KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jäeti Keio Järvale mõistetud karistus tingimisi kohaldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2);
1.3.Kannatanu R.A.V tsiviilhagi varalise kahju nõudes summas 26 632 rahuldati osaliselt ning Keio Järvalt mõisteti välja 7468 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4);
1.4.Ülejäänud varalise kahju nõudes summas 19 164 eurot jäeti R.A.V tsiviilhagi rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5);
1.5.Keio Järvalt mõisteti R.A.V kasuks välja viivis summalt 2000 eurot (KKK tn kinnistu) (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6);
1.6.Keio Järvalt mõisteti R.A.V kasuks välja viivis summalt 500 eurot (VVV tn kinnistu) (maakohtu otsuse resolutsiooni p 7);
2(44)
1-23-2818
Keio Järvalt mõisteti R.A.V kasuks välja viivis summalt 4578 eurot (HHH tn kinnistu) (maakohtu otsuse resolutsiooni p 8);
1.8.Keio Järvalt mõisteti R.A.V kasuks välja 5415 eurot kannatanu menetluskulude katteks ning ülejäänud osa kannatanu valitud esindajale makstud tasust 18 129 eurot jäeti kannatanu R.A.V enda kanda (maakohtu otsuse resolutsiooni p 11).
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega:
2.1.Tunnistada Keio Järva KarS § 201 lg 1 järgi süüdi W kinnisasja broneerimistasu, HHH 26-1 kinnisasja broneerimistasu ning KKK 8-133 kinnisasja maakleritasu omastamises ja mõista talle karistuseks kuus (6) kuud vangistust.
2.2.KarS § 73 lg 1 alusel jätta Keio Järvale mõistetud kuuekuuline vangistus täielikult tingimisi kohaldamata, tingimusel et Keio Järva ei pane üheaastase (1) katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
2.4.1.4578 eurot (HHH 26-1 kinnisasja broneerimistasu) ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras selle põhinõude tasumata osalt alates 22. juunist 2022 kuni põhinõude kohase täitmiseni;
2.4.2.2000 eurot (KKK 8-133 maakleritasu) ja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras selle põhinõude tasumata osalt alates
12.augustist 2021 kuni põhinõude kohase täitmiseni;
2.4.3.500 eurot (kulud kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks).
2.5.Keio Järvalt R.A.V kasuks välja mõistetud varalise kahju hüvitamise katteks välja mõistetud põhinõue ning viivised tuleb tasuda kannatanu R.A.V arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX LHV Pank, märkides selgitusena: „Keio Järva, 1-23-2818, tsiviilhagi hüvitamine.“
2.6.Jätta R.A.V hagi Keio Järva vastu rahuldamata varalise kahju (saamata jäänud tulu) hüvitise nõudes summas 6610 eurot seoses W (2800 eurot), KKK 8-133 (3156 eurot) ja HHH 26-1 (654 eurot) objektide vahendustasude alandamisega.
2.7.Jätta R.A.V hagi läbi vaatamata järgmises osas:
2.7.1.Keio Järvalt varalise kahju hüvitise nõudes summas 2500 eurot koos käibemaksuga seoses SSS tn objekti maakleritasuga ning sellega seonduvas viivise nõudes;
2.7.2.Keio Järvalt varalise kahju hüvitise nõudes seoses VVV 2 objekti vahendustasuga summas 500 eurot ning sellega seonduvas viivise nõudes;
2.7.3.Keio Järvalt varalise kahju (saamata jäänud tulu) hüvitise nõudes summas 9526 eurot seoses UUU (4400 eurot), SSS tn (5100 eurot) ja VVV 2 (26 eurot) objektide vahendustasude alandamisega.
2.8.Mõista Eesti Vabariigilt Keio Järva kasuks välja 6729 eurot ja 43 senti kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
3(44)
1-23-2818
Mõista Eesti Vabariigilt R.A.V kasuks välja 7288 eurot ja 27 senti kriminaalmenetluses lepingulisele esindajale makstud tasu katteks.
2.10.Mõista Keio Järvalt R.A.V kasuks välja 5251 eurot ja 2 senti kriminaalmenetluses lepingulisele esindajale makstud tasu katteks. Muus osas jätta Harju Maakohtu 16. mai 2024. a otsus muutmata. Keio Järva kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjaki apellatsioon rahuldada osaliselt. Kannatanu esindaja vandeadvokaat Kristiina Lee apellatsioon rahuldada osaliselt. Mõista Eesti Vabariigilt Keio Järva kasuks välja 5493 eurot ja 66 senti apellatsioonimenetluses tasutud menetluskulude katteks. Mõista Eesti Vabariigilt R.A.V kasuks välja 4165 eurot apellatsioonimenetluses tasutud menetluskulude katteks.
OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kannatanu ja süüdistatav saavad kassatsiooni esitada üksnes advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) 12. peatüki 1. jaos.
SISUKORD
Y
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK...................................................................................4 (I) Süüdistus............................................................................................................................4 (II) Tsiviilhagi.........................................................................................................................6 (III) Maakohtu otsus................................................................................................................7 (IV) K. Järva kaitsja M. Kairjaki apellatsioon......................................................................10 (V) Kannatanu esindaja K. Lee apellatsioon.........................................................................13 (VI) Menetlus ringkonnakohtus............................................................................................15 (1) Kriminaalasja arutamisele määramine.........................................................................15 (2) Prokuratuuri vastus kaitsja ja kannatanu apellatsioonile.............................................15 (3) Kannatanu esindaja vastus kaitsja apellatsioonile.......................................................16 (4) Kaitsja vastus kannatanu esindaja apellatsioonile.......................................................17 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT..................................................................................18 (I) Lühikokkuvõte.................................................................................................................18 (II) W objekti broneerimistasu omastamine..........................................................................19 (II) VVV ja UUU objektide vahendustasu omastamine........................................................21 (1) Sissejuhatus..................................................................................................................21 (2) Vara omandiküsimuse tuvastamise üldised põhimõtted..............................................21 4(44)
1-23-2818 (3) VVV objekt..................................................................................................................23 (4) UUU objekt..................................................................................................................26 (4) Kokkuvõte, mõju tsiviilhagi lahendamisele ja karistusele...........................................27 (III) Tsiviilhagi......................................................................................................................28 (1) Sissejuhatus..................................................................................................................28 (2) KrMS § 381 lg 1 p 1 tingimused: lubatavate nõuete ring.............................................29 (3) Vahetegu tsiviilhagi rahuldamata jätmise ja läbi vaatamata jätmise vahel..................30 (4) Lubatust madalamate vahendustasude kokku leppimisega tekitatud kahju nõue........31 (5) Kahju kindlaks tegemise ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue (VÕS § 128 lg 3)..........................................................................33 (6) Tasaarvestuse arvestamata jätmine..............................................................................34 (7) Viivised........................................................................................................................36 (IV) Menetluskulud...............................................................................................................38 (1) Menetluskulud maakohtus...........................................................................................38 (2) Menetluskulud apellatsioonimenetluses......................................................................43
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
(I) Süüdistus
1.K. Järvat süüdistatakse kokkuvõtvalt selles, et ta pööras ebaseaduslikult nii enda kui ka kolmanda isiku H OÜ ja O OÜ (endine P OÜ) kasuks talle usaldatud ja R.A.V-le kuuluvat vara. Sellega pani ta toime KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. K. Järva allkirjastas 5. mail 2020 H OÜ juhatuse liikmena käsunduslepingu maaklerteenuse osutamiseks R.A.V-ga . Käsunduslepingu järgi pidi käsundisaaja esindama käsundiandjat maaklerteenuste osutamisel kliendile, sh hõlmas maaklerteenuse osutamine müügipakkumiste leidmist ja müüjatega esinduslepingute sõlmimist R.A.V nimelt ja R.A.V juures müügis olevate müügiobjektide pakkumist kinnisvara ostjatele ning tehingute notariaalseks vormistamiseks ettevalmistust. Süüdistuse järgi seisnes omastamine viies osateos.
2.W episood: O OÜ kasuks 5000 euro pööramine. K. Järva, tegutsedes R.A.V maaklerina, allkirjastas 8. detsembril 2020 maaklerteenuse osutamise lepingu äriühinguga S OÜ (esindaja juhatuse liige TE) W aadressil asuva kinnistu müügiks pakkumises ja tehingu ettevalmistamises notariaalseks vormistamiseks. Algse lepingu kohaselt oli kinnistu müügihind 238 000 eurot ja maaklertasu suurus sellest 4% ehk 9520 eurot. Selle hinnaga ei suudetud kinnistut müüa ning 2. juulil 2021 lepiti e-kirja teel kokku uueks müügihinnaks 195 000 eurot ning maakleritasuks 5000 eurot. Seda tehti R.A.V-ga kooskõlastamata. Kinnistule leiti ostjaks AT, kellega K. Järva sõlmis 16. juulil 2021 broneerimislepingu. Broneerimislepingu kohaselt pidi AT tasuma broneerimistasu summas 5000 eurot. K. Järva muutis R.A.V -s kasutusel oleva broneerimislepingu blanketti ning asendas seal R.A.V arvelduskonto numbri O OÜ-le kuuluva arvelduskonto numbriga. 16. juulil 2021 esitas O OÜ ATele arve ning viimane tasuski 5000 eurot O OÜ arvelduskontole. 4. augustil 2021 esitas R.A.V juhatuse liige K. Järvale kui H OÜ 5(44)
1-23-2818 seaduslikule esindajale käsunduslepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Peale selle avalduse kättesaamist tegi K. Järva O OÜ arvelduskontolt 5000 euro suuruse ülekande R.A.V arvelduskontole, lisades makse selgitusse viite W objekti broneerimistasule. W objekti müük vormistati 12. augustil 2021. Seega pööras K. Järva talle usaldatud R.A.V-le laekuma pidanud broneerimistasu summas 5000 eurot endaga seotud äriühingu O OÜ kasuks.
3.VVV 2 episood: H OÜ kasuks 500 euro pööramine. Täpselt tuvastamata ajal, kuid mitte hiljem kui 14. aprillil 2021 sõlmis K. Järva, tegutsedes R.A.V maaklerina, suulise kokkuleppe Osaühing S juhatuse liikme JBga maaklerteenuse osutamiseks aadressil VVV 2, Rakvere asuva äripinna üüritehingu vahendamiseks. 14. aprillil allkirjastati üürileandja ja 19. aprillil 2021 üürilevõtja poolt K. Järva vahendusel üürileping Osaühing S ja D OÜ vahel VVV tn 2, Rakvere asuva äriruumi üürile andmise osas. K. Järva, rikkudes kehtestatud vahendustasu reegleid, määras vahendustasu suuruseks 500 eurot (reeglite järgi pidanuks see olema 526 eurot). K. Järva esitas Osaühingule S 19. aprillil 2021 H OÜ nimelt vahendustasu arve summas 500 eurot. Osaühing S tasus selle ning K. Järva ei andnud seda summat R.A.V-le üle. Seega pööras K. Järva talle usaldatud R.A.V-le laekuma pidanud üüri vahendustasu summas 500 eurot endaga seotud äriühingu H OÜ kasuks.
4.UUU episood: K. Järva kasuks 2000 euro pööramine. Täpselt tuvastamata ajal, kuid mitte hiljem kui 22. juunil 2021 sõlmis K. Järva, tegutsedes R.A.V maaklerina, suulise kokkuleppe JBga maaklerteenuse osutamiseks UUU aadressil asuva kinnistu müügiks pakkumises ja tehingu ettevalmistamises notariaalseks vormistamiseks. K. Järva ja JB leppisid suuliselt kokku kinnistu müügihinnas, milleks oli 160 000 eurot ning maakleriteenuse maksumuses, milleks oli 2000 eurot, s.o vähem kui 4% objekti müügihinnast. Vahendustasu suuruse muutmist R.A.V-ga ei kooskõlastatud. 22. juunil 2021 toimus kinnistu müügi notariaalne kinnitamine, misjärel tasus JB täpselt tuvastamata ajal K. Järvale maakleritasu summas 2000 eurot sularahas. Seda raha K. Järva R.A.V-le üle ei andnud. Pärast 4. augustil 2021 esitatud käsunduslepingu erakorralise ülesütlemise avalduse kättesaamist ja allkirjastamist tehti O OÜ arvelduskontolt 2000 euro suurune ülekanne R.A.V arvelduskontole, lisades makse selgitusse viite UUU objekti vahendustasule. Seega pööras K. Järva talle usaldatud R.A.V-le laekuma pidanud vahendustasu summas 2000 eurot enda kasuks.
5.HHH episood: H OÜ kasuks 4578 euro pööramine. K. Järva, tegutsedes R.A.V maaklerina, allkirjastas 9. veebruaril 2021 maaklerteenuse osutamise lepingu AKga (endise nimega A) HHH 26-1, Tallinn aadressil asuva korteriomandi müügiks pakkumises ja tehingu ettevalmistamises notariaalseks vormistamiseks. Maaklerteenuse lepingu kohaselt oli korteriomandi müügihind 109 000 eurot ja maakleritasu suuruseks 3,5% ehk 3815 eurot (koos käibemaksuga 4578 eurot). K. Järva ei kooskõlastanud väiksema maaklerteenuse tasu küsimist. Kinnistule leiti ostjaks LI (endise nimega H), kellega K. Järva sõlmis 15. märtsil 2021 broneerimislepingu. Broneerimislepingu kohaselt pidi LH tasuma broneerimistasu summas 4578 eurot. K. Järva muutis R.A.V -s kasutusel oleva broneerimislepingu blanketti ning asendas seal R.A.V arvelduskonto numbri H OÜ-le kuuluva arvelduskonto numbriga. 18. märtsil 2021 tasus LI ülekandega 4578 eurot H OÜ arvelduskontole. Seda summat K. Järva notari deposiiti ei tasunud. 28. aprillil 2021 vormistati korteriomandi müügitehing selliselt, et LIe poolt H OÜ arvelduskontole broneerimistasuna makstud summa 4578 arvestati maha korteri müügihinnast ning see summa arvestati AK maakleritasuna. Tegelikkuses AK maakleritasu üle ei kandnud ja selle kohta ka arvet ei saanud. Ka R.A.V ei saanud seda summat endale. Seega pööras K. 6(44)
1-23-2818 Järva talle usaldatud R.A.V-le laekuma pidanud broneerimistasu summas 4578 eurot endaga seotud äriühingu H OÜ kasuks.
6.KKK episood: H OÜ kasuks 2000 euro pööramine. K. Järva, tegutsedes R.A.V maaklerina, sõlmis 3. märtsil 2021 (digitaalselt allkirjastatud 4. märtsil) maaklerteenuse osutamise lepingu MRga KKK 8-133, Tallinn aadressil asuva korteriomandi müügiks pakkumises ja tehingu ettevalmistamises notariaalseks vormistamiseks. Maaklerteenuse lepingu kohaselt oli korteriomandi müügihind 128 900 eurot ja maakleritasu suuruseks 2000 eurot. K. Järva ei kooskõlastanud väiksema maaklerteenuse tasu küsimist R.A.V-ga . K. Järva väljastas 19. märtsil 2021 maakleritasu saamiseks MRile H OÜ nimel arve summas 2000 eurot. MR tasus selle summa 22. märtsil 2021 H OÜ arveldusarvele ning R.A.V -l jäi maakleri tasu saamata. 19. märtsil 2021 vormistati notari poolt korteriomandi müügitehing. Seega pööras K. Järva talle usaldatud R.A.V-le laekuma pidanud maakleri tasu summas 2000 eurot endaga seotud äriühingu H OÜ kasuks.
7.Kokkuvõtvalt, K. Järva, tegutsedes R.A.V maaklerina, pööras ajavahemikul 18. märts 2021 kuni 21. juuli 2021 enda ja kolmanda isiku kasuks talle usaldatud R.A.V-le kuulunud erinevaid vahendustasusid kokku summas 14 078 eurot. Tulenevalt sellest, et K. Järva oli teadlik käsunduslepingu reeglitest, tegutses ta vähemalt otsese tahtlusega. (II) Tsiviilhagi
8.Kannatanu R.A.V esitas tsiviilhagi, millega taotles jätta kõik R.A.V menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt välja R.A.V kasuks: a) varaline kahju summas 26 632 eurot; b) viivised summas 972,17 eurot ning edasiulatuvalt seaduses sätestatud määras kuni nõude kohase täitmiseni; c) leppetrahv 8000 eurot,
9.Süüdistuses märgitud objektidega, samuti süüdistuses nimetamata SSS tn objektiga, seoses maakleri- või broneerimistasude endale jätmisega on tekitatud otsest varalist kahju summas 9578 eurot.
10.Arvestades, et K. Järva on kõikide objektide puhul leppinud klientidega omavoliliselt kokku kindlas summas või tavapärasest madalama protsendiga vahendustasu maksmises, on kannatanul õigus nõuda ka objektidelt saadud vahendustasu suuruste vahet kogusummas 16 136 eurot. VÕS § 128 lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju ka mõistlikud kulud kahju hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Seega nõutakse täiendavalt 918 eurot õigusteenuse eest, mis teeb varalise kahju nõudeks tsiviilhagi esitamise seisuga 26 632 eurot (9578 + 16 136 + 918 = 26 632). Samuti nõuab kannatanu iga objekti pealt viivise tasumist, kogusummas 972,17 eurot (hagi esitamise hetkel).
11.Käsundisaaja rikkus ka käsunduslepingust tulenevat ärisaladuse hoidmise kohustust kaheksal korral. Lepingu p 3.3. järgi on iga rikkumise eest ette nähtud leppetrahv 1000 eurot, seega nõutakse kokku leppetrahvi tasumist summas 8000 eurot.
7(44)
1-23-2818 (III) Maakohtu otsus
12.Harju Maakohtu 16. mai 2024. a otsusega tunnistati K. Järva KarS § 201 lg 1 järgi süüdi. Maakohtu hinnangul leidis K. Järva süü tõendamist igas omastamise episoodis. Kokku moodustasid need ühe jätkuva süüteo. K. Järvat karistati vangistusega 7 kuud, mis jäeti üheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Tsiviilhagi rahuldati osaliselt. K. Järvalt mõisteti välja 7468 eurot. Ülejäänud varalise kahju nõue summas 19 164 eurot jäeti rahuldamata. Kohus mõistis ka K. Järvalt R.A.V kasuks välja viivised KKK tn, VVV tn ja HHH tn objektide osas kuni nõude täieliku tasumiseni. K. Järvalt mõisteti R.A.V kasuks välja kriminaalmenetluses esindajale õigusteenuse eest tasutud menetluskulust (23 545 eurot) välja vaid osa: 5415 eurot.
13.Tõendatud on, et netovahendustasud pidid laekuma käsundiandjale, millest tasustatakse käsundisaajat. Käsundisaaja tasu on 35% käsundiandjale laekunud tasust, millest on lepingus välja toodud kulud maha arvestatud. Klientidelt maakleri- ja broneerimislepingute alusel saadavad tasud pidid laekuma R.A.V arvelduskontole ja vastavad tasud olid Keio Järva jaoks võõras vara.
14.W objekti osas ei nõustu kohus kaitsja argumendiga, et vara ei kuulunud kannatanule, sest broneerimislepingust tuleneva tasu ülemineku tingimuslik asjaolu ei saabunud. Sellise asjaolu saabumine ei välista seda, et süüdistatav ei saanud vara omastada, sest broneerimislepingu järgsele tasule oli õigus vaid R.A.V -l, mida tunnistas ka süüdistatav ise. Kinnisvarabüroo on küll üldjuhul broneerimistasu hoiustaja ja ei saa selle omanikuks enne kui broneerimislepingu punktis 6.3. toodud asjaolu saabub, kuid tal on lepingu punktist 6.2. tulenev kohustus see lugeda müügilepingu sõlmimisel ettemakseks ja punktis
6.4.toodud asjaolu saabumisel tagastada broneerimistasu. Seega lepingu kohaselt oli tasule õigus vaid R.A.V -l ning ka edasised broneerimistasuga seotud kohustused lasusid kannatanul.
15.VVV tn objekti osas tegutses K. Järva tunnistaja JBi ütluste kohaselt tema teada firma H OÜ alt, tema Uus Maalt teenust ei tellinud. K. Järva selgitas, et temal oli õigus tehingut vahendada, sest ta sai konkurentsipiirangust aru, et ta ei tohi töötada teises kinnisvarabüroos aga sõpra võib ikka aidata. Süüdistatav on oma ütluste kohaselt keeldu proovinud tõlgendada enda kasuks, kuid ka see jääb arusaamatuks, sest käsunduslepingu punktis 3.2. on toodud, et maaklerteenust ei tohi pakkuda ka äriühingu kaudu, kus ta ise on osanikuks. Antud juhul oli K. Järva H OÜ osanikuks, mille kaudu ta vahendusteenuse eest arve ka esitas. Samuti ei ole kuidagi tõendatud, et sõbra aitamine oleks olnud kuidagi eraisikute tasemel, sest süüdistatav kasutas Uus Maa e-posti aadressi koos logode ja signatuuridega, Uus Maa lepingu blankette, esitas arve vahendustasu eest enda äriühingu H OÜ nimel, arve kirjelduseks on vahendustasu „(maakler: Keio Järva)“ ehk arve on esitatud maaklerteenuse osutamise eest. K. Järva lepingulise esindaja nõudekirjale esitatud vastuse p 19.5 kohaselt oli ka valmisolek VVV objekti vahendustasu osaliseks hüvitamiseks põhjusel, et käsundisaaja ehk H OÜ sõlmis üürileandjaga kokkuleppe maaklerteenuse osutamiseks. Seega on ka kaitsja tõdenud, et maaklerteenust pakkus H OÜ. Vahendustasule oli tegelik õigus kannatanul.
