Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuasi ja menetlusliik
Apelleeritud kohtuotsus Apellandid
Apellatsioonimenetluse pooled
Kohtuistungi aeg Kohtuistungil osalenud isikud
Tartu Ringkonnakohus 9. jaanuar 2020 1-15-6497 Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Mati Kartau ja Aarne Sarjas Liina Tulit-Kuum Kriminaalasi üldmenetluses - Roland Põdra süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 (praegu § 209 lg 2 p-de 3 ja 4); § 384 lg 1 (praegu § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1); § 201 lg 2 p 4 ja § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi - Tiina Tõnissoo süüdistuses KarS § 210 lg 2 ja § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi - OÜ Aurol süüdistuses KarS § 394 lg 3 järgi Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 11. märtsi 2019. a otsus Roland Põdra kaitsja vandeadvokaat Robert Sarv, Tiina Tõnissoo kaitsja vandeadvokaat Mihkel Gaver ja Tõnu Saarmanni esindaja vandeadvokaadi abi Hannes Olli Süüdistatav I - Roland Põder, isikukood 36303025713, XXX tema kaitsja - vandeadvokaat Robert Sarv Süüdistatav II - Tiina Tõnissoo, isikukood 47009142766, XXX tema kaitsja - vandeadvokaat Mihkel Gaver Tsiviilkostja - Tõnu Saarmann, isikukood 3490465716, elukoht XXX tema esindaja - vandeadvokaadi abi Hannes Olli Kannatanu - Luminor Bank AS, registrikood 11315936, lepinguline esindaja vandeadvokaat Marit Toom Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri I osakonna vanemprokurör Kristiina Laas 14. oktoober 2019 Roland Põdra kaitsja Robert Sarv, Tiina Tõnissoo, tema kaitsja Mihkel Gaver, Tõnu Saarmann, tema esindaja Hannes Olli, kannatanu esindaja Marit Toom ja prokurör Kristiina Laas
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 11. märtsi 2019. a otsus osas, millega: 1) Roland Põder tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 (praegu § 209 lg 2 p-de 3 ja 4) järgi; 2) Roland Põder tunnistati KarS § 384 lg 1 (praegu § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1) järgi süüdi ka käitumises, mis süüdistuse kohaselt leidis aset pärast 29. märtsi 2010, s.o: a) Valgas Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a asuvate kinnisasjade üürilepingutest tulenevate üürileandja õiguste ja kohustuste üleandmises OÜ-lt MRP Ärigrupp OÜ-le Valga Leivatehas; b) Valgas Vabaduse 39 asuva kinnisasja võõrandamises OÜ-lt MRP Ärigrupp OÜ-le Valga Leivatehas ja c) 2. juuni 2009. a lepingu ja kokkuleppe 3 alusel OÜ MRP Ärigrupp varast Roland Põdrale ja Valter Malmile 31. märtsil 2010 sularahaväljamaksete tegemises; 3) Roland Põdra süüditunnistamisel viidati tema teo jätkuva karistatavuse alusena KarS § 3841 lg-le 1; 4) Roland Põder tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 201 lg 2 p 4 järgi; 5) Roland Põder tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi; 6) Roland Põdrale mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 4 aastat 6 kuud vangistust ja KarS § 68 lg-t 1 kohaldades lõplik karistus 4 aastat 5 kuud 27 päeva vangistust; 7) Tiina Tõnissoo tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi; 8) Tiina Tõnissoole mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus; 9) Tiina Tõnissoole mõisteti KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuseks 1 aasta ja 7 kuud vangistust; 10) OÜ Aurol (pankrotis) tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 394 lg 3 järgi; 11) KarS § 83 lg 3 p 3 ja § 394 lg 5 alusel konfiskeeriti 6315 eurot, mille OÜ Advokaadibüroo Lentsius&Casus kandis 28. novembril 2013 Rahandusministeeriumi deposiitkontole nr 221023778606; 2(143)
12) Tõnu Saarmannilt mõisteti Luminor Bank AS-i kasuks välja 296 000 eurot; 13) Tõnu Saarmanni menetluskulu jäeti tema enda kanda; 14) Tõnu Saarmannilt mõisteti Luminor Bank AS-i menetluskulu katteks välja 4278 eurot; 15) Roland Põdralt mõisteti menetluskulu katteks riigi kasuks välja kokku 9536 eurot 23 senti, sh sundraha 1350 eurot; 16) Tiina Tõnissoolt mõisteti menetluskulu katteks riigi kasuks välja kokku 8946 eurot 90 senti, sh sundraha 1350 eurot; 17) OÜ-lt Aurol (pankrotis) mõisteti menetluskulu katteks riigi kasuks välja 2899 eurot 40 senti, sh sundraha 1350 eurot.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) lõpetada kriminaalmenetlus Roland Põdra süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 (praegu § 209 lg 2 p-de 3 ja 4) järgi KrMS § 337 lg 2 p 1 ja § 199 lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumise tõttu; 2) mõista Roland Põder KarS § 384 lg 1 järgi õigeks käesoleva otsuse resolutiivosa punkti 1 alapunktis 2 osutatud osas ehk 29. märtsile 2010 järgnenud käitumises, jättes Roland Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi mõistetud karistuse 1 aasta ja 6 kuud vangistust muutmata; 3) mõista Roland Põder KarS § 201 lg 2 p 4 järgi õigeks; 4) mõista Roland Põder KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks; 5) arvata Roland Põdra eelvangistus kestusega kolm päeva KarS § 68 lg 1 alusel karistusaja hulka ja lugeda Roland Põdra lõplikuks karistuseks 1 (üks) aasta 5 (viis) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust, jättes KarS § 73 kohaldamist puudutavas osas maakohtu otsuse muutmata; 6) mõista Tiina Tõnissoo KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks; 7) mõista Tiina Tõnissoole KarS § 65 lg 1 alusel kogumis kriminaalasjas nr 1-15-491 mõistetud karistusega liitkaristuseks vangistus 2 aastat ja 3 kuud, millest arvata maha eelmise kohtuotsuse järgi täielikult ära kantud 1 aasta 2 kuud vangistust, lugedes Tiina Tõnissoo lõplikuks karistuseks 1 (üks) aasta ja 1 (üks) kuu vangistust. KarS § 73 kohaldamist puudutavas osas jätta maakohtu otsus muutmata; 3(143)
8) mõista OÜ Aurol (pankrotis) KarS § 394 lg 3 järgi õigeks; 9) vabastada 6315 (kuus tuhat kolmsada viisteist) eurot, mille OÜ Advokaadibüroo Lentsius&Casus kandis 28. novembril 2013 Rahandusministeeriumi deposiitkontole nr 221023778606, aresti alt; 10) jätta Luminor Bank AS-i tsiviilhagi Tõnu Saarmanni vastu läbi vaatamata. Selgitada kannatanule, et tal on õigus esitada sama nõue uuesti tsiviilkohtumenetluse korras; 11) määrata Roland Põdra poolt riigile hüvitatava kriminaalmenetluse kulu suuruseks 1500 (üks tuhat viissada) eurot, sh 810 eurot sundraha ja 690 eurot apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud muu menetluskulu katteks. Selle nõude saab riik esitada Roland Põdra pankrotimenetluses või pärast pankrotimenetluse lõppu üldises korras; 12) mõista Tiina Tõnissoolt Eesti Vabariigi kasuks välja 3750 (kolm tuhat seitsesada viiskümmend) eurot apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud menetluskulu katteks. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks; 13) ülejäänud osas jätta riigil apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud menetluskulu riigi kanda; 14) määrata Advokaadibüroo
EMERALDLAW
OÜ-le Roland Põdrale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja riigi õigusabi osutamisega seoses tekkinud kulu hüvitise suuruseks kokku 1521 (üks tuhat viissada kakskümmend üks) eurot 60 senti (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu riigi kanda; 15) määrata OÜ-le Advokaadibüroo GAVER Tiina Tõnissoole apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 627 (kuussada kakskümmend seitse) eurot 60 senti (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu riigi kanda; 16) mõista Eesti Vabariigilt Luminor Bank AS-i kasuks välja 5550 (viis tuhat viissada viiskümmend) eurot kriminaalmenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks (sh 1272 eurot apellatsioonimenetluses ja 4278 eurot sellele eelnenud kriminaalmenetluses makstud esindajatasu eest); 4(143)
17) mõista Eesti Vabariigilt Tõnu Saarmanni kasuks välja 10 397 (kümme tuhat kolmsada üheksakümmend seitse) eurot 40 senti kriminaalmenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks (sh 2535 eurot apellatsioonimenetluses ja 7862 eurot 40 senti sellele eelnenud kriminaalmenetluses makstud esindajatasu eest).
3.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Apellatsioonid rahuldada osaliselt.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
SISUKORD
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK ...................................................................................... 9
1.1.R. Põdra süüdistus KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi (praegu KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi) ........................................................................................................................................... 9
1.2.R. Põdra süüdistus KarS § 384 lg 1 järgi (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1 järgi) .......................................................................................................................... 10
1.3.R. Põdra süüdistus KarS § 201 lg 2 p 4 järgi .................................................................... 14
1.4.R. Põdra ja T. Tõnissoo süüdistus KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning OÜ Aurol süüdistus KarS § 394 lg 3 järgi ................................................................................................ 15
1.5.T. Tõnissoo süüdistus KarS § 210 lg 2 järgi ..................................................................... 17
1.5.1.30. novembri 2009. a toetustaotlus................................................................................. 18
1.5.2.22. detsembri 2010. a toetustaotlus ................................................................................ 18
1.5.3.12. septembri 2011. a toetustaotlus ................................................................................ 19
1.5.4.12. detsembri 2011. a toetustaotlus ................................................................................ 20
1.3.Maakohtu esimees jagas kriminaalasja ebaseaduslikult ümber teisele kohtunikule ja asja arutati vales kohtumajas ........................................................................................................... 65
1.4.V. Malmi ja U.M. i ütluste ebausaldusväärsus .................................................................. 66
1.5.Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaitsja taotlused tõendite kogumiseks või esitamiseks ............................................................................................................................... 66
1.6.Süüdistus MRP maksejõuetuse põhjustamises ei ole sisuliselt põhjendatud .................... 67
1.7.R. Põdrale esitatud omastamissüüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei vasta omastamise koosseisule............................................................................................................ 68
1.8.Kelmuse toimepanemine on tõendamata........................................................................... 69
1.9.Rahapesusüüdistus on tõendamata .................................................................................... 69
1.10.R. Põder ei tegutsenud väidetavate süütegude toimepanemisel grupis ........................... 70
1.11.R. Põdra karistust tuleb kergendada ................................................................................ 71
1.12.Menetluskulu tuleb jätta riigi kanda ................................................................................ 71 6(143)
2.2.Lähem sissevaade: selle kohtumenetluse kronoloogia ...................................................... 78
2.3.Hinnang süüdistatavate ja kaitsjate menetluslikule käitumisele ....................................... 92
2.4.Järeldus menetlusaja mõistlikkuse ja kriminaalmenetluse lõpetamise aluse puudumise kohta ......................................................................................................................................... 98
3.Maakohtu koosseisu seaduslikkusest ja kohtualluvusest ..................................................... 99
4.2.1.5.Vahekokkuvõte: osaline õigeksmõistmine erilise isikutunnuse puudumise tõttu ..... 106
4.2.2.MRP vara (varalise seisundi) kohustustevastane kahjustamine ................................... 106
4.2.2.1.Vara (varalise seisundi) kohustustevastasest kahjustamisest üldiselt ....................... 106
4.2.2.2.R. Põdra poolt MRP juhatuse liikmena 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimine ........................................................................................................ 107 7(143)
4.2.2.3.R. Põdra majanduslikult otstarbekalt käitumise kohustuse rikkumine 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisel ....................................................................... 108
4.2.2.4.R. Põdra lojaalsuskohustuse rikkumine 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisel ........................................................................................................ 110
4.2.2.7.Uue hinnakokkuleppe täitmine ning sellega MRP varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine........................................................................................................................... 111
4.2.2.8.2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimise ja täitmise käsitamine ühe jätkuva teona .................................................................................................................... 113
4.2.3.Koosseisuline tagajärg: MRP maksejõuetus või maksevõime oluline vähenemine .... 114
4.2.4.Põhjuslik seos R. Põdra teo ja MRP maksejõuetuse või maksevõime olulise vähenemise vahel ....................................................................................................................................... 116
4.2.5.Vahejäreldus objektiivse koosseisu kohta .................................................................... 117
4.3.Subjektiivne koosseis ...................................................................................................... 117
4.4.KarS § 3841 lg-st 1 kui R. Põdra teo jätkuva karistatavuse alusest ................................. 119
5.Roland Põdra süüdistusest KarS § 201 lg 2 p 4 järgi ......................................................... 119
6.Roland Põdra ja Tiina Tõnissoo süüdistusest KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning OÜ Aurol (pankrotis) süüdistusest KarS § 394 lg 3 järgi ............................................................. 121
6.1.Rahapesu kuriteokoosseisu kohaldamisalast üldiselt ...................................................... 121
6.2.R. Põdra, T. Tõnissoo ja OÜ Aurol (pankrotis) teo vastavusest rahapesu tunnustele .... 125
7.Tiina Tõnissoo süüdistusest KarS § 210 lg 2 järgi ............................................................. 127
8.Karistustest ja konfiskeerimisest ........................................................................................ 131
10.Riigi õigusabi tasu kindlaksmääramisest ja menetluskulu hüvitamisest .......................... 135
10.1.R. Põdra kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. Selle menetluskulu hüvitamisest ................ 135
8(143)
10.2.T. Tõnissoo kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. Selle menetluskulu hüvitamisest ................ 136
10.3.Menetluskulu väljamõistmisest R. Põdralt .................................................................... 137
10.4.Menetluskulu väljamõistmisest T. Tõnissoolt ............................................................... 139
12.Lisamärkus süüdistuse selguse ja arusaadavuse kohta ..................................................... 143
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Süüdistus
1.Selles kriminaalasjas anti teiste hulgas kohtu alla 1) Roland Põder süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-de 2 ja 3, § 201 lg 2 p 4, § 384 lg 1, § 3891 lg 1 ning § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi; 2) Tiina Tõnissoo süüdistatuna KarS § 210 lg 2 ja § 394 lg 2 p-de 1 ning 3 järgi ja 3) OÜ Aurol süüdistatuna KarS § 394 lg 3 järgi.
2.Samas asjas anti kohtu alla ka V. Malm ja OÜ Kooba Tare, kelle süüdistuse osas eraldati kriminaalasja materjalid vastavalt 28. juulil 2017 ja 1. veebruaril 2018 menetlemiseks eraldi menetluses.
1.1.R. Põdra süüdistus KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi (praegu KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi)
3.OÜ MRP Ärigrupp (pankrotis) (edaspidi MRP) juhatuse liige V. Malm sõlmis kokkuleppel MRP juhatuse teise liikme R. Põdraga 13. veebruaril 2009 AS-iga Bank DnB Nord (Luminor Bank AS-i õiguseellane, edaspidi ka DnB) laenulepingu nr 18/08K33 muutmise lepingu nr 1 lisalaenu saamiseks summas 296 000 eurot. Laenulepingu kohaselt kohustus DnB täiendava laenu välja maksma osade kaupa laenusaaja taotluse alusel, tingimusel, et laenusaaja on esitanud pangale investeeringute kava lisalaenu kasutamise kohta.
4.V. Malm, R. Põder ja Tõnu Saarmann leppisid omavahel kokku, et OÜ RST Valga esitab MRP-le arved selliste tööde eest, mida tegelikult endise Valga leivatehase hoonetes ei tehta, vaid arved tühistatakse kreeditarvete koostamisega ja raha kantakse kreeditarvete alusel MRP teises krediidiasutuses olevale arveldusarvele tagasi.
9(143)
5.27. veebruarist kuni 24. augustini 2009 esitas V. Malm kokkuleppel R. Põdra ja T. Saarmanniga DnB-le osaliselt või täielikult tegelikkusele mittevastavad avaldused ja kuludokumendid (OÜ RST Valga arved). Nende kohaselt oleks OÜ RST Valga justkui teinud või planeerinud töid, mis olid aluseks DnB poolt laenu väljamaksmisele. Nende avalduste alusel kandis DnB ajavahemikul 2. märtsist kuni 24. augustini 2009 laenusumma MRP pangakontole.
6.Näitamaks DnB-le, et laenuraha on saadud reaalselt tehtud või tehtavate tööde eest, kandsid MRP esindajad V. Malm ja R. Põder koostöös OÜ RST Valga esindaja T. Saarmanniga ajavahemikus 2. märtsist kuni 27. augustini 2009 MRP pangakontolt OÜ RST Valga pangakontole 3 229 224 krooni.
7.OÜ RST Valga ei teinud tegelikult sellises mahus töid ja kandis kokkuleppel V. Malmi ja R. Põdraga vahetult pärast raha laekumist MRP pangakontole tagasi 3 171 948 krooni 80 senti.
8.DnB-le esitati ebaõigeid dokumente eesmärgiga petta pangalt laen välja plaaniga mitte kasutada saadud raha pangale esitatud andmete kohaselt. Juhul, kui DnB oleks olnud teadlik, et MRP ei kavatsegi laenu väljamaksmise aluseks olevates dokumentides olevaid investeeringuid teha ja V. Malm ning R. Põder võtavad selle raha endale, siis ei oleks pank äriühingule laenu välja maksnud. Seega said V. Malm, R. Põder ja T. Saarmann DnB-lt pettuse teel kokku 3 171 948 krooni 80 senti ehk 202 724 eurot 48 senti, tekitades DnB-le suure varalise kahju.
9.Viimaks kuritegu lõpule, kandsid R. Põder ja V. Malm 2009. aasta 3. märtsist kuni sama aasta sügiseni raha MRP pangakontolt edasi enda isiklikele kontodele võlaõiguslike lepingute (kokkulepete) alusel kas otse või OÜ MRP Market kaudu.
1.2.R. Põdra süüdistus KarS § 384 lg 1 järgi (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1 järgi)
10.R. Põder oli 27. märtsist 1996 kuni 29. märtsini 2010 MRP juhatuse liige ja osanik. Grupis koos MRP juhatuse teise liikme ja osaniku V. Malmiga kahjustas ja raiskas ta ajavahemikul
13.augustist 2008 kuni 7. novembrini 2011 teadvalt MRP vara, võttis MRP-le põhjendamatuid kohustusi ning eelistas osasid võlausaldajaid teistele. Sellega põhjustas R. Põder MRP maksevõime olulise vähenemise ja maksejõuetuse. R. Põder ja V. Malm rikkusid äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st 1 ja MRP põhikirja punktist 4.2. tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust. Samuti ei käitunud nad lepinguid sõlmides majanduslikult otstarbekalt. MRP maksejõuetuse põhjustamine ja maksevõime oluline vähendamine seisnes alljärgnevas.
11.Selleks, et saada endale MRP raha, andsid V. Malm ja R. Põder MRP nimel laenu OÜ-le MRP Market, kes omakorda kandis MRP-lt saadud raha üle V. Malmile ja R. Põdrale. V. Malmile ja R. Põdrale raha ülekandmise aluseks oli OÜ MRP Market 10(143)
juhatuse liikme otsus V. Malmile ja R. Põdrale laenu andmise kohta. Tegelikult oli OÜ MRP Market V. Malmi ja R. Põdra kontrolli all. V. Malmil ja R. Põdral polnud kavatsust MRP-lt OÜ MRP Market kaudu saadud laenu tagasi maksta. Ajavahemikul
13.augustist 2008 kuni 19. maini 2009 kandsid V. Malm ja R. Põder endale üle 4 356 000 krooni. 3. märtsist kuni 19. maini 2009 üle kantud summad sisaldasid nende ja T. Saarmanni poolt DnB-lt sama aasta veebruarist kuni maini välja petetud summat. Eeltoodud tegevusega kasutasid V. Malm ja R. Põder MRP vara majanduslikult ebaotstarbekal viisil ja raiskasid teadvalt MRP vara 4 356 000 krooni (278 399 euro 14 sendi) suuruses summas.
12.14. märtsil 2008 müüsid V. Malm ja R. Põder nendele kuulunud kolm Valga kinnistut (Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja Turu 3) 32,4 miljoni krooni eest MRP-le. MRP täitis lepingust tulenevad kohustused, tasudes kinnistute eest. Pärast seda otsustasid V. Malm ja R. Põder 2. juunil 2009 muuta 14. märtsi 2008. a lepingut osas, mis puudutas kolme kinnistu hinda. Väidetavalt olid V. Malm ja R. Põder eksinud kinnistute väärtuses. 2. juuni 2009. a lepingu kohaselt nõustusid V. Malm, R. Põder ja MRP, et kinnistute tegelik väärtus on 58,9 miljonit krooni, s.o 26,5 miljoni krooni võrra kõrgem kui oli ette nähtud 14. märtsil 2008 samade poolte vahel sõlmitud lepingus. 2. juuni 2009. a lepingu kohaselt kohustus MRP tasuma kinnistute eest võlgnetava summa V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul. 2. juuni 2009. a leping, millega suurendati kinnistute müügihinda 26,5 miljoni krooni võrra, kahjustas MRP varalist olukorda ja tema võlausaldajate huve. Selle lepinguga jätsid V. Malm ja R. Põder kogu hinnariisiko MRP kanda, kuigi tegelikult oleks pidanud hinnariisikot kandma pool, kes väidab end olevat hinnas eksinud, s.o V. Malm ja R. Põder. 2. juuni 2009. a lepinguga kahjustasid V. Malm ja R. Põder teadlikult MRP vara, kuna MRP võttis lepingu alusel ilma igasuguse majandusliku põhjenduseta äriühingu osanike ja juhatuse liikmete V. Malmi ja R. Põdra ees rahalise kohustuse summas 26,5 miljonit krooni. Selle täitmiseks ei olnud MRP-l piisavalt vara. Täiendavalt tasumisele kuuluva summa suurus ja selle tasumise kord (20 aasta jooksul vastavalt vabade rahaliste vahendite olemasolule) tõi kaasa olukorra, kus V. Malmil ja R. Põdral tekkisid võlausaldaja õigused kohe lepingu sõlmimisel ja nende nõue hakkas konkureerima teiste võlausaldajate nõuetega, eelkõige DnB nõudega. 2. juuni 2009. a lepinguga andsid V. Malm ja R. Põder endale võlausaldaja positsiooni ja tagasid, et enne teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist oleks võimalik teha väljamakseid neile endile. 2. juuni 2009. a lepinguta oleks MRP-l puudunud alus väljamaksete tegemiseks V. Malmile ja R. Põdrale ning MRP majandustegevusest laekuvate vahendite arvel oleks olnud võimalik rahuldada teiste võlausaldajate nõudeid. 2. juuni 2009. a lepingu täitmisega lõid V. Malm ja R. Põder eelduse MRP maksejõuetuse tekkimiseks, sest MRP-l ei olnud enam piisavalt vara kohustuste täitmiseks teiste võlausaldajate ees.
13.2. juuni 2009. a lepingu eesmärk oli omastada MRP vara kokku 26 500 000 krooni (1 661 702 euro 86 sendi) väärtuses. Selleks koostasid ja allkirjastasid V. Malm ja R. Põder
2.juunil 2009 täiendavalt kokkuleppe nr 3, mille alusel võttis MRP endale kohustuse tasuda V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul seni tasumata ostuhind (so 26 500 000 krooni). 11(143)
Pärast kokkuleppe nr 3 koostamist näitasid V. Malm ja R. Põder, et nad on OÜ-lt MRP Market võetud laenu koos intressidega kogusummas 4 617 000 krooni sularahas tagastanud ning OÜ MRP Market on selle summa 2. juunil 2009 sularahas laenu tagasimaksena tagastanud MRP-le. V. Malmi ja R. Põdra korraldusel koostati 2. juuni 2009. a kuupäevaga kassa väljamineku orderid, millest nähtuvalt on V. Malmile ja R. Põdrale kummalegi makstud kokkuleppe nr 3 alusel sularahas 2 308 500 krooni, kokku seega 4 617 000 krooni. Kokkuleppe nr 3 alusel kandsid V. Malm ja R. Põder 3. juunist 2009 kuni 31. märtsini 2010 MRP pangakontodelt R. Põdra pangakontole 1 888 500 krooni ja V. Malmi pangakontole 2 038 500 krooni. Sularahas tegid V. Malm ja R. Põder 11. novembrist 2009 kuni 31. märtsini 2010 endile MRP varast väljamakseid summas 99 600 krooni, millest 49 800 krooni maksti R. Põdrale. Kokku raiskasid V. Malm ja R. Põder kokkuleppe nr 3 alusel ajavahemikus 3. juunist 2009 kuni 31. märtsini 2010 MRP vara summas 4 026 600 krooni. Nimetatud summa sisaldab V. Malmi, R. Põdra ja T. Saarmanni poolt DnB-lt välja petetud summat.
14.MRP tasus V. Malmile ja R. Põdrale 3. juunist 2009 kuni 31. märtsini 2010 kokku 8 238 100 krooni ehk ca 31% kinnistute täiendavast hinnast. Samal ajal tagastas MRP DnB-le enam kui 55 miljoni krooni suuruses laenusummast 954 105 krooni 69 senti ehk veidi enam kui 1,7%. Seega eelistasid MRP juhatuse liikmed V. Malm ja R. Põder ennast teisele võlausaldajale. R. Põdra ja V. Malmi selline tegevus oli vastuolus pankrotiseaduse (PankrS) §-s 153 sätestatud jaotuspõhimõtetega ning kahjustas võlausaldajate huve PankrS § 109 tähenduses.
15.MRP ja DnB vahel 4. märtsil 2008 ja 13. veebruaril 2009 sõlmitud laenulepingute nr 18/08K33 ja TAL09K/16 punktid 7.1.5. kohustasid MRP-d kooskõlastama DnB-ga eelnevalt kirjalikult V. Malmile ja R. Põdrale tehtavad dividendine väljamaksed.
2.juunil 2009 sõlmitud lepingus ette nähtud müügihinna tasumise vaba graafikuga sai MRP õigustada väljamakseid V. Malmile ja R. Põdrale ilma DnB nõusolekuta ja proportsionaalselt rohkem kui oma suurvõlausaldajale.
16.Kui V. Malm ja R. Põder poleks 2. juuni 2009. a lepingut sõlminud ega täitnud, oleks MRP suutnud täita oma kohustusi DnB ees vähemalt kuni 25. jaanuarini 2014, mil MRP pidi DnB-le tagastama kogu laenulepingute alusel saadud summa. V. Malmi ja R. Põdra ees põhjendamatu kohustuse võtmise ja täitmise tõttu ei suutnud MRP enam täita oma kohustusi DnB ees ja viimane ütles laenulepingud 12. mail 2010 üles, kuna märtsist 2010 ei täitnud MRP nõuetekohaselt laenlepingutest tulenevaid kohustusi.
17.V. Malm ja R. Põder raiskasid MRP raha ka sellega, et lasid sellel äriühingul kanda kõik kinnistute müügihinna suurendamisega seotud tehingukulud. Kõikide lepingute ja avalduse puhul leppisid pooled kokku, et need tasud maksab MRP. Lepingute sõlmimisega kaasnenud tasude maksmise kohustuse võtmine MRP-le oli selle äriühingu vara teadev raiskamine 331 748 krooni 80 sendi (21 202 euro 61 sendi) suuruses summas. 12(143)
18.31. märtsil 2010 sõlmisid V. Malm, R. Põder, MRP (juhatuse liige T.R. ) ja OÜ Valga Leivatehas (juhatuse liige V. Malm) kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise lepingu. Sellega andis MRP OÜ-le Valga Leivavedu üle MRP üürilepingutest (Valgas Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a asuvatel kinnistutel) tulenevad üürileandja õigused ja kohustused. Samuti võttis OÜ Valga Leivatehas MRP-lt üle MRP 14. märtsi 2008. a müügilepingust tulenevad kohustused V. Malmi ja R. Põdra ees ja kohustuse tasuda neile igakuiselt 50% Vabaduse
ja Turu
äriruumide üürilepingute netotulust.
31.märtsi 2010. a lepingu sõlmimisega kahjustasid ja raiskasid V. Malm ja R. Põder T.R. d ära kasutades MRP vara, kuna OÜ-le Valga Leivatehas anti üle vara selle eest midagi vastu saamata. Üürilepingute üleandmise näol on tegemist sisuliselt MRP vara kinkimisega, kuna MRP loobus üüritulust, aga OÜ Valga Leivatehas ei teinud vastusooritust. Pärast 31. märtsi 2010. a lepingu sõlmimist kaotas MRP suurema osa oma käibest ja tema majandustegevus sisuliselt lõppes, kuna MRP peamiseks tegevuseks oli kinnisvara üürile andmine, millest laekus ka tulu. Kuna V. Malm ja R. Põder andsid üürilepingud üle OÜ-le Valga Leivatehas, mille juhatuse liikmeteks olid samuti nemad ise, siis loovutasid nad MRP vara põhjendamatult iseendale.
19.Pärast 31. märtsi 2010. a lepingu sõlmimist polnud MRP-l raha laenumaksete tasumiseks. Seetõttu ütles DnB üles laenulepingud ning kuulutati välja MRP pankrot. Seega muutus MRP 31. märtsi 2010. a lepingu sõlmimise järel maksejõuetuks.
20.V. Malm ja R. Põder panid kuriteo toime teist isikut ära kasutades. T.R. asus MRP juhatuse liikme kohustusi täitma V. Malmi ja R. Põdra palvel, kuid tegelikult puudus tal ülevaade MRP majandustegevusest. Sisuliselt jätkasid MRP juhtimist ning otsuste tegemist ka pärast juhatuse liikme vahetust R. Põder ja V. Malm. Seega kasutasid V. Malm ja R. Põder T.R. d ülekaaluka teadmisega.
21.31. märtsi 2010. a lepingu punktiga 2.1. pidi OÜ Valga Leivatehas võtma vastusoorituseta üle MRP kohustused üksnes V. Malmi ja R. Põdra ees ning tasuma nendele 50% igakuiselt saadavast netotulust. Selle kokkuleppega eelistasid V. Malm ja R. Põder ennast kui võlausaldajaid teistele MRP võlausaldajatele ning kahjustasid hüpoteegipidaja huve. MRP-le kuulunud kinnistud olid koormatud ühishüpoteekidega DnB kasuks. Vabaduse 39 kinnistu oli lisaks koormatud hüpoteegiga Eesti Vabariigi kasuks. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 344 ja 333 alusel on hüpoteegipidajal eesõigus oma nõuete rahuldamiseks ka koormatud kinnisasjadest saadava üüritulu arvel. Seega eelistasid V. Malm ja R. Põder 31. märtsi 2010. a lepingut sõlmides ennast teistele võlausaldajatele. Seetõttu on nende tegevus vastuolus PankrS §-ga 153.
22.Tulenevalt eeltoodud lepingust tasusid Valgas Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja Turu 3 kinnistute üürnikud MRP asemel üüri OÜ-dele Valga Leivatehas ja Valga Leivavedu, mis mõlemad olid V. Malmi ja R. Põdra kontrolli all.
13(143)
23.6. aprillil 2009 kandsid V. Malm ja R. Põder MRP pangakontolt R. Põdra pangakontole välja makstud summa võrdsustamiseks kokku 80 000 krooni.
