Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
1-19-10225 14. märts 2023 Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Velmar Brett ja Heili Sepp Kriminaalasi M. M-i süüdistuses KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 3001 lg 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2022. a otsus Prokuratuur, esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Allar Nisu, kassatsioon M. M-i kaitsja vandeadvokaat Katrin Prükk 15. veebruar 2023, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Muuta Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2022. a otsuse põhiosa, asendades kohtu põhjendused M. M-il ametiseisundi puudumise kohta käesoleva otsuse põhjendustega.
Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
Kassatsioon jätta rahuldamata.
Kaitsja taotlus prokuröri taandamiseks jätta rahuldamata.
Mõista Eesti Vabariigilt M. M-i kasuks kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.
välja
1040 eurot
valitud
kaitsjale
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Süüdistus
1.M. M. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 3001 lg 2 järgi toimingupiirangu rikkumises ning KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi altkäemaksu võtmises.
Toimingupiirangu rikkumises süüdistati M. M-i järgmistel asjaoludel.
3.7. aprillil 2015 moodustati tervise- ja tööministri käskkirjaga nr 74 Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 46 lg 6 alusel antiretroviirusravimite hankimist koordineeriv komisjon (edaspidi komisjon), mille üheks liikmeks määrati M. M. Komisjon moodustati Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas. Selle
1-19-10225 ülesandeks oli osaleda ravimite hankeplaani koostamises ja teha ettepanekuid ravimite kasutamise ning ravi korralduse planeerimiseks. Komisjoni töövormiks oli koosolek ja see oli pädev vastu võtma otsuseid.
4.M. M-il oli koos teiste komisjoni liikmetega pädevus otsustada, milliste toimeainetega ravimeid, millises mahus ja millal peaks riik Sotsiaalministeeriumi kaudu hankima. Laiemas mõttes osales M. M. riigihangete ettevalmistamises ehk otsuste tegemise protsessides või vähemalt nende sisulises suunamises, kuivõrd ministeerium arvestas komisjoni seisukohtadega riigihangete väljakuulutamisel. Ravimeid hangiti selleks, et hoida HI-viiruse levik kontrolli all. VVS § 67 lg 1 kohaselt on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas muu hulgas rahva tervise kaitse. Seega oli komisjoni ja selle liikmete töö orienteeritud avalikele huvidele ja M. M-i saab pidada ametiisikuks korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 2 ja KarS § 288 lg 1 mõttes.
5.M. M. osales komisjoni koosolekutel 30. märtsil 2016, 16. märtsil ja 30. novembril 2017 ning
11.juunil 2018. Nendel koosolekutel tehtud otsuste tulemusena korraldati riigihanked ja sõlmiti müügilepingud, millega riik ostis erinevaid Janssen-Cilag SpA ja Merck Sharp & Dohme B.V. toodetud antiretroviirusravimeid. Soetatud ravimite kogumaksumus ületas 18 miljonit eurot.
6.M. M. oli 2015. aasta märtsist kuni 2018. aasta märtsini väljaspool oma ametiseisundit lepingulistes suhetes Janssen-Cilag SpA Eesti filiaaliga ja UAB Johnson & Johnson Eesti filiaaliga. Janssen-Cilag SpA Eesti filiaali likvideerimise tõttu moodustati UAB Johnson & Johnson Eesti filiaal ning Janssen-Cilag SpA Eesti filiaali tegevus viidi sinna üle. Kõnealusel ajavahemikul sai M. M. nendelt äriühingutelt lepingute alusel tasu kokku 11 004 eurot. Lisaks oli M. M. 2016. aasta jaanuarist kuni 2018. aasta septembrini lepingulistes suhetes Merck Sharp & Dohme OÜ-ga ja sai äriühingult tasu kokku 27 780 eurot.
7.Kuivõrd Janssen-Cilag SpA Eesti filiaal, UAB Johnson & Johnson Eesti filiaal ja Merck Sharp & Dohme OÜ olid M. M-i võlausaldajateks, kellega sõlmitud lepingute alusel teenis M. M. mitme aasta vältel tulu, saab neid pidada temaga seotud isikuteks KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes. Nendelt äriühingutelt saadud tulu mõjutas M. M-i oluliselt ja vahetult.
