Isikuvastased süüteod › Elu ja tervist ohustavad süüteod

§ 1045 lg 1 p 2 alusel varalise kahju hüvitisena 411 (nelisada üksteist) eurot 29 senti I.B. i kasuks (XXXXXXXXXXX, Swedbank). Välja mõista G.P-lt VÕS § 134 lg 2, § 1043, § 1045 lg 1 p 2 alusel mittevaralise kahju hüvitisena 5000 (viis tuhat) eurot S.J. i kasuks. Välja mõista G.P-lt VÕS § 134 lg 2, § 1043, § 1045 lg 1 p 2 alusel mittevaralise kahju hüvitisena 5000 (viis tuhat) eurot I.Z. i kasuks. G.P-lt välja mõistetud tsiviilhagide hüvitamisega viivitamisel tuleb tsiviilhagide summadelt tasuda viivitusintressi VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud suuruses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni nõuete täitmiseni.

SÜÜDISTUS

punkrit kuni nende poolt käivitus-seadistustööde läbiviimise käigus tekkinud tehniliste küsimuste lahendamiseni koos tuhatootja ja samuti veel NEJ bilanssi üleandmata sisemise tuhaärastuse seadmete, mille hulka kuulub ka firma Alstom punker, omanikega, kui koordinaator ei teavitanud Alstomi nende seadmete peatamisest ja vajadusest peatada põhjatuha etteanne punkrisse, ei lahendanud tootmisprotsessi koordineerimise ja tuha ärastamisega seotud küsimusi töövõtjate Alstom ja EET vahel, kes töötasid teineteistest sõltumatult ehitatava elektrijaama erinevates piirkondades, nõudis järjekindlalt Alstomi seadmete katsetuste jätkamist punkrisse tuha etteandega, sel moel lõi arvestamatu olukorra tuhapunkri ületäitumise ja tuha osalise tsementeerumise tõttu punkri allosas, kasutades ära töötajate alluvuse ebaselget süsteemi märkimisväärse koguse alltöövõtjate ja tööjõu rendi tõttu, samuti alluvate juhtkonnast sõltuvust, ületades oma võimupiire ja ametijuhendiga sätestatud pädevust, EET poolt katsetuste juhi puudumisel, kes ainsana vastavalt katsetuste programmi punktile 2.6 omab õigust anda korraldusi ja juhtida käivitus-seadistustöid, võtnud endale omaniku ja veel NEJ bilansi andmata ja üleandmata seadmete käivitus-seadistustööde juhi funktsioonid, ebaseaduslikult andis korraldused mitte ainult käivitus-seadistustöödeks, vaid ka nende seadmete remondiks ja punkris tuhaärastuse süsteemi seiskumise põhjuste kõrvaldamiseks, juhtis nende tööde läbiviimist, võttis ise vahetult neist töödest osa, seejuures ei kindlustanud töötajate ohutust, mis oli vastuolus tema enda poolt kooskõlastatud katsetuste programmi punktidega 3.1.1.1., 3.1.1.2, 3.1.2., 3.1.11., 3.3.9. (täpsemalt süüdistusaktis). Samuti rikkus G.P sellise tegevusega enda ametijuhendi punkti 5.1., mille kohaselt piirdus tema pädevus kvaliteedijuhtimisel vigade kõrvaldamiseks korrigeerivate tegevuste soovitamast ja rakendamist; punkti 12.5., millest tulenevalt oli tema ülesandeks projekti raames ressursside juhtimisel juhtida töid, pöörates erilist tähelepanu värskelt kaasatud personali tootlikkusele; samuti punkti 25.2., millest tulenevalt oli G.P kohustuseks teha kindlaks tervise, turvalisuse, ohutuse ja keskkonnaga seotud riskid, nõuded ja olemasolevad vastutused. Nii 06.01.2015 kell 10.00 on G.P jätnud lahendamata tehnilised ja organisatsioonilised küsimused EET, Alstom AS ja Claudius&Peters esindajatega (Claudius&Peters esindajad olid lahkunud Eestist ja keelanud käivitus-seadistustööde jätkamise, kuni tehniliste probleemide lahendamiseni, millest G.P oli kirjalikult teavitatud), taas omavoliliselt, mõistes tuha väljapaiskumise ohtu punkrihoones, omal algatusel, teades, et objektil puuduvad inimesed, kel on õigus juhtida käivitus-seadistustöid ja remonditöid, samuti kontrollida neid töid, jõudnud ehitatavasse Auvere elektrijaama, sisenes bagerpumplasse, kus sel momendil viibisid dubleerimisele lubatud isikud (stažeerimine EET insener-tehnilise koosseisu tehniliste esindajate kontrolli all), kuid kel ei olnud õigust iseseisvalt töötada: motorist – operaator A.M. ja lukksepp S.T. NEJ-st ja koolitatav lukksepp EET-st V.B. . G.P , kasutades oma ametiseisundist tulenevat autoriteeti, andis korralduse lukkseppadele S.T. ile ja V.B. ile minna temaga koos põhjatuha punkrihoonesse, et välja selgitada probleemid, mis on seotud Claudius&Peters seadmete normaalse töövõimega ja teostada nende seadmete remont, seejuures teades, et EET poolt käivitus-seadistustööde eest vastutav P.P. lahkus sel päeval töölt, ootamata ära teist vastutavat isikut P.P. lu asemele, ignoreerides EET projektijuhi A.R. u nõudmisi peatada käivitus-seadistustööd Claudius&Peters spetsialistide Saksamaalt naasmiseni ja tema soovitusi vedada tuhk välja veotranspordiga, omavoliliselt, olles põhjatuha punkrihoones, hakkas tegelema seadmete remonditööde korraldamisega. Teatud aja jooksul alates kella 10.00 kuni kella 13.45 G.P andis erinevaid korraldusi V.B. ile ja S.T. ile tuhaärastussüsteemi seiskumise põhjuste otsingul ja nende kõrvaldamisel, mis olid seotud tuha liikumisega, samuti telefonitsi andis korraldusi motorist A.M. ile käivitada seadmed puldist, mis asub bagerpumplas, seejuures G.P , teades, et hoones viibivad käivitus-seadistustööde ning remonttöödega mitte seotud EET keevitajad S.J. ja S.G. , ei eemaldanud nimetatud töötajaid põhjatuha

punkrihoonest, jätkas remonditööde läbiviimist ja seadmete käivitamist. Kella 13.45 paiku, olles punkrihoone kolmandal kõrgusel, tekkinud tuhaummistuse ja selle kõrvaldamise otsingul G.P andis korralduse lukksepp S.T. ile avada punkrist tuha edasi pneumorenni etteande liini sulgevast mehaanilisest siibrist allpool asuva tehnoloogilise vaatlusluugi kaas, st G.P andis S.T. ile korralduse sulgeda siiber, omamata selleks õigust, kuna siibritega manipuleerimine võis toimuda eranditult Alstomi spetsialistide poolt, keda isegi ei teavitatud läbiviidavatest töödest. Veendumata selles, kas S.T. sulges siibri täielikult, kuna S.T. oli teatanud G.P-le, et siibrit lõpuni sulgeda ei õnnestu, ignoreeris S.T. i teadet ja jätkas korralduste andmist S.T. ile nimetatud luugi kaane mahavõtmiseks, teades, et punker nende kohal on 99% ulatuses tuhaga täidetud. S.T. , kel ei olnud piisavalt tehnilisi teadmisi, täitis G.P ebaseadusliku korralduse ja võttis luugi kaane maha. G.P , kes sel momendil oli jaoskonnas ainsaks juhtlüli esindajaks, eirates elementaarseid tööohutuse nõudeid, sel moel tekitades ohu, et S.T. i poolt avatud luugi kaudu võib tuhk välja paiskuda, hakkas vaatama kaasavõetud taskulambi abil pneumorenni sisemisi seinu, kuhu tuhk oli kinni jäänud. Mõistes ja teadvustades, et pneumorennis on märkimisväärne kogus tuhka, ikkagi ei võtnud midagi ette evakueerimaks punkrihoonesse jäänud töötajaid, vaid vastupidi, jätkas otsingut, et kõrvaldada tuha läbimatuse põhjus. G.P saatis S.T. i bagerpumplasse kotte tooma, et võtta tuhaproov, aga ise, pannud luugi kaane kohale tagasi, hoides seda käega kinni, püüdis seda kinnitada, mõistes, et võib toimuda tuha väljapaiskumine, kuna tuhka hakkas väikestes kogustes nimetatud luugist välja pudenema, mis ei lasknud luugi kaant kinnitada kinnituselementidega. Seoses sellega G.P andis korralduse tema kõrval olnud lukksepp V.B. ile osutada abi luugi kaane kinnihoidmisel. V.B. , nõustunud G.P korraldusega, hoidis mõnda aega luugi kaant, püüdes seda uuesti kinni keerata, kuni G.P saatis ta hoone alumisele korrusele vastu võtma G.P korraldusel remonditööde läbiviimiseks V.B. i poolt telefonitsi kohale kutsutud EET lukkseppi I.Z. it ja I.B. i, kellel puudus õigus sellelaadsete tööde tegemiseks. Pärast seda, kui V.B. oli luugi juurest lahkunud, läbi selle avatud tehnoloogilise vaatlusluugi toimus punkris oleva tuha väljapaiskumine, tuhk täitis lühikese aja jooksul kogu põhjatuha punkrihoone ja ohustas hoones viibinud töötajate elu ja tervist. G.P korraldusel avatud tehnoloogilise luugi kaudu tuha väljapaiskumise tagajärjel ei pääsenud hoonesse jäänud töötajad välja ega saanud ennast päästa kõrvalise abita ning üksnes tänu sidusfirmade töötajate abile õnnestus päästa lukksepad I.Z. , I.B. ja V.B. , S.G. ja S.J. . Juhtunud tööõnnetuse tagajärjel oli I.Z. ile, I.B. ile ja V.B. ile tekitatud äge kopsupuudulikkus, mis tekkis võõrkeha (põlevkivituhk) sattumisest hingamisteedesse, hingamisteede põletus, kopsupõletik, hingamisteede söövitus, silma sarv- ja limaskesta söövitus ehk rasked tervisekahjustused. Samuti S.J. ja S.G. said eelkirjeldatud tööõnnetuse tagajärjel tervisekahjustusi, mis põhjustasid astma ehk samuti raske tervisekahjustuse. Samuti süüdistati G.P KarS § 123 lg 1 järgi, kuid sellest süüdistusest prokurör maakohtu istungil loobus, maakohus mõistis süüdistatava õigeks ning apellatsioonimenetluses seda ei vaidlustatud. ESIMESE ASTME KOHTU OTSUSE APELLEERITAVA OSA SISU

nõudes summas 10000 eurot ning varalise kahju hüvitamise nõudes summas 411,29 eurot läbi vaatamata. Edasine käsitlus puudutab üksnes süüdistust KarS § 197 lg 1 järgi.

