eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Ingeri Tamm ja Maarika Kuusk
Sekretär
Liina Tulit-Kuum
Kohtuasi ja menetlusliik
kriminaalasi üldmenetluses Valvo Semilarski süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 3001 lg 2 järgi
Apelleeritud kohtuotsus
Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 3. novembri 2020 otsus
Apellandid
Valvo Semilarski kaitsjad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Sander Potisepp prokuratuur, esindaja Lõuna ringkonnaprokurör Ken Kiudorf
Apellatsioonimenetluse pooled
Ringkonnaprokuratuuri
süüdistatav Valvo Semilarski. Isikukood 36604162737; elukoht XXX; XXX OÜ juhatuse liige; varem kriminaalkorras karistamata kaitsjad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Sander Potisepp prokuratuur, esindaja Lõuna juhtivprokurör Kairi Kaldoja
Menetluse vorm
Ringkonnaprokuratuuri
suuline, kohtuistung 6. aprillil 2021
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu otsus Valvo Semilarski KarS § 3001 lg 2 järgi süüdi tunnistamises nende toimingupiirangute rikkumises, mis olid seotud Tartus Võru 176 ja Mõisavahe 75 asuvate kinnistute enampakkumismüügile suunamisega. Mõista Valvo Semilarski selles osas õigeks. Muus osas jätta otsus muutmata.
3.Mõista Eesti Vabariigilt Valvo Semilarski kasuks välja 8870,40 eurot, sealhulgas käibemaks 1478,40 eurot valitud kaitsjatele apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
PÕHIOSA
Süüdistus
1.Valvo Semilarski anti kohtu alla süüdistuses KarS § 3001 lg 2 järgi. Kohtuliku uurimise käigus muutis prokurör mõnevõrra süüdistuse sisu (kd 9, tl 144–154). Lõplik süüdistus seisnes kokkuvõtlikult järgnevas.
2.V. Semilarski rikkus Tartu Linnavalitsuse liikme ja abilinnapeana, s.o ametiisikuna teadvalt korruptsioonivastases seaduses (KVS) kehtestatud toimingupiiranguid eriti suures ulatuses. Toimingupiiranguid rikkus ta toimingute tegemisel ja otsuste vastuvõtmisel seoses aktsiaseltsiga Eviko (Eviko), aktsiaseltsiga Rand & Tuulberg Grupp (Rand & Tuulberg), aktsiaseltsiga Vallikraavi Kinnisvara (Vallikraavi) ning aktsiaseltsiga Aqua Marina (Aqua Marina).
3.Seoses Evikoga osales V. Semilarski järgmiste linnavara müügi ja riigihangetega seotud ning Tartu Linnavalitsuse istungiteks ettevalmistatud korralduste eelnõude kooskõlastamisel ja istungitel korralduste vastuvõtmisel:
3.1.2. aprilli 2015 istungil võeti vastu korraldus nr 332 „Riigihanke „Tartus, Vaksali 14 hoone akende vahetus“ pakkumuse edukaks tunnistamine ja hankelepingu sõlmimine“, millega otsustati tunnistada edukaks Eviko pakkumus ja sõlmida Evikoga hankeleping kogumaksumusega 58 447,62 eurot koos käibemaksuga;
3.2.16. juuni 2015 istungil võeti vastu korraldus nr 662 „Riigihanke „Tartus, Kaunase 67, Lasteaed Triinu ja Taavi remonttööd“ pakkumuse edukaks tunnistamine ja hankelepingu sõlmimine“, millega otsustati tunnistada edukaks Eviko pakkumus ja sõlmida hankeleping Evikoga kogumaksumusega 92 400 eurot koos käibemaksuga;
3.3.22. juuni 2015 istungil võeti vastu korraldus nr 705 „Riigihanke „Tartu Kesklinna Kooli tualettruumide remonditööd“ pakkumuse edukaks tunnistamine ja hankelepingu sõlmimine“, millega otsustati tunnistada edukaks Eviko pakkumus ja sõlmida hankeleping Evikoga kogumaksumusega 57 960 eurot koos käibemaksuga;
3.4.1. märtsi 2016 istungil võeti vastu korraldus nr 205 „Riigihanke „Tartus, Raekoja plats 12 katusesillad ja kliimaseadmed“ pakkumuse edukaks tunnistamine ja hankelepingu sõlmimine“, millega otsustati tunnistada edukaks Eviko pakkumus ja sõlmida hankeleping Evikoga kogumaksumusega 44 759,99 eurot koos käibemaksuga;
3.5.10. mai 2016 istungil võeti vastu korraldus nr 432 „Riigihanke „Tartu Lasteaed Karoliine avatäidete vahetus“ pakkumuse edukaks tunnistamine ja hankelepingu sõlmimine“, millega 2(59)
otsustati tunnistada edukaks Eviko pakkumus ja kogumaksumusega 89 159,17 eurot koos käibemaksuga;
sõlmida
hankeleping
Evikoga
3.6.14. juuni 2016 istungil võeti vastu korraldus nr 602 „Tartu Elamuhalduse AS aktsiate võõrandamise enampakkumise võitjaga lepingu sõlmimine“, millega otsustati sõlmida Evikoga leping, millega võõrandatakse Evikole linnavara, s.o Tartu Elamuhalduse AS-i 400 aktsiat hinnaga 380 000 eurot;
3.7.30. augusti 2016 istungil võeti vastu korraldus nr 853 „Riigihanke „Rahu 8 lifti rajamine“ pakkumuse edukaks tunnistamine ja hankelepingu sõlmimine“, millega otsustati tunnistada edukaks Eviko pakkumus ja sõlmida hankeleping Evikoga kogumaksumusega 152 880 eurot koos käibemaksuga;
3.8.9. mai 2017 istungil võeti vastu korraldus nr 460 „Riigihanke „Pirogovi platsi rekonstrueerimine“ pakkumuse edukaks tunnistamine ja hankelepingu sõlmimine“, millega otsustati tunnistada edukaks Eviko ja Greeny OÜ ühispakkumus ning sõlmida nendega hankeleping kogumaksumusega 651 960 eurot koos käibemaksuga.
3.9.Enne nimetatud istungit 4. mail 2017 koostati linnavalitsuse linnamajanduse osakonnas korralduse eelnõu nr LV-K-0480 „Riigihanke „Pirogovi platsi rekonstrueerimine“ pakkumuse edukaks tunnistamine ja hankelepingu sõlmimine“, mille samal kuupäeval kooskõlastas ka abilinnapea V. Semilarski. 6. juuni 2017 linnavalitsuse istungil võeti vastu korraldus nr 565 „Maksuvabastuse andmine EVIKO AS-le“ seoses Tartu linnas Lossi tn 2 asuva Pirogovi platsi rekonstrueerimisega (hankelepingust tuleneva tööde maksumusega 651 960 eurot koos käibemaksuga), millega vabastati Eviko teede ja tänavate sulgemise maksust.
3.10.20. juuni 2017 linnavalitsuse istungil võeti vastu korraldus nr 632 „Tartu Linnavalitsuse 09.05.2017.a korralduse nr 460 muutmine“. Enne seda koostati 19. juunil 2017 linnavalitsuse linnamajanduse osakonnas korralduse eelnõu nr LV-K-0685 „Tartu Linnavalitsuse 09.05.2017.a korralduse nr 460 muutmine“, mille samal kuupäeval kooskõlastas ka abilinnapea V. Semilarski. Korralduse nr 632 vastuvõtmisega ei muutunud korralduse nr 460 sisu Eviko ja Greeny OÜ ühispakkumuse osas ning nendega hankelepingu sõlmimise osas.
4.Nende Evikoga seotud otsuste vastuvõtmisel ja toimingute tegemisel osalemisega rikkus V. Semilarski teadvalt KVS § 11 lg 1 p-des 1–3 kehtestatud toimingupiiranguid eriti suures ulatuses.
5.V. Semilarski oli teadlik, et Eviko aktsionär ning ainus juhatuse liige on tema ja temaga seotud äriühingu KS Club OÜ (KS Club) võlausaldaja ning pikaaegne sõber K.S. . K.S. oli ajavahemikus 2013–2017 V. Semilarski võlausaldaja. Lisaks andis Heinzbau OÜ (Heinzbau), mille osanik ja juhatuse liige oli K.S. , KS Clubile, mille osanik ja faktiline juht oli V. Semilarski, ajavahemikus 2013–2016 laenu kokku vähemalt 62 300 eurot, millest V. Semilarski maksis samas ajavahemikus tagasi 42 300 eurot. 2017. aastal olid V. Semilarski ja KS Clubi kohustused (võlg) K.S. a ja Heinzbau ees kokku vähemalt 50 000 eurot ning V. Semilarski ei suutnud võetud laenu tähtaegselt tagasi maksta. Lisaks kutsus K.S. ajavahemikus 2014–2016 V. Semilarskit korduvalt kaasa oma välismaal toimuvatele töölähetustele, kus V. Semilarski ka käis. Samuti oli K.S. al ja V. Semilarskil ühiseid hobisid ja nad pidasid koos oma sõpruskonnaga korduvalt ühiseid vabaaja üritusi. V. Semilarski ja K.S. a pikaaegne sõprus, suhtluse laad, hobid, ühisüritused, varalised sidemed jms asjaolud näitavad V. Semilarski ja K.S. a vahelist usalduslikku isiklikku ning majanduslikku suhet ja seost. Seega on K.S. V. 3(59)
Semilarskiga seotud isikuks KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes, kuna K.S. a tegevus mõjutas V. Semilarskit väljaspool V. Semilarski ametiseisundit oluliselt ja vahetult. Kuivõrd K.S. oli Eviko aktsionär ning juhatuse liige, saab Evikot pidada V. Semilarskiga seotud isikuks KVS § 7 lg 1 p-de 2 ja 3 järgi. K.S. ale ehk V. Semilarskiga seotud isikule kuulus Evikos vähemalt 1/10 osalusest ning lisaks oli K.S. Eviko juhtorgani liige tulumaksuseaduse (TuMS) tähenduses.
6.Eeltoodu tõttu oli V. Semilarskil ametiisikuna keelatud KVS § 11 lg 1 p 1 kohaselt Evikot puudutavate toimingute tegemine ja Evikot puudutavate otsuste vastuvõtmisel osalemine, kuna need tehti temaga seotud isiku ehk Eviko suhtes. V. Semilarski oli ka teadlik Eviko majanduslikust huvist KVS § 11 lg 1 p 2 tähenduses, mis võis mõjutada otsust. Lisaks saab V. Semilarski seotust ning suhet K.S. a ja Evikoga pidada korruptsiooniohtlikuks KVS § 11 lg 1 p 3 mõttes, millest V. Semilarski oli samuti teadlik.
7.Seoses Rand & Tuulbergi ja Vallikraaviga osales V. Semilarski järgmiste Tartu Linnavalitsuse istungiteks ettevalmistatud korralduste eelnõude kooskõlastamisel ning otsuste vastuvõtmisel:
7.1.20. oktoobri 2015 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 1109 „Ehituslubade kehtetuks tunnistamine ja ehituslubade väljastamine“, millega anti ehitusluba Tartus Klaasi 14 kinnistule puidutööstuse hoone püstitamiseks. Eelnevalt Tartu Linnavolikogu
19.märtsi 2015 otsusega nr 190 „Ravila Tööstuspargis asuvatele kinnistutele hoonestusõiguse seadmine“ lubati linnavalitsusel seada otsustuskorras Rand & Tuulbergi kasuks Tartu linna omandis olevatele kinnistutele Klaasi 10, Klaasi 14, Klaasi 16 ja Klaasi 18 kokku suurusega 22244 m2 ja turuväärtusega 333 660 eurot hoonestusõigus tähtajaga 50 aastat. Hoonestusõiguse käibemaksuta tasu oli esimesel 5 aastal vähemalt 66 730 eurot;
7.2.28. aprilli 2016 istungil otsustas Tartu Linnavalitsus esitada Tartu Linnavolikogule „Ravila Tööstuspargis asuvate kinnistute otsustuskorras võõrandamise ja hoonestusõiguse seadmise“ eelnõu. Tartu Linnavolikogu 28. aprilli 2016 otsuse eelnõu nr LVK-O-0367 järgi nähti ette Klaasi 6 ja Klaasi 8 kinnistutest eraldatud maatükkide liitmine Klaasi 14 kinnistuga ning maaüksustele hoonestusõiguse seadmine samadel põhitingimustel, mis on 28. augustil 2015 sõlmitud hoonestusõiguse seadmise lepingus nr 2321;
7.3.5. juuli 2016 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 688 „Klaasi tn 6 ja Klaasi tn 8 kinnistute ümberkruntimisel tekkinud reaalosadele aadresside ja katastriüksuste sihtotstarvete määramine“. Sama korralduse 17. juuni 2016 eelnõust nr LV-K-0680 nähtub, et Klaasi 6 ja Klaasi 8 kinnistuosadest moodustatud katastriüksus Klaasi 8 liideti hiljem Klaasi 14 katastriüksusega;
7.4.9. augusti 2016 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 792 „Ehituslubade kehtetuks tunnistamine ja ehituslubade väljastamine“, millega anti ehitusluba Tartus Klaasi 14 kinnistule puidutööstuse hoone püstitamiseks. Sama korralduse 2. augusti 2016 eelnõust nr LVK-0811 nähtub, et ehitusloa väljastamist Tartus Klaasi 14 kinnistule puidutööstuse hoone püstitamiseks taotleti seoses projektis puidutööstushoone asendiplaanide, fassaadide värvilahenduste ja II etapis rajatava kontorihoone muudatustega. Nimetatud eelnõu kooskõlastas Tartu teise abilinnapea J.L. i asendajana V. Semilarski 4. augustil 2016;
7.5.6. detsembri 2016 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 1278 „Klaasi tn 8 ja Klaasi tn 14 kinnisasjade ühendamisel tekkinud reaalosale aadressi ja katastriüksuse 4(59)
sihtotstarbe määramine ning hoonestusõiguse lepingu muutmine“. Korraldusega määrati, et Klaasi 8 ja Klaasi 14 kinnisasjade ühendamisel tekkinud uuele moodustatavale reaalosale saab aadressiks Klaasi 14 ning Rand & Tuulbergiga 26. augustil 2015 sõlmitud lepingut „Hoonestusõiguse seadmise leping, reaalkoormatise ning ostueesõiguse seadmise lepingud ja asjaõiguslepingud“ tuleb muuta ja hoonestusõiguse aastatasu suurendada 23 300 euroni seoses koormatava ala pindala suurenemisega;
7.6.9. mai 2017 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 468 „Kasutuslubade väljastamine“, millega anti Klaasi 14 püstitatud puidutööstuse hoone II ehitusjärgule ehitise kasutusluba;
7.7.5. aprilli 2016 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 303 „Raatuse tn 85 ja Raatuse tn 95 kinnisasjade ühendamisel tekkinud reaalosale aadressi ja katastriüksuse sihtotstarbe määramine“, millega määrati kinnisasjade Raatuse 85 ja Raatuse 95 ühendamisel uuele moodustavale reaalosale aadressiks Raatuse 85. Nii Raatuse 85 kui ka Raatuse 95 kinnistu ostis Vallikraavi 2015. aasta lõpus 360 000 euroga;
7.8.17. mai 2016 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 472 „Raatuse tn 85 projekteerimistingimuste määramine“;
7.9.6. juuni 2016 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 579 „Raatuse tn 85 ehitusloa väljastamine ja katastriüksuse sihtotstarbe muutmine“;
7.10.29. märtsi 2016 istungil otsustas Tartu Linnavalitsus esitada linnavolikogule otsuse eelnõu „Loa andmine linnale kuuluvate kinnistute otsustuskorras võõrandamiseks ja linnavara omandamiseks“. Otsuse 29. märtsi 2016 eelnõu nr LVK-O-0342 järgi pidi Tartu linn omandama Vallikraavile ja OÜ-le Kerberon (Kerberon) kuuluva kinnistu Turu 34a (maksimaalse hüvitamisväärtusega 430 000 eurot) linnale kuuluvate Oa 37, Oa 39, Oa 41, Oa 43, Oa 45 ja Oa 47 kinnistute vastu (maksimaalse hüvitamisväärtusega 606 000 eurot). Vahetatavate kinnistute väärtuste vahe 176 000 eurot kohustusid kaasomanikud Vallikraavi ja Kerberon tasuma Tartu linnale enne võõrandamislepingu sõlmimist;
7.11.6. detsembri 2016 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 1279 „Tartu linnale kuuluvate kinnistute otsustuskorras võõrandamine ja linnavara omandamine“. Korraldusega otsustati, et Tartu linn omandab Vallikraavile ja Kerberonile kuuluva kinnistu Turu 34a ja Tartu linn võõrandab nimetatud äriühingutele Oa 37, Oa 39, Oa 41, Oa 43, Oa 45 ja Oa 47 kinnistud. Vallikraavi ja Kerberon pidid Tartu linnale tasuma kinnisasjade rahalise väärtuse vahe summas 176 000 eurot.
8.Viidatud üksteist otsust kujutasid endast kolme erinevat jätkuvat tegu: esimene tegu oli seotud Ravila Tööstuspargiga (p-d 7.1–7.6), teine Raatuse tänava kinnistutega (p-d 7.7–7.9) ja kolmas Turu 34a ning Oa tänava kinnistutega (p-d 7.10 ja 7.11).
9.Nende Vallikraavi ja Rand & Tuulbergiga seotud toimingute tegemisel ning otsuste vastuvõtmisel osalemisega rikkus V. Semilarski teadvalt KVS § 11 lg 1 p-des 1–3 kehtestatud toimingupiiranguid suures ulatuses.
10.Vallikraavi ja Rand & Tuulberg olid V. Semilarskiga seotud isikuteks KVS § 7 lg 1 p 2 tähenduses. Seda seetõttu, et V. Semilarskiga oli KVS § 7 lg 1 p 4 tähenduses seotud A.T. , kes oli 50% ulatuses nii Vallikraavi kui ka Rand & Tuulbergi aktsionäriks. 5(59)
11.3. juulil 2012 loodi Wipestrex Kinnisvaraarendus OÜ (Wipesterx), mille osanikuks sai Vallikraavi. Wipestrex loodi A.P. a majanduslike huvide kaitseks. A.T. i huve esindas Wipestrexis juhatuse liige I.R. ning A.P. a huvide eest seisis juhatuse teine liige U.K. . Seetõttu toimusid kõik selle äriühinguga seotud suuremad majanduslikud tehingud A.T. i ja A.P. a teadmisel ning aktsepteerimisel – see oli teada ka V. Semilarskile. Pinner OÜ-le (Pinner) kuulus kuni 8. septembrini 2015 Tartus Turu 21 asuv kinnistu. Pinneri osanikuks oli KS Club, mille osanikuks oli omakorda V. Semilarski. Kuna V. Semilarski ei soovinud Turu 21 kinnistul senist ärilist tegevust selle vähese majandusliku kasu tõttu jätkata ja kinnistut tal soovitud hinnaga müüa ei õnnestunud, otsustas ta likviidse vara saamiseks Yesalfa OÜ (Yesalfa) ja Pinneri kui Turu 21 kinnistu kaasomanike Versobank AS-ist (Versobank) võetud varasema laenu refinantseerida. Selle üheks eesmärgiks oli ka Yesalfalt kaasomandi osa väljaostmine. V. Semilarski teadis, et varasema laenu tõttu on tal endaga seotud äriühingutele uut laenu keeruline saada ning seetõttu otsustas ta oma sõbra A.P. a abil otsida mõne teise äriühingu, kelle abil laenu refinantseerimist teha. 2015. aasta augustiks õnnestus A.P. al laenu refinantseerimiseks saada nõusse Wipestrexi faktiline juht A.T. . Yesalfa ja Pinneri varasema laenu refinantseerimiseks sõlmiti 8. septembril 2015 Pinneri ja Yesalfa OÜ kui Turu 21 kinnistu kaasomanike, Wipestrexi ja Versobanga vahel notariaalne kinnistu müügileping, hüpoteegi seadmise leping ja asjaõiguslepingud, mille kohaselt Wipestrex ostis 1 200 000 euroga Pinnerilt ja Yesalfalt Turu 21 kinnistu koos oluliste osade ja päraldistega. Ostusummast 840 000 eurot tasus Wipestrex Versobangast võetud laenu arvel Pinneri ja Yesalfa pangakontodele ja nende varasemate kohustuste täitmiseks Versobanga pangakontole. Ostusummast 360 000 eurot kui omafinantseeringu osa pidi Wipestrex kandma ettemaksuna notarikontole, kust see tuli lepingu sõlmimise järgselt edasi kanda Miranda OÜ (Miranda) pangakontole. Miranda osanik oli Pinner, mille osanikuks oli omakorda KS Club. KS Clubi osanik oli V. Semilarski. Miranda registrijärgne juhatuse liige oli K.S. , kuid äriühingu tegelik ehk faktiline juht oli V. Semilarski.
12.7. septembril 2015 sõlmisid Wipestrex ja Miranda notariaalse kinnistu võlaõigusliku müügilepingu, mille kohaselt Wipestrex müüs 1 250 000 euroga Mirandale Turu 21 kinnistu koos oluliste osade ja päraldistega. Miranda pidi Wipestrexile ostusummast 360 000 eurot tasuma ettemaksuna lepingu sõlmimise järgselt hiljemalt 10 päeva jooksul, ülejäänud osa summast aga enne kinnistu omandi üleandmise asjaõiguslepingu sõlmimist. Wipestrexi poolt 360 000 euro suuruse ettemaksu tasumiseks ja Miranda poolt 360 000 euro suuruse ettemaksu tasumiseks saadi A.P. a abil raha järgmiselt: M.S. andis 8. septembril 2015 AS Balti Bussi Grupp nimel Wipestrexile 360 000 eurot laenu; samal päeval kandis Wipestrex 360 000 eurot Turu 21 kinnistu ostmise omafinantseeringu näitamiseks notarideposiiti; 9. septembril 2015 kandis notar Edgar Grünberg 360 000 eurot Miranda pangakontole Wipestrexi poolt kinnistu ostmise eest ettemaksuna; 10. septembril 2015 kandis Miranda saadud 360 000 eurot Turu 21 kinnistu ostmise eest ettemaksuna Wipestrexile; samal päeval kandis Wipestrex 360 000 eurot AS-ile Balti Bussi Grupp tagasi.
13.Vastavalt V. Semilarski, A.P. a, A.T. i, I.R. i ja U.K. kokkuleppele pidi Wipestrexi poolt Versobangast võetud 840 000 euro suuruse laenu 7500 euro suuruseid kuumakseid hakkama tasuma V. Semilarski läbi endaga seotud Miranda. Selleks, et V. Semilarski saaks läbi Miranda Wipestrexi eest Versobangale laenumakseid tasuda, sõlmiti Wipestrexi ja Miranda vahel 7. septembril 2015 üürileping WKVA-MRN/2015 tähtajaga kuni 8. septembrini 2020. Üürilepingu alusel jäi Turu 21 kinnistu Miranda valdusesse ja lepingus nähti ette, et Miranda tasub Wipestrexile üüri kolmel esimesel aastal 7500 eurot kuus ja kahel viimasel aastal 9000 eurot kuus. Samasugused olid ka Wipestrex poolt Versobangast 3. septembril 2015 võetud laenu igakuised tagasimaksed. Samuti nähti 7. septembri 2015 lepingus ette, et Turu 21 kinnistu 6(59)
lõplikuks Miranda poolt tasumisele kuuluvaks ostuhinnaks on summa, millest on eelnevalt maha arvestatud ettemaksuna tehtud 360 000 eurot ja summa, mille ulatuses on Wipestrex 3. septembril 2015 laenulepingu nr 2015/521/01 alusel tasunud Versobangale laenumakseid. Kuna Wipestrex aitas V. Semilarskit talle kuuluva Pinneri varasema laenu refinantseerimisel, pidi Wipestrex teenima vaheltkasu 50 000 eurot, millist summat palus V. Semilarski tekkinud majanduslike raskuste tõttu A.P. al 2016. aastal vähendada 30 000 euroni, mida A.P. kokkuleppel Wipestrexi juhatuse liikme I.R. i ja faktilise juhi A.T. iga ka tegi. Vastav kokkulepe näidati ära ka Wipestrexi ja Aqua Marina vahel 27. detsembril 2016 sõlmitud Turu 21 kinnistu võlaõiguslikus müügilepingus.
14.V. Semilarskile oli isiklikult tähtis, et Turu 21 asuv kinnisasi saaks eelkirjeldatud viisil võõrandatud. Olenemata sellest, et Turu 21 asuv kinnisasi oli Pinneri omandis, oli V. Semilarskile kui füüsilisele isikule tähtis, et kinnisasi Wipestrexile võõrandatakse. Turu 21 kinnisasja võõrandamine mõjutas V. Semilarski kui füüsilise isiku varanduslikke ning majanduslikke huve. Kuivõrd Turu 21 asuva kinnisasja võõrandamine eelkirjeldatud moel sai võimalikuks üksnes A.T. i kui Wipestrexi faktilise juhi nõusolekute tõttu, mõjutas A.T. V. Semilarskit kui füüsilist isikut oluliselt ja vahetult, mistõttu saab teda pidada V. Semilarskiga seotud isikuks KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes. Vallikraavi ja Rand & Tuulberg olid V. Semilarskiga seotud isikuks KVS § 7 lg 1 p 2 tähenduses, kuna A.T. omas mõlemas juriidilises isikuks vähemalt 1/10 osalusest.
15.Veel oli V. Semilarskiga seotud äriühing KS Club 50% osalusega osanikuks OÜ-s Compakt Kaubandus (Compakt), kellele kuulus kuni 16. detsembrini 2015 kinnistu Tartus Raatuse 95. V. Semilarski soovis seda kinnistut müüa juba 2014. aastal. Et küsida kinnistu eest suuremat tasu, otsustas ta Raatuse 95 müüa koos naaberkinnistu, Raatuse 85 omanikuga. Selleks valmis V. Semilarski initsiatiivil 13. novembril 2015 Tartu Linnavalitsuses korralduse nr LV-K-1309 eelnõu „Raatuse tn 85 ja Raatuse tn 95 krundi detailplaneeringu koostamise algatamine ja lähteseisukohtade kinnitamine“. Enne lõpliku korralduse vastuvõtmist leidis ta nimetatud kinnistutele aga ostja, kelleks osutus Vallikraavi. Raatuse 85 ja Raatuse 95 kinnistute notariaalse müügilepingu sõlmimisel Vallikraavi, OÜ Raatuse Investeeringud (Raatuse Investeeringud) ja Compakti vahel 16. detsembril 2015 esindas Compakti V. Semilarski, olles läbi selle teadlik Vallikraavist kui ühest lepingupoolest. Kuivõrd V. Semilarskile kui füüsilisele isikule oli oluline, et Raatuse 95 võõrandatud saaks, avaldas Vallikraavi tehinguosalisena talle olulist ja vahetut mõju, mistõttu saab Vallikraavit pidada V. Semilarskiga seotud isikuks KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes.
16.Tulenevalt KVS § 11 lg 1 p-dest 1–3 oli V. Semilarskil seoses Vallikraaviga ja Rand & Tuulbergiga keelatud toimingute tegemine ja otsuste vastuvõtmisel osalemine, kuna need tehti temaga seotud isikute ehk Vallikraavi ja Rand & Tuulbergi suhtes. Lisaks oli V. Semilarski teadlik, et Vallikraavi ja Rand & Tuulbergi suhtes tehtavad otsused on seotud nimetatud äriühingute huviga, eelkõige majandusliku huviga, mis võis mõjutada toimingut ja otsust. Samuti saab V. Semilarski seotust ja suhet A.T. i ning Vallikraavi ja Rand & Tuulbergiga pidada korruptsiooniohtlikuks KVS § 11 lg 1 p 3 mõttes, millest V. Semilarski oli ka teadlik.
17.Seoses Aqua Marinaga1 osales V. Semilarski järgmiste Tartu Linnavalitsuse istungiteks ettevalmistatud korralduste eelnõude kooskõlastamisel ning otsuste vastuvõtmisel:
Edasise otsuse parema jälgitavuse huvides olgu märgitud, et Aqua Marina näol on tegemist kütuse-ettevõtte AS Olerex (Olerex) n-ö emafirmaga (ringkonnakohtu märkus).
7(59)
17.1.6. juuni 2017 istungil otsustas Tartu Linnavalitsus esitada Tartu Linnavolikogule otsuse „Loa andmine Tartu linnale kuuluvast Võru tn 176 kinnistust kinnistuosa võõrandamiseks“ eelnõu. Vastavalt Tartu linnavara eeskirja § 20 lg-le 1 on linnavara võõrandamiseks vaja linnavolikogu luba, kui enampakkumisel võõrandatava linnavara alghind on suurem kui 64 000 eurot;
17.2.8. augusti 2017 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 781 „Võru tn 176 kinnistu jagamisel tekkinud reaalosadele aadresside ja katastriüksuste sihtotstarvete määramine“;
17.3.19. septembri 2017 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 916 „Võru tn 176 katastriüksuse võõrandamine enampakkumise teel“, millega kinnitati Võru 176 võõrandamise enampakkumise alghinnaks 250 000 eurot. Enampakkumise võitis Aqua Marina ja ostis 29. jaanuaril 2018 Võru 176 kinnistu 855 000 euro eest;
17.4.23. mai 2017 istungil otsustas Tartu Linnavalitsus esitada Tartu Linnavolikogule otsuse „Loa andmine Tartu linna omandis oleva kinnistu Mõisavahe tn 75 võõrandamiseks“ eelnõu. Tartu linnavara eeskirja § 20 lg 1 järgi on linnavara võõrandamiseks vaja linnavolikogu luba, kui enampakkumisel võõrandatava linnavara alghind on suurem kui 64 000 eurot;
17.5.1. juunil 2017 arutas Tartu Linnavolikogu linnavarakomisjon otsuse „Loa andmine Tartu linna omandis oleva kinnistu Mõisavahe tn 75 võõrandamiseks“ eelnõu. Arutamisel esines abilinnapea V. Semilarski ettekandega ning kaitses antud eelnõu. Linnavarakomisjon otsustas eelnõud toetada;
17.6.19. septembri 2017 istungil võttis Tartu Linnavalitsus vastu korralduse nr 918 „Mõisavahe tn 75 krundi detailplaneeringu vastuvõtmine ja avalikule väljapanekule suunamine“.
18.Siingi moodustasid erinevad otsused ühe jätkuva teo: esimene tegu koosnes Võru 176 puudutanud otsustest (p-d 17.1–17.3) ja teine tegu Mõisavahe 75 seotud otsustest (p-d 17.4– 17.6).
19.Nende Aqua Marinaga seotud otsuste vastuvõtmisel osalemisega rikkus V. Semilarski teadvalt KVS § 11 lg 1 p-des 1–3 kehtestatud toimingupiiranguid suures ulatuses.
20.V. Semilarski oli KVS § 7 lg 1 p-de 2 ja 3 tähenduses Aqua Marinaga seotud isikuks, sest 2016. aasta detsembris leppisid Miranda, mille faktiline juht oli V. Semilarski, Aqua Marina (aktsionär ja juhatuse liige A.M. ), Wipestrex (juhatuse liige I.R. ) ning A.P. kokku selles, et Wipestrex müüb Aqua Marinale Turu 21 kinnistu 1 180 000 euro eest. Selleks sõlmiti Wipestrexi, Aqua Marina ning Miranda vahel 27. detsembril 2016 notariaalne kokkulepe müügilepingu lõpetamiseks ja kinnistu müügileping. Lepingu kohaselt pidi Aqua Marina 1 180 000 euro suurusest ostuhinnast 406 152 eurot tasuma Miranda arveldusarvele selliselt, et esimene osamakse 100 000 eurot tasutakse 27. detsembril 2016 ja 306 152 eurot tasutakse hiljemalt 31. detsembriks 2017.
21.V. Semilarski aga pöördus juba 2017. aasta suvel korduvalt Aqua Marina juhatuse liikme A.M. i poole palvega tasuda järgmine osamakse enne kokkulepitud lõplikku tähtaega, kuna V. Semilarski vajas likviidset vara kinnisvara soetamiseks. Arvestades V. Semilarski ja A.M. i head läbisaamist ning usalduslikke suhteid, ei tekitanud A.M. lepingus ettenähtud kohustuse 8(59)
varasemast täitmisest probleemi ning V. Semilarski korduvate palvete mõjul tasuski Aqua Marina 17. augustil 2017 järgmise osamakse, s.o 120 000 eurot Miranda arveldusarvele. Lisaks sellele jätkas V. Semilarski 2017. aasta jaanuarist kuni juunini suulise kokkuleppe alusel Aqua Marina juhatuse liikme A.M. iga Turu 21 kinnistul asuvas hoones ruumide kasutamist endaga seotud äriühingute Miranda ja XXX OÜ (XXX ) vara hoidmiseks, kuigi 27. detsembri 2016 lepinguga lõpetati Wipestrexi ja Miranda vahel sõlmitud üürileping WKVA-MRN/2015. Turu 21 hoones asuvate ruumide kuuekuulise kasutamise eest tasus V. Semilarski läbi endaga seotud XXX e Aqua Marinale üüri vähemalt 720 eurot. Samuti palus V. Semilarski 2017. aasta alguses Aqua Marina juhatuse liikmelt A.M. ilt luba müüa Turu 21 kinnistul asuvast hoonest endise toitlustusasutuse poolt majandustegevuse käigus kasutatud ja sinna jäänud töökorras inventari, kuigi see kuulus 27. detsembril 2016 sõlmitud lepingu alusel Wipestrexile ja pidi tulevikus sõlmitava asjaõiguslepingu alusel minema Aqua Marina omandisse. Saanud A.M. ilt müügiks loa, võõrandas V. Semilarski Wipestrexi juhatuse liikme I.R. i ja Aqua Marina juhatuse liikme A.M. i teadmisel ajavahemikus 2017. aasta jaanuar kuni juuli Turu 21 kinnistul asuvat inventari ning teenis sellega pärast 52 173,20 euro suuruselt müügitulult tehtud kulutuste maha arvamist tulu nii endale kui ka Mirandale vähemalt 43 010,50 eurot.
