Õigusemõistmisevastased süüteod

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

M. saadetud viimases kirjas ütleb ta oma hingelt ära kõik, mis on sinna mitmete erinevate kohtumenetluste käigus (kõik seotud N.V-ga) aastate jooksul kogunenud. Just see kiri selgitab lahti kogu tema suhtumise ja on võtmeks kõigi eelnevate kirjade, mille saatmise eest on ta süüdi mõistetud, lahtimõtestamisel, neile hinnangu (ka karistusõigusliku) andmisel. Sellest kirjast on selgemast selgemini välja lugeda, et mingit ahistava jälitamise ega lähenemiskeelu rikkumise tahtlust G. M.-il ei ole nende kirjade saatmisel olnud. 3.4 Erilist tähelepanu väärib allakirjutanu arvates kriminaaltoimiku leheküljel 37 asuv Riho Friedrichsi elektronkiri N.V-le, milles ta teatab G. M.-ilt eelkirjeldatud 21. septembri 2021 kirja saabumisest, kuid interpreteerib seda kirja hoopis pahatahtlikult ja fakte moonutades nagu polekski see kiri talle endale kirjutatud. Selle kirja eesmärk saab olla ainult N.V G. M. vastu kõige otsesem õhutamine/ässitamine ja kirja kirjutaja võiks peale selliste õhutavässitavate valeandmete ja tegelikkusele mittevastavate järelduste esitamist mõelda enda meiliaadressis sõna „lepitaja“ asemel sõna „ässitaja“ kasutamisele. 3.5 Loomulikult häirisid saadetud kirjad N.V, kelle hagi alusel oli G. M. juba aastaid oma lihase pojaga suhtlemisest ära lõigatud ja kelle eesmärk ongi G. M. oma pojaga suhtlemisest igaveseks ilma jätta. N.V on selleks omalt poolt teinud kõik võimaliku, ka käesolevas menetluses. Tsiviilõiguslikult, konkreetselt perekonnaõiguslikult on meie kriminaalasja kannatanu poolt tegemist spetsiifilise vägivalla vormiga – lapse vanemast võõrutamisega. Kahjuks on käesolev kriminaalmenetlus, eriti aga süü presumptsioonist lähtuv ja tegelikkusele mittevastav süüdimõistmine sellele kõige otsesemalt kaasa aidanud. Paraku ei ole N.V häirimine ega ka ükski muu ahistava jälitamise või lähenemiskeelu rikkumise süütekoosseisu element olnud G. M. tegude eesmärgiks ega kuulunud ka muul viisil tema tahtluse sisusse. Isegi, kui süü presumptsioonist lähtuvalt lugeda G. M. teod süüteokoosseisu täitvateks, ei ole need teod kuidagiviisi subjektiivset süüteokoosseisu täitvad. SÜÜDISTATAVA SEISUKOHT KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:

ALUSEL:

