Kriminaalasi Pavel Hramtsovi süüdistuses KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 21. novembri 2019 otsus
Apellatsiooni esitaja
Pavel Hramtsovi kaitsja vandeadvokaadi abi Andres Veski
Teised apellatsioonimenetluse
prokuratuur,
pooled
ringkonnaprokurör Ainar Koik
Lõuna
Ringkonnaprokuratuuri
süüdistatav Pavel Hramtsov isikukood 35804065726; elukoht XXX; kriminaalkorras karistatud Tartu Maakohtu 5. juuni 2019 otsusega KarS § 121 lg 2 p 2 järgi; tõkendina kohaldatud vahistamist alates 24. augustist 2019.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 21. novembri 2019 otsus Pavel Hramtsovi süüdi tunnistamises ja karistamises KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi.
2.Tunnistada Pavel Hramtsov süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja karistada teda 2 aasta pikkuse vangistusega.
3.Vähendada käesoleva otsuse resolutsiooni eelmises punktis nimetatud vangistust kolmandiku võrra ehk 1 aasta ja 4 kuuni.
4.Mõistetud karistust suurendada Tartu Maakohtu 5. juuni 2019 otsusega mõistetud kandmata 8 kuu ja 28 päeva pikkuse vangistuse võrra ning mõista Pavel Hramtsovile kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 2 aastat ja 28 päeva vangistust.
5.Pavel Hramtsovi karistusaja algust arvestada tema kinnipidamisest, s.o 24. augustist 2019.
6.Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.
7.Apellatsioon rahuldada.
8.Määrata advokaadibüroole Sirje Must vandeadvokaadi abi Andres Veski poolt Pavel Hramtsovile käesolevas apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 97,20 eurot (sh käibemaks 16,20 eurot). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.P. Hramtsovi süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi selles, et olles Tartu Maakohtu 5. juuni 2019. a otsusega süüdi mõistetud oma elukaaslase kehalises väärkohtlemises, ähvardas ta 24. augustil 2019. a elukaaslase I.P. a tappa, seejärel haaras kirve, vehkis sellega naise pea lähedal ning tabas teda kirve raske metallist osaga pähe, põhjustades kannatanule valu ja pea põrutushaava koos kaasneva verejooksuga. Süüdistuse kohaselt pani P. Hramtsov tapmiskatse toime kaudse tahtlusega.
2.Tartu Maakohtu 21. novembri 2019. a otsusega tunnistati P. Hramtsov lühimenetluses talle esitatud süüdistuses süüdi ning teda karistati 6-aastase vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati karistust ühe kolmandiku võrra, s.o 4-aastase vangistuseni. Sellele karistusele liideti KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 5. juuni 2019. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Liitkaristuseks moodustati 4 aastat 8 kuud ja 28 päeva vangistust.
3.Maakohus märkis, et kannatanu surm jäi saabumata vaid löögi ebaõnnestumise ja korrakaitsjate kiire reageerimise tõttu. Muuhulgas tuvastas kohus, et kannatanu tegi kõne Häirekeskusele kell 14.25 ning politsei vormikaamera salvestus algas sündmuskohal kell 14.35. Kannatanu pea tabamine kirvega ei olnud juhuslik, vaid P. Hramtsovi teadlik ja sihipärane tegevus. Süüdistatav tegutses otsese tahtlusega. Tahtlikku tapmiskatset kinnitab ka väline teopilt – löömine raske kirvega elutähtsa organi piirkonda samal ajal verbaalselt väljendades soovi kannatanu tappa. P. Hramtsov suhtus ükskõikselt oma löögi tagajärgedesse.
4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni P. Hramtsovi kaitsja vandeadvokaadi abi A.Veski, kes taotles otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista süüdistatav süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.
