Varavastased süüteod › Süüteod omandi vastu

Ülalkirjeldatud viisil toimides tegutses Hendrik Indrek Saar vähemalt otsese tahtlusega, s.o teadis, et pöörab enda või kolmandate isikute kasuks ebaseaduslikult, s.o liisinglepingu tingimusi rikkudes, liisinguandjale kuuluva laserlõikekeskuse ehk võõra vallasasja, ning soovis seda. Laserlõikekeskuse osade detailide hilisem leidmine Soome Vabariigis ja nende andmine vastutavale hoiule Y-ile ei mõjuta omastamise lõpuleviimist põhjusel, et kuritegu viidi lõpule hiljemalt 2019. aasta veebruaris-märtsis, mil Hendrik Indrek Saar manifisteeris omastamise, teisaldades laserlõikekeskuse F-i tegevuskohast ning muutes selle omanikule kättesaamatuks. Ülalkirjeldatuga pani Hendrik Indrek Saar vähemalt otsese tahtlusega toime tema valduses olnud võõra vallasasja ebaseaduslikult enda või kolmandate isikute kasuks pööramise suures ulatuses, s.o KarS § 201 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

selgitada väga paljude muude põhjustega, mitte ei viita see üheselt asja omastamise soovile. See koosseisuline asjaolu saab olla täidetud üksnes juhul, kui esinevad sellised faktilised asjaolud, millest tulenevalt saab üheselt jaatada süüdistatava soovi käituda nagu asja omanik. 3.3 Kuna süüdistuses ei ole toodud välja selliseid asjaolusid, mis viitaksid võõra asja enda kasuks pööramisele, siis ei oleks ka faktiliste asjaolude tõendatuse korral isiku süüdimõistmine võimalik, sest puudub süüteokoosseis. Selliseid süüdistuses nimetamata asjaolusid ei saa kohtumenetluses täiendavalt tuvastada. 3.4 Kuigi Maakohus võib kohtumenetluses tuvastada nö taustafakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber süüdistuses kirjeldatud asjaolude esinemist (RKKKo 3-1-1-61-09, p 30.1), siis ei ole käesoleval juhul tegu sellise olukorraga. Kohtumenetluses tuvastatud muud omanikutahtele viitavad tegevused ei kinnita ega lükka ümber faktilist asjaolu, milleks on süüdistuses nimetatud asja tagastamata jätmine. Täiendavalt tuvastatud asjaolud omavad tähtsust üksnes õigusliku hinnangu, st omanikutahte, kinnitamise seisukohast. Järelikult ei ole tegu selliste taustafaktidega, mida maakohus võinuks süüdistuse seatud piiridest väljuvalt tuvastada. Seega on maakohus väljunud asja arutamisel kohtuliku arutamise piiridest ja selline menetlusõiguse rikkumine on põhjustanud KrMS § 339 lg 2 mõttes ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise. 3.5 Apellant leiab, et kohus on ebaõigelt tuvastanud liisingulepingu eseme väärtuse. Maakohus on eseme väärtuse peamise alusena nimetanud asja ostu-müügilepingut 2017. aastal, mil selle kohta koostati ka hindamisakt ja asja väärtuseks hinnati 205000 eurot. Samas on maakohus ka ise nentinud, et ilmselt on eseme väärtus võrreldes selle ajaga langenud, kuna väidetava omastamise hetkel 2018. aastal asi enam ei töötanud ja see on ka kohtumenetluses tõendamist leidnud. Liisingulepingu eseme täpse väärtuse tuvastas maakohus liisingulepingust tulenevate maksete jääkväärtuse alusel, millest tulenevalt hindas maakohus asja väärtuseks 89754,48 eurot. 3.6 Apellandile jääb arusaamatuks, miks ei teostatud asja väärtuse tuvastamiseks näiteks ekspertiisi, vaid kohus on pidanud tuginema hoopis enda arvutustele, mille lähteandmed ja teostamise metoodika jäävad kohtuotsuses ebaselgeks. Kuna apellandi hinnangul ei ole asja väärtust kohtumenetluses nõuetekohaselt tuvastatud, siis pidanuks maakohus in dubio pro reo põhimõttest juhindudes tõlgendama kõrvaldamata kahtlused asja väärtuses apellandi kasuks. Seega on rikutud KrMS § 7 lg-s 3 nimetatud kriminaalmenetluse olulist aluspõhimõtet. Selline rikkumine vastab ka KrMS § 339 lg 2 nõuetele, kuna see menetluslik minetus on tinginud ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise. 3.7 Apellant ei ole nõus maakohtu otsusega osas, kus maakohus jättis menetluskulud apellandi kanda. Kui kohus rahuldab apellatsioonkaebuse, palub apellant kohtul jätta nii maakohtu- kui ka apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud täies ulatuses Eesti Vabariigi kanda.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