8.Seetõttu oli M. M-il KVS § 11 lg 1 p 2 kohaselt keelatud komisjoni koosolekutel otsuste tegemine, sealhulgas nende tegemises osalemine või nende sisuline suunamine ulatuses, mis puudutas temaga seotud isikute poolt toodetavate ravimite hankimist. Nimelt oli M. M. teadlik, et temaga seotud isikute (Janssen-Cilag SpA Eesti filiaali, UAB Johnson & Johnson Eesti filiaali ja Merck Sharp & Dohme OÜ) huvides on ravimite tootmine ja vahendaja kaudu riigile müümine. Samuti rikkus süüdistatav komisjoni töös osaledes KVS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud toimingupiirangut, kuivõrd tegemist oli korruptsiooniohuga ja M. M. oli sellest teadlik.
9.Lisaks keelas KVS § 11 lg 1 p 3 M. M-il teha komisjoni koosolekutel otsuseid seetõttu, et ta oli Janssen-Cilag SpA Eesti filiaali, UAB Johnson & Johnson Eesti filiaali ja Merck Sharp & Dohme OÜ töötajatega väga heades isiklikes suhetes. M. M. edastas neile ka tööalaselt saadud teavet. Maakohtu otsus
10.Tartu Maakohtu 24. märtsi 2022. a otsusega mõisteti M. M. õigeks. Kohtu põhiseisukohad olid järgmised.
11.M. M. ei olnud ametiisik KVS § 2 lg 1 mõttes. Komisjon oli nõuandev organ, kes ei langetanud otsuseid. M. M-il ei olnud pädevust otsustada, milliseid ravimeid, kui palju ja millal riik hankima 2(8)
1-19-10225 peab. Samuti ei osalenud ta riigihangete ettevalmistamises ehk otsuste tegemises laiemas mõttes (otsuseid suunates), sest komisjon sisulisi otsuseid ei langetanud.
12.On tõendamata, et ravimifirmade huvi võis mõjutada M. M-i ja tema seisukohavõtte komisjoni koosolekutel. M. M. oli küll ravimifirmadega majanduslikult seotud, kuid selline seotus tulenes tema tavapärasest tegevusest (erialaspetsialisti ja õppejõuna loengute pidamine) ega olnud oluline.
13.M. M-ile ei saa ette heita KVS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud keelu eiramist, sest süüdistus on selles osas sisustamata. Selgusetuks jääb, mida tähendavad süüdistuses märgitud väga head isiklikud suhted ja tööalaselt saadud teave. Apellatsioon
14.Maakohtu otsuse vaidlustas prokuratuur, taotledes M. M-i süüditunnistamist ja karistamist KarS § 3001 lg 2 ning § 294 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Ringkonnakohtu otsus
15.Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2022. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Kohus põhjendas apellatsiooni rahuldamata jätmist järgmiselt.
16.KarS § 288 lg 1 ja KVS § 2 lg 1 järgi on ametiisik füüsiline isik, kellel on ametiseisund, täitmaks talle pandud avalikku ülesannet. M. M. täitis komisjoni koosolekutel sõna võttes avalikku ülesannet, sest komisjoni eesmärk oli võidelda viiruse leviku vastu ja teha seda riigi raha võimalikult efektiivselt kasutades.
17.Ministri käskkiri nr 74 on õigusakt KVS § 2 lg 2 mõttes. Objektiivse koosseisu tasandil ei ole tähtsust, et seda ei tehtud M. M-ile teatavaks. Kõnealune käskkiri andis M. M-ile küll õiguse komisjoni koosolekutel osaleda, kuid ei pannud talle kohustusi. Sestap ei loonud see M. M-ile ametiseisundit.
