Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-19-990 5. november 2020 Eesistuja Nele Parrest, liikmed Julia Laffranque ja Viive Ligi X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 17. mai 2019. a otsuse tühistamiseks ja rahvusvahelise kaitse andmiseks kohustamiseks Kaebaja X Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2020. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. märtsi 2020. a otsus ja saata asi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
3.Tagastada kautsjon.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebajaks on Uganda Vabariigi kodanik X, kes saabus Eesti nimel väljastatud Schengeni viisa alusel 13. augustil 2018 Eesti Vabariiki. Järgmisel päeval lahkus ta Rootsi Kuningriiki, kus esitas
17.augustil 2018 rahvusvahelise kaitse taotluse. Rootsi Kuningriik andis kaebaja üle Eestile, misjärel esitas ta Eestis 20. novembril 2018 rahvusvahelise kaitse taotluse.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 17. mai 2019. a otsusega nr 7001810233-1 kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel ning lükkas selle VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. PPA järeldused olid järgmised. 1) Kaebaja subjektiivse tagakiusukartuse aluseks on hirm perekonna ja sugulaste ees, kes teda tema homoseksuaalsuse tõttu taga kiusavad. Ta on teadlik, et homoseksuaalsus on Ugandas karistatav. Kaebaja seletustest võib järeldada, et eelkõige kardab ta oma seksuaalse orientatsiooni avalikustamist ning sellest tingitud tagakiusu, ning et tema potentsiaalseks tagakiusajaks on ühiskond (k.a perekond) ja ka Ugandas valitsev kord. Isiku subjektiivse tagakiusukartuse põhjendatust tuleb hinnata sotsiaalsesse gruppi kuuluvuse alusel, milleks on homoseksuaalsus Ugandas. 2) Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus on põhjendamatu, kuna tema subjektiivne tagakiusukartus ei ole objektiivsete asjaoludega põhjendatud. Kaebaja seletused ei ole usaldusväärsed. Tõenäoliselt esitas ta PPA-le teadvalt valeandmeid, -ütlusi ja -dokumente. Kaebaja ütlused enda aktsepteerimise ja teadvustamise kohta on napisõnalised. Seletustest on võimalik järeldada, et ta on homoseksuaal,
3-19-990 kuna vaatas homoseksuaalse sisuga videot. PPA hinnangul ei ole kaebaja homoseksuaal. Kaebaja oskas nimetada vaid ühte seksuaalvähemuste ühingut Ugandas. Samas märkis ta vestlusel, et on soovinud aktivistiks hakata. Ei ole usutav, et isikul, kes soovib aktivistiks hakata, on nii vähe teadmisi seksuaalvähemuste olukorrast ja organisatsioonidest Ugandas. Ka ei ole usutav, et kaebajal on paremad teadmised seksuaalvähemuste olukorrast Euroopas kui oma päritoluriigis. Kaebajaga 2010. a toimunud intsident (kirjeldus, kuidas ema sai teada tema homoseksuaalsusest; perekonna initsiatiivil toimunud väidetav kinnipidamine ja piinamine politseis; ema algatusel toimunud nõiadoktori rituaal) pole usutav ega 2019. a enam asjakohane. Kaebaja seletused kartusest perekonna ees on vastuolulised ja väheusutavad. Arvestades ka sündmuste ajalist kulgu (2010–2018), ei olnud kaebajal vajadust Ugandast lahkuda. Ta oli viis viimast aastat elanud teises linnas (Kampalas) ning perekond ei olnud teda 2013. a-st tülitanud. Kaebaja põhjendus, et ta lahkus Ugandast, kuna perekond sundis teda abielluma, ei ole täiskasvanud ja iseseisva mehe puhul usutav. Kui kaebaja ei soovi vastassugupoolega abielluda, siis ta ei pea seda tegema. Kaebaja on väitnud, et ta luges pagulaste ja Euroopas varjupaiga taotlemise kohta, kuid ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimeses turvalises riigis. Pärast Ugandast lahkumist oli kaebajal võimalik see esitada Türgis ning edasi ka Lätis, kuid ta jättis need võimalused kasutamata. Samuti ei esitanud ta rahvusvahelise kaitse taotlust kohe Eestisse jõudes ega ka Rootsi jõudes. Kaebajal oli ostetud ka tagasisõidupilet, mida ta ei osanud selgitada. Kaebaja otsus valida sihtriiki kahandab tema enda ja tema ütluste usaldusväärsust. Kuna kaebaja on minetanud usaldusväärsuse, ei ole vaja koguda teavet päritoluriigi kohta. 3) Kaebajale täiendava kaitse andmise alust ei esine. Kaebaja esitas taotluse eesmärgiga kuritarvitada rahvusvahelise kaitse süsteemi. Tõenäoline pole, et isikut ootaks Ugandasse naastes surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik kohtlemine. Päritoluriigi teave kinnitab, et samasooliste seksuaalne läbikäimine on Ugandas karistatav kuni eluaegse vangistusega. UK Home Office ́i 2017. a analüüsis märgitakse, et praktikas arreteeritakse ja mõistetakse LGBT-inimesi süüdi harva. Aeg-ajalt kasutatakse siiski ka teisi, mitte küll otseselt LGBT-vastaseid seaduseid, et LGBT-inimesi arreteerida ja ahistada või piirata selliste gruppide tegevusi, mis seisavad nende õiguste eest ja toetavad neid. Ehkki riigi ja võimuesindajad võivad LGBT-inimesi väärkohelda ja diskrimineerida, ei ole nad üldjuhul sellise väärkohtlemise sihtmärgiks, mis ulatuks tagakiusu ja suure kahjuni VRKS mõttes. Koostöö politsei juhtkonna ja LGBT-kogukonna vahel on ka suurenenud. Aktivistid on dokumenteerinud juhtumeid, kus politsei on LGBT-inimesi abistanud. Kuigi ühe uuringu järgi mõistis 96% rahvastikust homoseksuaalsuse hukka, näitavad hiljutised uuringud, et märkimisväärne osa rahvastikust suhtub seksuaalvähemustesse tolerantselt. 2014. aastal vastu võetud homoseksuaalsusevastane seadus tõi kaasa arreteerimiste kasvu ühes LGBT-teemadega tegelevate organisatsioonide sulgemisega. Hoolimata suurest hulgast arreteeritutest, kellele esitati süüdistus „ebaloomulikus lihalikus tundmises“, ei olnud 2015. aasta seisuga kedagi selle seaduse alusel süüdi mõistetud. Kõnealust seadust võib tõlgendada nii, et see legitimeerib LGBT-inimeste vastu suunatud vägivalda ning muudab LGBT-inimeste arreteerimised ja kinnipidamised karistusviisiks.