24.31. märtsi 2010. a kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise lepingu alusel tehti R. Põdrale ja V. Malmile järgmised väljamaksed. OÜ Valga Leivatehas pangakontolt kandsid V. Malm ja R. Põder ajavahemikul 8. aprillist kuni 18. oktoobrini 2010 R. Põdra pangakontole 677 145 krooni ja V. Malmi pangakontole 597 145 krooni. 31. augustist kuni
18.detsembrini 2010 tegid V. Malm ja R. Põder OÜ Valga Leivatehas nimel endale sularahaväljamakseid kogusummas 27 942 krooni. 3. novembrist kuni 24. detsembrini 2010 kandsid R. Põder ja V. Malm OÜ Leivavedu pangakontolt R. Põdra pangakontole 185 500 krooni ja V. Malmi pangakontole 185 500 krooni. 7. jaanuarist kuni 29. novembrini 2011 kandsid R. Põder ja V. Malm OÜ Leivavedu pangakontolt R. Põdra kontole 66 545 eurot ja V. Malmi pangakontole 66 245 eurot. OÜ Leivavedu kontolt tegid V. Malm ja R. Põder endale 16. juunist kuni 7. novembrini 2011 sularahamakseid kokku 1894 eurot.
25.Kokku raiskasid V. Malm ja R. Põder ajavahemikus 8. aprillist 2010 kuni 1. detsembrini 2011 MRP vara 246 735 eurot 95 senti.
26.27. mail 2010 sõlmisid V. Malm ja R. Põder T.R. d ära kasutades kinnistu müügilepingu, millega müüsid MRP-le kuuluva Valgas Vabaduse 39 asuva kinnistu 5 000 000 krooni eest OÜ-le Valga Leivatehas. Selle lepinguga kahjustasid ja raiskasid V. Malm ja R. Põder teadvalt MRP vara, kuna nad müüsid kinnistu endaga seotud OÜ-le Valga Leivatehas turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Samuti kahjustas lepingus kajastuv müügihinna tasumise kokkulepe selle ebamõistliku tähtaja tõttu MRP vara. OÜ Valga Leivatehas pidi kinnistu müügihinna tasuma alles 2021. a märtsiks, s.o 10 aasta ja 10 kuu pärast. Lepinguga kahjustasid V. Malm ja R. Põder MRP vara sellega, et jätsid lepingus täielikult tagamata müügihinna tasumise kohustuse täitmise OÜ Valga Leivatehas poolt ja tagasiostuõiguse realiseerimise võimaluse. Samuti ei andnud leping MRP-le õigust nõuda tasumata ostuhinnalt intressi.
27.V. Malmi ja R. Põdra tegevuse tulemusel algatas Tartu Maakohus 26. juulil 2010 MRP suhtes pankrotimenetluse ja 15. septembri 2010. a kohtumäärusega kuulutati välja MRP pankrot.
1.3.R. Põdra süüdistus KarS § 201 lg 2 p 4 järgi
28.MRP pankrotimenetluses kohustati Valgas Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a asuvate kinnisasjade suurüürnikke tasuma üürisummad kohtu deposiiti. Seepeale väitsid V. Malm ja R. Põder, et neil on 3. oktoobri 2000. a tagatislepingu ja selle lisade 1 ja 2 alusel õiguslik alus võtta üle Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistutel asuvatest üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused ning et sellega seoses on neil 2. detsembril 2011 OÜ-ga Valga Leivatehas sõlmitud kokkuleppe alusel nõue OÜ Valga Leivatehas vastu summas 2 169 034 eurot. Tegelikult ei olnud V. Malmil ja R. Põdral 3. oktoobri 2000. a tagatis14(143)
lepingu ja selle lisade alusel tekkinud alust võtta üle kinnistute üürilepingutest tulenevaid õigusi ja kohustusi. Neil ei olnud mingit nõuet OÜ Valga Leivatehas või kellegi teise vastu.
29.2. detsembri 2011. a nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutasid V. Malm ja R. Põder oma näilise nõude OÜ Valga Leivatehas vastu kogusummaga 2 169 034 eurot nende endi kontrolli all olevale OÜ-le Consent. See äriühing kohustus 5. detsembri 2011. a kokkuleppe nr 5 alusel tasuma ülevõetud nõude eest V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul, tehes makseid vastavalt vabade rahaliste võimaluste olemasolule. Koos 2. detsembri 2011. a nõude loovutamisega OÜ-le Consent oli OÜ Consent õigustatud OÜ Valga Leivatehas asemel saama kinnistute üüritulu endale. Loonud sellisel teel näiliselt õigusliku aluse üüritulu omastamiseks, omastasid V. Malm ja R. Põder kokkuleppe nr 5 ja sellega seotud lepingute alusel MRP vara järgmiselt.
30.9. detsembrist 2011 kuni 2. aprillini 2012 kandsid R. Põder ja V. Malm OÜ Consent pangakontodelt endi pangakontodele kokku 18 869 eurot 86 senti. 31. jaanuarist kuni
7.märtsini 2012 tegid V. Malm ja R. Põder endile sularahaväljamakseid summas 1792 eurot 20 senti. Kokku omastasid V. Malm ja R. Põder ajavahemikus 9. detsembrist 2011 kuni
2.aprillini 2012 MRP raha 20 662 eurot 6 senti.
1.4.R. Põdra ja T. Tõnissoo süüdistus KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning OÜ Aurol süüdistus KarS § 394 lg 3 järgi
31.R. Põder pettis koos V. Malmi ja T. Saarmanniga ajavahemikus 13. augustist 2008 kuni
7.augustini 2010 DnB-lt välja, omastas ja raiskas MRP raha kokku 9 667 890 krooni. Sellega pani ta toime KarS §-de 209 ja 384 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. R. Põder kandis ajavahemikus 13. augustist 2008 kuni 7. augustini 2010 nende kuritegude toimepanemise tulemusel saadud rahast enda pangakontole kokku 4 187 145 krooni.
32.26. märtsil 2009 esitatud 2008. a tuludeklaratsioonis jättis R. Põder deklareerimata
14.märtsil 2008 toimunud kinnistute müügist saadud tulu. Selle tulemusel jäi tasumisele kuuluvast maksusummast riigile laekumata 3 322 141 krooni (212 323 eurot 51 senti) tulumaksu.
33.31. märtsi 2009. a seisuga olid R. Põdra pangakontodel järgmised rahasummad: 1) kontol nr XXX (Swedbank) 1 323 868 krooni. Sellele kontole oli R. Põder
13.augustist 2008 kuni 31. märtsini 2009 kandnud kuritegude toimepanemise tulemusel saadud vara kokku 902 500 krooni; 2) kontol nr XXX (SEB) 1 047 448 krooni; 3) omavahel seotud kontodel nr XXX , XXX , XXX , XXX (Nordea) kokku 111 524 krooni ja 130 316 eurot (2 039 002 krooni). 15(143)
34.Seega oli R. Põdra pangakontodel 31. märtsi 2009. a seisuga kokku 3 619 342 krooni legaalset raha, mille arvelt oleks ta pidanud tasuma tasumisele kuuluva tulumaksu, kuid jättis selle tegemata. Kriminaalasjas puuduvad andmed R. Põdra muude rahaallikate, sh legaalse sularaha kohta, millise raha arvelt oleks ta saanud tasuda tulumaksu.
35.7. augusti 2010. a seisuga oli R. Põdra erinevatel pangakontodel kriminaaltuluna käsitletavat raha kokku 7 443 615 krooni. Eesmärgiga varjata kuritegelikul teel saadud vara ebaseaduslikku päritolu ja asukohta, kandis R. Põder oma pangakontodelt raha üle OÜ Aurol kontodele järgmiselt: Kuupäev
R. Põdra konto
Selgitus Põdra kontol, millel näha ka OÜ Aurol konto
Summa kroonides
XXX
744 AUROL OÜ 10202000251003 Kokkuleppe alusel
500 000
XXX
745 AUROL OÜ 10202000251003 Kokkuleppe alusel
400 000
8.08.2010
XXX
AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel
130 000
9.08.2010
XXX
AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel
400 000
9.08.2010
XXX
AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel
50 000
10.08.2010
XXX
AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel
150 000
11.08.2010
XXX
AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel
400 000
12.08.2010
XXX
AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel
50 000
10.08.2010
XXX
AUROL OÜ 1120272791 KOKKULEPPE
ALUSEL
995 000
10.08.2010
XXX
AUROL OÜ 17002847128 KOKKULEPPE
ALUSEL
2 000 000
10.08.2010
11.08.2010
Kokku
5 075 000
36.Raha ülekandmise ja valdamise eesmärk oli varjata ja hoida saladuses vara olemust, selle ebaseaduslikku päritolu ning abistada R. Põtra, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest.
37.Eesmärgiga jätkata kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara päritolu ja asukoha varjamist, kandis R. Põder koostöös oma elukaaslase T. Tõnissooga ajavahemikus 19. maist 16(143)
kuni 20. juunini 2011 OÜ Aurol pangakontolt OÜ Kooba Tare pangakontole järgmised summad: Kuupäev
OÜ Aurol konto
Selgitus
10202000251003
8 3 KOOBA TARE OÜ 10220090217013 Kokkuleppe alusel 1 2 KOOBA TARE OÜ 10220090217013 Kokkuleppe alusel 7 4 KOOBA TARE OÜ 10220090217013 Kokkuleppe alusel 10220090217013; Kooba Tare OÜ; Kokkuleppe alusel 10220090217013; Kooba Tare OÜ; Kokkuleppe alusel 10220090217013; Kooba Tare OÜ; Kokkuleppe alusel 10220090217013; Kooba Tare OÜ; Kokkuleppe alusel 10220090217013; Kooba Tare OÜ; Kokkuleppe alusel Kooba Tare OÜ 10220090217013 Kokkuleppe alusel Kooba Tare OÜ 10220090217013 Kokkuleppe alusel
38.T. Tõnissoo OÜ Aurol sisulise raamatupidajana oli teadlik OÜ Aurol tegelikust seisust. Koostöös R. Põdraga jättis ta OÜ Aurol 2010. a majandusaasta aruandes OÜ Aurol bilansis teadlikult kajastamata raha vähemalt 3 999 137 krooni ulatuses. T. Tõnissoo oli ka OÜ Kooba Tare ainuosanik.
39.Raha ülekandmise ja valdamise eesmärgiks oli R. Põdra, OÜ Aurol, T. Tõnissoo ja OÜ Kooba Tare koostöös varjata ja hoida saladuses vara tõelist olemust, selle ebaseaduslikku päritolu ning abistada R. Põtra, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest.
1.5.T. Tõnissoo süüdistus KarS § 210 lg 2 järgi
40.T. Tõnissoo oli OÜ Kooba Tare ainusosanik ja sisuline juht. Ta vormistas juhatuse ainuliikmeks oma vennapoja M.T. . Samas juhtis ta ise äriühingu igapäevast majandustegevust, korraldas ajavahemikul 30. novembrist 2009 kuni 12. detsembrini 2011 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) enda koostatud ja valeandmeid sisaldavate avalduste ja äriplaanide esitamise eesmärgiga petta PRIA-lt välja toetusi erinevate Eesti Maaelu Arengukava (MAK) meetmete raames.
41.T. Tõnissoo pani kuriteo toime teist isikut ära kasutades. M.T. asus OÜ Kooba Tare juhatuse liikme kohustusi täitma T. Tõnissoo palvel, kuid tegelikult puudus tal ülevaade OÜ Kooba Tare majandustegevusest. Sisuliselt juhtis OÜ Kooba Tare majandustegevust ja võttis otsuseid vastu T. Tõnissoo, kes otsustas kasu saamise eesmärgil esitada PRIA-le valeandmeid sisaldavaid dokumente. M.T. eeldas, et kõik dokumendid, mis ta allkirjastas, on sisult õiged. Seega valitses T. Tõnissoo M.T. d ülekaaluka teadmisega. 17(143)
42.T. Tõnissoo esitas M.T. kaudu neli valeandmeid sisaldavat toetuse taotlust ja äriplaani, millega taotles pettusega OÜ-le Kooba Tare toetusi kokku 62 871 eurot 80 senti.
1.5.1.30. novembri 2009. a toetustaotlus
43.30. novembril 2009 esitas T. Tõnissoo M.T. kaudu OÜ Kooba Tare nimel PRIA Valga büroole mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse avalduse 171 000 krooni suuruse toetuse saamiseks. Toetust taotleti kasvuhoone rajamiseks, puuvilja- ja marjaistikute ostmiseks, piirdeaia ostmiseks ja paigaldamiseks ning projekteerimistöödeks.
44.Avalduses ja koos avaldusega esitatud äriplaanis näitas T. Tõnissoo, et OÜ Kooba Tare eelmise aasta majandusaasta tulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist oli
31.oktoobri 2009. a seisuga 40 888 krooni. Tegelikult OÜ-l Kooba Tare omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu polnud.
45.Nimetatud dokumentide esitamisega viis T. Tõnissoo PRIA töötajad eksitusse selles, et toetuse määramiseks on täidetud Põllumajandusministri 09. novembri 2007. a määruse nr 128 § 2 lg 1 p-s 2 kehtestatud nõuded. Nende kohaselt võis toetust taotleda ettevõtja, kelle taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügist oli suurem kui 37 552 krooni (2400 eurot).
46.Olles eksitusse viidud, võttis PRIA taotluse kui tingimustele vastava menetlusse ning määras 12. detsembri 2010. a käskkirjaga nr 13-6/639 OÜ-le Kooba Tare toetust 171 000 krooni. Olnuksid PRIA töötajad teadlikud taotluses esitatud valeandmetest ning sellest, et tegelikkuses ei vasta OÜ Kooba Tare taotlus nõuetele, jätnuks PRIA taotluse rahuldamata.
47.Määruse § 16 lg 1 kohustas toetuse saajat tegema investeeringu ja esitama investeeringu tegemist tõendavad dokumendid kuni neljas osas ühe taotluse kohta hiljemalt kahe aasta jooksul, arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Sellest tulenevalt esitas T. Tõnissoo PRIA-le 9. novembril 2011 ja 4. mail 2012 kuludeklaratsioonid koos kulutusi tõendavate dokumentidega. Nende alusel määras PRIA 15. märtsil 2012 väljamaksmiseks toetuse summas 164 700 krooni ja 1. oktoobril 2012 toetuse summas 5163 krooni 19 senti. Need summad maksti OÜ-le Kooba Tare välja 21. märtsil 2012 ja 5. oktoobril 2012.
1.5.2.22. detsembri 2010. a toetustaotlus
48.22. detsembril 2010 esitas T. Tõnissoo M.T. kaudu OÜ Kooba Tare nimel PRIA Valga büroole mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse avalduse 142 750 krooni suuruse toetuse saamiseks. Toetust taotleti puurkaevu, veejaotusvõrgu ja pumpla ehituseks, Eesti Energiaga liitumiseks ja projekteerimistöödeks.
18(143)
49.Avalduses ja koos avaldusega esitatud äriplaanis näitas T. Tõnissoo, et OÜ Kooba Tare eelmise aasta majandusaasta müügitulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist oli 46 888 krooni. Tegelikult OÜ-l Kooba Tare omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu polnud.
50.Nende dokumentide esitamisega viis T. Tõnissoo PRIA töötajad eksitusse selles, et toetuse taotlemisel ja selle määramiseks on täidetud põllumajandusministri 8. septembri 2010. a määruse nr 128 § 2 lg 1 p-s 2 kehtestatud nõuded, mille kohaselt võis toetust taotleda ettevõtja, kelle taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügist oli suurem kui 37 552 krooni (2400 eurot).
51.Olles eksitusse viidud, võttis PRIA taotluse kui tingimustele vastava menetlusse ning määras 3. mai 2011. a käskkirjaga nr 13-6/812 OÜ-le Kooba Tare toetuse 142 750 krooni. Olnuksid PRIA töötajad teadlikud taotluses esitatud valeandmetest ning sellest, et tegelikkuses ei vasta OÜ Kooba Tare taotlus nõuetele, jätnuks PRIA taotluse rahuldamata.
52.Määruse § 16 lg 1 kohustab toetuse saajat tegema investeeringu ja esitama investeeringu tegemist tõendavad dokumendid kuni neljas osas ühe taotluse kohta hiljemalt kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Sellest tulenevalt esitas T. Tõnissoo PRIA-le 9. novembril 2011 ja 3. mail 2013 kuludeklaratsioonid koos kulutusi tõendavate dokumentidega. Nende alusel määras PRIA 5. detsembri 2011 väljamaksmiseks toetuse summas 3019 eurot 30 senti ja 30. augustil 2013 toetuse summas 6023 eurot 67 senti. Nimetatud summad maksti OÜ-le Kooba Tare välja 9. jaanuaril 2012 ja
5.septembril 2013.
1.5.3.12. septembri 2011. a toetustaotlus
53.12. septembril 2011 esitas T. Tõnissoo M.T. kaudu OÜ Kooba Tare nimel PRIA Valga büroole investeeringutoetuse avalduse 29 760 euro suuruse toetuse saamiseks. Toetust taotleti kolme puhkemaja ehitamiseks.
54.Avalduses ja koos avaldusega esitatud äriplaanis näidati, et eelmise majandusaasta müügitulu oli 38 826 krooni. Tegelikult oli OÜ Kooba Tare eelmise majandusaasta müügitulu maksimaalselt 9256 krooni. Müügiarvetel näidatud astelpajumarjade müüki summas 29 570 krooni OÜ-le Valga Leivatehas ei toimunud.
55.Nende dokumentide esitamisega viis T. Tõnissoo PRIA töötajad eksitusse selles, et toetuse taotlemisel ja selle määramiseks on täidetud põllumajandusministri 22. detsembri 2010. a määruse nr 119 § 2 lg 2 p-s 2 kehtestatud nõuded, mille kohaselt võis toetust taotleda ettevõtja, kelle taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu oli suurem kui 2400 eurot.
19(143)
56.Olles eksitusse viidud, võttis PRIA taotluse kui tingimustele vastava menetlusse ning määras 12. jaanuaril 2012 käskkirjaga nr 13-6/59 OÜ-le Kooba Tare toetuse 27 616 eurot. Olnuksid PRIA töötajad teadlikud taotluses esitatud valeandmetest ning sellest, et tegelikkuses ei vasta taotlus nõuetele, jätnuks PRIA taotluse rahuldamata.
57.Määruse § 14 lg 1 kohustas toetuse saajat tegema investeeringu ja esitama investeeringu tegemist tõendavad dokumendid kuni neljas osas ühe taotluse kohta hiljemalt kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Sellest tulenevalt esitas T. Tõnissoo PRIA-le 3. mail 2013 kuludeklaratsiooni koos kulutusi tõendavate dokumentidega. Nende alusel määras PRIA peadirektor 24. septembril 2013 väljamaksmiseks toetuse summas 14 420 eurot. See summa maksti OÜ-le Kooba Tare välja
30.septembril 2013.
1.5.4.12. detsembri 2011. a toetustaotlus
58.12. detsembril esitas T. Tõnissoo M.T. kaudu OÜ Kooba Tare nimel PRIA Valga büroole mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse avalduse 15 164 euro suuruse toetuse saamiseks. Toetust taotleti keldri ehitamiseks ja mullafreesi ostmiseks.
59.Avalduses ja koos avaldusega esitatud äriplaanis näidati, et eelmise majandusaasta omatoodangu müügitulu oli 2481 eurot 43 senti. Tegelikult oli OÜ Kooba Tare eelmise majandusaasta müügitulu maksimaalselt 9256 krooni.
60.Nende dokumentide esitamisega viis T. Tõnissoo PRIA töötajad eksitusse selles, et toetuse taotlemisel ja selle määramiseks on täidetud põllumajandusministri 22. detsembri 2010. a määruse nr 119 § 2 lg 1 p-s 2 kehtestatud nõuded, mille kohaselt võis toetust taotleda ettevõtja, kelle müügitulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügist oli taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaastal suurem kui 2400 eurot.
61.Olles eksitusse viidud, võttis PRIA taotluse kui tingimustele vastava menetlusse. Kuritegu jäi lõpule viimata, kuna OÜ Kooba Tare taotlus jäeti rahuldamata ainult põhjusel, et toetust said paremusjärjekorras esimesed 289 kvalifitseerunud taotlejat.
62.Olnuksid PRIA töötajad teadlikud taotluses esitatud valeandmetest ning sellest, et tegelikkuses ei vasta taotlus nõuetele, jätnuks PRIA taotluse rahuldamata määruse § 12 lg 3 alusel.
2.Tsiviilhagi
63.Kannatanu DnB (õigusjärglane Luminor Bank AS) esitas tsiviilhagi süüdistatavate R. Põdra ja V. Malmi ning tsiviilkostja T. Saarmannilt vastu, paludes neilt solidaarselt välja mõista 296 000 eurot. 20(143)
64.Tsiviilhagi kohaselt sõlmiti kannatanu ja MRP vahel 13.02.2009 laenulepingu muutmise leping, mille alusel andis kannatanu MRP-le täiendavat laenu 296 000 eurot. Laenu eesmärk oli Valgas asuva leivakombinaadi hoonesse ja Valgas asuvasse kaubanduskeskusse tehtavate investeeringute finantseerimine. Väljamaksete tegemise eelduseks oli MRP poolt taotluse esitamine koos investeeringute kavaga lisalaenu kasutamise kohta. R. Põder, V. Malm ja T. Saarmann esitasid 27.02–24.08.2009 kannatanule viimaselt raha väljapetmiseks tegelikkusele mittevastavaid avaldusi ja kuludokumente (OÜ RST Valga arved), mis jätsid eksliku mulje laenusumma eesmärgipärasest kasutamisest. Nende avalduste ja kuludokumentide alusel maksis kannatanu ajavahemikus 27.02–24.08.2009 MRP-le välja kogu täiendava laenusumma 296 000 eurot. Tegelikult ei tehtud mitte ühtegi tööd, mida MRP juhatuse liikmed kannatanule esitatud investeeringukavades laenu kasutamise otstarbena avaldasid. Süüdistatavad ja tsiviilkostja korraldasid nii, et kannatanu poolt välja makstud raha jõuaks MRP kontole teises pangas. Pärast seda kanti raha R. Põdra ja V. Malmi isiklikele kontodele või OÜ-le MRP Market. Kannatanule laenu ei tagastatud.
65.Kannatanu leiab, et temal on õigus nõuda süüdistatavatelt ja tsiviilkostjatelt kahju hüvitamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Süüdistatavate ja tsiviilkostjate käitumist võib pidada õigusvastaseks ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja KarS § 209 kui deliktiõigusliku kaitsenormi alusel. Kannatanu kahjuna tuleb käsitada MRP-le välja makstud laenusummat (296 000 eurot), sest selle sissenõudmine MRP-le ei ole viimase maksejõuetuse tõttu võimalik.
3.Tartu Maakohtu määrused süüdistuse ja tsiviilhagi lahendamise kohta
66.Tartu Maakohtu 27. juuli 2017. a määrusega jäeti kannatanu tsiviilhagi R. Põdra vastu PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata.
67.Tartu Maakohtu 28. juuli 2017. a määrusega eraldati V. Malmi süüdistus eraldi menetlusse.
68.Tartu Maakohtu 1. veebruari 2018. a määrusega eraldati OÜ Kooba Tare süüdistus eraldi menetlusse.
69.Tartu Maakohtu 7. veebruari 2019. a määrusega lõpetati kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu kriminaalmenetlus R. Põdra süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi.
4.Tartu Maakohtu 11. märtsi 2019. a otsus (a) Resolutiivosa
70.Tartu Maakohus tegi 11. märtsil 2019 otsuse, millega: 1) R. Põder tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi (praegu § 209 lg 2 p-de 3 ja 4) järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastat 6 kuud; 21(143)
2) R. Põder tunnistati süüdi KarS § 384 lg 1 järgi (praegu § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1 järgi) ja teda karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud; 3) R. Põder tunnistati süüdi KarS § 201 lg 2 p 4 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastat; 4) R. Põder tunnistati süüdi KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja teda karistati vangistusega 3 aastat; 5) R. Põdrale mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 4 aastat 6 kuud vangistust, millest KarS § 68 lg 1 alusel arvati maha kolm päeva eelvangistust; 6) R. Põdra vangistus kestusega 4 aastat 5 kuud 27 päeva jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi viieaastase katseajaga täitmisele pööramata; 7) R. Põdra suhtes kohaldati KarS § 491 lg 1 alusel viieks aastaks ettevõtluskeeldu; 8) T. Tõnissoo tunnistati süüdi KarS § 210 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastat; 9) T. Tõnissoo tunnistati süüdi KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastat; 10) T. Tõnissoole mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 2 aastat 6 kuud vangistust; 11) T. Tõnissoole mõisteti KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus 2 aastat 9 kuud vangistust, millest arvati maha eelmise kohtuotsuse järgi kantud karistus; 12) T. Tõnissoo kandmata vangistus kestusega 1 aasta 7 kuud jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata; 13) OÜ Aurol tunnistati süüdi KarS § 394 lg 3 järgi ja teda karistati 50 000 euro suuruse rahalise karistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata; 14) KarS § 394 lg 5 ja § 83 lg 3 p 3 alusel konfiskeeriti rahapesu vahetu objektina 6315 eurot; 15) mõisteti T. Saarmannilt Luminor Bank AS-i kasuks välja 296 000 eurot, märkides, et see nõue kuulub rahuldamisele solidaarselt V. Malmiga, kellelt on summa välja mõistetud Tartu Maakohtu 18. augusti 2017. a otsusega asjas nr 1-17-7212; 16) otsustati asitõendite saatus; 17) tehti menetluskulude hüvitamise otsustus. 22(143)
(b) Põhiosa
4.1.R. Põdra süüdistus kelmuses
71.Maakohus tuvastas, et 13.02.2009 sõlmis MRP, keda esindas juhatuse liige V. Malm, DnB-ga, keda esindasid M.R. ja P.V. 04.03.2008. a laenulepingu nr 18/08K33 muutmise lepingu nr 1 lisalaenu saamiseks. Lepinguga suurendati 04.03.2008 laenulepingu järgset laenusummat 296 000 euro (4 631 393,60 krooni) võrra. Lisalaenu kättesaadavusperioodiks oli 9 kuud. Pank kohustus 13.02.2009. a lepingu nr 1 kohaselt laenu välja maksma osade kaupa laenusaaja taotluse alusel, tingimusel, et laenusaaja on seadnud panga kasuks pangale sobivatel tingimustel hüpoteegi kinnistule Võru 78, Valga ja et laenusaaja on esitanud pangale investeeringute kava lisalaenu kasutamise kohta. Lepingu punkti 2 kohaselt oli laenu eesmärk pikaajaline investeerimislaen SEB laenu refinantseerimiseks, Valgas asuva kaubanduskeskuse laenustruktuuri korrastamine ja Valgas asuva leivakombinaadi hoonetesse, seadmetesse ja Valgas asuvasse kaubanduskeskusesse tehtavate investeeringute finantseerimine. Lepingu punkti 3 kohaselt kohustus laenusaaja laenu tagasi maksma osamaksetena perioodil 25.08.2009–25.01.2014. Lepingu tagatiseks jäid 04.03.2008. a laenulepingus märgitud kolm ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja Valga linnas asukohaga Jaama pst 1a, Turu 3 ja Vabaduse 39.
72.MRP juhatuse liige V. Malm esitas 27.02.–24.08.2009 DnB-le kokku seitse avaldust, milles paluti maksta laenulepingu nr 18/08K33 muutmise lepingu nr 1 alusel MRP-le välja kokku 4 334 670 krooni seoses endise Valga Leivatehase objektiga. Ajavahemikus 02.03.–24.08.2009 kandis DnB kokku kaheksa ülekandega MRP pangakontole 3 759 175,44 krooni.
73.2009. a märtsist kuni augustini esitas OÜ RST Valga MRP-le järgmised arved, millega kinnitati DnB-le lisalaenu kasutamist kava kohaselt: 1) 02.03.2009 arve nr 31 summas 675 000 krooni, teenus: endise Valga Leivatehase keskküttesüsteemi remonttööd; 2) 01.04.2009 arve nr 47 summas 486 000 krooni, teenus: endise Valga Leivatehase keskküttesüsteemi remont ja hooldus; 3) 04.05.2009 arve nr 65 summas 495 600 krooni, teenus: endise leivatehase keskküttesüsteemi renoveerimistööd ja Vabaduse 39 keskküttetrassi osaline väljaehitamine; 4) 04.06.2009 arve nr 81 summas 710 000 krooni, teenus: endise leivatehase remonttaastustööd: olemasoleva alajaama elektrisüsteemide ja trafode remont ja häälestus ning vee- ja kanalisatsioonitrassi 250 m külmakahjustuste likvideerimine, osaline seadmete väljavahetamine, trassi survestamine;
23(143)
5) 31.07.2009 arve nr 108 koos summas 38 820 krooni, teenus: soojussõlme taastamistööd (lisas ehitusmaterjalide kogused ja hinnad summas 38 820 krooni); 6) 21.08.2009 arve nr 131 koos lisaga summas 255 000 krooni, teenus: endise leivatehase sanitaartehnilised tööd (lisas tööde nimekiri); 7) 21.08.2009 arve nr 132 summas 33 804 krooni, teenus: endise leivatehase küttesüsteemi taastamistööd.
74.Tunnistaja V. Malmi ütluste järgi OÜ RST Valga tegelikult arvetel nimetatud töid ei teinud, vaid arved esitati MRP-le kokkuleppel R. Põdra ja V. Malmiga selleks, et näidata pangale tehtud tööde näol lisalaenu saamise eesmärgi täitmist, s.o laenulepingu muutmise lepingu punktis 2 nimetatud investeeringute tegemist Valga leivatehasesse.
75.Tunnistaja T. Saarmann, kes oli OÜ RST Valga juhatuse liige, andis ütlusi, et OÜ RST Valga ja MRP olid pikaajalised koostööpartnerid. MRP-l oli plaanis Valga vana leivatehas korda teha. OÜ RST Valga alustas vaikselt töödega, kuna seal olid torud lõhki külmunud. Nad tegid suurema kalkulatsiooni tööde maksumuse kohta. Mingil hetkel palus V. Malm, et OÜ RST Valga teeks arved summades, mis mingid planeeritavad tööd võiks maksta. Tunnistaja kirjutas arved välja ja soovis ettemaksu. Pärast arvete edastamist laekus OÜ RST Valga kontole raha. Pärast seda helistas V. Malm, et kas raha laekus. Tunnistaja kontrollis ja kinnitas, et laekus. Seejärel soovis V. Malm, et raha kantaks tagasi, kuna nad ei soovinud töid teha.
76.V. Malmi ja T. Saarmanni ütlusi kreeditarvete esitamise kohta kinnitavad dokumentaalsed tõendid. Kreeditarved on koostatud vahetult pärast arvete koostamist ja kreeditarvetel on selgelt märgitud arve number, mille kohta kreeditarve koostati. Kreeditarvete sisu, koostamise aeg ja sagedus kinnitavad, et RST Valga esitas OÜ-le MRP Ärigrupp arved fiktiivselt. Kreeditarve esitati iga arve järel arvel märgitud summa.
77.MRP pangakontolt, millele laekus pangast laen, laekus ajavahemikus 02.03.–27.08.2009 OÜ RST Valga pangakontole kaheksa maksena kokku 3 229 224 krooni järgmiselt: 1) 02.03.2009 OÜ RST Valga / arve nr 31
675 000 krooni
2) 01.04.2009 OÜ RST Valga / arve nr 47
486 000 krooni
3) 12.05.2009 OÜ RST Valga / arve nr 65 04.05.09.a.
