nad Mailis Repsiga kohvimasinast rääkides pigem nalja, vastas ta: „Ega ka naljast võivad tõsised asjad välja tulla aga see kontekst oli selles, et seal oli üks kohvimasin, mida ei kasutatud Tallinna juhtkonna poolt eriti ja Mailis Reps ütles, et pigem kasutaks kohvimasinat kodus koos kodukontoriga aga see ei olnud jutt konkreetsest masinast, siia-sinna viimisest.“ (6. mai 2022 kohtuistungi protokolli lk 6) Fraasist „ega ka naljast võivad tõsised asjad välja tulla“ saab ringkonnakohus aru nii, et ML möönis, et sel ajal, kui kohvimasinast ja kodukontorist juttu oli, ei olnud see tõsiselt mõeldud. Seega ei saa nõustuda kaitsjatega, nagu põhinenuks maakohtu järeldus, et ML sõnul oli kohvimasina kodukontorisse viimisest juttu lõõpimisi, ainult ML kohtueelses menetluses antud ütlusel. Sellest hoolimata ei pea ringkonnakohus erinevalt maakohtust võimalikuks ML ütlustele tugineda. Nimelt on ML andnud ristküsitluse raames omavahel niivõrd selges vastuolus olevaid ütlusi, et nende alusel ei ole võimalik piisavalt kindlaid järeldusi teha.

Nagu eespool osundatud, vastas ML 6. mail 2022 ütlusi andes üheselt mõistetavalt, et ta teadis, et soetatav kohvimasin läheb M. Repsi kodukontorisse. Järgnevalt selgitas ta, et see teadmine pärines vestlusest M. Repsiga, milles M. Reps rääkis plaanist edaspidi rohkem kodus tööd teha. Mõni aeg hiljem vastas ML küsimusele, kas sellel vestlusel oli juttu kohvimasina vajadusest: „Jah, väga põgusalt.“ See oligi vastus, mis viis kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseni. Ringkonnakohtu hinnangul näitab juba vastus, et kohvimasinast oli juttu väga põgusalt, enda distantseerimist väitest, nagu oleks kohvimasina M. Repsi koju soetamises selgelt kokku lepitud. Järgnevate vastustega tegi ML seda üha enam. Kui MLl paluti selgitada vastuolu kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluse vahel, leidis ta, et vastuolu pole. Ta kordas, et kohvimasin tuli põgusalt jutuks, kuid neil ei olnud mingist konkreetsest margist, mudelist või millestki muust juttu. Kui MLlt küsiti edasi, kas tema arusaamise järgi tegid nad Mailis Repsiga kohvimasinast rääkides pigem nalja, vastas ta: „Ega ka naljast võivad tõsised asjad välja tulla aga see kontekst oli selles, et seal oli üks kohvimasin, mida ei kasutatud Tallinna juhtkonna poolt eriti ja Mailis Reps ütles, et pigem kasutaks kohvimasinat kodus koos kodukontoriga aga see ei olnud jutt konkreetsest masinast, siia-sinna viimisest.“ (6. mai 2022 protokolli lk 6) Lisaks sellele, et öelduga möönis ML, et vähemalt tema ei võtnud seda, et ministeerium peaks andma ministrile koju kohvimasina kodukontorisse, tõsiselt, väärib tähelepanu see, et ML selgituse kohaselt tuli kohvimasina kodukontorisse viimine jutuks seoses sellega, et ministeeriumis oli juhtkonna kasutuses kohvimasin, mida eriti ei kasutatud. See haakub omakorda ML 27. aprilli 2022 istungil antud vastusega küsimusele, kas sel vestlusel, kus oli juttu, et M. Reps plaanib edaspidi rohkem kodus töötada, avaldas M. Reps soovi saada kodukontori jaoks mingisugust tehnikat. ML ütles: „Jah, seal rääkisime ainult sellest, et kuna seal oli see, kuna me olime välja kolimas Tõnismägi 11 ruumidest kuhu siis tulid üle linna meie allasutused, siis seal oli kaks kohvimasinat esimesel korrusel, üks oli nagu [protokolli kohaselt vastus lõppeb].“ Seega ka sel korral ütles ML, et juttu oli ministeeriumis olemas olnud kohvimasina(te)st. Seega nende ütluste kohaselt ei olnud juttu uue kohvimasina soetamisest M. Repsi kodukontori jaoks. Niisiis jõudis ML kinnitusest, et ta oli teadlik sellest, et soetatav kohvimasin läheb ministri kodukontorisse, väiteni, et kohvimasinast oli juttu põgusalt ja ebamääraselt ning sealt edasi väiteni, et kodukontorisse viimise võimalusest räägiti seoses masinaga, mis ministeeriumis kasutust ei leidnud. Märkimist väärib veel seegi, et enne kinnitamist, et ta teadis, et M. Repsi kodukontori jaoks soetatakse kohvimasin, väitis ML 6. mail 2022 antud ütlustes, et tal puudub selle kohvimasina soetamisega igasugune kokkupuude. Küsimused ja vastused olid järgnevad: Kas te mäletate, kas teie olete selle kohvimasina soetamisega kuidagi kokku puutunud? - Otseselt selle masinaga nüüd mitte, minu arust. Mida te mõtlete sellega? - Et ma oleks sellega kuidagi ise seotud olnud. Te ei mäleta? - Ma ise küll ei mäleta, et ma sellega mingeid liigutusi oleks teinud. Olukorras, kus tunnistaja ütlused pendeldavad ühest äärmusest (kinnitusest, et ta pole kohvimasina soetamisega üldse seotud) teise (kinnituseni, et ta teadis, et kohvimasin soetatakse M. Repsi kodukontori jaoks) ja siis mõnevõrra modifitseeritud kujul (juttu oli ministeeriumil olemas olevast kohvimasinast ja sedagi vaid põgusalt ja ebamääraselt) tagasi,

tuleb tunnistaja ütlusi pidada ebausaldusväärseteks ja neile ei saa tugineda. Ka ükski teine tõend ei kinnita seda, et kantsler ML oleks andnud heakskiidu kohvimasina soetamiseks, et M. Reps saaks kasutada seda kodukontoris. Seda ei kinnita isegi M. Repsi enda ütlused – M. Reps on küll öelnud, et kantsleriga oli kohvimasinast juttu, aga temagi sõnul oli juttu naljatamisi, kusjuures M. Reps ei ole väitnud, et ta soovis kohvimasinat koju seoses sooviga rohkem kodus tööd teha. M. Reps rääkis, et naljatamisi öelduni, et kohvimasin võiks tal kodus olla, viis see, et kantsler näitas plaanil, et uues majas paigutataks kohvimasin tagatuppa. Jutt läks selleni, et sinna ruumi keegi ei satuks, tõenäoliselt käib tal kodus rohkem külalisi kui seal tagatoas. Edasi selgitas M. Reps: „... sellest naljast keris see, et ohoh, et näed, et ministril käivad need töökoosolekud, et las ta siis võtab seal kodus neid külalisi vastu.“ (23. veebruari 2024 protokolli lk 19) Ühtlasi väitis M. Reps, et kohvimasina talle koju viimise korraldas kantsler tema teadmata: „...ühel päeval läksin ma koju ja kohvimasin oli mulle koju toodud reaalselt sel hetkel, kui mind isegi kodus ei olnud.“ Kui ta sellest kantsleriga rääkis, siis kantsler ütles, et ära muretse, küll siis toome masina ministeeriumisse tagasi, kui soklikorrus valmis saab (samas, lk 20). MT 21. märtsil 2022 antud ütluste kohaselt rääkis tema kantsleriga sellest, et M. Reps käskis masina tema koju viia pärast seda, kui masin oli M. Repsi koju viidud (protokolli lk 6). MT ütluste kohaselt siis kantsleril mingeid vastuväiteid sellele, et masin oli ministri koju viidud, ei olnud, kuid ringkonnakohus peab oluliseks fakti, et tegemist on sisuliselt juhtunu aktsepteerimisega, mis ei näita seda, et kohvimasin olekski ostetud arvestusega, et seda läheb ministril vaja kodukontoris. Kohvimasina tellinud JL ja kohvimasina eest raha maksmise kinnitanud asekantsler IR on mõlemad kinnitanud, et kantsler neile seda, et vastavalt ministri soovile soetatakse kohvimasin ministrile kodus kasutamiseks, teada ei andnud, seda tunnistas ML oma ütlustes ka ise. IR kinnitas 23. mail 2022 antud ütlustes, et temaga keegi selle kohvimasina soetamise asjaoludest ei rääkinud ja ta ei teadnud, et selle kohvimasinaga oleks mingid erikokkulepped. JL 4. märtsil 2022 antud ütluste kohaselt selgitati talle seda, miks uut kohvimasinat vaja on, nii, et vaja on sellist masinat, mida saab sõltuvalt ürituse vajadusest ümber tõsta – nt, kui tuleb mingi delegatsioon külla, saab masina panna esimese korruse saali, kui juhtkonnal on väljasõit kuhugi, saab masina kaasa võtta. Seda, et kohvimasin viidi ministri koju, sai ta teada umbes nädal hiljem UKlt, kes rääkis, et viis masina ministri koju (ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinkohal JL ütlustele tuginemine KrMS § 66 lg-st 2 1 tulenevalt keelatud, sest tõendatav faktiline asjaolu ei ole siinkohal fakt, et UK masina ministri koju viis, vaid see, kuidas sai JL teada, et masin viidi M. Repsi koju). Seda, et JL tegutses teadmises, et kohvimasinat soovitakse ministeeriumi Tallinna esindusse juhtkonna ruumidesse, kinnitab tõsiasi, et kui selgus, et soovitud funktsionaalsusega masin on ministeeriumi Tallinna esinduses olemas, ei pidanud JL vajalikuks uue masina ostmist, vaid pakkus, et selle võiks paigutada hoone I korrusele. Eelnevast tulenevalt ei ole tõendatud see, et kantsler oleks andnud nõusoleku kohvimasina soetamiseks M. Repsi kodukontorisse viimiseks. Ühtlasi tuleb rõhutada, et arve tasumist ei kiitnud viimase kinnitajana heaks kantsler ML, vaid teda asendanud IR (seda, miks IR pidi

ML asendama, ei suutnud maakohtus ütlusi andes neist kumbki meenutada). Seega olukorras, kui M. Reps soovis, et ministeerium soetaks kohvimasina talle koju, oli oluline see, kas sellest oli teadlik isik, kes andis kulutuse tegemiseks lõpliku kinnituse, seega IR. Lisaks eelnevale märgib ringkonnakohus, et kaitsjate apellatsioonis viidatud süüdistatava ja tunnistajate ütlustest ei nähtu, et M. Repsi kodukontoris tehtava töö iseloom oleks olnud selline, et sellest tulenevalt oleks olnud põhjendatud kohvimasina sinna paigutamine. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohvimasin ei ole kaugtöö jaoks vajalik töövahend (töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 5 lg-st 1 tulenevalt saab töövahendiks pidada vaid vahetult töö tegemiseks vajalikku vahendit). Kuivõrd kohvimasina soetamist põhjendati muuhulgas sellega, et seda läheb vaja ministri külaliste teenindamiseks, siis olnuks selle paigutamine ministri koju õigustatud juhul, kui minister oleks pidanud oma kodus reeglipäraseid ja sagedasi tööalaseid kohtumisi, millel on vaja külalistele ka kohvi pakkuda. M. Repsi enda ja apellatsioonis nimetatud tunnistajate ütluste kohaselt käisid ministri juures ministeeriumi töötajatest eeskätt tema nõunikud (kelle puhul on aga tuvastatud, et nad täitsid suuresti ministri enda, mitte ministeeriumi antud ülesandeid), aga ka erakonnakaaslased. Regulaarsete koosolekute pidamist aga tunnistajate ütlustest välja ei tule. Lisaks sellele on eri tunnistajad, kelle sõnade kohaselt on nad käinud M. Repsi kodus tööd tegemas või temaga seal kohtumas (MT, KT, KS, UL), kinnitanud, et nemad kohvi ei joo või et M. Reps kohvi ei pakkunud. Seega ei nähtu antud ütlustest, et M. Repsil oleks olnud kodus peetud töökohtumistest tulenevalt tekkinud vajadus kohvimasina järele. 10.3 Eelnev näitab, et M. Reps lasi ministeeriumil tellida tema soovidele vastava kohvimasina olukorras, kus ministeeriumil kohvimasina järele vajadus puudus, koos asjaoluga, et kohvimasin viidi pea kohe M. Repsi koju, et M. Repsi tegevus oli kantud soovist saada sellisel moel kohvimasin isiklikuks koduseks kasutamiseks. Kaitsjate apellatsiooni kohaselt pole põhjust, miks pidanuks M. Reps isiklikuks kasutamiseks kohvimasinat tahtma. Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et kohus on ignoreerinud fakti, et suur hulk tunnistajaid kinnitas, et M. Reps kohvi ei joo. Ringkonnakohus möönab, et hulk tunnistajaid on kinnitanud, et M. Reps jõi peamiselt teed ja nemad pole M. Repsi kohvi joomas näinud. See, et valdavalt jõi M. Reps teed, ei muuda aga ebausaldusväärseks MT ütlusi, mille kohaselt jõi M. Reps piimaga kohvi (latet või cappuccino’t). Seda väidet toetab tõik, et ka ÜN ütluste kohaselt tegi M. Reps endale tal kodus olnud masinaga kohvi (6. septembri 2022 istungi protokolli lk 3). Ühtlasi tuleb tõdeda, et küsimus, kas M. Reps ise kohvi jõi, on teisejärguline, kui on muid asjaolusid, mis viitavad sellele, et ta pidas vajalikuks, et tal kohvimasin kodus on. Mitu tunnistajat – ministri nõunikud KT, KA ja lapsehoidja ÜN, – on oma ütlustes kinnitanud, et kohvimasin leidis M. Repsi kodus kasutust. KT ütluste kohaselt tegi M. Reps masinaga väiksele lapsele kakaod (16. augusti 2022 kohtuistungi protokolli lk 8). Ka ÜN ütluste kohaselt armastasid osad lapsed kakaod ja selleks kasutas ta lastega masinat piimavahu tegemiseks (6. septembri 2022 kohtuistungi protokolli lk 3). Ka KA ütluste kohaselt nägi ta mõned korrad, kuidas lapsed kasutasid kohvimasinat sooja piima võtmiseks (8. septembri 2022 kohtuistungi protokolli lk 11). M. Repsi lapsi hoidnud ÜN ütluste kohaselt kasutas ta kohvimasinat ka ise endale kohvi tegemiseks (neid väiteid kinnitas omakorda KA). See, et

kohvimasinat kasutati nii lastele kui ka lastehoidjale jookide tegemiseks, näitab seda, et masinat võeti tavalise kodus olnud kohvimasinana. Märkimist väärib veel see, et KA ütluse kohaselt oli M. Repsil ka enne kõnealust Jura kohvimasinat kodus kohvimasin, mida KA kirjeldas kui mulksuvat kohvimasinat. See näitab, et isegi kui M. Reps ei olnud eriti suur kohvijooja, pidas ta kodus kohvimasina olemasolu vajalikuks. Pigem oli ministeeriumist toodud kohvimasin eelnevast just sobivam, kuna võimaldas teha ka muid jooke. Tähelepanu väärib, et mitme tunnistaja ütluste kohaselt kasutati masinat just sooja piima või piimavahu saamiseks – tõik, et piima soojendamise võimalus oli oluline, selgitab, miks pidas M. Reps oluliseks piima temperatuuri reguleerimise võimalust. Lõpuks ei saa mööda minna M. Repsi enda ütlustest, mille kohaselt pidas ta pea kohe pärast ametist tagasi astumist vajalikuks soetada endale uue Jura kohvimasina (23. veebruari 2024 kohtuistungi protokolli lk 18). Seegi näitab, et M. Repsi jaoks oli oluline, et tal selline kohvimasin kodus olemas oleks. 10.4 Kaitsjad rõhutavad apellatsioonis, et kohvimasin soetati ministeeriumile soovi ja teadmisega, et selle omanikuks saab ja jääb ministeerium. Nende hinnangul on maakohus põhjendamatult järeldanud faktist, et kohvimasin viidi mõneks ajaks M. Repsi kodukontorisse, et M. Reps soovis kohvimasinat hoopis enda isiklikku omandisse. Sellega seoses tõdeb ringkonnakohus, et maakohus ei ole otsuses öelnud, et kohvimasin läks M. Repsi omandisse. Kohus räägib sellest, et kohvimasin läks M. Repsi isiklikku kasutusse. Ka süüdistuses räägitakse sellest, et M. Reps saavutas kohvimasina soetamise tema isiklikuks kasutamiseks. Seega oli varaliseks kasuks, mille M. Reps saavutas, õigus kohvimasinat tasuta kasutada. Tegemist oli varalise kasuga, kuna sellega vältis M. Reps, kui ta soovis endale koju sellist kohvimasinat, vajadust see endale osta või seda rentida. Eelnevast tulenevalt ei oma tähtsust ka kaitsjate rõhutatud asjaolu, et masin oli võetud ministeeriumis arvele. See asjaolu ei näita, et masina soetamise ajal oleks teatud, et kohvimasin soetatakse ministri koju viimiseks. Märkida tuleb, et ametlikult ei olnud ministeeriumil veel pärast masina soetamistki teavet, et see asub ministril kodus. JL ütluste kohaselt võeti kohvimasin arvele 2020. aastal, sest eelnevalt ei olnud väikevarade arvele võtmise ja arvepidamise korda. Väidet, et kohvimasin võeti arvele 2020. aastal, kinnitab Haridus- ja Teadusministeeriumi vastus Politsei- ja Piirivalveameti nõudekirjale. Kuigi varasid inventeeriti, näitavad 2020. aastal inventuuri läbiviimisel osalenud ministeeriumi finantsarvestuse eksperdi KP ütlused, et see ministeeriumile konkreetse kohvimasina asukoha kohta tegelikku teavet ei andnud. KP kinnitas, et tema sai sellest, et kohvimasin oli ministri kodus, teada meedia vahendusel, inventuuri tegemise ajal ta seda ei teadnud (23.septembri 2022 kohtuistungi protokolli lk 6). Kuna varalise kasu saamise eesmärk seisnes kohvimasina oma kasutusse, mitte omandisse saamises, ei näita selle eesmärgi puudumist asjaolu, et kohvimasin toimetati lõpuks ministeeriumisse tagasi. See, et kohvimasin oli viidud M. Repsi koju, näitab, et siis, kui tema soovil kohvimasin soetati, oli tal oli eesmärk saada kohvimasin oma isiklikku kasutusse. Ringkonnakohtu hinnangul oli ministri soov saada masin enda kasutusse määramata ajaks. Seda ei lükka ümber asjaolu, et masin toimetati 2020. aastal ministeeriumisse tagasi.