3.Kaebaja palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses PPA 17. mai 2019. a otsus tühistada ja kohustada PPA-d andma kaebajale rahvusvahelise kaitse. Kaebuse põhjendused olid järgmised. 1) Kaebaja ei ole andnud valeütlusi ega esitanud valedokumente. PPA ei ole vaadanud kaebaja sotsiaalmeediakontot ega telefoni. 2) Kaebajat ähvardab Ugandas homoseksuaalsete meeste sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu karistamise oht, samuti vägivald kogukonna poolt. Kaebaja ütlusi oleks tulnud analüüsida koos päritoluriigi informatsiooniga. Ei ole tõenäoline, et ametnik suutis objektiivselt hinnata isiku seksuaalset orientatsiooni (toimus kaks vestlust, päritoluriigi informatsiooniga ei tutvutud, ametnikul ei ole kokkupuudet rahvusvahelise LGBT-kogukonnaga). Teistest kultuuridest pärit LGBT-kogukonda kuuluvad varjupaigataotlejad ei oska oma seksuaalset orientatsiooni kirjeldada Euroopa stereotüüpide järgi. 3) Kaebajal ei olnud võimalik majutuskeskuses enne intervjuud psühholoogi teenust kasutada. 2(13)
3-19-990 4) Väär on PPA lihtsustus, et kaebaja põhjendas oma homoseksuaalsust üksnes video vaatamisega. Kaebaja kirjeldas suhteid lapsepõlvesõpradega, kuidas talle meeldis intiimsus poistega ka enne, kui ta homoseksuaalsust endale teadvustas, kuidas ta vältis suhteid tüdrukutega oma usku vabanduseks tuues ning kuidas ta ennast tundis, kui oma seksuaalse orientatsiooni avastas. Kaebajale ei või ette heita seda, et ta ei suutnud intervjuu käigus piisavalt sõnaosavalt ja lääne kultuuris levinud stereotüüpidele vastavalt kirjeldada oma eneseteadvustamise protsessi. 5) PPA ignoreeris fotosid kaebaja kehal olevatest piinamisjälgedest ega korraldanud arstlikku kontrolli. 6) Ugandas pole ebatavaline, et ema laseb poega piinata („ravida“), aga ei esita süüdistust poja vastu. LGBT-kogukonda kuuluvate isikute vastane perekonnasisene vägivald on Ugandas laialt levinud. 7) Kaebaja ütlusi ja päritoluriigi konteksti ignoreerib PPA väide, et kui kaebaja ei soovi vastassugupoolega abielluda, siis ta ei pea seda tegema. Kaebaja oli sunnitud Ugandast lahkuma, kuna pere ähvardas, et sel juhul avalikustatakse tema seksuaalne orientatsioon ja pöördutakse politseisse. See tähendab Ugandas vägivalla ja vangistuse ohtu. 8) PPA ei hinnanud kaebaja seletuste üldist usaldusväärsust. PPA on arvestanud ainult homoseksuaalsusega seotud ütlusi, hinnates neid kultuurierinevusi arvestamata. 9) Vähesed teadmised LGBT-kogukonna kohta Ugandas ei tähenda, et kaebaja seletused ei ole usaldusväärsed. Vähesed teadmised võivad olla tingitud seksuaalse identiteedi paljastamise hirmust. Kuna homoseksuaalsus on Ugandas tabuteema, siis infot selle kohta päritoluriigis napib. Kaebaja oli kursis LGBT-teemaga seotud sündmustega Ugandas (nt rääkis ta tapetud aktivistist, LGBT-vastastest seadustest ja nende mõjust kogukonnale, inimeste tapmisest ja inimeste nimede avalikustamisest). Kaebaja teadis organisatsiooni nimega Seksuaalvähemuste ühing Uganda, mis on üks vähestest aktiivsetest LGBT-organisatsioonidest ja kannatab ka riigivõimu tagakiusu all. 10) Kaebajal on teadmisi LGBT-inimeste olukorrast eri riikides. PPA jättis arvestamata asjaolu, et kaebaja külastab regulaarselt Eesti LGBT Ühingut. 11) Kaebaja ei palunud varjupaika Lätist või Eestist, kuna ta on seaduskuulekas isik ja tema eesmärk oli parandada ema antud vale teavet Rootsi viisa taotlemisel. LGBT-inimestel on Türgis keeruline varjupaika taotleda. PPA arvamus, et ta oleks võinud seal varjupaika taotleda, näitab, et PPA ei ole vaidlusaluse teemaga kursis. 12) Kaebaja saadeti 21. juunil 2019 Tartu psühhiaatriakliinikusse ravile, kus ta viibis 15. juulini 2019 (diagnoos: mõõdukas depressioon). See asjaolu kinnitab, et kaebaja kuulub haavatavasse gruppi. 13) Kaebajat pole Ugandas süüdistatud. Kuna tema kinnipidamine oli seadusega vastuolus, jättis politsei sündmuse tõenäoliselt registreerimata. 14) Rootsis esitatud apellatsioonis väitis kaebaja, et ta oli mehesse armunud. PPA vastupidine tõlgendus on meelevaldne. Kaebaja märkis 1. märtsi 2019. a intervjuu punktis 6, et tal polnud perekonnaga probleeme senikaua, kuni ta oma seksuaalset orientatsiooni varjas.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 19. septembri 2019. a otsusega kaebuse, tühistas PPA 17. mai 2019. a otsuse ja kohustas PPA-d andma kaebajale rahvusvahelise kaitse. Halduskohus asus kokkuvõtlikult seisukohale, et kaebaja väide enda seksuaalse orientatsiooni kohta on tõene. Kaebaja väide on piisavalt usutav ja kohtul ei ole põhjendatud kahtlust selle tõesuses. Seejuures tuleb kahtlused tõlgendada kaebaja kasuks, sest puuduvad tõsikindlad ja inimväärikust austavad meetodid seksuaalse orientatsiooni tuvastamiseks. Keskseks küsimuseks on kaebaja usaldusväärsus, mida PPA on hinnanud meelevaldselt ja asjaolusid piisavalt välja selgitamata. Kohtumenetluses taganes PPA väitest, et kaebaja esitas teadvalt valeandmeid. Kaebaja seletustest ilmneb, et ta kardab perekonna vägivalda (mis on juba aset leidnud) ja ähvardusi. Samal ajal on tal ka hirm riigivõimu ja ühiskonna reaktsiooni ees, mistõttu ta varjas Ugandas oma homoseksuaalsust. Ugandas on homoseksuaalsus kriminaalkorras karistatav (lähiminevikus on tehtud katseid karistusi veelgi karmistada; adekvaatset statistikat karistuste rakendamise kohta ei ole) ning see on ühiskonnas tugevalt taunitud (homoseksuaalsust peetakse Aafrika väärtustega vastuolus olevaks). Ei tohi eeldada, et kaebaja jääb 3(13)