Elektrijaama tuhaärastussüsteemi 2. etapi käivitus-seadistustööde läbiviimise programmi kohaselt üldine koordineerimine katsetuste läbiviimise käigus toimus NEJ projektijuht G.P kaudu. G.P-l ei olnud käivitamise ja häälestustööde programmi kohaselt iseseisvaid ülesandeid. Ainus kohustus, mis oli antud programmiga süüdistavale määratud, on teabe vahendamine EET ja Alstomi vahel. G.P oli tellija esindaja ja nagu igal kontaktisikul olid tal volitused võtta vastu informatsiooni töövõtjalt ja samuti suunata temale tellija etteheiteid, soovitusi ja nõudeid. Ka juhend tuleb jätta tervikuna tähelepanuta, kuna tegemist on tõendiga, mille päritolu ega puutumust antud vaidlusega ei ole võimalik kontrollida. Prokurör sellist tõendit maakohtule tervikuna ei esitanud, vaid esitas üksnes enda äranägemisel selekteeritud osade eestikeelsed tõlked võrdlemist võimaldava originaaltekstita. Teiseks, ei Eesti Energia AS ega ka NEJ ei ole juhendit kehtestanud. Vastavalt Auvere elektrijaama EPC lepingu p-le 8.5.2 kohustus peatöövõtja edastama NEJ-le seadmete kasutus-, opereerimis- ja hooldusjuhendid alles vahetult enne elektrijaama lõpliku vastuvõtmist. Seega juhend, mille valikuliselt valitud osa tõlke esitas prokurör tõendina maakohtule, ei olnud avarii toimumise ajal kehtiv ega tellijale tutvustatud. Süüdistuses viidatud ametijuhend, programm ja juhend ning nende tingimused ei ole käsitatavad töötervishoiu- ja tööohutusnõuete iseseisvate allikatena KarS § 197 mõttes.

peatöövõtja määrab ühisel ehitusplatsil tööde tegemise ajaks kirjalikult ühe või mitu koordinaatorit. Kui peatöövõtjat ei ole määratud, siis määrab koordinaatori ehitise omanik. Vastavalt määrusele nr 377 peatöövõtja määrab ühisel ehitusplatsil tööde tegemise ajaks mitte lihtsalt koordinaatori, vaid koordinaatori lähtuvalt § 11 lg 3, see tähendab töötervishoiu ja tööohutuse koordinaatori ja just nimelt selliseks isikuks peaks olema määratud G.P teise etapi tööde läbiviimise programmis, kuid programmi kohaselt oli G.P-l üldise koordineerimise kohustus ja mitte konkreetselt töötervishoiu ja tööohutusega seotud koordineerimine. Sama määruse § 6 lg-s 3 loetletud kohustustest olid G.P õigused ja kohustused piiratud kommunikatsiooniga. Tema põhiliseks eesmärgiks oli jälgida tellija poolt, kuidas töövõtja täidab lepingu tingimusi. Ta ei olnud töötervishoiu ja tööohutuse koordinaator ega ei vastutanud käivitus-seadistustööde tööohutuse eest mitte töövõtulepingu ega ka käivitusseadistustööde programmi alusel.

rikkuda Vabariigi Valitsuse 30.04.2009 määruse nr 74 § 3 lg 1 ette nähtud kohustust. TTOS § 4 lg 42 kohase kohustuse rikkumise osas, et ohualade märkimine ja vajalike abinõude kasutusele võtmine oli vastavalt, kas EET või Alstomi kohustus ja kui need olid märkimata või kasutusele võtmata, siis rikkus oma kohustusi EET või Alstom. Projekti tööde koordinaator ja üldine koordineerimine NEJ projektijuhi kaudu on erinevad asjas. G.P kui tellija esindaja kogus kokku vajalikku informatsiooni, suunas selle tellijale, jälgis kuidas EET täidab lepingulisi kohustusi. Seega on vale prokuröri seisukoht, et G.P oleks pidanud viivitamatult peatama tööd ja kõrvaldama kõik isikud hoonest. Tööde korraldamine oli EET kohustus ning G.P-l puudus pädevus korraldada töid EET asemel ja võtta vastu otsuseid tööde peatamise kohta.

pandud kohustus järgida või korraldada/tagada töötervishoiu- või tööohutusnõuete täitmine. G.P ei olnud tööohutuse spetsialist. G.P käitumises puuduvad KarS § 197 lg 1 subjektiivse koosseisu tunnused, mistõttu tuleb süüdistatav esitatud süüdistuses õigeks mõista.

Kirjas sisalduvad väited väidetavate probleemide kohta lükati tellija poolt pärast kontrollimist ümber, kuna etteheited olid faktidega sisustamata. Prokurör jättis tähelepanuta asjaolu, et EET oli antud ajaks juba kokkulepitud ajagraafikust maas (töövõtulepingu lisast nähtub, et kuumkäivitus pidi algama juba juulis 2014, aga EET alustas kuumkäivitusega alles sama aasta detsembrikuus) ning erinevate puuduste kirjeldamise teel üritas vabaneda võimaliku leppetrahvi tasumise kohustusest, viidates, et viivitus lepingu täitmisel on tingitud tellija enda tegevusest (VÕS § 101 lg 3, VÕS § 641 lg 3). EET kirjad oma sõnastuse poolest kokkulangevad seaduses sätestatud normide sõnastusega. Kohtumenetluses on nii süüdistatav kui ka osad tunnistajad (s.o R.V. , A.B. ja A.N. ) kinnitanud, et EET poolt kommunikeeritud probleemid ei vastanud tegelikkusele. Tellija selgitas, et tuhaärastussüsteemis ei saa olla mingeid probleeme signaalidega, kuna signaalidega seotud töid on nii Alstomi kui EET alltöövõtjana teinud Claudius Peters ja viimane kinnitas Alstomile, et signaalidega mingeid probleeme ei esine. Absoluutselt ainetu on etteheide NEJle tuha ebakvaliteetsuse osas – EET poolt fikseeritud pilt õli laigust tuhapunkris esines vaid üks kord ning see pilt on tehtud EET poolt rajatava süsteemi lõpus ehk tuhapunkris. Juhul kui tuhaga tõepoolest esineks pidevalt probleeme, oleks EET töövõtjana kohustatud koos tellijaga võtma tuhast proovi, mida EET aga ei soovinud teha vaatamata süüdistatava korduvatele ettepankutele. Kuna tuhaärastuse süsteem ei olnud tellijale üleantud, siis piirdusid süüdistatava teadmised sellest üksnes koolitusel saadud teabega, mida korraldasid Ektaco AS-i ja Claudius Petres esindajad. G.P ei saanud teada ega pidanud oletama, et 18.12.2014 edastatud kirjaga mittenõustumine võib põhjustada õnnetusjuhtumi ja tuua kaasa rasked tervisekahjustused kolmandatele isikutele. Juhul, kui selline tagajärg oli töövõtjale ettenähtav, siis oli ta kohustatud sellest sõnaselgelt teavitama tellijat ja keelama mistahes tööde teostamise D01 hoones. EET aga ei teavitanud mitte kedagi väidetavast ohust, piirdudes vaid deklaratiivsete ja ebarealistlike ettepankute tegemisega tellijale. Leping oli vastu võetud ilma muutmise õiguseta, ilmselt just nimelt seetõttu ei olnud kiri allkirjastatud A.S. i poolt. Lähtudes sõnasõnalisest läbilugemisest, A.R. u kirjad ei oma vormilt ega ka sisult ei kohustanud NEJ millekski. Vastavalt kehtivale lepingule on leping pooltele täitmiseks kohustuslik ning töövõtja oli kohustatud mistahes olukorras tagama tööohutuse lepingu täitmisel vastavalt töövõtulepingu p-le 5.12.

Maakohus spetsiaalselt tõi kohtuotsuse kirjeldavas osas sõna-sõnalt välja S.T. i ja V.B. i ütlused, et selgelt näha nende ütluste vastuolu ja ebaloogilisust, millised seisnevad järgnevas: V.B. ja S.T. mõlemad andsid kohtuistungil selgelt ütlusi, kes kellele allus, kelle korraldusi nad pidid täitma. S.T. kinnitas, et tööjuhendi kohaselt allus ta töövahetuse juhile ja bagerpumpla motoristile A.M. ile ning 06.01.2015 oli vahetuse ülem V.S. . V.B. töötas lukksepana firmas Green Engineering, Green Engineering andis kannatanu üle juhile M.S. ile, kes oli EET esindaja. Koos sellega mõlemad nõudsid kindlalt, et 06.01.2015 täitsid G.P käske ja korraldusi. Selles seisneb nende ütluste ilmselge ebaloogilisus. Peale selle A.M. ei kinnita, et G.P andis käsklusi. Maakohus analüüsis tähelepanelikult A.M. i ütlusi ja ei leidnud andmeid selle kohta, et G.P just nimelt jagas brigaadiliikmetele käsklusi. Vastupidi – G.P selgitas välja rikke põhjusi, kuidas riket kõrvaldada, küsis, palus, kuid ei käskinud. V.B. on V kategooria lukksepp, töökogemus on umbes 23 aastat, on läbinud mitu täienduskoolitust, üksikasjalikult selgitas maakohtus mida ja millistel juhtudel ta võib teha ja mida mitte. S.T. kinnitas, et tema tööülesandeks oli puhastada bagerpumplas ainult neli põhiseadet. Tähendab, V.B. ja S.T. , teades enda kohustuste ringi ja endale kindlalt selgeks teinud, et süsteemis ei tohi midagi puutuda ja keerata, vaatamata rangele keelule, A.M. i ettepanekule kontrollida õhusüsteemid visuaalselt üle, võtsid mõlemad instrumendid ja läksid D01 hoonesse, polte keerama. S.T. i ütluste kohaselt, A.M. käskis visuaalselt kontrollida seda, kas õhuklapid on tuhaga kinni. Tunnistaja S.T. võttis kuuskantvõtme ja läks V.B. iga üles, sinna, kus need klapid asuvad, 3 liinile. Tunnistaja keeras lahti mitu klappi. See asjaolu on samuti ebaloogilisus nende ütlustes – teades, et süsteemis ei tohi midagi puutuda ja keerata, V.B. ja S.T. keerasid polte. S.T. i ütluste kohaselt A.M. käskis visuaalselt kontrollida seda, kas õhuklapid on tuhaga kinni või ei. Aga V.B. andis teistmoodi ütlused, et just nimelt G.P käskis minna koos temaga D01 hoonesse, näidates näpuga, et tuleb talle järgneda. S.T. i sõnade kohaselt läksid nad koos V.B. iga D01 hoonesse. V.B. i sõnade kohaselt – kolmekesi: tema, S.T. ja G.P. V.B. i ütluse kohaselt, et G.P isiklikult proovis vigu kõrvaldada, vajutas nupule, kuid analüüsides S.T. i ja A.M. i ütlusi maakohus ei leidnud andmeid, et G.P vajutas nuppudele, püüdes seadet käivitada. Vastupidi A.M. väitis, et käivitas seadet ise, G.P seda ei käskinud. V.B. mitu korda väitis kindlalt, et G.P kutsus elektri- ja automaatika spetsialiste, kuid ei S.T. ega ka A.M. antud fakti ei kinnita. Samuti muid antud spetsialistide väljakutsumise tõendeid prokuratuur ei esitanud. S.T. i ütluse kohaselt tuli süüdistatav operaatoriruumi ja ütles, et valvebrigaadil tuleb süsteem käivitada ja lahkus. V.B. i ütluse kohaselt süüdistatav tuli operaatoriruumi ja arutas A.M. iga midagi puldi juures. S.T. i ütluse kohaselt just A.M. saatis V.B. i ja S.T. i tuhasilo hoonesse (läksid kahekesi A.M. i korraldusel). V.B. i ütluse kohaselt G.P käskis S.T. il ja V.B. il tulla temaga koos kaasa tuhasilo hoonesse. S.T. i ja V.B. i ütluste kohaselt, et G.P andis neile käske. Samas ei ole keegi nendest suutnud selliseid käske detailselt kirjeldada. S.T. i sõnul A.M. andis korralduse minna koos V.B. iga visuaalselt kontrollima, kas õhuklapid on tuhaga kinni ja S.T. teavitas A.M. it, et klapid olid tuhaga kinni ja nad puhastasid (keerasid lahti) neid. V.B. i sõnul S.T. ja V.B. lahkusid tuhasilo hoonest ja läksid tagasi bagerpumpla hoonesse, kus viibis A.M. , kuna G.P või A.M. kutsus välja elektri- ja automaatika spetsialiste, A.M. suunas neid tagasi