495 600 krooni
4) 04.06.2009 OÜ RST Valga / arve 81 280 000 krooni 5) 17.06.2009 OÜ RST Valga / arve 81 300 000 krooni 6) 25.06.2009 OÜ RST VALGA / arve nr 81
665 000 krooni 24(143)
7) 14.08.2009 OÜ RST Valga / arve 108 38 820 krooni 8) 27.08.2009 OÜ RST Valga / arved nr 131 ja 132 288 804 krooni
78.RST Valga esitas MRP-le 11.03.–17.06.2009 kreeditarved summas 2 236 600 krooni järgmiselt: 1) OÜ RST Valga 11.03.2009 kreeditarve nr 33 summas 675 000 krooni 02.03.2009 arvele nr 31 summas 675 000 krooni; 2) OÜ RST Valga 03.04.2009 kreeditarve nr 49 summas 486 000 krooni, 01.04.2009 arvele nr 47 summas 486 000 krooni; 3) OÜ RST Valga 11.05.2009 kreeditarve nr 68 summas 495 600 krooni, 04.05.2009 arvele nr 65 summas 495 600 krooni; 4) OÜ RST Valga 05.06.2009 kreeditarve nr 82 arvele nr 81 summas 280 000 krooni; 5) OÜ RST Valga 17.06.2009 kreeditarve nr 88 arvele nr 88 summas 300 000 krooni.
79.Kreeditarvete koostamise kuupäev ja arve summa kinnitavad V. Malmi ja T. Saarmanni ütlusi, et tegelikult esialgsete arvete alusel töid ei tehtud. Arved olid vajalikud pangale esitamiseks ja lisalaenu kättesaamiseks. Kreeditarved on koostatud samal kuupäeval kui esitati arve OÜ-le RST Valga ja arvetel on sama summa.
80.V. Malm andis ütlusi, et 13.02.2009 võttis MRP DnB-lt pangast lisalaenu 296 000 eurot eesmärgiga leivatehase hoones midagi ette võtta. Et raha kätte saada, tuli teha avaldus ja selle juurde arve või kalkulatsioon. Kõik avaldused pangale esitas tema. Esimese avalduse saatis tunnistaja R. Põdrale, kes juhatuse teise liikmena oli teadlik nendest avaldusest. Avalduste alusel liikus raha OÜ RST Valga arvele ja edasi Swedbanki. Swedbankist liikus raha nii tema kui ka R. Põdra arvele. Raha liikumise teekond on jälgitav. R. Põder jälgis nende rahade kasutamisi ja liikumisi. T. Saarmann tegi kalkulatsioonid ja hakkas töödega pihta. T. Saarmanniga oli kokku lepitud vaid üks töö, mida OÜ RST Valga tegi leivatehase objektil. Ülejäänud asjad olid fiktiivsed. Avaldus esitati DnB-le, raha tuli ja läks neilt OÜ RST Valga arvele, OÜ RST Valga kandis kreeditarve alusel raha Swedbanki MRP arvele. Edasi liikus raha MRP Swedbanki kontolt tema ja R. Põdra kontodele.
81.MRP kandis seega 02.03.–27.08.2009 OÜ RST Valga arvete alusel viimase pangakontole kokku 3 229 224 krooni. OÜ RST Valga kandis 03.03.–27.08.2009 kreeditarvete alusel MRP Swedbank kontole kokku 3 171 948 krooni. OÜ-le RST Valga üle kantud ja MRP-le tagasi kantud raha vahe oli tasu selle töö eest, mida leivatehases lõhki külmunud torude eemaldamise eest maksti. Arvetel kirjeldatud, kuid tegelikult tegemata tööde eest kanti raha tagasi, kokku 3 171 948,80 krooni. 25(143)
82.Tähelepanuväärne on arvete ja kreeditarvete alusel tehtud kannete kiirus. Näiteks 01.04.2009 laekunud 486 000 krooni kanti MRP Swedbanki kontole 02.04.2009; 12.05.2009 laekunud 495 000 krooni kanti tagasi 13.05.2009; 04.06.2009 laekunud 280 000 krooni kanti tagasi 05.06.2009; 17.06.2009 laekunud 300 000 krooni kanti tagasi 18.06.2009. Raha kiire edasi-tagasi kandmine kinnitab ülekannete fiktiivset iseloomu ja majandusliku tegevuse puudumist.
83.MRP pangakonto väljavõte kinnitab MRP raha ülekandmist R. Põdrale, V. Malmile ja OÜ-le MRP Market. Seda tehti kokkulepete 1, 2 ja 3 alusel perioodil 03.03.–22.10.2009.
84.OÜ MRP Market pangakonto väljavõte kinnitab raha laekumist MRP-lt ja OÜ MRP Market raha ülekandmist R. Põdrale ja V. Malmile perioodil 07.01.–19.05.2009. Samadel päevadel, mil raha laekus MRP-lt, kanti see võrdsetes osades edasi V. Malmile ja R. Põdrale.
85.MRP Swedbanki konto väljavõte näitab, et 03.03.2009 on OÜ RST Valga kandnud MRP-le 500 000 krooni, millest on samal päeval kantud 140 000 R. Põdrale ja 360 000 krooni OÜ-le MRP Market. 02.04.2009 OÜ-lt RST Valga laekunud 486 000 on järgmisel päeval edasi kantud OÜ-le MRP Market. 05.06.2009 OÜ-lt RST Valgalt laekunud 280 000 krooni on samal päeval kantud võrdsetes osades R. Põdrale ja V. Malmile jne. Seega tõendavad pangakontode väljavõtted, et R. Põder ja V. Malm võtsid pangalt saadud laenusumma kohe endale. Kuna seda tehti teises pangas asuva arvelduskonto kaudu, ei saanud DnB raha liikumist jälgida.
86.Kokkuvõtvalt liikus raha järgmiselt: 1) 02.03.2009 esitas OÜ RST Valga MRP-le arve nr 31 summas 675 000 krooni. Selle arve alusel tasus MRP enda DnB-s olevalt kontolt 02.03.2009 OÜ-le RST Valga 675 000 krooni. OÜ RST Valga koostas OÜ-le MRP Ärigrupp 11.03.2009. a kuupäeva kandva kreeditarve nr 33 arvele nr 31 summas 675 000 krooni. Selle arve alusel tegi OÜ RST Valga tagasimaksed MRP Swedbanki kontole alljärgnevalt: a) 03.03.2009 – 500 000 krooni ja b) 04.03.2009 – 175 000 krooni. Pärast nimetatud kahe tagasimakse laekumist tegi MRP oma Swedbanki kontolt väljamaksed alljärgnevalt. 03.03.2009 kanti R. Põdrale fiktiivse kokkuleppe 1 alusel 140 000 krooni ja OÜ-le MRP Market 360 000 krooni fiktiivse kokkuleppe 2 alusel. Viimati nimetatud summa kanti võrdsetes osades V. Malmile ja R. Põdrale (kummalegi 180 000 krooni); 2) 01.04.2009. a esitas OÜ RST Valga OÜ-le MRP Ärigrupp arve nr 47 summas 486 000 krooni, mille alusel tasus MRP DnB Panga kontolt 01.04.2009 OÜ-le RST Valga 486 000 krooni. 03.04.2009. a koostas OÜ RST Valga OÜ-le MRP Ärigrupp kreeditarve nr 49 arvele nr 47 summas 486 000 krooni. Selle arve alusel tegi OÜ RST Valga 02.04.2009 tagasimakse MRP Swedbanki kontole summas 486 000 krooni. 03.04.2009 kanti MRP arvelt 492 000 krooni OÜ MRP Market arvele ja sealt samal 26(143)
päeval R. Põdra ja V. Malmi pangakontodele võrdsetes osades, kummalegi 246 000 krooni; 3) 04.05.2009. a esitas OÜ RST Valga OÜ-le MRP Ärigrupp arve nr 65 summas 495 600 krooni, mille alusel tasus MRP DnB Panga kontolt 12.05.2009 OÜ-le RST Valga 495 600 krooni. 11.05.2009 koostas RST Valga OÜ kreeditarve nr 68 arvele nr 65 summas 495 600 krooni, mille alusel teostas RST Valga 13.05.2009. a tagasimakse MRP Swedbanki kontole summas 495 600 krooni. Pärast RST Valga OÜ tagasimaksete (kreeditarvete nr 49 ja 68 alusel 02.04.2009 ja 13.05.2009) laekumist Swedbanki kontole tegi MRP Swedbanki kontolt väljamaksed fiktiivse kokkuleppe 2 alusel OÜ-le MRP Market alljärgnevalt: 03.04.2009. a summas 492 000 krooni ja 13.05.2009. a summas 496 000 krooni. 13.05.2009. a kanti MRP arvelt 496 000 krooni samal päeval R. Põdra ja V. Malmi arvele võrdsetes osades, kummalegi 248 000 krooni; 4) 04.06.2009. a esitas OÜ RST Valga MRP-le arve nr 81 summas 710 000 krooni. Selle arve alusel tasus MRP oma DnB kontolt 04.06.2009 OÜ-le RST Valga 280 000 krooni, 17.06.2009 300 000 krooni ja 25.06.2009 665 000 krooni. OÜ RST Valga koostas 05.06.2009 kreeditarve nr 82 arvele nr 81 summas 280 000 krooni ja 17.06.2009 kreeditarve nr 88 arvele nr 81 summas 300 000 krooni. Nende alusel tegi OÜ RST Valga kaks tagasimakset MRP Swedbanki kontole: 05.06.2009. a 280 000 krooni ja 18.06.2009. a 300 000 krooni. Lisaks tegi OÜ RST Valga tagasimakseid MRP Swedbanki kontole 25.06.2009 summas 365 000 krooni, 29.06.2009 summas 100 000 krooni ja 30.06.2009 summas 181 544,80 krooni. Ülekannete selgituseks on märgitud: ekslikult kantud summa tagastus. Pärast OÜ RST Valga tehtud tagasimaksete laekumist tegi MRP Swedbanki kontolt väljamaksed R. Põdrale ja V. Malmile järgmiselt: 05.06.2009 kummalegi 140 000 krooni; 18.06.2009 kummalegi 150 000 krooni; 25.06.2009 kummalegi 182 500 krooni; 29.06.2009 kummalegi 50 000 krooni ja 30.06.2009 kummalegi 91 000 krooni; 5) 31.07.2009 esitas OÜ RST Valga MRP-le arve nr 108 summas 38 820 krooni. Selle alusel tasus MRP 14.08.2009 38 820 krooni; 6) 21.08.2009 esitas OÜ RST Valga MRP-le arve nr 131 summas 255 000 krooni ja arve nr 132 summas 33 804 krooni. Nende alusel tasus MRP 27.08.2009 288 804 krooni ja 02.09.2009 33 804 krooni. 27.08.2009 tegi OÜ RST Valga MRP Swedbanki kontole tagasimakse summas 288 804 krooni, viidates kreeditarvele nr 134. 27.08.2009 maksis MRP Swedbanki kontolt 127 500 krooni R. Põdrale ja 127 500 krooni V. Malmile.
87.Kelmus viidi lõpule väljapetetud raha kandmisega V. Malmi ja R. Põdra isiklikele kontodele. Seega said V. Malm ja R. Põder pettuse teel varalist kasu kokku 3 171 948 krooni (202 724,48 eurot). Samas summas tekitasid nad DnB-le varalist kahju. KarS § 121 p 2 kohaselt on tegemist suure ulatusega KarS § 209 lg 2 mõttes. 27(143)
88.Pettus seisnes DnB-le ebaõigete andmete (arvete ja kuludokumentide) esitamises eesmärgiga saada pangalt lisalaenu, ilma kavatsuseta kasutada saadud raha vastavalt pangale esitatud andmetele. DnB-lt saadud lisalaenu ei kasutatud sihtotstarbeliselt investeeringukava täitmiseks, nagu nägi ette 13.02.2009 laenulepingu muutmise lepingu punkt 2, vaid süüdistataval oli algusest peale kavatsus laenuraha isiklikule pangakontole kanda. Juhul, kui DnB teadnuks, et MRP ei kavatse lubatud investeeringuid teha ning juhatuse liikmed V. Malm ja R. Põder võtavad selle raha endale, ei oleks DnB laenu välja maksnud. Seda kinnitavad tunnistajate M.R. ja I.V. i ütlused.
89.OÜ RST Valga juhatuse liikme T. Saarmanni tegevus arvete esitamisel ning laekunud raha kohesel tagasikandmisel MRP Swedbanki kontole ei ole majanduslikult selgitatav. Seetõttu on ilmne, et tegemist oli pettus-skeemiga, mille olemust kinnitas tunnistaja V. Malm. Skeem seisnes selles, et DnB-le esitatud arvetel näidatavad töid endise Valga leivatehase hoonetes tegelikult ei tehtud. Esitatud arved tühistati OÜ RST Valga poolt kreeditarvete koostamisega. Saadud summa kanti DnB eksitamiseks kreeditarve alusel tagasi MRP pangakontole teises krediidiasutuses.
90.Tekkinud ebaõige ettekujutuse tõttu maksiski DnB laenu välja ning OÜ RST Valga kandis kas samal või järgmistel päevadel raha tagasi MRP Swedbanki kontole, millelt MRP kandis raha edasi R. Põdra ja V. Malmi isiklikele kontodele.
91.M.R. t, kes töötas 2009. a detsembrist MRP kliendihaldurina DnB-s ja oli DnB esindaja lepingu sõlmimisel, andis kohtus ütlusi, et 13.02.2009 laenulepingu muutmisega anti MRP-le täiendavat laenu investeeringute tegemiseks nii leivatehase kinnistu kui ka turuhoonete jaoks. Pank käsitles investeeringute kavana V. Malmi poolt iga kord enne väljamakseid esitatud avaldusi selle kohta, milliseid investeeringuid tehakse. DnB nõudmisel toodi ka ehitusarved. V. Malm rääkis juurde, kuidas Valga leivatehase torud on lõhkenud. MRP neile ehitusfirma kreeditarveid ei esitanud. Ta ei olnud teadlik, et see raha, mille DnB andis investeeringuteks, kanti MRP teises pangas olnud arvele. Kreeditarvetest sai ta teada kaks aastat hiljem pankrotimenetluses. Kui OÜ RST Valga oleks raha tagasi kandnud MRP kontole DnB pangas, siis oleks DnB seda tähele pannud ja laenumakseid ei oleks edasi tehtud.
92.Tunnistaja I.V. andis kohtus ütlusi, et ta töötas DnB-s laenuhaldurina ja aastast 2009 järelevalveosakonna juhatajana, tegeledes ka MRP laenudega. MRP esitas pangale OÜ RST Valga ehitusarveid ja arvete alusel maksti raha välja. Hiljem selgus, et investeeringuid Võru 78 kinnistul ei tehtud ja pangalt saadud raha sihtotstarbeliselt ei kasutatud. Pangale kreeditarveid ei esitatud.
93.Lepingu allkirjastamisega väljendab isik tahet teha kokkulepitud tingimustel tehing ja lubab täita kokkulepitud viisil oma kohustused. Juhul, kui tegelikkuses pole isikul lepingu sõlmimise ajal valmidust või võimalust kokkulepet täita, on ta oma tahte või võimaluste kohta valeandmeid esitanud (ehk neid asjaolusid moonutanud). 28(143)
94.R. Põder ja V. Malm esinesid DnB ees maksevõimeliste ja maksevalmiduses isikutena. Seda asjaolu kinnitavad ka laenutaotluse dokumendid. R. Põdral MRP osaniku ja juhatuse liikmena ei olnud aga DnB-lt laenu väljamakseid taotledes ja laenu saades tegelikult kavatsust kasutada laenuraha eesmärgipäraselt. 13.02.2009. a lepingu järgi MRP-le saadut ta tagastada ei kavatsenudki. MRP juhatuse liikmed soovisid vabaneda SEB Pangalt võetud eraisiku laenudest. MRP osanikena olid nad loonud toimiva kaubanduskeskuse ja esitlesid MRP-d DnB-le maksejõulise äriühinguna, mille osanikud on valmis laenu tagastama.
95.V. Malmi, E.K. a ja T. Saarmanni ütlused lükkavad ümber süüdistatava R. Põdra ütlused selle kohta, et laenulepinguga tegeles ainult V. Malm, kes sõlmis lepingu, esitas pangale arved ja avaldused. V. Malmi ütluste järgi oli neil Turu tänaval asuva hoone kabinetis kollektiivne kokkulepe, mille poolteks olid tunnistaja, T. Saarmann ja R. Põder. Selle kokkuleppe kohaselt pidi OÜ RST Valga esitama fiktiivseid arved. See tähendab, et algul pidi esitatama arved ja hiljem kreeditarved. T. Saarmann oli teadlik, et DnB maksab laenusumma välja arvete alusel.
96.E.K. , kes oli 2010. aastani MRP raamatupidaja, andis ütlusi, et ta tegi MRP kontodelt ülekandeid V. Malmile ja R. Põdrale kokkuleppe alusel. Korraldusi selleks andsid mõlemad omanikud, s.o V. Malm ja R. Põder. Seejuures kandsid R. Põder ja V. Malm alates 03.03.2009 kuni sama aasta sügiseni raha MRP kontolt edasi enda isiklikele kontodele võlaõiguslike lepingute (kokkulepete) alusel ka otse (kokkulepped 1 ja 3). E.K. a ütluste järgi oli R. Põder koos V. Malmiga. Ülekannetega said mõlemad raha võrdselt. Tunnistajale anti korraldus, et peab võrdselt maksma. Üldiselt ütles V. Malm, et on vaja kanda raha. Siis helistas tunnistaja R. Põdrale ja teatas, et kannab nii palju. Pangakonto väljavõte kinnitab, et pangast laekunud summa kanti mõlemale osanikule samal päeval edasi võrdsetes osades.
97.Tunnistajate ütlused ja dokumentaalsed tõendid R. Põdrale raha ülekandmise kohta kinnitavad, et R. Põder oli teadlik teise juhatuse liikme sõlmitud lepingust ja selle järgi saadu kasutamisest. R. Põder kontrollis pangast saadu võrdset jagamist kahe osaniku vahel.
98.Kuna pangast saadu kohe osanike vahel võrdselt ära jaotati, puudus osanikel valmidus laenu tagasi maksta. V. Malmil ja R. Põdral polnud algusest peale kavatsust laenu tagasi maksta. Seda kinnitab MRP osanike ja T. Saarmanni vahel sõlmitud kokkulepe näidata pangale fiktiivsete arvete abil laenu sihtotstarbekohast kasutamist, OÜ RST Valga kreeditarved ja pangalt saadu kohene jagamine osanike vahel.
99.M.R. t, kes oli DnB esindaja lepingu muutmise lepingu sõlmimisel, andis tunnistajana ütlusi, et MRP juhatuse liikmed V. Malm ja R. Põder pidasid mõlemad läbirääkimisi MRP-le laenu saamiseks endise Valga leivatehase kinnistu ostmiseks. Kohtumisel rääkisid V. Malm ja R. Põder, et soovitakse PPA ja tuletõrje koondada ühte hoonesse ja sinna pakkumisele minna. Olemasolev rahavoog kattis ära mõlema laenu teenindamise. Turu rahavoog oli nii tugev. Laenulepingu muudatuse järgi oli laenu väljamaksmise eelduseks 29(143)
investeeringute kava lisalaenu kasutamise kohta. V. Malm esitas iga kord enne väljamakseid andmed, milliseid investeeringuid tehakse.
100.DnB-l oli MRP-ga varasem lepinguline suhe. Varasema lepingu täitmisel käitus laenusaaja korrektselt. Ka oli teada nende majandustegevus. Uue lepingu sõlmimise eel pidasid panga esindajaga läbirääkimisi mõlemad osanikud. 13.02.2009. a lepingu sõlmimisel sai DnB järeldada lepingu täitmise tahet. Pangal ei olnud teavet V. Malmi, R. Põdra ja T. Saarmanni kokkuleppest fiktiivsete arvete koostamiseks ja laenuraha teises pangas asuva arvelduskonto kaudu R. Põdrale ja V. Malmile ülekandmiseks. 13.02.2009. a lepingu sõlmimise ajaks olid R. Põder ja V. Malm oma varasemat käitumist muutnud ja viisid sellega panga eksimusse. Eksimusse viidud pank tegi ülekandeid MRP-le iga V. Malmi avalduse alusel. Avalduste ning selle juurde lisatud kalkulatsioonide ja arvete esitamisega pangale hoiti viimast jätkuvalt eksimuses, jättes viimasele mulje tööde teostamisest, kuni kogu laenuraha oli äriühingule üle kantud.
101.Juhul, kui DnB oleks olnud teadlik, et MRP ei kavatse laenu väljamaksmise aluseks olevates dokumentides näidatud investeeringuid teha, ei oleks DnB MRP-e laenu välja maksnud. Seda kinnitasid tunnistajad M.R. ja I.V. , kes töötasid pangas kõnealuse laenu väljamaksmise ajal. M.R. ütlustest nähtuvalt investeeringuid leivatehase taastamiseks konkreetsemalt ei kontrollitud, kuna usaldati laenulepingu teist poolt. DnB-l ei olnud mingit alust kahtlustada, et OÜ RST Valga ja MRP poolt pangale esitatud arvete puhul on tegemist kahe äriühingu kokkumänguga ja et tegelikult töid ei tehta.
102.Eeltooduga täitis R. Põder KarS § 209 lg 2 p-des 3 ja 4 ette nähtud kuriteo objektiivse koosseisu. Ta tegutses grupis koos teise osaniku ja juhatuse liikmega ja tegu oli toime pandud suures ulatuses.
103.R. Põdral oli tahtlus DnB eksimusse viia. Sõlmides V. Malmi ja T. Saarmanniga kokkuleppe fiktiivsete arvete saamiseks ja nende pangale esitamiseks, teadis R. Põder, et tegelikult pangalt taotletava täiendava laenusumma arvelt endises leivatehases investeeringuid ei tehta. Ta teadis, et teostab kelmuse kuriteokoosseisule vastava asjaolu ja möönis seda. Panga eksimusse viimiseks oli otsene tahtlus. Pangast saadust poole endale võtmine kinnitab, et varalise kasu saamiseks oli R. Põdral kavatsetus. Laenulepingu muutmise lepingu sõlmimisele eelnenud kokkulepped kinnitavad varalise kasu saamise eesmärki. E.K. a ütluste järgi jälgis R. Põder, et ülekanded tema ja V. Malmi kontodele tehakse võrdselt. R. Põdral oli kontroll toimuva üle. Ta ei teinud midagi selleks, et laenulepingu muutmise lepingu sõlmimise järgset tegevust muuta ja asuda lepingut tegelikult täitma.
104.V. Malm ja R. Põder olid MRP juhatuse liikmed 27.03.1996.–29.03.2010. Alates 29.03.2010 on juhatuse liige T.R. . 30(143)
105.Tartu Maakohtu 15.09.2010. a määrusega kuulutati välja MRP pankrot.
106.Süüdistuse kohaselt põhjustasid MRP maksejõuetuse järgmised tehingud: 1) 08.08.2008. a kokkulepe anda MRP poolt määramatus ulatuses laenu OÜ-le MRP Market eesmärgiga laenusumma 4 536 000 krooni edasi anda V. Malmile ja R. Põdrale; 2) 02.06.2009. a leping, millega suurendati MRP-le kuulunud kinnistute eest V. Malmile ja R. Põdrale makstavat ostuhinda 26 500 000 krooni võrra; 3) 31.03.2010. a kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise leping, millega MRP andis OÜ-le Valga Leivavedu üle nii üürilepingutest tulenevad üürileandja õigused ja kohustused kui ka 14.03.2008 kinnistute müügilepingust tulenevad kohustused V. Malmi ja R. Põdra ees; 4) 27.05.2010. a müügileping, millega MRP kinnistu Valgas aadressil Vabaduse 39 müüdi OÜ-le Valga Leivatehas hinnaga 5 000 000, mis oli oluliselt alla turuhinna.
107.Maakohus märkis, et nende tehingute tegemise üle vaidlust ei ole. Vaidlus on selles, kas tehingud olid MRP jaoks majanduslikult põhjendatud või kahjustati nendega tahtlikult võlausaldajate huve ja põhjustati MRP maksejõuetus.
108.Kohus tuvastas, et 04.03.2008 sõlmisid MRP ja DnB laenulepingu nr 18/08K33. Laenulepingu alusel andis võlausaldaja MRP-le laenu summas 2 606 000 eurot (40 775 039,60 krooni). Tegemist oli pikaajalise investeerimislaenuga SEB Pangast võetud laenu refinantseerimiseks ja Valgas asuva kaubanduskeskuse laenustruktuuri korrastamiseks. Tagatiseks olid lepingu punktis 4 märgitud kolm ühishüpoteegi eset: Valga linnas Jaama pst 1a, Turu 3 ja Vabaduse 39 asuvad kinnistud. Käendajateks olid V. Malm ja R. Põder.
109.14.03.2008 sõlmisid MRP, DnB ja V. Malm ning R. Põder laenulepingust nr 18/08K33 tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks notariaalse kinnistute hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega V. Malm ja R. Põder võõrandasid MRP-le Valga linnas Turu 3, Jaama pst la ja Vabaduse 39 asuvad kinnisasjad. Need kinnisasjad müüdi hinnaga 32 400 000 krooni. Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks seadis MRP eelnimetatud kolmele kinnistule DnB kasuks ühishüpoteegi summas 60 000 000 krooni.
110.18.12.2008.a kinnistu müügi- ja asjaõiguslepinguga võõrandas MRP DnB kasuks hüpoteegiga koormatud kolm kinnistut 32 400 000 krooniga tagasi V. Malmile ja R. Põdrale, kes kohustusid ostuhinna tasuma 25 aasta jooksul.
111.13.02.2009. a sõlmisid MRP ja DnB laenulepingu nr TAL09K/16, mille alusel andis DnB MRP-le 639 387 eurot (10 004 232,63 krooni) laenu. Laenu eesmärk oli pikaajaline 31(143)
investeerimislaen Valgas asuva leivatehase ostmiseks. 20.02.2009 toimunud enampakkumisel omandas MRP 10 000 000 krooni eest Valgas Võru 78 (Valga leivatehas) asuva kinnistu laenulepingu TAL09K/16 alusel saadud laenu arvelt, tehes seda laenulepingus kokkulepitud eesmärgi päraselt.
112.13.02.2009. a sõlmisid MRP ja DnB laenulepingu nr 18/08K33 muutmise lepingu nr 1, mille kohaselt suurendati laenulepingu nr 18/08K33 järgset laenusummat 296 000 euro (4 631 393,60 krooni) võrra, sätestades laenulepingu nr 18/08K33 järgseks laenu kogusummaks 2 902 000 eurot (4 406 433,20 krooni). Lisalaenu andmise eesmärk oli lisaks esialgses lepingus märgitud eesmärgile Valgas asuva leivakombinaadi hoonetesse, seadmetesse ja Valgas asuvasse kaubanduskeskusesse tehtavate investeeringute finantseerimine. Lepingu punkti 7 kohaselt tühistati 04.03.2008. a laenulepingus ette nähtud V. Malmi ja R. Põdra käendused.
113.02.06.2009 esitasid V. Malm ja R. Põder avalduse 18.12.2008. a tehingu tühistamiseks, kuna nende tegelikuks sooviks ei olnud MRP-lt kolme kinnistu tagasiostmine hinnaga 32 400 000 miljonit krooni.
114.Samal päeval, s.o 02.06.2009 sõlmis MRP V. Malmi ja R. Põdraga lepingu 14.03.2008.a müügilepingu muutmiseks. Lepinguga suurendati MRP poolt kinnistute eest V. Malmile ja R. Põdrale makstavat ostuhinda 26 500 000 krooni võrra, s.o 58 900 000 kroonini (sellest Vabaduse 39 kinnistu ostuhind 52 596 200 krooni, Turu 3 kinnistu ostuhind 6 242 800 krooni ja Jaama pst 1a kinnistu ostuhind 61 000 krooni).
115.12.05.2010 esitas DnB MRP-le teatise lepingute ülesütlemise ja leppetrahvi nõudmise kohta, kuna MRP ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi.
116.27.05.2010 sõlmis MRP (esindaja T.R. ) ja OÜ-ga Valga Leivatehas (esindaja V. Malm) lepingu, millega MRP müüs Valgas Vabaduse 39 asuva kinnistu 5 000 000 krooni eest OÜ-le Valga Leivatehas.
117.29.06.2010 esitas DnB MRP vastu pankrotiavalduse. Avalduse kohaselt oli DnB nõue MRP vastu 29.06.2010.a seisuga kokku summas 56 545 121,95 krooni. Tartu Maakohtu 26.07.2010.a määrusega algatati MRP pankrotimenetlus. Tartu Maakohtu 15.09.2010.a määrusega kuulutati välja MRP pankrot.
118.Tartu Maakohtu 11.06.2012. a osaotsusega ja Tartu Ringkonnakohus 05.07.2013. a otsusega tuvastati MRP ja OÜ Valga Leivatehas vahel 31.03.2010 kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise lepingu tühisus. Samuti tunnistati tagasivõitmise korras kehtetuks MRP ja OÜ Valga Leivatehas vahel 27.05.2010 sõlmitud võlaõigusliku kinnistu müügileping, millega OÜ Valga Leivatehas omandas Valgas Vabaduse 39 asuva kinnistu.
32(143)
119.Tartu Maakohtu 16.05.2013. a otsusega ja Tartu Ringkonnakohtu 13.06.2014. a otsusega tunnistati tagasivõitmise korras kehtetuks MRP, V. Malmi ja R. Põdra vahel 02.06.2009 sõlmitud lepingu muutmise leping.
4.2.1.Laenu andmine OÜ-le MRP Market
120.OÜ MRP Market kanti äriregistrisse 07.08.2008, asutajaks ja osanikuks oli MRP. Osaühingutel oli sama asukoht aadressil Valga, Vabaduse 39. Juhatuse liikmeteks olid 07.08.2008–08.05.2009 V. Malm ja R. Põder, kes olid ka MRP osanikud. 08.05.2009– 13.07.2011 oli OÜ MRP Market juhatuse liige T.R. , kes oli alates 29.03.2010 MRP juhatuse liige.
121.V. Malm MRP juhatuse liikmena ja T.R. OÜ MRP Market juhatuse liikmena koostasid 08.08.2008 kokkuleppe 2, mille alusel andis MRP OÜ-le MRP Market intressivaba laenu määramatu summa ulatuses määramata tähtajaks, kusjuures kokkuleppe punktis 2 on märgitud, et OÜ-l MRP Market on laenu kasutamise otstarve määratlemata.
122.OÜ MRP Market juhatuse liikme T.R. 06.08.2008.a otsusega andis OÜ MRP Market V. Malmile ja R. Põdrale ajavahemikul 13.08.2008–19.05.2009 osamaksetena laenu summas 4 536 000 krooni koos ümmardatud intressidega 81 000 krooni, s.o kokku 4 617 000 krooni.
123.Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 291 lg 1 p 2 alusel avaldatud T.R. ütluste kohaselt tegid V. Malm ja R. Põder talle ettepaneku hakata OÜ MRP Market juhatuse liikmeks hakata. Nad selgitasid, et seda on vaja selleks, et MRP saaks anda laenu oma tütarettevõtjale OÜ-le MRP Market. Tehingu osapooled ei saa olla samad isikud. T.R. teada andis OÜ MRP Market raha edasi V. Malmile ja R. Põdrale. Vajalikud dokumendid valmistasid ette V. Malm ja R. Põder. Tunnistaja teada mingit muud majandustegevust peale selle laenu andmise OÜ-s MRP Market ei toimunud. T.R. ütlusi kinnitavad ka V. Malmi ütlused, et kavatsusega anda tütarettevõtjale laenu, mida tegelikult ise kasutama hakati, soovisid MRP osanikud tütarettevõtja juhatuse liikmeks teist inimest, kes täitis omanike tahet. Seda kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid. OÜ MRP Market juhatuse liikme T.R. 06.08.2008. a otsus V. Malmile ja R. Põdrale laenu anda pärineb tema juhatuse liikmeks saamise päevast ja ajast enne seda, kui ta sõlmis MRP juhatuse liikme V. Malmiga kokkuleppe laenu saamiseks. OÜ MRP Market äriregistrisse kandmiseks esitati avaldus samal päeval. Eeltoodud asjaolud kinnitavad T.R. ütlusi selle kohta, et OÜ MRP Market loodi ainult omanikele laenu andmiseks ja osaühingul puudus majandustegevus.