3-19-990 päritoluriigis oma seksuaalset orientatsiooni igavesti varjama. Riigisisene ümberpaiknemine ei ole võimalik. Kuna kaebaja vastab pagulasena tunnustamise eeldustele (VRKS § 4 lg 1) ja PPA ei ole välja toonud pagulasena tunnustamist välistavaid asjaolusid (VRKS § 22 lg 1), siis pole PPA-l kaalutlusõigust ja kohus võib kohustada PPA-d andma kaebajale rahvusvahelise kaitse (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 5 lg 1 p 2). Halduskohus põhjendas oma seisukohta järgmiselt. 1) Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajal esineb tagakiusukartus sotsiaalsesse gruppi (homoseksuaal Ugandas) kuulumise tõttu. 2) Kaebaja väidet, et ta on homoseksuaal, kinnitavad haldus- ja kohtumenetluses esitatud seletuste sisu, kaebaja visuaalne kuvand ja kehakeel, seletuste haakuvus homoseksuaalsuse kohta erialakirjanduses märgituga, seletuste ja päritolumaa info kooskõla. Kaebaja seletused olid loogilised ning nendes ei esinenud märkimisväärseid vastuolusid (vt ka C-148/14–C-150/13: A jt). Tõendamiskoormus on seega üle läinud PPA-le. Psühholoogiline ekspertiis pole üldjuhul proportsionaalne (C-473/16: F). PPA-l oli võimalik korraldada kolmas intervjuu ja esitada vajaduse korral lisaküsimusi. 2.1) PPA järeldus kaebaja eneseaktsepteerimise protsessi kohta on meelevaldne. Kaebaja kirjeldus eneseavastusprotsessi kohta on loogiline (sümpaatiast poiste vastu varases oma seksuaalse orientatsiooni teadvustamiseni hilisemas eas). Inimesel on nii isiklikul teemal raske end avada. Kaebaja selgitas, et kuna tal oli hea partner, ei olnud tal vajadust teisi sama orientatsiooniga inimesi otsida. Kaebajal on ka teadmisi Uganda seksuaalvähemuste olukorra ja tegevuse kohta. Laialdased teadmised pole taotluse põhjendatuse eelduseks. 2.2) PPA on põhjendamatult olulise tähtsuse omistanud Rootsis Dublini menetluses tehtud kohtuotsuse ühele lausele (kaebajat süüdistati vähemuste eest võitlemises), arvestamata, et temaga ei tehtud nõuetekohast intervjuud. Kaebaja ei ole Rootsis väitnud, et ta ei ole gei. 2.3) Kaebaja minek Rootsi võib tunduda ebaotstarbekas ja selle põhjuseks võis olla soov saada Eesti asemel varjupaik Rootsis. See ei anna alust pidada kaebaja muid ütlusi ebausaldusväärseks. Ette ei saa heita seda, et kaebaja ei esitanud taotlust Türgis. 2.4) Asjaolu, et kaebaja ema lootis poega „terveks ravida“, lubas teatud tingimustel tasuda õppemaksu ega esitanud süüdistust, ei välista seda, et ema ähvardas kaebajat, sh vägivallaga. Ebausutav pole see, et kaebaja lootis ema paremat suhtumist, kuna ta uskus, et ema armastab teda. Viimati märgitut kinnitavad ka emotsioonid, mis kaebajat kohtuistungil selle teema kohta selgitusi andes valdasid. Kaebaja ei lahkunud päritoluriigist pelgalt hirmust sunnitud abielu ees, vaid seetõttu, et homoseksuaalina ei ole tal päritoluriigis võimalik elada kooskõlas oma olemusega. Perekonnaga tekkinud konflikti arvestades oli tõenäoline, et pereliikmed kasutavad kaebaja vastu ka riigis kehtivatest seadustest tulenevaid võimalusi, et sundida kaebajat muutuma. 2.5) Kaebaja seletused vana sotsiaalmeediakonto sulgemise ning elektrooniliste seadmete müügi kohta on loogilised. Kohtuistungil märkis kaebaja, et kontodest rääkis ta PPA-le ise. Ugandas kasutatud kontol polnud niikuinii PPA jaoks vajalikku teavet, kuna kaebaja kartis seda jagada. 2.6) Loogiline on, et päritoluriigi politseiasutus ei koosta tõendit kodaniku piinamise kohta. See selgitab, miks karistusregistris pole kaebaja kohta infot. Kogutud tõendeid (sh kaebaja esitatud fotod vigastustest), kaebaja üldist usaldusväärust ja päritoluriigi infot kogumis arvestades ei saa väita, et politsei ei kasutanud kaebaja perekonna mahitusel kaebaja vastu vägivalda või et kaebaja peal ei proovitud kohalikke piinavaid ravimeetodeid. 2.7) Suhtlus Eesti LGBT Ühinguga ja osalus nende üritustel pigem kinnitab, et kaebaja väide enda homoseksuaalsuse kohta on usutav. 3) Seksuaalne sättumus on fundamentaalne osa inimese identiteedist, mistõttu ei saa oodata, et varjupaigataotleja oma päritoluriigis tagakiusamise vältimiseks oma homoseksuaalsust varjaks (liidetud kohtuasjad C‐199/12–C‐201/12: X jt). Ainuüksi seksuaalse orientatsiooni kriminaliseerimine päritoluriigis ei tähenda siiski tagakiusu ning lisaks tuleb hinnata karistuse kohaldamise või väärkohtlemise tõenäosust (C-473/16: F). Kaebaja tagasipöördumine päritoluriiki 4(13)
3-19-990 oleks ohtlik ja sellele järgneks tõenäoliselt tagakius. Kaebaja on reaalses piinamise või ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise või vangistamise ohus. Uganda olukord ei ole paranenud. Samuti tuleb arvestada kaebaja perekonna varasemat käitumist. 4) Kaebajal oli erivajadus VRKS § 151 lg 1 mõttes ja talle tulnuks tagada psühholoogi abi enne menetlustoiminguid. PPA-l pidi tekkima kahtlus kaebaja vaimses tervises, kuna teisel intervjuul ta ütles, et on püüdnud käia psühholoogi juures, ent soovib keeleprobleemi tõttu leida senise psühholoogi asemele uut. Erivajaduse tuvastamine ja psühholoogi tagamine on PPA seadusest tulenev kohustus. See on eriti oluline olukorras, kus menetluse tulemus sõltub suuresti isiku selgitustest. Arvestades kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse alust, võis eeldada tema vaimse tervise probleemide seotust väidetava tagakiusuga. Homofoobsetes ühiskondades esineb homoseksuaalsetel inimestel depressiooni, suitsiidsust jm vaimse tervise probleeme. Kaebaja vaimse tervise probleemi olemasolu kinnitab tema viibimine SA Tartu Ülikooli Kliinikum üldpsühhiaatria osakonnas, kust lahkumise järgselt jätkab kaebaja medikamentoosset ravi. Kaebaja on küll varem Rootsis tehtud avalduses väitnud, et pole nõrk ega haavatav, kuid selle ammuse väite kontekstiväline kasutamine kaebaja vastu ei ole aktsepteeritav.
5.PPA esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja jätta kaebus rahuldamata.
6.Tallinna Ringkonnakohus määras 3. märtsi 2020. a määrusega HKMS § 182 lg 1 p 9, § 185 lg 2 ja § 189 lg 1 p 5 alusel asja lahendamiseks kirjalikus menetluses.
