1-15-6483/553 - Avaliku rahu vastased süüteod - Avaliku julgeoleku vastased süüteod - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

98.Määruse jõustumisel edastada määrus täitmiseks Rahandusministeeriumile, Maksu- ja Tolliametile ja X OÜle ning teadmiseks Äriregistri pidajale Tartu Maakohtu registriosakonnale ja Transpordiameti liiklusregistrile. Edasikaebamise kord Kohtumäärusele on KrMS § 383 ja 384 alusel ning KrMS § 386 ja 387 sätestatud korras ja tähtaja jooksul kohtumenetluse pooltel ja menetlusvälisel isikul, kui kohtu määrusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada määruskaebus vaidlustatava määruse teinud kohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik 11.08.2015 koostati kriminaalasjas nr 11760000144 süüdistusakt ja edastati Harju Maakohtule. 29.09.2015 eelistungil planeeriti kriminaalasja kohtulik arutamine kuni 21.09.2016. Sellele järgnevalt toimus järgmine korraldav istung 02.11.2015 ning kohus andis süüdistusaktis märgitud süüdistatavad kohtu alla oma 03.11.2015 määrusega. Alates esimesest kohtuistungist toimus kriminaalasja kohtulik arutamine vahelduva eduga kuni 27.11.2017 ning alates 12.01.2018 enam kriminaalasja sisuliselt arutada ei olnud võimalik. Pärast nimetatud kuupäeva ei ole õnnestunud enam ühtegi sisulist kohtuistungit pidada ja kohtuistungid on edasi lükkunud seoses erinevate süüdistatavate ja kaitsjate haigustega. Seejuures jäi ühe tunnistaja ülekuulamine pooleli ning tunnistajat ei olnud võimalik ristküsitleda 1 aasta ja 2 kuu jooksul ning kohus tegeles erinevate taotluste lahendamise ning süüdistatavate terviseseisundit puudutavate tõendite kogumisega. Selliselt on kohtulik arutamine jätkunud kuni käesoleva ajani olukorras, kus osadele süüdistatavatele esitatud süüdistuses märgitud kuriteod on järjest aegunud. Kuivõrd kohus ei saanud teha lahendit osade süüdistatavate suhtes ja samas jätkata menetlust teiste süüdistatavate suhtes, eraldas kohus osade süüdistatavate suhtes kriminaalmenetluse eraldi menetlusse, et teha nende osas lõplik lahend. Selle tulemusel lõpetas Harju Maakohus oma 29.09.2022 määrusega eraldatud menetluses kriminaalmenetluse süüdistatavate B. B. süüdistuses KarS § 3891 lg 2 järgi, M. S.i süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi, A. Š. süüdistuses KarS § 22 lg 3 ja § 3891 lg 2 järgi ja OÜ G süüdistuses KarS § 3891 lg 3 järgi KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 6, KrMS § 199 lg 1 p 2 ja § 274

lg 1 alusel. Kuigi menetlus tulnuks lõpetada ka süüdistatava L. Š. süüdistuses, ei olnud kohtul võimalik seda teha, kuivõrd süüdistatav L. Š. oli taas haigestunud ja kohtuistungile ei ilmunud, mistõttu kohus jättis tema süüdistuses kriminaalasja eraldi menetlusse eraldamata. Samas jätkas kohus kriminaalasja menetlemist V. Ž.i süüdistuses KarS § 255 lg 1; § 22 lg 3 ja § 3891 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemises, A. L.i süüdistuses KarS § 255 lg 1; § 22 lg 3 ja § 3891 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemises, A. P.i süüdistuses KarS § 255 lg 1; § 22 lg 3 ja § 3891 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemises, D. H.i süüdistuses KarS § 255 lg 1; § 22 lg 3 ja § 3891 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemises, S. K.i süüdistuses KarS § 255 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja L. Š. süüdistuses KarS § 22 lg 3 ja § 3891 lg 2 ettenähtud kuriteo toimepanemises. Seejuures oli süüdistust esindanud prokurör esitanud menetluse pooltele muudetud süüdistuse tutvumiseks 17.02.2020 ning muudetud süüdistuse kohaselt loobus prokuratuur süüdistatavate V. Ž.i, A. L.i, A. P.i, D. H.i ja S. K.i süüdistamisest KarS § 255 lg 1 järgi ja muutis süüdistatavatele esitatud süüdistust, süüdistades süüdistatavaid vaid vastavalt KarS § 22 lg 3 ja § 3891 lg 1 või 2 järgi. Samas õnnestus muudetud süüdistus esitada süüdistatavatele alles 07.11.2022 kohtuistungil kui esimest korda kõik süüdistatavad kohal olid ja süüdistatav L. Š. vaatamata järjekordsele haigestumisele osales asja arutamisel tehnilise lahenduse abil. Seega sai muudetud süüdistuse prokurör esitada kohtuistungil alles 2 aasta ja 9 kuu möödudes muudetud süüdistuse koostamisest. Kohtule esitatud muudetud süüdistuse kohaselt süüdistatakse: V. Ž.`i (surnud xxx), A. P.`it ja A. L.it süüdistatakse selles, et nemad aitasid koos teiste isikutega esitada 2011. aasta veebruarist kuni 2012. aasta juulini R.A.`il OÜ X (äriregistri kood xxx; äriühingu ja tema juhatuse liikme osas lõpetati kohtueelses menetluses 30.07.2015 maksukuriteo kahtlustus käibemaksu 63 554,57 euro suuruses summas varjamises KrMS § 202 lg 7 alusel), A. Š.`il OÜ G, M. S.`il OÜ X ja B. B.`il OÜ I käibedeklaratsioonides valeandmeid käibemaksukohustuse vähendamise ja tagastamise eesmärgil, millega jäi riigile maksudena laekumata OÜ-lt X 63 554,57 eurot, OÜ-lt X 87 949,20 eurot, OÜ-lt I 592 710,01 eurot ning OÜ-le I tagastati alusetult käibemaksu 6032,46 eurot, OÜ-lt G 1 280 479,02 eurot ning OÜ-le G tagastati alusetult käibemaksu kokku 8773,84 eurot. S. K.`i süüdistatakse selles, et tema OÜ X Invest (reg nr xxx) juhatuse liikmena aitas koos teiste isikutega esitada 2011. aasta veebruarist kuni 2012. aasta juulini R. A.`il OÜ X käibedeklaratsioonides valeandmeid käibemaksukohustuse vähendamise eesmärgil, millega jäi riigile maksudena laekumata OÜ-lt X 63 554,57 eurot. D. H.`it ja L. Š.`t `süüdistatakse selles, et nemad, vastavalt OÜ X (reg nr xxx) ja AS-i D (reg nr xxx) juhatuse liikmetena, aitasid koos teiste isikutega esitada 2011. aasta aprillist kuni 2012. aasta märtsini A. Š.`il OÜ G (äriregistri kood xxx) käibedeklaratsioonides valeandmeid käibemaksukohustuse vähendamise ning tagastamise eesmärgil, millega jäi riigile maksudena laekumata OÜ-lt G 1 280 479,02 eurot ning OÜ-lt G tagastati alusetult käibemaksu kokku 8773,84 eurot. Maksukuritegude toimepanemine toimus alljärgnevalt kirjeldatud viisil. V. Ž. organiseeris koostöös R. S`iga, kooskõlastatult A. P.`iga ning A. L.`i teadmisel, võltsarvete esitamiseks ning nende alusel rahaülekannete tegemiseks järgmised äriühingud (edaspidi vajadusel tekstis variäriühingud): OÜ Y (reg nr xxx), OÜ S (reg kood xxx), OÜ M (reg nr xxx), OÜ T (reg nr xxx), OÜ X(reg nr xxx), OÜ X (end. OÜ X, reg kood xxx), OÜ X (reg kood xxx), X OÜ (reg nr. xxx), AS B (reg nr xxx), OÜ X (reg nr xxx), OÜ X (reg nr. xxx), OÜ L (reg nr xxx), OÜ S (reg nr xxx), OÜ M (reg nr xxx), xxx OÜ (reg nr xxx), X AS (reg nr xx), X OÜ (reg nr xxx), E OÜ (end. X OÜ, reg nr xxx). Osade eelloetletud variäriühingute juhatuse liikmeteks olid V. Ž. ja R. S, samuti A. P.. Mitme variäriühingu juhatuse liikmeks otsis R. S koostöös V. Ž.`iga isikuid, kes oleksid juhatuse liikmed vaid

nominaalselt. Samuti R. S kooskõlastatult V. Ž.`iga korraldas nende isikute juhatuse liikmeks vormistamiseks notari juurde mineku ja äriühingute kasutusele võtuks vajalikud muud toimingud. Tegelikkuses eelloetletud variäriühingutes ei toimunud reaalset majandustegevust. Need variäriühingud ei soetanud kaupu, ei müünud kaupu ega osutanud teenuseid üksteisele, OÜ-le X, OÜ-le X, OÜ-le X, OÜ-le I, OÜ-le X ega ka AS-le D. Variäriühingute andmeid ning pangakontosid kasutati ära selleks, et oleks võimalik esitada maksukohustuslaselt lähtuvaid käibemaksu sisaldavaid arveid, kas otse või koostöös S. K.`iga X OÜ kaudu OÜ-le X samuti, koostöös D. H.`i ja L. Š.`ga OÜ X ning AS-i D kaudu OÜ-le G; lisaks otse OÜ-le X ja OÜ-le I. Tehinguahela vahelüli OÜ X vormistas omakorda mõnevõrra suurema müügihinnaga võltsarved OÜ-le X ning vahelülid OÜ X ja AS D vormistasid mõnevõrra suurema müügihinnaga võltsarved OÜ-le G, milles näitasid arvetel kaupa või teenuseid, mida nad tegelikult variäriühingutelt ei olnud soetanud. Tegelikkusele mittevastavate arvetega ning rahaülekannetega soovisid juhatuse liikmed S. K., D. H., L. Š., A. Š., M. S. ja B. B. ja V. Ž., A. P. ja A. L. jätta välise mulje käibemaksuga maksustavate tehingute toimumisest maksukohustuslaste vahel ja anda lubamatu maksueelise tehinguahela järgmistele lülidele: OÜ-le X, AS-le D, OÜ-le X ning OÜ-le X, OÜ-le G, OÜ-le X ja OÜ-le I. Nimetatud äriühingud said vale sisuga arvetele tuginedes deklareerida endi käibedeklaratsioonis sisendkäibemaksu ja vähendada seeläbi riigile tasumisele kuuluvat käibemaksu, OÜ G ja OÜ Integold said ka riigilt alusetu käibemaksutagastuse. Maksueelis saavutati sellega, et variäriühingute tasandil jäeti käibemaks riigieelarvesse üle kandmata. Variäriühingute pangakontodelt võeti võltsarvete alusel laekunud enamus raha sularahaautomaatidest välja ja tagastati seaduslike esindajate kaudu OÜ-le X, OÜ-le G, OÜ-le X ja OÜ-le I kasutamiseks nende majandustegevuses ehk maksukuritegusid pandi toime nende äriühingute huvides. Tegutsevate äriühingute seaduslikud esindajad S. K., D. H. ja L. Š., R. A., A. Š., M. S. ja B. B. teadsid, et tarneahela allosas arveid väljastavad variäriühingud ei osuta enda majandustegevuse raames teenuseid ega müü kaupa, tehingud on näilikud, mistõttu arvetel kajastatud kauba ja teenuse eest tasutud käibemaksu ei tohi kajastada tegutsevate äriühingute maksuarvestuses. Käibemaksuseaduse (RT I 2003, 82, 554; koos hilisemate muudatuste ja täiendustega, edaspidi KMS) § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks, kusjuures KMS § 31 lg 1 kohaselt sisendkäibemaks arvatakse maksustatavast käibest maha KMS §-s 37 sätestatud nõuetele kohase arve alusel. KMS § 37 lg 7 p 2 kohaselt peab arvele olema märgitud maksukohustuslase, so kauba või teenuse müüja nimi, aadress, käibemaksukohustuslasena registreerimise number. Vastavalt maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 ei võeta näilikku tehingut maksustamisel arvesse. V. Ž., kooskõlastatult R. S`i, A. P.`i, S. K.`i ja D. H.`iga ning A. L.i, L. Š., R. A.`i, A. Š.`i, M. S.`i ja B. B.`i teadmisel, kontrollis, juhtis ja korraldas variäriühingute ning OÜ X nimelt vale sisuga arvete ja muude näilike tehingutega seotud dokumentide vormistamist ning nende edastamist tegutsevatele äriühingutele OÜ X, OÜ X, OÜ I, aga ka AS-le D ning OÜ-le X. Võltsarveid variäriühingute ning OÜ X nimelt vormistasid peamiselt V. Ž. ja tema palvel raamatupidaja S. S., samuti A. P. ning V. Ž.`i korraldusel ja juhendamisel ka R. S ning S. K.. D. H. koostas osa variäriühingute ja OÜ X ning AS-i D vahelisi võltsarveid, akte ning lepinguid. V. Ž.`ile jõudis tegutsevate äriühingute esindajatelt teave laekunud ja laekuvatest rahaülekannetest ning sellest tulenevalt teave vajaduse kohta koostada võltsarveid tegutsevatele äriühingutele. Variäriühingutelt lähtuvate dokumentide edastamiseks kasutas V. Ž. muuhulgas oma venna A. L.i kaasabi. V. Ž. korraldusel A. L. edastas variäriühingutega seotud dokumente V. Ž.i näidatud isikutele ja tegutsevatele äriühingutele.

S. K. allkirjastas variäriühingute ja OÜ X vahelisi tegelikkusele mittevastavaid arveid ja muid dokumente. S. K. aktsepteeris variäriühingutelt lähtuvaid võltsarveid OÜ X raamatupidamises ja maksuarvestuses. S. K. lasi kooskõlastatult V. Ž.`i ja A. P.iga kajastada raamatupidajal S. S. OÜ X raamatupidamis- ja maksuarvestuses vale sisuga soetusarveid ning koostada samade näilike tehingute osas edasisi vale sisuga müügiarveid OÜ-le X. D. H. oli L. Š. tütre E. S.`i abikaasa, s.o. D. H. ja L. Š. olid perekonnaliikmete kaudu seotud isikud. L. Š. võimaldas hõimlasel D. H.`ile kontrollida AS-i D majandustegevust. D. H. ja L. Š. aktsepteerisid variäriühingutelt lähtuvaid võltsarveid vastavalt OÜ X ja AS-i D raamatupidamises ja maksuarvestuses. D. H. ja L. Š. D. H.i kaasabil, lasid koostada raamatupidajal L. K. OÜ X ja AS-i D nimelt samade näilike tehingute osas edasisi vale sisuga müügiarveid OÜ-le G. OÜ X ja AS-i D ning OÜ G vahelisi tegelikkusele mittevastavaid kauba üleandmise-vastuvõtmise akte allkirjastasid D. H. ja A. Š.. Võltsarveid OÜ X nimelt allkirjastas D. H. ja AS-i D nimelt L. Š.. OÜ G juhatuse liige A. Š. aktsepteeris ning allkirjastas OÜ-lt X ja AS-ilt D lähtuvaid võltsarveid. A. Š.`i juhistel kajastas raamatupidaja J. S., kes tehingute näilikkusega kursis ei olnud, võltsarveid OÜ G raamatupidamis- ja maksuarvestuses. OÜ X juhatuse liige M. S. ning OÜ I juhatuse liige B. B. allkirjastasid variäriühingute ja endi juhitavate äriühingute vahelisi tegelikkusele mittevastavaid kauba üleandmise-vastuvõtmise akte. Samuti OÜ X juhatuse liige M. S. ning OÜ I juhatuse liige B. B. aktsepteerisid variäriühingutelt lähtuvaid võltsarveid ning lasid endi juhitavate äriühingute raamatupidajatel, kes tehingute näilikkusega kursis ei olnud, kajastada võltsarveid vastavalt OÜ X ja OÜ I raamatupidamis- ja maksuarvestuses. A. Š. korraldas OÜ G pangakontodelt võltsarvete alusel rahaliste vahendite ülekandmist OÜ X ja AS-i D pangakontodele. Seejärel D. H. korraldas L. Š. heakskiidul OÜ X ja AS-i D pangakontodelt rahaliste vahendite ülekandmise võltsarvete alusel variäriühingute kontodele. M. S. ja B. B. korraldasid vastavalt OÜ X ja OÜ I pangakontodelt võltsarvete alusel rahaliste vahendite ülekandmise variäriühingute pangakontodele. V. Ž., kooskõlastatult R. S`i ja A. P.`iga ning S. K.i ja A. L.i teadmisel, korraldas variäriühingute ning OÜ X pangakontode kasutamist, sinna laekunud summade edasist kandmist variäriühingute pangakontodele, aga ka A. L.`i ja V. Ž.`i isiklikele pangakontodele. A. L. võimaldas variäriühingute pangakontodelt kanda raha enda nimele avatud pangakontodele ning võimaldas sealt endale väljastatud pangakaardiga kolmandatel isikutel raha sularahaautomaatidest välja võtta. S. K. võimaldas kolmandatel isikutel kasutada OÜ ABC Invest pangakontosid, mille käigus V. Ž.`i korraldamisel kanti sealt rahalised vahendid edasi variäriühingute kontodele. V. Ž.`i mobiiltelefonile oli tellitud teavitus variäriühingute pangakontodele laekunud rahaülekannete kohta. Variäriühingute pangakontodel tegi ülekandeid peamiselt V. Ž. ja tema palvel raamatupidaja S. S.. Variäriühingute, A. L.i ning V. Ž.`i nimele avatud pangakontodelt võeti raha V. Ž.`i korraldamisel sularahaautomaatide kaudu välja. Raha väljavõtmisega tegelesid peamiselt V. Ž. ja A. P., aga ka S. K.. Väljavõetud sularaha tagastamisega OÜ X esindajale R. A., OÜ X esindajale M. S., OÜ I esindajale B. B. ja D. H.i vahendusel OÜ G esindajale A. Š., tegelesid peamiselt V. Ž. ja A. P.. Sularaha edastamiseks kasutas V. Ž. muuhulgas A. L.i kaasabi. V. Ž. korraldusel andis A. L. enda koduselt aadressilt xxx sularaha ja dokumente V. Ž.i näidatud isikutele. D. H. juhendas R. S`i, kuidas käituda ning milliseid selgitusi peab R. S andma Rahapesu Andmebüroos variäriühingute kohta ning varustas teda variäriühingute näilikku tegevust kajastavate vajalike andmete ja dokumentatsiooniga. V. Ž.`i korraldusel käis R. S erinevatel objektidel, et maksuhalduri küsitlemisel näidata, et on teadlik majandustehingute asjaoludest.