5.Kaitsja hinnangul ei olnud P. Hramtsovil tahtlust kannatanut tappa. Süüdistatava ütlused ja kannatanu vigastus kinnitavad, et P. Hramtsov küll lõi kannatanut, kuid mitte tugevalt. Süüdistatav lõi kannatanut viimase tõrjumiseks, sest kannatanu soovis takistada tal kirvega naabrite juurde minemist. Tapmisähvardused ei olnud tõsiselt võetavad, sest P. Hramtsov käitubki joobes olles bravuurselt ja on ka varem ähvardanud kannatanut tapmisega, kuid pole
viimase elu ohustavat rünnet kunagi toime pannud. Ei saa eeldada, et igasugune kirvega löömine võib olla surmavate tagajärgedega. Kui lööja kontrollib oma liigutusi, siis on kirvega võimalik lüüa ka nii, et see ei tekita raskeid vigastusi. Otsese tahtluse korral oleks P. Hramtsov löönud kirvetera, mitte -silmaga. Kui süüdistataval oleks olnud soov ja tahtmine kannatanu tappa, oleks ta jõudnud seda teha juba enne, kui kannatanu abi kutsumiseks telefoni võttis.
6.Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2020. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
7.Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et tapmiskatse oli toime pandud otsese tahtlusega, mistõttu kvalifitseeriti P. Hramtsovi tegu õigesti KarS § 113 lg 1 – § 25 lg 2 järgi. Kuigi süüdistatav lõi kannatanut kirvega pähe vaid ühel korral, tekkis selle tagajärjel vahetu oht kannatanu elule, mistõttu oli tegemist tapmisele suunatud teoga. P. Hramtsov oli alustanud tegu, mis tema ettekujutuse järgi võis põhjustada kannatanu surma. Kannatanu pea tabamine kirvega ei olnud juhuslik, vaid teadlik ja sihipärane tegevus. Kirvega pähe löömisel möönis süüdistatav mistahes tagajärje, sh kannatanu surma saabumise võimalust. Süüdistatav ei olnud tarvitatud alkoholi tõttu võimeline kirvelööki kontrollima. Tagajärg ei saabunud, sest kannatanul õnnestus abi kutsuda. Tapmiskatset ei välista ka see, et ühele kirvelöögile ei järgnenud täiendavaid jõupingutusi ohvrilt elu võtmiseks.
8.P. Hramtsovi kaitsja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb nii maakui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega tunnistada süüdistatav süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus jättis osaliselt vastamata apellatsiooni väidetele. Kannatanu surm jäi saabumata põhjusel, et P. Hramtsov lõpetas vägivaldse tegevuse, mitte seetõttu, et kannatanu kutsus abi.
9.Riigikohtu 13. oktoobri 2020. otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 4. märtsi 2020. a otsus ja saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtu koosseisus. Kolleegium nõustub kassaatori etteheitega, et ringkonnakohus jättis osaliselt vastamata kaebaja apellatsiooni väidetele.
10.Kuigi kaitsja sellele apellatsioonis ega kassatsioonis otsesõnu ei viita, on ta kaebustes esitanud sisuliselt teesi süüteokatsest loobumise kohta. Kõnealust kaitseargumenti puudutavat õiguskäsitlust ringkonnakohtu otsusest aga ei leia. KarS § 40 lg-test 1 ja 2 nähtub, et kui isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest ühel KarS §-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest, vabaneb ta süüst ning tema tegu kvalifitseeritakse tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu järgi (vt RKKKo nr 1-17-3858/68, p 9). Kui P. Hramtsov ka tegi kannatanut kirvega pähe lüües vastavalt oma ettekujutusele tapmisteost kõik endast oleneva kannatanu surma põhjustamiseks, ei ole siiski välja selgitatud, kas ja mil viisil oli tal võimalik pärast kannatanule vigastuse tekitamist tapmiskatsest loobuda (nt vabatahtlikult tegevusetuks jäämisega).