124.OÜ MRP Market 2009. a majandusaasta aruandest nähtuvalt saadi 2009. aastal omanikelt laenu 4 536 000 krooni ning tagastatud on 4 536 000 krooni. Seisuga 31.12.2009. a on omaniku laen nullis.
125.OÜ MRP Market pangakontole kanti 13.08.2008–18.05.2009 1 577 000 krooni selgitusega „kokkuleppe alusel“ (340 000 krooni), „kokkuleppe 2 alusel“ (1 222 000 krooni) või „laen“ 33(143)
(15 000 krooni). OÜ MRP Market kandis MRP-lt saadud raha üle R. Põdrale ja V. Malmile. Raha ülekandmise aluseks oligi OÜ MRP Market juhatuse liikme T.R. 06.08.2008.a otsus R. Põdrale ja V. Malmile laenu andmise kohta summas 4 536 000 krooni. OÜ MRP Market väljastas R. Põdrale ja V. Malmile 13.08.2008–19.05.2009 koos intressidega osamaksetega laenu kokku 4 617 000 krooni.
126.R. Põder ja V. Malm kandsid enda kontrolli all olevast MRP-st raha laenuna OÜ-le MRP Market, mis oli faktiliselt samuti R. Põdra ja V. Malmi kontrolli all. OÜ MRP Market pangakonto kaudu kanti raha juba R. Põdra ja V. Malmi isiklikele kontodele. T.R. d ära kasutades tegid R. Põder ja V. Malm varjatult tehinguid ja rahaülekandeid MRP, OÜ MRP Market ja nende endi isiklike pangakontode vahel.
127.Raamatupidaja E.K. a kinnitusel tasus OÜ MRP Market kannete kohaselt 02.06.2009 MRP kassasse 4 617 000 krooni, kuid see raha füüsiliselt ei laekunud ning samal päeval olid väljaminekud ka R. Põdrale ja V. Malmile. Tunnistaja ei teadnud, millise laenuga oli tegemist ja millal see laen anti. T.R. ga tunnistaja tööalaselt ei suhelnud ja tunnistaja ei seosta T.R. ge OÜ-ga MRP Market.
128.MRP poolt laenu andmisega OÜ-le MRP Market ja viimase kaudu raha üleandmisega V. Malmile ja R. Põdrale kasutasid V. Malm ja R. Põder MRP vara majanduslikult ebaotstarbekalt. Seda seetõttu, et neil polnud MRP juhatuse liikmetena kavatsust ülekantud raha enda isiklikust varast tagasi maksta. Seda tõendavad nii asjaolu, et V. Malmi ja R. Põdra isiklikele kontodele kantud laenusummasid tegelikkuses ei tagastatud, kokkuleppe nr 2 olemus (intressivaba määramatus summas laen määratlemata tähtajaga) ning V. Malmi ütlused selle kohta, et summasid liigutati näiliselt võla tasaarvestamiseks ja raha tegelikult ei liikunud. V. Malmi ütluste kohaselt oli 08.08.2008. a kokkulepe nr 2, mille koostas R. Põder, MRP ja OÜ MRP Market vaheline laenu võtmine. Tegelikult raha ei liikunud, vaid liikusid kassa sissetuleku ja väljamineku orderid. See läks tasaarvestuseks kohustusega, millega MRP kohustus neile tasuma 26,5 miljonit krooni. MRP raamatupidaja E.K. kinnitas, et 4 617 000 krooni sularaha, mille OÜ MRP Market oleks justkui tasunud 02.06.2009 MRP kassasse, füüsiliselt ei laekunud.
129.Tõendid kinnitavad, et ajavahemikus 13.08.2008–19.05.2009 kandsid R. Põder ja V. Malm MRP-st OÜ MRP Market kaudu endale 4 536 000 krooni. Ajavahemikus 03.03.–19.05.2009 üle kantud summad sisaldasid nende ja T. Saarmanni poolt DnB-lt välja petetud summasid.
130.Kuna OÜ-l MRP Market puudus igasugune majandustegevus, siis kasutasid V. Malm ja R. Põder MRP vara majanduslikult ebaotstarbekal viisil, suunates OÜ-le MRP Market antud laenu iseendale, soovimata ülekantud summasid tagastada. Laenu andes raiskasid nad teadvalt MRP vara 4 536 000 krooni (278 399,14 euro) suuruses summas ja seda ajal, kui neil oli kohustus DnB ees. Nad rikkusid ÄS § 187 lg 1 ja MRP põhikirja punkti 4.2 nõudeid.
34(143)
4.2.2.Kinnistute müügihinna suurendamine
131.MRP pangakonto väljavõte kinnitab, et MRP tasus V. Malmile ja R. Põdrale Valgas Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja Turu 3 asuvate kinnistute eest 14.03.2008. a lepingus kokkulepitud hinna, s.o 32 400 000 krooni.
132.Pärast seda, kui MRP oli lepingust tulenevad kohustused V. Malmi ja R. Põdra ees täitnud ning kinnistute eest tasunud, sõlmisid MRP, V. Malm ja R. Põder 18.12.2008 kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega MRP müüs 14.03.2008. a lepingu esemeks olnud kinnistud 32 400 000 krooniga V. Malmile ja R. Põdrale tagasi, kes kohustusid ostuhinna tasuma 25 aasta jooksul.
133.02.06.2009 tegid V. Malm ja R. Põder 18.12.2008. a tehingu tühistamise avalduse põhjusel, et nende tegelikuks sooviks ei olnud MRP-lt kolme kinnistu tagasiostmine hinnaga 32,4 miljonit krooni. Ostjad V. Malm ja R. Põder avaldasid, et kuna nemad ei olnud kursis, et 14.03.2008. a notariaalselt tõestatud tehingut saab muuta, tegidki nad 18.12.2008. a eksliku tehingu. Osalejad avaldasid, et 18.12.2008 sõlmitud kinnistute müügileping on tühine, kuna tegemist on näiliku lepinguga või eksimuse mõjul tehtud tehinguga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 või § 92 tähenduses. V. Malm, R. Põder ja MRP leppisid kokku, et tehingu tühistamise tulemusena vabanevad ostjad (V. Malm ja R. Põder) oma kohustusest müüja (MRP) ees ning selles, et kinnistu omanikuna kantakse registrisse MRP.
134.02.06.2009. a lepingu 1767/2009 kohaselt nõustusid R. Põder ja V. Malm ühelt poolt ning MRP teiselt poolt, et kinnistute tegelik väärtus on 58,9 miljonit krooni, s.o 26,5 miljoni krooni võrra kõrgem kui 14.03.2008 samade osapoolte vahel sõlmitud lepingus. Lepingu järgi muutusid kinnistute väärtused järgmiselt: Vabaduse 39 uus väärtus oli 52 596 200 krooni, Turu 3 uus väärtus oli 6 242 800 krooni ja Jaama pst 1a uus väärtus oli 61 000 krooni. Pooled kinnitasid, et ostuhinnast 32,4 miljonit krooni on MRP tasunud. Ülejäänud ostuhinna osa (26,5 miljonit krooni) kohustus MRP tasuma V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul vastavalt poolte vahel sõlmitavale maksegraafikule. Lepingu punkti 1.1.4. kohaselt oli 14.03.2008.a lepingu muutmine tingitud 15.05.2009 Simus Kinnisvara OÜ poolt lepingu esemetele antud eksperthinnangust nr 4031, mille kohaselt on kinnistute tegelik väärtus 58 900 000 krooni.
135.02.06.2009. a sõlmisid V. Malm ja R. Põder MRP-ga kokkuleppe nr 3, mille kohaselt pidi MRP tasuma V. Malmile ja R. Põdrale veel tasumata ostuhinna hiljemalt 20 aasta jooksul vastavalt vaba raha olemasolule. Maakohus leidis, et kokkulepe nr 3 ongi 02.06.2009 lepingu 1767/2009 punktis 2.2 nimetatud maksegraafik. Kokkulepe nr 3 võimaldas V. Malmil ja R. Põdral hakata kohe MRP-st raha välja võtma.
136.02.06.2009 lepingu muutmise lepinguga ja kokkuleppega nr 3 tekitati MRP-le 26,5 miljoni krooni suurune kohustus V. Malmi ja R. Põdra ees. 02.06.2009. a leping võimaldas näidata, et omanikel on nõue MRP vastu ja seda täidetakse. 35(143)
137.Samal päeval, kui koostati kokkulepe nr 3, koostasid V. Malm ja R. Põder dokumendid selle kohta, et näidata OÜ-lt MRP Market võetud laenu (koos intressidega) summas 4 617 000 krooni sularahas tagastamist ning OÜ MRP Market poolt omakorda 02.06.2009 laenu tagastamist MRP-le (esimene tehing). Dokumentidest nähtuvalt on V. Malmile ja R. Põdrale kummalegi makstud kokkuleppe nr 3 alusel sularahas 2 308 500 krooni. Ka MRP kassaraamatu kohaselt maksti pärast kokkuleppe nr 3 koostamist 02.06.2009 R. Põdrale ja V. Malmile MRP kassast sularahas 2 308 500 krooni, s.o kokku 4 617 000 krooni (selgitusega „kokkulepe nr 3 alusel“). Samuti nähtub kassaraamatust, et OÜ MRP Market on MRP-le tagastanud 02.06.2009 laenu koos intressidega kogusummas 4 617 000 krooni. Dokumentidega näitasid R. Põder ja V. Malm raamatupidamises, et nad on OÜ-lt MRP Market võetud laenu koos intressidega (kogusummas 4 617 000 krooni) sularahas tagastanud ja MRP on nende ees täitnud kokkulepet 3 4 617 000 krooni ulatuses. Tegelikult laenu tagasimakset ei toimunud. Seda kinnitavad suulised tõendid. Kassaraamatus märgitud kassa väljamineku orderite nr 45 ja 46 fiktiivsust kinnitasid tunnistajad V. Malm ja E.K. . V. Malmi ütluste kohaselt on laen, mille tema ja R. Põder said OÜ-lt MRP Market, tagastatud otse MRP-le. V. Malm kinnitas, et raha tegelikult ei liikunud, vaid tehti kassa sissetuleku ja väljamineku orderid, sest kinnistu hinna tõstmisega oli MRP-l tema ja R. Põdra ees 26,5 miljoni krooni suurune kohustus. Ka E.K. a kinnitusel OÜ MRP Market 02.06.2009 MRP kassasse 4 617 000 krooni ei maksnud. Seega tasaarvestati esimese tehingu laenuraha raamatupidamisdokumentides fiktiivselt, et näidata laenu tagastamist OÜ MRP Market poolt. Omanikud viisid MRP-st välja 4 617 000 krooni ja jätkasid kokkuleppe nr 3 täitmist. 02.06.2009.a leping võimaldas näidata, et omanikel on nõue MRP vastu ja seda täideti.
138.Kokkuleppe nr 3 alusel kanti MRP pangakontodelt 03.06.2009–31.03.2010 raha ka R. Põdra ja V. Malmi isiklikele pangakontodele, samuti tegid süüdistatavad endale äriühingu varast makseid sularahas. Kokku laekus sel perioodil kokkuleppe nr 3 alusel MRP vara V. Malmile ja R. Põdrale 4 026 600 krooni. See summa sisaldab 2009. a DnB-lt välja petetud raha.
139.V. Malm ja R. Põder jätsid 18.12.2008. a ja 02.06.2009. a tehingutega kaasnenud notaritasu maksmise kohustuse MRP-le. Kuna nii 18.12.2008. a kui ka 02.06.2009. a lepingu ja avalduse eesmärgiks oli sellise lepingu sõlmimine, mille alusel oli R. Põdral ja V. Malmil võimalik kasutada MRP raha alusetult enda huvides, siis nende lepingute sõlmimise kulude maksmise kohustuse võtmine MRP-le on MRP varade teadev raiskamine 331 748,80 krooni (21 202,61 euro) suuruses summas.
140.MRP pidi tasuma DnB-le laenu tagasimaksete ja intressidena igakuiselt mitusada tuhat krooni. MRP käive 2009. a esimesel poolaastal oli keskmiselt 670 177 krooni kuus. Pärast 02.06.2009 a lepingu sõlmimist oli MRP-l käibevara ca 265 000 krooni, lühiajalisi kohustusi samas aga enam kui 23 miljonit krooni, millest ca 20 miljonit krooni moodustasid 02.06.2009. a lepinguga võetud kohustused V. Malmi ja R. Põdra ees. Seega pidid MRP juhatuse liikmed aru saama, et osaühingul puudub vara 02.06.2009 lepinguga võetud kohustuste täitmiseks ning puudus ka alus arvata, et täiendav 20 miljoni krooni suurune kohustus on võimalik täita 36(143)
edaspidi majandustegevuse käigus teenitava kasumi arvel. MRP suutis 2010. aasta alguseni igakuiseid laenu- ja intressikohustusi DnB ees veel täita, kuid alates 2010. aasta märtsist ei olnud äriühing selleks enam võimeline.
141.DnB kui MRP võlausaldaja ei olnud teadlik, et MRP ja R. Põdra ning V. Malmi poolt 18.12.2008 sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingust. Samuti ei teadnud DnB 02.06.2009.a lepingust, mis puudutas kolme kinnistu hinda ja millega MRP-l tekkis 26,5 miljoni krooni suurune rahaline kohustus. MRP jättis täitmata laenulepingust tuleneva võlausaldaja teavitamise kohustuse. Muuhulgas olid 13.02.2009. a laenulepingus TAL09K/16 kokku lepitud tingimused, mille kohaselt kohustus võlgnik allutama kõik olemasolevad ja tulevikus võetavad osanike laenud võlausaldaja laenudele. Samuti oli võlgnikul kohustus mitte eelistada kohustuste täitmisel võlausaldajale teisi võlausaldajaid, välja arvatud juhul, kui see on seadusega ette nähtud. Võlgnik pidi koheselt informeerida võlausaldajat laenulepingu tagamiseks koormatud vara võõrandamisest. DnB teadmatust V. Malmi ja R. Põdra poolt 18.12.2008 ja 02.06.2009 kinnistutega tehtud tehingutest on kinnitanud ka panga esindajad. DnB ei andnud nõusolekut 18.12.2008.a ja 02.06.2009.a lepingute sõlmimiseks ega ole ka neid tagantjärele heaks kiitnud. V. Malm ja R. Põder varjasid DnB eest teadlikult 18.12.2008.a ja 02.06.2009. a tehinguid, jättes sellega täitmata 04.03.2008. a ja 13.02.2009. a laenulepingust tuleneva võlausaldaja teavitamise kohustuse. DnB teadmata hakati tegema endile MRP arvel põhjendamatuid väljamakseid, mis olid oluliselt suuremad kui pangale hüvitatavad laenumaksed.
142.R. Põdra ja V. Malmi kirjavahetusest DnB-ga ilmneb soov kahjustada DnB ja teiste võlausaldajate huve ja tagada iseenda positsioon peamiste võlausaldajatena. V. Malmi ja R. Põdra 20.04.2010.a ja 25.05.2010.a vastustes DnB-le on kokkuvõtvalt märgitud, et MRP ei pea mõistlikuks laenulepingus toodud kokkulepete täitmist ega kavatse asuda täitma laenulepingus toodud kokkuleppeid. V. Malm ja R. Põder tunnistasid, et MRP suurimateks võlausaldajateks on panga kõrval V. Malm ja R. Põder. MRP äritegevusega kaasnevad vahendid ei võimalda rahuldada võlgniku kohustusi kõikide kreeditoride ees. Veel märgiti vastuses, et kinnistute võõrandamistehingutega seoses tekkinud võlakohustus V. Malmi ja R. Põdra ees ei ole laenukohustus, vaid tegemist on müügilepingu alusel tekkinud ostuhinna tasumise kohustusega, mis on võrdväärne DnB ja MRP vahelisest laenulepingust tuleneva kohustusega DnB ees ning MRP käsitleb neid kohustusi võrdväärsetena.
143.02.06.2009. a lepinguga R. Põdra ja V. Malmi ees võetud rahalise kohustuse täitmine oli MRP majandustegevuse jätkamise seisukohast vähemolulisem kui laenu- ja intressimaksete tasumine DnB-le või maksukohustuste täitmine. Seetõttu kahjustati V. Malmi ja R. Põdra ees tekkinud nn kohustuse täitmisega MRP teiste võlausaldajate huve. R. Põder ja V. Malm pidasid enda kunstlikult tekitatud nõude rahuldamist MRP poolt sama oluliseks või isegi olulisemaks kui MRP laenukohustust DnB ees, ehkki pangaga sõlmitud laenulepingutes oli üheselt sätestatud, et osanike poolt MRP-le antavad laenud on allutatud panga nõuetele. Seetõttu võinuks MRP täita kohustusi R. Põdra ja V. Malmi ees alles pärast DnB nõuete täielikku rahuldamist. 37(143)
144.Hoolimata asjaolust, et pangale saadetud vastustes loetleti põhjuseid, miks MRP ei saa laenulepingut enam kohaselt täita ja millest on tekkinud osaühingu makseraskused, tegi MRP ettepaneku suurendada veelgi oma kohustusi täiendava laenu võrra. Nimelt tehti 25.05.2010. a kirjas DnB-le ettepanek anda veel 17 000 000 krooni laenu, et tasuda kinnistute võõrandamistehingutest tekkinud võlgnevuse V. Malmi ja R. Põdra ees. R. Põdra ja V. Malmi pahatahtlikkust panga suhtes näitab asjaolu, et lisavahendeid 02.06.2009 lepinguga MRP-le kunstlikult tekitatud kohustuse täitmiseks taotleti peamiselt võlausaldajalt, kellelt saadud laenude abil suudeti varasemalt kõik neli kinnistut üldse omandada. MRP täitis 02.06.2009. a lepingust tulenevaid kohustusi V. Malmi ja R. Põdra ees osaliselt ka nende vahendite arvelt, mis oli DnB-lt saadud 13.02.2009. a laenulepingu muutmise lepinguga Valga leivatehase investeeringute finantseerimiseks. Seega sisuliselt täidetigi 02.06.2009. a tehingust tulenevat kohustust R. Põdra ja V. Malmi ees DnB-lt välja petetud raha arvel.
145.MRP omandas kõik tema majandustegevuseks vajalikud kinnistud DnB-lt saadud laenude arvel ning kõik kinnistud olid koormatud hüpoteekidega panga kasuks. Seega oli kinnistute omandamiseks võetud laenudest tulenevate kohustuste täitmine igapäevase majandustegevuse jätkamise seisukohalt hädavajalik. 02.06.2009. a lepingu sõlmimise ja täitmisega muutis MRP selle aga võimatuks. MRP majandustegevus toimus R. Põdra ja V. Malmi kontrolli all. Seega pidid R. Põder ja V. Malm ilmselgelt olema teadlikud ka sellest, et 02.06.2009.a lepingu sõlmimine ja täitmine viib MRP suurtesse makseraskustesse, mille tõttu ei ole majandustegevuse jätkamiseks vajalike kulude kandmine ning kohustuste täitmine võlausaldajate ees enam võimalik. Kui 02.06.2009.a tehingut 14.03.2008.a müügilepingus märgitud kinnistute hinna muutmiseks ei oleks sõlmitud, oleks MRP-l puudunud alus V. Malmile ja R. Põdrale väljamaksete tegemiseks ning MRP majandustegevusest laekuvate vahendite arvel oleks suudetud rahuldada teiste võlausaldajate, eelkõige DnB nõudeid vähemalt kuni 25.01.2014, mil MRP pidi pangale tagastama kogu laenulepingute alusel saadud laenusumma. Sel juhul võimaldanuks turul toimuv kaubandustegevus laenulepingutest tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist.
146.02.06.2009. a lepinguga täiendavalt tasumisele kuuluva summa suurus (26,5 miljonit krooni) ja selle tasumise kord (20 aasta jooksul vastavalt vabade rahaliste vahendite olemasolule) tõi kaasa olukorra, kus R. Põdral ja V. Malmil tekkisid võlausaldajate õigused kohe lepingu sõlmimisel ja nende nõue hakkas kohe konkureerima teiste võlausaldajate nõuetega, eelkõige DnB nõudega. Seega sai 02.06.2009. a lepingu eesmärk olla üksnes võlausaldajate huvide kahjustamine selleks, et enne võlausaldajate nõuete rahuldamist oleks võimalik teha MRP varast väljamakseid MRP osanikele.
147.MRP alustaski viivitamatult 02.06.2009. a lepinguga V. Malmi ja R. Põdra ees võetud kohustuse täitmist. MRP tasus V. Malmile ja R. Põdrale ajavahemikul 03.06.2009–31.03.2010 kokku 8 238 100 krooni ehk ca 31% kinnistute täiendavast hinnast. Samal ajal tagastas MRP pangale enam kui 55 miljoni krooni suurusest laenusummast 954 105,69 krooni ehk veidi enam kui 1,7%. Seda kinnitavad MRP, V. Malmi ja R. Põdra pangakontode väljavõtted ja MRP 2009. ja 2010. a majandusaasta aruanded. 38(143)
148.Asjaolu, et 02.06.2009. a lepingu pooled soovisid täita MRP-le tekitatud kohustuse R. Põdra ja V. Malmi ees võimalikult kiiresti, kinnitab kaudselt ka MRP 2009. a majandusaasta aruanne, kus on MRP kohustust V. Malmi ja R. Põdra ees kajastatud lühiajalise (s.o vähem kui aasta jooksul täitmisele kuuluva) kohustusena. MRP 2009. a majandusaasta aruanne kajastab ilmekalt ka 02.06.2009. a lepingu sõlmimise ja selle täitmise tagajärgi. MRP-l oli 31.12.2009.a seisuga käibevara kokku 214 565 krooni, lühiajalisi kohustusi aga summas 21 145 029 krooni. MRP võlgnevus DnB ees oli aga 52 675 573 krooni.
149.02.06.2009 sõlmitud lepingu kohase kinnistute müügihinna suurendamise ja tasumise vaba graafikuga sai MRP õigustada enda varast väljamakseid äriühingu osanikele V. Malmile ja R. Põdrale ilma panga nõusolekuta ja proportsionaalselt rohkem, kui maksti oma suurvõlausaldajale, kellele tasumine toimus kindla maksegraafiku alusel. Seda seisukohta kinnitab ka pankrotihaldur Andres Hermet, kelle ütluste järgi oli 02.06.2009.a tehingu tegemise eesmärk tekitada kohustus V. Malmi ja R. Põdra ees, et hakata seda kohustust MRP majandustegevusest laekunud üürirahast tasuma, seades ennast paremasse seisu võrreldes teise võlausaldajaga.
150.Maakohus leidis, et kuivõrd MRP osanikel ei olnud võimalik DnB nõusolekuta endale dividende maksta, oli 02.06.2009.a tehingu eesmärk anda V. Malmile ja R. Põdrale kui MRP osanikele võlausaldaja positsioon, et enne panga ja teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist oleks võimalik teha väljamakseid isiklikele pangakontodele.
151.02.06.2009. a lepinguga jätsid R. Põder ja V. Malm kogu hinnariisiko MRP kanda. Tegelikult kannab hinnariisikot pool, kes väidab end olevat hinnas eksinud, s.o R. Põder ja V. Malm. Seega kahjustasid R. Põder ja V. Malm 02.06.2009. a lepinguga teadlikult MRP vara, kuivõrd MRP võttis ilma igasuguse majandusliku põhjenduseta äriühingu osanike ja juhatuse liikmete R. Põdra ja V. Malmi ees rahalise kohustuse summas 26,5 miljonit krooni. Seejuures ei olnud MRP-l sellise kohustuse täitmiseks piisavalt vara. 02.06.2009 lepingu sõlmimise ja täitmisega lõid R. Põder ja V. Malm eelduse MRP maksejõuetuse tekkimiseks.
152.Tartu Maakohus tunnistas 16.05.2013. a otsusega asjas nr 2-11-17796 MRP, V. Malmi ja R. Põdra vahel 02.06.2009 sõlmitud lepingu muutmise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks. Tartu Ringkonnakohtu 13.06.2014.a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kohtuotsus jõustus 05.11.2014. Kohtuotsuse kohaselt kahjustati 02.06.2009.a lepinguga MRP võlausaldajate huve teadlikult, kuna MRP-le võeti täiendavalt 26,5 miljoni krooni suurune kohustus, kuid osaühingu vara tehingu tulemusena ei suurenenud. Maakohus leidis ka, et tähtsust ei oma kinnistute turuväärtus 02.06.2009.a seisuga, sest MRP ostis kinnistud juba 14.03.2008.a lepinguga. Isegi kui kinnistute väärtus pärast seda suurenes, ei olnud MRP-l mingit põhjust anda sellest tekkinud kasu üle R. Põdrale ja V. Malmile. Selle seisukohaga nõustus maakohus ka käesolevat kriminaalasja lahendades. 02.06.2009.a tehinguga ei suurenenud MRP vara väärtus. Küll aga suurendati osaühingu kohustusi osanikest juhatuse liikmete ees. Sellise kohustuste suurendamisega kahjustasid juhatuse liikmed osaühingu varalist seisundit, rikkudes nii ÄS § 187 lg 1 ja MRP põhikirja punkti 4.2 nõudeid. 39(143)
4.2.3.31. märtsi 2010. a leping kohustuste ja üürilepingute ülevõtmiseks
153.OÜ Valga Leivatehas kanti äriregistrisse 23.01.2009. Selle osaühingu asutajateks ja osanikeks olid R. Põder ja V. Malm, esimene kuni 10.08.2011 ja teine kuni 11.08.2011. Juhatuse liikmed olid perioodil 23.01.2009–16.12.2011 V. Malm ja R. Põder.
154.OÜ Valga Leivavedu kanti äriregistrisse 24.04.2010. Selle osaühingu asutajateks ja osanikeks olid R. Põder ja V. Malm, esimene kuni 10.08.2011 ja teine kuni 11.08.2011. Juhatuse liikmed olid perioodil 02.12.2011–19.07.2013 V. Malm ja R. Põder.
155.OÜ Consent kanti äriregistrisse 02.12.2011, asutajaks ja osanikuks oli T.R. . Juhatuse liikmeks oli 02.12.2011–28.03.2013 T.R. ja 28.03.2013–05.03.2015 V.L. .
156.31.03.2010 sõlmisid V. Malm, R. Põder, MRP (juhatuse liige T.R. ) ja OÜ Valga Leivatehas (juhatuse liige V. Malm) kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise lepingu. Sellega andis MRP OÜ-le Valga Leivatehas üle MRP üürilepingutest (Valga kinnistutel Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a) tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üürnike suhtes. Samuti võttis OÜ Valga Leivatehas üle MRP 14.03.2008.a müügilepingust tulenevad kohustused V. Malmi ja R. Põdra ees kokku 17 846 400 krooni ulatuses, kohustudes neile tasuma igal kuul 50% Vabaduse 39 ja Turu 3 äriruumide üürilepingute netotulust.
157.2010. a aprillis saadeti üürnikele teade, et vastavalt MRP ja OÜ Valga Leivatehas vahel sõlmitud üürilepingute ülevõtmise lepingule on alates 01.04.2010. äriruumide uueks üürileandjaks OÜ Valga Leivatehas. Üüri ja kommunaalteenuste eest tasumine pidi teate kohaselt toimuma OÜ Valga Leivatehas pangakontole.
158.01.11.2010.a kokkulepetega kehtestati uus redaktsioon erinevatel aegadel sõlmitud äriruumi üürilepingutest. Kokkulepete üks pool oli üürileandja OÜ Leivavedu (esindaja V. Malm). Kokkulepetega kinnitasid üürileandja ja üürnikud, et poolte vahel on kehtiv esialgselt MRP-ga sõlmitud Valgas Vabaduse pst 39 asuva äriruumi üürileping, millest tulenevad õigused ja kohustused on 31.03.2010 üle võtnud OÜ Valga Leivatehas ning 30.04.2010 omakorda OÜ Leivavedu, kusjuures 01.05–31.10.2010 oli üürilepingu operaatoriks OÜ Valga Leivatehas. 01.05.2010. a operaatorlepingu poolteks olid üürileandjana OÜ Leivavedu (esindaja R. Põder) ja operaatorina OÜ Valga Leivatehas (esindaja V. Malm).
159.20.03.2012.a kirjas teatas OÜ Valga Leivatehas üürnikele, et Valgas Vabaduse 39 äriruumi üürilepingu järgne üür tuleb tasuda OÜ Consent pangakontole. Kirjas teatati, et üüri tasumine Tartu Maakohtu märgitud Rahandusministeeriumi kontole ei ole üürnikele kohustuslik. Üürnike suhtes on kehtiv üürilepingust tuleneva kohustuse täitmise viis üüri tasumine ainult OÜ Consent arvelduskontole. Üüri tasumisega Rahandusministeeriumi kontole on üürnikel tekkinud võlgnevus OÜ Valga Leivatehase ees, mis võib üürniku jaoks kaasa tuua üürilepingus sätestatud tagajärje.
40(143)
160.31.03.2010.a lepingu kohaselt pidi OÜ Valga Leivatehas võtma vastusoorituseta üle MRP kohustused üksnes V. Malmi ja R. Põdra ees ning tasuma nendele 50% igakuiselt saadavast netotulust. Selle kokkuleppega eelistasid V. Malm ja R. Põder ennast kui võlausaldajaid teistele MRP võlausaldajatele ning kahjustasid oma tegevusega hüpoteegipidaja huve. MRP-le kuulunud kinnistud olid koormatud ühishüpoteekidega DnB kasuks ja Valgas, Vabaduse 39 asuv kinnistu oli lisaks veel koormatud hüpoteegiga riigi kasuks. AÕS §-de 344 ja 333 kohaselt on hüpoteegipidajal eesõigus oma nõuete rahuldamiseks ka koormatud kinnisasjadest saadava üüritulu arvel. Seega eelistasid V. Malm ja R. Põder 31.03.2010.a lepingut sõlmides ennast teistele võlausaldajatele. Seetõttu on nende tegevus vastuolus PankrS §-s 153 sätestatuga, millega on kehtestatud nõuete rahuldamisjärgud pankrotivarast väljamaksete tegemisel. 31.03.2010.a lepingu sõlmimisega andis MRP oma vara üle OÜ-le Valga Leivatehas, saamata selle eest midagi vastu. Üürilepingute üleandmise näol on tegemist sisuliselt MPR vara kinkimisega, kuna MRP loobus üüritulust (varast), aga OÜ Valga Leivatehas ei teinud vastusooritust. Andes OÜ-le Valga Leivatehas tasuta üle üürilepingud ja õiguse sõlmida täiendavaid üürilepinguid, põhjustati MRP müügitulu märkimisväärne vähenemine, loobudes põhjendamatult MRP-le laekuvast rendituludest alates 01.04.2009.
161.Tulenevalt 31.03.2010. a lepingust tasusid Valgas Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja Turu 3 kinnistute üürnikud MRP asemel üüri OÜ-dele Valga Leivatehas ja Valga Leivavedu. Need mõlemad äriühingud olid V. Malmi ja R. Põdra kontrolli all.