18.M. M-i ametiseisund ei tulenenud ka riigi ja Eesti Infektsioonhaiguste Seltsi vahel sõlmitud komisjoni tööd puudutavatest lepingutest, kuivõrd M. M. polnud nende lepingute pool. Õigusakti või tehingut saab pidada ametiseisundit loovaks üksnes juhul, kui sellest tuleneb inimesele õigus ja kohustus teha otsus või toiming. Ehkki nendest lepingutest võinuks tekkida M. M-ile õigusi, nt saada tasu komisjoni koosolekul osalemise eest (võlaõigusseaduse § 80, leping kolmanda isiku kasuks), siis kohustusi talle nendega kaasneda ei saanud.
19.Järelikult ei olnud M. M-il ühtegi õigusaktist, tehingust või asutuse töökorraldusest tulenevat kohustust täita avalikku ülesannet. Tal ei olnud ametiseisundit ja tema tegu ei vasta KarS § 3001 lg 1 objektiivsele koosseisule.
20.Isegi kui nentida M. M-il KVS § 2 lg-s 2 nimetatud kohustuse olemasolu, ei saaks tema ametiseisundit ikkagi jaatada. Komisjon ei teinud otsuseid: koosolekutel välja öeldud mõtteavaldused ei tekitanud, muutnud ega lõpetanud ühtegi õigust ega kohustust (KVS § 2 lg 2 p 1). Samuti ei saa M. M-ile omistada ametiseisundit otsuse sisulise suunamise konstruktsiooni abil. Otsuse sisuline suunamine KVS § 2 lg 2 p 1 tähenduses peaks üldjuhul toimuma selles menetluses, mille raames otsus tehakse (praegusel juhul riigihankemenetluses). M. M. ei esitanud oma seisukohti hankemenetluses, vaid enne seda. Mida tõenäolisem on see, et pärast otsuse (väidetavat) suunamist kaldutakse n-ö suunaja ettepanekutest kõrvale, seda enam on põhjust otsuse sisulist suunamist eitada. Komisjoni ettepanekud ei jõudnud alati riigihankedokumentidesse ehk nende seisukohtadest kalduti kõrvale. M. M. oli vaid üks mitmest spetsialistist, kes arvamust avaldas. 3(8)
1-19-10225
21.Lisaks objektiivsele koosseisule ei ole täidetud ka subjektiivne süüteokoosseis. M. M. ei teadnud midagi käskkirjast nr 74 ega pidanud selle olemasolu võimalikuks. M. M-i sõnul hakkas ta juba 1990ndate alguses käima Sotsiaalministeeriumi nõupidamistel ja seal oma seisukohti avaldama. Seega ei mõelnud M. M. sellele, millisel alusel ta nõupidamistesse kaasati ja kas see alus aja jooksul muutus. See, kas M. M. pidanuks sellele mõtlema, oluline ei ole: tahtlust sisustades ei saa tugineda väitele, et keegi pidanuks midagi tegema.
22.Isegi kui lugeda süüteokoosseis täidetuks, oleks M. M-i vastutus välistatud KarS § 39 lg 1 järgi süü puudumise tõttu.
KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
Kassatsioon
23.Prokuratuur esitas kassatsiooni, milles vaidlustab M. M-i õigeksmõistmist KarS § 3001 lg 2 järgi esitatud süüdistuses ja taotleb selles osas kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist. Muus osas ringkonnakohtu otsust ei kasseerita.
24.M. M. oli ametiisik. Käskkirja nr 74 p-st 3 tekkisid M. M-ile kohustused KVS § 2 lg 2 mõttes. Käskkirjas on komisjoni liikmed nimeliselt välja toodud, mistõttu on arusaamatu ringkonnakohtu järeldus, et kõnesolevas dokumendis ei nähtud ette M. M-i, vaid üksnes komisjoni kui sellise ülesanded. Organi ülesanded on käsitatavad ka selle liikmete ülesannetena. Järelikult olid komisjoni ülesanded ka M. M-i ülesanded. Tõsiasjal, et komisjoni liikmete ülesannete täitmata jätmise puhuks polnud ette nähtud sanktsioone, tähtsust ei ole.