11.Ringkonnakohtul tuleb asja uuel arutamisel vastata apellatsiooni argumentidele kannatanu tapmise lõpule viimata jäämise põhjuste kohta ning analüüsida KarS §-de 40–42 kohaldamise võimalikkust, arvestades otsuse nr 1-17-3858/68 p-des 9–13 märgitut. Sealjuures, kui tapmiskatse ei leia tõendamist, on kohustuslik kaaluda, kas P. Hramtsovi tegu vastab mõnele kergemale kuriteokoosseisule, nt raske tervisekahjustuse tekitamise katsele, millele maakohtu kohtuvaidlustes prokurör alternatiivselt ka tugines. Arvestama peab sedagi, et KarS § 40 lg 2 kohaselt ei vabasta vabatahtlik loobumine süüst teo eest, millel on mõne lõpuleviidud süüteo tunnused. Viimati nimetatule on kaitsja tuginenud kogu menetluse kestel, leides, et P. Hramtsovi tegu tuleb kvalifitseerida lähisuhtes korduvalt toime pandud lõpuleviidud kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.
12.Kriminaalasja uuel arutamisel ringkonnakohtus jäi ringkonnaprokurör A. Koik varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Kokkuvõtvalt leiab prokurör, et tapmiskatse jaatamist ei muuda asjaolu, et kirvelöögile ei järgnenud P. Hramtsovi poolt jõupingutusi kannatanult elu võtmiseks.
Asjas tõendina kasutatud tõlkimata heli- ja videosalvestise kasutamises osas märgib ringkonnaprokurör, et kuna kõik menetlusosalised valdasid vene keelt, ei vajanud keegi selle eesti keelde tõlkimist. Tegemist on väikesemahuliste arusaadavate venekeelset lausungitega, mistõttu saab neid tõendite uuel hindamisel arvesse võtta.
RINGKONNAKOHTU JÄRELDUSED
13.Asjas puudub vaidlus selles, et 24. augustil 2019. a tekkis P. Hramtsovi ja I.P. a vahel nende elukohas aadressil XXX ühise alkoholi tarvitamise käigus tüli. Selle käigus karjus P. Hramtsov I.P. ale, et tapab tema ära. Seejärel haaras P. Hramtsov kätte kirve ja hakkas sellega I.P. a pea läheduses vehkima, tabades kirvesilmaga I.P. at pähe. Sellega põhjustas P. Hramtsov talle valu ja pähe ühe cm pikkuse haava koos verejooksuga. Sündmus on tuvastamist leidnud eelkõige P. Hramtsovi ja I.P. a ütluste, kiirabikaardi ning I.P. a ülekuulamise protokolli ja sündmuskoha vaatlusprotokolli juures olevate fotodega.
14.Tõendina on asjas olemas ka I.P. a poolt Häirekeskusele tehtud kõne salvestis, mis asub andmekandjal. Tegemist on venekeelse helisalvestisega, mida ei ole eesti keelde tõlgitud. Tuginedes Riigikohtu otsusele, ei ole I.P. a poolt Häirekeskusele tehtud venekeelset kõnesalvestist tõendina võimalik kasutada, kuna vastavalt KrMS § 10 lg-le 3 ja 4 ei ole tõendina lubatud tugineda tõlkimata heli- ja videosalvestise venekeelsele osale. Prokurör selgitas, et helisalvestis jäeti eesti keelde tõlkimata, kuna kõik menetlusosalised valdasid vene keelt. Isegi kui menetlusosalised valdasid vene keelt, tulnuks see siiski KrMS § 10 lg 3 ja 4 alusel eesti keelde tõlkida. Nimelt, kuna tegemist on andmekandjal oleva helisalvestisega, oleks see tõendina kasutatav juhul, kui see oleks hiljemalt kohtuistungil tõlgi poolt eesti keelde tõlgitud ja istungiprotokollis fikseeritud. Arvestades märgitut, jätab ringkonnakohus I.P. a poolt 24. augustil 2019. a kell 14.25 Häirekeskusele tehtud kõne salvestise, mis on andmekandjal fikseeritud, tõendikogumist kõrvale.
15.Maakohus mõistis P. Hramtsovi asjas tuvastatu pinnalt süüdi KarS § 113 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ja leidis kokkuvõtvalt, et P. Hramtsovi tegu jäi lõpule viimata P. Hramtsovi „löögi ebaõnnestumise“ ja politsei kiire reageerimise tõttu. Riigikohus on asja uueks arutamiseks saatmisel juhtinud tähelepanu, et ringkonnakohtul tuleb hinnata P. Hramtsovi poolt võimalikku süüteokatsest loobumist KarS §-de 40-42 tähenduses ja kaaluda, kas P. Hramtsovi tegu vastab mõnele kergemale kuriteokoosseisule.
