Ametialased süüteod › Aususe kohustuse rikkumine

Kolmandad isikud Kaitsjad ja kolmandate isikute esindajad

K.F, ik XXX, määratlemata kodakondsus, töökoht: XXX, elukoht: XXX; kehtivaid kriminaalkaristusi 1;

U.F, F OÜ

Vandeadvokaadid Dmitri Teplõhh ja Olev Kuklase, Stella Veber, K.F kaitsja Anatoli Orlovski; U.F lepinguline esindaja Aleksei Smelov; kolmanda isiku F OÜ esindaja vandeadvokaat Dmitri Teplõhh

RESOLUTSIOON

2(93)

Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3(93)

(VIN: XXXXXXXXXXXXXXXXXXX) konfiskeeriti KarS § 83 1 lg 11, lg 12, lg 2 p 1 ja 2 ja § 84 alusel. - Harju Maakohtu 15.11.2020.a kohtumääruse nr 1-20-8258 alusel arestitud ja Transpire OÜ pangakontol nr EE461010220280367223 olevad rahalised vahendid summas 125 545,16 eurot (15.02.2023 kuupäeva seisuga) konfiskeeriti KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel. - Mõisteti Transpire OÜ-lt KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamise korras välja 757 414,84 eurot, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Transpire OÜ pangakonto nr EE461010220280367223 jäeti kuni konfiskeerimisnõude rahuldamiseni arestituks. - Ilya Dyagelevi ja Daniela Dalberg-Dyageleva ühise elukoha läbiotsimisel leitud ja ära võetud sularaha kokku 132 850 eurot, mis oli kohtueelses menetluses jäetud arestimata ja kantud menetleja määruse alusel tagatiskontole, konfiskeeriti järgmiselt: o 125 000 eurot KarS § 832 lg 1 alusel Ilya Dyagelevi varana. o 7850 eurot KarS § 832 lg 2 p 1 alusel Daniela Dalberg-Dyageleva varana. - KarS § 201 lg 4, § 832 lg 1 ja § 84 alusel mõisteti Ilya Dyagelevilt välja kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks 80 510,96 eurot, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. - KarS § 201 lg 4, § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel mõisteti Daniela Dalbeg-Dyagelevalt välja kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks 119 969 eurot, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Sama otsusega süüteomenetluses tekitatud kahju osas otsustati: - Rahuldada Daniela Dalberg-Dyageleva taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks osaliselt ja mõista Eesti Vabariigilt tema kasuks välja VÕS § 113 lg 1 järgi viivis põhinõudelt (7850 eurot) alates 29.03.2021 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni 15.01.2024 summas 2030,14 eurot ja alates 16.01.2024 kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. - Rahuldada F OÜ taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks osaliselt ja mõista Eesti Vabariigilt F OÜ kasuks välja ajavahemiku 10.11.2020-03.05.2021 eest varaline kahju 4455,09 eurot. - Jätta rahuldamata Ilya Dyagelevi, Daniel Nevsky ja OÜ Transpire taotlused süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks.

4(93)

kaasates pettuse teel Hoiu-laenuühistusse ERIAL hoiustajate vara, esitades avalikkusele teadlikult valeandmeid hoiu-laenuühistu omakapitali suuruse ning majandusaasta aruannetes hoiu-laenuühistu tegeliku olukorra kohta. Vastavalt hoiu-laenuühistu seaduse § 28 lg-le 9 ei tohi ühele hoiu-laenuühistu liikmele antud laenude summa kokku ületada selle liikme tasutud osamaksu rohkem kui 20-kordselt ega 20% hoiulaenuühistu omakapitalist. Osamakse suuruse järgi arvestatakse OÜ-le D igaaastane dividendide suurus, seega on osamakse suurus seotud kasumiga, mis OÜ-le D laekub ja seega on kuritegu toime pandud äriühingu huvides KarS § 14 lg 1 mõttes. Lisaks andis omakapitali suurendamine HoiuLaenuühistule ERIAL võimaluse väljastada I. Dyageleviga seotud äriühingutele suuremas mahus laene. Selleks, et näidata Hoiu-laenuühistut ERIAL likviidsena ja suurendada hoiu-laenuühistu osakapitali, korraldas I. Dyagelev koos D. Dalberg-Dyagelevaga D OÜ kaudu raharingi, mille eesmärgiks oli täita Hoiu-laenuühistu ERIAL seadusest tulev põhikapitali nõue ja jätkata majandustegevust, sh laenude väljaandmist ning hoiuste kogumist liikmetelt suuremas mahus. Perioodil 18.06.2018.a – 07.01.2020.a kandis D.Dalberg-Dyageleva I. Dyagelevi korraldusel OÜ D erinevatelt pangakontodelt hoiu-laenuühistu erinevatele pangakontodele ülekandeid äriühingu osamakse suurendamiseks 31 950 eurost 1 500 000 euroni. Vähemalt 1 315 827,20 euro ulatuses ülekannete tegemiseks kasutati Hoiu-laenuühistust ERIAL välja viidud raha, mida keerutati osadena erinevate Ilya Dyageleviga seotud äriühingute ja D OÜ vahel. Ülekannetel puudus tegelik majandussisu ja raha liigutati ainult seetõttu, et võimaldada D OÜ poolsed maksed osakapitali suurendamiseks. Näilike kordusülekannetega loodi avalikkusele pettuse teel mulje, et hoiulaenuühistu osakapital vastab seaduses toodud nõuetele ning hoiu- laenuühistu on likviidne, kasvav ja hoiused on tagatud, eesmärgiga kaasata uusi hoiuseid ja väljastada suuremas mahus laene. Hoiulaenuühistu ERIAL kontole D OÜ-st laekunud raha segunes kontol olnud ja sinna laekunud hoiustajate rahaga ja see kanti edasi erinevatele Ilya Dyagelevi ja Daniela Dalberg-Dyagelevaga seotud äriühingute E OÜ (endise nimega L OÜ), D OÜ ja EK OÜ pangakontodele. E OÜ-st (L OÜ) ja D OÜ-st liikus raha edasi Ilya Dyageleviga seotud ja tema kontrolli all olevatesse G LTD-sse ja sealt edasi P LTD-sse. EK OÜ kandis raha otse P LTD-sse. Seejärel kanti raha Ilya Dyagelevi korraldusel P LTD-st tagasi OÜ D pangkontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (P UAB) ja Daniela Dalberg-Dyageleva kasutas sama raha uuesti Hoiu-laenuühistu ERIAL osakapitali suurendamiseks vajalike maksete tegemiseks. Seega Hoiu-laenuühistu ERIAL osamakse suurendamine 31 950 eurost 1 500 000 euroni oli saavutatud samade rahasummade liigutamisega erinevate äriühingute pangakontode vahel ja tegelikult osakapitali suurendamist ei toimunud. Selleks, et näidata osakapitali suurendamist, tegi Daniela Dalberg-Dyageleva perioodil 18.06.2018.a – 07.01.2020.a D OÜ pangakontolt ülekanded hoiulaenuühistule ERIAL kogusummas 1 481 650 eurot. Hoiu-laenuühistu ERIAL osakapitali summa on alates 26.06.2018.a avalikult kättesaadavas äriregistri teabesüsteemis ja kodulehel www.erial.ee fikseeritud suuremas summas, kui see tegelikult raharingide tulemusel on. Nii Daniela Dalberg-Dyageleva kui ka Ilya Dyagelev olid teadlikud, et D OÜ-sse laekunud raha pärineb hoiu-laenuühistust ning seega avaldasid nad kavatsetult avalikkusele tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Hoiu-laenuühistu ERIAL näiliku osamakse suurendamise eesmärgiks oli luua hoiu-laenuühistu hoiustajatele vale ettekujutus tegelikest varalistest asjaoludest, nimelt sellest, et tulundusühistu majanduslik seis on edukas, ühistul on piisavalt rahalisi vahendeid majandustegevuse jätkamiseks ja hoiustajate ees kohustuste täitmiseks. Lisaks võimaldas osakapitali suurendamine hoiu-laenuühistu liikmetele, sealhulgas Ilya Dyageleviga seotud äriühingutele antud laenude summasid suurendada ja tõsta OÜ-le D väljamakstavate intresside suurust. Lisaks on Daniela Dalberg-Dyageleva Ilya Dyagelevi korraldusel esitanud valeandmeid Hoiulaenuühistu ERIAL 2018. aasta majandusaasta aruandes, eesmärgiga näidata ühistut kasumis olevana. Majandusaasta aruanne avalikustati kodulehel www.erial.ee ja seda tutvustati hoiustajatele üldkoosolekul.

5(93)

Muu hulgas on Hoiu-laenuühistusse ERIAL hoiustajana raha pannud D.X 48 144,26 eurot, G.G 35 000 eurot, OÜ R.D 4000 eurot, V OÜ 40 000 eurot, V.F OÜ 150 000 eurot, H.W 55 000 eurot (nimetatud osa kandis ta hiljem Hoiu-laenuühistu ERIAL osakute ostmiseks), R.J 65 000 eurot ning D.W 67 650 eurot. Kõik füüsilised isikud ning juriidiliste isikute seaduslikud esindajad on kinnitanud, et nad oleksid hoiustamisest loobunud, kui nad oleksid olnud teadlikud Hoiulaenuühistu ERIAL väiksemast osakapitalist ning majandusaasta aruannetes kajastatud andmete tegelikkusele mittevastavusest. I. Dyagelevile, D. D-Dyagelevale ja D. Nevskyle esitatud süüdistustes KarS § 201 lg 2 p 2, 4 ja OÜ-le Transpire esitatud süüdistuses KarS § 201 lg 3 järgi seisneb kokkuvõtlikult selles, et nemad grupis, ühise teoplaani alusel ja kavatsetult omastasid Hoiu-laenuühistu ERIAL (registrikood: 14411913, XXX) hoiustajate poolt hoiulaenuühistule usaldatud vara suures ulatuses, pöörates selle enda ning kolmandate isikute kasuks. I. Dyagelev, D. Dalberg-Dyageleva ja D. Nevsky leppisid omavahel kokku ühise teoplaani, mille kohaselt soetati läbi D. Nevsky äriühingu Transpire OÜ kinnistuid, mille hinda tõsteti kunstlikult ning seejärel müüdi kinnistud edasi EK OÜ-le. Hinnavahe, mis ei ole turusituatsioonis kujunenud, vaid mille eesmärgiks oli suunata hoiu-laenuühistu varalisi vahendeid I.Dyagelevi, D.DalbergDyageleva ning D.Nevsky poolt kontrollitavatesse äriühingutesse Transpire OÜ ja D OÜ jagati omavahelisele kokkuleppe alusel isikute vahel ära ning seeläbi loodi ebaseaduslike ja hoiulaenuühistu eesmärkidega vastuolus olevate ülekannetega võimalus omastada hoiu-laenuühistu vara. 2020.aasta mai- ja juulikuus Ilya Dyagelevi korraldusel ja koordineerimisel teostati kinnisvara tehinguid, mille osapooled olid Ilya Dyagelevi kontrolli all olevad äriühingud Transpire OÜ, mida esindas selle juhatuse liige Daniel Nevsky, Hoiu-laenuühistu ERIAL, mida esindas juhatuse liige Daniela Dalberg-Dyageleva ja Q (Daniela Dalberg-Dyageleva poolt välja antud volituse alusel) ja EK OÜ, mida esindas juhatuse liige Daniela Dalberg-Dyageleva ja Q (Daniela DalbergDyageleva poolt välja antud volituse alusel). Tehingute käigus soetas Transpire OÜ, Ilya Dyagelevi korraldusel, kinnistuid ja müüs neid EK OÜ-le hinnaga, mis ületas mitmekordselt kinnistute algset soetusmaksumust. Selleks, et välja maksta Transpire OÜ-le kinnistute müügihind võttis EK OÜ laene Hoiu-laenuühistult ERIAL. Tehingute tegelikuks eesmärgiks oli suures ulatuses raha ebaseaduslik Hoiulaenuühistust ERIAL välja viimine omastamise eesmärgil. Kuna kinnisvaratehingute tegemise eesmärk oli läbi Transpire OÜ kinnisvara hindade tõstmine lisamata kinnistutele lisandväärtust, siis nimetatud tehingud olid Hoiu-laenuühistu ERIAL varaliste huvide vastased ja ERIAL-i varaga tehingute tegemisel kahjustati ebaseaduslikult ühistu varalisi huve. Kuna I. Dyagelev kontrollis kõiki tehingutes osalevaid äriühinguid, D. Dalberg-Dyageleva, D. Nevsky ja Q osalesid nii algsete müügitehingute vormistamisel, millega Transpire OÜ ostis turuhinnaga kinnistud, kui ka kinnistute edasimüügi tehingutes EK OÜ-le, siis olid nad teadlikud kunstlikust turuhinnale mittevastavast hinnatõusust omastamise eesmärgil ja tegutsesid lepinguid sõlmides ja vara omastades kavatsetult. Eelpool selgitatud teoplaani alusel laekus perioodil 20.05.2020.a – 01.10.2020.a Transpire OÜ pangakontole nr EE461010220280367223 kinnisvaratehingute käigus kunstlikult tõstetud hinnavahena raha kogusummas 1 002 960 eurot. Tehingute tulemusel Transpire OÜ pangakontole nr EE461010220280367223 (AS SEB Pank) laekunud raha edastas Daniel Nevsky kõigepealt kinnisvaratehingutes kinnisvara algsetele omanikele ning ülejäänud osa, mille moodustas kinnisvaratehingute näilikult kõrgenatatud hinnavahe kandis D. Nevsky Transpire OÜ pangakontolt I. Dyagelevi korraldusel erinevatele I. Dyagelevi kontrolli all olevatele äriühingutele eesmärgiga nimetatud summad hoiu-laenuühistust omastada. I. Dyagelev ja D. Nevsky leppisid omavahel kokku, et D. Nevsky taotleb Hoiulaenuühistult EK soetamiseks laenu ning tehingute teostamise käigus tagastab saadud laenu koheselt ERIAL-ile, vabanedes seega intresside maksmisest. Või kandis EK OÜ Transpire OÜ-le ettemaksuna summad, mille eest kinnisvara soetati. Omavahendeid Transpire OÜ-l sellises mahus

6(93)

kinnisvara soetamiseks ei olnud. EK OÜ poolt Transpire OÜ-lt soetatud kinnistute ostu finantseeriti samuti Hoiulaenuühistu ERIAL vahenditest, luues seega olukorra, kus nii algne kinnisvara ost kui ka edasimüük toimus ERIAL-i varade arvelt. Nimetatud tehingute ainsaks eesmärgiks oli ebaseaduslikult näilike tehingutega omastada hoiu-laenuühistu vara, mis pöörati kolmandate isikute Transpire OÜ, I. Dyagelevi, D OÜ ja D. Dalberg-Dyageleva kasuks. Ilma D.Dalberg-Dyageleva teopanuseta ei oleks saanud kinnisvara soetada ega ka EK OÜ-le edasi müüa. Kuna tehingute jada valmistasid ette ja teostasid D. Dalberg-Dyageleva, I. Dyagelev ja D. Nevsky ühiselt, kontrollides kinnisvara liikumist ning leppides kokku hindade kunstlikus tõstmises, siis on isikud tegutsenud grupis kavatsusega omastada Hoiu-laenuühistu ERIAL vara, mille käsutamise õigus oli Hoiulaenuühistu ERIAL põhikirja p 5.10 alusel antud ühistu juhatuse liikmele D. Dalberg-Dyagelevale. Ülalkirjeldatud skeemi järgi teostati tehingud alljärgnevate kinnistutega: 1). VVV; 2) WWW; 3)

ÜÜÜ; 4) ÄÄÄ.

Vastavalt kokkuleppele Ilya Dyagelevi ja Daniel Nevsky vahel pidi Daniel Nevsky saama raha omastamise skeemis osalemise eest tasu 1% tehingute summast (nelja tehingu kogusumma on 1 692 000 eurot) ehk 16 920 eurot. Omastamise teel saadud raha kogusummas 1 002 960 eurot laekus perioodil 20.05.2020.a – 01.10.2020.a Transpire OÜ pangakontole nr EE461010220280367223 (SEB Pank AS) (ülalmainitud perioodil pangakontole laekumised teistest allikatest moodustasid 19 009,11 eurot). Seejärel perioodil 22.05.2020.a – 13.07.2020.a teostati Daniel Nevsky poolt ülekanded Transpire OÜ pangakontolt nr EE461010220280367223 (SEB Pank AS) Ilya Dyagelevi kontrolli all olevate äriühingute pangakontodele (ülekanded on tehtud Ilya Dyagelevi korraldusel). Hoiu-laenuühistult ERIAL omastatud rahast on tehtud 22.05.2020.a – 13.07.2020.a Transpire OÜ pangakontolt nr EE461010220280367223 (SEB Pank AS) Daniel Nevsky poolt alljärgnevad väljamaksed Ilya Dyageleviga seotud äriühingute pangakontodele näilike tehingute alusel (Transpire OÜ-l puudusid võlakohustused allnimetatud äriühingute ees), millega pöörati Hoiulaenuühistu ERIAL liikmete vara ebaseaduslikult kolmandate isikute kasuks: 1) Maksed Hoiulaenuühistu ERIAL pangakontole (vastavalt garantiikirjale) P LTD (äriühingu juhataja on Ilya Dyagelev) kohustuste täitmiseks kogusummas 100 000 eurot, 2) M OÜ pangakontole (vastavalt garantiikirjale) G LTD (juhataja Ilya Dyagelev) kohustuste täitmiseks kogusummas 100 000 eurot, 3) Maksed Hoiu-laenuühistu ERIAL pangakontole omastamise toimepanemiseks sõlmitud laenulepingute raames (Transpire OÜ poolt sõlmitud laenulepingud nr 0705020, nr 120520 kinnisvara ostuks vajaliku raha saamiseks) kogusummas 5 880 eurot. 4) Ülekanne G OÜ (ainuosanik ja ainuke juhatuse liige Ilya Dyagelev) pangakontole summas 39 600 eurot. 5) Ülekanne P LTD (ainuosanik ja juhataja Ilya Dyagelev) pangakontole summas 5 500 eurot. 6) Ülekanne D OÜ (ainuosanik ja ainuke juhatuse liige Daniela DalbergDyageleva) pangakontole summas 120 000 eurot. Nimetatud rahasummast 101 600 eurot kanti 03.06.2020.a D OÜ pangakontolt XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (AS Citadele Panka) Daniela Dalberg Dyageleva poolt internetipanga kaudu „9XX Automotive“ poe kontole sõiduauto Mercedes-Benz GLE 53 AMG, VIN kood XXXXXXXXXXXXXXXXXXX eest tasumiseks. Sõiduauto on 10.06.2020.a registreeritud Eesti Autoregistris, reg.nr XXXXXX Sõiduauto omanik: D OÜ, sõiduauto kasutajad: Ilya Dyagelev, Daniela Dalberg Dyageleva. 7) Ülekanded Ilya Dyagelevi kontrolli all oleva äriühingu T (Bulgaaria registrikood XXXXXXXXXX) pangakontole summas 201 698 eurot 8) Ülekanne Ilya Dyagelevi kontrolli all oleva äriühingu E OÜ (registrikood XXXXXX) pangakontole summas 55 000 eurot. 9) Ülekanded D OÜ (registrikood XXXXXXX) (Ilya Dyageleviga seotud äriühingutele raamatupidamisteenust osutav äriühing) pangakontole kogusummas 1827,60 eurot. 10) Ülekanne Hoiu-laenuühistu ERIAL pangakontole erinevate laenulepingute raames kogusummas 8 654, 80 eurot. 11) Ülekanne M OÜ (registrikood XXXXXXXX) Ilya Dyageleviga seotud äriühingutele reklaamteenused osutav äriühing) pangakontole summas 57 429,60 eurot. Kokku summas 695 590 eurot. Samuti teostati Transpire OÜ pangakontolt nr EE461010220280367223 (AS SEB Pank) Daniel Nevsky poolt ülekanded kogusummas 143 340,08 eurot Maksu- ja Tolliameti pangakontole nr

