Avaliku usalduse vastased süüteod › Dokumendi võltsimine ja kahjustamine

KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 2 alusel viiakse rahaline karistus täide iseseisvalt. Margus Valdmannile KarS § 349 järgi mõistetud rahaline karistus ja talle Pärnu Maakohtu otsusega KarS § 201 lg 1 järgi mõistetud neljakuuline vangistus jätta KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata, tingimusel, et Margus Valdmann ei pane ühe aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvata alates kohtuotsuse kuulutamisest.

X

OÜ

kasuks

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Margus Valdmannile on esitatud süüdistus KarS § 1572 lg 1, § 201 lg 1 ja § 349 järgi.

KarS § 1572 lg 1 ja § 349 järgi süüdistatakse Margus Valdmanni järgnevas: „Margus Valdmanni (Valdmann) süüdistatakse selles, et tema võttis 2017 a eeluurimisega täpselt tuvastamata ajal ja kohas ühendust Y OÜ juhatuse liikme Q-ga ja andis talle teada, et X OÜ juhatuse liige C soovib 15.01.2014.a Y OÜ ja X OÜ vahel sõlmitud äriruumi üürilepingut Pärnus XXX üürimise kohta üle anda Z OÜ-le. Q koostas 30.11.2017.a lepingu ülevõtmise kokkuleppe ja saatis selle Z OÜ juhatuse liikme Margus Valdmanni meilile [email protected]. Omades juurdepääsu Pärnus XXX asuvas OÜ X kontoris OÜ X juhatuse liikme C ID-kaardile, mis asus lauasahtlis ning teades varasemast ajast C ID-kaardi nr XXXXXXXXX PIN koode, allkirjastas Margus Valdmann teadlikult ja tahtlikult 01.12.2017.a kell 10:03:53 IP aadressilt XX.XXX.XX.XXX digitaalselt X OÜ juhatuse liikme C nimelt, viimase teadmata ja nõusolekuta, 30.11.2017 koostatud Y OÜ, X OÜ ja Z OÜ vahelise üürilepingu ülevõtmise kokkuleppe. Seejärel Margus Valdmann, Z OÜ juhatuse liikmena, allkirjastas digitaalselt enda isikutunnistusega Z OÜ nimelt 01.12.2017.a kell 10:05:14 IP aadressilt XX.XXX.XX.XXX lepingu ülevõtmise kokkuleppe. Sellise tahtliku tegevusega omandas Z OÜ, mille juhatuse liige on Margus Valdmann, üürilepingu ruumidele aadressil Pärnu linn XXX. Lepingu ülevõtmise kokkuleppe X OÜ juhatuse liikme C nimelt digitaalse allkirjastamisega lõi Margus Valdmann Y OÜ juhatuse liikmes Q ebaõige ettekujutuse, et üürilepingu üleandmine Z OÜ-le on X OÜ tahe. Eksimuses olles vahetas Q Y OÜ juhatuse liikmena Margus Valdmanni 01.12.2017 saadetud lepingu ülevõtmise kokkuleppe alusel üürilevõtja andmed ja üürileping läks üle Z OÜ-le, millega X OÜ kaotas 15.01.2014 sõlmitud äriruumide üürilepingust tulenevad õigused ja Z OÜ omandas õigused ruumidele aadressil Pärnu linn XXX. Samuti esitas Margus Valdmann Pärnus XXX 20.12.2017.a Maanteeameti e-teeninduses taotluse X OÜ-le kuuluva mootorsõiduki Toyota Corolla Verso registreerimismärgiga

XXXXXX

ümbervormistamiseks enda nimele. Selleks koostas Margus Valdmann 20.12.2017.a Pärnus XXX asuvas arvutis müügilepingu, mille alusel müüja X OÜ kohustub ostjale Margus Valdmannile üle andma sõiduki Toyota Corolla Verso registreerimismärgiga XXXXXX ja ostja kohustub sõiduki vastu võtma ning tasuma ostuhinna 1,00 eurot. Omades juurdepääsu Pärnus XXX asuvas OÜ X kontoris asuvale OÜ X OÜ juhatuse liikme C IDkaardile, mis asus lauasahtlis ja teades varasemast ajast C ID-kaardi nr XXXXXXXXX PIN koode, allkirjastas Margus Valdmann teadlikult ja tahtlikult 20.12.2017.a kell 12:23:00 IP aadressilt XXX.XX.XX.XXXX digitaalselt X OÜ juhatuse liikme C nimelt, kasutades tema ID kaarti, viimase teadmata ja nõusolekuta, sõiduki Toyota Corolla Verso registreerimismärgiga XXXXXX müügilepingu. Margus Valdmann ise allkirjastas müügilepingu 20.12.2017.a kell 12:56:01 IP aadressilt XXX.XX.XX.XXXX. Seejärel edastas Margus Valdmann selle Maanteeametile e-teeninduse kaudu. Sõiduki Toyota Corolla Verso registreerimismärgiga XXXXXX müügilepingu X OÜ (juhatuse liige C) nimelt digitaalse allkirjastamisega lõi Margus Valdmann tahtlikult Maanteeametile ebaõige ettekujutuse, et müügilepingu sõlmimine on X OÜ tahe. Eksimuses olles vormistas Maanteeamet Margus Valdmanni 20.12.2017 saadetud müügilepingu alusel sõiduki Toyota Corolla Verso registreerimismärgiga XXXXXX Margus

Valdmanni nimele, millega X OÜ kaotas õiguse omandile ja Margus Valdmann sai sõiduki omanikuks. Samuti edastas Margus Valdmann Pärnus XXX 30.10.2017.a kell 15:33 IP aadressilt XX.XXX.XX.XXX Telia Eesti AS e-teeninduse kaudu taotluse lisada ennast X OÜ kontaktisikuks. Omades juurdepääsu Pärnus XXX asuvas OÜ X kontoris OÜ X juhatuse liikme C ID-kaardile, mis asus lauasahtlis ja teades varasemast ajast C ID-kaardi nr XXXXXXXXX PIN koode, logis Margus Valdmann sisse Swedbanga iseteenindusse ja selle kaudu Telia Eesti AS e-teenindusse ning edastas digitaalselt C nimelt, tema ID kaarti kasutades, viimase teadmata ja nõusolekuta, Telia Eesti AS-le e-teeninduse kaudu enda andmed kontaktisikuks lisamiseks. Sellise teadliku ja tahtliku tegevusega lõi Margus Valdmann Telia Eesti AS-le ebaõige ettekujutuse, et tema kontaktisikuks lisamine on X OÜ tahe. Pärast seda läks Margus Valdmann 30.10.2017.a Telia Eesti AS Port Artur II asuvasse esindusse Pärnu linnas Hommiku tn 2 ja loovutas X OÜ kontaktisikuna X OÜ nimel olnud toote „Ärikliendi Internet“ Z OÜ-le, mille juhatuse liige ta ise on. Eksimuses olles vormistas Telia Eesti AS müügikonsultant G toote „Ärikliendi Internet“ Z OÜle nimele, millega X OÜ jäi sellest teenusest ilma. Seega Margus Valdmann teist isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete tema nõusolekuta tahtliku kasutamisega eesmärgiga luua teise isikuna esinemise teel temast teadvalt ebaõige ettekujutus, kui sellega on tekitatud kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele ja huvidele, pani toime KarS § 1572 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kuni 30.06.2019 kehtinud KarS redaktsiooni kohaselt oli tegu karistatav §1572 järgi). Samuti Margus Valdmann teise isiku nimele väljaantud tähtsa isikliku dokumendi tahtliku kasutamisega eesmärgiga omandada õigusi, pani toime KarS § 349 järgi kvalifitseeritava kuriteo.“ KarS § 201 lg 1 süüdistatakse M. Valdmanni järgnevas: „Samuti Margus Valdmann, olles saanud 22.10.2013.a X OÜ juhatuse liikmelt C-lt enda kasutusse sõiduauto Toyota Corolla Verso registreerimismärgiga XXXXXX, väärtusega 4500 eurot, sisenes 20.12.2017.a Maanteeameti e-teenindusse ja allkirjastas C ID-kaarti kasutades sõiduki Toyota Corolla Verso registreerimismärgiga XXXXXX müügilepingu, mille tulemusel registreeriti sõiduk Margus Valdmanni nimele ilma X OÜ juhatuse liikme C loata ja teadmata. C palus Margus Valdmannil sõiduauto Toyota Corolla Verso registreerimismärgiga XXXXXX tagastada ja kirjutada tagasi X OÜ nimele ning auto talle üle anda, kuid Margus Valdmann seda ei teinud. Seega pööras Margus Valdmann tahtlikult valduses oleva võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks, kuna ei tagastanud X OÜ-le sellele kuuluvat vara: sõidukit Toyota Corolla Verso registreerimismärgiga XXXXXX. Seega Margus Valdmann, valduses oleva võõra vallasasja tahtlikult ebaseaduslikult enda kasuks pööramisega, pani toime KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.“