Tagastamise asjaolud näitavad, et tegemist oli sunnitud sammuga. M. Repsi enda ütluste kohaselt tagastas ta masina millalgi 2020. aasta septembri esimesel-teisel nädalal (23.veebruari 2024 istungi protokolli lk 20), st tükk aega enne ametist tagasi astumist. Seevastu PR, kes oli Haridus- ja Teadusministeeriumi planeerimise ja halduse asekantsler, andis ütlusi, et tema sai sellest, et M. Repsi käes on ministeeriumi kohvimasin, üldse teada 2020. a novembris. Seejuures olid teada saamise põhjuseks M. Repsi kohta ilmunud artiklid ja ministeeriumis tuli koridori peal jutuks, kas on veel mingeid probleemseid teemasid, mis võivad meediale huvi pakkuda. Selle mõttevahetuse käigus leiti, et kohvimasin tuleb ministeeriumisse tagasi tuua. (30. augusti 2022 istungi protokolli lk 4) Sellega haakuvad MT ütlused, mille kohaselt avastas ta, et kohvimasin on toodud lattu, umbes siis, kui M. Reps tagasi astus (seega 20. novembri paiku). Lähtudes sellest, et kohvimasin tagastati vargsi pärast seda, kui M. Repsil oli tekkinud skandaal ministeeriumi töötajate ja ministeeriumi vara oma huvides kasutamise pärast, ei näita fakt, et masin toimetati lõppkokkuvõttes ministeeriumisse, seda, et kohvimasin olekski pidanud olema M. Repsi kodus vaid ajutiselt. Tõik, et soetatud kohvimasin jäi ministeeriumi omandisse, ei tähenda, et ministeerium ei oleks saanud kahju: ministeeriumi ametnikud soetasid kohvimasina arvates ekslikult, et seda on vaja Tallinna esindusse juhtkonna kasutusse, kuigi selle järele tegelikult vajadus puudus ja reaalselt ei oleks ministeeriumil ka tekkinud võimalust selle kasutamiseks, sest kohvimasin paiknes M. Repsi kodus. 10.5 Kaitsjad leiavad apellatsioonis, et maakohtu otsusest ei selgu, milles seisnes petmistegu. Ringkonnakohus selle etteheitega ei nõustu. Maakohtu otsuse kohaselt seisnes petmistegu selles, et M. Reps tekitas ministeeriumi ametnikele ebaõige ettekujutuse selle kohta, milleks kohvimasinat vaja on, ning võttis kohvimasina hoopis isiklikku kasutusse. Maakohtu otsusest tuleneb, et M. Reps eksitas MTt ja tema kaudu (ehk tema eksimust ära kasutades) teisi ministeeriumi ametnikke, kuna MT oli see, kes andis korralduse kohvimasin tellida edasi. M. Reps selgitas MTle, et kohvimasinat on vaja juhtkonnale kasutamiseks, kusjuures masinat pidi kasutatama ministeeriumi ruumides. See võimaldas kajastada kohvimasina soetamist õiguspärasele hüvitamisele kuuluva kuluna ning lõi kooskõlastusringil ebaõige ettekujutuse kohvimasina kulu põhjendatusest. Kohtukolleegium möönab, et maakohus ei ole eksitamise asjaolusid kuigi detailselt lahti kirjutanud, kuid kohus on toonud välja põhilised asjaolud. See, kuidas põhjendas minister vajadust uue kohvimasina soetamiseks, tuleneb MT ja JL ütlustest. MT selgituse kohaselt oli ministri soov, et Tallinna esindusse ostetaks uus kohvimasin, mis oleks ainult juhtkonna kasutada, sest seda kohvimasinat, mis oli vastuvõtualas, võis kasutada igaüks, kes majas oli. JL andis omakorda ütlusi, et sai MTlt info, et on vaja uut kohvimasinat ministeeriumi juhtkonna tarbeks. Kui ta kahtles, miks seda masinat vaja on, selgitati, et on vaja külaliste vastu võtmisel, sooviti, et masinat saaks vastavalt vajadusele ümber tõsta või kuhugi minnes kaasagi võtta. Kuigi MT andis edasi M. Repsilt ja JL omakorda MTlt kuuldut, ei välista KrMS § 66 lg 2 1 ringkonnakohtu hinnangul nendele ütlustele tuginemist. KrMS § 66 lg 21 kohaselt ei ole

reeglina tõend tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel. Praegusel juhul ei ole ütluste sisuks mitte mingisuguse M. Repsilt kuuldud faktilise asjaolu edasi andmine, vaid see, kuidas ta MTle ja MT omakorda JLle kohvimasina ostmise vajadust põhjendas, selliselt on nii MT kui ka JL ütluste sisuks need asjaolud, mida nemad ise vahetult tajusid (olukord on analoogne nt kellegi ütlustega selle kohta, kuidas teda ähvardati või solvati). Mõlema tunnistaja ütlused kinnitavad, et korraldust uus kohvimasin hankida põhjendati sellega, et ministeeriumi Tallinna esindusse on juhtkonnale külaliste vastuvõtuks jms jaoks vaja eraldi kohvimasinat, millele ei oleks majasiseselt igaühel juurdepääsu. Ütlustest on näha, et mõlemad tunnistajad said aru nii, et tegemist pidi olema ministeeriumi Tallinna esindusse tuleva kohvimasinaga. Seda näitab seegi, et kohvimasin lasti toimetada ministeeriumi Tallinna esindusse. JL ütlustest ilmneb, et ta aktsepteeris selgitust, miks kohvimasinat vaja on, ja see viis kohvimasina tellimiseni. Kulutuse kinnitanud IR ütlustest tuleneb omakorda, tema kohvimasina soetamise asjaolusid ei teadnud ja lähtus sellest, et tegemist on rutiinse küsimusega. Kombeks oli see, et kui on mingeid võimalikke murekohti, tuli neist teada anda. Teda keegi ei informeerinud, et selle kohvimasina tellimisega võiks olla mingeid probleemseid küsimusi. Tema selgituste kohaselt väiksemate igapäevaste asjade puhul ei olnud ilma eelneva vihjeta või mureta põhjust hakata täiendavalt kontrollima või süvenema. Seega ilmneb IR ütlustest, et kuna talle kohvimasina soetamise kohta mingit lisainfot ei antud, lähtus ta eeldusest, et see on tavapärane ministeeriumi jaoks tehtav kulutus. Samas on ilmne, et kohvimasina soetamisega seotud ministeeriumi ametnikud ei saanudki talle mingit lisainfot edasi anda, sest neile oli selgitatud, et tegemist ongi ministeeriumi Tallinna esindusse soetatava kohvimasinaga. Seega omas põhjendus, mille M. Reps oli esitanud MTle ja MT omakorda JLle, lõppkokkuvõttes mõju ka IR otsustusele kulutus heaks kiita. Eelnev tähendab, et IR tegi varakäsutuse, olles eksimuses, et tegemist on ministeeriumi jaoks ministeeriumisse kohvimasina soetamiseks tehtava kulutusega, kuigi tegelikult oli tegemist kohvimasina soetamisega M. Repsile tema koju. Kuna muretsetud kohvimasin ei läinud ministeeriumi Tallinna esinduse juhtkonna ruumidesse, vaid jõudis hoopis M. Repsi koju, ei saanud tehtud varakäsutuse tulemusel vastusooritust ministeerium, vaid hoopis M. Reps. Seetõttu sai ministeerium tehtud varakäsutuse ulatuses kahju. 10.6 Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et M. Repsi tegu täidab kelmuse objektiivse koosseisu tunnused. Andes korralduse kohvimasin tellida, väitis M. Reps, et soovib kohvimasinat juhtkonna kasutusse ministeeriumi Tallinna esindusse. See, et ta ei lasknud saabunud masinat paigutada sinna, vaid viia selle hoopis oma koju, näitab, et tegelikult oli korraldus tingitud soovist saada kohvimasin endale kodus kasutamiseks. Esitatud väide, et juhtkonnale on vaja uut kohvimasinat ministeeriumi Tallinna esindusse, tõi kaasa varakäsutuse. JL tellis kohvimasina, lähtudes talle antud infost, et tegemist on ministeeriumi Tallinna esindusse mineva masinaga. Kohvimasina eest tasumise kinnitanud IR oli samuti eksimuses selle suhtes, milleks kohvimasin soetatakse, seda aga põhjusel, et teda masina soetamise asjaoludest ei informeeritud – seetõttu lähtus ta eeldusest, et masina soetamisega ei ole seotud mingeid erandlikke asjaolusid, vaid tegemist on tavalise ministeeriumi jaoks tehtava kulutusega. Kuna ministeerium tasus kohvimasina eest, mille järele tal puudus vajadus ja millest ta ka esialgu sisuliselt ilma jäi, tegi ministeerium varakäsutuse, mille eest ta kohast

vastusooritust ei saanud, mistõttu sai ministeerium – varakäsutuse tegemise seisuga – kahju kohvimasina väärtuse ulatuses. 10.7 Mis puutub kuriteokoosseisu subjektiivsesse külge, siis sellegi teo puhul ei ole maakohus seda terviklikult käsitlenud ja eri kelmuste käsitluse lõpus olev tahtluse käsitluski on pealiskaudne ja osalt asjakohatu. Seejuures on maakohtu kokkuvõte, et tegu on toime pandud otsese tahtlusega, ekslik. Otsene tahtlus tuleb tuvastada tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise puhul – tuleb tuvastada, et teo toimepanija teadis, et teisele isikule esitatav väide ei pea paika. Lisaks sellele tuleb tuvastada kavatsetus varalise kasu saamise suhtes – varalise kasu saamise eesmärk. Viimasega koos käib omakorda varalise kahju tekitamine, mille puhul piisab ka kaudsest tahtlusest. Maakohtu otsuses välja toodud asjaoludest tulenevalt on maakohus siiski sisuliselt tuvastanud M. Repsi tahtluse selle kuriteokoosseisus nõutavates vormides. Maakohus on toonud otsuses välja selle, et M. Repsil oli varalise kasu saamise eesmärk – ta soovis endale kohvimasinat ministeeriumi kulul. Maakohtu otsusest tulevad välja ka asjaolud, mis seda näitavad: M. Reps esitas tingimused, millele kohvimasin vastama peab, ja lasi kohvimasina võimalikult kiiresti viia oma koju, kuhu see jäi kuni M. Repsi puhkenud skandaali tõttu tagasi astumiseni. Olukorras, kus üks isik saab enda kasutusse midagi teise isiku kulul, kes oma kulutuse eest loodetud vastusooritust ei saa, on tavalise mõistliku inimese jaoks arusaadav, et ilma vastusooritust saamata kulutuse teinud isik saab kahju. Seega on alust järeldada, et kui M. Reps sooviski saada enda kasutusse kohvimasina nii, et tema enda asemel maksaks selle eest ministeerium, mõistis ta, et tema teo tulemusel saab ministeerium kahju, tehes asja soetamiseks rahalise kulutuse, ilma et tekiks võimalust võtta asi kasutusele selliselt, nagu oli seda soetades arvestatud. Maakohus on ära näidanud ka selle, et veenmaks ministeeriumi töötajaid kohvimasinat soetama, esitas M. Reps neile teadvalt väiteid, mis ei pidanud paika. Ta väitis, et kohvimasinat on vaja ministeeriumi Tallinna esindusse juhtkonna ruumidesse, kuid näitas oma tegevusega, et tegelikult oli tal soov saada kohvimasin endale koju – ta ei lasknud seda ministeeriumis kasutusele võtta, vaid andis korralduse see endale koju viia. 10.8 Eelnevast tulenevalt jagab ringkonnakohus maakohtu seisukohta, et M. Reps pani ministeeriumil endale kohvimasinat soetada lastes ametiisikuna toime kelmuse (selle, et M. Reps oli ametiisik, on maakohus tuvastanud ja seda vaidlustatud ei ole).

nagu samal päeval ministeeriumis toimunud ürituse kutses; päevase ürituse kutsest erinev oli pöördumine ja lisandunud oli info kingisoovi kohta: „Armas sõber! Mul on uue aasta ja uue eluaasta alguse vahel ainult kolmteist päeva. See on nii lühike aeg, et korraga saab tähistada mõlemat. Oled oodatud esmaspäeval

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus toonud otsuses välja ka argumendi, mis lükkab ümber kaitsjate väite, nagu puudunuks M. Repsil igasugune puutumus kutse koostamisega – Mon Repos’ õhtusöögi kutses on viide konkreetsele kingisoovile. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et info selle kohta, mida M. Reps kingituseks tahab, pidi pärinema M. Repsilt endalt. Oma kutsesoovi kutsele lisamiseks teada andmine näitab, et M. Reps oli kursis sellega, et kutses on juttu tema sünnipäeva tähistamisest. Kaitsjad on rõhutanud, et üritusel osalenute hinnangul restoranis M. Repsi sünnipäeva kuidagi ei tähistatud. Ringkonnakohus tõdeb, et maakohtus ütlusi andnud üritusel osalenud on deklareerinud, et tegemist ei olnud sünnipäeva tähistamisega. Samas ei sõltu kohtu järeldus, kas tegemist oli sünnipäeva tähistamisega või mitte, pelgalt tunnistajate väitest, vaid ka üritusel toimunu kirjeldusest. Tunnistaja seisukoht, kas tegemist oli sünnipäeva tähistamisega, sõltub tema arusaamast, kuidas sünnipäevi tähistatakse. Üritusel olnute ütlustest nähtub, et keskerakonna poliitikud seostavad sünnipäeva tähistamist väga kindla formaadiga. Nt KK vastas küsimusele, kas ta on kunagi olnud kutsutud või käinud M. Repsi sünnipäeval: „Ei ole, ma võin kohe siin päris kindlasti öelda, et näiteks Mailis Repsi kodus ma ei ole käinud.“ (14. oktoobri 2022 kohtuistungi protokoll) AO ütluste järgi ei tundnud ta Mon Repos’ restoranis, et ta oleks olnud sünnipäeval, kuna sellel üritusel „ei olnud väga sünnipäeva tunnuseid“. Vastuseks küsimusele, mis on tema arvates sünnipäeva tunnused, selgitas ta: „Ma ei tea, võibolla ma olen teisest kultuuriruumist pärit, aga minu jaoks on ikkagi sünnipäev selline nagu lõbus üritus, kus on muusika ja tants.“ (21. oktoobri 2022 kohtuistungi protokoll) Sellesarnaselt selgitas seda, miks tema hinnangul polnud tegemist sünnipäeva tähistamisega, KS. Ringkonnakohus nendib, et ilmselgelt on võimalik pidada sünnipäeva erineval moel, kusjuures sama sünnipäeva võib eri seltskondadega pidada erinevalt. Õhtusöök väärikas restoranis pole sünnipäeva pidamise viisina kindlasti midagi enneolematut ega kohatut. Ka nähtub tunnistajate ütlustest, et sel õhtusöögil M. Repsi sünnipäeva ei ignoreeritud, vaid saabudes sooviti talle õnne, lauldi sünnipäevalapsele, anti üle lilled ja kingitus. Ringkonnakohtu hinnangul näeb see igati sünnipäeva pidamise moodi välja, kui keegi kutsub rea tuttavaid enda korraldatud üritusele, märkides ise kutses, et tegemist on sünnipäeva tähistamisega, üritusel soovitakse talle sünnipäeva puhul õnne ja ürituse sisuks on omavaheline suhtlemine heade söökide ja jookide juures. Kuigi eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et üritusel on sünnipäeva tähistamise tunnused olemas, ei tähenda see automaatselt, et tegemist oli üritusega, mille kulusid ei oleks pidanud katma Haridus- ja Teadusministeerium. Küsimus on selles, kas üritus oli seotud ministri teenistuskohustustega või mitte, ning seegi, kas üritusel tähistati M. Repsi sünnipäeva, ei tähenda, et selle õhtusöögi raames üldse töiste küsimustega ei tegeldud. Kaitsjad leiavad, et tegemist oli valitsuses tavaks olnud vormis toimunud kokkusaamisega. Ühtlasi deklareerivad apellandid, et Mon Repos’ restoranis toimunud vastuvõtt oli otseselt seotud Haridus- ja Teadusministeeriumi tegevusalaga, mistõttu vastuvõtuga kaasnenud kulutused kuulusidki ministeeriumi kanda. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole seda aga apellatsioonis ära näidatud. Tõsi on see, et Mon Repos’ vastuvõtul käinud kinnitasid maakohtus tunnistajana antud ütlustes, et tegemist oli tööalase üritusega. Kaitsjate apellatsioonis välja toodud ütlustest ei nähtu aga, et see, mida nemad käsitasid tööna, oleks olnud seotud Haridus- ja Teadusministeeriumi ülesannete või valitsemisalaga. Ühtlasi märgib