7(93)

EE351010052031000004 alljärgnevalt: - 19.06.2020.a summas 111 706,82 eurot selgitusega „makse teostamine emaksuametist/cpg/20445103“; - 19.07.2020.a summas 30 632,06 eurot selgitusega „makse teostamine emaksuametist/cpg/20506207“ - 24.07.2020.a summas 1001,20 eurot viitenumbriga „36056617“ Samuti teostati Daniel Nevsky poolt Transpire OÜ pangakontolt nr EE461010220280367223 (AS SEB Pank) ülekanded Rahandusministeeriumi pangakontole nr EE571010220229377229 alljärgnevalt: - 25.05.2020.a summas 122,25 eurot viitenumbriga „77760004646050“; - 03.07.2020.a summas 110 eurot selgitusega „12442502 2020/VM/3550“; 23.09.2020.a summas 235 eurot selgitusega „13729850 2020/KR/5389“ Seega Ilya Dyagelev, Daniela Dalberg-Dyageleva, Daniel Nevsky ja Transpire OÜ (juhatuse liige Daniel Nevsky) tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult, Q kaasaitamisel, kavatsetult omastasid ebaseaduslikult Hoiulaenuühistu ERIAL rahalisi vahendeid kogusummas 1 002 960 eurot. Nimetatud vahendid kanti hilisemalt Transpire OÜ juhatuse liikme Daniel Nevsky poolt vastavalt Ilya Dyagelevi korraldustele edasi Ilya Dyagelevi, Daniela Dalberg-Dyageleva, Daniel Nevsky ja Transpire OÜ kulude katmiseks. Kuna Transpire OÜ sai nimetatud kannetest majanduslikku kasu, tasus oma kohustusi ning tõstis käivet, siis on antud kuritegu toime pandud Transpire OÜ huvides KarS § 14 lg 1 mõttes. Daniela Dalberg-Dyageleva süüdistus KarS § 381 järgi seisneb kokkuvõtlikult selles, et tema Hoiu-Laenuühistu ERIAL (14411913) ja EK OÜ (12880472) juhatuse liikmena, esitas nii 2018 aasta kui 2019 aasta teadvalt äriühingu osanikele ja hoiu-laenuühistu audiitoritele HLÜ Erial konsolideeritud majandusaasta aruandes ning samuti OÜ EK juhatuse liikmena 2019 aasta majandusaasta aruandes valeandmeid nii äriühinguid auditeerinud audiitoritele kui äriühingu osanikele ja liikmetele. K.F süüdistus KarS § 344 lg 1 järgi seisneb kokkuvõtlikult selles, et tema koos KKga perioodil 01.07.2019.a – 03.07.2019.a, võltsisid Hoiu-laenuühistu ERIAL laenukomitee otsuseid, olles teadlikud, et need on koostatud ja allkirjastatud tegelikkusest hiljem. 03.07.2019.a kella 01.31 kuni kella 14.42 allkirjastasid KK ja K.F tagantjärgi ülalkirjeldatud laenukomitee otsused, mis kandsid vormistamise kuupäevi 11.06.2018.a, 21.06.2018.a, 01.07.2018.a, 30.07.2018.a, 13.09.2018.a ja 31.10.2018.a. AK allkirja võltsis laenukomitee otsustel kriminaalmenetluses tuvastamata isik. Dokumendi allkirjastamisel olid KK ja K.F teadlikud sellest, et nende poolt tagantjärgi allkirjastatud dokumendid kinnitavad, et Hoiu-laenuühistu ERIAL poolt 2018.aastal E OÜ-le, ERIAL OÜ-le ja EK OÜ-le välja antud laenud kogusummas 2 163 000 eurot olid välja antud vastavalt hoiu-laenuühistu seadusele ja Hoiu-laenuühistu ERIAL põhikirjale ja nimetatud dokumentide allkirjastamisega on võimalik saada audiitorilt positiivne hinnang hoiu-laenuühistu majandusaasta aruandele.

ESITATUD APELLATSIOONID

8(93)

mõistmise osas on kohati vasturääkiv ja seetõttu ei ole kohtulahend jälgitav ja arusaadav. Viimasena ei nõustu prokuratuur maakohtu otsustusega mõista süüdistatavale välja viivis alusetult hoitud sularaha osas ning leiab, et ka siinkohal on kohus rikkunud oluliselt menetlusõigust. Lisaks palub prokuratuur ringkonnakohtu seisukohti antud menetluses tekkinud menetluslikule olukorrale jälitustoimingute stenografeerimise osas, et tagada ühtlane kohtupraktika. Muus osas prokuratuur maakohtu süüdimõistvat kohtuotsust ei vaidlusta.

https://www.audiitorkogu.ee/est/mida-audiitor-utles

9(93)

IEle loodi õigus saada positiivne, st märkusteta audiitorhinnang, mis lisati avalikult kättesaadavale HLÜ ERIAL majandusaasta aruandele.

10(93)

ei ole kuidagi välistatud sarnase skeemi kasutamine tulevikus. Lisaks on F OÜ saanud tänaseks endale õiguse saada tulu ERIAL-i osanikuna, läbi osaluse omandamise, mis varasemalt kuulus D OÜ-le. Antud olukorras näiliselt olemasoleva õiguse toestamine kahjustaks HLÜ ERIAL hoiustajaid veelgi, kuna kohus on tuvastanud, et osalus, mida D OÜ omana näidati oli kunstlikult raharingide abil tekitatud. Samuti on üldpreventiivsetest kaalutlustest tulenevalt oluline välja tuua, et seadusandja on hakanud järjest rohkem tähelepanu pöörama isikutele, kelle pidev käitumismuster viitab kuritarvitustele äriühingutega, millega diskrediteeritakse ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust. Ainuüksi kohtu poolt mõistetud kehtiv karistus ei hoia ära õiguskorra kaitsmise huvi, mida on toonitanud Riigikohus eespool viidatud lahendis, vaid sisuliselt jätab D. Dalberg-Dyagelevale vabad käed jätkata hoiustajate huvide kahjustamisega ning viia ellu järgnevaid skeeme tulu teenimise eesmärgil. Seetõttu leiab prokuratuur, et lisakaristuse kohaldamine ka D. Dalberg-Dyagelevale on põhjendatud ja seda tuleb antud olukorras ka kohaldada.

11(93)

alusel.

12(93)

liitmise tulemusel saadud ärakandmisele kuuluv karistus.

13(93)

maksed AS-le A arvete eest mitte vähem kui 5702,89 euro ulatuses) on DP poolt varasemalt küsitud ja hiljem saadud laen. Sellises olukorras tuleb just süüdistuse kohaselt ka sularaha kokku vähemalt 15 000 euro ulatuses pidada laenuks. Seda just põhjusel, et märgitud summad on just süüdistuses kajastatud ühes lõigus, mis käsitleb just laenutehinguga seotud asjaolusid. Seega moodustavad kokku süüdistuses laenuna (mitte varana) käsitletud summad (39 707,89 eurot = 19 000 + 5702,89 + 15 000), ehk üle poole kogu süüdistuse mahust (so 61 030,97 eurot). Varalise soodustusena ametiisiku jaoks ei saa käsitleda lihtsalt laenu võtmist (so laenulepingu sõlmimist), kuna laenu võtmisega kaasneb koheselt ka varaline kohustus saadud laenu tähtaegselt tagastada (VÕS § 396 lg 1 2 ). Soodustusest saab küll rääkida, kui laenulepingust tulenevad ametniku jaoks soodsamad tingimused (nt laenuintressi puudumine, laenuvõimekuse hindamata jätmine, tagatiseta laen, või kui suur laen antakse isikule, kes ei oleks sarnases summas laenu saanud). Sõltumata sellest, et laenulepingu sõlmimisel suureneb laenuvõtja varaliste õiguste kui ka kohustuste maht, siis ei muutu olukord ametniku jaoks pelgalt laenu võtmisega soodsamaks. Seega ei saa üksnes laenulepingu sõlmimist käsitleda varalise soodustusena (ehk korruptiivse tuluna) KVS § 4 lg 1 mõistes. Süüdistuses ei piisa üksnes kajastada laenu andmist, vaid süüdistuses oleks pidanud olema kajastatud faktilised asjaolud, mille põhjal kohtul oleks võimalik jaatada, miks antud juhul oli tegemist soodustusega. Selles osas on süüdistus puudulik. Süüdistusakt ei kajasta ühtegi faktilist asjaolu, mis võib näidata, et laenulepingu sõlmimine oli ametniku jaoks soodustus, ehk temale tekitati soodsam või kasumlikum positsioon. Sellises olukorras ei saa lihtsalt laenu andmist käsitleda soodustusena KarS §-i 294 ja 298 mõistes. Projektitööde ja ehitusloa taotlemise tasu 7200 € maksmise osas leiab kaitsja, et maakohus on alusetult asunud seisukohale, et üheks altkäemaksu osaks oli muuhulgas DPle tema ehitatava maja KKK ehituse projekttööde ja ehitusloa taotlemise tasud summas 7200 eurot. Maakohus hindas tõendeid selektiivselt ja jättis tähelepanuta menetluse käigus osad esitatud tõendid. Nimelt Ilya Dyagelevi töökoha ja sõiduki läbiotsimisel leitud sularahaarvest nr 020920-1 DP nimele nähtub, et arve on „makstud sularahas“ ja arve on allkirjastatud. Kaitsja on seisukohal viidatud arve koosmõjus asjaoluga, et arve on väljastatud ja allkirjastatud KK poolt ei jäta ruumi väitmaks, et DP sai teenuseid tasuta. Maakohtu seisukoht, et DP ja Erial Kinnisavara OÜ vahel ei olnud sõlmitud lepingut, on väär. Vastav leping ei pidanud olema tingimata kirjalikus vormis, vaid võib olla ka suulises vormis. Kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud, et DP sai projekteerimisteenust tasuta. Seega ei saa vastavat summat käsitleda altkäemaksuna. Lisaks sellele ei saa arvestada asjaoluga, et DP maksis kokku 6000 eurot ja selle summa võrra tuleb igal juhul I.Dyagelevi süüdistust vähendada. Süüdistuse etteheite päikesepaneelide eest tasumise summas 13 847,28 € osas märgib kaitsja, et maakohus ei arvestanud süüdistatava ütlustega ja kaitsja poolt esitatud dokumentaalsete tõenditega, milliste kohaselt kaitsja veendumusel tekkis DPl kohustus päikesepaneelide eest maksta, mida DP aga ei teinud. Vastavasisulised arved olid DPle esitatud. Arveid esitas DPle KK peale prokuratuurist ERIAList äravõetud dokumentide tagastamist ca sügise alguses 2021. Maakohus jättis need tõendid kõrvale ainuüksi põhjendusel, et „hilisemate arvete esitamine on tingitud vajadusest luua usutav kaitseversioon“. Kaitsja leiab, et sel põhjusel ei saa jätta välja dokumentaalsed tõendid ja isikute ütlused. KrMS ei kohusta süüdistatavat ja tema kaitsjat esitada tõendeid kohtueelses menetluses. Tõendeid võib esitada ka esmakordselt maakohtule. Teiseks selleks, et jätta kõrvale kaks tõendit (so isiku ütlused ja dokumentaalne tõend – arve nr 1009211 (10.09.2021) tuleb esitada veenev põhjendus, miks tõend ja sellises olukorras ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohus ei ole aga kahtluse all seadnud tõendi (sh arve) usaldusväärsust. Seda ei ole ka prokuratuur vaidlustanud. Kolmandaks ei pööranud maakohus ka tähelepanu, et erinevate isikute ütlused DPle arve väljastamise kohta ja dokumentaalne tõend (arve) on loogilised, täielikud ja omavahel kooskõlas. Asjaolu, et arvet ei jõutud väljastada 2020 aastal, on samuti kooskõlas elulise usutavusega, kui võtta arvesse asjas toimunud läbiotsimisi, kinnipidamisi ja ajakirjanduses kajastatu.

14(93)

Maakohtu põhjendus ei ole loogiline ka sel põhjusel, et isegi kui lähtuda, et DP jättis teenuste ja päikesepaneelide eest maksmata, siis ei saa seda koheselt lugeda altkäemaksuks DPle. Altkäemaksuks muutuvad vastavad summad üksnes siis, kui asjas oleks tõendatud, et DP ei pidanudki selle eest maksma. Süüdistuse kohaselt I. Dyagelevi poolt DPle vahetult (väidetavalt) üle antud 15 000 eurot sularaha. Kaitsja leiab, et see väide on täies ulatuses paljasõnaliseks jäänud. Puuduvad igasugused tõendid, et vastavad summad oli kunagi Dyagelevi poolt DPle vahetult (väidetavalt) üle antud. Isegi kui ühel isikul on olemas sularaha taskus, siis ei ole see ilma tõenditega seostatav, et sularaha on saadud kätte just süüdistatavalt. Kaitsja toob välja asjaolu, et maakohus alusetult tõlgendas DP valduses jälitustegevuse käigus tuvastatud sularaha justnimelt süüdistatava vastu, eirates seejuures KrMS §-s 7 lg 3 sätestatud. Nimelt ei ole kohtumenetluses tuvastamist leidnud, et a) jälitustegevuse käigus tuvastatud sularaha (so DP valduses sularaha kokku summas 15 000 eurot) ei saanud olla muu raha, mida DP sai teistelt isikutelt või b) see oli sama (või vähemalt osa samast) rahast, mida HN võttis varasemalt enda kontolt ja andis DPle. Märgitud summa (so 15 000) koosneb seifist 21.05.2020 tuvastatud 10 000 eurot ja 08.07.2020 DP jope taskust avastatud 5000 eurot. Kaitsja seisukohalt eiras maakohus märgitud summade käsitlemisel oluliselt kriminaalmenetlusnorme (esiteks 21.05.2020 teostanud varjatud sisenemine toimus jälitusloa piire ületamisega; teiseks ei saanud maakohus tugineda DP kohtueelses menetluses antud ütlustele). DP seifis avastatud raha (so summas 10 000 eurot) osas märgib kaitsja järgmist. Maakohtu otsuses (so punktis 10) on viidatud, et seifist 21.05.2020 tuvastatud 10 000 eurot ja 08.07.2020 DP jope taskust avastatud 5000 eurot, mis on fikseeritud 21.09.2020 koostatud jälitustoimingu protokolliga (kd 4 tl 128-129). Maakohus asus seisukohale, et jälitustegevus on seaduslik. Samas ei ole maakohus pööranud tähelepanu, milliste menetlustoimingutega see asjaolu sai tuvastatud. DP seifist avastatud sularaha (so varjatult sisenemine ja varjatud läbivaatlus) toimus 21.05.2020. Kaitsja on maakohtu menetluse käigus korduvalt toonud välja asjaolud, mis mõjutavad tõendite lubatavust. Maakohus ei ole enda otsuses sellele viidanud ja käsitlenud. 21.09.2020 koostatud jälitustoimingu protokoll kajastab tegelikult kahte aset leidnud ja täiesti eraldiseisvat varjatult sisenemist (so 21.05.2020 – DP kabinet ja seif; ja 08.07.2020 DP kabinet ja isiklik jope(kui see jope on üldse tema oma)). Kaitsja on toonud välja (sh vaidluste käigus – teeside slaidid nr 47 ja 48), et 21.05.2020 DP kabinetti ja seifi sisenemine toimus ilma vastava kohtumääruseta. Nimelt ei ole kohus andnud luba 21.05.2020 siseneda DP kabinetti selleks, et teostada kabinetist varjatult asjade läbi vaatust (või otsingut). Maakohus väljastas luba varjatult siseneda DP kabinetti üksnes eesmärgiga paigaldada peatkuulamiseks vajakud seadmed ja vestluskaaslaste varjatud jälgimiseks, mitte aga selleks, et teostada vastavates ruumides otsinguid ja asjade vaatlust (lähemalt vt 01.04.2020 kohtumäärus nr KM9246/2020 resolutsioonide punktid 4 ja 7). Järelikult toimus 21.05.2020 varjatud sisenemine DP kabineti õigusvastaselt ja need tõendeid (asjaolud) ei saanud kohtumenetluses kasutada vastavalt KrMS §-le 126-1 lg 4. Muid tõendeid, mille põhjal oleks tuvastatav, kas ja kui palju oli seifis sularaha 21.05.2020, ei ole menetluses olemas. Järelikult asjaolu, et DP seifis oli avastatud 10 000 eurot ei ole menetluses tuvastatud. Sellises olukorras ei saa tugineda 21.09.2020 jälitustoimingu protokollile tervikuna ja sularaha kokku summas 15 000 eurot, mille üleandmist tuvastas maakohus justnimelt 21.09.2020 jälitustoimingu protokolli põhjal jääb menetluses tuvastamata. Kaitsja leiab, et DP kohtueelses menetluses antud ütlustele ei saanud kohus tugineda. DP ei olnud võimalik kaitsjal ja süüdistataval küsitleda, mistõttu tema ütlustele ei saanud kohus tugineda. Riigikohus on selgitanud, et kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid)

15(93)

tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise üks kesksemaid garantiisid EIÕK art 6 lg 3 punkti d tähenduses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-109-16, p 11). Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. DP ütlused sularaha päritolu kohta ongi just saadud eeluurimisel ja kohtumenetluses ei olnud võimalik isikut küsitleda. Samas rajaneb kohtuotsus DPle sularaha kohta just ainult DP ütlustele. Lisaks sellele tuleb pöörata tähelepanu asjaolule, et DP ülekuulamine 10.11.2020 võib olla vastuolus EIÕK artikliga 3. (vt nt Kovalchuk vs. Ukraina). DP oli kahtlustatavana kinni peetud 10.11.2020 kell 09.17 (läbiotsimiste protokollid – DP sõiduk, KKK, töökoht). DP töökoha läbiotsimine algas määruse 09.43 (määruse tutvustamise aeg). Edasi jätkati läbiotsimisega DP sõidukis. Pärast seda jätkati läbiotsimist aadressil KKK tee. Vastava läbiotsimisega lõpetati kell 21.10. Samas algas DP kahtlustatava ülekuulamine kell 22.20 ja lõppes kell 00.20. Sellest tulenevalt oli DP järjepidevalt allutatud järjest menetlustoimingutele alates kl 09.17 kuni 00.20. Kaitsja seisukohalt menetlustoimingute maht näitab, et DP võis olla haavatavas olekus juba enne ametlikku ülekuulamise algust (so enne kl 22.20). Haavatavat olekut süvendab muuhulgas menetlejate käitumised juba läbiotsimiste käigus. DP avaldas juba kinnipidamisel soovi, et läbiotsimisel kaitsjat ta ei soovinud, kuid soovis kaitsjat enda kahtlustatavana ülekuulamise juurde (lähemalt vt nt läbiotsimise protokoll aadressil KKK tee). Järelikult oli menetlejatele selgelt antud teada, et ütluste andmiseks soovib isik kaitsjat. Lisaks sellele ei olnud DP kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmiseks kohtumenetluses seaduslikud alused (so KrMS § 291 lg 3 p 1-3) täidetud. Sellises olukorras DP valduses jälitustegevuse käigus avastatud sularaha ei ole üldse seostatav süüdistatava Ilya Dyageliviga, ehk menetluses esineb üksnes asjaolu, et I. Dyagelevi ütluste kohaselt ei ole tema DPle sularaha andnud (K6 tl 41) ja kust pärines see, et jälitustegevuses fikseeritud raha on menetluses jäetud tuvastamata, ehk tegemist on KrMS §-s 7 lg 3 nimetatud olukorraga, mida tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja leiab, et seega väheneb süüdistatava süüdistuse maht vähemalt 15 000 euro võrra. Maakohtu otsuses (so punkt 9.3) on viidatud, et 07.07.2020 vaatlusprotokollis (kd 2 tl 145-146) on vaadeldud HN arvelduskonto XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõtet ning tuvastatud, et perioodil 10- 17.06.2020 laekus kontole 15 000 eurot (Worldlink kontolt 7000 eurot ja Payoneer kontolt 8000 eurot) ning perioodil 12-30.06.2020 on välja võetud sularaha kokku 14 500 eurot. Maakohtu otsuses (so punktis 10) on viidatud, et seifist 21.05.2020 tuvastatud 10 000 eurot ja 08.07.2020 DP jope taskust avastatud 5000 eurot, mis on fikseeritud 21.09.2020 koostatud jälitustoimingu protokolliga (kd 4 tl 128-129). Järelikult ei ole välistatud asjaolu, et vähemalt 5000 eurot (mis on fikseeritud 21.09.2020 koostatud jälitustoimingu protokolliga (kd 4 tl 128-129)) võib olla pärit HNe poolt varasemalt võetud ja hiljem sularahas üleantud DPle. Sellises olukorras on täiesti alusetu menetluse käigus tuvastamata jäetud asjaolud tõlgendada nii, et see raskendab süüdistatava olukorda ja suurendab vastava summaga altkäemaksu ulatust. DP poolt ametiseisundi kasutamise ehk ekvivalentsussuhte olemasolu osas märgib kaitsja järgmist Maakohus on punktis 15.5 välja toonud, et DP edasistest tegevustest nähtub, et ta on kasutanud oma ametiseisundit I. Dyagelevi huvides. DP teostas oma ametiseisundit- ja ametialast pädevust kasutades I. Dyagelevi soovil töö ajal, kuid tööülesannete väliselt. Samas jätab maakohus täies ulatuses tähelepanuta (sh kaitsja poolt maakohtu menetluses korduvalt viidatud), et kõik minevikus sooritatud päringud olid tehtud tunduvalt varasemalt, kui süüdistusaktis märgitud hüved on DPle antud. Süüdistusaktis on küll kajastatud, et Ilya Dyagelev ja DP leppisid eeluurimisel täpsemalt tuvastamata ajal enne 04.09.2019 Eesti Vabariigis kokku, et Ilya Dyagelev lubab ja annab DPile tema KKK maja ehitamiseks rahalisi vahendeid jne, kuid ühtegi tõendit vastava kokkuleppe olemasolu kohta või selle kinnituseks ei ole kohtule esitatud. Sellises olukorras on ilmne, et vastav väide süüdistusaktis on oletus. Kohus ei saa aga oletustele rajaneda ja siduda DP poolt tehtud