7.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27. märtsi 2020. a otsusega PPA apellatsioonkaebuse, tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Kohtu põhjendused olid järgmised. 1) Kui varjupaigataotleja väidab, et ta on homoseksuaalne inimene, lasub temal kohustus oma seksuaalset sättumust veenvalt põhjendada. Seletuste usaldusväärsuse hindamisel tuleb arvestada, kas need on sisemises ja välimises kooskõlas ning vastavad päritoluriigi teadaolevale olukorrale. Fookuses peaksid asuma esmajoones vastused küsimustele, mis puudutavad välismaalase enda kogemusi homoseksuaalsusest teadlikuks saamise ja selle aktsepteerimise kohta, mida see tähendas tema enda ja teda ümbritseva keskkonna jaoks, milline on sellise seksuaalse orientatsiooniga inimeste olukord päritoluriigis ning kuidas tema kirjeldatud kogemused sobituvad päritoluriigist teadaolevasse üldpilti. 2) On usutav, et seksuaalsest orientatsioonist lõplikult teadlikuks saamine võib toimuda kaebaja kirjeldatud viisil. Samas ei ole kaebaja ei PPA-le ega kohtule enda seksuaalse orientatsiooni varasemat kujunemislugu põhjalikumalt seletanud. Kaebajalt võis eeldada täpsemate selgituste andmist, sest kaebajal on kõrgharidus, tal oli partner alates 2009. a-st ja tegevuse keelatus peaks olema meeldejääv. Seejuures ei toonud kaebaja PPA-le antud seletustes välja väidetavat juhtumit valvuriga. 3) Kaebaja ei ole väljendanud kahtlusi ega hirmu seoses sellega, et homoseksuaalsusest teadasaamine toob kaasa tundmatu tuleviku ühiskonnas, kus homoseksuaalsus on karistatav, sh perekonnata ja sõpradeta. 4) Kaebaja seletustest pole võimalik aru saada, kas ta elas oma partneriga koos. Kui nad elasid koos, oleks ta pidanud selgitama, kui kaua kooselu kestis ja kuidas see välja nägi: kas neil oli konflikte, kuidas nad oma aega veetsid, millised olid nende ühised huvid, mida nad koos tegid jms. Kui koos ei elatud, oleks kaebaja pidanud kirjeldama, mis oli selle põhjuseks või kuidas ühiselt aega veedeti, kas seda oli raske teha jms. Kaebaja seletuste usaldusväärsuse hindamist raskendab ka see, et kaebaja keeldus partnerist lahkuminemist selgitamast põhjusel, et ta armastas partnerit väga ja austusest tema vastu ei soovi seda kommenteerida. 5) Esimese ja teise intervjuu vastustes on mõned vastuolud. Ühel juhtumil enda aktsepteerimise kontekstis tunneb kaebaja ennast hästi ja see meeldib talle ning tema elus seetõttu ei muutu midagi. 5(13)
3-19-990 Samas kui ta peab viibima avalikkuses ja teistega suhtlema, tunneb ta ennast halvasti ning ta peab enda olemust varjama ja olema keegi teine. Seejuures ei väida kaebaja mingeid sisemisi konflikte. 6) Vaidlustades Rootsis enda väljaandmise Eestile, märkis kaebaja järgmist: „[A]inus kord, kui mind arreteeriti ja piinati oli sellepärast, et mind süüdistati selles, et ma olin armunud ja toetasin lesbisid, geisid, biseksuaale ja transsoolisi (LGBT) inimesi Ugandas, eriti geisid, mida ma siiani usun, et see on minu inimõigus.“ See on vastuolus Eestis antud seletustega. 7) Vastuolud on ka kaebaja seletusetes kooli ja elukohavahetuse kohta. Kohtuistungi helisalvestisest saab järeldada, et kaebaja sattus kohtuistungil PPA lisaküsimustele vastates segadusse: tema jutt ei olnud enam sorav, ta otsis vastuseid, selgelt esitatud küsimusi kordas vales sõnastuses üle, viivitas vastamisega jms (eeskätt seletused, mis puudutasid internaatkooli asukohta ja seal õppimise aega, Kampalasse elama asumise aega, elukaaslase elukohta). 8) Kaebaja seletustes pereliikmete kohta esineb vastuolu: PPA-le väitis kaebaja, et isa suri 1. jaanuaril 2000, arstile antud seletustest nähtub, et peres elavad peale ema ja isa veel kaks venda ja õde. 9) Homoseksuaalsuse ja kristluse suhte kohta antud seletuste rõhuasetused ei kattu. 10) Kaebaja põhjendus Rootsis varjupaigataotluse esitamise kohta ei ole veenev. 11) Kaebaja seletuste usaldusväärsuse seavad kahtluse alla sotsiaalmeediakontode kustutamine ning arvuti ja telefoni maha müümine. 12) Kaebaja usaldusväärsust hinnatakse esmajoones seletuste alusel. Seega ei saa määravat tähendust omistada sellele, kuidas kaebaja kohtuistungil käitus, milliseid žeste tegi jms. PPA sõnul käitus kaebaja varjupaigamenetluses teisiti. 13) Kaebaja fotod armide kohta kehal ei kõrvalda seletustes esinevaid vastuolusid. Fotod ei tõenda armide tekkimise viisi ega põhjuseid. 14) Eesti LGBT Ühingu ja Geikristalste Kogu toetuskirjad ei kõrvalda seletustes esinevaid vastuolusid. 15) Kaebaja taotlusele saada psühholoog oleks tulnud vastata ja vajaduse korral tagada talle nõutav abi menetluse ajaks. Tegemist ei ole siiski sellise veaga, mis tingiks vaidlustatud otsuse tühistamise (haldusmenetluse seaduse § 58). Halduskohtu istungi ajaks oli kaebaja ravi läbinud. Kohtuistungil antud seletused tõid aga esile vastuolud nendes seletustes, mis anti esimesel korral PPA-le ja Rootsi ametnikele. Samuti pole halduskohus leidnud, et pandud diagnoos (mõõdukas depressioon somaatiliste sümptomiteta) oleks mõjutanud varem antud seletuste usaldusväärsust, sh kaebaja enda arusaama antud seletuste sisust.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kaebaja põhjendused on järgmised. 1) Ringkonnakohus tugines otsuses asjaoludele, mida tõlgendas ekslikult vastuoludena, ega andnud kaebajale võimalust anda selgitusi. Kohus leidis kaebaja ütlustes uusi vastuolusid, mida varasemas menetluses ei olnud käsitletud, ega andnud kaebajale võimalust nende kohta arvamust avaldada (HKMS § 198 lg 3). HKMS § 188 lg 1 p 6 alusel tulnuks küsida kaebaja täiendavaid seisukohti, kuna ringkonnakohus tegi halduskohtu otsust tühistades kaebaja õigusi oluliselt kahjustava otsuse, seades ohtu tema elu. Kaebaja ütlustes ei ole vastuolusid koolide lõpetamise ja Kampalasse elama asumise vahel ning ringkonnakohtu järeldused on väärad. Kaebaja ei tea, miks arst pani kirja lause, nagu oleks kaebajal isa. Seda ei või kaebaja kahjuks tõlgendada. Kliinikumi dokumendis on välja toodud, et kontakt patsiendiga on kehv ja esineb keelebarjäär. Ringkonnakohus omistas Rootsis esitatud kaebuses märgitule arusaamatu tähenduse: „olin armunud“ viitab tema tolleaegsele partnerile; „toetasin“ tähendab sarnaste vaadete aktsepteerimist ega eelda aktivismi. Toetamisele viitas kaebaja põhjusel, et tema pere süüdistas teda „LGBT toetamises“, kuna ei usutud, et ta oleks võinud olla homoseksuaalina sündinud. PPA ei küsinud teda intervjueerides selle kohta, kuidas kaebaja kooselu elukaaslasega kulges, kas neil oli konflikte jms. Esimese ja teise intervjuu käigus antud selgitused 6(13)