kriminaalmenetluses selgelt leiti selles teos karistusõiguslikud elemendid ning tuvastati kuritegelik käitumine. Kuna kannatanu vaates on tegevus olnud sisuliselt katkematu, on loomulik mõista, et sama kuritegelik soov ahistada on kantud üle ka nendele ühendusevõttudele, millised jäid eelmisest kriminaalmenetlusest välja ja on käesoleva menetluse esemeks. Igatahes on see asjaolu, mida kannatanu hinnangul arvesse võtmata käesolevat menetlust läbi viia ei saa. Harju Maakohus on seda aga õigesti arvesse võtnud. 5.2 Oma isa rollile tuginedes ja sellega oma tegusid õigustades kasutab G. M. menetlust läbivalt ja ka otsesõnu apellatsioonkaebuses paralleelset tsiviilkohtumenetluses olnud (tsiviilasi nr 2-18-19565) suhtluskorra vaidluses. Tehtud ja jõustunud kohtulahendid näitavad, et kannatanu on teinud kõik vajaliku lapse huvidest lähtuvalt. Asjaolu, et see G. M.-i häirib, on lapse kaitse vaatest ebaoluline. 5.3 Isegi apellatsioonkaebuses ei suuda G. M. end hoida tagasi etteheidete tegemisel. Ka siin ta süüdimatult jätkab oma ahistavat tegevust. Nt apellatsiooni p 9: / ... Loomulikult häirisid saadetud kirjad N.V, kelle hagi alusel oli G. M. juba aastaid oma lihase pojaga suhtlemisest ära lõigatud ja kelle eesmärk ongi G. M. oma pojaga suhtlemisest igaveseks ilma jätta. N.V on selleks omalt poolt teinud kõik võimaliku, ka käesolevas menetluses. Tsiviilõiguslikult, konkreetselt perekonnaõiguslikult on meie kriminaalasja kannatanu poolt tegemist spetsiifilise vägivalla vormiga – lapse vanemast võõrutamisega..../ Jälle tehakse N.V aadressil etteheiteid, et ta lõikab isa pojaga suhtlemisest ära ja eesmärk on suhtlemisest igavesti ilma jätta. Tähelepanuväärne on , et need etteheited tehakse 3. juunil 2024 ja seda olukorras, kus suhtlemist keelav kohtulahend on juba 10 päeva jõustunud. Kohus on jõustunud lahendiga G. M.-il lapsega suhtlemise keelanud ja see oli G. M.-il ka apellatsiooni esitamisel teada, siis 3. juunil 2024 teha kannatanu aadressil sellist etteheidet ei saa kanda muud eesmärki, kui vaid üha uuesti ja uuesti N.V igat võimalust ära kasutades häirida. Kannatanu täiendav seisukoht 5.4 Kannatanu jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ega pea menetlusökonoomist tulenevalt vajalikuks nende kordamist. Seni tehtud ja jõustunud kohtulahendid näitavad, et Kannatanu on teinud kõik vajaliku lapse huvidest lähtuvalt. Asjaolu, et see G. M.-i häirib, on lapse kaitse vaatest ebaoluline. Kannatanu peab esitatud apellatsiooni põhjendamatuks, palub see jätta rahuldamata ja Harju Maakohtu 10. aprilli 2024 kohtuotsus jätta muutmata. PROKURÖRI SEISUKOHT JA VASTUVÄITED KrMS § 322 lg 3 ALUSEL:

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 7.2 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 7.3 Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt (I kd, tl 256-257 pöördel) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu kohtuotsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonis esitatud peamistele väidetele.

Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et süüdistatava tegudes puudub KarS § 157 3 lg 1 sätestatud kuriteo objektiivne ja subjektiivne koosseis ning et süüdistatava süüditunnistamine KarS § 1573 lg 1 järgi on põhjendamatu. Kaitsja jätab tähelepanuta selle, et süüdistatava e-kirjade saatmise tahtevastasust saab järeldada sellest, et juba 13. augustil 2021 saatis N.V esindaja süüdistatavale e-kirja, milles palus lõpetada kirjade saatmine, sest sellise tegevuse läbi kannatab N.V ning see häirib kannatanu eraelu (vt I kd, tl 28). Seega jääb tagajärjetuks kaitsja seisukoht, et peale 20. septembri 2021 kirja saamist Riho Friedrichsilt lõpetas süüdistatav kirjade saatmise ning 21. septembri 2021 kiri oli adresseeritud üksnes kannatanu esindajale Riho Friedrichsile, mitte N.V-le. 8.3 Kaitsja ei võta arvesse asjaolu, et süüdistatav on suhelnud alates 12. augustist 2021 kannatanuga läbi kolmanda isiku ehk läbi N.V lepingulise esindaja Riho Friedrichsi vastu kannatanu tahtmist ning seda olukorras, kus süüdistatav oli teadlik, et ta võis suhelda kannatanuga ainult juristi vahendusel ja ainult nende ühist last puudutavates küsimustes. Süüdistataval ei saanud kuidagi kujuneda kahetiselt mõistetavat arvamust, et tema selline käitumine on kannatanu poolt igati aktsepteeritav ja oodatud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav sekkus alates 12. augustist 2021 kuni 21. septembrini 2021 järjepidevalt kannatanu eraellu. Maakohus on üheselt tuvastanud, et käsiloleval juhul ei puudutanud alates 12. augustist 2021 saadetud kirjad ainult pojaga seonduvat, vaid puudutasid ka kannatanut. E-kirjad olid üheselt edastatud kannatanu lepingulise esindaja e-posti aadressile, kuid adresseeritud tegelikkuses N.V-le ning oma sisult olid kirjad kannatanut häirivad. Seda maakohtu seisukohta ei ole apellant tõenditega kummutanud. 8.4 Kolleegiumil tuleb märkida, et e-kirjade sisult tulenevalt ei saa nõustuda kaitsjaga, et tegemist oleks lihtsalt süüdistatava poolse palvega saada mingit teavet seoses lapsega, mis oleks sotsiaalselt aktsepteeritav tegu. Maakohus on üheselt viidanud, et tegelikkuses ei sõltunud kannatanust, millal ja kuidas on võimalik süüdistataval lapsega suhelda, sest see sõltub ainult lastekaitseametnikust ning sellest oli süüdistatav üheselt teadlik. Seega tuleb nõustuda maakohtuga, et e-kirjades tehtud etteheited kannatanu aadressil olid alusetud ning kannatanut häirivad ja seda tuleb käsitada kannatanu eraellu sekkumisena. Ka seda maakohtu seisukohta ei ole apellant tõenditega kummutanud. 8.5 Märkimist väärib seegi, et käsiloleval juhul ei ole tegemist üksiku e-kirja saatmisega, mis ilmselgelt ei vääriks karistusõiguslikku sekkumist. Üheselt on tõendamist leidnud, et süüdistatava tegevuse tagajärjena oli kannatanu elu oluliselt häiritud. Süüdistatava kogu tegevus kannatanu suhtes on ilmselgelt igapäevaelu oluliselt häiriv ning sellised süüdistatava teod tunduvad häirivad ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Süüdistatava teod ületasid sotsiaalselt aktsepteeritud käitumise ning tema tegude iseloom, intensiivsus ja ulatus viitab üheselt ahistavale jälitamisele ning tegemist ei ole ka nn piirsituatsiooniga, vaid tegemist oli tegudega, mis vajasid karistusõiguslikku sekkumist. 8.6 Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et 21. septembri 2021 e-kiri puudutab selgelt kannatanu isikut ning ka selles kirjas süüdistatakse kannatanut, seega jääb tagajärjetuks kaitsja väide, et kuivõrd kiri oli adresseeritud ainult esindajale, siis see kannatanut ei puudutanud. Kaitsja ei arvesta kohtupraktikat, mille kohaselt ka kolmanda isiku kaudu toimepandud teod, milles väljendub eesmärk häirida kannatanu eraelu, on käsitletavad kannatanule suunatud tegudega. Seejuures mõistis seda ka ilmselgelt süüdistatav, sest sellele on viidatud ja seda on käsitletud ka süüdistatava enda suhtes tehtud Tartu Ringkonnakohtu otsuses (vt TrtRnKo X-XX-XXXX, I kd, tl 64-69).

8.7 Kolleegium viitas juba eelnevalt p 8.2, et süüdistatav oli teadlik sellest, et e-kirjade saatmine kannatanule läbi esindaja on kannatanu tahte vastased ja häirivad. Oluline on seegi, et kannatanu on varasemalt taotlenud lähenemiskeeldu, mis varasema otsusega ka rahuldati, mistõttu saab üheselt asuda seisukohale, et süüdistatav oli teadlik, et tema teod on kannatanu tahte vastased ning mingeid kirju või sõnumeid kannatanu temalt ei soovi, sh läbi kolmanda isiku. See, et süüdistatav sellist kannatanu soovi ei mõista ja ignoreerib esindaja palvet kirjade saatmine lõpetada, tahtlust ei välista. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav realiseeris KarS § 1573 lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu.

lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Maakohus on neid põhimõtteid järginud. Kolleegium ei tuvastanud rikkumisi ka lähenemiskeelu ajalise ulatuse osas, arvestades konkreetsete juhtumite asjaolusid ja G. M. süü suurust.

(allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 07.03.2025 otsusega

RESOLUTSIOON

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.