G.P juurde, kes andis kohustuse iseseivalt vigu õhuliinidel otsida, õhuliine kontrollisid nad iseseisvalt ja S.T. helistas A.M. ile süsteemi sisse- ja väljalülitamiseks. S.T. i sõnul ütles ta V.B. ile, et tal ei õnnestunud siibrit sulgeda ja viimane korrutas talle, et ta peab selle lõpuni sulgema. S.T. „rippus ketil ja V.B. nägi seda“, kuid V.B. i ütluse kohaselt, ta ei ole siibri osas S.T. iga rääkinud ega näinud, mida viimane siibriga üldse tegi, ise ei ole siibrit puutunud. On näha, et kõikides olukordades, kus S.T. i ja V.B. i enda tegevus on käsitletav sündmuste ahela põhjustajana üritasid isikud veeretada süüd teise kaela. Kannatanu I.Z. i ütluste kohaselt, kui I.Z. , I.B. ja V.B. tulid pärast lõunat tuhasilo hoonesse, lubas just V.B. siibri sulgeda ja läks seda tegema. Tuhka hakkas tulema siis, kui V.B. tegeles siibriga. V.B. seletas, et G.P kutsus välja elektri- ja automaatika spetsialiste 06.01.2015 hommikul. A.M. ja S.T. ei maini elektri- ja automaatika spetsialistide väljakutsumisest. Telefonikõnede väljavõttes (tel nr xxxxxxx ) nähtub, et G.P ei olnud sel perioodil teinud kõnesid EET esindajatele (elektri ja automaatika spetsialistid kuulusid EET koosseisu). Seetõttu ei saanud ta kutsuda välja elektrikuid. Nähtuvalt maakohtule esitatud pääsurežiimi aruandest ei ole ajavahemikul kell 9-10 keegi EET elektrispetsilistidest ehitusplatsile sisenenud. G.P väljus ehitusplatsilt kell 9.22. Juhul, kui vastab tõele A.M. i väide, et G.P andis talle telefoni teel korraldusi käivitada tuhaärastuse süsteem, olles ise puldi juures, siis pidi G.P pärast viimast, kell 9.14 tehtud telefonikõnet jooksma väljapääsu juurde (erinevate tunnistajate kinnitusel tuhasilost väljapääsuni jõudmiseks kulub ca 10 min jalgsi kõndides, võttes arvesse talvel valitsenud ilmastikuolusid). Seega ei saanud G.P objektiivselt võtta vastu ega ka välja kutsuda elektrikuid, nagu väidab V.B. .

ta viibis õnnetuspaigas 05.01.2015 ja 06.01.2015. Kannatanu V.B. on antud asjas huvitatud isik, mistõttu maakohus ei usaldanud tema ütlusi.

saa pidada usaldusväärseteks, kuna need ei lange kokku teiste asjas kogutud tõenditega, olles nendega vastuolus. Seda kinnitas ka süüdistatav ise ütlusi andes, selgitades, et kuigi ta tuli tuhasilo hoonesse tagasi, et vaadata, mida EET kavatseb teha, käis ta pidevalt väljas helistamas, sest tuhasilo hoones oli müra. G.P ei teostanud järelevalvet EET töötajate üle, kui viimased tegelesid loata siibri ja luugiga, kuna viibis pidevalt väljaspool tuhasilo hoonet.

süüdistatav tema kõrval ning tema andis luugi kaane viimasele hoidmiseks enne seda, kui tuhahoone juurde tuli I.B. . Ainus koht, kus saaks süüdistatav seista olles luugi läheduses, oleks see sama koht, kus töötasid S.G. (vaata S.G. i olustikuga võrdluse protokolli foto nr 14). Viimane aga ei kinnita, et oleks V.B. ja S.T. i poolt kirjeldatud „luugi avamise protsessi“ üldse näinud. S.T. i ja V.B. i poolt antud selgitused seoses luugi avamisega muutuvad veelgi ebausutavateks, kui kõrvutada neid I.B. i ja I.Z. i sündmuste kirjeldustega samast ajast. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas oli võimalik, et V.B. ei näinud luugi avamisega seotud tegevust pealt, olles tema enda väitel süüdistatava kõrval. Seega eksitav on väide, et G.P andis S.T. ile korralduse luugi avamiseks. Süüdistatav on seda eitanud.

kohapeal bagerpumplas ja D01 hoones kõike G.P ainuisikuliselt on tõendamata. Maakohus leiab, et G.P tegevuses ei esine süüteokoosseisu ka objektiivse külje tunnuseid.

visuaalselt leida probleemi, mis riivid hakkavad tööle ja mis ei hakka. See tegevus ei tähendanud seda, et süsteemi käivitati. Lihtsalt vaadati üle, kuidas tuhaärastussüsteem töötab. A.N. käivitas tuhaärastussüsteemi. Tuhk ei läinud läbi. Probleeme lahendati ainult bagerpumplas, kuna kui siiber ummistus, siis oli vaja võtta see maha. A.N. või A.P. andsid korralduse bagerpumplas asuva siibri lahti võtmiseks. Peale selle tunnistaja S.S. i sõnade kohaselt enne avariid, 05.01.2015 õhtul, suunas brigadir V.B. teda D01 hoonesse lukkseppasid aitama – polte keerama. Pärast seda A.N. käivitas tuhaärastussüsteemi, tuhk ei läinud läbi. Edasi A.N. või A.P. andsid korralduse bagerpumplas asuva siibri lahti võtmiseks. S.S. täitis kõik need korraldused. Sellisel moel olid avarii eelõhtul läbi viidud manipulatsioonid bagerpumplas asuva siibriga ja G.P-l ei olnud nende manipulatsioonidega mitte mingit suhet. S.S. kinnitas, et V.B. suunas teda D01 hoonesse aitama lukkseppasid – keerata polte ja A.N. või A.P. andsid korralduse siibri lahti võtmiseks. Nagu näha tegelikkuses töötas V.B. 05.01.2015 tuhasilo hoones ka iseseisvalt. G.P „lõi häirekella“ alates 05.01.2015 küpseva avariiolukorra põhjusel, ülejäänud olid jõuluvaheajal, puhkusel, vallandatud. Saab selgeks G.P närvilisus 06.01.2015, millest tunnistajad rääkisid.

täiesti suletud. Igasuguste katsetuste ajal keelas Claudius ja Peters insener D01 hoones igasugustel inimestel viibida, mitte keegi ei tohtinud seal olla, kuid tegelik asjade seis oli teine. E.P. a mäletab, et Claudius ja Peters insener pani ventiilid käsitsi paika terve päeva ja hommikul ütles „mis lasteaed siin on, kõik ventiilid on üle keeratud“. See oli enne avariid. Tunnistaja S.S. keeras polte D01 hoones 05.01.2015, A.N. või A.P. andsid temale korralduse bagerpumplas asuva siibri lahti võtmiseks, mida ta tegi. Tunnistajad arvavad, et koolitus, mis oli enne bagerpumplasse tööle asumist ei olnud piisav, et teha tuhaärastusseadmete juures mingisuguseid mehhaanilisi töid. Green Engineering OÜ töötaja V.B. oli 05.01.2015 ja 06.01.2015 vastavalt valvegraafikule määratud bagerpumpla hoonesse valvesse, kuid teostas ise isiklikult julgelt manipulatsioone bagerpumplas asuva siibriga ja nagu brigadir suunas töötajaid D01 hoonesse polte keerama. Tunnistaja O.H. andis kohtuistungil ütlusi, et tol ajal ei õpetatud, kuidas D01 hoones asuvaid seadmeid remontida või tehnilisi tõrkeid kõrvaldada. Tol ajal ei olnud D01 hoones hoiatussilte ja seadmete käsitsemist takistavaid lukke ega kette ei olnud. Ainult 2015 märtsikuus ilmusid seadmete külge lukud ja ketid. Pärast avariid hakkas kõik teisiti toimuma. Ainult pärast avariid oli antud üldine ülevaade, kuidas seadmeid remontida ja tõrkeid kõrvaldada. EET poolt avaldatud tegevusetust, mis puudutas ehitusplatsil ohutusmeetmete tagamist. Tunnistaja V.J. ütles, et oli juhtumeid, kui EET esindaja puudus töölt, siis olid sellised vahetused, kus ei olnud EET esindajaid. Kohtuistungil kõlas informatsioon EET brigaadi, kes olid kohustatud koolitama, ebapiisava pädevuse kohta, EET poolsest formalismist tööohutuse valdkonnas. Seetõttu maakohus teeb järelduse, et formaalsete nõuete asemel oli EET kohustatud looma reaalse töökeskkonna ohutuse.

sellele viibis J.R. kui EET ehk selle tööandja esindaja, kelle juhtivate töötajate korraldusel eirasid EET töötajad Auvere elektrijaama ehitusplatsil kehtivaid tööohutus- ja töötervishoiunõudeid, sündmuskohal iga päev pärast sündmusi, tegi toiminguid ja vormistas uurimisasutuse jaoks memod. Selline „sekkumine“ uurimisse, eriti olukorras, kus mistahes tegevus sündmuskohal oli uurija poolt eelnevalt keelatud, vähemalt küsimusi tekitav, et mitte öelda enamat.

PROKURÖRI APELLATSIOON

tõenditega koosmõjus hindamise kohustust, olles hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, mille tulemusel on jõudnud valedele järeldustele. Maakohus on arvanud osa tõenditest põhjendamatult tõendikogumist välja, sobitades omavahel n-ö riimuma tõendid või osa neist, mis kattuvad maakohtule meelepärase versiooniga. Seejuures on maakohus jätnud põhjalikult analüüsimata terve rea kohtule esitatud ja kohtu poolt vastuvõetud tõendeid, eelkõige tunnistajate ütlusi, ning eelistanud süüdistatava versiooni, pööramata tähelepanu nendes sisalduvale ebaloogilisusele ja ebakõladele nende asjaolude osas, mis on tuvastatud arvukas ülekaalus olevate teiste tõenditega. Sellise tegevuse tulemusel on jäänud tähelepanuta fakt, et esineb terve kogum tõendeid, mis kinnitavad asjaolu, et 06.01.2015 toimunud tuhaavarii vallandasid justnimelt G.P põhjendamatud ja tema pädevust ületavad korraldused. Maakohus on otsust kirjutades tuvastanud kohtumenetlusel uuritud ja süüdistuses kirjeldatud tuhaavarii tekkepõhjusest erineva põhjuse. See fakt iseenesest on vaieldamatult kohtu pädevuses, kuid seda nii kaua, kuni see on toimunud kriminaalmenetlusõiguses kehtivate reeglitega kooskõlas ja rajaneb kõigi lubatavate tõendite põhjalikul analüüsil. Käesoleval juhul on tegemist lubamatule tõendile ning kohtuistungi protokollides kajastamata andmetele rajatud järeldusega, mis on prokuratuuri arvates päädinud ebaõige kohtuotsusega.

tingimustes keelatud, kuna võib tuua kaasa tuha väljalangemise. NEJ lukksepp S.T. , omamata piisavalt tehnilisi teadmisi D01 hoones paiknevatest seadmetest, täites G.P korraldusi ning usaldades tema teadmisi tuhaärastussüsteemi projektiga seotud seadmetest, avas nimetatud tehnoloogilise luugi. ...“ Samuti on süüdistusse sisse kirjutatud see, et „... G.P korraldusel avatud tehnoloogilise luugi kaudu tuha väljapaiskumise tagajärjel ei pääsenud hoonesse jäänud EET töötajad I.Z. , I.B. , V.B. , S.G. ja S.J. välja ega saanud ennast päästa kõrvalise abita ning üksnes tänu kolmandate isikute abile õnnestus neil hoonest eluga pääseda. Juhtunud tööõnnetuse tagajärjel tekkisid I.Z. il ja I.B. il ja V.B. il rasked tervisekahjustused - äge kopsupuudulikkus, hingamisteede põletus, kopsupõletik, hingamisteede söövitus, söövitus silma sarv- ja limaskestal. Tervisekahjustused põhjustas põlevkivituha sattumine hingamisteedesse. S.J. ja S.G. said eelkirjeldatud tööõnnetuse tagajärjel tervisekahjustusi, mis põhjustasid astma ehk samuti raske tervisekahjustuse.“ Prokuratuur on veendunud, et kui jätta G.P-le esitatud süüdistuse terviktekstist välja töötervishoiu- ja tööohutunõuete rikkumist ekslikult sisustanud teokirjeldus, võimaldab ülal välja toodud süüdistuse sõnastus sedastada KarS § 119 lg 2 järgi kvalifitseeritava süüteo ebaõiguse, sest see kajastab piisavalt määral kannatanutele põhjustatud tervisekahjutuse tekkimise asjaolusid, põhjust ja tagajärge.