kohtukolleegium, et kuigi maakohtu otsuses toodud tõendite analüüs on napp ja seetõttu suhteliselt pealiskaudne, ei ole alust kaitsjate hinnangul, et maakohus oleks hinnanud tõendeid valikuliselt ja nende sisu moonutades. Apellatsioonis välja toodud ütlused ei kummuta maakohtu järeldusi. Kaitsjate nimetatud tunnistajatest ainus, kes kinnitas, et M. Reps tegeles Mon Repos’ õhtusöögil haridusküsimustega, on MK, kes kirjeldas M. Repsi tööd järgnevalt: „Loomulikult Mailis Reps ka seal tegi tööd, sest see ei ole vahetustega tööd, see ei ole töö, kus sa seisad mingi pingi juures ja teed tööd 5st 8ni. Ministri töö on pidev töö inimestega suhete arendamisel, inimeste mõtete korjamisega, inimeste murede korjamisega, inimeste murede lahendamine ja tagasiside saamine...“ Täpsustavale küsimusele, kas ta teab täpselt, milliseid tööülesanded M. Reps selle ürituse raames täitis, vastas MK (kaldkirjas on toodud välja ringkonnakohtu rõhutused): „Ma ütlen veelkord, kui Mailis Reps suhtles erakonnakaaslastega, siis erakonnakaaslased kindlasti pöördusid tema poole erinevate muredega, probleemidega. Erakonnakaaslased kasutasid võimalust temaga rääkimiseks ja ideede vahetuseks ja mis konkreetset jutuajamist Mailis Reps koha peal pidas loomulikult ma ei tea. Kindlasti temaga arutati kooliprobleeme, haridusprobleeme, kindlasti arutati, mis saab edasi. See on pidev protsess, see protsess kunagi ei peatu, kui te nii küsite. Mis konkreetset ülesannet tema lahendas seal, mina ütlen, et hetkel mina ei oska seda välja tuua, aga see, et tema poole pöörduti erinevate probleemide ja küsimustega ja tema arutas neid probleeme ja küsimusi, see on kindel fakt.“ Seega väitis MK, et erakonnakaaslased kindlasti pöördusid M. Repsi poole haridusküsimustega, aga tunnistas seejuures korduvalt, et seda, mida sel üritusel M. Repsiga räägiti, tema ei tea. Ringkonnakohus osutab, et KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. See tähendab, et tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta teab. Kui tunnistaja möönab, et ta ei tea, mida sel üritusel M. Repsiga räägiti, siis ei ole tema kinnitusel, et kindlasti räägiti M. Repsiga haridusküsimustest, tõenduslikku tähendust. Sellest, et MK ei tea, millest M. Repsiga räägiti, järeldub ühtlasi, et teda nende väidetavate haridusküsimuste arutamisse ei kaasatud. Ka MK ise ei ole enda osalemist üritusel põhjendanud haridusküsimuse lahendamisega, vaid tema jaoks oli tegemist tööüritusega, sest ta oli tollal erakonna peasekretär ja tema töö oli erakonnakaaslastega suhtlemine. Ta selgitas: „...loomulikult ma tegin seal tööd, sest seal olid minu erakaaslased.“ (30. augusti 2022 kohtuistungi protokoll) Sellest selgitusest ei ilmne, et MKi osalemine Mon Repos’ õhtusöögil oleks olnud kuidagi Haridus- ja Teadusministeeriumi huvides. Kui vaadata teiste tunnistajate ütlusi, siis TK kirjeldus töisest üritusest piirdus väitega, et „räägiti tööjutte“. Sellest, mida õhtusöögil osalenud mõistsid tööjuttude all, annavad hea ülevaate AO ja KK ütlused. AO andis ütlusi, et nad rääkisid „poliitikast üleüldiselt. Kogu see foon oli ikkagi ainult poliitika“. KK selgituste kohaselt olid riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandi poliitikute arutelud tavalised, kusjuures esines arutelusid, kus tuli end ette valmistada, aga oli ka üldisemaid arutelusid, milleks mingeid konkreetseid teemasid ette ei valmistatud, ning restoranis Mon Repos toimunu kuulus viimaste hulka. Küsimusele, kas selle ürituse jaoks tuli mingi teema ette valmistada, vastas ta: „Ei, ma sain aru, et see on niisugune üldine poliitiline arutelu ega üldiste poliitiliste arutelude puhul ei valmistata teemaid ette, need eelmised, millest ma rääkisin, mõned olid jälle üldpoliitilised, kus ei valmistata konkreetseid teemasid ette aga seal ma valmistasin kommunaalteema ette aga nt , kui me kohtusime kuskil mujal peaministri, valitsusliikmetega väiksemas seltskonnas, ringis, siis olid seal üldpoliitilised, kuidas koalitsioonil läheb, kaua siis vabandame EKRE eest jne, sellised

teemad, kuidas linn, mis seisukohad peaks kujundama, kuidas riigi seisukohad kujunevad...“ Küsimusele, kas keegi teine oli valmistanud ette mingid teemad, mida arutada, vastas KK: „Nagu ma ütlesin, see oli üldpoliitiline minu arvates arutelu, kui ma õigesti mäletan, et konkreetseid teemasid kellelgi ei olnud, ei olnud transporditeemasid, ei olnud keskkonnateemasid, oli lihtsalt üldpoliitilised teemad, nagu ma ütlesin, et probleemid meie jaoks olid juba siis olemas.“ (14. oktoobri 2022 kohtuistungi protokolli lk 10–11) Niisiis näitavad kaitsjate apellatsioonis välja toodud üritusel osalenute ütlused seda, et tegemist ei olnud üritusega, mis oleks korraldatud mingite selliste küsimuste käsitlemiseks, mille lahendamise eest peaks seisma haridusminister. Ütlustest ei nähtu, et üritus oleks korraldatud hariduse või teadusega seotud teemade käsitlemiseks. Samuti ei ilmne ütlustest, et kokku saamise oleks tinginud mingite konkreetsete eri ministrite või riigi ja Tallinna linna vaheliste küsimuste käsitlemine, mille lahendamine oleks olnud haridus- ja teadusministri mure. Üritusel osalenute ütlustest tuleb välja, et eelnevalt mingeid teemasid, mis arutusele tulevad, teada ei antud. Eri tunnistajate ütluste kohaselt olid õhtusöögil jutuks aktuaalsed üldpoliitilised teemad. Lisaks sellele, et üldpoliitiliste teemade arutelu on raske siduda Haridus- ja Teadusministeeriumi ja seda juhtiva ministri ülesannete ja eesmärkidega, ei ole tuvastatav seegi, et üritus oleks korraldatud viisil, et see oleks saanud anda ministrile ja ministeeriumile mingi vajaliku poliitilise sisendi. Nimelt tuleb tunnistajate ütlustest välja, et arutatavates küsimustes ei toimunud mingit üldist diskussiooni, vaid inimesed lihtsalt suhtlesid omavahel väiksemates gruppides. Nii, nagu MK ei teadnud, mida M. Repsiga arutati, tunnistas ka KK, et tal ei olnud ülevaadet sellest, mida teised kohal olnud arutasid: „Inimesed istusid ju erinevalt, kes kõrvuti, kes vastastikku, eks need väiksemad grupid ka niimoodi tekkisid, mida kõik arutasid, ma ei oska seda öelda, eks arutelu toimub pidevalt nii linna kui riigi asjade üle, kui ühes väikeses ruumis on palju poliitikuid koos.“ (14. oktoobri 2022 istungi protokolli lk 3) Seega lisaks asjaolule, et osalejad ei pidanud enda jaoks mingit teemat ette valmistama, ei olnud kohapeal ka mingit ühtset aruteluringi, vaid sisuliselt räägiti mingites väikestes seltskondades, millest vajalikuks peeti, ja teistel osalenutel ei olnud neist aruteludest ülevaadet. Lõpuks tuleb ringkonnakohtu hinnangul üritusel osalenute endi ütlustest välja, et arutelud ei lähtunud mitte Haridus- ja Teadusministeeriumi, vaid Eesti Keskerakonna huvidest. Nii on KK selgitanud, et teemad, mida omavahel võidi arutada, puudutasid seda, „kuidas koalitsioonil läheb, kaua siis vabandame EKRE eest jne, sellised teemad, kuidas linn, mis seisukohad peaks kujundama, kuidas riigi seisukohad kujunevad“. Seda, et neid teemasid käsitleti just keskerakonna vaatenurgast, näitab ilmekalt KK vastus küsimusele, kas üritusel oli ka teiste erakondade esindajaid: „...ma arvan, et ei olnud muidu me poleks võib olla neid tööteemasid niipalju arutanud.“ Eelnevaga haakub ka MK põhjendus, miks oli tema jaoks tegemist tööüritusega – MK selgitas, et tema oli üritusel kohal erakonna peasekretärina selleks, et arutada asju erakonna oluliste inimestega. Eelnevast tulenevalt võis poliitiliste küsimuste arutelu olla õhtusöögil osalenud poliitikute vaatevinklist küll tööalane arutelu, kuid tegemist oli erakonna siseküsimuste, mitte Haridus- ja Teadusministeeriumi küsimuste lahendamisega. Eelnevalt tulenevalt on põhjendatud maakohtu järeldus, et ministeeriumi eelarveliste vahenditega tasuti erakondliku ürituse korraldamise eest – ka ringkonnakohtu hinnangul

kasutas M. Reps oma sünnipäeva ajendina korraldada oma erakonna valitsusse, Riigikogu fraktsiooni ning Tallinna linnavalitsusse ja volikogusse kuuluvate liikmete õhtusöök, pakkumaks erakonnaliikmetele võimalust arutada „väljaspool ametiasutusi“ (nagu väljendus KK) aktuaalseid poliitilisi küsimusi, mis kutsututele olulised tundusid. Erakonnasisese arutelu võimaldamine ei ole Haridus- ja Teadusministeeriumi ega seda ministeeriumi juhtiva ministri ülesanne, mistõttu nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et sellise arutelu võimaldamiseks ürituse korraldamine Haridus- ja Teadusministeeriumi kuludega ei ole õigustatud. Erakonna tegevusega seotud kulud on erakonna kanda. Teistsuguseks seisukohaks ei anna alust MKi väljendatud seisukoht, et tegemist oli M. Repsi tööalase üritusega, sest minister teeb tööd kogu aeg ja hommikust õhtuni ning ministri ülesannete hulka kuulub inimestega suhtlemine ja neilt ettepanekute ja teemade kogumine. Kohtukolleegium ei vaidle vastu sellele, et ministri töö ei ole üheksast-viieni-töö, ega ka sellele, et ministri töö juurde kuulub inimestega, sh erakonnakaaslastega suhtlemine. See ei tähenda aga, et igasugune ministri suhtlus erakonnakaaslastega oleks käsitatav ministri ülesannete täitmisena. See, et ministri ametis olija on minister ööpäev läbi, ei tähenda, et tal ministrirolli kõrval ei võiks olla muid rolle. Üks neist rollidest on ka erakonnaliikme roll. Erakonnakaaslastega selliste poliitiliste küsimuste arutamisel, mis jäävad väljapoole konkreetse ministri vastutusvaldkonda või mis ei haaku vahetult tema ülesannetega valitsuse liikmena, ei ole kohtukolleegiumi meelest tegemist ministri, vaid erakonnaliikme rolli täitmisega. 11.2 Eelnevat hinnangut ei muuda ka väide, et selliste õhtusöökide korraldamine oligi valitsusel tavaks. Tõepoolest on JA andnud ütlusi, et keskerakonna ministrite omavahelised või ministrite ja Tallinna linnavalitsuse vahelised kokkusaamised olid enam-vähem regulaarsed, tõsi küll, restoranis olevat neid peetud alles 2019. aasta teisest poolest – esimesena olevat selle restoranis korraldanud peaminister, siis M. Reps (kes oli niisiis korraldanud ühe kokkusaamise restoranis ka enne 2020. aasta jaanuari) ja JA ise (kuivõrd peaministril ministeeriumi juhtida ei ole ja tema juhibki valitsust tervikuna, siis esimeseks ministriks, kes ministeeriumi kulul õhtusöögi korraldamisega väidetavale traditsioonile aluse pani, oli JA ütluste järgi M. Reps ise). Tähelepanu väärib aga see, kuidas JA selgitas vajadust selliste õhtuste kokkusaamiste järele. JA sõnul arutati ministritevahelistel nõupidamistel läbi „lähiajalised ütleme teemad, probleemid või eelnõud, mis valitsuse istungile tuleb ja mitte ainult meie ministrite valdkond, me pidime vaatama laiemalt seda pilti, mis algatustega, mis eelnõudega valitsusse tullakse, kuidas on need meie seisukohad, kas me soovime seal midagi muuta ehk siis me pidime olema ühes inforuumis sees, me arutasite eed küsimused väga detailselt läbi. Arutasime ka selliseid võib olla perspektiivseid asju, mis valitsuse tööplaanis on edaspidi tulemas, millised võivad need meie algatused olla“. Selliste kokkusaamiste juures oli „kindlasti peaministri büroost keegi, kes siis ka märkis üles, puhtalt, et meelde tuletada ja protokollina edastada, et mis asju siis keegi peaks tegema, täpsustama, mis on tööjaotus“. Tallinna juhtkonnaga koos toimusid arutelud siis, kui „Tallinn oli püstitanud mingi küsimuse, mida pidi arutama või olime meie püstitanud Tallinnale mingi küsimuse, mida pidime arutama“. Selle arutelu korraldamist kirjeldas JA nii: „Meil oli jaotatud nagu järjest niimoodi, et iga minister valmistas ka sisuliselt ette teatud küsimused, mida pikemalt arutasime ja see minister ka korraldas ise, otsis selle koha, saatis kutseid, leppis ajad kokku, see käis külakorda.“ (14. oktoobri 2022 kohtuistungi protokolli lk 24) Niisiis on JA kirjeldanud regulaarseid keskerakondlastest valitsuse liikmete kokkusaamisi kindlate teemade lahendamiseks korraldatud nõupidamistena, millel kokkulepitud seisukohad ja ülesanded pani arutelu juures olnud peaministri büroo töötaja ka kirja. Ka Tallinna linnavalitsusega korraldati

kokkusaamisi lähtuvalt vajadusest – kui linnavalitsusel või valitsusel oli mingi teema, mida oli omavahel vaja arutada. Seejuures oli teemade valikul oluline roll kokkusaamist korraldaval ministril. JA ütlused lähevad kokku ka KK kirjeldusega, mille kohaselt oli toiminud riigi ja linna tasandi poliitikute nõupidamisi, milleks tuli mingid teemad ka ette valmistada. Seevastu vastused küsimustele, mis puudutasid õhtusööki restoranis Mon Repos, eelnevaga kokku ei lähe. Nii JA kui ka KK ütlustest tuleb välja, et selleks korraks midagi ette ei valmistatud ja tegemist oli üldise poliitilise aruteluga. Seejuures on vastuolulised ka JA ütlused, miks pidi üritust taas korraldama M. Reps, kes oli juba varem sellist restoranis toimuvat nõupidamist korraldanud, samas kui osa keskerakondlastest ministreid ei olnud üritust korraldanudki. JA väitel eelmisel kohtumisel mingeid teemasid kokku ei lepitud, niisiis ei olnud küsimus selles, et ülal oleks olnud mingi haridusküsimus, mis andnuks põhjust korraldada kokkusaamine haridus- ja teadusministri eestvedamisel. JA põhjendas seda, miks pidi kokkusaamist võõrustama M. Reps sellega, et järgmine kokkusaamine oli plaanis teha linnajuhtidega ja „tavaliselt Mailisel õnnestus linna juhtidega paremini läbi saada kui ükskõik kellelgi teisel“. Selline põhjendus on vastuoluline, kuna JA väitis oma ütlustes ühest küljest, et eelnenud kohtumisel mingeid teemasid paika ei pandud, teisest küljest väitis ta, et Tallinna linnavalitsusega tehti kokkusaamisi, kui oli mingeid kindlaid teemasid, mida üks või teine osapool soovis arutada. Ühtlasi on JA ja TA andnud ütlusi, justkui oleks õhtusöök sattunud 13. jaanuarile 2020 juhuslikult. Nende ütluste kohaselt pannakse kokkusaamise aeg paika asjaosaliste kalendreid arvestades, sobiva aja leidmise ja kooskõlastamisega tegelevad nõunikud. Seejuures väitis TA, et nõupidamine pidi toimuma detsembris, aga lükkus edasi (25.oktoobri 2022 istungi protokoll lk 19). MT, kes broneeris restoranis kohad ja saatis kutsed, aga sellist kooskõlastamist ei maini. Tema ütluste kohaselt sai tema ministrilt korralduse, et ta broneeriks restorani ära, minister ütles ka osalejate arvu ja nimed. (21.märtsi 2022 istungi protokolli lk 9). Eelnev annab ringkonnakohtu hinnangul alust kaheks järelduseks. JA ja TA ütluste kohaselt oli küll keskerakonna ministritel tavaks korraldada õhtusi nõupidamisi, kuid restoranis Mon Repos toimunud üritus, mille puhul ei olnud eelnevalt kokku lepitud mingeid aruteluteemasid, ei vasta nende ürituste kirjeldusele ega ole seega selle tavaga selgitatav. See erinevus tähendab, et isegi, kui varasemad restoranis peetud nõupidamised võisid olla sellised, et nende kulu mõne ministeeriumi kanda oli põhjendatud, siis konkreetsele üritusele see ei laiene, sest tuvastamist ei leidnud, et see arutelu oleks olnud seotud haridus- ja teadusministri valdkonnaga. Teiseks on tunnistajate ütlused selle kohta, miks pidi M. Reps 2020. aasta jaanuaris kokkusaamise korraldama, vastuolulised ega anna veenvat selgitust. See-eest pakub selgitust, miks M. Reps pidas vajalikuks sel ajal selle õhtusöögi korraldada, saadetud kutse, mis selgitab, et tegemist on tema sünnipäeva – ja kuna uue aasta algusest on möödunud nii vähe aega, siis ka selle – tähistamisega. Seda ei väära asjaolu, et üritusel arutati päevakajalisi poliitilisi teemasid – sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohus loomulikuks seda, et vesteldakse teemadel, mis kohalolijaid seovad.