16.UUU objekti osas kinnitavad K. Järva rolli tunnistaja JBi ütlused. Tunnistaja soovis müüa oma UUU talu, selleks pöördus Keio Järva poole, kuna teadis, et ta tegutses Uus Maas kinnisvaramaaklerina ja kes oli tehinguga seotud kuni lõpuni, nägi reklaami ka internetis. Keio Järva küsis, kas on tema jaoks vahet, kas Uus Maaga on leping sõlmitud aga tunnistaja ei pidanud seda tähtsaks, omavahel lepingut ei sõlminud ning oli kokkulepe, et 8(44)
1-23-2818 müügi eest maksab 2000 eurot sularahas. Ka süüdistatav ise tunnistab, et tegeles UUU kinnistu müügiga aga tegemist oli sõbra aitamisega, mille eest sai 2000 eurot. Süüdistataval ei olnud õigust ka oma sõbrale eraisikuna maaklerteenust osutada. Samuti tunnistab rikkumist K. Järva kannatanu juhatuse liikmetele kirjutatud seletuskirjades. K. Järva oli teadlik, et tema tegevus on ebaseaduslik ning et kõik tehingud tuleb kanda Resolve programmi ja tehinguid vahendades esindab ta käsunduslepingu kehtivuse ajal kannatanut. Süüdistatav ise tõstatas ka küsimuse, et kas müüja jaoks on leping Uus Maaga vajalik, tõdedes, et tavaliselt ta selle lepingu sõlmiks ja kannatanu nimel ka tegutses. Süüdistatav seadis eesmärgiks tasu laekumise temale ja teadis, et selleks on vaja käsunduslepingust tulenevaid nõudeid eirata.
17.HHH ja KKK objektide osas luges maakohus süüdistatava süü tõendatuks.
18.Maakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et K. Järva tegevust tuleb käsitada jätkuva süüteona, kuna tegemist on mitme, ajaliselt lähedase, sama objekti vastu suunatud ja sarnasel viisil toimepandud teoga ning süüdistatavale süüks arvatud tegudega rünnati sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja need teod täitsid sama süüteokoosseisu.
19.Kohus jättis tõendikogumist välja tunnistajate JS, RS ja RL ütlused täies mahus kui asjassepuutumatud, tunnistajate ütlused ei sisaldanud andmeid süüdistuses märgitud tõendamiseseme asjaolude kohta ning üle kuulatud tunnistajaid ei saa lugeda tunnistajateks KrMS § 66 lg 1 tähenduses.
20.Tsiviilhagi rahuldati VVV, HHH ja KKK objektige seonduvate vahendustasude osas, ehk summas 7078 eurot (500+4578+2000). Kannatanu poolt taotletud tasaarvestust argumendil, et süüdistataval oli vastavalt käsunduslepingule õigus saada kinnisvara müügi eest tasu, teha ei saa. Süüdistatav ei saa nõuda kannatanu poolt lepingu täitmist, kui süüdistatav ise pani lepingu rikkumisega toime kuriteo, kuivõrd VÕS § 200 lg 1 p 1 sätestab, et tasaarvestada ei saa teise poole kahju õigusvastasest ja tahtlikust tekitamisest tulenevat nõuet, mis teisel poolel on tasaarvestava poole vastu. Seega ei ole antud tehingute puhul kannatanul käsunduslepingust tulenevat kohustust süüdistatavale maaklertasu maksta. SSS objektiga seonduv nõue ei kuulu rahuldamisele, kuivõrd tegemist on objektiga, mida ei ole süüdistusaktis kajastatud, millise asjaolu on ka kannatanu esindaja ise välja toonud. Nõude alus ei kattu ei süüdistatavale süüks arvatud kuriteo tehioludega ega ka süüdistatavale esitatud süüdistusega ja sel põhjusel tuleb antud nõue jätta rahuldamata.
21.Rahuldamata tuleb jätta kannatanu tsiviilhagi vahendustasude põhjendamatutest alandamistest tulenevalt saamata jäänud tulu osas (summas 16 136 eurot). Tõesti, selline süüdistatava poolne käitumine on süüdistusaktis erinevate kinnistute puhul välja toodud, kuid vahendustasude kooskõlastamata vähendamist temale süüdistusaktis ette ei heideta, süüdistus on esitatud omastamises, mitte vahendustasude vähendamises. Seetõttu leiab kohus, et nõude alus ei kattu kuriteo tehioludega, KrMS § 381 lg 1 p 1 tulenev nõue ei ole täidetud ning tsiviilhagi nõue saamata jäänud tulu nõudes tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd sellise nõude rahuldamisel väljuks kohus süüdistuse piiridest, sest sellise kahju tekitamist süüdistatavale esitatud süüdistuses ette ei heideta. Lisaks sellele välistab KarS § 201 süüteokoosseis saamata jäänud tulu omastamise, kuivõrd saamata jäänud tulu ei saa olla ei valduses olevaks võõraks vallasasjaks ega ka isikule usaldatud muuks varaks. Samuti on oluline välja tuua, et 4% suurune vahendustasu ei olnud absoluutne, sellest oli võimalik ka kõrvale kalduda. Seda, et vahendustasud olid teinekord ka väiksemad, nähtub uuritud tõenditest. 9(44)
1-23-2818
22.Rahuldamata tuleb jätta ka kannatanu leppetrahvi nõue summas 8000 eurot, mis seondub süüdistatava poolt ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumisega, nimelt selgus, et K. Järva edastas käsunditäitmisel teatavaks saanud informatsiooni oma elukaaslasele. Leppetrahvi nõudmise eeltingimuseks on kehtiva lepingu olemasolu ja leppetrahvi osas leppetrahvi tasumise kohustuse olemasolu selles lepingus. Seega on tegemist lepingu poolte vahelise kokkuleppelise õiguskaitsevahendiga ja leppetrahvi saab nõuda juhul, kui võlgnik on rikkunud kohustust. Käesoleval juhul saab kohus aga tuvastada ja kannatanu kasuks välja mõista vaid sellist kahju, mis on tekkinud süüdistatava õigusvastasest käitumisest ja see õigusvastane käitumine peab olema otseses seoses süüdistatava süüga. Seega saab kohus kahju kannatanu kasuks välja mõista vaid VÕS 53. peatüki 1. jaos sätestatud aluse olemasolul. Kohtule esitatud süüdistusaktist ei nähtu, et süüdistatavat süüdistataks lepinguliste kohustuste täitmise vastase kuriteo toimepanemises ja kannatanu e-posti ebaseaduslikus kasutamises. Kohtu arvates oleks ka väga keeruline sellist käitumist hinnata õigusvastasena ja kvalifitseerida mõne KarS-s leiduva ja karistust ette nägeva sätte järgi. Taaskord leiab kohus, et kannatanu esindaja poolt viidatud e-kirjad ei ole mingil viisil seotud esitatud omastamise süüdistuse ja selle faktiliste asjaoludega, seega ei ole täidetud KrMS § 381 lg 1 p 1 nõue. Sellel põhjusel jätab kohus leppetrahvi nõude summas 8000 eurot rahuldamata.
23.Kaitsja on esitanud ka taotluse tasaarvestuseks, mille kohaselt on kanntanul süüdistatava vastu nõue väiksemas ulatuses. Taotluses toodud asjaolud nagu SSS objekt, vahendustasude summade alandamine, süüdistatava õigus protsendile vahendustasudest ja leppetrahv on kohus juba eelpool analüüsinud ja nende osas kohus tsiviilhagi ei rahuldanud, seega ei kuulu ka tasaarvelduse puhul arvesse võtmiseks. Seejärel on kaitsja leidnud, et H OÜ-l on saamata jäänud vahendustasud erinevate objektide (LLL 40, KKK 17a, AAA 123) müügitegevuse korraldamisega seonduvalt, mis hiljem müügitehingusse jõudsid. Taaskord leiab kohus, et selline nõue ei ole asjakohane, kuna viidatud objektid ei ole kuidagi seotud esitatud süüdistusega, ei ole seotud selle faktiliste asjaoludega, ei täida KrMS § 381 lg 1 p 1 tulenevat nõuet, mistõttu kohus jätab esitatud taotluse asjasse puutumatuse tõttu rahuldamata.
24.Kannatanu nõuab menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude koostamise, esitamisega seonduvate õigusabikulude hüvitamist VÕS § 128 lg 3 alusel. Esitatud arve kohaselt on tunnitasu ilma käibemaksuta 170 eurot. Kohtu hinnangul ei ole tegemist mõistliku tunnitasuga 2021. aastal Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikat arvestades, mille kohaselt asjades, kus ei nähtu märkimisväärset keerukust ega muid asjaolusid, mis õigustaksid keskmisest suurema õigusteenuse tunnihinna maksmist, on põhjendatud tunnitasu 130 eurot. Kohus leiab, et menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude saab hüvitada proportsionaalselt nõude sisu ja mõistlikku tunnitasu arvestades. Põhjendatud on hüvitada 2/3 arvel väljatoodud töötundidest arvestusega, et põhjendatud on tunnitasu 130 eurot, ehk 3h x 130, mis on 390 eurot.
25.Kannatanu on VÕS § 113 lg 1 alusel esitanud ka viivise nõude. Kuna kohus rahuldab kannatanu nõude VVV tn 2, HHH tn ja KKK tn kinnistutega seonduvate vahendustasude osas, on kannatanul õigus nõuda süüdistatavalt ka viivist. Kannatanu taotleb viivise väljamõistmist seaduses sätestatud määras iga objekti puhul summa sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus mõistab viivise süüdistatavalt kannatanu kasuks välja rahuldatud nõudesummadest lähtuvalt järgmiselt: KKK tn kinnistuga seonduvalt viivis 2000 eurolt alates 19.03.2021, VVV tn kinnistuga seonduvalt viivis 500 eurolt alates 19.04.2021 ja HHH tn kinnistuga seonduvalt viivis 4578 eurolt alates 19.04.2021. 10(44)
1-23-2818
26.Kannatanu mõistlik õigusabikulude summa on 23 545 eurot. Arvestades tsiviilhagi rahuldamise ulatust (23%), on põhjendatud süüdistatavalt välja mõista kannatanul tekkinud kulu summas 5415,35 eurot ning kannatanu enda kanda tuleb jätta 18129,65 eurot. Süüdistatava menetluskulud jäävad tema enda kanda. (IV) K. Järva kaitsja M. Kairjaki apellatsioon
27.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Järva kaitsja M. Kairjak. Kaitsja vaidlustab K. Järva süüdimõistmist vaid W, VVV ja UUU objektidega seonduvas. Selles osas palub kaitsja teha õigeksmõistev otsus. Maakohtu otsust ei vaidlustata HHH ja KKK objektidega seonduvas. Süüdistuse mahu vähenemise tõttu palub kaitsja kergendada ka K. Järvale mõistetud karistust.
28.Tsiviilhagidega seonduvalt palub kaitsja jätta rahuldamata R.A.V tsiviilhagi: a) SSS objektiga seonduvas viivisenõudes; b) VVV objektiga seonduva vahendustasu hüvitamise nõudes ja viivisenõudes; c) menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude koostamise ja esitamisega seonduvate õigusabikulude hüvitamise nõudes lisaks maakohtu poolt juba rahuldamata jäetud osale veel osas, milles see nõue seondub VVV objektiga; d) osaliselt KKK ja HHH objektidega seonduvate vahendustasude hüvitamise nõuetes ning viivisenõuetes, s.o osas, mis ületab tasaarvestusjärgset 566,78 euro suurust nõuet.
29.Alternatiivselt palub kaitsja jätta R.A.V tsiviilhagi osaliselt rahuldamata KKK, VVV ja HHH objektidega seonduvate vahendustasude hüvitamise nõuetes, nende objektidega seonduvates viivisenõuetes ning menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude koostamise ja esitamisega seonduvate õigusabikulude hüvitamise nõudes, s.o osas, mis ületab tasaarvestusjärgset 566,78 euro suurust nõuet.
30.Menetluskulude osas palub kaitsja: a) jätta R.A.V valitud esindaja tasu tsiviilhagi rahuldamata jäetud osaga proportsionaalselt R.A.V enda kanda; b) hüvitada K. Järvale menetluskulud, mis kaasnesid kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses W, VVV ja UUU objektidega seonduva süüdistuse menetlemisega; c) mõista kannatanult K. Järva kasuks välja menetluskulud, mis kaasnesid tsiviilhagi rahuldamata jäetud osa menetlemisega. d) Tasaarvestada K. Järva ja R.A.V vastastikused menetluskulude hüvitamise nõuded; e) hüvitada K. Järvale apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu KrMS § 185 lg 1 alusel.
31.W objektiga seonduvalt on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Broneerimistasu ei olnud R.A.V-le kuulunud vara. Broneerimislepingu p-dest 6.2-6.4 järeldub, et puutuvalt sõlmiti broneerimisleping edasilükkava tingimusega vastavalt TsÜS § 102 lg-le 2. Broneerimistasu maaklerile üleminek lepiti kokku tingimuslikult ehk see oleks vastavalt TsÜS § 105 lg-st 1 toimunud alles lepingus nimetatud tingimuste saabumisel. Neid tingimusi ei saabunud. Seega oli maakler käsitatav vaid vaid 11(44)
1-23-2818 broneerimistasu hoiustajana ning mingisugust õigust tal broneerimistasu endale nõudmiseks ei tekkinud. See, et broneerimistasu tulnuks kanda just R.A.V kontole, mitte O OÜ kontole, ei ütle midagi veel selle kohta, et koos vastava kandega oleks ka broneerimistasu omand läinud üle R.A.V-le . Kuna lepingus märgitud tingimusi ei saabunud, ei tekkinud ka R.A.V -l nõudeõigust ATe vastu. Kuna R.A.V-le sellist vara ei kuulunud, ei saanud K. Järva seda ka enda kasuks pöörata. Printsiibis võiks üksnes tekkida küsimus sellest, kas K. Järva võis broneerimistasu omastada ATele kuuluva varana, kuid selle tuvastamine jääks väljapoole süüdistuse piire. Samadel põhjustel ei saaks K. Järvale ette heita ka maakleritasu omastamist.
32.VVV objektiga seonduvalt on maakohus valesti leidnud, et K. Järva tegeles R.A.V maaklerina ning samas ka seda, et kokkuleppe maaklerteenuse osutamiseks sõlmis H OÜ. Kuna K. Järva ei täitnud kannatanu käsundit, on omastamine välistatud, sest talle ei ole mingit vara usaldatud. K. Järva ja JB ütluste pinnalt võib järeldada, et K. Järva tegeles selle objektiga lihtsalt H OÜ esindajana. Kohus pidanuks põhjendama, miks ta ei arvesta K. Järva ja JBi ütlusi. Kohus on rikkunud põhistamiskohustust. Maakohus on üll viidanud sellele, et K. Järva kasutas Uus Maa e-posti aadressi ning lepingu blankette, samuti sellele, et kohtueelses menetluses oldi valmis osaliselt valmis vahendustasu hüvitama ning K. Järval oli käsunduslepingust tulenev konkurentsikeeld. Jääb arusaamatuks, kuidas need asjaolud kohtu arvates süüdistusversiooni kinnitavad. Vastata tulnuks ka kaitsja argumentidele. Blankettide ja e-posti kasutamine ei viita sellele, et esindati kannatanut, samuti ei kinnita seda valmisolek vahendustasu hüvitada. Oluline on K. Järva ja JB tegelik tahe (VÕS § 29). Maakohus neid argumente ei hinnanud. Konkurentsikeeld ei ole asjakohane, sest see keeld oli H OÜ-l, mitte K. Järval. See võib aga viia üksnes leppetrahvi nõudeni H OÜ vastu, mitte vahendustasu nõudeni. Kuna maakohus ei ole ümber lükanud seda, et K. Järva tegeles VVV objekti vahendamisel H OÜ esindajana ja mitte kannatanu käsundit täites, tuleb ta õigeks mõista.
33.UUU objektiga seonduvalt esitab kaitsja sarnase seisukoha nagu VVV objekti osas. Kohus on täiendavalt viidanud sellele, et K. Järva tunnistas kannatanu juhatuse liikmetele oma seletuskirjades UUU kinnistult vahendustasu saamist ja kandis selle kannatanule tagasi. Seda ei saa võtta süü omaksvõtuna, sest tegemist polnud tema vaba tahte väljendusega. K. Järva oli sundseisus. Tema ütlustest ei saa järeldada, nagu olnuks olukord tema jaoks lihtsalt ebamugav nagu leidis maakohus. K. Järva soovis omalt poolt teha kõik, et vältida tulevasi ebameeldivusi. See oli tema jaoks kõige mõistlikum käitumisviis. Seletuskirjas on K. Järva tunnistanud UUU objektiga seoses seda, et ta on kasutanud ära Uus Maa kaubamärki ja tänu sellele koostanud arve kliendile vahendustasu eest, kuid ta ei tunnista seda, et oleks tegutsenud R.A.V käsundit täites. Kohtu viide sellele, et C.U hinnangul kirjeldas K. Järva oma tegevust kui teadlikku pettust, ei ole asjakohane, sest tegemist on asjast puudutatud isiku hinnanguga. Kohus on arusaamatult märkinud, et K. Järva tõstatas JBiga suheldes küsimuse, kas JBi jaoks on Uus Maaga leping vajalik, tõdedes, et tavaliselt ta sellise lepingu sõlmiks ja R.A.V nimel ka tegutses. Kuna Keio Järva ega JBi ütlustest ei tulene, et K. Järva oleks J. Baloõtševiga suheldes tõdenud, et tavaliselt ta mingisuguse lepingu sõlmib ning et ta tegutseb UUU objektiga R.A.V nimel, siis järelikult on tegemist kohtu tõlgendusega K. Järva küsimuse pinnalt, kas JBi jaoks on Uus Maaga leping vajalik. Kaitsja arvates ei saa sellisest küsimusest kuidagi järeldada, et K. Järva oleks tõdenud Uus Maa nimelt lepingu sõlmimist või R.A.V nimel tegutsema asumist, vaid selline tõlgendus on täielikult meelevaldne. Kuna K. Järva ei tegutsenud kannatanu maaklerina, ei saanud ta ka kannatanu vara enda kasuks pöörata, seega tunnistas maakohus ta ebaõigesti süüdi.
12(44)
1-23-2818
34.Kuna kaitsja palub maakohtu otsuse kolmes osateos tühistada, palub ta ka vastavalt kergendada K. Järvale mõistetud karistust.
35.Maakohus ei võtnud otsuses seisukohta SSS objektiga seonduva viivisenõude osas. Kuna selle objektiga seoses jättis maakohus tsiviilhagi lähtuvalt KrMS § 38 1 lg 1 p-st 1 rahuldamata, tulnuks rahuldamata jätta ka kannatanu tsiviilhagi selle objektiga seonduvas viivisenõudes.
36.Kuna VVV objekti osas palutakse süüdimõistev otsus tühistada, tuleks rahuldamata jätta ka kannatanu tsiviilhagi VVV objektiga seonduva vahendustasu, viivistasu ja õigusabikulude hüvitamise nõudes. Kui ringkonnakohus ei tühista süüdimõistvat otsust, palub kaitsja täiendavalt arvestada järgmiste argumentidega.
37.Kaitsja palus maakohtul arvestada ka kannatanule esitatud tasaarvestuse avaldust, sest tasaarvestuse tõttu ei saa kannatanu nõudeid K. Järva vastu rahuldada suuremas ulatuses, kui saaks olla kannatanu nõue H OÜ vastu, s.o maksimaalselt 566,78 euro ulatuses. Maakohtu viited VÕS § 200 lg 1 p-le 1 ja KrMS § 38 1 lg 1 p-le 1 tasaarvestuse arvestamata jätmisel ei ole õiged. VÕS § 200 lg 1 p 1 ei kohaldu, sest tasaarvestuse tegi H OÜ, K. Järva isiklikult tasaarvestuse pooleks ei ole ning H OÜ ja R.A.V vahelised nõuded ei tulene kahju õigusvastasest tekitamisest. Maakohtu viide KrMS § 381 lg 1 p-le 1 jääb arusaamatuks, sest see reguleerib seda, millise nõude võib kannatanu tsiviilhagis esitada. Tasaarvestuse puhul ei ole tegemist tsiviilhagiga ja H OÜ-d ei saa käsitada ka kannatanuna.
38.Kaitsja ei nõustu ka KKK, VVV ja HHH objektiga seonduvate viivisenõuete väljamõistmisega. Maakohus tugines VÕS § 113 lg-le 1, kuid ei põhjendanud, kuidas saab sel alusel viivist nõuda ja miks arvati viivist just kannatanu tsiviilhagis märgitud kuupäevadest. Kannatanu viitas tsiviilhagis VÕS § 626 lg-le 2. See kohaldub siis, kui käsundisaaja on õigustatud käsundiandja raha enda käes hoidma ja enda huvides kasutama. Siis tuleb reeglina maksta intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Eristada tuleb intressi maksmise kohustust ja VÕS §-st 113 tulenevat viivise tasumise kohustust juhul, kui käsundiandja ei anna raha käsundiandjale välja. VÕS § 626 lg 2 ei tule kohaldamisele, kui käsundisaaja raha oma huvides ei kasuta. Sel juhul tekib viivise maksmise kohustus. K. Järva ei olnud isiklikult käsundisaaja, mistõttu on temalt intressi nõudmine VÕS § 626 lg-le 2 tuginevalt juba seetõttu küsitav. Samuti ei olnud temal kannatanu hinnangul üldse õigust vahendustasusid H OÜ arvelduskontole kanda. Kannatanu pole ka tõendanud seda, mis hetkest alates K. Järva raha enda huvides kasutas. Isegi, kui eeldada, et kannatanu saab intressi nõuda, ei saa lähtuda arvete esitamise kuupäevast, vaid ajast, mil summad laekusid. Intressi saaks nõuda kuni käsundiandjale raha väljaandmise kohustuse sissenõutavaks muutumiseni VÕS §-s 94 sätestatud määras ning pärast raha väljaandmise kohustuse sissenõutavaks muutumist saaks kannatanu nõuda viivitusintressi (viivist) lähtuvalt VÕS § 113 lg-st 1.
39.Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kannatanu tsiviilhagi rahuldamise kohta, palub kaitsja jätta kannatanu valitud esindaja tasu tsiviilhagi rahuldamata jäetud osaga proportsionaalselt kannatanu kanda.
40.Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt K. Järva süüdi tunnistamises, palub kaitsja mõista K. Järva kasuks välja nende episoodidega seonduvad menetluskulud.