ütlustele tuginedes ning selle kaudu tuhaavarii ootamatul tekkepõhjuse tuvastamisel on maakohus eksinud nii KrMS § 289 lg 1 sõnastuse kui välja kujunenud kohtupraktika vastu, millele on Riigikohus oma erinevates lahendites korduvalt viidanud (RKKKo asjas nr 3-1-1101-15). Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt märkinud, et KrMS § 289 lg 1 sätestab, et tunnistaja ütluste „usaldusväärsuse kontrollimiseks“ võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel ristküsitluse käigus määrata tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Kuid nende kohtueelses menetluses antud ütluste tõenduslik tähendus ei ole samasugune nagu KrMS §-dest 291 või 294 lähtuvalt avaldatavatel ütlustel. KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Antud kohtuotsuses on selle nõude vastu aga rängalt eksitud.

seadmetele, vaid vahetuse vanem lahendas organisatsioonilisi küsimusi ning vahetuse vanem ise bagerpumplas ega D01 hoones kunagi kohal ei käinud. 05.01.2015 vahetuses andis temale korralduse käivitada tuhaärastussüsteem just G.P.

ütlustega on tuvastatud, et G.P-l ei olnud alluvaid ja ta ei saanud tegelikkuses juhtida lepingu töövõtja ehk EET esindajate tegevust. Kuid sellesse ei saa suhtuda kui aksioomi, ei ole võimalik välistada mingi sündmuse või asjaolu esinemist pelgalt dokumentidesse kirjapandu pinnalt. Tõendada ja tuvastada tuleb de facto aset leidnud olukord ja seda on prokuratuur oma arvamuse kohaselt maakohtule piisavalt arvukate tõenditega ka teinud.

kõrvaldamise korralduste andmist, eriti kui sellise käitumismustri kohta on olemas arvukad muud tõendid.

ilt saadud telefonikõne, milles viimane oli väljendanud oma kartusi seoses võimaliku tuha väljalangemisega. M.S. ile oli G.P lubanud võtta ühendust Alstomiga ja korraldada meetmete rakendamine, et takistada tuha liikumist, täpsemalt oli süüdistatav tunnistaja väitel öelnud selgelt, et palub Alstomil kontrollida, kas see siiber on suletud või see vajadusel sulgeda, sest see on Alstomi vastutusala. M.S. i ütluste pinnalt võib väita, et see kõik ei olnud G.P-le uudis, sest süüdistatav oli ise esimesena hommikul M.S. ile helistanud ja palunud korraldada tuhaärastussüsteemi konveieri rikke kõrvaldamine, mille peale oli M.S. oli vastanud keeldumisega. See asjaolu võimaldabki järeldada, et peale sellist keeldumist ning nähes, et EET juhtkond ei reageeri NEJ pöördumistele ja töid keegi teha ei kavatse, ei jäänud G.P-l muud üle, kui hakata ise aktiivselt töid korraldama. Seega ei ole võimalik väita, et tuhasilo punkri all oleva siibri teema oli tõstatatud üksnes S.T. i poolt ning et süüdistatav ei olnud üldse teadlik ei mingitest töödest, mis siibri lähedal toimuvad ega siibri sulgemise vajadusest. See fakt õõnestab prokuratuuri hinnangul süüdistatava ütluste õigsust ning kasvatab V.B. i ja S.T. i räägitu usaldusväärsust.

põhjusega, miks tekkis vajadus otsida ja kõrvaldada tõrgete põhjusi. Küll aga on ka ilma tehnilisi teadmisi kasutamata selge, et tuha väljapaiskumine sai võimalikuks inimfaktori sekkumise tagajärjel – avati tuhasilopunkri all paiknev luuk lõpuni sulgemata siibri tingimustes.

täis või tühi. Seega hoones mis tahes edasise tegevuse ohutuse tagamiseks oli selline siibri sulgemine vältimatult vajalik ja nõutav. Kohtu viidatud fakt (siibri sulgemisratta pind ei ole tuhaga kaetud) sündmuskoha vaatlusprotokollis võib tõendada üksnes asjaolu, et kõnealust siibrit on tuha väljalangemise ja sündmuskoha vaatluse vahelisel ajal liigutatud, teisi sõnu on siiber olnud ohutuse eesmärgil lõpuni suletud. Ent G.P sõnad ei ole piisavad selleks, et lugeda tõendatuks asjaolu, et siiber oli avarii toimumise hetkel täies ulatuses avatud.

VASTUS PROKURÖRI APELLATSIOONILE

tõendeid, mis võimaldaksid süüdistatavale heita ette kuriteo toimepanemist kõnesolevas süüdistuses, s.o KarS § 197 lg 1 ega KarS § 119 lg 2 järgi. Kaitsjate hinnangul on maakohtus kõnesoleva süüdistuse oluliste puuduste tõttu toimunud menetlus olnud mahukas ja süüdistatavale äärmiselt koormav, samas viinud olukorrani, kus apellatsioonimenetluses tuleb sisuliselt asuda uurima uut süüdistust, mida maakohtus pole esitatud ega ka sisuliselt üldse käsitletud. Lisaks muudele põhimõttelistele eksimustele on see vastuolus ka isiku kaitseõiguse garantiidega, kuna süüdistataval ja tema kaitsjatel pole olnud võimalik esitada omapoolseid tõendeid ja vastuväiteid läbi apellatsioonkaebuse esitatud uuele süüdistusele. Neid asjaolusid tuleb kindlasti arvestada ka menetluskulude kindlaksmääramisel ringkonnakohtus. Prokurör on apellatsioonkaebuses esitanud süüdistavale spekulatiivseid ja meelevaldseid etteheiteid, mis ei tugine asjas kogutud ja maakohtu poolt uuritud tõenditele. Prokurör ei ole kohtumenetluses kontrollitud tõendite kogumi alusel suutnud veenvalt tõendada valikuliste tunnistajate poolt antud ütluste alusel süüdistuse põhjendatust ning on neid asunud apellatsioonis sisustama omapoolsete tõlgenduste ja selgitustega. Kaitsjad leiavad, et prokurör on asunud lubamatult ja põhjendamatult muutma süüdistust ning püüab menetlusnormide rikkumise kaudu esitada süüdistatavale uut süüditust, mis on apellatsioonimenetluses õiguslikult lubamatu. Maakohtus on prokurör süüdistatavale läbivalt ette heitnud tegevusetuse vormis töötervishoiu- või tööohutusnõuete eiramist. Apellatsioonkaebuses leiab prokurör vastupidiselt, et tegemist on vahendlikult ja läbi aktiivse tegevuse toime pandud kuriteoga. Tegemist on süüdistuse muutmisega ning kuna maakohus ei ole üldse uurinud ega hinnanud vahendliku täideviimise obligatoorseid elemente (nt ärakasutamissuhte olemasolu), siis ei saa ringkonnakohus asuda arutama süüdistust, mida pole eelnevalt menetletud esimese astme kohus. Kaitsjad juhtivad tähelepanu sellele, et ka apellatsioonkaebuses esitatud teo ümberkvalifitseerimise taotlus on ebakorrektne. Isegi siis, kui eeldada, et apellatsioonkaebuses esitatud väited vastaksid tõele, ei saa ringkonnakohus taotletaval viisil isikule inkrimineeritud tegu ümber kvalifitseerida. Nimelt heidab prokurör G.P-le ette ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamist ning etteheidetav tegu seisneb suuliste korralduste andmises. Korralduse andmine tähendab seda, et süüdistatav ei saanud olla kuriteo vahetuks täideviijaks, vaid pidi kasutama selleks teisi isikuid (S.T. it ja/või V.B. i). Vahendlik täideviimine ei saa olla toime pandud ettevaatamatusest, kuna eeldab ärakasutatava(te) isiku(te) valitsemist ülekaaluga, mis võib toimuda kas teadmisega, tahtega või teatud võimuaparaadi abil ehk eeldab vähemalt otsest tahtlust.

tunduda, et nende eeldused on sarnased, siis on prokurör süüdistuses tuginenud üksnes ja ainult tegudele, mis olid seotud töötervishoiu– ja tööohutuse nõuete täitmisega (eiramisega). Prokuröri süüdistuse sisu oligi suunatud selgelt sellele, et tõendada G.P vastutust tööohutuse eest Auvere Elektrijaama ehitusplatsil ning justkui oleks kaitsealune jätnud need nõuded täitmata (seadused, määrused ja ettevõttesisesed juhendid). Seega on õiguslikult tegemist tegevusetuse vormis toime pandud kuriteoga. Ka maakohus otsuses selgelt öelnud, et muul viisil kui tegevusetusega toime pandud deliktina ei saa süüdistusaktis kirjeldatud tegu kvalifitseerida.