Seda, et 13. jaanuari 2020 õhtusöök erines varasematest kokkusaamistest, näitavad ka ML ütlused selle kohta, et üritus osutus oodatust kulukamaks. ML selgitas, et ürituse kulu „oli veidi tavapärasest õhtusöögist suurem“. Täpsustavale küsimusele, kui suure kuluga tema oli arvestanud, vastas ta, et tavaliselt sellise õhtusöögi, kus on kümmekond inimest, kulu jääb 200–300 euro juurde, aga saabunud arve „oli ikkagi märka suurem“. (27. aprilli 2022 istungi protokolli lk 34) Kuivõrd arve oli 2762,50 eurot, tähendab see, et saabunud arve ületas seda, millega ML oli arvestanud, sisuliselt kümnekordselt. See, et saabunud arve erines nii ulatuslikult sellest, millega kantsler oli arvestanud, tähendab, et tehtud kulu pidi sedavõrd erinema varasema(te) samalaadse(te) üritus(te) kulust, seega ka väidetavalt M. Repsi enda varem korraldatud ministrite töörühma kohtumise kulust. See, et M. Reps korraldas just oma sünnipäeval oodatust suuremale seltskonnale ja/või tavalisest vastuvõtust luksuslikuma õhtusöögi, viitab ringkonnakohtu hinnangul taas sellele, et õhtusöök oli mõeldud just sünnipäeva tähistamiseks. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et tuvastatud asjaolud kinnitavad maakohtu järeldust, et tegemist ei olnud tööalase kokkusaamisega, vaid n-ö ümmarguse sünnipäeva tähistamiseks erakonnakaaslastele korraldatud õhtusöögiga. Seega ei olnud tegemist kuluga, mille Haridusja Teadusministeeriumi kanda jätmine oleks olnud õigustatud. 11.3 Maakohtu otsuse kohaselt eksitas M. Reps selleks, et ministeerium kannaks õhtusöögi kulu, kantsler ML, et too arve tasumise kinnitaks. Kaitsjad leiavad, et maakohus ei ole otsuses ära näidanud, milles eksitamine seisnes. Apellatsiooni järgi lõi süüdistatav otsuse kohaselt küll ebaõige ettekujutuse, kuid see, millal ja kuidas ta seda tegi ning mis seda tõendab, otsusest ei selgu. Kohtukolleegium peab tõdema, et maakohus on eksitamist kui kuriteokoosseisule vastavat tegu käsitlenud äärmiselt napilt ning vähenegi info on esitatud fragmenteeritult. Sellest hoolimata on põhilised asjaolud ja nende kohta käivad tõendid kohtuotsuses ära toodud. Maakohus on otsuses esitanud järelduse, et M. Reps „lõi eksimuse kooskõlastusringil, lastes ürituse korraldamist kajastada õiguspärasele hüvitamisele kuuluva kuluna“. Sellest eraldi on maakohus märkinud, et soovides tähistada erakonnakaaslastega oma sünnipäeva restoranis Mon Repos, palus M. Reps MTl kooskõlastada üritus restoranis ja lõi kantsler MLle kulu põhjendatuse osas eksliku ettekujutuse, öeldes, et tegemist oli ministri vastuvõtuga. Kohus on refereerinud MT ütlusi, et minister palus, et ta paneks Mon Repos’ restorani kinni, telliks toidud ja saadaks kutsed, minister ütles ka kutsutavate inimeste arvu ja nimed. Kohtuotsuses on märgitud, et MT ja restorani vahelise kirjavahetuse kohaselt tellis MT Mon Repos’lt 6-käigulise õhtusöögi 13. jaanuaril 2020, JL allkirjastas ministeeriumi nimel arve tasumise kohta garantiikirja. Mon Repos esitas 2762,50 euro suuruse arve, mille ministeerium 20. jaanuaril 2019 tasus. Maakohus on välja toonud ka selle, et MT oli arve kooskõlastusringil ning oli kimbatuses, mis sinna kirjutada (viimast selgitab asjaolu, et MT 21. märtsil 2022 antud ütluste kohaselt oli tema kontaktisikuna kooskõlastusringil esimene). Lõpuks on maakohus refereerinud ML ütlusi, mille kohaselt selgitas Mailis Reps talle, et tegemist oli ministri vastuvõtuga, erinevad ministrid pidid mingisuguse regulaarsusega korraldama selliseid üritusi ja kutsutakse vastavaid partnereid. Sellest tulenevalt seisneb M. Repsi tegu selles, et ta lasi õhtusöögi korraldada ministeeriumil, mis tõi kaasa selle, et arve esitati ministeeriumile ja kontaktisikuks olnud MT esitas selle

kooskõlastamiseks kui vastuvõtu kulu, kuigi – nagu eespool märgitud – ei olnud tegemist M. Repsi kui haridus- ja teadusministri ametialase kuluga. Minister kinnitas talt kulu kohta küsinud kantslerile, et tegemist oli tema kui ministri vastuvõtuga ning sellise vastuvõtu korraldamine on tavapärane. ML on maakohtus antud ütlustes kinnitanud, et ta küsis ministrilt selle õhtusöögi kohta, sest arve oli ootamatult suur ja ta oli sunnitud selle laskma tasuda oma eelarverealt. ML ütluste kohaselt oli ta teadlik, et selline üritus toimub, aga kuna see läks oodatust kulukamaks, siis ta küsis üle. Minister selgitas talle, et tegemist oli koalitsiooni liikmetele ja teistele poliitikutele (poliitilistele partneritele) korraldatud vastuvõtuga. Kaitsjate seisukoht, et minister ei varjanud ML eest restoranis Mon Repos toimunud ürituse sisu ja ML ei sattunud ürituse iseloomu osas eksimusse, on kohtukolleegiumi meelest ekslik. M. Reps ei varjanud ML eest küll seda, et tegemist oli õhtusöögiga, millel osalesid poliitikud, kuid selline õhtusöök võib olla nii tööalane kui ka mittetööalane. See, kas õhtusöögi kulu peaks katma ministeerium, sõltubki sellest, kas tegemist oli kas ministeeriumi eesmärkide või ministri ülesannete täitmiseks korraldatud üritusega. Just küsimuses, kas tegemist oli tööalase vastuvõtuga või mitte, eksitas M. Reps kantslerit. ML sõnul kinnitas minister talle, et tegemist ei olnud peoga, eri ministrid pididki mingisuguse regulaarsusega korraldama selliseid üritusi. Seega tuleneb ML ütlustest üheselt, et enne seda, kui ta arve tasumise kinnitas, sai ta M. Repsilt konkreetse kinnituse, et tegemist ei olnud sünnipäevapeoga, vaid sellise töise üritusega, mida ministrid roteeruvalt korraldavad. Nagu eespool selgitatud, ei pea see paika – kuigi tegemist oli valitsuse, Riigikogu ja Tallinna linna poliitikute kokkusaamisega, ei olnud selle eesmärk mingite haridus- ja teadusministri vastutusvaldkonda kuuluvate küsimuste lahendamine, vaid tööna esitati lihtsalt õhtusöögiga kaasas käinud vestlust. Lisaks nähtub ML ütlustest, et tema teada olid üritusele kutsutud koalitsiooni liikmed. Seega nähtub ML ütlustest, et kui kantsler selle küsimuse tõstatas, eitas M. Reps üheselt ürituse mittetöist iseloomu. Selle kinnitamiseks väitis ta, et selliste ürituste korraldamine on kokku lepitud töökorraldus. Nagu eespool märgitud, esineb mitu asjaolu (kutse üritusele rääkis sünnipäeva tähistamisest; puudusid konkreetsed aruteluteemad; ürituse kulu oli vastuvõtu kohta erakordselt suur; põhjendused, miks pidi valitsuse, Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse poliitikute kokkusaamise korraldama just sel ajal just M. Reps, on ebamäärased ja vastuolulised), mis näitavad, et tegemist ei olnud tavalise ministrite töörühma või riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandi poliitikute kohtumisega. See viitab sellele, et M. Reps püüdis olukorras, kus ta oli kutsunud külalised oma sünnipäeva tähistamisele, iseloomustada üritust tagantjärgi sellisena, mis – vähemalt tema enda arusaama kohaselt – liigitus töövastuvõtuks, mille kulu ministeeriumi kanda jätmine oli õigustatud. Ringkonnakohus on seisukohal, et ministeeriumi kantsler, kes üritusel ise ei osalenud, ei pea hakkama eraldi välja selgitama seda, milliseid töiseid küsimusi üritusel käsitleti, vaid võib lähtuda ürituse sisuga kursis oleva ministri hinnangust. Olukorras, kus minister talle kinnitab, et õhtusöök oli töine, on kantsleril alust sellest lähtuda. ML ütluste kohaselt teda ministri selgitused rahuldasid ja ta kinnitas kulu. Kuna tegelikult ei olnud tegemist koalitsioonipartnerite kohtumisega ja õhtusöögil ei haridus- ja teadusministri

ja tema juhitava ministeeriumi valitsusalasse kuuluvaid küsimusi, oli ministri kinnitus, et tegemist oli tema töise vastuvõtuga, eksitav. Samuti ilmneb ML ütlustest, et ka tema arusaam üritusel osalenutest oli mõnevõrra moonutatud: tema teada osalesid vastuvõtul koalitsioonipoliitikud, kuigi tegelikult olid kutsutud vaid ühe koalitsiooni osapoole – M. Repsi n-ö koduerakonna – liikmed (seegi eksimus on oluline, kuna väldib küsimust, kas erakonnasisese ürituse kulu kandmine ministeeriumi eelarvest on põhjendatud). Eeltoodust tulenevalt kinnitas kantsler arve tasumise ministri selgitusest eksimusse viiduna, arvates ekslikult, et tegemist on kuluga, mille jätmine ministeeriumi kanda on põhjendatud. 11.4 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjatega, et maakohus ei ole otsuses ka selle teo puhul käsitlenud subjektiivset kuriteokoosseisu. Lisaks sellele, et kohus on käsitlenud subjektiivset külge kõiki kelmuse episoode kokku võttes, on kohus käsitlenud subjektiivse koosseisu tunnustele vastavaid asjaolusid ka vahetult Mon Repos’ õhtusöögi ministeeriumi kulul korraldamise käsitluse juures. Jällegi tuleb tõdeda, et kuigi maakohus on tahtluse võtnud kokku väitega, et tegu on pandud toime otsese tahtlusega, on kohus tegelikult tuvastanud, et M. Reps tegutses, lähtudes varalise kasu saamise eesmärgist, mis tegelikult tähendab tegutsemist kavatsetusega. Kohus on märkinud, et M. Reps palus MTl kooskõlastada üritus restoranis ja lõi kantsler MLle kulu põhjendatuse osas eksliku ettekujutuse, soovides pidada restoranis Mon Repos erakonnakaaslastega sünnipäeva, mille eest tasutaks ministeeriumi eelarvelistest vahendistest. Seisukoht, et M. Reps soovis pidada restoranis sünnipäeva ministeeriumi kulul, tähendab, et ta tahtis saada varalist kasu (hoiduda ise vastava kulu kandmisest), tema tegevus oli kantud sellest eesmärgist, st ta tegutses kavatsetusega. Maakohus on sisuliselt toonud välja ka selle, et M. Reps oli teadlik, et ministeeriumil sellise ürituse kulu kinni maksta laskmine ei ole õigustatud. Kohus on öelnud: „Mailis Reps pidi HTM-i ministrina olema kursis ministeeriumi eelarveliste vahendite kasutamise põhimõtetega, mille jaoks on arengukulud või kantsleri kulud ette nähtud ning olema teadlik, et tal lasub kohustus valitseda riigivara eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult. Sünnipäeva kulude ministeeriumi poolne hüvitamine ei ole kuidagi ministeeriumi praktikaks, kuna tegemist ei ole tööga seotud kuluga ning seda ei saa ka pidada töötajatele korraldatud ürituse motivatsiooni kuludena.“ Kuna M. Reps kinnitas MLle, et tegemist on töise vastuvõtuga ja selliste vastuvõttude korraldamine ministeeriumi kulul on tavaline praktika, teades ise, et tegemist on tema sünnipäeva tähistamisega, mis erineb varem korraldatud töistest vastuvõttudest, tähendab see, et ta esitas kantslerile teadvalt valeandmeid. Kuna ta tegi seda selleks, et ministeerium tasuks ürituse arve, tegi ta seda varalise kasu saamise eesmärgil ehk kokkuvõttes tegutses M. Reps kavatsetusega. 11.5 Apellatsioonis on selle kelmuse episoodi käsitlusse puutuvalt heidetud maakohtule ette ka kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. Menetlusõiguse rikkumine seisnes apellatsiooni kohaselt selles, et kohus on teinud M. Repsi kohta tarbetult halvustavaid kommentaare. Apellantide väitel on Riigikohus pidanud seda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks

rikkumiseks. Apellandid on maakohtu halvustava seisukohana toonud välja lause „Tuleb küll tõdeda, et valdava osa kulude kandmine jäeti Haridus- ja Teadusministeeriumi kanda ning loodetavasti kandis kodus peetud sünnipäeva kulud sünnipäevalaps ise“. Ringkonnakohus möönab, et lause teine pool on sarkastiline ja pealegi ebavajalik, kuna koduse sünnipäeva tähistamist ministeeriumi kulul pole M. Repsile ette heidetud. Sellega seoses märgib kohtukolleegium, et kuivõrd kohus võtab kriminaalasjas seisukoha isiku süü suhtes, on kohtul põhimõtteliselt õigus väljendada oma arvamust isiku teo taunitavuse kohta, kuid sarkasm ei ole selleks tõesti kohane vahend. Siiski ei anna seegi argument alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kaitsjate väide, nagu oleks menetlusosaliste kohta halvustavate kommentaaride tegemine Riigikohtu praktika järgi oluline menetlusõiguse rikkumine, ei pea paika. Apellatsioonis viidatud Riigikohtu määruses (RKKKm 3-1-1-87-13) on Riigikohus küll juhtinud ringkonnakohtu tähelepanu ülemäära ründavale sõnakasutusele (mis oli ringkonnakohtu hinnangul tunduvalt teravam kui maakohtu praeguses asjas väljendatud seisukoht), kuid ei ole seda lugenud kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 ega 2 järgi. Ka ei toonud see etteheide kaasa vaidlustatud määruse tühistamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda maakohtu öeldu ka seda, et maakohus oleks olnud kriminaalasja lahendades ebaobjektiivne. Maakohus on seda, millele tuginedes ta leidis, et M. Reps pani sellega, et lasi ministeeriumil maksta kinni M. Repos’s peetud õhtusöögi kulud, jälgitavalt ja asjakohaselt põhistanud ning maakohtu otsusest on näha, et kõnealuse märkuse kutsuski esile see, et maakohus jõudis järeldusele, et M. Reps lasi alusetult kinni maksta nii ministeeriumis toimunud kui ka õhtul Mon Repos’s erakonnakaaslastega peetud sünnipäevaürituse kulud. St tehtud märkus sõltus kohtu tehtud järeldusest, mitte vastupidi. Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et kaitsjate etteheitest ei nähtu olulist menetlusõiguse rikkumist. 11.6 Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse kõnealuse süüdistuspunkti osas muutmata.

Ministeeriumil WRC Rally Estonial käimise majutuskulude hüvitada laskmine

Vaidlus puudub selles, et M. Reps külastas koos lastega korraldajate kutsel WRC Rally Estoniat ning ööbis sellega seoses hotellis Pallas. Samuti puudub vaidlus selles, et see vormistati lähetusena ning 360 euro suurused majutuskulud kandis ministeerium. Ministri ja tema lapsed sõidutas Tartusse autojuht PE, kelle majutuse eest esitas Maastikuarhitektuuri Büroo OÜ Haridus ja Teadusministeeriumile 120 euro suuruse arve, mille ministeerium tasus. 12.1 Vaidlus on selles, kas tegemist oli teenistuslähetusega – 2020. a kehtinud Haridus- ja Teadusministeeriumi lähetusjuhendi p 2 kohaselt saab lähetusse suunata teenistus- või tööülesande täitmiseks või koolitusele (kd VIII; tl. 123). Maakohus leidis, et WRC Rally Estonia külastamine ei kujutanud endast teenistuskohustuse täitmist. Kaitsjate väitel on maakohus jätnud ilma põhjendusteta kõrvale nende tõendid ja asunud ilma ühelegi tõendile

viitamata seisukohale, et WRC Rally Estonia külastus ei olnud teenistuslähetus, kuivõrd selle raames ei teostanud süüdistatav ministrina avalikku võimu ega ole seetõttu kooskõlas riigivara valitsemise põhimõtetega. Ringkonnakohus apellatsioonis väidetuga ei nõustu. Maakohus on oma seisukohta põhistanud ja esitatud põhistused on kohus kas ise tõenditega seostanud või on kohtuotsusest vähemalt aru saada, millisel faktilisel asjaolul maakohtu järeldus põhineb ja millistest tõenditest see faktiline asjaolu nähtub. Oma seisukohta põhjendades on maakohus märkinud, et „juba laste kaasavõtmine viitab sellele, et süüdistatav veetis vaba aega“. Seega on kohus tuginenud eri tõenditele, mis tõendavad, et M. Reps käis üritusel koos lastega (maakohtu otsuses on sellekohaste tõenditena toodud välja nt MT ja autojuht PE ütlused ning ministeeriumi vastus menetleja nõudekirjale). Lisaks leidis kohus, et korraldajad väljendasid kutsega tänu toetuse eest ja kutse ei tähendanud, et selle saajate jaoks oleks WRC Rally Estoniale minek muutunud teenistusülesandeks. Seegi argument põhineb tõendil – rallit korraldanud UA ütlustel, millele on maakohus otsuses ka viidanud. Oma seisukoha esitamisel käsitles maakohus ka süüdistatava ütlusi. Maakohus leidis, et WRC Rally Estonial käimist ei muutnud tööürituseks see, et M. Repsi väitel vestles ta üritusel oluliste isikutega, tehes teene Eesti Vabariigile. Kohus leidis, et oluliste isikutega suhtlemisest on rääkinud vaid süüdistatav, kuid mingeid andmeid konkreetsete isikute, nende olulisuse jne kohta kohtule esitatud ei ole, mistõttu on tegemist tõendamata väitega, millega kohus arvestada ei saa. Eelnevast tulenevalt ei pea kaitsjate etteheide, nagu ei põhineks maakohtu seisukohad ühelgi tõendil, paika. Eraldi küsimus on aga see, kas maakohtu seisukoht, et tegemist ei olnud teenistuslähetusega, on õige. Järgnevalt käsitlebki ringkonnakohus seda küsimust. 12.2 Kaitsjate arvates ei ole maakohus mõistnud ministri töö olemust. Olulise osa ministri tööst moodustavad kohtumised ja inimestega suhtlemine. Üheks selliseks tööülesandeks on ka riigi jaoks olulistel kultuuriüritustel osalemine. MH, UR, TT, AO ja JA on maakohtus selgitanud, et kutsete saamine erinevatele (kultuuri)üritustele on täiesti tavaline ja nendest üritustest ka osa võtmine just ministrina on lahutamatu osa ministri tööst. Ringkonnakohus nõustub, et maakohtus ülekuulatud ministrite ütluste kohaselt moodustavad olulise osa ministri tööst eri kohtumised, sh kokkusaamised väljaspool ministeeriumi. Samas tõid ministrid näiteid, et need kohtumised on eelkõige ministeeriumi allasutustega või mingite huvigruppide esindajatega. Seega on ministrid seostanud neid kohtumisi oma valdkonnaga, mistõttu on nende kohtumiste puhul tuvastatav seos ministri töökohustustega. Ka M. Repsi enda loetelu siselähetustest näitab, et eelkõige olid need seotud ministeeriumi haldusalaga: lisaks koolide külastamisele olid siselähetused seotud Tartus ministeeriumis käimisega ja ülikooli külastamisega, eri haridusüritustel (nt kutseharidusüritusel, Pärnus toimuval koolijuhtide üritusel) osalemisega, ülikoolide, rakenduskõrgkoolide rektorite nõukogu kohtumisel osalemisega, üle-eestilistel konverentsidel osalemisega, avamiste-sulgemistega, maakonnavisiitidega, kuskil tekkinud probleemide lahendamisega, koolituste ja ministeeriumi üritustega väljaspool maja (21. veebruari 2024 istungi protokolli lk 20).