3-19-990 eneseaktsepteerimise kohta ei ole vastuolulised: hea tunne puudutab sisemist maailma (isiklik eneseavastamine), halb tunne kirjeldab välismaailma. 2) Ringkonnakohus tugines väärale usutavuse hindamise standardile, eksides Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. a direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, art 4 ja asjakohase Euroopa Kohtu praktika vastu. Ringkonnakohus eeldas kaebajalt seksuaalse sättumuse kohta käivaid stereotüüpseid selgitusi, sh asjaolude kohta, mida kaebajalt menetluse käigus ei küsitud, ja ignoreeris kaebaja vaimsest seisukorrast tulenevat haavatavust. Ringkonnakohtu seisukohad reedavad selge ootuse, et seksuaalset sättumust tuleb usutavuse tagamiseks kogeda ja artikuleerida teatud parameetrite piires. Stereotüüpilistele arusaamadele tuginemine ei ole lubatud (C-148/13–C-150/13: A jt). Taotleja ebausaldusväärsuse eeldamine seetõttu, et ta ei tundnud ärevust, teadvustades, et on homoseksuaalne, on stereotüüpne oletus. See on vastuolus direktiivi 2011/95/EL art 4 lg 3 p-ga c (kohtujuristi ettepanek liidetud asjades C-148/13–C-150/13: A jt). Sama kehtib ringkonnakohtu eelduse kohta, et homoseksuaalsuse teadvustamise tagajärg peaks olema sügav usuline konflikt või usulisest identiteedist lahti ütlemine (Kanada föderaalkohtu 30. oktoobri 2003. a otsus, Trembliuk vs. Kanada, p-d 2–8). Kaebaja arusaam kristlusest on, et Jumal lõi kõik inimesed võrdsena. PPA intervjuul kirjeldas kaebaja põhjalikult rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjuseid, sh piinamist. PPA küsis kaebajalt alles 20. küsimuses seksuaalse sättumuse aktsepteerimise kohta ning selleks ajaks oli intervjuu kestnud juba kolm ja pool tundi (kokku kestis esimene intervjuu viis ja pool tundi). Kaebaja peab küll aitama kaasa, kuid taotluse igakülgse lahendamise eest vastutab PPA, kes peab täpsustavate küsimustega tagama, et olulised nüansid ei jääks tähelepanuta (C-277/11: M; C-148/13–C-150/13: A jt). PPA ei küsinud kooselu kohta elukaaslasega. Lahkuminek temast tekitas kaebajas tugevaid tundeid ja kaebaja ei pidanud seda tagakiusu seisukohast nii oluliseks, et sellesse PPA intervjuul süüvida. Hiljem soovitas psühholoog siiski sel teemal avatud olla ja kaebaja rääkis sellest kohtus. Kaebaja ei kustutanud oma sotsiaalmeediakontot kohe pärast perelt ultimaatumi saamist, kuna ei tahtnud, et teda kahtlustataks põgenemises. Seetõttu tegi ta seda alles riigist lahkudes. Kaebaja ei teadnud, et kustutamist võidakse kasutada tema vastu. Vana konto kaudu ei jaganud ta mõistetavatel põhjustel niikuinii homoseksuaalsusele viitavat teavet. Kaebajal ei ole võimalik esitada tõendeid armide tekkimise viisi kohta.
9.PPA ei vastanud kassatsioonkaebusele.
10.Riigikohus rahuldas 9. septembri 2020. a määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas vaidlusaluse PPA otsuse kehtivuse menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse HKMS § 230 lg 5 p 2 alusel kohtumenetluse normi olulise rikkumise tõttu ja saadab asja uueks lahendamiseks ringkonnakohtule.
12.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja põhjuse vahel on põhjuslik seos (vt pikemalt nt halduskolleegiumi otsus nr 3-17-1026/43, p 12 jj). Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1).
7(13)
3-19-990
13.PPA asus vaidlusaluses otsuses seisukohale, et kaebaja tagakiusukartus ei ole tõendatud. PPA hinnangul ei ole kaebaja ütlused usaldusväärsed, kuna tõenäoliselt andis ta teadvalt valeütlusi ning esitas valeandmeid ja -dokumente. Kohtumenetluse käigus PPA möönis, et kaebaja ei ole esitanud valeandmeid ega -dokumente. Seega taandub peamine küsimus sellele, kas kaebaja ütlused seoses väidetava homoseksuaalsuse kui seksuaalse sättumusega tuleb lugeda usutavaks. Homoseksuaalsetele isikutele suunatud karistusõiguslike õigusnormide olemasolul moodustavad homoseksuaalsed isikud sotsiaalse grupi VRKS § 4 lg 1 ja direktiivis 2011/95/EL art 10 lg 1 p d mõttes (vt nt C-199/12: X jt, p 49).
14.Kaebaja seletustest nähtub, et ta peab tagakiusajaks nii riigivõimu kui ka ühiskonda (k.a perekond). Kohtuasjas ei vaielda selle üle, et Ugandas kehtiva seaduse järgi on homoseksuaalsus karistatav eluaegse vangistusega ja pole täpset teavet selle kohta, et karistust ei kohaldata. Homoseksuaalsuse eest vangistuse sätestamisest seaduses ei piisa, et pidada päritoluriigi tegevust tagakiusamiseks: riigipoolse tagakiusamisega on tegu üksnes olukorras, kus karistust ka tegelikult kohaldatakse (C-199/12: X jt, p-d 50–61). PPA asus 17. mail 2019 seisukohale, et ehkki riigivõimu esindajad võivad LGBT-inimesi väärkohelda ja diskrimineerida, ei ole nad üldjuhul sellise väärkohtlemise sihtmärgiks, mis ulatuks tagakiusu ja suure kahjuni VRKS mõttes. Halduskohus seevastu leidis, et ühiskonna ja riigi reaktsioon homoseksuaalsusele võib olla tagakiusamise kvaliteediga VRKS § 19 ja selle aluseks oleva direktiivi 2011/95/EL art 9 mõttes (vt ka direktiivi 2011/95/EL art 4 lg 3 p a). Seejuures rõhutas halduskohus, et varjupaiga andmise üle otsustamisel ei või eeldada, et isik oma sättumust päritoluriigis „normaalse elu“ eesmärgil varjaks (nt C-199/12: X jt, p-d 61, 71, 76). Seega on kohtuasjas jätkuvalt vaidluse all ka küsimus, kas juhul, kui kaebaja väide enda homoseksuaalsuse kohta on usutav, võib teda päritoluriigis ähvardada kohtlemine, mis tuleb lugeda pagulasstaatuse andmist õigustavaks tagakiusamiseks.
15.Kolleegium selgitab esmalt neid üldisi tõendite kogumise ja hindamise reegleid, mida tuleb analoogsetes asjades rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisel järgida (I), ning seejärel annab hinnangu nende kohaldamisele praeguses kohtuasjas (II). I
16.Tõendite kogumise ja hindamise reeglid, mida tuleb rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamisel järgida, on sätestatud VRKS-s ja selle aluseks oleva direktiivi 2011/95/EL art-s 4.
