Ametialased süüteod › Aususe kohustuse rikkumine

F OÜ registrikoodkood XXXXXXXX, seaduslik esindaja juhatuse liige Q, XXX, karistatus puudub

Kaitsja

Valitud kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver

Kolmas isik

OÜ Q registrikood XXXXXXXX, seaduslik esindaja juhatuse liige PK

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1) M. Dsiss küsis F OÜ huvides tegutsenud Qlt ja võttis temalt vastu 7500 eurot selle eest, et ta eelistas Lennuameti pilootide teooriaeksami tarkvara hankel riigihangete nõudeid eirates F OÜ-d. Selleks leppisid M. Dsiss ja Q kokku, et viimase juhitav F OÜ teeb hankele pakkumuse hinnaga 9700 eurot; hanke võitmise korral teevad M. Dsiss ning Q töö koos ära ja Q maksab M. Dsissile selle eest tasu. M. Dsiss, kes tegeles hanke korraldamisega, saatis Qle hanke tehnilise kirjelduse ja määras võimalikele konkurentidele pakkumise tegemiseks väga lühikese tähtaja. M. Dsiss rikkus hanke käigus riigihangete seaduse (RHS) § 3 p-des 3 ja 5 (1. septembrist 2017 RHS § 3 p-des 2 ja 4) sätestatud nõudeid. MKM sõlmis F OÜ-ga lepingu, milles ette nähtud töö tegi M. Dsiss. MKM tasus Lennuameti pilootide teooriaeksami tarkvara eest F OÜ-le 11 640 eurot, millest 7500 eurot kandis F OÜ edasi Q OÜ-le, mille asutamise oli korraldanud M. Dsiss ja mille juhatuse liikmeks registreeriti M. Dsissi elukaaslase isa ZZ; 2) M. Dsiss küsis F OÜ huvides tegutsenud Qlt ja võttis temalt vastu 12 360 eurot selle eest, et ta eelistas Lennuameti pilootide eksamitarkvara hoolduse ning lennunduspersonali pädevuste tarkvara arendushankel riigihangete nõudeid eirates F OÜ-d. M. Dsiss koostas hankedokumendid ja saatis need Qle ülevaatamiseks. Hankedokumentidesse lisas M. Dsiss kolm Qga kokku lepitud konkurentsi piiravat kvalifitseerimistingimust. M. Dsiss ja Q koostasid F OÜ pakkumuse, mille Q esitas riigihangete registrisse. Rohkem pakkumusi sellel hankel ei tehtud. F OÜ pakkumus kvalifitseeriti ja tunnistati vastavaks ning edukaks. MKM-i ja F OÜ vahel sõlmitud lepingutes ette nähtud tarkvara hooldus- ja arendustöid tegi M. Dsiss, kes samal ajal valvas koos Lennuameti esindajaga ka selle lepingu täitmise üle. MKM tasus F OÜ-le tarkvara hoolduse ja arenduse eest 19 504 eurot (koos käibemaksuga), millest 12 360 eurot kandis F OÜ Q OÜ-le. Eesmärgiga anda eelis F OÜ-le rikkus M. Dsiss RHS § 3 p-de 3 ja 5 (praegu RHS § 3 p-de 2 ja 4) ning § 38 lg 2 p 4 (§ 95 lg 4 p 7) ja § 39 lg 1 (§ 98 lg 1) nõudeid; 3) M. Dsiss küsis F OÜ huvides tegutsenud Qlt ja võttis temalt vastu 14 805 eurot selle eest, et ta eelistas Lennuameti droonide menetlemise tarkvara hankel riigihangete nõudeid eirates F OÜd. M. Dsiss lubas anda Qle teada teiste pakkujate hinnad, et Q saaks vajadusel F OÜ pakkumust enne esitamist muuta. F OÜ võitis hanke ja MKM sõlmis selle äriühinguga lepingu. M. Dsiss ja Q leppisid kokku, et Q maksab M. Dsissile pärast lepinguliste tööde tegemist ja selle eest raha laekumist 75% lepingu summast käibemaksuta ehk 14 805 eurot. M. Dsiss rikkus selle hanke käigus F OÜ eelistamiseks RHS § 3 p-des 2 ja 4 sätestatud nõudeid; 4) M. Dsiss Q ja F OÜ vahendusel küsis ja võttis CC-lt vastu 1000 eurot selle eest, et ta eelistas hankel, mille objektiks oli Lennuameti andmete migratsioon Postipoisist Deltasse, CC-ga seotud OÜ-d W. M. Dsiss pöördus Q soovitusel CC poole ettepanekuga teha hankel pakkumine. Ühtlasi edastas M. Dsiss CC-le ja Qle tehnilise info tellitava töö sisu kohta. M. Dsiss, Q ja CC leppisid kokku, et OÜ W teeb hankel pakkumuse hinnaga 9200 eurot ja F OÜ teeb pakkumuse hinnaga 9800 eurot, tagamaks hanke võitu OÜ-le W. Samuti leppisid nad kokku, et töö eest saadavast rahast maksab CC 3000 eurot Qle ja M. Dsissile. M. Dsiss informeeris Q teise ettevõtja pakkumuse hinnast. CC esitas OÜ W pakkumuse hinnaga 9200 eurot ja Q F OÜ pakkumuse hinnaga 9800 eurot. M. Dsiss korraldas MKM-i sisese dokumentatsiooni kooskõlastamise ja lepingu sõlmimise MKM-i ning OÜ W vahel. M. Dsiss rikkus OÜ-d W eelistades RHS § 3 p-dest 3 ja 5 (praegu RHS § 3 p-dest 2 ja 4) tulenevaid

nõudeid. Pärast töö vastuvõtmist tasus MKM selle eest OÜ-le W 11 040 eurot, millest OÜ W kandis 3600 eurot F OÜ-le, kes omakorda maksis 1000 eurot Q OÜ-le.