13(44)
1-23-2818
41.Igal juhul tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis K. Järva valitud kaitsjale makstud tasu tervikuna tema enda kanda. Maakohus ei ole seda otsustust kajastanud ka kohtuotsuse resolutsioonis. KrMS reguleerib eraldi süüküsimuse ja tsiviilhagiga seonduvat menetluskulu. Maakohus pidanuks proportsionaalselt mõistma K. Järva kasuks välja need kaitsjatasud, mis seondusid põhjendamatu tsiviilhagi menetlemisega. Arvestada tuleks sedagi, et maakohus jättis tõendikogumist välja kannatanu poolt taotletud tunnistajate antud ütlused. Kuna tunnistajate ülekuulamine oli põhjendamatu, tuleb K. Järvale sellega seonduvad menetluskulud hüvitada. Need nähtuvad konkreetsel arvel nr 240716.
42.Kaitsja palub ka tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest vastastikused menetluskulude hüvitamise nõuded tasaarvestada. (V) Kannatanu esindaja K. Lee apellatsioon
43.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kannatanu R.A.V esindaja K. Lee. Kannatanu esindaja vaidlustab kohtuotsuse osaliselt, s.o osas, millega jäeti kannatanu tsiviilhagi varalise kahju nõudes osaliselt, s.o summas 19 164 eurot rahuldamata (kohtuotsuse resolutsiooni p 5); osas, millega kohus jättis K. Järvalt kannatanu kasuks välja mõistmata SSS tn objektiga seonduvad viivised ning osas, millega jäeti kannatanu poolt kantud kannatanu lepingulise esindaja tasu osaliselt – summas 18 129.65 eurot (õige summa tegelikult 18 724,65 eurot) – kannatanu enda kanda (kohtuotsuse resolutsiooni p 11).
44.Tasaarvestusega seonduvalt märgib kannatanu esindaja, et süüdistatav on tasaarvestust esitades võtnud omaks kannatanu nõuded tema vastu, vastasel juhul ei ole tasaarvestuse tegemine VÕS § 197 alusel võimalik.
45.Lisaks süüdistusaktis viidatud objektidele esitas kannatanu tsiviilhagi ka SSS tn asuva objektiga seonduvas. Kannatanu esindaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et selles osas ei kattu nõude alus süüdistatavale süüks arvatud kuriteo tehioludega ega süüdistatavale esitatud süüdistusega. Kannatanu nõuded on põhjendatud, sest K. Järva tegevus SSS tn müügitehingu vahendamisel on kantud ühisest tahtest teiste tema poolt toime pandud omastamise episoodidega. SSS tn objektiga seoses tuleb hüvitada ka viivise nõue. Kohus jättis põhjendamatult kõrvale kannatanu esindaja poolt kutsutud tunnistajad. Kannatanul on õigus esitada ka tõendeid, mis ei seondu süüküsimusega.
46.Kohus on valesti jätnud välja mõistmata varalise kahju nõude seonduvalt sellega, et kõikide objektide puhul leppis K. Järva isiklikult ja omavoliliselt kokku lubatust madalamates vahendustasudes. Seega on kannatanul õigus nõuda vahendustasu vahe hüvitamist. Süüdistusaktis kirjeldati vahendustasude alandamise kooskõlastamata jätmist. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse-eesmärk hõlmab ka kannatanu kaitsmist saamata jäänud tulu tekkimise eest. Tsiviilhagi aluseks pole süüdistatava kuritegu, vaid süüdistatava tegu, mis vastab samas tervikuna või osaliselt ka mõne kuriteokoosseisu tunnustele. Kannatanu nõudel on Riigikohtu praktikat arvestades piisav seos menetletava teoga. Lisaks tuleb ka süüdistusaktist, et lepingutele muudatuste tegemine on hõlmatud KarS § 201 lg 1 koosseisuga.
47.Kannatanul on õigus nõuda ka K. Järvalt VÕS § 128 lg 3 alusel menetlusväliselt koostatud esitatud kahju hüvitamise nõudega seonduvate õigusabikulude hüvitamist summas 918 eurot. Seda nõuet pole K. Järva vaidlustanud. Maakohus on põhjendamatult käsitanud seda menetluskulu hüvitamise nõudena analüüsides nii tunnitasu suuruse kui osutatud 14(44)
1-23-2818 õigusteenuse mahu põhjendatust. Ajal, mil kohtuväline nõue esitati, ei olnud kriminaalmenetlust alustatud. Kannatanu vaidleb ka vastu kohtu seisukohale puutuvalt tunnihinna suurusesse. Juba 2021. a on Riigikohus pidanud 170 eurot tunni eest mõistliku suurusega tasuks. Ei ole põhjendatud, et kohus rahuldas nõude osaliselt, s.o summas 390 eurot ning kannatanu taotleb selles osas kohtuotsuse tühistamist ja kannatanu nõude rahuldamist täies ulatuses, s.o summas 918 eurot.
48.Menetluskulude väljamõistmisel jättis kohus tähelepanuta 07.03.2024 eraldi esitatud õigusteenuse arve summas 595 eurot. Seega lisandub menetluskulude nimekirjas toodud 23 545 eurole 595 eurot. See summa tuleb kannatanu menetluskulude hüvitamisel aluseks võtta.
49.Maakohus on menetlusõigust rikkunud, kui tugines menetluskulude väljamõistmisel üksnes tsiviilhagi rahuldamise protsendile (23%) ja jättis ülejäänud kulu kannatanu enda kanda. Kohus ei eristanud kannatanu kulusid seoses süüküsimusega ja tsiviilhagi lahendamisega. Kohtuotsusest jääb mulje, justkui seonduksid kõik kannatanu kulud üksnes tsiviilhagiga. Nii näiteks on ainuüksi summas 5270 eurot osutatud õigusabi seonduvalt eduka süüdistuskohustusmenetlusega. Samuti ei ole põhjendatud, et kannatanu kanda jäävad kannatanu osalemised C.U ja V.T ülekuulamisel (850 eurot). Põhjendamatu on jätta kannatanu kanda ka kohtueelses menetluses kannatanu esindamisega seonduv kulu 1700 eurot. Arved summas 15 215 eurot seonduvad kohtuistungitega. Ka selle kulu jätmine kannatanu kanda ei ole põhjendatud. Need kulud ei seondunud üksnes tsiviilhagiga. Konkreetselt tsiviilhagi koostamisega on seotud menetluskulude nimekirja p-s 3.6. viidatud arve 6,5 tunni ulatuses summas 1105 eurot. Seega tuleb jätta kõik kannatanu menetluskulud K. Järva kanda. (VI) Menetlus ringkonnakohtus (1) Kriminaalasja arutamisele määramine
50.Prokuratuur esitas KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul seisukoha, mille kohaselt on apellatsioonid nõuetekohased ning nende läbivaatamiseks takistusi pole. Prokuratuur ei taotle suulist menetlust.
51.Kannatanu esitas KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul seisukoha, mille kohaselt on kaitsja apellatsioon tähtaegne ning kannatanu on nõus asja läbivaatamisega kirjalikus menetluses.
52.Tulenevalt sellest, et apellatsioonid laekusid suvisel puhkuste perioodil, suhtles ringkonnakohus menetlusosalistega ning võttis arvesse prokuröri ja kaitsja palve arvestada kriminaalasja menetlusse võtmisel puhkuseplaanide ja teiste tööülesannetega nii, et kirjalike vastuste seisukoht oleks kõige varasemalt 30. august 2024 või sellest mõnevõrra edasi.
53.Tallinna Ringkonnakohtu 15. augusti. 2024. a määrusega otsustati vaadata kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses. Pooltele anti õigus esitada ringkonnakohtule taotlusi ja kirjalikke seisukohti kuni 6. septembrini. Lahendi kuulutamise ajaks määrati 17. oktoober. (2) Prokuratuuri vastus kaitsja ja kannatanu apellatsioonile
54.Prokuratuur leiab, et Harju Maakohtu otsus tuleks jätta kaitsja apellatsiooni alusel muutmata, kuid kannatanu apellatsioon tuleks rahuldada. Prokuratuur taotleb, et 15(44)
1-23-2818 ringkonnakohus võtaks apellatsioonide arutamisel aluseks lisaks esitatud tõenditele ka kohtuasja istungiprotokollid.
55.W objektiga seonduvalt nähtub broneerimislepingust ja H OÜ ning R.A.V vahelisest käsunduslepingust, et broneerimistasu oli K. Järva ja O OÜ jaoks võõras vara. Lepingu järgi oli broneerimistasu saamise õigus R.A.V -l, mitte kellelegi teisel. Broneerimislepingu p 6.2 järgi loetakse broneerimistasu kinnisasja ostuhinna ettemaksuks. W kinnistu müügilepingust nähtub, et R.A.V ongi nii teinud. Oluline on, et müügileping toimus ja broneerimistasu liikus nii nagu ette oli nähtud. K. Järva ei olnud õigustatud broneerimistasu endale või enda äriühingule saama. Nii broneerimislepingu kui ka maaklerteenuste lepingu nõudeõigus oli tema ja tema äriühingu jaoks võõras. Seda tõendab ka asjaolu, et K. Järva on ise oma süüd kirjalikus seletuses tunnistanud ja ka summa R.A.V-le üle kandnud. Kui lähtuda kaitsja loogikast, pidanuks ta summa üle kandma ATele.
56.VVV ja UUU objekti osas on asjakohatud kaitsja seisukohad, et K. Järvale eraisikuna ei kehtinud konkurentsikeeld. Vastupidist seisukohta kinnitavad V.T ja C.U ütlused ning käsunduslepingu punkt 3.2. Klientidega lepingutes ei olnud R.A.V esindajaks mitte H OÜ, vaid just K. Järva. VVV ja UUU objektidega seoses ei olnud tegemist sõbra või tuttava aitamisega. VVV objekti osas ei ole usutav versioon, et K. Järva aitas tuttavat, sest miks peaks selleks kasutama R.A.V poolt antud vahendeid. Maakohus on süüdimõistvat otsust piisavalt põhjendanud. UUU objekti osas jääb arusaamatuks, miks K. Järva kandis vabatahtlikult 2000 eurot tagasi kannatanule, kui kaitsja väidab, et ta ei tegutsenud kannatanu nimel. Samuti jääb arusaamatuks, miks ta seda objekti Uusmaa logo ja maaklerina reklaamis. (3) Kannatanu esindaja vastus kaitsja apellatsioonile
57.Kannatanu palub kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.
58.W objekti osas oli kannatanul nõudeõigus ATe vastu. Riigikohtu praktika järgi kuulub ka nõudeõigus vara hulka. Omastaja ei pääse vastutusest seetõttu, et broneerimislepingust võisid lepingu pooltele tekkida tulevikus mingisugused kohustused. Vastupidi, selliste täiendavate kohustuste tekkimine kannatanule ilma vastusoorituseta kinnitavad K. Järva tegevuse ebaseaduslikkust KarS § 201 mõttes. Vastupidisel juhul oleks äriühingu esindajatel alati võimalik kanda endale kõiki äriühingu rahalisi vahendeid, milliste osas on või tekib äriühingule mingisugune kohustus (nt laenu tagastamine, lepingu tagasitäitmine vmt). Ka K. Järva ütlused kinnitavad kuriteo toimepanemist.
59.VVV ja UUU objektidega seonduvalt tegutses K. Järva kannatanu nimel, täites kannatanu käsundit. Maakleriteenust osutades tekkisid osaliste vahel õigussuhted järgmiselt: (i) sisesuhtes osutas H OÜ (esindaja K. Järva) teenust kannatanule, millise eest kannatanu tasus H OÜ-le, (ii) välissuhtes esindas K. Järva kannatanut, suheldes kolmandate isikutega, kellele osutati maakleriteenust. Kaitsja seisukohad ei haaku tõenditega. K. Järva kasutas kannatanu e-posti aadressi koos logode ja signatuuridega, samuti lepingu blankette, kontakte ja võimalusi. Lisaks nähtub UUU müügikuulutusest, et K. Järva esines ka potentsiaalsetele ostjatele maaklerina kannatanu esindajana. Vastupidise tõlgenduse kohaselt oleks nt advokaadil võimalik osutada kliendile õigusteenust, kuid maksmise hetkel „määratleda“ ennast advokaadibüroost erineva äriühingu esindajaks ning suunata kliendi poolt makstav tasu sellesse teise äriühingusse. K. Järva süüd tõendab ka modus operandi. 16(44)
1-23-2818
60.Tasaarvestuse arvestamata jätmine oli õiguspärane, sest K. Järva pani lepingut täites toime kuriteo. Kannatanu esindaja ei nõustu kaitsja apellatsiooniga, milles leitakse, et tasaarvestuse tegi H OÜ, mitte K. Järva ning H OÜ ja kannatanu vahelised nõuded ei tule kahju õigusvastasest tekitamisest. Kaitsja väidab, et H OÜ-l tekkis kannatanu vastu nõue sõltumata K. Järva toime pandud kuriteost. See pole õige. H OÜ ja kannatanu vahelises sisesuhtes tuleb K. Järva tegevus omistada H OÜ-le. Vastupidiselt ei saaks ka teoreetiliselt H OÜ-le mingisugust nõuet kannatanu vastu tekkida – K. Järva tegevust nõude tekkimise osas ei saa H OÜ-le omistada ilma selle sama tegevuse raames toimepandud kuritegusid (ebaseaduslikku käitumist) H OÜ-le omistamata. Seega kohaldas maakohus õigesti VÕS § 200 lg 1 p 1, milline keelab nõude tasaarvestamise. Lisaks kohaldub VÕS § 200 lg 4, sest tasaarvestada ei saa nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. H OÜ nõue saab tekkida üksnes H OÜ ja kannatanu vahelisest lepingust, mida H OÜ on rikkunud, mistõttu ei teki H OÜ-l lepingust tulenevaid nõudeid kannatanu vastu.
61.Valdav osa K. Järva menetluskuludest seondub süüküsimuse lahendamisega. Tsiviilhagi lahendamisega seotud menetluskulude osakaal ei saa olla üle 25% ning ilmselt on see veelgi madalam. Menetluskulude jaotamisel tuleks arvestada ka KrMS § 182 lg-ga 4. Arvestades seda, et kannatanu pidi läbima süüdistuskohustusmenetluse, nõuded ei ole äratuntavalt alusetud, oleks põhjendatud KrMS § 182 lg 4 kohaldamine, sest muidu tõrjutaks kannatanut kriminaalmenetluses oma nõuet esitamast. (4) Kaitsja vastus kannatanu esindaja apellatsioonile
62.Tasaarvestuse tegemine ei ole VÕS § 200 lg 1 p-st 1 tulenevalt välistatud. H OÜ-l võib olla erinevaid motiive tasaarvestuse tegemiseks, näiteks edasiste õigusvaidluste ärahoidmise eesmärgil, kuid sellest ei saa veel järeldada, et Keio Järva H OÜ seadusliku esindajana peab kannatanu tema vastu suunatud nõudeid põhjendatuks. Kas Keio Järva isiklikult peab kannatanu nõudeid põhjendatuks või mitte, ei oma H OÜ ja R.A.V nõuete tasaarvestamisel mingisugust tähtsust. Pealegi ei tähenda tasaarvestuse avalduse esitamine tingimata teise poole nõuete omaks võttu, kuna tasaarvestuse avalduse saab esitada alternatiivselt ka juhuks, kui kohus hagi rahuldab.
63.SSS objekti osas tsiviilhagi rahuldamata jätmine oli õigustatud. Kaitsja märgib, et tegelikult SSS objekti viivisenõude osas maakohus sootuks seisukohta ei võtnudki. SSS objektiga seonduvalt K. Järvale süüdistust ei esitatud, mistõttu ei ole täidetud KrMS § 381 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimus. Kohus jättis õigesti tõenditena kõrvale JSi, RS ja RLi ütlused kui asjassepuutumatud. Need seondusid SSS tn ja CCC pst korteriomanditega, mida süüdistus ei käsitlenud. Viide sellele, et kannatanu võib esitada ka tõendeid, mis pole olulised süüküsimuse lahendamiseks, ei ole asjakohane. KrMS § 2961 lg 1 alusel esitatavad tõendid ja tõendid mis võimaldavad kuriteo toimepannud isikut iseloomustada või võivad mõjutada tema vastutust, peavad omama süüküsimuse lahendamise järelmitega mingisugust sisulist puutumust: nt omama tähtsust karistuse mõistmisel, konfiskeerimise küsimuse lahendamisel või tsiviilhagi rahuldamisel. Seejuures tsiviilhagi rahuldamisel saavad tähtsust omada vaid sellised tõendid, mis seonduvad tsiviilhagi lubatud nõuetega.
64.Seoses vahendustasu/maakleritasu muutmise kooskõlastamata jätmisega möönab kaitsja, et need asjaolud on süüdistuses välja toodud. Samas ei oma need süüdistuse mõttes mingit tähtsust. Tasude muutmine ei viita kuidagi omastamistahte manifesteerimisele. Maakohtu seisukoht, et K. Järvale ei ole tasude kooskõlastamata vähendamist ette heidetud, on õige. Ka prokurör möönis eelistungil, et süüdistuse mõttes ei oma mingisugust tähtsust see, kas K. Järva pidanuks kohaldama suuremat vahendustasu või mitte. Seega ei saa seda käsitada 17(44)
1-23-2818 süüdistuse alusfaktina. Võib möönda, et tasude vähendamine omab kannatanu vahendustasude vahede hüvitamise nõudega mõningat puutumust. Igasugune puutumus ei ole aga piisav, et jaatada KrMS § 381 lg 1 p 1 kohaselt kannatanu õigust nõuda sellise kahju hüvitamist kriminaalmenetluses. Kohtupraktika järgi peaks menetletava kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate faktiliste asjaolude kogum moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Samuti ei nõustu kaitsja sellega, et kui K. Järva poleks neid kokkuleppeid sõlminud, ei oleks kannatanul saamata jäänud tulu näol kahju tekkinud. On igati võimalik, et suuremate vahendustasude/maakleritasude kohaldamisel oleks maaklerteenuste osutamise lepingud jäänud üldse sõlmimata (vt nt AK ütlusi). Samuti pole välistatud, et kannatanu seaduslikud esindajad oleksid andnud K. Järvale nõusoleku väiksemate vahendustasude/maakleritasude kohaldamiseks, kuna praktikas seda tehti, nagu tuvastas ka maakohus.
65.Kannatanu esindaja väidab eksitavalt seda, et K. Järva ei ole menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude koostamise ja esitamisega seonduvate õigusabikulude hüvitamise nõuet vaidlustanud. Kaitsja palus korduvalt jätta selles osas tsiviilhagi läbi vaatamata, sest see ei ole KrMS § 381 lg 1 p 1 järgi kriminaalmenetluses lubatav. Samuti ei nähtu arvelt, mil määral on õigusteenus seotud tsiviilhagis lubatavate nõuetega. Alternatiivselt palus kaitsja kohtukõne teesides arvestada tsiviilhagi rahuldamisel tasaarvestuse mõju ning kaitsja seisukohti tsiviilhagi põhjendatuse osas. Seega pole K. Järva selle nõudega nõustunud. Kohus on õigesti leidnud, et õigusteenuse eest oli põhjendatud tasuda 170 euro suurusest tunnitasust väiksemat tunnitasu. Kulude hüvitamist taotles kannatanu VÕS § 128 lg 3 järgi, mis hõlmabki üksnes mõistlikud kulud. Seega tuleb kannatanu apellatsioon puutuvalt menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude koostamise ja esitamisega seonduvate õigusabikulude hüvitamise nõudesse jätta rahuldamata.
66.Kannatanu viitab õigesti sellele, et KrMS eristab süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisega seonduvaid menetluskulusid. Maakohtu argumentatsioonist on aru saada, et maakohus pidas põhjendatuks jätta kannatanu menetluskulud tsiviilhagi rahuldamata jäetud osaga proportsioonis kannatanu enda kanda ning kaitsja peab tsiviilhagi menetlemisega seonduvate menetluskulude puhul sellist maakohtu seisukohta iseenesest kõigiti põhjendatuks: esitades kriminaalasjas tsiviilhagi muu hulgas KrMS § 381 lg 1 p 1 mõttes lubamatute nõuetega, võttis kannatanu endale ka riisiko nende nõuetega seonduvate menetluskulude kandmiseks ja on põhjendamatu panna nende menetluskulude hüvitamise kohustust K. Järvale. K. Järva kanda saaks maksimaalselt jätta vaid need kannatanu menetluskulud, mis seondusid süüküsimuse ja rahuldatud tsiviilhagi menetlemisega. Igal juhul tuleks aga jätta riigi kanda süüdistuskohustusmenetluses kantud kulud, sest menetlusosalisel on õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus. Kaitsja analüüsib eraldi kannatanu esitatud õigusabiarveid ning esitab seisukohad, millises ulatuses oleks põhjendamatu jätta seal nähtuvad kulud K. Järva kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
(I) Lühikokkuvõte
67.Ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ning teeb uue otsuse. Nii kaitsja kui ka kannatanu esindaja apellatsioonid rahuldatakse osaliselt.