22.Lisaks eelnevale küsis V. Semilarski 2017. aasta veebruarist kuni juunini Tartu Linnavalitsuses Tartu abilinnapea J.L. ilt korduvalt informatsiooni Tartu linnale kuuluvate Võru 176 ja Mõisavahe 75 kinnistute müügiks ettevalmistamise ajakava ning etappide kohta ja edastas saadud informatsiooni A.M. ile, kellel oli Aqua Marina juhatuse liikmena huvi kinnistud omandada kütuseäri laiendamise ning tanklate ehitamise eesmärgil. Kinnistute müügiks ettevalmistamise kohta informatsiooni saamine võimaldas A.M. il paremini planeerida ärilisi otsuseid ja valmistuda enampakkumistel osalemiseks. Veel küsis V. Semilarski 2017. aasta veebruarist kuni juunini Tartu Linnavalitsuses Tartu abilinnapea J.L. ilt korduvalt informatsiooni Turu 21 kinnistul asuva hoone lammutamise ja uue hoone ehitamise linnapoolsete võimalike tingimuste kohta ning edastas saadud informatsiooni A.M. ile.
23.Mitmed asjaolud näitavad, et A.M. i tegevus mõjutas V. Semilarskit väljaspool tema ametiseisundit oluliselt ja vahetult: Wipestrexi ja Aqua Marina arvel Turu 21 hoones olnud esemete müügi kaudu täiendava tulu teenimine, A.M. i poolt 27. detsembril 2016 Aqua Marina ja Miranda vahel kokkulepitud ostu-müügi summast ühe osamakse Mirandale varasem tasumine, V. Semilarskiga seotud äriühingute ja Aqua Marina vahel Turu 21 kinnistul üürisuhte jätkumine, V. Semilarski poolt Tartu Linnavalitsusest A.M. ile teda huvitava informatsiooni hankimine ning edastamine ja V. Semilarski suhtluse stiil ning soov A.M. iga tihedalt lävida. V. Semilarski ka tunnetas A.M. i vahetut ja olulist mõju temale. Seetõttu saab A.M. it pidada V. Semilarskiga seotud isikuks KVS § 7 lg 1 p 4 tähenduses. A.M. oli Aqua Marina kui Turu 21 ostja esindajana V. Semilarskile oluliseks isikuks, kuivõrd ilma A.M. i nõusolekuta ei oleks Turu 21 võõrandamisprotsessi ülalkirjeldatud viisil toimunud. Lisaks on oluline, et A.M. i esindatava Aqua Marina poolt Mirandale tasutud rahasummad jõudsid V. Semilarski kui füüsilise isiku käsutusse, mistõttu avaldus Turu 21 asuva kinnistu võõrandamisprotsessi mõju vahetult ka V. Semilarskile kui füüsilisele isikule. Turu 21 võõrandamise tagajärjel tekkis V. Semilarski käsutusse likviidset vara. Turu 21 asuva kinnisasja võõrandamine oli V. Semilarskile kui füüsilisele isikule tähtis ning oluline, kuna see mõjutas tema varanduslikke ning majanduslikke huve. Kuivõrd A.M. it saab pidada V. Semilarskiga seotud isikuks KVS § 7 lg 1 p 4 järgi, oli Aqua Marina V. Semilarskiga seotud isikuks KVS § 7 lg 1 p-de 2 ja 3 mõttes, kuna A.M. ile kuulus aktsiaseltsis Aqua Marinas vähemalt 1/10 osalusest ning lisaks oli A.M. ka Aqua Marina juhtorgani liige TuMS tähenduses.
9(59)
24.Tulenevalt KVS § 11 lg 1 p-st 1 oli V. Semilarskil seoses Aqua Marinaga keelatud toimingute tegemine ja otsuste vastuvõtmisel osalemine, kuna need tehti temaga seotud isiku ehk Aqua Marina suhtes. Lisaks oli V. Semilarski teadlik Aqua Marina huvist Võru 176 ja Mõisavahe 75 asuvate kinnistute vastu. Kuivõrd V. Semilarski oli huvitatud sellest, et Aqua Marina saaks enampakkumisel osaleda ning kõnealused kinnistud omandada, võis see mõjutada tema poolt tehtavaid toiminguid ja otsuseid abilinnapeana. Seetõttu esines keeld ka KVS § 11 lg 1 p 2 alusel. Samuti saab V. Semilarski seotust ning suhet A.M. iga ja Aqua Marinaga pidada korruptsiooniohtlikuks KVS § 11 lg 1 p 3 mõttes, millest V. Semilarski oli ka teadlik. Maakohtu otsus
25.Tartu Maakohus tegi otsuse 3. novembril 2020.
26.Selle otsusega mõisteti V. Semilarski osaliselt õigeks: esiteks Rand & Tuulbergi ja Vallikraaviga seotud süüdistuses ning teiseks Aqua Marinaga seotud süüdistuses osas, mis käsitles 8. augusti 2017 istungil korralduse nr 781 vastuvõtmist ja 19. septembri 2017 istungil korralduse nr 918 vastuvõtmist.
27.Süüdistuse ülejäänud osas tunnistati V. Semilarski KarS § 3001 lg 2 järgi süüdi ning talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 250 päevamäära, s.o 17 530 eurot. KarS § 68 lg 1 ja § 70 lg 2 alusel arvati karistuse hulka V. Semilarski kahtlustatavana kinnipidamise aeg 18.–
20.oktoobrini 2017, mis vastab 9 rahalise karistuse päevamäärale. Kandmata karistuseks loeti 241 päevamäära, s.o 16 898,92 eurot, mis tuleb KarS § 66 lg-te 1 ja 3 alusel ära maksta ositi alates kohtuotsuse jõustumisest 12 kuu jooksul, tasudes esimese 11 kuu jooksul igakuiselt vähemalt 1408,24 eurot ning 12. kuul 1408,28 eurot.
28.Kohus jättis rahuldamata taotlused tunnistada KVS § 7 lg 1 p 4 põhiseadusvastaseks ja hüvitada V. Semilarskile ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju. Taotluse V. Semilarskile mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tema osas kohtueelses menetluses avaldatuga jättis kohus läbi vaatamata.
29.Kohus mõistis Eesti Vabariigilt V. Semilarski kasuks välja 46 476,37 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks. V. Semilarskilt mõistis kohus menetluskuluna välja sundraha 876 eurot, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist.
30.Kohus võttis seisukoha ka kriminaaltoimiku juures olevate asitõendite ja salvestiste ning Kaitsepolitseiameti andmehoidlas asuvate andmetõmmistega edasise toimimise osas.
31.Kohtu peamised argumendid olid kokkuvõtlikult järgmised.
32.Kriminaalasjas toimetatud jälitusmenetlus on olnud seaduslik. Jälitustoimingute taotlustes ja lubades on konkreetselt põhjendatud, millised asjaolud võimaldavad kõneleda põhjendatud kuriteokahtluse olemasolust. Samuti on põhjendatud, miks on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Kohtud ei ole jälituslubasid andes ultima ratio-põhimõtet rikkunud. Ka on jälitustoiminguteks antud lubade pikendamise taotlustes ja kohtumäärustes kirjeldatud vahepeal kogutud tõendusteavet ning selgitatud, miks on vajalik jälitustoiminguid jätkata. Kaitsja taotlusele, et kohus kohustaks prokuratuuri kaitsjale väljastama jälitustoimikus asuva 14. detsembri 2016 õiendi ja telekommunikatsiooniteabe päringu kokkuvõtte, Tartu Maakohtu 16. detsembri 2016 määruses KM2557/2016 märgitud kõneeristused ning Kaitsepolitseiameti vanemspetsialist T.T. u 8. detsembri 2016 ettekandes 10(59)
nimetatud Kaitsepolitseiametile laekunud informatsiooni, vastas kohus järgnevat. Jälitustoimikust ei ilmne sellist informatsiooni, mis oleks eraldi dokumendina vormistatud enne
8.detsembri 2016 ettekannet. Samas on pärast 8. detsembri 2016 ettekannet jälitustoimikus õiendid, kokkuvõtted ja ka prokuröri taotlused ning load, mis sisaldavad 2015. ja 2016. aasta informatsiooni, millest võis tekkida kahtlus V. Semilarski õiguspärases käitumises ning mis vajas kontrollimist. Kohus tutvus ka
14.detsembri
õiendiga ja telekommunikatsiooniteabe päringu kokkuvõttega, millest viimane on ühtlasi Tartu Maakohtu
16.detsembri 2016 määruses KM2557/2016 kajastatud kõneeristus. Kohus asus seisukohale, et neid dokumente kaitsjatele tutvustada ei saa, kuna need sisaldavad ka hinnanguid allika usaldusväärsusele, järeldusi, analüüsi, ettepanekuid ja töösuundi seoses jälitusmenetlusega, mille avaldamist kohus ei pea õigeks ega ka põhjendatuks. Isikul on jälitustoimingu seaduslikkuses veendumiseks õigus tutvuda jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotlusega, kuid see õigus ei ole piiramatu ning ei tähenda, et isikul on õigus tutvuda kõigi jälitustoimikus olevate dokumentidega, mis olid taotluse ja loa aluseks.
33.KVS § 7 lg 1 p 4 regulatsiooni põhiseaduspärasust hinnates leidis kohus, et hoolimata normi sõnastuse abstraktsusest võimaldab see aru saada, kelle puhul on tegemist seotud isikutega.
34.Süüdistuse sisu käsitledes märkis kohus esmalt, et vaidlus puudub selles, et süüdistuses märgitud ajal oli V. Semilarski ametiisik KarS § 288 lg 1 ning KVS § 2 lg 1 ja lg 2 p-de 1 ning 2 tähenduses. Samuti pole vaidlust selles, et V. Semilarski osales kõigil süüdistuses loetletud Tartu Linnavalitsuse istungitel ning otsuste vastuvõtmisel.
35.Evikoga seonduvat süüdistust käsitles kohus kokkuvõtlikult järgmiselt.
36.V. Semilarski osales süüdistuses kirjeldatud Evikoga seotud toimingute tegemisel ja otsuste vastuvõtmisel. K.S. on seotud Eviko ja Heinzbauga ning V. Semilarski on seotud KS Clubiga. Heinzbau oli KS Clubi võlausaldajaks ja K.S. a ning V. Semilarskit seob omavahel pikaajaline lähedane sõprussuhe ja ühised huvid (sh reisid, ühisüritused).
37.Nende usalduslike ja lähedaste sõprussidemete ning viidatud võlasuhte valguses hindas kohus K.S. a V. Semilarskiga seotud isikuks KVS § 7 lg 1 p 4 tähenduses. Kuivõrd K.S. oli Eviko aktsionär ning juhatuse liige, on ta hinnatav V. Semilarskiga seotud isikuks ka KVS § 7 lg 1 p-de 2 ja 3 tähenduses (K.S. ale kui V. Semilarskiga seotud isikule kuulus vähemalt 1/10 osalusest Evikos ning K.S. oli ka aktsiaseltsi juhtorgani liige TuMS tähenduses). Ühtlasi pole kahtlust, et V. Semilarski oli K.S. a seotusest Evikoga teadlik ning sai vastuvõetavate otsustuste osas aru ja teadis Eviko majanduslikust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust KVS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Tõenditest väljakooruvate lähedaste sõprus- ja ka võlasuhete tõttu kandis toimingute tegemisel ning otsuste vastuvõtmisel osalemine endas korruptsiooniohtu, kuna selliste suhete valguses ei pruugi erapooletu ametikohustuste täitmine olla lihtne (KVS § 11 lg 1 p 3). Kahtlust ei ole selleski, et V. Semilarski oli teadlik süüdistuses loetletud toimingute ja otsuste väärtusest, s.o rikkumise ulatusest. Seega on V. Semilarski rikkunud seoses Evikoga korduvalt toimingupiirangut vähemalt otsese tahtlusega.
38.Rand & Tuulbergi ja Vallikraaviga seotud süüdistuse osas leidis kohus kokkuvõtvalt järgmist.
39.V. Semilarski osales süüdistuses kirjeldatud ning nimetatud äriühingutega seotud toimingute tegemisel ja otsuste vastuvõtmisel. Wipestrex juhatuse liikmed on I.R. ja U.K. ning asutaja ja osanik on Vallikraavi. V. Semilarski on seotud Pinneri ja selle osaniku KS Clubiga. 11(59)
V. Semilarskil on seosed Mirandaga, mille osanikuks oli Pinner. V. Semilarski tegeles ka Miranda igapäevaste asjadega, vähemalt Turu 21 kinnistuga seoses. Turu 21 kinnistu kaasomanikud olid kuni 8. septembrini 2015 Pinner ja Yesalfa. Vaidlust ega kahtlust ei ole, et V. Semilarski soovis nimetatud kinnistut müüa ja müüski selle ära.
40.Ei ole kahtlust, et V. Semilarski oli Tartu Linnavalitsuse istungitel otsuste vastuvõtmisel teadlik Rand & Tuulbergi ja Vallikraavi majanduslikust huvist. Kohtu arvates võib A.T. i ja V. Semilarski seotus ning suhe läbi kohtuotsuses kirjeldatud asjaolude kanda ka korruptsiooniohtu. Siiski asus kohus seisukohale, et V. Semilarskile seoses Rand & Tuulbergi ja Vallikraaviga etteheidetud toimingupiirangute rikkumiste puhul ei ole võimalik rääkida otsesest tahtlusest ega kavatsetusest. Kuigi ei saa lugeda tõendatuks, et A.T. oli Wipestrexi faktiline juht, on eelkõige A.P. a ütluste alusel selge, et V. Semilarski oli teadlik oma tehingupartneri Wipestrexi seotusest nii A.T. iga kui ka sellest tulenevalt Vallikraaviga. Samuti nähtub V. Semilarski ütlustest, et nad teavad A.T. iga üksteist ilmselt kui Tartu ettevõtjad, mis võimaldab järeldada, et ta teadis A.T. i seotusest ka teiste ettevõtetega (s.o Rand & Tuulbergiga). Ühtlasi ei jää A.P. a ütluste ja jälitustoimingute protokollide alusel kahtlust, et V. Semilarski teadis ka seda, et A.T. il oli otsustusõigus selles, kas Turu 21 seotud tehing toimub või mitte. Samas ei saa asuda seisukohale, et V. Semilarski teadis, et läbi Turu 21 tehingu, mille ta tegi Wipestrexiga, on temaga seotud isikuteks nii Vallikraavi kui ka A.T. i osalusega teine ettevõte, s.o Rand & Tuulberg. Kohtu seisukohalt saab seotud isikuks toimingupiirangu rikkumise kontekstis praegusel juhul olla ainult Wipestrex, mitte kõik A.T. iga seotud firmad. On küll võimalik väita, et V. Semilarski oleks ilmselt pidanud möönma, et läbi Wipestrexiga tehtud Turu 21 seotud tehingu(te) muutuvad temaga seotud isikuteks ka Vallikraavi ja Rand & Tuulberg. Selle asjaolu kindlat teadmist ei saa talle aga omistada, sest see tõlgendus oleks liialt lai. Seega oleks võimalik rääkida vaid kaudsest tahtlusest, samas kui KarS § 3001 koosseis nõuab otsest tahtlust. Otsese tahtluse puudumist kinnitab ka asjaolu, et V. Semilarskil ei ole A.T. iga isiklikke suhteid ega mingeid lepinguid või kohustusi, mis oleksid sõlmitud/seotud otseselt Vallikraavi või Rand & Tuulbergiga. Seetõttu on V. Semilarski vastutus toimingupiirangute rikkumises seoses nende äriühingutega välistatud.
41.Aqua Marinasse puutuva süüdistuse kohta märkis kohus kokkuvõtlikult järgmist.
42.V. Semilarski osales süüdistuses kirjeldatud Aqua Marinaga seotud toimingute tegemisel ja otsuste vastuvõtmisel. Aqua Marina aktsionär ja juhatuse liige on A.M. . Wipestrexi asutajaks oli Vallikraavi ja juhatuse liikmeteks I.R. ning U.K. . Miranda juhatuse liikmeks oli esmalt V. Semilarski ja hiljem K.S. . Kohus meenutas, et eelnevalt tuvastatu kohaselt tegeles V. Semilarski vähemalt teatud osas Miranda igapäevategevusega ka ajal, mil äriühingu juhatuse liikmeks oli K.S. – Turu 21 tehingu osas oli just V. Semilarski isikuks, kellega suheldi. Turu 21 müüdigi 27. detsembril 2016 süüdistuses kirjeldatud viisil maha. Lepingu kohaselt müüs Wipestrex kinnistu Aqua Marinale, kes pidi tasuma osa ostuhinnast Miranda arveldusarvele.
43.Lepingupooltel oli juttu osamaksete tasumisest ning V. Semilarski pöördus enne lepingus toodud maksetähtaega A.M. i poole, paludes tasuda osamakse lepingus märgitust varem. A.M. selles probleemi ei näinud ja kandiski 120 000 euro suuruse osamakse V. Semilarskiga seotud Miranda arveldusarvele. Kohtu hinnangul ei jäänud A.M. i ja V. Semilarski omavahelisest suhtlusest muljet, nagu oleks nad juba varem suusõnaliselt kindlalt kokku leppinud, et A.M. tasub osamakse lepingus toodust varem. Kui selline kokkuleppe oleks olemas olnud, jääks arusaamatuks, miks oleks V. Semilarski pidanud A.M. it tasumise eest tänama – mida ta aga jälitustoimingu protokolli kohaselt tegi. Samuti ei näita kindla kokkuleppe olemasolu jälitustoimingu protokollist nähtuv V. Semilarski selgitus I.G. le, et notari lepingu järgi oli 12(59)
aktsiaseltsil Aqua Marina aega aasta lõpuni. Ka oleks niisuguse kokkuleppe eksisteerimise korral lepitud kokku osamakse summa – et aga summas tõesti kokku lepiti, uuritud tõenditest ei nähtu.
44.2017. aasta jaanuarist kuni juunini jätkas V. Semilarski suulise kokkuleppe alusel A.M. iga Turu 21 kinnistul ruumide kasutamist ning tasus läbi XXX e Aqua Marinale selle eest üüri. Seda vaatamata asjaolule, et eelviidatud 27. detsembri 2016 lepingu sõlmimisest loeti Miranda ja Wipestrex vahel nimetatud kinnistu suhtes sõlmitud üürileping lõppenuks. Samuti müüs V. Semilarski nimetatud hoonest talle mittekuuluvat inventari, kuigi juba eelviidatud lepingu alusel kuulus kinnistu jätkuvalt Wipestrexile, minnes sama lepingu alusel tulevikus Aqua Marina omandisse. Kohus märkis, et iseenesest ei ole kokkuleppel inventari müümises midagi lubamatut ning ei tule välja, et inventari müümine oleks olnud V. Semilarskile keelatud.
45.V. Semilarski küsis Tartu abilinnapealt J.L. ilt informatsiooni Võru 176, Turu 21 ja Mõisavahe 75 kinnistuid puudutava kohta ning edastas selle informatsiooni A.M. ile. A.M. Aqua Marina esindajana tundis Võru 176 ja Mõisavahe 75 kinnistute vastu huvi, samuti suhtles A.M. V. Semilarskiga Turu 21 asuva hoone lammutamise osas. Kohtu hinnangul ei ole V. Semilarski ja A.M. i suhtlusest nähtuv V. Semilarski käitumine mahutatav hea halduse põhimõtte alla. V. Semilarski andis A.M. ile infot ajal, kui linnavalitsuses veel vastav asi arutlusel ei olnudki ja seega ei olnud tegemist teabe andmisega isikut puudutava menetluse kohta. Liiatigi tuli tihtipeale initsiatiiv suhtlemiseks V. Semilarski poolt, kes soovis asjade arutamiseks A.M. iga kokku saada ning andis A.M. ile teada, et ta on tollele igati abiks. Ka A.M. i enda väitel ei ole abilinnapeadega kohtumine tema jaoks tavapärane.
46.Turu 21 kinnistu müümine Aqua Marinale oli V. Semilarskile oluline. Kuna A.M. on Aqua Marina juhatuse liige, tuleb A.M. it lugeda V. Semilarskiga seotud isikuks KVS § 7 lg 1 p 4 tähenduses. Lisaks sellele, et A.M. ja V. Semilarski olid muutunud kinnistu müügitehingu kaudu headeks tuttavateks, andis V. Semilarski A.M. ile viimast huvitavat informatsiooni. Kuna A.M. omas Aqua Marinas vähemalt 1/10 osalusest ja oli selle juhtorgani liige tulumaksuseaduse tähenduses, oli Aqua Marina V. Semilarskiga seotud isikuks KVS § 7 lg 1 p-de 2 ja 3 mõttes. Pole kahtlust, et V. Semilarski oli A.M. i seotusest Aqua Marinaga teadlik ning sai vastuvõetavate otsustuste osas aru ja teadis nii enda kui Aqua Marina majanduslikust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust KVS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Sel ajal, mil V. Semilarskil oli Aqua Marinaga Miranda kaudu pooleli kinnistu ostu-müügitehing, V. Semilarski korraldas Turu 21 inventari müüki ning kasutas ja üüris Turu 21 ruume, kandis V. Semilarski osalemine linnavalitsuses A.M. i ning Aqua Marinaga seotud otsuste vastuvõtmisel endas korruptsiooniohtu. Seda põhjusel, et selliste suhete valguses ei pruugi erapooletu ametikohustuste täitmine olla lihtne (KVS § 11 lg 1 p 3). Kahtlust ei ole ka selles, et V. Semilarski oli teadlik süüdistuses loetletud toimingute ja otsuste väärtusest, s.o rikkumise ulatusest. Seega rikkus V. Semilarski seoses Aqua Marinaga toimingupiirangut vähemalt otsese tahtlusega.
47.Kohtu hinnangul ei ole V. Semilarskile süüks pandavaid Aqua Marinaga seonduvaid toimingupiirangu rikkumisi aga võimalik lugeda jätkuvateks tegudeks nii, nagu seda on kajastatud süüdistuses. Jätkuvaks on võimalik pidada vaid süüdistuse vastava osa p-des 4 ja 52 toodud tegevusi. Süüdistuse p-des 1–3 ja 63 nimetatud tegevuste näol on aga tegemist korduvate tegudega, kuna ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et V. Semilarski omas juba mingi konkreetse otsustuse vastuvõtmisel osaledes soovi osaleda ka järgmiste otsustuste vastuvõtmisel. Lisaks ei
Käesoleva otsuse p-d 17.4 ja 17.5 (ringkonnakohtu märkus). Käesoleva otsuse p-d 17.1–17.3 ja 17.6 (ringkonnakohtu märkus).
13(59)
ole andmeid, et V. Semilarski oli 6. juuni 2017 istungil teadlik, et 8. augusti 2017 istungil tuleb otsustamisele Võru 176 kinnistu jagamisel tekkinud reaalosadele aadresside ja katastriüksuste sihtotstarvete määramine või 19. septembri 2017 istungil korraldus, millega otsustatakse kinnistu võõrandamine enampakkumise teel. Sama leidis kohus puutuvalt 19. septembri 2017 istungil Mõisavahe 75 krundi detailplaneeringu vastuvõtmisse ja avalikule väljapanekule suunamisse: puuduvad andmed, et juba 23. veebruaril 2017 ja 1. juunil 2017 oli V. Semilarskile teada, et selline korraldus 19. septembril 2017 arutlusele ja vastuvõtmisele tuleb. Ei ole ka võimalik jaatada seda, et eelloetletud otsustuste vastuvõtmised oleksid objektiivse kõrvaltvaataja jaoks osaks ühtsest käitumisest.
48.KarS § 3001 näeb ette vastutuse toimingupiirangu rikkumise eest suures või eriti suures ulatuses. Kohtu hinnangul puudub 8. augusti ja 19. septembri 2017 istungil vastu võetud korralduste puhul rahaline väärtus. Seetõttu on tegemist väärteotunnustega tegudega KVS § 19 järgi. Väärteomenetluse alustamine ei oleks aga nende tegude osas aegumise tõttu enam võimalik. Seetõttu tuleb V. Semilarski neid korraldusi puudutavates etteheidetes õigeks mõista.
49.Kokkuvõtlikult leidis kohus, et täielikult on põhjendatud V. Semilarski süüdistus toimingupiirangute rikkumises seoses Evikoga – seoses Aqua Marinaga on süüdistus põhjendatud osaliselt. Kuna Evikoga seotud süüdistuses oli Pirogovi platsi rekonstrueerimise väärtuseks üle 600 000 euro ning V. Semilarski oli sellisest väärtusest ka teadlik, rikkus V. Semilarski vähemalt otsese tahtlusega toimingupiirangut eriti suures ulatuses ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 3001 lg 2 järgi.
50.Kohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et kuivõrd V. Semilarskile ette heidetud toimingud olid rutiinsed, on V. Semilarski vastutus välistatud KVS § 11 lg 3 p 6 alusel. Tõepoolest nähtub tunnistajate ja süüdistatava ütlustest, et nende hinnangul oli tegemist (üsna) rutiinsete (ja formaalsete) tegevustega ning linnavalitsuses sündisid otsused konsensuslikult. Selle põhjal ainuüksi ei saa aga V. Semilarski osalusel tehtud otsustusi pidada rutiinseteks (ja formaalseteks). Nimelt sätestab kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 49 lg 7, et valitsuse otsused tehakse poolthäälte enamusega. Linnavalitsuse otsustusest sõltub see, kas mingi konkreetne asi saab töösse minna. Võib tekkida olukord, kus linnavalitsuse liikmed ei jõua konsensuslikule otsustusele. See omakorda aga tähendaks hääletamist – ja hääletamise puhul võib linnavalitsuse liikme häälel olla kaalukas/määrav jõud. Konsensuse mittesaavutamisel on linnavalitsuse liikmel diskretsiooniõigus. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. aprilli 2016 lahendi põhjal asjas nr 3-1-1-37-16 (p 12) ei saa järeldada, et tegemist oli rutiinsete otsuste/toimingutega. Kuigi toimingupiirangu rikkumiste osas kaitsja poolt tõendina esitatud logifailidest ei nähtu tõepoolest V. Semilarski kõrgendatud huvi asjasse puutuvate küsimuste vastu, ei välista see siiski V. Semilarski vastutusele võtmist toimingupiirangu rikkumiste eest. Enne istungil osalemist oli V. Semilarskil võimalik otsustamisele tulevas küsimusteringiga tutvuda istungitele eelnevatel kabinetinõupidamistel – siis sai ta ka teha endale selgeks, kes on asjaga seotud isikud. Pealegi on vastavalt kohtupraktikale KarS § 3001 järgi karistatav ainuüksi toimingupiirangu rikkumine ehk keelatud toimingu või otsuse tegemine. Seega see, kas nimetatud otsuse või toimingu aluseks oleva alusmaterjaliga on tutvutud või mitte, tähtsust ei oma.
51.Karistuse osas märkis kohus järgmist. V. Semilarski süü on keskmine. V. Semilarski mõisteti 13 toimingupiirangu rikkumise episoodis õigeks ja 12 süüdi. Rikkumistest on möödunud juba küllaltki pikk aeg. Uusi rikkumisi ei ole V. Semilarski toime pannud. Kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on V. Semilarski kriminaal- ja väärteokorras karistamata (V. Semilarskil olid küll talle 14(59)
praeguses menetluses süüks arvatavate tegude toimepanemise ajal kehtivad väärteokaristused, kuid need ei olnud praegu menetletavate tegudega seotud ja on praeguseks ka arhiveeritud). V. Semilarski karistamine vangistusega ei ole põhjendatud ja karistuse eesmärkide saavutamiseks piisab tema karistamisest keskmises määras rahalise karistusega. Kuna mõistetav rahaline karistus on märkimisväärse suurusega ja lisaks tuleb V. Semilarskil tasuda ka sundraha, tuleb karistuse tasumine ajatada aasta peale.
52.Menetluskulude osas märkis kohus, et V. Semilarskile õigusabi osutamise tasu on kokku 92 952,74 eurot. Kaitsja palus selle Eesti Vabariigilt V. Semilarski kasuks välja mõista. Kohus viitas sellele, et V. Semilarski mõistetakse osaliselt õigeks ja et algselt oli V. Semilarskile esitatud ka altkäemaksukahtlustus, kuid selles osas lõpetas prokuratuur menetluse. Samuti arvestas kohus, et V. Semilarski ja tema kaitsja vaidlustasid menetluses korduvalt jälituslubade tutvustamata jätmist – kõrgema astme kohtud aga leidsid, et jälituslubade tutvustamata jätmiseks aluseid ei ole. Neil asjaoludel pidas kohus põhjendatuks hüvitada V. Semilarskile õigusabi osutamise tasu pooles ulatuses. Seoses süüditunnistamisega tuleb V. Semilarskilt välja mõista sundraha.
53.Süüteomenetlusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise osas märkis kohus esmalt, et maakohtul puudub pädevus lahendada taotlust, mis puudutab pressikonverentsil prokurör Margus Grossi poolt V. Semilarski kohta avaldatut. Riigikohtu halduskolleegium on võtnud seisukoha, et pressikonverentsil avaldatuga seonduvate nõuete lahendamise pädevus on halduskohtul. Teiseks ei tuvastanud kohus, et kohtueelses menetluses oleks menetlusega venitatud ja et asjaga ei oleks piisava intensiivsusega tegeletud. Kohe pärast kriminaalmenetluse alustamist hakati intensiivselt toimetama kohtueelset menetlust. Kogutud materjale tuli ka läbi töötada ja tõendiks vormistada – see aga on suurtes kriminaalasjades väga ajakulukas. Kohtueelse menetluse kestust hinnates ei ole vähetähtis, et esialgne V. Semilarskile esitatud kahtlustus oli lõplikust süüdistusest oluliselt mahukam. Osaliselt menetlus küll lõpetati, kuid kriminaalasja maht jäi siiski keskmisest oluliselt suuremaks. Kohtu hinnangul on kriminaalasi ka keskmisest keerukam. Kokkuvõttes ei ole kriminaalasja kohtueelne menetlus (ega ka kohtumenetlus) olnud ebamõistlikult pikk ja seetõttu ei ole kahjuhüvitamine põhjendatud. Kaitsjate apellatsioon
54.V. Semilarski kaitsjad vandeadvokaat Oliver Nääs ja vandeadvokaadi abi Sander Potisepp esitasid maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osas, millega V. Semilarski tunnistati süüdi KarS § 3001 lg 2 järgi, jäeti rahuldamata taotlus ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamiseks ning jäeti menetluskulud osaliselt V. Semilarski kanda. Nimetatud osas palutakse teha uus otsus, millega mõista V. Semilarski õigeks, hüvitada talle ebamõistliku menetlusajaga tekitatud 1654,83 eurone kahju ja mõista Eesti Vabariigilt V. Semilarski kasuks välja menetluskulud kogu ulatuses. Kaebuse argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.
55.Esmalt ei nõustu kaitsjad kohtu seisukohtadega, et V. Semilarski tegevuse osas esines kogu jälitustegevuse ulatuses põhjendatud kuriteokahtlus ning kohtulubades oli piisavas ulatuses põhjendatud ultima ratio-põhimõtte järgimist. Kohtu ebaõige järeldus, et jälitustegevus oli õiguspärane, tõi kaasa menetlusõiguse olulise rikkumise kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 338 p 3 ja § 339 lg 2 kohaselt, mis raskendas V. Semilarski olukorda KrMS § 340 lg 1 mõttes.
15(59)
56.Esimestes jälituslubades PL2551/2016 ja KM2557/2016 seob V. Semilarskit ja A.P. a üksnes telekommunikatsiooniteabe päringu kokkuvõte ning informatsioon, et A.P. vähendas nõuet V. Semilarski vastu 20 000 euro võrra. Telekommunikatsiooniteabe päringu kokkuvõte iseloomustab V. Semilarski ja A.P. a omavahelise suhtluse intensiivsust. Sellega seonduv prokuröri sideettevõtjalt andmete nõudmise luba ei sisaldanud ühtegi objektiivsete asjaoludega tõendatud väidet V. Semilarski kahtlustuse kohta. Sideettevõtjalt andmete nõudmine KrMS § 901 alusel on ka vastuolus Euroopa Liidu direktiivi 2002/58 art 15 lg-ga 1. Seega on prokuröri loa alusel sideettevõtjalt saadud andmed lubamatud. See toob kaasa ka jälitustegevuse õigusvastasuse, kuna esialgne kuriteokahtlustus tugines sisuliselt kogu ulatuses V. Semilarski ja A.P. a suhtluse intensiivsusele ning ilma selle asjaoluta ei oleks olnud alust V. Semilarski suhtes jälitustegevust toimetada. Ka seda, millisest allikast pärines informatsioon V. Semilarski ja A.P. a vahelise suhtluse (väidetava nõude vähendamise) kohta ning kas sellist informatsiooni koguti õiguspäraselt, ei ole jälgitavalt selgitatud. Seega ei ole esimestes jälituslubades ühtegi objektiivset asjaolu, mis V. Semilarskit ja A.P. a omavahel seoks ning sellises olukorras ei saa jaatada V. Semilarski suhtes põhjendatud kuriteokahtlustuse esinemist jälitustegevuse aluses.