25.M. M. osales komisjoni liikmena vähemalt otsuste sisulises suunamises KVS § 2 lg 2 p 1 tähenduses. Komisjoni roll ravimite hankimisel oli ülimalt oluline. Komisjoni istungid korraldati alati vahetult enne hangete väljakuulutamist ja nende tulemusel määrati kindlaks, millise toimeainega ja millises mahus ravimeid tuleb hankida. Seejuures on vale ringkonnakohtu järeldus, et riigihangetega tegelevad isikud kaldusid korduvalt komisjoni seisukohtadest kõrvale.
26.Kohtus uuritud tõendid kinnitavad, et M. M. oli komisjoni juhtliige, kelle roll oli ülekaalukas. Ringkonnakohus seevastu on tema tähtsust pisendanud, märkides, et tegu oli vaid ühega komisjoni kaasatud mitmest spetsialistist.
27.Süüdistuses nimetatud äriühingud olid M. M-iga seotud isikud KVS § 7 lg 1 p 4 alt 2 mõttes. Isik, kelle pädevuses on osaleda selliste otsuste tegemises või vähemalt nende sisulises suunamises, mis mõjutavad miljonite eurode riigi raha kasutamist, ei tohi teenida samal ajal tulu äriühingutelt, kes saavad nende otsuste tulemusel kasumit. Korruptsioonioht on sellises olukorras ilmne.
28.Sellel, kas M. M. oli käskkirjast teadlik, võib olla tähtsus keelueksimuse tuvastamisel, kuid mitte subjektiivse koosseisu tasandil, nagu ringkonnakohus ekslikult leidis. Tahtluse olemasolu ei sõltu sellest, kas ametiisik teab enda pädevuse aluseks olevate dokumentide sisu ja olemasolu. Piisab, kui ta on tema pädevusse kuuluvaid ülesandeid faktiliselt täitnud ja tegutsenud soovi ja eesmärgiga neid täita või vähemalt teadnud või möönnud, et ta neid ülesandeid täidab.
29.M. M. teadis enda tegevusest komisjoni liikmena, samuti selle tegevuse tähendusest ja sellest, et ta on osaline miljoneid eurosid maksvate ravimite hankimises. Ühtlasi teadis ta, et on samal ajal lepingulistes suhetes süüdistuses nimetatud ravimifirmadega, kellelt ta saab tasu. Samuti teadis ta, et nende äriühingute huvid puudutasid ravimeid, millele riigihanked olid suunatud. Subjektiivne koosseis on seega täidetud. 4(8)
1-19-10225
30.Isegi kui M. M. käskkirja olemasolust ei teadnud, oli tal igal ajal võimalik uurida, milline oli komisjoni töös osalemise õiguslik alus. Süüdistatav suhtus sellesse ükskõikselt. Lisaks nähtub tõenditest, et huvide konflikti põhimõte oli M. M-ile teada. Seega ei olnud eksimus tema jaoks vältimatu. Kassatsioonivastus
31.M. M-i kaitsja nõustub üldjoontes ringkonnakohtu järeldustega ja leiab, et kassatsiooni rahuldamiseks ei ole alust. Samas ei ole kaitsja päri ringkonnakohtu selle seisukohaga, mille järgi ei ole M. M-ile käskkirja teatavaks tegemata jätmisel tema ametiseisundi üle otsustamisel tähtsust. Teatavaks tegemata haldusaktist ei saanud M. M-ile õigusi ega kohustusi tekkida.