16.Nagu öeldud, P. Hramtsovi ja I.P. a olid sel päeval alkoholijoobes. Ühel hetkel soovis P. Hramtsov ülemise korruse naabreid kirvega korrale kutsuma minna. I.P. a üritas P. Hramtsovi takistada. Selle käigus tekkis nende vahel tüli. P. Hramtsov võttis kirve kätte ja lõi sellega ühel korral I.P. at peapiirkonda. P. Hramtsov möönab, et ta oleks võinud I.P. a ära tappa (II kd, tl 26 pöördel). Seega ründas P. Hramtsov igal juhul I.P. at kaudse tapmistahtlusega. Lüües kannatanut raske kirvega peapiirkonda pidas P. Hramtsov võimalikuks, et tema teo tagajärjel saabub kannatanu surm (mida ta ka ise hiljem nentis). Löögi tagajärjel I.P. a surm aga ei saabunud.
17.Siinkohal ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldustega tapmise lõpule viimata jäämise põhjuste osas. Nimelt leidis maakohus, et I.P. a surm jäi saabumata P. Hramtsovi löögi „ebaõnnestumise“ ja politsei kiire reageerimise tõttu, millega ringkonnakohus ei nõustu. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kui P. Hramtsov oleks tahtnud tõepoolest I.P. at tappa, oleks ta saanud seda takistusteta teha, s.o P. Hramtsov loobus pärast ühte sooritatud lööki süüteokatsest.
18.KarS § 40 lg 3 sätestab üheselt, et loobumisest saab rääkida vaid juhul, kui vastavalt isiku ettekujutusele enda teost võib teo tagajärg küll saabuda, kuid ta otsustab süüteo lõpule viimisest
loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita. KarS § 41 lg 1 kohaselt loobub täideviija lõpetamata süüteokatsest, kui ta katkestab süüteo lõpule viimise (s.o piisab tegevusetuks jäämisest), ning nähtuvalt KarS § 42 lg-st 1 loobub täideviija lõpetatud süüteokatsest, kui ta hoiab ära süüteo tagajärje (s.o eeldab aktiivset käitumist). Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpule viimiseks (KarS § 41 lg 2). Sisuliselt on tegemist teo toimepanija otsustusega: „Ma võiksin süüteo küll lõpule viia, aga ma ei taha seda“. Sellises situatsioonis piisab loobumiseks seega tegevusetuks jäämisest, s.o täiendavatest (tapmis)tegudest loobumisest, kui nende toimepanemine oli mõistagi võimalik. Seega lahendades küsimust, kas on tegemist lõpetatud või lõpetamata süüteokatsega, tuleb lähtuda toimepanija ettekujutusest enda teost ehk teoplaanist. Üldjuhul tuleb isiku ettekujutus teost kõnealuses tähenduses teha kindlaks teo toimepanemise hetkega (vt RKKKo nr 1-17-3858, p-d 9-12).
19.Nagu öeldud, P. Hramtsovi löögi tagajärjel I.P. a surm ei saabunud. Ta põhjustas kirvelöögi tagajärjel I.P. a peapiirkonda haava, mis ei olnud eluohtlik. Tegemist oli ühe sentimeetrise veritseva haavaga, mis ei vajanud õmbluseid. I.P. al löögi tagajärjel muid kehalisi kaebuseid ei olnud. Ta ei kaotanud teadvust, kõndis ja suhtles pärast lööki tavapäraselt. Kiirabikaardi kohaselt ei vajanud ta isegi valuvaigisteid (I kd, tl 28). Teisisõnu ilma meditsiinilise sekkumiseta ei olnud tema elu, arvestades temal tekkinud vigastust, ohus. Seda nähes sai P. Hramtsov aru, et I.P. a tapmiseks peab ta veel midagi tegema, näiteks üritama I.P. at uuesti kirvega pähe lüüa.