Bystronic Bystar ebaseaduslikult enda või kolmandate isikute kasuks pööramise suures ulatuses järgneva tegevusega. Süüdistatav, olles hiljemalt 20.01.2019 teadlik liisinguandja poolsest liisinglepingu ülesütlemisest ja liisinguvara realiseerimise soovist, „ei tagastanud liisingulepingu objekti liisinguandjale, manifesteerides sel moel liisingulepinguobjekti omastamise tahet.“ Süüdistuse kohaselt „kuritegu viidi lõpule hiljemalt 2019. aasta veebruaris-märtsis, mil Hendrik Indrek Saar manifesteeris omastamise, teisaldades laserlõikekeskuse F-i tegevuskohast ning muutes selle omanikule kättesaamatuks“. Vaidlustatud kohtuotsuses käsitles Harju Maakohus osas III laserlõikekeskuse ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise problemaatikat. Maakohus viitas leheküljel 13 täiesti põhjendatult Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-49-16 punktile 18, mis käsitleb Hendrik IndrekSaarele etteheidetule sarnast olukorda ja annab kohtule juhiseid, millised asjaolud peavad olema tuvastatud, et saaks kõneleda liisinguvara omastamise tõendatusest. Järgnevalt tuvastas maakohus, et Y OÜ on F OÜ-ga sõlmitud liisingulepingu õiguspäraselt üles öelnud ning „H.I.Saar on liisingueseme ebaseaduslikult enda kasuks pööranud, varjates sealjuures ka liisingueseme tegelikku asukohta ehk muutes omaniku asja käsutus- ja kasutusvõimaluse võimatuks“ (vaidlustatud otsuse lk 13). Seejärel analüüsis maakohus üksikasjalikult tõendeid, mis kinnitavad laserlõikekeskuse omastamist Hendrik Indrek Saare poolt. Muuhulgas tuvastas maakohus vaidlustatud otsuse leheküljel 16 selle. Maakohtus tegi uuritud tõendite põhjaliku analüüsi järgselt vaidlustatud otsuse leheküljel 19 lõpliku järelduse. Prokurör leiab, et kohtu järelduses sisalduv viide laserlõikekeskuse Eestist välja toimetamisele on faktiline asjaolu, mis mahub süüdistuses kasutatud sõnastuse „teisaldades laserlõikekeskuse F-i tegevuskohast“ alla. Seega ei ole tegemist asjaoluga, mis oluliselt erineb süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Vastavalt KrMS § 268 lg-le 5 ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest. Antud juhul maakohus pidas sellest reeglist kinni. Seega ei ole maakohus süüdistuse piiridest väljunud. 4.2 Esmalt märgib prokurör, et ei kohtueelses menetluses ega ka esimese astme kohtus ei ole kaitsja kordagi tuginenud argumendile, et omastatud liisingueseme väärtus võis olla väiksem kui suure ulatuse alammäär, taotlenud ekspertiisi määramist või muude tõendite kogumist selle asjaolu kohta. Maakohus on vaidlustatud lahendi osas pealkirjaga „Suur ulatus“ (alates lk 19) põhjalikult analüüsinud seda, milliseid asjaolusid on kohus liisingueseme väärtuse määramisel arvesse võtnud. Järgnevalt analüüsis kohus põhjalikult tõendeid, millel kohtu vastav veendumus rajaneb. Seejärel argumenteeris maakohus tegelikult süüdistatava kasuks ja leidis, et laserlõikekeskuse väärtuse arvutamisel võib võtta aluseks ka kannatanule tekitatud kahju kontseptsiooni. Kuivõrd kannatanule tekitatud otseseks kahjuks saab pidada saamata jäänud liisingulepingujärgsete maksete summat, asus kohus seisukohale, et laserlõikekeskus oli kannatanu jaoks selle omastamise ajal vähemalt 89 754,48 eurot väärt. Siinkohal on oluline märkida, et laserlõikekeskuse väärtuse tuvastamiseks ei olnud otstarbekas määrata ekspertiisi, sest selle omastamise ajal ei olnud laserlõikekeskus eksperdile ekspertiisi teostamiseks kättesaadav, kuna süüdistatav varjas selle asukohta. Laserlõikekeskuse leidmise järgselt 2021 kevadel ei olnud ekspertiisi määramine enam otstarbekas, sest vahepealseid hoiutingimusi teadmata polnud enam kui kahe aasta möödudes laserlõikekeskuse omastamise aegset väärtust võimalik piisava täpsusega kindlaks teha. Seetõttu on maakohus täiesti põhjendatult tuginenud kohtumenetluses uuritud tõenditele ja leidnud, et laseri väärtus 2017 aprilli seisuga oli 205 000 eurot + käibemaks, ning kuivõrd sedalaadi esemete väärtus on ajas üsna stabiilne, siis oleks töökorras laser olnud samas hinnaklassis ka 2018. aasta lõpus. Kohtulikul uurimisel ülekuulatud tunnistaja Q, kes omab kogemust vastavate seadmete installeerimise ja hooldamisega, andis ütlusi selle kohta, et 2018. aasta suvel nägi ta laserit komplektse ja monteerituna Kuusalus, kuid laser ei töötanud.