V. Ž., olles saanud enda valdusesse andmed, mis võimaldasid e-maksuametisse sisenemist, korraldas e-maksuametis variäriühingute ja OÜ X nimel toimingute tegemist, muuhulgas korraldas tegelikkusele mittevastavate andmetega käibedeklaratsioonide esitamist. Peamiselt esitasid variäriühingute nimelt ebaõigete andmetega käibedeklaratsioone V. Ž. ja tema palvel raamatupidaja S. S., samuti A. P.. OÜ X nimelt esitasid ebaõigete andmetega käibedeklaratsioone V. Ž.`i ja S. K.`i palvel raamatupidaja S. S., samuti S. K. ise. OÜ X juhatuse liige D. H. ja AS-i D juhatuse liige L. Š. esitasid endi juhitavate äriühingute nimelt ebaõigete andmetega käibedeklaratsioone vahendlikult, läbi raamatupidajat L. K., kellel puudus valeandmete esitamise teadlikkus ja tahtlus. Eelnevalt kirjeldatud moel osutasid V. Ž., A. P., A. L., S. K., D. H. ja L. Š. oma tegevusega täideviijatele füüsilist, ainelist ja vaimset kaasabi, tugevdades täideviijate poolset kuriteo toimepanemise tahtlust. OÜ X juhatuse liige R. A., OÜ G juhatuse liige A. Š., OÜ X juhatuse liige M. S. ja OÜ I juhatuse liige B. B., kes juhatuse liikmetena olid äriseadustiku § 180 lg 1 ja § 183 tulenevalt vastutavad äriühingu juhtimise ja esindamise ning raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete õiguse eest ning kes maksukorralduse seaduse § 8 lg 1 lähtuvalt olid kohustatud tagama endi juhitavate äriühingute maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise, sh ka äriühingu tegevuse tõepärase arvestuse ning maksuhaldurile nõuetele vastavate maksudeklaratsioonide esitamise, ei täitnud eelloetletud kohustusi nõuetekohaselt. Nad esitasid enda juhitavate maksukohustuslastest äriühingute käibedeklaratisoonides valeandmeid V. Ž.`i, A. P.`i, A. L.`i, S. K.i, D. H.`i ja L. Š. kaasabil järgmiselt: 1) OÜ X esitas juhatuse liikme R. A.`i korraldamisel ajavahemikul 18.02.2011-20.07.2012 käibedeklaratsioonides (KMD) valeandmeid maksustamisperioodi jaanuar 2011, märts 2011 kuni november 2011 ja jaanuar 2012 kuni veebruar 2012 kohta, kuivõrd äriühingu KMD-des kajastati sisendkäibemaksu real (KMD 5-ndal real) lubamatult andmeid kokku 63 554,57 euro suuruses summas. Need andmed võeti järgnevas tabelis loetletud variäriühingute ning OÜ X võltsarvetelt, kellelt tegelikult kaupu ega teenuseid ei soetatud. Seejärel kajastati tasumisele kuuluva käibemaksu real (KMD 12-ndal real) lubamatult andmeid kokku 63 554,57 euro suuruses summas: Arve väljastanud äriühingu nimi Arve kuupäev X OÜ 05.01.2011 X OÜ 20.01.2011 Jaanuar kokku X OÜ 03.03.2011 X OÜ 15.03.2011 X OÜ 31.03.2011 Märts kokku X OÜ 14.04.2011 Aprill kokku

Äriühingu poolt KMD-del valesti ehk liigselt Maksuhalduri arvestuse deklareeritud Maksustamise periood Äriühing kohaselt pidi äriühing sisendkäibemaks ning seeläbi ja aeg, mil äriühing deklareeris esitatud tegelikult KMD-del lubamatult vähendatud esitas KMD KMD-del deklareerimima maksukohustus ning alusetult näidatud enammakstud käibemaks mai 2011 KMD, esitati 20.06.2011 20% määraga maksustatav käive 93 563,73 € 93 563,73 € Käibemaks kokku 18 712,75 € 18 712,75 € Sisendkäibemaks, sh 24 745,21 € 33,24 € -24 711,97 € Tasumisele kuuluv käibemaks 18 679,51 € 18 679,51 € Enammakstud käibemaks 6 032,46 € -6 032,46 € juuni 2011 KMD, esitati 20.07.2011 20% määraga maksustatav käive 113 285,61 € 113 285,61 € Käibemaks kokku 22 657,12 € 22 657,12 € Sisendkäibemaks, sh 16 169,17 € 48,96 € -16 120,21 € Tasumisele kuuluv käibemaks 6 487,95 € 22 608,16 € 16 120,21 € juuli 2011 KMD, esitati 26.09.2011 20% määraga maksustatav käive 121 766,70 € 121 766,70 € Käibemaks kokku 24 353,34 € 24 353,34 € Sisendkäibemaks, sh 24 068,20 € 44,45 € -24 023,75 € Tasumisele kuuluv käibemaks 285,14 € 24 308,89 € 24 023,75 € augusti 2011 KMD, esitati 21.09.2011 20% määraga maksustatav käive 156 760,21 € 156 760,21 € Käibemaks kokku 31 352,04 € 31 352,04 € Sisendkäibemaks, sh 31 117,07 € 151,44 € -30 965,63 € Tasumisele kuuluv käibemaks 234,97 € 31 200,60 € 30 965,63 € septembri 2011 KMD, esitati 17.10.2011 20% määraga maksustatav käive 310 748,05 € 310 748,05 € Käibemaks kokku 62 149,61 € 62 149,61 € Sisendkäibemaks, sh 61 513,87 € 19 747,33 € -41 766,54 € Tasumisele kuuluv käibemaks 635,74 € 42 402,28 € 41 766,54 € oktoobri 2011 KMD, esitati 22.11.2011 20% määraga maksustatav käive 574 135,17 € 574 135,17 € Käibemaks kokku 114 827,03 € 114 827,03 € Sisendkäibemaks, sh 111 969,18 € 7 363,54 € -104 605,64 € Tasumisele kuuluv käibemaks 2 857,85 € 107 463,49 € 104 605,64 € novembri 2011 KMD, esitati 21.12.2011 20% määraga maksustatav käive 459 169,73 € 459 169,73 € Käibemaks kokku 91 833,95 € 91 833,95 €

enam kui 320 000 eurot, s.o pani toime KarS § 22 lg 3 - § 3891 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (tegu on jätkuvalt karistatav alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 389 1 lg 2 redaktsiooni järgi). Sellise tegevusega A. P., osutades vaimset, füüsilist ja ainelist kaasabi, aitas kaasa OÜ X ning OÜ X nimelt maksukohustuse vähendamise ja tagastusnõude suurendamise eesmärgil maksuhaldurile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, mille tulemusel jäi maksudena laekumata enam kui suurele kahjule vastav summa, s.o pani toime KarS § 22 lg 3 - § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (tegu on jätkuvalt karistatav alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 3891 lg 1 redaktsiooni järgi). Samuti sellise tegevusega A. P., osutades vaimset, füüsilist ja ainelist kaasabi, aitas kaasa OÜ G ning OÜ I nimelt maksukohustuse vähendamise ja tagastusnõude suurendamise eesmärgil maksuhaldurile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, mille tulemusel jäi maksudena laekumata ning äriühingule tagastati alusetult käibemaksu enam kui 320 000 eurot, s.o pani toime KarS § 22 lg 3 - § 3891 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (tegu on jätkuvalt karistatav alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 389 1 lg 2 redaktsiooni järgi). Sellise tegevusega A. L., osutades vaimset, füüsilist ja ainelist kaasabi, aitas kaasa OÜ X ning OÜ X nimelt maksukohustuse vähendamise ja tagastusnõude suurendamise eesmärgil maksuhaldurile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, mille tulemusel jäi maksudena laekumata enam kui suurele kahjule vastav summa, s.o pani toime KarS § 22 lg 3 - § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (tegu on jätkuvalt karistatav alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 3891 lg 1 redaktsiooni järgi). Samuti sellise tegevusega A. L., osutades vaimset, füüsilist ja ainelist kaasabi, aitas kaasa OÜ G ning OÜ I nimelt maksukohustuse vähendamise ja tagastusnõude suurendamise eesmärgil maksuhaldurile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, mille tulemusel jäi maksudena laekumata ning äriühingule tagastati alusetult käibemaksu enam kui 320 000 eurot, s.o pani toime KarS § 22 lg 3 - § 3891 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (tegu on jätkuvalt karistatav alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 3891 lg 2 redaktsiooni järgi). Sellise tegevusega S. K., osutades vaimset, füüsilist ja ainelist kaasabi, aitas kaasa OÜ X nimelt maksukohustuse vähendamise eesmärgil maksuhaldurile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, mille tulemusel jäi maksudena laekumata enam kui suurele kahjule vastav summa, s.o pani toime KarS § 22 lg 3 - § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (tegu on jätkuvalt karistatav alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 3891 lg 1 redaktsiooni järgi). Sellise tegevusega D. H., osutades vaimset, füüsilist ja ainelist kaasabi, aitas kaasa OÜ G nimelt maksukohustuse vähendamise ja tagastusnõude suurendamise eesmärgil maksuhaldurile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, mille tulemusel jäi maksudena laekumata ning äriühingule tagastati alusetult käibemaksu enam kui 320 000 eurot, s.o pani toime KarS § 22 lg 3 - § 3891 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (tegu on jätkuvalt karistatav alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 3891 lg 2 redaktsiooni järgi). Sellise tegevusega L. Š., osutades vaimset, füüsilist ja ainelist kaasabi, aitas kaasa OÜ G nimelt maksukohustuse vähendamise ja tagastusnõude suurendamise eesmärgil maksuhaldurile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamisele, mille tulemusel jäi maksudena laekumata ning äriühingule tagastati alusetult käibemaksu enam kui 320 000 eurot, s.o pani toime KarS § 22 lg 3 - § 3891 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo (tegu on jätkuvalt karistatav alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 3891 lg 2 redaktsiooni järgi). 07.11.2022 kohtuistungil prokuröri esitatud muudetud süüdistuses ükski süüdistatavatest ennast süüdi ei tunnistanud. Prokurör leidis, et muudetud süüdistuses süüks arvatud teod on aegunud ja kriminaalmenetlus tuleks lõpetada süüteo aegumisega. Juba varasemalt olid

kaitsjad esitanud taotlused kriminaalmenetluse lõpetamiseks aegumisega ning ka kohtuistungil taotlesid süüdistatavad kriminaalmenetluse lõpetamist seoses süüteo aegumisega. Ükski süüdistatavatest menetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil ei taotlenud. Muudetud süüdistuse kohaselt panid V. Ž., A. L. ja A. P. neile KarS § 22 lg 3 ja § 3891 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteod toime ajavahemikul 2011. aasta veebruarist kuni 2012. aasta juulini, S. K. pani temale KarS § 22 lg 3 ja § 3891 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toime ajavahemikul 2011. aasta veebruarist kuni 2012. aasta juulini, D. H. ja L. Š. panid neile KarS § 22 lg 3 ja § 3891 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toime ajavahemikul 2011. aasta aprillist kuni 2012. aasta märtsini. Seejuures on kõigile süüdistatavatele esitatud süüdistuse kokkuvõtvas teokirjelduses märgitud, et süüdistatavale süüks arvatav tegu on jätkuvalt karistatav alates 01.01.2015 kehtiva KarS § 3891 vastava lõike redaktsiooni järgi. Kohtu seisukoht süüteo aegumise osas Kohus leiab, et kuigi süüdistatavatele inkrimineeritud tegu on ka käesoleval ajal kehtiva KarS § 3891 lõigete 1-2 redaktsiooni järgi karistatav, on süütegude toimepanemise ajal kehtinud ja käesoleva määruse koostamise ajal kehtivas KarS § 3891 lõigete 1-2 redaktsioonis toimunud oluline muutus. Nimelt on 01.01.2015 kehtestatud redaktsioonis muudetud süüteo eest mõistetavat karistust. Enne 01.01.2015 kehtinud redaktsiooni kohaselt nägi KarS § 3891 lg 1 teokirjelduses märgitud kuriteo toimepanemise eest (KarS 01.01.2011 redaktsioon) karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse ning seda kuni 31.12.2014. KarS § 3891 lg 2 nägi KarS 01.01.2011 redaktsioonis karistusena ette kuni viieaastase vangistuse ning seda samuti kuni 31.12.2014. Alates 01.01.2015 näeb KarS § 3891 lg 1 karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse ning lg 2 ühe- kuni seitsmeaastase vangistuse. Seega kui süüteo toimepanemise ajal kehtinud redaktsiooni kohaselt olid nii KarS § 3891 lg 1 kui ka lg 2 teise astme kuriteod KarS § 4 lg 3 tähenduses, siis alates 01.01.2015 kehtestatud redaktsioonist muutus KarS § 3891 lg 2 ettenähtud kuritegu esimese astme kuriteoks KarS § 4 lg 2 tähenduses. Seega süüteo toimepanemise ajal oli S. K.ile inkrimineeritud tegu teise astme kuritegu ning teise astme kuriteoks jäi see süütegu ka pärast 01.01.2015 aset leidnud seadusemuudatust. Seejuures ei olnud aga esialgses süüdistuses S. K.ile üldse KarS § 22 lg 3 ja § 3891 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemist inkrimineeritud ja teda süüdistati ainult KarS § 255 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises, millisest süüdistusest muudetud süüdistusega prokurör loobus. Samas V. Ž.ile, A. L.ile, A. P.ile ja D. H.ile muudetud süüdistuses inkrimineeritud kuritegu ja L. Š.le esialgses süüdistuses inkrimineeritud kuritegu oli teo toimepanemise ajal teise astme kuritegu, kuid pärast 01.01.2015 aset leidnud seadusemuudatust muutus see tegu esimese astme kuriteoks. KarS § 5 lg 1 sätestab karistusseaduse ajalise kehtivuse ning sama paragrahvi lõike 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Seega tulnuks süüdistatavate süüditunnistamisel kohaldada karistust, millist nägi ette karistusseadustiku redaktsioon kuni 31.12.2014. Lisaks sellele sätestab KarS § 5 lg 3, et seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Kohus leiab, et käesoleval juhul on 01.01.2015 toimunud seadusemuudatuse puhul tegemist nii karistuse raskendamise kui ka muul viisil isiku olukorra halvendamisega. Nimelt on seadusemuudatusega raskendatud karistusi ning KarS § 3891 lg 2 ettenähtud kuritegu muutus teise astme kuriteost esimese astme kuriteoks. Sellest, millise astme kuriteoga on tegemist, sõltub aga süüteo aegumise tähtaeg KarS § 81 lg 1 p 1 ja 2 ning lg 6 mõttes. Seega pikenes 01.01.2015 seadusemuudatusega V. Ž.ile, A. L.ile, A. P.ile, D. H.ile ja L. Š.le KarS § 22 lg 3 ja § 3891 lg 2 järgi süüks arvatud süüteo aegumise tähtaeg viie aasta võrra, millega halvendati nimetatud isikute olukorda KarS § 5 lg 3 ja § 81 lg 1 p 1, 2 ja lg 6 tähenduses. Seejuures ei arvesta kohus käesoleval hetkel enam V. Ž.ile, A. L.ile, A. P.ile ja D. H.ile, samuti S. K.ile KarS § 255 lg 1 järgi inkrimineeritud esimese astme kuritegu, millisest süüdistusest muudetud

süüdistuse esitamisega loobuti. Seega tuleb KarS § 5 lg 3 sätet kohaldada süüdistatavate V. Ž.i, A. L.i, A. P.i, D. H.i ja L. Š. suhtes ka KarS § 81 lg 1 p 1, 2 ja lg 6 sätestatud tähtaegade osas ning asuda seisukohale, et süüdistatavaid V. Ž.i, A. L.it, A. P.it, D. H.it, S. K.i ja L. Š.t süüdistatakse KarS § 3891 lg 1, 2 järgi kuni 31.12.2014 kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni kohaselt teise astme kuriteos, mistõttu kohalduvad nende suhtes KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 6 sätted. KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt ei tohi kedagi kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud 5 aastat teise astme kuriteo korral. KarS § 81 lg 5 annab loetelu menetlustoimingutest, mille tegemisega kuriteo aegumine katkeb ning punkti 2 kohaselt katkeb kuriteo aegumine süüdistatava kohtu alla andmisega. Harju Maakohus andis süüdistatavad kohtu alla 03.11.2015. Seega katkes kuriteo aegumine KarS § 81 lg 5 p 2 kohaselt 03.11.2015. Samas sätestab KarS § 81 lg 6, et kui kuriteo aegumine on katkenud, algab aegumine uuesti sama paragrahvi lõikes 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. Samas ei tohi isikut kuriteos siiski süüdi mõista ega karistada kui selle lõpuleviimisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud KarS § 81 lõikes 1 sätestatust viie aasta võrra pikem aeg. Seega on tekkinud olukord, kus süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteo aegumine katkes küll 03.11.2015, kuid kuna muudetud süüdistuse, milles loobuti süüdistusest KarS § 255 lg 1 järgi, kohaselt V. Ž., A. L. ja A. P. panid neile KarS § 22 lg 3 ja § 3891 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteod toime ajavahemikul 2011. aasta veebruarist kuni 2012. aasta juulini, S. K. pani temale KarS § 22 lg 3 ja § 3891 lg 1 järgi inkrimineeritud kuriteo toime ajavahemikul 2011. aasta veebruarist kuni 2012. aasta juulini, D. H. ja L. Š. panid neile KarS § 22 lg 3 ja § 3891 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toime ajavahemikul 2011. aasta aprillist kuni 2012. aasta märtsini, siis on kõigil süüdistatavatel süüteo lõpuleviimisest möödunud KarS § 81 lg 6 sätestatud M.aalne tähtaeg ning seaduslik alus süüdistatavate karistamiseks on ära langenud ja süüdistatavatele inkrimineeritud süüteod tuleb lugeda aegunuks ning kriminaalmenetlus lõpetada KrMS §de 199 lg 1 p 2 ja § 274 lg 1 alusel. Süüdistatavate kaitsjad esitasid kohtule erinevaid taotlusi süüdistatavatele menetluskulu hüvitamiseks, süüteomenetluses tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ning süüdistatavate vara aresti alt vabastamiseks ning süüdistatavatele vara tagastamiseks. Samuti esitas kolmanda isiku esindaja kohtule taotlused kolmandale isikule kuuluva vara aresti alt vabastamiseks, varalise kahju ning menetluskulu hüvitamiseks. Kohus lahendab kõigepealt süüdistatavate kaitsjate ja kolmanda isiku esindaja taotlused vara aresti alt vabastamise osas üldisemalt, süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise osas ja määratud kaitsjatele makstud tasu osas, misjärel võtab seisukoha kogu menetluse kestel arestitud vara osas, seejärel muu kriminaalmenetluse kulu osas ja lõpuks määrab kuidas toimida asitõendite ja muude äravõetud esemete ja teabekandjatega. Süüdistatava V. Ž.i kaitsja taotlused ning kohtu seisukoht Süüdistatava V. Ž.i kaitsja esitas 07.11.2022 kohtule taotluse hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava kaitsmise eest ajavahemikul 16.05.2022 kuni 06.11.2022 summas 24 327, 00 eurot, millele lisandub 07.11.2022 kohtuistungil reaalselt kulunud aeg. 07.11.2022 kohtuistungi protokolli kohaselt kestis kohtuistung vaheaegu arvestamata kokku 4 tundi ja 25 minutit. Arvestades taotlusest tulenevat kaitsjatasu 170 eurot tunni eest, oleks 07.11.2022 kohtuistungil osalemise eest kaitsja tasuks 750,75 eurot, millele lisandub käibemaks 150,15 eurot, s.o kokku 900 eurot ja 90 senti ning kokku kaitsjatasu 25 227, 90 eurot. Kuivõrd süüdistatav V. Ž. on surnud xxx ja kohus määras süüdistatavale kaitsja ning jätkas vaatamata süüdistatava surmale menetlust tema lähedase esitatud taotluse alusel süüdistatava rehabiliteerimise eesmärgil, siis on ilmselge, et süüdistatav V. Ž. valitud kaitsjale tasu maksta ei saanud. Kohtuistungil saadud informatsiooni kohaselt on süüdistatavale kaitsja valinud teine kriminaalasjas süüdistatav A. L., kes on V. Ž.i vend. Seejuures on kohtule teada, et süüdistatav A. L. on varatu. Sellest tulenevalt saab asuda seisukohale, et valitud kaitsjale tasu

makstud ei ole. Samas ei ole sellel asjaolul erilist tähtsust, kuivõrd kohtupraktika on selles küsimuses seisukohal, et valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamisel ei saa piirduda vaid kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (3-1-1-4-14, p 10). Kuigi kohtule ei ole esitatud andmeid õigusteenuse eest tasumise kohta kas osaliselt või täies ulatuses ning kohus on arvamusel, et tasu makstud ei ole, võib taotlusest üheselt järeldada, et lepingu õigusteenuse osutamiseks sõlminud A. L.il on vähemalt tekkinud tasu maksmise kohustus. Puutuvalt tasu hüvitamise adressaati saab samuti senise kohtupraktika pinnalt asuda seisukohale, et valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale (3-1-1-112-16, p 56). Samas on kaitsealune V. Ž. surnud ning on ilmselge, et tema arvelduskontole ei ole võimalik kaitsjale makstud tasu hüvitada. Seega on tekkinud kaitseülesannetest kulu kaitsjal ja ei ole kedagi, kes saaks kaitsja tasu maksta, sest kaitsealune on surnud ja lepingu sõlmija rahatu. Seetõttu asub kohus seisukohale, et valitud kaitsjale makstud tasu tuleb hüvitada kaitseülesannet täitnud äriühingu Tasakaal Invest OÜ arveldusarvele nr EEXXX SEB pank või EEXXX LHV pank. Puutuvalt menetluskulu hüvitamisse, siis menetluskulu osas peab kohus lähtuma mitte SKHS sätestatud alustest, vaid kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud üldpõhimõttest, kuivõrd KrMS § 183 lg 1 sätestab üheselt, et kriminaalmenetluse lõpetamisel kannab menetluskulud riik, kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on kaitsjale või valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu menetluskulu, mistõttu rakendub KrMS § 183 lg 1 sätestatud põhimõte ja valitud kaitsjale makstud tasu tuleb kanda riigil. Arvestades valitud kaitsja tasu suurust, s.o tunnihinda 170 eurot, mis on käeoleva aja seisuga loetud veel mõistlikuks, tuleb taotluses märgitud kaitsjatasu lugeda mõistliku suurusega tasuks ja hüvitada täies ulatuses KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 183 lg 1 alusel. Puutuvalt V. Ž.i riigi õigusabi korras määratud kaitsja tasusse peab kohus vajalikuks märkida, et eelnevalt, s.o kuni 13.05.2022, mil A. L. sõlmis kliendilepingu valitud kaitsjaga Alar Salu, on V. Ž.i kaitsnud määratud korras advokaadid Kristina Isokoski, Leelo Viil, Toomas Pilt ja Kadi Sitska. Kohus on Kristina Isokoskile määranud kokku kaitsjatasuna 2300 eurot, Leelo Viilile 12 128, 40 eurot, Toomas Pildile 24 eurot ja Kadi Sitskale 30 eurot, s.o kokku on määratud kaitsjatele makstud tasu summas 14 482 eurot ja 40 senti. Kuivõrd määratud kaitsjale makstud tasu on menetluskulu KrMS § 175 lg 1 p 4 tähenduses ning kriminaalmenetluse lõpetamisel kannab KrMS § 183 lg 1 põhimõtte kohaselt menetluskulud riik, tuleb V. Ž.i määratud kaitsjatele kohtumenetluses makstud tasu kogusummas 14 482 eurot ja 40 senti jätta KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 183 lg 1 alusel riigi kanda. Lisaks eelmärgitule on süüdistatava V. Ž.i kaitsja esitanud taotluse hüvitada V. Ž.ile tekitatud mittevaraline kahju seoses temalt vabaduse võtmisega 155 päeva eest ajavahemikul 29.02.2012 kuni 01.08.2012 kokku summas 2289,35 eurot. Puutuvalt kahju hüvitamise nõudesse seoses V. Ž.i kahtlustatavana kinnipidamisega, siis on kriminaalasja materjalidest tuvastatav, et V. Ž. on kriminaalmenetluses olnud kinni peetav 29.02.2012 kuni 01.08.2012 kaasaarvatud. Alates 01.08.2012 kohaldati V. Ž.i suhtes tõkendit elukohast lahkumise keeld. Kuivõrd kriminaalmenetlus V. Ž.i süüdistuses lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel, tekib isikul SKHS § 5 lg 1 p 2 alusel õigus nõuda kahju hüvitamist. SKHS § 11 lg 4 sätestab põhimõtte, mille kohaselt vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Kuivõrd V. Ž. oli kriminaalmenetluses kinni peetud alates 29.02.2012 kuni 01.08.2012, siis tuleb hüvitamisel aluseks võtta 155 kalendripäeva sõltumata sellest, mitu tundi ta kalendripäeva sees kinni oli peetud. Viidatud sätte kohaselt on päevamäära suurus kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Seega tuleb lähtuda taotluse esitamise ajaks avaldatud, s.o 2022. aasta teise kvartali keskmisest kuupalgast, milleks oli 1693 eurot. Eelmärgitud sättes esitatud tehte põhjal saab asuda seisukohale, et päevamääraks on 56, 43 eurot ning kuivõrd V. Ž. oli kinni