G.P tegevust KarS § 119 lg 2 alusel, siis on kaitsjad seisukohal, et maakohus on õigesti leidnud, et prokurör ei ole tõendanud kohtumenetluses, milline oli õnnetusjuhtumi tekke mehhanism. Seetõttu ei ole võimalik G.P süüdi mõista KarS § 119 lg 2 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises. Puudub vaidlus selles, et süüdistus tugineb sisuliselt üksnes V.B. i ja S.T. i ütlustele, kusjuures ainult V.B. äärmiselt agressiivses vormis süüdistab G.P korralduste andmises S.T. ile. Viimane oli justkui sunnitud alluma süüdistatava poolt antud korraldusele ja avas tehnoloogilise luugi, mis ei olnud lubatud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et isegi kui oletada, et korralduse andmine oli lubamatu, siis ei saanud selline tegevus põhjustada avariid ilma täiendava sekkumiseta. Maakohus on selgitanud, et asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et ainuüksi tehnoloogilise luugi avamine oleks saanud kaasa tuua tuha kontrollimatu väljapaiskumise, sest luugi avamisel ega sellele järgnenud ajal (ca 30-40 min) ei ole tuhaärastuse süsteemi torudes kivistunud tuhk liikuma hakanud. Maakohus on õiguspäraselt leidnud, et prokurör ei ole toonud kohtu ette asjaolusid, mille alusel oleks võimalik välja selgitada, kelle ja millise tegevuse tagajärjel toimus tööõnnetus. Suures osas on riiklik süüdistaja sisustanud need asjaolud oma isiklike veendumuste, seletuste ja oletustega. Lõplik ja ümberlükkamatut tõendamist ei ole leidnud ükski versioonidest. Kohtumenetluses ei ole tuvastatud, kas S.T. on üldse üritanud siibrit kinni panna või tegi seda V.B. oma kolleegi I.Z. i palvel, millal oli luuk üldse avatud ja kelle korraldusel see avati.

kannatanute ütluste alusel jõudnud ebaõigete järeldusteni süüdistuse põhjendatuse hindamisel. Samas ei ole apellatsioonkaebuse alusel võimalik tuvastada ja kontrollitavalt võrrelda, milles on maakohus prokuröri arvates tõendite hindamisel eksinud ning milles seisnevad konkreetsed vastuolud ja eksimused. Prokurör väldib viiteid konkreetsete ütluste võrdlusele, ega tsiteeri tunnistajate ütlusi, esitades selle asemel vaid omapoolse nägemuse. Isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtupraktikas välja kujunenud teatud kindlad põhimõtted. Nimelt tuleb taoliste tõendite hindamisel pöörata tähelepanu sellele, kas isiku ütlused on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas isik on erinevatel menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi. Samuti on kohtupraktikas peetud isiku ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks tugineda ka tema ütlustevälistele selgitustele. Mõistetavalt saab ütluste andja vanus, pädevus, haridus, huvid olla asjaoluks, millega on võimalik mõistuspäraselt ja loogiliselt selgitada teatud ebakõlade esinemist tema ütlustes. Samas ei ole võimalik sellele argumendile tuginevalt eirata kõiki vastuolusid ja ütluste usaldusväärsuses kahtlusi tekitavaid muid asjaolusid. Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab peamiselt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole tõepoolest välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid sellise tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. Kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainsad või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda, kas ja kui, siis millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta. Juhul, kui nimetatud isikuliste tõendite vahel ilmnevad vastuolud, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel esile kerkinud kahtlused kõrvaldama, et lugeda need ütlused usaldusväärseks. Vaidlusalusel juhul on süüdistus esitatud sisuliselt üksnes kannatanu V.B. i ütlustele tuginedes. Vähesel määral tugines prokurör ka S.T. i ütlustele. Maakohus on spetsiaalselt toonud kohtuotsuse kirjeldavas osas sõna-sõnalt välja tunnistaja S.T. i ja kannatanu V.B. i ütlused, et selgelt näidata nende ütluste vastuolu ja ebaloogilisust. Prokurör ei ole apellatsioonkaebuses kohtu poolt tuvastatud vastuolusid kummutanud. On oluline rõhutada, et eespool tsiteeritud kohtupraktika kohaselt ei ole lubatud kõiki vastuolusid põhjendada tunnistaja/kannatanu kehva mäluga. Juhul, kui kannatanu/tunnistaja ütlustes esineb palju ja olulisi vastuolusid, mida ei ole võimalik teiste asjas kogutud ja uuritud tõendite abil kõrvutada, peab kohus tunnistama sellised ütlused ebausaldusväärseteks tervikuna. Just sellise otsuse tegi maakohus, tunnistades S.T. i ja V.B. i ütlused ebausaldusväärseteks. Apellatsioonis pole välja toodud uusi veenvaid asjaolusid, mis annaksid aluse maakohtu järelduste muutmiseks.

Apellant süüdistab maakohut muu hulgas ka selles, et viimane oleks pidanud ignoreerima „mitteolulisi“ vastuolusid V.B. i ja S.T. i ütlustes. Selline etteheide maakohtule on kaitsjatele arusaamatu ja otseses vastuolus kohtumenetluse üldpõhimõtetega. Kaitsjad rõhutavad, et kui tunnistaja ütlustes tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate toenditega, tuleb in dubio pro reo-põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks.

tähtsusetu, siis subjektiivse koosseisu puhul tuleb küsida, kas ja kuidas tunnetas hoolsusetust käitumisest tulenevat ohtu konkreetne isik individuaalselt. Subjektiivse koosseisu raames tuleb tuvastada, kas realiseerunud tagajärg oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus (n-ö individuaalne ettenägemisvõime). Kõnesolevas kriminaalasjas kogutud tõendid ja tuvastatud asjaolud kinnitavad, et nn realiseerunud tagajärg ei olnud G.P-le ega ka teistele NEJ juhtivtöötajatele (st tunnistajatena ülekuulatud R.V. , A.B. , A.N. ) ettenähtav ega äratuntav. Kergemeelsuse puhul näeb isik ette tagajärje saabumist, kuid loodab seda vältida. Ettevaatamatuse nõrgemaks vormis oleva hooletuse puhul ei näe isik ette hoolsusetu teoga kaasnevat tagajärge, kuigi ta oleks võinud ja pidanud seda ette nägema (nt isik ületab kiirust, sest ei märganud kiirust piiravat liiklusmärki). Sisuliselt on hooletusele omane, et isik ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks pidanud seda hoolsa käitumise puhul ette nägema. Kaitsjate hinnangul on välistatud G.P poolt KarS § 119 lg 2 järgi karistatava kuriteo toimepanemine kergemeelsusest või hooletusest. Kuni õnnetusjuhtumi tekkimiseni polnud G.P-l alust kahelda selles, et EET rakendab tööohutuse tagamise meetmeid, mitte üksnes paberil, vaid ka tegelikkuses. G.P-l ei olnud võimalust ega õigust kontrollida EET käitumist töölubade taotlemisel ning tööohutuse tagamisel töömaal. Tellija esindajana lähtus ta eeldusest, et EET koosseisu on kaasatud kvalifitseeritud spetsialistid, kes poleks kunagi avanud luuki ilma siibrit kinni panemata. Töövõtja ei ole süüdistatavat hoiatanud, et kvalifitseeritud tööjõu puudumise tõttu oli valvebrigaadidesse pandud madala kvalifikatsiooniga lukksepad. Seetõttu ei saa mõistlikult eeldada, et süüdistatav oleks pidanud olema võimeline ette nägema ja ära hoidma sellise tööõnnetuse toimumise, mille tekkemehhanismi ei oska käesoleva ajani ükski isik selgitada. Kokkuvõttes tuleb nentida, et G.P käitumises puuduvad ka KarS § 119 lg 2 subjektiivse koosseisu tunnused, mistõttu tuleb süüdistatav esitatud süüdistuses õigeks mõista. Samuti puudub prokuröri apellatsioonile tuginedes õiguslik alus maakohtu otsuse muutmiseks (tühistamiseks), süüdistuse sisu muutmiseks apellatsiooni astmes ning süüdimõistva otsuse tegemiseks G.P suhtes KarS § 119 lg 2 alusel.

süüdistatav ei pea otsima, millist tagamõtet varjab süüdistus. Tema põhiõigus on välja lugeda kvalifikatsioon süüdistusaktist. 12.03.2020 saabus ringkonnakohtule teade G.P kaitsjalt vandeadvokaadi abi A. Tseminilt, mille kohaselt alates 12.03.2020 ei esinda A. Tsemin G.P kriminaalasjas nr 1-17-7802 ning edasises menetluses esindab süüdistatavat vandeadvokaat A. Pilv.

3-1-1-59-16, p 21) Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. KrMS § 268 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta (RKKKo asjas nr 31-1-12-16, p 10). Süüdistuses sisalduva teokirjelduse põhjal kuriteo kvalifikatsiooni muutmine on võimalik ka apellatsioonimenetluses (RKKKo asjas nr 3-1-1-46-08, p 36), kui seda on taotletud (RKKKo asjas nr 1-15-10119, p-d 22, 24). Seejuures ei ole teo ümberkvalifitseerimine süüdistaja poolt tulnud menetlusosalistele üllatusena. Seda on apellatsioonis põhjalikult käsitlenud prokuratuur ja süüdistatav ning tema kaitsjad on saanud sellele vastu vaielda nii kirjalikult esitatud seisukohtades kui ka ringkonnakohtu istungil. Seega tuleb viidatud lahenditest kui ka sätetest üheselt, et kvalifikatsiooni muutmine on võimalik sõltumata sellest, millise õigusliku hinnangu koosseisu näol on andnud prokuratuur. Osaliselt nähtub see ka maakohtu menetluses. Nimelt on maakohus mõistnud G.P õigeks süüdistuses KarS § 197 lg 1 järgi, kuid on pidanud vajalikuks kontrollida, kas süüdistava tegevus vastaks näiteks KarS § 198 koosseisule, s.o töötervishoiu- ja tööohutusnõuete eiramine ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus või põhjustatud inimese surm. Ringkonnakohtu hinnangul on aga maakohus olnud liigselt kammitsetud töötervishoiu- ja tööohutusnõuetega ning pole asjas näinud kõiges tervikpilti. Käesolevalt ei saa kindlasti asuda seisukohale, et süüdistuse tekstis pole piisava selgusega välja toodud faktilisi asjaolusid. Ringkonnakohus peab siinjuures vajalikuks märkida ka asjaolu, et kohtuvaidlustes (köide 3, lk 166p-167) on prokurör repliigi korras kaitsjatele vastuväiteid esitades juhtinud maakohtu tähelepanu asjaolule, et kui maakohus leiab, et mõni kaitsja poolt tõstatud teema olevat tähelepanu vääriv osas, et G.P ei vastuta KarS § 197 lg 1 järgi, siis põhimõtteliselt on kohtu pädevuses teole karistusõiguslikku hinnangut andes kontrollida, kas tegu vastab mõnele muule koosseisule ehk tõusetuks veel 2 paralleelset koosseisu KarS § 198 ja § 119 järgi. Seega on maakohus jätnud tähelepanuta prokuröri esitatud väite ning on valikuliselt käsitlenud üksnes KarS § 198, kuid on mööda vaadanud üldise tõdemusega, et ühelegi teisele koosseisule süüdistatava käitumine ei vasta KarS §-st 119, mis on põhinorm. Sellest tulenevalt ei tulnud võimalik käsitlus KarS § 119 järgi üllatusena.

tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtule esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. KrMS § 297 järgi on põhjendatud taotlusel võimalik ka täiendav tõendite kogumine. Ringkonnakohtu istungiks täiendavaid tõendeid ei esitatud, seega on tegemist paljasõnalise väitega. Seejuures ei nähtu ka, mida täiendavate tõenditega on vaja tõendada.

1) vastav tagajärg. Viimase aja praktikas on rõhutatud sedagi, et tervisekahjustuse tekitamine KarS § 118 lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele. Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o KarS § 118 kohaldamist. (RKKKo asjas nr 1-17-105/35, p-d 1012, RKKKo asjas nr 1-16-6512/64, p 8, RKKKo asjas nr 1-17-5883/77, p 9) Seega subjektiivsest küljest iseloomustab koosseisu tagajärje osas ettevaatamatus, vastasel juhul saaks rääkida süüteost KarS § 118 järgi.