Mis laseril täpsemalt viga oli, et õnnestunud tunnistajal seadet kohapeal üle vaadates kindlaks teha. Seetõttu ei osanud tunnistaja öelda, milliseks oleks kujunenud laseri parandamistööde maksumus. Kindlasti ei väitnud tunnistaja, et seadme toonane väärtus oli nullilähedane. Ka süüdistatav Henrik Indrek Saar on oma ütlustes nimetanud laseri parandamise maksumuseks mitukümmend tuhat eurot või ka 60 000 – 80 000 eurot. Seega on igati adekvaatne maakohtu järeldus, et mittetöötava seadme väärtuseks selle omastamise ajal oli ca 50% töötava seadme väärtusest. 4.3 Prokuröri hinnangul ei põhine maakohtu argumentatsioon laserlõikeseadme väärtuse tuvastamisel ebaselgetel lähteandmetel ja tuvastamise metoodikal, vaid on kohtuotsuse pinnalt jälgitav ning nõustumisväärne. Ilma, et see vääraks prokuröri eelnevalt väljendatud seisukohti, väärib siiski märkimist järgnev asjaolu. Kui kohtuliku arutamise käigus olekski leidnud tõendamist, et omastamise eelselt oli laserlõikekeskus väärt vähem kui 40 000,01 eurot, ei oleks see tinginud mitte Hendrik Indrek Saare õigeksmõistmist, vaid süüdi tunnistamist KarS § 201 lg 1 alusel kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kriminalistikalisele kogemusele tuginedes võib pidada üldtuntuks asjaolu, et ca 10 tonni kaaluvate metallist detailide väärtus ka üksnes vanametalli hindade järgi arvutades ületab 200 euro suurust omastamise alammäära.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