§ 1572 (alates 01.07.2019 KarS § 1572 lg 1 järgi) ja § 349 järgi mõistis kohus M. Valdmannile KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 6 (kuus) kuud vangistust. KarS § 201 lg 1 alusel mõistis kohus M. Valdmannile karistuseks 4 kuud vangistust. KarS § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskemaga kaetuks, nii et liitkaristuseks jäi kuus kuud vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jättis kohus mõistetud karistuse täitmisele pööramata tingimusel, et M. Valdmann ei pane ühe aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. X OÜ tsiviilhagi Margus Valdmanni vastu 46 477,57 euro nõudes (so müügiks vajalike seadmete, tehnika, müümata laovarude, teostatud remonditööde ning tagatisraha nõudes) ja vastavalt summalt viivise nõudes jättis kohus läbi vaatamata. Kohus rahuldas X OÜ tsiviilhagi Margus Valdmanni vastu sõiduauto Toyota Corolla Verso registreerimismärgiga XXXXXX vääruse hüvitamise nõudes summas 3900 eurot. Samuti rahuldas kohus X OÜ tsiviilhagi M. Valdmanni vastu sissenõutavaks muutunud viivise nõudes seisuga 08.02.2021 summas 972,97 eurot ning tekitatud kahjult 3900 eurolt viivis alates 09.02.2021 TsMS § 367 alusel kuni põhinõude rahuldamiseni VÕS § 113 lg 1 ja VÕS § 94 lgs 1 sätestatud määras. Tsiviilhagi tagamiseks arestitud mootorsõiduki Toyota Corolla Verso reg märgiga XXXXXX ja Margus Valdmannile kuuluva sõudepaadi KOLIBRI KM XXX jättis kohus arestituks kuni tsiviilhagi täitmiseni ning määras, et keelumärked tuleb kustutada pärast nimetatud nõuete tasumist. Kohus mõistis M. Valdmannilt KrMS § 175 lg 1 p 1 ning § 180 lg 1 alusel kannatanu X OÜ kasuks välja kannatanu esindaja tasu summas 1690 eurot ning KrMS § 175 lg 1 p 9 ning § 180 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kasuks välja sundraha 876 eurot. KarS § 1572 (alates 01.07.2019 KarS § 1572 lg 1 järgi) ja § 349 järgi esitatud süüdistuse kontekstis luges kohus C ütluste alusel tõendatuks, et M. Valdmann kasutas ilma tema nõusolekuta tema ID-kaarti ja tegi sellega X OÜ nimel toiminguid, milleks tal polnud X OÜ seadusliku esindaja C volitust. Sellise dokumendi kasutamise eesmärgiks oli saada 15.01.2014 sõlmitud äriruumide üürilepingust tulenevad õigused Z OÜ-le, omandada X OÜ-lt sõiduauto Toyota Corolla, samuti omandada teenus „Ärikliendi Internet“ Z OÜ nimele, millega X OÜ jäi sellest teenusest ilma. C tunnistas, et hoidis oma ID-kaarti mõnikord töölaua sahtlis, kuid eitas seda, et oleks andnud oma ID-kaarti M. Valdmannile kasutada. Kuigi M. Valdmanni ütluste kohaselt tegutses ta C nõusolekul ja volitusel, leidis kohus, et lähtuda tuleb tehinguteks nõusoleku andmist eitanud C ütlustest. Kohus leidis, et C ütlusi toetavad tunnistaja Q ütlused ja kirjalikud tõendid. Ka muutis kohtu hinnangul C ütlused usaldusväärseks tema kirjeldus, kuidas ta M. Valdmanni tehtud tehingutest teada sai. Tunnistaja F ütlused, kelle sõnul oli ta näinud, kuidas C andis oma ID-kaarti M. Valdmannile, kui oli vaja midagi allkirjastada, jättis kohus ebausaldusväärsetena kõrvale.

Kohus leidis, et C tähtsat isiklikku dokumenti kasutas Margus Valdmann eesmärgil saada X OÜ nimel olevad õigused Z OÜ-le ning sõiduauto enda nimele ilma selle eest tasumata. Kõigil nendel juhtudel loodi C-st kui X OÜ juhatuse liikmest ebaõige ettekujutus, et ta soovib selliseid toiminguid ja tehinguid teha, et see on tema soov ja sihipärane tegutsemine. Sellise tegevuse tulemusena Margus Valdmanni poolt tekitati kahju C seadusega kaitstud õigustele ja huvidele, kuna X, mille osanik ja ainus juhatuse liige C on, jäi ilma ruumide kasutamise õigusest XXX, kaotas Ärikliendi interneti kasutamise õiguse ning omandi sõiduautole Toyota Corolla Verso. Eeltooduga on täidetud KarS § 349 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis. Kohus leidis, et M. Valdmann pani toime ka KarS § 1572 lg-le 1 vastava teo. Kohtu hinnangul kasutas M. Valdmann ebaseaduslikult teise isiku, s.o C identiteeti. Kohus leidis: „Ilma C isikuandmeid kasutamata, mis on kantud ID kaardile, ei oleks olnud võimalik Margus Valdmannil süüdistuses etteheidetud toimingute tegemine. Kokkuvõtvalt lõi Margus Valdmann sellise tegevusega teist isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete tema nõusolekuta tahtliku kasutamisega eesmärgiga teise isikuna esinemise teel temast teadvalt ebaõige ettekujutuse, millega tekitas kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele ja huvidele. Kusjuures teise isiku seadusega kaitstud huvidele kahju tekitamine võib seisneda nii varalise kahju tekitamises kui teise isiku õiguste teostamise muul viisil takistamises. Eeltooduga on täidetud KarS § 1572 lg 1 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis.“ Subjektiivsest küljest on teod pandud toime KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetult. Margus Valdmann seadis eesmärgiks süüteokoosseisudele vastavate asjaolude teostamise ja teadis, et need saabuvad. Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et KarS § 349 järgi esitatud süüdistuse puhul on rikutud M. Valdmanni kaitseõigust, kuna sellises teos talle kahtlustust esitatud polnud. Kohus leidis, et M. Valdmanni kaitseõigust rikutud ei ole, kuna süüdistusakti kättesaamisega said Margus Valdmann ja tema kaitsja esitatud süüdistuse sisust teadlikuks. M. Valdmannil ja kaitsjal oli piisavalt aega nii enne eelistungit kui kohtuliku arutamise algust kujundada oma kaitsetaktika ja kaitsta end selle süüdistuse vastu. M. Valdmannile esitatud süüdistuse tekstis on piisava selguse ja täpsusega kajastatud kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Kohus leidis, et M. Valdmann on pannud toime KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo. Tuvastatud on, et vaidlusalune sõiduk oli Margus Valdmanni valduses. Tõendamist on leidnud, et 20.12.2017.a sisenes Margus Valdmann Maanteeameti e-teenindusse ja allkirjastas C IDkaarti kasutades sõiduki Toyota Corolla Verso registreerimismärgiga XXXXXX müügilepingu, mille tulemusena registreeriti sõiduk Margus Valdmanni nimele ilma X OÜ juhatuse liikme C loata ja teadmata (vt C ütlused ja Maanteeameti teatist sõiduki, et sõiduk on ümber vormistatud uuele omanikule Margus Valdmannile, samuti väljatrükk nõudekirjast S AS ning asitõendi vaatlusprotokoll 19.06.2018 tõendab S AS poolt esitatud andmete vaatlemist). C selgitas täiendavalt kohtuistungil, et palus Margus Valdmannil sõiduauto Toyota Corolla Verso registreerimismärgiga XXXXXX tagastada ja kirjutada tagasi X OÜ nimele ning auto talle üle anda, kuid Margus Valdmann ei ole seda teinud. Margus Valdmann pööras tahtlikult võõra vallasasja ebaseaduslikult enda kasuks, kuna ei tagastanud X OÜ-le temale kuuluvat vara: sõidukit Toyota Corolla Verso registreerimismärgiga