M. Dsiss tunnistati KarS § 294 lg 1 järgi süüdi käesoleva otsuse punkti 2 alapunktis 4

kirjeldatud teos ja teda karistati rahalise karistusega 110 päevamäära summas 4620 eurot; 3) M. Dsiss tunnistati süüdi KarS § 300 lg 1 järgi (käesoleva otsuse punkti 2 alapunktides 1–4 märgitud tegudes) ja teda karistati rahalise karistusega 200 päevamäära summas 8400 eurot; 4) M. Dsiss tunnistati süüdi KarS § 2981 lg 1 järgi (käesoleva otsuse punkt 3) ja teda karistati rahalise karistusega 80 päevamäära summas 3360 eurot;

5) M. Dsissile mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus, mida kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel vähendati kolmandiku võrra ja mis jäeti KarS § 73 lg-te 1–3 alusel tingimisi osaliselt täitmisele pööramata, kohaldades ka KarS § 66; 6) Q mõisteti KarS § 298 lg 2 p 1 järgi õigeks käesoleva otsuse punkti 2 alapunktides 1–3 ja punktis 4 märgitud tegudes; 7) Q tunnistati KarS § 298 lg 1 järgi süüdi käesoleva otsuse punkti 2 alapunktis 4 märgitud teos ja teda karistati rahalise karistusega 102 päevamäära summas 3978 eurot, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati kolmandiku võrra ja mis jäeti KarS § 73 lg-te 1–3 alusel tingimisi osaliselt täitmisele pööramata; 8) F OÜ mõisteti KarS § 298 lg 3 järgi õigeks käesoleva otsuse punkti 2 alapunktides 1–3 ja punktis 4 märgitud tegudes; 9) F OÜ tunnistati KarS § 298 lg 3 järgi süüdi käesoleva otsuse punkti 2 alapunktis 4 märgitud teos ja teda karistati rahalise karistusega 6000 eurot, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati kolmandiku võrra ja mis jäeti KarS § 73 lg-te 1–3 alusel tingimisi osaliselt täitmisele pööramata; 10) YY mõisteti KarS § 294 lg 2 p 2 järgi õigeks; 11) OÜ-lt Q pangakontol arestitud rahast konfiskeeriti KarS § 83 lg 3 p 2 alusel 1000 eurot ja ülejäänud summa 17 121 eurot 22 senti vabastati kohtuotsuse jõustumisest aresti alt; 12) tehti menetluskulu hüvitamise otsustus, samuti otsustused arestitud vara ja asitõendite saatuse kohta. M. Dsissi vara vabastati aresti alt.

IT-arenduste tegemiseks kokkulepped. Sõlmitud kokkulepped on nende suulisest vormist sõltumata vaadeldavad VÕS §-s 635 nimetatud töövõtulepingutena selleks, et teostuksid MKM-le või raamatukogule vajalikud IT-arendustööd. Töövõtulepingu lubamine on vaadeldav vara lubamisena KarS § 294 mõttes, sest töövõtuleping asetab töövõtja varalises mõttes kokkuleppe sõlmimisele eelnevast paremasse varalisse olukorda – töövõtulepingu sõlmimisel tekib töövõtjal muu hulgas varaliselt hinnatav VÕS §-s 108 nimetatud lepingu täitmise nõue ehk mõistliku aja jooksul töö andmise nõue, töö valmimisel väljendub töövõtja täitmisnõue tasunõudes. Seega paranes Qga töövõtulepingu sõlmimisel M. Dsissi ja YY varaline olukord töövõtulepingu sõlmimise eelse ajaga võrreldes, mistõttu on Q poolt M. Dsissile ja YYle lubatu vaadeldav „varana“ KarS § 294 mõttes. RKKKo nr 3-1-1-31-14, p-des 14.2-14.4 on märgitud, et laenulepingu sõlmimine on hinnatav „varana“ ka siis, kui ametiisik kohustub laenult tasuma kõrget intressi, samuti on seda töökoha pakkumine. Lisaks varale ning ametialasele teole eeldab altkäemaksukuriteos süüditunnistamine ekvivalentsussuhte tuvastamist. Maakohus sai ekvivalentsussuhte hindamisel tuge Riigikohtu lahendite nr 3-1-1-68-11 p-s 9.3 ja 3-1-1-95-12 p-s 14.3 kirjeldatust, milles Riigikohus selgitas, et ekvivalentsussuhe on pooltevaheline abstraktne suhe (side), mille raames on altkäemaksu võtja altkäemaksu andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene ametiisiku (altkäemaksu võtja) poolt tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest. Maakohus järeldas sellest, et altkäemaksu andmise ja võtmise koosseisust saab kõneleda ainult siis, kui isik lubab anda või annab ametiisikule üle ja ametiisik nõustub vastu võtma, küsib või võtab vastu altkäemaksu esemeks oleva vara, raha või mingi soodustuse selleks, et ametiisik paneks altkäemaksu andja huvides toime või jätaks toime panemata mingi teo oma ametiseisundit ära kasutades ehk see tegu peab olema seotud ametiisiku ametialase tegevusega. Maakohus asus tõendeid ühekülgselt hinnates seisukohale, et M. Dsiss ja Q ning YY ja Q pidasid kõnealust raha vaid tasuks IT-arendustöö tegemise eest, mistõttu ei saanud tegemist olla altkäemaksuna käsitatava rahaga. Kohus ei nõustunud prokuröriga selles, et ametiisikule lubatu on ühtviisi altkäemaksuna käsitatav vara kui ka tasu töövõtulepingu täitmise eest. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine maakohtus seisneb selles, et maakohtu kirjeldatud teineteist välistavat piirangut karistusseadustik ega Riigikohtu praktika ei sisalda ning altkäemaksukuritegu viidi õiguslikus mõttes lõpule juba siis, kui ametiisikud ning Q jõudsid üksmeelele töövõtulepingu sõlmimises vastutasuna ametiseisundi kasutamise eest (ebaõiguskokkuleppe sõlmimisega), s.o juba etapis, kus ametiisikud ei olnud IT-arendustööga veel alustanud ega raha saanud. Seetõttu ei pidanud maakohus olukorras, kus on tuvastanud, et vastavalt ebaõiguskokkuleppele pidi altkäemaksu andja vara üle andma tulevikus, täiendavalt hindama, kas vara on lubatud üksnes ametialase teo eest või on poolte vahel vara andmine kokku lepitud lisaks ametialasele teole veel ametiisiku mingi täiendava teo eest. Kui on tuvastatud, et soodustus on vastutasu ametialase teo eest, siis ei ole tähtis, kas vara saamiseks peab ametiisik lisaks ametiseisundi kasutamisele tegema täiendava teo. Kuivõrd soodustuse tegelik hilisem vastuvõtmine ei loo juurde uut ebaõigust ning soodustuse vastuvõtmine kujutab endast varem toime pandud teo (ebaõiguskokkuleppe sõlmimine) faktilist lõpetamist (RKKKo 3-1-1-14-14, p 1016), ei ole tähtsust ka asjaolul, kas pooled omistasid ebaõiguskokkuleppe sõlmimise järel vara saamisele täiendavaid eeldusi või soodustusele täiendava tähenduse.