16.1.VRKS § 18 lg 2 järgi vaatab PPA iga rahvusvahelise kaitse taotluse läbi individuaalselt ja erapooletult ning kontrollib esitatud tõendite ja andmete õigsust, taotleja väidete usutavust ja muid asjaolusid ning teeb selleks vajalikke menetlustoiminguid. Lõikes 4 on rõhutatud taotlejaga läbiviidava vestluse olulisust. VRKS § 151 reguleerib taotleja erivajaduse hindamist ja sellega arvestamist. Taotleja kaasaaitamiskohustused tulenevad VRKS § 11 lg-st 2.
16.2.Direktiivi 2011/95/EL art 4 sätestab üldreeglid faktide ja asjaolude hindamiseks, kusjuures art 4 lg 5 annab juhised olukorraks, kus taotleja avalduste üksikasju ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid. Sel juhul ei vaja need üksikasjad kinnitamist, kui on täidetud järgmised tingimused: a) taotleja on teinud märkimisväärseid jõupingutusi oma taotluse põhjendamiseks; b) kõik taotleja käsutuses olevad asjaomased dokumendid on esitatud ja on antud rahuldav selgitus muude asjaomaste dokumentide võimaliku puudumise kohta; c) taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ning need ei ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega; d) taotleja on taotlenud rahvusvahelist kaitset niipea kui võimalik, välja arvatud juhul, kui taotleja suudab esitada mõjuva põhjuse, miks ta seda ei teinud, ning 8(13)
3-19-990 e) taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud.
17.Rahvusvahelise kaitse taotleja ütlused enda seksuaalse sättumuse kohta on direktiivi 2011/95/EL art-s 4 ette nähtud faktide ja asjaolude hindamise menetluses lähtepunktiks (C-148/13– C-150/13: A, p 49; C-56/17: Fathi, p 84). Kui taotleja ütluste teatavaid aspekte ei toeta dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui eelviidatud direktiivi art 4 lg 5 p-des a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud (vt C-56/17: Fathi, p-d 86–87).
18.Direktiivi 2011/95/EL põhjenduses 16 on rõhutatud põhiõiguste austamise ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta põhimõtete järgimise olulisust. Euroopa Kohus on selgitanud, et „hindamistingimused, mida pädevad asutused rakendavad taotluste põhjenduseks esitatud ütluste ja dokumentaalsete või muude tõendite suhtes, peavad olema kooskõlas õigusega era- ja perekonnaelu austamisele“ (C-148/13–C-150/13: A, p 53). Näiteks on Euroopa Kohus pidanud lubamatuks küsitlusi, „mis puudutavad taotleja seksuaalkäitumise üksikasju“, seda, kui „taotlejad sooritavad homoseksuaalseid toiminguid, et nende homoseksuaalsust „testitakse” või et nad esitavad tõendeid, nagu videosalvestised oma seksuaalaktidest“ (samas, p-d 64, 65). Sellised tõendid pole lubatavad ka siis, kui need on esitatud vabatahtlikult või nõusoleku alusel (samas, p 66).
19.Seksuaalse sättumuse hindamiseks võib põhimõtteliselt määrata ekspertiisi nii haldusorgan kui ka kohus eeldusel, et „ekspertiisi läbiviimise kord järgib hartaga tagatud põhiõigusi, et kõnealune asutus ja kohtud ei raja oma otsust ainuüksi eksperdiarvamuses esitatud järeldustele ning et nad ei ole nende järeldustega seotud hinnangu andmisel taotleja avaldustele tema seksuaalse sättumuse kohta“; ekspertiis peab põhinema „rahvusvahelise teadlaskonna tunnustatavate standardite seisukohast piisavalt usaldusväärsetel meetoditel ja põhimõtetel“ (C-473/16: F, p-d 46, 58). Ekspertiis ei ole Euroopa Kohtu hinnangul siiski vältimatult vajalik, sest haldusorganil peavad olema intervjuude tegemiseks pädevad töötajad ning direktiiv annab juhised tõendite, sh taotleja seletuste hindamiseks (samas, p-d 66–68). Seega ei ole ekspertide kasutamine sättumuse tuvastamiseks välistatud, kuid ekspertiis peab olema põhiõigusi austav ning tegu on ühe tõendiga teiste seas.
20.Euroopa Kohus on selgitanud ka seda, kuivõrd võib tõendite kogumisel ja hindamisel kasutada stereotüüpset lähenemist, öeldes selle kohta järgmist: „Ehkki stereotüüpilistel mõistetel põhinevad küsitlused võivad olla pädevate asutuste kasutuses selle hindamise tarvis kasulik element, ei vasta pagulasseisundi andmise taotluste hindamine pelgalt homoseksuaalidega seotud stereotüüpiliste arusaamade põhjal siiski eelmises punktis viidatud sätete nõuetele, kuna see ei võimalda neil asutustel arvesse võtta asjaomase varjupaigataotleja individuaalset ja isiklikku olukorda. Seetõttu ei saa varjupaigataotleja suutmatus sellistele küsimustele vastata iseenesest olla piisavaks põhjuseks, et järeldada, et ta ei ole usaldusväärne, kuivõrd selline lähenemine oleks vastuolus direktiivi 2004/83 artikli 4 lõike 3 punkti c ja direktiivi 2005/85 artikli 13 lõike 3 punkti a nõuetega.“ (C-148/13– C-150/13: A, p-d 62–63.)
21.Euroopa Kohus on öelnud: „Kuigi käsitletava direktiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt on tavaliselt taotleja kohuseks esitada kõik elemendid, mis on vajalikud tema taotluse põhjendamiseks, peab asjaomane liikmesriik siiski tegema taotlejaga koostööd siis, kui ta määrab kindlaks, millised tõendid on taotluse puhul asjassepuutuvad. Selline liikmesriikidele pandud koostöönõue tähendab niisiis täpsemalt seda, et ükskõik mis põhjusel ka rahvusvahelise kaitse taotleja esitatud tõendid ei ole täielikud, aja‐ või asjakohased, peab asjaomane liikmesriik selles menetlusetapis tegema taotlejaga aktiivset koostööd, et võimaldada kõigi taotluse põhjenduseks vajaminevate tõendite kokkukogumine.“ (C-277/11: M, p-d 65 ja 66 (kohtuasi lahendati direktiivi 2004/83/EÜ kehtivusajal, kuid kehtiva direktiivi sõnastus on ses osas sama).) Euroopa Kohus on seda rõhutanud ka hiljem, 9(13)
3-19-990 märkides, et haldusorgan peab „tegema taotlejaga koostööd siis, kui ta määrab kindlaks, millised tõendid on selle taotluse puhul asjassepuutuvad, vastavalt direktiivi artikli 4 lõikele 1“ (C-148/13– C-150/13: A, p 56). Eeltoodust tuleneb, et asjas tähtsust omavate asjaolude ringi kindlaks määramise ülesanne on vastutaval haldusorganil. Rahvusvahelise kaitse taotlejal on menetluses kaasaaitamiskohustus. Selle rikkumist saab talle ette heita juhul, kui a) temalt on küsitud asjas tähtsust omavaid andmeid ja asjaolusid, kuid sellele vaatamata ei ole taotleja neid esitanud, ja/või b) esitatud teave on ebaselge, vastuoluline, ebajärjekindel vms. II
22.Vaidlusaluses otsuses ei pidanud PPA kaebaja ütlusi usutavaks kokkuvõtlikult järgmistel põhjustel: kaebaja ütlused oma eneseaktsepteerimise ja -teadvustamise kohta on napisõnalised; kaebaja oskas nimetada vaid ühte seksuaalvähemuste ühingut Ugandas, kuigi on vestlusel avaldanud, et on soovinud aktivistiks hakata; seletused 2010. a intsidendi kohta ei ole usutavad; arvestades sündmuste ajalist kulgu (sh pikaajaline rahulik elu Kampalas), ei olnud kaebajal vajadust Ugandast lahkuda; kartus perekonna ees ei ole tõendatud; kaebaja ei esitanud taotlust esimeses turvalises riigis; kaebaja on rõhutanud enam kartust perekonna, mitte ühiskonna ja riigi ees.