XXXXXX. Margus Valdmann müüs tema valduses olnud X OÜ kuulunud sõiduki iseendale. Selliseks müügitehinguks puudus Margus Valdmannil igasugune X OÜ nõusolek. Subjektiivsest küljest on antud tegu toime pandud KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetult. Margus Valdmann oli teadlik, et müüdav sõiduk kuulub X OÜ ning et ettevõtte nimel oleva sõiduki müügiks tahteavalduse annab ta C ID kaarti kasutades ise. Seega ta oli teadlik, et ta ei ole sõiduki omanik, mistõttu ei ole tal ka sõidukit võimalik ilma omaniku nõusolekuta müüa. Teades, et müüdav vara ei kuulu talle, otsustas Margus Valdmann sõiduki siiski võõrandada. Seega Margus Valdmann seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see saabub, st isiku eesmärk oli võõrandada teise isiku vara, omamata selleks õigust. M. Valdmannile karistusi mõistes märkis kohus järgmist: „Arvestades seda, et Margus Valdmann pani temale etteheidetavad kuriteod toime kavatsetult, tema käitumises puuduvad nii karistust kergendavad kui ka koosseisuvälised raskendavad asjaolud, tuleb hinnata Margus Valdmanni süüd vähemalt keskmiseks. Seda ka põhjusel, et teise isiku identiteeti ja tähtsat isiklikku dokumenti kasutati ebaseaduslikult mitu korda. Omastamise tulemusel rikastus alusetult just Margus Valdmann isiklikult. Mitmekordne ebaseaduslik identiteedi ja tähtsa isikliku dokumendi kasutamine, aga ka toime pandud omastamistegu, näitavad süüdistatava ükskõikset ja küünilist suhtumist nii kannatanule kahju tekitamisse kui õiguskorda tervikuna. Karistuse liigi valikul arvestab kohus asjaoludega, et konkreetsel juhul on etteheidetavate kuritegude puhul tegu nii avaliku usalduse vastaste kui ka varavastase kuriteoga, millega kaasneb süüdistatava vastu varaline nõue, mistõttu karistusliigina välistab kohus süüdistatavale rahalise karistuse mõistmise. Seega jääb ainsaks karistusliigiks vangistus.“ Kohus nõustus prokuröri ettepanekuga mõistetavate karistuste osas. Samuti nõustus kohus prokuröri seisukohaga, et ebaseaduslik identiteedi ja tähtsa isikliku dokumendi kasutamine moodustavad ideaalkonkurentsi, sest need teod pandi toime samal ajal ning ühtse teoplaanina. Arvestades, et süüdlane varem süütegusid toime pannud ei ole, on täidetud tingimused karistustest tingimisi vabastamiseks. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et kuriteo toimepanemise ajast on möödunud juba üle 3 aasta ning puuduvad andmed, et Margus Valdmann oleks vahepeal uusi kuritegusid toime pannud. Karistusest tingimuslikult vabastades tuleb lähtuda põhimõttest, et vabastatu katseaeg ei tohi olla lühem kui mõistetud karistus. Kohus märkis, et kohtueelses menetluses on kannatanu X OÜ esitanud Margus Valdmanni vastu varalise kahju hüvitamise ja viivise nõudes tsiviilhagi. Vastavat nõuet on kannatanu korrigeeritud kaitsja vahendusel 16.11.2020 esitatud hagiavaldusega. Kannatanu menetlusse võetud nõude saab kokkuvõtlikult jagada kolmeks. Esiteks müügiks vajalike seadmete, tehnika, müümata laovarude, teostatud remonditööde hüvitamise nõue; üürilepingu sõlmimisel makstud tagatisraha nõue; ja sõiduauto Toyota Corolla Verso registreerimismärgiga XXXXXX vääruse hüvitamise nõue. Lisandub kõigilt summadelt viivise väljamõistmise nõue. Müügiks vajalike seadmete, tehnika, müümata laovarude, teostatud remonditööde hüvitamise nõude osas jättis kohus tsiviilhagi läbi vaatamata leides, et see nõue ei ole M. Valdmannile esitatud süüdistusega piisavalt seotud. St X OÜ selle nõude aluseks olevad asjaolud ei kattu piisaval määral süüdistuse alusfaktidega, mistõttu pole kohus pädev sellist haginõuet

kriminaalmenetluse raames läbi vaatama. Olukorras, kus kohus on võtnud tsiviilhagi siiski menetlusse, tuleb see jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel. Üürilepingu sõlmimisel makstud tagatisraha nõude osas jättis kohus tsiviilhagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Sõiduauto Toyota Corolla Verso registreerimismärgiga XXXXXX väärtuse hüvitamise nõude kohus rahuldas. Margus Valdmanni tegevusega on X OÜ-le tekitatud negatiivne varaline tagajärg otsese varalise kahju näol. VÕS § 128 lg 3 tulenevalt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise. Vastavat tagajärge ei oleks tekkinud, kui Margus Valdmann ei oleks X OÜ-le kuuluvat sõidukit ebaseaduslikult enda nimele kirjutanud. Asjakohased on ka menetluses kõlanud viited VÕS § 115 lg 2-le. Viidatud normi järgi kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda pärast käesoleva seaduse §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Kui kohustus seisneb teatud eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Kannatu esindaja C on kohtuistungil kinnitanud, et samal päeval kui sai sõnumi sõiduki omanikukande muutmise kohta, andis ta teada Margus Valdmannile, et soovib sõidukit tagasi. Ümberregistreerimine toimus 20.12.2017. Sõiduki omanikukanne on kuni käesoleva hetkeni tagasi muutmata. Seega on möödunud ajalist faktorit arvestades, aga ka esitatud haginõude põhjal ilmne, et kannatanu on kaotanud huvi konkreetse eseme tagastamise vastu. Kohud leidis, et kuigi kannatanu hindas hagiavalduses auto väärtuseks 4500 eurot, tuleb hüvitise suuruseks määrata 3900 eurot. Kuna hagiavaldus on esitatud enam kui poolteist aastat tagasi, on selge, et sõiduauto Toyota Corolla Verso väärtus on käesolevaks hetkeks langenud. Arvestades auto tavapärast vananemist ja armortiseerumist vastava ajaperioodi vältel, on kohtu hinnangul mõistlik määrata kohtuotsuse tegemise aja seisuga Toyota Corolla Verso väärtuseks 3900 eurot. Kaitsja poolt on kaitseteesides (lk 17) viidatud, et sõiduki arestimismääruses on sõiduki väärtuseks 3300 eurot. Arestimisakt on koostatud samuti poolteist aastat tagasi, ehk samal ajal kui esitas hageja eeluurimise ajal hagiavalduses sõiduki hinnaks 4500 eurot. Kohtu hinnangul märgitakse tavapäraselt viidatud aktis eseme hind pigem odavaimate samaväärse sõidukite väärtuste põhjal, et tagada võimalikult maksimaalselt arestimisega tagatavat nõuet. Seetõttu leiab kohus, et turuhinnale vastav hind asetseb käesoleval juhul mõlema nimetatud summa keskel. Usutav ei ole, et juba niigi madala hinnaga sõiduk oleks pooleteise aastaga kaotanud enam kui kolmandiku oma maksumusest. Samas ca 15 % hinnalangus on reaalne. Kohus pidas põhjendatuks kannatanu taotlust viivise väljamõistmiseks.

menetluses ja maakohtu menetluses makstud apellatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest).