Seda, et WRC Rally Estonia oleks olnud kuidagi seotud Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalaga, tõendatud ei ole. Ralli korraldaja UA ütluste kohaselt olid ministeeriumideks, kellega peamiselt koostööd tehti, kultuuri- ja rahandusministeerium. On tõsi, et eri ministrite – MH, UR, TT ja AO – ütlustest tuli välja seegi, et ministrid saavad kutseid kultuuri- ja spordiüritustele, kuhu neid kutsutakse just nende ministriametist tulenevalt. Seejuures ei pea kutse vastuvõtmisega kaasnema muid kohustusi peale osalemise ning lisaks ministrile endale võib kutse olla ka kaaslasele. Selles, et ministrid on oma ametist tulenevalt mitte üksnes ministeeriumi juhid, vaid ka esindusisikud, kelle osalemisest eri üritustel on ürituste korraldajad huvitatud, ei olegi alust kahelda. Küsimus on aga selles, kas see, et kutse saamise põhjus on ministriamet, teeb kutse alusel üritusel osalemisest töökohustuse. Ringkonnakohtu hinnangul see alati nii ei ole. Eristada tuleb üritusi, millel osalemine kujutab endast töökohustust, ja üritusi, millele kutse saamine on austus- või viisakusavaldus ja millel osalemine sõltub siiski lõppkokkuvõttes kutse saaja äranägemisest. Ringkonnakohtu hinnangul näitab VVS § 311, mis näeb ette, et valitsuse liikmetele makstakse igakuiselt 20 protsenti ametipalgast esinduskuludeks, ilma et selle hüvitise saamiseks oleks ette nähtud mingeid lisatingimusi, et seadusandjagi on arvestanud sellega, et ministril tekib esinduskulusid, mis ei ole vahetult tööülesande täitmisega. Kui kultuuriministrid, kelle valitsusalasse nende ürituste korraldajad kuulusid, välja jätta, on tunnistajana ütlusi andnud endised ministrid käsitanud kutseid kultuuri- ja spordiüritustele ringkonnakohtu hinnangul just vaba valikuna. Nt rääkis UR, et oli saanud kutse Narvas toimuvale teatrietendusele. Ta selgitas, et tema arusaamist mööda oli see kutse mõeldud piirkonna kultuurielule tähelepanu tõmbamiseks, tema roll oleks piirdunud publiku hulka kuulumisega. Ta leidis, et selline tähelepanu juhtimine on iseenesest oluline, kuid ei plaaninud üritusele minna. Veel rääkis ta, kuidas sai kutse Melchiori filmi esilinastusele, mille ta vastu võttis. (4.novembri 2022 istungi protokoll) Ütlustest ei jää muljet, et UR oleks võtnud võimalust minna filmi esilinastusele kui kohustust. Sama tuleb ringkonnakohtu hinnangul välja ka MH ütlustest, mille kohaselt oli ta saanud kutseid jalgpallivõistlustele, kus ta mõned korrad ka käis (27. oktoobri 2022 istungi protokoll). Seega on saadud kutseid võetud kui võimalust, mida soovi korral kasutada. Seejuures ei tule tunnistajate ütlustest välja, et sellistel üritustel käike oleks võetud kui lähetusi, mille kulud peaks katma ministeerium. Sarnane on ringkonnakohtu hinnangul olukord ka WRC Rally Estonia kutsetega ülejäänud ministrite jaoks peale peaministri ja kultuuriministri – neist esimene pidas UA ja KS ütluste kohaselt kõne ralli avamisel, teine lõpetamisel, st nemad täitsid ka formaalset esindusfunktsiooni. Seda, et ülejäänud valitsuse liikmetel oleks olnud kohustus üritusel osaleda, tõenditest ei ilmne. KS ütluste kohaselt uuris ta peaministri ja riigikantselei töötajate kaelakaarte välja võttes, kas on osalemas veel teisi valitsuse liikmeid, ja sai teada, et kaelakaardid on välja võetud M. Repsi ja kultuuriministri jaoks (25. augusti 2022 kohtuistungi protokolli lk 8). Ralli korraldamist juhtinud UAle esitati 8. detsembril 2022 toimunud ristküsitlusel küsimusi nii selle kohta, kas Haridus- ja Teadusministeeriumil oli WRC Rally Estonia korraldamisega mingi kokkupuude, kui ka selle kohta, milline oli haridusministri roll sel üritusel.

Küsimusele, kas Haridus- ja Teadusministeeriumil oli mingisugune roll, vastas UA: „Peame siit minema protsessiga päris pikalt tagasi, see suhe on järjest kasvanud ja riiklik rahastus on ka kasvanud. Võib väga julgelt öelda, et kui 2018 me tegime WRC testrallit, 2019 tegime promotsiooni rallit, räägime juba summadest 2018 a natuke alla miljoni, 2019 a 1,3 miljonist, 2020 2,5 miljonist, siit nüüd kuidagi võtta kuskilt tükk välja ja öelda, et siit nüüd tekkis roll ja siit nüüd lõppes roll, siis ma ütleks, et need 12 a järjest kasvavalt on olnud nende ministeeriumite roll, keda te nimetasite ja ka valitsuskabineti roll.“ Kui korrati küsimust, mis oli konkreetselt Haridus- ja Teadusministeeriumi roll, andis UA vastuse: „Kui me räägime sellest, et, me peame vaatama, mis on Rally Estonia, missugust kuvandit me maailmas näitame, siis kindlasti me ei taha näidata seda, et me oleme harimatud, meil ei ole õigusriiki, meil ei ole teadust, ei ole haridust, pigem me näitame kommunikeerime seda, et meil on tugev õigussüsteem, me oleme väga arenenud riik sh IT riik, võistlus toimub Eesti ülikoolilinnas Tartus, need on alati olnud kommunikeeritud. Ma ei taha öelda, et üks minister on tähtsam kui teine, loomulikult ralliga on mingitel ministritel suurem seos ja mingitel on väiksem seos aga nüüd öelda, et haridus-ja teadusminister ei ole nii keeruka üritusega kuidagi seotud, siis ma ütleks, et see väide on vale.“ Kui selle vastuse peale paluti Haridus- ja Teadusministeeriumi rolli täpsustada, nentis UA, et ta ei oska ministeeriumi rolli enam kuidagi täpsemalt välja tuua. Ringkonnakohtu hinnangul ei ilmne kummastki vastusest, et Haridus- ja Teadusministeeriumil ja seega haridusministril oleks olnud mingi spetsiifiline roll WRC Rally Estonia korraldamisel. Esimeses vastuses räägib UA riigi rahastusest, mis on valitsuse otsus, teises tõi välja, et ralli toimus ülikoolilinnas ja ralli raames sooviti presenteerida Eestit kui hea haridusega riiki. Samas ei toonud ta välja ministeeriumi ega ministri rolli selle juures, vaid piirdus üldsõnalise tõdemusega, et „öelda, et haridus-ja teadusminister ei ole nii keeruka üritusega kuidagi seotud, siis ma ütleks, et see väide on vale“. Nagu märgitud, rohkem täpsustada UA Haridus- ja Teadusministeeriumi rolli ei osanud. Konkreetsemad on vastused selle kohta, milline oli M. Repsi kui haridusministri roll, kuid nendestki nähtub, et roll seisnes eelneva rahastamisotsuse tegemisel osalemises. Küsimusele, kas M. Repsil oli peale selle, et ta üritusele lastega kohale tuli, veel mingi muu roll, vastas UA: „Tal oli väga suur roll, ministri roll ja valitsuse liikme roll.“ Täpsustavale küsimusele, mis roll M. Repsil ministrina sel üritusel oli, vastas UA aga: „Otsustada, siis kui oli vaja kiirelt otsustada, siis kui me räägime riigi reservi otsusest, siis niipalju, kui mina tean, siis seda teeb valitsus ja kui valitsus Rally Estonia puhul on aastal 2020, 2021, 2022 ja ka 2023 aastaks, kuna üritus on nii suur, teinud reservi otsuse, siis nende otsuste juures on olnud kõik valitsuse liikmed ja ma arvan, et see on piisav roll ja kui ma peaksin paluma aastast aastasse valitsuse liikmetel otsustada nii suure asja üle ilma, et nad ei ole kurssi viidud, siis ma arvan, et see oleks väga-väga vale.“ Seega ei tulene UA ütlustest, et M. Repsil oleks olnud WRC Rally Estonial mingi kindel ülesanne täita, vaid tema roll oli oluline, kuna Vabariigi Valitsuse liikmena osales ta ürituse rahastamise otsuse langetamisel. Seda, miks valitsuse liikmed WRC Rally Estoniale kutsuti, küsiti veel mitu korda, ning ka nendele küsimustele antud vastuste kohaselt olid valitsuse liikmed võistlusele kutsutud, et neile näidata, mis see endast kujutab, mille kohta nad otsuse langetasid ja võimalik, et ka tulevikus langetavad. (6. detsembri 2022

istungi protokoll) Seega sisuliselt väljendasid kutsed ühest küljest tänu saadud rahastuse eest, nagu leidis maakohus, teisalt oli tegemist lobivahendiga – pakkudes valitsuse liikmetele võimalust näha üritust ja selle korraldamist, sooviti saavutada soosivat suhtumist edaspidiseks. Sama tuleb ringkonnakohtu hinnangul välja ka M. Repsi enda ütlustest. Küsimusele, kuidas ta WRC Rally Estoniale sattus, vastas M. Reps selgitusega, et tegemist oli valitsusele väga suure asjaga; Eesti Autospordi Liidu inimesed käisid seda valitsuses kolmel korral tutvustamas, küsimus oli rahalises toetuses. Seejuures möönis M. Reps, et WRC-ralli teemaga tegeles eeskätt kultuuriministeerium, rahalist poolt analüüsis rahandusministeerium. Järgnevalt küsiti, kas WRC Rally Estoniale olid kõik valitsuse liikmed kutsutud, millele M. Reps vastas: „Jah kindlasti, alati on, kõik igasugused suvelavastused, spordiüritused, vähemalt kultuuriministeerium ei tee kunagi seda viga, et teeb vahet, nii, et alati kutsuti vabariigi valitsus...“ (21. veebruari 2024 kohtuistungi protokolli lk 25) Nagu eelnevast näha, on M. Reps ise pannud WRC Rally Estonia samale pulgale teiste kultuuri- ja spordiüritustega, millele valitsuse liikmed kutseid saavad. Nagu eespool käsitletud teiste endiste ministrite ütlused näitavad, võeti selliseid kõigile valitsuse liikmetele jagatavaid kutseid kui võimalust vastavalt soovile üritust külastada. Kohtukolleegiumi hinnangul näitavad M. Reps rallile mineku asjaolud, et ka M. Reps ei võtnud seda üritust kohustuslikuna. M. Repsi 21. veebruaril 2024 antud ütluste kohaselt oli tavaline ürituste kutsete üle otsustamise protsess selline, et MT koostas tabeli üritustest, kuhu minister kutsutud oli, enamikule üritustele sai diplomaatiliselt ära öeldud või leitud asendaja, olulised asjad tõsteti juhtkonda. Seda, et WRC Rally Estonial osalemine oleks selliselt otsustatud, esitatud tõenditest, sh M. Repsi enda ütlustest ei nähtu. KS ütlustest ja ralli korraldajatele 3. septembril 2020 saadetud kirjast, milles sooviti M. Repsi ja tema laste jaoks kahte hotellituba (kd VIII; tl. 133 prd), ilmneb, et M. Reps avaldas soovi WRC Rally Estoniale minna kõigest päev enne selle algust. Seda, et otsus tekkis viimasel hetkel, näitab ka M. Repsi enda vastus küsimusele, kuidas ta sai info, millal kus olla: „JR ütles, et homme sa ju WRCle tuled, saame seal kokku, et noh kuna minu roll oli olla inglise keelt kõnelevalt ja noh ma olin kogu aeg JR saatjaskonnas koos, siis ma ei oska isegi rohkem täpsustada.“ (21. veebruari 2024 kohtuistungi protokolli lk 25) Kirjeldatud kujul ei jäta JR öeldu muljet, et tegemist oleks olnud korraldusega, millest nähtuks, et peaminister oleks nõudnud haridus- ja teadusministri osalemist sel üritusel. Niisiis ei tulenenud WRC Rally Estoniale minek ministeeriumis eelnevalt tehtud otsustusest, et tegemist on üritusega, millel haridus- ja teadusministri osalemine on vajalik, valitsuse seisukohast, et ministrite osalemine on vajalik, ega ka peaministri korraldusest. Tõuke WRC Rally Estoniale minekuks lihtsalt JR ettepanek erakonnakaaslasele saada kokku üritusel, millele nad mõlemad olid kutsutud. M. Reps tõi ütlustes välja selle, et inglise keele valdajana sai ta suhelda oluliste inimestega. Kaitsjate hinnangul ongi maakohus alusetult jätnud tõendatuks lugemata asjaolu, et M. Reps täitis oma teenistusülesandeid sellega, et suhtles sel üritusel oluliste inimestega. Vastuseks maakohtu seisukohale, et vastav suhtlus on üksnes M. Repsi enda väide, mida ei kinnita ükski tõend, osutavad kaitsjad, et ka M. Repsi ütlus on tõend. Ühtlasi märgivad kaitsjad, et M. Repsi sõnu kinnitavad UA ja M. Repsi lapse ER ütlused. Ringkonnakohus nendib, et mõlemad

väited peavad paika. Kaitsjate seisukohta, et sellega on tõendatud, et M. Reps täitis ametikohustusi, ringkonnakohus siiski ei jaga. M. Repsi ega UA ütlustest ei nähtu, et tegemist oleks olnud mingite kokku lepitud kohtumistega, millel oleks tulnud esindada mingeid kindlaid seisukohti, UA ei ütlustest ei nähtu, et korraldajad ise oleks näinud valitsuse liikmeid kutsudes seda suhtlust valitsuse liikmete ülesandena. Peetud vestlusi kirjeldas M. Reps nii: „...kuskil seisis mingi ingliskeelne inimene, siis ma läksin ligi, tutvustasin ennast, siis me rääkisime seal põgusalt, siis läksime järgmisesse kohta ja noh peamine küsimus oligi see, et kas Eesti riik nagu toetab seda ja miks me seda toetame, miks on see meile oluline.“ (21. veebruari 2024 istungi protokoll) Selline kirjeldus vastab kohtukolleegiumi meelest tavalisele small talk’ile, pelgalt viisaka vestluse pidamine ega ringkonnakohtu hinnangul üritusel osalemisest töökohustust ei tee. Kuivõrd M. Repsi ja UA ütlused küsimuses, kellega ja millest räägiti, jäävad ebamääraseks, peab ringkonnakohus selgitust, et lähetuse muutis tööalaseks suhtlus oluliste isikutega, otsitud õigustuseks. Mis puutub maakohtu seisukohta, et juba laste kaasa võtmine näitab, et tegemist polnud töökohustuste täitmisega, siis erinevalt maakohtust ei pea ringkonnakohus seda määravaks – käimasoleva menetluse raames on esitatud tõendid, et sise- ega välislähetustesse lähedaste kaasa võtmine ei olnud keelatud, lihtsalt nende kulud tuli ise kanda. Tõenditest nähtuvalt olid ka WRC Rally Estonial avakõne pidanud JRl pereliikmed kaasas. Seega ei tähenda üritusele lähedaste kaasa võtmine tingimata, et minister ei võiks üritusel täita töökohustusi. Samas koostoimes teiste WRC-rallile mineku asjaoludega (konkreetsete kohustuste puudumine, viimasel hetkel langetatud otsustus) räägib ka viie lapse kaasa võtmine selle kasuks, et WRCrallile minek ei olnud mõeldud töökohustuse täitmisena, vaid perekondliku ajaveetmisena koos JR perega. 12.3 Kaitsjad märgivad apellatsioonis, et kuigi kohtuotsuse järgi lõi M. Reps kooskõlastusringil kulu põhjendatuse osas tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, ei ole kohus toonud välja ühtegi konkreetset tegu. Ringkonnakohus peab seda väidet põhjendatuks autojuhi majutuse kulu puudutavas osas. Süüdistuses ja maakohtu otsuses on keskendutud M. Repsi ja tema laste majutuse arvele ja selle ära näitamisele, et M. Reps eksitas kantslerit ürituse olemuse osas, et kantsler arve tasumise kinnitaks. Selle põhjal on tehtud ühtlasi järeldus, et kelmusega saavutati ka autojuhi majutuse arve kinnitamine. Ometi korraldati PE majutus eraldi ja arved esitati ning kinnitati eraldi ja eri isikute poolt. Kui M. Repsi ja tema laste majutus korraldati riigikantselei vahendusel, siis JL ütlustest nähtuvalt otsis PEle majutust ministeerium ise. Selle majutuse eest esitati eraldi arve. Kui M. Repsi ja tema laste majutuse eest esitas Estonian Autosport Events MTÜ arve 1.oktoobril 2020 (kd II; tl 95), siis spetsialist-autojuhi majutuse arve esitas Maastikuarhitektuuri Büroo OÜ 12. septembril 2020 (kd II; tl. 94). PE lähetuseks oli vormistatud eraldi siselähetuskorraldus ja arve tasumine kinnitati eraldi M. Repsi majutuse arvest, arve tasumist ei kinnitanud kantsler ML, vaid JL (kd II; tl 89–94). Seda, et M. Repsil oleks olnud mingisugune puutumus selle arve kinnitamisega, tõenditest ei nähtu. Seega ei ole kuidagi tõendatud see, et M. Reps oleks korraldanud selle arve kinnitamise. Autojuhi majutusest eraldi tuleb käsitleda M. Repsi enda ja tema laste majutuse eest esitatud arve ministeeriumil tasuda laskmist. Kaitsjate hinnangul tuleneb tunnistajate ütlustest selgelt,