16(93)

päringud pool aastat hiljem saadud laenuga või muude hüvedega ja seda ainuüksi kahel asjaolul (so HP nimele loodud e-postikasti ja laenu andmise asjaoludele, lähemalt vt maakohtu otsuse punkt 17.2). DP küsis laenu ja vestluse sisust nähtub selgelt, et laenu küsimine oli süüdistatava jaoks üllatus. Sellises olukorras ei ole võimalik järeldada, et DPle laenu andmine oli tasu varasemalt tehtud päringute eest. Kui isikute vahel oleks tõesti kokkuleppe (so eksisteeriks ekvivalentsussuhte olemasolu tasu ja ametiisiku ülesanne täitmise vahel ja nagu seda kajastab süüdistus, so eeluurimisel täpsemalt tuvastamata ajal enne 04.09.2019), siis ei oleks vaja midagi sel teemal arutada, vaid altkäemaksu võtja oleks küsinud/nõudnud varasemalt temale lubatud tasu. Tõendist nähtub just vastupidine olukord, kus DP küsib korduvalt laenu, kuid ei viita asjaolule, et laen oleks kasvõi kaudselt seostatav DP poolt tehtud varasemate päringutega. Sellises olukorras ei võimalda miski seostada laenu andmist just DP varasemalt tehtud päringutega. Jälitustegevuse käigus fikseeritud vestlused just toetavad järeldust, et laen ei olnud üldse seostatav varasemate päringutega ja tegemist on täiesti eraldiseisva tehinguga. Kaitsja leiab, et maakohus tegi meelevaldsed järeldused ekvivalentsussuhte olemasolu kohta. Ei saa tulenevalt faktist, et DP on teinud erinevaid päringuid politsei andmebaasides sh ka nende isikute suhtes, kellest oli süüdistatavaga juttu, teha järeldust, et eranditult kõik päringud, mille seost ei paistnud olevat tema ülemusele (tunnistaja Paal) seotud DP otseste tööülesannetega, olid ebaseaduslikud ning süüdistatavalt vara või muu soodustuse (nt laenu) vastuvõtmine tähendas automaatselt ka altkäemaksu võtmist ja andmist. Praeguses asjas ei ole tuvastamist leidnud, et I.Dyagelev on palunud DPl vaadata andmeid politseiandmebaasides. Menetluse käigus ei ole tuvastamist leidnud, et selline soov oli süüdistataval. Nähtuvalt vestlustest, siis selgelt tuvastatav, et DP vaatas andmebaasidest mitte Ilja Dyagelevi jaoks väidetavat infot, vaid enda politsei ülesannete täitmise jaoks või jälitustegevusega tegelemise ajast jäänud harjumusest või üldisest huvist, kellega I.Dyagelev suhtles või kellest rääkis. Kaitsja ei välista, et DP vaataski andmeid nende isikute kohta, kellest kuulis süüdistatavalt ja ainuüksi eesmärgiga kindlaks teha kuuldud informatsiooni usaldusväärsust. Viimane tuleneb muuhulgas vastusest, kes ei ole süüdistuses kajastatud, kuid keda ka P kontrollis. Need isikud ei figureeri üldse süüdistuses. Nendest ei olnud ka juttu DP ja I.Dyagelevi vahel. Lähtudes eeltoodust peab süüdistatav õigeks mõistetud. Soodustuses ulatuse osas märgib kaitsja, et sõltumata eespool märgitud asjaoludest, ei saa kaitsja seisukohalt ainuüksi laenatud summat kasutada suure ulatuse välja arvutamiseks. Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Seega saab laenulepinguga laenusaaja üksnes raha kasutamise võimaluse. Sellises olukorras ei saa laenutatud kogusumma moodustada koheselt kvalifitseeritavat tunnust (so suurt ulatust). Suure ulatuse kindlaks tegemiseks tuleb hinnata (ja eelkõige süüdistusaktis kajastada) kasutamisõiguse väärtust (ehk näiteks võimalik laenuintress). Kaitsja seisukohalt ei saa laenulepingut võrdsustada kinketehinguga, kuid just seda on teinud maakohus, kus saadud laenusummat võrdsustas raha kingitusega ja ei arvestanud, et saadud laenuga kaasneb ka kohustus raha tagastada. Seega laenu summad ei moodusta koos teiste summadega kogumit, vähemalt nii kaua, kui ei ole süüdistusaktis eraldiseisvalt toodud välja faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks kohus tõendite põhjal suurt ulatust tuvastada. Kuna süüdistusaktis ei ole midagi kajastatud laenuraha kasutamise väärtuse kohta (so on toomata laenu võimalik intress jms), siis suures ulatuses altkäemaks on välistatud ainuüksi juba süüdistusaktis kajastatud asjaolude tõttu. Nimelt kui süüdistusaktis on nimetatud, et üleantud summad (so 39 707, 89 eurot) oli laen, siis on selge, et süüdistuses kajastatud kõik muud vahendid (so kokku 21 323, 08 = 61 030,97 - 39 707, 89 eurot) ei ületa KarS §-s 12-1 p 2 sätestatud suurt ulatust (so 40 000 eurot), ehk maakohus on kohaldanud alusetult kvalifitseeritavat lõiget (so KarS § 298 lg 2 p 3).

17(93)

18(93)

seisukoht, et KarS § 211 kuriteokoosseis ei sea nõudeid, milline peaks olema valeandmete esitamise tekitatud eksimuse mõju investorile. Koosseisuline vahetagajärg – eksimus investoril – peaks olema saavutatud ja just oluliste asjaolude moonutamise kaudu. KarS § 211 ei täpsusta subjektiivset tunnust, mistõttu vastavalt KarS §-le 15 peaks piisama koosseisu realiseerimiseks vähemalt kaudsest tahtlusest. Viimane ei ole kaitsja seisukohalt kooskõlas kelmuse üldkoosseisu mõttega. Kaitsja seisukohalt puuduvad mõistlikud põhjendused, miks peaks rakenduma karistusõiguslik vastutus KarS § 209 üksnes siis, kui vale ettekujutus oli loodud teadvalt, samas aga investeerimiskelmuse osas piisab koosseisu realiseerimiseks kaudsest tahtlusest. Kaitsja leiab, et käesolevas menetluses süüdistuses kajastatud mõiste „hoius“ ei ole käsitletav investeeringuna KarS § 211 lg 1 mõttes. Hoius HLÜS mõistes ei ole „investeering“ KarS § 211 tähenduses. Maakohtu poolt toodud põhjendus punktis 18.2, kuidas Eesti Õigekeelsussõnaraamat defineerib mõistet investeeringut ja millist sõna kasutas HLÜ Erial enda kodulehel (so „samuti nähtus www.erial.ee esilehel link „Investeeri“ (kd 7 tl 34-57)“) ei mõjuta KarS §-i 211 kajastatud koosseisu objektiivset tunnust. Investeeringut KarS §-i 211 tähenduses tuleb eelkõige defineerida väärtpaberituru seaduses või VÕS-s kajastatud väärtpaberite sätestatud mõistete kaudu. Ehk investeeringuks saab pidada üksnes sellist raha maksmist, mille vastu saab isik väärtpaberit. Viimane omakorda põhjendab, miks KarS § 211 on võrreldes KarS §-ga 209 erikoosseis (tagab kitsamalt vastutust väärtpaberite emiteerimisel ja kauplemisel) ja avab selgemalt erikoosseisu muud tunnused (nagu näiteks KarS §-s 211 sätetatud mõistet „teave“, mis VPTS järgi on näiteks avaliku pakkumise prospekt, prospekti lisad ning muud väärtpaberite kohta käivad dokumendid teated). Olukorras, kus jaatada igast hoiusest investeeringut, siis saab lõppastmes igast laenulepingu abil toimepandud kelmusest ka erikoosseis – investeerimiskelmus. Kuna ükski „hoiustaja“ ei ole saanud oma raha paigutamise eest väärtpaberit, siis ei ole KarS § 211 objektiivne koosseis täidetud. Kaitsja leiab, et investorite petmist ei ole aset leidnud. Andmed osakapitali kohta olid tõesed ja vastasid äriregistris tehtud kannetele. Väär on maakohtu seisukoht, et „valeandmetena käsitatavad ka andmed, mis on objektiivselt ebareaalsed, ent ilmselgelt olulised ja peamised kriteeriumid investeerimisotsuse tegemiseks. Sel põhjusel ei oma tähtsust ka kaitseväide, et osakapitali näol äriregistris on tegemist konstitutiivse kandega“. KarS § 211 näeb ette olulistes asjaoludes valeandmete esitamise. KarS § 211 koosseisu mõistes oluline, et andmed oleksid valed, nagu seda näeb otse ette KarS § 211. Maakohtu poolt KarS kommenteeritud väljaandest tsiteeritud väide ei ole asjakohane, võttes arvesse, et kaitsjate väide „osakapitali näol äriregistris on tegemist konstitutiivse kandega ja see ei saa olla näilik“, puudutab just seda, et KarS § 211 ei ole täidetud, kuna andmed osakapitali kohta olid õiged. Ehk õigete andmetega ei olnud võimalik isikuid petta, eksitada. Seega on KarS § 211 objektiivne koosseisu tunnus (so „valeandmed“) täitmata. Osakapitali ei saa näiliselt suurendada. Veelgi enam ei saa teostatud raha ülekanded (kui käsutus) olla näilikud. Osakapitali suurendamise kande näol on tegemist konstitutiivse kandega, mis tegelikult fikseerid osanike poolt tehtud tahteavaldust ja vastavat raha käsutust (viimane raha ülekandmine HLÜ-le, kus käsitustehing ei saa olla näilik). Kohtupraktikas on kinnitatud, et osakapitali muutmise puhul on tegemist õigustloova ehk konstitutiivse kandega. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolud raharingide kohta ei olnud tuvastatud tõendite põhjal (ehk pangakontode väljavõttete põhjal), vaid tegemist on süüdistusaktist kopeeritud väidetega. Kohtuotsuses puuduvad igasugused viited, kuidas näiteks vastav jada (punkt 24.9): HLÜ Erial – OÜ L– T – P LTD – D OÜ-- HLÜ Erial, - on tuvastatud ja milliste tõendite põhjal. Sama puudutab ka teisi raharingide kohta käsitlevaid asjaolusid. Maakohus ei ole pangakontosid vaadanud ja analüüsinud, vaatlusprotokollid ei ole selles osas usaldusväärsed ja seaduslikud tõendid. Lähtudes eeltoodust ei ole KarS § 211 koosseisu objektiivne tunnus täidetud, nimelt sõltumata sellest, kas,

19(93)

mille alusel ja millistele äriühingutele oli algselt raha HLÜ-lt väljalaenutatud, jõudis raha HLÜ kontole ja tegemist oli maksega osakapitali suurendamiseks. Asjaolu, et maksed olid HLÜ-lt laekunud osakapitali suurendamiseks, kinnitab ka süüdistus. Kanded olid tehtud äriregistris. Järelikult olid äriregistris ja ka majandusaasta aruannetes kajastatud õiged andmed osakapitali suuruse kohta. Õigete andmetega ei saa investeerimiskelmust (so KarS § 211) ja ka kelmust (so KarS § 209) toime panna. Kaitsja leiab, et muud majandusaasta aruannetes kajastatud andmed samuti vastasid tõele. Maakohus asus seisukohale, et muud andmed (so erinevad frantsiisilepingud), mis olid kajastatud 2018 ja 2019 majandusaastaaruannetes, ei olnud seotud investeerimiskelmuse episoodiga (otsuse punkt 27.14). Samas nähtub maakohtu otsuses, et otsuse punktides 26 – 26.9 asub maakohus põhjendama, kas ja miks andmed teatud tehingute kohta olid valed. Kaitsja seisukohalt väljus selgelt maakohus süüdistuse piiridest, kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, tegi valed järeldused tõendite kogumist ja hindas tõendeid ühekülgselt. Maakohus kajastas valesti otsuse punktis 26, et: „Süüdistuse kohaselt kajastati HLÜ 2018 ja 2019 aasta aruandes näilist frantsiisi müüki I. Dyagelevi Küprose firmale P LTD ning samuti kajastati HLÜ tütarettevõtte EK OÜ 2019 aasta konsolideeritud aruandes näilist frantsiisi müüki Venemaa ettevõttele KO“. Müügitehingud P LTD-ga ei ole I.Dyagelevi süüdistuses nimetatud näilikeks, samuti ei ole süüdistuses kajastatud, et tehinguid ei ole toimunud. Süüdistusest nähtub, et tehing on toimunud, kuid raha ei ole laekunud. Süüdistuses on üksnes KO tehingu kohta märgitud lakooniliselt „näilik“. Andmed, mis olid esitatud majandusaasta aruandes, ei olnud suunatud investeeringute saamiseks. Kaitsja seisukohalt jätab maakohus täies ulatuses tähelepanuta kohtumenetluses esitatud tõendid, kus muuhulgas tuleneb selgelt välja, et nii majandusaasta aruandes kajastatud, kui ka osakapitali puudutavad asjaolud ei olnud üldse seotud investeeringute saamisega (lähemalt vt selle kohta kaitsja poolt esitatud tõend JT protokoll, faili nimi erial_1715, mille käigus vestlevad omavahel KRK, SQ, OL, AK, kuidas suurendada osakapitali mittevaralise sissemakse abil). Vestlusest nähtub selgelt, et osakapitali suurendamine on vajalik mitte selleks, et uusi investoreid kaasata, vaid selleks, et HLÜ saaks enda ja tütaräriühingute eesmärgipärast (äri)tegevust suurendada, võimaldades muuhulgas nii anda välja laene, kui ka teha investeeringud tütreühingutesse sh kinnisvara soetamiseks ja arendamiseks. Viimane välistab kaitsja seisukohalt nii objektiivset kui ka subjektiivset KarS §-s 211 sätestatud koosseisu süüdistatava käitumises. Objektiivne koosseis on välistatud põhjusel, et omakapitali suurendamine ei olnud investoritele suunatud informatsioon ja sellel toimingul puudus igasugune seos isikutelt saadavate hoiustega. Subjektiivne koosseis on välistatud põhjusel, et keegi (sh süüdistust mittesaanud isikud – OL ja audiitor) ei ole seostanud kapitali suurendamist hoiustajatelt laekunute vahenditega. Kaudselt kinnitab ka maakohtu järeldus, et kannatanud selgitasid, et eelkõige sattusid nad üldse HLÜ Erial hoiustajaks tänu aktiivse reklaamikampaania (teleris ja internetis) mõjule, reklaamiti kõrgeid hoiuseintresse. Järelikult olulised andmed (või lubadused) hoiustajatele seisnesid ainuüksi reklaamis avaldatud hoiuseintressides, mitte aga osakapitali suurused ega ka majandusaasta aruandes avaldatud informatsioonis. Võttes arvesse eespool märgitud tuleb süüdistatav õigeks mõista.

20(93)

kooskõlastatud teoplaani olemasoluga. Teiseks, süüdistus on esitatud puudulikult osas, mis puudutab kinnistute müügitehingute ebaseaduslikkust. Maakohus jõuab vastuoluliselt seisukohale, kust üldse ei ole võimalik lugejal aru saada, kas omastati hoiustajate raha, HLÜ raha või Traspire OÜ vara. Kohus ei pööra tähelepanu, et OÜ Transpire pangakontol olev raha (ehk Transpire OÜ nõudeõigus panga vastu) kuulub OÜ-le Transpire, mistõttu sõltumata sellest, kuidas ja kelle korraldusel käsutatakse vastavaid summasid ei ole omastamise koosseis täidetud – Transpire OÜ sai enda kontol asuvaid rahalisi vahendeid käsutada nii nagu soovis ja seda tegi juhatuse liige ja ainuomanik. Tegelikult sama puudutab EK OÜ kontol olevaid vahendeid. EK OÜ kui iseseisev õigussubjekt ja omades arvelduskontol olevaid vahendeid, sai need käsutada. EK OÜ osas omab siinkohal tähtsust lisaks ka asjaolu, et EK OÜ poolt soetatava kinnistute hind (NB! hind mille eest EK OÜ soetab kinnistud Transpire OÜ-lt) oli HLÜ juhatuse liikmele OLile teada (vt lisa ka D. Dalberg-Dyageleva apellatsioon vastavas osas). Kui emaühingu juhatuse liige kiidab heaks ostetava objekti hinna, siis ei saa pidada tehingut ja vastavat hinda ebaseaduslikuks. Maakohtu poolt märgitud asjaolu: „kui OL olnuks ka sisuliselt D. Nevsky väidetavast rollist teadlik ja oleks juhatuse liikmena neid tehinguid ja hinnavahet aktsepteerinud, siis ei oleks ta sellist otsust teinud ja eeldanud Nevsky poolt „suulise kokkuleppe“ alusel oma kohustuste edasi täitmist“ just viitabki, et kohus väljub süüdistuse piiridest (süüdistuses puudub etteheide, et OL oli viidud eksimusse kinnistute väärtustega). Lisaks ei tugine maakohtu vastav järeldus ka tõenditele. Järelikult juba need asjaolud kogumis välistavad omastamise koosseisu kohaldamist. D. Dalberg-Dyageleva ja I. Dyagelevi ning I. Dyagalevi ja D. Nevsky vahel puudus ühine ja kooskõlastatud tegevus. Kaitsja leiab, et ühise ja kooskõlastatud teoplaani olemasolu ei ole tõendatud. Kooskõlastatud ja ühise teoplaani järgi tegutsemist omastamise koosseisu puhul heidetakse ette I. Dyagelevile, D. Dalberg-Dyagelevale ning D. Nevskyle. Kaitsja märgib, et igal juhul on ühisest ja kooskõlastatud teoplaanist lähtumine välistatud D. Dalberg-Dyageleva puhul. D. Dalberg-Dyageleva oli etteheidetaval perioodil lapsehoolduspuhkusel ning ei olnud teadlik tehingute detailidest (lähemalt vt D. Dalberg-Dyageleva apellatsioonis). I.Dyagelevil ja D.Nevskyl puudus juurdepääs HLÜ ERIAL ja EK OÜ pangakontodele, mistõttu ei saa nendele ette heita kaastäideviimist. Seega puudub I.Dyagelevi ja D.Nevsky käitumises omastamise (so KarS § 201) koosseisu tunnus – usaldatud vara, kuna HLÜ ERIAL ja EK OÜ pangakontole juurdepääsu nad ei omanud. Ainuüksi juba seetõttu ei ole omastamise koosseis täidetud ja nad ei saa selles süüdi mõista. Kinnistute ostutehingute osas märgib kaitsja järgmist Käesoleval juhul ei ole süüdistuses toodud esile seda, milles seisnes kinnisasja ostutehingute tegemisel selle ebaseaduslikkus. Kinnistute ostutehingute näol ei olnud tegemist näilike tehingutega. See, kui müüja võõrandab kauba edasi soetushinnast (või ka turuhinnast) kallimalt, ei anna iseenesest alust käsitleda müügilepingut näilikuna. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine seaduslikul alusel välistab omastamise koosseisu. Kui omastamise aluseks olnud teole on antud vara omaniku nõusolek, ei ole tegemist ebaseadusliku teoga. Esiteks märgib kaitsja, et kinnistute soetamisel ei kasutatud HLÜ ERIAL raha, vaid HLÜ ERIAL sõlmis laenulepingud, mille alusel väljastas laenu tsiviilkäibes eraldiseisvatele õigussubjektidele. Seaduse kohaselt ei saa juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ise kuuluda teistele isikutele AÕS § 6 lg 2 kohaselt – seega on HLÜ vara omastamine sellistel faktilistel asjaoludel välistatud. Praeguses kriminaalasjas ei ole viidatud, mida käsitletakse ebaseadusliku teona, kas seda, et tütarühingutele anti HLÜ ERIAL poolt laenu (st kas laenu andmist HLÜ ERIAL poolt EK OÜ-le) või on ebaseadusliku teona käsitletud seda, et hiljem on EK OÜ soetanud kinnistud. Kaitsja märgib, et isegi kui OÜ Transpire müüs soetatud kinnistud edasi kõrgema hinnaga kui ta need ise soetanud oli, ei ole see seadusevastane. Sihtotstarbelise laenu võtmine, sh HLÜ ERIAL poolt selle andmine, ei ole tavapärasest