Seejuures on kohus põhjendamatult pidanud usaldusväärseks süüdistatavate ütlusi selle kohta, et pooled mõistsid kokkulepitud raha vaid töötasuna, kuivõrd tegemist on vastutusest vabanemise eesmärgil antud ütlustega ning sellist järeldust ei toeta kriminaalasjas kogutud teised tõendid. Ekvivalentsussuhte tuvastamiseks on vajalik tuvastada üksnes vara saaja nõusolek pakutu vastuvõtmiseks (RKKKo nr 3-1-1-10-09, p 48; 3-1-1-14-14, p 932). Seega on süüdistuses nimetatud isikute vahelises suhtluses ekvivalentsussuhte kindlakstegemiseks tarvis üksnes tuvastada, kas ametiisikud M. Dsiss ja YY said aru, et Q pakub neile töövõtulepingust tulenevaid varalisi õigusi, sh tasu ametialase teo eest vastutasuna ning kas Q sai aru, et M. Dsiss ja YY nõustusid vara lubamisega vastutasuna ametiseisundi kasutamise eest. Kriminaalmenetluses kogutud tõendid kõnelevad sellest, et ebaõiguskokkuleppe pooled mõistsid hangetel eelistamise ning eelistamise eest pakutava vara võrdelisi seoseid üksmeelselt, sh mõistes kokkuleppe ametiisiku aususkohustust rikkuvat tähendust. Kriminaalmenetluses kogutud tõendid kõnelevad ka sellest, et F OÜ ei oleks MKM hangetel osalenud, kui M. Dsiss ja Q ei oleks jõudnud üksmeelele selles, et F OÜ hankel eelistamine saab võimalikuks üksnes juhul, kui Q pakub M. Dsissile võimalust teha ise IT-arendustöö ning saada selle eest tasu. Niisamuti jõudsid YY ja Q üksmeelele selles, et F OÜ hankel eelistamine saab võimalikuks üksnes juhul, kui Q pakub YYle võimalust teha ise raamatukogu ITarendustöö ning saada selle eest tasu. M. Dsiss ja YY asusid ametiasutustele vajalikke hankimisprotsesse suunama Qga sõlmitud kokkuleppe elluviimiseks. Seega esineb M. Dsissi ja YY ning Q suhtluses ebaõiguskokkulepe. Maakohtus leidis kinnitust, et M. Dsiss rikkus riigihangete nõudeid, millega andis eelise F OÜ-le. Hankereeglite rikkumisel osutusid osaühingu pakkumused edukaks ning sõlmiti hankelepingud. Sõltuvalt hankest edastas M. Dsiss F OÜ-le hanke tingimused, koostas pakkumuse, kujundas pakkumuse hinna, määras kvalifitseerimistingimused ning andis infot teiste MKM-le laekunud pakkumuste sisu kohta. Seega aitas M. Dsiss aususe kohustust rikkudes igakülgselt kaasa sellele, et F OÜ saaks hankelepingu sõlmimisega tulu, millest suurem osa kokkuleppel Qga M. Dsissile anti. Sarnastel motiividel rikkus YY raamatukogu hanke tingimusi Qga sõlmitud kokkuleppe täitmiseks. Kokkuvõtvalt asub prokurör seisukohale, et apellatsioonis nimetatud rikkumised on kaasa toonud M. Dsissi, YY, Q ja F OÜ suhtes põhjendamatult õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise, mistõttu esineb seaduslik alus selle tühistamiseks. Samuti leiab apellant, et tõendid, mis on kohtueelses menetluses kogutud ja kohtus lühimenetluse korras uuritud, on piisavad, et M. Dsissi, YY, Q ja F OÜ nendele esitatud süüdistuses süüdi tunnistada ning vastavalt toimepandule karistada ning vara konfiskeerida. Prokurör jääb süüdistuskõnes altkäemaksukuritegude subsumeerimist ning karistuse kohaldamist, sh individualiseerimist käsitleva argumentatsiooni juurde. Süüdimõistva kohtuotsuse tegemise korral taotleb prokurör M. Dsissile ja Qle liitkaristuse moodustamist. F OÜ raha konfiskeerimisel on kohane õiguslik alus KarS § 831 lg 1 ja lg 12 ning § 84. Samuti tuleb apellatsiooni rahuldamise korral süüdimõistetutelt välja mõista menetluskulud selles ulatuses, mis maakohus jättis riigi kanda ning suurendada väljamõistetava sundraha suurust. 10.2 Vandeadvokaat Andres Simson taotleb kohtuotsuse tühistamist ja M. Dsissi suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist ja menetluskulude riigi kanda jätmist.