kaitsjatasu

eest

ning

eurot

Kaitsja leiab, et KarS §-s 1572 sisalduva identiteedivarguse sättega ei ole hõlmatud juriidiliste isikute kohta käiva informatsiooni väärkasutamise juhtumid. Karistusseadustiku kommentaaride kohaselt on sätte eesmärk tagada põhiseaduse §-s 26 sätestatud igaühe õigus perekonna-ja eraelu puutumatusele. Isikuandmed on isikuandmete kaitse seaduses sõnastatu kohaselt iseloomulikud vaid füüsilistele isikutele, millest järeldub, et KarS §-s 1572 sisalduva identiteedivarguse sättega ei ole hõlmatud juriidiliste isikute kohta käiva informatsiooni väärkasutamise juhtumid. KarS § 1572 dispositsiooni sõnastusest nähtuvalt peab olema tekitatud kahju samale isikule, kelle isikuandmeid tema nõusolekuta kasutati. X OÜ perekonna-ja eraelu puutumatust, sh tema mainet ei ole kahjustatud ega tegelikult seda ei saanudki juriidilise isiku puhul kahjustada. Süüdistusaktis pole sõnagi sellest, et süüdistuses kirjeldatud tegevusega oleks kahjustatud C perekonna-ja eraelu puutumatust, sh tema mainet. Teiseks, KarS § 1572 dispositsioonis nimetatud „teine isik“ ei lange praegusel juhul kokku, ehk see ei ole üks ja seesama isik(üks on juriidiline isik ja teine füüsiline isik). Kaitsja leiab, et maakohus on kriitikavabalt ning eelhoiakuna süüdistatavat kallakut demonstreerides suhtunud selles asjas kogutud tõenditesse. Kohus on isikuliste tõendiallikate kriitilisest ja põhjalikust analüüsist hoidunud. Samuti pole maakohus tunnistajateega süüdistatava ütlusi hinnates arvesse võtnud kõiki põhimõtteid, mida kohtupraktikast tulenevalt oleks tulnud arvesse võtta. Kaitsja leiab, et M. Valdmanni süüdistuse kontekstis on oluline, kes tegelikult X OÜ-d juhtis. Ses osas on C ja M. Valdmanni ütlused diametraalselt vastuolulised. Maakohus ei ole vastuolusid välja toonud ega hinnangud ega põhjendanud, kuidas ta vastuolu ületab. Tunnistaja F ütlused jättis kohus põhjendamatult kõrvale, sest neis ei ole sellist vastuolu, mis muudaks need ebausaldusväärseks. Samuti ei olnud F-l alust anda pigem M. Valdmanni kui C huvidele vastavaid ütlusi. Kohus jättis tähelepanuta selle, et C ütlused on vastuolus tunnistaja Q ütlustega. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta, et C andis ettevõtte juhtimise kohta ebamääraseid vastuseid ning tema ütlused olid vastuolulised. Seevastu M. Valdmanni ütlused olid põhjalikud, asjatundlikud ja riimusid teiste tõenditega. Kaitsja märgib, et kuna ainus otsene süüstav tõend M. Valdmanni vastu oli C ütlus, oleks kohus pidanud eriti põhjalikult vaagima kõiki asjaolusid ja eriti veenvalt kummutama kõik kahtlused. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks. KarS § 349 järgi esitatud süüdistuse kohta märgib kaitsja, et sellist kahtlustust M. Valdmannile esitatud ei olnud ning seega rikub sellise süüdistuse esitamine tema kaitseõigust. Samas möönis kaitsja, et kuna M. Valdmannile kohtueelses menetluses esitatud KarS § 1572 lg 1 järgi esitatud kahtlustuse objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnused on suuresti KarS

§-s 349 sätestatud süüteokooseisu objektiivse ja subjektiivse tunnustega kattuvad, oli M. Valdmannil siiski võimalik end prokuratuuri poolt juurde lisatud uue õigusliku hinnangu (kuriteo kvalifikatsiooni) vastu kohtus eelkõige ütluste andmisega tõhusalt kaitsta. Kaitsja leiab, et seetõttu ei pea ringkonnakohus oma otsuses kaitsja neid apellatsiooni argumente vähemalt põhjalikult käsitlema. Kaitsja leiab aga, et M. Valdmann tuleb ka KarS § 349 järgi mõista õigeks samade tõendamisvigade tõttu, millele kaitsja osutas KarS § 1572 järgi esitatud süüdistust käsitledes. Veel leiab kaitsja, et otsusest ei selgu, kas M. Valdmanni poolt KarS §-s 349 sätestatud kuriteo puhul on tegemist ideaalkonkurentsiga (ideaalkogumiga) või mitte. Kaitsja tõi selle materiaalõigusliku momendi välja juba kaitseaktis, kuid kuna prokurör seda süüdistuskõnes ei käsitlenud ning maakohus järgis ka selles osas prokuröri lähenemisviisi, siis nähtavasti seepärast jäi see küsimus otsuses käsitlemata. Asjaolu, et maakohus viitas Otsuses süüd ja karistust käsitletavas osas KarS § 63 lg-le1, ei ole vaadeldava puuduse eitamiseks piisav. Süüdimõistmist KarS § 201 lg 1 järgi peab kaitsja alusetuks esiteks põhjusel, et süüdimõistmine põhineb C ütlustel, mis oleks tulnud tegelikult ebausaldusväärsetena tõendikogumist välja jätta. Kaitsja märgib, et M. Valdmanni ütluste kohaselt algatas C ise auto müügi. Lisaks tuleneb M. Valdmanni ütlustest, et ta oli auto juba välja maksnud, kuigi see toimus osaliselt sularahas ja seda kuidagi dokumenteeritud ei ole. Kaitsja leiab, et M. Valdmanni versiooni toimunust ei kummuta tõik, et auto müügisummaks on lepingus märgitud 1 euro. Kaitsja leiab, et kuna eelnevast tulenevalt ei olnud M. Valdmanni valduses olev sõiduauto tema jaoks võõras, siis ei saanud ta seda karistusõiguslikus mõttes omastada. Ka seetõttu puudus alus M. Valdmanni käsitletavas kuriteos süüdimõistmiseks ja tema karistamiseks. Kaitsja leiab, et maakohus jättis tsiviilhagi müügiks vajalike seadmete, tehnika, müümata laovarude, teostatud remonditööde hüvitamise ning üürilepingu sõlmimisel makstud tagatisraha nõude osas alusetult läbi vaatamata. Nõuet, mis on kohtu poolt juba menetlusse võetud, ei saa jätta läbi vaatamata, vaid see nõue tuleb kas vähemalt osaliselt rahuldada või jätta rahuldamata. Hoolimata sellest märgib kaitsja, et loeb maakohtu kriitika tagatisraha tasumise kohta põhjendatuks. Sõiduauto Toyota Corolla Verso väärtuse hüvitamise nõude osaline rahuldamine ei olnud põhjendatud. Maakohus leidis, et varaline kahju summas 3900 eurot on tekitatud X OÜ-le õigusvastaselt ning tsiviilhagi aluseks oleva kahju tekkimine on otseselt seotud süüdistatava Margus Valdmanni poolt toimepandud kuritegudega (Otsuse punkt 28). Maakohtu selline tõdemus on juriidiliselt ebakorrektne, sest sellest ei nähtu, milliseid konkreetseid kuritegusid silmas peeti. Juhul kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole asja omanikul kohtupraktika kohaselt üldjuhul asja ebaseadusliku valdaja vastu asja väärtuse hüvitamise nõuet. Kui asi on teise isiku ebaseaduslikus valduses, on esmane õiguskaitsevahend asja väljaandmise nõue AÕS § 80 lg 1 või VÕS § 108 lg 2 esimese lause alusel. Osutatud kohtupraktikast tuleneb muu hulgassee, et kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise asemel nõuda kahju hüvitamist asjade

väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. Kaitsja leiab, et kuna hagis ei ole kahju hüvitamise nõude eeldustele vastavaid faktilisi asjaolusid välja toodud, jääb kahjunõue tagajärjetuks. Kaitsja juhib tähelepanu, et TsMS § 163 lg-st 1 tulenevalt oleks maakohus X OÜ hagi osalise rahuldamise korral pidanud Whitmen Oü-lt Margus Valdmanni kasuks välja mõistma menetluskulud proportsionaalselt hagi rahuldamata jäetud ulatusega. Kaitsja märgib, et maakohtu süüdimõistva ja tsiviilhagi osaliselt rahuldava otsuse tühistamisel tuleb sellega seoses teha uus otsus ka menetluskulude osas. Samuti tuleb lahendada küsimus apellatsioonmenetluse kuludest.

Ringkonnakohus tegi 22. juunil 2021 määruse, millega uuendas apellatsioonimenetluse.

Kohus andis kannatanule ja tema lepingulisele esindajale võimaluse esitada oma seisukohad sõiduauto Toyota Corolla Verso väärtuse hüvitamise nõude põhjendatuse küsimuses, määrates seisukohtade esitamise tähtajaks 19. juuli 2021. Teistele kohtumenetluse pooltele määras

ringkonnakohus kannatanu või tema esindaja seisukohtadele vastamise tähtajaks 2. augusti 2021. Kohtukolleegium määras, et ringkonnakohtu otsus tehakse avalikult teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 16. augustil 2021 kell 15.00.