21(93)

majandustegevusest väljuv ega seepärast mingil moel ebaseadusliku tegevusena käsitletav. Kinnistute soetamised on toimunud ja tegemist ei ole olnud näilike tehingutega, kinnistud müüdi ning raha selle eest tuli maksta vastavalt lepingule. Ostuhinna maksmine ei ole sellises olukorras õigusvastane. Arvestades seda, et praegusel juhul on kinnisvara tehingud tehtud kõikide poolte nõusolekul ning seaduses ettenähtud nõudeid on järgitud, ei ole kinnistute soetamine ja müümine ebaseaduslik. Praegusel juhul ei ole prokuratuur toonud esile asjaolusid, mis viitaksid, et poolte vahel kokkulepitud müügihind ja hind, mille eest tegelikult kinnistud soetati, oleksid erinenud. Teisalt on ka kohtupraktikas kinnitamist leidnud, et asjaolu, et müüja võõrandab kauba edasi soetushinnast või ka turuhinnast kallimalt, ei anna iseenesest veel alust käsitelda müügilepingut näilikuna. (1-18158/266, p 42) Kaitsja leiab, et hinnavahe oli majanduslikult põhjendatud ja OL (kui HLÜ ERIAL juhatuse liige) oli ostuhinnast, millega EKV soetas kinnistu Transpire OÜ-lt teadlik. Objektide tulukuse ja kulukuse prognoose tegi EK OÜ-le OL (OLi 27.05.2020 e-kiri, K/A tõend nr 34; D. Teplõhh K/A tõend nr 30) ning kontrollis arendatavate objektide jätkusuutlikust kaasatud hoiuste lõikes (S/A tõend 351 30.09.2020 jälitustoimingu protokoll, tõlge lk 41 jj). Nagu ka ütlustega on tõendatud, sõltub kinnistute hind kavandatavast arendustegevusest. Käesoleval juhul juhatuse liige OL hindas kinnistute majanduslikke tehinguväärtusi ja leidis, et need olid õiged. OL oli HLÜ Erial juhatuse liige, seega sai OL, igat tehingut mida EK OÜ teeb, heaks kiita ja aktsepteerida. Sellises olukorras, kus emaühingu seaduslik esindaja on ostuhinnast teadlik ja on nõus sellega, siis ei ole KarS § 201 koosseisu tunnus – ebaseaduslik – täidetud. Ainuüksi juba OLi enda ütlustest (isegi kui jätta hindamata tema ütluste usaldusväärsust täies ulatuses) näitavad, et OL oli hindadega, millega EK OÜ soetab ja planeerib soetada kinnistud Transpire OÜ-lt, kursis (lähemalt vt selle kohta Daniela Dalberg-Dyageleva apellatsioon, so OLi roll kinnistute soetamisel ja HLÜ ERIAL sisene tööjaotus). Kuna OL HLÜ ERIALi juhatuse liikmena oli teadlik vähemalt asjaolust, mis hinnaga soetas EK OÜ süüdistuses märgitud kinnistud Transpire OÜlt, siis viimane välistab nii omastamise koosseisu. Kaitsja märgib, et kui ringkonnakohus nõustub, et süüdistatavate tegevust ei saa kvalifitseerida omastamisena, siis alternatiivselt ei saaks süüdistuses kirjeldatud tegevust ka teoorias pidada usalduse kuritarvitamiseks KarS § 217-2 kohaselt. Transpire OÜ poolt arendusprojektide juhtimise osas märgib kaitsja järgmist. Kaitsja leiab, et väär on maakohtu seisukoht, et „D. Nevsky roll Eriali kontserni heaks töötamisel võis seisneda küll arendusobjektide otsimises ehk nö klassikalises maakleritöös ja samuti mõne EK OÜ kinnistuga seotud töö organiseerimises (näiteks sipelgapesade ümberkolimine, dendroloogine konsultatsioon ja puude raiumise korraldamine jms) aga sellega tema roll ka piirdus“. Maakohtu seisukoht on selgelt vastuolus kohtumenetluses uuritud tõenditega. Transpire OÜ roll kinnisvara objektidel seisnes mitte vahetult arendustegevuse teostamises, vaid arendusprojekti juhtimises ja hõlmas muuhulgas ka objektide müüki. Väär on maakohtu seisukoht, et „uuritud tõenditest see, et I. Dyagelev ja D. D. Dyageleva tegelesid kinnisvaraarendustega (suhtlemine objektide ehitaja ja arhitektiga) otse ilma D.Nevsky vahenduseta, mis muudab D. Nevsky väidetava projektijuhtimise sisu ja mahu ja selle eest tasutud summa (4 süüdistuses nimetatud objekti eest ca 1 miljon eurot) veelgi küsitavamaks ja absurdsemaks“. Ainuüksi juba maakohtu enda poolt viited tõenditele punktis 34.14, näitavad selgelt, et D. Nevskyl ja Transpire OÜ-l säilis kohustus tegeleda nende objektidega. Ainuüksi sellest, et vastav kohustus ei olnud fikseeritud kirjalikult, ei muuda tõenditest nähtavaid asjaolusid, mis omakorda kinnitavad ja põhjendavad D.Nevsky ja Traspire OÜ rolli. Järelikult ei ole alust I.Dyagelevi süüdimõistmiseks süüdistusaktis nimetatud omastamise episoodis. Järelikult peab süüdistatav olema omastamise süüdistuses õigeks mõistetud.

22(93)

23(93)

nii kohtumenetluse võistlevuse, kohtuliku arutamise vahetuse, kui ka ausa ja õiglase põhimõtet. Täies mahus jälitustoimikutega tutvumine ei ole vastavate taotlustega proportsioonis. Prokuratuuri poolt tõendite kirjeldus süüdistusaktis, tõendite vastuvõtmise taotlemisel ja tõendite avaldamise viis, ei vastanud ausa ja õiglase kohtumenetlusele. Maakohtus toimuv menetlus ei olnud aus ja õiglane süüdistatavate suhtes. Juba kohtumenetluse algfaasis olid esitatud vastuväited süüdistusakti kvaliteedi kohta kaitsjate poolt. Tänane kohtupraktika (so RKL nr 1- 23-1763) kinnitab, et aastaid tagasi (so kohtumenetluse alguses) esitatud taotlused oli põhjendatud. Muuhulgas olid nad põhjendatud ka tõendite kirjelduste puudulikkuse osas. Maakohtu menetluses pidevalt tekkisid vaidlused, kus kaitsjad märkisid, et prokuratuur ei ava tõenditest tulenevaid asjaolusid, vaid varjavad need asjaolud, mida prokuratuur lõppastmes soovis ta selle tõendiga tõendada. Näiteks kohtuistung 24.01.2022 Kaitsja leiab, et kohtueelne menetlus oli subjektiivne ning ühekülgne Kogu kohtueelne menetlus oli subjektiivne ja selgelt suunatud konkreetselt ja ainult Dyagelevidele. Läbiotsimise ajal toimunud vestlusest asja juhtinud põhiuurija ja teiste osapoolte vahel nähtub selgelt, et menetlus oli suunatud vaid selleks, et süüstada Daniela Dalberg-Dyagelevi ja Ilya Dyagelevi. Ka kohtumenetluse ajal on asja arutamisel selgunud asjaolusid, mis viitavad kaitsja hinnangul ebaobjektiivsele uurimisele. Teiste seas on menetleja kasutanud keelatud võtteid, nt eksitades tunnistajat AR ülekuulamise käigus sellega, et ta on kohustatud andma ligipääsu peegelkoopiale, mis O. Ri kui ERIAL juhatuse liikme käsul oli politseile suletud. Hoolimata asjaolust, et uurija oli veendunud, et ka OL oli kuritegude toimepanemisest teadlik, käsitas ta teda algusest peale tunnistajana, jättes objektiivsed asjaolud kõrvale. Seejuures lubas menetleja, et nii OL kui ka raamatupidaja on tunnistajad. Sellisele eeldusele menetlust rajades (jättes kõrvale objektiivsed faktid) ei selgitanud uurimisasutus ja prokuratuur tegelikkuses välja aga kahtlustatavaid õigustavaid asjaolusid. See on ilmne menetlusõiguse rikkumine. Seejuures on oluline märkida, et kui kohtueelse menetluse andmete avaldamine on lubatud vaid prokuratuuri loal, siis agiteeris uurija OLi avaldama läbiotsimismäärusest teatavaks saanud andmeid ka raamatupidajale KKle, kellele hoiu-laenuühistu ERIAL läbiotsimisemäärust ning seal olevaid kriminaalasjas kohtueelse menetluse andmeid ei tutvustatud. Ei ole välistatud, et selliselt käitudes soovis menetleja mõjutada toona tunnistajana staatuses oleva KK hilisemaid ütlusi Daniela Dalberg-Dyageleva ja Ilya Dyagelevi vastu. Kokkuvõtvalt on ilmne, et menetleja ei ole lähtunud tõendite kogumisel objektiivsest tervikpildist, jättes seejuures kogumata taotlejat puudutava õigustava teabe, mõjutanud tunnistajaid seejuures tõsimeelsete väidetega süüdistatava ja tema abikaasa kohta. Sellises suunatud menetluses ei ole tagatud süüdistatavale tema õigus olla koheldud kui menetlussubjekt, s.o isik, kellel on õigus olla koheldud võrdselt teistega. Lisaks kaitsja on seisukohal, et jälitustoimingute protokollide koostamisel menetleja on rikkunud nii kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (s.o rikkunud tõendite kogumisel süütuse presumptsiooni põhimõtet) kui ka isiku põhiõigusi (s.o käsitlenud teda tõendite kogumisel süüdiolevana enne sellekohase otsuse jõustumist), samuti aga on konkreetselt ainult süüstavate asjaolude kajastamisega protokollis isiku õigustest mööda läinud. Arvestades, kuidas prokuratuur on soovinud menetluses jälitustoimingute protokollide koostamise asjaoludega seotud teemasid vältida (jättes vastamata kaitsjate 10.04.2023 küsimustele, milleks kohus teda kohustas) ning selgelt soovinud asjaolusid varjata, võib väita, et kohtueelses menetluses on algusest peale olnud eesmärk rikkuda ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet, minnes süüdistatavate põhiseadusega kaitstud õigustest mööda (lähemalt vt 15.05.2023 maakohtule esitatud taotlus).

24(93)

Kaitsja ei ole nõus maakohtu järeldusega, et jälitustegevus on seaduslik. Kogu jälitustegevus on selles asjas õigusvastane. KrMS § 126-1 lg 4 sätestab erandi KrMS §-s 64 sätestatud kaalutlusõigusest, mille kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend üksnes siis, kui jälitustoimingu loa taotlemisel, andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. Nähtuvalt jälitustoiminguid sanktsioneerivate kohtumääruste põhjendustest ei ole vastavat kontrolli kohus üldse teinud, kuid jätkuvalt väljastas load nii palju, kui prokuratuur taotles ja seda sõltumatult sellest, et prokuratuuri enda taotluste kohaselt olid kõik kuriteod (ja seda maksimaalses ulatuses) avastatud juba kevadel 2020. Lubades kajastatud asjaolud ja süüdistusaktis kajastatud põhiteod näitavad, et juba kevadel 2020 oli väidetav altkäemaksu episood ületanud suurt ulatust (DP küsis 08.04.2020, 14.05.2020 /.../ ja I. Dyagelev lubas anda DPle mitteametlikku laenu 35 000 eurot, lisaks 30 000 eurot /.../, mida süüdistus liidab kokku), ehk ainuüksi juba kevadel süüdistuse hüpotees saavutas karistusseadustikus maksimaalset kvalifikatsiooni. Sama põhjendus on ka omastamise episoodis. Sellises olukorras ei ole asjakohane maakohtu seisukoht, et „on oluline pöörata tähelepanu sellele, millise kuriteo uurimiseks antud kriminaalmenetlust alustati“. Seda eelkõige seetõttu, et kõik varavastased kuriteod on teise astme kuriteod, ehk on võrdsed. Kuriteo olemus (vastavalt süüdistusaktile) näitab, et üldistatud kujul on mõlemad menetluse all olevad episoodid (so omastamine ja investeerimiskelmus) olid suunatud HLÜ Erial (või hoiustajate vastu), ehk koosseisudega kaitstav õigushüve kandja on üks ja sama subjekt. Sellises olukorras, kus peamine õigushüve kandja on sisuliselt üks ja sama subjekt, siis ei saa kasvõi juba seetõttu jätkata jälitustegevusega, kuna samale õigushüve kandjale põhjustatakse veel suuremat kahju. Kaitsja arvates on kohtu roll hinnata jälitustoimingute loa väljastamisel iga toimingu proportsionaalsust võrreldes menetleva kuriteoga. Kohus seda teinud ei ole. Kaitsja argument seisneski selles, et kui menetleja enda seisukohal on õigushüve kahjustatud juba nii ulatuslikult ja vastavad tõendid on kogutud, siis nii ultima ratio põhimõtte, kui ka KrMS § 126-1 lg 3 ei võimaldanud kriminaalasjas jälitustegevust jätkata. Seadusandja on kajastanud KrMS § 1264 lg-es 5, et varjatud sisenemiseks antakse eraldi luba. Ei saa nõustuda sellega, et kohtumääruse resolutsioon kajastab ajavahemikku ja jätab tegelikult uurimisasutusele endale otsustada mitu korda uurimisasutus peab vajalikuks varjatult sisenemist teostada ja kuhu täpsemalt tema soovib siseneda ja vastavas ruumist teostada pealtkuulamist ja -vaatamist. Sellisel juhul delegeerib kohus diskretsioonotsuse langetamist varjatult sisenemise ja seal pealkuulamise ja -vaatamise teostamise otsustamiseks just menetlejale, mida aga seadus ei luba. Kohtumääruse resolutsioon peab selgelt piirama ja piiritlema menetleja tegevust, ehk seadma menetlejale lubatavad ja mittelubatavad asukohad varjatult sisenemiseks ja seal pealtkuulamise teostamiseks. Eelkõige põhjenduste puudumine olukorras, kus luba võimaldab siseneda ja kasutada jälgimisseadmeid nendes ruumides, kus inimestel on kõrgendatud ootus privaatsusele, on juba eraldiseisev kriminaalmenetluse oluline rikkumine, mis teeb vastavalt KrMS §-le 126-1 lg 4 tõendid lubamatuks ja seda sõltumata sellest, kas menetleja sisenes nendesse ruumidesse ja kas tegelikult teostanud seal pealtkuulamist ja -vaatlust. Kuna põhjenduskohustuse rikkumine on tuvastatav kohtumääruse taotlemisel ja jälitusloa väljastamisel, siis ka sel põhjusel ei saa jälitustegevuse käigus saadud tõendit kasutada vastavalt KrMS §-le 126-1 lg 4. Ehtne näide, kus menetleja oma initsiatiivil otsustas siseneda on seotud DP kabineti varjatult läbivaatusega (vt eespool). Varjatult sisenemise ebaseaduslikkus muutub ka pealtkuulamiste kaudu saadavad tõendid õigusvastasteks.

25(93)

Kui kohtumäärusega hangitavad tõendid, mis on seotud sideandmete operaatorilt andmete kättesaamisega, mis on sõnumisaladusega kaetud informatsioon, see peab olema tõendite pinnalt väljastatud määrus. Ei saa olla väljastatud uurija päringu alusel. Kaitsja leiab, et ESS §-st 102 koosmõjus §-ga 113 lõikega 6 on ESS alusel võimalik sõnumite sisule ligipääs saada vaid kohtu loal. Lisaks seaduses selgelt sätestatud nõudele sõnumisaladuse piiramist õigustava kohtuloa olemasolu kohta kinnitab seda ka kohtupraktika. Kohtupraktikas on pigem käsitletud olukordi, kus sõnumid on saatja või saaja valduses, samuti juhtumeid, kui ligipääs epostile hangitakse isiku antud parooli kaudu. Kohtupraktika kohaselt on ilmne, et teenusepakkuja juures asuva kirjavahetuse saamine riivab sõnumisaladust ning nõuab kohtu luba. Süüdistusaktis nimetatud vaatlusprotokollid ei ole KrMS § 63 mõistes tõendiks Praeguses asjas sisaldavad vaatlusprotokollid enamus ulatuses menetluses kogutud algdokumentide väljavõtted. Sisuliselt analüüsis ja hindas menetleja vaatlusprotokolli koostamise hetkel olemasolevat tõendikogumit ja tegi algsetest tõenditest enda poolset valikut. Algdokumentide uurimine kohtumenetluses ei ole antud asjas kuidagi takistatud ja on kooskõlas eelkõige KrMS § 15 lg 1, kuid maakohus ei ole algallikat kontrollinud.

26(93)

Varaline kahju, mis kaitsja hinnangul on seotud I. Dyagelevi vahistamise, suhtluspiirangu, kinnipidamise ja elukohast lahkumise keelu kohaldamisega tuleb samuti riigilt välja mõista. Need piirangud olid ilmselgelt ebavajalikud.

27(93)

ei saanud I. Ammermann olla ka selles menetluses seaduslikult ja sõltumatult kohtunikuna tegutsev. Selline menetlus, kus üheks rahvakohtunikuks on ka sisult politseiametnik ei ole ega näi ausana. Ehk ka sellel alusel (I. Ammermann, tulenevalt oma ametist, ei saanud olla rahvakohtunik) ei ole antud kohtu koosseis seaduslik.

28(93)

Erial kasuks seatud hüpoteegid, kuid HLÜ-l Erial läbi oma tütarfirma EKl polnud võimalik kinnisvaraarendusi oma esialgse plaani järgi ellu viia, sest 2020 aasta lõpus tehti avalikuks kriminaalasi, milles HLÜ Erial polnud isegi mitte kahtlustatav, kuid mis seiskas kogu HLÜ Erial tegevuse ja plaanid ning mille tulemusena pidi HLÜ Erial esitama saneerimisavalduse ja saneerimiskava.