peetud sada viiskümmend viis kalendripäeva, on hüvitatavaks summaks 8746, 65 eurot. Millise tehte järgi sai kaitsja hüvitatavaks summaks 2289, 35 eurot, on kohtule teadmata. Kaitsja on taotlenud hüvitatava summa kandmist õigusteenust osutava äriühingu arvele. Kohus asub seisukohale, et erinevalt hüvitatavast menetluskulust on vabaduse võtmisega seotud kahju hüvitis otseselt seotud isikuga, kellelt vabadus võeti ning juhul, kui isik, kelle kasuks temalt võetud vabadusega seotud hüvitis välja mõistetakse, on surnud, on hüvitise puhul tegemist isiku enda varaga, mida saavad endale nõuda isiku pärijad. Kuna õigusteenust osutanud äriühing Tasakaal Invest OÜ ei ole V. Ž.i seadusjärgseks pärijaks Pärimisseaduse 2. peatüki sätete tähenduses ja kohtule ei ole esitatud mingeid tõendeid selle kohta, et sama äriühing oleks juriidilisest isikust pärijaks pärimisvõime tähenduses Pärimisseaduse § 5 lg 3 mõttes ning kohtule ei ole esitatud ka volikirja, mille kohaselt V. Ž.i seadusjärgsed pärijad volitavad äriühingut hüvitist vastu võtma, siis puudub kohtu õigus hüvitatava kahju kandmiseks Tasakaal Invest OÜ arvele ja hüvitatavat kahju saab nõuda vaid selleks õigustatud isik, kes on V, Ž.i pärijaks Pärimisseaduse tähenduses. Peale selle on süüdistatava V. Ž.i kaitsja esitanud taotluse, mille kohaselt juhul, kui V. Ž.i omanduses oli ettevõte, mille raha arestiti, siis palutakse need V. Ž.i kasuks tagastada ja samuti kanda Õigusbüroo arvele. Kohus leiab, et sellise sisuga taotlus jääb tagajärjetuks, kuivõrd õigusteenust osutav äriühing ei ole V. Ž.iga seotud äriühingute osanik või õigusjärglane või muul viisil õigustatud isik. Tartu Maakohtu 16.03.2012 määrusega nr 1-12-2449 on KarS § 83 lg 1 ja KrMS § 142 alusel süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise tagamiseks arestitud: - OÜ E arvelduskonto xxx ja sellel olevad rahalised vahendid. 20.03.2012 seisuga on kontol rahalisi vahendeid kokku summas 4404,62 eurot; - OÜ M arvelduskonto xxx ja sellel olevad rahalised vahendid. 20.03.2012 seisuga on kontol rahalisi vahendeid kokku summas 10 563,16 eurot; - OÜ S Invest arvelduskontod xxx ja xxx nendel olevad rahalised vahendid. 20.03.2012 seisuga on kontol xxx rahalisi vahendeid kokku summas 3211,16 eurot ja kontol xxx rahalisi vahendeid kokku summas 3209,81 eurot; - OÜ Y arvelduskonto xxx sellel olevad rahalised vahendid. 20.03.2012 seisuga on kontol xxx rahalisi vahendeid kokku summas 46 479,16 eurot; - OÜ T arvelduskonto xxx sellel olevad rahalised vahendid. 20.03.2012 seisuga on kontol xxx rahalisi vahendeid kokku summas 29 674,37 eurot. Kohtule esitatud Äriregistri andmetest tulenevalt oli V. Ž.: E OÜ üks juhatuse liikmetest ja üks osanikest ning äriühing on registrit kustutatud 28.12.2015 majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu ÄS § 60 lg 3 alusel, OÜ Y üks juhatuse liikmetest ja üks osanikest ning äriühing on registrist kustutatud 07.03.2016 majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu ÄS § 60 lg 3 alusel ja T OÜ üks juhatuse liikmetest ja üks osanikest ning äriühing on registrist kustutatud 06.01.2017 majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu ÄS § 60 lg 3 alusel. Seega on V. Ž.iga seotud äriühingute kontodel arestitud rahalisi vahendeid kokku 80 558, 15 euro ulatuses. Kohus leiab, et vaatamata sellele, et V. Ž. oli eelmärgitud äriühingute üks juhatuse liikmetest ja osanikest, ei kuulu äriühingu kontol olevad rahalised vahendid ühegi juhatuse liikme ega osaniku vara hulka, s.h ka V. Ž.i vara hulka. Eelmärgitud äriühingud on Äriregistrist kustutatud ÄS § 60 lg 3 alusel, sest äriühingud ei ole esitanud majandusaasta aruandeid. Äriühingute rahalised vahendid arestiti konfiskeerimise tagamiseks ning seetõttu ei saanud rahalised vahendid alates rahaliste vahendite arestimisest seisuga 20.03.2012 enam liikuda ning kuivõrd äriühingutega seotud isikute suhtes alustati kriminaalmenetlust ja mingit majandustegevust ei saanud enam toimuda, ei esitatud ka majandusaasta aruandeid, mis tingis registripidaja poolt äriühingute kustutamise ning likvideerimismenetlust ei alustatud. Käeoleval ajal, kui kohus lõpetab kriminaalasjas

menetluse ja vabastab arestimise aluse äralangemisel arestitud rahalised vahendid aresti alt, tekib olukord, kus registrist kustutatud äriühingutel on vara. Aresti alt rahaliste vahendite vabastamine ei tähenda aga seda, et kontot aresti alt vabastav menetleja hakkab äriühingute raha laiali jagama, vaid selline olukord lahendatakse ÄS § 60 lg 5 ja § 218 lg 2 ja 3 sätestatud korras eraldi menetluses väljaspool kriminaalmenetlust. ÄS § 60 lg 5 kohaselt, kui pärast äriühingu registrist kustutamist ilmneb, et äriühingul oli vara ja vajalikud on likvideerimisabinõud, võib registripidaja otsustada likvideerimise. Äriühingu võlausaldaja nõudel võib likvideerimise pärast äriühingu registrist kustutamist ette võtta üksnes juhul, kui registripidaja ennistab võlausaldaja jaoks likvideerimise taotlemise tähtaja tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. ÄS § 218 lõige 2 sätestab, et kui pärast osaühingu registrist kustutamist ilmneb, et osaühingul jäi jaotamata vara ja vajalikud on täiendavad likvideerimisabinõud, võib kohus huvitatud isiku nõudel otsustada täiendava likvideerimise ja ennistada vanade likvideerijate õigused või määrata uued likvideerijad ning lõike 3 kohaselt võib osaühingu võlausaldaja nõudel likvideerimise pärast osaühingu registrist kustutamist läbi viia üksnes juhul, kui võlausaldaja põhistab, et tema nõue osaühingu vastu jäi likvideerimismenetluses rahuldamata, tal ei ole võimalik nõuet muul viisil rahuldada ja likvideerimise ennistamise korral on võimalik tema nõue rahuldada, või kui osaühingut ei oleks võinud vaidluse tõttu nõude üle registrist kustutada. Võlausaldaja taotlust täiendavaks likvideerimiseks ei rahuldata muu hulgas siis, kui ta mõjuva põhjuseta jättis oma nõude likvideerijatele õigeaegselt esitamata. Seega selleks, et lahendada registrist kustutatud äriühingu vara suhtes kohaldatavad meetmed peab kohus teavitama registripidajat, käesoleval juhul Äriregistri pidajast Tartu Maakohtu registriosakonda registrist kustutatud äriühingute kontode aresti alt vabastamisest ja äriühingul jaotamata vara olemasolust, otsustamaks likvideerimisabinõu kohaldamise vajaduse. Kriminaalasja arutaval maakohtul puudub registripidaja pädevus otsustada likvideerimisabinõu kohaldamise vajaduse üle. Lisaks eelmärgitule on süüdistatava V. Ž.i kaitsja esitanud täiendava taotluse hüvitada V. Ž.ile ebamõistliku menetlusajaga tekkinud mittevaraline kahju summas 18 100 eurot ja 40 senti. Alternatiivselt taotletakse samal alusel mittevaralise kahju hüvitamist summas 9635 eurot ja 40 senti või siis 8162 eurot ja 36 senti. Lisaks taotletakse täiendavalt hüvitada ebamõistliku menetlusajaga tekkinud mittevaraline kahju summas 4,64 eurot päevas alates taotluse esitamisest kuni määruse tegemise hetkeni ning ebaseadusliku kinnipidamisega tekkinud mittevaraline kahju 8746 eurot ja 65 senti. Kõik summad taotletakse kanda Tasakaal Invest OÜ arveldusarvele. Taotluses on pikalt mitmel leheküljel põhjendatud kuidas nii pika menetlusega on rikutud süüdistatava põhiõigust mõistlikule ajale ning süüdistatav ja kaitsja on seisukohal, et tekkinud kahju ei ole hüvitatav muude vahenditega, s.h eksimuse tunnistamise ja vabandamisega. Süüdistatava õiguste rikkumine on olnud ajas kestev ja teadlik, kuivõrd ca ligi 2 aastat peale prokuratuuri ja kaitsjate nõustumist, et mõistlik menetlusaeg on möödunud, on menetlus süüdistatava osas jätkunud. Kohus peab vajalikuks märkida, et oma varasemas 29.09.2022 määruses, millega lõpetati samast kriminaalasjast eraldatud süüdistatavate suhtes menetlus süüteo aegumise tõttu, on kohus asunud seisukohale, et menetlusaja mõistlikkuse hindamisel ei saa aluseks võtta kogu menetlust, vaid tuleb võtta mingi ajahetk, millest alates võis hakata menetlusaega pidama ebamõistlikuks. Seejuures saab seda teha vaid tagantjärele asjaolusid hinnates. Kohtu arvates ei ole asja kohtueelne menetlemine 3 aasta ja 10 kuu jooksul ebamõistlikult pikk aeg, kui sinna sisse mahub nii ajamahukas tõendite kogumine, kogutud tõendite analüüs ning süüdistusakti koostamine. Kohus ei pea võimalikuks, et ühes kriminaalasjas peaksid iga päev toimuma menetlustoimingud, dokumentide kogumine, tunnistajate ülekuulamine jne ning koheselt pärast viimast menetlustoimingut peaks järgmisel päeval olema allkirjastatud 136 leheküljeline süüdistusakt. Kohtu arvates ei ole see kriminaalasja mahtu arvestades menetluslikult võimalik.

Kohus leiab ka seda, et ka kohtulik arutamine ei ole olnud ebamõistlikult pikk kuni teatud ajahetkeni. Kriminaalasja kohtutoimikutest nähtub, et kriminaalasja kohtulik arutamine oli intensiivne kuni 27.11.2017, mil kuulati üle prokuratuuri viimast tunnistajat L. K.t ja kohtulik arutamine pidi jätkuma jaanuaris 2018. Alates 12.01.2018 enam kriminaalasja sisulist kohtulikku arutamist ei toimunud ja sellest ajast alates on kohtuistungid edasi lükkunud erinevate süüdistatavate korda-mööda haigestumiste, samuti kaitsjate haigestumise ning erinevate taotluste esitamise ja lahendamise tõttu. Selline kohtuistungite toimumata jäämine viis selleni, et kohus pidi üha uuesti määrama uusi kohtuistungeid. Seejuures käis tunnistaja L. K. kohtuistungitel üle aasta, kuid lõpuks teda lõpuni üle kuulata ei õnnestunudki ning alles 07.11.2022 kui kõik allesjäänud süüdistatavad olid kohtuistungile ilmunud, sai selle tunnistaja küsitlemisega ühele poole, kuivõrd süüdistatavatel tunnistajale enam küsimusi ei olnud. Seejuures tekkisid korduvalt kaitseõiguse tagamise probleemid, kus süüdistatava A. L.i määratud kaitsja läks pensionile, järgmine määratud kaitsja haigestus ning A. L. võttis endale kaitsja kokkuleppel. See kaitsja omakorda lõpetas kliendilepingu ja A. L. võttis endale uue kokkuleppel kaitsja, kellel taas oli vaja kriminaaltoimikuga tutvuda. Seejärel lõpetasid A. L.i ja D. H.i kaitsjad kliendilepingud ja kohus pidi määrama süüdistatavatele uued kaitsjad. Pärast seda aga sõlmisid samad kaitsjad samade süüdistatavatega taas kliendilepingud. Kõik kaitsjate vahetused tingisid selle, et iga uus kaitsja pidi kriminaalasja materjalidega tutvuma. Täiendavalt vahetus kolmel korral ka prokurör ning iga uus prokurör pidi ennast ette valmistama. Lisaks eelmärgitule pidi kohus korduvalt tegelema kohtule esitatud süüdistatavate haigestumist puudutavate tõendite kogumisega. Lisaks eelmärgitule esitati taandamistaotlus algselt ühe rahvakohtuniku vastu ja seejärel mõne aja pärast ka kogu kohtukoosseisu vastu. Tulenevalt A.L.i terviseprobleemidest pidi kohus korduvalt määrama A.L.i terviseseisundi tuvastamiseks ekspertiise, mis takistas kohtulikku arutamist ja korduvalt asusid eksperdid seisukohale, et A.L. on võimeline asja arutamisest osa võtma. Sellele järgnevalt hakkasid kaitsjad esitama järjest taotlusi kohtuistungite edasilükkamiseks seoses eriolukorraga, siis kohtusaali väiksusega viiruse leviku olukorras ning sellele järgnevalt kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses mõistliku aja möödumisega ning kohtuistungid jäid ära süüdistatavate L.Š. ja A.L.i haigestumiste tõttu ning kohus pidi jätkama süüdistatavate terviseseisundit puudutavate andmete kogumisega, kuivõrd kohtule neid ei esitatud ning kohus määras mõjuva põhjuseta istungile ilmumata jätmise eest A.L.ile rahatrahvi. Seejuures kui käesolevas kriminaalasjas esitasid kaitsjad taotlusi kohtuistungite edasilükkamiseks eriolukorra tõttu ning kohus tegeleski kuude viisi kaitsjate taotluste läbivaatamisega ja istungite edasilükkamisega, siis kõiki teisi menetluses olevaid kriminaalasju arutas kohus edasi. Seega oli kaitsjate arvates eriolukord menetlustakistuseks vaid selles kriminaalasjas. Pärast eriolukorra lõppu aga jätkusid süüdistatavate haigestumised ja kohtuistungid lükkusid taas edasi. 2020. aasta lõpust hakkasid kaitsjad taas esitama taotlusi kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. 2021 aga lükkusid istungid endiselt edasi süüdistatavate ja kaitsjate haigestumiste tõttu ning kohus määras uued kohtuistungid, kuid ka need istungid jäid süüdistatavate ja kaitsja haigestumiste tõttu ära ning kohtul ei olnud võimalik isegi taotlusi läbi vaadata kogu 2021 aasta jooksul ja taas pidi kohus määrama uued istungid 2022. aastasse. 2022. aastal jätkus süüdistatavate kohtuistungile ilmumata jäämine haiguse tõttu. Vahepeal esitas süüdistatava B.B. kaitsja taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses aegumisega, kuid kohus ei pidanud võimalikuks seda taotlust teiste süüdistatavate osavõtuta läbi vaadata, kuivõrd selleks ajaks olid aegunud lisaks B.B.le veel neljale süüdistatavale inkrimineeritud süüteod, kelle osas tuli samuti vastu võtta otsustus kriminaalmenetluse lõpetamiseks. 05.09.2022 istungil aga ilmnes, et süüdistatav L. Š., kelle suhtes samuti tulnuks kriminaalmenetlus lõpetada, oli taas haigestunud ning kohtul puudus võimalus tema osas otsustust teha. Selleks, et lahendada ülejäänud nelja süüdistatava osas menetluse lõpetamine, pidi kohus nende süüdistatavate osas menetluse eraldama, et teha lõplik lahend. Arvestades kõike eeltoodut leiab kohus, et riik on teinud endast kõik, et kriminaalasja arutada mõistliku menetlusaja jooksul ja võimalikult kiiresti, kuid kohtule ei ole seda võimaldatud. Kohtukoosseisu liikmete kohtuistungil osavõtu takistuse tõttu on alates asja arutamise algusest kuni käesoleva ajani, s.o kaheksa aasta jooksul ära jäänud vaid neli

kohtuistungit. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et riik ei ole asja menetlenud piisava intensiivsusega või et kohtulik arutamine on veninud kohtu süül. Kohtuistungiprotokollidest nähtub üheselt kui palju kohtuistungeid on ära jäänud süüdistatavate ja nende kaitsjate haigestumiste tõttu. Selles tulenevalt leiab kohus, et arvestades menetluse kulgu saab asuda seisukohale, et ebamõistlikuks saab menetlusaega lugeda alates kuupäevast, mil enam sisulisi kohtuistungeid ei toimunud ja kohus pidi kohtuistungid edasi lükkama menetlusosaliste haigestumise tõttu, s.o alates 12.01.2018. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et ebamõistlikuks saab lugeda menetlusaega ajavahemikus 12.01.2018 kuni määruse koostamise kuupäevani, s.o 4 aastat 10 kuud ja 24 päeva. Mis puudutab aga taotlust hüvitada V. Ž.ile ebamõistliku menetlusajaga tekkinud mittevaraline kahju, peab kohus vajalikuks märkida, et sellisel alusel kahju saab hüvitada isikule, kellele ebamõistlikult pikk menetlusaeg muutus koormavaks ja isik pidi pikaajaliselt taluma tema õigusi ja vabadusi intensiivselt piiravaid meetmeid. Kohtuistungi protokollist ja määrusest nähtuvalt anti süüdistatav V. Ž. kohtu alla 03.11.2015 määrusega ning kriminaalasja sisulise kohtuliku arutamisega püüdis kohus alustada 04.01.2016. Kuivõrd V. Ž.i asukoht ei olnud teada, kuulutas kohus V. Ž.i 05.01.2016 määrusega tagaotsitavaks ja kohaldas tema suhtes tõkendit vahistamine. Samal ajal püüdis kohus kriminaalasja sisuliselt arutada V. Ž.i osavõtuta ja alles 31.05.2016 sai prokurör esitada avakõne. 06.02.2017 kohtuistungil esitas A. L. kohtule V. Ž.i surmatunnistuse, mille kohaselt suri V. Ž. xxx Vilniuses. Sellistest andmetest saab üheselt järeldada, et V. Ž. ei ole osalenud ühelgi kohtuistungil ning selleks ajaks, mida kohus peab võimalikuks lugeda ebamõistliku menetlusaja alguseks, oli V. Ž. surnud ligi aasta. Seega kuna V. Ž. ei ole osalenud päevagi kohtumenetluses, ei saa asuda ka seisukohale, et alates 12.01.2018 oleks kohtumenetluse ajal surnud V. Ž.ile olnud koormav ja tema õigusi ning vabadusi intensiivselt piirav meede. Seetõttu leiab kohus, et kaitsja taotlus hüvitada V. Ž.ile ebamõistlikust menetlusajast tekkinud varaline kahju jääb tagajärjetuks nõude esitamiseks õigustatud isiku puudumise tõttu. Mis puudutab korduvat taotlust ebaseadusliku kinnipidamisega seotud kahju hüvitamiseks ei pea kohus vajalikuks oma seisukohti korrata, kuivõrd selles osas on kohus seisukoha võtnud juba eespool. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et V. Ž.ile tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 183 lg 1 alusel hüvitada valitud kaitsjale makstav tasu summas 25 227, 90 eurot, mis tuleb hüvitada õigusabi teenust osutanud äriühingule Tasakaal Invest OÜ. Samuti tuleb hüvitada SKHS § 5 lg 1 p 1, 2 ja § 11 lg 1 ja 4 alusel vahistamise ja kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju summas 8746, 65 eurot (155 x 56, 43). Kuivõrd isik, kelle kasuks hüvitis välja mõistetakse, on surnud, kantakse väljamõistetud hüvitis isikule, kellel on sellele hüvitisele seadusest tulenev nõudeõigus. Süüdistatava A. L. kaitsja taotlused ja kohtu seisukoht Süüdistatava A. L. kaitsja on esitanud taotluse menetluskulude hüvitamiseks seoses kriminaalmenetluse lõpetamisega. Taotluses palutakse hüvitada kaitsjatele makstav tasu 21.01.2021 taotluse alusel summas 15 443, 57 eurot ning täiendavalt valitud kaitsjale makstav tasu summas 5473, 99 eurot. Seejuures nähtub taotlusest ja taotluse lisana esitatud kuluarvestusest, et Advokaadibüroo Gaver OÜ õigusteenuse hinnaks on 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Seejuures hõlmab nii 21.01.2021 taotlus kui ka viimane taotlus endas ka Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ arvet summas 8253,60 eurot ning taotluses taotletakse kogu kulu kandmist Advokaadibüroo Gaver OÜ arveldusarvele. Samas on Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ ka ise kohtule esitanud sama arve ning on taotlenud sama summa hüvitamist Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ arvele. Kohus leiab, et ühte ja sama arvet ei ole võimalik hüvitada kaks korda, hüvitades seda kahele erinevale advokaadibüroole. Kohtu arvates saab teenuse eest tasu maksta teenuse osutajale ning nii Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ kui ka Advokaadibüroo Gaver OÜ taotlustest tuleneb üheselt, et vaidlusaluses summas osutas õigusteenust Advokaadibüroo

Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ, mitte Advokaadibüroo Gaver OÜ. Harju Maakohtule 10.11.2020 esitatud Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ taotluses on üheselt välja toodud põhjendused ja arvestused, samuti tunnihind ning nendest põhjendustest nähtuvalt on Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ osutanud A. L.ile õigusabi 9753, 60 euro ulatuses, millest 1500 eurot tasusid A. L.i tuttavad ning 8253, 60 euro ulatuses on senini õigusabiteenuse osutamise eest tasumata, mistõttu lõpetas advokaadibüroo kliendilepingu A. L.i poolt kliendilepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise tõttu. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et A. L.ile on erinevad advokaadibürood osutanud õigusteenust ning advokaadibürool, milline ei ole õigusteenust osutanud, ei saa olla õigust nõuda teise advokaadibüroo osutatud teenuse eest tasu endale olukorras, kus ka õigusabiteenust osutanud advokaadibüroo kulu hüvitamist nõuab. Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ ei ole kohtule esitanud avaldust osutatud õigusabi teenuse hüvitamise taotlusest teise advokaadibüroo kasuks loobumise kohta. Kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et süüdistatav A. L. oleks valitud kaitsjatele õigusteenuse eest maksnud. Pigem saab Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ esitatud teatisest kliendilepingu lõpetamise kohta järeldada, et kliendileping lõpetati tasu maksmata jätmise tõttu. Seejuures nähtub Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid taotlusest, et A. L.i eest tasusid osa summast A. L.i tuttavad, mis viitab sellele, et A. L.il puuduvad rahalised vahendid kaitsjatasu maksmiseks ja lepinguliste kohustuste täitmiseks. Kriminaalasjas kogutud tõenditest ja A. L.i enda selgitustest saab järeldada, et A. L.i sissetulekuks on pension ja A. L. on sisuliselt varatu. Seega on ebatõenäoline, et A. L. on asunud temal lasuvaid rahalisi kohustusi täitma. Samas ei ole sellel asjaolul erilist tähtsust, kuivõrd kohtupraktika on selles küsimuses seisukohal, et valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamisel ei saa piirduda vaid kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (3-11-4-14, p 10). Kuigi kohtule ei ole esitatud andmeid õigusteenuse eest tasumise kohta kas osaliselt või täies ulatuses, võib taotlusest üheselt järeldada, et menetlusalusel isikul on vähemalt tekkinud tasu maksmise kohustus. Puutuvalt tasu hüvitamise adressaati saab samuti senise kohtupraktika pinnalt asuda seisukohale, et valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale (3-1-1-112-16, p 56). Kohtule kaitsja esitatud taotluses on märgitud, et kulu tuleks hüvitada advokaadibüroole ja taotlusesse ei ole märgitud A. L.i arvelduskonto numbrit, millele peaks hüvitatavad summad kantama, peab kohus lähtuma sellest, et valitud kaitsjatele makstav tasu tuleb vaatamata ülalviidatud kohtupraktikale hüvitada õigusabiteenust osutanud advokaadibüroole. Samas nähtub Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ taotlusest, et osa õigusteenuse eest makstavast summast maksid A. L.i tuttavad, millest saab järeldada, et osa õigusabitasust, s.o 1500 euro ulatuses on tasutud ja tuleks hüvitada A. L.ile kuna kohtule ei ole esitatud andmeid isiku kohta, kes A. L.i eest kaitsjatasu maksis. Kuivõrd A. L.i arvelduskonto numbrit kohtule esitatud ei ole, ei saa kohus ka määrata, et see kulu hüvitataks A. L.ile. Samas on taotletud hüvitatava kaitsja kulu kandmist Advokaadibüroo Gaver OÜ arvele ja mitte summas 1500 eurot, vaid 1200 eurot nagu nähtub esitatud arvest. Seega valitud kaitsjale makstavast tasust tuleb 8253, 60 eurot hüvitada Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜle. Mis puudutab Advokaadibüroo Gaver OÜle makstavat tasu, leiab kohus, et kohtule esitatud taotluses on esitatud erinevaid andmeid Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ tasutud õigusabi kulu kohta, millise hüvitamist soovitakse Advokaadibüroole Gaver OÜ. Nimelt on viidatud sellele, et Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid on esitanud A. L.ile arve 1200 euro osas ja lisaks osutanud teenust 8254, 60 euro ulatuses. Tegelikkuses nähtub Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ taotlusest, et talle on tasutud 1500 eurot ja tasumata arve on 8253, 60 eurot. Samas on kohtule esitatud arve 1200 euro kohta, kuid arvet 1500 euro maksmise kohta esitatud ei ole. Seega saab Advokaadibüroole Gaver OÜ seisuga 21.01.2021 hüvitada vaid 5988, 97 eurot, millele lisandub pärast 21.01.2021 osutatud õigusabi eest makstav tasu summas 5473, 99 eurot, s.o kokku 11 462, 96 eurot ning esitatud arvel sisalduv summa 1200

eurot, mille tasumise kohta kohtule andmeid esitatud ei ole, s.o kokku tuleb A. L.ile Advokaadibüroo Gaver OÜ kaudu hüvitada 12 662, 96 eurot. Puutuvalt menetluskulu hüvitamisse, siis menetluskulu osas peab kohus lähtuma mitte SKHS sätestatud alustest, vaid kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud üldpõhimõttest, kuivõrd KrMS § 183 lg 1 sätestab üheselt, et kriminaalmenetluse lõpetamisel kannab menetluskulud riik, kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on kaitsjale või valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu menetluskulu, mistõttu rakendub KrMS § 183 lg 1 sätestatud põhimõte ja valitud kaitsjale makstud tasu tuleb kanda riigil. Arvestades valitud kaitsja tasu suurust, s.o tunnihinda, siis on Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ tunnihinnaks olnud 120 eurot, millele lisandub käibemaks ja Advokaadibüroo Gaver OÜ tunnihinnaks on olnud 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et eelmärgitud tunnihindasid saab kohtupraktikast tulenevalt lugeda mõistliku suurusega tasuks. Puutuvalt A. L.i kaitsjatasusse peab kohus vajalikuks märkida, et eelnevalt, s.o kuni A. L. valis endale viimase kaitsja ja sõlmis kliendilepingu, on A. L.it kaitsnud määratud korras advokaadid Juho Aule ja Mati Senkel ning kui A. L.i valitud kaitsja lõpetas kliendilepingud, määras kohus A. L.ile kahel korral kaitsja määratud korras ning A. L.it asusid kaitsma advokaadid Alar Neiland ja Gennadi Kull, kes ilmusid küll kohtuistungile, kuid kuna kohtuistungil ilmnes, et A. L. on valitud kaitsjaga sõlminud uue kliendilepingu, siis määratud kaitsjad oma ülesandeid kohtumenetluses täitma ei asunud. Vaatamata sellele pidid need määratud kaitsjad toimikuga tutvuma ja oma aega kulutama, mistõttu esitasid nad kohtule ka tasutaotlused ning kohus pidi need rahuldama. Kohus on Juho Aulele määranud kokku kaitsjatasuna 6264 eurot, Mati Senkelile 4086 eurot, Gennadi Kullile 1944 eurot ja Alar Neilandile 81, 60 eurot, s.o kokku on määratud kaitsjatele makstud tasu summas 12 375 eurot ja 60 senti. Kuivõrd määratud kaitsjale makstud tasu on samuti menetluskulu KrMS § 175 lg 1 p 4 tähenduses ning kriminaalmenetluse lõpetamisel kannab KrMS § 183 lg 1 põhimõtte kohaselt menetluskulud riik, tuleb A. L.ile määratud kaitsjatele makstud tasu kogusummas 12 375 eurot ja 60 senti jätta riigi kanda. Süüdistatava A. L.i kaitsja esitas taotluse A. L.ile ebamõistliku menetlusajaga tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks, märkides võimalike summadena 18 100 eurot ja 40 senti, 9635 eurot ja 40 senti ning 8162 eurot ja 36 senti. Seejuures on summade arvestamisel lähtutud mõistliku menetlusaja arvestamise erinevast algusest, pidades võimalikus, et menetlusaega tuleks lugeda alates 29.02.2012 kuni taotluse esitamise ajani 07.11.2022 või lugeda selleks ajavahemikku 29.02.2012 kuni 29.02.2017 või siis arvestada ajavahemikku alates 12.01.2018 kuni taotluse esitamise ajani, millele arvestataks juurde ajavahemik taotluse esitamisest kuni määruse tegemise kuupäevani, arvestades täiendavat kahju iga päeva eest. Kohus on juba varasemas 29.09.2022 määruses põhjendanud, samuti nagu ka ülalpool esitanud põhjendused, millisest ajast loeb kohus menetlusaega ebamõistlikuks ning kohus ei hakka neid põhjendusi enam kordama. Eelviidatud põhjendustest tulenevalt on kohus seisukohal, et ebamõistlikuks saab lugeda menetlusaega ajavahemikus 12.01.2018 kuni määruse koostamise kuupäevani, s.o 4 aastat 10 kuud ja 24 päeva. Seega A. L.ile tuleb hüvitada mittevaraline kahju SKHS § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 1 alusel, lähtudes SKHS § 11 lg 5 sätestatud valemist. SHKS § 11 lg 5 sätestab, et ebamõistliku menetlusaja korral on mittevaralise kahju hüvitis iga viivitatud aasta eest nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk. Kuivõrd taotlus on esitatud 07.11.2022, tuleb lähtuda 2022. aasta II kvartali keskmisest brutokuupalgast, milleks oli 1693 eurot. Seega tuleb A. L.ile SKHS § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 1 ja 5 alusel hüvitada 8295, 60 eurot (4 x 1693 + 10 x 141,08 + 24 x 4,7). Lisaks on kaitsja taotlenud A. L.ile kahtlustatavana kinnipidamisega tekkinud mittevaralise kahju summas 169, 29 euro hüvitamist, kuivõrd A. L. oli kohtueelse menetluse uurimise käigus kahtlustatavana kinni peetud 29.02.2012 kuni 02.03.2012, s.o 3 päeva. Kohus,

tutvunud süüdistusakti ja kohtule esitatud kriminaaltoimikuga tuvastas, et A. L.i suhtes on 29.02.2012 kohaldatud tõkendit elukohast lahkumise keeld ning kohtul puuduvad andmed selle kohta, et A. L.it oleks kahtlustatavana kinni peetud ja kinni hoitud. Seega ei ole A. L. isikuks, kes oleks õigustatud taotlema SKHS § 5 lg 1 p 2 alusel ja § 11 lg 4 kehtestatud valemit arvestades hüvitist. Seetõttu jääb esitatud taotlus kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks tagajärjetuks. Süüdistatava A. L.iga on seotud ka muu menetluskulu. Nimelt on kogu menetluse kestel määratud A. L.i tervisesisundi kindlakstegemiseks erinevaid ekspertiise. Kuivõrd kaitsja taotlused seda menetluskulu ei puuduta, lahendab kohus selle menetluskulu küsimuse allpool kui võtab seisukoha muude kriminaalmenetluse kulude kohta. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et A. L.ile tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 183 lg 1 alusel hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu summas 8253, 60 eurot ja 12 662, 96 eurot, mis tuleb kanda õigusabi osutanud advokaadibüroode arvele ning SKHS § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 1 ja 5 alusel hüvitada mittevaraline kahju summas 8295, 60 eurot seoses ebamõistliku menetlusajaga, mis tuleb kanda Advokaadibüroo Gaver OÜ arveldusarvele. Süüdistatava A. P.i kaitsja esitatud taotlused ja kohtu seisukoht. Süüdistatava A. P. kaitsja taotles A. P.ile hüvitise maksmist kogusummas 46 458, 35 eurot. Taotluse kohaselt taotletakse A. P.ile omandiõiguse alusel kuuluva sõiduauto Škoda Octavia reg. nr XXX kasutamiskõlbmatuks muutumise eest kahju summas 27 339 euro hüvitamist, samuti vahi all hoidmise eest kolm päeva kahju hüvitamist summas 169, 29 eurot, saamata jäänud töötasu hüvitamist seoses osalemisega kohtuistungitel summas 858, 22 eurot ja ebamõistliku menetlusajaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 18 091, 84 eurot. Taotluse kohaselt toimus 29.02.2012 läbiotsimine A. P.i elukohas ning läbiotsimise käigus võeti ära sõiduauto Škoda Octavia registreerimismärgiga XXX ja sõiduk anti hoiule X OÜle. Taotlusele lisatud Auto 100 Tallinn AS 25.01.2012 ettemaksu arvest tulenevalt oli vaidlusaluse sõiduauto hinnaks 21 137, 95 eurot ning 26.01.2012 kviitungi kohaselt on A. P. selle summa tasunud. Taotlusele lisatud arvest saab järeldada, et A. P.i ostetud auto puhul oli tegemist sõidukiga Octavia Combi 2.0 TDI, 81 kW Family 6-k man. Käesoleval ajal on sarnaste sõidukite (2012 aasta väljalase) turuhinnad sõltuvalt sõiduki seisukorrast 6000 kuni 8500 eurot. Taotluses soovitakse uue sõiduki maksumuse hüvitamist ning kohtule esitatud Auto 100 Tallinn AS 27.10.2022 pakkumise kohaselt oleks Octavia Combi Ambition 2,0 TDI 85 kW 6-k man hinnaks 27 339 eurot. Kohus leiab, et kuivõrd A.P. ostis esindusest uue auto 26.01.2012 ning see võeti temalt ära 29.02.2012, siis ilmselgelt oli sõiduki läbisõit olematu ning tegemist oli uue sõidukiga. On ka ilmselge, et sõiduki hoiukohas seisab sõiduk ühe koha peal ja mingit hooldust sõiduk saanud ei ole. Seega ei ole sõidukit eeldatavalt käivitatud ning sõiduki aku tuleb vahetada. Kuivõrd aga sõidukit ei ole kümme aastat käivitatud, tuleb see toimetada hooldusesse, et tuvastada kas sõiduki mootor on veel kasutuskõlbulik või vajab see remonti. Seega kuigi kohus vabastab vaidlusaluse sõiduki aresti alt ja tagastab selle asja omanikule, ei ole seda asja võimalik koheselt kasutama hakata. Samas ei saa kohus tagastatavat asja lugeda väärtusetuks ja täielikult kasutamiskõlbmatuks ega ka hävinenuks. Sellest tulenevalt leiab kohus, et A. P.ile on küll sõiduki äravõtmisega varalist kahju tekitatud, kuid kohus ei pea põhjendatuks hüvitada A. P.ile uue sõiduki hinda ja samaaegselt tagastada ka arestitud sõidukit, millel on endiselt turuväärtus kas tervikuna või tagavaraosadena. Kohus leiab, et varalise kahju mõiste ja liigi puhul SKHS § 5 lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 mõttes ei saa lähtuda ainult viidatud sätete sõna-sõnalisest või grammatilisest tähendusest, vaid tuleb pöörduda VÕS § 127 ja § 128, samuti § 132 sätestatud põhimõtete poole. Käesoleval juhul on üheselt tuvastatav, et sõiduki äravõtmise ja arestimisega tekitati A. P.ile varaline kahju ning varaline kahju tuleb hüvitada. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustada saanud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega

tuleb kahju hüvitamisega taastada võimalikult lähedane olukord sellele, mis eelnes sõiduki äravõtmisele ja arestimisele. VÕS § 128 lg 3 kohaselt on otseseks varaliseks kahjuks eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtus või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemine. Käesoleval juhul ei kaasnenud äravõetud vara kaotsiminekut ega hävinemist, kuid kuivõrd A. P.il puudus võimalus oma vara kasutada ja käsutada ning vara on seisnud üle kümne aasta, siis on selle vara seisund halvenenud ja selle vara väärtus ajas vähenenud, mistõttu tuleb kohtu arvates VÕS § 127 lg 1 põhimõttest lähtuvalt asuda seisukohale, et A. P.ile tuleb hüvitada vara halvenemisest ja väärtuse vähenemisest tekkinud kahju. Samas ei saa lugeda sõidukit ka amortiseerunuks, sest sõidukite amortisatsioon tuleneb sõiduki läbisõidust, mis põhjustab oluliste sõlmede ja kerekonstruktsioonide kulumise ja väsimise. Seejuures ei ole sõidukiga talvel sõidetud ja soolakahjustusi kerele ega veermikule tekkinud ei ole. Seega saab asuda seisukohale, et sõiduki paljude detailide seisukord on aja jooksul halvenenud ja need tuleb välja vahetada, mis eeldab võib-olla suuremat remonti, kuid sõiduk on taastatav. Ka asja hävimise korral VÕS § 132 lg 1 mõttes peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi. Seejuures ei tähenda uus samaväärne asi seda, et asi ei või olla kasutatud, vaid see peab olema uus hävinud asja omaniku jaoks. Käesoleval juhul aga asi hävinud ei ole. Selle kahjuhüvitise väljaarvutamiseks võtab kohus aluseks tagastatava sõiduki umbkaudse turuväärtuse, milleks on kohtu arvates keskmiselt 7000 eurot ning võrdluseks samaväärse uue sõiduki hinna 27 000 eurot. Juhul, kui kohus hüvitaks uue asja hinna või lahutamistehte alusel saadava hinnavahe ja tagastaks arestitud sõiduki, tekiks olukord, kus uue samaväärse asja soetamiseks tehtavate mõistlikele kulutustele vajaliku hüvitise saamisel saaks isik lisaks tagasi ka kahjustatud asja, jättes selle endale, mis tekitab olukorra, kus kahjustatud asja omanik on kahju tekkimise tõttu rikastunud. Kohus sellist olukorda kahjuhüvitise summa määramisel tekkida lasta ei saa. Seetõttu loeb kohus õiglaseks hüvitiseks, mis tagab VÕS § 127 lg 1 sätestatud põhimõtte täitmise, 15 000 eurot, mis tuleb A. P.ile hüvitada SKHS § 5 lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 ning VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel. Taotluses taotletakse mittevaralise kahju hüvitamist kolme päeva kahtlustatavana kinnipidamise eest summas 169, 29 eurot. A. P. oli kahtlustatavana kinni peetud 29.02.2012 kuni 02.03.2012, mil tema suhtes kohaldati tõkendit elukohast lahkumise keeld. Vastavalt SKHS § 11 lg 4 vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Puutuvalt kahju hüvitamise nõudesse seoses A. P.i kahtlustatavana kinnipidamisega, siis on kriminaalasja materjalidest tuvastatav, et A. P. on kahtlustatavana olnud kinni peetav 29.02.2012 kuni 02.03.2012. Kuivõrd kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel, tekib isikul SKHS § 5 lg 1 p 2 alusel õigus nõuda kahju hüvitamist. SKHS § 11 lg 4 sätestatud põhimõtte kohaselt hüvitatakse vabaduse võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Kuivõrd A. P. oli kahtlustatavana kinni peetud alates 29.02.2012 kuni 02.03.2012, siis tuleb hüvitamisel aluseks võtta 3 kalendripäeva sõltumata sellest, mitu tundi ta kalendripäeva sees kinni oli peetud. Viidatud sätte kohaselt on päevamäära suurus kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Seega tuleb lähtuda 2022. aasta teise kvartali keskmisest kuupalgast, kui taotluse esitamise ajaks avaldatud brutokuupalgast, kuigi määruse tegemise ajaks on avaldatud ka kolmanda kvartali keskmine brutokuupalk, mis on väiksem. Kuna teise kvartali kuupalgaks oli 1693 eurot, siis eelmärgitud sättes esitatud tehte põhjal saab asuda seisukohale, et päevamääraks on 56, 43 eurot ning kuivõrd A. P. oli kinni peetud kolm kalendripäeva, on SKHS § 5 lg 1 p 2 ja § 11 lg 1, 4 alusel hüvitatavaks summaks 169, 29 eurot. Lisaks eelmärgitule on taotletud hüvitist ebamõisliku menetlusaja tõttu ning taotluse kohaselt on ebamõistlikuks menetlusajaks 10 aastat 8 kuud ja 8 päeva, millele lisanduks hüvitis iga

kalendripäeva eest kuni määruse tegemiseni ning tulenevalt SKHS § 11 lg 5 sätestatud valemist, arvestusega, et arvesse võetav keskmine brutokuupalk on 1693 eurot, tuleks A. P.ile maksta hüvitist 18 091, 84 eurot. Kohus on juba varasemas 29.09.2022 määruses põhjendanud, samuti nagu ka ülalpool esitanud põhjendused, millisest ajast loeb kohus menetlusaega ebamõistlikuks ning kohus ei hakka neid põhjendusi enam kordama. Eelviidatud põhjendustest tulenevalt on kohus seisukohal, et ebamõistlikuks saab lugeda menetlusaega ajavahemikus 12.01.2018 kuni määruse koostamise kuupäevani, s.o 4 aastat 10 kuud ja 24 päeva. Seega A. P.ile tuleb hüvitada mittevaraline kahju SKHS § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 1 alusel, lähtudes SKHS § 11 lg 5 sätestatud valemist. SHKS § 11 lg 5 sätestab, et ebamõistliku menetlusaja korral on mittevaralise kahju hüvitis iga viivitatud aasta eest nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk. Kuivõrd taotlus on esitatud 07.11.2022, tuleb lähtuda taotluse esitamise ajaks avaldatud, s.o 2022. aasta II kvartali keskmisest brutokuupalgast, milleks oli 1693 eurot. Seega tuleb A. P.ile SKHS § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 1 ja 5 alusel hüvitada 8295, 60 eurot (4 x 1693 + 10 x 141,08 + 24 x 4,7). Peale selle on taotletud A. P.ile kohtuistungitel viibimise tõttu saamata jäänud töötasu hüvitamist. Seega sisuliselt taotletakse varalise kahju hüvitamist. Varalise kahju hüvitamise sätestab SKHS § 10, mille lõike 1 kohaselt hüvitatakse SKHS § 5 või 6 alusel pangakonto või raha arestimise või äravõtmisega tekitatud kahju M.aalselt summas, mis vastab arestitud või äravõetud rahasummalt arvestatud intressile kuus protsenti aastas. Sama piirmäära kohaldatakse juhul, kui tagastatakse rahatrahvi või rahalise või varalise karistusena tasutud või sissenõutud rahasumma. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt hüvitatakse SKHS § 5 või 6 alusel varaline kahju maksimaalselt summas, mis saadakse, kui nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk korrutatakse 48ga. Eelmärgitud sõnastusest võib järeldada, et saamata jäänud töötasu hüvitamisele ei kuuluks. Samas leiab kohus, et kohus ei saa varalise kahju mõiste piiritlemisel lähtuda vaid SKHS § 10 lg 1 sõnastusest ning varalise kahju mõiste osas tuleb pöörduda VÕS § 128 sätestatud põhimõtete poole, millistes on sätestatud hüvitatava kahju liigid, milleks on varaline või mittevaraline kahju. Viidatud sätte lõike 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Omaksvõetud kohtupraktika kohaselt loetakse saamata jäänud tuluks ka saamata jäänud töötasu, kuid kahjustatud isik peab tõendama asjaolusid, millest nähtub tulu saamise tõenäosus. Kohtule esitatud taotluses on märgitud, et A. P. töötas alates veebruarist kuni detsembrini 2020 ettevõttes AS X ning puudus töölt seoses kohustusliku osalemisega kohtuistungitel kokku 23 tööpäeva. Taotlusele on lisatud tööandja personalispetsialisti kiri, milles on märgitud A. P.i töölt puudutud tööpäevad ning lisatud on ka tööandja palgatõend ja töötajate keskmise töötasu tõend. Viimasest nähtuvalt on A. P.i keskmiseks kuutöötasuks olnud 688, 99 eurot. Samas on palgatõendist näha, et A. P.i töötasu on erinevatel kuudel olnud erinev ning kuude lõikes sõltuvalt tööl oldud ajast on ka tööpäevas arvestatud töötasud olnud erinevad ning kuude lõikes töölt puudutud päevade arv on olnud samuti erinev. Taotluses toodud arvestuste kohaselt jäi A. P.il seoses kohtuistungitel osalemisega saamata töötasu kokku 858, 22 eurot. Kohus leiab, et käeoleval juhul saab saamata jäänud töötasu hinnata varalise kahjuna SKHS § 10 lg 1 ja VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 4 tähenduses ning see varaline kahju tuleb hüvitada. Puutuvalt süüdistatava A. P.i kaitsjale makstud tasusse, siis nähtub süüdistusaktist, et A. P.i kaitsjaks oli kohtueelsel menetlusel G. M.. Samas A. P.i kaitsja kordagi kohtuistungitel ei osalenud ja ka kaitseakti ei esitanud. Seejuures saatis advokaat Rein Laid 30.09.2015 kohtule kirja, millest tulenevalt taotles A. P. temale kaitsja määramist riigi õigusabi korras ning advokaat Rein Laid avaldas, et ta on valmis süüdistatavat kaitsma riigi õigusabi korras.