68.Süüdistatav on õigesti süüdi tunnistatud W objekti broneerimistasu omastamises. Ta pööras enda kasuks tema kätte usaldatud, kuid kannatanule kuulunud nõudeõiguse. See 18(44)
1-23-2818 nõudeõigus oli käsitatav kannatanu varana sõltumata sellest, et broneerimislepingu järgi sõltusid kannatanu edasised varakäsutused edasilükkavate tingimuste saabumisest (II). Maakohtu otsus tuleb aga tühistada osas, millega süüdistatav tunnistati süüdi VVV ja UUU vahendustasude omastamises. Neis osategudes võis küll süüdistatav käituda viisil, mis võis rikkuda H OÜ ja R.A.V vahel sõlmitud käsunduslepingut, kuid ta ei pööranud enda ega kolmanda isiku kasuks kannatanule kuulunud vara. Omastamise koosseis kaitseb üksnes kannatanu omandit, mitte tema vara tervikuna. Kannatanu omandiõigus ei tulene käsunduslepingus kokku lepitud konkurentsipiirangust, vaid see tuleb tuvastada eraõiguse sätetele tuginedes. Kriminaalkolleegium leiab, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei võimalda järeldada, et süüdistatav, sõlmides S OÜ ning JBga suuliseid kokkuleppeid, oleks esindanud kannatanut. Kuna S OÜ ning R.A.V (kannatanu) ja JBi ning R.A.V (kannatanu) vahel ei tekkinud lepingulist suhet, ei kuulunud ka vahendustasu (ega sellele vastav nõudeõigus) kannatanule. Usalduse kuritarvitamisega ei saa tegemist olla juba ainuüksi seetõttu, et süüdistatav ei tekitanud oma tegevusega kannatanule KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud kahju. Kuna viiest süüdistatavale ette heidetud osateost osutus kuriteoks üksnes kolm, vähendab ringkonnakohus ühe kuu võrra süüdistatavale mõistetud vangistust. Katseaja pikkus jääb muutmata. Tsiviilhagid, mis seonduvad UUU ja VVV objektidega, jäävad läbi vaatamata (III).
69.Tsiviilhagi osas (III) tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse peaaegu täielikult. Ringkonnakohus nõustub kannatanu esindaja apellatsiooniga osaliselt, s.o selles, et süüdistusega hõlmatud objektide osas saab kriminaalmenetluses läbi vaadata ka varalise kahju hüvitamise nõude, millega nõutakse lubatust madalamate vahendustasude kokku leppimisega tekitatud varalise kahju hüvitamist. Kriminaalmenetluses ei saa aga läbi vaadata tsiviilhagisid, mis seonduvad objektidega, milles süüdistust esitatud ei ole (2). Maakohus on jätnud ekslikult need hagid rahuldamata, mille läbi vaatamist KrMS § 38 1 lg 1 p 1 ei võimalda. Sellisel juhul tuleb jätta hagi läbi vaatamata. Niivõrd, kuivõrd maakohtu otsus on selliste hagide osas vaidlustatud, saab ringkonnakohus maakohtu vea parandada. Osas, milles maakohtu otsust ei vaidlustata, ringkonnakohus seda teha ei saa (3). Lubatust madalamate vahendustasude kokku leppimisega tekitatud varalise kahju nõudes jätab ringkonnakohus hagi rahuldamata, sest tõendamata on kannatanule tekitatud kahju. Samuti ei oleks tegemist kahju õigusvastase tekitamisega (4). Ringkonnakohus nõustub kannatanu apellatsiooniga selles, et kahju kindlaks tegemise ja kahju hüvitamise nõude koostamisega seonduvates kuludes ei oleks maakohus tohtinud kannatanu lepingulise esindaja tasumäära ebamõistlikuks lugeda. Samas rahuldab kolleegium kaitsja apellatsiooni osas, milles palutakse menetlusvälise kahjunõude koostamisega tekkinud kahju hüvitist vähendada seoses sellega, et süüdistatav ei pannud VVV objekti süüdistuses toime omastamist (5). Ringkonnakohus nõustub küll kaitsjaga, et maakohtu õiguslik põhjendus tasaarvestuse arvestamata jätmiseks ei ole õige, kuid selgitab, miks ei ole käsilolevas menetluses võimalik tuvastada, et menetluses mitteosaleva isiku tehtud tasaarvestuse avalduse põhjal on süüdistatava ja kannatanu vaheline võlasuhe lõppenud (6). Viiviste osas nõustub kriminaalkolleegium kaitsja apellatsiooniga ning leiab, et maakohus on viivise arvestamisel põhjendamatult lähtunud tsiviilhagis märgitud kuupäevadest. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 113 lg-s 2 sätestatu (7).
70.Menetluskulude osas (IV) märgivad nii kaitsja kui ka kannatanu esindaja õigesti, et maakohus on ekslikult juhindunud üksnes KrMS §-st 180 ja jätnud kohaldamata KrMS §s 182 sätestatud erandid. Seega teeb ringkonnakohus menetluskulude osas uue otsustuse. Viimaks lahendab ringkonnakohus ka apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulude küsimuse (V). 19(44)
1-23-2818 (II) W objekti broneerimistasu omastamine
71.W objekti broneerimistasu omastamise osas ei ole apellatsioonimenetluses vaidluse all see, et süüdistatav sõlmis broneerimislepingu kannatanu esindajana ja broneerimislepingus ette nähtud broneerimistasu 5000 eurot tulnuks kanda kannatanu arvelduskontole, kuid süüdistatav märkis broneerimislepingusse hoopis P OÜ (uue nimega O OÜ) arvelduskonto numbri. Broneerimistasu 5000 eurot kantigi P OÜ arvelduskontole. Kaitsja apellatsioonis leitakse, et tulenevalt broneerimislepingu iseloomust ei saa kõnesolevat summat pidada kannatanule kuuluvaks varaks, sest viimane pidi seda vaid hoiustama. Seega ei olnud tegemist ka KarS § 201 lg-s 1 nimetatud objektiga ehk täideviijale usaldatud muu võõra varaga. Apellandi arvates võinuks põhimõtteliselt tegemist olla hoopis broneerimislepingu teise poole – ATe – varaga, kuid sellise järelduse tegemiseks tuleks süüdistuse piirest väljuda.
72.Kolleegium leiab, et W objekti osas on süüdistatava süüküsimus lahendatud õigesti.
73.Vara mõiste sisustamisel tuleb lähtuda TsÜS §-st 66, mille kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. juuni 2024. a otsus asjas nr 1-20-3101, p 107). Selliseks varaks võib olla ka rahaliselt hinnatav nõudeõigus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-85-11, p 41). Broneerimislepingu osapoolena tekkis R.A.V -l (kannatanul) õigus nõuda broneerimistasu kandmist enda kontole (broneerimislepingu p 6-1; „kriminaaltoimik“, tl 187). Selline nõudeõigus - kui rahaliselt hinnatav õigus - on vara TsÜS § 66 mõttes.
74.Kuna süüdistataval oli õigus kannatanut esindada ning seeläbi ka lepingutingimusi kujundada, oli see vara tema kätte usaldatud. Süüdistatav sõlmis R.A.V (kannatanu) nimel lepingu, millega oli kannatanul õigus nõuda broneerimistasu tasumist, kuid lepingu järgi tuli see tasuda süüdistatavaga seotud kolmandale isikule (P OÜ-le ehk uue nimega O OÜle). P OÜ-l broneerimislepingusse tehtud muudatusest eraldiseisvat nõudeõigust ei tekkinud, sest tegemist ei olnud nn ehtsa kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepinguga VÕS § 80 lg 2 mõttes. Sellegipoolest omastas süüdistatav kannatanule kuulunud nõude. Kui broneerimislepingu teine pool (AT) kandis broneerimistasu P OÜ arvelduskonto, täitis ta vastavalt lepingu tingimustele - kohaselt enda lepingujärgse kohustuse R.A.V (kannatanu) ees (VÕS § 76 lg 3 ja VÕS § 80 lg 1). Seetõttu lõppes kannatanu ja lepingupoole vaheline võlasuhe (VÕS § 186 p 1) osas, mis seondus broneerimistasu maksmisega. Sisuliselt jäi kannatanu sel moel oma nõudeõigusest ilma: ATelt broneerimistasu enam nõuda ei saanud ning selle sai endale P OÜ. Seeläbi pööras süüdistatav kannatanule kuulunud ja temale usaldatud võõra vara – nõudeõigus teise lepingupoole vastu – ebaseaduslikult kolmanda isiku (P OÜ) kasuks ehk pani toime KarS § 201 lg-s 1 sätestatud kuriteo.
75.Kaitsja viited TsÜS § 105 lg-le 1 ning seisukohad broneerimistasu omandiküsimuse osas kolleegiumi teistpidises ei veena. See, et broneerimislepingu punktides 6.2-6.4 sätestatu on käsitatav edasilükkavate tingimustega tehinguna TsÜS § 102 lg 2 mõttes, ei väära järeldust, et kannatanule kuulunud broneerimistasu tasumise nõue ATe vastu oli käsitatav kannatanule kuuluva varana. Broneerimislepingu p 6.1 järgi kohustus ostja (s.o AT) maksma maaklerile (s.o kannatanu ehk R.A.V ) broneerimistasu 5000 eurot hiljemalt 21. juuliks 2021 ilma ühegi edasilükkava või äramuutva tingimuseta. Seega ei olnud see tehing tingimuslik TsÜS § 102 lg 1 mõttes.
20(44)
1-23-2818
76.Kaitsja argumendid ei muuda süüdistatava teole antavat hinnangut ka hiljutise Riigikohtu praktika valguses, mille järgi saab KarS § 201 lg-s 1 sätestatud muu vara omastamisest tulenevalt vara mõistest üldjuhul rääkida siis, kui kannatanu vara väärtus teo tagajärjel väheneb (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. juuni 2024. a otsus asjas nr 1-20-3101, p 109). Broneerimislepingu sõlmimise järel lasusid R.A.V -l järgmised kohustused: 1) lugeda broneerimistasu kinnisasja ostuhinna tasumisel ettemakseks (broneerimislepingu p 6.2); 2) tagastada broneerimistasu, kui müüja loobub kinnisasja müümisest või kui müük jääb ära pooltest sõltumatutel asjaoludel (broneerimislepingu p 6.4). Lisaks tekkis kannatanul õigus jätta broneerimistasu tagastamata, kui kinnisasja müük jääb ära ostjast tingitud põhjusel (broneerimislepingu p 6.3). Loetletud kohustused ja õigus olid vahetult seotud kannatanu arvelduskontole laekuma pidanud broneerimistasuga. Broneerimistasu omastamise järel vähenes kannatanu vara väärtus, sest ta jäi ilma oma 5000 euro suurusest nõudest ATe vastu, kuid tal tekkisid – sõltuvalt saabuvatest asjaoludest – kohustused samas väärtuses summa arvestamiseks ettemaksuna või selle tagastamiseks. Samuti muutus väärtusetuks kannatanu õigus jätta broneerimistasu tagastamata. Lihtsamini: mistahes sündmus oleks saabunud, pidanuks kannatanu tegema 5000 euro suuruse varakäsutuse, olles ise sellisest summast süüdistatava teo tõttu ilma jäänud. Seega vähenes R.A.V (kannatanu) nõudeõiguse P OÜ (uue nimega O OÜ) kasuks pööramise tulemusena ka kannatanu vara väärtus. See kinnitab veelgi enam arusaama, et kõnesolevat nõudeõigust on ainumõeldav käsitada kannatanule kuulunud rahaliselt hinnatava õiguse ehk tema varana. Omastamise koosseisu ei välista see, et K. Järva kandis raha pärast teo ilmsikstulekut R.A.V-le tagasi. Tegu oli selleks ajaks lõpule viidud.
77.Ülaltoodust tulenevalt on maakohtu otsus W objektiga seonduvalt seaduslik ning kaitsja apellatsioon jääb selles osas rahuldamata. (II) VVV ja UUU objektide vahendustasu omastamine (1) Sissejuhatus
78.Süüdistus VVV ja UUU objektide osas erineb W (ja teiste apellatsiooni piiridest väljapoole jäävate) objektide osas esitatud süüdistusest ühe olulise erisuse tõttu. Teiste objektide puhul sõlmis süüdistatav kannatanu nimel kirjalikud lepingud, millel oli lepingupoolena märgitud kannatanu (keda süüdistatav esindas). Nii ei olnud kahtlust, et lepingulised suhted tekkisid kannatanu ja klientide vahel ning omastatud nõuded kuulusid just kannatanule ja mitte süüdistatavale või mõnele muule isikule. VVV ja Saue objektide puhul selliseid (kirjalikke) lepinguid ei sõlmitud. Kaitsja apellatsioonis leitaksegi, et süüdistatav ei tegutsenud VVV ja UUU objektidega seonduvas süüdistuses kannatanu esindajana, mistõttu ei omastanud ta ka kannatanule kuuluvat vara. (2) Vara omandiküsimuse tuvastamise üldised põhimõtted
79.Selleks, et süüdistatavale usaldatud nõudeõiguse või tema valduses olnud sularaha omastamisest oleks võimalik kõnelda, tuleb tuvastada, et R.A.V (kannatanu) tõesti ka nõudeõiguse või sularaha omanikuks sai. Omastamine, erinevalt näiteks kelmusest ja ka usalduse kuritarvitamisest, ei kaitse kannatanu vara tervikuna, vaid üksnes tema omandit. See on ka põhjus, miks seadusandja on omastamise kõrvale loonud KarS §-s 217 2 sätestatud kuriteokoosseisu (usalduse kuritarvitamine). Kui täideviija ei pööra enda või kolmanda isiku kasuks kannatanule kuuluvat vallasasja või muud vara, kuid tekitab kannatanule siiski suure varalise kahju tema vara käsutamise või temale kohustuste võtmise õiguse ebaseadusliku ärakasutamise teel või tema varaliste huvide järgimise 21(44)
1-23-2818 kohustuse rikkumise läbi, on tegemist usalduse kuritarvitamisega. Kui sellist kahju ei tekitata, ei ole täideviija tegu karistatav isegi väärteona (vt KarS § 218 lg 4).
80.Nõude või raha kuulumine kannatanule ei ole väärtusotsustus, mida võiks sisustada läbi hinnangu, et tegelikult pidanuks raha saama kannatanu. Nõude ja raha kuuluvus on õiguslik küsimus, mis tuleb lahendada eraõiguse sätete alusel. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu otsuses on liialt palju tähelepanu pälvinud asjaolu, et süüdistatav (pigem lepingupooleks olnud käsundisaaja H OÜ) võis rikkuda kannatanuga sõlmitud käsunduslepingus sätestatud konkurentsikeeldu. Isegi kui nii oli, ei järeldu sellest, et süüdistuse järgi omastatud vara kuulus kannatanule. Teise isikuga sõlmitud käsunduslepingut - sh seal sätestatud konkurentsikeeldu - rikkudes nn haltuura korras tehtud töö eest saadud raha enda kasuks pööramine on käsitatav omastamisena üksnes siis, kui enda kasuks pööratud vara kuulus õiguslikult kannatanule. See oli nii vaid juhul, kui süüdistatav esindas VVV ja UUU objektide vahendamisel kannatanut, mistõttu tekkis kannatanul vahendustasu maksjatega lepinguline suhe.
81.Kannatanu esindamine tuleb tuvastada TsÜS 8. peatüki sätete kohaselt. TsÜS § 115 lg 1 järgi võib tehingu teha esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Esindusõigus võib TsÜS § 117 lg 2 järgi tuleneda seadusest või selle võib anda tehinguga (volitus). Volitus antakse esindaja poolt tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele (TsÜS § 118 lg 1; erandlikel juhtudel võib esindusõigus tekkida ka nn talumisvolituse tulemusena TsÜS § 118 lg 2 järgi – vt selle kohta nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-136-16, p 21-23).
82.TsÜS § 116 lg 1 järgi võib esindaja tehingu teha otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest. See tähendab, et esindaja võib esindatava nimel teha tehingu ka siis, kui ta ei tee esindatava nimel sõnaselgelt tahteavaldust (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2017. a otsus asjas nr 3-2-1-117-07, p 14). Asjaolu, et isik tegutseb esindatava nimel, peab olema väliselt äratuntav. Esindaja tehtava tehingu teisel poolel peab tehingu tegemisel olema võimalik aru saada, kellega ta tehingu teeb ning kas tehing hakkab kehtima esindaja või esindatava suhtes (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 32-1-85-10, p 14 ja 15. oktoobri 2014. a määrus asjas nr 3-2-1-79-14, p 11). TsÜS § 116 lg 2 sätestab selleks puhuks ka eelduse, et kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel. Selle eelduse kohaldamiseks ei piisa aga pelgalt näiteks e-kirja lõppu märgitud ametinimetusest. TsÜS § 116 lg 2 kohaldamine eeldab, et majandus- või kutsetegevuses teise isiku nimel tehingu tegemisel peab olema tehingu teisele poolele äratuntav, millise teise isiku ettevõttes või kutsetegevuses isik tegutseb (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-136-16, p 16 ja 15. oktoobri 2014. a määrus asjas nr 3-2-1-79-14, p 12). Oluline on aga see, et TsÜS § 116 lg 2 on üksnes eeldus. Määrav on poolte tahe (vt ka VÕS § 29 lg 1). Kui on selge, et mõlema poole tahe oli suunatud sellele, et tehingut ei tehtaks esindatava nimel, ei saa üksnes TsÜS § 116 lg-le 2 tuginedes poolte vahel tekkinud õigussuhet ümber kvalifitseerida.
83.Ringkonnakohus toob näite. Kujutame ette olukorda, kus A sõlmib lepingu juriidilise isikuga OÜ B, millega kohustub OÜ B nimel massaažiteenust osutama ning üksiti nõustub 22(44)
1-23-2818 lepingus sätestatud keeluga osutada tasulist massažiteenust väljaspool OÜ B majandustegevust enda või kellegi teise nimel. Sellise lepinguga on A-le antud volitus (TsÜS § 118 lg 1) esindada OÜ-d B lepingute sõlmimisel klientidega. See, kas A massaažiteenust ka igal üksikjuhtumil OÜ B nimel osutab, sõltub aga faktilistest asjaoludest.
84.Kui klient broneerib OÜ-le B kuuluval veebilehel aja, tuleb äriruumidesse, mis viitavad äratuntavalt OÜ-le B (nt on seal OÜ B logod) ning saab seal A-lt, kes on riietatud OÜ B firmanimega tööriietesse, massaažiteenust, tuleneb lepingu sõlmimine OÜ B nimel nii tehingu tegemisega seotud asjaoludest (TsÜS § 116 lg 1) kui ka kehtib sellisel juhul TsÜS § 116 lg-s 2 sätestatud eeldus, et tehing tehti OÜ B nimel. Peaks A kliendilt saadud tasu enda kasuks pöörama, on tegemist omastamisega (vrd sisuliselt sarnastel asjaoludel nt Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 27. aprilli 2022. a otsus asjas nr 1-20-3215, p 55). Peaks aga A nädalavahetusel maal naabrimehele sularaha eest oma kodus massaaži tegema, ei ole mingit põhjust rääkida massaažiteenuse osutamisest OÜ B nimel. OÜ B ja naabrimehe vahel ei teki sellise massaažiteenuse osutamisel lepingulist suhet. See tähendab, et OÜ-l B ei ole kliendi (naabrimehe) vastu ühtegi nõuet ning niisamuti ei saa naabrimehel tekkida nõudeid OÜ B vastu (nt juhul, kui A vigastab massaažiteenuse käigus naabrimeest või kahjustab viimase vara). See, et A võis sedasi haltuurat tehes rikkuda enda ja OÜ B vahelist käsunduslepingut, ei ole esindamisõiguse seisukohast oluline. A poolt OÜ-ga B sõlmitud lepingu tingimuste rikkumine ei too kolmandale isikule (kliendile ehk naabrimehele) kaasa lepingulist suhet OÜ-ga B. Seega ei vastuta A massaaži eest saadud raha endale võtmise eest omastamise koosseisu järgi, sest tegemist ei olnud OÜ-le B kuulunud varaga. Olukord on aga keerulisem, kui modifitseerida näite esimest varianti. A osutab küll teenust OÜ B ruumides ning tema firmariietes, kuid lepib kliendiga eraviisiliselt kokku, et tegemist on üksnes omavahelise tehinguga (tehakse mustalt), mille raames massaaži osutatakse odavamalt ning kust OÜ B jäetakse vahelt välja. Näiteks osutab A massaažiteenust oma sõbrale või sugulasele. Kui mõlema poole tahe on suunatud sellele, et leping sõlmitakse omavahel, mitte OÜ-ga B, ei kehti TsÜS § 116 lg-s 2 sätestatud eeldus. Sel juhul ei teinud A tehingut OÜ B nimel, mistõttu ei saa OÜ B raha omanikuks ja raha omastamine kõne alla ei tule. Peaks aga A sellise teenuse osutamisel kasutama OÜ-le B kuuluvaid vahendeid (nt massaažiõli vmt), võib rääkida selliste vahendite enda või kolmanda isiku kasuks pööramisest. Sõltuvalt asjaoludest ning kahju suurusest võib aga A tegevus olla käsitatav usalduse kuritarvitamisena, sest ka saamata jäänud tulu võib olla käsitatav KarS § 217 2 lg-s 1 nimetatud kahjuna (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 11.1). Nendest näidetest nähtub, et kuigi kõikidel juhul kahjustatakse OÜ B varalisi huve ning rikutakse ka lepingulist kohustust (olid ju A ja OÜ B kokku leppinud selles, et A tegutseb üksnes OÜ B nimel), kaitseb omastamise kuriteokoosseis üksnes kitsast osa OÜ B varast: tema omandit.
85.Tulles tagasi käsiloleva kriminaalasja juurde, tuleb tuvastada, kas ja millisel õiguslikul alusel tekkis R.A.V (kannatanu) ja klientide vahel lepinguline suhe, mille alusel oli kannatanul õigus nõuda klientidelt süüdistuses kirjeldatud tasude maksmist endale; kas selline nõudeõigus või selle nõudeõiguse alusel üle antu oli KarS § 201 lg-s 1 nimetatud objektiks (st kannatanule kuuluv vallasasi või muu vara); kas süüdistatav oli KarS § 201 lg-s 1 nimetatud subjektiks (isik, kelle valduses oli kannatanule kuuluv vallasasi või kellele oli usaldatud kannatanule kuuluv muu võõras vara) ning kas süüdistatav pööras sellise vallasasja või vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks.
23(44)
1-23-2818 (3) VVV objekt
86.Maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mida apellatsioonis ei vaidlustata, on järgmised. Osaühing S (esindaja JB) sõlmis üürilepingu D OÜ-ga (esindaja TS), millega Osaühing S andis D OÜ-le üürile VVV tn 2, Rakvere asuva üüripinna. Süüdistatav abistas selle tehingu tegemisel JBi ning esitas selle eest H OÜ nimel S OÜ-le arve vahendusteenuse eest summas 500 eurot, mille S OÜ tasus. Ühtegi kirjalikku kokkulepet sellise abi andmiseks ei sõlmitud, piirduti suulise kokkuleppega. Abistamine seisnes üürilepingu blanketi kasutada andmises, sellele andmete lisamises ning üürilepingu poolte suhtluse vahendamises. Üürileping sõlmiti Uus Maa Nord üürilepingu blanketile ning süüdistatav kasutas suhtluseks ka enda e-posti aadressi [email protected].