29(93)

HLÜ-s ERIAL oli selge tööjaotus erinevates tegevusvaldkondades. Ka juhatuse liikmete vastutusalad olid jaotatud. Kuigi seda kirjalikult ei fikseeritud, see toimis praktikas. Majandusalase haridusega juhatuse liige OL vastutas finantsala, sh raamatupidamise eest. Ta kinnitas ristküsitlusel, et ta kutsuti juhatusse, kuna tal oli finantstaustaga kõrgharidus, ning nimetas, et tema töö seisnes mh töötajatele finantskirjaoskuse õpetamises, äriplaani kaitsmises Finantsinspektsiooni ees, krediidikomitee töös ja krediiditaotluste finantsanalüüsis. Daniela DalbergDyageleva tegeles tema sõnul „rohkem hoiuste haldamise ja intresside tasumisega“. Kuigi ristküsitlusel väitis OL, et raamatupidamise korraldamine ei olnud tema vastutusalas, ei ühti see tema ülejäänud ütluste ja kirjalike tõenditega. Asjaolud, et OL suhtles raamatupidamise teemadel nii raamatupidaja kui ka audiitoriga ning et tema oli raamatupidamise sise-eeskirjade koostajaks HLÜ-s ERIAL, kinnitavad, et tegelikkuses oli finantsiga seonduv HLÜ-s ERIAL tema vastutusel. Daniela Dalberg-Dyageleva vastutusalas olidki alati administratiivküsimused, temal ei olnud ei juriidilist ega majandusalast haridust, tal on kõrgem disainialane haridus.6 Seevastu tema disainialane haridus võimaldas tal tegeleda EK OÜ sisulises töös kõigega, mis seondus sisekujundusega arendatavatel objektidel.

30(93)

Kokkuvõtvalt täitis Daniela Dalberg-Dyageleva vastsündinu kõrvalt tööülesandeid määral, mil see võimalik oli.

31(93)

Antud asjas on aga kajastatud süüdistuses, et D.Dalberg-Dyageleva pani teo toime üksiktäideviijana, täites ise (väidetavalt) KarS §-i 381 dispositsioonis kajastatud teod. Võttes arvesse ainuüksi seda, et pelgalt majandusaasta aruande allkirjastamisega ei muutu majandusaasta aruanne liikmetele kättesaadavaks, siis ei saa lugeda tõendatuks KarS §-i 381 dispositsioonis kajastatud tegu – liikmetele valeandmete esitamist. Süüdistuses ei ole aga kajastatud, kuidas täpsemalt majandusaasta aruanded jõudsid liikmeteni, ja kes täpselt ja kuhu need edastas. Sama puudutab ka audiitoritele esitatud andmeid. D.Dalberg-Dyageleva ei ole viidatud andmeid audiitoritele esitanud ega ka raamatupidamises neid kajastanud. Audiitoritega suhtlesid hoopis teised isikud. Eriti markantne näide maakohtu ühekülgsest tõendite hindamisest, põhjendamiskohustuse täitmata jätmisest ja esitatud tõendite tähelepanu jätmisest seisneb selles, kus maakohus mõistab D.DalbergDyagelevat süüdi ka selles, et tema esitas audiitorile (so AKile) ebaõiget teavet seoses KO tehinguga. KarS § 381 dispositsioonis sätesatud koosseisuline tegu (so audiitorile valeandmete esitamine) seisneb eelkõige selles, et audiitorile esitatud asjaolud peavad olema sellised, millega võib isikut eksitada. Eksitada ei saa isikut, kellele antakse kogu teave tehingust, koos temaga arutatakse läbi tehingu vormistamine, saadakse audiitorilt vastav nõusolek.

32(93)

Väär on samuti maakohtu seisukoht (punktis 36.7): „Vaidlust ei ole selles, et HLÜ Erial 2018 ja 2019 aasta majandusaasta aruanded olid peale nende allkirjastamist avalikkusele kättesaadavad ning nendega tutvusid investeerimiskelmuse episoodis kannatanutena ülekuulatud isikud, kes olid ka HLÜ Erial liikmed ja kellede jaoks iseenesest oli lõpptulemusena äriühingu kasum või kahjum oluliseks asjaoluks“. Kaitsja arvates tegemist on süüdistuse piiridest väljumisega ja paljasõnalise oletusega.

33(93)

rohkem või vähem hajutatud. Maakohtu seisukoht tugineb vaid ühele kõnele. Üksikust asjaolust (sh isiku tähelepanu kohta erinevatel aegadel) ei ole võimalik üldistusi teha, see on juba loogikareeglitega vastuolus. Üldiselt on täiesti eluliselt usutav, et tihti isikud kirjutavad dokumendid „pimesi“, usaldades teist isikut. Lisaks eelnevale on paljasõnalisteks jäänud maakohtu väited frantsiisilepingute näilikkuse osas. Frantsiisilepingute sisu ja tagamaad on tõendatud Ilya Dyagelevi antud ütlustega ning need haakuvad dokumentaalsete tõenditega. Samuti on frantsiisilepingu osas vandeaudiitor IE tunnistanud ristküsitlusel, et kontrollis intellektuaalse omandi müügi osas Küprosele lepinguid, arveid, tasumist ja saldokinnitusi. See, et HLÜ-le ERIAL analoogse süsteemi, sh pangandussüsteemi loomine Euroopas ei realiseerunud ning Swift Hotels arendus jäi algusjärku, ei muuda lepinguid näilisteks ega tühisteks. Kokkuvõtvalt ei ole Daniela Dalberg-Dyageleva ja seda ka teadvalt mis tahes ebaõigeid andmeid esitanud ei audiitoritele, äriühingu osanikele, hoiustajatele, avalikkusele ega ka majandusaasta aruannetesse.

34(93)

OÜ/ pangakontolt notaritasu Pärna Priidu kontole on võimatu. On võimatu ka Daniel Nevsky selle eest vastutuse võtta, kuna tema on Transpire OÜ juhatuse liige. Ainuüksi juba seetõttu tuleb Daniela Dalberg-Dyageleva ́t õigeks mõista vähemalt nendes episoodides. Niisamuti pole ka teised omastamise episoodid nõuetekohaselt ja selgelt kirjutatud. Mõistmatuks jääb, mitte üksnes omastamise keskne tegu, vaid ka Daniela Dalberg-Dyageleva täpne roll, usaldatud vara ja isik, kellele vastav vara oli usaldatud. Süüdistus ei kajasta ka seda, miks tehingute alusel sooritatud ülekanded olid ebaseaduslikud, võttes arvesse, et EK OÜ sai vastusoorituse kinnistusete näol. Need tehingud (lepingud) ei ole ka süüdistuses vaidlustatud. Lisaks nähtub tõenditest, et kinnistuse soetusest ja (vähemalt) soetatud kinnistute hinnast oli teadlik OL (HLÜ Erial juhatuse liige), kes emaühingu juhatuse liikmeta faktiliselt kitis heaks vastavate tehingute tegemist. Süüdistuse puudulikkust taastada ei ole enam võimalik, mistõttu tuleb Daniela Dalberg-Dyageleva ́t selles episoodis täiest ulatuses õigeks mõista.

35(93)

Võttes arvesse, et maakohus ei ole muid asjaolusid tuvastanud, mis suudavad kinnitada Daniela Dalberg-Dyageleva käitumises subjektiivseid tunnuseid, siis tuleb ainuüksi juba seetõttu teda õigeks mõista.

36(93)

37(93)

olukorras, kus vara on ära tarvitatud. Kohus jätab täies ulatuses põhjendamata, miks vastavat konfiskeerimist tuleb kohaldada mitte Ilya Dyagelevi suhtes, vaid just kolmanda isiku suhtes. Seadus ei tunne solidaarset konfiskeerimist (eriti olukorras, kus abikaasade vahel kehtib varalahususe põhimõte). Asjas tuvastatud asjaoludest (sh prokuratuuri poolt esitatud pangaväljavõttest ja kaudselt vara analüüsist) ei nähtu varasemalt saadud ja sularahana väljavõetud rahaliste vahendite kulutamist. Panga väljavõttest nähtuvad selgelt asjaolud, et toimus sularaha käive, kus raha võeti välja kontolt, kuid samuti pandi raha ka tagasi (lähemalt vt kohtuistungi protokoll 21.04.2022 koos vastavate tõenditega). Osadel juhtudel maksti ka äriühingute kohustusi. Sellises olukorras peab prokuratuur esitama tõendeid varasemalt sularahana välja võetud raha kulutamise kohta (mitte üksnes nende väljavõtmise kohta), kuna tegemist on positiivse asjaoluga, mida on võimalik selgelt tõendada. Raha mittekulutamist (s.o teiste sõnadega säilitamist sularahana) kui negatiivset asjaolu ei ole võimalik muude tõenditega tegelikult otseselt tõendada. Kuna sularaha oli muuhulgas väljavõetud (ja arvutuste järgi oli seadusliku rahaga) ja puuduvad igasugused viited, et raha oli kulutatud, siis on loomulik, et see raha on kas säästetud või on see tagasi pandud kontole. Maksed aga firmadele (eraisik maksab enda äriühingu eest või enda äriühingule rahalisi vahendid) on selgelt vaadeldavad laenudega. Järelikult ei saa nõustuda üldse maakohtu puudulikult tehtud tõendite analüüsiga.

38(93)

39(93)

Kaitsja leiab, et jälitusprotokollidele tervikuna isikute süüdimõistmiseks tugineda ei saa ja nad tuleb tervikuna tõendite kogumist välja jätta. Maakohtu nii ulatuslik põhjendamiskohustuse rikkumine ja kaitsjate tõenditele hinnangute andmata jätmine ei ole nii suures asjas ringkonnakohtumenetluses taastatavad, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ja saata asja lahendamiseks maakohtule tagasi uues koosseisus.

40(93)

Erial HLÜ poolt EK OÜ-le laenude andmine ja samuti OÜ-le Transpire laenu andmine (ja laenusuhete raames pangaülekannete tegemine) ei eeldanud hoiustajate nõusolekut (nagu viitab maakohus 15.01.2024 kohtuotsuse punktis 35.12.). HLÜS §-s 28 (nõuded laenudele) on regulatsioon, mis puudutab HLÜ poolt laenude andmist, kuid nii süüdistuses kui maakohtu otsuses puuduvad mistahes viited HLÜS §-s 28 sätestatud nõuete rikkumisele. Riigikohus on korduvalt kinnitanud juriidilise isiku juhatuse liikme vastutust KarS § 201 järgi, kui juhatuse liige teeb juriidilise isiku varast endale või kolmandale isikule väljamakseid, mille eest juriidiline isik vastusooritust ei saa (RKKK 3-1-1-43-13 p 24, RKKK 3-1-1-62-14, p 14). Siinses kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses on tahaplaanile jäänud tõendid, mis kinnitavad, et Erial HLÜ ei teinud oma tütarfirmale, EK OÜ-le mitte lihtsalt väljamakseid, vaid tegemist oli Erial HLÜ poolt EK OÜ-le antud laenudega, mis ka tagati hüpoteekidega, mis seati nendele samadele kinnisasjadele, mida EK OÜ Transpire OÜ-lt soetas (vt kohtuotsuse punkte 30 kuni 33.2.), ehk milliste soetamist finantseeris Erial HLÜ oma vara arvelt. Vaidlust ei saa olla selles, et kinnisvara tagatisel antud laenud olid Erial HLÜ ja Erial HLÜ hoiustajate huvides, sest tegemist oli intressiga antud laenudega. Erial HLÜ maksis EK OÜ-le laenu välja, kuid Erial HLÜ-l tekkis EK vastu laenu tagastamise ja intressi tasumise nõue (vastusooritus), mida tagas hüpoteek. Lisaks sellele, ebaseaduslik varakäsutus ei olnud ka HLÜ poolt OÜ-le Transpire laenu andmine, kuna esiteks laen tagastati koheselt ja teiseks laenuga võrdse summa eest soetas OÜ Transpire kinnistud, seega ka nende laenutehingute puhul oli vastusooritus olemas.

41(93)

tegemist mitte Erial HLÜ varalise nõudega oma panga vastu, vaid Transpire OÜ varalise nõudega oma panga vastu, mis ei ole kuidagi seotud Erial HLÜ varadega), tulnuks maakohtul analüüsida, kas eksisteeris Transpire OÜ kui juriidilise isiku nõusolek Transpire OÜ vara käsutamiseks Transpire OÜ juhatuse liikme Daniel Nevsky poolt. Muuhulgas tulnuks maakohtul tuvastada, kas Transpire OÜ ja Transpire OÜ tehingupartnerite tehingud olid Transpire OÜ huvides (kusjuures kohtuotsuse punktis 35.12. on leitud, et tehingud oli Transpire OÜ huvides, sest kohtu hinnangul: „Kuivõrd kinnisvara tehingute vahest tekkinud rahaga sai Transpire OÜ tasuda enda kohustusi ning kasvatada käivet, siis toimus see KarS § 14 lg 1 järgi mh juriidilise isiku OÜ Transpire huvides“). Kuna tehingud olid Transpire OÜ huvides, ei saa tegu olla OÜ Transpire vara omastamisega. Samuti olukorras, kus kohtu käsitluse kohaselt eksisteeris Transpire OÜ vara käsutamiseks, Transpire OÜ nõusolek (Transpire OÜ ainuosanik perioodil 20.09.2017 kuni 14.03.2022 oli Daniel Nevsky), siis vara käsutamine pole KarS § 201 mõttes ebaseaduslik.

42(93)

Sellised tsiteeritud kohtu otsuse p.-s 35.9 järeldused on aga vastuolus OLi poolt kohtus antud 31.05.22 (lk 25 istungiprotokollis) ütlustega sellest, et ta teadis, et hinna sees oli need nimetatud teenused.

43(93)

varakäsutus teostatakse, ent selle eest kannatanu vastusooritust ei saa (nn fiktiivsete arvete alusel teostatud varakäsutus), siis on tegu varakäsutuse ebaseaduslikkusega. Käesoleval juhul pole sellist käsitlust süüdistuses ega maakohtu otsuses välja toodud. Maakohus on vastupidiselt eeltoodule tuvastanud, et HLÜ ERIAL väljastas laenu iga episoodi korral konkreetses summas OÜ-le Transpire ja igal korral, täpselt selle summa eest, soetas OÜ Transpire kinnistud. Käesoleval juhul ei saa käsitleda ka varakäsutust teinud isikut, st HLÜ-d ERIAL kannatanuna omastamise süüdistuse kontekstis, nii nagu seda on teinud nii prokuratuur süüdistusaktis kui ka kohus otsuses. Nimelt HLÜ ERIAL ei ole kannatanuks olukorras, kus HLÜ väljastab OÜ-le Transpire sihtotstarbelise laenu kinnistu soetamiseks, vastavalt laenulepingule ning Transpire soetabki kogu väljastatud laenu eest kinnistud. Selliste tehingute puhul puudub igasugune omastamisena käsitletav tegu. Kohtuliku uurimise käigus kinnistus fakt, et OÜ Transpire on HLÜ-lt saadud laenu koheselt tagastanud. See faktiväide on muuseas kirjas ka süüdistusakti tekstis, lk 80: „I. Dyagelev ja D. Nevsky leppisid omavahel kokku, et D. Nevsky taotleb Hoiulaenuühistult EK soetamiseks laenu ning tehingute teostamise käigus tagastab saadud laenu koheselt ERIALile, vabanedes seega intresside maksmisest.“ Sellele viitas kaitsja ka oma kaitsekõnes, kuid kohus pole nende kaitseargumentide osas otsuses seisukohta võtnud. .Seega tulenevalt eeltoodust, ei ole täidetud omastamise objektiivne koosseis, milleks on varakäsutuse ebaseaduslikkus.

44(93)

Asjaolu, et ERAIL Kinnisvara soetas OÜ-lt Transpire kinnistud kõrgema hinnaga, kui OÜ Transpire oli need soetanud, ei ole võimalik käsitleda ebaseadusliku tehinguna. Kokkuvõtvalt kaitsja on seisukohal, et D. Nevsky ega Transpire OÜ ei ole Erial HLÜ vara koos I. Dyagelevi ja D. D. Dygelevaga omastanud. Varakäsutus (laenude andmine HLÜ poolt OÜ-le Transpire ja samuti EK OÜ-le) ei ole olnud ebaseaduslik varakäsutus. Erial HLÜ-l tekkis laenu saajate vastu (sh EK OÜ vastu), laenude tagastamise ja intressi tasumise nõue, varakäsutus (laenu andmine) ei toimunud vastusooritust saamata.

45(93)

öelda, et OÜ Transpire kasum on omastatud. Esmalt, nagu eespool juba välja toodud, ei saa sellest kohtu arutluskäigust aru, mil moel puudutab OÜ Transpire varaga, st tekkinud kasumiga – edasiste tehingute tegemine, omastamise süüdistusse, kus kannatanuks oli süüdistuse kohaselt HLÜ ERIAL, mitte OÜ Transpire. Maakohus on muuhulgas otsuse p.-s 34.7. leidnud, et asjaolu, miks OÜ Transpire oli I.Dyagelevi kontrolli all ja D.Nevsky ei omanud mingit otsustusõigust selle äriühingu tegevuse osas, on just jälitustoiminguga kogutud tõend, nimelt pealtkuulatud telefonivestlus raamatupidaja P ja I.Dyagelevi vahel. Kohus jõuab ebaõigele järeldusele, et just selles telefonivestluses 22.04.2020 selgitab Dyagelev raamatupidaja Ple OÜ Transpire kohta: „kuule, on palve, mul on seal tuttaval üks ettevõte, jah /.../ ei ole maksukohuslane, ma palusin teda kõik dokumendid 19-nda aasta eest kokku korjata / .../ Mul on palve. Sa võid teha talle aruande? V. P vastab selle peale jaatavalt. Dyagelev jätkab: Ja, sa võid võtta siis selle ettevõtte teenindamisse, aga maksma selle eest hakkan mina. VP: Okei, hästi. Millega tegeleb? Ilya Dyagelev: „seal on kinnisvara, mille ta ostab ja müüb mulle lihtsalt“ (kd 18 tl 11). Kõnest selgub ka see, et OÜ Transpire ei ole veel käibemaksukohuslane ja peale 19-nda aasta aruande esitamist tuleb ka see taotlus ära esitada“. Tegelikkuses on aga isegi süüdistusaktis faktilise asjaoluna välja toodud ja ka kohtus uuritud OÜ Transpire pangakontolt nähtav (ning D.Nevsky ütlustest selgunud), et I.Dyagelev ei hakanud tasuma OÜ Transpire raamatupidamisteenuse eest, vaid seda tegi Daniel Nevsky ja OÜ Transpire nimelt. Seega on selge, et antud pealtkuulatud telefonikõnes ei räägitud OÜ-st Transpire. Süüdistusakti lk 91 ja 92 on prokuratuur välja toonud, et OÜ-lt Transpire on tehtud D OÜ-le (registrikood XXXXXXXX) ülekandeid kogusummas 1827,60 eurot. Antud summa on üle kantud raamatupidamisteenuste eest, mida osutas P raamatupidamisteenuseid osutav äriühing OÜ D, Oü-le Transpire. Seega on maakohus viidatud, jälitustoiminguga kogutud tõendi pinnalt, jõudnud ebaõigele järeldusele. Samuti jättis kohus analüüsimata ja põhejndamatult kõrvale P ütlused, kes selgitas (P uus nimi VK) kohtus 01.06.22 istungil, protokolli lk 36, vastuseks teisesküsitluses antud küsimusele selle kohta, miks Ilya Dyagilev palus teha Nevsky firma raamatupidamist, et tema ja I. Dyagelevi vahel oli pikaajaline hea koostöö. V. P osutas oma Äriühingu D OÜ nimelt, pikaaegselt raamatupidamist 6-le I.Dyageleviga seotud äriühingule, seega oli ka loomulik, et I.Dyagelev soovitas antud raamatupidajat, ka oma tuttavatele ja sõpradele. See aga ei tähenda, et Transpire oleks olnud selletõttu I.Dyagelevi kontrolli all. Kohus jättis põhjendamatult kõrvale ka D.Nevsky ja I.Dyagelevi selgitused selle kohta, et kuna V. P niikuinii suhtles I.Dyageleviga väga tihedalt erinevate firmade raamatupidamisega seoses, siis edastas ta ka I.Dyagelevi kaudu tihti sõnumeid D.Nevskyle, seoses viimase äriühinguga OÜ Transpire. Maakohus on samuti ekslikult jõudnud järeldusele, kohtus uuritud tõendite pinnalt, et OÜ Transpire kontolt tehtud ülekanded ei olnud seotud OÜ Transpire äritegevusega. Seejuures on maakohus jätnud põhjendamatult kõrvale kaitsja argumendid ja tõendite analüüsi, kõigi OÜ Transpire kontolt tehtud ülekannete osas. Kohus on aga kõik need kaitseargumendid, iga süüdistuses loetletud tehingu kohta (OÜ Transpire tehingud kolmandate isikutega), jätnud põhjendamatult kõrvale, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS §-s 339 lg 2 tähenduses. Kohus võttis otsuse tegemisel aluseks süüdistuse argumendid ja tõlgenduse, jättes kaitsja käsitluse tõendite osas põhjendamatult kõrvale.