01.10.2015 koostas kohus määruse, millega määras A. P.ile kaitsja ning advokaat Rein Laid asus A. P.it kaitsma määratud korras. Samas ei ole kohtule esitatud mingeid andmeid selle kohta, et A. P. oleks oma varasemale valitud kaitsjale õigusabi eest tasunud või et A. P.il oleks tekkinud sellist kohustust. Kohtule esitatud tasu taotlustest nähtuvalt on määratud korras kaitsjale advokaadile Rein Laid tasutud kokku kaitsjatasuna 13 448 eurot ja 40 senti. Kuivõrd määratud kaitsjale makstud tasu on samuti menetluskulu KrMS § 175 lg 1 p 4 tähenduses ning kriminaalmenetluse lõpetamisel kannab KrMS § 183 lg 1 põhimõtte kohaselt menetluskulud riik, tuleb A. P.i määratud kaitsjale makstud tasu kogusummas 13 448 eurot ja 40 senti jätta KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 183 lg 1 alusel riigi kanda. 07.11.2022 kohtuistungil esitas A. P.i kaitsja kohtule volikirja, millest tulenevalt on A. P. 25.10.2022 valinud endale kaitsjaks advokaadi Rein Laid, millest saab järeldada, et kaitsja ei osale menetluses enam riigi õigusabi korras, vaid valitud kaitsjana. Seejuures esitas kaitsja kohtule ka õigusabi aruande, mille kohaselt on kaitsja õigusteenuse osutamisele kulutanud 7 tundi ja 30 minutit ning samast aruandest tulenevalt on tunnihinnaks 160 eurot ja tasuks kokku 1200 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega on valitud kaitsja tasuks 1440 eurot. Aruandele lisatud 04.11.2022 arve kohaselt peaks A. P. tasuma 1440 eurot, kuid arvest ei nähtu arve tasumise tähtaega. Kohus koostab määruste kuu aja möödudes arve esitamisest ning kohtule ei ole teada, kas selleks ajaks on A. P. arve tasunud või mitte. Samas ei ole sellel asjaolul erilist tähtsust, kuivõrd kohtupraktika on selles küsimuses seisukohal, et valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamisel ei saa piirduda vaid kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (3-1-1-4-14, p 10). Kuigi kohtule ei ole esitatud andmeid õigusteenuse eest tasumise kohta kas osaliselt või täies ulatuses, võib taotlusest üheselt järeldada, et A. P.il on vähemalt tekkinud tasu maksmise kohustus. Puutuvalt tasu hüvitamise adressaati saab samuti senise kohtupraktika pinnalt asuda seisukohale, et valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale (3-1-1-112-16, p 56). Kohtule esitatud taotluses on taotletud kaitsjatasu hüvitamist A. P.i arveldusarvele. Sellest saab järeldada, et A. P. on kulu kandnud ning kuna valitud kaitsja tasu puhul on tegemist menetluskuluga KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, rakendub KrMS § 183 lg 1 sätestatud põhimõte ja valitud kaitsjale makstud tasu tuleb kanda riigil. Arvestades valitud kaitsja tasu suurust, s.o tunnihinda 160 eurot, millele lisandub käibemaks, siis on kohtupraktika ka sellist tunnihinda lugenud veel mõistliku suurusega tasuks. Seetõttu tuleb valitud kaitsjale makstud tasu KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 183 lg 1 alusel hüvitada täies ulatuses. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et A. P.ile tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 183 lg 1 alusel hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu summas 1440 eurot, SKHS § 5 lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 ning VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel hüvitada varaline kahju summas 15 000 eurot, SKHS § 5 lg 1 p 2 ja § 11 lg 1 ja 4 alusel hüvitada mittevaraline kahju summas 169, 29 eurot seoses kahtlustatavana kinnipidamisega, SKHS § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 1 ja 5 alusel hüvitada mittevaraline kahju summas 8295, 60 eurot seoses ebamõistliku menetlusajaga ning SKHS § 10 lg 1 ja VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 4 alusel hüvitada varaline kahju summas 858, 22 eurot seoses saamata jäänud töötasuga. Eelmärgitud summad tuleb tasuda A. P.i arveldusarvele. S. K.i kaitsja esitatud taotlused ja kohtu seisukoht Süüdistatava S. K.i kaitsja esitas taotluse süüdistatavale kahju hüvitamiseks SHKS § 5 lg 1 p 6 alusel seoses ebamõistliku menetlusajaga. Taotluse kohaselt on ebamõistliku pika menetlusajaga tekitatud S. K.ile ka moraalne kahju, mis seisnes selles, et kogu kriminaalmenetluse aja jooksul on S. K. olnud tingituna põhjendamatust ja ebaõiglasest menetlusest kõrgendatud pinge- ja stressiolukorras, mis on oluliselt kahjustanud tema vaimset tervist. SKHS § 10 lg 2 kohaselt käesoleva seaduse § 5 või 6 alusel hüvitatakse varaline kahju M.aalselt summas, mis saadakse, kui nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti

avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk korrutatakse 48-ga. SKHS § 11 lg 1 kohaselt käesoleva seaduse § 5 või 6 alusel hüvitatakse füüsilisele isikule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus või on rikutud tema õigust mõistlikult menetlusajale. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt on ebamõistliku menetlusaja korral mittevaralise kahju hüvitis iga viivitatud aasta eest nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk. Seega kokku moodustab süüteomenetlusega S. K.ile tekitatud otsene varaline kahju 18 091, 84 eurot, millise summa hüvitamist S. K. süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 alusel nõuab. Kohtule on esitatud taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 11 lg 1, 3 alusel ning taotluses on leitud, et süüdistatavale tuleks maksta ebamõistliku menetlusaja tõttu mittevaralise kahju hüvitis, kuivõrd menetlus on kestnud enam kui 10 aastat. Taotluses ei ole märgitud täpsemalt kui pikk oli ebamõistlik menetlusaeg täpsemalt, kuid kasutatud väljend enam kui 10 aastat annab aluse asuda seisukohale, et silmas on teetud kogu kriminaalmenetluse kestust. Kohus on juba varasemas 29.09.2022 määruses põhjendanud, samuti nagu ka ülalpool esitanud põhjendused, millisest ajast loeb kohus menetlusaega ebamõistlikuks ning kohus ei hakka neid põhjendusi enam kordama. Eelviidatud põhjendustest tulenevalt on kohus seisukohal, et ebamõistlikuks saab lugeda menetlusaega ajavahemikus 12.01.2018 kuni määruse koostamise kuupäevani, s.o 4 aastat 10 kuud ja 24 päeva. Seega S. K.ile tuleb hüvitada mittevaraline kahju SKHS § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 1 alusel, lähtudes SKHS § 11 lg 5 sätestatud valemist. SHKS § 11 lg 5 sätestab, et ebamõistliku menetlusaja korral on mittevaralise kahju hüvitis iga viivitatud aasta eest nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk. Kuivõrd taotlus on esitatud 07.11.2022, tuleb lähtuda taotluse esitamise ajaks avaldatud, s.o 2022. aasta II kvartali keskmisest brutokuupalgast, milleks oli 1693 eurot. Seega tuleb S. K.ile SKHS § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 1 ja 5 alusel hüvitada 8295, 60 eurot (4 x 1693 + 10 x 141,08 + 24 x 4,7). Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida, et SKHS § 4 sätestab isiku õiguse nõuda talle menetleja poolt süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist ning kohus leiab, et isiku õigus nõuda tähendab seda, et isik peab taotluses ära märkima tekkinud kahju ja selle hüvitamise alused ning sama seaduse § 12 sätestab üheselt, et kahju hüvitatakse kahju kandnud isiku kirjaliku taotluse alusel. Seetõttu saab kohus taotlust läbi vaadata vaid taotluse piirides ega otsusta kahju hüvitamist muudel alustel kui seda on taotluses taotletud. Seega kuigi S. K. oli kohtueelses menetluses ka kahtlustatavana kinni peetud 29.02.2012 kuni 01.03.2012, s.o 2 päeva ja tal tekkis sellest tulenevalt õigus esitada taotlust mittevaralise kahju hüvitamiseks SKHS § 5 lg 1 p 2 ja § 11 lg 4 alusel, kohtule sellist taotlust ei esitatud, mistõttu ei saa kohus vaatamata nõudeõiguse olemasolule mittevaralise kahju hüvitamist otsustada. Mis puudutab muud menetluskulu, siis nähtub kohtule esitatud kaitsjatasu taotlustest, et S. K.il on alates kohtueelsest menetlusest olnud määratud kaitsjad riigi õigusabi korras. Kohtueelsel menetlusel on määratud kaitsjana menetlusest osa võtnud advokaat Mare Laur, kellele on määratud tasu 115, 20 eurot ning sellele järgnevalt on kuni menetluse lõpuni kaitsjana osalenud advokaat Madis Mahlapuu, kellele on kokku määratud tasu 13 730, 40 eurot, s.o kokku on määratud kaitsjatele makstud tasu summas 13 848 eurot ja 60 senti. Kuivõrd määratud kaitsjale makstud tasu on samuti menetluskulu KrMS § 175 lg 1 p 4 tähenduses ning kriminaalmenetluse lõpetamisel kannab KrMS § 183 lg 1 põhimõtte kohaselt menetluskulud riik, tuleb S. K.ile määratud kaitsjatele makstud tasu kogusummas 13 848 eurot ja 60 senti jätta riigi kanda. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et S. K.ile tuleb SKHS § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 1 ja 5 alusel hüvitada mittevaraline kahju summas 8295, 60 eurot seoses ebamõistliku menetlusajaga, milline summa tuleb kanda S. K.i arveldusarvele. Süüdistatava L. Š. kaitsja taotlused ja kohtu seisukoht

Süüdistatava L. Š. kaitsja esitas taotluse L. Š.le ebamõistliku menetlusajaga tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks, märkides võimalike hüvitatavate summadena 18 100 eurot ja 40 senti, 9635 eurot ja 40 senti ning 8162 eurot ja 36 senti. Seejuures on summade arvestamisel lähtutud mõistliku menetlusaja arvestamise erinevast algusest, pidades võimalikus, et menetlusaega tuleks lugeda alates 29.02.2012 kuni taotluse esitamise ajani 07.11.2022 või lugeda selleks ajavahemikku 29.02.2012 kuni 29.02.2017 või siis arvestada ajavahemikku alates 12.01.2018 kuni taotluse esitamise ajani, millele arvestataks juurde ajavahemik taotluse esitamisest kuni määruse tegemise kuupäevani, arvestades täiendavat kahju iga päeva eest 4, 64 eurot. Kohus on juba varasemas 29.09.2022 määruses põhjendanud, samuti nagu ka ülalpool esitanud põhjendused, millisest ajast loeb kohus menetlusaega ebamõistlikuks ning kohus ei hakka neid põhjendusi enam kordama. Eelviidatud põhjendustest tulenevalt on kohus seisukohal, et ebamõistlikuks saab lugeda menetlusaega ajavahemikus 12.01.2018 kuni määruse koostamise kuupäevani, s.o 4 aastat 10 kuud ja 24 päeva. Seega L. Š.le tuleb hüvitada mittevaraline kahju SKHS § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 1 alusel, lähtudes SKHS § 11 lg 5 sätestatud valemist. SHKS § 11 lg 5 sätestab, et ebamõistliku menetlusaja korral on mittevaralise kahju hüvitis iga viivitatud aasta eest nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk. Kuivõrd taotlus on esitatud 07.11.2022, tuleb lähtuda 2022. aasta II kvartali keskmisest brutokuupalgast, milleks oli 1693 eurot. Seega tuleb L. Š.le SKHS § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 1 ja 5 alusel hüvitada 8295, 60 eurot (4 x 1693 + 10 x 141,08 + 24 x 4,7). Mis puudutab L. Š.ga seotud menetluskulu, siis nähtub kohtule esitatud kaitsja 17.11.2020 taotlusest, et L. Š. on sõlminud õigusteenuse osutamise lepingu Advokaadibürooga Sirje Must OÜ ning L. Š.le on esitatud 02.11.2015 arve summas 474 eurot. Taotlusele lisatud Advokaadibüroo Sirje Must OÜ arvest nr 139 nähtuvalt on L. Š.le osutatud õigusabiteenuseks olnud kaitseakti täienduse koostamine, eelistungil osalemine ja sõidukulu ning kogusumma teenuse eest on 474 eurot. Taotluse kohaselt oli sõlmitud lepingu kohaselt õigusteenuse hinnaks 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohtule lepingut esitatud ei ole ja esitatud on vaid arve, mille kohaselt on õigusteenuse tunnihinnaks hoopis 90 eurot, millele on ka taotluses viidatud. Kohus leiab, et tegemist on mõistliku tunnihinnaga. Samas puuduvad kohtul andmed selle kohta, kas arve on tasutud. Seejuures taotletakse menetluskulu hüvitamist Advokaadibüroo Gaver OÜ arveldusarvele olukorras, kus õigusteenust on osutanud teine advokaadibüroo. Samas kaitses sama advokaat süüdistatavat ka edaspidi kui oli lahkunud varasemast advokaadibüroost ning asutanud enda advokaadibüroo. Seega on tegemist süüdistatava kaitsja osutatud õigusteenusega, olgugi, et teises advokaadibüroos. Kohtule esitatud arve kohaselt oli arve tasumise tähtaeg 7 päeva alates arve esitamisest ning arve on koostatud 02.11.2015. Seega pidanuks arve olema tasutud hiljemalt 09.11.2015. Kohtule mingeid andmeid arve tasumise kohta esitatud ei ole ning kohtule ei ole teada, kas seitsme aasta möödumisel arve esitamisest on arve tasutud või mitte. Samas ei ole sellel asjaolul erilist tähtsust, kuivõrd kohtupraktika on selles küsimuses seisukohal, et valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamisel ei saa piirduda vaid kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (3-1-1-4-14, p 10). Kuigi kohtule ei ole esitatud andmeid õigusteenuse eest tasumise kohta kas osaliselt või täies ulatuses, võib taotlusest üheselt järeldada, et L. Š.l on vähemalt tekkinud tasu maksmise kohustus. Puutuvalt tasu hüvitamise adressaati saab samuti senise kohtupraktika pinnalt asuda seisukohale, et valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale (3-1-1-112-16, p 56). Samas ei ole kohtule süüdistatava pangakonto andmeid esitatud, kuid on esitatud advokaadibüroo arvelduskonto, millest saab järeldada, et arve on senini tasumata. Kuivõrd valitud kaitsja tasu puhul on tegemist menetluskuluga KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, rakendub KrMS § 183 lg 1 sätestatud põhimõte ja valitud kaitsjale makstud tasu tuleb kanda riigil. Arvestades valitud kaitsja tasu suurust, s.o tunnihinda 90 eurot, millele lisandub

käibemaks, siis on kohtupraktika sellist tunnihinda lugenud mõistliku suurusega tasuks. Seetõttu tuleb valitud kaitsjale makstud tasu summas 474 eurot hüvitada täies ulatuses. Kuivõrd süüdistatav ei olnud võimeline edaspidi enam valitud kaitsjale tasuma, soovides kaitsja määramist, määras kohus oma 30.12.2015 määrusega L. Š.le kaitsja ning varasem valitud kaitsja asus süüdistatavat kaitsma riigi õigusabi korras. Kohtulikul menetlusel on määratud kaitsjale määratud tasu kokku 30 883, 36 eurot. Kuivõrd määratud kaitsjale makstud tasu on samuti menetluskulu KrMS § 175 lg 1 p 4 tähenduses ning kriminaalmenetluse lõpetamisel kannab KrMS § 183 lg 1 põhimõtte kohaselt menetluskulud riik, tuleb L. Š. määratud kaitsjale makstud tasu kogusummas 30 883 eurot ja 36 senti jätta riigi kanda. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et L. Š.le tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 183 lg 1 alusel hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu 474 eurot ja SKHS § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 1 ja 5 alusel mittevaraline kahju 8295, 60 eurot seoses ebamõistliku menetlusajaga. Eelmärgitud summad tuleb kanda Advokaadibüroo Gaver OÜ arveldusarvele. Süüdistatava D. H.i kaitsja taotlused ja kohtu seisukoht Süüdistatava D. H.i kaitsja on esitanud taotlused hüvitada D. H.ile ebamõistliku menetlusajaga tekkinid mittevaraline kahju, kahtlustatavana kinnipidamisega tekkinud mittevaraline kahju ning valitud kaitsjale makstud tasu. Süüdistatava D. H.i kaitsja esitas taotluse D. H.ile ebamõistliku menetlusajaga tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks, märkides võimalike hüvitatavate summadena 18 100 eurot ja 40 senti, 9635 eurot ja 40 senti ning 8162 eurot ja 36 senti. Seejuures on summade arvestamisel lähtutud mõistliku menetlusaja arvestamise erinevast algusest, pidades võimalikus, et menetlusaega tuleks lugeda alates 29.02.2012 kuni taotluse esitamise ajani 07.11.2022 või lugeda selleks ajavahemikku 29.02.2012 kuni 29.02.2017 või siis arvestada ajavahemikku alates 12.01.2018 kuni taotluse esitamise ajani, millele arvestataks juurde ajavahemik taotluse esitamisest kuni määruse tegemise kuupäevani, arvestades täiendavat kahju iga päeva eest 4, 64 eurot. Kohus on juba varasemas 29.09.2022 määruses põhjendanud, samuti nagu ka ülalpool esitanud põhjendused, millisest ajast loeb kohus menetlusaega ebamõistlikuks ning kohus ei hakka neid põhjendusi enam kordama. Eelviidatud põhjendustest tulenevalt on kohus seisukohal, et ebamõistlikuks saab lugeda menetlusaega ajavahemikus 12.01.2018 kuni määruse koostamise kuupäevani, s.o 4 aastat 10 kuud ja 24 päeva. Seega D. H.ile tuleb hüvitada mittevaraline kahju SKHS § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 1 alusel, lähtudes SKHS § 11 lg 5 sätestatud valemist. SHKS § 11 lg 5 sätestab, et ebamõistliku menetlusaja korral on mittevaralise kahju hüvitis iga viivitatud aasta eest nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk. Kuivõrd taotlus on esitatud 07.11.2022, tuleb lähtuda 2022. aasta II kvartali keskmisest brutokuupalgast, milleks oli 1693 eurot. Seega tuleb D. H.ile SKHS § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 1 ja 5 alusel hüvitada 8295, 60 eurot (4 x 1693 + 10 x 141,08 + 24 x 4,7). D. H.i kaitsja on taotlenud ka kahtlustatavana kinnipidamisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist D. H.i kolme kinnipidamise päeva eest summas 169, 20 eurot. Kriminaalasja materjalidest on tuvastatav, et D. H. on kahtlustatavana olnud kinni peetav 29.02.2012 kuni 02.03.2012, millisest kuupäevast alates kohaldati tema suhtes tõkendit elukohast lahkumise keeld. Kuivõrd kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel, tekib isikul SKHS § 5 lg 1 p 2 alusel õigus nõuda kahju hüvitamist. SKHS § 11 lg 4 sätestatud põhimõtte kohaselt hüvitatakse vabaduse võtmise korral mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Kuivõrd D. H. oli kahtlustatavana kinni peetud alates 29.02.2012 kuni 02.03.2012, siis tuleb hüvitamisel aluseks võtta 3 kalendripäeva sõltumata sellest, mitu tundi ta kalendripäeva sees kinni oli peetud. Viidatud sätte kohaselt on päevamäära suurus kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. Seega tuleb lähtuda 2022. aasta teise kvartali keskmisest kuupalgast, kuigi määruse tegemise