et mingit petmistegu ei olnud. Seda kinnitab apellatsiooni kohaselt asjaolu, et M. Reps ei tegelenud hotelli broneerimisega. Ministri roll majutuse broneerimisel piirdus üksnes KSle kinnitamisega, et ta soovib Tartus võimaluse korral ka majutust, ning üritusele kaasa tulevate laste isikukoodide andmisega. Vastuseks sellele osutab ringkonnakohus, et M. Repsile ei ole heidetud ette hotellitubade broneerimist. Seda, et hotellitubade broneerimine või neis ööbimine oleks õigusvastane, ei ole väidetud. Süüdistuses heidetakse ette seda, et M. Reps lasi nende tubade eest tasuda ministeeriumil. Nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses ongi pandud M. Repsile süüks konkreetselt kulu kinnitajate eksitamist kooskõlastusringil. Kohtukolleegium möönab, et maakohtu otsusest on raske aru saada, kuidas lõi M. Reps kooskõlastusringil tasumise kooskõlastanud ametnikel kulu põhjendatusest ebaõige ettekujutuse. Väide, et maakohus pole tegu üldse käsitlenud, ei pea siiski paika. Nimelt on maakohus öelnud, et M. Reps oli saabunud arvest MT kaudu teadlik ja laskis selle ministeeriumil ära maksta. Sisuliselt ütleb maakohus, et M. Reps pani kelmuse toime vahendlikult, kuna kinnitas MTle, kes eeldas, et ministeeriumile saabunud arve tuleb suunata tasumisele, et see nii on – st M. Reps valitses MTt ülekaaluka teadmisega, kuivõrd M. Repsil endal oli teada, kas ta täitis rallit külastades mingeid ametikohustusi või mitte. Seevastu kaitsjad on apellatsioonis väitnud, et ministeerium tasus arve vaid arvetega tegelenud Riigikantselei poolelt asjaga tegelenud KS ja Haridus- ja Teadusministeeriumi poolel sellega tegelenud MT omavahelise asjaajamise tulemusel: KS saatis arve Haridus- ja Teadusministeeriumile edasi, eeldades, et kui arve ei kuulu ministeeriumi poolt tasumisele, siis laseb ministeeriumi arve ümber teha või esitab arve omakorda M. Repsile, MT, kes erinevalt tavapärasest sel korral majutuse korraldamisega ise tegelema ei pidanud, lähtus eeldusest, et kogu ministeeriumi nimele tulnud arve kuulub lähetuskuluna väljamaksmisele. Ringkonnakohus nendib, et tulenevalt samadest MT ütlustest, millele on apellatsioonis tuginetud, ei pea kaitsjate väide, nagu poleks M. Repsil olnud arvete tasumisele suunamisega mingit puutumust, paika. Apellatsiooni kohaselt ei küsinud MT enne arve väljamaksmisele saatmist ministrilt selle kohta midagi üle, kuna ta ei märganud, et arve koosneb mitme hotellitoa hinnast (st hõlmab ka laste majutust, mille puhul poleks ka juhul, kui tegemist oli teenistuslähetusega, olnud põhjust lugeda neid ministeeriumi kuluks). Ringkonnakohus nendib, et MT ütluste kohaselt ei osanud ta tõesti pöörata tähelepanu sellele, et arve hõlmab ka laste majutust. Sellest hoolimata on MT väitnud, et ta andis arvest ministrile teada ja sai kinnituse, et see tuleb tasuda. Nimelt selgitas MT, et esialgu oli olnud info, et ministeerium majutuse eest tasuma ei pea, kui aga mingi aeg hiljem ikkagi arve saabus, andis ta sellest ministrile teada. MT sõnul ütles minister, et „järelikult ikkagi nad saatsid arve, siis läheb tasumisele“. Siis lisas ta selle arve lähetuskorralduse juurde ehk tasumiseks. (21. märtsi 2022 istungi protokolli lk 16) Seega on MT viidanud konkreetsele asjaolule, millest tulenevalt tal tekkis küsimus, kas ministeerium peab arve tasuma, ning väitnud, et sai ministrilt kinnituse, et peab. Neid MT ütlusi on otsuses refereerinud ka maakohus. Apellatsioonis ei ole MT ütlusi kahtluse alla seatud. Vastupidi, apellatsioonis endas on viidatud MT ütlustele, sh ütlustele selle kohta, kuidas ta lisas arve lähetuskorralduse juurde – sellest räägib MT mh samas ütluses, milles on juttu sellest, kuidas ta ministrit arvest informeeris. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista petmistegu kuidagi apellatsioonis rõhutatud asjaolu, et ministeeriumi töötajatele ja majutusega tegelejatele oli teada, et M. Reps käis lähetusel koos

lastega. Petmistegu seisnes nii süüdistuse kui ka maakohtu otsuse järgi mitte selles, et M. Reps oleks varjanud laste kaasa võtmist WRC Rally Estoniale, vaid selles, et M. Reps näitas WRC Rally Estonia külastamist kui sellist oma töökohustuse täitmisena, kuigi see seda ei olnud, ja seal käimist teenistuslähetusena. Seega on süüdistuse ja maakohtu seisukoht – mida jagab ka ringkonnakohus – see, et majutuskulude näitamine lähetuskuludena oli tervikuna alusetu ning M. Repsi enda ja laste majutuskulu eristamiseks ei ole alust. 12.4 Kaitsjate apellatsiooni kohaselt ei olnud ML majutuskulu kinnitades eksimuses, sest ta teadis, et kulu on seotud WRC Rally Estonial käimisega. Paika peab see, et ML kinnituse kohaselt teadis ta, et kulu on seotud WRC Rally Estonial käimisega. Ringkonnakohtu arusaama järgi ei olegi see aga asjaolu, milles kulu kinnitanud kantslerit eksitati. Küsimus ei ole mitte selles, kas kulu oli seotud WRC Rally Estonial käimisega, vaid selles, kas M. Reps käis WRC Rally Estonial ametikohustust täitmas. Andes MTle korralduse lasta arve ära maksta, kinnitas M. Reps, et tegemist oli teenistuslähetusega. Arvet kinnitades lähtus ML sellest. Apellatsioonis tsiteeritud ML ütluste kohaselt arvestas tema, et tegemist oli rahvusvaheliste suhete küsimusega ja oluline oli, et valitsus oleks võimalikult ulatuslikult esindatud. Nagu eespool välja toodud, ei olnud kutse põhjuseks korraldajate soov, et haridusja teadusminister täidaks mingit kindlat rolli nt rahvusvahelise autospordi liidu esindajatega suhtlemisel, vaid UA ütluste kohaselt oli korraldajate jaoks oluline näidata valitsuse liikmetele, mida korraldatav üritus endast kujutab. Seejuures said kõik valitsuse liikmed kutse pigem võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt. M. Repsi enda ütlusest ilmneb, et ta otsustas (pea viimasel hetkel) rallit külastada, sest JR tegi ettepaneku, et nad võiks seal kohtuda. Kinnitades, et saabunud arve tuleb saata tasumiseks, esitas M. Reps sisuliselt kinnituse, et ta täitis üritusel ametikohustusi, kuigi ta seda tegelikult ei teinud. Kuna see, kas WRC Rally Estonial osalemist sai pidada ametikohustuse täitmiseks või mitte, sõltus sellest, mida M. Reps üritusel tegi, saidki arve kinnitajad, kes ise üritusel ei viibinud, arve tasumise põhjendatuse hindamisel lähtuda eelkõige M. Repsi enda kinnitusest. 12.5 Lõpuks leiavad kaitsjad sellegi teo puhul, et tuvastatud ei ole nõutavat tahtlust. Ka siin tuleb tunnistada, et maakohus on kelmuste kohta kokkuvõtvalt leidnud, et teod on pandud toime vähemalt otsese tahtlusega. Ringkonnakohus tõdeb aga, et WRC Rally Estonia majutuskulu hüvitada laskmise käsitlemise juures on maakohus väljendanud seisukohti, mis puudutavad subjektiivset külge. Maakohus on lugenud tõendatuks ka selle, et M. Reps oli teadlik, et tema majutuse eest esitas Estonian Events MTÜ 360 euro suuruse arve, ning lasi selle ministeeriumil ära maksta – see väide põhineb eespool käsitletud MT ütlusel. Kohus leidis, et lastes ministeeriumil arve tasuda, tegutses M. Reps varalise kasu saamise eesmärgil. Selline järeldus on arusaadav, kuivõrd selle tulemusel lükkas M. Reps tekkinud kulu ministeeriumi kanda. Samuti on maakohus tõdenud, et „Mailis Reps oli teadlik, et WRC Rally Estonia külastus ei ole teenistuslähetus, kuivõrd selle raames ei teostanud Mailis Reps ministrina avalikku võimu“. See tähendab maakohtu järeldust, et M. Reps teadis, et asjaolu, millele tuginedes ta laseb ministeeriumil arve tasuda, ei pea paika. Niisiis tuvastas maakohus, et M. Reps tekitas arve tasumise kinnitajal (kantsleril) tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse.

Selline maakohtu järeldus on visiidi tuvastatud sisu valguses ka põhjendatud. Tegemist oli üritusega, millel puudus vahetu seos Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalaga, M. Repsil ei olnud sel üritusel täita muud rolli peale külalise oma. Selles kontekstis viitab M. Repsi enda arusaamisele, et tal ei ole täita ametikohustusi, ka see, et ta otsustas WRC-rallile minna viimasel hetkel, koos maakohtu välja toodud asjaoluga, et ta võttis sellele üritusele kaasa mitu last. Seda, et M. Reps ise teadis, et tegemist ei olnud sisuliselt teenistuslähetusega, näitab asjaolu, et ta on esitanud 17. novembril 2020 avalduse, et tema palgast peetaks kinni 4.–5. septembri 2020 majutuskulu summas 360 eurot ehk mitte üksnes laste, vaid ka tema enda majutuskulu (kd I; tl 152–153). See, et minister palus hiljem, kui arve oli tasutud, kulu tema palgast kinni pidada, ei muuda aga olematuks tuvastatud asjaolu, et arve saabumisel kinnitas ta, et arve peab tasuma ministeerium. 12.6 Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus kokkuvõttes põhjendatuks maakohtu järeldust, et M. Reps pani toime kelmuse, lastes ministeeriumil tasuda lähetuskuluna enda ja oma laste majutuse arve, mida ei olnud tegelikult alust lähetuskuluks lugeda. Küll leiab ringkonnakohus, et maakohus on mõistnud M. Repsi alusetult süüdi selles, et ta lasi JLd eksitades ministeeriumil alusetult maksta kinni Maastikuarhitektuuri Büroo OÜ väljastatud arve 120 eurot. Kuna süüdistuses ega maakohtu otsuses pole seda käsitatud iseseisva teona, vaid osana WRC Rally Estonia kulusid puudutavast kelmusest, ei too ringkonnakohtu seisukoht kaasa M. Repsi õigeks mõistmist – Riigikohtu praktika kohaselt saab süüdistatava õigeks mõista vaid mingis teos tervikuna, mitte selle teo mõnes asjaolus (RKKKo 1-20-3910 p 14). Sellest tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 3 ettenähtud otsustuse ja jätab maakohtu otsuse põhiosast välja asjaolu, et M. Reps lasi JLd eksitades ministeeriumil alusetult maksta kinni Maastikuarhitektuuri Büroo OÜ väljastatud arve 120 eurot.

KARISTUS

TSIVIILHAGI

Maakohtu otsusega välja mõistetud kahjuhüvitiste muutmine

Maakohus mõistis Mailis Repsilt Eesti Vabariigi kasuks välja 6070 euro suuruse kahjuhüvitise ning sellelt summalt arvutatud viivise. Kahjuhüvitise moodustasid M. Repsi sünnipäevaürituste kulud 5950 eurot (täpsemalt oli ministeeriumis toimunud ürituse kulu oli 3188 eurot ja restoranis Mon Repos toimunud ürituse kulu 2762,5 eurot) ning WRC Rally Estonia külastusega seotud autojuhi majutuse kulu 120 eurot. Ringkonnakohus leidis, et M. Reps tuleb mõista õigeks ministeeriumis korraldatud sünnipäevaüritusega seotud omastamise süüdistuses, samuti jättis ringkonnakohus maakohtu otsusest välja asjaolu, et M. Reps lasi JLd eksitades ministeeriumil alusetult maksta kinni Maastikuarhitektuuri Büroo OÜ väljastatud arve 120 eurot. KrMS § 310 lg 2 näeb ette, et kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse või lõpetab kriminaalmenetluse, jäetakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata. Seega on ilmne, et maakohtu otsus tuleb tühistada M. Repsilt ministeeriumis toimunud ürituse kulu ehk 3188 euro välja mõistmise osas ja selle nõude osas tuleb tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. Autojuhi majutuskulusid puudutavas kelmuse süüdistuses ei mõistnud ringkonnakohus M. Repsi õigeks, vaid jättis maakohtu otsusest välja asjaolu, et M. Reps lasi JLd eksitades ministeeriumil alusetult maksta kinni Maastikuarhitektuuri Büroo OÜ väljastatud arve 120 eurot. Sellise otsustuse põhjuseks oli asjaolu, et süüdistuse kohaselt oli see kulu mitte iseseisev, vaid osa WRC Rally Estonia majutuskuludest ning Riigikohtu praktikast tulenevate juhtnööride kohaselt ei mõisteta süüdistatavat juhul, kui mingi teo osa asjaolusid ei leia kinnitust, nende asjaolude osas õigeks. Olemuslikult on siiski tegemist õigeksmõistmisega, mistõttu tuleb ringkonnakohtu hinnangul kohaldada kas ses osas KrMS § 310 lg-t 2. Eelnevast lähtuvalt tuleb vastavalt KrMS § 310 lg-le 2 jätta tsiviilhagi nende süüdistustega seotud osas ehk 3188 euro ja 120 euro suuruse kahjuhüvitise nõudes läbi vaatamata.

Ametiauto ja kütusekaardi kasutamisega seonduvad nõuded

Eelnevaga haakub kannatanu esindaja apellatsiooni taotlus tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis ametiauto ja kütusekaardi kasutamisega seonduvate nõuete osas tsiviilhagi rahuldamata. Kannatanu esindaja leiab, tsiviilhagi rahuldamata jätmise asemel pidanuks maakohus jätma tsiviilhagi vastavate nõuete osas läbi vaatamata, sest kütusekaardi kasutamisega seonduva süüdistuse osas lõpetas kohus kriminaalmenetluse ning kannatanu ametiautoga seonduva tsiviilhagi nõude osas leidis, et see nõue ei vasta KrMS § 381 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimustele. Ringkonnakohus nõustub kannatanu esindajaga, et KrMS § 310 lg-st 2 tulenevalt pidanuks kohus jätma kannatanu tsiviilhagi kütusekaardi ja ametiauto kasutamisega seonduvate nõuete osas läbi vaatamata. Sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus tsiviilhagi nimetatud osades rahuldamata jätmise osas tühistada ja teha uus otsus, millega jätta tsiviilhagi nimetatud osades läbi vaatamata.