162.31.03.2010. a lepingu alusel tehti väljamakseid R. Põdrale ja V. Malmile. OÜ Valga Leivatehas kontolt kanti ajavahemikul 08.04.2010–18.10.2010 R. Põdra kontole 677 145 krooni ja V. Malmi kontole 597 145 krooni. Kõigi väljamaksete põhjenduseks on kokkulepe nr 4. OÜ Valga Leivatehas tegi V. Malmile ja R. Põdrale 31.08–18.12.2010 ka sularahamakseid 27 942 krooni ulatuses. OÜ Leivavedu kontolt kanti ajavahemikul 03.11.–24.12.2010 R. Põdra kontole 185 500 krooni ja V. Malmi kontole 185 500 krooni. Kõigi väljamaksete põhjenduseks on kokkulepe nr 4. 07.01–29.11.2011 kandsid R. Põder ja V. Malm OÜ Leivavedu kontolt R. Põdra kontole üle kokku 66 545 eurot ja V. Malmi kontole kokku 66 245 eurot. Samuti tegid V. Malm ja R. Põder 2011. aastal OÜ Leivavedu pangakontolt endile sularahamakseid kogusummas 1894 eurot. Kokku raiskasid V. Malm ja R. Põder kokkuleppe nr 4 alusel ajavahemikus 08.04.2010–01.12.2011 MRP raha 2010. aastal 1 753 232 krooni (112 051,95 eurot) ja 2011. aastal 134 684 eurot.
163.Pärast 31.03.2010. a lepingu sõlmimist kaotas MRP suurema osa oma käibest ja tema majandustegevus sisuliselt lõppes, kuna MRP peamiseks tegevusvaldkonnaks oli kinnisvara üürile andmine. Kuna V. Malm ja R. Põder andsid üürilepingud üle OÜ-le Valga Leivatehas, mille juhatuse liikmeteks olid samuti nemad ise, siis loovutasid nad MRP vara põhjendamatult iseendale. Pärast 31.03.2010 lepingu sõlmimist polnud MRP-l raha laenumaksete tasumiseks. Seega muutus MRP 31.03.2010.a lepingu sõlmimise järel sisuliselt maksejõuetuks.
41(143)
164.R. Põder ja V. Malm avaldasid võlausaldajale 20.04.2010 saadetud kirjas, et MRP on andnud OÜ-le Valga Leivatehas tasuta üle nii äriruumide üürilepingud kui ka õiguse sõlmida üürilepinguid vabadele äripindadele. DnB ei andnud nõusolekut nimetatud kokkulepete sõlmimiseks ega ole ka nimetatud kokkuleppeid tagantjärele heaks kiitnud. MRP, andes OÜ-le Valga Leivatehas tasuta üle üürilepingud ja õiguse sõlmida täiendavaid üürilepinguid vastavalt lepingutes kokkulepitud tingimustele, loobus põhjendamatult renditulust. Tegu on ilmselgelt osaühingu varalise seisundi kahjustamisega, millega põhjustati MRP maksejõuetus.
165.R. Põdra ja V. Malmi 20.04.2010.a kiri kinnitab, et DnB pööras korduvalt MRP juhatuse liikmete tähelepanu äriühingu majandustegevuse kahjustamisele, esitades nõudmisi kahjustavate tehingute tagasipööramiseks ja endise olukorra taastamiseks. MRP nimetatud pöördumistele ei reageerinud. MRP juhatuse liikmed tegutsesid 31.03.2010.a lepingut sõlmides otsese tahtlusega. Nad said aru, et tasuta üürilepingutega seonduva üleandmine toob kaasa võlgniku majandustegevuse olulise kahjustumise ja kohustuste täitmise võimatuse. Juhatuse liikmed nägid ette võlausaldajale kahju tekkimise, kui nad viisid MRP-st välja üüritulu. Tahtlust hoida osaühing majandustegevusest saadava sissetulekuta ja maksejõuetuna kinnitab ka hagi tagamise määruse täitmata jätmine.
166.31.10.2009.a lepingut sõlmides ja pankrotivalduse esitamise järel aktiivselt kokkuleppe täitmiseks tegutsedes rikkus R. Põder koos teise faktilise juhatuse liikmega ÄS § 187 lg 1 ja MRP põhikirja p 4.2 nõudeid.
4.2.4.Vabaduse 39 kinnisasja võõrandamine
167.27.05.2010 sõlmisid MRP (juhatus liige T.R. ) ja OÜ Valga Leivatehas (juhatuse liige V. Malm) kinnistu müügilepingu, millega MRP müüs Valgas Vabaduse 39 asuva kinnistu OÜ-le Valga Leivatehas hinnaga 5 000 000 krooni.
168.Selle lepinguga kahjustasid ja raiskasid V. Malm ja R. Põder teadvalt MRP vara, kuna nad müüsid kinnistu endaga seotud OÜ-le Valga Leivatehas turuhinnast oluliselt odavamalt. Samuti kahjustas MRP-d ebamõistlikult lepingutingimus, mille kohaselt pidi OÜ Valga Leivatehas kinnistu müügihinna tasuma alles 2021. aasta märtsiks, s.o 10 aasta ja 10 kuu möödudes.
169.Tartu Maakohtu 11.06.2012 osaotsusega tsiviilasjas nr 2-11-3352 ja Tartu Ringkonnakohtu 05.07.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-11796 on 27.05.2010. a leping tunnistatud PankrS § 111 lg 1 p 1 alusel kehtetuks.
170.Kinnistu müüdi turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Turuhinna oluliselt kõrgemat väärtust tõendavad kinnistute 14.03.2008. a müügileping, mille kohaselt oli Vabaduse 39 hind 28 188 000 krooni; Simus Kinnisvara OÜ 15.05.2009. a eksperthinnang, mille kohaselt oli Vabaduse 39 turuhind 58 900 000 krooni; MRP 2009. a ja 2010. a I kvartali bilanss, kus on kinnisvarainvesteeringute (Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a) koguväärtuseks märgitud 79 000 000 krooni, kusjuures Vabaduse 39 on nendest kolmest kõrgeima väärtusega kinnistu. 42(143)
171.Müügihinna tasumise tingimused olid ebamõistlikud. Esiteks oli ebamõistlik tasumise tähtaeg 10 aastat ja 10 kuud ja see, et müügihinna tasumise kohustus oli täielikult tagamata. MRP loobus 27.05.2010.a lepingu alusel omandist Vabaduse 39 kinnistule, ilma et viimane oleks enam kui 10 aasta jooksul pidanud maksma mingit tasu.
172.27.05.2010.a lepingu sõlmimise hetkeks oli MRP muutunud maksejõuetuks. Suutmata võlausaldajate nõudeid rahuldada ja teades, et lähiajal tekib tal kohustus tasuda DnB-le kogu laenulepingutest tulenev võlgnevus, müüs MRP Vabaduse 39 kinnistu, mis moodustas peamise osa MRP varast, turuhinnast kümnekordselt madalama hinnaga ja seda tingimusega, et ostuhind tasutakse alles 2021. aasta märtsis. Neil asjaoludel oli 27.05.2010. a müügilepingul poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu kinke iseloom. Ka pankrotihaldur A. Hermet andis ütlusi, et sellistel tingimustel tehtud tehing oli täiesti tavatu ja tema aastatepikkuses praktikas erakordne.
173.Müügilepingul puudus MRP jaoks majanduslik mõte. Lepingus jäeti täielikult tagamata müügihinna tasumise kohustuse täitmine. Samuti ei andnud leping MRP-le õigust nõuda tasumata ostuhinnalt intressi. Müük toimus üksnes V. Malmi ja R. Põdra huvides. Nad tõid tehinguga endale kuuluvast äriühingust vara üle.
174.Kaitsja väitel pankrotistus MRP DnB töötajate pettusliku tegevuse tagajärjel, kuna MRP-le müüdi 10 miljoni krooniga Võru 78 kinnistu, mille näol oli sisuliselt tegemist väärtusetu objektiga. Ka R. Põder väitis, et pank pettis neid kinnistu väärtuse suuremana näitamisega, esitades enne müüki hindamisakti, mille kohaselt oli kinnistu väärtus 18 miljonit krooni. Maakohus sellise väitega ei nõustunud. Tunnistaja I.V. i ütluste kohaselt küsis ta V. Malmilt kui kohalikult ärimehelt, kas talle on teada, kellele pakub huvi Valga vana leivatehase objekt. I.V. avaldas millist hinda soovib pank kinnistu eest saada. Mõne aja pärast teatas V. Malm, et MRP on huvitatud kinnistu ostmisest. Pangas tutvustati V. Malmile ja R. Põdrale Võru 78 umbes aasta aega vana hindamisakti. Sellest oli näha, et tegemist ei olnud värske hindamisaktiga. Pank ei näinud vajadust uue hindamisakti järele, kuivõrd Vabaduse 39 kinnistult saadavad üüritulud tagasid ka täiendava laenu teenindamiseks vajalikud vahendid. Ka ei teinud pank täiendavaid jõupingutusi, et MRP kinnistu ostaks. See oli MRP otsus. Võru 78 kinnistu müüdi avalikul enampakkumisel. V. Malmil ja R. Põdral oli võimalus tehingust keelduda. Kui MRP esindajad nägid, et hindamisakt ei olnud “värske”, oli neil endal võimalik tellida hindamisakt, et veenduda tehingu kasulikkuses. Jättes selle tegemata, on R. Põder ise rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust ja kannab tehingust tulenevat riisikot. MRP juhatuse liikmed esitasid tehingu eel pangale äriidee, mis seisnes hoone ehitamises, millesse saavad tööruumid politsei, piirivalve jt jõustruktuurid. DnB ei vastutanud käivitumata äriidee eest.
175.R. Põdra ütluste kohaselt olid kõik kokkulepped, mille alusel MRP talle endale ja V. Malmile väljamakseid tegi, tema koostatud. Kokkulepetes oli sõnaselgelt kirjas, et väljamakseid võib teostada vaid vastavalt vabade rahaliste võimaluste olemasolul, mis pidi kaitsma teisi võlausaldajaid. V. Malm ei pidanud aga kokkuleppest kinni ja tegi väljamakseid ka siis, kui 43(143)
teistele võlausaldajate ees olid kohustused täitmata. Maakohus märkis, et olenemata nende kokkulepete sõnastusest, ei ole neil V. Malmi ja R. Põdra käitumisele hinnangu andmisel tähtsust, kuna juba põhilepingud, mille alusel kokkulepped sõlmiti, kahjustasid äriühingu huve. Lisaks ei kaitsnud need kokkulepped kuidagi võlausaldajaid, kuivõrd andsid võimaluse kogu vaba raha kanda äriühingust välja.
176.Süüdistuse kohaselt põhjustati MRP maksejõuetus perioodil 13.08.2008–07.11.2011. MRP oli DnB-ga sõlmitud laenulepingust tulenevalt KarS § 384 lg 1 mõttes võlgnik alates 04.03.2008.
177.Süüdistuses kirjeldatud neljast maksejõuetust põhjustanud tehingust kaks esimest tehti ajal, kui R. Põder ja V. Malm olid MRP juhatuse liikmed. Seega oli R. Põder kahe tehingu ajal vaieldamatult KarS § 384 kuriteokoosseisu subjekt.
178.Äriregistri andmetel ei kuulunud R. Põder ega V. Malm kolmanda ja neljanda tehingu tegemise ajal enam osaühingu juhtorganisse. Sel ajal oli MRP juhatuse liige T.R. . T.R. eeluurimisel antud ütluste järgi tegid V. Malm ja R. Põder talle 2010. aasta märtsis ettepaneku hakata MRP juhatuse liikmeks. Temal endal ei olnud mingeid plaane. Plaanid olid endistel omanikel. T.R. ütlusi kinnitavad V. Malmi ütlused, mille kohaselt sai T.R. st MRP juhatuse liige, kuna nad R. Põdraga ei tahtnud ise olla MRP juhatuse liikmed. Tunnistaja selgitas, et seadusega ei ole parimas kooskõlas, et kohustuste ja õiguste ülemineku dokumentidele oleksid mõlema poole esindajatena alla kirjutanud ühed ja samad inimesed. Seetõttu T.R. saigi sinna ja täitis omanike tahet. V. Malmi elukohast leiti läbiotsimisel tühjad valged paberid, millel olid T.R. allkirjad. A. Hermeti kohtus antud ütluste kohaselt ei osanud T.R. pankrotihalduritele selgitada MRP tegevusega seonduvat ega anda sisulist infot majandusliku seisu kohta. Eelkirjeldatud tõendid kinnitavad, et T.R. roll MRP tegevuses oli vaid allkirjade andmine R. Põdra ja V. Malmi koostatud dokumentidele. T.R. allkirjadega valged paberilehed said alles sisu pärast allkirjastamist, mistõttu ei olnud allkirja andja sisust teadlik. T.R. roll MRP juhatuse liikmena oli näiline. Omanikud täitsid T.R. kaudu oma tahet. R. Põder ja V. Malm kasutasid T.R. d MRP juhatuse liikmena ülekaaluka teadmisega. Sisuliselt tegid OÜ-s MRP Ärigrupp otsuseid R. Põder ja V. Malm, kes jätkasid osaühingu juhtimist ka pärast juhatuse liikme vahetumist. Kõik süüdistuse järgi maksujõuetuse põhjustanud tehingud on tehtud R. Põdra ja V. Malmi poolt. Faktiliste juhatuse liikmetena rikkusid V. Malm ja R. Põder juhatuse liikmete kohustust tegutseda äriühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, samuti rikuti MRP põhikirja punktist 4.2 tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust.
179.DnB ja MRP esindajate kirjavahetusest nähtub, et pärast 12.05.2010, kui DnB ütles lepingud üles, jätkati läbirääkimisi lepingute täitmise jätkamiseks. R. Põdra, V. Malmi ja MRP esindaja kirjadest DnB-le nähtub, et panga ettepanekutele leida mõistlikke lahendusi laenulepingu täitmise jätkamiseks, viidati algavale majanduslikule surutisele, mille tulemusena on MRP-l tekkinud probleemid kaubanduspindade väljaüürimisel. Lühikese aja möödudes pärast 14.03.2008.a kinnistute müügilepingut ja MRP poolt pangast laenu kättesaamist viisid juhatuse 44(143)
liikmed ja osanikud laenusumma osaühingust OÜ MRP Market kaudu välja ja võtsid endale. Kuna nad n-ö laenuks võetut ei tagastanud, sõlmisid nad 02.06.2009 lepingu, millega suurendati MRP-le kuulunud kinnistute eest makstavat ostuhinda 26 500 000 krooni võrra. Tekkinud kohustuse arvelt näidati laenu tagastamist ja jätkati raha endale võtmist. 08.08.2008.a ja 02.06.2009.a tehingutega kahjustasid R. Põder ja V. Malm MRP varalist seisundit. Nad teadsid, et osaühingust raha väljaviimisega muutub hiljuti laenu võtnud osaühing maksejõuetuks ja nad vähemalt möönsid seda. Vahetult enne 31.03.2010.a kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise lepingu sõlmimist astusid R. Põder ja V. Malm MRP juhatusest tagasi. Tegelikult täitsid juhatuse liikme kohustusi edasi juhatuse endised liikmed, kes valitsesid registrisse kantud juhatuse liiget ülekaaluka teadmisega. 31.03.2010.a lepingut sõlmides R. Põder ja V. Malm tahtsid maksejõuetuse põhjustamist ja tegutsesid äriühingust üüritulu ära viies teadlikult ja tahtlikult osaühingu maksejõuetuse põhjustamiseks. Ka 27.05.2010.a müügilepingu sõlmisid R. Põder ja V. Malm tahtega süvendada osaühingu maksejõuetust. R. Põder ja V. Malm põhjustasid MRP maksejõuetuse tahtlikult ja omakasu eesmärgil, saades aru, et ebamõistlikud kinnistute võõrandamistehingud ning üürilepingute tasuta üleandmine OÜ-le Valga Leivatehas toovad kaasa MRP majandustegevuse olulise kahjustumise ja rahaliste kohustuste täitmise võimatuse võlausaldajate ees ning põhjustavad MRP püsiva maksevõime vähenemise.
180.Alates 01.01.2015 vastab R. Põdra KarS § 384 järgi kvalifitseeritav tegevus kahele kuriteokoosseisule – KarS § 384 lg-le 1 ja KarS § 3841 lg-le 1.
4.3.R. Põdra süüdistus omastamises
181.Tartu Maakohus kuulutas 15.09.2010 välja MRP pankroti. Tartu Maakohtu 31.01.2011.a määrusega keelati hagi tagamise korras Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja Turu 3 äriruumide üürnikel üüri tasumine OÜ-le Valga Leivatehas. Üürnikke kohustati tasuma üüri kohtu tagatiskontole. Vabaduse 39 ja Turu 3 üürnike teatel ei olnud neil aga võimalik määrust täita, kuivõrd nende suhtes ei olnud üürileandja enam OÜ Valga Leivatehas, vaid OÜ Leivavedu. Tartu Maakohtu 31.10.2011.a määrusega keelati Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1 üürnikel üüri tasumine OÜ-le Leivavedu.
182.Süüdistuse kohaselt väitsid V. Malm ja R. Põder, et neil on 03.10.2000.a tagatislepingu ja selle lisade 1 ning 2 alusel õiguslik alus võtta üle Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistute üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused ning et sellega seoses on neil OÜ-ga Valga Leivatehas 02.12.2011. a sõlmitud kokkuleppe alusel 01.12.2011.a seisuga nõue OÜ Valga Leivatehas vastu nõue summas 2 169 034 eurot. 02.12.2011.a kokkuleppega leppisid OÜ Valga Leivatehas ja V. Malm ning R. Põder kokku, et OÜ Valga Leivatehas loeb kinnistutel tegutsevate üürnike poolt üüri tasumise kohustuse täidetuks üürisumma laekumisega V. Malmi või R. Põdra pangakontole. V. Malm ja R. Põder loovutasid 02.12.2011.a nõudeõiguse loovutamise lepinguga oma näilise nõude OÜ Valga Leivatehas vastu nende kontrolli all olevale OÜ-le Consent.
45(143)
183.02.12.2011.a kokkulepe on sõlmitud V. Malmi, R. Põdra ja OÜ Valga Leivatehas vahel. Kokkuleppest nähtub, et V. Malm ja R. Põder on 03.10.2000 sõlminud MRP-ga tagatislepingu Tagatislepinguga kohustus MRP Vabaduse 39 ja Turu 3 äriruumidele sõlmitud üürilepingutest tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle andma V. Malmile ja R. Põdrale juhul, kui MRP ei tasu hüpoteegiga tagatud laenu ja hüpoteegipidajal tekib õigus kinnistu sundmüügiks. 12.05.2010 ütles DnB laenulepingud üles ja DnB-l tekkis õigus Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistute sundmüügiks. Eeltoodust tulenevalt tekkis V. Malmil ja R. Põdral õigus võtta üle Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistutel asuvate äriruumide üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused. 31.03.2010.a lepinguga andis MRP Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistute üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused üle OÜ-le Valga Leivatehas. Seetõttu võtsid V. Malm ja R. Põder OÜ-lt Valga Leivatehas üle Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistute üürilepingud.
184.02.12.2011. a nõudeõiguse loovutamise lepingust nähtuvalt omasid V. Malm ja R. Põder (loovutajad) nõuet OÜ Valga Leivatehas vastu. See nõue tekkis loovutajate ja MRP vahel 03.10.2000 sõlmitud tagatislepingust ning loovutajate ja OÜ Valga Leivatehas vahel 02.12.2011. a sõlmitud kokkuleppest. Loovutajad loovutasid OÜ-le Consent nõude tasu eest ja tervikuna. 01.12.2011. a seisuga oli nõude suuruseks 2 169 034 eurot, mida OÜ Consent oli õigustatud saama loovutajate ja OÜ Valga Leivatehas vahel 02.11.2011 sõlmitud kokkuleppe alusel üürnike poolt üüri tasumisel.
185.02.12.2011. a nõudeõiguse loovutamise lepingu lisa nr 1 kohaselt kinnitasid loovutajad V. Malm ja R. Põder, et 02.11.2011 on V. Malmi, R. Põdra ja OÜ Consent vahel sõlmitud nõudeõiguse loovutamise leping, mille alusel on OÜ-le Consent üle läinud loovutajate ja MRP kui võlgniku vahel 03.10.2000 sõlmitud tagatislepingust tulenev nõudeõigus OÜ Valga Leivatehas vastu. OÜ Valga Leivatehas ja loovutajate vahelistest võlasuhetest tulenevad kohustused tuleb täita OÜ-le Consent.
186.02.12.2011. a nõudeõiguse loovutamise lepingu lisa nr 2 kohaselt andsid loovutajad V. Malm ja R. Põder üle ning OÜ Consent juhatuse liige T.R. võttis vastu nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutatud nõuded ja selle tagamist tõendavad dokumendid.
187.OÜ Consent ja kümme Valga Vabaduse 39 üürnikku sõlmisid äriruumi üürilepingu täienduse, milles leppisid kokku tasumisele kuuluva üürisumma.
188.14.12.2011. a kokkulepe on sõlmitud V. Malmi, R. Põdra, OÜ Consent ja OÜ Logos vahel. Kokkuleppe kohaselt osutab OÜ Logos OÜ-le Consent õigusabiteenust. OÜ Consent saab Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 üürilepingutest tulu. Netotulust 5% tasutakse OÜ-le Logos õigusabiteenuste katteks. 5% netotulust jääb OÜ Consent ärikasumiks, mida OÜ Consent kasutab oma äranägemisel. 90% netotulust tasub OÜ Consent võrdsetes osades V. Malmile ja R. Põdrale.
46(143)
189.OÜ Leivavedu juhatuse liikme V. Malmi 28.12.2011. a üürilepingu ülesütlemise avaldusest nähtuvalt teavitas V. Malm üürnikku, et alates 30.11.2011 taastus 30.04.2010.a eelne olukord, mille kohaselt Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 üürilepingute järgseks üürileandjaks on OÜ Valga Leivatehas. OÜ Leivavedu ei soovi enam jätkata poolte vahel sõlmitud üürilepingut ja ütleb Valgas Vabaduse 39 äriruumidele sõlmitud üürilepingu üles alates 31.12.2011.
190.Eeltoodud lepingutest nähtuvalt sõlmisid V. Malm ja R. Põder 03.10.2000 MRP-ga tagatislepingu mh tulevikus sõlmitavate laenulepingute tagatiseks krediidiasutuste kasuks seatud hüpoteekidest tuleneva MRP-l tekkiva võlakohustuse tagamiseks. Lepingute kohaselt kohustus MRP Vabaduse 39 ja Turu 3 äriruumidele sõlmitud üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused üle andma V. Malmile ja R. Põdrale juhul, kui MRP ei tasu hüpoteegiga tagatud laenu ja hüpoteegipidajal tekib õigus kinnistu sundmüügiks. 12.05.2010 ütles DnB laenulepingud üles ja sellega seoses tekkis DnB-l õigus kinnistu sundmüügiks, mis omakorda andis V. Malmile ja R. Põdrale õiguse Vabaduse 39 ja Turu 3 äriruumide üürilepingute ülevõtmiseks OÜ-lt Valga Leivatehas, kuna MRP oli 31.03.2010 lepinguga kinnistutel asuvatest üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused üle andnud OÜ-le Valga Leivatehas.
191.02.12.2011.a nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutasid V. Malm ja R. Põder endi ja MRP vahel 03.10.2000 sõlmitud tagatislepingust ja loovutajate ja OÜ Valga Leivatehas 02.12.2011. a kokkuleppest tuleneva nõude OÜ-le Consent. Nõude suurus oli lepingu kohaselt 2 169 034 eurot. 14.12.2011.a kokkulepe R. Põdra, V. Malmi, OÜ Consent ja OÜ Logos vahel tõendab, et kokkuleppe kohaselt kuulus Valgas Turu 3 ja Vabaduse 39 asuvate kinnistute üüritulude netotulust 90% tasumisele V. Malmile ja R. Põdrale võrdsetes osades. 28.12.2011 teavitas V. Malm üürnikke üürilepingute ülesütlemisest ja taastati endine olukord, kus üürileandjaks oli OÜ Valga Leivatehas. 01.01.2012.a üürilepingu täiendusega teavitati üürnikke selle kohta, et alates 01.01.2012 tuleb üüri maksta OÜ-le Consent.
192.OÜ Consent asutati 02.12.2011. Osanik oli T.R. , kes oli ka osaühingu juhatuse liige perioodil 02.12.2011–28.03.2013. E.K. a ütlustest nähtuvalt läks ta mõni aasta pärast MRP-st lahkumist tööle OÜ-sse Consent, kuhu teda kutsus raamatupidajaks V. Malm. Tunnistaja pidas OÜ Consent omanikeks V. Malmi ja R. Põtra. Tunnistaja ei osanud öelda, kellena T.R. OÜ-s Consent tööl oli. E.K. a ütluste kohaselt ei allunud ta T.R. le ega saanud T.R. lt tööalaseid korraldusi, samuti ei olnud tal T.R. ga tööalast suhtlust.
193.T.R. ütlustest nähtuvalt oli ta OÜ Consent juhatuse liige V. Malmi ja R. Põdra ettepanekul. Teda oli vaja omanikutulu saamiseks juriidiliselt vormistada. Maakohus järeldas, et T.R. ei olnud otseselt seotud lepingute koostamise ja väljatöötamisega, tema allkirjastas need OÜ Consent nimel, kuna ta oli vormistatud OÜ Consent juhatuse liikmeks. T.R. võis küll tegeleda OÜ Consent üürnikega suhtlemisega ja kinnistul olevate ruumidega, kuid V. Malmi elukohas toimunud läbiotsimise käigus leitud T.R. allkirjadega tühjad valged paberid annavad alust arvata, et T.R. ei olnud seotud 47(143)
OÜ Consent lepingute väljatöötamisega ega olnud seetõttu teadlik lepingute sisust. T.R. oli OÜ-s Consent V. Malmi ja R. Põdra usaldusisik. Ka tunnistaja V. Malm on andud ütlusi, mille kohaselt oli T.R. juhatuse liige seetõttu, et ta oli tema ja R. Põdra usaldusisik. T.R. täitis tema ja R. Põdra korraldusi. Seega oli OÜ Consent V. Malmi ja R. Põdra sisulise kontrolli all ning nõudeõiguse loovutamise lepingu ja sellega seotud kokkulepete ettevalmistamisega tegelesid V. Malm ja R. Põder. V. Malm ja R. Põder kasutasid T.R. d ära ülekaaluka teadmisega.
194.05.12.2011.a kokkuleppe nr 5 kohaselt kohustus OÜ Consent tasuma V. Malmile ning R. Põdrale üle võetud nõude eest vähemalt 20 aasta jooksul vastavalt rahaliste võimaluste olemasolule.
195.OÜ Consent kontole laekus perioodil 02.12.2011–03.05.2012 üüritulu. Perioodil 09.02.2011–02.04.2012 kanti V. Malmi ja R. Põdra kontodele üle kokku 18 869,86 eurot, millest 9244,93 eurot laekus R. Põdra kontole. OÜ Consent tegi V. Malmile ja R. Põdrale sularaha väljamakseid summas 1792,20 eurot. Kokku maksis OÜ Consent V. Malmile ja R. Põdrale kokkuleppe nr 5 alusel 09.12.2011–02.04.2012 välja 20 662,06 eurot.
196.Kuna Tartu Maakohus keelas 31.01.2011.a määrusega äriruumide üürnikel üüri tasumise OÜ-le Valga Leivatehas ning 31.10.2011.a määrusega üürimaksete tasumise OÜ-le Leivavedu, siis sõlmiti üüritulu enda käsutusse saamiseks näilik nõude loovutamise leping ja näilikud kokkulepped, et takistada üüritulu laekumist kohtu tagatiskontole. V. Malmi ja R. Põdra koostatud nõude loovutamise leping ja kokkulepped olid näilikud, kuna nende eesmärk oli jätta mulje sellise tehingu olemasolust, mida tegelikkuses ei eksisteerinud. V. Malm ja R. Põder üritasid jätta mulje, justkui kohustus MRP äriruumidele üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused üle andma V. Malmile ja R. Põdrale, kes omakorda loovutasid nõude OÜ-le Consent, kes pidi nõude V. Malmile ja R. Põdrale tasuma 20 aasta jooksul. Seega oli V. Malmi ja R. Põdra tahe suunatud üüritulu MRP kontrolli alt väljaviimisele, enda käsutusse saamisele ning üüritulu arvelt võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele.
197.Maakohtu hinnangul ei saanud R. Põdral ja V. Malmil MRP ega OÜ Valga Leivatehas vastu nõudeid tekkida, samuti ei saanud neil tekkida õigust üürilepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmiseks. Seega ei saanud ka nõudeid edasi loovutada.
198.Tartu Maakohtu 16.05.2013.a ja Tartu Ringkonnakohtu 13.06.2014.a otsustega tsiviilasjas nr 2-11-17796 tunnistati MRP, V. Malmi ja R. Põdra vahel 02.06.2009 sõlmitud lepingu muutmise leping tagasivõitmise korras kehtetuks, sest selle lepinguga kahjustati MRP võlausaldajate huve. Seega ei tekkinud V. Malmil ega R. Põdral MRP, OÜ Valga Leivatehas ega kellegi teise vastu nõudeid ega õigust üürilepingutest tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmiseks.
199.MRP andis 31.03.2010.a üürilepingud üle OÜ-le Valga Leivatehas. 03.10.2000.a tagatislepingu pooleks ei olnud OÜ Valga Leivatehas. Seega ei saanud lepingust OÜ-le Valga 48(143)
Leivatehas tekkida kohustusi, mis oleks andnud õiguse V. Malmil ja R. Põdral nõuda OÜ-lt Valga Leivatehas endale üürilepingute üleandmist või üüri tasumist. 02.12.2011.a nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutasid V. Malm ja R. Põder nõude OÜ Valga Leivatehas vastu OÜ-le Consent. Sellel tehingul polnud OÜ Consent seisukohalt majanduslikku otstarvet. OÜ Consent oli kokkuleppe alusel õigustatud saama üüritulu, kuid kohustus selle üüritulu tasuma V. Malmile ja R. Põdrale võrdsetes osades. Ka V. Malm on väitnud, et kokkuleppel polnud OÜ Consent jaoks majanduslikku mõtet. T.R. ütluste kohaselt tegelesid V. Malm ja R. Põder nõudeõiguse loovutamise lepingu ja sellega seotud kokkuleppe ettevalmistamisega, ostides lepingute koostamiseks juriste. Lepingute sisu T.R. ei mäletanud, aga sai keeleliselt aru ja kirjutas lepingutele alla, kuna usaldas V. Malmi ja R. Põdra palvel lepingud koostanud juriste. See kinnitab lepingu ja kokkulepete näilisust ning eesmärki saada üüritulu enda käsutusse.
200.Seega olid 02.12.2011.a kokkulepe OÜ Valga Leivatehas ja R. Põdra ning V. Malmi vahel, 02.12.2011.a nõudeõiguse loovutamise leping ja 05.12.2011.a kokkulepe nr 5 sõlmitud selleks, et vältida äripindade üüritulu tasumist kohtu tagatiskontole ning jätkata näiliselt tekitatud õiguste alusel üüriraha enda käsutusse saamist.
201.Kuigi sularaha väljamaksed tehti OÜ Consent kassast ning raha kanti V. Malmi ja R. Põdra kontodele OÜ Consent arvelduskontolt, tuleb eelnimetatud raha pidada siiski kuuluvaks MRP-le, kuna üüritulu oli õigustatud saama pankrotis MRP ning üüritulu oleks pidanud laekuma kohtu tagatiskontole. Seaduslikku alust üüritulu tasumiseks OÜ-le Consent ei eksisteerinud. Seega jõudis MRP-le kuuluv raha R. Põdra käsutusse näilike tehingute alusel tehtud väljamaksete ja ülekannete tulemusena.