20.Häirekeskusesse helistas I.P. a kell 14.25 (I kd, tl 90). Sealjuures ei takistanud P. Hramtsov I.P. al Häirekeskusele helistamast. Hiljemalt kell 14.35 oli politsei sündmuskohal, sest sellest hetkest algab kohale saabunud patrullpolitseiniku rinnakaamera videosalvestis (I kd, tl 3). P. Hramtsovil oli tapmisele suunatud teo lõpule viimiseks seega aega, sest politsei saabus ca 10 minutit pärast I.P. a kõnet Häirekeskusele. Kümme minutit on igal juhul piisav aeg selleks, et sooritada kasvõi üks uus kirvelöök või teha midagi muud I.P. a elu lõpetamiseks. Midagi taolist süüdistatav aga ei teinud. Sisuliselt ootasid mõlemad lihtsalt politsei ja kiirabi saabumist. P. Hramtsov loobus seega KarS § 41 lg 1 kohaselt lõpetamata süüteokatsest, kuna ta katkestas süüteo lõpule viimise, s.o ta loobus vabatahtlikult lõpetamata tapmiskatsest tegevusetuks jäämisega.
21.Alternatiivselt võiks kõne alla tulla ka KarS § 118 lg 1 p 2 - § 25 lg 2 järgi raske tervisekahjustuse tekitamise katse. I.P. a kirjeldas, kuidas P. Hramtsov võttis kirve ja asus sellega tema pea lähedal vehkima, tabades kirvesilmaga tema pead. P. Hramtsovi löök ei olnud seega sedavõrd kontrollitud, et ta oleks I.P. a pead tabanud kirveteraga, s.o P. Hramtsov ei teinud kirvega I.P. a pea suunas kontrollitud lööki selliselt, et viimase pead tabaks kirvetera, mis olemuselt suudaks inimesele ohtlikumaid vigastusi tekitada, kui kirvesilm. Samuti ei saanud, arvestades I.P. al tekkinud vigastust, löök väga tugev olla. Hoolimata sellest pidas P. Hramtsov võimalikuks, et tabades kirvesilmaga I.P. a pead, võib kannatanul selle tagajärjel tekkida raske tervisekahjustus.
22.Hoolimata eeltoodust on ringkonnakohtu hinnangul aga raske tervisekahjustuse tekitamise katse käesoleva otsuse eelmises punktides toodud põhjendustel välistatud (vt käesoleva otsuse p-d 19-20). Nagu öeldud, I.P. al tekkis löögi tagajärjel pähe vaid väike haav, mis ei olnud eluohtlik. Muid kaebusi tal ei olnud. P. Hramtsovil oli aga aega, et alustatu lõpule viia ja I.P. ale raskeid kehavigastusi tekitada. P. Hramtsov jäi tegevusetuks, loobudes seeläbi vabatahtlikult lõpetamata raske tervisekahjustuse tekitamise katsest.
23.KarS § 40 lg-dest 1 ja 2 tuleneb, et kui isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest KarS § 41 lg 1 alusel, vabaneb ta süüst ning tema tegu kvalifitseeritakse tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu järgi. Sellise regulatsiooniga on loodud õigushüvedele täiendav kaitse, s.o teo toimepanijale antakse lisamotiiv loobuda tagajärje põhjustamisest, kvalifitseerides tema
käitumise eeskätt eripreventiivsetel kaalutlustel leebemat karistust ette nägeva süüteokoosseisu järgi (vt RKKKo nr 1-17-3858, p 9).
24.Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et P. Hramtsovi tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi. P. Hramtsov ja I.P. a on elukaaslased, missugust fakti on nad mõlemad kinnitanud. Tegu on seega toime pandud lähisuhtes (KarS § 121 lg 2 p 2). P. Hramtsovi on Tartu Maakohtu 5. juuni 2019 otsusega karistatud KarS § 121 lg 2 p 2 järgi I.P. a kehalises väärkohtlemises ja teda karistati selle eest 9 kuu pikkuse tingimisi vangistusega. Tegemist on seega korduvusega KarS § 121 lg 2 p 3 tähenduses.