Ministeeriumi töötajatele erahuvides korralduste andmisega tekitatud kahju

Kannatanu esindaja on vaidlustanud maakohtu otsustuse jätta tsiviilhagi rahuldamata osas, milles kannatanu taotles ministeeriumi töötajate erahuvides kasutamisega tekitatud varalise kahju hüvitamist. Maakohus põhjendas oma otsustust seisukohaga, et seda, kui suure kulu M. Reps ministeeriumile töötajate erahuvides kasutamisega tekitas, ei ole võimalik tuvastada. Kohus leidis, et pelgalt oletuslikul alusel tehtud arvutustega ei saa võimalikku kahju suurust tuvastada. Maakohtu seisukohale, et tekkinud kahju täpne suurus ei ole tuvastatav, kannatanu esindaja esitatud apellatsioonis vastu ei vaidle, kuid leiab, et sel alusel ei oleks tohtinud jätta tsiviilhagi rahuldamata, vaid kohus oleks pidanud määrama kahju suuruse kindlaks VÕS § 127 lg 6 alusel. Kuna maakohus seda ei teinud, taotleb kannatanu esindaja sel alusel kahju suuruse kindlaks määramist ringkonnakohtult. Ringkonnakohus nõustub kannatanu esindajaga, et tsiviilhagi rahuldamata jätmiseks põhjendusega, et kahju suurus ei ole tuvastatav, ei ole õiguslikku alust. Nagu apellatsioonis (ja juba tsiviilhagiski) osutatud, on olukorras, kus kahju on tuvastatud, kuid selle täpne suurus pole kindlaks tehtav, otsustab hüvitise suuruse kohus. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on kohtuasjas nr 3-2-1-81-02 tehtud kohtuotsuses kinnitanud, et see, kui tekkinud kahju suurus pole lõplikult selge, ei ole asjaolu, mis takistaks kahjuhüvitise väljamõistmist. Apellatsioonimenetluses tekkis aga küsimus, kas ringkonnakohtul on üldse alust tsiviilhagi läbi vaadata ning kas kahju hüvitamise aluseks saab olla deliktiõigus (või, kui sel alusel hüvitise välja mõistmiseks alust pole, siis alusetu rikastumise regulatsioon), millele on tuginetud tsiviilhagis. Nimelt tegi Riigikohtu üldkogu sel ajal, kui ringkonnakohus oli tegemas kriminaalasjas otsust, otsuse, milles leidis ringkonnakohtu hinnangul analoogses asjas, et kahju on tekitatud avalikõigusliku suhte raames, mistõttu ei ole deliktiõigus kohaldatav (Riigikohtu üldkogu 2. mai 2025 otsus kriminaalasjas 1-21-5728). Riigikohtu otsus puudutab olukorda, kus vallavanem sõlmis valla esindajana notariaalselt tõestatud müügilepingu, millega vald osaühingu osa vallale kahjulikel tingimustel, tekitades vallale kahju 749 700 eurot. Süüdistus esitati KarS § 2172 lg 1 järgi, kuid kohus kvalifitseeris teo ümber KarS § 201 lg 2 p-de 1, 2, 3 ja 4 järgi. Vald esitas avalik-õigusliku nõudeavalduse, milles palus määrata kindlaks vallavanema rahaline kohustus ja viivis sellelt summalt. Riigikohus arutas kriminaalasja valla kassatsiooni alusel, lahendades tekitatud kahju hüvitamise küsimust. Riigikohus märkis otsuses, et lahendatav küsimus on, kas ja kui, siis millisel alusel vastutab vallavanem teenistuskohustuste rikkumisega vallale tekitatud kahju hüvitamise eest. Riigikohus märkis, et deliktiõigus ei reguleeri kahju tekitaja ja kannatanu vahel juba olemasolevast õigussuhtest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, kui rikutud kohustuse eesmärk oli tekkinud kahju ärahoidmine. Riigikohus nentis, et on senises praktikas VÕS § 1044 lg-le 2 tuginedes välistanud deliktiõigusliku nõude esitamise äriühingu ja tema juhatuse liikme vahelises suhtes, aga ka näiteks töölepingu poolte vahel. Vallavanema

teenistussuhe vallaga sarnaneb eelnevalt nimetatutega ja seetõttu ei vastuta ka teenistuskohustusi rikkunud vallavanem kohaliku omavalitsuse üksusele tekitatud kahju hüvitamise eest deliktiõiguslikul alusel. Kohtukolleegiumi hinnangul oli M. Repsil süüdistuses kirjeldatud ajal riigiga õigussuhe, mis on võrreldav Riigikohtu üldkogu otsuses käsitletutega. Nii nagu vallavanemal on teenistussuhe vallaga, on ministril teenistussuhe ehk avaliku võimu teostamist hõlmavas töötamises seisnev suhe riigiga – tsiviilhagiski on deklareeritud, et „MR vastutus tuleneb VVS alusel avaliku teenistuse laadsest õigussuhtest Eesti Vabariigiga“. Minister on nimetatud ametisse teostamaks oma pädevuse piires täidesaatvat riigivõimu ehk tegutsemaks riigi huvides; vastavalt VVS § 1 lg-le , § 3 lg-le 1, § 39 lg-le 3 ja § 49 lg 1 p-le 1 on minister täidesaatvat riigivõimu teostava Vabariigi Valitsuse liige, kes ühtlasi juhib täidesaatva riigivõimu asutuseks olevat ministeeriumi. Seega võib asuda seisukohale, et ka minister ei vastuta teenistuskohustusi rikkudes tekitatud kahju eest deliktiõiguslikul alusel. Arutelus, kas Riigikohtu üldkogu otsuse seisukohad on praegusel juhul kohaldatavad, asus kannatanu esindaja aga seisukohale, et M. Reps ei ole talle etteheidetavate tegudega tekitanud kahju ametialase tegevusega, vaid väljaspool seda. Kannatanu esindaja rõhutas, et Riigikohtu üldkogu otsuses käsitletud juhul pani vallavanem kuriteo toime oma teenistuskohustust täites – ta tegi tehingu, milleks oli vallavolikogu talle õiguse andnud, kuid tegi tehingu vallale kahjulikul moel. Seevastu M. Reps tekitas kahju mitte oma teenistusülesandeid täites, vaid lihtsalt enda huvides tegutsedes. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole kannatanu esindaja välja toodud erinevus selle tuvastamisel, kas kahju tekitati kahju tekitanu ja kahju saanu vahelise õigussuhte raames, määrava tähtsusega. Teenistussuhe ei piirdu pelgalt konkreetsete ülesannetega, vaid tegemist on laiema vastastikuseid õigusi ja kohustusi hõlmava õigussuhtega. Muu hulgas võivad need õigused ja kohustused olla seotud isikule usaldatud vara kasutamise või käsutamisega. M. Repsile pannaksegi süüks seda, et omastas vara, mis oli usaldatud talle kui ministrile, st vara, mille riik oli talle usaldanud tema teenistussuhte tõttu. Seejuures oli M. Repsil – nagu juba süüdistuses välja toodud – VVS § 49 lg 1 p-st 8 tulenevalt ministrina kohustus seista vara eesmärgipärase ja otstarbeka kasutamise eest. Seda, et sellise kohustuse rikkumine enda või kolmanda isiku huvides õigusliku aluseta kulutusi tehes tähendab sisuliselt teenistussuhte raames kahju tekitamist, tuleneb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest kriminaalasjas 1-20-3101. Selle otsuse punktis 101 leidis Riigikohus esiteks, et vallajuhil on teenistussuhtest tulenevalt valla ees lojaalsuskohustus ja sellest tulenevalt valla varaliste huvide järgimise kohustus, ning teiseks, et kõnesoleva kohustusega on vastuolus see, kui vallavanem teeb valla arvel õigusliku aluseta kulutusi enda või kolmandate isikute huvides. Tuletades vallavanema valla varaliste huvide järgimise kohustuse teenistussuhtest ning lugedes selle, kui vallavanem kasutab valla vara enda või kolmanda isiku kasuks, valla varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumiseks, luges Riigikohus selle, kui vallavanem kasutab valla vara enda või kolmanda isiku huvides, sisuliselt vallavanema ja valla vahel oleva teenistussuhte rikkumiseks, mis tähendab, et sellise rikkumisega tekitatud kahju on õigussuhte raames tekitatud kahju. Praegusel juhul on olukord samasugune. Ministri puhul ei ole küll vaja tuletada riigi varaliste huvide järgimise kohustust teenistussuhte olemusest, vaid see on vahetult seadusest tulenev kohustus, kuid tegemist on ilmselgelt teenistuskohustusest tuleneva kohustusega – tegemist on seadusega ministrile

pandud kohustusega, st konkreetsel isikul tekib see kohustus just ministriametist tulenevalt. See tähendab, et ka juhul, kui minister kasutab riigi vara iseenda või kolmanda isiku huvides, rikub ta teenistussuhtest tulenevat kohustust ja tekitab kahju teenistussuhte raames. Kaitsjad seevastu asusid seisukohale, et M. Reps ei saa olla oma teenistuskohustusi rikkunud, sest kantsler on see, kes käsutab ministeeriumi vara – just kantsleri pädevuses on maksete tegemise otsustamine. Seejuures möönavad kaitsjad, et seaduse kohaselt on ministril kohustus seista hea ministeeriumi vallata antud vara heaperemeheliku ja õiguspärase kasutamise eest. Sellega seoses osutab ringkonnakohus, et väide riigile kahju tekitamise kohta ei põhinegi sellel, et M. Reps oleks teinud ise enda huvides rahalisi makseid. Kelmuste puhul tekitaski M. Reps kahju selle isiku eksitamisega, kes lõppkokkuvõttes otsustas rahalise kohustuse tasumise. Samas rikub ka selline eksitamine ministri kohustust hoolitseda ministeeriumi vallata antud vara heaperemeheliku ja õiguspärase kasutamise eest. Ka omastamise puhul ei tugine väide riigile kahju tekitamise kohta sellel, et M. Reps oleks otsustanud mingi(te) väljamakse(te) tegemise. Süüdistuse ja tsiviilhagi kohaselt tekitas M. Reps kahju sellega, et andis ministeeriumi töötajatele enda huvides tööülesandeid. Nagu eespool käsitletud, ei pööranud ta enda kasuks mitte rahalisi vahendeid, vaid õiguse anda töötajatele korraldusi. See oli õigus, mis oli antud ministrile (töötajate kohustus täita ministri antud korraldusi tuli töölepingust ja/või ametijuhendist) ja selle õiguse kasutamiseks ei vajanud M. Reps kantsleri heakskiitu. Seega ei kummuta ka kaitsjate väide järeldust, et kui M. Reps tekitas talle süükspandavate tegudega riigile kahju, tegi ta seda oma teenistussuhte raames, mistõttu ei saa ta vastutada tekitatud kahju eest deliktiõiguslikul alusel. Teenistuskohustuse süülise rikkumisega tekitatud varalise kahju eest vastutab isik üldjuhul ATS § 80 alusel. Samas näeb ATS § 2 lg 3 p 4 ette, et avaliku teenistuse seadus ei laiene Vabariigi Valitsuse liikmetele. Selleski osas on olukord analoogne Riigikohtu üldkogu otsuses käsitletuga – ATS § 2 lg 3 p 10 kohaselt ei laiene avaliku teenistuse seaduse regulatsioon valla- või linnavalitsuse liikmetele. Riigikohus asus seisukohale, et „samas ei järeldu ATS § 2 lg-st 3, et selles loetletud ametiisikud, sh valla- ja linnavalitsuste liikmed, oleksid teenistuskohustuste rikkumise korral varalisest vastutusest vabastatud“. Riigikohus lisas, et ATS § 2 lg 3 eesmärk ei ole anda kellelegi üleüldist immuniteeti teenistusandja kahju hüvitamise nõuete suhtes ega piirata mõnes teises seaduses ette nähtud kahju hüvitamise aluse kohaldamist, kui selle eeldused on täidetud. Osa kõrgemate ametiisikute täielik vastutamatus enda ametiülesannete täitmisel tekitatud varalise kahju eest ei oleks ühitatav demokraatliku õigusriigi ja avaliku võimu seaduslikkuse põhimõtetega. Sellega on Riigikohtu üldkogu andnud suunise, et edasised järeldused vastutuse aluste kohta ei käi ainult valla- või linnavalitsuse liikmete kohta. Riigikohtu üldkogu asus seisukohale, et vallavanem vastutab vallale tekitatud kahju eest juriidilise isiku juhtorgani liikme vastutuse regulatsiooni alusel, kuna kohaliku omavalitsuse üksus kuulub TsÜS § 25 lg 2 järgi avalik-õiguslike juriidiliste isikute hulka. KOKS § 4 p-st 2 ja §-st 30 tulenevalt on valla- või linnavalitsus kohaliku omavalitsuse üksuse kui avalikõigusliku juriidilise isiku juhtorgan. Oma kohustuse rikkumisega juriidilisele isikule kahju tekitanud juriidilise isiku juhtorgani liige vastutab juriidilise isiku ees TsÜS § 37 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus nendib, et nii nagu kohaliku omavalitsuse üksuski, on ka riik vastavalt TsÜS § 25 lg-le 2 avalik-õiguslik juriidiline isik. See tähendab, et ka riigi kui avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgani liige saab oma kohustuse rikkumisega riigile tekitatud kahju eest vastutada TsÜS § 37 lg 1 alusel. Seega tuleb lahendada küsimus, kas minister on riigi kui avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgani liige. Ministri teenistussuhe riigiga, sh ministri pädevus ministeeriumi juhina tuleneb PS § 88 ja VVS § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt sellest, et ta on nimetatud ametisse Vabariigi Valitsuse liikmena – ei saa olla Vabariigi Valitsusse mittekuuluvat ministrit. Seega on küsimus selles, kas Vabariigi Valitsus on Eesti Vabariigi kui avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgan. TsÜS § 31 lg 4 ütleb, et avalik-õigusliku juriidilise isiku organid ja nende pädevus nähakse ette seadusega. Riigi puhul näeb peamised organid, mille kaudu riik tegutseb, ette põhiseadus. PS § 86 ütleb, et Vabariigi Valitsusele kuulub täidesaatev riigivõim, ning PS § 87 kirjeldab Vabariigi Valitsuse pädevust. Muu hulgas täidab Vabariigi Valitsus järgmisi ülesandeid: viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat, suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust, korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist, korraldab suhtlemist teiste riikidega. Seega täidab Vabariigi Valitsus välissuhtlusega tegeledes esindus- ning riigi igapäevast toimimist korraldades juhtimisfunktsiooni, st juriidilise isiku juhatuse omadega võrreldavaid funktsioone. Sellest tulenevalt on ka ministri puhul säte, mis annab riigile materiaalõigusliku aluse nõuda teenistuskohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, TsÜS § 37 lg 1 esimene lause. Riigikohtu üldkogu toonitas, et kui kohustus, mida rikuti, on avalik-õiguslik, on kahju tekitatud avalik-õiguslikus teenistussuhtes ja tegemist on avalik-õigusliku vaidlusega hoolimata sellest, et materiaalõiguslik alusnorm on eraõiguslik. Seega saab kriminaalmenetluses esitada kahju hüvitamise nõude avalik-õiguslikus nõudeavalduses. Praeguses menetluses on esitatud tsiviilhagi. Kohtukolleegium leiab, et Riigikohtu üldkogu seisukoht, et nõue oleks tulnud esitada avalik-õiguslik nõudeavaldus, ei takista praegusel juhul tsiviilhagina esitatud nõude lahendamist. Kriminaalmenetluse seadustik eristab tsiviilhagi ja avalik-õiguslikku nõudeavaldust põhjusel, et eraõiguslikus ja avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise alused ja kord on erinevad: eraõiguslikul alusel saab kahju hüvitamist nõuda hagimenetluses, avaliku võimu kandja saab avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju nõude esitada haldusmenetluses. Seega ongi kriminaalmenetluse eripära kahju hüvitamise küsimuse lahendamisel see, et kriminaalasja lahendav kohus on pädev lahendama nõudeid, mida muidu tuleks lahendada erinevates menetlustes. Kuna kriminaalasja lahendav kohus on pädev läbi vaatama nii tsiviilhagi kui ka avalik-õiguslikku nõudeavaldust, ei saa kriminaalasja lahendav kohus olukorras, kus avalik-õigusliku nõudeavalduse asemel on esitatud tsiviilhagi, jätta tsiviilhagi läbi vaatamata põhjusel, et selle lahendamine ei ole kohtu pädevuses. Seejuures ei ole kriminaalmenetluses tsiviilhagi ja avalik-õigusliku nõudeavalduse lahendamisel põhimõttelist menetluslikku erinevust. Tõsi küll, kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimustes tuleb tsiviilhagi lahendamisel pöörduda KrMS § 38 1 lg 6 kohaselt tsiviilkohtumenetluse regulatsiooni poole, avalik-õigusliku nõudeavalduse puhul aga KrMS § 381 lg 7 kohaselt halduskohtumenetluse seadustiku 26. peatükis sätestatu poole. Kohtukolleegium ei tuvastanud, et käesolevas menetluses oleks süüdistatava olukord, sh tema võimalus esitatud nõudele vastu vaielda, olnud teine, kui kannatanu oleks esitanud tsiviilhagi

asemel avalik-õigusliku nõudeavalduse. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kuigi kahju, mille hüvitamist kannatanu nõuab, on tekitatud avalik-õigusliku suhte raames, saab ringkonnakohus tsiviilhagi, mille maakohus on menetlusse võtnud, lahendada. Seejuures lähtub ringkonnakohus aga sellest, et nõude materiaalõiguslikuks aluseks on TsÜS § 37 lg 1 esimene lause. Vastutus TsÜS § 37 lg 1 esimese lause alusel eeldab seda, et juriidilise isiku juhtorgani liige on rikkunud tema teenistussuhet reguleerivatest normidest tulenevat kohustust juriidilise isiku ees. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ministri riigi varaliste huvide järgimise kohustus riigivaraseadusest (RVS), Vabariigi Valitsuse seadusest ja Haridus- ja Teadusministeeriumi põhimäärusest. RVS § 8 lg 1 kohaselt on riigivara valitseja kohustatud riigivara valitsema eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja heaperemehelikult. Vastavalt RVS § 4 lg 2 p-le 7 on riigivara valitsejaks ministeerium ning riigivara on RVS § 1 lg 3 kohaselt riigile kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. RVS § 4 lg 5 kohaselt määratakse asutusesiseselt isikud, kes täidavad riigivara valitseja ülesandeid riigivara valitseja nimel, kui seadusest või määrusest ei tulene teisiti. See, et ministeeriumi valitseda antud riigivara heaperemeheliku kasutamise eest vastutab minister, tuleneb VVS § 49 lg 1 p-st 8, mille kohaselt minister otsustab ministeeriumi eelarvevahendite kasutamise üle ning valvab eelarve täpse ja otstarbeka täitmise üle. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et minister vastutab riigivara säilimise ja heaperemeheliku kasutamise eest ning korraldab seda kooskõlas riigivaraseadusega. Vastavad kohustused kordab üle Haridus- ja Teadusministeeriumi põhimäärus: nii 16. septembrist 2016 kuni 31. detsembrini 2017 kehtinud Haridus- ja Teadusministeeriumi põhimääruse § 23 lg 2 p 15 kui ka alates 1. jaanuarist 2018 kuni kehtinud põhimääruse § 6 p 8 kohaselt vastutas haridus- ja teadusminister riigivara säilimise ja heaperemeheliku kasutamise eest. Vastavalt RVS §-le 10 lg-le 1 valitsetakse riigivara järgmistel eesmärkidel: 1) riigivõimu teostamiseks; 2) muul riigivara valitseja poolt määratud ja seadusest tuleneval avalikul eesmärgil; 3) tulu saamiseks; 4) reservina säilitamiseks. Tsiviilhagi kohaselt tekitas M. Reps riigile kahju sellega, et andis haridus- ja teadusministrina ministeeriumi töötajatele tööülesandeid iseenda, mitte ministeeriumi huvides. Nagu kohtuotsuses eespool märgitud, on õigus anda tööandja nimel töötajatele tööülesandeid rahaliselt hinnatav õigus. Järelikult on see vastavalt RVS § 1 lg-le 3 arvatav riigivara hulka. Riigivara hulka kuuluva õiguse kasutamine isiklikes huvides ei ole kooskõlas RVS § 10 lg-s 1 nimetatud riigivara valitsemise eesmärkidega, mis tähendab, et õigust enda huvides kasutades rikkus M. Reps VVS § 49 lg 1 p-st 8 ja lg-st 4 tulenevat kohustust valitseda riigivara eesmärgipäraselt ja säästlikult. See, et M. Reps lasi aastatel 2017–2020 Haridus- ja Teadusministeeriumi töötajatel ministeeriumi makstava töötasu eest lisaks ministeeriumi