ajaks on avaldatud ka kolmanda kvartali keskmine brutokuupalk. Kuna teise kvartali keskmiseks brutokuupalgaks oli 1693 eurot, siis eelmärgitud sättes esitatud tehte põhjal saab asuda seisukohale, et päevamääraks on 56, 43 eurot ning kuivõrd D. H. oli kinni peetud kolm kalendripäeva, on SKHS § 5 lg 1 p 2 ja § 11 lg 1, 4 alusel hüvitatavaks summaks 169, 29 eurot. Lisaks sellele taotletakse D. H.ile valitud kaitsjatele makstava tasu hüvitamist. Seejuures viidatakse taotluses 21.01.2021 taotluses märgitule ning 07.11.2022 esitatud taotluses märgitud täiendavale kulule. 21.01.2021 esitatud taotluses on taotletud valitud kaitsja poolt õigusteenuse osutamise eest 21 898, 4 euro hüvitamist. Taotlusele on lisatud Advokaadibüroo Eipre & Partnerid OÜ arved, mis on esitatud X OÜle ajavahemikus 29.02.2012 kuni 14.03.2014 kokku summas 7608,87. Seejuures on arved esitatud X OÜle, mitte D. H.ile ning esitatud dokumentidest ei nähtu, et äriühing oleks võtnud endale kohustust äriühingu juhatuse liikme eest arvete tasumiseks ning kokkulepe menetluskulude hüvitamise kohustuse võtmise kohta on koostatud alles 14.12.2020. Kokkuleppes on küll märgitud, et selline kokkulepe oli suuliselt sõlmitud juba 29.12.2012, kuid kohtule jääb arusaamatuks, miks see vormistatakse alles kaheksa aasta möödudes. Ka suulise kokkuleppe sõlmimine on kohtu arvates kummaline, kuivõrd D. H. on äriühingu seaduslik esindaja, s.t D. H. füüsilise isikuna sõlmis suulise kokkuleppe äriühingu seadusliku esindajaga D. H.i. Samas võib asuda seisukohale, et X OÜl tekkis arvete saamisel õigusabi tasumise kohustus ning kui D. H. on võtnud endale kohustuse pärast kriminaalasjas lõpliku lahendi tegemist hüvitada äriühingule äriühingu poolt täidetud kohustus, siis ei ole kohtul tõendeid, mis selle väite ümber lükkaksid. Täiendavalt on esitatud taotlusele Advokaadibüroo Sirje Must OÜ 02.11.2015 arve nr 138 summas 474 eurot ning õigusabi saajana on arvele märgitud D. H.. Taotlusele lisatud Advokaadibüroo Sirje Must OÜ arvest nähtuvalt on D. H.ile osutatud õigusabiteenuseks olnud kaitseakti täienduse koostamine, eelistungil osalemine ja sõidukulu ning kogusumma teenuse eest on 474 eurot. Taotluse kohaselt oli sõlmitud lepingu kohaselt õigusteenuse hinnaks 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohtule lepingut esitatud ei ole ja esitatud on vaid arve, mille kohaselt on õigusteenuse tunnihinnaks hoopis 90 eurot, millele on ka taotluses viidatud. Kohus leiab, et tegemist on mõistliku tunnihinnaga. Samas puuduvad kohtul andmed selle kohta, kas arve on tasutud. Seejuures taotletakse menetluskulu hüvitamist Advokaadibüroo Gaver OÜ arveldusarvele olukorras, kus õigusteenust on osutanud teine advokaadibüroo. Samas kaitses sama advokaat süüdistatavat edaspidi kui oli lahkunud varasemast advokaadibüroost ning asutanud enda advokaadibüroo. Seega on tegemist süüdistatava kaitsja osutatud õigusteenusega, olgugi, et teises advokaadibüroos. Lisaks on samas taotluses taotletud valitud kaitsja poolt õigusteenuse eest tasu hüvitamist, millist õigusteenust osutas Advokaadibüroo Gaver OÜ. Taotlusele on lisatud kuluarvestus alates 08.12.2017 kuni 22.01.2021 ja õigusteenuse osutamise eest makstav summa oleks koos käibemaksuga 13 815, 53 eurot. Hilisemas 07.11.2022 esitatud taotluses on varasemas taotluses märgitud summat 21 898, 40 eurot vähendatud summale 20 701, 40 eurot, kuivõrd Advokaadibüroo Gaver OÜ kulu vähenes lühema istungiaja ja sõidukulu tõttu ning kuluks kujunes 12 618, 53 eurot 13 815, 53 euro asemel. Täiendavaks menetluskuluks ajavahemikul 07.05.2021 kuni 07.11.2022 kujunes 7420, 99 eurot, millise kulu väljamõistmist samuti taotletakse. Seega on kaitsjatele makstavaks kogukuluks Advokaadibüroo Gaver OÜ osutatud õigusteenuse eest 12 618, 53 eurot + 7420, 99 eurot = 20 039, 52 eurot, Advokaadibüroole Eipre & Partnerid OÜ osutatud õigusteenuse eest 7608, 87 eurot ja Advokaadibüroo Sirje Must OÜ osutatud õigusteenuse eest 474 eurot, kokku 28 122, 39 eurot. Esitatud taotlusest, arvetest ja kuluarvestusest nähtub, et Advokaadibüroo Eipre & Partnerid OÜ õigusteenuse osutamise tunnihind oli 110 eurot, OÜ Advokaadibüroo Sirje Must õigusteenuse osutamise tunnihind oli 90 eurot ja Advokaadibüroo Gaver OÜ õigusteenuse osutamise tunnihind on 140 eurot. Kohus leiab, et arvestades kohtupraktikat võib viidatud tunnihindasid lugeda mõistliku suurusega tasuks.

Ülalviidatud 07.11.2022 esitatud taotluse kohaselt taotletakse valitud kaitsja poolt osutatud õigusabi eest täiendavalt 7420,99 eurot hüvitamist. Taotlusele lisatud kuluarvestusest nähtuvalt on õigusabi osutatud ajavahemikul 07.05.2021 kuni 07.11.2022. Seejuures nähtub nii taotlusest kui ka kuluarvestusest, et õigusabiteenuse osutamise tunnihind oli 140 eurot ning alates 01.09.2022 150 eurot. Kohus peab ka 150 eurost tunnihinda kohtupraktikat arvestades mõistlikuks tasuks koos käibemaksuga ning kohtul puudub alus kahelda kuluarvestuses toodud kaitsja tegevuste kirjelduste õigsuses. Seetõttu leiab kohus, et ka täiendavas taotluses märgitud kaitsja kulu on põhjendatud ja asjakohane. Kohtule taotlustega koos esitatud arvete kohaselt on nii Advokaadibüroo Eipre & Partnerid OÜ kui ka OÜ Advokaadibüroo Sirje Must arve tasumise tähtaeg 7 päeva alates arve esitamisest. Seejuures on Advokaadibüroo Eipre & Partnerid OÜ arvetel ka märgitud arve kuupäevad ning viide sellele, et viivis on 0,5% päevas. Kohtule mingeid andmeid arvete tasumise kohta esitatud ei ole ning kohtule ei ole teada, kas seitsme aasta möödumisel arve esitamisest on arveid tasutud või mitte ja kas 0,5% viivis jookseb seniajani. Samas ei ole sellel asjaolul erilist tähtsust, kuivõrd kohtupraktika on selles küsimuses seisukohal, et valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamisel ei saa piirduda vaid kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (3-1-1-4-14, p 10). Kuigi kohtule ei ole esitatud andmeid õigusteenuse eest tasumise kohta kas osaliselt või täies ulatuses, võib taotlusest üheselt järeldada, et Haabersti Haldus OÜl ja D. H.il on vähemalt tekkinud tasu maksmise kohustus. Puutuvalt tasu hüvitamise adressaati saab samuti senise kohtupraktika pinnalt asuda seisukohale, et valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale (3-1-1-112-16, p 56). Samas ei ole kohtule süüdistatava pangakonto andmeid esitatud, kuid on esitatud advokaadibüroo arvelduskonto, millest saab järeldada, et arved on senini tasumata. Kuivõrd valitud kaitsja tasu puhul on tegemist menetluskuluga KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, rakendub KrMS § 183 lg 1 sätestatud põhimõte ja valitud kaitsjale makstud tasu tuleb kanda riigil. Seetõttu tuleb kohtu poolt mõistliku suurusega tasuks loetud valitud kaitsjale makstud tasu hüvitada täies ulatuses. Lisaks eelmärgitule taotles D. H. X OÜle T OÜ arvelduskontolt 25 000 eurot tagastamist kui kohus T OÜ arvelduskonto aresti alt vabastab, kuivõrd X OÜ lubatud kaupa T OÜle makstud tasu eest ei saanud. Vaidlusaluse summa maksmise kohta esitas D. H. maksekorralduse, mille kohaselt on X OÜ 07.12.2011 tasunud T OÜle 25 000 eurot arve nr 111207-01 alusel. Samuti edastati kohtule 01.11.2011 kuni 31.12.2011 perioodi kohta käibe saldoandmiku väljavõte, millest peaks nähtuma T OÜle sellise summa ülekandmine. Süüdistatava kaitsja toetas kaitsealuse taotlust, leides, et vastavalt KrMS § 126 lg 3 p 2 sätetele asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse omanikule või seaduslikule valdajale ning sama paragrahvi lõike 5 kohaselt kohaldatakse lõikeid 1-3 ka kriminaalmenetluses ära võetud objekti suhtes, mis ei ole asitõend. Kohus taolise käsitlusega ei nõustu. D. H.i viidatud T OÜ arestitud arvelduskontol nr xxx oli seisuga 20.03.2012 rahalisi vahendeid kokku summas 29 674,37 eurot. Nimetatud äriühing on Äriregistrist kustutatud ÄS § 60 lg 3 alusel, kuivõrd äriühing ei esitanud majandusaasta aruandeid. Äriühingu rahalised vahendid arestiti konfiskeerimise tagamiseks ning seetõttu ei saanud rahalised vahendid alates rahaliste vahendite arestimisest enam liikuda ning kuivõrd äriühinguga seotud isiku suhtes alustati kriminaalmenetlust ja mingit majandustegevust ei saanud enam toimuda, ei esitatud ka majandusaasta aruandeid. Selle tulemusena kustutas registripidaja äriühingu registrist ning likvideerimismenetlust ei alustatud. Kuna kohus lõpetab kriminaalasjas menetluse ja sellest tulenevalt langeb ära ka arvelduskontol olevate rahaliste vahendite arestimise alus, kuivõrd kohus ei tee kohtuotsust ega saa otsustada ka konfiskeerimise küsimust, peab kohus rahalised vahendid aresti alt vabastama. Sellest tingitult tekib olukord, kus registrist kustutatud äriühingul on vara. Aresti alt rahaliste vahendite vabastamisel ei saa aga kohus kohaldada KrMS § 126 lg 3 p 2 või 5 sätteid, vaid selleks on

ette nähtud eraldi menetluskord, mis on sätestatud ÄS § 60 lg 5 ja § 218 lg 2 ja 3 sätetega ja kriminaalasja arutaval maakohtul ei ole ÄS § 22 lg 1 sätestatud registripidaja pädevust. ÄS § 60 lg 5 kohaselt, kui pärast äriühingu registrist kustutamist ilmneb, et äriühingul oli vara ja vajalikud on likvideerimisabinõud, võib registripidaja otsustada likvideerimise. Äriühingu võlausaldaja nõudel võib likvideerimise pärast äriühingu registrist kustutamist ette võtta üksnes juhul, kui registripidaja ennistab võlausaldaja jaoks likvideerimise taotlemise tähtaja tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. ÄS § 218 lõige 2 sätestab, et kui pärast osaühingu registrist kustutamist ilmneb, et osaühingul jäi jaotamata vara ja vajalikud on täiendavad likvideerimisabinõud, võib kohus huvitatud isiku nõudel otsustada täiendava likvideerimise ja ennistada vanade likvideerijate õigused või määrata uued likvideerijad ning lõike 3 kohaselt võib osaühingu võlausaldaja nõudel likvideerimise pärast osaühingu registrist kustutamist läbi viia üksnes juhul, kui võlausaldaja põhistab, et tema nõue osaühingu vastu jäi likvideerimismenetluses rahuldamata, tal ei ole võimalik nõuet muul viisil rahuldada ja likvideerimise ennistamise korral on võimalik tema nõue rahuldada, või kui osaühingut ei oleks võinud vaidluse tõttu nõude üle registrist kustutada. Võlausaldaja taotlust täiendavaks likvideerimiseks ei rahuldata muu hulgas siis, kui ta mõjuva põhjuseta jättis oma nõude likvideerijatele õigeaegselt esitamata. Seega selleks, et lahendada registrist kustutatud äriühingu vara suhtes kohaldatavad meetmed peab kohus teavitama registripidajat, käesoleval juhul Äriregistri pidajast Tartu Maakohtu registriosakonda registrist kustutatud äriühingu konto aresti alt vabastamisest ja äriühingul jaotamata vara olemasolust, otsustamaks likvideerimisabinõu kohaldamise vajaduse. Ülalmärgitust tulenevalt jääb D. H.i taotlus T OÜ kontolt 25 000 euro tagastamiseks X OÜle tagajärjetuks ning X OÜl on piisava aluse olemasolul võimalus pöörduda Tartu Maakohtu registriosakonna poole nõudega alustada T OÜ likvideerimismenetlus. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et D. H.ile tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 183 lg 1 alusel hüvitada valitud kaitsjatele makstav tasu summas 28 122, 39 eurot, SKHS § 5 lg 1 p 2 ja § 11 lg 1 ja 4 alusel hüvitada mittevaraline kahju summas 169, 29 eurot seoses tema kahtlustatavana kinnipidamisega ja SKHS § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 1 ja 5 alusel hüvitada mittevaraline kahju summas 8295, 60 eurot seoses ebamõistliku menetlusajaga. Eelmärgitud summad tuleb tasuda Advokaadibüroo Gaver OÜ arveldusarvele. Kolmanda isiku S. S. valitud esindaja taotlused ja kohtu seisukoht Kolmanda isiku valitud esindaja taotles Tartu Maakohtu 16.03.2012 määrusega S. S.le kuuluvale varale kohaldatud aresti tühistamist ning S. S.le viivitamatult konfiskeerimise tagamiseks arestitud sõiduki Volkswagen Sharan registreerimismärgiga XXX, sõiduki Toyota Land Cruiser 150 registreerimismärgiga XXX ja 71 mündi koos nende juurde kuuluvate dokumentidega (sertifikaatidega) tagastamist. Kohus leiab, et kuivõrd kohus lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 2 ja § 274 lg 1 alusel ja süüdistatavate süüküsimuse osas kohtuotsust KrMS § 309 tähenduses seetõttu teha ei saa, ei saa kohus teha otsustust ka konfiskeeritud esemete suhtes võetavate meetmete osas KrMS § 313 lg 1 p 11 või § 314 p 5 mõttes. Seega peab kohus konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara suhtes kohaldatavad meetmed lahendama määrusega. Kolmanda isiku valitud esindaja on küll viidanud KrMS § 206 lg 1 p 2 sättele, kuid kohus peab vajalikuks märkida, et KrMS § 206 lg 1 p 1 näeb kriminaalmenetluse lõpetamiseks ette vaid konkreetsed alused, s.o KrMS § 200-2052. Käesoleval juhul lõpetab kohus kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel ja KrMS § 274 lg 1 sätestatud asjaolu esinemise tõttu, s.o seetõttu, et kohtulikul arutamisel tuvastatakse KrMS § 199 lõike 1 punktides 2-8 sätestatud asjaolu ning sellisel alusel menetluse lõpetamine ja määruses märgitavad kohustuslikud elemendid on reguleerimata. Ainult KrMS § 275 lg 2 sätestab, et kriminaalmenetluse lõpetamise vormistab kohus KrMS § 145 sätteid järgides määrusega, kuid KrMS § 145 sisuliselt midagi ei reguleeri.

Samas ei saa mööda vaadata sellest, et kohtule esitatud menetlusdokumentidest tulenevalt on kolmandalt isikult S. S. ära võetud ja konfiskeerimise tagamiseks arestitud kaks sõidukit ja 71 münti, mida kohus arestimise aluse äralangemise tõttu arestituks jätta ei saa. Seetõttu tühistab kohus Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 15.03.2012 taotluse alusel Tartu Maakohtu 16.03.2012 määrusega süüteoga saadud vara konfiskeerimise tagamiseks liiklusregistri andmete kohaselt kolmandale isikule S. S.le kuuluvatele sõidukitele Toyota Land Cruiser 150 registreerimismärgiga XXX (VIN: XXX) ja Volkswagen Sharan registreerimismärgiga XXX (VIN: XXX) ning S. S. elukohas ja S. S. kasutuses olnud hoiulaika läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud 71 (seitsekümmend üks) mündile kohaldatud aresti. Sellest tulenevalt tuleb määruse jõustumisel Maksu- ja Tolliameti poolt X OÜle hoiustamiseks üle antud ja laos hoiustatud sõidukid Toyota Land Cruiser 150 registreerimismärgiga XXX (VIN: XXX) ja Volkswagen Sharan registreerimismärgiga XXX (VIN: XXX) välja anda sõidukite registrijärgsele omanikule S. S.le. Lisaks tuleb Põhja Ringkonnaprokuratuuri 20.04.2017 kaaskirjaga Maksu- ja Tolliametile hoiustamiseks edastatud 71 münti koos nende juurde kuuluva dokumentatsiooniga välja anda asjade seaduslikule valdajale S. S.le. Lisaks sõidukite tagastamise taotlusele on kolmanda isiku S. S. valitud esindaja esitanud taotluse sõidukitega seotud kahju hüvitamiseks. Taotluses leitakse, et S. S.l on õigus nõuda kahju hüvitamist, kuivõrd SKHS § 5 lg 5 sätestab, et kui vara arestides tekitati kahju kolmandale isikule karistusseadustiku 7. peatüki tähenduses, võib ta nõuda kahju hüvitamist vara konfiskeerimata jätmise korral, välja arvatud juhul, kui vara jäetakse konfiskeerimata karistusseadustiku § 831 lõike 3 alusel. Taotluse kohaselt on vara konfiskeeritud KarS § 831 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel konfiskeerimise tagamiseks. Viidatud säte on karistusseadustiku 7. peatükis, mistõttu võib S. S. nõuda kahju hüvitamist ja vara ei jäeta konfiskeerimata KarS § 831 lg 3 alusel. SKHS § 9 lg 1 sätestab, et kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti, lähtutakse kahju hüvitise suuruse määramisel riigivastutuse seaduse § 13 lõikest 1, arvestades süüteomenetluse erisusi. Kolmanda isiku valitud esindaja leiab, et kolmandale isikule tuleks hüvitada temale süüteomenetluses tekkinud kahju täies ulatuses. SKHS § 5 lg 5 kontekstis seisneb S. S.le tekkinud kahju sõidukite kasutuseelise puudumises. Nimelt sätestab VÕS § 132 lg 4, et kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutuseelise hüvitamist. S. S. soetas sõiduki Toyota Land Cruiser registreerimismärgiga XXX 17.11.2011 hinnaga 56 170 eurot ning sõiduk arestiti Tartu Maakohtu 16.03.2012 määrusega. Seega sai ta sõidukit kasutada neli kuud. Sõiduk soetati enne pensionile minekut, et liikuda linnast välja maakohta. Isiku tervislikku seisundit arvestades oli Toyota Land Cruiser tema jaoks sobiv ja vajalik liiklemisvahend. Volkswagen Sharani registreerimismärgiga XXX soetas S. S. 25.01.2011, sõiduk arestiti Tartu Maakohtu 16.03.2012 määrusega. Seega sai sõidukit kasutada 14 kuu jooksul. Sõidukit kasutas ta maakodus olevate toimetuste jaoks ja sellega sai maakodusse transportida suuremaid asju, samuti aiatöödeks vajalikku. Seega olid sõidukid vajalikud ja kasulikud tema igapäevasteks toimetusteks. Sõidukite aresti all olemise ajal ei ole S. S. rahalisi võimalusi arvestades uusi sõidukeid ostnud ega üürinud. Toyota ametlikult edasimüüjalt ELKE saadud andmete kohaselt on Toyota Land Cruiseri kasutusiga 10 aastat, millest hiljem loetakse maastur amortiseerunuks. Kuna sõiduki soetamisväärtuseks oli 56 117 eurot, on aastase kasutuseelise väärtuseks seega 5617 eurot ning päevaseks kasutuseelise väärtuseks 15, 39 eurot. Sõiduk on olnud arestitud 3825 päeva, mistõttu on S. S.l tekkinud 58 866, 75 euro suurune kahju kasutuseelise puudumise tõttu. Volkswagen Sharani soetamismaksumuseks oli 2011 aastal 7200 eurot ning lähtudes analoogia korras eeldatavast 10-aastasest elueast, on eeldatavaks elueaks 3650 päeva. Sõiduki täieliku amortiseerumiseni oli jäänud 1334 päeva kui S. S. sõiduki soetas ja soetamise hetkel oli sõiduki vanus 2316 päeva. Arvestades soetamishinda 7200 eurot, on päevaseks kasutuseelise väärtuseks 5, 40 eurot ning sõiduk amortiseerus selle arestimisest 917 päeva jooksul. Seega on tekkinud S. S.l 4951,80 eurone kahju sõiduki