57.KrMS § 1262 lg 9 kohaselt tuleb jälitustoiming aluse äralangemisel viivitamatult lõpetada. Õiguskaitseorganite ja esialgsetes 16. detsembri 2016 jälituslubades PL2551/2016 ning KM2557/2016 püstitatud uurimisversioon oli, et A.P. annab V. Semilarskile altkäemaksu vastutasuks temaga seotud äriühingu eelistamisele bussihankel. Kuna 17. veebruari 2017 jälituslubades KM3030/2017 ja KM3013/2017 märgitust nähtub, et prokuratuur oli hiljemalt selleks ajaks veendunud, et V. Semilarski on seoses bussihankega juba pannud toime KarS §-s 294 sätestatud altkäemaksu võtmise ning KarS §-s 300 sätestatud riigihangete nõuete rikkumise, oli prokuratuuri enda hinnangul esialgsetes jälituslubades püstitatud uurimisversioon täidetud. Seega oli hiljemalt 17. veebruariks 2017 jälitustegevuse eesmärk KrMS § 1262 lg 9 mõttes täidetud ning A.P. aga seotud bussihanke teemalisele episoodile tuginemine ei olnud enam põhjendatud.
58.Turu 21 ja Võru 176 temaatikaga seoses puudus V. Semilarski ning Aqua Marina vahel ebatavaline või kuriteokahtlusele viitav majanduslik seos. Kaitsjad nõustuvad kohtu seisukohaga, et toimingupiirangu rikkumist on võimalik tuvastada ka ilma jälitustegevuseta ning prokuratuuril on tõenditena selle kohta esitatud terve rida nn avalikest allikatest pärinevaid tõendid, mis kattuvad jälitustõenditega. Lisaks nähtub kohtu jälituslubadest, et prokuratuur on sarnaselt KarS §-s 294 sätestatud altkäemaksu võtmise ja KarS §-s 300 sätestatud riigihangete nõuete rikkumisega juba jaatanud toimingupiirangu rikkumise toimepanekut. Muude korruptsioonikuritegude kohta puuduvad jälituslubades selgitused. Kaitsjad ei nõustu kohtu abstraktsete seisukohtadega, et olukord, kus menetlus isikut veel otseselt ei puuduta ja ta soovib enne menetluse alustamist saada infot ning seda abilinnapealt, mitte vastava valdkonna ametnikult, tekitab juba küsimusi ja kahtlusi ning et V. Semilarski on oma käitumisega ja harjumustega valdavalt andnud põhjust enda kahtlustamiseks, nõustades enda häid tuttavaid ja sõpru linnavalitsuses toimuva hanke otsustamisega seotud ajal. V. Semilarski tegevus oli kooskõlas halduspraktika ja avaliku teabe seaduses (AvTS) sätestatud haldusorgani tegevuse avalikkuse põhimõtetega. Kohus ei ole selgitanud, miks tekitab abilinnapea poole pöördumine rohkem küsimusi ja kahtlusi. Jälituslubades kirjeldatud episoodid teabe kolmandatele isikutele avaldamise kohta olid kantud V. Semilarski inimlikust soovist aidata erinevaid linnakodanikke.
59.Hoolimata jälitustegevuse eesmärgi saavutamisest hiljemalt 17. veebruariks 2017 jätkati jälitustoiminguid, tehes seda spekulatiivsetel ja abstraktsetel põhjendustel antud jälituslubade alusel. Lubade põhjendused ei tuginenud konkreetsetele faktidele ja varasemalt kogutud tõenditele ning lubade ja taotluste sõnakasutusest nähtub, et välistatud on V. Semilarski jt 16(59)
õiguspärase käitumise võimalus. Lubade aluseks olev faktiline ja tõenduslik baas on asendatud menetlejate siseveendumusega, mis on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-s 2 ja põhiseaduse (PS) §-s 22 sätestatud süütuse presumptsiooniga olnud läbivad alusetult süüstav. Sisuliselt puudus põhjendatud kuriteokahtlus altkäemaksu episoodi osas ning prokuratuur üritas massilise jälitustegevuse käigus, mis kestis ligikaudu 10 kuud, leida mingisuguseidki tõendeid, et esitada V. Semilarskile kahtlustus altkäemaksu võtmises. Lisaks märgib prokuratuur ise oma lubades, et toimingupiirangu rikkumiste tuvastamiseks ei ole jälitustegevus enam vajalik, mistõttu ei saa jälitustegevuse lubatavust tuletada põhjendatud kuriteokahtlusest toimingupiirangu rikkumise osas.
60.Kaitsjad ei nõustu kohtu seisukohtadega jälituslubades ultima ratio-põhimõtte põhjendamise osas. Maakohus on Riigikohtu lahendis asjas nr 1-17-7077 p-s 71 väljendatud seisukohale tuginedes märkinud, et jälitusloa põhjendamise standardite osas võib teha mööndusi, kuna tegemist on kiireloomulise toiminguga ning tõendusteabe maht on jälitustoimingu loa andmise otsustamisel napp ja lünklik. Selle kõrval on kohus aga jätnud viitamata sama lahendi punktile 72, mille kohaselt peavad kohtumääruse põhjendused jälitustoimingute vajalikkuse kohta olema seostatud konkreetse kriminaalmenetluse asjaoludega ja selle asemel ei tohi esitada umbmääraseid ning deklaratiivseid väiteid menetletava kuriteoliigi, kuriteo ohtlikkuse, õiguskorra kaitsmise vajaduse, jälitustoimingute tegemise põhimõttelise lubatavuse või tõe väljaselgitamise huvide kohta. Praeguses kriminaalasjas ei ole jälituslubades seostatud kohtumääruse põhjendusi kriminaalasja tehioludega ning ebaõige on maakohtu järeldus, et jälitusloa koostamisel on igakordselt tegemist kiireloomulise toiminguga. Praeguses asjas teostati jälitustegevust ca 10 kuu jooksul, mistõttu oli tõendite analüüsimiseks ja jälitustaotluste ning lubade koostamiseks piisavalt aega. Selles hoolimata ei ole jälituslubade ultima ratio põhjendusi nõuetekohaselt kriminaalasja tehioludega seostatud.
61.Kohtumäärustes KM3774/2017, KM3782/2017, KM3774/2017 ja KM3518/2017 ei ole ultima ratio põhjendusi seotud mitte ühegi konkreetse kriminaalasja tehioluga, need on esitatud üksnes järelduse stiilis ja on põhjendamata. Seda väidet ei väära ka see, et nõustutud on prokuratuuri taotluses toodud asjaoludega. Kohtunik võib nõustuda prokuratuuri taotlustes esitatud seisukohtadega vaid juhul, kui need argumendid kajastuvad kohtumääruse tekstis ja praegusel juhul see nii ei ole. Enamgi veel, osade kohtumääruste ultima ratio põhjendusi on võimalik kasutada igas kriminaalmenetluses, mille esemeks on KrMS § 1262 lg-s 2 nimetatud tegu, st nendest ei ole võimalik tuvastada isegi menetletava kuriteo liiki.
62.Kohtumäärustes KM3456/2017, KM3446/2017, KM3030/2017, KM3013/2017 ja KM2557/2016 on esitatud üks konkreetne põhjendus (mitte järelduse stiilis väide). Neis on välja toodud, et isikud ei anna infot kõrvalistele isikutele ning sedagi järeldust ei ole tehtud konkreetse kriminaalasjaga seotud faktiliste asjaolude pinnalt, vaid põhjenduseks on toodud kuriteoliik – altkäemaks. Riigikohtu lahendist asjas nr 3-1-1-112-16 nähtuvalt ei ole argumendil, et kuritegu on toime pandud varjatult, üldisel kujul esitatuna jälitustoimingu vajalikkuse üle otsustamisel kaalu. Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa rajaneda üksnes või eelkõige asjaoludel, mis iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt. Seega ei ole ka praeguses asjas eeltoodud kohtumäärustes toodud põhjendused piisavad jaatamaks ultima ratio-põhimõtte järgimist.
63.Kohus väljus V. Semilarski ja A.M. i seose sisustamisel osaliselt süüdistuse piiridest. See tõi kaasa menetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 kohaselt, mis raskendas V. Semilarski olukorda KrMS § 340 lg 1 mõttes. 17(59)
64.Riigikohtu seisukohtadele tuginedes peab kohtuotsuses kuriteokoosseisu objektiivseid ja subjektiivseid tunnuseid sisustades piirduma süüdistusaktis esitatud faktiliste asjaoludega. Maakohtu otsuse punktis 196 on märgitud: „Sellisele seisukohale annab kohtu hinnangul kaalu ka käesolevast otsusest eespoolt väljakooruv suhtlus (selle iseloom ja sagedus) A.M. i ja V. Semilarski vahel, st lisaks sellele, et nad olid muutunud selle tehingu kaudu headeks tuttavateks /.../.“ Aqua Marinat puudutavas süüdistusakti osas ei ole kajastatud seda, et V. Semilarski ja A.M. oleksid head tuttavad. Lisaks ei ole süüdistusaktis märgitud, et V. Semilarski ja A.M. i vahel oleksid olnud mingisugused isiklikku laadi suhted, millest saaks järeldada faktilist asjaolu, et nad oleksid olnud mingil viisil sõbrad.
65.Kohus kohaldas seoses teokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnustega ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 338 p 2 kohaselt, mis raskendas V. Semilarski olukorda KrMS § 340 lg 1 mõttes.
66.Süüdistuse ülesehitusest lähtudes ei saaks Evikot ja Aqua Marinat pidada V. Semilarskiga seotud isikuteks siis, kui nende äriühingutega seotud K.S. a ja A.M. it ei saaks pidada V. Semilarskiga seotud isikuteks KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes. See tähendab, et V. Semilarski süüditunnistamiseks tuleb muu hulgas tuvastada, et ta oli K.S. a ja A.M. i vahetu ning olulise mõju all. Kohus on märkinud, et kohtuotsuses käsitletud seoste alusel on üheselt mõistetav, et K.S. a ja A.M. iga seoses ei oleks V. Semilarski tohtinud hääletada, kuid teisalt ei ole selgitanud, miks just selliseid seoseid tuleb käsitleda olulise ja vahetu mõjuna. Kohus sisustas KVS § 7 lg 1 p 4 selliselt, et seotud isikuks on isik, kellega seoses ei ole erapooletu ametikohustuste täitmine eeldatavalt lihtne. Sellise käsitlusega tekiks aga määratlematu isikute ring, kes loetakse KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes seotud isikuks. Samuti viitas kohus sellele, et toimingus osalemine ei näi aus ja kannab endas korruptsiooniriski. Selline viide ei ole KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes seose jaatamiseks asjakohane, kuna nimetatud õigusnormi kohaselt saab seost jaatada üksnes juhul, kui isikud mõjutavad üksteist vahetult ja oluliselt. Seaduses ei ole defineeritud, mida tähendab oluline mõju ja vahetu oluline mõju. Arvestades KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud mõiste „oluline ja vahetu mõju“ grammatilise tähenduse sisuliselt piiramatut võimalikku kohaldamisala, tuleks enne faktiliste asjaolude subsumeerimist teha kindlaks, mida tähendab mõju, milline on oluline mõju ja millal on oluline mõju vahetu. Kohus jättis neile küsimustele vastamata.
67.KVS § 7 lg 1 p 4 kohaselt peaks oluliselt seotuks lugema need isikud, kes reaalselt ja äratuntavalt mõjutavad üksteise käitumist ning arusaamade kujunemist. Lisaks peaks selline käitumise muutumine ja arusaamade kujunemine olema kergesti tajutav, kuivõrd olukorras, kus mõju peab olema oluline, peaksid ilmselt ka n-ö tagajärjed olema lihtsalt tajutavad, st evima endas suurt muutust, võrreldes olukorraga, kus mõju ei oleks olnud. Mõistele „vahetu“ annab Eesti keele seletav sõnaraamat tähenduseks otsene, ilma vaheastme või -lülita, ehtne, loomulik, siiras, ilma vaheta, vahetpidamatu. Seega tekib põhjendatud küsimus, kuidas suhestub KVS § 7 lg 1 p-ga 4 olukord, kus seoseid omistatakse lisaks füüsiliste isikute omavahelistele suhetele ka läbi nende füüsiliste isikutega seotud äriühingute. Näiteks V. Semilarskil polnud isiklikult füüsilise isikuna ärilisi sidemeid K.S. aga, lisaks puudusid V. Semilarskil igasugused isiklikku laadi sidemed A.M. iga (neid sidus üksnes nendega soetud äriühingute vaheline tehing). Tegemist ei ole olukorraga, kus KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes seotud füüsiliste isikute äriühingud loetakse omakorda seotud isikuteks nende füüsiliste isikutega KVS § 7 lg 1 p-de 2 ja 3 mõttes. Talitakse hoopis teistpidi: mingisugused seosed äriühingutega omistatakse automaatselt ka nende äriühingute omanikele ja juhtorgani liikmetele, st sisuliselt luuakse läbi KVS § 7 lg 1 p 4 vastupidine mõju KVS § 7 lg 1 p-dele 2 ja 3. Prokuratuur ei esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et A.M. või K.S. oleksid äratuntavalt ja vahetult muutnud V. Semilarski käitumist või 18(59)
arusaamade kujunemist. A.M. ja K.S. väitsid hoopis seda, et neil ei olnud A. Semilarskile mingit mõju.
68.Kohus paigutas V. Semilarski ja A.M. i vahelise seose KVS § 7 lg 1 p 4 alla järgmistel põhjustel: nende suhtlus väljus hea halduse põhimõtte piiridest ja V. Semilarski andis A.M. ile informatsiooni Võru 176, Turu 21 ja Mõisavahe 75 kinnistuid puudutavas osas; A.M. iga seotud äriühing Aqua Marina ostis V. Semilarskile kuulund Turu 21 kinnistu; V. Semilarskiga seotud äriühing rentis A.M. iga seotud äriühingult ühte ruumi 6 kuud 720 euro eest; V. Semilarski palus A.M. il täita kinnistu Turu 21 müügist tekkinud kohustused enne tähtaega; V. Semilarski müüs endale mittekuuluvat Turu 21 kinnistu inventari. Kaitsjad sellega ei nõustu ning leiavad, et kohus jättis selgitamata, miks ja kuidas saab nende faktiliste asjaolude alusel jaatada V. Semilarski ja A.M. i vahel KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud „olulise ja vahetu mõju“ kriteeriumi täitmist. Samuti on need faktid osaliselt ebaõiged.
69.Põhjendamatu on väide, et V. Semilarski ja A.M. i suhtlus väljus hea halduse põhimõtte piiridest ja oli suhtlusmaneeri arvestades tavatu. KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes saab oluline ja vahetu mõju olla tuletatav üksnes ametiisiku ametikohustustest väljapoole jäävast tegevusest. On küsitav, kas V. Semilarski poolt tema ametiisikuga seotud informatsiooni väljastamine on ametikohustustest väljapoole jääv tegevus, olenemata sellest, kas haldusõiguslikult on selline tegevus käsitletav hea haldusena või mitte. Kohtu väide, et linnavalitsus on kohustatud andma välja informatsiooni üksnes isikut puudutava menetluse kohta, on otseses vastuolus AvTS sätestatud põhimõttega, mille kohaselt on eelduslikult kogu avalikke ülesandeid täites saadud teave avalik. Avalikkust on võimalik AvTS § 3 lg 2 kohaselt piirata üksnes seaduses sätestatud juhul. Muu hulgas eeldab selline piiramine asjakohast märget AvTS § 41 lg 2 kohaselt ja kui dokument sellist märget ei kanna, tuleb eeldada, et tegemist on avaliku teabega. Seda leidsid ka Tartu linnasekretär J.M. ja Tartu Linnavalitsuse õigusteenistuse juhataja A.A. . Ebaõige on ka kohtu järeldus, et V. Semilarski ja A.M. i suhtlusmaneer oli mingit viisi eriline. J.M. i ja Tartu Linnavalitsuse linnamajanduse osakonna juhataja R.H. i ütlustest nähtub, et V. Semilarski oli kõigi kodanikega avatud ja tema tegevus oli kantud motiivist aidata linnakodanikke.
70.Ebaõige on kohtu väide, et Aqua Marina ostis Turu 21 kinnistu V. Semilarski käest. Selle väite lükkab ümber Turu 21 müügileping, kus on expressis verbis märgitud ostjaks Aqua Marina ja müüjaks Wipestrex. Sama kinnitas ka A.M. ning tema ütluste ja müügilepinguga haakuvad lisaks A.P. a ütlused. Kuna Aqua Marina ei ostnud seega Turu 21 kinnistut V. Semilarskiga seotud Miranda käest, vaid A.P. aga seotud Wipestrexilt, sõltusid V. Semilarski ja Miranda eelkõige Wipestrexi tahtest, mida kinnitas ka A.P. . See omakorda kinnitab, et Wipestrex soovis tegelikult Turu 21 endale jätta. See, et Aqua Marina tasus osa summast Mirandale, tulenes Miranda ja Wipestrexi varasemast kokkuleppest.
71.Süüdistusaktis tuuakse välja, et V. Semilarskiga seotud äriühing üüris Aqua Marina käest Turu 21 kinnistul pärast müüki ühte ruumi 720 euro eest. Tegemist oli XXX e ja Aqua Marina vahelise üürilepinguga, kus ühe kuu eest tasuti 120 eurot, millele lisandus käibemaks. Seega on tegemist äriühingute vaheliste õigussuhetega, mitte V. Semilarski isiklike suhetega. Asjaolu, et sellistes pisiasjades lepiti kokku ning sellega seonduvat hoiti muudest teemadest täiesti eraldi, iseloomustab, et isikud ei olnud üksteise mõju all. Enamgi veel: 120 euro suuruse kuumaksega üürilepingu puhul ei saa kindlasti rääkida olulisest ja vahetust mõjust. Selle üürilepinguga seonduv tõendab hoopis seda, et Turu 21 ei olnud V. Semilarski või temaga seotud äriühingu valduses.
19(59)
72.Ebaõige on kohtu järeldus, et Aqua Marina tasus Turu 21 ostutehingu hinna enne tähtaega. Selline järeldus on vastuolus A.P. a, A.M. i ja V. Semilarski ütlustega, samuti ei haaku see 16. jaanuaril 2017 pealtkuulatud kõnega V. Semilarski ja T.U. i vahel.
73.Väär on kohtu väide, et V. Semilarski müüs Turu 21 talle mittekuuluvat inventari. Vastavalt
27.detsembril 2016 Wipestrexi, Miranda ja Aqua Marina vahel sõlmitud kokkuleppele müügilepingu lõpetamiseks ja kinnistu müügilepingule ning 8. mail 2015 Wipestrexi, Pinneri, Yesalfa ja Versobanga vahelisele müügilepingule oli lepingu esemeks Turu 21 asuv kinnistu koos oluliste osade ning päraldistega. Seega ei saanud Wipestrex või Aqua Marina omandisse minna üle asjad, mis ei olnud kinnistu olulised osad või päraldised. Kriminaalmenetluses kogutud tõendite kohaselt müüs Miranda maha inventari (mööbel, joogiklaasid jms), mis ei olnud kinnistu oluline osa ega päraldis. Järelikult ei läinud inventari omand Aqua Marinale üle ning Mirandal oli täielik õigus inventari realiseerida ja selle arvelt tulu saada. Neid asjaolusid kinnitavad ka A.M. i, I.R. i ja K.K. e ütlused.
74.Lisaks on kohus viidanud, et V. Semilarski ja A.M. muutusid läbi Turu 21 kinnistu müügi headeks tuttavateks. Kaitsjate jaoks on arusaamatu, mida tähendab KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes hea tuttav. Ka prokuratuur ei ole süüdistusaktis märkinud, et V. Semilarski ja A.M. said headeks tuttavateks, mistõttu ei saaks kohtuotsuse tegemisel sellest lähtuda.
75.Kohus paigutas V. Semilarski ja K.S. a vahelise seose KVS § 7 lg 1 p 4 alla järgmistel põhjustel: V. Semilarskiga seotud äriühing KS Club oli võlgu K.S. aga seotud äriühingule Heinzbaule vähemalt 50 000 eurot; V. Semilarski ja K.S. olid sõbrad, kes käisid koos välislähetustel, turismireisidel ja pidasid ühiste sõpradega suvepäevi. Kaitsjad sellega ei nõustu ning leiavad, et kohus jättis selgitamata, miks ja kuidas saab nende faktiliste asjaolude alusel jaatada V. Semilarski ja K.S. a vahel KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud „olulise ja vahetu mõju“ kriteeriumi täitmist.
76.Kaitsjad ei nõustu, et KS Clubi võlgnevus Heinzbau ees andis K.S. ale olulise ja vahetu mõju V. Semilarski üle. Esiteks tuleb eristada äriühingute vahelisi õigussuhteid eraisikute vahelistest õigussuhetest. Tõendatud ei ole, et KS Clubi ja Heinzbau vaheline laenusuhe oli tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 mõttes näiline ning tegelikkuses oli laenusuhe V. Semilarski ja K.S. a kui füüsiliste isikute vahel. Äriühingute vahelisi õigussuhteid ei saa automaatselt omistada nende äriühingute organi liikmetele ega vastupidi. Teiseks on süüdistusaktis ebaõigesti väidetud, et V. Semilarski ja temaga seotud äriühingu KS Clubi kohustused (võlg) olid K.S. a ja temaga seotud äriühingu Heinzbau ees 2017. aastal kokku vähemalt 50 000 eurot ning V. Semilarski ei suutnud võetud laenu tähtaegselt tagasi maksta. Süüdistuses on jäetud konkretiseerimata ka faktilised asjaolud, mille põhjal saaks tuvastada V. Semilarski makseraskusi ning sellega on raskendatud abstraktse väite ümberlükkamine, et V. Semilarski ei suutnud laenu tähtaegselt tagasi maksta. Kõiki lepingutingimusi ei ole võimalik tuvastada ka kriminaalmenetluses uuritud tõenditest. Küll aga on võimalik kaitsja esitatud tõenditest tuvastada, et laenusuhte alusel ei arvestatud viivist. Intress on tasu raha kasutamise eest, kuid viivisenõue on võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud rakendatav õiguskaitsevahend lepingu rikkumise juhul. Seega olukorras, kus intressinõuet ei ole esitatud, saab eeldada, et lepingurikkumist ei olnud (KS Club ei olnud laenumaksetega viivituses). Puutuvalt võla suurusesse on kaitsja esitanud saldokinnitused, mis tõendavad, et 18. oktoobri 2017 seisuga oli võlgnevus 20 883,61 eurot. Kuigi K.S. a ütluste kohaselt võis kogusumma olla ligikaudu 50 000 eurot, ei tähenda see, et võlajääk oli mingil ajahetkel 50 000 eurot. Laenu andmine ja tagasimaksmine ei toimunud ühe ülekandega, vaid pikema perioodi jooksul, mis tähendab, et K.S. aga seotud äriühing laenas väiksemate summadena V. Semilarskiga seotud 20(59)
äriühingule raha ja V. Semilarskiga seotud äriühing tagastas seda jooksvalt. Puutuvalt väitesse, et V. Semilarski ei suutnud võlgnevust K.S. ale tähtaegselt tagasi maksta rahaliste raskuste tõttu, on V. Semilarski selgitanud, et laenusuhe tekkis 2013. aastal ning selle ulatus on seejärel jooksvalt kõikunud. Laenusumma pealt teenib Heinzbau intressi ning ultimatiivses vormis ei ole K.S. võlgnevust kordagi tagasi nõudnud. Ka 19. detsembril 2016 pealtkuulatud kõnest V. Semilarski ja K.S. a vahel ei nähtu V. Semilarski rahalisi raskusi.
77.Kaitsjad ei nõustu ka sellega, et sõprussidemetest tulenevalt omas K.S. olulist ja vahetut mõju V. Semilarski üle. Esmalt on kogu sõprussuhtest tulenev etteheide süüdistuses selgelt määratlemata ega võimalda asjaolude objektiivset kontrollimist. Teiseks lükkavad sellise mõju ümber K.S. a ja V. Semilarski ütlused. Ka Tartu Linnavalitsuse linnamajanduse osakonna juhataja asetäitja A.P. kinnitas, et talle ei tundunud V. Semilarski ja K.S. a suhe korruptiivne. J.L. gi ütles, et tema ei saa aru, et tuttavad või inimesed, kellel on olnud ärikontaktid, oleksid seotud isikud toimingupiirangu mõttes.
78.V. Semilarskile etteheidetavad teod leidsid aset enne 15. veebruari 2019, millal muudeti KVS § 11 lg-s 1 sätestatud alused alternatiivseteks. Seetõttu oleks KarS § 3001 lg-s 1 ette nähtud kuriteokoosseis täidetud üksnes juhul, kui muude asjaolude kõrval on samaaegselt täidetud kõik KVS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimused. Niisiis peab ametiisiku otsus või toiming olema tehtud seotud isiku suhtes (KVS § 11 lg 1 p 1) ning ametiisik peab olema korruptsiooniohust teadlik (KVS § 11 lg 1 p 3).
79.Seoses Aqua Marinaga heidetakse V. Semilarskile ette osalemist niisuguses otsustustes, mida ei tehtud Aqua Marina suhtes. Nende toimingute ühiseks tunnuseks on avalik enampakkumine. Avalike enampakkumiste puhul aga ei saa jaatada seost konkreetse isikuga. Seetõttu ei olnud täidetud KVS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kumulatiivne alus. Kohus seda teemat aga üldse ei käsitlenud.
80.Mõiste „korruptsioonioht“ on seaduses defineerimata ning tekib põhjendatud küsimus, mida see tähendab. Teiseks ei ole kohus põhjendanud, miks olid asjakohased toimingud korruptsiooniohtlikud ning millest saab järeldada, et V. Semilarski oli sellisest korruptsiooniohust teadlik. Ka süüdistusaktis ei ole märgitud, miks ja kuidas oli V. Semilarski teadlik korruptsiooniohust. Süüdistusaktis peaks aga olema iga konkreetse toimingu osas kirjeldatud, kuidas ja millistel asjaoludel just konkreetse linnavalitsuse otsuse vastuvõtmine evis korruptsiooniohtu. Tegemist ei ole tavapärase subjektiivse teokoosseisu tunnuse „tahtluse“ jaatamisega faktiliste asjaolude suhtes – konkreetse toimingu korruptsiooniohtlikkus kujutab endast täiendavat alust ja V. Semilarski pidi sellest teadlik olema.
81.Kaitsjad ei nõustu kohtu käsitlusega rutiinsete otsuste või toimingute osas.
82.Siingi märgivad kaitsjad esmalt, et õigusmõiste „rutiinne otsus“ on defineerimata. Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda grammatilisele tõlgendamisele. Eesti õigekeelsussõnaraamatu kohaselt on sõnal rutiinne sellised tähendused: harjumuslik, sissekulunud. Seega ei tähenda rutiinne üksnes seda, et isikul puudub võimalus teisiti otsustada või otsustamata jätta. Rutiinse otsustusega on tegemist juhul, kui see mahub õigusliku otsustusdiskretsiooni raamidesse ning (tuginedes varasemale praktikale) tulenevalt otsustuse iseloomust on teistsuguse otsustuse tegemine tavatu. Maakohtu käsitlusest võib aru saada, et olukorras, kus isik saaks formaalselt hääletada teistmoodi, on igal juhul tegemist mitte rutiinse otsusega, olenemata sellest, et selline töö on sisuliselt muutunud rutiiniks. Esmalt on selline käsitlus vastuolus KVS seletuskirjaga, mille kohaselt loetakse rutiinseks toimingud, kus 21(59)
teistsuguse toimingu tegemine oleks ebatõenäoline. Seega formaalselt on teistsuguse toimingu tegemine siiski võimalik. Nii oli ka praeguses asjas: õiguslikult oli V. Semilarskil teoreetiliselt võimalik teistmoodi hääletada, aga väljakujunenud tava kohaselt oli see äärmiselt ebatõenäoline (seda kinnitab ka asjaolu, et V. Semilarski hääletas nii, nagu teised). Teiseks tuleb arvestada, et KVS § 11 lg 3 p 6 ei piirdu üksnes olukorraga, kus ametiisikul ei ole võimalik määrata otsustuse asjaolusid. Sellele viitab sättes kasutatud sõna „sealhulgas“. Kaitsjad ei nõustu ka kohtu seisukohaga, et toimingute rutiinsust vääravad asjaolud, et V. Semilarskil oli võimalik osaleda istungitele eelnevatel kabinetinõupidamistel või et ta võis enne otsustamist tutvuda küsimusteringiga, sh asjaga seotud isikutega. Nimelt ei ole asjakohane teoreetiline võimalus eelnõude sisuga tutvuda, vaid see, kas V. Semilarski niisugustes olukordades seda ka tegelikult tegi ja asus eelnõud välja töötanud ametnike seisukohtadest teistsugusele positsioonile (hääletas eelnõule vastu).
83.Asjakohased toimingud olid rutiinsed esmalt seetõttu, et Tartu Linnavalitsuses väljakujunenud praktika kohaselt ei sekkunud poliitilise tasandi abilinnapead konkreetsetesse haldusmenetlustesse. Teiseks kinnitab toimingute rutiinsust V. Semilarski jaoks asjaolu, et abilinnapeana tegutsedes ta ei mõjutanud ega proovinud mõjutada süüdistusaktis kajastatud haldus- või hankemenetlusi. Süüdistusaktis ei ole kirjeldatud, millist diskretsiooniõigust V. Semilarski iga toimingu juures omas ning kuidas ta mõjutas toimingu sisu. Prokuratuur ei esitanud ka ühtegi tõendit selle kohta, et V. Semilarski poolt teist viisi hääletamine oleks olnud tõenäoline, samas kui kaitsjad on vähemalt loonud võimaluse kontrollida selle ebatõenäolisust ning on tõenditena esitanud nn logifailid. Kriminaalmenetluses on kogutud piisavalt tõendeid veendumaks, et süüdistusaktis kirjeldatud toimingud olid sisult rutiinsed KVS § 11 lg 3 p 6 mõttes. Seda tõendavad erinevate tunnistajate ütlused ja dokumentaalsed tõendid. Ka nähtub tunnistajate ütlustest, et V. Semilarski tegevus linnavalitsuses ei olnud kantud korruptiivsetest mõjutustest, vaid et V. Semilarski soovis eelkõige teisi inimesi aidata ning teha seda omakasupüüdmatult, olenemata sellest, kas tegemist oli heal järjel ettevõtja või mõne muu Tartu elanikuga.
84.Kohus kohaldas põhiseaduspärasuse kontrollimisel ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 338 p 2 mõttes ja raskendas nii V. Semilarski olukorda KrMS § 340 lg 1 tähenduses. Kohus leidis, et määratletuspõhimõttega on kooskõlas KVS § 7 lg 1 p 4 seose jaatamine olukorras, kus toimingus osalemine ei näi aus ning kannab endas korruptsiooniohtu. See tähendab, et kohus sisustas „olulist ja vahetut“ mõju sellega, kas toimingus osalemine näib aus ning kannab endas korruptsiooniohtu. Kaitsjad ei nõustu sellise käsitlusega ning leiavad, et EIÕK art-s 7 ja PS § 13 lg-s 2 ning § 23 lg-s 1 sätestatud karistusseaduse määratletuspõhimõttega ei ole kooskõlas jaatada praeguse kriminaalasja faktiliste asjaolude pinnalt KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud alust „vahetu ja oluline mõju“, kuivõrd sellises olukorras muutub koosseis piiritlematuks. Kaitsjad leiavad, et KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud õigusmõiste „oluline ja vahetu mõju“ on kehtivat õigust arvestades ebaselge, tõendamatu ja tugineb tunnetuslikule diskretsiooniotsusele. On ebaselge, millised inimsuhted paigutuvad KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes mõju alla. Isikul ei ole võimalik eristada, milline mõju on niivõrd oluline ja vahetu, et täidab selle kvalifikatsiooni. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on leitud, et karistusnormi osaline ebaselgus ei ole vastuolus EIÕK art-ga 7, kui enamikes kaasustes on asjakohase karistusnormi kohaldamine piisavalt selge. KarS § 3001 ja KVS § 7 lg 1 p 4 kohaldamine on enamikes kaasustes ebaselge. Selline ebaselgus nähtub ka praeguses kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajate ütlustest. Kuna lisaks KVS § 7 lg 1 p-s 4 sätestatud alusele sisustatakse KarS § 3001 koosseisu veel mitme mõistega, millel puudub definitsioon, siis mõjutavad ka teiste mõistete sisustamis- ja tõlgendamisprobleemid KarS § 3001 karistatavuse ettenähtavust. Kaitsjad möönavad, et karistusseadustik ei saa selgitada iga võimalikku tegu, mis vastaks kuriteokoosseisule ning 22(59)
teokoosseisude piirid sisustatakse kohtupraktikaga. Siiski ei näe apellandid võimalust, et kohtupraktikas oleks KVS § 7 lg 1 p 4 kohaldamisala võimalik üldiste reeglitega selgelt piiritleda. Igat üksikut olukorda on küll võimalik tagantjärgi hinnata, kuid isegi kohtupraktika väljakujunemisel ei ole mõistlikul isikul võimalik ex ante näha, milline käitumine on karistatav. KVS § 7 lg 1 p-ga 4 seoses tekib muu hulgas küsimus, kas ametiisik tohib teha otsuseid panga suhtes, millelt ta on võtnud kodulaenu, või sideettevõtja suhtes, millele ta on võlgu.