202.OÜ Consent pangakontole õigusliku aluseta laekunud üüritulu oli MRP-le kuuluv muu vara KarS § 201 mõttes. OÜ Consent kassas olnud sularaha oli vallasasi KarS § 201 tähenduses. Kuna pangakontol olev raha ei saa olla süüdistatava valduses, siis oli see KarS § 201 tähenduses süüdistatavale usaldatud. OÜ Consent kassas olnud sularaha on käsitletav vallasasjana, seega oli sularaha süüdistatava valduses KarS § 201 tähenduses. MRP pankroti väljakuulutamisega moodustus MRP varast pankrotivara, mille valitsemise ja käsutamise õigus läks üle pankrotihaldurile. Äripindade üürnike tasutud üürisummad olid R. Põdra jaoks võõras vara, kuna R. Põdral ei saanud lepingu ja kokkulepete alusel MRP ega OÜ Valga Leivatehas vastu nõudeid tekkida. Seega puudus tal õiguslik alus süüdistuses nimetatud üüritulu enda käsutusse saada. Tegemist oli näilike tehingutega. Üüritulu oli õigustatud saama MRP (pankrotis) ja see pidi laekuma kohtu tagatiskontole. Näilike tehingute tulemusel sai üüritulu hoopis OÜ Consent. Seega OÜ Consent arvelduskontol ja kassas olnud, kuid MRP pankrotivarasse kuuluv raha oli R. Põdra jaoks võõras vara KarS § 201 tähenduses.
203.R. Põdral ei olnud õigust saada OÜ-le Consent näiliste tehingute alusel laekunud üüritulu arvelt rahaülekandeid ega sularahaväljamakseid, kuna temal puudus pankrotivara käsutamiseks pankrotihalduri nõusolek. Üüritulu oleks pidanud laekuma kohtu tagatiskontole ning pankrotivara oleks pidanud kasutama võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kinnistute 49(143)
üüritulu enda pangakontole saades ja sularaha väljamakseid saades manifesteeris R. Põder omastamistahet ning pööras MRP vara enda kasuks. Oma tegevusega jättis R. Põder senise omaniku MRP varast kestvalt ilma, kuna raha enda käsutusse saades muutus senise omaniku seisund ning võimalus oma vara käsutada.
204.MRP osanike nõusolekul varakäsutuseks pole õiguslikku tähendust, kuna välja oli kuulutatud MRP pankrot ja PankrS § 36 lg 1 alusel läks MRP pankrotivara valitsemise ja käsutamise õigus üle pankrotihaldurile. PankrS § 35 lg 1 p 4 alusel kaotas MRP õiguse teha mis tahes tehinguid. Seega kaotasid MRP osanikud õiguse varakäsutuste tegemiseks, samuti varakäsutusele nõusoleku andmiseks. Kuna tegu pandi toime pankrotivara suhtes, siis ei välista vara omaniku nõusolek karistusõiguslikku vastustust.
205.Tõenditest nähtub, et nende lepingute sõlmimine, mille tulemusena sattus üüritulu V. Malmi ja R. Põdra käsutusse, oli V. Malmi ja R. Põdra ühine otsus. Enne lepingute koostamist saadi kokku ja arutati ning informatsioon edastati V.L. le, kes vormistas lepingud. Raamatupidajale anti korraldus teha ülekandeid võrdsetes osades nii V. Malmile kui ka R. Põdrale. Kuna V. Malm ja R. Põder olid lepingu ja kokkulepete sisust teadlikud, nad allkirjastasid lepingud, neile tehti sularahaväljamakseid ja nende kontole tehti ülekandeid, siis oli V. Malmi ja R. Põdra teopanus võrdne ehk mõlemad olid täideviijad ning omastamine on toime pandud grupis.
206.R. Põder pani omastamise toime kavatsetult. R. Põder soovis saada üüritulu enda käsutusse ning seadis selle endale kindlaks eesmärgiks. Süüdistatava eesmärgiks oli tekitada näilike tehingutega alus saada MRP pankrotivara üüritulu näol endale. V. Malmi e-kirjast R. Põdrale nähtub, kuidas V. Malm käis välja erinevaid alternatiive, kuidas saada üüritulu otse tema ja R. Põdra arvelduskontole, et üürnikud ei tasuks üüri kohtu deposiitkontole. R. Põder on kinnitanud, et ta teadis lepingute sisu ja eesmärki, ta oli lepingu ja kokkulepete osapool, ta allkirjastas need dokumendid enda nimel. Seega oli ta teadlik kõigist asjaoludest ning seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise.
4.4.R. Põdra ja T. Tõnissoo süüdistus rahapesus
207.Süüdistuse kohaselt on R. Põder, T. Tõnissoo ja OÜ Aurol varjanud R. Põdra ja V. Malmi eelkuritegudega, s.o kelmuse, maksejõuetuse põhjustamise ja maksukuriteoga saadud vara ebaseaduslikku päritolu ja vara asukohta, hoidnud saladuses vara olemust ja varjanud ning abistanud R. Põtra, et ta saaks hoiduda oma teo õiguslikest tagajärgedest.
208.Äriregistri andmetel on OÜ Aurol kantud äriregistrisse 26.04.1996. Selle äriühingu asutaja ja osanik oli R. Põder. Alates 09.08.2010 on osanik ka S-L.T. . Juhatuse liikmeteks olid 26.04.1996–04.02.2013 R. Põder ja alates 04.02.2013 T. Tõnissoo.
209.Kuritegelikul teel saadud vara päritolu varjamiseks hakkas R. Põder tegema ülekandeid oma kontodelt OÜ Aurol kontole 2010. aasta augustis. Enne seda oli R. Põder koos V. Malmi ja 50(143)
T. Saarmanniga DnB-lt raha välja petnud ning koos V. Malmiga kahjustanud ja raisanud MRP vara 9 667 890 krooni suuruses summas.
210.Maakohus märkis, et DnB-lt raha väljapetmine on tuvastatud R. Põdrale kelmuses esitatud süüdistust käsitledes ja MRP vara kahjustamine aga KarS § 384 lg 1 järgi esitatud süüdistust käsitledes.
211.KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 ning § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise tulemusel saadud rahast kandis R. Põder ajavahemikus 13.08.2008–07.08.2010 regulaarselt oma Swedbanki kontole 4 187 145 krooni. R. Põder kinnitas kohtus, et MRP-lt tema kontodele laekunud raha liikus edasi OÜ-sse Aurol. Selle rahaga tegi ta aktiivselt tehinguid väärtpaberitega.
212.Süüdistuse kohaselt on rahapesu objektiks olnud ka KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteoga saadud vara. Süüdistuse kohaselt jättis R. Põder 2008. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonis deklareerimata 14.03.2008. a kinnistute müügist saadud tulu ning tasumata tulumaksu summas 3 322 141 krooni (212 323,51 eurot). 31.03.2009.a seisuga oli R. Põdra pangakontodel kokku 3 619 342 krooni legaalset raha, mille arvel oleks ta pidanud tasuma tulumaksu, kuid jättis selle tasumata. Tartu Maakohtu 07.02.2019.a määrusega lõpetati kriminaalmenetluse R. Põdra süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi kuriteo aegumistähtaja möödumise tõttu. Süüdimõistmine eelkuriteos ei ole aga rahapesus süüdimõistmise eeldus. Maakohus leidis, et KarS § 3891 lg 1 tunnustele vastav eelkuriteosündmus on tõendatud. 14.03.2008 müüsid V. Malm ja R. Põder MRP-le Valgas Turu 3, Jaama pst 1a ja Vabaduse 39 asuvad kinnistud hinnaga 32 400 000 krooni. Kinnisasjade soetamismaksumust ja tehingukulusid maha arvates oli R. Põdra kasu Turu 3 kinnisasja võõrandamisest 1 637 636 krooni, Jaama pst 1a kinnistu müügist 293 075 krooni ja Vabaduse 39 kinnistu müügist 13 889 009 krooni. Seega sai R. Põder sai 2008. aastal vara võõrandamisest 15 819 720 krooni kasu, mille ta jättis deklareerimata ning tulumaksu tasumata. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 4 lg 1 p 1 kohaselt oli 2008. a tulumaksu määr 21%. Seega jäi maksuhaldurile valeandmete esitamise tulemusena maksudena laekumata 3 322 141 krooni (212 323,51 eurot). Maksustamise seisukohalt olulised asjaolud olid süüdistatavale teada ja need ei võimaldanud 14.03.2008.a lepinguga võõrandatud varalt tulu deklareerimata jätta. Vabaduse 39 ja Jaama pst 1a kinnistud erastati maareformi seaduse järgi. Turu 3 kinnistu osteti pankrotivarast. Erastamisseaduse alusel ostetud vara võõrandamisest saadud tulu ei olnud tulumaksust vabastatud. Seega rahapesu objektiks on ka 31.03.2009. a seisuga deklareerimata tulumaks 3 322 14 krooni, mille ulatuses jättis R. Põder maksuhaldurile andmed esitamata.
213.31.03.2009. a seisuga oli R. Põdra kontodel raha järgmiselt: 1) kontol nr XXX (Swedbank) oli 1 323 868 krooni. 13.08.2008–31.03.2009 kandis R. Põder sellele kontole kuritegelikul teel saadud vara 902 500 krooni, sh OÜ-st MRP Market 762 500 krooni ja MRP-st 140 000 krooni; 51(143)
2) kontol nr XXX (SEB) oli 1 047 448 krooni; 3) omavahel seotud kontodel XXX , XXX , XXX ja XXX (Nordea) oli kokku 111 524 krooni ja 130 316 eurot (2 039 002 krooni).
214.Kokku oli 07.08.2010.a seisuga R. Põdra erinevatel kontodel kriminaaltuluna käsitletavat raha 7 509 286 krooni. Seega süüdistuses märgitud kriminaaltulu ulatus on tõendatud.
215.R. Põder kandis raha enda pangakontodelt OÜ Aurol pangakontodele 5 075 000 krooni järgmiselt: 1) 08.–12.08.2010 tegi R. Põder enda kontolt nr XXX kuus ülekannet, kandes OÜ Aurol pangakontole nr 1120272791 kokku 1 180 000 krooni; 2) 10.–11.08.2010 tegi R. Põder enda kontolt nr XXX kaks ülekannet, kandes OÜ Aurol kontole nr 10202000251003 kokku 900 000 krooni; 3) 10.08.2010 tegi R. Põder enda kontolt nr XXX kaks ülekannet, kandes OÜ Aurol kontole nr 1120272791 995 000 krooni ja kontole nr 17002847128 2 000 000 krooni.
216.OÜ Aurol pangakontode väljavõtetelt nähtuvad ülekanded seoses väärtpaberi- ja aktsiatehingutega.
217.OÜ Aurol ainukesed tuluallikad olidki R. Põdra sissemaksed ja väärtpaberi- ning valuutatehingutest laekunud tulud. Pangakontode väljavõtted kinnitavad, et 5 075 000 krooni kriminaaltulu on suunatud majanduskäibesse läbi väärtpaberi-, aktsia- ja valuutatehingute.
218.Pärast raha legaalsesse käibesse suunamist ning väärtpaberite- ja valuutatehingutelt tulu saamist kandis R. Põder OÜ-sse Aurol sisse makstud raha osaliselt OÜ Aurol kontolt enda kontodele tagasi ja elatus nn puhtaks pestud rahast. 2008. aastal kandis R. Põder enda kontodelt OÜ-le Aurol 1 096 100 krooni ja OÜ Aurol tagastas R. Põdrale 405 000 krooni; 2009. a kandis R. Põder OÜ-le Aurol 95 000 krooni ja OÜ Aurol kandis talle tagasi 65 000 krooni; 2010. aastal kandis R. Põder OÜ-sse Aurol 5,1 miljonit krooni ja sai tagasi 200 000 krooni.
219.Enam kui 5 miljoni krooni OÜ-sse Aurol kandmine toimus ajal, kui DnB oli esitanud pankrotiavalduse, kohus oli selle menetlusse võtnud ja määranud ajutised pankrotihaldurid. 11.08.2010 esitas ajutine pankrotihaldur arvamuse, et MRP on püsivalt maksejõuetu. Seega oli nende ülekannete põhjuseks vajadus peita MRP-st R. Põdrale üle kantud summasid, et puuduks võimalus raha tagasivõitmiseks pankrotipessa.
220.18.05–20.06.2011 kanti OÜ Aurol kontodelt OÜ Kooba Tare kontole kokku 170 000 eurot selgitusega „kokkuleppe alusel“. Äriregistri andmetel oli OÜ Aurol juhatuse liige ülekannete tegemise perioodil R. Põder. OÜ Kooba Tare juhatuse liige oli M.T. . Tegelikult juhtis OÜ-d Kooba Tare T. Tõnissoo, kes kasutas M.T. d ülekaaluka teadmisega. R. Põdra ja T. Tõnissoo 52(143)
ütluste järgi tegi T. Tõnissoo OÜ Aurol raamatupidamist. Eeltoodust järeldub, et OÜ-de Aurol ja Kooba Tare vahelised ülekanded toimusid R. Põdra ja T. Tõnissoo teadmisel ja kokkuleppel.
221.T. Tõnissoo ja R. Põder andsid ütlusi, et OÜ-de Aurol ja Kooba Tare vahel toimunud ülekannete näol oli tegemist laenuga. Teised tõendid süüdistatavate ütlusi ei kinnita. T. Tõnissoo koostatud OÜ Kooba Tare äriplaanides PRIA-le ei kajastu OÜ Kooba Tare laen OÜ-lt Aurol, ehkki äriplaani vorm kohustanuks laene kajastama. Raamatupidamises ja äriplaanis kajastamata laenu kohta antud ütlused ei ole usaldusväärsed. T. Tõnissoo ja R. Põder suunasid kuritegelikku tulu ka majanduskäibesse, kuna OÜ Kooba Tare tasus OÜ-lt Aurol laekunud kuritegeliku tulu arvelt kolmandalt isikult saadud teenuse eest.
222.T. Tõnissoo, kes oli OÜ Aurol raamatupidaja ja koostas OÜ Aurol 2010. a majandusaasta aruande, jättis selles kajastamata OÜ Aurol pangakontodel oleva raha vähemalt summas 3 999 137 krooni. R. Põder peeti kahtlustatavana kinni 17.05.2012 ja talle esitati rahapesu süüdistus. Pärast seda koostas T. Tõnissoo uue 2010.a majandusaasta aruande, mille R. Põder allkirjastas 06.06.2012. Uues aruandes kasvas pangakontodel seisuga 31.12.2010 oleva raha hulk 3 999 137 krooni võrra. Kohus pidas ebausutavaks ja teiste tõenditega mittehaakuvaks süüdistatavate selgitust, et algses aruandes raha kajastamata jätmine oli eksitus. T. Tõnissoo ja R. Põder varjasid kontol olevat raha teadlikult.
223.T. Tõnissoo OÜ Aurol sisulise raamatupidajana oli teadlik kõikidest OÜ Aurol sissetulekuallikatest, sh sellest, et OÜ Aurol sai investeerimistegevuseks vahendid R. Põdralt. Samuti oli T. Tõnissoo raamatupidamise alusdokumentide põhjal teadlik OÜ Aurol majandustegevusese sisust ja seisust. Lisaks oli ta R. Põdra elukaaslasena teadlik MRP pankrotimenetlusest ja R. Põdra vastu hagide esitamise ohust. Raha varjamine nii OÜ Aurol majandusaasta aruandes kui ka OÜ Kooba Tare äriplaanides tõendab T. Tõnissoo ja R. Põdra kooskõlastatud ja teadlikku tegevust kuriteoga saadud raha asukoha ja päritolu varjamisel. Lisaks seisneb T. Tõnissoo panus rahapesusse OÜ Kooba Tare pangakonto kasutamise võimaldamises kuritegelikul teel saadud vara tegeliku omaniku varjamiseks ja raha peitmiseks.
224.Kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara ülekandmise eesmärgiks oli varjata ja hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu ning abistada R. Põdral hoiduda kuritegude toimepanemise õiguslikest tagajärgedest, sh nõuete täitmisest ja süüteoga saadud vara konfiskeerimisest. R. Põder, T. Tõnissoo ja OÜ Aurol tegutsesid rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse RahaPTS § 4 lg 1 punktides 1 ja 3 kirjeldatud viisil. Kuritegelikust tegevusest saadud raha ülekandmisega OÜ-le Aurol ja sealt tagasi R. Põdra arvelduskontodele varjati raha tõelist olemust, päritolu, asukohta ja omandiõigust.
225.Maakohus leidis, et R. Põder tegutses rahapesu toime pannes kavatsetult, T. Tõnissoo kaudse tahtlusega.
53(143)
226.R. Põder, tegutsedes börsidel, vajas selleks raha. Ta sai raha kelmuse teel pangast laenu võttes ja endaga seotud äriühingust raha välja võttes. Saanud aru raha ebaseaduslikust päritolust, raha pärinemisest enda kuritegelikust tegevusest, tekkis tal tegelikkuse varjamise vajadus. R. Põdral oli OÜ Aurol, kuhu ta kandis ebaseaduslikku raha. Sellega ta seadis eesmärgiks kuriteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja pidas seda võimalikuks.
227.Arvestades raha varjamise asjaolusid nii OÜ Aurol majandusaasta aruannetes kui ka OÜ Kooba Tare äriplaanides, on ilmne, et T. Tõnissoo teadis raha kuritegelikust päritolust ja selle varjamisega pidas ta võimalikuks kuriteokoosseisulise vastava asjaolu saabumist ja möönis seda. Ta teadis, et tegemist on mittelegaalse rahaga, mida tuleb varjata ja ta tahtis seda varjata. Varjamistegevuse suhtes tegutses T. Tõnissoo otsese tahtlusega.
228.R. Põder ja T. Tõnissoo panid rahapesu toime grupis ja suures ulatuses, sest rahapesu objektiks olnud rahasumma ületab KarS § 121 p-s 2 sätestatud piirmäära.
229.R. Põder tegi rahapesu sisuks olevad ülekanded toime OÜ Aurol huvides, kuivõrd nende tehingute tagajärjel sai OÜ Aurol oma investeerimistegevuseks vahendeid ja sellelt tegevuselt tulu. Lisaks sai OÜ Aurol kasu seeläbi, et juhatuse liige kokkuleppel T. Tõnissooga tasus OÜ-le Aurol osutatud teenuse eest kuriteo läbi saadud rahast.
4.5.T. Tõnissoo süüdistus soodustuskelmuses
230.OÜ Kooba Tare kanti äriregistrisse 01.10.2008. Asutaja ja osanik oli T. Tõnissoo. 01.10–17.11.2008 ja 07.01.2013–04.12.2017 oli T. Tõnissoo ka OÜ Kooba Tare juhatuse liige. 17.11.2008–07.01.2013 oli selle äriühingu juhatuse liige M.T. .
231.OÜ Kooba Tare esitas novembrist 2009 kuni detsembrini 2011 PRIA-le neli avaldust investeeringutoetuse saamiseks, neist kolm avaldust meetme 1.4.1 kohaselt mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamiseks ja ühe avalduse meetme 3.1 kohaselt maapiirkonas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamiseks. Esitatud taotlused olid järgmised: 1) 30.11.2009.a taotlus (meede 1.4.1), millega taotleti 171 000 krooni toetust kasvuhoone rajamiseks, puuvilja- ja marjaistikute soetamiseks, istandusele piirdeaia rajamiseks; 2) 22.12.2010.a taotlus (meede 1.4.1), millega taotleti 142 750 krooni toetust puurkaevu, veejaotusvõrgu ja pumpla ehituseks, Eesti Energia liitumistasuks ja projekteerimistöödeks; 3) 12.09.2011.a taotlus (meede 3.1), millega taotleti 27 616 eurot toetust kolme puhkemaja ehituseks; 4) 12.12.2011.a taotlus (meede 1.4.1), millega taotleti 15 164 eurot toetust keldri rajamiseks ja mullafreesi soetamiseks. 54(143)
232.Meedet 1.4.1. reguleeris põllumajandusministri 09.11.2007 määrusega nr 128 ja 08.09.2010.a määrusega nr 89 kehtestatud „Mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuste taotlemise ja taotluste menetlemise täpsem kord“. Selle korra § 2 lg 1 p 2 seadis tingimuseks, et toetust võib taotleda ettevõtja, kelle taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügist oli suurem kui 37 552 krooni (2400 eurot).
233.Meedet 3.1 reguleeris põllumajandusministri 22.12.2010.a määrusega nr 119 kehtestatud „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“. Selle korra § 2 lg 2 p 2 nägi ette, et toetust võib taotleda isik, kelle müügitulu oli taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaastal suurem kui 2400 eurot.
234.On tõendatud, et OÜ Kooba Tare kõigis taotlustes ja nendele lisatud äriplaanides näidati omatoodangu müügitulu, mis vastas määrustes sätestatud tingimustele. Maakohtu hinnangul ei olnud OÜ-l Kooba Tare aga tegelikult taotlustes märgitud ulatuses müügitulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügist.
235.Süüdistatava ütlusi selle kohta, et OÜ-l Kooba Tare oli PRIA-le taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaastal omatoodangu müügitulu nõutavas ulatuses, ega toodangu müümist Valga Leivatehasele ei kinnita suulised ega dokumentaalsed tõendid.
236.T. Tõnissoo ütluste kohaselt ei ole ta päevagi turul kaupa müünud. Ta kajastas kassaraamatus turumüügina müügi eraisikutele, isikutele tutvusringkonnast, tuttavate tuttavatele ja tulu, mille ta sai kauba müügist realisatsiooni peale. Mida konkreetselt nende dokumentide alusel müüdi, ei oska ta enam öelda. Üks suurem kokkuostja G.I. , kes turul OÜ Kooba Tare toodangut müüs, on surnud. Kohus leidis, et pole tõendeid, mis kinnitaksid, et G.I. ostis marju OÜ-lt Kooba Tare. G.I. i tegevusala oli metsamarjade kokkuost. Astelpajumarjad ei ole metsamarjad.
237.Taotlusele viitenumbriga 141009821927 lisatud äriplaanist nähtub, et 2009. aasta omatoodangu müügitulu oli 31.10.2009.a seisuga 40 888 krooni. Samas äriplaanis, kus on näidatud müügitulu tootegruppide kaupa, on näidatud ainult 100 kg astelpajumarjade müük müügihind 90 krooni kilo. Taotluse nr 141010822469 äriplaanist nähtub 2009. aasta omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu 46 888 krooni. Samas on täpselt välja toodud, millistest tooteartiklitest see summa moodustub: suurema osa sellest moodustab mee (300 kg) müügitulu 33 000 krooni ja astelpaju (100 kg) müügitulu 9000 krooni. Müügitulu kokku on 6000 krooni võrra suurem (53 088 krooni), kuid millest see koosneb, ei ole jälgitav. OÜ Kooba Tare majandusaasta aruandest nähtub, et kogu müügitulust (53 088 krooni) moodustab müügitulu seoses põllumajandusega ikkagi 40 888 krooni, ülejäänud osa moodustab finantsnõustamine. T. Tõnissoo on PRIA-le esitanud dokumendid ja ka raamatupidamisdokumentide seas on dokumendid, millest nähtuvalt ostis ta mesitarud alles aastal 2010. Aastal 55(143)
2009 ei olnud OÜ-l Kooba Tarel mesitarusid, samuti ei renditud neid. Seega ei saanud omatoodangu tulu tekkida mee müügist.
238.Dokumentides on kajastatud ka kartuli müük hinnaga 12 kr/kg. Samal ajal oli kartuli turuhind Tartu turul 5 kr/kg, Valga turul 4–5 kr/kg. Ei ole eluliselt usutav, kartulit on ostetud turuhinnast kaks korda kõrgema hinnaga.
239.Müüdud kaup ei olnud arvele võetud. Täpselt 5000-kroonised igapäevased müügitulemused tekitavad kahtlusi. Vastuoluliste dokumentide alusel tegi kohus järelduse, et aastal 2009 ja enne seda OÜ Kooba Tare tegelikult omatoodangut ei müünud. Tunnistaja U.M. i ütluste järgi avati Valga leivatehase hoonetes kohvik aastal 2010. Kohviku varasema avamise ja tegutsemise kohta tõendeid ei ole. Ka asjaolu, et enne 2010. aastat ei tegutsenud kohvik, kuhu T. Tõnissoo väidetavalt OÜ Kooba Tare omakasvatatud toodangut müüs, lükkab ümber süüdistatava ütlused omatoodangu müügitulu kohta 2009. aastal. Seega on kahes esimeses PRIA-le esitatud taotluses omatoodangu müügi ja sellest saadud tulu kohta valeandmed.
240.2010. aastal deklareeritud väidetavast müügitulust (38 826 krooni) suurema osa moodustas taas astelpajumarjade müük väga suures koguses (326 kilo) ja turuhinnast kõrgema hinnaga T. Tõnissoo lähedase R. Põdra äriühingule OÜ-le Valga Leivatehas. Tunnistajad ei kinnitanud astelpajumarjade ostmist ja kasutamist Valga leivatehases. U.M. i ütluste järgi olid V. Malm ja R. Põder äripartnerid. Tunnistaja oli abis OÜ Valga Leivatehas kohviku avamisel 2010. aastal. OÜ Valga Leivatehase sortimendis oli tooteid, kus kasutati astelpaljumarju. Köögile vajalikud põllumajandussaadused osteti turult. Oli pikaaegne müüja. T. Tõnissoo töötas tol ajal PRIA-s. OÜ-st Kooba Tare ega sealt kauba hankimisest ei teadnud tunnistaja midagi. Tunnistaja T.L. ütluste järgi ta tegi alates 2010. aastast raamatupidamistööd ka OÜ-s Valga Leivatehas. Tunnistaja ei tea, et OÜ Valga Leivatehas oleks OÜ-lt Kooba Tarelt midagi ostnud.
241.T. Tõnissoo ütlusi, et külmutatud marjade müügi OÜ-le Valga Leivatehas leppis ta kokku V. Malmiga, viimane ei kinnita. Tunnistaja V. Malmi ütluste järgi ei ole OÜ Kooba Tare müünud OÜ-le Valga Leivatehas seadmeid ega toorainet kohviku vajadusteks. Kohvikus olid tavalised külmkapid, kus hoiti leiba ja muid toiduaineid väiksemates kogustes. Tööstuslikud külmkambrid puudusid. Ta ei tea, et R. Põder OÜ-ga Kooba Tare tehinguid tegi. Marjade kogused, mis pagaritööstuses kasutati, olid väikesed. Astelpajumarju kasutati ainult tortide kaunistusteks ja marjad saadi V. Malmi maamajapidamisest. Kohvikus lahtist mahla ei müüdud, mahlad olid kõik pakendites. Ka tunnistajate R.K. ja U.M. i ütlused kinnitavad, et leivatehasel ei olnud suuri külmikuid. Külmikute puudumine välistab suurtes kogustes marjade säilitamise.
242.Tunnistaja A.H. i ütluste järgi töötas ta OÜ-s Valga Leivatehas 2010. a augustist 2011. a aprillini raamatupidajana. Ta tunneb T. Tõnissood, kuid teab, et viimane leivatehases ei töötanud. Arvete maksmise kohta andis talle korraldusi V. Malm. OÜ-st Kooba Tare ei teadnud tunnistaja midagi. Tunnistaja R.K. ütluste järgi tunneb ta T. Tõnissood. 56(143)
T. Tõnissoo ei olnud nende töötaja ja tööalast kokkupuudet temaga ei olnud. Kohviku ja pagaritööstusega OÜ-s Valga Leivatehas tegeles U.M. , kohviku juhataja ja keegi veel. T. Tõnissoolt või M.T. lt ei ole tunnistaja vastu võtnud astelpajumarju, kartuleid, õunu, porgandeid ega sibulaid. OÜ Valga Leivatehas ei ole astelpajumarju tootmises kasutanud, on olnud maasikad ja vaarikad.
243.Ka tunnistajate N.K. ga ja H.K. i ütlused tõendavad, et OÜ Valga Leivatehas pole astelpajumarju tootmises kasutanud. Mõlemad tunnistajad olid OÜ Valga Leivatehas köögitöötajad ja seetõttu käis toiduks vajalik tooraine nende käest läbi.
244.Tunnistaja M.T. ütluste kohaselt ei ole tema OÜ-le Valga Leivatehas marju ega muid põllumajandustooteid OÜ Kooba Tare nimel müünud. Ka oli M.T. osade marjatehingute tegemise ajal välismaal. M.T. on ilmselgelt Eestist ära olnud 14.10.2010.a; 10.11.2010.a; 30.11.2010.a ja 06.12.2010.a OÜ Kooba Tare arvete väljastamise ajal ega saanud neid tehinguid OÜ Kooba Tare nimel teha.
245.Maakohus järeldas, et astepajumarju leivatehasesse ei müüdud. Süüdistatav ise ei mäleta aastat, millal astelpajumarju kasvatati ja korjati. T. Tõnissoo viis enda sõnul marju suvalistel aegadel, jättes need kellegi kätte või hoopis kuskile trepile. Sellised ebamäärased väited astelpajumarjade korjamise aja ja müügiksviimise viisi kohta seavad kahtluse alla süüdistatava ütlused astelpajumarjade müümisest Valga leivatehasele. Kuigi tunnistaja R.K. k kinnitas enda allkirju arvetel, ei kinnitanud ta arvetel märgitud kaupade olemasolu. Keegi tunnistajatest ei ole suurtes kogustes astelpajumarju näinud. OÜ Kooba Tare toetustaotlustele lisatud äriplaanides märgitud astelpajumarjade koguseid ei olnud võimalik Valga leivatehases külmutusseadmete puudumise tõttu säilitada. Ka see asjaolu lükkab ümber T. Tõnissoo ütlused astelpajumarjade müümisest Valga leivatehasele. Süüdistatava ütlused astelpajumarjade müügi kohta muudab ebausutavaks ka see, et astelpajumarju pagaritoodetes igapäevaselt ei kasutatud. PRIA kontrollkäikude dokumendid tõendavad astelpajupõõsaste olemasolu. Astelpajupõõsaste olemasolu, aga ei tõenda marjade müüki OÜ-le Valga Leivatehas aastal 2010.
246.U.M. i ja V. Malmi ütluste järgi otsisid R. Põder ja T. Tõnissoo nendega kontakti, et kooskõlastada PRIA-toetustega seotud asjaolusid ja kinnitada astelpajumarjade omatoodanguna müümise fakti. R. Põder avaldas tunnistajale T. Tõnissoo PRIA-le esitatud toetustaotlustega seotud probleemid. Neil oli kohtumine Malmide elukohas ja V. Malm lindistas selle kohtumise ajal toimunud kõne. Lindistus helifailidega esitati kohtule ka tõendina. Toimunud kõneluse lindistus kinnitab tunnistajate U.M. i ja V. Malmi ütlusi selle kohta, et pärast PRIA-le esitatud toetustaotlustes valeandmete ilmsikstulekut rääkisid T. Tõnissoo ja R. Põder tunnistajatele tegelikest asjaoludest ja soovisid asjaolude moonutamist.
247.Seda, et astelpajumarjadega tehinguid ei tehtud, kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid. Väljatrükk Tartu turu kodulehelt näitab, et astelpajumarjade kilohind kõikus 1,6–3 euro vahel, üksikutel juhtudel ulatus 5 euroni. See on tunduvalt vähem, kui OÜ Kooba Tare ja OÜ Valga 57(143)
Leivatehas väidetavates tehingutes. See kinnitab, et hinnad olid kujundatud kunstlikult vajaliku müügitulu näitamiseks.
248.Samal ajal, kui OÜ Valga Leivatehas n-ö ostis astelpajumarju kokku 46 591 krooni eest, on OÜ Kooba Tare kandnud OÜ-le Valga Leivatehas üle 46 200 krooni arve 1619 alusel. Puudub selgitus, mille eest. OÜ Kooba Tare raamatupidamises on arve 1619 selgitusega veemahutite eest. OÜ Valga Leivatehase raamatupidamises on arve 1619 kahel kujul: veemahuti eest (arvel on käsikirjaline märge „õige arve“ ja külmkambri eest). V. Malm andis ütlusi, et tema ei tea midagi OÜ Valga Leivatehase eelnimetatud arvetest OÜ-le Kooba Tare. Tunnistaja ei mäleta, et oleks OÜ-le Kooba Tare sellise külmkambri müünud. Võrreldes arveid, kandeid ja tunnistaja ütlusi, tegi maakohus järelduse, et arvetega on toimunud manipuleerimine. Vastastikuste ülekannete puhul oli tegemist tasaarveldusega, näitamaks astelpajumarjade eest tasumist OÜ-le Kooba Tare.