Maakohtu otsuse põhjendused seoses M. Dsissi süüdimõistmisega altkäemaksu võtmises sisalduvad maakohtu otsuse lehekülgedel 36–38. Kaitsja juhib esmalt ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et mingil arusaamatul põhjusel on kohus teinud selles episoodis teistest altkäemaksuepisoodidega võrreldes vastupidised järeldused, kuigi asjaolud on sisuliselt analoogsed. Kohus on käsitlenud 1000 euro kui vahendustasu küsimust äärmiselt pinnapealselt ning otsuses esitatud tekst on absoluutselt mitteveenev. Tõendatud on, et M. Dsiss sai CC-lt Q kaudu 1000 eurot selle eest, et ta viis Lennuameti kui teenuse otsija ja CC kui teenuse pakkuja kokku. Riigi huvides püüdis ta leida seejuures kõige odavamat ja paremat pakkujat ning tegi selle jaoks vajalikke toiminguid, mis väljusid tema tööülesannete raamest. Kohtuotsuse pinnalt jääbki arusaamatuks, milliste tõendite alusel leidis kohus, et M. Dsissi poolt 1000 euro eest tehtav tegevuse puhul oli tegemist ametiseisundi kasutamisega. W OÜ ja Lennuameti vahendamine ei olnud seotud M. Dsissi ametiseisundiga, sest sellist kohustust tema kui ametniku staatusest tulenevalt tal ei olnud. M. Dsissi poolt vahendusteenuse osutamist kinnitavad ka CC ütlused ning M. Dsissi ja Q esitatud seisukohad. Tüüpilise altkäemaksu võtja käitumisega ei ole kooskõlas, et 1000 euro kohta koostatakse taoline arve. Kohtu seisukohad antud küsimuses ei ole veenvad. Töö on sisuliselt ühe isiku poolt teisele isikule mingi teenuse osutamine. Selleks võib pidada ka vahendamisteenust. Arusaamatuks jääb, miks on maakohus käsitlenud Lennuameti andmete migratsiooni episoodis M. Dsissi tegevust teistmoodi kui teistes episoodides. Kuigi M. Dsiss ei osutanud selle episoodi raames tarkvarateenust, tegutses ta sellegipoolest töötasu saades võlaõigusliku lepingu alusel. Maakohtu otsuse põhjendused on seetõttu ka sisemiselt vastuolulised. Maakohtu põhjendused seoses toimingupiirangu rikkumisega sisalduvad otsuse 19–33 lehekülgedel. Kohus on otsuse langetamisel jätnud tähelepanuta mitmed kaitsja väited ning rikkunud niiviisi otsuse põhjendamise kui ka tõendite kaalumise nõudeid. Esiteks ei ole kohus nõuetekohaselt eristanud KarS § 300 lõikes 1 kirjeldatud kuriteokoosseisu objektiivset ja subjektiivset külge. Nii on kohus kaitsja väitele seoses subjektiivse külje puudumisega vastanud süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluvate asjaolude esinemisega. Süüteo objektiivne avaldumine ei saa üksinda olla kinnituseks subjektiivsest küljest. Küsimus sellest, kas kedagi eelistati või mitte, ei ole KarS § 300 lõike 1 seisukohast relevantne, lahendada tuleb küsimus sellest, kas toimepanijat tegutsema panev jõud seisnes ühe osaleja eelistamises või hoopis liigutasid teda muud õilsamad eesmärgid. Sealjuures viidi kõik hanked edukalt läbi, vajalikud teenused osutati ning tänu M. Dsissi poolt odavate pakkujate leidmisele hoiti riigi jaoks kokku märkimisväärne summa, nagu kaitsja istungil välja tõi. See kinnitab M. Dsissi kaitseversiooni, et tegevuse eesmärgiks ei olnud üht pakkujat teistele eelistada. Kriminaalmenetluses on kogutud tõendeid, millest nähtub, et M. Dsiss pidas hankemenetluses pakkuja teenuse hinda äärmiselt oluliseks ning lähtus sellest hangete korraldamisel. Tuvastades M. Dsissi süü KarS § 2981 lõikes 1 nimetatud kuriteos, on kohus jätnud osa tõendeid asjakohaselt hindamata. Esiteks on otsuses ebaõigesti väidetud, et CC ütlused ei kinnita otseselt, et M. Dsiss lubas ÕÕ üle mõjuvõimu kasutada CC ütluses sisaldub selgesõnaliselt, et M. Dsiss ei lubanud talle hanke võitu garanteerida, vaid M. Dsiss otsis pakkujat, et oma tööülesandeid täita. Tööülesannete eesmärgiks oli tagada, et migratsiooniprojekt saaks tehtud. Selle on kaitsja välja

toonud ka istungil. Kohus on leidnud, et mõjuvõimu olemasolu väitmine toimus kaudsete meetoditega nagu CC-le mõista andmine, et M. Dsissi ülesanne on teha järelevalvet tööde teostamise üle, ning tema jälitusprotokollis talletatud väitega "esmaspäeval, siis ma saan nädala alguses hakata kohe rauda taguma, et siukene on nüüd olemas..." Kohus on jätnud sellega analüüsimata kaitsja seisukoha, et KarS § 2981 lg 1 koosseisu täitmiseks väidetava mõjuvõimu puhul on vajalik mõjuvõimu kinnitava konkreetse väite esinemine, milleks ei piisa kaudsetel viisidel mõjuvõimu olemasolu mõista andmisest. Isegi, kui isikul ametniku üle see mõjuvõim on, ei tähenda selle olemasolu iseenesest sellega mõjutamist. Kriminaalasja materjalid ei võimalda üheselt järeldada, et M. Dsiss väitis CC-le endal mingisuguse mõjuvõimu olemasolu. CC ütlustest nähtuvalt midagi sellist tema M. Dsissi käitumisest aru ei saanud. Teiseks on kaitsja esile toonud, et M. Dsissi tegevus jäi tööülesannete täitmise piiridesse. Riigihangetega seotud isikutele oli teada, et M. Dsiss oli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt abiks riigihanke korraldamisel. Selline positsioon iseenesest ei näita kuidagi M. Dsissi valmidust seda seisundit halvasti ära kasutada. CC poolt mõistmine, et M. Dsiss on riigihankega seotud, ei ole seega piisav mõjuvõimuga kauplemise objektiivse koosseisu täitmiseks. Samuti ei saa üheselt mõista M. Dsissi väidet n-ö raua tagumise kohta kui valmidust ÕÕ riigihanke korraldamisel oma positsiooniga mõjutada. Arvestades asjaolu, et M. Dsissi ülesandeks oli riigihanke korraldamisel abistamine ning ta võis tunda ennast osaliselt vastutavana selle eduka läbiviimise eest. Eelpoolviidatud tõenditest nähtuvalt pidas M. Dsiss riigi huvide järgimist ja heade pakkujate leidmist äärmiselt oluliseks. Asjas kogutud tõendid viitavad sellele, et ministeeriumi ametnikuna võis ta tunda ennast riigi rahaliste ressursside mõistliku kasutamise eest kohati vastutavana ning riigihangete läbiviimisel aktiivne osalemine on järjekordne kinnitus selle kohta, et tema jaoks oli töökohustuste hoolikas täitmine oluline. Seega täitis M. Dsiss ÕÕ-ga riigihangete korraldamise osas nõu andmisel oma tööülesandeid ning püüdis suunata ÕÕ parima pakkuja valimisele. Arvestades, et ka kohtu kinnitusel puudus M. Dsissil ÕÕ üle tegelik mõjuvõim, ei saa M. Dsissi poolt puhtalt arvamuse avaldamine olla kvailifitseeritav KarS § 2981 lõike 1 järgi. 10.3 Vandeadvokaat Jaanus Tehver taotleb kohtuotsuse tühistamist ja Q ning OÜ F suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, menetluskulude riigi kanda jätmist ja riigilt hüvitise väljamõistmist õigusabikulude katteks. Alternatiivselt taotleb kaitsja maakohtu otsuse tühistamist Q ja OÜ F lepingulise kaitsja tasu menetluskuluna hüvitamist puudutavas osas ja teha uus otsus, millega määrata, et Q valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasust (4140 eurot) hüvitatakse riigieelarve vahenditest 3312 eurot ning OÜ F valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasust (4140 eurot) hüvitatakse riigieelarve vahenditest 3312 eurot. Kaitsja leiab, et Q ja OÜ F süü pole neile süüdistuse kohaselt ette heidetud teo toimepanemises tõendatud, Q ja OÜ F teos puudub kuriteokoosseis ja tõendamata on altkäemaksu andmine ning nad tuleb õigeks mõista Lennuameti andmete migratsiooni Postipoisist Deltasse episoodis altkäemaksu andmises. Maakohus on Q ja OÜ F põhjendatult enamikes altkäemaksukuritegudes õigeks mõistnud. Samas jääb kaitsjale arusaamatuks, miks maakohus Lennuameti andmete Postipoisist Deltasse migratsiooni episoodis teistsugusele järeldusele jõudis. Kohtu põhjendused ei ole jälgitavad ega loogilised. Kaitsja leiab jätkuvalt, et tgemist võis olla vahendustasuga. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta Q ütlused selle kohta, et tegemist oli vahendustasuga. Süüdistatava viimane sõna on