23.Tühistades kaebaja jaoks soodsa halduskohtu otsuse, tugines ringkonnakohus PPA etteheitele, et kaebaja seletused enda homoseksuaalsuse ja eneseaktsepteerimise protsessi kohta on üldised. Seejuures täiendas ringkonnakohus aga oluliselt PPA seisukohti: kaebajalt saab eeldada täpsemaid selgitusi eneseaktsepteerimise protsessi kohta (kuna kaebajal on kõrgharidus, tal oli partner alates 2009. a-st ning keelatud teod jäävad enam meelde); kaebaja ei ole väljendanud kahtlusi ega hirmu seoses sellega, et homoseksuaalsusest teadasaamine toob kaasa tundmatu tuleviku ühiskonnas, kus homoseksuaalsus on karistatav, sh perekonnata ja sõpradeta; kaebaja seletused kooselu kohta elukaaslasega on napisõnalised. Lisaks tõi ringkonnakohus esile väidetavaid vastuolusid kaebaja seletustes: faktides (kooli ja elukohaga seonduv, isa olemasolu), Eestis intervjuul öeldu võrreldes Rootsis väidetuga, enesetunnetus pärast homoseksuaalsusest teadasaamist. Ka leidis ringkonnakohus, et homoseksuaalsuse ja kristluse suhte kohta antud seletuste rõhuasetused ei kattu, kaebaja põhjendus Rootsis varjupaigataotluse esitamise kohta ei ole veenev ning kaebaja seletuste usaldusväärsuse seavad kahtluse alla ka sotsiaalmeediakontode kustutamine ning arvuti ja telefoni mahamüümine.
24.HKMS § 157 lg 2 esimese lause järgi võib kohus tugineda otsust tehes üksnes asjas kogutud tõenditele, mida pooltel ja kolmandatel isikutel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel ja kolmandatel isikutel võimalik oma arvamust avaldada. Teises lauses on rõhutatud, et kui kohus hindab esiletoodud asjaolu otsuses menetlusosalistest erinevalt, peab ta eelnevalt olema juhtinud sellisele võimalusele menetlusosaliste tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht.
24.1.Ringkonnakohus tugines kaebaja suhtes negatiivset otsust tehes olulisel määral asjaoludele, mida PPA ega halduskohus oma otsustes kaebajale ette ei heitnud. Neist mitmete suhtes oli kaebaja saanud väljendada oma seisukohta kas kohtumenetluses PPA seisukohtadele kirjalikult vastates või halduskohtu istungil selgitusi andes (Eestis intervjuul öeldu võrreldes Rootsis väidetuga, enesetunnetus pärast homoseksuaalsusest teadasaamist, kristluse ja homoseksuaalsuse suhe, Rootsis varjupaigataotluse esitamine, sotsiaalmeediakonto kustutamine, arvuti ja telefoni mahamüümine). Seega ei saanud need olla kaebaja jaoks üllatuslikud. Lisaks tegi ringkonnakohus otsuses aga etteheiteid ka asjaolude kohta, mida ei olnud varem menetluses käsitletud (kooli, elukoha ja isaga seotud väidetavad vastuolud), ega võimaldanud kaebajal anda nende kohta selgitusi ei suuliselt ega ka kirjalikult.
10(13)
3-19-990
24.2.Eeltoodu tõttu eksis ringkonnakohus HKMS § 157 lg 2 vastu.
25.Kohtul tuleb kõiki tõendeid hinnata igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis ja vastastikuses seoses (HKMS § 61 lg-d 1 ja 2). Kohus võib asja lahendamisel arvestada tõendina ka haldusmenetluses protokollitud või salvestatud seletusi, samuti muid tõendeid, mis olid tõendiks haldusmenetluses, millest tekkis haldusasjas lahendatav vaidlus (HKMS § 65 lg 1). Kui ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ja ei saada asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks, siis tuleb tal uue lahendi tegemisel võtta seisukoht kõikide väidete ja vastuväidete ning menetlusküsimuste kohta, mille kohta peaks seisukoha võtma halduskohus (HKMS § 201 lg 2).
25.1.Kuigi kaebaja ütluste usutavusele ja kaebaja usaldusväärsusele on PPA ja kohtud andnud hinnangu tõendite kogumile tuginedes, seisneb peamine PPA ja ringkonnakohtu etteheide kaebajale selles, et tema seletused homoseksuaalsuse teadvustamise ja aktsepteerimise protsessi kohta (ringkonnakohus: „varasem kujunemislugu“) on napisõnalised ja üldised. Kaebaja on seevastu kohtumenetluses kokkuvõtlikult rõhutanud, et eneseaktsepteerimisega seotud selgituste hindamisel ei ole PPA arvestanud kultuurilisi eripärasid, PPA seisukohad põhinevad stereotüüpidel ning et kaebajale ei saa panna kohustust omal algatusel rääkida põhjalikult teemadest, mille osas on mistahes inimesel keeruline end võõrale avada.
25.2.PPA läbiviidud vestlusel antud ütluste üldisus võib põhimõtteliselt olla asjaoluks, mis viitab kaebaja ebausaldusväärsusele. Asjas tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemise kohustus lasub aga siiski haldusorganil, st PPA-l (vt eespool p 21). Seega ei saa kaebaja ütluste ebausutavust ja tema ebausaldusväärsust järeldada asjaolust, et ta ei selgitanud PPA-le detailsemalt ühte või teist teemat olukorras, kus PPA ei ole kaebajalt seda eelnevalt küsinud ega ole juhtinud tema tähelepanu kaasaaitamiskohustusele mõnede teemade või nende detailide selgitamisel. PPA ei palunud kaebajal vestlustel detailsemalt selgitada tema kooselu üksikasju elukaaslasega, mille kohta esitatud ütluste üldisust ringkonnakohus kaebajale ette heitis (vt 13. detsembri 2018. a vestluse protokolli küsimus 27 (tl 49), 1. märtsi 2019. a vestluse protokolli küsimused 18–22 (tl 86 pöördel)). Kaebaja vastas kõigile PPA küsimustele ning vestluste protokollidest ei nähtu, et PPA oleks püüdnud kaebaja vastuste pinnalt eneseaktsepteerimise kujunemisloo detaile täpsemalt välja selgitada (vt 13. detsembri 2018. a vestluse protokolli küsimused 20–26 (tl 48 pöördel ja 49), 1. märtsi 2019. a vestluse protokolli küsimused 24 jj (tl 87). PPA ametnikel peab olema asjakohane väljaõpe ja oskus kasutada küsitlustehnikaid, suunamaks inimest andma asjas tähtsust omada võivat teavet, sh vajalikke üksikasju ka neil teemadel, millel inimesel võib omal algatusel olla keeruline end võõrale avada (vt ka eespool p 19).