249.Kuna tõendid ei kinnita astelpajumarjade müüki, on tõendamata ka OÜ Kooba Tare omatoodangu müügitulu toetuste saamiseks nõutavas ulatuses.
250.Dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et PRIA maksis OÜ-le Kooba Tare toetused süüdistuses märgitud ulatuses välja.
251.Maakohus märkis, et toetust kasutati ja selles ei ole kahtlust. Toetuse saamiseks ei olnud aga täidetud tingimused, mille puudumisel ei ole taotleja toetuskõlblik. OÜ-l Kooba Tare puudus omatoodangu müügitulu vajalikus ulatuses. Seetõttu ei olnud OÜ Kooba Tare toetuskõlblik. Ta ei olnud taotluskõlblik ühegi nelja taotluse esitamise ajal. Ka meetme 3.1 kohases taotluses, kus oli vaja lihtsalt müügitulu, on näidatud müügitulu omatoodangust. Kuna omatoodang, millest nõutavas ulatuses tulu saada, puudus, ei olnud täidetud ka müügitulu nõue.
252.Toetuste saamiseks täideti ja esitati OÜ Kooba Tare kuludeklaratsioonid, nagu seda näeb ette määruste nr 128 ja 89 § 16 lg 1, mille kohaselt toetuse saaja teeb investeeringu ja esitab investeeringu tegemist tõendavad dokumendid kuni neljas osas ühe taotluse kohta kahe aasta jooksul, arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Seega esitas OÜ Kooba Tare dokumendid ja need olid aluseks PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisel ja väljamaksmisel. Viitenumbriga 141011823053 taotlus jäeti PRIA peadirektori 18.04.2012.a otsusega nr 13-6/890 rahuldamata, sest selles taotlusvoorus ületas kõigi nõuetele vastavate taotluste rahastamise summa ministri kehtestatud piirmäära. Toetus jäi välja maksmata T. Tõnissoost olenematutel asjaoludel.
253.Seega esitati PRIA-le neljal korral taotlus toetuse saamiseks ja iga kord on taotluse lisana esitatud ebaõiged andmed omatoodangu müügitulu kohta. Ebaõigete andmetele esitamisega on PRIA viidud eksitusse ja OÜ-le Kooba Tare on toetus välja makstud. Neljandal korral ei olenenud toetuse väljamaksmine taotluse esitajast. Omatoodangu kohta õigete andmete esitamisel ei oleks taotleja olnud toetuskõlblik ja soodustuse saamine oleks ära langenud. Valeandmete esitamisega näidati toetust taotlevat ettevõtet tingimustele vastavana. 58(143)
Omatoodangu kohta esitatud andmed mõjutasid soodustuse saamise küsimust taotluse esitajale positiivselt. Valeandmete esitamisega olid PRIA-s taotlusi menetlevad töötajad viidud eksimusse ja tegutsesid toetusi välja makstes eksimuse mõjul. Pettuslikult saadud toetuse väljamaksmisega lõpule viidud. Ei ole oluline, kas toetust kasutatakse eesmärgipäraselt.
254.M.T. , kes oli 17.11.2008–07.01.2013 OÜ Kooba Tare juhatuse liige, sõlmis 01.03.2009. T. Tõnissooga töövõtulepingu. Selle kohaselt võttis M.T. T. Tõnissoo kui osaühingu osaniku tööle, arvestamata töö eest tasu. Ta tegi T. Tõnissoole ülesandeks vastutada põllumajandusliku tootmise organiseerimise ja aruandluse eest. T. Tõnissoo määrati teostama kõiki tehinguid ja toiminguid. M.T. andis 16.07.2009 T. Tõnissoole volikirja, mis kinnitab, et M.T. volitas OÜ Kooba Tare nimel asju ajama T. Tõnissoo.
255.M.T. ei teadnud ega mäletanud OÜ-ga Kooba Tare seonduvaid asjaolusid. Tunnistaja ütluste järgi töötas ta aastatel 2008–2013 mitmes riigis ja käis Eestis harva. Tunnistaja ei mäletanud, kas ta andis kellelegi volitusi OÜ Kooba Tare esindamiseks ja tema nimel asjaajamiseks. Tunnistaja ei mäletanud PRIA-le toetustaotluste esitamist. OÜ Kooba Tare müügitulust aastatel 2008–2010 ei teadnud tunnistaja midagi.
256.T. Tõnissoo töötas PRIA regioonide osakonna Viljandimaa-Valgamaa büroo juhataja ametikohal, kust ta lahkus 28.12.2012 omal soovil. M.T. OÜ Kooba Tare juhatuse liikmeks nimetamise põhjus oli avaliku teenistuse seadus, mis keelas riigiametnikel kuuluda tulundusühenduse alaliselt tegutsevasse juhtorganisse, kontroll- ja revisjoniorganisse. T. Tõnissoo asendas enda juhatuse liikme kohal M.T. ga ja jätkas riigiametis töötades tegutsemist ka ettevõtluses.
257.T. Tõnissoo oli ainukene allkirjaõiguslik isik enamiku OÜ Kooba Tare pangakontode puhul, vaid ühe pangakonto puhul oli lisaks temale internetipanga kasutajaks registreeritud ka
M.T. .
258.T. Tõnissoo kasutuses olnud arvuti vaatlusprotokoll ja sellesse salvestatud OÜ Kooba Tare dokumendid tõendavad samuti T. Tõnissoo tegevust OÜ Kooba Tare juhtimisel. T. Tõnissoolt võeti ära PRIA arvuti, milles olid OÜ Kooba Tare PRIA-le esitatud taotluste dokumendid. PRIA ja OÜ Kooba Tare vaheliseks elektrooniliseks suhtluseks kasutatud OÜ Kooba Tare e-posti aadressi lõi T. Tõnissoo. Registrite ja Infosüsteemide Keskuse kiri tõendab, et OÜ Kooba Tare nimel esitas ja tegi elektroonilised kinnitused OÜ Kooba Tare 2009. a ja 2010. a majandusaasta aruannetele T. Tõnissoo.
259.Väljatrükid EMTA andmebaasist näitavad, et M.T. oli jaanuarist 2010 kuni detsembrini 2011 pidevalt Eestist eemal. Reisijaotsingu andmetel sõitis ta laevaga Eesti ja Soome vahet.
260.Eeltoodud asjaolud, eelkõige M.T. täisvolitus T. Tõnissoole, T. Tõnissoo allkirjaõigus OÜ Kooba Tare pangakontode kasutamiseks, T. Tõnissoo loodud ja kasutatav e-posti aadress ja T. Tõnissoo poolt OÜ Kooba Tare majandusaasta aruannete esitamine 59(143)
tõendab, et T. Tõnissoo oli OÜ Kooba Tare faktiline juht, kes tegeles OÜ Kooba Tare majandustegevuse juhtimisega. T. Tõnissoo tegi kõik PRIA-le esitatavate taotlustega seonduvad toimingud ja otsused.
261.T. Tõnissoo, töötades ise PRIA ametnikuna, ei saanud kuuluda OÜ Kooba Tare juhtorganisse. Seepärast kasutas ta ära oma sugulast M.T. d, kelle ta määras juhatuse liikmeks ja varjas sellega oma tegutsemist ettevõtte juhina. T. Tõnissool oli OÜ Kooba Tare omanikuna täielik ülevaade osaühingu majandustegevusest. Töötades PRIA ametnikuna, oli tal teadmine ka toetuste saamise tingimustest ja korrast. T. Tõnissoo valitses äriregistrisse kantud juhatuse liiget oma teadmisega ja nägi ette toetuse saamiseks vajalikke pettuse asjaolusid. Süüdistatav kasutas M.T. d kuriteo toimepanemisel vahendina.
262.Subjektiivsest küljest on kuritegu toime pandud kavatsetult. Süüdistatav PRIA töötajana teadis täpselt toetuste saamise tingimusi ja asjaolusid. Tõendid kinnitavad OÜ-l Kooba Tare omatoodangust tuleneva müügitulu puudumist aastatel 2009–2010. Süüdisataval oli täielik ülevaade OÜ Kooba Tare majandustegevusest. Et äriühing oleks toetuse saamiseks kõlbulik ja vastaks tingimustele, kujundas süüdistatav majandusandmed toetuse saamiseks sobivaks. Sellega seadis süüdistatav endale eesmärgiks omatoodangu müügitulu kohta valeandmete esitamise. Ta teadis, et tulemus – toetuse saamine – nende andmete esitamise tagajärjel saabub.
263.T. Tõnissoo soovis PRIA-lt valeandmeid sisaldanud toetustaotluste ja äriplaanide alusel saada pettuse teel 62 871,80 eurot. PRIA maksis OÜ-le Kooba Tare alusetult välja 34 319,74 eurot. Kuritegu on lõpule viidud kolme taotluse osas. Neljanda taotluse osas jäi tegu katsestaadiumisse.
4.6.Maakohtu hinnang menetlusaja mõistlikkusele
264.Kohus leidis, et selles kriminaalmenetluses ei ole mõistlik menetlusaeg ületatud. Seda järeldust põhistades osutas kohus kriminaalasja keerukuse ja mahukuse kõrval mh ka asjaolule, et kaitsjad Robert Sarv ja Mihkel Gaver tegevus on menetlust pahatahtlikult ja ulatuslikult venitanud.
4.7.Karistuse mõistmine
265.Maakohus märkis, et R. Põder ja OÜ Aurol (pankrotis) on varem karistamata, T. Tõnissood on karistatud dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise eest Tartu Ringkonnakohtu 22.04.2016.a otsusega. Karistust kergendavaid asjaolusid kohus ühegi süüdistatava puhul ei tuvastanud. R. Põdra toime pandud kelmuse ja maksejõuetuse põhjustamise puhul on karistust raskendavaks asjaoluks omakasu motiiv.
266.R. Põder on varem karistamata isik. Seetõttu lähtus kohus temale põhikaristuse mõistmisel ainult eripreventiivsetest eesmärkidest. Teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma samasuguste kuritegude toimepanemisest karistusega santsiooni keskmises määras või sellest alla poole. R. Põdra süü suuruse määrab kõigi kuritegude puhul kahju ulatus. Kelmuse ja maksejõuetuse põhjustamise kuritegudes esineb koosseisuväline karistust raskendav asjaolu – 60(143)
omakasu, mille tõttu ei saa nendes kuritegudes karistuse mõistmisel minna keskmisest määrast allapoole. Karistuse mõistmisel omastamise ja rahapesu eest on võimalik minna keskmisest määrast allapoole, kuna koosseisuvälised karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kuigi R. Põder töötab ja tal on sissetulek, ei pidanud kohus võimalikuks tema karistamist rahalise karistusega, eelkõige seetõttu, et see võib teda edaspidi karistuse täitmise vajadusel viia uute varavastaste või majanduskuritegudeni.
267.T. Tõnissoo puhul puuduvad koosseisuvälised karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Seetõttu on võimalik tema karistamisel minna sanktsiooni keskmisest määrast allapoole. Kergemat liiki karistuse mõistmisel võib süüdistatav jätkata uute kuritegude toimepanemist. Seetõttu tekkis kohtul veendumus, et ainult vangistus saab varem karistatud isikut mõjutada hoiduma uutest samasugustest kuritegudest.
268.Kohus leidis, et kõik süüdistatavad on võimalik karistusest tingimisi vabastada ja jätta mõistetud karistused täies ulatuse täitmisele pööramata KarS § 73 lg 1 alusel. Arvestades kuritegude toimepanemisest kuni süüküsimuse lahendamiseni möödunud aega, mille jooksul ei ole süüdistatavatele põhjust ette heita uusi õigusrikkumisi, on võimalik karistusest vabastamine R. Põtra käitumiskontrollile allutamata. Ka T. Tõnissoole Tartu Ringkonnakohtu 22.04.2016.a otsusega määratud kaheaastane katseaeg on möödunud. R. Põder on toime pannud neli kuritegu, neist üks esimese astme kuritegu. Seetõttu tuleb temale katseaeg määrata KarS § 73 lg-s 3 sätestatud maksimaalses ulatuses. T. Tõnissoo on toime pannud kaks kuritegu, neist üks esimese astme kuritegu. T. Tõnissoole ja OÜ-le Aurol (pankrotis) tuleb katseaeg määrata KarS § 73 lg 3 keskmises ulatuses.
269.R. Põder on toime pannud kelmuse ja kaks majandusalast kuritegu. Kuritegudega tekitatud kahju ulatust hinnatakse KarS § 121 p 3 järgi eriti suureks. Eeltoodut arvestades pidas kohus vajalikuks mõista R. Põdrale lisakaristuse KarS § 491 lg 1 järgi ja kohaldada talle ettevõtluskeeldu maksimaalselt lubatud tähtajaks.
4.8.Tsiviilhagi lahendamine
270.Kannatanu Luminor Bank AS (DnB õigusjärglane) esitas 11.02.2014 R. Põdra, V. Malmi ja T. Saarmanni vastu tsiviilhagi avalduse nendelt solidaarselt 296 000 euro väljamõistmiseks.
271.Käesolevas kriminaalasjas on vaja lahendada küsimus, kas tsiviilhagis märgitud 296 000 eurot tuleb välja mõista tsiviilkostja T. Saarmannilt. V. Malmilt on see summa kannatanu kasuks välja mõistetud Tartu Maakohtu 18.08.2017.a otsusega asjas nr 1-17-7212. R. Põdra osas jäeti kannatanu tsiviilhagi Tartu Maakohtu 27.07.2017.a määrusega läbi vaatamata PankrS § 43 lg 2 alusel, kuna R. Põdra kohtu alla andmise ajaks oli kuulutatud välja tema pankrot.
272.Maakohus leidis erinevalt tsiviilkostjast, et tsiviilhagis esitatud nõue ei ole aegunud. Tsiviilkostja viidatud asjaolu, et MRP pankrot kuulutati välja 15.09.2010, ei tähenda, et sellest ajast sai kannatanu teadlikuks kelmusest 296 000 eurot lisalaenu saamiseks. Kannatanu 61(143)
esindaja kinnitas kohtus, et kannatanu sai kuriteo asjaoludest teada alles 2011. aasta aprillis, kui pankrotihaldurid olid ette valmistanud ja kannatanule saatnud kuriteokaebuse projekti, millest nähtus raha liikumine teiste pankade kontodele, kuhu kannatanul ei olnud ligipääsu. Kannatanu väide on usutav, kuna kannatanul oli lisaks käesolevale haginõudele MRP vastu nõudeid oluliselt suuremas ulatuses ning alles hilisema uurimise käigus selgusid ka kõnealuse nõude aluseks oleva lisalaenu taotlemisega seonduvad asjaolud ning T. Saarmanni panus OÜ RST Valga arvete esitamise näol. Kannatanu võis 2010. aastal olla teadlik küll MRP maksejõuetusest, kuid see ei andnud veel alust kahtlustada kostjaid kuritegelikus käitumises ega hinnata kogu kahju tegelikku ulatust. Just lisalaenu puhul oli MRP esitanud OÜ RST Valga ehitusarveid, mis ei andnud esialgu alust kahtlustada ebaseaduslikku tegevust. Võttes arvesse kogu MRP tegevusskeemide uurimise mahukust, saigi kelmus ja kahju suurus ilmsiks tulla oluliselt hiljem. Kuriteoteade esitati 28.04.2011 ning seega ei ole kannatanu tsiviilhagi esitamisega 11.02.2014 ületanud 3 aasta pikkust aegumistähtaega.
273.V. Malm andis kohtus ütlusi, et 13.02.2009 võttis MRP DnB-lt lisalaenu 296 000 eurot. Et raha pangast kätte saada, tuli teha avaldus ja juurde arve-kalkulatsioon. Neil oli kollektiivne kokkulepe, mille poolteks olid tema, T. Saarmann ja R. Põder, et OÜ RST Valga esitab fiktiivseid arved ja hiljem kreeditarved. T. Saarmann oli teadlik, et DnB finantseerib need laenud arve alusel. T. Saarmann tegi kalkulatsioonid ja hakkas töödega pihta. T. Saarmanniga oli kokku lepitud vaid see üks töö, mida OÜ RST Valga tegi leivatehase objektil, ülejäänud asjad olid fiktiivsed. Raha tuli MRP-lt OÜ RST Valga arvele, OÜ RST Valga kandis kreeditarve alusel raha MRP Swedbanki arvele. Edasi liikus raha MRP kontolt tema ja R. Põdra eraisiku kontodele.
274.T. Saarmanni ja V. Malmi ütlused on samasisulised selles, et pangast MRP-le laenu väljamaksmiseks oli vaja näidata laenu sihipärast kasutamist. Selleks leppisidki osaühingu juhatuse liikmed ja T. Saarmann kokku arvete esitamises pangale näitamiseks. Kreeditarvetega kanti laenuks saadud raha tagasi MRP arveldusarvele teises pangas. Sellisel viisil raha liikumine jäi laenuandjale märkamata ja võimaldas laenu kätte saada.
275.Raha liikumist kinnitavad OÜ RST Valga ja MRP Swedbanki kontode väljavõtted. Nendega on tõendatud, kuidas MRP kandis 02.03.2009–27.08.2009 OÜ RST Valga kontole kokku 3 229 224 krooni ning OÜ RST Valga kandis omakorda samal või järgmistel päevadel MRP Swedbanki kontole 3 171 948,80 krooni. MRP raamatupidamisdokumentide vaatlusprotokoll tõendab, et OÜ RST Valga on MRP-lt saadud raha tagasikandmiseks esitanud MRP-le kreeditarved.
276.Pangatöötajatest tunnistajad I.V. ja M.R. kinnitasid kohtus, et kui DnB oleks saanud laenu väljamaksmise protsessi käigus teada, et tegelikkuses laenulepingu aluseks olnud investeeringuid ei tehtud ja raha sihtotstarbeliselt ei kasutatud, ei oleks laenu väljamakseid tehtud. I.V. i ütluste kohaselt esitas MRP pangale OÜ RST Valga ehitusarved, mille alusel maksti raha välja. Hiljem pankrotimenetluse käigus selgus, et raha jõudis tagasi V. Malmi ja R. Põdra kontodele. M.R. ütluste kohaselt käsitles pank investeeringute kavana V. Malmi 62(143)
poolt iga kord enne väljamakseid esitatud avaldusi selle kohta, milliseid investeeringuid teostatakse. Pank küsis ehitusarveid. Toodi ehitusarved, kus oli kirjas, mille jaoks laenuraha kasutatakse. Ta ei olnud teadlik, et see raha, mille pank andis investeeringuteks, kanti MRP teises pangas olnud kontole. Kui OÜ RST Valga oleks raha tagasi kandnud MRP DnB-panga kontole, oleks pank seda tähele pannud ja laenumakseid ei oleks edasi tehtud. Nii M.R. kui ka I.V. i ütluste kohaselt pangale OÜ RST Valga kreeditarveid ei esitatud. Pank sai nendest teada pankroti- või kriminaalmenetluse käigus. Seega on mõlema tunnistaja kohtus antud ütlustega leidnud kinnitust, et kannatanu ei oleks laenu välja maksnud, kui ta oleks laenu väljamaksmise protsessi käigus saanud teada, et MRP esitab pangale OÜ RST Valga fiktiivseid arveid ning tegelikkuses laenulepingu aluseks olnud investeeringuid ei tehta. See tähendab, et kannatanu viidi eksitusse, mille tulemusena kannatanu tegi laenumaksete näol varakäsutuse. Kannatanule on laenu tagastamata jätmisest tekkinud kahju 296 000 eurot.
277.Kohus ei nõustunud tsiviilkostja esindaja väitega, et T. Saarmanni suhtes peaks kahjunõue olema oluliselt väiksem, kuna OÜ RST Valga arved, mis lisati pangale esitatud avalduste juurde, on esitatud väiksemates summas kui lisalaenu kogusumma 296 000 eurot. T. Saarmanni roll kogu kelmuse skeemis ja kahju tekitamisel väljendus esmalt juba kokkuleppe sõlmimises V. Malmi ja R. Põdraga fiktiivsete arvete esitamise kohta. Seejärel osales T. Saarmann selles, et raha laekumisel OÜ RST Valga kontole kanti summad kohe tagasi MRP teisele pangakontole. Kannatanule tekitatud kahju 296 000 eurot on T. Saarmanni, V. Malmi ja R. Põdra tegevusega põhjuslikus seoses, sest kui pangale ei oleks nende poolt jäetud muljet, et laenu kasutatakse sihtotstarbeliselt, ei oleks pank laenu väljamakseid tehtud. Esitades MRP-le arveid ja kandes MRP-lt saadud raha kohe tagasi MRP pangakontole teises pangas, ei olnud T. Saarmanni tegevusel muud eesmärki, kui petta kannatanult välja laenuraha. Tegelikult OÜ RST Valga arvetel märgitud ehitustöid Valga leivatehases ei tehtud. Seega on T. Saarmann enda tegevusega teadlikult ja tahtlikult kannatanule kahju tekitanud kogu haginõude ulatuses.
278.Kannatanu tsiviilhagi T. Saarmanni vastu tuleb rahuldada VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, kuna eelkirjeldatud pettusega on rikutud deliktiõiguslikku kaitsenormi, s.o KarS § 209. T. Saarmanni vastutuse aluseks on VÕS § 1045 lg 4. R. Põder ja V. Malm panid 296 000 euro kättesaamiseks toime KarS § 209 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning T. Saarmanni tegevus aitas sellele otseselt kaasa.
279.Maakohus märkis, et 296 000 eurot tuleb T. Saarmannilt välja mõista solidaarselt V. Malmiga, kellelt on sama summa välja mõistetud Tartu Maakohtu 18.08.2017.a otsusega asjas nr 1-17-7212.
APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
280.Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid: 1) R. Põdra kaitsja vandeadvokaat Robert Sarv; 63(143)
2) T. Tõnissoo kaitsja vandeadvokaat Mihkel Gaver ja 3) T. Saarmanni esindaja vandeadvokaadi abi Hannes Olli.
281.Apellatsioonivastuse esitasid: 1) prokuratuur ja 2) kannatanu esindaja vandeadvokaat Marit Toom.
1.R. Põdra kaitsja apellatsioon
282.Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja palub: 1) esimese alternatiivina lõpetada R. Põdra suhtes teise astme kuritegude osas toimuv kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu; 2) teise alternatiivina lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu; 3) kolmanda alternatiivina saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtu Valga kohtumajas; 4) neljanda alternatiivina teha uus otsus ja mõista süüdistatav kõigis talle esitatud süüdistustes õigeks; 5) viienda alternatiivina mõista R. Põdrale kergem karistus.
1.1.Kuritegude aegumine
283.Süüdistatava suhtes tuleb kriminaalmenetlus lõpetada põhjusel, et kõigi teise astme kuritegude aegumistähtaeg on möödunud. Prokurör pole esitanud kohtule tõendeid aegumise katkemise kohta enne süüdistatavate kohtu alla andmist. Tartu Maakohtu 17.05.2012.a määrusega arestiti küll süüdistatava pangakontod ja seal olev raha, kuid see ei katkestanud kuriteo aegumist, sest puuduvad vara arestimise protokollid, mis tähendab, et vara arestimist pole lõpule viidud. Arestimistoiming jäi poolikuks ning poolikut toimingut ei saa nimetada arestimiseks.
284.Kriminaalmenetlus KarS § 384 järgi tuleb igal juhul lõpetada, kuna selle kuriteo puhul on möödunud absoluutne aegumistähtaeg. Puuduvad andmed, et süüdistatava tahe oleks olnud suunatud MRP maksevõime vähendamisele või maksejõuetuse põhjustamisele kõigi talle etteheidetavate tehingute kaudu tervikuna. Seega tuleb iga tehingut käsitleda eraldi ning nende tegude puhul, mille väidetavast toimepanemisest on möödas enam kui 10 aastat, tuleb menetlus lõpetada. MRP maksevõime kahjustamine lõppes igal juhul siis, kui süüdistatav sõlmis kolmandate isikutega kohustuste ülevõtmise (nõude loovutamise) lepingud. Kolmandate isikute (OÜ Valga Leivatehas, OÜ Consent, OÜ Leivavedu) kaudu 64(143)
saadud ülekanded ei ole MRP tehingud. Seega ei saa neid objektiivse koosseisu puhul arvestada, sest need tehingud pole tehtud MRP nimel. Seega saavad kõne alla tulla vaid süüdistatava poolt MRP nimel tehtud tehingud. Samuti ei ole tõendatud, et süüdistatav koos V. Malmiga sõlmis 27. mai 2010. a kinnistu müügilepingu vahendlike täideviijatena T.R. d ära kasutades. Kohtule pole esitatud tõendeid, et süüdistatav oleks T.R. d ära kasutanud. Süüdistatavat süüdi tunnistada kolmanda isiku poolt sõlmitud tehingu eest.
1.2.Mõistliku menetlusaja möödumine
285.Kriminaalmenetlus tuleb lõpetada mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, sest menetlus mõjutab R. Põtra oluliselt juba 2012. a maikuust ehk üle seitsme aasta. Selle aja vältel pole süüdistatav saanud kasutada pangakontosid ega teha normaalselt pangatehinguid. Kriminaalmenetlus on rikkunud R. Põdra pereelu ning on tekitanud mõõtmatul hulgal stressi ja sellest tingitud haigusi. Kriminaalmenetlus on piiranud ka süüdistatava võimalusi tööd leida. Kriminaalmenetlus on veninud süüdistatavast mitteolenevatel asjaoludel. Kohtueelne menetlus oli ebamõistlikult pikk. Prokurör venitas süüdistusakti koostamisega 15 kuud. Sisuline kohtueelne menetlus lõppes 2013. aasta detsembris, süüdistusakt koostati aga alles 13. augustil 2015 ja süüdistatavad anti kohtu alla 15. märtsil 2016. Kaitsjad ei põhjustanud kohtueelses menetluses ühtki viivitust. 2016. aasta lõpust kuni 2017. aasta suveni takistas asja arutamist V. Malmi tervislik olukord, tema vahistamine ning sellele järgnenud soov sõlmida kokkulepe. Hiljem soovis T. Tõnissoo loobuda juhatuse liikmeks olekust – seda ei saa inimesele ette heita. Eeltoodut pole võimalik seostada süüdistatavaga, sest süüdistataval puudub antud asjaoludega igasugune puutumus. Samuti pole R. Põder seotud OÜ Aurol pankrotistumisest tingitud viivitusega. R. Põder ei ole põhjustanud menetluse venimist. Süüdistatav ei vastuta ka oma kaitsja tegevuse eest, sest tegemist on riigi õigusabi korras määratud kaitsjaga. Järelikult ei saa kaitsja võimalikud minetused tuua kaasa negatiivseid järelmeid süüdistatavale, sest kaitseõiguse tagamise eest vastutab riik.
1.3.Maakohtu esimees jagas kriminaalasja ebaseaduslikult ümber teisele kohtunikule ja asja arutati vales kohtumajas
286.Tartu Maakohtu esimees jagas käesoleva kriminaalasja nimeliselt kohtunik Ene Mutsule, eirates sellega nii põhiseaduse (PS) § 24 lg-t 1, KrMS § 24 lg-t 1 kui ka kohtute seaduse (KS) § 37 lg 2 p-st 2 tulenevat kohtukoosseisu moodustamise juhuslikkuse põhimõtet. Kohtualluvust muudeti ilma süüdistatavate nõusoleku ja seadusliku aluseta ning kohtuniku vahetamiseks puudus seaduslik alus. Kohtu esimees võib kohtuasju KS § 45 lg 11 alusel ümber jagada vaid enne seda, kui asi on juba kindla kohtuniku menetlusse määratud, mitte aga määratud kohtunikku välja vahetada. Rikutud on süüdistatava õigust asja arutamisele seaduse järgi ettenähtud korras. Maakohtu esimehe määruses puudub ka põhjendus: määrusest ei nähtu ei see, miks kohtu esimees otsustas sellise määruse anda, ega määruse õiguslikud põhjendused. Seetõttu on maakohtu esimehe määrus ebaseaduslik ja tuleb tühistada. See omakorda toob aga kaasa kogu maakohtus toimunud menetluse ebaseaduslikuks tunnistamise. See tähendab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja 65(143)
kriminaalasi saata kohtukoosseisus.
uueks
arutamiseks
maakohtule
seaduslikult
moodustatud
287.Ebaseaduslik oli ka kriminaalasja arutamine Valga kohtumaja asemel Tartu kohtumajas. Kohus ei kuulanud ära süüdistavaid ega kaitsjaid, kui otsustas kohtumaja vahetada. Maakohus ei olnud õigustatud asja arutama Tartu kohtumajas. Ükski norm ei võimalda arutada asja mujal, kui kuriteo toimepanemise kohas. Kõik süüdistatavale etteheidetavad teod pandi toime Valgamaal. Kui ühes maakohtu tööpiirkonnas on mitu kohtumaja, tuleb kriminaalasja menetleda kohtumajas, mille piirkonda jääb kuriteo toimepanemise koht. Praegusel juhul tulnuks asja arutada Valga kohtumajas. Selline järeldus tuleneb KS § 9 lg 2 p-st 4, lg-st 3, § 10 lg-st 1 ja justiitsministri 27.10.2005.a määruse nr 46 § 2 lg 4 p-st 4. Kohtumaja vahetamisega rikuti süüdistatava õigust asja arutamisele seaduse alusel moodustatud kohtus. Kuna rahvakohtunikud määratakse kohtumaja kaudu, siis oleks asja arutamisel Valga kohtumajas osalenud teised rahvakohtunikud. Ei saa välistada võimalust, et õiges kohtumajas määratud kohtukoosseis oleks teinud teistsuguse otsuse. Seetõttu on tegemist väga olulise rikkumisega, mis mõjutas asjas sisulist lahendamist. Järelikult tuleb maakohtu otsus tühistada ja kriminaalasi saata maakohtule uueks arutamiseks õiges kohtumajas.
1.4.V. Malmi ja U.M. i ütluste ebausaldusväärsus
288.Maakohus hindas V. Malmi ja U.M. i ütluseid ühekülgselt. Kaitsja märkis istungil korduvalt, et V. Malm oli nii kaitsja kui ka süüdistatava suhtes äärmiselt negatiivselt meelestatud. V. Malm keeldus küsimustele vastamast, asus kaitsjaga vaidlema, põikles vastamisest kõrvale ning vastamisel püüdis süüdistatavat mustata. Maakohus ei lubanud kaitsjal esitada tõendeid selle kohta, et U.M. valetas kohtule ja et V. Malm valetas kohtule selle kohta, et süüdistatav oli kõigi V. Malmi õigusvastaste tegudega nõus. Kuna V. Malm loobus enda kaitsmisest, siis tundus talle ebaõiglane, et tema saab karistatud, aga R. Põder äkki ei saa. Seega asus V. Malm erinevalt varasemast R. Põtra süüstama. U.M. valetas, et Malmide ja Põtrade pered omavahel läbi ei käinud. Tegelikult suhtlesid kaks perekonda tihedalt ja järjepidevalt. Kui inimene valetab kohtule juba nii olulise, kuid samas lihtsa fakti kohta, siis ei ole tema ülejäänud ütlused absoluutselt usaldusväärsed. Ilma V. Malmi ütlusteta pole tõendeid, mille alusel saaks R. Põdra süüdi tunnistada. Seega mõjutas V. Malmi ütluste ebakohane hindamine oluliselt otsuse sisu.