25.Kuna ringkonnakohus tunnistab P. Hramtsovi süüdi kergema süüteokoosseisu järgi, tuleb korrigeerida ka temale mõistetavat karistust. KarS § 121 lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viie aastase vangistuse.
26.KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut (RKKKo 3-1-1-113-12, p 9.1).
27.Esmalt on oluline, et P. Hramtsov ei takistanud I.P. al Häirekeskusesse helistamist ja võttis teo omaks juba politseinike saabumisel sündmuskohale. See näitab, et ta on aru saanud enda teo õigusvastasusest ja mõistab selle hukka. Maakohtu hinnangul P. Hramtsov toime pandud tegu ei kahetse, millega ringkonnakohus aga ei nõustu. P. Hramtsov rõhutas lõppsõnas, et tal on toime pandud teo osas häbi, kinnitades, et tal ei olnud õigust selliselt käituda, paludes andestust. P. Hramtsov soovib seega üheselt, et ta ei oleks I.P. at kirvega löönud, s.o tegemist on puhtsüdamliku kahetsusega KarS § 56 lg 1 p 3 teise alternatiivi tähenduses. Karistuse mõistmisel arvestab ringkonnakohus ka asjaolu, et süüdistatav pani teo toime tahtluse kergeimas vormis, s.o kaudse tahtlusega. Karistust raskendavad asjaolud P. Hramtsovi käitumises puuduvad. Süüd suurendavaks ja tema kahjuks rääkivaks asjaoluks võiks olla tõsiasi, et kuriteo toimepanemise vahendina kasutas P. Hramtsov kirvest, kuid samas ei olnud teo tagajärjed kuigivõrd rasked (vt käesoleva otsuse p 19).
28.Samas karistati teda Tartu Maakohtu 5. juuni 2019. a otsusega enda elukaaslase kehalises väärkohtlemises (valas 2019. a aprilli esimeses pooles I.P. a üle keeva veega) 8 kuu ja 28 päeva pikkuse tingimisi vangistusega. Katseaja pikkuseks määrati 1 aasta ja 6 kuu. Ainsaks nõudeks oli, et P. Hramtsov hoidub tahtliku kuriteo toimepanemisest. Seda P. Hramtsov aga täita ei suutnud, sest ca 2,5 kuud pärast kohtuotsust tarvitas P. Hramtsov taas enda elukaaslase suhtes vägivalda. Seega eripreventiivselt tema karistamine tingimisi vangistusega soovitud tulemust ei saavutanud, kuna P. Hramtsov jätkas I.P. a suhtes vägivalla kasutamist. Sellest tulenevalt on tema karistamine tingimisi vangistusega igal juhul välistatud.
29.Seda kõike arvesse võttes on ringkonnakohtu hinnangul P. Hramtsovi süü suurusele vastavaks karistuseks 2 aastat vangistust, mida tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada 1 aasta ja 4 kuuni.
30.Seda karistust tuleb omakorda KarS § 65 lg 2 alusel suurendada Tartu Maakohtu 5. juuni 2019. a otsusega mõistetud ning kandmata 8 kuu ja 28 päeva pikkuse vangistuse võra. P. Hramtsovile tuleb kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõista 2 aastat ja 28 päeva vangistust. Tema karistusaega tuleb arvestada alates 24. augustist 2019. a, mil ta peeti kinni. P. Hramtsovi suhtes tõkendina kohaldatud vahistamine tuleb kuni käesoleva kohtuotsuse jõustumiseni jätta muutmata.
31.Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p-st 4 ja § 338 p-st 2, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 21. novembri 2019 otsuse ja rahuldab apellatsiooni.
32.Kaitsja vandeadvokaadi abi A. Veski on esitanud taotluse hüvitada kohtuotsusega tutvumise ja apellatsioonkaebuse koostamise eest kokku 1,5 tunni ulatuses 97,20 eurot (sealhulgas käibemaks 16,20 eurot). Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõuet 97,20 euro ulatuses põhjendatuks ja rahuldab justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra alusel kaitsja taotluse. KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt jääb menetluskulu summas 97,20 eurot Eesti Vabariigi kanda, kuna apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahend.
(allkirjastatud digitaalselt) Aarne Sarjas, Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.