85.Kriminaalasja menetlemisel on rikutud mõistlikku menetlusaega. Kriminaalmenetluse alustamisest kuni süüdistusakti koostamiseni kulus 2 aastat 7 kuud ja 30 päeva, millest V. Semilarski oli teadlik 1 aasta 9 kuud ja 20 päeva ulatuses. Sisuliselt lõpetati uurimine 9. maiks 2018, pärast mida oli kohtueelne menetlus passiivne. Süüdistusakt koostati alles 6. augustil 2019. Seega kulus kohtueelse menetluse lõpetamisest süüdistusakti koostamiseni 10 kuud ja 9 päeva. 7 kuud ja 18 päeva aga kulus kaitsja KrMS § 225 lg 1 järgse taotluse esitamisest (20. detsembril 2018) kuni süüdistusakti koostamiseni. Ka ei saa põhjendatuks pidada ca 4,5 kuu pikkust perioodi, mis eelnes V. Semilarskile kriminaaltoimiku tutvustamisele. Kriminaalmenetlus ei ole faktiliste asjaolude mõttes ülemäära keerukas. Arvestades kriminaalasja mahtu ja keerukust ning asjaolu, et enne avalike menetlustoimingute tegemist eelnes 10 kuu vältel tõendite kogumine jälitustoimingutega, on tegemist ebamõistlikult pika ajaga V. Semilarskile esitatud kahtlustuste uurimiseks. Kohtueelses menetluses ja süüdistusakti koostamisel oli ebamõistlikke viivitusi. Need olid tingitud õiguskaitseorganite tegevusest – V. Semilarski neid ei põhjustanud. Õiguskaitseorganite käitumine kohtueelses menetluses tõi V. Semilarski jaoks kaasa ka asja olulise kaalu. Süütuse presumptsiooni põhimõtet rikkudes esitas prokurör 18. oktoobri 2017 pressikonverentsil väite V. Semilarski äraostetavuse kohta. Sellest tekkis sisuliselt olukord, kus kriminaalmenetluse ajal käsitleti ja loodi avalikkuse ees V. Semilarskist mulje kui isikust, kelle osas on süü juba tuvastatud. V. Semilarski jaoks oli tegemist kriminaalmenetlusega, mis tuvastas ta süütuse altkäemaksu episoodi osas ning kriminaalmenetluse viibimine raskendas oluliselt tema olukorda. Eesti avalikkus käsitles V. Semilarskit sisuliselt äraostetavana alates pressikonverentsist kuni 7. augustini 2019, mil V. Semilarski andis meediale teada, et prokuratuur on tema osas altkäemaksuga seotud episoodi osas menetluse lõpetanud. Seetõttu saab kriminaalmenetlust pidada V. Semilarski jaoks kaalukaks, mistõttu oleks õiguskaitseorganid pidanud erilise hoolega järgima mõistliku menetlusaja põhimõtet. Kuna mõistlikku menetlustähtaega rikuti, taotleb V. Semilarski süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 5 lg 1 p 6 ja § 11 lg 5 alusel 1654,83 eurost mittevaralise kahju hüvitust talle 9. maist 2018 kuni 6. augustini 2019 tekitatud kahju eest. Prokuratuuri apellatsioon
86.Prokuratuur esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist V. Semilarski osalise õigeksmõistmise ja talle mõistetud karistuse osas ning uue otsuse tegemist, millega tunnistada V. Semilarski KarS § 3001 lg 2 järgi süüdi kogu süüdistuse mahus ja karistada teda vangistusega prokuröri poolt maakohtus taotletud viisil. Samuti palub prokuratuur jätta menetluskulud V. Semilarski kanda kogu ulatuses. Viimaks soovib apellant ka Tartu Maakohtu 10. oktoobri 2019 prokurör M. Grossi taandamise määruse õigusvastasuse tuvastamist.
87.V. Semilarski süü on täies mahus tõendamist leidnud.
88.Kohus leidis, et Rand & Tuulbergi ja Vallikraaviga seonduva süüdistuse osas puudus V. Semilarski tegevuses subjektiivne koosseis. Seda põhjusel, et KarS § 3001 nõuab tegutsemist 23(59)
vähemalt otsese tahtlusega ning V. Semilarski teadmine A.T. i seotusest Turu 21 kinnistu ja Wipestrexiga ei küündinud otsese tahtluseni. Samas on kohus põhjalikult analüüsinud tõendeid, millest nähtub V. Semilarski teadmine A.T. i seotusest Wipestrexiga (otsuse p 135 jj). Tõendeid analüüsides ja omavahel seostades räägib kohus just sellest, et V. Semilarski tõepoolest teadis A.T. i seotusest (otsuse p 136) – mitte aga sellest, et V. Semilarski üksnes pidi sellest teadma. Ühtlasi on kohus viidanud V. Semilarski enda ütlustele, millest nähtuvalt sai ta aru, et Wipestrex on küll A.P. a projekt, kuid ajutiselt Vallikraavi hoida. Ekslikult on kohus omistanud tähtsust ka A.T. i ja A.P. a ütlustele (otsuse p-d 141–142). See, et A.T. i hinnangul puudus tal enda arvates V. Semilarski üle mõju või et A.P. ei usu, et V. Semilarski isik A.T. i jaoks rolli mängis, pole tõenduslikus mõttes oluline. Tähtis on, kuidas tajus olukorda süüdistatav ja millisena nägi A.T. i rolli tema. Süüdistatava ütlused selle kohta, et A.T. ei omanud tema üle mingit mõju, ei riimu teiste asjas kogutud tõenditega, eelkõige jälitustoimingu protokollidega. Neist protokollidest nähtuvalt palus V. Semilarski A.T. i tehingujärgselt tänada ning väljendas heameelt, et A.T. tehinguga nõus oli. Samuti ütles A.P. korduvalt süüdistatavale, et räägib ühe või teise Turu 21 puudutava küsimuse A.T. iga läbi ning tegi väga selgeks, et lõppsõna on A.T. il. Hinnates uuritud tõendeid kogumis, järeldab kohus otsuse p-s 148, et V. Semilarski teadis, et A.T. il on otsustusõigus selles, kas Turu 21 tehing toimub või mitte. See viitab selgelt vähemalt otsesele tahtlusele.
89.Ekslik on kohtu lähenemine, mille kohaselt saab seotud isikuks toimingupiirangu rikkumise kontekstis olla ainult Wipestrex. Juhul, kui just A.T. oli Wipestrexis inimeseks, kelleta olulisi tehinguid ei tehta (kahtlemata on 1,8-miljoniline tehing oluline), oli tema ka inimeseks, kes V. Semilarskit selle tehingu kontekstis otseselt ja vahetult mõjutas. Seega oli A.T. V. Semilarskiga seotud isik KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes ning ka Vallikraavi ja Rand & Tuulberg, milles A.T. omas vähemalt 1/10 osalusest, olid V. Semilarskiga seotud isikud KVS § 7 lg 1 p-de 2 ja 3 mõttes.
90.Et Vallikraavi on A.T. iga seotud, süüdistatav enda ütluste kohaselt teadis. Samuti teadis ta A.T. i seotusest Rand & Tuulbergiga ning vastupidine ei ole süüdistatava tausta arvestades eluliselt usutav. Ka viitab A.T. i seotusele Rand & Tuulbergiga äriühingu nimi. Seega, kui süüdistatav teadis (st tal esines otsene tahtlus KarS § 16 lg 3 mõttes), et Turu 21 tehingu osas on lõppsõna, st oluline ja vahetu mõju A.T. il, teades samaaegselt ka A.T. iga seotud äriühingutest (Vallikraavi ja Rand & Tuulberg), oli A.T. KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes süüdistatavaga seotud isik ja nii olid seda ka kõnesolevad äriühingud. Seejuures ei oma tähtsust, et Turu 21 tehingu osapooleks oli ka Wipestrex. Tähtis pole mitte see, kuidas asjaolud näisid, vaid see, millised nad tegelikult olid. Tõenditele tuginedes saab väita, et tegelik otsustusõigus ning tegelik vahetu ja oluline mõju oli A.T. il, mida teadis abilinnapeana otsuseid tehes ka süüdistatav. Seega on V. Semilarski tegevuses kuriteokoosseis täidetud ka Rand & Tuulbergi ja Vallikraaviga seonduva süüdistuse osas.
91.Aqua Marinaga seonduva süüdistuse osas ei nõustunud kohus prokuröri käsitlusega jätkuvast süüteost KarS § 3001 kontekstis. Kohus pidas kõiki Aqua Marinaga seotud toiminguid korduvateks ja viitas selle põhjendamisel Riigikohtu lahenditele nr 1-17-11432, 1-15-11032 ja 1-18-7408. Neist lahenditest tuletas kohus prokuratuuri hinnangul täiesti vastupidise seisukoha jätkuvuse kohta praeguse kriminaalasja kontekstis. Süüdistuses kirjeldatud jätkuvad teod olid ühtsest tahtlusest kantud toimingud, mis olid omavahel seotud läbi lõppeesmärgi: kinnistute saamine Aqua Marinale. Nii Võru 176 kui Mõisavahe 75 kinnistute enampakkumisele panemine oli protsess, mis koosnes erinevatest nn osategudest (loa andmisest kinnistu müümiseks kuni enampakkumisele panemiseni). Kinnistute ost ja müük ei ole võimalik varasema sihtotstarbe või katastriüksuse numbri määramiseta. Seega oli tegemist jätkuvate, üksteisest sõltuvate ja lahutamatute osategudega, milleta lõppeesmärk realiseerunud poleks. 24(59)
Seda teadis ka V. Semilarski. Seetõttu on ekslik maakohtu seisukoht otsuse punktis 202, et pole tõendatud, et süüdistatav, osaledes mingi otsustuse vastuvõtmisel, omas soovi osaleda ka järgmistel. Selles osas on kohtuotsuse analüüs prokuröri hinnangul ka mõnevõrra vastuoluline. Punktides 187 jj leiab kohus, et on tõendatud, et V. Semilarski oli teadlik Aqua Marina soovist omandada Tartu linnalt nii Mõisavahe 75 kui Võru 176 kinnistud. Seega Aqua Marina (st selle kriminaalasja kontekstis A.M. i) lõppeesmärgiks oli saada endale kaks kinnistut. See on aga võimalik üksnes juhul, kui linnavalituses läbitakse kindlad otsustusprotsessid. Seejuures teadis V. Semilarski, millised need on. Isegi kui tegemist ei olnud otseselt tema osakonna teemadega, oli ta tõenditest nähtuvalt J.L. i kaudu pidevalt toimuvaga kursis. Samuti sellega, et ta ise osaleb neil istungitel, kus teemad arutamisele tulevad. Järelikult oli V. Semilarski tegevus kantud ühtsest tahtlusest ning seotud nii ajaliselt kui ka teo objekti kaudu (ühel juhul Võru 176 ja teisel Mõisavahe 75 kinnistu).
92.Kuna tegemist oli jätkuva teoga, ei olnud Aqua Marina osaline õigeksmõistmine põhjendatud. Seejuures ei ole tähtsust kohtu viidatud asjaolul, et kõnesolevaid tegusid ei ole võimalik rahas hinnata: tegemist oli ühe jätkuva teo osategudega. Kokkuvõttes on kohus selles osas kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 338 p 2 mõttes, mis on kaasa toonud V. Semilarski ebaõige osalise õigeksmõistmise.
93.Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ka V. Semilarskile põhjendamatult kerge karistuse mõistmisel. V. Semilarskil varasem karistatus ei oma talle karistuse mõistmisel olulist tähtsust, kuna majandus- ja korruptsioonikurjategijad on praktikas enamasti varasema karistuseta ning võimalike väärtegude eest määratud trahvid on nad tasunud. Varasema karistuse puudumine ei tähenda seda, et rahaline karistus peakski olema selliste isikute puhul ainuvõimalik mõjutamisviis. Seadusandja tahe ja seaduse eesmärk ei ole anda kõigile võimalus panna igal aastal toime üks väärtegu, tasuda trahv samal päeval, misjärel olla aasta pärast taas seaduse silmis eeskujulik kodanik. Majandus- ja korruptsioonikuritegudele tuleb reageerida jõuliste karistustega. Kuigi õige on kohtu seisukoht, et tegudest on möödunud küllaltki pikk aeg ja uusi rikkumisi pole V. Semilarski toime pannud, on see seisukoht mõnevõrra asjakohatu. Seda põhjusel, et kohe kinnipidamise järgselt esitas V. Semilarski avalduse abilinnapea ametikohalt tagasiastumiseks ja pärast seda ta ei saanudki abilinnapeana kuritegusid toime panna. Seetõttu ei pea prokurör ajalist argumenti süü suuruse hindamisel selle kaasuse asjaolude kontekstis oluliseks. Kokkuvõttes taotleb prokurör jätkuvalt V. Semilarski karistamist 1 aasta ja 6 kuu pikkuse tingimisi vangistusega ning seda juba maakohtus süüdistuskõnes esitatud põhjendustel.
94.Prokuratuur ei nõustu sellega, et kohus jättis menetluskulud pooles ulatuses riigi kanda. Kohus leidis, et kuivõrd süüdistatav mõisteti osaliselt õigeks ning algselt esitatud altkäemaksukahtlustuses lõpetati menetlus juba kohtueelselt, tuleb selles ulatuses tekkinud kulud kanda riigil. Esiteks ei saa kaitsja enam taotleda altkäemaksu kahtlustuse kaitsetegevusse puutuvate kulutuste hüvitamist. Teiseks on küll õige, et õigeksmõistmise korral kannab menetluskulud seaduse kohaselt riik, kuid praeguses asjas ei saanud osaline õigeksmõistmine tingida niivõrd ulatuslikku menetluskulude riigi kanda jätmist. Seda põhjusel, et süüdistuses esitatud episoodide arvu ja mahtu arvestades ei saa kuidagi sedastada, et V. Semilarski oleks õigeks mõistetud pooltes talle tehtud etteheidetes. Lisaks soovib prokurör juhtida tähelepanu kaitsjatasu taotluse lisale, mis selgitab, millega on kulud tekkinud. Korduvalt on märgitud kolleegide vahelisi nõupidamisi. Samas on Riigikohus mitmel puhul selgitanud, et kui isikul on mitu kaitsjat, siis arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Samuti on kohtupraktikas õigesti leitud, et büroosiseste nõupidamistega seonduvad kulud ei kuulu väljamõistmisele. 25(59)
Seetõttu palub prokurör kohtul ka need summad kaitsjatasust maha arvata. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et maakohus on KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 kohaselt rikkunud oluliselt menetlusõigust, eksides menetluskulude kindlaksmääramisel.
95.Ka prokuröri taandades rikkus kohus oluliselt menetlusõigust KrMS § 338 p 3 ja § 339 lg 2 mõttes. M. Grossi taandamist põhjendas kohus peamiselt asjaoluga, et prokuröri abikaasa ja tunnistaja K.S. a abikaasa on sõbrannad. Sellisel põhjusel prokuröri (või ka kellegi teise menetlusosalise) taandamine on prokuratuuri arvamuse järgi ekslik. Kohus ei selgitanud, kuidas ühe tunnistaja abikaasa seotus prokuröri abikaasaga menetluse erapooletuse ja õigluse kahtluse alla seab.
96.Määruse p-s 13 on kohus taandamisvajaduse sidunud sellega, et süüdistuses kirjeldatakse K.S. a tegevust ja seoseid V. Semilarskiga ning prokuröri ja K.S. a sidemete tõttu võib prokuröril tekkida süüdistusfunktsiooni täitmisel huvide konflikt. Sellise käsitlusega ei saa nõustuda. Mõneti mõistetav oleks kaitsja ja süüdistatava mure juhul, kui varasemad sidemed prokuröri ning süüdistatava vahel oleksid vaenulikku laadi või kui prokurör oleks võtmetunnistaja sõber ja tunnistaja võiks selle suhte tõttu anda süüstavaid ütlusi. Praegusel juhul midagi sellist väita ei saa.
97.Kohus leidis, et M. Grossi isiklikud perekondlikud suhted on K.S. aga olnud niivõrd lähedased, et kriminaalmenetluse juhtimine ja süüdistusfunktsiooni täitmine tema poolt ei ole erapooletu ega näi aus ja õiglane. Abikaasade tihedad sidemed ei tähenda automaatselt M. Grossi ja K.S. a tihedaid sidemeid. Samuti puudub analüüs, kuidas pidanuks K.S. a ja M. Grossi kaudne seos mõjutama seda, kuidas prokurör suhtub käesolevasse menetlusse. Väide, et nende seoste tõttu võivad tekkida kahtlused süüdistaja erapooletuses, on kummaline, kuivõrd kohtumenetluses ei saagi prokurör olla erapooletu: võistlevas menetluses täidab prokurör süüdistusfunktsiooni. Ka ei ole usutav, et kohus pidas silmas seda, et seoste tõttu tunnistaja ja süüdistatavaga võib prokurör süüdistusfunktsiooni liiga leebelt täita. Seda enam, et määruse ps 15 on kohus seisukohal, et prokurör on varasema menetluse käigus väljendanud oma veendumust süüdistatava süüdiolekus. Seega oli kohus tegelikult veendunud, et prokurör oli esitanud süüdistuse seaduslikult ja usub ise süüdistuse paikapidavusse.
98.Kohus leidis, kohtueelne menetlus prokurör M. Grossi juhtimisel, sh K.S. aga seonduvas oli erapooletu ning süüdistuseni jõuti tõendite hindamise tulemusel (määruse p 9). K.S. kuulati üle kohtueelses menetluses, pärast mida oli kaitsjal võimalus tema ütlustega tutvuda. Seega kohtueelses menetluses ei olnud kirjeldatud sidemed kohtu hinnangul probleemiks. Kohtumääruses puuduvad igasugused põhjendused selle kohta, miks satub seni objektiivseks hinnatud prokuröri osalemisel kohtumenetluses menetluse õiglus kahtluse alla.
99.Kaitsja leidis taandamistaotluses, et M. Grossi juhtimisel ei saa kriminaalasja kohtumenetlust jätkata. Kaitsja jättis aga tähelepanuta, et kohtumenetlust juhib kohus, mitte prokurör.
100.Apellant möönab, et tegemist ei ole sellise olulise menetlusõiguse rikkumisega, millega kaasnenuks ebaseaduslik kohtulahend. Prokuratuur asendas prokuröri kohe ja menetlus ei jäänud venima. Küll aga on sellise taandamise näol tegemist otsustusega, mille õigusvastasuse tuvastamata jätmine võib mõjutada edasist kohtupraktikat väga vales suunas. Taandamine on mõeldud olukordadeks, mil menetluse objektiivsus võib tõepoolest olla kaheldav. Selle kaasuse puhul aga kannab taandamine hoopis teist sõnumit. Sisuliselt jaatab maakohus kriminaalasjades võimalust, kus süüdistatav saab valida prokuröri (ja ka kohtukoosseisu). Eesti väiksust 26(59)
arvestades on väga tõenäoline, et keegi tunnistaja lähedastest võib tunda kas prokuröri või kedagi prokuröri lähedastest. Samuti toob prokuröri vahetamine mahukates ja keerulistes asjades paratamatult kaasa ajakulu.
101.Asjaolu, et M. Gross juhib kohtueelset menetlust, oli kaitsjale ja süüdistatavale teada alates 2017. aasta oktoobrist. Samuti oli samal ajal olemas teadmine K.S. a ja prokurör M. Grossi seose kohta. Ometi ei pidanud ei kaitsja ega süüdistatav vajalikuks varem prokuröri taandamist taotleda. Hiljemalt toimikuga tutvumise ajaks oli teada ka asjaolu, et K.S. on asjas tunnistajana üle kuulatud. Jätkuvalt ei nähtud vajadust prokuröri vahetuseks. Sellest tulenevalt saab järeldada, et taotlus prokuröri taandamiseks kohtumenetluses ei ole kantud taandamise esialgsest mõttest ja eesmärgist tagada võimalikult õiglane menetlus. Kohus ei tohiks selliste taotlustega kaasa minna ja peaks neisse suhtuma täie tõsidusega. Apellatsioonimenetluse poolte seisukohad kohtuistungil
102.V. Semilarski kaitsja vandeadvokaat O. Nääs jäi kohtuistungil kaitsjate apellatsioonis toodud seisukohtade juurde ja lisas järgmist. Euroopa Kohtu hiljutisest lahendist tulenevalt tuleb sideandmed tõenditena kõrvale jätta. Nimelt prevaleerib Euroopa Liidu õigus Eesti õiguse ees. Et jälitustegevus rajanes suuresti sideandmetele, ei saa tugineda ka jälitustoimingutega teada saadule. Jälitamise näol oli tegemist „kalastamisega“: kahtlus altkäemaksu võtmises oli küll ära langenud, ent pealtkuulamist jätkati lootusega leida viiteid millelegi muule. Prokuröri taandamine oli korrektne.
103.Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kairi Kaldoja toetas prokuratuuri apellatsioonis märgitut ja lisas puutuvalt kaitsjate apellatsiooni lühidalt järgmist. Sideandmetele on võimalik tugineda. Andmeid koguti vastavalt kehtinud seadusele. KrMS § 901 järgne luba ei eelda jälituslubade andmisega sarnast ultima ratio-kontrolli. Korruptsioon on raske kuritegevus. Võimalikud eksimused sideandmetega seoses ei muuda jälitustegevust automaatselt õigusvastaseks. Pole võimalik väita, et jälitustegevus kujutas endast „kalastamist“: esialgne kahtlus langes küll ära, ent asemele tekkisid uued kahtlused. Jälituslubade andmisel pole ultma ratio-põhimõtte vastu eksitud. Vahetu mõju mõiste on küll võrdlemisi abstraktne, ent ei eksi põhiseaduse vastu. Mõju olulisuse osas oleks mõeldav tuginemine KVS § 14 lg 1 ple 4, mis viitab neljakordsele kuu töötasu alammäärale. V. Semilarski suhtlus A.M. iga oli tihedam kui tema suhtlus teistega. KVS § 11 lg 1 eeldused on alternatiivsed – ent V. Semilarski puhul on kõik kolm alust (st kumulatiivselt) täidetud. Võru 176 detailplaneering tehti Aqua Marina huvidest lähtuvalt. Rutiinsetest otsustest rääkida ei saa. V. Semilarskile menetlusega kahju tekitatud pole ja seega mingit kahjuhüvitist V. Semilarskile määrata ei saa.
104.V. Semilarski väitel tegutses ta abilinnapeana alati korrektselt ja millegi vastu ei eksinud. Lisaks on korruptsioonivastane seadus äärmiselt ebaselge õigusakt. Ringkonnakohtu seisukoht
105.Ringkonnakohus käsitleb järgmisi teemasid: sideandmed (I), jälitustegevus (II), toimingupiirangu rikkumise üldpõhimõtted (III) puutuvalt KVS § 11 lg 1 (A) ja § 7 lg 1 (B), Evikoga (IV), Rand & Tuulbergiga (V) ja Aqua Marinaga (VI) seonduv, karistus (VII), maakohtu otsusustus menetluskulude kohta (VIII), prokuröri taandamine (IX), menetlusaja pikkus ja kahjuhüvitis (X) ning apellatsioonimenetluse kulud (XI). (I) Sideandmed 27(59)
106.Telia Eesti AS-lt (Telia) (st sideettevõtjalt elektroonilise side seaduse (ESS) § 2 p 5 mõttes) küsiti prokuratuuri 9. detsembri 2016 loa, KrMS § 901 lg 2 ja ESS § 1111 lg 2 alusel välja info
8.detsembrist 2015 kuni 8. detsembrini 2016 aset leidnud V. Semilarski ja A.P. a telefonisuhtluse kohta (kd 13, tl 145). Selliselt toimides eksiti Euroopa Liidu õiguse vastu: vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2021 otsus nr 1-16-6179/111, p 45. See aga ei tähenda, et nõnda saadud andmed on automaatselt tõendina kõlbmatud: nimelt tuleb hinnata, kas rikkumise raskus prevaleerib üldsuse huvi üle kuritegude avastamise suhtes või mitte (vt äsja viidatud otsus nr 1-16-6179/111, p-d 51–69). Ringkonnakohtu hinnangul praegu sideandmed kõlblik tõend ei ole.
107.Tõsi, mõningad aspektid viitavad nende andmete lubatavusele. Luba anti juba 9. detsembril 2016 ehk mitte üksnes enne Riigikohtu otsust nr 1-16-6179/111, aga ka enne Euroopa Kohtu 2. märtsi 2021 otsust nr C-746/18, Euroopa Kohtu Riigikohtu viidatud 6. oktoobri 2020 La Quadrature du Net ́i otsust (liidetud asjad nr C-511/18, C-512/18 ja C-520/18) ja suisa enne Euroopa Kohtu Riigikohtu osutatud 21. detsembri 2016 Tele2 otsust (liidetud asjad nr C-203/15 ja nr C-698/15). Niisiis anti luba ajal, mil õiguslik olukord sideandmete kasutamise osas oli kõike muud kui selge – ja see kõneleb hangitud teabe tõendina kasutamise kasuks (vt Riigikohtu otsus nr 1-16-6179/111, p 62). Selle kasuks kõneleb ka tõik, et loa aluseks olnud kahtlustus puudutas altkäemaksu-kuritegusid. Need on aga KarS §-de 294 ja 298 sanktsioonimääradest tulenevalt võrdlemisi rasket laadi kuriteod. Mida raskema kuriteo uurimiseks luba hangitakse, seda madalam on loa alusel saadud info tõendina kasutamise lävi: vt Riigikohtu otsus nr 1-16-6179/111, p-d 63–64. Ka võib sideandmete kasutamist õigustada tõsiasi, et korruptsioonikuritegude vastu on suur avalikkuse huvi: vt Riigikohtu otsus nr 1-166179/111, p 65.
108.Siiski on ka sideandmete tõendina kasutamise vastu kõnelevaid tegureid. Esiteks tuleb pidada meeles, et luba anti terve aasta suhtluse kohta. Inimese suhtlusandmete põhjal sedavõrd pika aja kestel on võimalik teha inimese eraelu kohta väga palju küllaltki täpseid järeldusi. Sideettevõtjalt saadud andmete kogumine mõnel muul viisil oleks olnud suuresti võimatu – või vähemasti väga keeruline. Näiteks polnud ühtegi kannatanut, kellelt oleks olnud võimalik paluda väljastada info selle kohta, kuna ja kui pikalt V. Semilarski temaga telefoni teel suhtles. See aga tõstab riive intensiivsust ja kõneleb andmete tõendina kõrvale jätmise poolt: vt Riigikohtu otsus nr 1-16-6179/111, p 66.
109.Telialt saadud andmetele tuginemise välistab üheselt aga see, et andmete kogumise loas pole selgitatud, miks oli sideandmete hankimine vältimatult vajalik KrMS § 901 lg 3 mõttes. On piirdutud vaid tõdemusega, et tõendite kogumine muul viisil on oluliselt raskendatud, kui mitte võimatu, ning vastasel juhul võib altkäemaksu võtja ja andja jääda välja selgitamata ning vastutusele võtmata. Seega on piirdutud üldsõnalise tõdemusega, et muud meetodid ei töötaks – pole aga selgitatud seda, miks nad ei töötaks. Ringkonnakohus möönab, et sellise negatiivse asjaolu välja toomine – st selle ära näitamine, et toimingud X, Y ja Z ei ole põhjustel A, B ja C edu tõotavad – on esiteks kõike muud kui lihtne ja teiseks ressursikulukas (menetlejal kuluks selleks palju aega). Ometigi on Riigikohus leidnud, et vähemalt mõningased selgitused on tarvilikud ja kui neid esitatud pole, pole andmeid võimalik tõendina kasutada: vt Riigikohtu otsus nr 1-16-6179/111, p-d 73–76.
110.Et sideandmetele ei saa tõendina tugineda, ei tähenda automaatselt seda, et ebaseaduslikud on ka sellised menetlustoimingud, mille kasuks otsustamisel toetuti (osaliselt) sideandmetele.
28(59)
111.Kõigepealt tuleb märkida, et kriminaalmenetluse seadustikus pole otsest keeldu rajada mingit menetlustoimingut sellisele informatsioonile, mis sai menetlejale teadlikuks mõne seaduserikkumise tõttu. Veelgi enam, mõnikord võib ebaseaduslikult hangitud teavet kasutada suisa tõendina: nimelt tuleb hinnata rikkumise raskust ja iseloomu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendeid nr 3-1-1-19-05, p 7.4; nr 3-1-1-31-11, p 15; nr 1-16-6179/111, p 58). Ka kehtib Eesti kriminaalmenetluses in dubio pro duriore-põhimõte, mille kohaselt on menetluse alustamise lävend madal ja piisavalt tõsise kahtluse korral tuleb menetlust toimetada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendeid nr 3-1-1-60-10, p 9; 3-1-1-129-13, p 7; 3-1-134-16, p 29). Ringkonnakohtu hinnangul kehtib see põhimõte ka olukordades, kus kahtlus baseerub mingil seaduslikkuse aspektist ebaselge päritoluga või suisa selgelt seadusvastasel teabel.
112.Vastasel juhul ei tohiks menetlust alustada nt sellise anonüümse mõnda kuritegu kirjeldava vihje (kirja) alusel, mille puhul tekib kahtlus, et vihje andja (kirja saatja) võis oma teadmised hankida ebaseaduslikult (nt kuhugi ruumi sisse murdes (KarS § 266) ja sealt mingeid dokumente kaasa võttes (KarS § 199) ning neid lugedes (KarS § 137)) või kui teabe hankimise ebaseaduslikkus on suisa kindlalt teada. Sellises olukorras võib küll olla põhjendatud väita, et tõendiks ei saa olla nt kuriteo kohta toodud kirjeldusega samas ümbrikus olevad (nt (oletatavasti) varastatud) dokumendid – aga pole võimalik öelda, et riigil ei ole õigust hakata uurima (st koguma ise tõendeid), kas vihjes kirjeldatu võis tõepoolest aset leida.
113.Järgnevalt tuleb küsida, kas olukord on samasugune ka siis, kui info ebaseaduslikult hankijaks oli mitte eraisik, vaid riik. Üldpõhimõte on kriminaalkolleegiumi hinnangul sama: vähemasti automaatset n-ö kohustust silmad kinni panna (st menetlust mitte toimetada) ei eksisteeri – ja seetõttu ei saa ka öelda, et sellises olukorras kogutud tõendid on igal juhul kõlbmatud. Nagu viidatud (vt käesoleva otsuse p 111), on mõnikord ebaseaduslikult kogutud teave lubatav suisa tõendina – ja seda silmas pidades oleks ebaloogiline väita, et pelgalt algteabe pärinemine seadusvastasest allikast muudab kõik hiljem muidu korrektselt kogutud tõendid mittekasutatavaks.
114.Ent isegi kui väita, et muidu korrektselt kogutud tõendid muutuvad lubamatuteks siis, kui nad hangiti tänu sellisele teabele, mida poleks saanud tõendite lubatavuse üldtingimusi arvestades tõendina kasutada, ei muudaks see praeguses asjas kogutud muid tõendeid kõlbmatuteks. Nagu käesoleva otsuse p-s 111 märgitud, peab ebaseaduslikult saadud teabe tõendina lubatavust kaaludes hindama rikkumise raskust ja iseloomu. Juba käesoleva otsuse ps 107 leiti, et mitmed tegurid viitavad sideandmete tõendina lubatavusele. Lisaks sellele on Riigikohus leidnud, et tõendi peaks kõrvale jätma siis, kui seaduse vastu on eksitud raskelt või korduvalt ja tahtlikult (lahend nr 3-1-1-31-11, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa raske eksimuse lävend olla kuigivõrd madalal. Raske eksimus peaks olema eelkõige selline, mis külgneb mõne KrMS § 64 lg-s 1 märgitud alusega („Tõendeid kogutakse viisil, mis ei riiva kogumises osaleja au ja väärikust, ei ohusta tema elu või tervist ega tekita põhjendamatult varalist kahju. Keelatud on tõendeid koguda isikut piinates või tema kallal muul viisil vägivalda kasutades või isiku mäluvõimet mõjutavaid vahendeid ja inimväärikust alandavaid viise kasutades.“). Praegu millegi sellisega tegemist ei olnud. Ka ei saa rääkida korduvast ja tahtlikust eksimusest: V. Semilarski suhtes koguti tõendeid ühe loa alusel ja kuivõrd menetlejad tuginesid kehtinud seadusele, ei olnud neil rikkumise osas tahtlust.
115.Samuti ei saa toetuda KrMS § 1261 lg-le 4, mille kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid. See säte reguleerib vaid vahetult jälitustoimingutega seotud menetlust 29(59)
(alates loa taotlemisest), mitte aga sellele eelnevat. Seetõttu kehtib käesoleva otsuse eelmistes punktides öeldu jälitustoimingute osas samamoodi, nagu muudegi menetlustoimingute puhul: kui toimingu aluseks oleva eelneva teabe kogumise käigus aset leidnud õigusrikkumist üleüldse arvestada saab, tuleb hinnata rikkumise laadi ja ulatust – automaatset järgnevat (jälitus)menetlust „nullivat“ toimet aga rikkumisel ei ole. Sisuliselt sama on leidnud ka Riigikohus: vt määrus nr 1-17-7077/14, p 60.
116.Niisiis ei too sideandmete kogumise ebaseaduslikkus kaasa seda, et lubamatuks muutub jälitustegevus: selleks on rikkumise intensiivsus liiga madal.
117.Lisaks sellele rajanes jälitustegevus mitte üksnes sideandmetele, aga ka anonüümsest allikast pärinenud informatsioonile (vt selle kohta all). (II) Jälitustegevus
118.Maakohus pidas kriminaalasjas toimetatud jälitustegevust seaduslikuks. Kaitsjad sellega ei nõustu ja vaidlustavad jälitustegevuse õiguspärasust peamiselt kolmest aspektist: kuriteokahtluse põhjendatus, jälitustegevuse kestus ja ultima ratio-põhimõtte järgimine (vt käesoleva otsuse p-d 55–62).
119.Ringkonnakohus ei soostu kaitsjate väitega, nagu ei saanud juba jälitustegevuse alguses jaatada põhjendatud kuriteokahtluse esinemist ning hiljem toimetati jälitustegevust spekulatiivsetel kaalutlustel.