46(93)

summa 882 960 eurot kuulub samuti konfiskeerimisele kui süüteoga saadud vara (1 002 960 – 120 000). OÜ Transpire pangakonto saldo 15.02.2023 seisuga on 125 545,16 eurot (kd 31 tl 201). Järelikult tuleb OÜ Transpire pangakontol olev 125 545,16 eurot arestida KarS § 83-1 lg 1 alusel ja ärakulutatud summa 757 414,84 eurot (1 002 960 – 120 000- 125 545,16) tuleb välja mõista KarS § 83-1 lg 1 ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamise korras“. Kohtu konfiskeerimise otsustus on vastuolus kohtu enda poolt varasemalt otsuses toodud käsitlusega selle kohta, et OÜ Transpire oli I.Dyagelevi kontrolli all ja kõik OÜ-le Transpire ja samuti OÜ-lt Transpire toimunud varakäsutused, olid I.Dyagelevi huvides. Seega kohus pole tuvastanud kohtuliku uurimise käigus, et OÜ Transpire oleks saanud väidetava kuriteo toimepanemise tulemusel mingit vara. Kohus tuvastas otsuses eelnevalt, et kogu raha, mis jõudis OÜ Transpire kontole, kanti sealt edasi I.Dyagelevi kontrolli all olevatele äriühingutele, kuigi tegelikkuses polnud OÜ-l Transpire mingeid võlakohustusi nende äriühingute ees. Seega kuna kohus tuvastas, et kogu raha kanti Oü-st Transpire edasi süüdistuses nimetatud „näilike“ tehingute alusel, siis ei ole võimalik samal ajal jõuda järeldusele, et OÜ Transpire kontole laekunud vahendid olid OÜ Transpire poolt kuriteo tulemusel saadud vara, mida seaduse kohaselt saaks konfiskeerida asenduse korras, kuna see raha on ära kulutatud. Seega kohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, väidetavalt tahtliku süüteoga saadud vara osas, mis ei vasta kohtus tuvastatud asjaoludele. Isegi esitatud süüdistuse ebaselge tekst (süüdistusakti lk 88), viitab sellele, et OÜ Transpire pole kuriteo tulemusel saanud vara mitte summas 1 002 960 eurot, vaid sellest ülekantud summast 1 % st summa 16 920 eurot. Nimelt süüdistuse versiooni kohaselt kanti küll kogu summa OÜ-le Transpire, kuid ülekantud summast vaid 1% pidi jääma OÜ Transpire kontole. Seega isegi olukorras, kus oleks tuvastatud, et OÜ Transpire teos esineb grupiviisilise omastamise koosseis ja juriidilise isiku vastutuse eeldused on täidetud, siis pole süüdistuse ja kohtus tuvastatu kohaselt, OÜ Transpire poolt väidetav kuriteo tulemusel saadud vara suurem, kui summas 16 920 eurot, milles väidetavalt süüdistatavad omavahel kokku leppisid. Sellest süüdistuse käsitlusest aga on kohus otsuses põhjendamatult irdunud, jättes välja toomata, miks pole selles osas esitatud süüdistuse käsitlus õige. Niisiis ei saanud OÜ Transpire väidetava omastamise teel mingit raha, nagu väidetakse otsuse p.-s

47(93)

OÜ Transpire kasuks välja hüvitis lepingulise kaitsja tasu katteks vastavalt maakohtus esitatud sellekohasele taotlusele. Apellant taotleb tühistada OÜ-u Transpire vara puudutavad konfiskeerimisotsustused täies ulatuses, apellatsioonis märgitud põhjustel.

48(93)

siis kuulub sularaha summas 124 900 eurot tagastamisele selle omanikule, ehk antud juhul Lujdmilla U.F-ile.

EEL- JA MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

49(93)

apellatsioonid ning vaidlevad prokuratuuri apellatsioonile ning selles esitatud taotlustele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

50(93)

1; KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ja mõisteti talle § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks üksikkaristusest raskeima suurendamise teel 5 aastat vangistust. KrMS § 18 lg 1 kehtivusest ning põhiseaduspärasusest sõltub, millise lahendi saab ringkonnakohus kriminaalasjas teha. Juhul, kui ringkonnakohus jätab põhiseadusvastasena kohaldamata KrMS § 18 lg 1 osas, mis näeb ette lisaks eesistujast kohtunikule esimese astme kuritegude arutamise maakohtus kahest rahvakohtunikust koosneva kohtukoosseisu poolt, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg 1 kohaselt saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Seda põhjusel, et kohtulahendi tegemine ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 1 tähenduses.

EV PS kommenteeritud väljaanne https://pohiseadus.ee/sisu/3631

51(93)

kriminaalasjas teinud ei ole. Selliselt on ainetud ning paljasõnalised apellandi väited sellest, et rahvakohtunik Inga Ammermann munitsipaalpolitseiametnikuna ei pruugi olla oma rahvakohtuniku õiguste ja kohustuste täitmisel erapooletu.

52(93)

märgibki oma apellatsioonides iseenesest õigesti, et KrMS ei kohusta süüdistatavat ja tema kaitsjat esitama tõendeid kohtueelses menetluses, tõendeid võib esitada ka esmakordselt maakohtule. Samas peavad aga süüdistatav ja kaitsja arvestama seejuures mitme järgneva kohtupraktikas kinnistunud põhimõttega. Esiteks, juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-85-07, p 9.1). Teiseks, süüdistusversioonis põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest (vt nt RKKKo nr 31-1-77-15, p 18-19). Praeguses kriminaalasjas leidiski maakohus tõendikogumi hindamise järgselt põhjendatult, et kaitsjate poolt alles maakohtus esitatud konkureeriv kaitseversioon toimunust ei pea paika ega kummuta süüdistusversiooni toetavaid tõendeid. Kaitsjate poolt alles kohtus esitatud põhiline kaitseversioon, et HLÜ Eriali juhtisid ka teised juhatuse liikmed, kes tegelikult võtsid vastu süüdistuse aluseks olevaid otsuseid, ei leidnud maakohtu poolt uuritud tõendite kogumis hindamise järgselt kinnitust. Kaitsjad põhistavad suuremas plaanis oma kaitseverisooni jälitusprotokollidest tuleneva teabega ning heidavad maakohtule ette, et see teave on tähelepanuta jäetud. Sellise etteheitega ei saa nõustuda. Maakohus asus selgele seisukohale, et kaitsjate poolt täiendavalt esitatud jälitustõendid ei lükanud ümber süüdistuse põhilisi alusväiteid ning ei muutnud kardinaalselt ka süüküsimuse lõplikku tulemust. Maakohus järeldas, et esitatud tõendite (eelkõige jälitusprotokollid) pinnalt saab I. Dyagelevi ja D. Dalberg-Dyageleva rolli KarS § 211 lg 1 ja § 201 episoodide puhul pidada keskseteks. Ringkonnakohus märgib, et kaitsjad rajasid samuti märkimisväärses osas oma kaitseversiooni ning palusid kohtul uurida jälitustoimingutega saadud väidetavalt õigustvataid vestlusi (eeskätt HLÜ-s ERIAL sisemise töökorralduse osas), mis toimusid peale 10.11.2020, kui kriminaalasjas olid juba toimunud läbiotsimised ning kahtlustatavad said teada nende suhtes käivast kriminaalmenetlusest, misjärel asuti endale „looma“ õigustavaid asjaolusid, tõmmates end teadlikult juhtimisprotsessidest välja. Üldistava tähelepanekuna märgib ringkonnakohus sedagi, et I. Dyagelevi ja D. Dalberg-Dyageleva kaitsja apellatsioonid kujutavad endast suures osas ümberjutustust kaitseversioonist, millega maakohus ei nõustunud otsuses toodud põhjendustel. Asjaolu, et kaitsjad nende põhjendustega ei nõustu, ei moodusta maakohtu poolt põhjendamiskohustuse rikkumist. Üksikasjalikumalt peatub ringkonnakohus sel teemal allpool, vastates kaitsjate seisukohtadele, miks apellatsioonides toodud üks või teine argument koos seda väidetavalt toetava tõendusteabega ei luba jõuda maakohtuga võrreldes teistsugustele järeldustele. Kokkuvõtvalt ei nõustu aga ringkonnakohus kaitsjate väidetega, et maakohus on otsuse põhjendamisel rikkunud põhjendamiskohustust või hinnanud tõendeid valikuliselt. Maakohtu otsus on loogiline ning vastuoludeta, kohtu siseveendumuse kujunemine on lugejale selge ja jälgitav.

53(93)

kohtupraktika ühtlustamiseks ringkonnakohtu seisukohta seoses maakohtus tekkinud vaidlusega jälitustoimingute stenografeerimise osas, kaitsjad aga leiavad, et rikutud on ausa ja õiglase menetluse põhimõtet, kus kohtueelne menetlus oli erapoolik ja subjektiivne ning selgelt suunatud Dyagelevite vastu. Kohtukolleegium märgib sissejuhatavalt, et KrMS § 211 lg 2 kohaselt selgitavad kohtueelses menetluses uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad asjaolud. See tähendab, et eeluurimisel tuvastatud kahtlustatavat/süüdistatavat õigustavate asjaolude ilmnemisel, peavad need olema talletatud vastavates protokollides. Praeguse vaidluse keskmes on aga küsimus, kas kaitsjate poolt süüdistatavaid õigustavatena hinnatud asjaolud olid sellistena üheselt tõlgendatavad ka menetleja ning prokuratuuri jaoks juba eeluurimise staadiumil. Sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt. KrMS § 12610 lg 1 p 6 kohaselt koostab jälitustoiminguga kogutud teabe alusel jälitustoimingu teinud või jälitustoimingut taotlenud asutuse ametnik jälitustoimingu protokolli, kuhu kantakse jälitustoiminguga kogutud teave, mis on jälitustoimingu eesmärgi täitmiseks või kriminaalasja lahendamiseks vajalik. Maakohus on oma otsuses asjakohaselt märkinud, et mõistagi saab hinnata, kas mingi teave on asja õigeks lahendamiseks vajalik, see pool, kes seda vajalikuks peab. Sellise valiku tegemine menetlejale, kes jälitusprotokolli koostab, on mõnevõrra keeruline, eriti olukorras, kus teavet on palju ning osa teabest ilmselgelt ei puuduta süüdistusega seotud õigustavaid ja süüstavaid asjaolusid. Selliselt võibki jälitusprotokolli sattuda teave, millel ei ole tähtsust kriminaalasja lahendamiseks ning vastupidi, mõni asja lahendamiseks tähtsust omav teave võib sellest tahtmatult välja jääda. Kaitsja pädevuses on lähtuvalt KrMS §-st 225 talle kriminaaltoimiku tutvustamisest alates kümne päeva jooksul esitada prokuratuurile taotlusi (sh täiendavate tõendite kogumiseks ehk nagu praegusel juhul puuduolevate jälitusprotokollide koostamiseks). Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et kaitsja oleks seda õigust realiseerinud ning kaitsjad ei viita sellele ka apellatsioonides. Tõsi, täiendavate tõendite kogumise taotlemise võimalus jääb kaitsjale teatud reservatsioonidega kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni. Samas kohtukolleegium obiter dictum leiab, et kaitsja D. Teplõhh kaitseaktis nimetatud tõendi nr 41 „Jälitustoimingutega kogutud tõendid, mida pole kaitsjatele tänaseks veel tutvustatud“ taotlus oleks pidanud olema tema poolt esitatud KrMS § 225 korras prokuratuurile ning prokuratuur oleks pidanud võimaldama kaitsjale andmekandjat stenografeerimata vestlustega tutvumiseks. Vajadusel oleks tulnud võimaldada ka lisaaega andmekandjatega tutvumiseks nende suure mahu tõttu. Seda veendumust kinnitab asjaolu, et kaitseaktis põhjendab kaitsja isegi, et nendest tõenditest tulenevad „tõendamiseseme asjaolud selguvad pärast nendega tutvumist“. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas uuritud tõendikogumi põhjal ei saa menetlejale ega prokuratuurile ette heita, et nad on kaitsjate arvates süüdistatavaid õigustava teabe protokollides tahtlikult kajastamata jätnud. Kaitseakti esitamisel ei teadnud kaitsja isegi, kas stenografeerimata jäänud vestlustel on kriminaalasja lahendamiseks üldse tähtsust. Ehk antud juhul on kaitsja jälitustoimingutega fikseeritud stenografeerimata vestluste talletamist taotlenud kaitseaktis n-ö „igaks juhuks“ lootuses, et nendes leidub süüdistatavaid õigustavat tõendusteavet. Sellist lähenemist ei saa pidada korrektseks olukorras, kus kaitsja ise mingil põhjusel ei ole tutvunud kriminaalasja materjalidega seaduses ettenähtud korras täies mahus ega ammendanud oma võimalusi juba kohtueelsel uurimisel täiendavate tõendite kogumise taotlemiseks. Praeguses olukorras oli prokuratuuri hinnang jälitustoimingutega saadud tõenditele, millel justkui oli süüdistatavaid õigustav tähendus, ühemõtteline – prokuratuur leidis ka maakohtus, et ühelgi kaitsjate taotlusel ning kohtu korraldusel juba kohtumenetluses stenografeeritud jälitustoimingu protokollis kajastatud vestlusel ei ole sellist õigustavat tähendust, mis lükkaks ümber süüdistusversiooni toimunust. Antud prokuratuuri seisukohaga on otsuses nõustunud täiendavate tõenditega tutvumise järgselt ka maakohus, selliselt ei saanud tekkida ka menetlejal ning

54(93)

prokuratuuril eeluurimisel KrMS § 211 lg-st 2 tulenevat kohustust koostada jälitusprotokollid ka vestluste osas, kus nende arvates puudus kriminaalasja lahendamiseks vajalik teave. Olukorras, kus maakohus on rahuldanud kaitsja taotluse stenografeerimata jäänud pealtkuulatud vestluste jälitusprotokollideks vormistamiseks ning prokuratuur on maakohtu korraldust ka täitnud, puudub ringkonnakohtul KrMS § 337 lg 1 kataloogi kuuluv pädevus selles osas prokuratuuri taotlusel seisukoha kujundamiseks. Samas tuleb märkida, et olukorras, kus vaatamata kriminaalasja suurele mahule kiirustab prokuratuur süüdistusakti kohtusse saatmisega ega võimalda kaitsjatele piisavalt aega kriminaalasja materjalidega tutvumiseks (nagu ka praegusel juhul), peab prokuratuur arvestama võimalusega, et ausa ning õiglase kohtumenetluse, samuti aga kaitseõiguse teostamise tagamiseks, võib kohus kohustada prokuratuuri ning määrata täiendavate tõendite kogumise või vormistamise kas kaitsjate taotlusel või isegi omal algatusel.

55(93)

56(93)

57(93)

58(93)

Sissejuhatavalt märgib kaitsja, et maakohus luges tõendatuks, et I. Dyagelev andis DPle altkäemaksu kokku summas 61 030,97 eurot nii rahas kui muu vara näol. Apellant leiab, et kui süüdistusaktis on nimetatud, et DPle üleantud summa (s.o 39 707, 89 eurot) oli laen, siis on selge, et süüdistuses kajastatud kõik muud vahendid (s.o kokku 21 323, 08 = 61 030,97 - 39 707, 89 eurot) ei ületa KarS § 121 p-s 2 sätestatud suurt ulatust (s.o 40 000 eurot) ehk maakohus on kohaldanud alusetult kvalifitseeritavat lõiget (s.o KarS § 298 lg 2 p 3). Kaitsja leiab, et maakohus on süüdistust ekslikult süüdistatava kahjuks tõlgendanud, mõistes I. Dyagelevi süüdi ka selles, milles prokuratuur teda tegelikult ei süüdistanud. Kaitsja veendumusel süüdistuse kohaselt üleantud sularaha kokku vähemalt 15 000 euro ulatuses tuleb pidada ka laenuks. Seda just põhjusel, et märgitud summad on süüdistuses kajastatud ühes lõigus, mis käsitleb just laenutehinguga seotud asjaolusid. Seega moodustavad kokku süüdistuses laenuna (mitte varana) käsitletud summad (39 707,89 eurot = 19 000 + 5702,89 + 15 000) ehk üle poole kogu süüdistuse mahust (s.o 61 030,97 eurot).

59(93)

60(93)

maksma. Ringkonnakohus kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu juba varasemalt (p-s 14 ja selle alapunktides) toodud põhjendustel ning vastuseks apellatsiooni sellele osale lisab järgmist.

61(93)

pealtkuulamiseks ja -vaatamiseks KrMS § 1267 järgi ja DP ja tema vestluskaaslaste varjatud jälgimiseks KrMS § 1265 järgi ning eelnimetatud jälitustoiminguteks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks (Kd XXVI lk 17). KrMS § 126 5 näeb ette varjatud jälgimist, võrdlusmaterjali varjatud kogumist ja esmauuringute kogumist, asja läbivaatust ja asendamist. Loa sellisteks jälitustoiminguteks annab prokuratuur ning selline luba nr PL9241/2020 oli prokuratuuri poolt 01.04.2020 ka antud. Et eeluurimiskohtuniku luba nr KM9246/2020 hõlmas ka teisi jälitustoiminguid, mis eeldasid varjatult sisenemist sh ka DP kasutuses olevatesse tööruumidesse KrMS § 1263 lg 5 ja 6 tähenduses, siis samad lubatud jälitustoimingud olid õigesti dubleeritud ka maakohtu määruses nr KM9246/2020. Kohtukolleegium märgib maakohtuga nõusutvalt, et DP õiguste riive oli igati proportsionaalne uuritava kuriteo raskusega ning kuriteo konspireerituse kõrge tase tingis viimase abinõuna (ultima ratio) jälitustoimingutega tõendite kogumist.

62(93)

jaoks ebamõistlikult kurnavad, mistõttu on alust kahtlustatava poolt antud ütluste usaldusväärsuses kahelda. Järgnevatel kahtlustatavana ülekuulamistel kinnitas DP oma varasemalt antud ütlusi.

63(93)

on juba toime pannud, ei saa ametiisikule ette heita mitte sellise teo toimepanemist, vaid alles soodustuse lubamisega nõustumist või soodustuse vastuvõtmist. Kui aga soodustus kujutab endast tasu mõne tulevase teo eest, ei ole oluline, millal ametiisik kokkuleppekohase teo toime panema peab, ja isegi mitte see, kas ametiisik selle üldse toime paneb (vt otsus asjas nr 3-1-1-95-12, p 14.3). Kui kokkuleppe kohaselt peab isik ametiisikule soodustuse/vara üle andma kunagi tulevikus, on mõõtuandev just ebaõiguskokkuleppe sõlmimine - tegu on juriidilises mõttes lõpule viidud juba sellise kokkuleppe sõlmimisega. Soodustuse/vara tegelik hilisem vastuvõtmine ei loo juurde uut ebaõigust, mistõttu kujutab see vastuvõtmine endast varem toime pandud teo (ebaõiguskokkuleppe sõlmimine) faktilist lõpetamist (Vt RKKKo nr 3-1-1-31-14, p 15.1; RKKKo nr 3-1-1-14-14, p 1016).