87.Kaitsja leiab, et süüdistatav ei sõlminud Osaühinguga S lepingut kannatanu nimel. Sel juhul ei saa tegemist olla ka omastamisega, sest R.A.V-l (kannatanul) ei tekkinud Osaühingu S vastu nõudeõigust.
88.Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga. Maakohus on süüdistatavat süüdi tunnistades kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, sest ei tuvastanud õigesti, et väidetavalt omastatud vara kuulus kannatanule. Maakohus tugines süüdimõistvat otsust tehes asjaoludele, millest ei saa järeldada, et süüdistatava ja JB suulise kokkuleppe tulemusena sai lepingupooleks (ja nõude omanikuks) R.A.V ehk kannatanu.
89.Enne maakohtu otsuses toodud seisukohtadele hinnangu andmist märgib ringkonnakohus, et H OÜ ja kannatanu vahel sõlmitud käsunduslepingust ei tulenenud tegelikult H OÜ õigust kannatanut üürilepingute vahendamisel esindada. Samas tulenes uuritud tõenditest (mh C.U, V.T ja süüdistatava ütlustest), et praktikas vahendati käsunduslepingu alusel ka üüritehinguid. Seega võib järeldada, et H OÜ oli TsÜS § 118 lg-te 1 ja 2 järgi volitatud esindama kannatanut ka üürilepingute sõlmimisel. Tulenevalt VÕS § 13 lg-st 3 ei väära sellist järeldust ka asjaolu, et käsunduslepingu muutmisele oli ette nähtud üksnes kirjalik vorm.
90.Maakohus viitas süüdimõistvat otsust tehes konkurentsikeelule ning sellele, et süüdistatav pidi mõistma, et see kohaldub ka üürilepingute korral (vaatamata sellele, et käsundusleping ei reguleerinud üürilepingute vahendusteenuse osutamist). Nagu eespool selgitatud, ei ole konkurentsikeelu võimalik kohaldumine omandisuhte tuvastamisel oluline, sest käsundisaajaga kokku lepitud konkurentsipiirangu alusel kannatanul kolmandate isikutega lepingulisi suhteid ei teki. Niisamuti ei viita kannatanu ja S OÜ vahel sõlmitud lepingule kuidagi maakohtu poolt välja toodud asjaolu, et süüdistatav ei kandnud objekti Resolve programmi, mistõttu kannatanu ei saanud sellest teada. See võimaldab küll järeldada, et süüdistatav ei tahtnud, et kannatanu sellest objektist teaks, kuid ei midagi enamat. Kui kannatanu ei olnud lepingupooleks, on ka mõistetav, miks süüdistatav seda Resolve programmi ei lisanud.
91.Kuigi tunnistaja JB on selgitanud, et tema Uus Maalt teenust ei tellinud, leidis maakohus, et see pole oluline, sest tunnistaja ei olnud käsunduslepingu pooleks (st ei teadnud ka konkurentsipiirangust) ning süüdistatav ise oli konkurentsipiirangust teadlik. Lisaks viitab maakohus sellele, et süüdistatav kasutas Uus Maa e-posti aadressi ja Uus Maa lepingu blankette. Nagu eespool selgitatud, võib Uus Maa e-posti aadressi ja Uus Maa lepingu blankettide kasutamine küll olla asjaolu, mis võimaldab eeldada, et tehing tehti kannatanu nimel (TsÜS § 116 lg 1 teine alternatiiv ja lg 2), kuid määrav on poolte tahe. Kui poolte tahe oli suunatud sellele, et tehingut ei tehtaks kannatanu nimel, ei muutu kannatanu 24(44)
1-23-2818 üksnes Uus Maa logode kasutamise tõttu lepingupooleks. Oluline on seegi, et maakohus ei pidanud JBi ega süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks ega lubamatuteks. Seda ei ole ükski apellant taotlenud ka apellatsioonimenetluses (ei apellatsioonis ega apellatsioonivastuses). Ometigi kinnitavad mõlemad, et mõistsid tehingut nii, et see tehakse H OÜ nimel n-ö sõprade omavahelise tehinguna. JB on tunnistajana sõnaselgelt kinnitanud, et tema ei soovinud tehingut Uus Maaga teha ning lisaks oli juttu üürilepingul olnud Uus Maa logodest, mille kohta olla süüdistatav lausa küsinud, kas need häirivad JBi. Sel küsimusel puuduks mõte, kui vahendusteenust osutati kannatanu nimel, sest sel juhul oleks Uus Maa logo kasutamine mõistetav ega vajaks üle küsimist.
92.On selge, et süüdistatav kasutas üürilepingu blanketti, millele oli tal ligipääs kannatanu ning H OÜ vahel sõlmitud käsunduslepingu tõttu. See võis küll olla näotu, kuid ka sellest ei teki kannatanu ja S OÜ vahel lepingulist suhet. Niisamuti ei võimalda kannatanu ja S OÜ vahelist lepingulist suhet tuvastada asjaolu, et süüdistatav kasutas @uusmaa.ee lõpuga e-posti aadressi. Tuvastatud on, et seda e-posti aadressi kasutas süüdistatav üürilepingu allkirjastamiseks vahendamisel S OÜ ja D OÜ vahel. Taaskord: määrav on S OÜ ja süüdistatava tegelik tahe lepingu (st suulise kokkuleppe) sõlmimise hetkel. Pigem võiks eposti aadressi kasutamisest arvata, et üürilepingu teisel poolel (D OÜ-l) võis sellest jääda mulje, et süüdistatav esindab kannatanut. See ei ole aga tähtis, sest D OÜ-l ei tekkinud R.A.V-ga lepingulist suhet ning isegi kui see oleks tekkinud, ei seondunud see väidetavalt omastatud varaga. R.A.V esindamisele ei viita ka maakohtu poolt välja toodud asjaolu, et süüdistatav esitas S OÜ-le arve H OÜ nimel ning arve kirjelduses oli vahendustasu ja maakleri nimeks Keio Järva. Vaidlust ei olegi selles, et süüdistatav osutas S OÜ-le üürilepingu vahendusteenust ning S OÜ nõustus selle eest tasu maksma. Vaieldakse selle üle, kas teenust osutati (konkurentsikeeldu rikkudes) H OÜ nimel, mis õigustakski tasu maksmist viimasele, või esindati kannatanut.
93.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ka selles, justkui viitaks kannatanu ja S OÜ vahel tekkinud lepingulise suhtele see, et süüdistatava lepingulise esindaja poolt nõudekirjale esitatud vastuses avaldati valmisolekut vahendustasu osaliseks hüvitamiseks. Nimetatud vastus esitati advokaadi poolt, kes oli nii süüdistatava kui ka H OÜ lepinguline esindaja ning seal väljendati H OÜ valmisolekut kõnesoleva vahendustasu osaliseks hüvitamiseks. Nagu ka käesolevas otsuses edaspidi näha saab (vt tsiviilhagidega seonduvat), tekkisid kannatanu, H OÜ ja süüdistatava vahel erinevad õigussuhted. Muuhulgas on igati võimalik, et üüritehingut vahendades rikkus H OÜ käsunduslepingust tulenevat konkurentsipiirangut, mistõttu ei saa välistada, et kannatanul võibki tema vastu vähemasti mingisugune nõudeõigus olla. See põhjendab ka valmisolekut sellise kahju hüvitamiseks. Nagu juba korduvalt märgitud, ei tähenda konkurentsipiirangu rikkumine seda, et süüdistatav omastas kannatanule kuuluvat vara. Samuti võib selline nõusolek olla kantud soovist vaidlus lõpetada nagu märgib ka kaitsja.
94.Oluline on ka see, et süüdistatava ja JBi ütluste järgi ei olnud tegemist n-ö klassikalise vahendusteenusega. Nimelt leidis JB ise üürniku ning palus süüdistatava abi üürilepingu vormistamiseks, sest tundis teda isiklikult ning teadis, et tal on selles vallas kogemusi. Omavahelisi kokkuleppeid paberile kirja ei pandud ning süüdistatava abi piirduski sellega, et ta kasutas üürilepinguks Uus Maa blanketti ning vahendas üürilepingu allkirjastamist JBi poolt leitud kliendiga. Selle eest tasus S OÜ arve alusel H OÜ-le 500 eurot.
95.Kolleegiumil ei ole tuvastatud asjaolude valguses kahtlust, et süüdistatav seadis eesmärgiks vahendada üüritehingut nii, et saaks kogu vahendustasu H OÜ, mitte kannatanu arvele. Tõenäoliselt rikkus H OÜ seeläbi ka käsunduslepingust tulenevaid 25(44)
1-23-2818 tingimusi ning süüdistatavat võis ajendada omakasu eesmärk. Menetluses tuvastatud asjaolud ei võimalda aga teha järeldust, et süüdistatava ja JBi suhtluse ja suulise kokkuleppe tulemusena sõlmiti lepinguline suhe S OÜ ja R.A.V vahel. Seega ei saa rääkida ka kannatanul tekkinud nõudeõigusest. Seetõttu ei ole asjakohased ka kannatanu apellatsioonivastuses tehtud viited modus operandile (tegutsemismustrile). Jah, süüdistatav tegi mitmel erineval juhul pingutusi selleks, et vaatamata H OÜ ja kannatanu vahel sõlmitud käsunduslepingule jätta kannatanu võimalikust tulust ilma. Modus operandi ei ole aga omandiõiguse tekke aluseks. Sel põhjusel jääb tagajärjetuks ka kannatanu esindaja taotlus lugeda JSi, RS ja RLi ütlused asjassepuutuvateks. Nagu eespool selgitatud, ei tuvastata omandiõigust väärtushinnanguna, vaid tegemist on õigusliku otsustusega. Omastamise kuriteokoosseis ei kaitse mitte kannatanu vara tervikuna, vaid üksnes tema omandit. Kuna kõnesoleva objekti puhul ei olnud 500 eurot (ega sellele vastav nõudeõigus) kannatanu omandis, ei ole 500 euro enda kasuks pööramise näol tegemist omastamisega. Tegemist ei saanud olla ka usalduse kuritarvitamisega, sest kannatanule ei tekitatud KarS § 2172 lg-s 1 märgitud ulatuses kahju. (4) UUU objekt
96.Maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mida apellatsioonimenetluses ei vaidlustata, on järgmised. JB soovis müüa endale kuuluvat kinnistut. JB pöördus selleks süüdistatava poole. Ühtegi kirjalikku lepingut omavahel ei sõlmitud, kokku lepiti suuliselt, et JB tasub kinnistu müügi korral K. Järvale sularahas 2000 eurot. Süüdistatav pani üles kinnistu müügikuulutuse, millel kasutati ka Uus Maa logosid ja kontaktaadresse. Enne notariaalset ostu-müügilepingut edastas süüdistatav oma e-posti aadressilt [email protected] notaribüroole tehingu memo. Kinnisasja müügi järel tasus JB süüdistatavale lubatud 2000 eurot sularahas.
97.Sarnaselt VVV objektiga leiab kaitsja ka UUU objekti puhul, et süüdistatav ei sõlminud lepingut kannatanu nimel, mistõttu ei saanud süüdistatav ka kannatanule kuulunud vara omastada.
98.Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga ka siin. Maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada sarnastel põhjustel nagu kolleegium ülalpool VVV objekti juures selgitas.
99.Maakohus leidis, et süüdistatav võis sõbrale teeneid osutada ükskõik millises valdkonnas, välja arvatud käsunduslepingus sätestatud keelatud valdkonnas, s.o maaklerteenuste osutamise valdkonnas. Kuna Keio Järva aga osutas just maaklerteenust ja kinnisvara tehing toimus, oli vastavalt käsunduslepingule vahendustasule õigus vaid R.A.V -l. Ringkonnakohus kordab eespool selgitatut, et R.A.V-l (kannatanul) ei saanud JBiga lepingulist suhet tekkida ainuüksi seetõttu, et H OÜ ja kannatanu vahelisest lepingust võis tuleneda konkurentsikeeld. Maakohus leiab sedagi, et süüdistatav antud tehinguga seoses ühtegi lepingut ei sõlminud, arvet ei väljastanud ja objekti ka Resolve programmi üles ei pannud, vaid sai vahendustasu sularahas, mis näitab, et antud kinnistuga seotud teenuse pakkumist ja selle tulenevat tasu soovis ta R.A.V eest varjata. Ilmselt pidas maakohus silmas, et ei sõlmitud ühtegi kirjalikku lepingut. Muus osas saab maakohtu seisukohaga nõustuda. Ka ringkonnakohus arvab, et süüdistatav soovis oma haltuurat kannatanu eest varjata. Nagu ka VVV objekti puhul, ei tulene sellest aga kannatanu omandiõigust JBi poolt süüdistatavale antud sularaha osas. Edasi on maakohus kirjeldanud, et süüdistatav on seletuskirjas tunnistanud sularahas vahendustasu saamist ning kandnud selle kannatanu 26(44)
1-23-2818 kontole. Siis järeldab maakohus, et eeltoodud tõenditega on tuvastamist leidnud, et vahendustasu pidanuks laekuma kannatanu kontole. Sarnaselt VVV objektile seletab kolleegium ka siin, et vahendustasu kannatanule hüvitamine (või valmisolek selleks) ei tõenda seda, et vahendustasu kuulus kannatanule. On igati võimalik, et süüdistatav võis haltuurat tehes rikkuda H OÜ ja kannatanu vahel sõlmitud käsunduslepingust tulenevaid tingimusi. Sestap on ka mõistetav, et süüdistatav võis soovida vahendustasu kannatanule hüvitada. See ei tähenda aga seda, et vahendustasu saamisel kuulus see kannatanule. Kuigi see ei ole määrav, märgib ringkonnakohus ka täiendavalt seda, et seletuskirjas tunnistas süüdistatav süüd just ennekõike seoses Uus Maa kaubamärgi kasutamisega („kriminaaltoimik“, tl 15).
100.Ringkonnakohus ei nõustu ka õigusliku hinnanguga, mille maakohus tegi kohtus antud ütluste põhjal. Nimelt leidis maakohus: Süüdistatav ise tõstatas ka küsimuse, et kas müüja jaoks Uus Maaga leping on vajalik, tõdedes, et tavaliselt ta sellise lepingu sõlmiks ja R.A.V nimel ka tegutses. Süüdistatav seadis eesmärgiks tasu laekumise temale ja teadis, et selleks on vaja käsunduslepingust tulenevaid nõudeid eirata. Kui maakohus luges sellise asjaolu tuvastatuks, tõdes ta üksiti, et poolte vahel oli suisa arutelu all see, kas lepingut Uus Maaga (st siis kannatanuga) sõlmida või mitte, misjärel otsustati seda mitte teha. Nagu eespool märgitud, on esindatava nimel tehingu tegemise tuvastamisel ennekõike määravaks tehingupoolte tegelik tahe. Ka JBi ütlustest nähtub, et tema enda arvates Uus Maaga lepingulistes suhetes ei olnud. Arvestades, et pooled leppisid kokku vahendustasu tasumise sularahas, on kolleegiumi arvates usutav, et mõlema poole huvi oli algusest peale teha tehing omavahel ning mitte kannatanuga. Samuti on usutav, et neid ajendas selleks soov leppida kokku odavamas hinnas, kuid ka see ei tähenda, et kannatanu sai vastu JBi ja süüdistatava tahet lepinguosaliseks. Kannatanu poolt H OÜ-ga sõlmitud käsunduslepingus sätestatud konkurentsipiirang ei võta süüdistatavalt õigus- ega teovõimet. Nii ei saa kannatanu süüdistatava asemel iga lepingu pooleks, mis kannatanu arvates sellist käsunduspiirangut rikub.
101.Sarnaselt VVV objektile, ei omista kolleegium esindussuhte tuvastamisel tähtsust sellele, et süüdistatav reklaamis kinnistut Uus Maa logodega ning saatis tehingut ette valmistava memo @uusmaa.ee e-posti aadressilt. Nimelt on omandiõiguse küsimuses oluline see, kuidas süüdistatav ja JB omavahelise tehingu kokku leppisid, mitte see, kuidas süüdistatav hiljem ostjaid - kellega tal endal või kannatanul lepingulisi suhteid ei tekkinud - otsis. Süüdistatavale pole ette heidetud ka seda, et ta oleks omastanud kannatanu vara mingil muul moel (nt lasknud kannatanul tasuda kinnisvaraportaalis olnud müügikuulutuse eest vmt).
102.Eeltoodud põhjustel ei olnud UUU objekti puhul 2000 eurot (ega sellele vastav nõudeõigus) kannatanu omandis. Seega ei ole 2000 euro enda kasuks pööramise näol tegemist omastamisega. Tegemist ei saanud olla ka usalduse kuritarvitamisega, sest kannatanule ei tekitatud KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud ulatuses kahju. (4) Kokkuvõte, mõju tsiviilhagi lahendamisele ja karistusele
103.Maakohus leidis, et süüdistatav on toime pannud ühe jätkuva omastamise, mis seisnes viies erinevas osateos. Menetlusosalised ei vaidlusta osategude käsitamist ühe jätkuva süüteona. Ringkonnakohus rahuldab kaitsja apellatsiooni osaliselt ning leiab, et süüdistatav ei omastanud VVV ja UUU objektide vahendustasusid. Kuna tegemist on jätkuva kuriteo kahe osateoga, ei tingi see süüdistatava (osalist) õigeks mõistmist. Küll aga peab erisus süüdimõistmise ulatuse ja süüdistuse etteheite vahel kajastuma otsuse 27(44)
1-23-2818 resolutsioonis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. märtsi 2021. a määrus asjas nr 1-20470, p 25). Seega tühistab ringkonnakohus KrMS § 338 p 2 alusel maakohtu otsuse osas, millega süüdistatav tunnistati KarS § 201 lg 1 järgi süüdi ning teeb KrMS § 337 lg 2 p 4 ja KrMS § 340 lg 2 p 2 alusel uue otsuse, millega tunnistab süüdistatava süüdi KarS § 201 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemises, mis seisnes W kinnisasja broneerimistasu, HHH 26-1 kinnisasja broneerimistasu ning KKK 8-133 kinnisasja maakleritasu omastamises. Sel moel on otsuse resolutsiooni ja süüdistuse etteheidet kõrvutades võimalik tuvastada, millised etteheidetud osategudest on käsitatavad süüteona ja millised mitte.
104.Kuna ringkonnakohus leiab, et VVV ja UUU objektidega seotud süüdistuses ei ole süüdistatav kuritegu toime pannud, tuleb nendega seonduv tsiviilhagi KrMS § 310 lg-s 2 sätestatu analoogiat kohaldades (sest formaalselt ei mõistata süüdistatavat õigeks) jätta läbi vaatamata. Seega jätab ringkonnakohus läbi vaatamata kannatanu tsiviilhagi süüdistatavalt varalise kahju hüvitise nõudes seoses VVV 2 objekti vahendustasuga summas 500 eurot ning sellega seonduva viivise nõudes, samuti süüdistatavalt varalise kahju (saamata jäänud tulu) hüvitise nõudes summas 4426 eurot seoses VVV (26 eurot) ja UUU (4400 eurot) objektide vahendustasude alandamisega.
105.Kaitsja leidis apellatsioonis, et kuna süüdistatav ei ole kolme osategu toime pannud, tuleks ka talle mõistetud karistust kergendada. Ringkonnakohus tuvastas, et süüdistatav ei ole kahte osategu toime pannud. Kolleegium leiab, et maakohus tugines karistust mõistes asjakohastele argumentidele. Samas möönab kolleegium, et karistust mõistes omistati tähtsus ka sellele, et omastamine koosnes viiest osateost. Nendest kaks langes apellatsioonimenetluse tulemusena ära. Kuigi karistuse mõistmine ei taandu pelgalt matemaatikale, toob kolleegium välja, et viie omastamisteo koguulatus oli 14 078 eurot (5000 + 500 + 2000 + 4578 + 2000 = 14 078). VVV ja UUU objektid moodustasid sellest ligi viiendiku ehk 18% (2500 eurot). Maakohus karistas süüdistatavat seitsmekuuse vangistusega. Ringkonnakohus vähendab süüdistatavale mõistetud vangistust kuue kuuni ning jätab selle sarnaselt maakohtuga KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi kohaldamata, kui süüdistatav ei pane üheaastase katseaja jooksul toime kuut tahtlikku kuritegu. Katseaja kulgemise osas jääb maakohtu otsus muutmata. See hakkab kulgema alates maakohtu otsuse kuulutamisest 16. mail 2024 (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2024. a määrus asjas nr 1-22-454, p 11). (III) Tsiviilhagi (1) Sissejuhatus
106.Apellatsioonimenetluses ei vaidlustata maakohtu otsust osas, millega süüdistatavalt mõisteti välja HHH ja KKK objektide vahendamistasudega tekitatud varalise kahju hüvitis summas 6578 eurot. Samuti ei vaidlusta kannatanu maakohtu otsust osas, milles tsiviilhagi jäeti rahuldamata leppetrahvi nõudes (8000 eurot).
Kannatanu vaidlustab maakohtu otsuse: a) SSS tn objekti vahendustasu hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas (2500 eurot), lisaks palub kannatanu rahuldada selles osas viivise nõude; b) Vahendustasude põhjendamatutest alandamistest tuleneva saamata jäänud tulu nõude rahuldamata jätmise osas (16 136 eurot);
28(44)
1-23-2818 c) Menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude koostamise ja esitamisega seonduvate õigusabikulude hüvitamise hagi osalise rahuldamise osas (kannatanu taotleb hagi rahuldamist täies ulatuses).