käsitletav isikulise tõendina, st ütlusena. Isegi kui asuda seisukohale, et süüdistatava viimane sõna ei ole tõend, ei anna selline järeldus alust jätta viimases sõnas avaldatut otsuses täielikult tähelepanuta. Seega eeltoodust tulenevalt, maakohtu poolt väljatoodud ja analüüsitud tõendid ei võimalda otsuses tehtud järeldusi teha ja seega ei saa Q ega F OÜ süüd tuvastatuks lugeda.

M. Dsiss rikkus riigihangete nõudeid, võiv küll kaudse tõendina kõneleda ebaõigluskokkuleppe kasuks, kuid üksnes selle põhjal ei saa ekvivalentsussuhet jaatada. Ringkonnakohus ei ole kummutanud maakohtu seisukohta, et raha ja IT seadmed olid mõeldud tasuna tehtud töö eest. Pelgalt asjaolust, et süüdistatavad pidasid enda käitumist keelatuks, ei saa järeldada, et nende vahel oli ekvivalentsussuhe altkäemaksu koosseisu tähenduses. Süüdistatavad võisid pidada enda käitumist ebaseaduslikuks ka mõnel muul põhjusel, nt kui nad said aru, et neil ei ole väljaspool teenistus- või töösuhet õigust teenistus- või tööandjale tasu eest teenuseid osutada, seda eriti olukorras, kus nad ise teevad töö üle järelevalvet. Ringkonnakohtu poolt tehtud viiteid Riigikohtu lahenditele altkäemaksu andmist ja võtmist käsitlevates asjades, ei pidanud Riigikohus antud kriminaalasja raames asjakohasteks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

17.3 Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole praeguses asjas tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatavate käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel, karistuse mõistmisel, vara konfiskeerimise ega menetluskulude otsustuse tegemisel. Kohtukolleegium on seisukohal, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Prokuröri ja kaitsjate apellatsioonides korratakse samu väiteid, mida nad esitasid maakohtu istungil ja millele maakohus on juba ammendavalt vastanud. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,

subjektid, siis on selle kuriteokoosseisuga kaitstavaks õigushüveks avaliku võimu aus ja korrakohane toimimine. Blanketse koosseisuna ei nimeta see kõiki koosseisu tunnuseid, vaid tugineb Riigihangete seadusele (edaspidi RHS) ning selle alusel välja antud teistele õigusaktidele. Seetõttu on oluline tuvastada, missugust RHS sätte rikkumist süüdistatavale ette heidetakse ja milliste objektiivsete tunnuste alla need paigutavad. Vastutus järgneb sellise rikkumise eest, mille eesmärgiks on hankemenetluses osalejale eelise andmine. Süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste hulka kuulub tahtlus kõigi süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste suhtes. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik paneb teo toime vähemalt kaudse tahtlusega RHS § 3 näeb ette hankija kohustuse järgida riigihanke korraldamise põhimõtteid, mis peavad kindlustama riigihanke eesmärgiga tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning olemasoleva konkursitingimuste efektiivne ärakasutamine riigihankel. Sama seaduse § 5 sätestab, kes peavad täitma riigihangete seaduses kirjeldatud korda. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kui riigiasutus on hankija RHS § 5 lg 2 p 1 järgi. Ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi õigusaktides oli märgitud, et riigihangete puhul tuleb järgida seaduses sätestatud riigihanke korraldamise üldpõhimõtteid. Seega oli ka M. Dsissil kohustus riigihanke korraldamisel täita riigihangete seaduse sätteid. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus leidnud põhjendatult, et kogutud tõendite kohaselt oli M. Dsissi eesmärgiks F OÜ ja W OÜ eelistamine teiste pakkujate ees, millega rikkus vaba ja õiglast konkurentsi. Ta ei taganud hankemenetluse läbipaistvust ja kõigile pakkujatele võrdseid tingimusi pakkumuse esitamiseks. F OÜ eelistamine teiste ees seisnes juba enne pakkumuste esitamist tehnilise kirjelduse saatmises, omavahelises kokkuleppimises pakkumuse hinna osas, F OÜ-ga seotud episoodides edaspidises tööde teostamises ja konkurentsi piiravates riigihanke kvalifitseerimistingimustes. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et süüteokoosseis ei nõua objektiivse tunnuse poolest kahjuliku tagajärje põhjustamist. Tegelikult M. Dsiss ise ei eitagi, et ta kõik need neli riigihanget sellisel viisil korraldas. Ta väidab vaid seda, et püüdis sellisel viisil kokku hoida riigi raha. F OÜ-ga seotud tööd tegi M. Dsiss ise ja sai selle eest varem kokkulepitud tasu. Ta sai aru, et sellisel viisil riigihanke läbiviimine ei ole kooskõlas seadusega. Seetõttu asutas M. Dsiss oma elukaaslase isa nimele OÜ Q, mille arveldusarvele saaks kanda talle välja makstava töötasu ilma, et tema nime selle firmaga seostataks. Seda reaalselt ka tehti. Seega oli M. Dsissi eesmärgiks F OÜ ja W OÜ eelistamine teiste pakkujate ees. Kohtukolleegiumi hinnangul ei olegi tähtsust sellel, millisel motiivil M. Dsiss riigihankemenetluses osalejaid eelistas, sest tegemist on formaalse ja mittekongruentse kuriteokoosseisuga. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et M. Dsiss realiseeris oma tegevusega KarS § 300 lg 1 objektiivse koosseisu. Ka on kolleegiumi hinnangul täidetud KarS § 300 lg 1 subjektiivne koosseis. KarS § 15 lg 1 järgi on KarS § 300 objektiivsele koosseisule vastava teo toimepanemine karistatav juhul, kui süüdistatav tegutses tahtlikult kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 1 kohaselt on tahtluse liigid kavatsetus,