25.3.Kaebaja taotles vaimsete probleemide tõttu teisel vestlusel PPA-ga psühholoogilist abi (tl 85 pöördel), kuid PPA ei reageerinud taotlusele (vt VRKS § 151: erivajadusega taotleja on mh vaimse probleemiga isik). Kaebaja viibis mõned kuud hiljem statsionaarsel ravil psühhiaatriakliinikus (tl-d 93–96). Kuna kaebaja ei olnud PPA-ga toimunud vestluse ajaks psühholoogilist abi ega ravi saanud, võis see mõjutada tema võimet selgitusi anda ning antud seletuste detailsusastet.
25.4.Kolleegium nõustub kaebaja etteheidetega, et ringkonnakohus ei ole kujundanud seisukohta küsimuses, kas PPA on kaebaja ütlusi hinnates piisavalt arvestanud kultuurilisi eripärasid, samuti, kas ja mil määral põhineb PPA hinnang kaebaja eneseaktsepteerimisele ja -tunnetusele stereotüüpsetel seisukohtadel ning kui põhineb, siis kas see on lubatav (vt eespool p 20). Seejuures tuleb ka kohtul olla ettevaatlik stereotüüpsete järelduste tegemisel, sest need ei pruugi arvestada päritoluriigi olusid ja kultuurilisi eripärasid. Selles valguses ei ole ringkonnakohus põhjendanud, millel põhineb tema ootus, et kaebaja pidanuks tundma sisemist konflikti eneseaktsepteerimise protsessis ja nägema vastuolu kristluse ja homoseksuaalsuse vahel. 11(13)
3-19-990
25.5.Eeltoodust tulenevalt eksis ringkonnakohus HKMS § 61 lg-te 1 ja 2 ning § 201 lg 2 vastu.
26.HKMS § 185 lg 2 järgi võib ringkonnakohus lahendada asja kirjalikus menetluses ning seda sõltumata sellest, millises menetluses oli asja lahendanud halduskohus. Nii apellatsioonkaebuses kui ka vastuses apellatsioonkaebusele tuleb märkida, kas menetlusosaline soovib asja arutamist kohtuistungil, ning kui kohtuistungil asja arutamise soovi ei märgita, eeldatakse menetlusosalise nõusolekut kirjaliku menetlusega (HKMS § 182 lg 1 p 9, § 189 lg 1 p 5).
26.1.Halduskohus korraldas asjas istungi ning rahuldas kaebaja kaebuse PPA otsuse peale. Halduskohus tugines haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses kaebaja antud seletustele, haldusmenetluses esitatud dokumentaalsetele tõenditele ning päritoluriigi infole. Halduskohus rõhutas ka kaebaja kehakeelt ja visuaali kohtuistungil, s.o muljet kaebajast, mis halduskohtul kohtuistungi tulemusel tekkis.
26.2.Ringkonnakohus ei korraldanud asjas istungit, kuna pooled olid nõus kirjaliku menetlusega. Ka ei pidanud ringkonnakohus kaebaja käitumist halduskohtu istungil oluliseks, sh põhjusel, et PPA väitel käitus kaebaja intervjuul teisiti kui kohtuistungil. Käitumine istungil ei kõrvalda ringkonnakohtu hinnangul puudusi ega vastuolusid sisulistes seletustes ning seletuste usaldusväärsust tuleb hinnata esmajoones nende sisu alusel.
26.3.Asjaolu, et menetlusosalised ei ole taotlenud kohtuistungit ja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, ei vabasta kohut vajadusest hinnata, kas kohtuistung võib olla siiski vajalik asja õigeks lahendamiseks. Esiteks, ringkonnakohtul jäid menetlusosalistega arutamata mitmed kohtu hinnangul kaebaja seletustes esinenud vastuolud või puudused (vt eespool p 23; vrd ka HKMS § 65 lg 2). Teiseks, kohtumenetluse tulemus on kaebaja jaoks elulise tähendusega, sest tal on kaalul olulised põhiõigused. Kolleegium leiab, et mida suurem tagakiusamise oht kaebajat ähvardab tema seksuaalse sättumuse väite tõelevastavusel (vt ka halduskohtu seisukohta käesoleva otsuse p-s 4), seda hoolikam tuleb olla faktide ja asjaolude hindamisel tagakiusamise põhjuse tõendatuks lugemisel. Isiku ütluste usutavus ja järeldus tema usaldusväärsuse kohta võib sõltuda lisaks ütluste sisule ka sellest, kuidas isik ütluste andmisel käitub. Protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad mõjutada tehtavaid järeldusi (vrd kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-15-6483/415, p 29). Kohaldades Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-t 6 (välismaalaste asjadele see vahetult siiski ei laiene), on ka Euroopa Inimõiguste Kohus möönnud, et kuigi haldusasja lahendamisel apellatsiooniastmes ei pruugi olla suuline istung igal juhul nõutav, siis asja eripärad võivad suulise istungi vajalikkuse tingida (vt nt 12. novembri 2002. a otsus asjas nr 38978/97, Salomonsson vs. Rootsi, p-d 36–40). Ühe kriteeriumina istungi vajalikkuse jaatamisel on kohus toonud esile vajaduse saada vahetu mulje kaebajast (6. novembri 2018. a otsus asjas nr 55391/13, 57728/13, 74041/13, Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, p 191 alap b, vt ka alap a ja c).
26.4.Ringkonnakohus tugines otsust tehes mh PPA väitele, et kaebaja käitus varjupaigamenetluses teisiti kui kohtuistungil. Seejuures jättis ringkonnakohus põhjendamata, miks ta ei võta arvesse kaebaja vastuväidet sellele PPA väitele. Kaebaja selgitas PPA apellatsioonile vastates, et vestlusi läbi viinud ametnik ei olnud kohtuistungil kohal ning istungil viibinud PPA jurist nägi kaebajat kohtus esimest korda.
26.5.Rahvusvahelise kaitse asjades, kus kohtuasja tulemus sõltub suurel määral kaebaja usaldusväärsusest ja seletuste usutavusest, peaks kohus tõsiselt kaaluma istungi korraldamist sõltumata sellest, millist menetlusvormi menetlusosalised kohaseks peavad. 12(13)
3-19-990
27.Hinnates eelkirjeldatud menetlusnormide rikkumisi kogumisi, tuleb need lugeda oluliseks ja saata asi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule.
28.Kuna asi saadetakse tagasi ringkonnakohtule uueks lahendamiseks, ei jaota Riigikohus menetluskulusid. Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4).
Avaldatavas otsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.