huvides tehtavale tööle täita suures ulatuses ka M. Repsi isiklikes huvides antud tööülesandeid, on leidnud käesolevas menetluses tuvastamist. Ühtlasi asus ringkonnakohus seisukohale, et sellega tekitas M. Reps riigile kahju. Kohtukolleegium jagab aga maakohtu ja kannatanu seisukohta, et tekitatud kahju täpset suurust ei ole võimalik tuvastada. Selle põhjuseks ei ole ringkonnakohtu hinnangul niivõrd tunnistajate ütluste pealiskaudsus ja vastuolulisus, mida on heitnud ette maakohus, kuivõrd asjaolu, et neid ülesandeid anti mitme aasta vältel, kusjuures ministri erahuvides antud ülesandeid täitsid ministeeriumi töötajad segamini oma muude tööülesannetega ning nende ülesannete ajakulu üle ei peetud arvestust. Sellest tulenevalt ei ole võimalik tuvastada, milline oli erahuvides antud ülesannete osakaal neid saanud ministeeriumi töötajate töökoormusest eri ajahetkedel. Samuti ei ole lõpuni tuvastatav selle koormuse muutumine eri aegadel. Apellatsioonis on tuginetud ka tsiviilhagis väljendatud seisukohale, et kahju suuruse kindlaks määramisel võiks lähtuda sellest, kui palju hoidis M. Reps ministeeriumi töötajatele lastega tegelemise ülesandeid andes lapsehoidja pealt kokku. Kannatanu esindaja lähtub sellest, et 2020. aastal osutati M. Repsile lapsehoidja teenust netotasuga 1000 eurot kuus. Kuna ministeeriumi töötajad täitsid sisuliselt samu ülesandeid, hoidis M. Reps kuus kokku vähemalt ühe lapsehoidja tasule vastava summa. Seega on M. Reps rikastunud kuus vähemalt 1589,22 euro ulatuses. Kuna tema tegevus ulatus 10. märtsist 2017 kuni 21. novembrini 2020, rikastus ta 44,4 kuu jooksul Haridus- ja Teadusministeeriumi arvel kokku 70 561,34 euro võrra. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest konstruktsioonist lähtuda, sest kõnealune arvutus näitab seda, kui palju M. Reps ministeeriumi arvel rikastus (vältis vajadust ise rahalisi kulutusi teha), mitte aga ministeeriumile tekitatud kahju suurust (ühtlasi nendib ringkonnakohus, et see arvutus laiendab alusetult 2020. aastal lapsehoidjale makstus tasu ka eelnevatele aastatele, kuigi KAu 8. septembri 2022 kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli MKle makstud palk väiksem). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eelnevast tulenevalt määrata kahju suurus kindlaks VÕS § 127 lg 6 alusel. Kaitsjad on rõhutanud, et ministeerium maksis tööle võetud töötajatele kokkulepitud palka ning sama palka oleks ministeerium pidanud maksma palka ka siis, kui töötajad ei oleks täitnud ministri erahuvides antud ülesandeid. Nagu märgitud omastamise küsimuse lahendamisel, ei jaga ringkonnakohus täielikult seisukohta, et erahuvides antud ülesanded ei saanud üldse palka mõjutada – töökoormus ja töö iseloom on ilmselgelt asjaolud, mis mõjutavad kokkulepitavat palka, mistõttu oleks väiksema töökoormuse ja teistsuguste ülesannete puhul põhjendatud ka teistsugune tasu. Kohtukolleegium tõdeb, et kohtu kasutuses ei ole tõendeid, mille alusel tuvastada, kas M. Repsi erahuvides antud tööülesandeid täitnud ministeeriumi töötajad oleks võinud saada teistsugust põhipalka, kui nad poleks pidanud eespool nimetatud ministri antud ülesandeid täitma. Küll väärib aga tähelepanu, et ministeeriumi töötajatele, kes täitsid muu hulgas M. Repsi erahuvides antud tööülesandeid, maksti lisatasusid ületunnitöö ja/või tööülesannete tulemusliku täitmise eest. Tegemist on tasudega, mis ei olnud fikseeritud ja mille maksmine oli otseselt seotud tööülesannete täitmisega. Kuna tuvastamist leidis, et M. Repsi erahuvides antud ülesannete täitmine võttis kohati märkimisväärse osa ministri autojuhi ja ministri nõunike tööajast ning ülesandeid täideti ka väljaspool ametlikku tööaega, on alust järelduseks, et kui lisatasu määramisel pole välja toodud konkreetseid tööülesandeid, mille eest lisatasu makstakse, hõlmab lisatasu ka erahuvides antud tööülesandeid. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kahju suuruse kindlaks määramisel tuleb võtta aluseks just makstud lisatasud ja töökoormusest tulenevad

ajutised põhipalga suurendamised. Mis puutub maakohtu seisukohta, et tuvastatav pole, kas ja mis ulatuses on lisatasud seotud M. Repsi erahuvides antud ülesannetega (mida on tunnistanud ka kannatanu esindaja), siis ringkonnakohtu hinnangul saabki siin lähtuda VÕS § 127 lg-st 6 tulenevast kohtu õigusest tuvastada kahju suurus hinnanguliselt. Arvestades seda, et tõendid ei näita, et ministeeriumi töötajad, kellele ta andis oma erahuvidest lähtuvaid tööülesandeid, oleksid täitnud ainult selliseid ülesandeid, ei saa lugeda lisatasusid või põhipalga suurendamisi täies ulatuses ministri isiklikes huvides antud ülesannete täitmise eest makstuteks. See, kui suure osa tööajast võtsid enda alla M. Repsi erahuvides antud ülesanded, ei ole võimalik tuvastada. Samas tuleb tõdeda, et nt UK väitel moodustas ministri erahuvides antud korralduste täitmine suure osa tema tööst. Ministri nõunike osas on tuvastatav, et selliste ülesannete täitmine oli nende jaoks pidev, kuid nende ülesannete maht kõikuv – nt LI ja MT ütlustest tulenevalt võis selle maht kõikuda poolest tunnist kuskil viie tunnini, KT puhul on tuvastatud, et ta tegeles 2020. aasta kevadel pidevalt M. Repsi lastega, UK ütluste kohaselt viis ta KT hommikul ministri koju ja tõi kella 15–16 paiku ära. Arvestades seda, et ministri erahuvides antud ülesannete täitmine oli sisuliselt pidev ning võttis kohati isegi suurema osa tööpäevast, leiab ringkonnakohus, et kohane on lugeda erahuvides antud ülesannete eest makstud tasuks 50% makstud lisatasudest ja töötasu suurendamistest. UK töölepingu kohaselt oli alates 30. septembrist 2015 tema töötasu suurus 1250 eurot bruto, millele lisandus lisatasu 350 eurot täiendavate tööülesannete täitmise eest (kd I; tl. 8). Süüdistuse piiresse jääva perioodi jooksul määrati UKle lisatasusid või suurendati lisakohustuste täitmise eest tema töötasu järgnevalt: -

-

-

-

-

seoses täiendavate tööülesannete täitmisega ministri ja ministeeriumi teenindamisel ajavahemikus 01.03.2017–30.04.2017 määrati UKle ühekordne lisatasu 839 eurot (käskkiri 30.05.2017: kd I; tl 45); perioodil 01.05.2017-31.12.2017 asendati töölepingujärgne 350 euro suurune lisatasu seoses täiendavate tööülesannete täitmisega (transporditeenuse osutamine väljaspool tööaega) 550eurose lisatasuga (aluseks käskkiri 13.06.2017: kd I; tl. 12); eelnevale lisaks määrati 22.11.2017 käskkirjaga UKle oodatust tulemuslikuma töö eest, selle eest, et ta pidi täitma tööülesandeid tihti nädalavahetustel, lisaks ministrilt saadud muude logistiliste ülesannete täitmise eest tulemuspalk 1100 eurot (kd I; tl. 47); seoses töömahu olulise suurenemisega suurendati perioodiks 01.01.2018–30.06.2018 töötasu 1950 euroni; lepingus on märgitud, et tööülesannete vähenemisel võib töötasu muuta varem (aluseks käskkiri 26.01.2018: kd I; tl. 14); perioodiks 02.08.2018-31.05.2019 suurendati töötasu seoses töömahu olulise suurenemisega taas 1950 euroni (aluseks käskkiri 02.08.2018: kd I; tl. 21); 22.11.2018 käskkirjaga määrati UKle tulemuspalk 2150 eurot nõutavast tulemuslikuma töö ja suures mahus lisaülesannete täitmise eest (kd I; tl 47); 20.11.2019 käskkirjaga määrati UKle tulemuspalk 1150 eurot tööülesannete eeskujuliku täitmise eest (kd I; tl. 49); perioodil 01.02.2020-31.03.2020 seoses täiendavate tööülesannete (ministri teenindamisega seotud töömahu suurenemine) täitmisega 495 eurot (aluseks käskkiri 23.03.2020);

-

seoses täiendavate tööülesannete täitmisega (transporditeenuse osutamine väljaspool tavapärast tööaega) perioodil 01.03.2020-31.07.2020 määrati UKle lisatasu 4000 eurot (aluseks käskkiri 26.08.2020: kd I; tl. 27). Samal päeval koostatud teise käskkirja alusel lõpetati UKga poolte kokkuleppel töösuhe, millega määrati 2020 aasta eest 2000 euro suurune tulemuspalk.

Seega oli ühekordsete lisatasude maht kokku 11 734 eurot ja tööjõumaksudega oli tööandja kogukulu 15 700,09 eurot. Sellest 50% on ümardatult 7850 eurot. See, et perioodil 1. maist 2017 kuni 31. detsembrini 2017 asendati töölepingujärgne 350 euro suurune lisatasu 550eurose lisatasuga, tähendab, et kaheksaks kuuks suurendati lisatasu 200 euro võrra. Ajavahemikuks 1. jaanuarist 2018 30. juunini 2018 ja 2.08.2018-31.05.2019 ehk kokku 16 kuuks tõsteti UK senine 1250 euro suurune töötasu 1950 euroni, st töötasu suurendati 16 kuuks 700 euro võrra. Kokku suurendati sel moel UK tasu 12 800 euro võrra. Tööjõumaksudega oli tööandja kulu 17 126,40 eurot. Sellest pool on ümardatult 8563 eurot. Seega loeb ringkonnakohus UKle ministri erahuvides ministeeriumile tekitatud kuluks kokku 16 413 eurot.

lisakohustuste

andmisega

Lisa- ja tulemustasusid maksti ka MTle, KTle, LIle ja MJle. Lisa- ja tulemuspalga määramistest jätab ringkonnakohus kõrvale need, milles on tasu maksmist põhjendatud mingite konkreetsete ülesannete täitmisega. Nii on MTle määratud 05.12.2018 lisatasu majandusarengu komisjoni istungite infosüsteemis materjalide koordineerimise eest (kd II; tl. 33). Kahel korral on talle määratud lisatasu lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest seoses EL eesistumisega (kd II; tl. 77, 81). Lõpuks on talle kahel korral määratud tulemustasu ministeeriumi kolimisega seotud ülesannete täitmise eest (kd II; tl. 79, 88). Lisa- ja tulemustasusid, mille puhul ei ole täpsustatud, milliste töökohustuste eest need määratakse, on ministri nõunikele määratud järgnevalt. -

-

LIle määrati 22.11.2017 tulemustasu 1000 eurot heade töötulemuste ja tööülesannete korrektse täitmise eest (kd II; tl. 79). MTle määrati 4. juulil 2018 preemia 4000 eurot heade töötulemuste eest perioodil 1. jaanuarist 8. juulini 2018 (tl. 84). LIle määrati 14. septembril 2018 töölepingu lõpetamisel tulemuspalk 4000 eurot kokkulepitud tööeesmärkide tulemusliku täitmise eest (kd II; tl. 73). MTle ja KTle määrati 28. novembril 2018 tulemuspalk 500 eurot tulemusliku töö ja kvaliteetse teenistusülesannete täitmise eest (kd II; tl. 86 ). KTle määrati 24. aprillil 2019 töölepingu lõpetamisel tähtaja lõppemise tõttu 2000 euro suurune preemia väga heade töötulemuste eest (kd II; tl. 53) 25. aprillil 2019 sõlmiti KTga uus leping. MJle määrati 24. aprillil 2019 töölepingu lõpetamisel tähtaja möödumise tõttu väga heade töötulemuste eest preemia 4000 eurot (kd II; tl. 66). KTle määrati 21. novembril 2019 tulemuspalk 1000 eurot teenistusülesannete tulemusliku, kvaliteetse ning tähtaegse täitmise eest 2019. aastal (kd II; tl. 90).

Seega maksti ministri nõunikele tulemuspalka 17 000 eurot, mis tähendab, et tööandja kulud pidid olema 22 746 eurot. Seega kui lugeda lisatasud pooles ulatuses makstuks ministri erahuvides antud ülesannete eest, on ministeeriumi sellega seotud kulu 11 373 eurot. Kokku loeb ringkonnakohus VÕS § 127 lg-st 6 lähtudes kannatanu kahju suuruseks 27 786 eurot.

Viivis

Kannatanu esindaja on esitanud taotluse mõista nõuetelt Mailis Repsilt kannatanu kasuks välja viivis alates tsiviilhagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ning edasi kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus nõustub kannatanu esindajaga, et VÕS § 113 lg-st 2 tulenevalt saab viivist arvestada hagi esitamisest. Apellatsioonis välja toodud Riigikohtu lahenditest tulenevalt kehtib see ka kriminaalmenetluses. Ringkonnakohus mõistab kannatanu kasuks välja 30 548,5 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Tsiviilhagi on esitatud 6. septembril 2021. Sellest tulenevalt kujuneb viiviseks kuni kohtuotsuse tegemiseni 11 892,46 eurot: Ajavahemik

% aastas

% päevas

Summa päevas 6,695562

Päevade arv

Perioodi viivisesumma 783,38

06.09.2021– 8% 0,021918

31.12.2021 01.01.2022– 8% 0,021918 6,695562

1211,90 30.06.2022 01.07.2022– 8% 0,021918 6,695562

1231,98 31.12.2022 01.01.2023– 10,5% 0,028767 8,787925

1590,61 30.06.2023 01.07.2023– 12% 0,032877 10,043342

1847,97 31.12.2023 01.01.2024– 12,5% 0,034153 10,433231

1898,85 30.06.2024 01.07.2024– 12,25% 0,03347 10,224566

1881,32 31.12.2024 01.01.2025– 11,15% 0,030548 9,331939

1446,45 04.06.2025 Kokku 11 892,46 Ühtlasi on kannatanu esindaja taotlenud, et Mailis Repsilt mõistetaks viivis välja kohtuotsuse tegemisest kuni välja mõistetud põhinõude kohase täitmiseni. Kooskõlas TsMS §-ga 367 palub kannatanu esindaja alates kohtuotsuse kuulutamise päevast mõista viivis välja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu osutatud sätetest tulenevalt on taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada. Sellest tulenevalt mõistab ringkonnakohus alates 5. juunist 2025 (k.a) kuni põhinõude kohase täitmiseni Mailis Repsilt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

MENETLUSEGA TEKITATUD KAHJU HÜVITAMISE TAOTLUS

Seetõttu peab ringkonnakohus kohaseks avalikkuse teavitamist sellest, et kriminaalmenetlus on jõudnud järgmisesse staadiumisse, ning selle selgitamist, mida süüdistatavale ette heidetakse. Taotluse kohaselt oli intervjuu eesmärk avalikkuse meelsuse kujundamine süütuse presumptsiooni räigelt rikkudes. Selle näitena on esitatud tsitaat ERR-i portaalis avaldatud kirjalikust uudisest: „Ühiskond ei pea taluma priiskamist ja veelgi vähem kuritarvitamist riigivaraga ümberkäimisel, mis kahjustab riiki varaliselt aga ühtlasi mõjutab ka kogu avaliku sektori mainet ja usaldusväärsust.“ Tsiteeritud seisukohale viidates on ühtlasi väidetud, et prokurör esitas ebaõigeid väiteid M. Repsi ja kriminaalmenetluse kohta. Sellega seoses tõdeb ringkonnakohus, et tsiteeritud tekstis ei ole üldse esitatud väiteid M. Repsi enda ega kriminaalmenetluse kulu kohta. Tegemist on üksnes üldise selgitusega, miks selliseid tegusid, mida M. Repsile ette heidetakse, kriminaalkorras menetletakse. Kokkuvõttes ei pea ringkonnakohus seda, et prokurör andis seoses M. Repsile süüdistuse esitamisega päevakajalises saates intervjuu, M. Repsi õiguste rikkumiseks. Samuti ei ole tuvastatav see, et prokurör oleks käsitanud M. Repsi juba süüdi olevana või püüdnud kuidagi kallutada avalikku arvamust. Sellest tulenevalt jääb ka SKHS § 7 lg 1 alusel esitatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.

MENETLUSKULUD

jätab ringkonnakohus 18 819,5 euro suurusest õigusabikulust 4700 eurot süüdistatava kanda, ülejäänu, st 14 119,5 eurot aga kannatanu enda kanda. 58 726,5 eurot loeb ringkonnakohus süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskuludeks. Need menetluskulud jaotuvad vastavalt KrMS §-dele 180 ja 181 süüdistatava ja riigi vahel sõltuvalt süüdistatava süüdimõistmisest. Maakohus lõpetas M. Repsi suhtes osaliselt ning ka ringkonnakohus mõistab M. Repsi osaliselt õigeks ja osaliselt vähendab süüdistust. Arvestades seda, et sisuliselt on langenud ära kaks süüdistuspunkti seitsmest, leiab ringkonnakohus, et menetluskulud tuleb jätta riigi kanda 17 000 euro ulatuses, ülejäänud osa, st 41 726,5 eurot mõista aga välja süüdistatavalt.

täies ulatuses (mistõttu pole põhjendatud apellatsiooni esitamise kulude täies ulatuses hüvitamine), aga ka seda, et apellatsioonimenetlus ei toimunud ainult kannatanu esindaja apellatsiooni alusel ning täiendavaid õigusabikulusid tekitas kriminaalasja arutamise uuendamine. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus mõistlikuks õigusabikuluks, mis tuleb kannatanule hüvitada (mis praegusel juhul tähendab, et riik hüvitab kulu riigile), 18 000 eurot.

KOKKUVÕTE

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.