32.Kaitsja taotleb prokuröri taandamist. Tema väitel püüdis prokurör kohtueelses menetluses survestada M. M-i nõustuma asja lahendamisega kokkuleppemenetluses. Seejuures ähvardas prokurör, et kui kokkulepet ei saavutata, taotleb ta kogutud tõendite avaldamist istungil.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
33.Kolleegium nõustub ringkonnakohtu lõppjäreldusega M. M-i õigeksmõistmise kohta. Samas tuleb muuta ringkonnakohtu põhjendusi selle kohta, miks süüdistataval ei olnud ametiseisundit (I). Lisaks selgitab Riigikohus obiter dictum ́i korras, millistest kriteeriumitest lähtudes hinnata, kas isik osaleb otsuste sisulises suunamises KVS § 2 lg 2 p 1 mõttes (II). Viimaks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning lahendab prokuröri taandamise ja menetluskulude hüvitamise taotluse (III). I
34.Kohtud on tuvastanud, et tervise- ja tööministri käskkirjaga nr 74 moodustati antiretroviirusravimite hankimist koordineeriv sotsiaalministrit nõustav komisjon. Käskkirjaga määrati kindlaks nii komisjoni liikmed kui ka ülesanded. Komisjonil tuli osaleda Sotsiaalministeeriumi hankeplaani koostamises, teha ettepanekuid antiretroviirusravimite kasutamise ja ravi korralduse planeerimiseks ning ravimite ratsionaalsemaks kasutamiseks, samuti prognoosida ravisaajate arvu ja ravimikulu.
35.Ringkonnakohus leidis, et ehkki käskkirjas ette nähtud ülesandeid tuleb mõista kohustustena KVS § 2 lg 2 mõttes, ei nähtud neid ette komisjoni liikmetele isiklikult, vaid komisjonile. Seega nõustus ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et komisjoni liikmetel ei olnud komisjoni töös osalemise kohustust, lisades, et komisjoni töös osalemata jätmise eest polnud ette nähtud sanktsioone.
36.Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kui komisjonile on määratud liikmed ja ülesanded, siis on selge, et selle liikmetele on antud õigus ja kohustus komisjoni ülesannete täitmisel osaleda. Seda ei väära tõik, et liikmete kohustused pole isikustatud ja nende täitmist ei taga sanktsioonid. Komisjonile ülesannete panemisel puuduks mõte, kui sellest ei tuleneks kohustusi liikmetele. Selline isikute ühendus saabki tegutseda üksnes oma liikmete kaudu. Kõnealuses asjas järeldub eelöeldust, et käskkirjas nr 74 komisjonile ette nähtud kohustused olid ka selle liikmete kohustused. Kuna käskkirjaga tekitati avalik-õiguslikus suhtes haldusvälistele isikutele (komisjoni liikmetele) õigusi ja kohustusi, oli tegu haldusaktiga haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 mõttes ehk KVS § 2 lg 2 järgi ametiseisundi tekitamiseks kohase dokumendiga.
37.Ringkonnakohtuga ei saa nõustuda selleski, et süüteokoosseisu objektiivse külje tuvastamisel ei ole käskkirja M. M-ile teatavaks tegemata jätmisel tähtsust. Ekslikult pole sellele asjaolule õiguslikku 5(8)
1-19-10225 tähendust omistanud ka prokuratuur süüdistust esitades. HMS § 60 lg 1 järgi loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. HMS § 61 lg 1 järgi kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui selles ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Isik, kes määratakse komisjoni liikmeks, on kindlasti haldusakti adressaat (HMS § 11 lg 1 p 2). Praegusel juhul pole aga kahtluse alla seatud M. M-i väidet, et ta ei olnud käskkirjast teadlik ja nägi seda esimest korda alles pärast kahtlustatavana kinnipidamist.
38.Iseenesest ei välista Riigikohtu praktika haldusakti kehtima hakkamist ka juhul, mil seda pole nõuetekohaselt teatavaks tehtud või kätte toimetatud. Asjaolu, kas isik teadis haldusaktist, on võimalik tuvastada ka konkludentselt. Nii on leitud, et kui isik tegutses korraldusest juhindudes ja selle alusel, pidi ta olema sellest teadlik ja korraldus on kehtiv (RKHK 12.10.2006, 3-3-1-48-06, p 16).