108.Süüdistatav vaidlustab maakohtu otsuse osas, milles maakohus ei võtnud seisukohta SSS objektiga seonduva viivisetasu nõude osas. Selles osas tulnuks hagi jätta rahuldamata. Kaitsja palub jätta ka rahuldamata tsiviilhagi, mis seondub VVV objektiga, sest ta taotleb selles osas süüdistatava õigeks mõistmist, samuti tuleks selle võrra vähendada menetlusväliselt nõude koostamise ja esitamisega seonduvate õigusabikulude hüvitist. Kaitsja vaidlustab ka tasaarvestuse arvestamata jätmist ning KKK, VVV ja HHH objektidega seonduvate viivisenõuete väljamõistmist.
109.Jättes kõrvale viivisenõuete ja tasaarvestusega seonduva, ei vaidlustatud maakohtu otsust HHH (4578 eurot) ja KKK (2000 eurot) objektiga seonduva põhinõude välja mõistmise osas. Samuti ei vaidlustata maakohtu otsust kohustuse täitmise korra osas (ülekanne kannatanu pangakontole koos makseselgitusega). Kuigi maakohtu resolutsioon tuleb tsiviilhagi osas tervikuna uuesti sõnastada (vt järgmised alapunktid), ei muuda neis küsimustes ringkonnakohus maakohtu otsust sisuliselt. (2) KrMS § 381 lg 1 p 1 tingimused: lubatavate nõuete ring
110.KrMS § 381 lg 1 p 1 järgi võib kannatanu tsiviilhagis esitada nõude, kui nõude eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, kui selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet oleks võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses.
111.Riigikohtu praktikas on selgitatud, et nõutav ei ole, et tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud oleksid täielikult hõlmatud süüdistuse alusfaktidest. Kuna süüdistatava karistusõigusliku vastutuse ja tema vastu suunatud kannatanu nõude eeldused tulenevad erinevatest õigusnormidest, siis ei saa nende eelduste täitmiseks vajalik faktikogum tavaliselt täielikult kokku langeda. Seetõttu tulebki tsiviilhagi lahendamiseks üldjuhul tuvastada täiendavalt selliseid asjaolusid, millel isiku käitumise karistatavuse seisukohalt tähtsust ei ole. Nii on kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi lahendamine võimalik ka juhul, kui kahju tekitamine ei ole kuriteo koosseisuline tunnus, sest sellise hagi esemeks võib olla mis tahes tsiviilõiguslik nõue, mis on vahetult suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Teisalt ei tohi tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude seos kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga olla ka liiga väike. Kriminaalasjas menetletav tegu peab moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Muidu ei ole kahel õigusvaidlusel piisavat ühisosa ja tsiviilnõude lahendamine kriminaalmenetluses ei täida enam oma eesmärki ning võib hakata ebamõistlikult takistama karistusõiguse rakendamist. Lahendades küsimust tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude kattuvuse kohta süüdistuse alusfaktidega, on kriminaalasja lahendaval kohtul hindamisruum, mis muu hulgas võimaldab arvestada juhtumi isepära. Samas on see siiski piiratud ega anna kohtule alust jätta menetlemata tsiviilnõudeid, mis on süüdistuses kirjeldatud teoga olemuslikult seotud ja mille lahendamine kriminaalmenetluses on selgelt kooskõlas tsiviilhagi instituudi eesmärgiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2019. a otsus asjas nr 1-18-7833, p-d 15-16, vt ka kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a määrust asjas nr 3-11-22-17, p 41).
29(44)
1-23-2818
112.Maakohus on õigesti leidnud, et osas, milles kannatanu tsiviilhagis nõutakse kahju hüvitamist seoses süüdistusega hõlmamata SSS tn objektiga (vahendustasu 2500 eurot, sellelt nõudelt arvestatav viivis ning vahendustasu vähendamisega seotud saamata jäänud tulu 5100), ei ole KrMS § 381 lg 1 p 1 nõuded täidetud. Selles osas on tsiviilhagi aluseks olevate asjaolude seos kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga sisuliselt olematu, mistõttu ei saa selline nõue olla suunatud kuriteo tunnustele vastava teoga rikutud hüveolukorra taastamisele. Seda järeldust ei mõjuta kannatanu seisukoht, justkui käitus süüdistatav selle objekti vahendamisel sarnaselt süüdistuses nimetamata objektidega. KrMS § 381 lg 1 p 1 järgi on nõutav, et kannatanu hüveolukorda oleks rikutud kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga, mitte sellele sarnaneva käitumisega.
113.Süüdistusega hõlmatud objektide osas lubatust madalamate vahendustasude kokku leppimisega tekitatud kahju hüvitamise nõue on KrMS § 381 lg 1 p 1 mõttes piiripealne juhtum. Asjaolu, et sellist tegevust kirjeldatakse ka süüdistusaktis, ei ole tsiviilhagi lubatavuse seisukohast määrav. Kriminaalmenetluse esemeks oleva teona KrMS § 38 1 lg 1 p 1 mõttes tuleb käsitada tegu, mis tõendatuse korral võiks vastata kuriteokoosseisule. Nii on ka Riigikohtu praktikas kasutatud süüdistuse alusfaktide mõistet. Selle all tuleb silmas pidada faktide kogumit, mis moodustavad süüteoetteheite tuuma: faktilisi asjaolusid, mis vastavad süüteokoosseisu objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele. See, et prokuratuur on süüdistuses kirjeldanud asjaolusid, mis ei oma koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo tuvastamisel tähtsust, ei laienda kriminaalmenetluses lubatavate nõuete ringi. Käsiloleval juhul ei ole asjaolul, et vahendustasude summade kokku leppimisel võidi rikkuda käsunduslepingu tingimusi, omastamise süüdistuse seisukohast mingit tähtsust. Maakohus on õigesti selgitanud, et võimalik saamata jäänud tulu ei ole kannatanu omandis, mistõttu seda omastada ei saa. Ebaõige on ka kannatanu seisukoht, justkui oleks seeläbi tegemist omastamistahte manifesteerimisega, sest vahendustasude kokkulepete sõlmimisega ei väljendata omanikusarnast käitumist. See ei valmista sellist tegu ka mingilgi moel ette. Pigem võiks mõelda vastupidi: omakasupüüdlikult võinuks süüdistatav ju proovida oluliselt kõrgemaid vahendustasusid kokku leppida. Juhindudes eespool viidatud Riigikohtu praktikast ning kasutades kohtule antud diskretsiooni, nõustub kolleegium siiski kannatanu esindajaga, et tegemist on nõudega, mille läbi vaatamine kriminaalmenetluses on lubatav. Seda seetõttu, et vahendustasu kokkulepe mõjutas vahetult omastamise objektiks olnud varaühiku suurust ning selliste kokkulepete sõlmimine oli omastamisteoga piisavas ajalis-ruumilises seoses ja seeläbi ka piisavas puutumuses süüdistuse alusfaktidega. Seega vastab kannatanu tsiviilhagi süüdistusega hõlmatud objektide osas lubatust madalamate vahendustasude väidetava kokku leppimisega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas KrMS § 381 lg 1 p 1 nõuetele ning see tuleb sisuliselt läbi vaadata. (3) Vahetegu tsiviilhagi rahuldamata jätmise ja läbi vaatamata jätmise vahel
114.Maakohus on jätnud kannatanu tsiviilhagi rahuldamata ka nende nõuete osas, mis ei vastanud maakohtu arvates KrMS § 381 lg 1 p 1 tingimustele. Sedasi talitades rikkus maakohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.
115.KrMS § 310 lg 1 järgi võib kohus süüdimõistvat otsust tehes rahuldada tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätta see rahuldamata või läbi vaatamata. Vahetegu hagi rahuldamata jätmise ja läbi vaatamata jätmise vahel on oluline, sest hagi läbi vaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud ja hageja võib pöörduda hagiga sama kostja vastu samal alusel vaidluses sama hagieseme üle kohtusse (TsMS § 426 lg 1). Hagi rahuldamata jätmine on aga hagi sisulise läbivaatamise tulemusena tehtav 30(44)
1-23-2818 lahend, mis välistab samas asjas kohtusse pöördumise (TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2).
116.Leides, et tsiviilhagi ei vasta KrMS § 38 1 lg 1 p-s 1 sätestatud nõuetele, tuleb hagi jätta läbi vaatamata KrMS § 2962 lg 1 p 1 alusel sõltumata sellest, kas see alus ilmneb eelmenetluses või kohtuotsuse tegemisel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-22-17, p 38; seaduse varasemas redaktsioonis tuli sel juhul otsuse tegemisel hagi läbi vaatamata jätmiseks tugineda TsMS § 423 lg 1 p-le 13 – vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p 30). Tsiviilhagide rahuldamata jätmine nende läbi vaatamata jätmise asemel on oluline menetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kuivõrd selline rikkumine ei raskenda süüdistatava olukorda, on ringkonnakohus selle rikkumise kõrvaldamisel seotud kannatanu apellatsiooni piiridega (KrMS § 331 lg-d 2 ja 3).
117.Osas, milles kannatanu taotleb tsiviilhagi rahuldamist, jääb apellatsiooni piiresse ka maakohtu otsuse tühistamine tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas. Selles osas saab ringkonnakohus teha uue otsuse, millega jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata. Sellise olukorraga on tegemist SSS tn objektiga seonduva tsiviilhagi osas. Ringkonnakohus tühistab KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 alusel maakohtu otsuse osas, millega SSS tn objektiga seonduva tsiviilhagi osas jäeti hagi rahuldamata ning teeb selles osas KrMS § 337 lg 1 p 4 ja KrMS § 340 lg 4 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab hagi nii põhinõude kui ka viivisenõude osas läbi vaatamata. Kannatanu esindaja apellatsioon rahuldatakse SSS tn objektiga seonduva tsiviilhagi osas osaliselt. Kaitsja apellatsioon – osas, millega taotletakse SSS tn objektiga seonduva viivisetasu osas hagi rahuldamata jätmist – jääb rahuldamata.
118.Kannatanu ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega tsiviilhagi leppetrahvi nõude osas (8000 eurot) jäeti ekslikult rahuldamata, mitte läbi vaatamata. Seega jääb selle vea parandamine väljapoole apellatsiooni piire, mistõttu tuleb maakohtu otsus jätta selles osas muutmata. (4) Lubatust madalamate vahendustasude kokku leppimisega tekitatud kahju nõue
119.Vaatamata sellele, et lubatust madalamate vahendustasude kokku leppimisega tekitatud kahju osas vastab tsiviilhagi KrMS § 38 1 lg 1 p 1 nõuetele, tuleb hagi jätta rahuldamata. Hagi rahuldamata jätmise tingib see, et kahju tekkimine on tõendamata. Isegi kui kahju tekkimine oleks tõendatud, ei ole tegemist kahju õigusvastase tekitamisega VÕS § 1043 mõttes. See ei välista kannatanu õigust esitada kriminaalmenetluse väliselt hagi (nt lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevalt) H OÜ vastu.
120.Tsiviilhagis leitakse, et kahju põhjustati sellega, et süüdistatav leppis klientidega omavoliliselt ja ilma käsundiandja vastava kooskõlastuseta kokku kindlas summas või tavapärasest madalama protsendiga vahendustasu maksmises. Seeläbi irduti tavapraktikast, mille järgi on tavaline vahendustasu müügiobjekti puhul 4% ning üüritehingu puhul 1 kuu üürisumma. Kolleegiumi hinnangul saaks kannatanu viidatud kahju näol olla põhimõtteliselt tegemist saamata jäänud tuluga VÕS § 128 lg 4 mõttes. Kaitsja on maakohtu menetluses õigesti märkinud, et käsundusleping vahendustasu suurust ei reguleerinud. Kuigi vahendustasu suuruse osas on viidatud Uus Maa Kinnisvarabüroo internetileheküljel avaldatud teabele, on seal märgitud seadagi, et vahendustasu täpne suurus sõltub objekti müügihinnast, asukohast, objektile tehtava reklaami mahust ja prognoositavast müügiperioodist. Seega ei olnud tegemist kindla 31(44)
1-23-2818 fikseeritud vahendustasu suurusega. Praktikat, mille järgi kohaldati nii-nimetatatud tavapärasest määrast väiksemaid ja suuremaid vahendustasusid, kinnitasid nii dokumentaalsed kui ka isikulised tõendiallikad (vt maakohtu otsuse lk 21). Seda järeldust ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud.
121.Saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab kahjustatud isik tõendama asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus, st et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. aprilli 2021. a otsus asjas nr 2-14-6942, p 13.2). Isegi kui süüdistatav ei tohtinud ilma kannatanu juhatuse liikmete nõusolekuta väiksemaid vahendustasusid kokku leppida, tuleks kahju tekitamise jaatamiseks tuvastada, et 1) kliendid oleksid tehinguga soostunud ka nii-nimetatud nõuetekohaste vahendustasude korral ning 2) kannatanu juhatuse liikmed ei oleks madalamate vahendustasudega nõustunud. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsja apellatsioonivastuse seisukohaga, et kriminaalasjas kogutud tõendid selliseid järeldusi teha ei võimalda. Osalt viitavad tõendid sellele, et kliendid kauplesid ise tasusid madalamaks, nt rääkis nii W objekti osas TE („kohtutoimik“, tl 72), sama kinnitas tunnistaja AK HHH objekti osas (kr. toimik II kd, tl 9). Tunnistaja JB selgitas VVV ja UUU kinnistute kohta, et pakkus vahendustasu ise välja („kohtutoimik“, tl-d 68pöördel ja 70pöördel). Seoses KKK tn objektiga ütles tunnistaja KR, et vahendustasu suuruse ütles talle süüdistatav („kriminaaltoimik“, tl 296). Tunnistajaid ei küsitletud selle kohta, kas nad oleksid tehinguga nõus olnud ka kõrgemate vahendustasudega arvestades eriti seda, et kannatanu tsiviilhagis märgitud nii-nimetatud nõuetekohane vahendustasu oleks kohati olnud kokku lepitust enam kui kaks korda kõrgem. Samuti ei ole selge, kas arvestades iga tehingu asjaolusid, oleks kannatanu juhatuse liikmed olnud madalama vahendustasuga nõus või mitte. Seega ei ole tõendatud, et kannatanul tekkis süüdistatava tegevuse tõttu varaline kahju saamata jäänud tulu näol.
122.Isegi kui kannatanule oleks (mingis osas) tekkinud varaline kahju saamata jäänud tulu näol, ei saa sellise kahju hüvitamist deliktiõiguse sätetele tuginedes süüdistatavalt nõuda.
123.Kahju tekitava käitumisena heidab kannatanu süüdistatavale ette kahte tegu: lubatust väiksemate vahendustasude kokkuleppimist ning nende vahendustasude enda kasuks pööramist. Vahendustasude enda kasuks pööramise luges maakohus õigesti kahju õigusvastaseks tekitamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes, kui rahuldas kannatanu hagi seeläbi tekitatud otsese varalise kahju hüvitamise nõudes. Väiksemate vahendustasude kokkuleppimist ning vahendustasude enda kahjuks pööramist ei saa aga deliktiõiguslikult käsitada ühe ja sama õigusvastase teona, sest väiksemate vahendustasude kokku leppimisega ei rikkunud süüdistatav kannatanu omandit VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes.
124.Olukord on mõnevõrra paradoksaalne, sest nõudes kõrgemaid vahendustasusid, oleks süüdistatav neid summasid enda kasuks pöörates ka suuremas ulatuses kannatanu omandit rikkunud. Väiksemaid summasid kokku leppides rikastus ta kannatanu arvel vähem, kuid ometigi peab ta kannatanu arvates deliktiõiguslikult vastutama ka selle eest, et need summad olid liiga väikesed. Teisisõnu peaks süüdistatav justkui vastutama ka selle eest, et ta liiga vähe kannatanu vara omastas. Arvestada tuleb ka seda, et süüdistatavale ette heidetud käitumised on oma olemuselt erinevad. Väiksemate vahendustasude kokku leppimisega võidakse kannatanule tekitada puhtmajanduslikku kahju, mille hüvitamine deliktiõiguse sätetele tuginedes on pigem erandlik. Seevastu kannatanule kuuluvate vahendustasude enda kasuks pööramisega rikutakse kannatanu omandit ning tekitatakse talle otsest varalist kahju – sellise kahju hüvitamine deliktiõiguslikel alustel on tavapärane. Needki kaalutlused räägivad selle kasuks, et süüdistatavale ette heidetud tegusid tuleb hinnata üksteisest lahutatult. 32(44)
1-23-2818
125.Nagu eespool märgitud, on saamata jäänud tulu hüvitamine deliktiõiguse järgi erandlik. Kui lepingulise kohustuse rikkumisel hüvitatakse reeglina ka puhtmajanduslik kahju, eeskätt saamata jäänud tulu näol, siis deliktiõiguse järgi on aga esmajoones kaitstud konkreetsed õigushüved mitte vara tervikuna ning puhtmajandusliku kahju hüvitamist üldjuhul nõuda ei saa. Erandiks võib olla muu hulgas nt kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi (VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju tekitamise ees (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-36-15, p 25). Samuti on, sõltuvalt asjaoludest, võimalik, et VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse-eesmärk VÕS § 127 lg 2 mõttes hõlmab kannatanu kaitsmist ka saamata jäänud tulu eest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-10612, p 56).
126.Madalamate vahendustasude kokku leppimisel ei rikkunud süüdistatav seadusest tulenevat keeldu. Kuivõrd selline tegevus ei ole käsitatav omastamisena, ei ole KarS § 201 lg 1 ka deliktiõiguslikuks kaitsenormiks. Kahju tekitamine ei ole õigusvastane ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, sest omapäi madalamate vahendustasude kokku leppimist ei saa käsitada tahtliku heade kommete vastase käitumisena. See, et madalama vahendustasu kokku leppimise järel selline summa ka enda kasuks pöörati, ei muuda lepinguga vastuolus olnud tasukokkuleppe sõlmimist (mida tuleb käsitada eraldiseisva teona) iseenesest heade kommete vastaseks. Süüdistatava tegevus madalamate vahendustasude kokku leppimisel ei ole õigusvastane ka ühelgi teisel VÕS § 1045 lg-s 1 sätestatud alusel. Nagu eespool selgitatud, ei rikuta madalamate vahendustasude kokku leppimisega ka kannatanu omandit VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. Kokkuvõtvalt tulebki järeldada, et madalamate vahendustasude kokku leppimisega ei tekitanud süüdistatav kannatanule õigusvastaselt kahju VÕS § 1043 mõttes. Kui vahendustasude kokku leppimisel irduti käsundiandja juhistest, võib tegemist olla lepingulisel alusel tekitatud kahjuga. Selle eest saab aga vastutada üksnes teine lepingupool – H OÜ. (5) Kahju kindlaks tegemise ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamisega tekitatud kahju hüvitamise nõue (VÕS § 128 lg 3)
127.Kannatanu esindaja apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsus osas, milles kohus rahuldas kannatanu nõude (918 eurot) seoses kohtuväliste õigusabikuludega üksnes osaliselt (390 eurot). Apellant leiab, et maakohus käsitles seda nõuet justkui menetluskulu hüvitamise taotlust ja asus õigustamatult hindama õigusteenuse mahtu ja turuhinda. Apellandi arvates ei ole süüdistatav selles osas hagile vastu vaielnud. Samuti on ebaõige kohtu järeldus tunnihinna mõistlikkuse kohta. Juba 2021. aastal on Riigikohus põhjendatuks pidanud 170 euro suurust tunnihinda. Kaitsja aga seevastu palub ringkonnakohtul menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude koostamise ja esitamisega seonduvate õigusabikulude hüvitamise nõude jätta täiendavalt rahuldamata osas, milles see seondub VVV objektiga.
128.Ringkonnakohus märgib, et kannatanu esindaja seisukoht, justkui ei ole süüdistatav nõuet vaidlustanud, on ekslik. Kaitsja esitas sellele nõudele vastuväited oma kohtukõne teesides. Sealjuures tugines kaitsja eeskätt sellele, et hüvitada ei saa kulu, mis on tekkinud seoses nõuete koostamisega, mis on kriminaalmenetluses lubamatud (kohtutoimik“, tl 161-161pöördel).
129.Siiski on kannatanu apellatsiooni seisukohad kolleegiumi arvates osaliselt põhjendatud. Kannatanu omandi rikkumisega tekitatud kahjuna on VÕS § 128 lg 3 järgi käsitatavad ka mõistlikud kulud hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks 33(44)
1-23-2818 tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Selline nõue erineb menetluskulude taotluse lahendamisest KrMS 7. peatüki järgi. VÕS § 128 lg-s 3 nimetatud kahju hüvitamisel tuleb lähtuda samadest materiaal- ja menetlusõiguslikest põhimõtetest nagu ülejäänud tsiviilhagi lahendamisel.
130.Riigikohus on selgitanud, et kohtuvälise õigusabi kulude hüvitamisel peab kohus VÕS § 128 lg 3 kohaldamisel kõigepealt hindama, kas õigusabi kasutamine oli mõistlikult võttes vajalik, st kas ilma selleta oleks hageja saanud oma õigusi tõhusalt kaitsta. Juhul, kui õigusabi kasutamine oli vajalik, peab kohus hindama, kas hageja kantud kulud on mõistliku suurusega. Õigusabiteenuse korral peab kannatanu tõendama, mitu tundi talle teenust osutati ning kui suurt tasu ta ühe tunni eest maksis või peab maksma. Juhul kui süüdistatav ei ole nõus hageja esitatud tõenditest nähtuva tasuga, mida hageja peab maksma, peab ta taotlema VÕS § 139 lg 1 kohaldamist, kuivõrd valides ebamõistlikult kalli õigusabiteenuse osutaja suurendab kannatanu enda kahju. Süüdistatav peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi esitama tõendid, millest nähtub, et kannatanu oleks saanud sama teenust odavamalt (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. aprilli 2013. a otsus asjas nr 3-21-19-13, p 11, vt ka tsiviilkolleegiumi 28. septembri 2020. a otsus asjas nr 2-16-8751, p 28).