Ringkonnakohtu jaoks on mõneti kummastav maakohtu arutluskäik, kus ta asub seisukohale, et V.B. i ja S.T. i ütlused on ebausaldusväärsed, jätab need tõendikogumist välja, kuid seejuures kordab edasi nende antud ütlusi ning lükkab neid ümber. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest, et ütlused oleksid osaliselt loetud ebausaldusväärseteks ning millises ulatuses neid tuleb arvestada, millises mitte. Vähem kummastavam väide ei ole ka see, et maakohus on leidnud, et süüdistatav on tegu eitanud, mis justkui muudaks süüdistatava ütlused usaldusväärseks.

tõendina esitamisele ning leiab, et sellest tulenevalt oli ütluste kasutamine lubatud, kuna ütluste avaldamisel on järgitud seadusest tulenevaid nõudeid. Tulenevalt kohtuistungi protokollist on kaitsja siiski taotlenud ütluste avaldamist KarS § 289 järgi, s.o tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks, mitte esitanud seda iseseisva tõendina. Veel kummastavam on kaitsjate väide, et maakohus ei ole avaldatud ütluste pinnalt tuvastanud ühtegi asjaolu, vaid on avaldatud ütlusi kasutanud legitiimsetel eesmärkidel, juhtides tähelepanu sellele, et prokurör ei ole täitnud tõendamiskoormist, V.B. ise võis põhjustada ja kaasa aidata õnnetusjuhtumi tekkimisele ning V.B. i ütluste usaldusväärsuse hindamisel pidas kohus vajalikuks arvestada sellega, et kannatanu ütlused võivad olla ajendatud omakasupüüdlikest motiividest. Maakohtu otsusega tutvudes tuleneb siiski sellest üheselt, et maakohus on asunud lubamatult kohtueelses menetluses antud ütlustele tuginedes tuvastama V.B. i asukohta, sellest tulenevalt tema mõju õnnetusele ja G.P süüd välistama. V.B. i ütlused on maakohtu hinnangul omakasupüüdlikud, kuid samale seisukohale võib asuda selliselt ka G.P ütluste osas.

G.P korraldusi. Samuti on O.H. d selgitanud (köide 2, lk 157) vastates prokuröri küsimusele, kas ta nägi 05.01 G.P, et „Jah, nägin. Ta tuli operaatorite ruumi ja palus tühjendada põhjatuha punkrit selleks, et käivitada liini ning teostada mingid tööd. Ta palus üle pumbata selleks, et pumbata bagerpumplasse tuhka.“ Vastates prokuröri küsimusele, mida tähendab, et ta palus midagi seal teha, „Kuna tema oli Narva Elektrijaamadest määratud kuraator Auveresse, siis meie pidime täitma ka tema korraldusi.“ Nii tuleneb V.S. i ütlustest (köide 2, lk 40p-41), et ta oli küll A.M. i ja S.T. i juht, kuid ehitatava Auvere elektrijaama territooriumil ei olnud tal võimalust nende tööd juhtida ega kontrollida, kuna tal endal, nagu ka teistel vahetuse vanematel ja real teistel juhtidel puudus isegi ligipääs Auvere elektrijaama territooriumile. Kui bagerpumpla motorist ja lukksepp said mingisuguse korralduse kohapeal töid juhtinud isikutelt, siis nad ei pidanud neid kooskõlastama oma juhtide ehk vahetuse vanemaga. S.N. (köide 2, lk 50p, 52) kui bagerpumpla operaator võttis ühendust just G.P-ga , teades, et tegemist on NEJ töötajaga. Kui G.P kohale tuli, andis ta korralduse kutsuda välja NEJ automaatikaspetsialistid. Tunnistaja J.Z. (köide 2, lk 5-5p, 10), kes oli bagerpumpla operaatoriks 05.01.2015 päevases vahetuses, väitis et, kui probleemid tuhaärastussüsteemiga algasid, selgitas sarnaselt S.N. ile, et nende üksuse juhi V.J. i sõnade kohaselt pidid valvebrigaadid bagerpumplas tol perioodil alluma ainult EET esindajale P.P. lu näol ja samuti G.P-le, kes oli NEJ esindaja. Lisaks asjaolule, et S.T. il ja V.B. il olid olemas enda juhid, kelle ülesandeid tuli neil täita, ei saa see kuidagi ümber lükata seda, et nad ei oleks täitnud G.P korraldusi või G.P ei ole neile korraldusi andnud. Kaitsjad juhivad tähelepanu, et prokurör üritab luua muljet, mille kohaselt Auvere elektrijaama ehitusplatsil ei toiminud kehtestatud juhtimisstruktuur, kuid see on vastuolus sõlmitud lepingute ja ettevõttes kehtivate juhendite ja korraldustega. Teoreetiliselt on olukord üks, aga nagu nähtub ka ülal analüüsitud ütlustest, siis reaalselt oli olukord siiski teine. Seega fakt, et oli sõlmitud lepingud ja kehtisid juhendid ning korraldused, ei näita, et ka selle järgi oleks töötatud. Tuleb tõdeda, et ka prokurör on asunud seisukohale, et ka EET esindajaid olid teavitatud rikkest, kuid ometi ainus, kes tegusema asus, oli G.P . Nii on ka prokurör välja toonud, et EET tegevusetuks jäämise väite aluseks on kohtuliku uurimise käigus tuvastatud telefonikõned ja ekirjad, mida NEJ esindajad R.V. ja G.P tol päeval aktiivselt kasutasid selleks, et EET pool teadvustaks olukorra tõsidust ja võtaks ette võimalikult kiiresti vajalikud meetmed. Ka on kaitsjad valesti käsitlenud prokuröri seisukohta ja on leidnud justkui oleks prokurör väitnud, et tunnistajate J.Z. i, S.N. i, A.P. i, O.H. di ja S.S. i ütlused kinnitavad, et G.P on lukkseppadele 06.01.2015 hommikul andnud korraldusi selle kohta, kuidas kõrvaldada tuhaärastusseadmetel tekkinud defekte. Viidatud tunnistajad ei olnud isegi tööl sel päeval ega saa selliseid prokuröri pool esitatud väiteid kinnitada. Tutvudes prokuröri väitega apellatsioonis tuleneb sellest siiski, et „Teiseks kinnitavad A.M. i ning V.B. i ja S.T. i versiooni aktiivsest korralduste jagamisest ja olukorra juhtimisest ka eelneva kahe valvevahetuse liikmete ütlused (tunnistajad J.Z. , S.N. , A.P. , O.H. , S.S. ).“ Siit ei nähtu, et prokurör üritaks väita, et isikud said korraldusi 06.01.2015, vaid nende ütlustest tuleneb samuti G.P käitumine. Tegemist ei ole olnud süüdistatava ühepäevase juhusliku käitumisega.

tema võttis kaasa Viktorit, käis Viktoriga ja mõne aja pärast nendega koos hakkas käima ka Sergei ja nendel oli palju tööriistu. Ütlesin, et mine ja aita Viktorit tööriistadega, neid kanda ja samal ajal vaata kuidas kõik toimib.“ Juba ainuüksi eeltoodust ei nähtu, et A.M. oleks käske jaganud, vähemalt mitte õnnetuse põhjustanud käske. S.T. i ega V.B. i ütlustest ei nähtu, et G.P oleks kedagi abiks palunud. Lisaks on kummastav, et maakohtu hinnangul lükkab ümber kahe isiku väited kolmanda isiku ütlused, mis ei lange kokku ka teiste tõenditega. Maakohtu jaoks on ebaloogiline, et teades, et süsteemis ei tohi midagi puutuda ja keerata, V.B. ja S.T. keerasid polte. Ringkonnakohtu hinnangul ilmneb mõlema isiku ütlustest, et nad ei teinud seda omal algatusel, vaid G.P suunamisel. Nad pidasid süüdistatavat autoriteediks, juhiks, kelle korraldusi tuleb täita, kahjuks seejuures ise omamata piisavat initsiatiivikust keelduda. Maakohus toob mitmeid kordi ütluste usaldusväärsuse juurde A.M. i ütlused, kes ei viibinud kohal, kui olid sündmused V.B. i, S.T. i ja G.P viibimisel tuhasilohoones. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaitsjatega nõustuda, et prokurör oleks manipuleerinud teemal kes on kelle juht – selgitused selle kohta, kes on keda juhiks pidanud, on välja toonud siiski tunnistajad ja kannatanud. Faktiliselt on kirjas küll, kes kellele korraldusi annab, kuid sellest ei ole töötajad lähtunud ning sellest tulenevalt on ka G.P korraldusi täidetud. Kui vaadata maakohtu teisi väljatoodud erisusi, siis tuleb nõustuda prokuröriga, et maakohus on valinud ütlustest osad, mis langevad kokku maakohtu püstitatud järeldustega. Lisaks on maakohus käsitlenud erinevaid sündmuse etappe omavahel segades, tuvastamaks ütlustes vastuolu. Ütluste usaldusväärsust ei vähenda ka asjaolu, et V.B. ja S.T. ei ole suutnud sõna sõnalt kirjeldada G.P antud korraldusi. See on põhjendatav nii sündmustest möödunud ajaga kui ka pingelise õhustikuga, mille G.P lõi. Lisaks ei ole vähetähtis, et kannatanu I.B. (köide 2, lk 60) on selgitanud oma ütlustes, et kui ta helistas 06.01.2015 V.B. ile, eesmärgiga täpsustada nõutavate töödega seonduvat (A.A. teatas, et V.B. vajab tööriistu) ja võimalusel lükata nende tööde teostamine järgmisele päevale, siis oli V.B. soovitanud tal sellisel juhul pöörduda G.P poole, keda kannatanu tol hetkel ei tundnud.

menetlusosalised ei ole taotlenud seadusest tulenevalt mingil põhjusel kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist, siis jääb arusaamtuks, mis moodi peaks olema kohtul võimalik neid ütlusi kontrollida. Tegemist on siiski võistleva kohtumenetlusega ning kui menetlusosalised oleksid leidnud kohtuistungitel, et kohtumenetluses antud ütlused ei ole kooskõlas kohtueelses menetluses antud ütlustega, oleks tulnud vastav kahtlus esitada kohtuistungil, kus oleks olnud võimalik kontrollida ütluste usaldusväärsust nagu I.Z. i osas ka tehti. Kuna enamustel juhtudel seda ei tehtud ja kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldatud ei ole, siis tuleb kohtul hinnata kohtumenetluses esitatud tõendeid ja antud ütlusi siiski üksteisega.

samas silohoones, kuid see ei ole seotud silohoonega (köide 1, lk 72) – on aru saada, et see ruum ei asunud selles osas, kus hakkas tuhka langema, vaid oli eraldatud (nähtub ka sündmuskohavaatlusprotokollist, tõendite köide 1, lk 80-81 – eraldatud ala võrreldes siseruumiga). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus liigset tähelepanu pööranud ka asjaolule, kas elektrikud kutsus välja G.P või A.M. . Kust tuleneb maakohtu seisukoht, et V.B. kinnitas mitu korda, et G.P kutsus elektri- ja automaatikaspetsialistid välja, kuid S.T. ega A.M. seda ei kinnitanud, ringkonnakohtule ei nähtu. V.B. räägib, et kui nad olid silohoones ja kui G.P-l ei õnnestunud vigu kõrvaldada, siis „Ma ei mäleta täpselt kes seda pakkus, kas mina või G.P ise mõtles selle välja, aga minu meelest ikka mina ütlesin, et tuleb välja kutsuda töölisi, kes tegelevad aparaatidega. Kuna riket ei õnnestunud kõrvaldada siis olid välja kutsutud töölised, kes tegelevad aparaatidega või need olid elektrikud, aga ei mäleta täpselt, kes nad kohale kutsus, kas G.P ise või A.M. .“ (köide 1, lk 71p) Hiljem V.B. selgitab, et jutt käis elektri- ja automaatika spetsialistidest. Ei ole vähetähtis, et elektrikud kutsuti välja ka teist korda. V.B. selgitab, et „Meie veelkord käisime korraks ära siis kui üks toru osa oli juba läbi puhutud, siis G.P otsustas, et tuleb elektrilise klapi ühe detaili, mis sulgeb midagi ja selline klapp seal on elektri side, mis täidab sellist funktsiooni, et tema avab ja sulgeb tooraine etteannet. Siis tema ütles mulle, et tee lahti ja sulge, aga mina ütlesin, et mina ei tegele elektri seadmetega ja kutsu välja töölised. G.P kutsus välja elektrikud II korrusele. Tema samuti ütles, et nad võtaksid seda osa lahti, aga nemad ütlesid, et nad ei tee seda kuna see ei ole nende pädevuses.“ (köide 1, lk 73) Ka räägib A.M. , et kui ta käis korra tuhasilohoones, siis seal oli G.P ja elektrikute brigaad, kes olid tema poolt välja kutsutud (köide m1, lk 63p). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb asuda seisukohale, et S.T. i ja V.B. i ütlused on usaldusväärsed, va S.T. i ütlused osas, mis käsitlevad tuhasilohoonesse liikumist kahekesi V.B. iga.