39.Ehkki M. M. osales komisjoni töös ja täitis selle ülesandeid, ei võimalda kohtute tuvastatud asjaolud kolleegiumi hinnangul väita, et ta tegutses tingimata käskkirjast juhindudes. Ministeeriumi nõustamine ei pea toimuma ainult avalik-õiguslikus suhtes ja käskkirja alusel. Isegi kui pidada sellist nõustamist haldusülesande täitmiseks, ei kaasne sellega täidesaatva riigivõimu volituste kasutamist, mistõttu on isikut selle ülesande täitmiseks võimalik volitada ka tsiviilõigusliku lepinguga (halduskoostöö seaduse § 3 lg 4). Sotsiaalministeerium sõlmis Eesti Infektsioonhaiguste Seltsiga töövõtulepingud, mille kohaselt pidi töövõtja osalema komisjoni töös. M. M. pidi lepingute kohaselt olema üks töövõtja esindajatest komisjonis. Nende lepingutega ei tekkinud õigussuhet ministeeriumi ja M. M-i vahel, vaid M. M-i osalus seltsi lepinguliste kohustuste täitmises oli seltsi ja M. M-i vaheline õigussuhe. Isegi kui M. M. oli seltsi juhatuse liikmena lepingutest teadlik, ei oleks tal olnud kohustust uurida, kas tema staatust reguleerib mõni talle teatavakstegemata haldusakt.
40.Järelikult ei saa väita, et M. M-il pidanuks tekkima kahtlus, et välja on antud teda kohustav haldusakt. Kuna M. M. ei teadnud ega pidanudki käskkirjast teadma, ei saanud käskkiri tema suhtes kehtida ega talle õiguslikke tagajärgi kaasa tuua (HMS § 60 lg 1).
41.Ametiseisund saab tuleneda ka tehingust (KVS § 2 lg 2). Praeguses kriminaalmenetluses pole aga võimalik hinnata, kas M. M-i ametiseisund võis tuleneda ministeeriumi ja seltsi ning seltsi ja M. M-i vahel sõlmitud lepingutest nende koostoimes. Sellisest lepingute ahelast tuleneva ametiseisundi jaatamiseks tulnuks lisaks ministeeriumi ja seltsi vahel töövõtulepingute sõlmimisele tuvastada ka seltsi ja M. M-i vaheline õigussuhe, kuivõrd juhatuse liikme staatusest tulenes talle üksnes kohustus seltsi juhtida, mitte selle heaks muud tööd teha (RKHK 04.03.2020, 3-18-1740/36, p 16). Kuna aga süüdistuses sisustati M. M-i ametiseisundit üksnes käskkirja nr 74 kaudu, väljuks tema ametiseisundi tuvastamine muudel faktilistel alustel süüdistuse piiridest (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 268 lg-d 1 ja 5).
42.Eeltoodust tulenevalt on õige kohtute järeldus, et M. M. ei olnud ametiisik KVS § 2 mõttes ja KarS § 3001 lg 2 objektiivne koosseis ei ole täidetud. Kolleegium jagab ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt pole täidetud ka süüteokoosseisu subjektiivne külg. Seega ei saa samuti kõne alla tulla M. M-i vastutus kõlbmatu süüteokatse eest. Järelikult on kohtud M. M-i põhjendatult õigeks mõistnud ja kassatsiooni rahuldamiseks ei ole alust. II
43.Väljaspool kaebuse lahendamise piire toob kolleegium esile mõned kriteeriumid, millest lähtudes saab hinnata, kas isiku käitumine on käsitatav osalemisena otsuse sisulises suunamises KVS § 2 lg 2 p 1 mõttes.
6(8)
1-19-10225
44.Ringkonnakohus selgitas kooskõlas Riigikohtu varasema praktikaga, et otsustamise sisulise suunamise käsitamine ametiisiku staatust loovana on fakti küsimus ja kellelegi karistusõiguslikus mõttes ametiseisundi omistamine lähtub nii isiku ametikohast ja -juhendist kui ka tema tegelikust rollist otsuste kujundamisel ja vastuvõtmisel (RKKK 20.03.2013, 3-1-1-95-12, p 14.2).