131.Ringkonnakohus leiab, et maakohus analüüsis 29. oktoobri 2021. a kohtuväliselt esitatud nõude põhjendatust asjakohaste argumentidega ja jõudis õige järelduseni, et kuivõrd see sisaldas ka nõudeid, mille läbi vaatamine kriminaalmenetluses pole võimalik, on põhjendatud hüvitada vaid 2/3 arvel väljatoodud töötundidest (st 3 tundi). Ringkonnakohus möönab, et kuna süüdistatava ja kannatanu vahel võis olla erinevaid võlasuhteid ning kõnesolev nõue esitati enne kriminaalmenetluse alustamist, ei pidanudki kannatanu esitama üksnes kriminaalmenetluses lubatavaid nõudeid. See ei tähenda, et taoliste nõuete esitamisega kaasnenud õigusabikulu saaks kannatanule hüvitada. VÕS § 128 lg-s 3 nimetatud õigusabikulude näol on tegemist otsese varalise kahju alaliigiga. See kuulub hüvitamisele üksnes ulatuses, milles see on põhjuslikus seoses süüdistatava õigusvastase teoga (lepinguvälise võlasuhte korral). Sellist põhjuslikkust saab jaatada vaid nõuete osas, mis seondusid kriminaalmenetluses rahuldatud tsiviilhagiga. Kohus võis selle ulatuse kindlaks teha ka hinnanguliselt.
132.Samas nõustub kolleegium apellandiga selles, et tunnitasu vähendamine ei olnud põhjendatud. Süüdistatav ei ole tõendanud, et kannatanu oleks saanud sama teenust odavamalt. Kannatanu on aga tõendanud, et sellist tunnihinda temal maksta tuli. Seega on põhjendatud lähtuda arvel märgitud tunnitasust 170 eurot. See tähendab, et lähtudes maakohtu poolt määratud proportsioonist 2/3, tuleks kannatanule hüvitada 510 eurot (765 × 2 ÷ 3 = 510).
133.Kaitsja apelleerib aga maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus rahuldas menetlusväliselt kahju hüvitamise nõude koostamise ja esitamisega seonduvate õigusabikulude hüvitamise nõude puutuvalt VVV objekti. Kuna ringkonnakohus leidis, et VVV objekti vahendustasu süüdistatav ei omastanud, ei ole menetlusvälise nõude koostamisega tekitatud kahju selles osas kannatanu õigusvastase teoga põhjuslikus seoses. Seda, millises ulatuses kannatanu nõue täpselt VVV objektiga seondus, ei saa täpselt määrata. Kui võtta aluseks kannatanu kogunõue 29 684,28, siis sellest moodustas VVV objektiga seonduv põhi- ja viivisenõue vähem kui 2% (500 eurot põhinõue ja 21,48 eurot viivis). Kuna kaitsja ei ole ka ise täpselt välja toonud, millises ulatuses kannatanu nõuet vähendada tuleks, vähendab ringkonnakohus kahjuhüvitist üksnes vähesel määral ning mõistab süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 500 eurot. 34(44)
1-23-2818
134.Kokkuvõttes rahuldab ringkonnakohus kannatanu esindaja ja kaitsja apellatsioonid osaliselt, tühistab maakohtu otsuse KrMS § 338 p 2 alusel ning teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 ning KrMS § 340 lg 2 p 5 alusel uue otsuse, millega mõistab süüdistatavalt kannatanu kasuks välja varalise kahju hüvitamise katteks 500 eurot (kulud kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks). (6) Tasaarvestuse arvestamata jätmine
135.Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega jäeti arvestamata tasaarvestus. Maakohtu seisukoht oli, et tasaarvestamiseks alust ei ole, kuivõrd süüdistatav omastas süüdistuses toodud vahendus- ja broneerimistasud läbi süüteo toimepanemise. Maakohus leidis, et süüdistatav ei saa nõuda kannatanu poolt lepingu täitmist, kui süüdistatav ise pani lepingu rikkumisega toime kuriteo, kuivõrd VÕS § 200 lg 1 p 1 sätestab, et tasaarvestada ei saa teise poole kahju õigusvastasest ja tahtlikust tekitamisest tulenevat nõuet, mis teisel poolel on tasaarvestava poole vastu. Seega ei ole maakohtu arvates antud tehingute puhul kannatanul käsunduslepingust tulenevat kohustust süüdistatavale maaklertasu maksta. Samuti leidis maakohus, et arvesse ei saa võtta tasaarvestust osas, milles kohus tsiviilhagi ei rahuldanud (nt SSS objekt, vahendustasude alandamine ja leppetrahv).
136.Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohtu seisukoht ei ole õige. Lepingupoolteks olid kannatanu ja H OÜ. Käsundiandjal (kannatanul) lasus tasu maksmise kohustus H OÜ, mitte süüdistatava ees. Seega saabki käsunduslepingu täitmist nõuda üksnes H OÜ, mitte süüdistatav isiklikult. Samuti ei tuginenud kohus ühelegi õiguslikule alusele, kui leidis, et süüdistatav (tegelikult siis H OÜ) ei saa toime pandud kuriteo tõttu kannatanult lepingu täitmist nõuda. Kohus märkis õigesti, et VÕS § 200 lg 1 p 1 ei luba tasaarvestada teise poole kahju õigusvastasest ja tahtlikust tekitamisest tulenevat nõuet. See tähendab aga käsiloleval juhul üksnes seda, et süüdistatav ei saa tasaarvestada kannatanu nõuet tema vastu mõne nõudega, mis süüdistataval võiks olla kannatanu vastu. Kaitsja märgib aga õigesti, et tasaarvestuse esitas H OÜ, kes ei ole käsilolevas kriminaalmenetluses menetlusosaline.
137.Kui süüdistatav vastutab kahju õigusvastase tekitamise eest deliktiõiguslikul alusel, võib H OÜ vastutus kannatanu ees tulla ennekõike kõne alla lepingulisel alusel (vt VÕS § 1044 lg 2). Sel juhul võib süüdistatava poolt kannatanule tekitatud kahju osas olla H OÜ solidaarvõlgnik (VÕS § 137 lg 1). Peaks aga H OÜ olema solidaarvõlgnik, ei pea süüdistatav VÕS § 67 lg 1 teise lause järgi enda kohustust kannatanu ees täitma, kui H OÜ on samasisulise kohustuse tasaarvestanud enda nõudega kannatanu vastu. Selles osas lõpeb ka süüdistatava kohustus VÕS § 186 p 2 järgi. Seega võib H OÜ tasaarvestuse kehtivus mõjutada ka seda, kas süüdistatava ja kannatanu vahel on kehtiv võlasuhe või mitte. Kui üks solidaarvõlgnik teeb tasaarvestuse, saab ka teine solidaarvõlgnik VÕS § 67 lg 1 teise lause järgi samal alusel tugineda nõude lõppemisele (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2018. a otsus asjas nr 2-14-51896, p 18.2 ja 28. novembri 2017. a otsus asjas nr 2-13-37940, p 12).
138.Selleks, et tuvastada, kas kannatanu nõue süüdistatava vastu on lõppenud, peavad aga olema täidetud kõik järgmised eeldused: 1) kannatanul on õigus nõuda H OÜ-lt sama kahju hüvitamist, mida nõutakse süüdistatavalt (st süüdistatav ja H OÜ on solidaarvõlgnikud); 2) H OÜ-l on kannatanu vastu nõue, mis oli tasaarvestuse hetkel muutunud sissenõutavaks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-11-15, p 15); 3) H OÜ tasaarvestas enda nõude kannatanu nõudega; 4) 35(44)
1-23-2818 tasaarvestus ei ole välistatud VÕS §-s 200 või mujal sätestatud tasaarvestuse piirangute tõttu.
139.Selleks, et tuvastada kõik eelpool märgitud nõude lõppemise eeldused, peaks aga kriminaalasja lahendav kohus asuma välja selgitama asjaolusid, mille seotus kriminaalmenetluse esemeks oleva süüteoga on vähene või olematu. Kannatanu on menetluse vältel esitanud tasaarvestusele erinevaid vastuväiteid alustades sellest, et kaitsjal ei pruukinud olla volitust H OÜ esindamiseks ning lõpetades sellega, et H OÜ-l ei ole üldsegi kannatanu vastu tasaarvestuse avalduses märgitavaid nõudeid. Ka tasaarvestusest endast nähtub, et osalt tuginevad sellised nõuded huvitavatel, kuid mitte tingimata õiguslikelt perspektiivitutel, seisukohtadel (nt tasu nõue, mille suurus sisustatakse maaklerite hea tava kaudu). Mitmes osas eeldaks selliste nõuete sisuline läbi vaatamine aga hinnangu andmist asjaoludele, mis irduvad oluliselt süüdistuse alusfaktidest, mh tuleks hinnata, kas ja milliseid toiminguid jõudis süüdistatav süüdistusega hõlmamata objektide vahendamisel teha ning millist tasu võinuks H OÜ selle eest nõuda (meenutagem, et kannatanu tsiviilhagi süüdistusega hõlmamata objektide osas jäetakse läbi vaatamata). Vaieldakse isegi selle üle, millisest tasuprotsendist tulnuks lähtuda ning kas tasuprotsendi suurendamiseks võis olla suuline kokkulepe ja kas lepingus kokku lepitud vorminõue kohaldus või mitte.
140.VÕS § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväite. See, et nõude üle vaieldakse, ei ole mõistagi asjaolu, millele tuginedes võiks kohus õiguse mõistmisest loobuda. Riigikohtu praktika järgi on tasaarvestust välistavateks vastuväideteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu), st vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või mingi ajavahemiku jooksul keelduda. Nii on Riigikohus selgitanud, et kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku, ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. oktoobri 2021. a otsus asjas nr 2-19-6689, p 12.1).
141.Ülalviidatud kohtupraktika on aga võrsunud vaidlustest, milles tasaarvestavad pooled on mõlemad menetlusosalised. Sel juhul tulebki nendevaheline võlasuhe, sh tasaarvestuse avaldus, kohtus lõplikult ära lahendada. Keerulisemal juhul on võimalik teha ka tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsus (TsMS § 450 lg-d 1 ja 2). Praegu nii ei ole. Erinevalt pooltevahelisest n-ö menetlusliku tasaarvestuse avaldusest, mille osas tekkiva vaidluse lahendab kohus, on käsiloleval juhul kohtule esitatud tõend, millega soovitakse tõendada kohustuse lõppemist menetluses mitteosaleva isiku poolt tehtud tasaarvestuse tõttu. Kriminaalkolleegium leiab, et sellises olukorras ei ole kohtu kohustus tasaarvestuse üle tekkinud vaidluse lahendamisel samaväärne nagu juhul, mil vaidluse all on menetlusosaliste vahelise tasaarvestuse lubatavus või kehtivus. Vastupidisel juhul peaks kohus tasaarvestuse tuvastamiseks asuma lahendama kannatanu võlaõiguslikku vaidlust poolega, kes ei ole menetlusosaline (H OÜ). Kohus ei saa aga otsustada menetlusosaliseks mitteoleva isiku õiguste ja kohustuste üle. Peaks kohus leidma, et H OÜ on oma nõude kannatanu vastu tasaarvestanud ning seetõttu on nõue süüdistatava vastu lõppenud, tuleks kannatanu hagi süüdistatava vastu jätta rahuldamata. Kuna kohtu seisukoht ei ole siduv H OÜ ja kannatanu vahelises õigussuhtes (vt ka TsMS § 457 lg 2), oleks põhimõtteliselt 36(44)
1-23-2818 võimalik, et nendevahelist vaidlust lahendav kohus jõuab siiski seisukohale, et H OÜ-l nõuded kannatanu vastu puudusid ning tasaarvestamine ei olnud võimalik.
142.Ringkonnakohus ei välista, et kohus saaks menetlusosaliseks mitteoleva solidaarvõlgniku poolt tehtud tasaarvestusele tuginedes lugeda kohustuse lõppenuks näiteks siis, kui sellise nõude olemasolu on varasemalt siduvalt kindlaks tehtud (nt jõustunud kohtuotsusega) või kui hageja (kannatanu) ei vaidle nõudele ja tasaarvestusele vastu. Praegu sellise olukorraga tegemist ei ole. Eelpool toodud kaalutlustel leiab kriminaalkolleegium, et H OÜ poolt esitatud tasaarvestuse avaldus ei välista kannatanu tsiviilhagi rahuldamist, sest kohustuse lõppemine tasaarvestuse tõttu ei ole tõendatud. See ei välista võimalust, et H OÜ saab oma väidetavad nõuded kannatanu vastu (nt tsiviilkohtumenetluses) maksma panna. See võib kaasa tuua ka selle, et vaatamata hagi osalisele rahuldamisele, saab süüdistatav VÕS § 67 lg-st 1 tuleneva vastuväite esitada ka hiljem, vajadusel isegi täitemenetluses. Täitemenetluse lõpetamiseks tuleb sel juhul esitada TMS § 221 järgne sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-136-12, p 19). (7) Viivised
143.Maakohus rahuldas kannatanu tsiviilhagi VVV, HHH ja KKK objektidega seonduvate vahendustasude omastamise osas summas 7078 eurot (500 + 4578 + 2000 = 7078). UUU ja W objektide vahendustasud (5000 ja 2000 eurot) kandis süüdistatav kannatanule tagasi ning nende osas ka tsiviilhagi esitatud ei ole.
144.Maakohus mõistis VVV, HHH ja KKK objektidega tekitatud varalise kahju põhinõude kõrval välja viivised. Kuna VVV objekti osas leidis kolleegium eespool, et tegemist ei olnud kuriteoga, jäi selles osas ka viivisenõue läbi vaatamata. Apellatsioonimenetluses tuleb seega lahendada viivisenõuded seoses HHH ja KKK objektidega, sest kaitsja vaidlustas selles osas maakohtu otsuse. Maakohus mõistis süüdistatavalt kannatanu kasuks välja viivise mõlema objekti puhul kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni järgmiselt: KKK tn objektiga seonduvalt viivis 2000 eurolt alates 19. märtsist 2021 ning HHH tn kinnistuga seonduvalt viivis 4578 eurolt alates 19. aprillist 2021. Kannatanu apellatsioonis leitakse, et maakohus ei põhjendanud, miks on kannatanul õigus VÕS § 113 lg 1 alusel viivist nõuda ning miks arvati viivist just kannatanu nimetatud kuupäevadest.
145.Kannatanu on tsiviilhagis viivisenõuet esitades tuginenud VÕS § 626 lg-le 2 ning VÕS § 113 lg-le 1. Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 626 lg-s 2 sätestatud intressinõue on võimalik üksnes lepingulise suhte puhul. Süüdistatava ja kannatanu vahel lepingulist suhet ei olnud. Küll aga saab viivise nõudmise aluseks olla VÕS § 113 lg 1, mis kohaldub ka lepinguvälistest võlasuhetest tulenevate rahaliste kohustuste rikkumisel. Sellele sättele tugines õigustatult ka maakohus.
146.Kolleegium nõustub kaitsjaga, et maakohus ei ole viivise arvestuse alguseks valitud kuupäeva põhjendanud. Maakohtu otsuses on lähtutud tsiviilhagis toodud kuupäevadest. KKK objekti puhul on viivise alguse ajaks märgitud 19. märts 2021, mil süüdistatav väljastas kliendile arve H OÜ nimel. HHH tn objekti puhul on viivisenõuet arvestatud arvates 19. aprillist 2021, mil süüdistatav kinnitas notaribüroole, et maakleritasu on tasutud.
37(44)
1-23-2818
147.VÕS § 113 lg 1 järgi võib viivitusintressi nõuda arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. VÕS § 113 lg 2 sätestab, et kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.
148.Kahetsusväärselt ei ole selle küsimusega kohtumenetluses tegeletud. TsMS § 436 lg 4 järgi ei või kohus reeglina tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. TsMS § 436 lg 5 järgi ei kohaldu see reegel siis, kui tegemist on kõrvalnõudega. Kuna viivise näol on tegemist kõrvalnõudega ning kaitsja on maakohtu otsuse selles osas vaidlustanud, tuvastab kohus kohustuse sissenõutavaks muutumise kriminaalmenetluses esitatud ja uuritud tõendite põhjal.
149.KKK objektiga seonduvalt nähtub tõenditest järgmine. Käsundusleping kannatanu ja H OÜ vahel öeldi üles 4. augustil 2021 („kriminaaltoimik“, tl 14). 11. augustil 2021 kinnitas süüdistatav O OÜ (endise nimega P OÜ) seadusliku esindajana, et tal on kannatanu ees seoses KKK objektiga sissenõutav rahaline kohustus summas 2000 eurot. Süüdistatav pakkus kannatanu juhatuse liikmele võimalust allkirjastada kokkulepe, millega süüdistatav hüvitab 2000 eurot ning kannatanu loobub edasistest nõuetest („kriminaaltoimik“, tl 60). Järgnevas sõnumivahetuses kinnitab kannatanu valmisolekut KKK objektiga seoses raha üle kandmiseks („kriminaaltoimik“, tl 71). 12. augustil 2021 vastas kannatanu juhatuse liige C.U, et ei pea võimalikuks dokumendi allkirjastamist (millega oleks ta üksiti loobunud teistest nõuetest) ning soovitas süüdistataval tasuda tekitatud kahju. Kuigi KKK objektiga seonduvalt esitas kannatanu kohtueelses menetluses süüdistatavale oluliselt formaliseerituma kohtuvälise nõude 29. oktoobril 2021 („kriminaaltoimiku lõpp“, tl 30), leiab ringkonnakohus, et kannatanu nõue muutus sissenõutavaks juba 12. augustist 2021, mil kannatanu esindaja tegi süüdistatavale ettepaneku hüvitada KKK objekti vahendustasu omastamisega tekitatud kahju, st teatas süüdistatavale oma nõudest.
150.Täiendav kuriteokaebus HHH objektiga seonduvalt esitati 23. veebruaril 2022 („kriminaaltoimik“, tl 170-172). Kannatanu esindaja märkis kohtuistungil, et see nõue lisandus, kui menetleja palvel kontrolliti pangakonto väljavõttest nähtunud andmeid („kohtutoimik“, tl 51). Seda, et kahtlus selle objekti vahendustasu omastamise osas ilmnes menetluse käigus, kinnitas ka tunnistaja V.T („kohtutoimik“, tl 60pöördel-61). Tsiviilhagi, milles sisaldus ka nõue seoses HHH objektiga, esitati 22. juunil 2022 („kohtutoimik“, tl 22). Tõendid selle kohta, et süüdistatavale oleks nõudest varem teavitatud, puuduvad. Kuigi süüdistatav ei pruukinud tsiviilhagi esitamisel sellest kohe teada saada, tuleb hagi esitamist VÕS § 113 lg 2 järgi lugeda viivise arvestamise algusajaks. Ka Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus süüdistatav saab mittevaralise kahju nõudest teada alles pärast tsiviilhagi esitamist, saab viivisearvestuse algusajaks lugeda hagi esitamise aja (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. aprilli 2024. a otsus asjas nr 1-22-5835, p 52).
151.Kuna maakohus jättis ekslikult VÕS § 113 lg-s 2 sätestatu kohaldamata, tühistab ringkonnakohus selles osas kaitsja apellatsiooni alusel maakohtu otsuse KrMS § 338 p 2 alusel ning teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 ja KrMS § 340 lg 2 p 5 alusel uue otsuse.
38(44)
1-23-2818
152.Ringkonnakohus mõistab süüdistatavalt VÕS § 113 lg 1 alusel kannatanu kasuks välja viivise KKK objekti maakleritasu omastamisega tekitatud 2000 euro suuruselt kahju nõudelt alates 12. augustist 2021 kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
153.Ringkonnakohus mõistab süüdistatavalt VÕS § 113 lg 1 alusel kannatanu kasuks välja viivise HHH objekti broneerimistasu omastamisega tekitatud 4578 euro suuruselt kahju nõudelt alates 22. juunist 2022 kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. (IV) Menetluskulud (1) Menetluskulud maakohtus (a) Sissejuhatus
154.Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu tuleb muuta ka maakohtu otsust menetluskulude osas. Isiku osalisel õigeksmõistmisel tuleb lähtuda KrMS § 181 lg-st 1, mille kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus õigusabikulu hüvitamise taotlusest ei nähtu, milline osa kulust on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2023. a otsus asjas nr 1-21-5033, p 16).
155.Lisaks sellele vaidlustavad nii kaitsja kui ka kannatanu maakohtu otsuse osas, milles maakohus ei eristanud menetluskulusid, mis tekkisid süüküsimuse lahendamisega, menetluskuludest, mis tekkisid üksnes tsiviilhagi menetlemisega.
156.Kaitsja ja kannatanu on asjakohaselt viidanud sellele, et kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist (vrd KrMS §-d 180 ja 181 ning § 182). Kaitsja taotles ka kohtuvaidluses süüdistatava menetluskulude hüvitamist (õigeks mõistmise korral) KrMS § 181 lg 1 ja § 182 lg 5 esimese lause alusel. Alternatiivselt palus kaitsja, juhul kui kohus tunnistab süüdistatava süüdi, kuid jätab tema suhtes esitatud tsiviilhagi osaliselt läbi vaatamata või rahuldamata, mõista selles osas tsiviilhagi menetlemisega kaasnenud menetluskulud KrMS § 182 lg 3 ja lg 5 teise lause alusel välja kannatanult („kohtutoimik“, tl 163pöördel). Ka kannatanu juhtis kohtuvaidlustes tähelepanu sellele, et süüküsimuse ja tsiviilhagiga seonduvaid menetluskulusid tuleb eristada („kohtutoimik“, tl 153pöördel-154). Kuigi maakohus nentis otsuses, et rahuldas kannatanu tsiviilhagi üksnes 23% ulatuses, ei hinnanud maakohus seda, mis mõju on sellel süüdistatava menetluskuludele. Süüdistatava menetluskulude osas sedastas maakohus üksnes seda, et kuivõrd tehakse süüdimõistev otsus, jäävad süüdistataval tekkinud menetluskulud KrMS § 180 lg 1 alusel tema enda kanda. Kannatanu osas jättis aga maakohus hindamata, millised menetluskulud olid tingitud süüküsimuse arutamisest ning millised tsiviilhagi lahendamisest.