juba õnnetus ning vahepealsel ajal suhtes I.B. ka V.B. iga, siis töö tegemise aeg ei saanud olla väga pikk. Ringkonnakohus peab ka siinkohal vajalikuks välja tuua, et kaitsjad on hoopis üritanud kohut eksitada, väites, et apellatsioonis eksitab prokurör kohut kui leiab, et keevitustööd olid lõpetatud kell 11. Prokuröri apellatsioonis on lause „Keevitustööd toimusid küll hommikupoolikul, kuid kannatanute S.J. i, S.G. i, I.B. i ja I.Z. i ütlustega on tuvastatud, et ca kell 11 keevitustööd peatati ning neid jätkati mõni minut enne tuhaavarii toimumist“.

G.P tohtis talle anda korraldusi ja kas ta oli neid kohustatud täitma, et „Põhimõtteliselt jah. /.../ Loomulikult olin kohustatud, kui kõrgemalseisev ülemus annab korralduse, aga loomulikult on üks nüanss, kui see ei kahjusta minu tervist. Korralduseks võib olla ka selline korraldus, et hüpake välja aknast.“ (köide 3, lk 39). Seejärel on kaitsja taotlenud ütluste usaldusväärsuse kontrolli (sisuliselt väär on taotlus, et avaldada kohtueelses menetluses antud ütlused). Kontrolliks toodi välja kohtueelsest menetlusest lause „G.P kohta võin öelda seda, et isegi kui tema oleks seal avarii toimumise hetkel siis mina ei arva, et EET töötajaid kuulaksid teda, kuna tema ei ole keegi nende jaoks, isegi minu jaoks tema ei ole ülemus. Ta on lihtsalt projekti kuraator, aga tema ei saa mingeid korraldusi anda.“ Seejärel palub kaitsja kohtul arvestada kohtueelsete ütlustega antud osas. Nagu eelnevalt märgitud, siis selline käitumine lubatud ei ole ning eesmärk oli kaitsjal näidata, et tunnistaja räägib hoopis teist juttu kui uurijale. Ringkonnakohus nagu maakohuski, ei tuvastanud, et A.P. i ütlused oleks ebausaldusväärsed ning tunnistaja on selgitanud, millest kaitsja on tuletanud vasturääkivuse. Ka on põhjendamatult seadnud kaitsjad kahtluse alla tunnistaja J.Z. i ütlused, väites, et tunnistaja ütlused ei kinnita prokuröri poolt esitatud väidet, et G.P ainuisikuliselt korraldas ummistuse likvideerimist ja andis töötajatele korraldusi. Eelnevast arusaadavalt käib jutt 05.01.2015 sündmustest. Õige on kaitsjate poolt väljatoodu, et J.Z. on selgitanud, et „V.J. i korraldusel oli öeldud see, et me allume ainult EET esindajatele P.P. lu näol ja samuti G.P-le , kes oli Narva Elektrijaamade esindaja.“ (köide 2, lk 5) Seejärel kaitsjad väidavad, et tunnistaja on täpsustanud, et G.P-le oli ta kohustatud üksnes raporteerima vigadest ning tunnistaja kinnitas, et ta ei mäleta, kellelt tuli korraldus likvideerida ummistus 05.01.2015, viidates seejuures 22.11.2018 kohtuistungi protokolli lk–dele 6 ja 25. Ringkonnakohus tuvastas, et 22.11.2018 istungiprotokoll käsitleb juba tunnistaja A.P. i ütlusi ja seal väljatoodu ei lükka kuidagi ümber J.Z. i ütluste usaldusväärsust. J.Z. i ütlustest tuleneb, et tööle oli ta seatud bagerpumblasse P.P. lu ja G.P korraldusel (köide 2, lk 4p); ta allub ainult P.P. lule ja G.P-le (köide 2, lk 5); peamiselt teostasime ainult seadmete käivitust ja seiskamist ja siis järgisime seadmete töörežiimi, kas tekivad mingid vead ja siis andsime selles teada ülaltoodud inimesele G.P-le ja P.P. lule (köide 2, 5); võisid otsustada seda, kas siibrid on vaja lahti teha või kinni panna ainult EET esindajad ja G.P kui NEJ, siis nad võisid võtta vastus otsuse ja kooskõlastada seda Alstomiga (köide 2, lk 5p); töötades antud seadmetega mina allusin ainult P.P. lule ja G.P-le , otseseks ülemuseks oli osakonna ülem V.J. , aga tema ei andud korraldusi, mis oleksid seotud käivitamisega või siis tööga antud seadmetega (köide 2, lk 6p) ja lõpetuseks on J.Z. tõdenud, et „päeva jooksul laekus korraldus, ma ei mäleta kas G.P poolt või P.P. lu poolt, aga see pidi olema kirja pandud operatiiv žurnaali“ (köide 2, lk 6p). Käesolevas otsuses punktis 31.10 nähtub žurnaali väljavõte, mis annab aluse seisukohaks, et prokuröri väide on õige.

lahendada. Tegemist on muidugi mõneti oletuslikku seisukohaga, kuid ei ole määrav ka objektiivse koosseisu täidetuse tuvastamiseks.

meetmete rakendamine, et takistada tuha liikumist, täpsemalt oli süüdistatav tunnistaja väitel öelnud selgelt, et palub Alstomil kontrollida, kas see siiber on suletud või see vajadusel sulgeda, sest see on Alstomi vastutusala. Ütlustest nähtub, et see ei olnud G.P-le uudis, sest süüdistatav oli ise esimesena hommikul M.S. ile helistanud ja palunud korraldada tuhaärastussüsteemi konveieri rikke kõrvaldamine, mille peale oli M.S. vastanud keeldumisega. Seega siibrist tulenev ei nähtu üksnes S.T. i ütlustest, vaid ka V.B. i ja kaudselt M.S. i ütlustest. Väljatoodud asjaolud seavad kahtluse alla G.P ütluste usaldusväärsuse. V.B. (köide 1, lk 73p) on andnud ütlusi selles osas, mis puudutab siibriga seonduvat pärast seda, kui sai teadlikuks, et S.T. ei suutnud siibrit täielikult sulgeda. Kuna G.P andis seal selliseid käske, oli V.B. sunnitud lahti keerama elektrilist siibrit, kuid ta sai aru, et elektroonilise siibri maha võtmine ei too endaga kaasa raskusi või siis ohtlikku olukorda või siis kahju. M.S. helistas V.B. ile tagasi ja ütles, et tunni aja jooksul tulevad inimesed sinna, kus asus selline rike, seega ta ütles G.P-le , et inimesed tulevad sellise ajaperioodi jooksul, tema oli väga nördinud ja küsis miks nii kaua. V.B. tegeles vahepeal klappide vahetamisega ja ei näinud, mida tegid S.T. või G.P . Kui klapid olid omavahel vahetatud, siis süsteem oli läbi proovitud, otsustas G.P, et kõik töötab korralikult. Tema ütles, et V.B. paigutaks klapid enda kohtadesse, mida ta ka tegi. Pärast ta märkas seda, et nad keerasid lahti luuki, mis oli punkri peal. Metallist luuk, selle luugil peal oli metallist kaas ja see oli kruvitud 6 poldiga või 4 poldiga. Lähtudes oma kogemusest sai V.B. aru, et see on vaateluuk selle jaoks, et üle vaadata punkri sisu või puhastada seda. Küll ei näinud V.B. , kes selle luugi lahti tegi, kuid arvas, et ülemus ise ei hakka luuki lahti tegema, kuna see ei ole tema töökohustus, aga V.B. arvas, et oleks parem kui Sergei seisaks minu kõrval ja ei teeks midagi, ei keeraks midagi. S.T. i ja G.P omavahelist vestlust ta ei kuulnud, sest ta mõtles oma asjadest, kuna peale seda kui tundis survet G.P poolt ja mõtteid oli palju. V.B. i sõnade kohasel lohutas teda see, kui tööandjad ütlesid, et elame üle, pole midagi, remondime ja kõik laheneb. Luugi 2 polti olid veel kinni, kuid vaatamata sellele nad hoidsid seda kinni. Vastust sellele, miks luuk lahti oli, V.B. ei saanud, aga G.P saatis S.T. i koti järele. Sergei jooksis ära kottide järele selle jaoks, et kotte selle luugi alla panna. Tuhka natuke oli sellest luugist näha. G.P ütles V.B. ile, et hoia luuki, mida ta ka tegi. V.B. hoidis seda kahe käega ja pigistas niimoodi, sai aru, et tuleb niimoodi teha, kuna vastasel juhul selle tuha suure koguse tõttu tuhk võib alla kukkuda, aga selle jaoks, et mitte kasutada nii palju jõudu luugi hoidmisel. V.B. il tuli meelde, et neil oli traat ja selle saaks aukudesse panna, kuhu kinnituvad poldid. Luuk muidu ei läinud kinni. Mingi aja V.B. hoidis seda, siis helises tema telefon ja need olid inimesed EET-st, kes pidid kohale tulema, on juba jõudmas ja ta peab neid vastu võtma. V.B. ütles G.P-le, et mingu neile vastu ja näidaku, mida tuleb teha. G.P ütles, et ta hoiab luuki ise ja mingu kannatanu ise. V.B. ütlustest on aru saada, et tulid I.B. ja I.Z. , kes pidid klappe maha võtma, aga kannatanu selgitas, et seda ei tohi enne teha, kui siiber on kinni. Nad hakkasid tegema ettevalmistust õhuklappidega seoses, kuid siis hakkas tuhk alla kukkuma. V.B. nägi mingi hetk, kui tuha langemine toimus, et G.P jooksis trepist alla. V.B. on välja toonud, et midagi ei juhtuks, kui inimene oleks jäänud luugi kõrvale ja seda kinni hoidnud. Ka sündmuskoha vaatlusprotokollist (nii 06.01.2015 kui 08.01.2015; tõendite köide 1, lk 6291, lk 92-129) koos arvukate piltidega ning täiendavast sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et tuhk sai välja langeda üksnes avatud vaateluugi kaudu (see paikneb muudest seadmetest kõrgemal – nähtav fototabelilt ja tuha langemise mahust üle punkri) ning see sai toimuda, kuna tuhasilo all olev siiber ei olnud lõpuni suletud. Seega selle luugi avamise ja sellele järgnenud tuha väljalangemise ning kannatanutel raskete tervisekahjustuste tekkimise vahel on otsene põhjuslik seos, mis tulenes sellest, et G.P jagas käske, milleks tal pädevus puudus – põhjendamatud ja pädevust ületavad korraldused.