otsene ja kaudne tahtlus. KarS § 16 lg 2 kohaselt paneb isik teo toime kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et M. Dsiss rikkus riigihanke läbiviimisel võrdse kohtlemise põhimõtet kavatsetult. Ministeeriumis töötava ametiisikuna teadis M. Dsiss millised nõuded on hankele seatud, kuid tegutses vaatamata sellele vastupidiselt kahe pakkuja eelistamise eesmärgil. Ühe pakkuja tööd täitis M. Dsiss ise ja sai selle eest tasu. Kuna hanke läbiviimise kord on reguleeritud seadusega ja M. Dsiss oli sellest korrast teadlik ja pidi ametiisikuna seda täitma, siis on asjakohatud apellatsiooni väited selle kohta, et süüdistatav tegutses õilsal eesmärgil, hoides sel viisil kokku riigi raha. Seega on M. Dsiss rikkunud Lennuameti pilootide teooriaeksami tarkvara hankemenetluses, pilootide eksamitarkvara hoolduse ning lennunduspersonali pädevuste tarkvara arendushanke menetluses, droonide menetlemise tarkvara hankemenetluses ja Lennuameti andmete Postipoisist Deltasse migratsiooni hankemenetluses riigihanke menetluse nõudeid menetluses osalejale eelise andmise eesmärgil, mistõttu ta on põhjendatult süüdi tunnistatud KarS § 300 lg 1 järgi. Süüd ja õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. 17.5 Vandeadvokaat Andres Simson leiab oma apellatsioonis ka seda, et M. Dsiss ei ole mõjuvõimuga kaubelnud, vaid ta täitis oma tööülesandeid. Ta pidas riigi huvide kaitsmist ja heade pakkujate leidmist äärmiselt oluliseks. Kaitsja sellesisulised väited on jäänud kohtuotsuses ümber lükkamata. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu, sest kohtuotsuse lehekülgedel 39-40 on maakohus piisava põhjalikkusega motiveerinud KarS § 2981 lg 1 objektiivse ja subjektiivse koosseisu tõendatust M. Dsissi käitumises. Mõjuvõimuga kauplemise objektiivse koosseisu moodustab ametiisiku mõjutamine mingi ametialase teo toimepanemisele või toime panemata jätmisele kolmanda isiku huvides, võttes sellise mõjutamise eest kolmandalt isikult tasu. M. Dsissi süüdistus mõjuvõimuga kauplemises seisnes selles, et ta lubas CC-le kasutada oma võimu Veeteede Ameti tugiteenuste osakonna juhataja ÕÕ suhtes selleks, et Veeteede Amet telliks tööd CC-lt ilma hankel konkureerivaid pakkumusi võtmata. Vastutasuks mõjuvõimu kasutamise eest küsis M. Dsiss CC-lt 4000 eurot, mille CC pidi pärast tööde teostamist ja selle eest tasu saamist M. Dsissile üle andma. Ehkki kaitsja väidab oma apellatsioonis, et M. Dsiss tegutses pakkujate leidmisel riigi huvide kaitsmise eesmärgil, ei ole M. Dsiss ise end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud, kohtueelses menetluses ütlusi andnud ega kohtuistungil enda ülekuulamist taotlenud.

M. Dsissi poolt ÕÕ mõjutamine selleks, et Veeteede Amet telliks tööd CC-lt ilma konkureerivaid pakkumusi võtmata, on tõendatud tunnistajana ülekuulatud ÕÕ ütlustega. ÕÕ ütlused ja ekirjad tõendavad, et M. Dsiss tegeles aktiivselt Veeteede Ameti tugiteenuste osakonna juhataja mõjutamisega mitte võtma konkureerivaid pakkumusi, vaid sõlmida leping dokumendihaldussüsteemi andmete migratsiooni töö tegemiseks otse CC-ga. CC ütluste kohaselt sai ta aru, et M. Dsissi ülesanne oli teha järelevalvet selle üle, et need tööd tehtud saaksid. Tööde tegija leidmise eest ehk talle selle töö organiseerimise eest soovis M. Dsiss saada temalt tasu 4000 eurot, mis pidi minema M. Dsissi poolt nimetatavale firmale ülekandega. Asjaolu, et M. Dsiss väitis CC-le, et ta teeb kõik temast oleneva, s.t püüab kasutada oma mõjuvõimu Veeteede Ameti ametnike üle, et CC-ga seotud firma saaks dokumendihaldussüsteemi andmete migratsiooni töö endale, tõendab jälitustoimingu protokoll CC ja M. Dsissi vahelise vestluse kohta 12. oktoobril 2017 kohvikus Amps. Sellest nähtub, et M. Dsiss soovib saada CC-lt pakkumust esmaspäevaks, et ta saaks Veeteede Ametit kohe nädala alguses hakata survestama, sest pakkumine on juba olemas. Tegelikkuses tal seda mõjuvõimu ei olnud, sest ÕÕ ütluste kohaselt korraldab Veeteede Amet hankeid ise, mitte läbi ministeeriumi. M. Dsiss ei osalenud hankemenetluses, tema roll piirdus sellega, et pidi üksnes abistama Veeteede Ametit hanke tehnilise kirjelduse koostamisel. Seega M. Dsissi mõjuvõim ÕÕ üle ei olnud tegelik, vaid üksnes tema poolt CC-le väidetav. Seega nähtub ÕÕ ütlustest ja e-kirjadest, et M. Dsiss tegeles aktiivselt Veeteede Ameti tugiteenuste osakonna juhataja mõjutamisega mitte võtma konkureerivaid pakkumusi, vaid sõlmida leping dokumendihaldussüsteemi andmete migratsiooni töö tegemiseks otse CC-ga. CC ütlustest nähtub, et ta sai aru, et M. Dsissi ülesanne oli teha järelevalvet selle üle, et tööd teostatud saaksid. Tööde tegija leidmise ehk talle selle töö organiseerimise eest soovis M. Dsiss saada 4000 eurot, mille ta pidi kandma M. Dsissi poolt nimetatava firma arvele. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et M. Dsissi realiseeris oma tegevusega KarS § 2981 lg 1 sätestatud mõjuvõimuga kauplemise objektiivse koosseisu. Subjektiivsetelt tunnustelt on tegu toime pandud kavatsetult. Riigihanke läbiviimise kord on reguleeritud seadusega ja M. Dsiss ametiisikuna oli sellest korrast teadlik. Vaatamata sellele oli tema tegevuse eesmärk mõjutada Veeteede Ameti töötajat ÕÕ, et dokumendihaldussüsteemi andmete migratsiooni töö antaks CC-ga seotud firmale OÜ W, soovides saada selle mõjutamise eest temalt tasu. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et M. Dsiss ei ole mõjuvõimuga kaubelnud, vaid tegutses riigi huvide kaitsmise eesmärgil. 17.6 Maakohus mõistis M. Dsissi, YY, Q ja F OÜ enamikes altkäemaksukuritegudes (välja arvatud Lennuameti andmete migratsiooni Postipoisist Deltasse episood) õigeks. Seda põhjusel, et M. Dsissile üle antud raha ning YY-le üle antud IT-seadmed ei ole käsitatavad altkäemaksuna vaid tasuna tehtud IT arendustöö tegemise eest, s.o töötasuna. Maakohtu hinnangul puudub sellisel juhul ekvivalentsussuhe, sest töötasu ei ole samastatav altkäemaksuga.