157.Nii süüetteheite vähenemise kui ka teiste minetuste tõttu rahuldab ringkonnakohus kaitsja ja kannatanu lepingulise esindaja apellatsioonid osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetluskulude osas (välja arvatud süüdistatavalt välja mõistetud sundraha) KrMS § 338 p 3 ning KrMS § 339 lg 2 alusel ja teeb selles osas uue otsuse KrMS § 337 lg 1 p 4, KrMS § 340 lg 2 p 6 ja KrMS § 340 lg 4 p 5 alusel. 39(44)
1-23-2818
158.Kannatanu leiab ka seda, et kohus jättis põhjendamatult kannatanu menetluskulude hulka arvamata 7. märtsil 2024 kohtu loal esitatud arve, mis seondus samal kuupäeval istungil osalemisega. Arve summa oli 595 eurot („kohtutoimik“, tl 177). Kannatanul on õigus, et istungiga seotud arve esitamist istungi järel kohtult taotleti ning kohus sellega ka nõustus („kohtutoimik“, tl 131). Seega on kannatanu esindajal õigus ka selles, et kannatanu poolt kantud menetluskulude kogusumma ei ole 23 545 eurot, vaid 24 140 eurot (23 545 + 595 = 24 140). (b) Süüküsimusega ja tsiviilhagiga seonduvad kulude osakaal
159.Esmalt tuleb seega anda hinnang sellele, milline osa süüdistatava ja kannatanu menetluskuludest seondus üksnes süüküsimuse lahendamisega. Kuigi Riigikohus on märkinud, et süüdistataval ei teki üldjuhul üksnes tsiviilhagi menetlemisega seotud kulusid (Riigikohtu 20. veebruari 2023. a määrus asjas nr 1-21-8988, p 27), ei kehti see eeldus käsilolevas asjas. Kuigi kannatanu on toonud välja mõned kaitsja arved, mida võiks seostada vaid tsiviilhagiga (kokku summas 1079 eurot), ei ole see arvestus mõistagi täpne. Näiteks ei arvesta see aega, mis kulus kohtuvaidluste seisukohtade kujundamiseks, tsiviilhagiga seonduvate tõendite esitamisele jmt. Ringkonnakohus selgitab selle kulu välja hinnanguliselt. Arvestades, et tsiviilhagi hõlmas selgelt ka asjaolusid, mis süüküsimuse väljaselgitamiseks tähtsad ei ole, leiab kolleegium, et süüküsimusega seotud menetluskulud moodustasid 3/4 ning tsiviilhagiga seonduvad menetluskulud 1/4 süüdistatava menetluskuludest (vt sarnaselt ka Riigikohtu 20. mai 2022. a otsus asjas nr 120-1599, p 68 ja 11. juuni 2021. a otsus asjas nr 1-18-5732, p 108). Kaitsja palus süüdistatava poolt valitud kaitsjale makstud tasu eest hüvitada 20 178,18 eurot. Maakohus ei ole teinud etteheiteid kaitsja poolt tehtud töötundidele ega tasumäärale, seda ei nähtu ka kannatanu apellatsioonist ega apellatsioonivastusest. Ringkonnakohus leiab seega, et 15 133,64 eurot seondus süüküsimuse lahendamisega (20 178,18 × 0,75 = 15 133,64) ning 5044,54 eurot (20 178,18 × 0,25 = 5044,54) tsiviilhagi menetlemisega.
160.Kannatanu puhul arvestab kolleegium tsiviilhagi mahtu ning seda, et seal esitati ka nõudeid, mis ei seondunud vahetult süüdistusega. Kannatanu esindaja on toonud välja toiminguid, mis seonduvad üksnes süüküsimuse lahendamisega. Samuti viitab kannatanu esindaja sellele, et konkreetselt tsiviilhagi koostamisega on menetluskulude nimekirjas seostatav vaid tsiviilhagi koostamisega seotud arve summas 1105 eurot. Kannatanu esindaja toob välja erinevaid toiminguid, mis seondusid süüküsimusega. Samas möönab ka kannatanu esindaja, et üldisest kriminaalmenetluse loogikast lähtudes ongi kannatanu menetluskulud suuremas ulatuses seotud tsiviilhagi lahendamisega. Kriminaalkolleegium leiab, et kannatanu tsiviilhagi menetlemisega seonduv menetluskulu ei piirdunud ilmselgelt üksnes tsiviilhagi koostamisega. Samas ei saa eitada seda, et kannatanu on oma seisukohta avaldanud ka süüküsimusega seonduvalt ning süüdistust menetluse vältel toetanud. Kaitsja on seevastu apellatsioonivastuses viidanud mitmele kannatanu esindaja poolt esitatud arvele ning selgitanud, miks need seondusid valdavalt tsiviilhagi menetlemisega. Ringkonnakohus ei pea otstarbekaks ega tegelikult ka võimalikuks püüda apellatsioonimenetluses üksikute arvete kaupa menetluskulude proportsiooni kindlaks määrata. Seda teeb kolleegium hinnanguliselt. Riigikohtu praktikas on, sõltuvalt asjaoludest, lähtutud erinevatest proportsioonidest. Erinevatel juhtudel on näiteks leitud, et kannatanul tekkinud süüküsimusega seonduvaks kuluks on olnud 1/5 (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2021. a otsus asjas nr 1-18-5732, p 108), 2/3 (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. septembri 2022. a otsus asjas nr 1-21-2199, p 19) või 1/10 (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 2021. a otsus asjas nr 1-20-2438, p 53) 40(44)
1-23-2818 kannatanu esindaja kuludest. Ringkonnakohus määrab, et 2/5 kannatanu esindaja kuludest seondus süüküsimusega ning 3/5 tsiviilhagiga.
161.Enne menetluskulude jaotuse täpsemat kindlaksmääramist märgib kolleegium, et osa kannatanu kantud menetluskuludest seondub riigi eksimusega. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et süüdistuskohustusmenetluses lepingulisele esindajale makstud tasu ei ole õiglane jätta ei kannatanu ega süüdistatava kanda. Neid kulusid ei oleks tekkinud, kui kriminaalmenetluse alustamata jätmisel ei oleks menetleja eksinud. Kannatanule ei saa ette heita ka seda, et ta ei taotlenud menetluskulude hüvitamist juba süüdistuskohustusmenetluses ning seda ainuüksi õigusliku regulatsiooni ebaselguse tõttu. Nimelt ei ole süüdistuskohustusmenetlus määruskaebemenetlus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2020. a määrus asjas nr 1-20-79, p 20), mille käigus tekkinud kulude hüvitamiseks on eraldi regulatsioon (KrMS § 187). KrMS § 208 lg 5 p 2 järgi on ringkonnakohtul kaebust rahuldamata jättes õigus mõista kaebuse esitajalt välja menetluskulud. KrMS § 208 lg 6 aga taotluse rahuldamise korral menetluskulude otsustust ei maini. Kannatanu taotlusest nähtub, et süüdistuskohustusmenetluses kulus Riigiprokuratuurile ja Tallinna Ringkonnakohtule kaebuste esitamisele 1955 eurot („kohtutoimik“, tl 165pöördel). See kulu tuleb mõista kannatanu kasuks riigilt välja. Menetlusõiguslik alus selliseks otsustuseks on analoogia korras KrMS 187 lg 1. Algse kuriteokaebuse koostamise ja selle täiendamise kulu jääb ülejäänud menetluskulude hulka.
162.See tähendab, et eespool kindlaks määratud kannatanu menetluskulude kogusummast 24 140 eurot tuleb maha arvestada 1955 eurot, mis mõistetakse kannatanu kasuks riigilt välja. Seega on kannatanul tekkinud menetluskulude suurus 22 185 eurot (24 140 – 1955 = 22 185), millest 2/5 ehk 8874 (22 185 × 0,4 = 8874) seondus süüküsimusega ning 3/5 ehk 13 311 (22 185 × 0,6 = 13 311) tsiviilhagiga. (c) Süüküsimusega seotud kulude hüvitamise otsustus
163.Kuna ringkonnakohus leiab, et süüdistatav ei pannud VVV ja UUU objektidega seonduvas süüdistuses toime kuritegu, tuleb selles osas (st süüküsimuse osas) mõista nii süüdistatava kui ka kannatanu poolt kantud menetluskulud KrMS § 181 lg 1 alusel välja riigilt. Selle osa selgitab kolleegium taas välja hinnanguliselt. Ringkonnakohus leiab, et kaitsjale ja lepingulisele esindajale makstud tasud VVV ja UUU objektidega seotud süüdistuses moodustasid süüküsimuse lahendamisest tingitud menetluskuludest 2/5 (süüdistus hõlmas kokku viit osategu). Seega tuleb süüdistatava kasuks riigilt välja mõista 6053,46 eurot (15 133,64 × 0,4 = 6053,46). Kannatanu kasuks tuleb riigilt välja mõista 3549,6 eurot (8874 × 0,4 = 3549,6).
164.Ülejäänud süüdistuses mõisteti süüdistatav süüdi. See tähendab, et selles osas jäävad süüdistatava poolt kantud süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulud tema enda kanda ning süüdistatavalt tuleb kannatanu kasuks välja mõista kannatanu kantud menetluskulud (KrMS § 180 lg 1). Seega jääb süüdistatava kanda ülejäänud süüküsimusega seonduvalt kaitsjale makstud tasu ehk 9080,18 eurot (15 133,64 – 6053,46 = 9080,18). Kannatanu kasuks tuleb süüdistatavalt välja mõista ülejäänud kannatanu poolt süüküsimuse lahendamisega kantud kuludest, s.o 5324,4 eurot (8874 – 3549,6 = 5324,4). (d) Tsiviilhagide menetlemisega seotud kulude hüvitamise otsustus
165.Nagu eespool tuvastatud, olid kannatanu tsiviilhagi menetlemisega seotud kulud 13 311 eurot ning süüdistataval 5044,54 eurot. 41(44)
1-23-2818
166.Tsiviilhagis esitatud nõude suurus ilma viivisteta oli 34 632 eurot (varalise kahju nõue 26 632 eurot ja leppetrahv 8000 eurot). Liites sellele hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised (972,17 eurot) oli nõude kogusuuruseks 35 604,17 eurot. Arvestades menetluskulude jaotuses nõude rahuldamise protsenti on Riigikohus taolistes arvutustes lähtunud viivise suurusest viimase otsuse tegemise hetkel (vt koos viidetega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2021. a otsus asjas nr 1-18-5732, p 113). Ringkonnakohus määrab seega kannatanu tsiviilhagi nõude kogusuuruse kindlaks võttes aluseks kannatanu märgitud viiviseperioodi alguse kuni ringkonnakohtu otsuse kuulutamiseni, s.o kuni 17. oktoobrini 2024. Viivise arvutamisel kasutab ringkonnakohus viivisekalkulaatorit (viivisekalkulaator.ee). KKK tn objekti osas nõuab kannatanu viivist 2000 eurolt alates
19.märtsist 2021, s.o 708,65 eurot; SSS objekti osas 2500 eurolt alates 7. jaanuarist 2021, s.o 924,72 eurot; VVV objekti osas 500 eurolt alates 19. aprillist 2021, s.o 173,77 eurot ning HHH objekti osas 4578 eurolt alates 19. aprillist 2021, s.o 1591 eurot. Viiviste kogusumma ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on 3398,14 eurot (708,65 + 924,72 + 173,77 + 1591 = 3398,14).
167.Seega lähtub ringkonnakohus sellest, et kannatanu nõude kogusuurus ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks on 38 030,14 eurot (34 632 + 3398,14 = 38 030,14).
168.Maa- ja ringkonnakohtu otsuse tulemusena rahuldati kannatanu tsiviilhagi põhinõuete summas 7078 eurot (HHH 26-1 kinnisasja broneerimistasu 4578 eurot; KKK 8-133 maakleritasu 2000 eurot ja kulud kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks 500 eurot). Lisaks mõistis ringkonnakohus välja viivise 4578 euro suuruse põhinõude tasumata osalt alates 22. juunist 2022 kuni põhinõude täieliku tasumiseni ja 2000 euro suuruse põhinõude tasumata osalt alates 12. augustist 2021 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Need viivise summad on ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks vastavalt 1160,54 eurot ja 644,65 eurot, ehk kokku 1805,19 eurot. Seega rahuldati tsiviilhagi kokku summas 8883,19 eurot (7078 + 1805,19 = 8883,19), s.o 23,4% ulatuses (8883,19 ÷ 38 030,14 × 100% = 23,4%). Samast suurusjärgust lähtus ka maakohus.
169.Kuna tsiviilhagi kohta tehti erinevaid otsustusi, ei saa lähtuda üksnes KrMS § 182 lg-s 3 sätestatud üldreeglist hagi osalise rahuldamise kohta. Nimelt tingis, vähemalt osaliselt, tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise ka see, et süüdistatava süü kahes osateos (VVV ja UUU objektid) ei leidnud kinnitust, st ta mõisteti õigeks KrMS § 182 lg 5 mõttes (siin ja edaspidi viitab ringkonnakohus menetluskulude kontekstis õigeks mõistmisele, ehkki formaalselt kohus süüdistatavat õigeks ei mõistnud). Sel juhul kannab tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulu riik (KrMS § 182 lg 5 esimene lause). Nimetatud objektidega seonduva tsiviilhagi menetlemisega tekkinud menetluskulud määrab kolleegium kindlaks hinnanguliselt, arvestades nende nõuete osakaalu kogu tsiviilhagi ulatusest.
170.VVV ja UUU objektidega seoses esitati tsiviilhagis järgmised nõuded: 1) varalise kahju hüvitise nõue seoses VVV 2 objekti vahendustasuga summas 500 eurot; 2) sellega seonduv viivise nõue, mis on (hagiavalduses märgitud kuupäevast arvestades) ringkonnakohtu otsuse tegemise hetkeks 173,77 eurot; 3) varalise kahju (saamata jäänud tulu) hüvitise nõue summas 4426 eurot seoses UUU (4400 eurot) ja VVV 2 (26 eurot) objektide vahendustasude alandamisega. Kokku oli nõude suurus selles osas 5099,77 eurot (500 + 173,77 + 4400 + 26 = 5099,77). See moodustab kogu tsiviilhagi ulatusest 13,4% (5099,77÷ 38 030,14 × 100% = 13,4%).
171.Ülejäänud osas jäeti tsiviilhagi kas rahuldamata või läbi vaatamata põhjusel, mis ei olnud seotud süüdistatava õigeks mõistmisega. Osas, milles hagi jäeti rahuldamata, peab 42(44)
1-23-2818 menetluskulud kandma kannatanu (KrMS § 182 lg 1). Osas, milles hagi jäeti läbi vaatamata põhjusel, et see ei vastanud KrMS § 38 1 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimustele, jaotab kohus menetluskulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu ja riigi vahel (KrMS § 182 lg 5 teine lause). Ringkonnakohus jätab need kulud tervikuna kannatanu kanda. Kolleegium võtab arvesse, et tsiviilhagis esitati nõudeid, mille läbivaatamise perspektiiv kriminaalmenetluses oli äratuntavalt kasin või olematu (nt süüdistusega hõlmamata objektidega seotud kahjunõue või leppetrahvi nõue isiku vastu, kes polnud lepingupool). Samuti arvestab kolleegium, et menetluskulude riigi kanda jätmist ei tingi ka näiteks asjaolu, et tegemist oleks eriliselt haavatava kannatanuga. Kannatanu esindaja apellatsioonivastuses palutakse arvestada ka KrMS § 182 lg-s 4 sätestatud erandiga, sest vastupidisel juhul tõrjutaks kannatanu kriminaalmenetluses oma nõuet esitamast. Ringkonnakohus selgitab, et KrMS § 182 lg 4 näeb ette erandi, millega võib kalduda kõrvale KrMS § 182 lg-tes 1-3 sätestatud reeglitest. Kannatanu puhul tähendaks see võimalust jätta poolte enese kanda kulud, mis olid seotud rahuldamata jäänud tsiviilhagi menetlemisega. Sellise reegli kohaldamist tingivaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvasta. Kannatanu on iseenesest õigesti osutanud õiguspoliitilisele eesmärgile, mille kohaselt ei tohi kriminaalmenetluses kahju hüvitamine osutuda liialt kulukaks ega keerukaks. Teisalt peab riik tagama, et kriminaalprotsess ei muutuks katsepolügooniks, kus kannatanu saab riskivabalt erinevate nõuetega õnne otsida, menetlust pikendada ja nii süüdistatavale kui ka riigile kulusid tekitada. Sestap tulebki mõistlik tasakaal leida nende kahe äärmuse vahel.
172.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et tsiviilhagi menetlemisega seotud menetluskulud on õiglane jaotada järgmiselt: 23,4% kannatanu menetluskuludest tuleb süüdistatavalt välja mõista (tsiviilhagi rahuldati); 13,4% kannatanu ja süüdistatava menetluskuludest tuleb nende kasuks välja mõista riigilt (tsiviilhagi jäi läbi vaatamata seoses õigeks mõistmisega) ja ülejäänud 63,2% süüdistatava menetluskuludest tuleb kannatanult välja mõista (tsiviilhagi jäi muul põhjusel rahuldamata või läbi vaatamata). Nimetamata osas jäävad pooltel tekkinud kulud nende endi kanda.
173.Süüdistatavalt tuleb KrMS § 182 lg 3 alusel kannatanu kasuks välja mõista 3114,77 eurot (13 311 × 0,234 = 3114,77).
174.Kannatanult tuleb KrMS § 182 lg 3 ja lg 5 teise lause alusel süüdistatava kasuks välja mõista 3188,15 eurot (5044,54 × 0,632 = 3188,15).
175.Eesti Vabariigilt tuleb KrMS § 182 lg 5 esimese lause alusel süüdistatava kasuks välja mõista 675,97 eurot (5044,54 × 0,134 = 675,97).
176.Eesti Vabariigilt tuleb KrMS § 182 lg 5 esimese lause alusel kannatanu kasuks välja mõista 1783,67 eurot (13 311 × 0,134 = 1783,67). (c) Menetluskulude kokkuvõte ja vastastikune tasaarvestamine
Enne menetluskulude tasaarvestust on menetluskulude kokkuvõte järgmine: a) Eesti Vabariigilt mõistetakse kannatanu kasuks välja 7288,27 eurot (1955 eurot süüdistuskohustusmenetluses tekkinud menetluskulu; 3549,6 eurot süüdistatava osalise õigeks mõistmisega seotud menetluskulu; 1783,67 eurot õigeks mõistmisest tingitud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisega seotud menetluskulu);
43(44)
1-23-2818 b) Süüdistatavalt mõistetakse kannatanu kasuks välja 8439,17 eurot (5324,4 eurot süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulu ja 3114,77 eurot osaliselt rahuldatud tsiviilhagiga seotud menetluskulu); c) Eesti Vabariigilt mõistetakse süüdistatava kasuks välja 6729,43 eurot (6053,46 eurot seoses tema osalise õigeks mõistmisega ja 675,97 eurot õigeks mõistmisest tingitud tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisega seotud menetluskulu); d) Kannatanult mõistetakse süüdistatava kasuks välja 3188,15 eurot (rahuldamata või läbi vaatamata jäetud tsiviilhagi menetlemisega seotud menetluskulu, mis ei seondunud süüdistatava õigeks mõistmisega).
178.Kaitsja palub oma apellatsioonis menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt vastastikused menetluskulude hüvitamise nõuded tasaarvestada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2021. a otsus asjas nr 1-18-5732, p 115). Ringkonnakohus nii teebki, misjärel mõistetakse süüdistatavalt kannatanu kasuks välja 5251,02 eurot (8439,17 – 3188,15 = 5251,02). Kannatanult süüdistatava kasuks midagi välja ei mõisteta.
179.Ülejäänud süüdistataval ja kannatanul kaitsjale ja lepingulisele esindajale tasutud kulud jäävad poolte endi kanda. (2) Menetluskulud apellatsioonimenetluses
180.Kaitsja palub hüvitada süüdistataval apellatsiooni esitamisega tekkinud kulu (kaitsjale makstud tasu) summas 4407,25 eurot. Arve järgi kulus apellatsiooni koostamisega seotud toimingutele 17 tundi. Tasumäär oli sõltuvalt toimingust 210 eurot tunnis või 295 eurot tunnis. Kannatanu apellatsioonile vastamisega seoses taotleb kaitsja 1747,65 euro hüvitamist. Ajakuluks oli 6,7 tundi ning tasumäär sõltuvalt toimingust 210 eurot tunnis või 295 eurot tunnis. Kogu apellatsioonimenetluse kulu on 6154,9 eurot koos käibemaksuga (4407,25 + 1747,65 = 6154,9). Ajakulu peab kolleegium mõistlikuks, tasumäära liialt kõrgeks. Mõistlikuks tasumääraks loeb kolleegium 190 eurot tunnis. Seega on apellatsioonimenetluses kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks 5493,66 eurot koos käibemaksuga ((17 + 6,7) × 190 × 1,22 = 5493,66)
181.Kannatanu esindaja palub hüvitada kannatanul apellatsiooni esitamisega tekkinud kulu (lepingulisele esindajale makstud tasu) summas 2252,5 eurot. Arve järgi kulus apellatsiooni koostamisega seotud toimingutele 13,25 tundi. Tasumäär oli 170 eurot tund. Süüdistatava apellatsioonile vastamisega seoses taotleb kannatanu esindaja 1912,5 euro hüvitamist. Ajakuluks oli 11,25 tundi ning tasumääraks 170 eurot tund. Kogu apellatsioonimenetluse kulu on 4165 eurot ilma käibemaksuta (2252,5 + 1912,5 = 4165). Kannatanul tekkinud kulusid peab kolleegium mõistlikuks.
182.Ringkonnakohus rahuldab nii kaitsja kui ka kannatanu esindaja apellatsioonid osaliselt ning teeb nende osas KrMS § 337 lg 1 p-s 4 sätestatud lahendi. KrMS § 185 lg 1 järgi kannab sel juhul menetluskulud riik. (allkirjastatud digitaalselt)
44(44)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.