Kannatanu lepinguline esindaja kinnitas, et kannatanu ei soovi autot tagasi.

Margus Valdmann omastas 20.12.2017 X OÜ-le kuuluva sõiduauto. X OÜ juhatuse liige C palus samal päeval Margus Valdmannil auto tagastada, mida ei tehtud. C on hiljem korduvalt palunud auto tagastamist. Margus Valdmann oma süüd ei tunnista ning leiab, et sõiduauto kuulub talle. Sellest tulenevalt ei tuleks auto tagastamine C-le kõne alla. Sõiduauto väärtus oli omastamise hetkel 5400€ (sh käibemaks). X OÜ ei soovi sõiduautot tagasi, kuna Margus Valdmann kasutas seda 1,5 aastat eraotstarbel, lisaks on auto seisnud üle kahe aasta arestituna politsei parklas, järelikult on auto väärtus vähenenud. Väärtuse vähenemist on põhjustanud nii kasutamine (tehniline (nt. rehvid, aku) ja esteetiline (nt. kriimustused, suitsukonide augud istmes) seisukord on halvenenud) kui ka parklas seismine (ilmastikukahjustused, päike, seisnud kütus, õli ja muud vedelikud). Sõiduki seisukord ei ole hetkel teada (puudub tehniline ülevaatus, registrist ajutiselt kustutatud). Hageja ei saa kindel olla, et auto seisukorra tuvastamine, remont ning liiklusesse lubamine auto praegusest turuväärtusest kallimaks ei osutu. Lisaks on ka maakohus toonud oma otsuse punktis 28 välja, et auto on odavnenud. C väitel on ta korduvalt andnud Margus Valdamannile võimaluse auto tagastada, seega on täidetud ka VÕS § 115 lg 2 ls-st 1 tulenev tingimus täiendava tähtaja andmise osas. Lauses kaks on esitatud tingimus, mis puudutab võlausaldaja huvi kadumist eseme suhtes viivituse tõttu. Hageja on andnud aastate jooksul korduvalt võimalusi Margus Valdmannile auto tagastamiseks, mida ei ole tehtud, vara on amortiseerunud, odavneb ja pole ilmselt tehniliselt korras - sellest tulenevalt on hageja kaotanud huvi eseme tagastamise vastu viivituse tõttu.

Puuduvad tõendid auto seisukorra kohta enne 20.12.2017. Neid ei esitatud kohtueelses menetluses ega kohtumenetluse käigus. Välja ei ole toodud, mis alustel väidetakse, et 1,5 aasta jooksul on tekkinud juurde esteetilisi kahjustusi. Arestimise ja parklasse paigutamise hetkel tehti autost pildid, mis asuvad politseis. Nende abil saab kindlaks teha, millises seisukorras auto oli pärast Margus Valdmanni poolset kasutamist. See, et auto on seisnud nüüdseks üle kahe aasta politsei parklas, mille tõttu on auto seisukord halvenenud ning vara odavnenud, ei ole süüdistatava poolt põhjustatud. Süüdistatav leiab, et viivitus on C poolt kunstlikult loodud ning ta ei küsinud kunagi vara tagasi, sest auto oli Margus Valdmannile hageja enda väitel ostetud ja süüdistatav oli selle talle kinni maksnud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

selle isiku kuvandile, kellena esineti. Sellest tulenevalt ongi koosseisupärane tagajärg ainult selle isiku kahjustamine, kellena tema isikuandmeid kasutades esineti. Loomulikult ei ole välistatud, et lisaks isikule, kelle isikuandmeid kasutatakse, saavad kahju ka teised isikud (nt isik, keda eksitati), kuid see kahju ei ole KarS § 1572 kuriteokoosseisule vastav tagajärg. Kui teise isikuna esinedes tekitati kahju eksitusse viidud isikule või kellelegi kolmandale, võib see vastata nt kelmuse kuriteokoosseisule. Isikuks, kelle andmeid kasutatakse ja kellena esinetakse (ning seetõttu ka isikuks, kellest luuakse vale mulje ja keda kahjustatakse), saab olla vaid füüsiline isik. Selliseks järelduseks annab alust esiteks asjaolu, et isikuandmete all mõistetakse füüsilise isiku andmeid (see tuleneb nt isikuandmete kaitse seaduse § 1 lg-st 1). Pealegi saab juriidiline isik õigusliku abstraktsioonina nagunii tegutseda vaid füüsiliste isikute kaudu ja seega ongi võimalik esineda mitte vahetult juriidilise isikuna, vaid juriidilist isikut esindava isikuna. Süüdistus sellega ei arvesta. Selle põhjuseks võib pidada tõika, et prokurör on käsitlenud süüdistuses koos KarS § 1572 ja § 349 järgi kvalifitseeritavaid kuritegusid. Sündmuste kirjeldamisel ei ole lähtutud ühe konkreetse kuriteokoosseisu tunnustest. Ka ei ole süüdistusest kokkuvõtvalt selgitatud, milline asjaolu kirjeldatud sündmuste käigust mingile konkreetsele KarS § 1572 koosseisutunnustele vastab. Sellise asjaolude kirjelduse tulemus on, et osa KarS § 1572 kuriteokoosseisule vastavaid asjaolusid on süüdistuses välja toomata, osa asjaolusid ei vastagi KarS § 1572 tunnustele. Süüdistuse kohaselt seisnes võõraste isikuandmete kasutamine järgmises: • Margus Valdmann „allkirjastas teadlikult ja tahtlikult 01.12.2017.a kell 10:03:53 IP aadressilt XX.XXX.XX.XXX digitaalselt X OÜ juhatuse liikme C nimelt, viimase teadmata ja nõusolekuta, 30.11.2017 koostatud Y OÜ, X OÜ ja Z OÜ vahelise üürilepingu ülevõtmise kokkuleppe“; • Margus Valdmann allkirjastas „teadlikult ja tahtlikult 20.12.2017.a kell 12:23:00 IP aadressilt XXX.XX.XX.XXXX digitaalselt X OÜ juhatuse liikme C nimelt, kasutades tema ID kaarti, viimase teadmata ja nõusolekuta, sõiduki Toyota Corolla Verso registreerimismärgiga XXXXXX müügilepingu. Margus Valdmann ise allkirjastas müügilepingu 20.12.2017.a kell 12:56:01 IP aadressilt XXX.XX.XX.XXXX. Seejärel edastas Margus Valdmann selle Maanteeametile e-teeninduse kaudu“; • Margus Valdmann logis sisse „Swedbanga iseteenindusse ja selle kaudu Telia Eesti AS e-teenindusse ning edastas digitaalselt C nimelt, tema ID kaarti kasutades, viimase teadmata ja nõusolekuta, Telia Eesti AS-le e-teeninduse kaudu enda andmed kontaktisikuks lisamiseks“. Seega isikuks, kelle isikuandmeid tema nõusolekuta kasutati (kellena M. Valdmann esines), oli C, st füüsiline isik, nagu seadus nõuabki. Küll tuleb nentida, et üürilepingu ülevõtmise kokkuleppe episoodis on jäänud ära näitamata üks KarS § 1572 koosseisu seisukohalt oluline asjaolu. Süüdistuses on käsitatud C isikuandmete kasutamisena kokkuleppe allkirjastamist (lisaks sellele, et M. Valdmanni tegevusena käsitletakse vaid allkirjastamist, on süüdistuses selgesõnaliselt öeldud, et eksitavaks tegevuseks loeb prokurör just allkirjastamist: „Lepingu ülevõtmise kokkuleppe X OÜ juhatuse liikme C nimelt digitaalse allkirjastamisega lõi Margus Valdmann Y OÜ juhatuse liikmes Q-s ebaõige