Asjas puudub vaidlus selles, et M. Dsissile raha ja YY-le IT-seadmed üle anti. Kohtumenetluse pooled on olnud eri meelt vaid selles, kas tegemist on altkäemaksuga või lihtsalt töötasuga. Maakohus nõustus süüdistatavate ja kaitsjatega, et tegemist oli töötasuga tehtud töö eest, mistõttu ekvivalentsussuhe puudub ja altkäemaksust rääkida ei saa. Prokurör on oma apellatsioonis jätkuvalt seisukohal, et tegemist on altkäemaksuga. Prokurör põhjendab oma seisukohta viidetega Riigikohtu lahenditele, mis käsitlevad altkäemaksuga seonduvaid küsimusi. Prokurör leiab, et tegemist ei saa olla töötasuga, sest M. Dsiss ja YY ei olekski ametiisikutena tohtinud neid tõid ise teha. Oma eelmises kohtuotsuses ringkonnakohus nõustus prokuröri seisukohaga, et tegemist on altkäemaksuga ja tegi viited Riigikohtu lahenditele, millele prokurör oma apellatsioonis oli viidanud. Ringkonnakohtu otsust tühistades märkis Riigikohus, et ringkonnakohtu viited Riigikohtu lahenditele ei ole asjakohased. Lisaks sellele ei oma tähtsust, et süüdistatavad ei oleks tohtinudki neid töid ise teha ja seetõttu püüdsid nad oma tegevust varjata. Riigikohus kohustas kohtukoosseisu uuesti kaaluma, kas on ikka tegemist altkäemaksuga. Kohtukolleegium peab siinkohal vajalikuks märkida, et pärast ringkonnakohtu eelmise otsuse tegemist on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 5. mai 2020. a otsuse nr 1-18-7807 punkti 11 kolmandas lauses kohtupraktika ühtlustamiseks märkinud, et varana altkäemaksu eseme tähenduses ei saa käsitada varaühikuid, mille saamisele on (ameti)isikul ka tegelik õigus ja mille ta saaks õiguslikult ka realiseerida. Kuna praeguses asjas M. Dsiss ja YY tööd tegid ja selle eest raha ja IT seadmeid said, siis ei ole alust käsitleda seda varana altkäemaksu eseme tähenduses, vaid töötasuna tehtud töö eest. Seetõttu jätab kohtukolleegium prokuröri apellatsiooni rahuldamata. 17.7 M. Dsissi ja Q kaitsjad leiavad, et Q poolt 1000 euro andmine M. Dsissile ei ole mitte altkäemaks, vaid vahendustasu, mistõttu oleks maakohus pidanud nad ka selles episoodis õigeks mõistma. M. Dsissi kaitsja leiab, et maakohus on hinnanud erinevates kuriteoepisoodides tõendeid erinevalt ja teinud nendest ebaõiged järeldused. Kohtukolleegium kaitsjate etteheitega ei nõustu. Maakohtu otsuse lehekülgedel 36-38 on maakohus piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks on tegemist altkäemaksuga ja mitte vahendustasuga. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsjatega, et maakohus on hinnanud tõendeid erinevalt ja teinud neist ebaõiged järeldused. Episoodides, kus maakohus mõistis süüdistatavad altkäemaksu andmises ja võtmises õigeks oli tegemist olukorraga, kus süüdistatavad tegid töö tegelikult ära ja said selle eest tasu. Praegusel juhul aga M. Dsiss OÜ-le W tarkvarateenust ei osutanud. Seetõttu ei olnud tal ka seaduslikku alust millegi eest tasu saada. Ta oli üksnes hanke eest vastutav isik ja tegi kõik selleks, et OÜ W pakkumus osutuks edukaks. Q kandis M. Dsissi poolt näidatud arveldusarvele 1000 eurot üle vastutasuks OÜ W hankel eelistamise eest. Q oli huvitatud OÜ W võidust, sest viimasele ülekantud tööde teostamise tasust sai OÜ F 2000 eurot endale. M. Dsissi kaitsja leiab, et tegemist oli vahendusteenuse osutamisega ja M. Dsissil oli selle eest õigus saada töötasu võlaõigusliku lepingu alusel. Veel leiab kaitsja, et raha ülekandmise kohta koostati arve, mis samuti ei viita altkäemaksule. Kohtukolleegium kaitsja väitega ei nõustu, sest