120.Nagu äsja öeldust järeldub, ei saa V. Semilarski suhtes toimetatud jälitustegevust pidada õigusvastaseks pelgalt seetõttu, et esmastes jälituslubades tugineti tema kuriteokahtluse põhjendamisel muu hulgas ebaseaduslikult kogutud sideandmetele. Jälitustegevust ei muuda õigusvastaseks ka see, et kaitsjate hinnangul ei ole jälgitavalt selgitatud, kust pärines informatsioon, et A.P. vähendas V. Semilarski vastu suunatud nõuet. Näiteks anonüümse vihje puhul ei saagi allikat täpselt ära nimetada. Seetõttu ei saa ka kontrollida, kas anonüümne isik sai tema poolt avaldatud info õiguspäraselt. Nagu käesoleva otsuse p-s 112 juba viidatud, ei tähenda see aga seda, et riik ei võiks vihje tõsiseltvõetavuse korral hakata vihjes kirjeldatut kontrollima, sealhulgas muude aluste esinemisel ka jälitustegevusega. Praeguses asjas on kõnesolevates jälituslubades märgitud, et nõude vähendamise informatsioon pärines jälitusteabest. Seega vähemalt üldjoontes on informatsiooni allikas teada. Niisiis oli lubatav põhjendada V. Semilarski kuriteokahtlust nii telekommunikatsiooniteabe päringu kokkuvõttest nähtuvate andmetega kui ka jälitusteabest pärineva informatsiooniga.
121.Ringkonnakohtu hinnangul näitasid kohus ja prokuratuur nii esmastes jälituslubades kui ka hiljem piisavalt selgelt ära, mistõttu oli põhjendatud kahtlustada V. Semilarskit kuritegude toimepanemises. Pole õige kõneleda spekulatiivsusest: kahtlus on juba olemuslikult spekulatiivne ehk võib osutuda nii vääraks kui ka tõeseks. Niisamuti ei ole õige heita prokuratuurile ette süütuse presumptsiooni rikkumist: kellegi kahtlustamine riivab seda presumptsiooni möödapääsmatult, ent kriminaalmenetluses lubatavate meetmete korrektse kasutamise korral pole võimalik kõneleda selle presumptsiooni rikkumisest.
122.Kaitsjate hinnangul oli jälitustegevuse eesmärk täidetud hiljemalt 17. veebruariks 2017 ning seega tulnuks jälitustegevus lõpetada. Seda järeldavad kaitsjad 17. veebruari 2017 jälituslubade põhjal. Nimelt on neis lubades märgitud, et ilmselt pani V. Semilarski lisaks altkäemaksu võtmisele toime riigihangete teostamise nõuete rikkumisega seotud kuriteo ning 30(59)
et A.P. vahendas altkäemaksu. Kuna selline oli ka esialgsetes jälituslubades püstitatud uurimisversioon, siis olid prokuratuuri hinnangul kõik kuriteokoosseisu tunnused täidetud ja jälitustegevuse eesmärk KrMS § 1262 lg 9 mõttes saavutatud. Samuti on jälituslubades sisuliselt juba jaatatud V. Semilarski poolt toimingupiirangu rikkumise toimepanekut.
123.Ka selle seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu. Jälitustegevus jätkus eeskätt puutuvalt oletatava altkäemaksuga seonduvasse: selles osas oli olukord endiselt ebaselge ja täiendav jälgimine seetõttu põhjendatud. Sealjuures ei olnud tulenevalt V. Semilarski väga tihedast suhtlusest mõnede inimestega ja osade vestluste sisust altkäemaksu-kuritegude aset leidmise (jätkuv) kahtlus ka meelevaldne. Samuti viidati jälituslubades sellele, et välistada ei saa uute kuritegude toimepanemist ning sedagi kahtlust tuli kontrollida. Seegi on kriminaalkolleegiumi meelest loogiline, sest KrMS § 1262 lg 1 p 1 kohaselt võib jälitustegevust teha ka alles tulevikus eeldatavasti aset leidva kuriteo osas.
124.Küll nõustub ringkonnakohus kaitsjate etteheitega ultima ratio-põhimõtte järgimise osas. Kuna tõendina on kohtule esitatud kohtumääruste KM2557/2016, KM3013/2017, KM3030/2017, KM3446/2017, KM3456/2017, KM3518/2017, KM3774/2017, KM3782/2017 ja KM4118/2017 alusel tehtud jälitustoimingutega saadud teave, tulebki kontrollida, kas ultima ratio-põhimõttega seonduvat järgiti just neis kohtumäärustes.
125.Kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus. Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh jälitustoimingu vajalikkuse ehk KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kohta. (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017 määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 28) Jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa kohus piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga ning seejuures ei piisa ka pelgalt prokuröri taotlusele viitamisest ning märkest, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. aprilli 2015 otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 10). Määrusest peab olema selgelt aru saada, et kohus on enne jälitustoimingu lubamist alternatiivsete tõendamismeetodite kasutatavust talle teadaoleva teabe alusel kaalunud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014 otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 772).
126.Kohtumäärustes KM2557/2016, KM3013/2017, KM3030/2017, KM3446/2017, KM3456/2017 ja KM3518/2017 on jälitustoimingute vajalikkust põhjendatud sisuliselt vaid menetletavate ametialase aususe kohustuse rikkumisega seonduvate kuritegude olemusega. Viidatud on sellele, et ei ole reaalne ega eluliselt usutav, et ebaseaduslikult käituvad isikud ise hakkaksid kellelegi kõrvalisele infot jagama – seetõttu võib kriminaalasja lahendamiseks vajaliku ja küllaldase tõendusteabe saamine või õigeaegne saamine osutuda ilma jälitustoimingute tegemiseta äärmiselt raskendatuks või võimatuks. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta sellised põhjendused kohtupraktikas omaks võetud põhistamisstandardile. Üldjuhul ei ole ükski ebaseaduslikult käitunud isik huvitatud oma vahelejäämise riski suurendamisest ega jaga infot oma ebaseaduslikust tegevusest kõrvalistele isikutele. Seetõttu tulnuks põhjendada, miks on see asjaolu eriti oluline just praeguses kriminaalasjas. Seda tehtud ei ole. Sisuliselt on piirdutud üldsõnalise väitega, seostamata seda täpsemalt konkreetse kriminaalasja tehiolude ja uurimise käiguga. Et selliseid põhjendusi saaks kasutada jälitustoimingute vajalikkuse põhjendamisel igas aususe kohustuse rikkumisega seonduvas kriminaalasjas, ei ole nende põhjenduste pinnalt võimalik mõista, kas kohus ka sisuliselt kaalus ja kontrollis jälitustoimingute vältimatut vajadust või suhtus ta loa andmisse pealiskaudselt ning formaalselt. 31(59)
127.Kohtumäärustes KM3774/2017, KM3782/2017 ja KM4118/2017 on eeluurimiskohtunik märkinud, et nõustub prokuröri taotluses toodud asjaolude ja järeldustega, et kuritegude tõendamiseseme asjaolude osas on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega kas välistatud või oluliselt raskendatud. Nagu eelnevalt viidatud, ei piisa aga jälitustoimingute vajalikkuse põhjendamisel pelgalt prokuröri taotlusele viitamisest ja märkest, et kohus nõustub seal toodud asjaoludega. Prokuröri taotluse asjakohased argumendid, millele kohus soovib tugineda, peavad kajastuma ka kohtu põhjendustes. Täiendavalt on määrustes märgitud, et kuriteo varjatud iseloom ja mastaabid määravad tõendite kogumise meetodid. Seegi märkus on konkreetse kriminaalasjaga seostamata, mistõttu on tegemist üldsõnalise lausungiga, mida saaks kasutada igas asjas jälitustoiminguks loa andmisel. Märgitud on sedagi, et ei ole välistatud, et muude menetlustoimingutega on võimatu kuritegudega seotud isikute kohta tõendite kogumine või on see vähemalt väga aeganõudev tegevus. See märge räägib aga pigem selle kahjuks, et lugeda ultima ratio-nõue täidetuks. Tulenevalt KrMS § 1261 lg-st 2 on jälitustoiming lubatud, kui on põhjendatud alus arvata, et andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Seega ei piisa jälitustoimingu lubamiseks pelgalt sellest, et muude menetlustoimingutega tõendite kogumist või õigeaegset kogumist „ei saa välistada“. Viimaks on määrustes viidatud sellele, et muude avalike menetlustoimingutega tõendite kogumine kahjustaks käesolevas menetlusetapis kriminaalmenetluse huve. Et seegi põhjendus on üldsõnaline, ei ütle see midagi jälitustoimingute õigustamiseks just selles kriminaalasjas. Seda enam, et lähtuvalt kohtupraktikast ei saaks sel põhjusel jälitustoiminguid praeguses asjas ilmselt ka lubada. Nimelt on Riigikohus selgitanud, et KrMS § 1261 lg 2 viimane alternatiiv (tõendite kogumine muude menetlustoimingutega võib kahjustada kriminaalmenetluse huve) rakendub vaid väga erandlikes olukordades, nt inimohvritega terrorismikuriteo puhul (kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017 määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 30). Praeguses kriminaalasjas sellise erandliku juhuga tegemist ei ole.
128.Toodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et kohtumäärused KM2557/2016, KM3013/2017, KM3030/2017, KM3446/2017, KM3456/2017, KM3518/2017, KM3774/2017, KM3782/2017 ja KM4118/2017 ei vasta seaduse nõuetele. Rikutud on KrMS § 145 lg 1 p-st 1 ja § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust, mistõttu tuleb kohtumäärused tunnistada õigusvastaseks. See aga välistab vastavalt KrMS § 1261 lg-le 4 ka nimetatud kohtumääruste alusel tehtud jälitustoimingutega saadud teabe kasutamise tõendina.
(III) Toimingupiirangu rikkumisest üldiselt
129.Ei vaielda selle üle, et Tartu abilinnapea V. Semilarski oli ametiisik KarS § 288 lg 1 tähenduses. Ka ei ole vaidlust selles, et süüdistuses kirjeldatud ja seal otsusteks peetavad V. Semilarski sammud (hääletamine) on juriidilises mõttes tõepoolest otsused. Ka ringkonnakohus ise leiab, et puutuvalt neisse küsimustesse ei ole maakohtu lahendile võimalik etteheiteid teha. Paljude muude teemade suhtes on pooled aga KarS § 3001 ja korruptsioonivastase seaduse tõlgendamisel eri meelt. Ringkonnakohus peab otstarbekaks tuua kõigepealt välja mõningate kõige enam vaidluse all olnud toimingupiirangu rikkumist puudutavate teemade teoreetilise käsitluse ja asetada selle seejärel käesoleva asja konteksti. Kolleegium peatub kõigepealt KVS § 11 lg 1 (toimingupiirangu rikkumine iseenesest) ja käsitleb seejärel KVS § 7 lg 1 (seotud isiku mõiste). 32(59)
(A) KVS § 11 lg 1
130.KarS § 3001 lg 1 näeb ette vastutuse korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumise eest suures ulatuses ja selle paragrahvi teine lõige sätestab vastutuse sama teo eest, kui see on toime pandud eriti suures ulatuses. Kuivõrd KarS § 3001 viitab korruptsioonivastasele seadusele, tuleb seda karistusnormi lugeda koostoimes nimetatud seadusega, eeskätt KVS §-ga 11. Süüdistusaktis kirjeldatud sündmuste ajal kehtinud KVS § 11 lg 1 kõlas selliselt: „Ametiisikul on keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui: 1) otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes; 2) ametiisik on teadlik tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust; 3) ametiisik on teadlik korruptsiooniohust.“ 2019. aasta alguses jõustus seadusemuudatus: kõik muu jäi samaks, ent sõna „kui“ ja kooloni vahele lisati lauseosa „esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest“.
131.KVS § 11 lg 1 on vähemalt karistusõiguslikust vaatepunktist mõnevõrra kummaline. Kui selle lõike esimene punkt ei kõnele midagi toimingupiirangu rikkumise subjektiivsetest elementidest, näivad „teadlikkusele“ viitavad teine ja kolmas punkt rääkivadki just ametiisiku käitumise subjektiivsest küljest. Siiski tuleb öelda, et KVS § 11 lg 1 p-d 2 ja 3 sisaldavad endas mitte üksnes toimingupiirangu rikkumise n-ö sisemise küljega seonduvat regulatsiooni, aga puudutavad ka objektiivseid kriteeriumeid. See tähendab, et KarS § 3001 objektiivset koosseisu analüüsides tuleb KVS § 11 lg 1 p 1–3 lugeda selliselt: 1) otsus või toiming tehakse ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes; 2) esineb ametiisiku enda või temaga seotud isiku majanduslik või muu huvi, mis võib mõjutada toimingut või otsust; 3) esineb korruptsioonioht.
132.KarS § 3001 subjektiivset koosseisu koostoimes KVS § 11 lg-ga 1 vaagides tekib ehk esmapilgul soov öelda, et nõudmised KVS § 11 lg 1 p 1 osas on leebemad kui KVS § 11 lg 1 p-de 2 ja 3 osas. Nimelt võiks väita, et sõna „teadlik“ kasutamine KVS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3 tähendab seda, et ametiisiku vastutusele võtmine eeldab nende sätete rikkumisse puutuvalt otsest tahtlust (KarS § 16 lg 3). KVS § 11 lg 1 p 1 puhul aga võiks selle sõna („teadlik“) puudumise tõttu piisata kaudsest tahtlusest (KarS § 16 lg 4). Sellise tõlgenduse teeb aga võimatuks KarS § 3001 lg 1 ise, mis räägib toimingupiirangu teadvast rikkumisest. Seega on sõna „teadlik“ puudumine KVS § 11 lg 1 p-st 1 tähtsusetu, nagu on tähtsusetu (üleliigne) ka tema esinemine KVS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3: tulenevalt KarS § 3001 lg-st 1 on toimingupiirangu rikkumise osas igal juhul vaja otsest tahtlust – ja seda sõltumata sellest, kas KVS § 11 lg 1 kolm punkti peavad esinema kumulatiivselt või alternatiivselt (vt all).
133.Maakohus leidis, et KVS § 11 lg 1 vana redaktsiooni kolm punkti pole mitte alternatiivsed, vaid kumulatiivsed: säte rakendub vaid siis, kui täidetud on kõigi punktide eeldused (maakohtu otsuse p 39). Sealjuures viitas esimese astme kohus Riigikohtu lahenditele nr 3-1-1-12-14 (p 11) ja 3-1-1-98-15 (p 93).
134.Sama meelt on kaitsjad, kelle hinnangul peab praegu lähtuma kumulatiivsusprintsiibist tõukuvast tõlgendusest. Kaitsjad viitavad sealjuures samuti Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-9815 ja lisaks sellele Tartu Ringkonnakohtu lahendile nr 1-17-2185/63.
33(59)
135.2019. aasta alguses jõustunud muudatuse („esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest“) seletuskiri on lakooniline: märgitakse, et tegemist on tehnilist laadi muudatusega ja tuuakse välja, et praktikas on tekitanud vaidlusi, kas toimingupiirangu kohaldamiseks on vajalik korraga ühe või kõigi kolme aluse esinemine (seletuskiri 2. lugemise juurde, muudatusettepanek nr 2). Siiski on sellest selgitusest võimalik mõista, et seadusandja meelest oli KVS § 11 lg 1 rajatud alternatiivsuspõhimõttele juba enne 2019. aasta algust.
136.Normi kumulatiivsuspõhimõttest lähtuv tõlgendus on süüdistatava jaoks soodsam kui alternatiivsusprintsiibist tõukuv: esimesel juhul eeldab isiku vastutusele võtmine rohkemate eelduste täidetust (ja on seega raskem). Siiski ei ole alternatiivsuspõhimõttel baseeruv tõlgendus automaatselt välistatud. Nimelt ei keela KVS § 11 lg 1 vana redaktsioon niisugust interpretatsiooni grammatilises mõttes: kolme punkti võib lugeda alternatiivsena ka ilma nende ees oleva formuleeringuta „esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest“. Näiteks ei lähtuta kumulatiivsest tõlgendusmeetodist ka KarS § 114 lg 1 puhul: mõrvaks loetakse tapmist juba siis, kui täidetud on üks üheksast punktist. Seda hoolimata sellest, et sõna „pandud“ ja kooloni vahel ei ole formuleeringut „esineb vähemalt üks järgmistest asjaoludest“ või et eelviimase punkti viimane sõna pole „või“ (nagu nt KarS § 121 lg-s 2 või § 201 lg-s 2). Seetõttu tuleb kumulatiivsus- või alternatiivsusprintsiibi kohaldamise üle otsustada sätet sisuliselt analüüsides.
137.Maakohtu viidatud Riigikohtu lahendites (nr 3-1-1-12-14 (p 11) ja 3-1-1-98-15 (p 93)) sisulist argumentatsiooni ei esitata: kumulatiivsusprintsiibi kasuks kõneleb Riigikohus pigem n-ö möödaminnes. Samas on õiguskirjanduses viidatud sellele, et Riigikohus on mitu korda aktsepteerinud ametiisiku toimingupiirangu rikkumise tõttu süüdi mõistmist, kui ametiisikule on tehtud etteheide vaid KVS § 11 lg 1 vastu eksimise suhtes (Nisu. Toimingupiirangu rikkumisest praktikas tõusnud küsimuste näitel. Juridica, 2018/8, lk 547). Samasse kategooriasse saab kriminaalkolleegiumi meelest paigutada ka käesoleva aasta lahendi nr 1-195367/144: KVS § 11 lg 1 osas kõneldi vaid seotud isikutest, mitte aga korruptsiooniohust.
138.Otsesõnu on kriminaalkolleegiumile teada olevalt pooldatud kumulatiivsuspõhimõtte rakendamist vaid kaitsjate välja toodud Tartu Ringkonnakohtu lahendis nr 1-17-2185/63. Selles asjas leidis teise astme kohus, et alternatiivsuspõhimõttest lähtuv tõlgendus oleks ebaloogiline – niisugusel juhul võiks ametiisik oma „teadlikkuse tõttu korruptsiooniohust“ (KVS § 11 lg 1 p 3) vastutada ka siis, kui ta ei tee otsust või toimingut enda või temaga seotud isiku suhtes (KVS § 11 lg 1 p 1) ega ole ka teadlik toimingut või otsust mõjutada võivast tema enda või temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist (KVS § 11 lg 1 p 2) (lk 21).
139.Ülejäänud ringkonnakohtule teada olevates allikates, kus sel teemal seisukoht esitatud on, ollakse (suuresti) teist meelt: KVS § 11 lg 1 kolm punkti on alati olnud alternatiivsed.
140.Tanel Kalmet leidis 2013. aastal uut korruptsioonivastast seadust kommenteerides järgmist: „UKVS-i § 11 lõike 1 punktides loetletud asjaolusid ei tuleks käsitleda sõna otseses mõttes alternatiividena. Pigem on tegu kontsentrilise loeteluga mitmesugustest huvide konflikti või muu korruptsiooniohu juhtumitest, mis on aluseks ametiisiku pädevuse peatumisele. [...] UKVS-i § 11 lõike 1 punktis 3 nimetatud asjaolu – ametiisiku teadlikkus korruptsiooniohust – on kõige ebamäärasem; näiteks kuuluks siia alla juhtum, kus ametiisik peab tegema otsuse oma südamesõbra või vihavaenlase kohta (kes ei ole seotud isikud § 7 tähenduses) või isiku suhtes, kellelt ta on vastu võtnud soodustuse. Samas on nõutav, et tegu oleks ikkagi korruptsiooniohuga, mitte lihtsalt nõutava otsuse või toimingu keerukuse või ebamugavusega
34(59)
ametiisiku jaoks.“ (T. Kalmet. „Uue korruptsioonivastase seaduse põhimõistetest“, Õiguskeel 2013/3, lk 6–7).
141.Allar Nisu leiab, et kasvõi ühe punkti esinemisel ilmneb korruptsioonijuhtum (Nisu. Toimingupiirangu rikkumisest praktikas tõusnud küsimuste näitel. Juridica, 2018/8, lk 544– 547). Eriti ilmseks peab autor seda KVS § 11 lg 1 p 1 puhul. KVS § 11 lg 1 p 2 peaks A. Nisu meelest kohaldama sellisel juhul: „Ametiisik A lõpetab asutust B esindades oma pädevusest tulenevalt rendilepingu äriühingu Ä-ga, mis konkureerib turul temaga seotud juriidilise isiku Jga. A eesmärgiks ei ole, et temaga seotud äriühing J astuks konkurendi Ä asemel lepingulisse suhtesse B-ga, mida A esindab. A eesmärgiks on üksnes Ä tegevuse halvamine.“ Niisuguses olukorras ei saa autori hinnangul kõneleda KVS § 11 lg 1 p 1, sest ametiisik ei tee enda või temaga seotud isiku suhtes toimingut või otsust. KVS § 11 lg 1 p 3 kohta leiab A. Nisu, et kuivõrd elus ette tulevate situatsioonide rohkust ei ole tihtipeale võimalik seaduses isegi mõne konkreetsema õigusmõistega abstraheerida, tundub seadusandja olevat jätnud õiguse rakendajatele võimaluse kvalifitseerida KVS § 11 lg 1 p 3 alla kaasused, mis KVS § 11 lg 1 p-de 1 ega 2 alla ei kvalifitseeru, kuid mille olemus viitab selgelt korruptsioonijuhtumi olemasolule. Mingit näidet KVS § 11 lg 1 p 3 kohta aga A. Nisu välja ei paku – ta piirdub T. Kalmeti selle näite kommenteerimisega, kus ametiisik teeb otsuse isiku suhtes, kellelt ta on varem vastu võtnud soodustuse: „Altkäemaksu saamise tõttu tehtav toiming või otsus ei vastaks KVS § 11 lõike 1 punkti 1 tingimustele, kui soodustuse andja pole olnud ametiisikuga seotud isik. Samuti ei saaks sellist tegevust käsitada enda suhtes tehtud toimingu või otsusena. Peale selle ei pruugi seesugune tegu vastata ka KVS § 11 lõike 1 punktile 2, kuivõrd altkäemaksu saamise tõttu tehtav toiming või tehing ei pea olema seotud ametiisiku huviga eelnimetatud sätte mõttes. Küll aga on võimalik leida, et isik, tehes soodustuse saamise tõttu toimingu või tehingu, on teadlik korruptsiooniohust KVS § 11 lõike 1 punkti 3 mõttes.“
142.Oma tõlgenduse on pakkunud välja Justiitsministeerium, kes on korruptsiooniohust kõneldes toonud ära kaks näidet. Esiteks esinevat korruptsioonioht siis, kui ametiisik teeb otsuse sellise äriühingu suhtes, mille juhatajaks saab (peagi) tema abikaasa (õppevideo „Korruptsioon ja huvide konflikt: Toimingupiirang ja seotud isik (5/8)“, kättesaadav https://www.youtube.com/watch?v=ymMUMKlYsVg, 2:46–2:53). Teiseks aga peab Justiitsministeeriumi hinnangul kõnelema korruptsiooniohust siis, kui ametiisik teeb otsuse sellise väikese äriühingu suhtes, milles töötab tema õde ja ametiisiku otsustusest (ministeeriumi lepingust) sõltub tema õe sissetulek (viidatud video, 2:54–3:35).
143.Ringkonnakohus leiab (muu hulgas tuginedes äsja välja toodud seisukohtadele), et KVS § 11 lg 1 loetelu on alternatiivne: toimingupiirangu rikkumist tuleb jaatada juba siis, kui on täidetud ühe punkti eeldused kolmest. Nii on see järgmistel põhjustel.
144.KarS § 3001 kaitseb avaliku võimu korrakohast toimimist (Pikamäe – KarS. Kommentaar.
5.trükk, § 3001, komm 1 – koostoimes 17. ptk sissejuhatus, komm 1). Teisisõnu peab analüüsitav säte hoidma ära selle, et ametiisikud ei täida oma ametikohustusi erapooletult, ausalt ja üldistest huvidest lähtuvalt, vaid juhinduvad mingitest erahuvidest. KarS § 3001 näol on tegemist abstraktse ohudeliktiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-195367/144, p 27). Oht, mida silmas peetakse, on korruptsioonioht ehk just äsja nimetatud olukord: ametiisikud ei täida oma ametikohustusi erapooletult, ausalt ja üldistest huvidest lähtuvalt, vaid juhinduvad erahuvidest. Niisiis eeldab KarS § 3001 järgne vastutus alati korruptsiooniohu loomist. Lisaks kohandub säte ka juhtudel, kus korruptsioonioht realiseerus ehk ametiisik tõepoolest erahuvidest lähtus (mitte üksnes ei loonud sellist ohtu) – seda seetõttu,
35(59)
et kahju tekkimine (realiseerumine) eeldab möödapääsmatult, et kõigepealt luuakse sellise kahju tekkimise oht.
145.Kriminaalkolleegiumi hinnangul esineb korruptsioonioht igal juhul, kui ametiisik teeb otsuse või toimingu iseenda või endaga seotud isiku suhtes (KVS § 11 lg 1 p 1). Niisuguses olukorras oleks täiendava eelduse nõudmine üleliigne: kui keegi otsustab midagi iseenda või talle lähedase isiku suhtes, esineb väga suur tõenäosus, et see otsus ei ole kantud vaid üldistest huvidest, vaid et seda mõjutavad ka erahuvid (vt ka alljärgnevalt seotud isiku kohta öeldavat, p 164 jj). Kas see nii ka tegelikult on, pole oluline: tegemist on abstraktse ohudeliktiga, mistõttu piisab pelgast erahuvidest lähtumise suurest tõenäosusest.
146.Puutuvalt KVS § 11 lg 1 p 2 lähtuti eeltoodud seisukohtades (T. Kalmet, A. Nisu ja Justiitsministeerium) ringkonnakohtu meelest sellest, et KVS § 11 lg 1 p 2 saab rakenduda vaid siis, kui pole täidetud KVS § 11 lg 1 p 1 eeldused ehk kui otsust või toimingut ei tehtud ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes – aga ametiisikul või temaga seotud isikul on sellest hoolimata otsuse või toimingu vastu huvi. Teisisõnu peaks KVS § 11 lg 1 p 2 lugema selliselt: „otsust või toimingut ei tehta küll ametiisiku enda ega temaga seotud isiku suhtes, ent siiski esineb ametiisiku enda või temaga seotud isiku majanduslik või muu huvi, mis võib mõjutada toimingut või otsust“. Ei grammatilisest ega formaalloogilisest plaanist ei ole selline tõlgendus ainumõeldav. Võimalik oleks ka öelda, et otsuse tegemine ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes ei tähenda automaatselt seda, et ametiisikul endal või temaga seotud isikul on selle otsuse osas mingisugune (era)huvi – ja karistus peaks järgnema vaid siis, kui selline huvi tõepoolest esineb. Kriminaalkolleegium sellist lähenemist ei poolda ja soostub T. Kalmeti, A. Nisu ja Justiitsministeeriumi arusaamaga: KVS § 11 lg 1 p 2 tuleb kõne alla vaid siis, kui KVS § 11 lg 1 p 1 eeldusi ei esine ehk kui otsust või toimingut ei tehtud ametiisiku või temaga seotud isiku suhtes. Põhjus võtmaks sellist seisukohta ilmneb esiteks juba käesoleva otsuse eelmisest punktist: otsuse või toimingu tegemine ametiisiku enda või temaga seotud isiku suhtes on juba iseenesest korruptsiooniohtlik – ja täiendav küsimine otsust või toimingut puudutava (era)huvi järele on seega üleliigne. Teiseks aga ilmneb järgnevast, et on olemas selliseid karistamisväärseid juhtumeid, kus otsust küll ei tehta ametiisiku või temaga seotud isiku suhtes, ent ametiisikul või temaga seotud isikul on siiski otsuse vastu huvi.
147.Majanduslik või muu huvi KVS § 11 lg 1 p 2 mõttes peab tulenevalt kaitstavast õigushüvest (ametikohustuste erapooletu, aus ja üldistest huvidest lähtuv täitmine) olema ametikohustuste väline ehk erahuvi. Seega ei puutu asjasse nt ametiisiku huvi täita oma ametiseisundit võimalikult hästi (huvi teha oma tööd korralikult). Lisaks leiab kriminaalkolleegium, et see erahuvi peab olema domineeriv või vähemasti oluline – ei piisa sellest, kui niisugune huvi esineb sekundaarsena (vähetähtsana) üldise huvi kõrval. Vastasel juhul oleks keeruline öelda, miks ei peaks KVS § 11 lg 1 p 2 jaatama näiteks siis, kui ametiisiku huvi teha oma tööd korralikult pole päris isetu: nt soovib ta teha karjääri, saada tagasi valitud vms. Ka tuleks ilma vastava kitsenduseta lugeda KVS § 11 lg 1 p 2 täidetuks nt siis, kui ametiisik otsustab lasta rajada (parandada) mõne jalgrattatee – ja lisaks soovile arendada linna jalgrattaliiklust tunneb ta head meelt selle üle, et ta saab ka ise sellel teel rattaga sõitma hakata.
148.KVS § 11 lg 1 p 2 eeldusi ei täida sugugi mitte igasugune (era)huvi, vaid üksnes selline, mis võib toimingut või otsust mõjutada.
149.Toimingu või otsuse mõjutamine eeldab toimingu tegija või otsuse vastuvõtja ehk ametiisiku mõjutamist. Ametiisiku enda huvi puhul on olukord võrdlemisi selge: ametiisiku enda huvi võib omada tema tehtavale toimingule või vastu võetavale otsusele mõju. Kui aga 36(59)
kõne alla tuleb mitte ametiisiku enda, vaid temaga seotud isiku huvi, tuleb ära näidata, et see teise isiku huvi võis mõjutada ametiisikut ja seeläbi ka tema (st ametiisiku) tehtavat toimingut või vastu võetavat otsust.
150.Kui piisab juba toimingu või otsuse mõjutamise ohust (võib mõjutada), peavad seda enam olema hõlmatud olukorrad, kus see huvi toimingut või otsust mõjutaski (vt juba käesoleva otsuse p 144). Niisugune näide on esitatud käesoleva otsuse p-s 141: ametiisik A lõpetab asutust B esindades oma pädevusest tulenevalt rendilepingu äriühingu Ä-ga, mis konkureerib turul temaga seotud juriidilise isiku J-ga; A eesmärgiks ei ole, et temaga seotud äriühing J astuks konkurendi Ä asemel lepingulisse suhtesse B-ga, mida A esindab; A eesmärgiks on üksnes Ä tegevuse halvamine. Et A otsuse tingis ametiseisundi väline soov tekitada Ä-le kahju, on KVS § 11 lg 1 p 2 kriteeriumid täidetud.
151.Tihtipeale aga mingit sellist erahuvi tuvastada ei õnnestu. Sellisel juhul tulebki hinnata, kas kõnealune huvi võis toimingut või otsust mõjutada või mitte.
152.Otsustamine selle üle, kas mingi nähtus (nt huvi) võis mingit sündmust mõjutada, kujutab endast mitte faktilise asjaolu tuvastamist, vaid hinnangu andmist. Seetõttu ei saa sellega seoses lähtuda KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud kohustusest tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks. See tähendab seda, et kui tõenäosus, et asjasse puutuv huvi võis toimingut või otsust mõjutada, on piisavalt kõrge, tulebki selle koosseisuelemendi esinemist jaatada – ja sellist järeldust ei saa väärata argumendiga, et see asjakohane huvi siiski ei pruukinud toimingut või otsust mõjutada. Olgu jälle meelde tuletatud, et KarS § 3001 näol on tegemist abstraktse ohudeliktiga. Muu hulgas tähendab see, et ametiisik peab hoiduma sellistest otsustest või toimingutest, mille puhul tekib mulje, et neid võis mõjutada mingi erahuvi – ja kui ametiisik otsuse või toimingu sellest hoolimata teeb, peab ta aktsepteerima süüetteheidet.
153.Küll aga kohaldub KrMS § 7 lg 3 puutuvalt sellesse, millised asjaolud võetakse selle hinnangu andmisel aluseks: need peavad olema üheselt tuvastatud. Seega ei saa väita, et otsust võis mõjutada mingi sündmus, mille aset leidmise osas pole täit kindlust.
154.Selle hinnangu andmisel tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid. Üldjuhul on põhjust leida, et mida olulisema erahuviga tegemist on, seda enam on põhjust vastavat ohtu jaatada. Ka võib asjasse puutuda otsuse sisu: kui tegemist on n-ö ebahariliku otsusega, võis selle tingida mõni erahuvi. Samuti võib abi olla otsuse vastu võtmise protsessi selgeks tegemisest: kui ametiisik käitus otsust ette valmistades tavapärasest erinevalt, võis teda tõugata tagant ametiseisundi väline huvi. Sellega seoses võib muu hulgas olla oluline see, kas ametiisik valmistas otsust ette üksinda või konsulteeris ta ka kolleegidega: mida varjatumalt ta tegutses, seda enam võib olla põhjust eeldada lähtumist erahuvidest. Pigem saab erahuvidest lähtumise ohtu jaatada individuaalsete kui kollektiivsete otsuste puhul: mitme otsustaja korral satub isiklikest huvidest lähtuja ohtu, et kaasotsustajad saavad otsuse problemaatilisusest aru.
155.Näiteks võiks käesoleva otsuse p-s 142 välja toodud teise näite puhul mõjutamisohtu pigem jaatada: ametiisik teeb otsuse sellise väikese äriühingu suhtes, milles töötab tema õde ja ametiisiku otsustusest (ministeeriumi lepingust) sõltub tema õe sissetulek. Sissetulek on peaaegu iga inimese jaoks väga olulise tähendusega. Seetõttu näib tõenäoline, et ametiisikut mõjutas olulisel määral soov soodustada oma õde (isegi kui ta lisaks sellele võttis arvesse ka üldisi huve). Tõsi, sõltuvalt muudest asjaoludest võib siiski olla alust ka KVS § 11 lg 1 p 2 eitamiseks.