ettekujutuse, et üürilepingu üleandmine Z OÜ-le on X OÜ tahe.“). Süüdistusest ei selgu aga, kuidas sai Q, kes ei olnud ise allkirjastamise juures, teada, et kokkuleppel on C allkiri – seda, kuidas allkirjastatud kokkulepe Q-ni jõudis, süüdistuses kirjeldatud ei ole. Kirjeldatud probleemi on jätnud selle tähelepanuta maakohus, kes kordas vaid süüdistuses kirjeldatud asjaolud üle ja asus seisukohale, et M. Valdmann eksitas Q kokkuleppe allkirjastamisega C eest. Seda, kellena M. Valdmann neil juhtudel prokuröri hinnangul esineda tahtis, süüdistusest ei selgu. See oleks ületatav probleem, kui süüdistuse kohaselt poleks isikud, kelle isikuandmeid kasutati, ja kellest sooviti luua ebaõiget ettekujutust, erinevad. Nimelt on süüdistuses öeldud, et M. Valdmann soovis oma tehingutega eksitada vastavalt Y OÜ juhatuse liiget Q, maanteeametit ja Telia Eesti AS-i selles, et tehtavad tehingud vastavad X OÜ tahtele. Kuna süüdistuse järgi M. Valdmann kasutas ühe isiku isikuandmeid, lõi ebaõige ettekujutuse aga teisest isikust, tekib küsimus, kummana ta siis esines. Lõpuks võib süüdistusest järeldada, et isikuks, kelle õigusi või huve kahjustati, oli X OÜ (süüdistuses kirjeldatakse küll M. Valdmanni tegude negatiivset mõju X OÜ-le, kuid üürilepingu ja Telia „Ärikendi Interneti“ teenuse puhul ei ole selgitatud, millist seadusega kaitstud õigust või huvi selline tagajärg kahjustab). Süüdistuses on toodud välja järgmised tagajärjed: • üürileping läks üle Z OÜ-le, millega X OÜ kaotas 15.01.2014 sõlmitud äriruumide üürilepingust tulenevad õigused ja Z OÜ omandas õigused ruumidele aadressil Pärnu linn XXX; •

X OÜ kaotas õiguse omandile ja Margus Valdmann sai sõiduki omanikuks;

• Telia Eesti AS müügikonsultant G vormistas toote „Ärikliendi Internet“ Z OÜ-le nimele, millega X OÜ jäi sellest teenusest ilma. Niisiis kasutas M. Valdmann süüdistuse kohaselt C isikuandmeid, kuid lõi vale ettekujutuse X OÜ-st (täpsemalt viimase tahtest) ning kahjustas sellega X OÜ-d. Nagu eespool selgitatud, on KarS § 1572 koosseis täidetud juhul, kui teise isikuna esinemiseks kasutatakse tema isikuandmeid ja temana esinemine kahjustab selle isiku seadusega kaitstud õigusi või huvisid, kelle isikuandmeid kasutati. Seega vastaks C isikuandmete kasutamine KarS § 1572 tunnustele siis, kui seda tehti C-na esinemiseks ja sellega C-st ebaõige ettekujutuse loomiseks ning kui sellega tekitati kahju C seadusega kaitstud õigustele või huvidele. Seda süüdistuses ära näidatud ei ole. Just sellele on juhtinud nii apellatsioonis kui ka juba maakohtu menetluses tähelepanu kaitsja, väites, et KarS § 1572 puhul ei saa juriidiline isik kannatanu olla. Maakohus kaitsja väitele sisuliselt vastanud ei ole. Kohus vastas kaitsja väidetele järgmiselt: „Kokkuvõtvalt lõi Margus Valdmann sellise tegevusega teist isikut tuvastavate või tuvastada võimaldavate isikuandmete tema nõusolekuta tahtliku kasutamisega eesmärgiga teise isikuna esinemise teel temast teadvalt ebaõige ettekujutuse, millega tekitas kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele ja huvidele. Kusjuures teise isiku seadusega kaitstud huvidele kahju tekitamine võib seisneda nii varalise kahju tekitamises kui teise isiku õiguste teostamise muul viisil takistamises. Eeltooduga on täidetud KarS § 1572 lg 1 sätestatud kuriteo objektiivne

koosseis.“ Tsiteeritud tekstist nähtub, et kohus ei toonud välja isegi seda, kellest loodi ebaõige ettekujutus ja kelle õigustele ja huvidele kahju tekitati, rääkimata sellest, et kohus oleks analüüsinud, kellele kahju tekitamist KarS § 1572 kuriteokoosseis eeldab. Kohtukolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtul ei ole KrMS § 268 lg-t 5 rikkudes süüdistuse piirest väljumata võimalik tuvastada, kas M. Valdmann lõi Y-ga, Teliaga või maanteeametiga suheldes vale ettekujutuse C-st (C tahtest) ja kahjustas sellega mõnda C seadusega kaitstud õigust või huvi – esimeses osas kalduks ringkonnakohus selgelt kõrvale süüdistuses märgitust, viimasega seotud asjaolusid aga süüdistuses ei ole. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus kohaldas materiaalõigust valesti, mõistes M. Valdmanni KarS § 1572 alusel süüdi, kuigi süüdistuses kirjeldatud ja kohtu poolt tuvastatud kujul M. Valdmanni tegu KarS § 1572 tunnustele ei vasta.

süüdistust muuta või täiendada. Lõppude lõpuks on KrMS § 268 lg 6 kohaselt kohtulgi õigus kuriteo kvalifikatsiooni muuta. Kahtlustatava KrMS § 34 lg 1 p-s 1 sätestatud õigus teada kahtlustuse sisu ja anda selle kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest peab ringkonnakohtu arusaama kohaselt tagama isiku kaitseõiguse just konkreetses kriminaalmenetluse etapis ehk kohtueelses menetluses. Süüdistuse esitamisest alates on isiku kaitseõigus tagatud tema õigusega teada talle esitatud süüdistuse sisu ning võtta osa kohtulikust arutamisest, kus on süüdistataval muu hulgas õigus anda ütlusi. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja käsitlusega, nagu peaks olema isikule tagatud võimalus anda kohtueelses menetluses ütlusi talle etteheidetavate tegude kohta iga kuriteokoosseisu kontekstis, millele vastavana tahetakse talle etteheidetavat tegu selles menetluse kvalifitseerida. Ütluste andmine kohtus ei ole kuidagi isiku õigusi vähem kaitsev võrreldes ütluste andmisega kohtueelses menetluses. Kaitsja on põhjendanud seda, miks on vaja, et isik oleks kahtlustatavana kuulatud üle kuritegude kohta, mille toimepanemises talle süüdistus esitatakse, ka sellega, et vastasel juhul ei ole võimalik ristküsitluse raames kontrollida isiku ütluste usaldusväärsust, avaldades kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui need on isiku kohtus antud ütlustega vastuolus. Ringkonnakohus ei pea ka seda väidet selliseks, mis näitaks, et süüdistuses M. Valdmannile etteheidetavale teole uue, täiendava kvalifikatsiooni andmine oleks rikkunud M. Valdmanni kaitseõigust. Esiteks tuleb nentida, et M. Valdmannil oli selle süüdistuse aluseks olevate asjaolude (C ID-kaardi kasutamise) kohta kohtueelses menetluses ütlusi anda. Teiseks ei nähtu apellatsioonist, et kaitsja hinnangul oleks süüdistatav, keda ta kaitses, andnud selliseid ütlusi, mille puhul oleks kaitsjal olnud vajadus näidata kohtule, et need ütlused ei ole usaldusväärsed (selline vajadus saaks ilmselt tekkida siis, kui süüdistatav tuleks kohtus ütlusi andes kaitsjale ootamatult välja uue versiooniga toimunust). Ühtlasi on ringkonnakohus seisukohal, et võimalus avaldada mingis osas isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi, ei ole ristküsitluse vältimatu osis. Tegemist on „tööriistaga“, mida on ristküsitlejatel teatud tingimustel võimalik kasutada; see, kui selle kasutamiseks kohtumenetluse poolel võimalust ei avane, ei tähenda, et kriminaalmenetlusõigust oleks rikutud.