M. Dsiss OÜ-le W tarkvarateenust ei osutanud. Tähtsust ei ole asjaolul, et süüdistatavad ja kaitsjad ise nimetavad seda vahendustasuks. Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist sisutühja väitega. Hankemenetluse raames kellegi eelistamine on vastuolus seadusega ning selle rikkumise eest kelleltki tasu saamine on käsitletav altkäemaksuna. Raha ülekandmist ei muuda seaduslikuks ka asjaolu, et selle kohta koostati arve. Süüdistatavad püüdsidki oma ebaseaduslikku tegevust varjata, jättes mulje, et tegemist on seadusliku tehinguga. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium kaitsjate väitega, et tegemist oli vahendustasu, mitte altkäemaksuga. Seega puudub alus kohtuotsuse tühistamiseks ka selles küsimuses. 17.8 Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. Praeguses asjas on esitanud apellatsiooni ringkonnaprokurör K. Adosson, M. Dsissi valitud kaitsja vandeadvokaat Andres Simson ning Q ja F OÜ valitud kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver. YY kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar maakohtu õigeksmõistvat otsust ei vaidlustanud. Prokuröri apellatsioonile esitasid oma vastuväited M. Dsissi valitud kaitsja vandeadvokaat Andres Simson, Q ja F OÜ kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver ning YY kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse maakohtu otsus muutmata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna praeguses asjas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kõik apellatsioonid rahuldamata, siis tuleb menetluskulu, mis süüdistataval apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale tasu makstes tekkis, jagama kaheks. Tasu, mis süüdistatav maksis kaitsjale apellatsiooni koostamise eest, jääb KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel süüdistatava kanda. Tasu, mis süüdistatav maksis valitud kaitsjale prokuratuuri apellatsiooni vastustamise eest, tuleb aga KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel süüdistatavale mõistlikus suuruses hüvitada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 14. detsembri 2017. a määruse nr 1-17-7077 punktis 79 ja 2. detsembri 2014. a otsuse nr 3-1-1-79-14 punktis 44 korranud oma varasemat seisukohta, et valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist. Seetõttu on vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus nr 3-1-1-58-15, p 14). Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul KrMS § 187 lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2019 otsuse nr 1-17-7111 punkti 23 kohaselt selleks, et kohus saaks kontrollida valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, on kaitsja kohustatud esitama koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega kohtule ka

dokumendi selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud. Olukorras, kus valitud kaitsja tasu jääb süüdistatava kanda, ei pea ringkonnakohus hindama valitud kaitsjale makstud tasu suuruse põhjendatust. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. mai 2020. a otsuse nr 1-18-7807 punkt 15). Praeguses asjas esitas valitud kaitsja vandeadvokaat Jaanus Tehver taotluse mõista Eesti Vabariigilt Q ja F OÜ kasuks kokku välja 4680 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Sellest tasust 1680 eurot moodustab prokuröri apellatsiooniga tutvumine ja apellatsioonivastuse koostamine. Taotluses ei ole märgitud õigusabiteenuse osutamisele kulutatud aega ega kaitsja ühe tööühiku hinda. Seega ei ole taotluses märgitud kaitsjatasu summa kujunemine jälgitav ega kontrollitav. Kohtukolleegium leiab, prokuröri apellatsiooniga tutvumisele ja apellatsioonivastuse koostamisele kulunud õigusabikulu on vajalik. Kohtukolleegium peab apellatsioonimenetluses mõistlikuks õigusabikuluks prokuröri apellatsioonile vastuse koostamise eest Q puhul 600 eurot ja F OÜ puhul 600 eurot koos käibemaksuga. Kohtukolleegium mõistab need summad Eesti Vabariigilt Q ja F OÜ kasuks välja. Ülejäänud osas jääb valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatavate kanda. Valitud kaitsja vandeadvokaat Andres Simson esitas ringkonnakohtule taotluse mõista Eesti Vabariigilt kliendi MAD Innovators kasuks välja 1180 eurot M. Dsissile apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Taotluse kohaselt seisneb õigusabikulu M. Dsissile apellatsioonimenetluses õigusabi osutamises kokku 12 tunni ulatuses. Ühe tööühiku hind on 125 eurot. Milles õigusabi osutamine seisnes ja kui palju aega iga toimingu peale kulus, seda taotlusest ei nähtu. Seega ei ole ka vandeadvokaat Andres Simsoni taotluses märgitud kaitsjatasu summa jälgitav ega kontrollitav. Asja materjalidest nähtub, et kaitsja esitas M. Dsissi huvides apellatsiooni ja vastuse prokuröri apellatsioonile, mistõttu on ilmne, et kaitsja apellatsioonimenetluses M. Dsissile õigusabi osutas. Kohtukolleegium peab apellatsioonimenetluses mõistlikuks õigusabikuluks prokuröri apellatsioonile vastuse koostamise eest 600 eurot koos käibemaksuga. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja taotlusega hüvitada M. Dsissi õigusabikulu kolmandale isikule, sest seadus ja kehtiv kohtupraktika seda ei võimalda. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium 10. oktoobri 2019. a otsuses selgitanud, et valitud kaitsjale makstud tasu kui KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele. Ei ole välistatud, et riik täidab süüdistatava menetluskulude hüvitamise nõude mõne muu isiku pangakontole. Selleks tuleb esitada konkreetne taotlus, mida saab teha üksnes hüvitise saamiseks õigustatud isik (või tema seaduslik esindaja) (RKKKm 1-17-9149/80, p 15.) (p 25). Kohtukolleegium mõistab Eesti Vabariigilt M. Dsissi kasuks välja 600 eurot prokuröri apellatsioonile vastuse koostamise eest. Ülejäänud õigusabikulu jääb süüdistatava kanda.

Valitud kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar esitas ringkonnakohtule taotluse mõista Eesti Vabariigilt YY kasuks välja 240 eurot valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud oma ülesannete täitmiseks aega kokku 2 tundi. Ühe tööühiku hind on 100 eurot. Õigusabikulu seisneb valitud kaitsja poolt prokuröri apellatsiooniga tutvumises ja apellatsioonivastuse koostamises. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotluses märgitud õigusabikulud on vajalikud ja põhjendatud. Kohtukolleegium ei vaidlusta ka ühe tööühiku hinda. Kohtukolleegium mõistab Eesti Vabariigilt YY kasuks välja 240 eurot apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude katteks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.