64(93)

väärtpaberi. Kohtukolleegium sellise argumendiga ei nõustu ning lisaks maakohtu põhjendustele selles osas juhib tähelepanu järgmisele. Üldteadaolevalt on erinevaid investeerimisinstrumente palju. Investeerida võib kinnisvarasse, väärismetallidesse, kunstiteostesse, tähtajalisse hoiustamisse, väärtpaberitesse jms. Seetõttu ongi seadusandja paigutanud investeerimiskelmuse koosseisu KarS 13. peatüki 2. jakku „Süüteod vara vastu tervikuna“. Oleks seadusandja sooviks olnud defineerida investeerimiskelmust kitsalt läbi Väärtpaberituru seaduse (VPTS) §-s 2 sätestatud väärtpaberi mõiste, asetanuks seadusandja vastava koosseisu KarS 21. peatüki 6. jakku „Süüteod väärtpaberiringluses“. Sellest tulenevaalt ei ole KarS § 211 blanketne norm ega sisalda nn kaudseid viiteid õigusinstituudile, mille normid sisustavad antud normi. Ekslik on kaitsja argumentatsioon ka osas, et investeeringuks saab pidada üksnes sellist raha maksmist, mille vastu saab isik väärtpaberi. VPTS § 2 lg 1 kohaselt on väärtpaber vähemalt ühepoolse tahteavalduse alusel üleantav varaline õigus või kohustus või leping ka selle kohta dokumenti väljastamata. Ringkonnakohus leiab maakohtuga nõustuvalt, et süüdistuses toodud mõiste „hoius“ on käsitletav investeeringuna KarS § 211 lg 1 mõttes. Märkida tuleb, et kuigi HLÜ Erial pakkus klientidele finantsinstrumentidena erinevaid tähtajalisi, pikaajalisi, kogumis- ja arveldushoiuseid, reklaamib (ka praeguse otsuse kirjutamise hetkel) HLÜ Eriali interneti lehekülg neid hoiuseid rea all „investeerimine ERIALi“.

65(93)

konstitutiivse kandega, mis tegelikult fikseerisid osanike poolt tehtud tahteavaldust ja vastavat raha käsutust. HLÜ Erial kodulehel oleva avalikkusele suunatud valeinfo kohaselt kasvab osakapital reaalajas ning koosneb äriregistris „registreeritud ja registreerimata osast“.

66(93)

67(93)

kaitsja oma apellatsioonis argumente sellest, miks D. Dalberg-Dyageleva seoses lapsehoolduspuhkusel viibimisega ei osalenud otsustusprotsessides ega vastuta investeerimiskelmuse toimepanemise eest. Kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis toodud põhjendustega ei nõustu ning märgib, et kaitsja kordab selles osas üksnes D. Dalberg-Dyageleva kaitsepositsiooni, mis on maakohtu poolt veenvalt kummutatud. Lisaks peab ringkonnakohus märkima, et nii I. Dyagelevi kui ka D. Dalberg-Dyageleva süüdistuse osas KarS § 211 lg 1 järgi, milles heidetakse ette investeerimiskelmuse toimepanemist üldsusele valeandmete esitamise teel 2018 aasta ja 2019 aasta HLÜ Erial aruannetes ja nende pinnalt investeerimisotsuse tegemist, on maakohus asunud seisukohale, et valeandmete esitamine majandusaasta aruannetes on küll tõendamist leidnud, kuid ei nõustunud süüdistusega osas, et kannatanud tegid investeerimisotsuseid majandusaasta aruannete põhjal. Selliselt olid süüdistatavad I. Dyagelev ja D. Dalberg-Dyageleva süüdi mõistetud KarS § 211 lg 1 järgi kuriteo toimepanemises üksnes HLÜ ERIAL osakapitali suurendamisega seotud episoodis. Väärib märkimist, et prokuratuur ei vaidlustanud oma apellatsioonis kohtu otsustust lugeda investeerimiskelmuse osas pettuslikuks teoks ainult kapitali suurendamisega seotut.

68(93)

saadud volikirjade alusel Hoiu-laenuühistu ERIAL üldkoosoleku otsuseid osakapitali suurendamise osas. Lisaks on D. Dalberg-Dyageleva alates 29.01.2015 ka OÜ D (kriminaalmenetlus lõpetatud KrMS § 199 lg 1 p 4 alusel) ainuosanik ja alates 12.03.2015 äriühingu ainuke juhatuse liige. OÜ D on Hoiulaenuühistu ERIAL liige ja äriühing on korduvalt teinud ülekanded Hoiu-laenuühistu ERIAL pangakontole hoiu-laenuühistu osakapitali suurendamise eesmärgil. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et ajaperioodil 26.06.2018 kuni 03.03.2020 muudeti HLÜ ERIAL põhikirja osakapitali suurendamise osas 5 korral ning igal korral esitas just HLÜ ERIAL juhatuse liige D. Dalberg-Dyageleva äriregistrile kinnituse osakapitali suurendamise kohta.

D. Dalberg-Dyageleva kaitseakt

69(93)

Dalberg-Dyageleva ja EM. 14.02.2020 konto suleti. UAB „P“ vastusele lisati samuti D. DalbergDyageleva ja EMi IP aadresside sisselogimise väljavõtted ning kontol toimunud vahendite liikumise andmed (Kd XII lk 21). Süüdistuse kohaselt kasutati OÜ L „P-s“ asuvat arvelduskontot ainult viiendas ehk viimases raharingis ajavahemikul 03.01.2020 kuni 07.01.2020. Kohtukolleegium märgib vastuseks kaitsja eelnevale paljasõnalisele kriitikale, et maakohus pole arveldusarvete originaaldokumentidega tutvunud seda, et nt L OÜ arveldusarve väljavõte koos kõigi sellel arvel toimunud liikumistega asub XII kd leheküljel 32. Originaaldokumendist võib kindlalt järeldada, et OÜ L arveldusarve P UAB-s oli avatud üksnes raharingi tegemise eesmärgil. Ajavahemikul 03.01.2020 kuni 07.01.2020 HLÜ ERIAL poolt laekusid OÜ L arveldusarvele süüdistuses nimetatud summad selgitusega „Kapitali suurendamine“, mis sisuliselt kohe liikusid edasi äriühingule T selgitusega „According to contract/ vastavalt lepingule“. Kontost ringitati läbi 53 980 eurot. Selle arvelduskonto nii alg-, kui lõppsaldoks on 0,00 €. Tähelepanuväärne on aga see, et vaadeldaval perioodil 03.01.2020 kuni 07.01.2020 ei ole EM ühtegi sisselogimist arveldusarve Paysera kontole teinud (Kd XII lk 33-34). Perioodil 03.01.2020 kuni 07.01.2020 tegi L OÜ arveldusarve kontole sisselogimisi 22 korral ainult D. DalbergDyageleva (Kd XII lk 35-44), millest saab järeldada, et kõik süüdistuses nimetatud ülekanded OÜ-lt L selgitusega „According to contract/ vastavalt lepingule“ tegi äriühingule T D. DalbergDyageleva. Bulgaaria firma T ametlik esindaja tunnistaja AV andis kohtuistungil ütlusi, et rahaliigutamised T kontole ja kontolt toimusid I. Dyagelevi korraldusel (K 5 tl 155p) ja AVil endal mingit sõnaõigust rahade liigutamise osas ei olnud. Ülaltoodud teabega oleks paslik kõrvutada tunnistajana ülekuulatud HLÜ ERIAL juhatuse liikme EM ütlusi. Tunnistaja seletas, et temast sai HLÜ ERIAL juhatuse liige 2020 aasta algusest, mis oli I. Dyagelevi poolt pakutud tasustatud amet. Ta võttis pakkumise vastu, kuna tal olid rahalised probleemid. I. Dyagelev oli kogu Erali looja. Tööleping oli sõlmitud Danielaga (KT V lk 20). Samuti 2020. a algusest on tast saanud I. Dyagelevi ettepanekul E OÜ (endise nimega L OÜ) juhatuse liige ning ainus HLÜ ERIAL (omaniku) esindaja Ee OÜ-s. Tütarettevõtte tegeles pindade otsimise ning väljaüürimisega. Prokuröri taotlusel oli tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud tema eeluurimisel antud seletud, et E OÜ juhtimisega reaalselt tegeles D. DalbergDyageleva. Siiski kinnitas EM kohtuistungil, et tema maksete tegemisega äriühingutes ei tegelenud. Eeltoodust võib ainuvõimalikult järeldada, et asudes HLÜ ERIAL ning E OÜ (varasema nimega L OÜ) juhatuse liikmeks, ei omanud EM mitte mingisugust ettekujutust ettevõtetes toimuvast. Vaatluse all olevad ülekanded L OÜ kaudu olid teostatud D. Dalberg-Dyageleva poolt ning ainult tema teadis nende ülekannete tegemise tegelikku otstarvet. Ringkonnakohus kokkuvõtvalt ning maakohtuga nõusutvalt leiab, et raharingide tegemine HLÜ ERIAL osakapitali näiliku suurendamise eesmärgil, mis objektiivselt ei kajastanud liikmete osamaksusid (HLÜ § 22 lg 2), oli seega täielikult ainult I. Dyagelevi ja D. Dalberg-Dyageleva kontrolli all.

70(93)

71(93)

toimunud vestlusi sellest, kuidas teda tuleb hoida mh Küprose finantstehingutega seotud infost kõrvale, otsuse punktis 28.4 põhjalikult analüüsinud. Kohtukolleegium nõustub nii maakohtu põhjenduste kui ka lõppjäreldusega, et OLi hoiti just süüdistuse kontekstis olulistest küsimustest eemal. Tema olemasolu juhatuses oli vajalik ennekõike näitamiseks, et juhatusse kuulub keegi, kellel on ka reaalne kogemus finantsvaldkonnaga ja nõutav haridus. Süüdistuse osas KarS § 381 järgi märgib aga kohtukolleegium lisaks maakohtu poolt toodud tõendite analüüsile, et 26.08.2020 (seega peale juhatuse liikmete poolt kõigest 8 päeva hiljem HLÜ Erial 2019 konsolideeritud majandusaasta aruande allkirjastamist) toimus iseäranis tähelepanuväärne vestlus I. Dyagelevi ja D.Dalberg-Dyageleva vahel, milles nad arutavad, et OL vastu D. Dyagelevi nõudmist ajakirjanikega mitte suhelda, ikkagi suhtles Äripäeva ajakirjanikuga. I. Dyagelev ennustab, et Küllap kirjutatakse lehes, et juhatuse liige pole Küprose tehingutega kursis. Edasi arutatakse teemal, et OL vastas, et ta Küprose tehingutega ei tegele seepärast, et ta tegeleb ainult laenudega. D. Dalberg-Dyageleva vastab, et see iseenesest on õige vastus, sest igal juhatuse liikmel võib olla oma tegevussuund. Samas kardetakse kõlavat pealkirja, et juhatuse liige ei tea, millega ettevõte tegeleb. D. Dalberg-Dyageleva jätkab samas, et siiski ei tohi nii olla, et juhatuse liige ei tea, millega ettevõte tegeleb, ta võtab ju kõigest sellest osa. Järgnevalt küsib D. Dalberg-Dyageleva ega Dima (DP) ei tea midagi jälituse osas. I. Dyagelev vastab, et mitte midagi. Järgnevalt pakub I. Dyagelev „riigist vehkat teha, sõita minema, m..i“ ning pakub ära sõita Moskvasse töötama ja elama (kd XVI lk 72). Süüdistatavate vahel toimunud vestlus tõendab ilmekalt, et OL tõesti ei teadnud mitte midagi Küprose ettevõtetega tehtud tehingutest. Sama vestlus tõendab üheselt ka süüdistusversiooni ning OLi enda poolt kohtus antud ütlusi, et tema tegevussuunaks on olnud ERIAL-i poolt väljastatavad laenud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et OLi kaasati küll äriplaanide ja arvestuste tegemisse (mis ei puudutanud süüdistuses märgitud tehinguid), laenukomitees osalemisse ja laenude väljastamise üle otsustamisse (mitte küll süüdistuses märgitud HLÜ tütarettevõtetele), vaid tavaliste laenulepingute puhul.

72(93)

73(93)

rahavoogusid. Audiitor selgitas maakohtus, et „teatasin juhatusele, et selle nõude kinnituseks võib olla vahendite faktiline laekumine, mingisuguse tagatise või hüpoteegi olemasolu kinnitav leping, äriühingult garantiikirja esitamine“ (KT4 tl 98p). Peale seda esitatigi talle garantiikirjad Transpire OÜ, F, G OÜ ja D OÜ poolt (tl 98p), neid garantiikirju on maakohtus ka uuritud ning tuvastanud nende firmade seotus I. Dyagelevi ja D. Dalberg-Dyagelevaga. Eeltoodu ei tähenda kuidagi, et audiitor oleks osalenud viidatud garantiikirjade loomises või OL oleks teadlik, et tehingud HLÜ ja P LTD vahel on näilikud ning mingeid makseid P LTD poolt enam HLÜ-le ei laeku. Et näilikud lepingud HLÜ poolt sõlmis D. Dalberg-Dyageleva ise (esitades need alusdokumentidena audiitorile) ning tema ka reaalselt tegi ülekandeid nende lepingute alusel, siis nii HLÜ ERIAL kui ka OÜ EK juhatuse liikmena oli ainult tema teadlik ning ka vastutav 2018. aasta kui ka 2019. aasta HLÜ Erial konsolideeritud majandusaasta aruannetes ning OÜ EK 2019 majandusaasta aruandes valeandmete esitamises neid auditeerinud audiitoritele. Maakohus märkis ainuõigesti, et vaidlust ei ole selles, et HLÜ Erial 2018. ja 2019. aasta majandusaasta aruanded olid peale nende allkirjastamist avalikkusele kättesaadavad ning nendega tutvusid investeerimiskelmuse episoodis ka kannatanutena ülekuulatud isikud, kes olid ka HLÜ Erial liikmed ja kellede jaoks iseenesest oli lõpptulemusena äriühingu kasum või kahjum oluliseks asjaoluks. Selliselt olid teadvalt valeandmeid sisaldavad majandusaasta aruanded esitatud ka osanikele ning HLÜ liikmetele. V.

74(93)

kui ka EK OÜ-le oli vajalik HLÜ ERIAL liikmete üldkoosoleku positiivne otsus, mida süüdistatavatel (HLÜ ERIAL juhatuse liikmena D. Dalberg-Dyageleval) ei olnud.

75(93)

kinnisvara hinda tõstes tegutses D. Dalberg-Dyageleva kavatsetult Hoiulaenuühistu ERIAL varaliste huvide vastaselt ja kahjustas ebaseaduslikult ühistu enda ja ühistu liikmete majanduslikke huve. Kohtukolleegium leiab seega maakohtuga nõusuvalt, et süüdistuses on vajalikul määral välja toodud, milles seisnes HLÜ ERIAL varakäsutuse ebaseaduslikkus, mis on ka tõendamist leidnud. Nimelt ei olnud HLÜ ERIAL juhatuse liikmel D. Dalberg-Dyageleva HLÜ ERIAL üldkoosolekute otsuseid laenude andmiseks EK OÜ ning Transpire OÜ-le. Riigikohtu praktika kohaselt on omastamisega tegemist üksnes siis, kui isik teeb varaga toiminguid, milleks teda volitatud ei ole, pöörates nii vara enda või kolmanda isiku kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2012. a otsus nr 3-1-1-13-12, p 22).

76(93)

juhatuse liikmena tegi kinnistute ostmiseks rahaülekandeid Transpire OÜ-le samuti D. DalbergDyageleva isiklikult. Kaitsja ei vaidle nendele faktilistele asjaoludele ka vastu piirdudes vaid tõdemusega, et Transpire OÜ-le kinnistute ostuhinna ülekannete tegemise fakti D. DalbergDyageleva poolt süüdistus justkui ei sisalda. Kohtukolleegium leiab maakohtuga nõustuvalt, et kriminaalasjas on täielikku tõendamist leidnud, et HLÜ Erial ja EK OÜ pangakontode üle de facto omas kontrolli ja makseid teostas D. DalbergDyageleva, kelle de jure pädevus pangakontode käsutamisel tulenes nii juhatuse liikmeks olemisest (seadusest ja põhikirjast) kui ka juhatuse sisemisest tööjaotusest. Et samade kinnistute ostu-müügitehingud toimusid mitmekordselt tõstetud hinnaga üksteise järel kõigest mõne päeva möödumisel ning nendega seotud ülekandeid tegi ka D. Dalberg-Dyageleva ise, oli talle üheselt selge, et tehingud on vajalikud HLÜ ERIAL vara omastamiseks ning Transpire OÜd kasutatakse selles skeemis vaid vahekehana. Sellist järeldust toetab üheselt alljärgnev.

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX“.

OÜ D raamatupidamisest nähtuvalt on nimetatud tehing Transpire OÜ-ga perioodil 01.01.201701.10.2020 ainuke nendevaheline toimunud tehing (kd XXIV tl 93). Autoregistrikeskuse andmetest nähtub, et sama sõiduk Mercedes-Benz GLE

AMG (Vin kood XXXXXXXXXXXXXXXXXXX) on Eestis arvele võetud 11.06.2020, sõidukile väljastati EV registreerimisnumber XXXXXX ning sõiduki omanikuks on märgitud OÜ D (kd 22 tl 173). Eeltoodust nähtub üheselt, et OÜ D juhatuse liikme ja ainuosanikuna D. Dalberg-Dyageleva teadis väga hästi, et OÜ D mingit IT teenust (kinnisvara portaali arenduse näol) Transpire OÜ-le ei osuta,

77(93)

kuid esitas viimasele arve 120 000 €, mille tegelik otstarve oli pealtkuulatud vestluse (eelkõige D. Dalberg-Dyageleva ja I. Dyagelevi vahel) ning eesviidatud dokumentaalsete tõendite kohaselt D OÜ-le luksusauto ostmine. Maakohus jättis seega ainuõigesti I. Dyagelevi ja D. Nevsky ütlused selles osas, et vaadeldav ülekanne summas 120 000 €, oli tehtud väidetavate IT teenuste eest, ebausaldusväärsetena tõendikogumist kõrvale. Kohtukolleegium sedastab, et ainuüksi eeltoodud sündmuste käik tõendab ilma igasuguse mõistliku kahtluseta süüdistusversiooni toimunust ehk seda, et I. Dyagelev, D. Dalberg-Dyageleva, D. Nevsky ja Transpire OÜ (juhatuse liige D. Nevsky) tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult, kavatsetult omastasid ebaseaduslikult Hoiu-laenuühistu ERIAL rahalisi vahendeid (antud osaepisoodis 120 000 €). Nimetatud vahendid kanti hilisemalt Transpire OÜ juhatuse liikme D. Nevsky poolt vastavalt I. Dyagelevi korraldustele edasi antud osateo puhul D. Dalberg-Dyageleva kontrolli all oleva äriühingu D OÜ kulude katmiseks, mis olid seotud luksusauto ostmisega. Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud ka teisi tehinguid, millega viidi Transpire OÜ kontolt raha süüdistatavatega seotud ettevõtete kontodele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt põhjalikult analüüsitud tõendikogumist tulenevate järeldustega täielikult ning ei pea vajalikuks neid korrata. Kaitsjate apellatsioonides esitatud argumentidega, nagu oleks nendel tehingutel majanduslik mõttekus, sarnaselt maakohtuga, ei nõustu ega leia apellatsioonidest ühegi täiendavat argumenti, millele maakohus ei oleks selles osas juba vastanud. Kohtukolleegium märgib vaid, et kõik kaitsjate ja süüdistatavate sellised aktiivsed väited jäid paljasõnalisteks.