12.1 Kaitsja leiab, et C ütlused on eelkõige oma ebamäärasuse tõttu ebausaldusväärsed. Kohtukolleegium nõustub sellega. Kuigi C väitel juhtis tema reaalselt ettevõtet ja tegeles nii selle igapäevatöö ja juhtimise küsimustega ise, ei osanud ta erinevatele ettevõtte tegevusega seotud küsimustele vastata. Ringkonnakohus leiab, et see, milline oli aastaid tagasi ettevõtte käive, ei ole asjaolu, millele peaks ettevõtte omanik olema võimeline peast vastama. Samas ei suutnud C öelda, kas M. Valdmanniga oli sõlmitud kirjalik tööleping ja millised olid selle lepingu järgi M. Valdmanni kohustused ja talle makstav tasu. Veel hämmastavam on see, et C väitel nõustas M. Valdmann teda alates ettevõtte asutamisest, kuid ta ei suutnud täpsustada seda, mis olid need küsimused, mille juures M. Valdmann teda aitas. Vastused kaitsja korduvatele küsimustele, milles M. Valdmanni abi seisnes, jäid väga ebamääraseks. C ei andnud neile küsimustele täpsemat vastust kui see: „Mingit tööd tegi, kui oli vaja nõu küsida, kui ta teadis siis andis nõu.“ Lisaks sellele oli C ütlustes tähelepanu väärivaid vastuolusid teiste tõenditega. C ja Y OÜ juhatuse liikme Q ütlused lähevad lahku küsimuses, kas nad olid omavahel kohtunud. C on maakohtu 24. novembri 2020 istungi protokolli kohaselt vastanud prokuröri küsimusele „Kas te Q-ga olete ise ka kohtunud vahetult?“ üheselt: „Jah.“ Q andis seevastu ütlusi, et tema C-ga kohtunud ei ole. Maakohus asus oma otsuses seisukohale, et nende ütluste vahel tegelikku vastuolu ei ole. Kohus leidis, et C selgituse kohaselt kohtus ta Q-ga siis, kui ruumide üürileping 2014. a sõlmiti, Q ütlused käivad aga üürilepingu üleandmise kohta. Kohtukolleegium leiab, et maakohus eksib. Q ütlustest tuleneb, et ta ei ole C-ga kohtunud üürilepingu sõlmimisel ega üürilepingu ümbervormistamisel. Öeldes, et Q ütlused puudutavad üürilepingu ümbervormistamist, mõtleb maakohus ilmselt Q vastust kaitsjale. See on eelnevate küsimuste konteksti (kaitsja ise viitab küsimuses prokuröri küsimustele) arvestades tõesti seotud juba pärast üürilepingu ümbervormistamist toimunuga. Kaitsja küsis: „Ütlesite prokurörile, et olete ise C-ga vahetult suhelnud, kas olete C-ga ise ka vahetult kohtunud?“ Q vastas: „Ei ole. Suhtlesime kirja teel, füüsilist otsekontakti ei olnud.“ Maakohus on jätnud aga tähelepanuta, et Q-lt küsis selle kohta, kas ta on C-ga kohtunud, ka prokurör. Prokuröri küsimusele, kas ja millega seoses tunneb ta C, vastas Q: „Nimeliselt tean teda, nägupidi ei tunne teada, pole teda kohanud.“ Veidi hiljem selgitas Q, et ei suhelnudki ise inimesega, kes soovis neid ruume üürile võtta, vaid lepingu sõlmimisega tegeles haldur. Q kinnitas: „Mul endal isiklikku kokkpuuteid nendega ei olnud.“ Tähelepanu väärib, et G, kes haldurina korraldas X OÜ üürilepingu sõlmimist, andis 24. novembril 2020 ütlusi, et enne lepingu sõlmimist suhtles tema M. Valdmanniga. Põhjust kahelda C ütluste usaldusväärsuses annab ka tõik, et tema ütlused, erinevalt M. Valdmanni omadest, ei selgita, kuidas sai tema ID-kaart M. Valdmanni kätte ja kust teadis M. Valdmann tema PIN-koode. Seejuures ei olnud tegemist olukorraga, kus ID-kaart oleks ühel korral juhuslikult M. Valdmanni kätte sattunud, vaid M. Valdmann pidi saama C ID-kaardi oma valduse korduvalt, tehes seda suhteliselt pikkade ajavahemike järel: süüdistuse kohaselt kasutas ta C ID-kaarti 30. oktoobril ning 1. ja 20. detsembril 2017. C tunnistas küll et hoidis ID-kaarti vahetevahel töölaua sahtlis, kuid kinnitas samas, et PIN koodi ta kellegagi ei jaganud.

See ei tähenda, et kohus peaks C ütlused täies ulatuses kõrvale jätma ja lähtuma M. Valdmanni versioonist. Nagu kaitsja enda apellatsiooniski märgitud, tuleb ütlused jätta kõrvale selles ulatuses, milles on neid alust ebausaldusväärseks pidada. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu ütlusi tuleb pidada osaliselt ebausaldusväärseteks osas, milles ta väitis, et ettevõtte asjaajamisega tegeles ainult tema. Kohtul ei ole aga alust pidada kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks väidete osas, et süüdistuses nimetatud tehingud toimusid tema teadmata ja nõusolekuta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et C kirjeldus, kuidas ta M. Valdmanni tehtud toimingutest teada sai, muudab tema väite, et need tehingud tehti tema seljataga, usaldusväärsemaks. Üürilepingu muutmist puudutavas osas toetavad tema väiteid Q ütlused ja e-kirjavahetus C ja Q vahel. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub sellest kirjavahetusest C siiras nördimus toimunu pärast ja püüd tehing tagasi pöörata. Oluliseks tõendiks, mis näitab seda, et M. Valdmann ei tegutsenud C teadmisel ja heakskiidul, peab ringkonnakohus üürilepingu muutmise kokkulepet. Tähelepanu väärib tõik, et selles dokumendis on X OÜ e-postiaadressiks märgitud [email protected]. Q andis ütlusi, et tema vormistas lepingu, allkirjastas selle ja saatis M. Valdmannile. Tema sõnul saatis ta kokkuleppe M. Valdmanni tavapärasele e-posti aadressile, mis on ka lepingus X-ga. Seega toimus suhtlus M. Valdmanni e-posti aadressi kaudu ja lepingut ei saadetud mitte X OÜ e-postiaadressile, vaid M. Valdmannile.

12.2 Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus on põhjendamatult jätnud D ütlused täies ulatuses kõrvale. Formaalselt võttes on D andnud kohtus ja kohtueelses menetluses omavahel vastuolus olevaid ütlusi. Kohtus andis D ütlusi, et C hoidis ID-kaarti kontoris töölaua sahtlis, kohtueelses menetluses on ta aga öelnud, et „ei tea, kus C oma isikutunnistust hoidis või hoiab.“ ID-kaart ongi isikutunnistus, mis tähendab, et C on sama dokumendi kohta väitnud kord ühte, kord aga teist. Samas ei selgu edasisest ristküsitlusest, kas D ise mõistis, et talt kord isikutunnistuse, kord ID-kaardi kohta küsides mõeldi sama dokumenti. Tema enda selgitus annab põhjust arvata, et mitte. Pärast seda, kui prokurör oli ristküsitluse raames avaldanud tema väite, et ta ei tea C isikutunnistuse asukohta, selgitas D, et ID-kaart oli C-l lauasahtlis, seda, kus C oma isikutunnistust hoiab, tema aga ei tea. Kohtukolleegium peab võimalikuks, et kuna tavakeeles on kõnealuse dokumendi nimetusena kinnistunud nimetus „ID-kaart“, ei pruugigi tavainimene teada, et selle dokumendi ametlik nimetus on isikutunnistus. Prokurör, kes nägi D ütlustes vastuolu, ei ole kuidagi ära näidanud, et D pidi ka kohtueelses menetluses ütlusi andes aru saama, et talt küsiti just C ID-kaardi kohta. Kuna avaldatud on vaid kaks lauset kohtueelses menetluses antud ütlustest, ei tea kohus nende konteksti. Kui D selgitusest tuli välja, et ta peab ID-kaarti ja isikutunnistust justkui erinevateks dokumentideks, ei lastud tal lähemalt selgitada, mida mõistis tema sellisel juhul isikutunnistuse all. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et D ütlustes ei ole sellist vastuolu, mis annaks põhjust lugeda need ütlused ebausaldusväärseks. D ütlustest tuleneb, et M. Valdmann teadis nii C ID-kaardi asukohta kui ka PIN-koode. D kinnitab oma ütlustes M. Valdmanni väidet, et ettevõtte „paberimajandusega“, st arvete

koostamise ja deklaratsioonide esitamisega tegeles tema. D kinnitusel kasutas M. Valdmann siis, kui oli vaja midagi sisestada, C ID- kaarti. Seega ei võinud M. Valdmann ise C ID-kaarti võtta, vaid C andis selle iga kord kindla toimingu tegemiseks. Küll oli tänu sellele M. Valdmannile teada, kus kaart asus ja millised olid selle PIN-koodid.