37(59)
156.Seevastu käesoleva otsuse p-s 142 välja toodud esimese näite puhul mõjutamisohtu pigem ei ole: ametiisik teeb otsuse sellise äriühingu suhtes, mille juhatajaks saab (peagi) tema abikaasa. Ilmselt mingisugune huvi ametiisiku abikaasal selle otsuse vastu on: puudutab ju otsus tema tulevast tööandjat. Samas aga ei ole (kaasuses toodud andmete nappuse tõttu) võimalik öelda, et ametiisiku abikaasa huvi selle otsuse suhtes on (väga) suur (kõrgendatud, oluline) – erinevalt käesoleva otsuse eelmises punktis toodud näitest ametiisiku õe sissetulekut puudutava otsuse tegemise kohta. Kokkuvõtvalt: ainuüksi fakt, et otsus tehti ametiisiku abikaasa tulevase tööandja suhtes, ei võimalda KVS § 11 lg 1 p 2 jaatada.
157.Järgnevalt peatub kriminaalkolleegium KVS § 11 lg 1 p-l 3 ehk korruptsiooniohul. Nagu käesoleva otsuse p-s 144 öeldud, peab korruptsioonioht esinema ka KVS § 11 lg 1 p 1 ja p 2 puhul. Seetõttu on õige lugeda KVS § 11 lg 1 p 3 (võttes arvesse ka käesoleva otsuse p-s 131 öeldut) nõnda: esineb muu korruptsioonioht.
158.Iseenesest ei ole näitlikustava (lahtise) loetelu kehtestamine karistusõiguse jaoks midagi ebatavalist. Üldjuhul kasutataksegi sellisel juhul n-ö kinnipüüdvat konstruktsiooni „või muu“ – seda tehakse karistusseadustiku eriosas kolmekohaline arv kordi. Kui mõnikord on see „muu“ kontekstist lähtuvalt (küllaltki) hõlpsasti hoomatav, on ka sätteid, kus „muu“ võib puhtgrammatiliselt katta vägagi laia asjaolude ringi: vt nt KarS §-d 141, 148, 151, 1573, 231, 2372, 238, 294 või 385. Niisugusel juhul tuleb sätet tõlgendada süstemaatiliselt, ajalooliselt või teleoloogiliselt. Sealjuures tuleb silmas pidada seda, et mida abstraktsema õigusmõistega tegemist on, seda suurem on oht eksida PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletuspõhimõtte vastu.
159.KVS § 11 lg 1 p 3 puhul aga üks oluline põhimõtteline probleem siiski esineb. Käesolevas otsuses eelnevalt märgitust lähtuvalt on korruptsioonioht sisuliselt samastatav KarS § 3001 kaitstava õigushüvega: selle normi mõte on tagada avaliku võimu korrakohane toimimine – ehk selle vältimine, et ametiisikud ei täida oma ametikohustusi erapooletult, ausalt ja üldistest huvidest lähtuvalt, vaid juhinduvad mingitest erahuvidest – ehk korruptsiooniohu (ja korruptsiooni enda) vältimine. Õigushüve aga ei tohi samastada koosseisuelemendiga. Näiteks ei ole elu kaitsev KarS § 113 sõnastatud „elu rikkumise eest“, vaid „teise inimese tapmise eest“ – ja vara kaitsev KarS § 199 objektiivne koosseis ei viita mitte „võõra vara rikkumisele“, vaid „võõra vallasasja äravõtmisele“. Nimelt peab norm kirjeldama mitte abstraktset õigushüve, vaid olema märksa konkreetsem ja kirjeldama reaalse maailma esemeid (Jescheck, Weigend. Strafrecht. Allgemeiner Teil. 5. Auflage, § 27, II, 2; Maurach, Zipf. Strafrecht. Allgemeiner Teil. 8. Auflage, 1, § 19, II, vnr 14). Selle põhimõtte vastu eksimine võib ühtlasi tähendada määratletuspõhimõtte rikkumist. Õigushüve lisamist normi ei saa õigustada ka ülal tsiteeritud argumendiga (käesoleva otsuse p 141), et elus ette tulevate situatsioonide rohkust ei ole tihtipeale võimalik seaduses mõne konkreetsema õigusmõistega abstraheerida. Ehkki see väide on mõistetav, ei saa ära unustada ka määratletuspõhimõtet, mistõttu peab seadusandja siiski looma vähemalt mõningase konkreetsuse astmega sätte. Sellisel juhul tekib küll oht, et mõningad karistamisväärsed teod jäävad normi kohaldamisalast välja, ent seda ohtu peab põhiseadusest lähtuvalt aktsepteerima. Liiatigi saab hiljem vajadusel seadust täiendada – sedakorda juba teades, millist laadi käitumist soovitakse ära hoida ja sõnastades seadusemuudatuse piisavalt konkreetselt.
160.Seetõttu leiab ringkonnakohus, et tagamaks KVS § 11 lg 1 p 3 kooskõla põhiseadusega, tuleb seda normi tõlgendada äärmiselt kitsalt. Seda sätet saab kohaldada vaid olukorras, kus hoolimata KVS § 11 lg 1 p 1 või p 2 eelduste puudumisest esineb siiski väga tõsine (suisa ilmselge) korruptsioonioht. Võib eeldada, et sellist olukorda sama hästi kui ei ole – ja KVS §
38(59)
11 lg 1 p 3 seetõttu rakendada ei saagi. Vastupidises ei veena kriminaalkolleegiumit ka T. Kalmeti, A. Nisu ja Justiitsministeeriumi näited.
161.Esiteks T. Kalmeti näide südamesõbra või vihavaenlase suhtes tehtava otsuse kohta. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ametiisiku (südame)sõpra pidada ametiisikuga seotud isikuks (vt käesoleva otsuse p-d 167 ja 169). Seega rakendub sellisel juhul KVS § 11 lg 1 p 1. On võimalik seegi, et ametiisikuga seotud isik on tema vihavaenalane: ametiisikul on selle inimesega isiklikku laadi (ametikohustuste välised) tugevad (mis sest et vaenulikud) sidemed. Niisugusel juhul saaks jällegi rakendada KVS § 11 lg 1 p 1. Kui aga ametiisiku ja tema vihavaenlase seotusest KVS § 7 lg 1 mõttes rääkida ei saa, võib rakenduda KVS § 11 lg 1 p 2: seda näiteks siis, kui ametiisiku otsuse tingib soov teha sellele vihavaenlasele kahju. Sisuliselt on tegemist sarnase olukorraga sellele, millele viidati käesoleva otsuse p-des 141 ja 150 (ärikonkurendile kahju tekitamise soov): ametiisikut motiveerib otsust tegema tema ametikohustuste väline (kahju tekitamise) huvi. Kui aga ka sellist huvi ei ole, st ametiisik teeb avalikust huvist kantud otsuse – ja lihtsalt juhtub, et selle adressaadiks on tema vihavaenlane (kes siiski pole temaga seotud isik), pole ametiisiku teos midagi karistamisväärset.
162.Järgnevalt näide otsuse tegemise kohta isiku suhtes, kellelt ametiisik on varem vastu võtnud soodustuse. Niisuguses olukorras läheks soodustuse andja pidamine ametiisikuga seotud isikuks (KVS § 11 lg 1 p 1 alt 2 ja p 2 alt 2) ilmselt tõesti liiga kaugele: ametiisikut ja soodustuse andjat seob vaid (pikka aega tagasi) antud soodustus (vt ka käesoleva otsuse p 172, minevikus esinenud seotuse kohta). Edasi on aga olukord samasugune, nagu puutuvalt vihavaenlasse. Kui otsuse tingis ametiisiku mingi minevikus saadud soodustusega seotud erahuvi (nt kartis ametiisik, et kui ta otsust ei tee, räägib talle soodustuse andnud isik sellest politseile), saab rakendada KVS § 11 lg 1 p 2. Kui aga mingit erahuvi ei ole, ei ole karistusõigusel põhjust sekkuda.
163.Ka pole mingit vajadust n-ö püüda KVS § 11 lg 1 p 3 abil kinni seda ametiisikut, kes teeb otsuse oma abikaasa tulevase tööandaja suhtes (käesoleva otsuse p 142 ja 156). Kui ametiisiku abikaasal ega ametiisikul endal selle otsuse suhtes mingit (piisavalt olulist) erahuvi ei ole, ei ole karistusõiguslikeks sanktsioonideks alust. (B) KVS § 7 lg 1
164.KVS § 7 lg 1 lähtub sellest, et erahuvid, mida ametiisik võib eelistada avalikele huvidele, ei pea olema tingimata ametiisiku omaenda huvid – need võivad olla ka selliste isikute huvid, kes ametiisikule teistest enam korda lähevad (seotud isikud). KVS § 7 lg 1 p 1 sätestab formaalse loetelu: (piisavalt lähedased) sugulased ja hõimlased on alati ametiisikuga seotud isikud. Seda seetõttu, et nende inimeste ja ametiisiku vahel on reeglina sedavõrd tugevad emotsionaalset laadi sidemed, et inimloomust arvestades pole alust eeldada, et ametiisik suudaks nende suhtes (nende huvidega seotud olles) toimida erapooletult, st (vaid) üldistest (avalikest, ametialastest) huvidest lähtudes. Vastupidise väitmine ei ole võimalik: isegi kui ametiisik on oma sugulasega vaenujalal, on see sugulane ikkagi paigutatav KVS § 7 lg 1 p 1 alla. Nii on see juba korduvalt kõlanud põhjusel: KarS § 3001 on abstraktne ohudelikt (samamoodi ei välista vastutust KarS § 424 järgi see, et autojuht on sedavõrd andekas ja kogenud, et ta suudab ka purjuspäi liigelda ohutumalt kui paljud teised autojuhid kainelt). Juriidilisi isikuid käsitlevad KVS § 7 lg 1 p-d 2 ja 3 on aktsessoorsed sätted: need tuleb sisustada läbi KVS § 7 lg 1 p-de 1 ja 4. KVS § 7 lg 1 p 4 on KVS § 7 lg 1 esimesest kolmest punktist märksa vähemformaalsem: see säte tuleb olulises ulatuses sisustada normatiivselt, st (väärtus)hinnangupõhiselt. 39(59)
165.KVS § 7 lg 1 p 4 on tehnilises mõttes ehitatud üles suuresti samal moel, nagu KVS § 11 lg 1. Tuuakse välja kaks võrdlemisi konkreetset alust (esiteks isik, keda seob ametiisikuga ühine majapidamine (alt 1) ja teiseks isik, kes väljaspool ametiseisundit allub ametiisiku korraldustele või tegutseb ametiisiku huvides või arvel (alt 3)), ent olemas on ka äsja nimetatutest abstraktsem „kinnipüüdev“ alus: muu isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab või keda ametiisiku seisund või tegevus väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab (alt 2).
166.Ringkonnakohus soostub kaitsjatega, et formuleering isik, kelle seisund või tegevus ametiisikut väljaspool ametiseisundit oluliselt ja vahetult mõjutab on suure abstraktsuse astmega. Seetõttu pole kaitseväited põhiseadusliku määratletuspõhimõtte rikkumise kohta meelevaldsed. See aga ei tähenda automaatselt, et seda põhimõtet tõepoolest rikutud on. Kõigepealt tuleb märkida, et erinevalt KVS § 11 lg 1 p-st 3 (vt käesoleva otsuse p 159) ei saa KVS § 7 lg 1 p 4 alt 2 puhul rääkida sellest, et norm kujutab endast õigushüve kirjutamist seaduse teksti. See on määratletuspõhimõtte aspektist positiivne – aga ei tähenda tingimata seda, et seda põhimõtet rikutud ei ole. Rikkumist tuleks ringkonnakohtu hinnangul jaatada siis, kui selle normi alla saaks paigutada väga suure isikute ringi. Kui aga sätet saab tõlgendada nõnda, et ta hõlmab vaid (võrdlemisi) väikese hulga isikuid, määratletuspõhimõtte vastasest liigsest laialivalguvusest kõneleda ei saa.
167.Kaitsjad näivad soovivat pidada mõjutamist aktiivseks suunamiseks mingile teole: kellegi poolsest ametiisiku mõjutamisest võiks kõneleda siis, kui see isik teeb teadlikke samme selleks, et ametiisik mingil viisil käituks. Ringkonnakohus sedavõrd kitsast lähenemist ei jaga. Seadus kõneleb mitte üksnes isiku tegevusest, aga ka seisundist. Seega ei eelda mõjutamine aktiivset tegu – ka kellegi isik iseenesest võib ametiisikut mõjutada. Mõjutamiseks endaks tuleb aga pidada kellegi (nt ametiisiku) suunamist midagi tegema. See „midagi“ ei pea olema menetluse esemeks olev toiming või otsus – ja reeglina ta seda polegi. Piisab ükskõik millele suunamisest. Nt suunab ametiisiku abikaasa ametiisikut ülimalt paljudele tegudele – ja üldjuhul on need (väga) isiklikku laadi (nt söögi tegemine, koristamine, usalduslik vestlus vms). Sellise näiliselt ametiseisundi jaoks ebaolulise käitumise problemaatilisus ilmneb juba ülal öeldust: ametiisikul on teda nii mõjutava isikuga tekkinud sedavõrd tihe side, et ta ei pruugi suuta teha selle isikuga seonduvaid ametialaseid otsuseid puhtalt üldistest huvidest lähtuvalt. Sama saab öelda ka nt KVS § 7 lg 1 p 4 alt-s 1 välja toodud ametiisikuga ühist majapidamist jagava isiku osas. Lisaks võivad ametiisiku toiminguid kujundada ka väga paljud muud isikud. Alustada võibki inimestest, kellega ametiisik vabatahtlikult oma vaba aega ükskõik mis vormis (nt näost-näkku suheldes, aga ka tehniliste vahendite abil lävides) koos veedab ehk sõpradest. Kindlasti võib välja tuua ka nt armukesed, st inimesed, kellega ametiisikul on romantiline (sala)suhe. Mõjutamine ei eelda tingimata n-ö näost näkku suhtlemist. Näiteks võivad ametiisiku tegusid suunata poliitikud, arvamusliidrid, kirjanikud ja isegi meelelahutustegelased (nt sportlased): nad kõik võivad ametiisikut panna midagi tegema või tegemata jätma (nt mingil moel valimistel hääletama, keskkonnasäästlikult elama, meelelahutusüritustele või spordivõistlustele minema jne). Lisaks puhtalt emotsionaalsusest (kellegi isikust) tingitud mõjule võib mõju ilmneda ka mingi selgelt konkretiseeritava teguri pinnalt. Näiteks saab väita, et ametiisikut mõjutavad ka tema erinevad (kestvus)lepingupartnerid: nt talle kodulaenu andnud isik, autoliisingu pakkuja, ametiisiku poolt külastatav spordiklubi jne. Võivad ju kõik need isikud nt lepingu üles öelda, muuta lepingutingimusi vms – ja see võib ametiisiku käitumist suunata (nt peaks ta otsustama, kas otsida endale uus lepingupartner, nõustuda uute tingimustega vms). Mõjutajaks võib aga olla ka isik, kellega ametiisik seni veel (kuigivõrd) suhelnud polegi: nt isik, kellelt ametnik midagi saada soovib ja kes peab alles otsustama, kas ta ametniku soovi täidab või mitte. 40(59)
Kokkuvõtvalt on mõjutamise kriteerium KVS § 7 lg 1 p 4 kitsendamiseks küllaltki vähesobiv: ametiisiku (nagu iga inimese) mingil kujul mõjutajaid on väga palju.
168.Mõjutamine peab olema oluline. Olulisus on sama hästi kui igasuguse normatiivse hinnangu keskne termin ja seega karistusõiguses äärmiselt levinud (vt ka käesoleva otsuse p 147, st olulisusse puutuvalt KVS § 11 lg 1 p 2). Kasvõi karistusseadustikus endas kasutatakse seda mõistet kümneid kordi – ja karistusõigusdogmaatikas ilmselt veel sagedamini. Mingi teguri oluliseks või mitteoluliseks pidamine ei ole n-ö täppisteadus, vaid on suuresti otsustamise küsimus. Olulisuse vaagimine eeldab küsimist selle järele, kuidas suhtub konkreetne juhtum teistesse sarnastesse juhtumitesse. Mõjutamisse puutuvalt peab niisiis analüüsima, kui tugevasti võib n-ö vaatlusalune isik suunata võrdluses kõigi muude võimalike mõjutajatega ametiisiku tegusid: mida tugevam selline suunamine olla võib, seda enam on põhjust kõneleda mõju olulisusest.
169.Vähemalt üldjuhul saab öelda, et mida tihedamalt ametiisik kellegagi läbi käib, seda enam on põhjust jaatada selle isiku olulist mõju ametiisikule ehk seda enam on põhjust eeldada, et ametiisik ei suuda selle isiku tõttu jääda oma ametikohustusi täites rangelt avalikke huve järgivaks. Seetõttu võiks olulisust jaatada sõprade puhul (nagu öeldud, tuleb sõbraks pidada inimest, kellega keegi vabatahtlikult oma vaba aega veedab). Mitteolulisest mõjust aga tuleks rääkida selliste inimeste puhul, kellega ametiisik küll vabal ajal suhtleb, ent seda võrdlemisi harva või n-ö asjaoludest tingituna: nt trenni- või huviringikaaslasega, naabriga vms.
170.Ametiisiku lepingupartnerite mõju olulisust ametiisikule hinnates tuleb silmas pidada järgmist. Esiteks ei saa nõustuda arusaamaga, et ametiisiku võlausaldaja või võlgnik on igal juhul KVS § 7 lg 1 p 4 järgne ametiisikuga seotud isik (T. Kalmet. „Uue korruptsioonivastase seaduse põhimõistetest“, Õiguskeel 2013/1, lk 8). Sellisel juhul osutukski tõeks kaitsjate kartus, et ametiisik ei tohiks teha otsuseid nt panga suhtes, mille klient ta on – see keeld aga poleks kohe esitatavatel põhjustel vajalik. Kriminaalkolleegium leiab hoopis järgmist. Mida tavalisema ja impersonifitseerituma lepingulise suhtega tegemist on, seda vähem on põhjust eeldada, et lepingupartner ametiisikut oluliselt mõjutab. Seda esiteks seetõttu, et niisugusel juhul pole põhjust eeldada, et lepingupartner teeks mõne n-ö ootamatu sammu. Teiseks aga on lepingupartner kellegi teise vastu hõlpsasti välja vahetatav. Niisiis ei ole ametiisikul sellises olukorras põhjust oma lepingupartneritest sama hästi kui üldse mitte mõelda – ja seetõttu pole ka alust arvata, et need partnerid võiks kuidagi ametiisiku samme suunata. Seepärast ei saa üldjuhul pidada ametiisikuga seotud isikuteks nt ametiisikule kodulaenu andnud panka või ametiisikule internetiteenust pakkuvat äriühingut. Mida enam lepingusuhe aga n-ö tavapärasest erineb ja ametiisiku elu mõjutama hakkab, seda enam on alust kaaluda, ega lepingupartnerit ikkagi ei saa juba ametiisiku oluliseks mõjutajaks pidada. Olulist mõju võiks näiteks jaatada siis, kui lepingu järgi raha maksma kohustatud ametiisik on sattunud makseraskustesse: niisugusel juhul võivad lepingupartner ja tema otsustused ametiisiku jaoks väga tähtsaks muutuda. Näiteks kui ametiisikul on tekkinud panga ees kodulaenu võlg, võib olla põhjendatud väita, et ametiisik peaks hoiduma selle panga osas tehtavatest otsustest, sest ta võib otsustamisel arvesse võtta ka oma võlga (nt loodab ta, et pank võib tema poolse soodsa otsuse korral anda talle maksepikendust vms). Eriti põhjendatud oleks selline arusaam siis, kui makseraskused on tõsist laadi: nt kui võlausaldaja on juba esitanud kohtusse võlgniku vastu hagi. Ka võib olla põhjust võtta arvesse ametiisiku võla suurust: mida suurem see on, seda enam võib olla põhjust pidada võlausaldajat ametiisiku oluliseks mõjutajaks. Ka võib rolli mängida lepingupartneri isik. Kui selleks on mõni majandus- või kutsetegevuse väliselt tegutsev isik, kellel on võrdlemisi vähe lepingupartnereid (või ongi ametiisik tema ainus lepingupartner) ja lepingu sõlmimine toimus näost-näkku läbirääkimiste käigus (nt ei tuginetud mingitele 41(59)
tüüptingimustele) ning sealjuures mängis tähtsat rolli poolte vastastikune usaldus, võib olulise mõju jaatamise tingida asjaolu, et lepingupartner võib ametiisiku poole pöörduda väga kiiresti, vahetult ise (mitte nt läbi mõne oma töötaja, advokaadi vms) ja rõhuda sõnapidamise tähtsusele – ja niisuguses olukorras võib tekkida oht, et ametiisiku vastavaid otsuseid mõjutab viidatud lepinguline suhe. Ka tuleks pöörata tähelepanu lepingutingimustele: kui need on ametiisiku jaoks tavapärastest turutingimustest soodsamad, võib lepingupartneri mõju ametiisikule olla oluline: nt võib ametiisik hakata pelgama, et lepingu rikkumise korral võib ta olla sunnitud sõlmima uue lepingu ja seda turutingimustel (ehk senisest ebasoodsamalt).
171.Oluliseks võib osutuda ka isik, kellel on võimalik teha (ükskõik kas ametiisiku enda palvel või mõne sellise inimese palvel, kellega ametiisik suhtleb) midagi sellist, mis on ametiisiku jaoks tähtis. Tähtsaks tuleb muu hulgas pidada seda, kui kõnealune isik peab otsustama mingi ametiisiku jaoks ulatusliku varasoorituse tegemise üle – eriti veel olukorras, kus muud (sarnast) alternatiivi varasoorituse saamiseks ei ole. Nii on see näiteks juhul, kui see isik peab otsustama selle üle, kas rahuldada ametiisiku taotlus väljastada turutingimustest soodsamalt suuremahuline laen või mitte.
172.Kuivõrd inimsuhted aja jooksul muutuvad, on kõigiti võimalik see, et inimene, kes kunagi oli ametiisikuga seotud, lakkab selleks olemast. Näiteks ei pruugi ametiisikuga seotud olla inimene, kellega ametiisikul oli aastate eest armuafäär – ent seejärel läksid nende teed lahku. Samamoodi võib olla puutuvalt ametiisikusse ja tema endisesse äripartnerisse: kui nende vahel enam mingeid majanduslikke suhteid ei ole, ei saa seotusest KVS § 7 lg 1 p 4 alt 2 mõttes rääkida.
173.Äsja öeldu olulisuse osas kujutab endast tõepoolest vaid näiteid. Nagu muudelgi normatiivseid otsustusi ja olulisuse mõistet puudutavatel juhtudel ei saa siingi ära tuua ammendavat loetelu sellest, millal on kellegi mõju ametiisikule oluline ja millal mitte. Lõplik otsustus on tarvis teha konkreetse juhtumi pinnalt.
174.Lisaks on tähtis, et mõjutamine oleks vahetu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul välistab see kriteerium võimaluse pidada ametiisikuga seotud isikuks kedagi sellist, kellega ametiisik kunagi (kasvõi mõningase intensiivsusega) läbi käinud ei ole. Niisiis võib mõnel poliitikul (läbi tema vaadete ja sõnavõttude) või sportlasel (läbi tema sportlike soorituste) olla ametiisikule väga suur mõju ehk need inimesed võivad ametiisiku tegusid suunata (teisisõnu: ametiisik on nende inimeste fänn), ent seda mõju ei saaks pidada vahetuks, sest ametiisiku ja nende inimeste vahel puudub läbi käimine. Juriidiliste isikute puhul aga eeldab vahetu mõju vähemalt üldjuhul ametiisiku ja selle juriidilise isiku vahelise lepingu sõlmimist. Niisiis ei saa rääkida nt mõne autotootja vahetust mõjust ametiisikule pelgalt seetõttu, et ametiisik on selle tootja autode n-ö fänn, kes on oma elus ostnud mitu selle äriühingu autot, selle autotootja sümboolikaga T-särke, mütse vms. Küll aga ei välista vahetut mõju ametiisiku ja mõne inimese vahel nt see, et nende läbi käimine ei toimunud näost-näkku, vaid nt interneti, telefoni või hoopiski mõne kolmanda isiku kaudu.
175.Eeltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et ehkki KVS § 7 lg 1 p 4 abstraktsuse aste on puutuvalt olulisse ja vahetusse mõjutamisse kõrge, ei ületa ta siiski veel läve, mis oleks põhiseaduslikult lubamatu. Reguleeritav eluvaldkond on keerukas ja väga mitmepalgeline, mistõttu tuleb lubatava ja lubamatu käitumise vahet hinnata KarS §-ga 3001 kaitstavat õigushüve silmas pidades. Sellisel viisil on võimalik suur enamik ametiisikuid mõjutavatest isikutest ametiisikuga seotud isikute ringist välja arvata.
42(59)
176.Ühtlasi ei saa öelda seda, et äsja esitatud tõlgendus muudaks avaliku võimu õiguspärase teostamise võimatuks tulenevalt sellest, et niisugusel juhul on peaaegu igaüks ametiisikuga seotud isik. Juba välja toodud näited kinnitavad, et nii see ei ole: suurem hulk isikuid ametiisikuga seotud pole. Tõsi, kui ametiisik on nt väga suure tutvusringkonnaga ja/või aastaid tegutsenud mingis valdkonnas, mida ta avaliku võimu esindajana kureerima hakkab, võib tõepoolest mõningane probleem tekkida. See aga ei saa muuta eelmärgitut. Esiteks on ka sellises olukorras ilmselt enamik ametiisiku otsustuste adressaate ametiisikuga mitte-seotud KVS § 7 mõttes – nt ka praegusel juhul puudutab süüdistus vaid väikest osa V. Semilarski poolt abilinnapeana tehtud otsustest. Teiseks aga on inimesel vaba valik: kui ta tõepoolest ei saa oma varasema elukäigu tõttu mingis avaliku sektori valdkonnas ilma korruptsioonisüüdistust kartmata töötada, võibki ta otsustada sinna sektorisse mineku vastu. Ringkonnakohtu jaoks pole veenev ka argument, et niisugusel juhul ei saagi avalik sektor asjatundlikke kogemustega inimesi. Kõigepealt võib väita, et kogemusega seonduvad plussid ei pruugi üles kaaluda korruptsioonist lähtuvaid miinuseid: ühiskonnale võib üldplaanis parem olla mõni vähemkogenud, ent aus, kui kogenud, aga korruptiivne ametiisik. Teiseks võib elukogenud inimene asuda avalikule ametipostile mõnes muus kohas (kohalikus omavalitsuses) kui seal, kus ta oma kogemuse (ja tutvused) sai. (IV) Eviko
177.Pole vaidlust, et süüdistusaktis seoses Evikoga välja toodud otsused tegi A. Semilarski Eviko suhtes KVS § 11 lg 1 p 1 mõttes. Kriminaalkolleegium hinnangul on vaidluse puudumine igati põhjendatud: kõik need otsused olid Evikoga vahetult seotud (valdavalt oli tegemist Eviko hankepakkumiste edukaks tunnistamisega).
178.Järgnevalt tuleb küsida, kas Eviko oli V. Semilarskiga seotud isik KVS § 7 ja seega ka KVS § 11 lg 1 p 1 tähenduses.
179.Maakohus tuletas V. Semilarski ja Eviko seotuse läbi Eviko aktsionäri ja juhatuse liikme K.S. a isiku ning KVS § 7 lg 1 p-de 2, 3 ja 4.
180.KVS § 7 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt on ametiisikuga seotud isikuks ka juriidiline isik, milles vähemalt 1/10 osalusest kuulub ametiisikuga seotud isikule või mille juhtimisorgani liige tulumaksuseaduse tähenduses ametiisikuga seotud isik on. Esimese astme kohus leidis õigesti, et K.S. a puhul on Eviko suhtes täidetud nii KVS § 7 lg 1 p 2 kui ka p 3 eeldused: süüdistuses kirjeldatud otsuste tegemise ajal kuulus K.S. ale ca 42% Evikost ja K.S. oli Eviko juhatuse (ainus) liige (kd 1, tl 187–188).
181.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et selline skeem on seaduse kohaselt kõigiti võimalik: kui mõni ametiisikuga KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes seotud inimene täidab mõne juriidilise isiku osas KVS § 7 lg 1 p 2 või 3 eeldused, on see juriidiline isik ametiisikuga seotud isik. Vastasel juhul ei saakski tihtipeale reageerida juriidiliste isikute kaudu tekkivale korruptsiooniohule, sest juriidilised isikud saavad tegutseda vaid inimeste kaudu. Niisiis on keskseks küsimuseks, kas K.S. a saab lugeda V. Semilarskiga seotud isikuks KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes.
182.Maakohtu hinnangul tuleb K.S. a tõepoolest pidada V. Semilarski suhtes KVS § 7 lg 1 p 4 alt 2 päraseks isikuks: K.S. mõjutas V. Semilarskit väljaspool tema ametiseisundit oluliselt ja vahetult. K.S. a mõju V. Semilarskile lähtub esimese astme kohtu hinnangul kahest allikast.
43(59)
Esiteks on K.S. ja V. Semilarski pikaajalised ning lähedased sõbrad. Teiseks oli V. Semilarskiga seotud KS Club võlgu K.S. aga seotud Heinzbaule.
183.Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjate etteheitega, et V. Semilarski ja K.S. a suhtlust pole süüdistusaktis (piisavalt) kirjeldatud. Süüdistusaktis väidetakse, et kaks meest käisid juba pikka aega tihedasti läbi, reisid korduvalt koos välismaal (nt vormel-1 võistlustele) ja pidasid ühiseid suvepäevi. Need väited on õiged: seda kinnitavad nii nende kummagi mehe ütlused kui ka mitmed dokumentaalsed tõendid (nt fotod V. Semilarskist ja K.S. ast vormel-1 võistlustel). Seetõttu saab eelnevalt KVS § 7 lg 1 p 4 kohta öeldut arvesse võttes leida üksnes seda, et K.S. mõjutas V. Semilarskit väljaspool tema ametiseisundit oluliselt ja vahetult. V. Semilarski ja K.S. a suhet ei saa pidada muuks kui sõpruseks – ja suisa heaks ning lähedaseks sõpruseks. Seega esines oht, et K.S. a isik avaldab V. Semilarski Eviko suhtes tehtavatele otsustele mõju – seda isegi siis, kui K.S. V. Semilarskiga neist otsustest midagi ei rääkinud.
184.Ka soostub kriminaalkolleegium maakohtuga selles, et K.S. a olulise ja vahetu mõju V. Semilarskile saab tuletada ka KS Clubi ja Heinzbau vahelisest võlasuhtest.
185.KVS § 7 lg 1 p 4 kohaldamist ei väära see, et võlgu polnud mitte V. Semilarski K.S. ale, vaid KS Club Heinzbaule. V. Semilarski oli laenulepingu kehtivuse ajal KS Clubi ainuosanik (kd 1, tl 173). Lisaks on põhjendatud prokuratuuri ja maakohtu arusaam, et V. Semilarski oli selle äriühingu faktiline juht: KS Clubi formaalne juhataja talitas V. Semilarski korralduste järgi (vt maakohtu otsuse p 128). K.S. aga oli Heinzbau 50% osanik ja ainuke juhatuse liige. Niisiis kuulus KS Club (vähemalt faktilises mõttes) V. Semilarski (ja mitte kellegi teise) varade hulka. K.S. aga sai otsustada võlaga seonduva üle. Seega oli K.S. al V. Semilarskile tulenevalt sellest võlast Heinzbau ja KS Clubi mõju V. Semilarski üle. Asjaolu, et tegemist oli juriidiliste isikutega, ei väära KVS § 7 lg 1 p 4 järgsest vahetust mõjust kõnelemist: vahetuse kriteerium langeb ära vaid (piisava) suhtluse puudumisel (vt käesoleva otsuse p 174), ent K.S. ja V. Semilarski suhtlesid.
186.Võlasuhtest tuleneva mõju olulisuse kohta leiab ringkonnakohus järgmist.
187.Võla suurusse puutuvalt on loogilised V. Semilarski ja kaitsjate selgitused, et ühe korraga Heinzbau KS Clubile 50 000 või 60 000 eurot ei laenanud, vaid tegemist oli erinevatel aegadel antud laenu kogusummaga (erinevate lepingutega) – ja lõpuks oli KS Club Heinzbaule võlgu umbes 20 000 eurot. 20 000 eurot, saati siis 50 000 või 60 000 eurot ei saa Eesti elatustaset silmas pidades (eriti aastatel 2013–2016) hinnata väikeseks rahaks. Nt oli riigi keskmine netokuupalk võlasuhte ajal alla tuhande euro (https://www.stat.ee/et/avastastatistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk). Ka abilinnapea palk ei ole Eesti keskmisest palgast palju kordi kõrgem. Asjasse puutuv on seegi, et võlaintresse tasus V. Semilarski küll korrektselt, ent põhisumma osas jäi ta tasumisega viivitusse.