78(93)

ka omavahel arutanud ning selle sisu ei ole võimalik mõista maakohtust erinevalt. Maakohus on oma otsuse p-s 34.11 jälitustoiminguga fikseeritud vestlust (Kd XVIII lk 22-24) üksikasjalikult käsitlenud, mistõttu ei pea kohtukolleegium selles osas maakohtu arutluse käiku vajalikuks täiel määral korrata, peatudes alljärgnevalt tõendamiseseme seisukohalt vaid selle kõige olulisematel momentidel, mis määravad kogu vestluse sisu ja konteksti. Ringkonnakohus märgib, et kaitsjad pole esitatud apellatsioonides isegi proovinud anda nimetatud vestlusele maakohtuga võrreldes teistsugust tõlgendust. Nimetatud tõendi eelistasid kaitsjad tähelepanuta jätta.

Ilmselt ütleb I. Dyagelev mitte „Tanja“, vaid „Danja“, mis on lühend Danielast. Kriminaalasjas pealtkuulatud vestlustest nähtub, et I. Dyagelev pöördub Daniela .D.Dyageleva poole mh „Danja“ vormis.

79(93)

Koos apellatsiooniga esitatud ostu-müügi lepingud tõendavad kõigest, et EK OÜ on turuhinnaga kõnealused kinnistud edasi müünud ning selle müügi arvelt oli rahuldatud osa HLÜ ERIAL kasuks seatud hüpoteegiga tagatud nõuetest. See aga ei tähenda, et juba omastatud raha oleks HLÜ-le ERIAL tagastatud. Süüdistatava ekslik loogika seisnebki jätkuvalt selles, et kui pikemas perspektiivis muutuvate kinnisvarahindade ja turutingimuste olukorras äritegevuse tulemusena HLÜ-le lõpuks kahjumit ei teki, siis ei ole tema justkui midagi rikkunud. Süüdistatavatele etteheidetud HLÜ ERIAL vara omastamine on aga juba lõpule viidud kuritegu.

80(93)

Kohtukolleegium leiab, et kaitseõiguse tagamiseks peab süüdistusest olema üheselt tuvastatav, kas dokumendi võltsimisega on võimalik saada mõni õigus või vabaneda mõnest kohustusest.

81(93)

Kohtukolleegium leiab maakohtuga nõustuvalt, et KarS § 298 lg 2 p 3 järgi saab pidada I. Dyagelevi süüd keskmisest veidi väiksemaks, KarS § 211 lg 1 järgi keskmisest suuremaks ning KarS § 201 lg 2 p 1, 4 järgi keskmisest veidi suuremaks. Maakohus on igat üksikkaristuse määra karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisel nihutanud vastavalt süü suurusele. Kohtukolleegium ei nõustu prokuratuuri seisukohaga, et maakohus arvestas karistuse mõistmisel ekslikult konfiskeerimisega (RKKKo nr. 3-1-1-82-14, p. 11). Maakohus on konfiskeerimisele viidanud üksnes põhjenduste osas, milles õigesti argumenteeris, miks pole I. Dyagelevi osas kohaldatav rahaline karistus. Kohtukolleegium leiab, et üksikpõhikaristuste liitmisel pole maakohus eksinud ka kohtupraktikas kinnistunud põhimõtte vastu, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (RKKKo nr 3-1-1-20-16, p. 16). Maakohus polegi põhikaristuste liitmisel absorbtsioonipõhimõtet rakendanud. Õige on maakohtu seisukoht, et kuigi süüdistatav pani toime erinevaid kuritegusid, siis kõik need olid seotud HLÜ ERIAL tegevusega. Maakohus on täiel määral arvesse võtnud ka I. Dyagelevi isikut ning karistuse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Et ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega täiel määral, ei pea kohtukolleegium neid vajalikuks korrata. Reaalne vangistus pikkusega 5 aastat on piisavalt mõjus meede, mis paneb I. Dyagelevi edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning ühtlasi saadab ühiskonnale tugeva signaali, et n-ö „valgekraeliste“ kuritegude toimepanemise eest mõistetakse piisavalt rangeid karistusi.

VIII.

82(93)

see konfiskeerimata. Kohtukolleegium on eespool D. Dalberg-Dyageleva kaitsja apellatsioonile vastanud ning ei nõustunud tema seisukohaga, et süüdistatav tuleb selle kuriteo toimepanemises õigeks mõista. Lisaks on uuritud tõendite põhjal üheselt tuvastatav, et D OÜ omandas kõnealuse luksusauto 100% HLÜ-st ERIAL süüdistatavate poolt omastatud vara arvelt. Äriregistri andmete kohaselt on 09.02.2022 sõlmitud ühinemislepingu alusel ja 16.03.2022 ühinemisotsuse alusel D OÜ ühinenud F OÜ-ga (rk F) ning 02.05.2022 on D OÜ registrist kustutatud. Maakohus tuvastas õigesti, et OÜ F ühinemine OÜ-ga D oli seotud käsiloleva kriminaalmenetlusega ning sooviga vältida OÜ D kriminaalvastutust ja OÜ D varade konfiskeerimist. Igasugune muu majanduslik mõte sellel puudus ning OÜ F bilanss kasvas OÜ D varade (sh arestitud sõiduk) arvel ilma vastusoorituseta. Selliselt on täidetud KarS § 831 lg 2 p 1, 2 eeldused vara konfiskeerimiseks kolmandalt isikult. Kolmanda isiku F OÜ esindaja apellatsioon seega rahuldamisele ei kuulu. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu konfiskeeris valesti sõiduauto Mercedes-Benz AMG GLE 53 4Matic, viidates samal ajal konfiskeerimise asendamise õiguslikele alustele. KarS § 84 kohaldamise korral tulnuks maakohtul välja mõista kuriteoga saadud vara summa, mis on omastamise episoodi kohaselt 120 000 €. Sellisel juhul sõiduauto oleks võinud jääda aresti alla konfiskeerimise asendamise tagamiseks. 30.07.2020 vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et sõiduki turuväärtus on 30.07.2020 seisuga 116 245 eurot (kd 22 tl 170-171). Praeguseks ajaks (ehk ca 4 aasta möödumisel) on alust arvata, et sõiduauto väärtus on vähenenud. Kolmanda isiku esindaja ei ole konfiskeerimise aluse muutmist taotlenud. Kui ringkonnakohus teeks sellise otsustuse enda algatusel, raskendaks ta kolmanda isiku olukorda. Eeltoodu tõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsustuse sõiduauto Mercedes-Benz AMG GLE 53 4Matic konfiskeerimise kohta muutmata.

83(93)

Kõik teised argumendid nii kolmanda isiku kui ka süüdistatavate kaitsjate apellatsioonides, et nimetatud summa siiski kuulus U.F-ile , on maakohtu poolt samuti veenvalt ümber lükatud. Nimelt leidis maakohus ainuõigesti, et D. Dalberg-Dyageleva kohtus antud ütlused selle kohta, et nimetatud raha näol on tegemist ema säästudega, on ümber lükatud läbiotsimiseprotokollides kajastatuga, nimelt sellega, et teibitud karbis puuduvad igasugused D. Dalberg-Dyageleva poolt väidetud viited U.F-ile . Väärib märkimist, et läbiotsimise juures viibis mõlema süüdistatava (I. Dyagelevi ja D. Dalberg-Dyageleva) kaitsja D. Teplõhh, kes pole läbiotsimise käigus ühtegi vastavasisulist märkust, et vara võib kuuluda kolmandale isikule, teinud. Olukorras, kus sularaha on leitud süüdistatavate kodust, tunnistas D. Dalberg-Dyageleva omaks vaid garderoobi kapi ülemisest sahtlist leitud kummiga kinni pandud 6900 eurot, on kummutatud süüdistatavate ning kolmanda isiku enda väited, et raha võis kuuluda kolmandale isikule. Ainuõige on maakohtu seisukoht, et ülejäänud 124 900 eurot kuulus I. Dyagelevile. Asjakohane on ka maakohtu tähelepanek, et asjaolu, et raha kuulumist I. Dyagelevile püüti varjata, viitab koos raha pakendamise viisidega eraldi summadeks omakorda sellele, et neil puudub legaalne päritolu. Kohtukolleegium märgib siinjuures, et kohtupraktikas on aktsepteeritud süüdlase (antud juhul aga raha kuuluvuse) tuvastamist ka välistamise meetodil. Selliselt jäävad tagajärjetuks süüdistatavate apellatsioonides esitatud väited selle rahasumma kuulumise osas ning rahuldamata kolmanda isiku U.F esindaja apellatsioon.

84(93)

Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud nii 1) erinevust süüdistatavate legaalse tulu ja varalise seisundi vahel (otsuse p-d 58.1 – 58.7) kui ka 2) kuriteo olemust (p-d 58.8 – 58.12). Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega täielikult ning ei pea vajalikuks neid korrata. Kuriteo olemuse osas järeldas maakohus ainuõigesti, et laiemalt iseloomustab süüdistatavate käitumist kuriteo olemuse mõttes nii variisikute kasutamine, rahade „keerutamine“ enda kontrolli all olevate juriidiliste isikute vahel mh välisriikide pankades ja makseasutustes. Võttes arvesse tänapäevaseid võimalusi rahaliste vahendite kiireks siirdamiseks erinevate riikide erinevate isikute vahel ja võimalust muundada see sobival hetkel ja kohas ka sularahaks, siis annab see kohtu hinnangul ka aluse rääkida just sellest laiendatud konfiskeerimise alusest.

85(93)

414,84 eurot (1 002 960 – 120 000 - 125 545,16) tuleb välja mõista KarS § 83 1 lg 1 ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamise korras. Argumente, miks kaitsja ei nõustu Transpire OÜ pangakontol oleva 125 545,16 euro konfiskeerimisega KarS § 831 lg 1 järgi, kaitsja apellatsioonist ei leidu, kuid ringkonnakohus nõustub maakohtuga osas, et tegemist on tahtliku süüteoga saadud varaga, mis kuulub konfiskeerimisele.

86(93)

Maakohus pole menetleja poolset kriminaalmenetlusnormide rikkumist, rääkimata selliste normide süülisest rikkumisest I. Dyagelevi puhul tuvastanud.

87(93)

sellest, et maakohtu otsustus on ebaõige ning kohus on jätnud tõendid ja kaitsjate seisukohad analüüsimata. Ka maakohtule esitatud süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus kordab suures ulatuses I. Dyagelevi taotluses esitatut. Seega pole maakohus vaidlustatud otsuses eraldi neid põhjendusi üle korranud, vaid tuginenud juba eelnevalt avaldatule. Sisulisi vastuväiteid kaitsja esitatud apellatsioonis aga maakohtu põhjendustele taotluse rahuldamata jätmise osas ei esita, vaid märgib üksnes, et jääb juba avaldatud seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu argumentatsioon sellest, miks D. Dalberg-Dyageleva taotlus süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamisele ei kuulu, ammendav ja kriminaalkolleegium nõustub sellega. Ringkonnakohus on seejuures eelnevalt juba selgitanud, et nõustub nii jälitustoimingutega kogutud teabe kui ka andmekandjatesse sisenemise lubatavusega. Samuti ei ole menetleja kohtueelses menetluses kriminaalkolleegiumi hinnangul käsitlenud D. Dalberg-Dyagelevat ebaõiglaselt või -võrdselt ja rikutud pole süütuse presumptsiooni. Seega on maakohus põhjendatult rahuldanud D. Dalberg-Dyageleva taotluse kahju hüvitamiseks vaid temale kuuluva vara arestimata jätmisega seoses.

88(93)

sõidukit mitte selle ettevõtluse raames rentimiseks ja sellega tulu teenimiseks, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et maakohtu käsitlus kolmandat isikut kuidagi ebamõistlikult kahjustaks. Kuivõrd maakohus ei tühistanud sõiduki arestimist ning määras, et sõiduk kuulub konfiskeerimisele, jättis maakohus rahuldamata F OÜ esindaja taotluse mõista kolmanda isiku kasuks välja kahju SKHS § 5 lg 1 alusel alates 04.05.2021 kuni sõiduki tagastamiseni. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse viidatud osas muutmata, pole alust esitatud taotluse täielikuks rahuldamiseks ja tuleb märkida, et maakohtu otsustus taotluse osalisest rahuldamisest on põhjendatud ja seaduslik. Seega jääb rahuldamata F OÜ esindaja apellatsioon osas, milles taotletakse maakohtu otsuse tühistamist süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osalises rahuldamata jätmises ja palutakse taotlus rahuldada selles toodud ulatuses.

89(93)

apellatsioonimenetluses makstud tasust, mis on seotud prokuratuuri apellatsiooni menetlemisega (RKKK nr 1-21-1421, p 151, nr 1-20-2438, p 58).

90(93)

advokaadibüroo siseseid nõupidamisi (0,9 h), prokuratuuri apellatsiooni ja kohtupraktika analüüsi (0,6 h), prokuratuuri apellatsiooni seisukohtade analüüsi (1,3 h), maakohtu otsuse analüüsi (0,7 h), maakohtu põhjenduste ja kohtupraktika analüüsi (1,8 h), apellatsiooni täiendamise analüüsi (1 h), apellatsiooni täiendamist (kokku 9,3 h), apellatsioonile täiendavate seisukohtade koostamist (7,6 h), prokuratuuri apellatsiooni analüüsi ja vastuse koostamist (5 h) ning vastuse projekti ülevaatamist, täiendamist (1 h). Seega on taotluse kohaselt apellatsioonimenetluses kulunud 68,9 tundi. Advokaadi ühe töötunni hind on 185 eurot ning juristi 120 ja 150 eurot. Õigusteenuse arved on väljastatud F OÜ-le. Ringkonnakohus ei pea mõistlikuks taotletavat ajakulu. Kohtukolleegium ei pea põhjendatuks hüvitada omavahelistele nõupidamistele kulunud aega, kuna need pole puutumuses kaitsetoimingutega. Kui kaitsja peab vajalikuks pidada nõu kolleegidega, siis ei ole põhjendatud selle kulu arvestamine isiku menetluskulude hulka, kuivõrd tegemist on büroosisese tööjaotusega seotud küsimusega, mis aga ei seondu otseselt õigusteenuse osutamisega. Võttes arvesse, et ringkonnakohtule esitatud apellatsiooni mahtu ja et see hõlmab suuresti juba varasemalt avaldatud seisukohti, ei saa pidada mõistlikuks ka apellatsiooni koostamisele ja täiendamisele kulutatud pea 59 tundi. Kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel peab silmas pidama kaebuse sisu ja mahtu ning selle õigusliku argumentatsiooni keerukuse astet, samuti asjaolu, kas kaitsja sai osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile (RKKK nr 1-20-3101, p 132). Riigikohus on selgitanud ka, et kaitsja või esindaja töö mahtu on võimalik hinnata muu hulgas selle kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (RKKK nr 3-12-3-16, p 31). Seega tuleb tasu mõistliku suuruse hindamisel võtta arvesse ka, et kaitsja poolt D. Dalberg-Dyageleva ja I. Dyagelevi nimel esitatud apellatsioonides esitatu kattub suures osas. Kohtukolleegium loeb seega käesolevas kriminaalasjas mõistlikuks ja põhjendatuks D. DalbergDyageleva kaitsjatasu, mis vastab 30 töötunnile. Kuivõrd taotletav tunnitasu on kolmes erinevas summas, loeb kohus mõistlikuks nende keskmise 160 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal prokuratuuri apellatsiooniga tutvumisele ja sellele vastuse koostamiseks u 7 h (pole spetsifikatsioonist üheselt tuvastatav). Lisaks leidis kohtukolleegium, et D. Dalberg-Dyageleva kaitsja apellatsioonkaebuse taotlus maakohtu otsuse tühistamiseks süüdistatavatelt F OÜ kasuks solidaarselt välja mõistetud menetluskulude (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse esitamise kulud) osas, on põhjendatud ja toob kaasa maakohtu otsuse selles osas tühistamise. Seega kuulub süüdistataval apellatsioonmenetluses eelviidatud toimingutele kulunud aja ulatuses (ringkonnakohus loeb selleks põhjendatud ajakuluks 8 h) tekkinud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 kohaselt väljamõistmisele Eesti Vabariigilt D. Dalberg-Dyageleva kasuks. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et vastavalt Riigikohtu korduvalt avaldatud seisukohale võib käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel tasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt nt RKKK nr 3-1-1-38-16, p 76; RKKK nr 1-21-8988, p 40; RKKK nr 1-18-5023/12, p 30). D. Dalberg-Dyageleva kaitsja ei ole viidanud, et käibemaksukohustuslasest arvete saajal, s.o F OÜ-l, pole võimalik õigusteenuse arvel näidatud käibemaksusummat sisendkäibemaksuna maha arvata. Äriregistrist nähtuva kohaselt on F OÜ käibemaksukohustuslane. Seega on ringkonnakohtu hinnangul taotlus käibemaksu osas alusetu. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulu summas 1280 eurot D. Dalberg-Dyageleva kasuks riigilt välja mõista. Ülejäänud osas jäävad tekkinud menetluskulud süüdistatava enda kanda.

91(93)

kohtupraktika analüüsi (1,3 h), apellatsiooni täiendamise analüüsi (0,9 h), apellatsioonile täiendavate seisukohtade koostamist (4 h), projekti ülevaatamist ja täiendamist (0,7 h). Seega on taotluse kohaselt apellatsioonimenetluses kulunud 15,2 tundi. Advokaadi ühe töötunni hind on 185 eurot ning juristi 120 ja 150 eurot. Õigusteenuse arved on väljastatud F OÜ-le. Tasu mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse D. Dalberg-Dyageleva menetluskulude hüvitamise taotluse juures avaldatut ning seda, et osad spetsifikatsioonis väljatoodud toimingud kattuvad nii kuupäeva kui ajakulu osas (nt kohtuotsuse analüüs, prokuratuuri seisukoha analüüs), samas pole märgitud, kas vastav ajakulu on isikute vahel ära jagatud. Kohtukolleegium mõistlikuks ja põhjendatuks mõista F OÜ kasuks välja esindajatasu hüvitamiseks õigusabikulu, mis vastab 8 töötunnile keskmise tunnitasuga 160 eurot. Taotluse kohaselt kulus esindajal prokuratuuri seisukohtade analüüsiks 1,3 h. Lisaks on esindaja esitanud ringkonnakohtule seisukoha prokuratuuri kaebusega seonduvalt. Seega peab ringkonnakohus kolmandal isikul apellatsioonimenetluses seoses prokuratuuri apellatsiooni menetlemisega tehtud toimingutele kulunud ajakulu põhjendatuks 2 tunni ulatuses, mis KrMS § 185 lg 2 kohaselt kuulub väljamõistmisele Eesti Vabariigilt F OÜ kasuks. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulu summas 320 eurot F OÜ kasuks riigilt välja mõista. Ülejäänud osas jäävad tekkinud menetluskulud kolmanda isiku enda kanda.

92(93)

otsuses toodud põhjendustel. Seega loeb ringkonnakohus mõistlikuks ja põhjendatuks mõista I. Dyagelevi kasuks välja kaitsjatasu hüvitamiseks õigusabikulu, mis vastab 50 töötunnile. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal prokuratuuri apellatsiooniga tutvumisele, seisukohtade analüüsile ja sellele vastuse koostamiseks u 9 h (pole spetsifikatsioonist üheselt tuvastatav). Põhjendatuks saab pidada esitatud kaebust osas, milles taotletakse maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavatelt F OÜ kasuks solidaarselt välja mõistetud menetluskuludega (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse esitamise kulud) seonduvalt. Seega kuulub süüdistataval apellatsioonmenetluses eelviidatud toimingutele kulunud aja ulatuses (ringkonnakohus loeb selleks põhjendatud ajakuluks 10 h) tekkinud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 kohaselt väljamõistmisele Eesti Vabariigilt I. Dyagelevi kasuks. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulu summas 1500 eurot I. Dyagelevi kasuks riigilt välja mõista. Ülejäänud osas jäävad tekkinud menetluskulud süüdistatava enda kanda.

Allkirjastatud digitaalselt

93(93)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.