kasutuseelise puudumise tõttu. Eeltoodust tulenevalt taotleb S. S. temale sõidukite kasutuseelise puudumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist kokku 63 818, 55 eurot. Alternatiivselt, kui kohus ei nõustu eeltoodud taotlusega, palub S. S. mõista endale kahju hüvitisena välja õiglane hüvitis. Kohus kolmanda isiku S. S. esindaja seisukohtadega süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alusena viidatud VÕS § 132 lg 4 sätte kohaldamisega ei nõustu. Taotluses on välja toodud sätte tekst, mille kohaselt kohaldub kahju hüvitamise kohustus siis, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks ja sel juhul hõlmab kahjuhüvitis samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hävitamist. Viidatud sätte eesmärgiks on kahju ulatuse kindlaksmääramine, lähtudes mitte vara väärtuse vähenemisest, vaid endise olukorra taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. VÕS § 132 reguleerib kahju hüvitamist asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral. Käesoleval juhul ei ole tegemist ei vara hävimise aga kaotsiminekuga, kuivõrd vaidlusalused asjad on viimased 10 aastat olnud hoiul ühes kohas ning kolmandale isikule on asjade asukoht teada. Seetõttu saaks kõne alla tulla vaid asja kahjustamine. Mis puudutab taotluses viidatud kasutuseelist, siis VÕS § 132 lg 4 sätestab üheselt, et asi peab isikule olema vajalik või kasulik eelkõige isiku majandus- või kutsetegevuseks või tööks või siis eelmärgitud põhjustega võrreldaval põhjusel, s.t isik kasutab asja tulu saamiseks ja asja kasutamine sellel eesmärgil on isikule hädavajalik. Üldine seisukoht on, et juhul, kui asja kasutatakse harrastusega tegelemiseks, kasutuseelisega tegemist ei ole. Taotluses on märgitud sõidukite kasutamise vajaduse põhjendusena sõitmist maakodusse, sinna ja sealt asjade transportimist ning aiandusega seotud asjade transportimist ning üldisemalt sõidukite kasutamist igapäevasteks toimetusteks. Lisaks on toodud põhjendusena aiandussaaduste Tallinna turule müügiks transportimise vajadust. Seega on tegemist koduse majapidamise igapäevase korraldamisega, milleks kasutati sõidukeid, s.t tegemist ei ole majandustegevusega, mis sõidukite kasutamise tõttu võimaldas teenida tulu ja sõidukite kasutamine oli vältimatu ja vajalik. Tallinna turul aiasaaduste müügist saadava tulu või selle suuruse kohta ei ole kohtule ühtegi tõendit esitatud. Taotluse tekstist saaks aga aiasaaduste müügi osas teha järelduse hooajalise tulu kohta ning kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et turul aiasaaduste müügist saadav tulu oli kolmanda isiku jaoks põhisissetulek. Seejuures puudutas turul käimine vaid sõidukit Volkswagen Sharan. Seetõttu leiab kohus, et tegemist ei ole asja kasutuseelise kaotamisega VÕS § 132 lg 4 mõttes. Seejuures on taotluses väidetud, et kogu selle aja jooksul ei ole kolmas isik uusi sõidukeid ostnud ega üürinud. Sellisest väitest saab järeldada, et ka maakodus on kolmandal isikul jäänud käimata, sinna asjad vedamata, sealt asjad ära toomata ning aiandusega ei ole ka enam tegeletud, rääkimata aiasaaduste turule müügiks toimetamisest. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui isik ei saanud kasutada sõidukeid ja kasutas seetõttu ühistransporti, jäid isikul tegemata kulutused kahe sõiduki kütusele, hooldusele, remondile, kindlustusele ja rehvide vahetustele, mis ühes aastas tähendab kokkuhoidu tuhandeid eurosid. Lisaks peab kohus vajalikuks viidata sellele, et kuivõrd tegemist on kahe sõidukiga, siis kahte sõidukit ei ole kolmandal isikul võimalik üheaegselt kasutada, s.t ühte kasutades teine seisab ning seetõttu ei ole võimalik ka kasutuseelise kaotamisest kahju tekkimine, kuivõrd isikul puudub tema enese käitumisest tulenevalt võimalus kasutuseelist kasutada. Mis puudutab taotluses välja toodud Toyota ametlikult edasimüüjalt ELKE saadud vastust 2010 kuni 2012 väljalaskega Toyota Land Cruiseri eeldatava kasutusea kohta, siis väidetavalt loetakse taotluse kohaselt enam kui 10 aastat vana sõiduk amortiseerunuks. Kõigepealt peab kohus vajalikuks märkida, et sellisest seisukohast ei saa järeldada, et amortiseerunud sõiduk on hävinenud ja see ei ole esinduses hooldatav või remonditav. Käesoleval ajal on müügis Toyota Land Cruiserid alates väljalaskeaastast 1980 ning väljalaskeaastaga 2010 kuni 2012

sõidukite hinnad on 23 000 kuni 27 000 eurot. Juhul, kui sõidukid oleksid amortisatsiooni tõttu hävinud, saaks neid müüa vaid varuosadena või metallikokkuostu ja ilmselgelt mitte sellise hinnaga. Nendele sõidukitele annab tootja pika garantii ning esinduses hoolduses käies garantii pikeneb. Seega ei saa 10 aastat seisnud sõidukit, mis ei ole talvel sõitnud ega soolakahjustusi saanud, lugeda amortiseerunuks. Sellist seisukohta ei tulene ka taotlusele lisatud ja viidatud vastusest, et sõiduk 10 aastaga amortiseeruks. Pigem nähtub vastusest, et tegemist on vastupidava autoga, mille eluiga võib korraliku hooldamisega olla mitukümmend aastat. Täiendavalt peab kohus vajalikuks märkida, et õigusalase kirjanduse kohaselt määrab sõiduki eluea mitte ajaline kasutusiga, vaid läbisõidetud kilometraaž. Kuivõrd väidetavalt oli tegemist peaaegu uue sõidukiga, siis on sõiduki läbisõit väike või väga väike. Käesoleval juhul ei ole tegemist ka pikaajalise kasutamise, vaid seismisega, s.t sõiduk ei ole kulunud. Küll tekivad pikaajalise seismisega muud probleemid, millega tuleb pärast sõiduki pikaajalist seismist tegeleda, s.o rehvid, aku, kummidetailid ja mootori hooldus, vedelike vahetus, võimalik, et ka sõiduki mõningane remont. Lisaks eeltoodule taotletakse ka arestitud sõiduki Volkswagen Sharani osas kahju hüvitamist kasutuseelise kaotamise tõttu ning taotluses on asutud seisukohale, et vastavalt taotluses tehtud arvestusele ja tehtele, lähtudes sõiduki vanusest ja soetamishinnast, amortiseerus sõiduk 917 päeva jooksul alates sõiduki arestimisest. Kohus ei hakka täies ulatuses seisukohta amortiseerumise kohta siinkohal uuesti esitama, kuivõrd seisukoht on välja toodud ülevalpool, kuid ka siin on kohus seisukohal, et amortisatsioon sõltub sõiduki läbisõidust, mitte seismisest ning taotluses toodud arvutus ei muuda sõidukit vanametalliks. Taotlusele lisatud Transpordiameti liiklusregistri taustakontrolli väljatrükist nähtuvalt on vaidlusaluse sõiduki esmaregistreerimine toimunud 23.09.2004, s.t soetamise hetkel oli sõiduki vanus üle kuue aasta ning tehnonõuetele vastavuse kontrolli läbimisel 24.08.2010 oli sõiduki läbisõit 48 000 km. Seega oli sõiduki läbisõit suhteliselt väike ning arestimise hetkeks ei saanud kilometraaži kuigi palju lisanduda. Alates arestimisest on aga sõiduk seisnud. Käesoleval ajal müüakse 2004. aasta väljalaskega Volkswagen Sharani keskmiselt 3500 euroga, kuid müügil olevate sõidukite läbisõit on 250 000 kuni 400 000 km. Taotlusest tulenevast arvutusest võiks sellisel juhul asuda seisukohale, et müüakse aastaid tagasi ja täielikult amortiseerunud sõidukeid, mis ei tohiks teoreetiliselt enam olemas olla. Taotluses on toodud ka kasutuseelise väärtuse arvutus, mille kohaselt sai taotluse esitaja sõiduki Toyota Land Cruiseri kasutuseelise kaotusest tuleneva kahjusumma suurema kui oli sõiduki soetamishind, kuigi arvutuse aluseks oli võetud sõiduki soetamishind. Samas Volkswagen Sharani osas tuli kahjusumma 2/3 soetamisväärtusest. Kohus taolise arvutusega nõustuda ei saa, kuid kohus ei pea ka vajalikuks seda kuidagi korrigeerima hakata, kuivõrd kohus ei nõustu sellega, et kahju saaks hüvitada VÕS § 132 lg 4 alusel. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et esitatud taotlus kolmandale isikule tekitatud kahju hüvitamiseks SKHS § 5 lg 5 tähenduses VÕS § 132 lg 2 alusel tuleb jätta rahuldamata. Juhul, kui taotluse esitaja oleks piirdunud vaid VÕS § 132 lg 4 alusel kahju hüvitamise taotlemisega, jäänuks taotlus täies ulatuses tagajärjetuks. Taotluses on aga esitatud alternatiivne taotlus kolmandale isikule õiglase hüvitise välja mõistmiseks. Seetõttu peab kohus lahendama küsimuse, kas esineb muid aluseid kolmandale isikule hüvitise väljamõistmiseks. Kohus leiab, et varalise kahju mõiste ja liigi puhul SKHS § 5 lg 1 p 5 ja lg 5 ning § 10 lg 1 mõttes ei saa lähtuda ainult viidatud sätete sõna-sõnalisest või grammatilisest tähendusest, vaid tuleb pöörduda VÕS § 127 ja § 128, samuti § 132 sätestatud põhimõtete poole. Käesoleval juhul on üheselt tuvastatav, et sõidukite äravõtmise ja arestimisega tekitati kolmandale isikule S. S. varaline kahju ning varaline kahju tuleb hüvitada. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustada saanud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuleb kahju hüvitamisega taastada võimalikult lähedane olukord, mis eelnes sõidukite äravõtmisele ja arestimisele. Hüvitatavaks kahjuks

VÕS § 128 lg 3 kohaselt on otseseks varaliseks kahjuks eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtus või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemine. Käesoleval juhul ei kaasnenud äravõetud vara kaotsiminekut ega hävinemist, kuid kuivõrd sõidukid arestiti ja hoiustati X OÜ laos ja S. S.l puudus võimalus oma vara kasutada ja käsutada ning vara on seisnud üle kümne aasta, siis on selle vara seisund halvenenud ja selle vara väärtus ajas vähenenud, mistõttu tuleb kohtu arvates VÕS § 127 lg 1 põhimõttest lähtuvalt asuda seisukohale, et S. S.le tuleb hüvitada vara halvenemisest ja väärtuse vähenemisest tekkinud kahju. Samas ei saa lugeda sõidukeid amortiseerunuks, sest sõidukite amortisatsioon tuleneb sõiduki läbisõidust, mis põhjustab oluliste sõlmede ja kerekonstruktsioonide kulumise ja väsimise. Samas ei ole aga sõidukitega talvel sõidetud ja soolakahjustusi kerele ega veermikule tekkinud ei ole. Seega saab asuda seisukohale, et sõidukite paljude detailide seisukord on aja jooksul halvenenud ja need tuleb välja vahetada, mis eeldab võib-olla suuremat remonti, kuid sõiduk on taastatav. Ka asja hävimise korral VÕS § 132 lg 1 mõttes peab kahjuhüvitis olema nii suur, et kannatanul oleks võimalik kahju hüvitamise hetkel soetada samaväärne asi. Seejuures ei tähenda uus samaväärne asi seda, et asi ei või olla kasutatud, vaid see peab olema uus hävinud asja omaniku jaoks. Käesoleval juhul aga asjad hävinud ei ole. Seetõttu võtab kohus kahjuhüvitise väljaarvutamise aluseks tagastatava sõiduki Toyota Land Cruiser umbkaudse turuväärtuse, milleks on kohtu arvates keskmiselt 24 000 eurot ning võrdluseks sõiduki orienteeruva väärtuse, milline oli märgitud 15.03.2012 vara arestimise taotluses, s.o 40 000. Seejuures ei ole vara arestimise taotluses lähtutud kahju hüvitamise taotluses märgitud väidetavast soetamishinnast 56 117 eurot. Mis puudutab Volkswagen Sharani, siis on sellise sõiduki turuväärtuseks 3500 eurot, kuid sellised müügil olevad sõidukid on kordades suurema läbisõiduga. Samas on vara arestimise määruses lähtutud sõiduki väärtuse hindamisel soetamishinnast 7200 eurot. Juhul, kui kohus hüvitaks lahutamistehte alusel saadava hinnavahe ja rahuldaks sõiduki tagastamise taotluse, tagastades arestitud sõiduki, tekiks olukord, kus uue samaväärse asja soetamiseks tehtavate mõistlikele kulutustele vajaliku hüvitise saamisel saaks isik lisaks tagasi ka kahjustatud asja, jättes selle endale. See aga tekitaks olukorra, kus kahjustatud asja omanik on kahju tekkimise tõttu rikastunud. Kohus sellist olukorda kahjuhüvitise summa määramisel tekkida lasta ei saa. Seetõttu loeb kohus õiglaseks hüvitiseks, mis tagab VÕS § 127 lg 1 sätestatud põhimõtte täitmise, Toyota Land Cruiseri puhul 12 000 eurot ja Volkswagen Sharani puhul 2500 eurot, mis tuleb hüvitada SKHS § 5 lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 ning VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel. Taotluse esitamisel süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb SKHS § 12 lg 1 kohaselt taotlusesse märkida taotleja nimi, isikukood, aadress, sidevahendite andmed ning arveldusarve number. Taotluses on märgitud vaid kolmanda isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood ja elukoha aadress ning ei ole märgitud ei sidevahendite numbreid, millelt saaks S. S.ga ühendust võtta ega ka tema arveldusarve numbrit, kuhu välja mõistetav hüvitis tasuda. Seetõttu ei saa kohus oma määruses kohtule esitatud andmete pinnalt määrata hüvitise saaja adressaati arvelduskonto täpsusega. Küll saab märkida, et kahju hüvitatakse S. S.le, kes peab pärast määruse jõustumist iseseisvalt pöörduma Rahandusministeeriumi poole avaldusega, esitades ka oma arvelduskonto numbri. Täiendavalt on kolmanda isiku S. S. valitud esindaja esitanud taotluse S. S.le tema valitud esindajale töö eest makstava tasu hüvitamiseks summas 4566, 36 eurot. Taotluse kohaselt on õigusabiteenuse osutamise lepingu alusel tehtud toiminguid vastavalt kuluarvestusele 4547, 16 euro ulatuses, millele lisandub kulu tõlketeenuse eest summas 19, 20 eurot, mis on olnud muu vajalik kulu seoses kriminaalmenetlusega. Taotluse läbivaatamisel lähtub kohus kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud üldpõhimõttest, mille § 183 lg 1 sätestab, et kriminaalmenetluse lõpetamisel kannab menetluskulud riik, kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on kaitsjale või valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu

menetluskulu, mistõttu rakendub KrMS § 183 lg 1 sätestatud põhimõte ja valitud esindajale makstud tasu tuleb kanda riigil. Arvestades valitud esindaja tasu suurust, s.o tunnihinda, mis on 140 eurot, millele lisandub käibemaks, saab senist kohtupraktikat arvestades sellist tasu lugeda mõistliku suurusega tasuks. Samas nähtub taotlusest, et alates 01.09.2022 oli tunnihinnaks 150 eurot, millele lisandub käibemaks, kuid kuluarvestusest nähtuvalt on ka alates 01.09.2022 märgitud tunnihinnaks 140 eurot ning õigusabi teenuse kestvusest tulenev tasu on saadud samuti 140 eurost tunnihinda arvestades. Seega ei kajasta kuluarvestus 150 eurost tunnihinda. Samas on kuluarvestuses märgitud 07.11.2022 eeldatavaks istungi pikkuseks 6 tundi, kuid faktiliselt kestis kohtuistung 4 tundi ja 25 minutit, kuid ühes vaheaegadega 5 tundi ja 43 minutit. Arvestades taotluses toodud tunnihinna muutust, mis ilmselt on ekslikult jäetud kuluarvestusse ja taotluses märgitud summasse arvestamata ja tegelikkuses kohtus viibimise aega, leiab kohus, et summade osas võib teha tasaarvestuse ja lugeda kogu taotluses märgitud summa põhjendatuks. Seejuures on kolmas isik varasemalt esinenud kohtumenetluses iseseisvalt ning õigusabi teenuse osutamiseks on leping sõlmitud alles 2022. aasta mais, mistõttu on valitud esindaja osalemine menetluses olnud suhteliselt lühiajaline. Mis puudutab valitud esindaja osalemise vajalikkusse, olgugi, et suhteliselt lühiajalisesse ja kulu tekkimise põhjendatusse, leiab kohus, et valitud esindaja osalemine menetluse lõpustaadiumis oli kolmanda isiku huvisid arvestades vajalik ja põhjendatud. Kohtule esitatud taotlusest ei ole tuvastatav, kas kolmas isik on valitud kaitsjale osutatud õigusteenuse eest tasunud. Samas saab taotluse enese sõnastusest „lepingulise esindaja töö eest makstav tasu“ järeldada, et tasu maksmine peaks toimuma tulevikus ja senini ei ole tasu makstud. Samas ei ole sellel asjaolul menetluskulu hüvitamise küsimuse lahendamisel tähtsust, kuivõrd kohtupraktika on selles küsimuses seisukohal, et valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamisel, mis laieneb ka valitud esindajale tasu hüvitamisele, ei saa piirduda vaid kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (3-11-4-14, p 10). Kohus järeldab taotluse sõnastusest, et õigusabi teenuse osutamise lepingu sõlmimisega on kolmandal isikul vähemalt tekkinud tasu maksmise kohustus. Kohtuistungi protokollidest saab tulla üheselt järeldusele, et kolmanda isiku valitud esindaja osales kohtuistungitel. Seega osutas advokaadibüroo advokaat kolmandale isikule õigusteenust. Seega on ilmselgelt kolmandal isikul S. S.l tekkinud valitud esindajale tasu maksmise kohustus. Puutuvalt tasu hüvitamise adressaati saab samuti senise kohtupraktika pinnalt asuda seisukohale, et valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale (3-1-1-112-16, p 56). Kohtule esitatud taotlustes menetluskulu hüvitamiseks on aga taotletud hüvitise maksmist just advokaadibüroole. Samas tuleneb kohtupraktikast, et nõude täitmine mõne muu isiku pangakontole on võimalik vaid hüvitise saamiseks õigustatud isiku taotluse alusel. Käesoleval juhul saab tulla järeldusele, et kuivõrd kolmas isik ei ole õigusabi teenuse eest tasunud, on õigustatud isikuks õigusteenust osutanud advokaadibüroo. Seetõttu leiab kohus, et kolmandale isikule tuleb hüvitada valitud esindajale makstav tasu KrMS § 175 lg 1 ja § 183 lg 1 alusel summas 4566, 36 eurot, kandes selle Advokaadibüroo Gaver OÜ arvelduskontole. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et S. S.le tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 183 lg 1 alusel hüvitada valitud esindajale makstav tasu summas 4566, 36 eurot, milline summa tuleb tasuda Advokaadibüroo Gaver OÜ arveldusarvele. Lisaks sellele tuleb S. S.le SKHS § 5 lg 1 p 5 ja § 10 lg 1 ning VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 alusel hüvitada varaline kahju summas 14 500 eurot, milline summa tuleb kanda S. S. arveldusarvele, mille ta peab hüvitise saamiseks esitama määruse jõustumise järgselt Rahandusministeeriumile. Arestitud vara Kuigi kohus on ülevalpool süüdistatava A. P. kaitsja ja kolmanda isiku S. S. esindaja taotlusi lahendades võtnud seisukoha nendelt isikutelt arestitud vara osas tehtava otsustuse osas, peab

Eelmärgitud määruse alusel arestitud sõiduk Volkswagen Passat registreerimismärgiga xxx (VIN: XXX) oli kohtueelsel menetlusel jäetud arestituks, kuid antud A. P.ile vastutavale hoiule. A. P.i taotluse alusel tühistas Harju Maakohus oma 29.09.2022 määrusega sõidukile Volkswagen Passat registreerimismärgiga xxx (VIN: XXX) seatud aresti ja sellest tulenenud käsutamiskeelu ning käesolevaks ajaks on määrus jõustunud. Samas on sõiduk Škoda Octavia registreerimismärgiga XXX (VIN: XXX) senini arestitud ning hoiustatud X OÜ laos. Käesoleva määrusega lõpetab kohus kriminaalmenetluse kõigi süüdistatavate suhtes KrMS §de 199 lg 1 p 2 ja § 274 lg 1 alusel seoses süüteo aegumisega. Seega ei tee kohus kohtuotsust KrMS § 309 lg 2 või 3 tähenduses, mistõttu ei saa kohus teha ka otsustust KrMS § 306 lg 1 p 121 ja 13 sätestatud küsimuses. Seega kuivõrd kriminaalmenetlus lõpetatakse ja kohus ei tee kohtuotsust, millega süüdistatavaid süüdi või õigeks mõista, langeb ühes menetluse lõppemisega ära ka arestimise alus, sest kohus ei saa teha otsustust isikute süü osas, millega kaasneks otsustuse tegemine konfiskeerimise asendamise või konfiskeerimise kohta. Samas on vaidlusalune vara arestitud süüteoga saadud vara konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamise tagamiseks. Seetõttu tuleb menetluse jätkamise aluse äralangemisel lugeda ära langenuks ka arestimise alus. Sellest tulenevalt tühistab kohus Tartu Maakohtu 16.03.2012 määrusega nr 1-12-2447 Transpordiameti (end. Maanteeamet) andmete kohaselt kolmandale isikule S. S. kuuluvatele sõidukitele Toyota Land Cruiser registreerimismärgiga XXX (VIN: XXX) orienteeruva väärtusega 40 000 eurot ja Volkswagen Sharan registreerimismärgiga XXX (VIN: XXX) orienteeruva väärtusega 7200 eurot seatud aresti ning vabastab nimetatud sõidukid aresti alt, mis peab tingima ka sõidukitele seatud käsutamiskeelu tühistamise. Kuivõrd sõidukite registrijärgseks omanikuks on S. S., tuleb aresti alt vabastatud ja X OÜ loas hoiustatud sõidukid Toyota Land Cruiser ja Volkswagen Sharan välja anda asjade registrijärgsele omanikule S. S.. Sama põhjusel tühistab kohus Tartu Maakohtu 16.03.2012 määrusega nr 1-12-2443 A. P.ile kuuluvale sõidukile Škoda Octavia registreerimismärgiga XXX (VIN: XXX) seatud aresti ning vabastab nimetatud sõiduki aresti alt, mis peab tingima ka sõidukile seatud käsutamiskeelu tühistamise. Kuivõrd sõiduki omanikuks on A. P., tuleb aresti alt vabastatud ja X OÜ laos hoiustatud sõiduk välja anda asja omanikule A. P.. Tartu Maakohtu 16.03.2012 määrusega nr 1-12-2449 on süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimise tagamiseks arestitud:

- OÜ E arvelduskonto xxx ja sellel olevad rahalised vahendid. 20.03.2012 seisuga on kontol rahalisi vahendeid kokku summas 4404,62 eurot; - OÜ M arvelduskonto xxx ja sellel olevad rahalised vahendid. 20.03.2012 seisuga on kontol rahalisi vahendeid kokku summas 10 563,16 eurot; - OÜ S Invest arvelduskontod xxx ja xxx nendel olevad rahalised vahendid. 20.03.2012 seisuga on kontol xxx rahalisi vahendeid kokku summas 3211,16 eurot ja kontol xxx rahalisi vahendeid kokku summas 3209,81 eurot; - OÜ Y arvelduskonto xxx sellel olevad rahalised vahendid. 20.03.2012 seisuga on kontol xxx rahalisi vahendeid kokku summas 46 479,16 eurot; - OÜ T arvelduskonto xxx sellel olevad rahalised vahendid. 20.03.2012 seisuga on kontol xxx rahalisi vahendeid kokku summas 29 674,37 eurot. Ülaltoodud põhjusel tühistab kohus Tartu Maakohtu 16.03.2012 määrusega nr 1-12-2449 OÜ E, OÜ M, OÜ S Invest, OÜ Y ja OÜ T arestitud arvelduskontodele seatud aresti ja vabastab eelmärgitud arvelduskontod ja nendel arvelduskontodel olevad rahalised vahendid aresti alt. Kuivõrd tegemist on äriühingutega, millised on registrist kustutanud registripidaja, siis ei toimunud äriühingute likvideerimismenetlust. Samas nähtub kontode arestimise määrusest ja kriminaalasja materjalidest, et registrist kustutatud äriühingute kontodel on rahalised vahendid, s.t registrist kustutatud äriühingutel on vara. Aresti alt rahaliste vahendite vabastamisel ei saa kohus aga kohaldada KrMS § 126 lg 3 p 2 või 5 sätteid, vaid selleks on ette nähtud eraldi menetluskord, mis on sätestatud ÄS § 60 lg 5 ja § 218 lg 2 ja 3 sätetega ja kriminaalasja arutaval maakohtul ei ole ÄS § 22 lg 1 sätestatud registripidaja pädevust. ÄS § 60 lg 5 kohaselt, kui pärast äriühingu registrist kustutamist ilmneb, et äriühingul oli vara ja vajalikud on likvideerimisabinõud, võib registripidaja otsustada likvideerimise. Äriühingu võlausaldaja nõudel võib likvideerimise pärast äriühingu registrist kustutamist ette võtta üksnes juhul, kui registripidaja ennistab võlausaldaja jaoks likvideerimise taotlemise tähtaja tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. ÄS § 218 lõige 2 sätestab, et kui pärast osaühingu registrist kustutamist ilmneb, et osaühingul jäi jaotamata vara ja vajalikud on täiendavad likvideerimisabinõud, võib kohus huvitatud isiku nõudel otsustada täiendava likvideerimise ja ennistada vanade likvideerijate õigused või määrata uued likvideerijad ning lõike 3 kohaselt võib osaühingu võlausaldaja nõudel likvideerimise pärast osaühingu registrist kustutamist läbi viia üksnes juhul, kui võlausaldaja põhistab, et tema nõue osaühingu vastu jäi likvideerimismenetluses rahuldamata, tal ei ole võimalik nõuet muul viisil rahuldada ja likvideerimise ennistamise korral on võimalik tema nõue rahuldada, või kui osaühingut ei oleks võinud vaidluse tõttu nõude üle registrist kustutada. Võlausaldaja taotlust täiendavaks likvideerimiseks ei rahuldata muu hulgas siis, kui ta mõjuva põhjuseta jättis oma nõude likvideerijatele õigeaegselt esitamata. Seega selleks, et lahendada konfiskeerimise tagamise vajaduse äralangemisel registrist kustutatud äriühingu vara suhtes kohaldatavad meetmed, peab kohus teavitama registripidajat, käesoleval juhul Äriregistri pidajast Tartu Maakohtu registriosakonda registrist kustutatud äriühingu konto aresti alt vabastamisest ja äriühingul jaotamata vara olemasolust, otsustamaks likvideerimisabinõu kohaldamise vajaduse. Seetõttu teavitab kohus registripidajat ülalmärgitud äriühingute arvelduskontodele seatud aresti tühistamisest ja aresti alt vabastamisest ning registrist kustutatud äriühingutel vara olemasolust, edastades käesoleva määruse registripidajale. Menetluskulu, mille osas ei ole kohus kohtule esitatud taotlustest tulenevalt KrMS § 175 lg 1 p 1 ja 4 ning § 183 lg 1 alusel seisukohta võtnud. Lisaks süüdistatavate valitud kaitsjate ja kolmanda isiku valitud esindaja tasule, samuti süüdistatavate määratud kaitsjatele makstud tasule, mille osas on kohus ülevalpool seisukoha võtnud, on kriminaalmenetluses tekkinud ka muu menetluskulu.

Kohtule esitatud dokumentide kohaselt toimus AS D juriidilisel aadressil xxx läbiotsimine, mille käigus avati kapi lukk ning kapi luku avamise eest maksti menetleja poolt X OÜle teenustasu 30 (kolmkümmend) eurot. Kriminaalasjas kogutud tõenditest tulenevalt kandis selle kulu kohtueelne menetleja, kes on riigieelarvest rahastatav asutus. Kuivõrd kohtu arvates on tegemist muu menetlejal kriminaalasja menetlemisel tekkinud kuluga KrMS § 175 lg 1 p 10 tähenduses, siis tuleb see menetluskulu KrMS § 183 lg 1 alusel jätta riigi kanda. Lisaks sellele kutsus prokuratuur kohtuistungile erinevaid tunnistajaid, kelle alaline elukoht ei olnud Tallinnas. Vastavalt Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 3 lg 2 sättele kui menetlus toimub väljaspool menetlusest osavõtja elukohta, hüvitatakse talle sõidu- ja majutuskulud ning makstakse päevaraha vastavalt Tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 p 1 alusel sätestatud korrale. Sama korra § 9 ls 2 kohaselt menetlusest osavõtja kulud seoses kohtuistungil osalemisega maksab kohus, sõltumata sellest, kes oli menetlusest osavõtja väljakutsujaks. Seetõttu on kohus kohtumenetluse jooksul hüvitanud prokuratuuri väljakutsutud tunnistajale I. V. KrMS 178 lg 4 alusel hüvitise töölt eemalviibitud aja eest 20 (kakskümmend) eurot ja 32 (kolmkümmend kaks) senti, tunnistajale A. K. KrMS § 178 lg 1 p 3 alusel sõidukulu 67 (kuuskümmend seitse) eurot, tunnistajale K. K. KrMS § 178 lg 1 p 3 alusel sõidukulu 20 (kakskümmend) eurot, tunnistajale M. T. KrMS § 178 lg 1 p 3 alusel sõidukulu 10 (kümme) eurot, tunnistajale L. S. KrMS § 178 lg 4 alusel hüvitise töölt eemalviibitud aja eest 96 (üheksakümmend kuus) eurot ja KrMS § 178 lg 1 p 3 alusel sõidukulu 42 (nelikümmend kaks) eurot ja 86 (kaheksakümmend kuus) senti ja tunnistajale L. P. KrMS § 178 lg 1 p 3 alusel sõidukulu 18 (kaheksateist) eurot ja 90 (üheksakümmend) senti. Kuivõrd tegemist on menetluskuludega KrMS § 175 lg 1 p 2 ja § 178 lg 1 p 1, 3 ja lg 4 tähenduses, siis tuleb tekkinud menetluskulu kriminaalmenetluse lõpetamisel jätta KrMS § 183 lg 1 alusel riigi kanda. Lisaks sellele tasus kohus hispaania-eesti keele tõlgile kohtumenetluses KrMS § 178 lg 2 alusel tasu 144 (sada nelikümmend neli) eurot. Kuivõrd tegemist ei olnud kohtu koosseisulise tõlgiga, vaid koosseisuvälise tõlgiga pidi kohus Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 1 alusel maksma tunnitasu. Kuna tegemist on kriminaalmenetluse kulu alaliigi ehk lisakuluga KrMS § 173 p 3 ja § 177 p 3 tähenduses, siis jäävad need kulud KrMS § 173 lg 4 kohaselt selle isiku kanda, kellel need on tekkinud, s.o Harju Maakohtu kanda. Lisaks sellele tasus kohus vene-eesti keele tõlgile kohtumenetluses KrMS § 178 lg 2 alusel tasu 390 (kolmsada üheksakümmend) eurot. Kuivõrd tegemist ei olnud kohtu koosseisulise tõlgiga, vaid koosseisuvälise tõlgiga pidi kohus Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 6 lg 1 alusel maksma tunnitasu. Kuna tegemist on kriminaalmenetluse kulu alaliigi ehk lisakuluga KrMS § 173 p 3 ja § 177 p 3 tähenduses, siis jäävad need kulud KrMS § 173 lg 4 kohaselt selle isiku kanda, kellel need on tekkinud, s.o Harju Maakohtu kanda. Kriminaalmenetluses on kohtueelsel menetlusel määratud A. L.ile kohtupsühhiaatria ekspertiis, mille eest kohtuväline menetleja tasus ekspertiistasu 382 (kolmsada kaheksakümmend kaks) eurot. Lisaks sellele määras kohus süüdistatavale A. L. kohtupsühhiaatria ekspertiisi, mille eest kohus tasus ekspertiisitasu 510 (viissada kümme) eurot ning sellele järgnevalt määras kohus süüdistatava kaitsja taotlusel veel kaks ekspertiisi, milledest kohtupsühhiaatria ekspertiisi eest tasus kohus ekspertiisitasu 765 (seitsesada kuuskümmend viis) eurot ja isiku kohtuarstliku ekspertiisi eest tasus kohus ekspertiisitasu 84 (kaheksakümmend neli) eurot. Kuna tegemist on riiklikul ekspertiisiasutusel ja muul juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemisega tekkinud kuluga, mille hüvitas riik, on tegemist menetluskuluga KrMS § 175 lg 1 p 3 tähenduses. Kuivõrd kriminaalmenetlus lõpetatakse, tuleb see menetluskulu jätta KrMS § 183 lg 1 alusel riigi kanda.

Kohtuistungil esitas prokuratuur kohtule X teatise, mille kohaselt on äriühingu laos vastavalt Maksu- ja Tolliameti koostatud üleandmis-vastuvõtmisaktile hoiustatud 3 sõiduautot ning sõidukite hoiustamisega on tekkinud hoiukulu alljärgnevalt: - sõiduki Land Cruiser registreerimismärgiga XXX hoiukulu ajavahemikul 29.02.2012 kuni 03.11.2022 summas 3286 eurot ja 20 senti; - sõiduki Volkswagen Sharan registreerimismärgiga XXX hoiukulu ajavahemikul 27.03.2012 kuni 03.11.2022 summas 3286 eurot ja 20 senti; - sõiduki Škoda Octavia registreerimismärgiga XXX hoiukulu ajavahemikul 29.02.2012 kuni 03.11.2022 summas 3263 eurot ja 46 senti. Teatise kohaselt on sõidukite hoiustamise kulu kokku summas 9835 (üheksa tuhat kaheksasada kolmkümmend viis) eurot ja 86 (kaheksakümmend kuus) senti tasutud. Täiendavalt on märgitud, et on ka saate- ja transpordikulu summas 172 eurot ja 80 senti. Kohus leiab, et ülalnäidatud hoiukulu puhul on tegemist konfiskeeritud, käesoleval juhul küll vaid arestitud vara hoiukuluga KrMS § 175 lg 1 p 7 mõttes, kuivõrd tegemist ei ole asitõenditega. Kuna kriminaalmenetlus lõpetatakse ning arestitud vara tuleb nende hoiukohast välja anda asjade omanikele, tuleb see menetluskulu jätta KrMS § 183 lg 1 alusel riigi kanda. Samas nähtub teatisest ka seda, et on tekkinud ka saate- ja transpordikulu, mis oleks hinnatav menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 6 mõttes. Samas ei ole tegemist asitõenditega, vaid arestitud varaga, mille saatekulu ei ole menetluskuluna ette nähtud. Kohus leiab, et kuivõrd kulu on tekkinud just seoses konfiskeerimise eesmärgil vara arestimisega, tuleb see kulu samuti hüvitada riigil KrMS § 183 lg 1 alusel. Kuivõrd määrus ei jõustu koheselt ning teatis sisaldab endas kulu arvestust seisuga 03.11.2022, siis tuleb ajavahemikul alates 04.11.2022 kuni asjade omanikele väljaandmiseni tekkiv täiendav hoiukulu samuti hüvitada riigil, jättes selle menetluskulu KrMS § 175 lg 1 p 7 ja § 183 lg 1 alusel riigi kanda. Asitõendid ja salvestised R. S. elukohas xxx 29.02.2012 läbiotsimise käigus leiti ja võeti ära X OÜ AS SEB Pank kontokaart nr xxx, OÜ M AS SEB Pank kontokaart nr xxx, OÜ X OÜ Swedbank kontokaart nr xxx (kd 1, ümbrikus tl 57) ja märkmeleht (kd 2, ümbrikus tl 73). Kohus leiab, et kuivõrd kontokaartidel on kasutaja jaoks vaid informatiivne sisu ja kriminaalasja jaoks on neil tõenduslik väärtus nagu ka märkmelehel, tuleb need kui tõendamiseset puudutavad tõendid jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimikusse. Samamoodi tuleb kui tõendamiseset puudutav kollane märkmepaber kirjetega (kd 3, ümbrikus tl 247) jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimikusse. Kohtule on esitatud CD-R plaat, millele on salvestatud koopiad arvelduskontode avamise dokumentidest AS SEB Pank kirja 10.01.2013 nr 112.2-12/K11279851 juurde (kd 6, tl 233). Kuivõrd tegemist on andmekandjaga, millel on tõendamiseset puudutav informatsioon, milline on esitatud kohtule ka paberkandjal, siis on tegemist tõendiga digitaalsel kujul ja teabekandja tuleb jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimikusse. B. B. elukohast xxx leiti ja võeti ära mälupulk Sony 2GB, mis esitati ka kohtuliku arutamise käigus kohtule (kd 24, ümbrikus tl 37). Kuna kriminaalasi lõpetatakse ja mälupulgal ja sellel salvestatud informatsioonil ei ole enam kriminaalmenetluse jaoks tõenduslikku väärtust, siis tuleb asi, mille omanik on teada, tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel asja omanikule B. B.le. D. H.i sõidukist Mercedes-Benz registreerimismärgiga XXX leiti ja võeti ära mälupulk ScanDisk Ultra 16 GB mudel SDCZ40-016G s/n XXX, mis esitati kohtuliku arutamise ajal ka kohtule (kd 25, ümbrikus tl 91a). Kuna kriminaalasi lõpetatakse ja mälupulgal ja sellel salvestatud informatsioonil ei ole enam kriminaalmenetluse jaoks tõenduslikku väärtust, siis tuleb asi, mille omanik on teada, tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel asja omanikule D. H.ile.

Kohtulikul arutamisel esitati kohtule erinevaid teabekandjaid, milliste sisu ka kohtuistungil vaadati ja milleks olid DVD-R plaat AS SEB Pank ATM turvavideote ja piltidega AS SEB Pank kirja nr 7.3.5-4/2912 juurde, CD-R plaat AS SEB Pank infoga ja turvakaamerate salvestiste ning fotodega pangaautomaatide kohta AS SEB Pank kirja 7.3.5-4/11290 lisa (kd 31, tl 223), DVD-R plaat infoga AS SEB Pank pangaautomaatide kohta AS SEB Pank kirja nr 11.2-1/11/474-22 juurde, DVD-R plaat infoga AS SEB Pank pangaautomaatide kohta AS SEB Pank kirja 11.2-1/11/474-25 juurde (kd 31, tl 223a). Kuivõrd tegemist on teabekandjatega, millistel on salvestatud tõendamisest puudutav informatsioon, tuleb teabekandjad jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimikusse. Kohtulikul arutamisel esitati tõendite uurimise käigus kohtule kaks märkmelehte kirjetega „R...“ ja telefoninumbritega (kd 32, ümbrikus tl 247), mis on tõendamiseset puudutavateks tõenditeks. Kuivõrd tegemist on tõenditega nagu ka kõigi teiste kohtule esitatud tõendite puhul, tuleb need märkmelehed jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimikusse. 07.11.2022 kohtuistungil anti kohtu poolt tehtavas kohtulahendis otsustuse vastuvõtmiseks eraldi ümbrikus erinevad asitõendid ja muud ära võetud dokumendid. Nende hulgas oli ka A. P.ile kuuluva sõiduauto Škoda Octavia registreerimismärgiga nr XXX registreerimistunnistus ümbrikus. Kuivõrd kohus tühistab nimetatud sõidukile seatud aresti ja tagastab sõiduki A. P.ile, tuleb tagastatava sõiduki juurde kuuluv registreerimistunnistus samuti tagastada KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel dokumendi seaduslikule valdajale A. P.. Lisaks sõiduki registreerimistunnistusele anti 07.11.2022 kohtuistungil kohtule eraldi ümbrikus üle V. Ž.i elukoha xxx läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud AS SEB Pank kontokaart nr xxx, R. S ja OÜ XOÜ nimele väljastatud AS Swedbank deebetkaart nr XXX, Elisa sim-kaardi ümbris abonendile nr xxx, Tele2 sim-kaardi ümbris abonendile nr xxx, AS SEB Pank pin-kalkulaator nr 31-0623275-7. Kohus leiab, et kontokaardi puhul on tegemist vaid kontot puudutava informatsiooniga, millel puudub käesolevaks ajaks tõenduslik väärtus, samuti materiaalne väärtus. Panga deebetkaardi kasutaja on surnud ja deebetkaardi kehtivus on käesolevaks ajaks lõppenud ning pinkalkulaator on samuti aegunud ega ole enam töökorras. Seega ei ole neil enam ei tõenduslikku ega materiaalset väärtust. Ka sim-kaartide ümbristel ei ole enam tõenduslikku väärtust, rääkimata siis materiaalsest väärtusest, mistõttu tuleb kontokaart, deebetkaart, sim-kaardi ümbrised ja pin-kalkulaator kui asjad, millel puudub materiaalne ja tõenduslik väärtus, hävitada KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel. Peale eelmärgitu anti 07.11.2022 kohtuistungil kohtule üle R. S. elukohast xxx läbiotsimise käigus leitud ja ära võetud Diil „stardikas“ kõnekaardi tasku kirjega tagaküljel „puhas B. vo sõber“, Krediidipanga i-pank koodikaart nr xxx, AS Swedbank klienditoe kaart OÜ S nimetuse ja konto numbriga xxx, sim-kaardi ümbris abonendile xxx, sim-kaardi ümbris abonendile xxx, Tele2 sim-kaardi ümbris abonendile xxx, Tele2 sim-kaardi ümbris abonendile xxx, Tele2 sim-kaardi ümbris abonendile xxx, Tele2 sim-kaardi ümbris abonendile xxx, Tele2 sim-kaardi ümbris abonendile xxx, Elisa sim-kaardi ümbris abonendile xxx, Elisa sim-kaardi ümbris abonendile xxx, Diil sim-kaardi ümbris abonendile xxx, Diil sim-kaardi ümbris abonendile xxx, EMT (Diil) sim-kaart xxx, EMT sim-kaart xxx, EMT simkaart xxx, Elv. K. ja S OÜ nimele väljastatud AS Swedbank deebetkaart nr xxx, kaks X OÜ visiitkaarti, pruunikat värvi kaantega 2011. aasta kalendermärkmik käsikirjaliste märketega, sinist värvi kaantega 2012. aasta kalendermärkmik käsikirjaliste märkmetega ning lehtede vahel roosade ja kollaste märkmepaberitega, AS SEB Pank pin-kalkulaator nr 31-6597951-8. Kohus leiab, et kõnekaardi tasku puhul on tegemist väärtuseta asjaga nii tõenduslikus kui ka materiaalses mõttes. Panga koodikaardi puhul on tegemist kaardiga, mida ei ole enam võimalik kasutada ning klienditoe kaardi puhul, millel on ka äriühingu kontonumber, on tegemist informatiivse kaardiga, mida samuti ei ole võimalik enam kasutada. AS Swedbank deebetkaardi puhul on tegemist kaardiga, mille kasutusaeg on lõppenud ja mida ei ole

Avaliku rahu vastased süüteod › Avaliku julgeoleku vastased süüteod

Lahendi andmed

Sama asja menetluskäik

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (7)

Lahendi tekst

KOHTUMÄÄRUS

V. Ž.

A. L.

A. P.

Sarnased lahendid

D. H.

S. K.

L. Š.

S. S.

RESOLUTSIOON

A. M.

M/I "VYG"

M/I RMS GOOLE

5/1-ITG

5/2-ITG

5/14-ITG

6/2-ITG

6/9-ITG

6/15-ITG

7/12-ITG

7/14-ITG

XXX).