6.2 Kohtupraktika kohaselt tuleb arvestada sündmuste käiku tervikuna ja anda neile üldhinnang ning nii on maakohus ka toiminud. Maakohtu poolt märgitud liisingueseme riigist väljaviimine ilma liisinguandjat teavitamata, aitas kohtul põhjendada süüdistuses kirjeldatud faktilist asjaolu, mida tuleb käsitleda liisingueseme minema toimetamise ehk teisaldamise all laserlõikekeskuse F-i tegevuskohast. Lisaks põhjendas maakohus, milles väljendus liisingueseme omanikule kättesaamatuks tegemine ning see seisnes selles, et süüdistatav ei avalikustanud laserlõikekeskuse asukohta liisinguandjale (vt III kd, tl 186 pöördel). 6.3 KrMS § 268 lg 5 teise lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kolleegium ei tuvastanud, et maakohus oleks otsust tehe tuginenud faktilisele asjaolule, mida maakohtu menetluses ei ole arutatud. Seega kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus lahendades süüdistatava Hendrik Indrek Saare süüküsimust KarS § 201 lg 2 p 2 järgi on väljunud süüdistuse piiridest, mistõttu ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. 6.4 Märkida tuleb sedagi, et maakohtu poolt toodud põhjendused hiljem laserlõikekeskuse asukoha avaldamata jätmises oli käitumine, mis aitas kohtul sisustada süüdistatava teotahtlust. Praktikas on järjepidevalt teojärgsele käitumisele sellist tuginemist tahtluse tuvastamisel aktsepteeritud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-79-15, p 8). Kolleegiumil tuleb asuda kokkuvõtvalt seisukohale, et arutatavas asjas on nii süüdistuses toodud kui ka kohtuotsuses tuvastatud asjaolude kogum, mis andis üheselt maakohtule aluse jaatada süüdistatava soovi käituda asja omanikuna. Maakohus on viidanud ka vastavale kohtupraktikale, millises käitumises avaldub otseselt toimepanija tahe kasutada asja edasi omavaldajana, mis on käsitatav omastamistahte manifesteerimisena (vt RKKKo nr 3-1-1-49-16).

RKKKo nr 3-1-1-67-06; 3-1-1-91-07). Seega on ainetu apellandi etteheide, et maakohus ei ole määranud ekspertiisi, et tuvastada liisingulepingu eseme täpne väärtus. 7.3 Kohtupraktika kohaselt ei piisa süüdistusversiooni ümberlükkamiseks paljasõnaliste kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Kui süüdistatav ja kaitsja leiavad, et prokuratuuri tõendid ei ole piisavad liisingulepingu väärtuse tuvastamiseks, peavad nad enda väidete kinnituseks esitama oma tõendeid (vt nt RKKKo nr 1-18-2232, p 66). Tegemist on aktiivse kaitseväitega. Kaitseaktist ega maakohtu protokollidest ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud mingi ekspertiisi tegemist, mis kinnitaks kaitsja arvamust, et liisingulepingu eseme (laserlõikekeskuse) väärtus on 40000 eurot või jääb alla selle. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist, mistõttu on kohatu apellandi etteheide, et vastav ekspertiis on tegemata. Seejuures ei ole kaitsja esitanud argumentatsiooni, millised maakohtu arvutused või võetud lähteandmed ja teostamise metoodika ei ole õige. Kolleegium ei saa ise hakata sisustama apellatsiooni ning kolleegiumil ei ole võimalik pimesi arvata, milliseid sisulisi põhjendusi soovib kaitsja esitada, mistõttu jääb kaitsja apellatsioon osaliselt arusaamatuks ja ei ole jälgitav. 7.4 Süüdistataval ja tema kaitsjal oli võimalik taotleda ekspertiisi tegemist. Jättes nimetatud õiguse kasutamata, asub kolleegium seisukohale, et ei süüdistatav ega kaitsja ise ei ole soovinud vastuseid saada, et kinnitada esitatud kaitseversiooni või lükata ümber esitatud süüdistusversioon. Kolleegiumil tuleb märkida, et KrMS § 284 lg 2, § 297 lg 1 sätestatud õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning selliseid kaitsja esitatud argumente peab kolleegium otsituks. 7.5 Kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Asjaolu, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole pidanud vajalikuks määrata ekspertiisi, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Lisaks on ekspertiisiakt vaid üks tõendi liik KrMS § 63 lõikes 1 toodud tõendite loetelust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 7. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-120-12 jätkuvalt rõhutanud, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. 7.6 Kaitsja apellatsioonis taotletakse KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

Käesoleval juhul ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 73 sätte kohaldamise osas.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.