188.Tähelepanu tuleb pöörata ka lepingu (lepingute) sisule. Nimelt oli leping (lepingud) V. Semilarski (KS Clubi) jaoks tavapärastest turutingimustest märksa soodsam. Esiteks ei olnud määratud kindlaks laenu kasutamise eesmärki: professionaalsed turuosalised (nt pangad) aga laenavad äriühingutele üldjuhul raha vaid siis, kui nad mõistavad raha kulutamise eesmärki ja on sellega päri. Tõsiselt võetavaks ei saa pidada lepingus (lepingutes) märgitut tagatise kohta. Punkti „tagatis“ all oli selline tekst: „Laenusaaja kohustuste täitmine on tagatud kogu laenusaaja varaga, kaasa arvatud ka tulevikus omandatav vara“ (vt nt kd 4, tl 14, 16, 18 või 20). Sellisel kujul „kogu vara“ tagatiseks seadmine tähendab, et mingit tagatist ei olnud: võlgniku kontrolli all olevat „kogu vara“ ei ole võlausaldajal võimalik realiseerida muul moel kui n-ö üldkorras – 44(59)
ehk vaidluse tekkimisel oleks vaja pöörduda kohtusse (ja vajadusel läbida ka täitemenetlus). Ka on tähelepanuväärne intress: selleks oli aastas 4% (V. Semilarski sõnul) või 5% (kd 4, tl 14, 16, 18 või 20). Sedavõrd madal (keskmisel aastal oleks reaalintress sellise nominaalse intressimäära puhul vaid paar protsenti) intressimäär on lühiajalise (aastase) lepingu puhul väga ebaharilik. Nt nõuavad finantsasutused tarbijakrediidilepingutes (kus samuti ei pruugita uurida laenu eesmärgi järele ja kus laen on tarvis tagasi maksta võrdlemisi kiiresti) aastaintressiks keskeltläbi 15–20%.
189.Arvestada on tarvis sedagi, et laenu andis Heinzbau KS Clubile mitmes osas. Seetõttu tuleb lähtuda sellest, et V. Semilarski mõtles sellelegi, kas K.S. (Heinzbau) järgmisel korral ikkagi on nõus talle (KS Clubile) raha laenama. See aga kätkes endas ohtu, et V. Semilarski soovis hoida K.S. aga häid suhteid ka sellel põhjusel – ja see võis potentsiaalselt mõjutada ka tema otsuseid Eviko suhtes.
190.Kokkuvõttes peab äsja võlasuhte kohta välja toodut arvesse võttes jaatama K.S. a mõju olulisust V. Semilarskile ka sellest aspektist. Võlasumma oli esiteks võrdlemisi suur. Teiseks olid lepingutingimused tavapärasest liiga erinevad – ja seda V. Semilarski kasuks. Kolmandaks soovis V. Semilarski, et K.S. (Heinzbau) jätkaks talle (KS Clubile) võlgu andmist. Niisuguses olukorras esines oht, et V. Semilarski võis K.S. aga seotud Eviko suhtes otsuseid tehes lasta end mõjutada ka sellest võlasuhtest – mitte aga lähtuda üksnes üldistest huvidest.
191.Eelöeldu tähendab, et V. Semilarski rikkus toimingupiirangut KVS § 11 lg 1 p 1 ja seega ka KarS § 3001 lg 1 tähenduses.
192.Menetluses on mitmel puhul vaieldud selle üle, kas mitu otsuse tegemist on võimalik lugeda üheks jätkuvaks teoks või mitte. See vaidlus pole seni puudutanud Eviko suhtes tehtavaid otsuseid. Ometigi leiab ringkonnakohus, et jätkuvus mängib rolli ka siin: kolme Pirogrovi platsi rekonstrueerimisega seoses tehtud otsuse (esiteks 9. mai 2017 korraldus nr 460 (platsi rekonstrueerimine, käesoleva otsuse p 3.8), teiseks 6. juuni 2017 korraldus nr 565 (Evikole maksuvabastuse andmine, käesoleva otsuse p 3.9) ja kolmandaks 20. juuni 2017 korraldus nr 632 (korralduse nr 460 muutmine, käesoleva otsuse p 3.10)) tegemised kujutavad endast ühte jätkuvat tegu karistusõiguslikus mõttes ja seda järgmistel põhjustel.
193.Tuleb nõustuda õiguskirjanduses leituga, et mitme käitumisakti (kehaliigutuse) puhul peab reeglina kõnelema mitmest erinevast teost karistusõiguslikus mõttes (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, lk 104). Siiski saab mõnikord siduda erinevad kehaliigutused õiguslikus mõttes üheks teoks. Nn loomuliku elukäsitluse kõrval (ühest teost tuleb ühe inimese suunas tulistamise puhul rääkida ka siis, kui tulistaja teeb mitu lasku ehk liigutab püstolipäästikul olevat sõrme mitu korda) tuleb kõne alla ka jätkuva teo kontseptsioon. Riigikohus on jätkuva teo osas märkinud järgmist (vt nt lahendeid asjades nr 1-18-7408/62, p 10 ja nr 1-17-11432/93, p 9). Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud üldjuhul ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud süütegu. Sarnased on sellised teod, mis ründavad sarnastel asjaoludel sama õigushüve ja täidavad sama süüteokoosseisu ning on omavahel reeglina ka ajaliselt ja ruumiliselt lähedased. Ühtset tahtlust näitab see, kui isiku tahtlus hõlmab juba enne ühe niisuguse teo lõpuleviimist ka järgmise teo. Oluline on, et kõik teod oleksid eraldivõetuna koosseisupärased, õigusvastased ja süülised.
194.Viidatud kolm otsust olid ajaliselt lähedased: V. Semilarski tegi need ca pooleteise kuu jooksul. Neil kõigil oli üks ja sama objekt: nad puudutasid Pirogovi platsi rekonstrueerimist. Ka saab öelda, et V. Semilarskil oli juba esimest otsust tehes tahtlus järgmiste osas. Tõsi, see 45(59)
tahtlus ei olnud ilmselt kuigivõrd konkreetne. See aga polegi ringkonnakohtu hinnangul tarvilik. Piisab sellest, kui isik peab võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4), et ta paneb parajasti sooritatavaga sarnase käitumisakti toime ka edaspidi. Seda teeb ta siis, kui tal pole adekvaatset alust lähtuda vastupidisest. Kriminaalkolleegiumi meelest ei olnudki V. Semilarskil
9.mail 2017 põhjust arvata, et Pirogovi platsi rekonstrueerimisega seoses tulevikus enam mingeid otsuseid vastu võtta vaja ei ole. Seda veel eriti pidades silmas tõsiasja, et Pirogovi platsi rekonstrueerimise hankedokumentide kohaselt tuli rekonstrueerija vabastada teede ja tänavate sulgemise maksust.
195.Niisiis sooritas V. Semilarski seoses Evikoga mitte kümme potentsiaalselt KarS § 3001 lg 1 pärast tegu – ehkki otsuseid oli just kümme –, vaid kaheksa, sest kolm Pirogovi platsi renoveerimist puutuvat otsust kujutavad endast ühte tegu.
196.KarS § 3001 lg 1 rakendub vaid siis, kui toimingupiiranguid rikutakse suures ulatuses. KarS § 121 p 2 kohaselt on suur süüteo selline ulatus, mis ületab 40 000 eurot. Kaheksa esimese otsuse puhul saab suurt ulatust hõlpsasti jaatada: nendega otsustati sõlmida Evikoga lepingud, millega eraldatakse Evikole enam kui 40 000 eurot. Üheksas ja kümnes otsus aga mingit iseseisvat varakäsutust ei puuduta. See aga ei tähenda, et neid ei saa KarS § 3001 lg 1 objektiivse koosseisu alla paigutada. Seda saab teha seetõttu, et need otsused moodustavad ühe osa 9. mai 2017 otsusega alanud jätkuvast teost. Samamoodi saab isikule nt ühe jätkuva KarS § 201 lg 1 järgse omastamise raames süüks arvata muu hulgas sellised vara enese kasuks pööramised, mille puhul jääb vara väärtus alla 200 euro ehk mis tulenevalt KarS § 218 lg-test 1 ja 4 ning § 44 lg 2 ls-st 4 üksinda endast KarS § 201 lg 1 järgset kuritegu ei kujutaks (vaid oleks väärteod).
197.Esmapilgul võib öelda, et eelöeldu tähendab seda, et V. Semilarski realiseeris kaheksa teoga KarS § 3001 lg 1 objektiivse koosseisu. Siiski väidavad kaitsjad, et V. Semilarski tehtud otsused olid rutiinsed KVS § 11 lg 3 p 6 mõttes. Seetõttu tuleb kontrollida, kas nende otsuste koosseisupärasuse välistab nende rutiinsus4.
198.Vähemalt grammatiliselt tõlgendades ei väära otsuse rutiinsus KVS § 11 lg 3 p 6 kohaselt ametiisiku vastutust automaatselt: vastutus peaks rutiinse otsuse tegemisel langema ära üksnes siis, kui puudub korruptsioonioht. Ringkonnakohus ei pea tarvilikuks hakata seda äärmiselt abstraktset mõistet (korruptsioonioht) uuesti vaagima, sedakorda puutuvalt otsuse rutiinsusse – praegu ei olnud tegemist rutiinsete otsustega.
199.Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjatega, et otsuse rutiinsust ei välista see, et ametiisikul oli võimalik hääletada mitut moodi. Hääletamises väljenduva otsuse tegemisel saab alati talitada vähemalt kahel viisil (kõige levinumalt: hääletada poolt või vastu). Kui on võimalik hääletada vaid ühtmoodi, ei saa kõneleda otsuse tegemisest (otsustamisest).
200.Korruptsioonivastase seaduse kehtestamise seletuskirjas leitakse, et rutiinseks tuleb pidada toimingut, mille teistsuguselt tegemine oleks ebatõenäoline: nt sünnitunnistuse
Iseenesest tuleks kõne alla ka väide, et KVS § 11 lg 3 ei puuduta mitte koosseisu, vaid selles sättes tuuakse välja õigusvastasust välistavad asjaolud KarS § 27 mõttes. Näiteks viidatakse KVS § 11 lg 3 p-s 3 hädaseisundile kui ühele kõige klassikalisemale õigusvastasust välistavale asjaolule. Ka näiteks konkurentsi kahjustava kokkuleppe sõlmimise (KarS § 400) puhul on Riigikohus leidnud, et õigusaktides välja toodud erandeid ette nägevad tegurid, mille esinemisel üldjuhul karistatav ettevõtjate vaheline koostöö siiski karistatav ei ole, kujutavad endast õigusvastasust välistavaid asjaolusid (kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-12-11, p 25.2). Mingit praktilist tähendust sellel aga poleks. Muu hulgas ei muutuks midagi seoses võimaliku asjaolueksimusega. Seda seetõttu, et Eesti seaduse kohaselt lahendatakse asjaolueksimused koosseisu- ja õigusvastasuse tasandil ühtmoodi: vt KarS § 17 lg 1 ja § 31 lg 2.
46(59)
väljastamine lapselapsele, rutiinse palgakäskkirja allkirjastamine või liikluskorraldaja tegevus (risk, et ametiisik reguleerib nt oma abikaasa liiklemist) (lk 23). Justiitsministeeriumi hinnangul on rutiinne selline otsus, kus üksikasju pole vaja kaaluda ja käitumine on n-ö mehhaaniline: nt arvete maksmine, teadete saatmine ja sünnitõendi väljastamine (õppevideo „Korruptsioon ja huvide konflikt: Toimingupiirangu erandid (6/8)“, kättesaadav https://www.youtube.com/watch?v=yY-QYkG6pzw, 2:10–2:23).
201.Ka ringkonnakohtu hinnangul ei oleks toodud näidete puhul ametiisiku karistamine põhjendatud: pole alust arvata, et ametiisik lähtub vastavat toimingut või otsusest tehes mingitest oma ametiülesannete välistest kaalutlustest. Kõiki neid näiteid ühendab see, et tehakse palju sarnaseid toiminguid (otsuseid) paljude isikute suhtes: väljastatakse sünnitunnistused paljudele lastele, allkirjastatakse paljude töötajate palgakäskkirjad, reguleeritakse (korduvalt) paljude sõidukijuhtide liiklemist, makstakse arveid paljudele isikutele ja saadetakse teatised paljudele isikutele. Rutiinsus tuleneb just sellest toimingute (otsuste) ja nende adressaadiks olnud isikute paljususest: tegemist on ühe otsuse (toiminguga) paljude seas ja seega tehakse see suuresti automaatselt. Praegu oli olukord aga teistsugune: tehti ainult üks otsus. Nt ei otsustatud sõlmida paljude isikutega erinevaid Vaksali 14 akende vahetuse lepinguid – tehti otsus sõlmida vaid üks leping ja seda Evikoga. Täpselt sama tuleb öelda muude otsuste kohta: tehti vaid üks otsus ja see välistab rutiinsusest kõnelemise.
202.Niisiis täitis V. Semilarski kaheksa teoga KarS § 3001 lg 1 objektiivse koosseisu.
203.V. Semilarskil oli KarS § 3001 kõigi objektiivse koosseisu elementide osas otsene tahtlus KarS § 16 lg 3 mõttes. Esiteks sai V. Semilarski kõigiti aru, et ta teeb Eviko suhtes süüdistuses kirjeldatud otsused. Ka oli V. Semilarski teadlik neist faktilistest asjaoludest, millest on tuletatud Eviko seotus V. Semilarskiga: V. Semilarski teadis K.S. a kesksest rollist Evikos, tema enda ja K.S. a vahelistest tihedatest suhetest ning KS Clubi ja Heinzbau vahelisest laenulepingust (laenulepingutest), sh laenu tingimustest, tagasimaksetega seonduvast jms. Ka oli V. Semilarskil otsene tahtlus rikkumiste suure ulatuse suhtes: ta teadis, kui suurte varakäsutuste tegemise üle Evikole ta otsustab.
204.Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine.
205.V. Semilarski süü võib välistada keelueksimus KarS § 39 lg 1 mõttes.
206.Keelueksimuses on selline inimene, kes ei saa aru, et tema toime pandav tegu on keelatud. V. Semilarski on kogu menetluse kestel väitnud, et tema midagi keelatut ei teinud. Ehkki vastupidist ei ole võimalik välistada (st V. Semilarski võis ka aru saada, et selliselt talitada ei tohi), näivad sellised väited siiski loogilised ja usutavad. Nimelt on tõesti võimalik, et ametiisik ei tule selle peale, et karistus järgneb sedavõrd formaalsel alusel: ehkki ametiisik usub end ise otsuse tegemisel lähtuvat vaid avalikest huvidest ja otsuse adressaat ei ole tema lähedane sugulane ega isegi mitte tema sõber, vaid sõbra ja (kaudse) laenuandja äriühing, on otsustamine ikkagi keelatud. Kuivõrd niisugune väärarusaam on V. Semilarskile soodsam kui võimalus, et ta sai oma tegude keelatusest aru, tulebki KrMS § 7 lg 3 alusel V. Semilarski väidetu tuvastada. See tähendab seda, et V. Semilarski oli keelueksimuses.
207.Keelueksimus on teo toimepanija jaoks koosseisueksimusest (KarS § 17 lg 1) märksa ebasoodsam: KarS § 39 lg 1 välistab süü vaid juhul, kui isikule ei saa tema eksimust ette heita. Üldjuhul aga saab seda teha: vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-33-16, p 21. Teisisõnu kehtib suuresti põhimõte, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest. 47(59)
208.Kõigepealt tuleb meeles pidada, et mingis kindlas elusfääris tegutsevatele inimestele on ette nähtud keskmisest rangemad nõuded: nad peavad vastava valdkonna reeglid endale piisavalt hästi selgeks tegema (Sootak. Karistusõigus. Üldosa. 2018, lk 389). Seega peab ametiisik teadma avalike ülesannetega seotud normistikku paremini kui n-ö tavainimene. Ka on oluline see, kas tegu oli tarvis teha kiiresti või oli enne aega järele mõelda (ja vajadusel kelleltki nõu küsida). Silmas on vaja pidada ka seda, et Eesti inimeste teadlikkus korruptsioonist on ajapikku suurenenud. Esiteks kinnitavad seda erinevad (rahvusvahelised) uuringud. Teiseks aga piisab ilmselt enamike (piisavalt vanade) inimeste puhul kasvõi mõtlemisest Eesti iseseisvuse taastamisele (vahetult) eelnenud või sellele (vahetult) järgnenud aegadele: toona pidasid inimesed aktsepteeritavateks mitmeid selliseid käitumisviise, mis oleks praegu absoluutselt välistatud. Sellist arengut tuleb arvestada ka selle üle normatiivselt otsustades, kas eksija pidi oma eksimusest aru saama või mitte: mida enam ühiskonna liikmeid kontrollitava teo keelatust mõistavad, seda enam on alust pidada eksimust välditavaks.
209.Kaitsjate apellatsioonis (lk 43) tuuakse välja J.L. i, J.M. ja A.A. i ütlused selle kohta, et KVS § 7 lg 1 p 4 järgse seotud isiku mõistest aru saamine võib olla problemaatiline. Iseenesest võiks tulla kõne alla väide, et kui ka need kolm haritud ja kogenud ametiisikut poleks praegu käsitlevate tegude keelatust mõistnud, kõneleks see V. Semilarski eksimuse vältimatuse kasuks. Samas aga väitis nt J.L. , et tema ei saa aru, et selle määratluse alla käiksid tuttavad või inimesed, kellega ametiisikul on mingeid muid ärikontakte olnud. Ülal märgitust tulenevalt sellised inimesed ametiisikuga seotud isikud polegi: pelk tutvus või minevikus toimunud ärikontaktid ei kätke endas (piisavalt tõsist) korruptsiooniohtu. Niisiis ei saa vähemalt J.L. i ütlustest tuletada seda, et ka tema ei oleks mõistnud praegu käsitlevate tegude keelatust. J.M. või A.A. aga KVS § 7 lg 1 p-st 4 rääkimisel mingeid konkreetseid näiteid välja ei too.
210.Ringkonnakohtu hinnangul on tänases Eestis juba ka n-ö keskmise inimese jaoks küllaltki arusaadav, et ametiisik ei tohiks otsustada hüvede jagamise üle oma sõbrale. On tõesti võimalik, et tavakodanik ei saa aru seda, et samamoodi peaks ametnik hoiduma sellisest otsusest ka siis, kui see puudutab tema sõbra äriühingut. Ametiisikult tuleb aga tavakodanikust rohkem nõuda. Tema peaks mõistma, et niisugune olukord võib kätkeda endas korruptsiooniohtu: ta võib (kasvõi tahtmatult) võtta arvesse otsuse adressaadiks oleva äriühingu tausta (st selle kuulumist oma sõbrale) ja muutuda seeläbi erapoolikuks – ehk mitte lähtuda üksnes avalikest huvidest. V. Semilarskil ei olnud otsuste tegemisega kiiret: tal oli võimalik enne otsustamist järele mõelda ja kelleltki nõu küsida või vähemasti kellegagi nõu pidada. See „keegi“ oleks võinud olla mõni (ametiasutuse väline) jurist (nt advokaat) või kasvõi mõni (asjatundlik) kolleeg. Niisamuti ei olnud kriminaalkolleegiumi meelest V. Semilarski jaoks üle jõu käiv saada aru sellest, et tema erapoolikus võib sattuda ohtu ka seoses küllaltki suure ja tema jaoks soodsate tingimustega aegajalt n-ö uuenevast laenulepingust (laenulepingutest) lähtuvalt.
211.Eeltoodu tähendab esiteks seda, et tema eksimus oli V. Semilarski jaoks välditav ja teiseks seda, et V. Semilarski on süüdi. Seega on V. Semilarski süüdi tunnistamine korrektne. (V) Rand & Tuulberg ja Vallikraavi
212.Talle süüks pandavad otsused tegi V. Semilarski Rand & Tuulbergi ja Vallikraavi suhtes KVS § 11 lg 1 p 1 tähenduses. Ravila Tööstusparki puudutavad otsused (käesoleva otsuse p-d 7.1–7.6) tuleb lugeda Rand & Tuulbergi suhtes tehtuks seetõttu, et Rand & Tuulbergil oli nende otsuste tegemise ajal Ravila Tööstuspargi osas hoonestusõigus. Raatuse 95 puudutavad otsused (käesoleva otsuse p-d 7.7–7.9) tehti Vallikraavi suhtes, sest Raatuse 95 kuulus Vallikraavile. 48(59)
Turu 34a osas tehtud otsustega (käesoleva otsuse p-d 7.10–7.11) on samamoodi: see kinnisasi oli Vallikraavi oma.
213.Siingi puudutab peamine vaidlus seotud isiku mõistet. Prokuratuur on pidanud Rand & Tuulbergi ja Vallikraavit V. Semilarskiga seotud isikuteks tulenevalt A.T. ist ja Raatuse 95 ning Turu 21 kinnistutega tehtud tehingutest. Kas maakohus selle arusaamaga soostus, jääb mõneti segaseks. Esimese astme kohtu otsuse p-st 149 nähtub pigem, et soostus. Samas aga on selles punktis ka lause „[...] seotud isikuks toimingupiirangu rikkumise kontekstis saab antud juhul olla ainult Wipestrex Kinnisvaraarendus OÜ, mitte kõik A.Tuulbergiga seotud firmad“ – sellest lausest nähtuvalt kohus justkui Rand & Tuulbergi ja Vallikraavit V. Semilarskiga seotud isikuteks ei lugenud.
214.Rand & Tuulberg ja Vallikraavi täidavad seoses A.T. iga KVS § 7 lg 1 p 2 eeldused: A.T. oli nende äriühingute suuraktsionär. Siingi aga puudutab vaidlus KVS § 7 lg 1 p 4: kas A.T. oli V. Semilarskiga seotud isik selle sätte mõttes.
215.Prokuratuuri hinnangul saab A.T. i mõju V. Semilarski üle tuletada Turu 21 toimunust ja Raatuse 95 toimunust. Ringkonnakohus analüüsib kõigepealt Turu 21 ja seejärel Raatuse 95 seonduvat.
216.Ringkonnakohtu meelest saab Turu 21 osas tuvastada käesolevasse asjasse puutuvalt järgmist. Turu 21 kuulus enne 2015. aasta septembrit Pinnerile (V. Semilarski) ja Yesalfale (A.D. ). V. Semilarski ja A.D. leidsid 2014. aastal või 2015. aasta alguses, et kinnistuga oleks tarvis teha midagi majanduslikumalt tulusamat kui seni (kd 12, tl 51 pöördel – 52). Nii tekkiski neil mõte müüa kinnistu maha – ühtlasi oleksid Pinner ja Yesalfa saanud kinnistut müües vabaks kinnistuga seotud kohustustest Versobanga ees. V. Semilarski hakkas Turu 21 ostjat otsima. Kunagi 2015. aastal sai ta jutule A.P. aga (Wipestrex). Esialgu ei tulnud tehingust midagi välja, sest Wipestrexil ei olnud raha, et tasuda Versobangast laenu saamise eelduseks tarvilikku omaosalust (A.P. a ütlused: kd 9, tl 182; A.T. i ütlused: kd 9, tl 167 pöördel; V. Semilarski ütlused: kd 12, tl 52). Siis aga õnnestus A.P. al tarvilik raha leida ja 8. septembril 2015 sõlmiti leping, millega Wipestrex ostis Turu 21 Pinnerilt ja Yesalfalt ära ning Versobank rahastas ostu (kd 8, tl 126–130). Wipestrex aga ei soovinud kinnistut kuigivõrd pikaks ajaks endale jätta. Seda kinnitavad mitte üksnes A.P. a ja V. Semilarski ütlused, vaid seegi, et 7. septembril 2015 (ehk päev enne kinnistu ostu Wipestrexi poolt) leppisid Wipestrex ja Miranda (V. Semilarski) kokku, et viimane ostab hiljemalt 30. septembril 2020 kinnistu Wipestrexilt ära (kd 8, tl 122–125). A.P. a huvi oli teenida 50 000 eurot: Wipestrex pidi 1,2 miljoni euro eest ostetud kinnistu müüma Mirandale 1,25 miljoni euroga. V. Semilarski aga soovis esiteks likvideerida müügitehinguga Pinneri võlad Versobanga ees ja arvestas teiseks sellega, et kinnistu 1,25 miljoni euroga Mirandale ostmine on kasulik, kuivõrd kinnistu on tegelikult rohkem väärt – seda eriti mõni aasta pärast 2016. aastat, sest võis loota majanduse tõusmisele (kd 12, tl 52, 53 ja 71 pöördel). Samal kuupäeval, st 7. septembril 2015 sõlmisid Wipestrex ja Miranda ka 5 aastase tähtajaga üürilepingu, millega määrati kindlaks, et Miranda hakkab Turu 21 kasutama ja maksab selle eest Wipestrexile üüri. Kuuüüri suurus oli lepingu kohaselt esimesel kolmel aastal 7500 ja viimasel kahel aastal 9000 eurot (kd 8, tl 141–142). Seega oli üür täpselt nii suur, nagu olid Wipestrexi poolt Turu 21 ostulepingu tõttu Verobangale tasumisele kuuluvad maksed. See oli nii V. Semilarski kui A.P. a ütluste kohaselt taotluslik: Wipestrex pidigi tasuma Versobangale raha eest, mida Miranda maksis Wipestrexile üürina. Ühtlasi pidi üüri kujul tasutu arvestatama maha summast, mida Miranda pidi Wipestrexile kinnistu hinnana maksma: lõpuks oleks Mirandal olnud vaja tasuda vaid 50 000 eurot (1 250 000 – 1 200 000) (vt nt V. Semilarski ütlusi: kd 12, tl 55). 2016. aastal aga tekkisid 49(59)
Mirandal majanduslikud probleemid. Seda seetõttu, et Turu 21 suurim allrentnik, ööklubi Ahi pidanud äriühing ütles Mirandaga sõlmitud lepingu üles. See juhtus V. Semilarski sõnutsi millalgi mais või suve alguses (kd 12, tl 53 pöördel). Ööklubi-pidaja rendi ära langemise tõttu tekkis oht, et Miranda ei suuda maksta Wipestrexile üüri. Seetõttu soovisid nii V. Semilarski kui A.P. olukorda lahendada. Kõigepealt tekkis V. Semilarskil plaan kaasata Redman OÜ-d (Redman). Redman oli äriühing, kes soovis Turu 21 investeerida, jagada kinnistu ruumid korteriomanditeks ja need äripindadena maha müüa (V. Semilarski ütlused: kd 12, tl 53 pöördel; A.P. a ütlused: kd 9, tl 182 pöördel – 183). Sellega seoses muutsid Wipestrex ja Miranda 16. septembril 2016 võlaõiguslikku müügilepingut, mille nad olid sõlminud 7. septembril 2015: muutmislepingus viidati sellele, et Redmani kaasamise tõttu on Wipestrexil õigus moodustada Turu 21 korteriomandid ja need ära müüa (kd 8, tl 131–132). Siiski ei saanud koostööst Redmaniga asja. Nimelt sai A.P. teada, et Olerex (Aqua Marina) otsib ühe büroo jaoks Tartu kesklinna kanti ruume. Seepeale võttis A.P. ühendust Olerexi kaasomaniku Andres Linnasega ja pani ette osta ära Turu 21 (kd 9, tl 182 pöördel – 183). Järgnesid Wipestrexi, Miranda ja Aqua Marina vahelised läbirääkimised. Nende käigus jõutigi lõpuks ostu-müügi kokkuleppele. Redmanile aga ütles V. Semilarski, et koostöö jääb siiski ära (kd 9, tl 183; kd 12, tl 53 pöördel). Turu 21 müümine Wipestrexi poolt Aqua Marinale vormistati võlaõigusliku lepinguga 27. detsembril 2016 (kd 8, tl 133–137). Asjaõigusleping sõlmiti ca aasta hiljem, 22. detsembril 2017 (kd 8, tl 138–140).
217.Kui äsja märgitud asjaolude osas kriminaalkolleegiumi hinnangul vaidlust ei ole, lahknevad poolte seisukohad mõnevõrra puutuvalt Wipestrexi n-ö vahendustasusse. Nagu äsja märgitud, oli Wipestrexi (A.P. a) huvi teenida Turu 21 pealt 50 000 eurot: müüa 1,2 miljoni euroga ostetud objekt maha 1,25 miljoni euroga. Prokuratuur väidab, et lõpuks pääses V. Semilarski (Miranda) vaid 30 000 euro maksmisega. Kaitsjad vaidlevad sellele arusaamale vastu, väites, et V. Semilarski (Miranda) maksis Wipestrexile algselt jutuks olnud 50 000 euro asemel kokku hoopis 60 000 eurot. Nimelt tasus Miranda 27. detsembri 2016 Turu 21 müügi võlaõigusliku lepingu alusel 30 000 eurot ja 22. detsembri 2017 asjaõiguslepingu alusel maksis Miranda Wipestrexile veel 30 000 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb tuvastada, et aset leidis kaitsjate poolt väidetu. Kõigepealt viitavad sellele lepingud: kohustuse tasuda Wipestrexile 30 000 eurone hüvitis paneb Mirandale mitte üksnes 27. detsembri 2016 lepingu punkt 2.6, aga ka 22. detsembri 2017 lepingu punkt 2.3. Sealjuures öeldakse viimati viidatud punktis selgesõnaliselt, et koos varem kokku lepitud hüvitisega on hüvitise kogusumma 60 000 eurot. Lisaks nähtub see A.P. a ütlustest: hoolimata sellest, et Turu 21 müüakse Aqua Marinale ära, oli Wipestrexil endiselt soov saada Mirandalt 50 000 eurot, mille tõttu Wipestrex üleüldse Turu 21 ostis; 2016. aasta lõpul palus V. Semilarski alandada 50 000 eurot 30 000 euro peale; A.P. andis selleks V. Semilarskile nõusoleku; enne asjaõiguslepingu sõlmimist aga pani A.P. V. Semilarski n-ö fakti ette: Miranda peab maksma veel 30 000 eurot (kd 9, tl 183 pöördel). Viimaks kõneleb selle stsenaariumi kasuks ka hind, millega Wipestrex kinnistu Aqua Marinale müüs. Selleks oli 1 180 000 eurot (kd 8, tl 135 (p 3.1) ja 139 (p 2.1)). Niisiis sai Wipestrex Aqua Marinalt 20 000 eurot vähem kui ta oli maksnud kinnistu eest Pinnerile ja Yesalfale. Niisiis on loogiline, et Wipestrexil oli huvi saada märksa rohkem kui 30 000 eurot, sest sellisel juhul oleks tema teenistus olnud planeeritud 50 000 euro asemel vaid 10 000 eurot (1 180 000 – 1 200 000 = – 20 000; – 20 000 + 30 000 = 10 000).
218.Järgnevalt tuleb analüüsida, kas ja milline roll oli käesoleva otsuse kahes eelmises punktis välja toodud sündmuste juures A.T. il.
219.Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub vaidlus järgnevas. 2012. aastal asutatud Wipestrexisse koondati osa varem A.P. ale (või mõnele tema kontrolli all olnud äriühingule) 50(59)
kuulunud varast. Seda tehti seetõttu, et A.T. (või mõni tema kontrolli all olnud äriühing) andis A.P. ale (või mõnele tema kontrolli all olnud äriühingule) võlgu. Wipestrex aga pidi olema selle võla tagatis: kui A.P. poleks võlgu ära maksnud, oleks A.T. saanud Wipestrexi vara maha müüa. Seda seetõttu, et faktiline kontroll Wipestrexi üle oli A.T. il: Wipestrex kuulus Vallikraavile, mille suuromanik oli A.T. .
220.A.T. i rollist Turu 21 seoses kõneleb maakohus kriminaalkolleegiumi arusaamise päraselt oma otsuse selles osas, kus ta analüüsib, kui palju V. Semilarski A.T. i mõjust Wipestrexile teadis, st otsuse p-des 135–137. Selle analüüsi käigus viitab esimese astme kohus muu hulgas jälitustegevuse käigus saadud infole (otsuse p 136). Sellele teabele aga jälitustoimingutega kogutu kõrvale jätmise tõttu tugineda ei saa. Seetõttu on A.T. i rolli kindlaks tegemisel võimalik toetuda vaid erinevate isikute ütlustele.
221.Eeskätt on asjakohased A.P. a (kd 9, tl 181–186), A.T. i (kd 9, tl 167–171) ja mõningal määral ka I.R. i (kd 9, tl 180 pöördel) ütlused. Ringkonnakohtu hinnangul saab eelviidatud ütluste põhjal kõigepealt tuvastada, et A.T. otsustas selle üle, kas Wipestrex kinnistu ostab või mitte. A.P. al oli Turu 21 ostmiseks Wipestrexi nimele tarvis A.T. i nõusolekut ja pärast esialgset keeldumist (A.P. a „uksest välja“ saatmine seoses omafinantseeringu puudumisega – A.T. i ütlused, kd 9, tl 167 pöördel) A.T. niisuguse nõusoleku andiski. (Vt nt A.P. a ütlused: „et A.T.il on lõppsõna seal, et kui sellist miljonilist laenu võtta, siis see on kindlasti A.T lõppsõna“ (kd 9, tl 186) või A.T. i ütlused: „jah“ (vastuseks küsimusele „kas ma saan siis õigesti aru, et lõpuks te nõustusite sellega, et Wipestrex Kinnisvaraarendus OÜ selle Turu 21 endale ostab?“ – kd 9, tl 168) ja „[Wipestrexi] faktiline juht ma ei olnud, aga loomulikult oli minu otsus see. Ma nagu ei mäleta, kust see refinantseerimine tuli, aga kui ta oli reaalselt olemas, siis kindlasti jah“ – kd 9, tl 171)
222.Kriminaalkolleegiumi meelest ongi prokuratuur rajanud väite A.T. i seotuse kohta V. Semilarskiga tulenevalt Turu 21 toimunust eelkõige selle nõusoleku andmisele. Ringkonnakohtu hinnangul aga ei võimalda A.T. i sõnaõigus Turu 21 ostmise üle Wipestrexi poolt öelda, et A.T. V. Semilarskit oluliselt mõjutas. Tõepoolest, mõnda aega enne müügilepingu sõlmimist oleks võib-olla olnud põhjust A.T. i sellist mõju V. Semilarski üle jaatada: Turu 21 käekäik oli V. Semilarskile ((eeskätt) selle hoone väärtust silmas pidades) väga oluline (vt ka käesoleva otsuse p 171, olulise üksikküsimuse otsustamise kohta). Niisiis oleks ehk võimalik väita, et A.T. oli V. Semilarskiga seotud isik alates hetkest, mil Wipestrexi ostuhuvi Turu 21 osas muutus konkreetseks, kuni A.T. i jah-sõna andmiseni (või kuni müügilepingu allkirjastamiseni, st 8. septembrini 2015). Korruptsiooniohtu aga ei saa tuletada sellest, et keegi oli kunagi ametiisikuga seotud: asjasse puutuv on vaid selline seotus, mis esineb toimingupiirangu rikkumise ajal (vt ka käesoleva otsuse p 172, minevikus esinenud seotuse kohta). Otsused Rand & Tuulbergi ja Vallikraavi suhtes (kokku 11) tegi V. Semilarski 20. oktoobrist 2015 kuni 9. maini 2017. Selleks ajaks aga oli kinnistu ostmisega seotud võimalik A.T. i n-ö mõjuperiood V. Semilarski üle juba lõppenud. Pole ka mingeid viiteid sellele, et seesugust mõju saaks tuletada kuidagi kaude: nt V. Semilarski tänuvõlast A.T. i ees Turu 21 ostmisotsustuse tegemise tõttu.