12.3 Eelnevast tulenevalt loeb ringkonnakohus tõendatuks selle, et X OÜ asjaajamisega tegeles M. Valdmann, kes kasutas vajadusel toimingute tegemisel C ID-kaarti ja PIN-koode. See ei tähendanud aga, et M. Valdmannil oleks olnud vaba voli C ID-kaardi kasutamiseks, vaid see toimus tavaliselt C-ga kooskõlastatult (C ise andis vajadusel oma ID-kaardi). Üürilepingu ümbervormistamine, auto müügi vormistamine ja M. Valdmanni lisamine X OÜ kontaktisikuks suhtluses Telia Eesti AS-ga ei olnud aga tehingud, milleks oleks olnud C nõusolek. Tõendatud on, et M. Valdmann allkirjastas C ID-kaarti kasutades 1. detsembril 2017 XXX ruumide üürilepingu ülevõtmise kokkuleppe ja 20. detsembril 2017 sõiduauto Toyota Corolla Verso (reg.nr XXXXXX) müügilepingu. Lisaks sellele logis ta 30. oktoobril 2017. C IDkaardiga sisse Swedbanga iseteenindusse ja selle kaudu Telia Eesti AS e-teenindusse, kus edastas digitaalselt C nimel Telia Eesti AS-le e-teeninduse kaudu enda andmed kontaktisikuks lisamiseks. Kuna ID-kaart ehk isikutunnistus on vastavalt KarS §-le 350 tähtis isiklik dokument, oli tegemist tähtsa isikliku dokumendi kasutamisega. KarS §-le 349 vastava teoga on tegemist siiski vaid juhul, kui tähtsat isiklikku dokumenti kasutatakse eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Tuleb tõdeda, et süüdistuses ei ole otsesõnu M. Valdmanni eesmärgist juttu. Kohtukolleegiumi hinnangul on M. Valdmanni eesmärgi tuvastamiseks vajalikud asjaolud süüdistuses siiski kajastatud – järeldusi eesmärgi kohta saab teha saavutatud tagajärgedest. Nii on toiminud ka maakohus, kes märkis, et C isikutunnistuse kasutamise eesmärk oli „saada 15.01.2014 sõlmitud äriruumide üürilepingust tulenevad õigused Z OÜ-le, omandada X OÜ-lt sõiduauto Toyota Corolla, samuti omandada teenus „Ärikliendi Internet“ Z OÜ nimele, millega X OÜ jäi sellest teenusest ilma“. Ringkonnakohus peab sellist järeldust igati põhjendatuks. Üürilepingu ülevõtmise kokkuleppega läks õigus ruumide kasutamiseks üle M. Valdmanni ettevõttele Z OÜ-le ning Q ja G ütluste kohaselt tuli initsiatiiv üürilepingu muutmiseks just M. Valdmannilt. Auto müügilepingu sõlmimine, kus ostjaks oli M. Valdmann, näitab üheselt M. Valdmanni soovi saada auto omanikuks. M. Valdmanni edasine tegevus näitab, et Teliaga suhtlemiseks enda X OÜ kontaktisikuks registreerimise eesmärk oli „Ärikliendi Interneti“ teenuse Z OÜ nimele registreerimine: pärast enda kontaktisikuks registreerimist läks M. Valdmann 30.10.2017.a Telia Eesti AS Pärnus Port Artur II-s asuvasse esindusse a loovutas X OÜ nimel olnud toote „Ärikliendi Internet“ Z OÜ-le, mille juhatuse liige ta ise on. Eelnevast tulenevalt on maakohus põhjendatult mõistnud M. Valdmanni süüdi KarS § 349 järgi.

normidele, mille järgi M. Valdmannile süüdistust esitatud ei ole. Tegemist on aga tehnilise veaga, mis otsust sisuliselt ei muuda. Kuivõrd ringkonnakohus asus seisukohale, et KarS § 1572 järgi tuleb M. Valdmann õigeks mõista, langeb ideaalkonkurentsi küsimus aga üldse ära. Kuna alust ei ole KarS § 63 lg 1 kohaldamiseks, tuleb mõista M. Valdmannile KarS § 349 järgi uus karistus. KrMS § 349 näeb karistusena ette üksnes rahalise karistuse. Süü suuruse tuvastamisel arvestab ringkonnakohus, et M. Valdmann kasutas C tähtsat isiklikku dokumenti kolmel korral. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks rahalise karistuse mõistmist alla rahalise karistuse keskmise määra (keskmine määr on KarS § 44 lg-st 1 tulenevalt 265 päevamäära). Täpsemalt peab ringkonnakohus põhjendatuks 160 päevamäära suurust rahalist karistust. Kuna MTA-l puuduvad andmed selle kohta, et M. Valdmann oleks saanud maksustatavat tulu, tuleb päevamäära suuruseks lugeda selle alammäär, mis on KarS § 44 lg 2 kohaselt 10 eurot. Niisiis on rahalise karistuse suurus 1600 eurot.

14.2 Kuna ringkonnakohus ei loe tõendatuks seda, et C oli nõus auto vormistamisega M. Valdmanni nimele, ei toimunud omandi üleminekut (sest auto omanikul puudus tahe auto müügiks). Kuna liiklusregistril on üksnes informatiivne tähendus, ei tähendanud auto M. Valdmanni nimele ümber registreerimine omandi üleminekut. Seetõttu on alusetu kaitsja väide, nagu heidetaks M. Valdmannile ette juba talle kuuluva auto omandamist sellega, et ta keeldus autot C-le tagastamast. Ringkonnakohus nendib, et nii süüdistuses kui ka maakohtu otsuses on auto omastamisega seoses viidatud nii sellele, et M. Valdmann vormistas auto ilma C nõusolekuta enda nimele, kui ka sellele, et ta ei tagastanud C nõudmisel autot. Nii süüdistuses

kui maakohtu otsuses on rõhuasetus viimasel. Ringkonnakohus, vastupidi, on seisukohal, et omastamistegu seisnes juba auto müügi vormistamises – selle teoga andis M. Valdmann üheselt märku, et soovib kehtestada end juba eelnevalt tema valduses olnud auto omanikuna. Ses kontekstis ei oma tähtsust asjaolu, et auto omand tegelikult üle ei läinud: omastamistahte manifesteerimise seisukohalt pole oluline, kas selle tulemusel läheb omastamise objektiks oleva vallasasja omandiõigus tsiviilõiguslikult üle teisele isikule, st asja tsiviilõiguslik omanik ei pruugi omastamise tulemusena muutuda (vt RKKKo 22.06.2021, 1-19-6307/59, p 33). Ringkonnakohus möönab, et AÕS § 33 lg 3 kontekstis tõusetub küsimus, kas M. Valdmann oli üldse auto valdaja või üksnes valduse teenija. Maakohus on üksnes deklareerinud, et auto oli M. Valdmanni valduses, ilma seda seisukohta põhjendamata: „Tuvastatud on ka, et vaidlusalune sõiduk oli Margus Valdmanni valduses.“ Ringkonnakohus leiab siiski, et M. Valdmanni oli põhjust käsitada auto valdajana, sest tema õigus autot kasutada ei olnud seotud sellega, kas ta oli X OÜ töötaja või mitte: tal võimaldati autot kasutada ka ajal, kui tal ei olnud X OÜ-ga töölepingut. Pealegi ei nähtub C ütlustest, et andis auto M. Valdmannile kasutada, sest M. Valdmannil „oli autot tarvis“. Seega oli auto antud M. Valdmanni kasutusse sisuliselt tasuta kasutamise lepinguga ja auto valdus oli läinud M. Valdmannile üle.

faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet oleks võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses. KrMS § 2962 paikneb kohtuliku arutamise peatükis. Seega kohustavad KrMS § 2962 lg 1 p-st 1 ja § 381 lg 1 p-st 1 koostoimes kohut jätma menetlusse võetud tsiviilhagi läbi vaatamata, kui kohtulikul arutamisel ilmneb, et tsiviilhagis esitatud nõude aluseks olevad faktilised asjaolud ei kattu olulises osas menetletava kuriteo tehioludega. Maakohtu argumentidele, miks ta leiab, et nõude aluseks olevatel asjaoludel ei ole piisavat puutumust M. Valdmannile etteheidetavate kuritegudega, ei ole kaitsja vastuväiteid esitanud. Seega ei anna apellandi argumendid alust maakohtu otsuse tühistamiseks selle tsiviilhagis esitatud nõude läbi vaatamata jätmise osas.

Allkirjastatud digitaalselt

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.