Kaitsja leiab, et prokurör väidab, et justkui G.P oleks ise luugi lahti teinud. Ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolu, et prokurör oleks nimetatud asjaolu väitnud. Tuvastamist on leidnud, et luugi tegi lahti siiski S.T. . Küll on eelnevalt leidnud tuvastamist, et inimesed peale V.B. i lahkumist luugi juurde ei liikunud, sinna jäi üksnes G.P ning kuna tuhk langes siibri ja luugi avatuse tõttu, siis selles võis olla G.P ka teatud mõttes füüsiliselt mõjutatav jõud, mitte üksnes vaimne jõud, mida ta avaldas suhtlemisel S.T. ile ja V.B. ile. Kuid see on ainult välistamise teel tuvastav oletus ning ei ole välistatud, et ka luugi jõuga kinnihoidmisest ei oleks tollel hetkel abi olnud õnnetuse ärahoidmisel.

läksin koti järele siis seletasin, et on vaja teist kotti selleks, et ei oleks mustust antud bagerpumplas.“(köide 1, lk 58) A.M. selgitab, et S.T. käis seal tuhasilohoones ja vahepeal käis ka bagerpumplas „Kottide järele käis, selle jaoks, et lihtalt tuhka ära koristada.“, väidetavalt korra, kuid ta ei küsinud, mis tuhasilohoones toimub, S.T. käis bagerpumplas kottide järel ja väga kiiresti tuli. A.M. toob välja, et „Ta üles, et midagi oli seal lahti tehtud, et vaadata, mis seal see on.“ (köide 1, lk 64) Seega mõningane vastuolu sellel kohal õhku jääb, küll on aga kindel, et S.T. käis koti järel, sest vastasel juhul oleks tema ka asjas kannatanu. Ka tuleb nõustuda maakohtus prokuröri poolt väljatooduga, et see, et kotti sündmuskohalt otseselt ei leitud, ei tähenda midagi, sest ei ole teada, kas see kilekott võidi hilisemate tööde käigus hoonest välja viia.

selline kaitsjate viidatud järeldus küll ei nähtu. 10.10.2018 istungiprotokollist (köide 1, lk 7373p) nähtub, et G.P käskis elektriline siiber kohale panna, kuid V.B. sai aru, et siiber on seotud toorainega ja selle tõttu ei tohi seda iseseisvalt puutuda, mida ta üritas ka G.P-le selgitada, keda see ei huvitanud ja mille peale ta helistas oma juhi S.L. ile. Ta ei helistanud M.S. ile, sest ta oli G.P tõttu närviline. Edasiselt on V.B. selgitanud vastates prokurörile järgmist: „Esiteks S.L. ile kuna tema on minu otsene ülemus, seletasin temale olukorda ja see on nii pingeline, mida edasi teha, tema ütles, et võta ühendust M.S. iga. Ma ei mäleta, kas esimesena helistas M.S. ile S.L. , aga hiljem mina võtsin M.S. iga ühendust ja kirjeldasin olukorda.“ (köide 1, lk 73p). Millele tugineb kaitsjate järeldus, kohtule ei nähtu.

hingamispuuduslikkus, parema kopsu põletik, hingamisteede söövitus, silmade sarvkesta ja limakesta söövitus, mis põhjustasid kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse. Vigastused on tekitatud nahka ja limaskesta ärritava toimega põlevkivituha sattumisest hingamisteedesse näidanud ajal 06.01.2015. V.B. i 13.05.2015 isiku ekspertiisiakti nr 15E-IDI0009 kohaselt esinesid kannatanul võõrkeha hingamisteedesse sattumise tulemusena äge hingamispuudulikkus, äge pneumoniit (kopsude interstirsiaalkoe põletik), äge keemiline ösofagiit (söögitoru põletik), mis põhjustasid kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse. Vigastused on tekitatud nahka ja limakesta ärritava toimega põlevkivituha sattumisest hingamisteedesse ja söögitorru 06.01.2015.

seetõttu, et esmastoimija ei saa hoolsuskohustuse vastaselt mingit ohtu luues lähtuda sellest, et keegi teine ei kasuta tema loodud võimalust ära õigusvastaselt kahju tekitamiseks (Wessels/Beulke. Strafrecht. Allgemeiner Teil. 37. Auflage, § 15/690). Seepärast vastutab oma laetud relva vedelama jätnud A B surma ettevaatamatu põhjustamise eest, kui B surma toob vahetult kaasa see, et A relva leidnud C laseb B tahtlikult maha (Rengier. Strafrecht. Allgemeiner Teil. 4. Auflage, § 52/58). Kui esmastoimija vastutust ei välista juba teisestoimija tahtlik kuritegu, ei väära seda enam see, kui teisestoimija paneb vahetult kahju kaasa toova teo toime pelgast ettevaatamatusest (modifitseerides äsja toodud näidet: C laseb B maha mitte tahtlikult, vaid kogemata). Niisiis ei ole tähtsust kaitsjate etteheidetel, et kriminaalmenetlust oleks pidanud toimetama veel mõne inimese suhtes: kui ka keegi teine oleks pidanud (osadel) kannatanutel tekkinud kahju eest vastutama, ei oleks see päästnud vastutusest G.P . Eeltoodust tulenevalt on veelgi enam selge, et G.P vastutust ei saa väärata läbi argumendi, et luugi või siibri avamine ei pruukinud küll olla kuritegu, aga siiski ei avanud G.P neid omakäeliselt. Kui see nii oleks, peaks vastutusest C surma ettevaatamatu põhjustamise eest vabanema aias võrkkiiges lebav A, kes ei viitsi ise tuppa pliidi alla tuld tegema minna ja saadab seda tegema oma 5-aastase lapse B, kes oma oskamatuse tõttu paneb maja põlema ja seetõttu saab tules hukka majas olnud B vend ja A teine laps, aastane C. On aga selge, et A väärib C surma põhjustamise eest karistust. Ainus võimalus, kuidas luugi või siibri avaja isikust tulenevalt G.P vastutust leevendada saaks, oleks see, kui luugi või siibri avajal oleks olnud vähemalt kaudne tahtlus tema teoga kaasnevate tagajärgede osas. Niisugusel juhul saaks öelda, et see isik oleks ohustanud enda tervist või isegi elu vabatahtlikult – ja see välistanuks sellel inimesel tekkinud kahju G.P-le normatiivse omistamise (vt nt RKKKo 3-1-1-87-15, p 14 või 3-1-1-102-16, p-d 10–12). Tuleb aga tähele panna kahte asja. Esiteks pääsenuks G.P niisugusel juhul vaid selle inimese tervise kahjustamisest, kes siibri või luugi avas – teiste isikute osas aga vastutus säilinuks. Teiseks aga pole mingit alust kõneleda kellegi vabatahtlikust enesekahjustamisest: kannatanud viitasid sellele, et nemad tuhaärastuse süsteemi toimimisest kuigivõrd aru ei saanud ja lähtusid sellest, et G.P teadis, mida ta teeb.

tagajärje saabumist võimalikuks (KarS § 18 lg 2). Hooletus (KarS § 18 lg 3) on mitteteadlik ettevaatamatus, sest sellisel juhul toimija tagajärje saabumisega ei arvesta, ent oleks seda pidanud tegema. Prokuratuur on leidnud, et süüdistatav tegutses raskete tervisekahjustuste põhjustamisesse kui oma teo tagajärge ettevaatamatult kergemeelsuse vormis, sest ta pidi oma töökogemust ja haridust arvestades pidama võimalikuks tuha väljapaiskumise korral ka ohtu elule ja tervisele, kuid lootis kergemeelselt seda vältida. Ringkonnakohtu meelest G.P siiski mingit suuremahulist tuhavaringut ja sellest tulenevaid raskeid kehavigastusi võimalikuks ei pidanud. Kõigepealt on see nii seetõttu, et G.P oli ka ise ohutsoonis: pole aga võimalik öelda, et G.P pidas võimalikuks seda, et tohutud tuhalademed matavad ta peagi enda alla. Ka ei ole alust öelda, et G.P lähtus sellest stsenaariumist puutuvalt teistesse elektrijaamas olnud inimestesse: süüdistatav uskus seda, et tal õnnestub avarii ilma kellelegi või millelegi kahju tekitamata ära parandada. Küll aga saab G.P-le ette heita hooletust: ta oleks pidanud oma puudulike teadmiste valguses aru saama, et tuhasüsteemi osade avamine võib kaasa tuua massilise tuhavaringu, mis seab elektrijaamas olijad väga tõsisesse ohtu.

Kuid kohus võib tuletada seoses maakohtu istungitel käsitletuga, et kaitsjad ei ole rahul sellega, et kannatanu on oma tsiviilhagi maakohtu menetluses täiendanud ning kas see ikka on täiendamine või on see uue tsiviilhagi esitamine. Üldnõude kohaselt KrMS § 225 lg 1 kohaselt menetlusosalised võivad neile kriminaaltoimiku tutvustamisest alates kümne päeva jooksul esitada prokuratuurile taotlusi, sh tsiviilhagi KrMS § 381 lg 3 kohaselt. Tsiviilhagile esitatavad nõuded tulevad KrMS §-st 1541. Prokuratuur saatis koos süüdistusaktiga 18.08.2017 kohtusse ka I.B. i 06.04.2017 hagi, mis sisaldas mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Maakohus võttis 21.09.2017 määrusega tsiviilhagi menetlusesse. Seejuures tulenevad KrMS § 2962 tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise alused, mis on väga piiratud. Lisaks KrMS § 381 lg 6 kohaselt lähtutakse tsiviilhagi lahendamisel tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust, kui küsimus on kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata. TsMS § 376 käsitleb hagi muutmist. TsMS § 376 lg 4 kohaselt hagi muutmiseks ei peeta esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamist või parandamist, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid (p 1); hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist (p 2); esialgu nõutud eseme asemel asjaolude muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist (p 3). Maakohus on lubanud seisukoha võtta kohtuistungi protokolli kohaselt otsuses, kuid kuna maakohus tegi õigeksmõistva otsuse, jättis ta tsiviilhagid läbi vaatamata ning täiendavat seisukohta varalise nõude lisandumise osas ei ole võetud. Küll on sõnastusest aru saada, et seda on võetud kui tsiviilhagi täiendamist. Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole tsiviilhagi muutmisega, vaid täpsustamisega ning tegemist ei ole uue tsiviilhagiga, mille puhul oleks rikutud tsiviilhagi esitamise aja ja kättetoimetamise nõudeid. Samuti on saanud kõik menetluspooled maakohtu istungil esitada selles osas vastuväiteid, mida ka tol hetkel G.P kaitsjad tegid. Seda oleks saanud teha ka apellatsioonimenetluses, kuid seda võimalust ei ole kasutatud.

ta psühholoogi. Hagejal tekkis hirm kinniste ruumide ees. Ekspertarst on tuvastanud I.Z. il töövõime kaotuse 20%. Kõik eelnev viitab, et kannatanud said õnnetuse tagajärjel nii füüsilisi kui ka psüühilisi kahjustusi.

Seega arve nr 120191617 lõppsumma on 5 565 eurot ja arve nr 20200203 lõppsumma on 2 445 eurot.

Seega arve nr 20191617 alusel on põhjendatud õigusabikulud (35 minutit + 8 tundi + 17 tundi 35 minutit) 26 tundi 10 minutit, mis on 3663,34 eurot.

ning maakohtu menetluses tekkinud menetluskulud. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon rahuldada.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Hirsnik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.