223.Järgnevalt on vaja vaagida, kas A.T. mängis Turu 21 suhtes mingit rolli ka sel ajal, mil kinnistu oli Wipestrexi oma (st alates 8. septembrist 2015 kuni kinnistu müümiseni Aqua Marinale (meenutuseks: võlaõiguslik müügileping sõlmiti 27. detsembril 2016 ja asjaõiguslik
22.detsembril 2017)).
51(59)
224.Ringkonnakohtu meelest pole mingeid viiteid sellele, et A.T. oleks Turu 21 osas otsustanud midagi 8. septembrist 2015 kuni 2016. aasta suveni, mil Mirandat hakkasid ähvardama makseraskused. Sel ajal laabus Wipestrexi ja Miranda suhe probleemideta: Miranda maksis Wipestrexile Turu 21 kasutamise eest üüri, mille eest too tasus Versobangale laenu. Kõik asjast teadlikud ütlusi andnud inimesed (eeskätt A.T. , A.P. ja I.R. ) väitsid, et A.T. ei tegelenud kuidagi Wipestrexi igapäevategevusega. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei saaks A.T. i seotust V. Semilarskiga rajada ka väitele, et põhimõtteliselt võis A.T. Wipestrexi osas mingisuguseid otsuseid teha. Sedavõrd teoreetiline (potentsiaalne) mõju ei ole piisav: on tarvis mingeid konkreetseid viiteid sellele, et isik hakkab (või vähemasti võib hakata) oma mõju ametiisiku suhtes ellu viima. Ühtlasi võib öelda, et A.T. i (potentsiaalne) mõju V. Semilarski üle ei olnud kõnealusel perioodil vahetu KVS § 7 lg 1 p 4 tähenduses: nende vahel puudus igasugune läbikäimine, seda nii n-ö näost näkku vormis kui ka läbi mõne kolmanda inimese (vt läbi käimise vajalikkuse kohta puutuvalt vahetuse kriteeriumisse ka käesoleva otsuse p 174).
225.Nagu ülal märgitud, hakkas V. Semilarski 2016. aasta suvest otsima võimalust Turu 21 midagi uut peale hakata. Kõigepealt päädisid V. Semilarski sellised püüdlused 16. septembril 2016 tehtud Redmani (korteriomandite arendust) puudutava Wipestrexi ja Miranda vahelise lepingumuudatusega. Seejärel toimusid läbirääkimised Aqua Marinaga, mis lõppesid müügilepingu sõlmimisega 27. detsembril 2016. Selle müügilepingu osaks oli ka Mirandale pandud 30 000 eurone kompensatsiooninõue. Viimaks asetati Mirandale 30 000 eurone hüvitisnõue ka 22. detsembri 2017 lepinguga.
226.A.T. vastas küsimusele „kas nüüd see, et see Turu 21 Wipestrex Kinnisvaraarendus OÜ omandist ära müüa või välja viia, kas see otsustus käis kuidagi teie laua pealt läbi, räägiti see teiega läbi“ nii: „[...] kuna A.T. sellega ise tegeles ja meie jaoks oli see ka üks asja lahendus, et ta oma asjad korda saaks, siis ei olnud põhjust ju absoluutselt sellist põhimõttelist nõusolekut anda või mitte anda.“ (kd 9, tl 168 pöördel). Selle vastuse põhjal tundub olukord selge: A.T. ei osalenud kuidagi ei Redmani puudutavate otsuste tegemisel ega Turu 21 Aqua Marinale müümise protsessis. Redmaniga seotud arengute osas oleks see muude tõendite valguses ehk (küllaltki) mõistetav: korteriomandite loomise projektiga oleks Turu 21 jäänud endiselt Wipestrexi omandusse – ja on võimalik, et selline muudatus poleks olnud A.T. i huvi pälvimiseks piisav (ning A.P. (ega keegi teine) poleks seetõttu sellega seoses A.T. i n-ö häirima hakanud). Küll aga näiks mõneti kummaline see, kui A.T. i luba poleks päritud Turu 21 ära müümiseks. Oleks ju loogiline, et kui A.T. i nõusolekut oli tarvis kinnistu ostmiseks, oli seda vaja ka kinnistu müümiseks. Samas on võimalik, et mingil põhjusel see siiski nii ei olnud. Näiteks võib oluline olla see, et Wipestrex müügitehinguga midagi ei kaotanud – ning seetõttu müük A.T. i ei huvitanud, sellest sai aru ka A.P. ja ei läinudki A.T. ilt müügi tarvis luba küsima.
227.Ka ei viita tõendid üheselt sellele, et A.T. andis A.P. ale loa lisada 27. detsembri 2016 lepingusse kompensatsioonina 50 000 euro asemel 30 000 eurot. Tõsi, A.P. vastas küsimusele „ja teie tulite vastu siis, et te annate selle 20 000 eurot praegu alla“ selliselt: „jah, ma tabasin selle ära, et see tehing on ju kahes osas. Et lihtsam oleks praegu tehingusse minna ja ma mitte ei tahtnud nagu jälle Tuulbergile teatada, et jälle ei tulnud meil välja ja jälle pidin alla laskma.“ (kd 9, tl 183 pöördel). Samas aga vastas A.T. pärimise kohta selle peale, milline pidi olema Vallikraavi kasu Turu 21 osas, et „mina oma sõbralt ei tahtnud nüüd küll mitte midagi“ ja et „see oli puhas A.T. aitamise projekt.“ (kd 9, tl 168). Niisiis näib võimalik, et A.T. i huvitas Turu 21 seoses vaid see, et tema riskid oleksid maandatud („seal ei olnud nagu mingit riski selles olukorras meie jaoks“ – kd 9, tl 168), ja mingit kasumit A.T. teenida ei soovinudki. A.P. aga pidas soovimatusest A.T. ile „alla laskmisest“ rääkides silmas seda, et tal oleks lihtsalt
52(59)
olnud piinlik A.T. ile teatada, et tema plaan 50 000 eurot teenida ebaõnnestus – mingit luba A.T. ilt aga A.P. al tarvis polnud.
228.Niisiis ei ole selgeid tõendeid selle kohta, et A.T. oleks ka alates 2016. aasta suvest jaganud Turu 21 osas mingeid lube (või teinud muid otsuseid). Ehkki võimalik on ka vastupidine stsenaarium, tuleb siiski tuvastada, et A.T. il mingit rolli ei olnud – seda nõuab KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nõue tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks. See aga tähendab, et V. Semilarski poolt Vallikraavi ja Rand & Tuulbergi suhtes tehtud otsuste tegemise ajal ei saa V. Tuulbergi pidada tulenevalt Turu 21 V. Semilarskiga seotud isikuks KVS § 7 lg 1 p 4 tähenduses.
229.Süüdistuaktis viidatakse A.T. i seotusest V. Semilarskiga rääkides ka Raatuse 95 müümisele Vallikraavile (süüdistusakti lk 5 ja 34–35). Ringkonnakohtu meelest on seda müüki puudutavad süüdistusakti väited tuvastatud. Kokkuvõtlikult juhtus järgmine sündmus. Raatuse 95 kuulus kuni 2015. aasta detsembrini Compaktile, mille suurosanik oli KS Club, mille osanik omakorda oli mäletatavasti V. Semilarski. Umbes 2014. aastal tekkis V. Semilarskil mõte müüa Raatuse 95 maha. 2015. aastal otsustas V. Semilarski müüa selle kinnistu koos naaberkinnistuga, st Raatuse 85 – ja selle plaaniga oli päri ka Raatuse 85 omanik, st Raatuse Investeeringud. 16. detsembril 2015 ostiski Vallikraavi Raatuse 85 ja Raatuse 95 ära.
230.Kriminaalkolleegiumi meelest tuleb siinkohal A.T. i mõju V. Semilarski üle analüüsides lähtuda suuresti samasugustest kaalutlustest, nagu tehti eelnevalt seoses Turu 21 ja Wipestrexiga. Asjasse puutuv saab olla vaid selline mõju, mis esines V. Semilarski tegude (11 otsuse poolt hääletamise) ajal.
231.Kõigepealt tuleb tõdeda, et Raatuse 95 müügi järgselt mingeid pidepunkte A.T. i V. Semilarski ülese mõju kontrollimiseks ei ole. Ei jäänud ju erinevalt Turu 21 V. Semilarski (mõni tema äriühing) pärast kinnistu müümist selle kinnistuga kuidagi seotuks – ehk V. Semilarskil ei olnud selle kinnistu osas enam mingeid huve ning seetõttu ei saanud ka A.T. Raatuse 95 kaudu V. Semilarskit kuidagi mõjutada. Seetõttu pole võimalik väita, et A.T. oli tulenevalt Raatuse 95 pärast 16. detsembrit 2015 (kinnistu müümine) V. Semilarskiga seotud isik.
232.Enne 16. detsembrit 2015 tegi V. Semilarski Vallikraavi või Rand & Tuulbergiga seoses vaid ühe otsuse: hääletas 20. oktoobri 2015 korralduse nr 1109 „Ehituslubade kehtetuks tunnistamine ja ehituslubade väljastamine“ vastu võtmise poolt. Puutuvalt sellesse saaks kõne alla tulla väide, et A.T. il oli V. Semilarski üle mõju, kuivõrd A.T. il oli võimalik teha otsus, kas Raatuse 95 osta mitte – ja kuni ostu vormistamiseni võis A.T. ka oma jah-sõnast loobuda. Ei saa aga olla kindel, et 20. oktoobriks 2015 oli Vallikraavi juba potentsiaalse ostjana n-ö välja ilmunud. V. Semilarski väitel sai tema kunagi G.M. ilt teada, et keegi oli maakler T.M. ale Raatuse 95 ja Raatuse 85 ostmise suhtes huvi üles näidanud; seejärel hakkasid T.M. a vahendusel müügiläbirääkimised; mingil hetkel sai V. Semilarski teada, et läbirääkimispartneriks on Vallikraavi (kd 12, tl 58 – 58 pöördel). Pole võimalik öelda, kas need väited on õiged. Samas pole ka mingit alust öelda, et nad seda ei ole: nad näivad kõigiti loogilised. Seetõttu tuleb tuvastada, et sündmused just nii toimusidki. Ei saa teha kindlaks, kas Vallikraavi avaldas ostusoovi juba enne 20. oktoobrit 2015. On võimalik, et see nii oli, aga mõeldav on seegi, et see juhtus alles hiljem. Seda sõltumata sellest, et läbirääkimised venisid V. Semilarski sõnul mõnevõrra Raatuse 97 esindaja tõttu (kd 12, tl 58 – 58 pöördel). Et aga läbirääkimiste algamine pärast 20. oktoobrit 2015 on V. Semilarski jaoks soodsam, tulebki tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3 tuvastada asjade selline käik. See aga tähendab seda, et tulenevalt 53(59)
Raatuse 95 ei saa A.T. i pidada V. Semilarskiga seotud isikuks ka 20. oktoobri 2015 hääletamise ajal: A.T. il polnud siis Raatuse 95 veel mingit seost.
233.Eelöeldu tähendab, et A.T. ei olnud V. Semilarskiga seotud isik.
234.Pole alust väita, et V. Semilarski kujutas endale vääralt ette asjaolusid, mille tegeliku esinemise korral tulnuks A.T. i seotust V. Semilarskiga jaatada. Seepärast langeb ära ka V. Semilarski vastutus Vallikraavi ja Rand & Tuulbergi suhtes tehtud otsustega toimingupiirangu rikkumise kõlbmatus katses (KarS § 3001 lg 1 või 2 – § 25 lg 2 – § 26 lg 1).
235.Järgnevalt tuleb hinnata, kas V. Semilarskile saab ette heita KVS § 11 lg 1 p 2 rikkumist. Puutuvalt Vallikraavisse või Rand & Tuulbergi on vastus sellele küsimusele ülal toodud põhjustel eitav: et A.T. ei olnud V. Semilarskiga seotud isik, ei saa V. Semilarskiga seotud isikuteks pidada ka Vallikraavit või Rand & Tuulbergi. Pole võimalik öelda, et V. Semilarski otsused oleks huvi pakkunud mõnele muule V. Semilarskiga (potentsiaalselt) seotud isikule – ja isegi kui see nii oleks, ei oleks sellele mitmel menetlusõiguslikul põhjusel (nt seoses süüdistusakti sisu piirest väljumise keeluga, apellatsioonimenetluse piiridesse jäämise kohustusega jms) võimalik tugineda. Ka ei ole põhjust öelda, et V. Semilarskil endal oli nende otsuste suhtes mingi erahuvi.
236.Samuti ei saa V. Semilarskile ette heita KVS § 11 lg 1 p 3 rikkumist: pole mingit alust öelda, et hoolimata V. Semilarskil seoste puudumisest Vallikraavi või Rand & Tuulbergiga, oli V. Semilarski tegevus ikkagi ilmselgelt korruptsiooniohtlik.
237.Niisiis on maakohtu otsus V. Semilarski õigeks mõistmises toimingupiirangu rikkumises Vallikraavi ja Rand & Tuulbergi suhtes tehtud otsustesse puutuvalt lõppastmes korrektne. (VI) Aqua Marina
238.Maakohus viitas Aqua Marinat puudutavas osas küllaltki palju jälitustegevuse abil kogutud tõenditele. Need tõendid tuleb kõrvale jätta ja tugineda on vaja ülejäänud tõenditele: eeskätt ütlustele, aga ka dokumentidele.
239.Aqua Marinagi osas pole vaidlust, et V. Semilarski tegi süüdistusaktis kajastatud kuus otsust (käesoleva otsuse p-d 16.1–16.6).
240.Küll aga on kaitsjatel õigus, et maakohus ei analüüsinud KVS § 11 lg 1 p 1 eelduste täidetust ehk seda, kas V. Semilarski otsused olid tehtud Aqua Marina suhtes. Sellele küsimusele on vaja vastata eitavalt. Need otsused puudutasid kahe linnale kuulunud kinnistu (Võru 176 ja Mõisavahe 75) enampakkumismüükide ette valmistamist. Aqua Marinal puudus nende kinnistutega igasugune seos: need kinnistud ei olnud (loomulikult) Aqua Marina omad, Aqua Marina ei kasutanud neid (nt rendi- või mõnda muud liiki lepingu alusel), ka ei kasutanud neid mõni Aqua Marinaga seotud äriühing (nt mõni tütarettevõte) vms. Seega langeb toimingupiirangu rikkumine KVS § 11 lg 1 p 1 mõttes ära.
241.Järgnevalt tuleb analüüsida, kas V. Semilarski vastutuse aluseks saaks olla KVS § 11 lg 1 p 2. Maakohus märkis sellega seoses, et „V. Semilarski sai aru ja teadis nii enda kui ka AS Aqua Marina majanduslikust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust, vastuvõetavate otsustuste osas“ (otsuse p 197). Samas pole kohus (vähemasti üheselt arusaadavalt) seletanud,
54(59)
milles V. Semilarski ja Aqua Marina huvid väljendusid. Ringkonnakohus leiab sellega seoses järgmist.
242.Mingit V. Semilarski erahuvi Võru 176 või Mõisavahe 75 osas jaatada võimalik ei ole. Näiteks ei soovinud V. Semilarski ei vahetult ise ega oma äriühingute kaudu nende kinnistutega midagi peale hakata.
243.Seevastu Aqua Marina oli tõepoolest huvitatud Võru 176 ja Mõisavahe 75 kinnistute enampakkumismüügile suunamisest: nt nii A.M. i, J.L. i kui ka V. Semilarski enda ütlustest nähtub, et Aqua Marina pidas plaani need kinnistud tanklate rajamiseks ära osta (Võru 176 osas see plaan realiseeritigi, ent Mõisavahe 75 puhul ei osalenud Aqua Marina (Olerex) isegi mitte enampakkumisel).
244.Pole tõendatud, et Aqua Marina selline huvi V. Semilarski otsuseid tegelikult mõjutas. Seetõttu on vaja hinnata, kas Aqua Marina huvi võis V. Semilarski otsuseid mõjutada ehk kas tõenäosus, et see huvi V. Semilarski otsuseid (tegelikult) mõjutas, on piisavalt kõrge (vt käesoleva otsuse p-d 148–156). Kriminaalkolleegium vastab sellele küsimusele eitavalt.
245.On tõsi, et niisugusele mõjule viitab senises menetluses väga põhjalikult lahatud V. Semilarski ja A.M. i suhtlus Turu 21 teemal: A.M. sai puutuvalt Turu 21 teha V. Semilarskit huvitavaid otsuseid. On võimalik, et kui ametiisik peab tegema otsuse, mis huvitab mõnda sellist isikut, kes omakorda peab tegema otsuse mõnel ametiisiku jaoks olulisel teemal, ei suuda ametiisik jääda erapooletuks. Niisamuti on mõnevõrra alarmeeriv V. Semilarski ja A.M. i suhtluse intensiivsus ja viis: nt vestlesid korduvalt ja seda muu hulgas autoteeninduses, kuhu A.M. oma auto remonti viis.
246.Tõenäosust, et A.M. i huvi mõjutas V. Semilarski Võru 176 või Mõisavahe 75 osas tehtud otsuseid, ei saa eelöeldust hoolimata pidada siiski sedavõrd kõrgeks, et V. Semilarskile saaks teha karistusõigusliku etteheite.
247.Esiteks pole tõendeid selle kohta, et V. Semilarski või A.M. oleks kaks kõnealust teemat – ühelt poolt Võru 176 ja Mõisavahe 75 enampakkumismüügid ja teiselt poolt Turu 21 seonduv – kasvõi kaude5 kuidagi omavahel sidunud.
248.Teiseks ei saa öelda, et Aqua Marina huvi Võru 176 või Mõisavahe 75 osas oleks olnud väga suur. Ei Võru 176 ega Mõisavahe 75 polnud kinnistud, mis olid Aqua Marina jaoks n-ö asendamatud: kui nende ostmist poleks mingil põhjusel toimunud (ja Mõisavahe 75 Aqua Marina ei ostnudki), oleks Aqua Marina saanud endale sobivat kinnistut edasi otsida. See aga annab aluse arvata, et A.M. i (kasvõi konkludentne) surve V. Semilarskile ei olnud väga intensiivne ja seetõttu ei pruukinud V. Semilarski end A.M. ist mõjutada lasta.
249.Kolmandaks ei varjanud V. Semilarski oma tegevust Võru 176 ja Mõisavahe 75 osas oma kolleegide ees. Näiteks suhtles ta sel teemal korduvalt J.L. iga.
250.Neljandaks ei ole alust öelda, et V. Semilarski tehtud otsused oleks olnud sisult kuidagi ebaharilikud või suisa Aqua Marinat soosivad. Mõnes mõttes on olukord isegi vastupidi:
N-ö otsese sidumise puhul saaks ilmselt rääkida altkäemaksust: seda juhul, kui mehed oleks kokku leppinud, et kui A.M. teeb Turu 21 osas V. Semilarski soovitavad teod, teeb V. Semilarski omakorda otsused, mis on tarvilikud Võru 176 ja Mõisavahe 75 enampakkumismüügile suunamiseks.
55(59)
Mõisavahe 75 alghind tundus A.M. ile liiga kõrge ja Aqua Marina sellel enampakkumisel osalemiseks soovi ei avaldanudki.
251.Viimaks: isegi kui käesoleva otsuse p-s 245 märgitust tulenevalt Aqua Marina huvist tulenevat mõjutusohtu V. Semilarski otsustele jaatada, ei saa kriminaalkolleegiumi hinnangul kindlasti öelda seda, et see mõju oli domineeriv või vähemalt oluline (vt käesoleva otsuse p 147). On kõigiti võimalik, et suuresti lähtus V. Semilarski neid otsuseid tehes ikkagi oma ametikohustustest, st avalikest huvidest.
252.Niisiis ei ole KVS § 11 lg 1 p 2 eeldused täidetud: pole võimalik öelda, et Aqua Marina huvist lähtuv V. Semilarski otsuste mõjutamise oht oli piisavalt kõrge. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium tarvilikuks analüüsida, kas Aqua Marina oli V. Semilarskiga seotud isik või mitte.
253.Puutuvalt KVS § 11 lg 1 p 3 tuleb siin öelda sama, mida öeldi seoses Vallikraavi ja Rand & Tuulbergi suhtes tehtud otsustega: ei nähtu mingit ilmselget muud korruptsiooniohtu, mis vääriks karistusõiguslikku sekkumist.
254.Seega ei pannud V. Semilarski Võru 176 ja Mõisavahe 75 puudutavaid otsuseid tehes toime kuritegu ja maakohtu otsus V. Semilarski süüdi tunnistamises on materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tarvis KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 338 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus mõistab V. Semilarski KrMS § 309 lg-st 2 lähtuvalt õigeks.
255.Õigeks mõistmisest tulenevalt ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks võtta seisukohta ülejäänud kaitseväidete osas, nt puutuvalt sellesse, nagu ei olnud maakohtul süüdistusaktist tulenevalt võimalik tugineda sellele, et V. Semilarski ja A.M. olid head tuttavad. (VII) Karistus
256.V. Semilarski karistuse jätab ringkonnakohus muutmata.
257.Maakohus eksis, kui viitas V. Semilarskil keskmist süüd nähes muu hulgas sellele, et V. Semilarski mõisteti 12 toimingupiirangu rikkumises süüdi ja 13 õigeks. Osaline õigeks mõistmine ei mängi karistust kohaldades rolli. Vastasel juhul peaks ju leidma, et statistilises mõttes n-ö tavaolukorras ehk sellisel juhul, kus isikut üheski osas õigeks ei mõisteta, peaks reeglina kõnelema keskmisest suuremast süüst. Nii see ei ole: süü suurust vaagides tuleb anda hinnang kuriteole (kuritegudele), mitte aga sellele, kui suures osas oli süüdistus põhjendatud.
258.Prokuratuur näib leidvat, et nn valgekraekuritegudele (majandus- ja korruptsioonikuritegudele) tuleb karistust mõistes reageerida põhimõtteliselt rangemalt kui muudele kuritegudele. Ringkonnakohus selle arusaamaga ei nõustu. Kuriteo raskus (etteheidetavus) ilmneb karistusmääradest. Kui seadusandja on erinevate õigushüve rikkumise eest näinud ette ühesugused karistused, tuleb kõigil puhkudel lähtuda karistust mõistes samasugustest kaalutlustest. Seetõttu ei ole muu hulgas võimalik öelda, et toimingupiirangu hariliku rikkumise eest KarS § 3001 lg 1 järgi karistust mõistes tuleb olla per se karmim kui seda ollakse raske tervisekahjustuse ettevaatamatu põhjustamise (KarS § 119 lg 1), ähvardamise (KarS § 120 lg 1) või kehalise väärkohtlemise (KarS § 121 lg 1) eest sanktsiooni määrates: kõik need sätted näevad ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Kas sellised karistusmäärad on n-ö sisuliselt õiged, pole üldjuhul kohtu, vaid seadusandja otsustada (erandit kujutavad endast põhiseadusele mitte vastavad sanktsioonid). 56(59)
259.V. Semilarski suurele süüle viitab ringkonnakohtu hinnangul üks asi: V. Semilarski rikkus toimingupiirangut suisa kaheksa korda, sealjuures hääletas lubamatul moel tervelt kümme korda.
260.Asjaolu, et süüdlane on varem karistamata, on kriminaalstatistika kohaselt erandlik: üldjuhul on kurjategijad juba varem kuritegusid toime pannud. Seega võiks V. Semilarski senine õiguskuulekas elu olla tema süüd vähendav. Samas aga pole valdav enamik inimesi kuritegusid toime pannud – ja V. Semilarski ei erine selles plaanis n-ö keskmisest inimesest. Seetõttu ei ole alust arvestada V. Semilarski senist kuritegevusvaba elu tema süüd vähendavana.
261.Küll aga kõneleb V. Semilarski kasuks see, et ta oli keelueksimuses ehk uskus end käituvat õigesti. Ka tuleb võtta arvesse, et KarS § 300 lg-le 2 vastas vaid üks V. Semilarski toimingupiirangu rikkumine – ülejäänud seitse olid põhikoosseisu (KarS § 300 lg 1) pärased. Ka ei saa jätta arvesse võtmata seda, et kõik rikkumised pani V. Semilarski toime ühe ja sama isiku (Eviko) suhtes (kasuks). See vähendab ringkonnakohtu meelest V. Semilarski toimimise ebaõigust: olles juba varem Eviko kasuks otsuse teinud, lähtus V. Semilarski ka hiljem suuresti automaatselt sellest, et kõik on korrektne. Kui otsused oleksid puudutanud erinevaid isikuid, oleks V. Semilarskil tekkinud enne igat otsust tarvidus uuesti analüüsida, kas see otsus ikkagi on selle adressaati silmas pidades õige – ja teha alati n-ö uus otsus ebaõiguse kasuks.
262.Seetõttu leiab ringkonnakohus, et rahaline karistus on – muu hulgas arvestades KarS § 56 lg-s 2 sätestatud vangistuse ultima ratio-põhimõtet – V. Semilarski süüd silmas pidades korrektne. Ka on sobiv maakohtu valitud karistusmäär (250 päevamäära) – seda hoolimata V. Semilarski osalisest õigeks mõistmisest ringkonnakohtus. Seda just tulenevalt V. Semilarski toimingupiirangute rikkumise hulgast: rikkumiste suurt arvu silmas pidades on keskmine määr õigustatud. (VIII) Maakohtu otsustus menetluskulude kohta
263.Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga selles, et V. Semilarski õigeks mõistmise maht jäi alla tema süüdi tunnistamise mahule ja et advokaadibüroo siseseid konsultatsioone ei saa menetluskulude üle otsustamisel arvesse võtta. Seega peaks kaaluma V. Semilarski kaitsekulude maakohtu leitust suuremas osas V. Semilarski kanda jätmist. Ringkonnakohus siiski V. Semilarskile maakohtust suuremat tasumaksmise kohustust ei aseta, kuivõrd käesoleva otsusega mõistetakse V. Semilarski õigeks mitmes sellises teos, milles maakohus ta süüdi tunnistas. Seda silmas pidades saab maakohtu otsustust pidada lõppastmes korrektseks. (IX) Prokuröri taandamine
264.Prokuratuuri hinnangul poleks maakohus tohtinud prokurör M. Grossi taandada ja selline taandamine tuleb lugeda õigusvastaseks. KrMS § 339 lg-st 2 nähtub, et menetlusõiguse rikkumisega seoses tuleb eelkõige pöörata tähelepanu sellistele eksimustele, mis toovad või võivad endaga kaasa tuua ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Prokuratuur märgib õigesti, et prokuröri taandamise otsustusel ühtegi sellist tagajärge pole. Siiski saab erandkorras vaidlustada ka otsusele (kasvõi potentsiaalset) mõju mitte avaldavat taandamisotsustust. Nimelt sätestab KrMS § 383 lg 2, et kohtumääruse, mida ei saa määruskaebusega vaidlustada, võib vaidlustada kohtuotsuse peale esitatavas apellatsioonis; KrMS § 385 p 4 aga keelab taandamismääruse vaidlustamise. Seega saab taandamismäärust vaidlustada apellatsioonis sõltumata sellest, kas taandamisel mingit (potentsiaalset) mõju otsusele oli või mitte. 57(59)
265.Esiteks märgib prokuratuur oma apellatsioonis õigesti, et prokuratuur ei saa juba seadusest tulenevalt kohtumenetluses erapooletu olla. Erapooletu peab prokuratuur olema küll kohtueelses menetluses: KrMS § 211 lg 2 kohaselt peab prokuratuur selles menetluses tegema selgeks mitte üksnes süüstavad, aga ka õigustavad asjaolud. Kohtumenetluses aga pole prokuratuur tulenevalt KrMS §-dest 16 ja 17 mitte (erapooletu) menetleja, vaid kohtumenetluse pool, kes peab vastavalt KrMS §-le 14 ja § 30 lg 1 ls-le 1 täitma süüdistusfunktsiooni. Seetõttu on prokuröri taandamine kohtumenetluses tema (võimalikule) erapoolikusele viidates juba iseenesest problemaatiline.
266.Ent isegi kui prokuröri taandamist kohtumenetluses põhimõtteliselt võimalikuks pidada ja leida, et erapooletu KrMS § 49 lg 6 mõttes tähendab kohtumenetlust toimetava prokuröri puhul süüdistusfunktsiooni korrektset täitmist, ei esinenud praegu prokuröri taandamise aluseid. Maakohus märkis taandamismääruses korduvalt, et menetlus mitte üksnes ei pea olema, aga ka näima aus. Iseenesest on see väide õige. See aga ei tähenda seda, et menetluse ausana näivuse hindamisel on mõõduandev süüdistatava või tema kaitsja arusaam – vastasel juhul tuleks prokurör taandada väga tihti, sest paljud süüdistatavad leiavad, et prokurör on nende suhtes ebaõiglane. Pigem tuleb lähtuda n-ö objektiivse kõrvalseisja arusaamast. Objektiivselt hinnates ei saanud praegu jaatada ohtu, et M. Gross võis oma abikaasa ja K.S. a naise sõpruse tõttu süüdistusfunktsiooni vääralt täitma asuda. Esiteks ei olnud K.S. kohtumenetluse pool (nt kahtlustatav) ega ka muu kriminaalmenetluse subjekt, vaid tunnistaja. Teiseks ei tehtud etteheidet mitte vahetult tulenevalt K.S. ast, vaid esile tõsteti K.S. a abikaasa. Kolmandaks polnud see isik, kellega K.S. a abikaasa suhtles, mitte prokurör, vaid tema naine. Sedavõrd kaudsed seosed ei võimalda püstitada hüpoteesi, et M. Gross ei pruukinud esindada süüdistust nii, nagu prokurör seda tegema peab.
267.Eeltoodust tulenevalt oli M. Grossi taandamine väär: KrMS §-s 51 ega § 49 lg-s 6 sätestatud taandamisalust ei esinenud. (X) Menetlusaja pikkus ja kahjuhüvitis
268.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ebamõistlikust menetlusajast kõneleda ei saa. Kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks korrata üle esimese astme kohtu öeldut, vaid piirdub järgmisega. Tegemist on enam kui kümne köitelise kriminaalasjaga. Seega on see keskmisest asjast kordades mahukam. Ka asja sisu on keskmisest märksa keerulisem: toimingupiirangu rikkumisega on seotud palju abstraktseid ja seetõttu vägagi vaieldavaid mõisteid ning kohtupraktikat ja õiguskirjandust selle kohta on napilt. Niisiis ei saa praeguseks ca neli aastat kestnud menetlust pidada liigpikaks. Ka ei ole põhjendatud lugeda ebaseaduslikult pikaks mõnda üksikut menetlusetappi. Nimelt ei saa nõustuda kaitsjatega, et 7,5 kuud on süüdistusakti koostamiseks liiga palju. Tuleb viidata äsja öeldule: tegemist on mahuka ja keeruka asjaga. Puutuvalt väitesse, et toimiku V. Semilarskile tutvustamisega venitati liiga kaua, viitab ringkonnakohus vaid prokuröri poolt maakohtu istungil öeldule, et toimikut tutvustati V. Semilarskile juba neli päeva pärast toimiku prokuratuuri jõudmist (kd 13, tl 13). Kuivõrd menetluse mõistlikku aega ei ole rikutud, ei ole ka alust seda (olematut) rikkumist V. Semilarskile kuidagi hüvitada. (XI) Apellatsioonimenetluse kulud
269.Viimaks on tarvis otsustada apellatsioonimenetluse kulude üle. V. Semilarski kaitsjate taotluse kohaselt osutasid nad V. Semilarskile apellatsioonimenetluses kuni kohtuistungini 58(59)
õigusabi 8420,40 euro eest (sh käibemaks): nad tutvusid kohtuotsusega, analüüsisid seda, koostasid apellatsiooni, tutvusid prokuratuuri apellatsiooniga, koostasid sellele vastuse ja valmistusid kohtuistungil osalemiseks. Lisaks paluvad kaitsjad lugeda menetluskulude hulka kohtuistungil osalemisega seonduvad kulud – 150 eurot tund (sh käibemaks). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kaitsjate taotletavad summad mõistliku suurusega ja tehtud kaitsetoimingud vajalikud KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, mistõttu tuleb apellatsioonis taotletav 8420,40 eurot arvata menetluskulude hulka. Lisaks tuleb seoses kohtuistungiga arvata menetluskulude hulka 450 eurot – istung kestis kolm tundi. Seega on apellatsioonimenetluse kulud kokku 8870,40 eurot. Et ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 pärase lahendi, jäävad need kulud tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1 riigi kanda ehk riik peab V. Semilarskile hüvitama 8870,40 eurot, sealhulgas käibemaks 1478,40 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
59(59)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.