45.Edasi esitas ringkonnakohus kriteeriumid, mida kõnealuse otsustuse tegemisel arvesse võtta. Nii pidas kohus oluliseks n-ö suunamistegevuse ja otsuse langetamise vahele jäävat ajavahemikku ja protsessuaalset seotust, leides, et mida kaugemale need üksteisest jäävad, seda vähem on põhjust otsuse sisulist suunamist jaatada. Samuti tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada seda, kuivõrd otsuse tegemisel suunaja suuniseid järgitakse või neist kõrvale kaldutakse. Vähetähtis pole seegi, kas isik suunab otsuseid üksi või koos teistega – mida rohkem on arvamuse avaldajaid, seda väiksema kaaluga on iga arvaja mõju otsusele.
46.Kolleegium nõustub, et mida lähemal otsuse suunamine ja tegemine üksteisele on (nii ajaliselt kui ka protsessuaalselt), seda lihtsam on näha nende omavahelist seost ja järeldada, et isik osales otsuse sisulises suunamises. Teisalt võib otsuse sisuliseks suunamiseks osutuda ka selline tegevus, mis jääb juriidiliselt väljapoole otsuse langetamise menetlust ja on sellest ka ajaliselt lahutatud. Seega ei ole ringkonnakohtu osutatud kriteeriumid eraldivõetult kuigi kaalukad. Niisamuti ei saa määravat tähtsust omistada sellele, kas otsuse suunaja arvamusega otsuse tegemisel arvestati, ega sellelegi, kas lisaks temale osales otsuse suunamises veel teisi isikuid, ehkki mõningane kaal võib neil aspektidel olla.
47.Otsustamaks, kas isik osales otsuse sisulises suunamises, tuleb juhtumi asjaolusid silmas pidades hinnata, kui kaalukas oli tema roll otsuse tegemise protsessis, ja seda sisuliselt, mitte vormiliselt. Selle isiku mõju, kes nõustab eriteadmistele tugineva otsuse tegijat nende teadmiste osas, on seda suurem, mida spetsiifilisemad on tema teadmised ja mida suurem on nende teadmiste osakaal otsust mõjutavate tegurite hulgas. III
48.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, asendab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 20. septembri 2022. a otsuse põhjendused M. M-il ametiseisundi puudumise kohta käesoleva otsuse põhjendustega. Kassatsiooni jätab Riigikohus rahuldamata.
49.Riigikohtule esitatud kirjalikes seisukohtades taotleb kaitsja prokuröri taandamist. Kaitsja ei viita seadusest tulenevale taandamisalusele, ent tema põhjendustest võib mõista, et mõeldud on alust, mis tuleneb KrMS § 52 lg-st 1 koosmõjus § 49 lg-ga 6. Taotlusele lisatud kirjavahetus ei toeta aga kaitsja väidet, mille kohaselt on prokurör M. M-i ähvardanud. Prokurör on üksnes selgitanud kriminaalasja üld- ja kokkuleppemenetluses arutamise erisusi, jättes menetlusliigi valiku M. M-i otsustada. Prokuröri taandamise aluseid seega ei ole. Olukorras, kus kriminaalasi on jõudnud lõpplahendini, oleks prokuröri taandamine ka sisutu.
50.Kaitsja palub hüvitada M. M-ile kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud 3120 eurot. Taotluse ja sellele lisatud arve kohaselt osutas advokaat M. M-ile kassatsioonimenetluses õigusabi 26 tundi tasumääraga 120 eurot tunnis (sh käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tunnitasu mõistlik, ent põhjendatuks ei saa hinnata kassatsioonimenetluses tehtud toimingute ajakulu. Kolleegium loeb KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega kaitsjatasuks, mis tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt M. M-i kasuks välja mõista, 1040 eurot (sh käibemaks). Seejuures võtab kolleegium arvesse nii käesoleva asja mahtu ja keerukust kui ka asjaolu, et kaitsja sai vastuse koostamisel osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile. 7(8)
1-19-10225
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.