1.5.Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaitsja taotlused tõendite kogumiseks või esitamiseks
289.Kaitsja taotles maakohtult 13. veebruaril 2009. a laenulepingu nr TAL09K/16 sõlmimist puudutava järelevalvemenetluse andmete väljanõudmist Finantsinspektsioonilt, selgitamaks, kas DnB rikkus Finantsinspektsiooni hinnangul Võru 78 kinnistu müügil ja finantseerimisel MRP krediteerimise reegleid. Alternatiivselt taotles kaitsja nende asjaolude kohta asjatundja ülekuulamist. Maakohus jättis mõlemad taotlused rahuldamata, sest leidis, et need pole asjakohased. Apellandi arvates jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata 66(143)
taotluse koguda tõendid selle kohta, et DnB rikkus jämedalt pangale kehtestatud nõudeid ning sisuliselt pettis MRP-d, kui varjas viimase eest kinnistu olematut väärtust ning eksitas MRP-d.
290.Kaitsja hinnangul pankrotistus MRP just seetõttu, et äriühing ostis 10 000 000 krooni eest sisuliselt väärtusetu kinnisvaraobjekti. Kuivõrd MRP pidi hakkama tasuma 10 000 000 krooni suurust laenu ja selle laenu intresse, mõjutas see MRP majandusnäitajaid. Süüdistatav esitas Finantsinspektsioonile kaebuse seoses tema ja MRP suhtes toime pandud kelmuse või vähemalt krediteerimise nõuete olulise rikkumisega. Finantsinspektsiooni menetlus on aga salajane, mistõttu ei anna inspektsioon ilma kohtu nõudmiseta dokumente välja. Samas on need dokumendid olulised just selle tõendamisel, et DnB tekitas ise oma pettusliku tegevusega MRP bilanssi ligi 10 000 000 krooni suuruse miinuse. Kui õnnestub tõendada, et laenulepingute ülesütlemine oli alusetu, ei ole võimalik väita, et süüdistatav põhjustas maksejõuetuse ja vähendas maksevõimet.
291.Pärast V. Malmi ülekuulamist maakohtus ilmnes tema üllatuslike ütluste tõttu vajadus esitada R. Põdra kaitsmiseks täiendavaid tõendeid. Maakohus jättis aga kaitsja sellekohase taotluse alusetult rahuldamata. Seetõttu taotleb kaitsja ringkonnakohtult kokku seitsme kirjaliku tõendi vastuvõtmist ja uurimist, sest need tõendid lükkavad ümber V. Malmi ütlused ning kinnitavad süüdistatava kaitseversiooni.
292.Kaitsja taotles maakohtult ekspertiisi korraldamist Simus KV eksperthinnangu nr 4031 suhtes. Tegemist on olulise tõendiga, sest see võimaldab tõendada üheltpoolt seda, et tagatisvara väärtus oli hindamisakti koostamise hetke seisuga 58,9 miljonit krooni. Teisalt võimaldab see tõendada, et turuhinnaga tehtud tehing ei saa äriühingut kahjustada. Maakohus jättis selle taotluse alusetult rahuldamata. Kui ekspertiis kinnitab, et 02.06.2009.a leping kinnistute müügihinna suurendamise kohta sõlmiti turutingimustel, ei saanud see äriühingut kahjustada. Kui pandiga koormatud kinnisasja väärtus tagab võlausaldaja nõudeid, ei ole tegemist üldse pankrotiolukorraga. Tehing saab kahjustada teiste võlausaldajate ja äriühingu huve vaid siis, kui poolte sooritused on oluliselt tasakaalust väljas. Eksperthinnang võimaldaks tuvastada üheselt, kas MRP ja süüdistava tehtud tehing oli tasakaalust väljas või mitte. Kaitsja taotleb ringkonnakohtult ekspertiisi määramist, tuvastamaks, kas ekspertarvamus nr 4031 vastab tegelikkusele.
1.6.Süüdistus MRP maksejõuetuse põhjustamises ei ole sisuliselt põhjendatud
293.R. Põder ei teinud ühtegi tehingut või toimingut, mis oleks MRP maksevõimet vähendanud või selle maksejõuetuse põhjustanud. Kõik kahjulikud tehingud tegi V. Malm. Süüdistatav polnud alati isegi V. Malmi kahjulike tehingutega kursis. MRP läks pankrotti ainult sel põhjusel, et V. Malmil oli kasiinosõltuvus ning ta pumpas selle tarbeks osaühingust raha välja.
294.Olukorras, kus Valga turu kinnistud olid panditud DnB kasuks ning pant ületas kinnistutega seotud laenukohustusi, ei saanud Vabaduse 39 kinnistu müümine 67(143)
27.05.2010 MRP peamist võlausaldajat kahjustada. Teisi võlausaldajaid MRP-l ei olnud. DnB aga sai enda huve alati pandi realiseerimisega kaitsta.
295.Maakohus tugines ekslikult dokumentaalse tõendina tsiviilasjas nr 2-11-17796 tehtud kohtuotsusele, milles jäeti tuvastamata pandiga koormatud vara väärtus. Tsiviilasjas tehtud kohtuotsustes on viidatud Pind KV arvamustele, mis ei ole aga usaldusväärsed mh põhjusel, et nendes on võetud aluseks liiga kõrge kapitalisatsioonimäär (20%) ning pole kasutatud võrdlusmeetodi.
296.Pole tõendatud, et panga kasuks seatud hüpoteek ei taganud tegelikkuses panga nõuet (laenujääki). Ajutised haldurid ei tellinud DnB eksitava informatsiooni tõttu PankrS § 22 lg 2 p-de 1 ja 2 nõudeid rikkudes erapooletut eksperthinnangut laenutagatiste (kinnistute) turuväärtuse leidmiseks. DnB nõuet käsitleti ekslikult kui sisuliselt tagamata kohustust. DnB ei korraldanud kinnistute turuväärtuse hindamist läbi eksperthinnangute tellimise, vaid DnB tellis teadlikult ekspertarvamused, mis näitaksid kinnistute madalat hinda. Kinnisvara turuväärtuse määramisel ja tuvastamisel kehtib standard EVS:875-4-2005, mida praegusel juhul laenutagatiste väärtuse tuvastamisel ei järgitud. Tagatisvara turuväärtus määrati lubamatult ekspertarvamuse alusel. Sellega pettis DnB kohut ja pankrotimenetluse osalisi. See omakorda tõi kaasa MRP pankroti ebaõige väljakuulutamise.
297.Kui MRP Market OÜ-ga tehtud tehing oli eraldivõetuna kahjulik, pidi MRP juba selle tagajärjel pankrotti minema. Kuna seda ei juhtunud ning see tehing tegelikult MRP maksevõimet ei mõjutanud, siis polnud see tehing kahjulik.
298.Sisuliselt ainsaks MRP vara väärtust vähendavaks teoks oleks saanud olla pandiga tagatud kinnistute väärtuse vähendamine. Süüdistatav midagi sellist ei teinud. Kuna pandiga tagatud vara väärtus kujunes vastavalt turuhinnale, siis ei saa seda riski panna süüdistavale ning väita, et see oli tema tehtud kahjulik tehing.
1.7.R. Põdrale esitatud omastamissüüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei vasta omastamise koosseisule
299.Süüdistatavale heidetakse ette 20 662,06 euro MRP raha omastamist perioodil 09.12.2011–02.04.2012. Süüdistuse kohaselt sõlmisid R. Põder ja V. Malm lepingud, mis viisid MRP üürilepingute alusel tekkinud rahavoo kolmandatele isikutele (OÜ Consent, OÜ Valga Leivatehas). Seejärel said kolmandad isikud endale MRP üüritulu.
300.Süüdistuses kirjeldatud teo puhul pole tegemist MRP vara omastamisega, sest üürnike makstud üürisummad ei läinud kunagi MRP vara hulka. Kui OÜ Leivatehas või OÜ Consent hakkas võtma Valga turu üürnikelt üüri, siis ei olnud tegemist MRP vara omastamisega. OÜ-dele Valga Leivatehas või Consent makstud raha ei läinud kunagi MRP vara hulka – see raha liikus eraldi lepingute alusel üürnike ja OÜ Valga Leivatehas või OÜ Consent vahel. Antud tegu vastab rohkem üürnike petmisele (kelmusele), kuid mitte 68(143)
mingil juhul omastamisele. MRP-l jäi üürilepingute alusel nõudeõigus üürnike vastu ikkagi alles. Kui üürnik maksis OÜ-le Valga Leivatehas või OÜ-le Consent üüri õigusliku aluseta, pidi MRP üürnikelt vastavad summad sisse nõudma ning üürnik oleks saanud OÜ-lt Valga Leivatehas või OÜ-lt Consent viimastele makstud üürisummad alusetu rikastumise sätete alusel välja nõuda.
301.Kui aga siiski eeldada, et üürnike poolt OÜ-le Valga Leivatehas ja OÜ-le Consent üle kantud summad olid MRP vara, siis oli tegemist MRP osanike R. Põdra ja V. Malmi varaga, mida nad võisid käsutada ja kasutada oma äranägemise järgi. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-52-14 leidnud, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara omastamises ei ole võimalik. Nii R. Põder kui ka V. Malm olid vara sellise käsutamisega nõus. MRP pankroti väljakuulutamine ei muutnud osalust ega vara omandit. See, et süüdistatavad rikkusid pankrotimenetlusega kaasnevat vara käsutamise keeldu (PankrS § 35 lg 1 p 1 ja p 4), ei muuda vara kuuluvust. Võlgniku varast pankrotivara moodustumine ei tähenda, et see muutuks osanike jaoks võõraks.
1.8.Kelmuse toimepanemine on tõendamata
302.Ükski objektiivne tõend ei kinnita, et R. Põder oleks tegutsenud koos V. Malmiga panga petmisel. Süüdistatav ei olnud kelmuse toimepanemise juures. T. Saarmanni ütluste kohaselt ei olnud süüdistatav leivatehase kinnistul toimunud ehitustööde, arvete ja ülekannetega kuidagi seotud. Raamatupidajad kinnitasid, et süüdistatav ei teinud ülekandeid ning tal ei olnud juurdepääsu internetipangale. Süüdistatav ei teadnud, et see raha, mida V. Malm tahtis välja maksta, oli V. Malmi poolt välja petetud. R. Põder ei esitanud väljamaksetaotlusi, ei suhelnud pangaga, ei suhelnud T. Saarmanniga. Järelikult puudub süüdistatava teopanus kelmuses ehk panga petmises. Ainuüksi fakt, et süüdistatav sai V. Malmi poolt välja petetud rahast osa, ei tähenda mitte midagi. Maakohus on pimesi uskunud V. Malmi ütlusi.
1.9.Rahapesusüüdistus on tõendamata
303.Esmalt puuduvad rahapesu eelkuriteod, sest maakohus eksis kõigi eelkuritegude tuvastamisel. Samuti tuvastas kohus eelkuriteona vääralt R. Põdra maksukuriteo, mille osas kriminaalmenetlus aegumise tõttu lõpetati. Seejuures hindas kohus tendentslikult tunnistaja K.T. e ütlusi ega tõlgendanud nende ütluste pinnalt tekkinud kahtlusi süüdistatava kasuks. Süüdistatav ei täitnud maksukuriteo subjektiivset koosseisu.
304.Teiseks ei suutnud maakohus esitada adekvaatset ja eluliselt usutavat põhjendust selle kohta, kuidas saab pangakonto kaudu üle kantud raha omandiõigust varjata. Pangakonto kaudu tehtud ülekanded on jälgitavad. R. Põdra tegevuse eesmärk ei olnud raha päritolu või omaniku varjamine. Maakohtu käsitluses võib ükskõik missuguse kuriteo tulemusel saadud vara edasikandmine teise isiku pangakontole moodustada rahapesu. Praegusel juhul tõstis süüdistatav tema pangakontol oleva raha tema osalusega äriühingusse. Kui isik kannab raha enda ühelt kontolt teisele või endaga seotud juriidilisele isikule, siis ei muunda ta vara 69(143)
päritolu ega varja vara omanikku. Tegeliku kasusaaja mõttes ei muutunud midagi, sest raha jäi jätkuvalt süüdistatava kontrolli alla. Isegi kohtule esitatud pankade vastused kinnitavad, et süüdistataval säilis kontroll pangakontode üle.
305.Rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Siinsel juhul ei ole süüdistatav absoluutselt vara käsutamist ja liigutamist varjanud. Riigikohus on otsuses asjas nr 3-1-1-31-11 leidnud, et varavastase kuriteo sooritanud isiku poolt enda identiteedi varjamiseks raha kolmandate isikute arvetele kanda laskmine on hinnatav kelmusliku teo loomuliku osana, milles ei väljendu legaalse majandus- või rahakäibe kahjustamine sinna kuritegelike vahendite suunamisega. Ühtki süüdistatavale etteheidetavatest tegudest ei saa pidada rahapesuks RahaPTS § 4 lg 1 tähenduses. Kandes kannatanute raha kolmandate isikute arvetele, ei ole eelkuritegu rahapesu-süüdistusest eristatav. Süüdistatava käitumise ebaõigussisu nendes süüdistustes ammenduks sellisel juhul varavastases kuriteos – pettuslikul teel kannatanu varakäsutuse saavutamises. Praegusel juhul ei soovinud süüdistatav raha päritolu peita, sest raha päritolu on väga lihtsasti tuvastatav ja kontrollitav.
306.Kogu väidetavate eelkuritegudega saadud raha oli OÜ Aurol pangakontol alles. Kui tegemist oleks rahapesukavatsusega, oleks tegemist kõige rumalama ja ebaõnnestunuma rahapesuga – füüsiline isik kannab raha enda pangakontolt enda osalusega firmasse, kus raha seisab nagu füüsilise isiku kontol. See ei ole rahapesu.
1.10.R. Põder ei tegutsenud väidetavate süütegude toimepanemisel grupis
307.Ükski objektiivne tõend ei kinnita väidet, et R. Põder oleks tegutsenud koos V. Malmiga või T. Tõnissooga. Süüdistuses pole väidetava koostöö detailid avatud, mistõttu polnud süüdistataval võimalik end antud väite suhtes efektiivselt kaitsta. Jääb ebaselgeks, kuidas on võimalik sisustada kuritegude kaastäideviimist, kui süüdistusaktis on selle kohta ainsana märgitud „koostöös“. Ei ole tõendatud, et R. Põder omaks etteheidetavate süütegude toimepanemisega üleüldse mingit faktilist puutumust. Vaid juhatuse liikmeks olemise fakt ei anna õigust väita, et R. Põder osales olulise teopanusega väidetavates kuritegudes. Asjaolust, et MRP juhatuse liikmete tegevus võis olla üldiselt kooskõlastatud, ei saa vältimatult järeldada, et süüdistatav ja V. Malm tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ka süüdistuses kirjeldatud tegusid toime pannes. Ainuüksi juriidilise isiku juhatuse liikme teadlikkus asjaolust, et teine juhatuse liige käitub õigusvastaselt, ei saa moodustada teopanust, mis annaks alust pidada esimest juhatuse liiget kuriteo kaastäideviijaks.
308.Süüdistusakti üldsõnalisest argumentatsioonist ei saa vastust küsimusele, kuidas R. Põder süütegude täideviimises osales või missugune oli tema teopanus. Maakohus asus seda teopanust ise sisustama, kuid see ei ole kooskõlas KrMS § 268 lg 1 nõuetega.
70(143)
1.11.R. Põdra karistust tuleb kergendada
309.Maakohtu mõistetud karistus on liiga raske ega arvesta kohtupraktikas antud suuniseid. Esiteks leidis maakohus põhjendamatult, et süüdistatav pani teo toime omakasu motiivil. Kasu saamine on kelmuse puhul objektiivse koosseisu tunnus. Sama kehtib antud olukorras ka maksejõuetuse põhjustamise puhul. Järelikult pole see käsitletav raskendava asjaoluna.
310.Teiseks ei arvestanud maakohus karistuse mõistmisel menetluse kestust ega seda, et väidetavate süütegude toimepanemisest on möödas nii palju aega, et karistamine on kaotanud tähenduse.
1.12.Menetluskulu tuleb jätta riigi kanda
311.Maakohus pidanuks jätma vähemalt 20% menetluskulust (välja arvatud sundraha) riigi kanda, sest R. Põdrale KarS § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuses lõpetati kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu.
312.Isegi R. Põdra süüditunnistamisel tuleb tema menetluskulu jätta KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda, sest kohus on kuulutanud välja R. Põdra pankroti. Süüdistatav on halva tervisega ja töötu ning tal on kaks ülalpeetavat last.
2.T. Tõnissoo kaitsja apellatsioon
313.Apellant taotleb Tartu Maakohtu otsuse tühistamist T. Tõnissood puudutavas osas ja palub teha uue otsuse, millega tema kaitsealune mõistetaks nii KarS § 210 lg 2 kui ka KarS § 394 lg 2 p 2 järgi õigeks.
2.1.Vastuväited T. Tõnissoo süüditunnistamisele KarS § 210 lg 2 järgi
314.T. Tõnissoo on alates aastast 2002 tegelenud astelpaju kasvatamise ja müümisega. Seda tegi ta ka süüdistuses nimetatud perioodil. Seetõttu ei ole alust kahelda, et aastatel 2009–2011 oli OÜ-l Kooba Tare, mille ainuosanik ja sisuline juht T. Tõnissoo oli, reaalne müügitulu aiasaaduste, sh astelpaju müügist. PRIA-le esitatud andmed müügitulu kohta ei ole olnud eksitavad. T. Tõnissoo müüs marju turul, aga ka G.I. ile ja OÜ-le Valga Leivatehas.
315.Esimese astme kohtu menetluses esitas T. Tõnissoo oma väidete tõendamiseks Põllumajandusameti mahepõllumajanduse osakonna 2013. aastal väljastatud tõendi nr 130053, põlluraamatu väljavõtte OÜ Kooba Tare kohta, PRIA pindalatoetuse maksmise menetluse käigus põldude kohta koostatud kontrollaktid ja mõõtmise tulemusi kajastavad protokollid, Põllumajandusameti mahepõllumajanduse märgistuse taotluse menetlemise käigus koostatud kontrollaktid ja protokollid mõõtmistulemuste kohta, äriregistri väljavõtte ja majandusaasta aruande FIE G.I. i kohta. Nende tõenditega tõendas T. Tõnissoo, et ta oli juba 2002. aastast kasvatanud astepajusid ning neid edasi müünud. Samuti andis T. Tõnissoo süüdistusversiooni kummutavaid ütlusi enda kasvatatud põllumajandussaaduste, sh astelpajumarjade müügi kohta. 71(143)
316.Ei ole eluliselt usutav, et põllumajandustootja, kes kasvatab niivõrd palju erinevaid vilju, ei realiseeri neid müügi teel. Põldude suurusest tulenevalt on absurdne oletada, et kogu toodang kulus ära oma tarbeks ja aastatel 2009–2011 müügitulu polnud.
317.Mahepõllumajandusega tegelemist ja põllumajandussaaduste müüki kinnitavad ka M.T. ja R. Põdra ütlused.
2.2.Vastuväited T. Tõnissoo süüditunnistamisele KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi
318.T. Tõnissoole KarS § 394 järgi tehtud etteheide ei ole piisavalt konkretiseeritud. T. Tõnissoole esitatud süüdistuses ei ole konkretiseeritud, millisest R. Põdra kuriteost pärinevat raha varjati. Nn eelkuritegu on aga rahapesu kui kuriteo üks eeldusi. Räägitakse üksnes „kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud varast“. Kui rahapesusüüdistuses pole eelkuritegu välja toodud, siis ei saa kohus sellele ka kohtuotsust tehes tugineda. Samuti ei tule süüdistusest selgelt välja, milline rahasumma oli väidetava rahapesu objektiks. Ühtlasi jääb süüdistuse põhjal ebaselgeks, milles seisnes T. Tõnissoo teopanus.
319.T. Tõnissoo süü rahapesus ei ole tõendamist leidnud. Tal polnud OÜ-ga Aurol muud seost, kui see, et ta tegeles selle äriühingu raamatupidamisega. T. Tõnissoo on selgitanud, et OÜ Aurol laenas OÜ-le Kooba Tare raha investeeringute tegemiseks. Raha, millest OÜ Aurol laenu andis, pärines aktsiatehingutest. T. Tõnissool ei olnud kahtlust, et OÜ Aurol kontolt OÜ Kooba Tare kontole liikunud raha võib olla mittelegaalset päritolu. T. Tõnissoo ei teadnud, kuidas R. Põder rahaga ringi käis. T. Tõnissoo ei ole ise kunagi teinud ülekandeid OÜ Aurol pangakontodelt OÜ Kooba Tare kontole, sest tal puudus selleks õigus. R. Põdral oli ligipääs OÜ Kooba Tare kontodele ja tal oli võimalus teha ülekandeid.
3.T. Saarmanni (esindaja) apellatsioon
320.Apellant taotleb Tartu Maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi lahendamist ja tsiviilkostjalt menetluskulu väljamõistmist puudutavas osas ja palub jätta T. Saarmanni vastu esitatud tsiviilhagi rahuldamata ning menetluskulu kannatanu kanda.
321.Esiteks leiab kaitsja, et maakohus jättis ekslikult nõude aegumise kohaldamata. Kohus tugines aegumise küsimuse lahendamisel kannatanu lepingulise esindaja suulisele kinnitusele, mis ei ole tõend. Maakohtu otsuse aluseks olnud V. Malmi ütlustest nähtuvalt kutsus kannatanu V. Malmi ja R. Põdra enda juurde juba 2010. a märtsis, süüdistades neid siis pettuses. Nimelt oli hageja õiguseellane saanud Swedbank AS-i kaudu teada laenusummade liikumisest OÜ RST Valga konto kaudu. 29.06.2010 esitas DnB MRP vastu pankrotiavalduse. 10.11.2010 valiti DnB esindaja MRP pankrotitoimkonna liikmeks. See võimaldas tal tutvuda halduri toimikuga. Seega alates 10.11.2010 oli kannatanul juurdepääs pankrotivõlgnik MRP pangakontodele, sealhulgas pankrotivõlgniku pangakontole AS-is Swedbank ja teistele raamatupidamis-dokumentidele, eelkõige ajutiste pankrotihaldurite kogutud andmetele. Sellele vaatamata kannatanu järgneva kolme aasta jooksul hagi ei esitanud. 72(143)
322.Teiseks kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust ja jättis ekslikult kohaldamata VÕS § 1045 lg 3. Kannatanul oli laenumaksete tegemise kohustus sõltumata OÜ RST Valga arvetest või nende alusel tehtud ülekannetest. Samuti nähtub asja materjalidest, et kannatanu tegi MRP-le väljamaksed enne, kui MRP tegi ülekanded OÜ-le RST Valga. MRP-le laenumaksete tegemiseks piisas laenulepingu kohaselt üksnes V. Malmi vastavast taotlusest. Kannatanu varakäsutus laenu väljaandmisel ei olnud seotud pangale kuludokumentide esitamisega. DnB tegigi väljamakseid ilma kuludokumentideta. Samuti ei pidanud MRP laenu väljamaksete saamiseks esitama pangale tõendeid OÜ RST Valga arvete tasumise kohta. Laenulepingu nr 18/08K33 muutmise lepingu nr 1 järgi ei olnud laenu väljamaksmise tingimuseks saadud laenu kasutamine juba reaalselt kantud kulutuste katmiseks. Seega ei olnud MRP pangaülekannetel OÜ-le RST Valga, OÜ RST Valga kreeditarvetel ja raha tagasikandmisel MRP arveldusarvele mingit seost kannatanu varakäsutusega. Kannatanu kahju ei tekkinud mitte laenu väljamaksmise, vaid selle tagastamata jätmise tõttu. T. Saarmann ei saanud seda kuidagi mõjutada.
323.Maakohus mõistis tsiviilkostjalt välja 296 000 eurot olukorras, kus kohus ise asus seisukohale, et R. Põder ja V. Malm said pettuse teel kasu ja tekitasid pangale kahju summas 202 724,48 eurot ehk 93 275,52 eurot vähem.
324.Samuti hindas maakohus ebaõigesti tõendeid. T. Saarmanni juhitud äriühinguga OÜ RST Valga oli seotud vaid 79 752,61 euro ulatuses arveid, mida süüdistatavad pangale näitasid. Seega isegi juhul, kui T. Saarmannil oleks väidetava kahjuga seos, ei saaks OÜ RST Valga arved olla põhjuslikus seoses hageja väljamaksetega suuremas ulatuses.
4.Prokuratuuri apellatsioonivastus
325.Prokuratuur esitas ringkonnakohtu nõudmisel kirjaliku seisukoha R. Põdra kaitsja apellatsioonis esitatud täiendavate tõendite kogumise ja uurimise taotluste kohta, leides, et kõik need taotlused on põhjendamatud.
5.Kannatanu apellatsioonivastus
326.Kannatanu palub jätta tsiviilkostja apellatsiooni rahuldamata.
327.Kannatanu hinnangul leidis maakohus õigesti, et tsiviilhagis esitatud nõue ei ole aegunud. DnB sai tsiviilhagi aluseks olevatest asjaoludest teada siis, kui MRP pankrotihaldurid olid ette valmistanud kuriteoteate ning esitasid selle aprillis 2011 DnB esindajale tutvumiseks. Kui tsiviilkostja soovib aegumisele tugineda, siis on kostja koormus tõendada, et kannatanu sai teada nõude aluseks olevatest asjaoludest ning OÜ RST Valga ja T. Saarmanni osalusest kahju tekitamises varem. Tsiviilkostja ei ole seda tõendanud. Apellatsioonis viidatud V. Malmi ütlustest ei järeldu, et DnB sai juba 2010. a märtsis teada OÜ RST Valga ning T. Saarmanni osalusest petus-skeemis ja kahju tekitamises. Tsiviilkostja väide, et 2010. aasta märtsis oli DnB saanud Swedbank AS-i kaudu teada laenusummade liikumisest OÜ RST Valga konto kaudu, on ebaõige ja tõendamata. DnB ei saanud kahjust ega OÜ RST Valga ning T. Saarmanni osalusest kahju tekitamisest teada ka 10. novembril 2010, kui 73(143)
toimus MRP võlausaldajate esimene koosolek. DnB töötaja I.V. sai küll MRP pankrotitoimkonna liikmeks, kuid ainuüksi selle tõttu ei saanud DnB-le teatavaks kahjunõude aluseks olevad asjaolud. Pankrotitoimkonnal ei ole juurdepääsu võlgniku pangakontodele. Samuti ei anta pankrotitoimkonna liikmetele automaatset juurdepääsu võlgniku kogu dokumentatsioonile.
328.Samuti on kannatanu seisukohal, et maakohus on tsiviilhagi rahuldades hinnanud tõendeid õigesti ega ole eksinud ka materiaalõiguse kohaldamisel. MRP-l oli kohustus kasutada lisalaenu laenulepingus sätestatud eesmärgil ning selle kohustuse rikkumise korral oli pangal õigus edasised laenumaksed peatada ning kogu laenu mitte välja maksta. 27.02.–24.08.2009 esitasid V. Malm, R. Põder ja T. Saarmann raha väljapetmiseks osaliselt või täielikult tegelikkusele mittevastavaid avaldusi ja kuludokumente. Pangale esitati taotlus ja pank maksis laenuosa MRP-le välja. Seejärel kanti raha kohe OÜ-le RST Valga. OÜ RST Valga kandis raha samal või järgmise päeval MRP-le tagasi, aga enam mitte DnB-s asuvale kontole, vaid Swedbankis asuvale kontole. MRP kandis raha samal või järgmisel päeval V. Malmile, R. Põdrale või OÜ-le MRP Market. Selliste toimingute eesmärgiks oli varjata DnB eest asjaolu, et laenu ei kasutatud eesmärgipäraselt. Kui laenusummad oleksid jäänud kasutamata (raha oleks olnud endiselt MRP kontol DnB-s) või kui raha oleks tagastatud DnB pangas asuvale MRP kontole, oleks pank saanud teada, et laenulepingut rikutakse ja oleks laenu väljamaksed peatanud. Kuna neid asjaolusid varjati panga eest ja panka hoiti eksimuses, siis seetõttu sai võimalikuks olukord, kus pank maksis kogu lisalaenu MRP-le välja. OÜ RST Valga ja T. Saarmanni osalus selles skeemis oli määrava tähtsusega, kuna just T. Saarmanni abil sai võimalikuks panga eksimuses hoidmine. T. Saarmanni abil tekitati näilik olukord, kus justkui eksisteeris õiguslik alus raha kandmiseks OÜ-le RST Valga. Kui DnB-d ei oleks eksimuses hoitud, siis ei oleks ta ka lisalaenu välja maksnud ning järelikult ei oleks DnB-le selle lisalaenu ulatuses tekkinud ka kahju. Seega ainuüksi asjaolu, et OÜ RST Valga arveid esitati pangale väljamakstud laenu kogumahust väiksemas summas, ei vähenda T. Saarmanni vastutust.
6.Ringkonnakohtu istung
329.Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsjad, süüdistatav T. Tõnissoo, tsiviilkostja T. Saarmann ja viimase esindaja enda või enda huvides esitatud apellatsiooni juurde ja palusid selle rahuldada. R. Põdra kaitsja taotles ka R. Põdrale kelmuses esitatud süüdistuses kriminaalmenetluse lõpetamist kuriteo aegumise tõttu.
330.Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata, välja arvatud osas, mis puudutab R. Põdra süüditunnistamist KarS § 209 lg 2 p 2 ja 3 järgi. Selles osas palus prokurör KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel kriminaalmenetluse lõpetada. Sellega seoses taotles prokurör ka R. Põdrale KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse vähendamist nelja aasta pikkuse vangistuseni, millest arvataks maha kolm päeva eelvangistust.
331.Kannatanu esindaja palus jätta maakohtu otsuse tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas muutmata ja tsiviilkostja apellatsiooni rahuldamata. 74(143)
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
1.Kuritegude aegumisest
332.R. Põdra kaitsja väidab esmalt, et aegunud on kõik teise astme kuriteod, milles R. Põtra süüdistatakse. Kaitsja põhjendab oma seisukohta sellega, et kuritegude aegumine ei katkenud 17. mail 2012, mil Tartu Maakohus arestis kohtueelses menetluses R. Põdra pangakontod, sest kriminaaltoimikus pole vara arestimise protokolle. Järelikult pole vara arestimist seaduse kohaselt lõpule viidud ja seetõttu ei saanud ka süüteo aegumine KarS § 81 lg 5 p 1 alusel katkeda.
333.Ringkonnakohus kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ja märgib, et kahtlustatava vara arestimine KarS § 81 lg 5 p 1 mõttes tähendab KrMS § 142 lg-s 2 nimetatud vara arestimise määruse tegemist, mitte selle täitmist. Vara arestimise määrus jõustub selle tegemisest (KrMS § 408 lg 5). Kriminaalmenetluses vara arestimise tulemusena tekib KrMS § 142 lg 1 teise lause järgi vara käsutamise keeld (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri 2006. a määrus asjas nr 3-2-1-79-06, p 20). Seejuures ei sõltu käsutuskeelu kehtivus KrMS § 142 lg-tes 5–9 sätestatud toimingute tegemisest ega ka mitte vara arestimise protokolli (KrMS § 143) koostamisest. Käsutuskeeldu rikkuv tehing on TsÜS § 88 lg 1 kohaselt ikkagi tühine. Kuna vara arestimise protokolli olemasolu ega koostamise aeg ei mõjuta vara arestimisel tekkiva käsutuskeelu kehtivust, pole sellel tähendust ka KarS § 81 lg 5 p 1 kohaldamise seisukohalt. Kolleegium ei näe ühtki mõistlikku põhjust, miks peaks see, kas vara arestimine toob kaasa aegumise katkemise, olenema sellest, kas vara arestimise kohta on koostatud ka protokoll või mitte. Seda, et R. Põdra pangakontod Tartu Maakohtu 17. mai 2012. a määruse alusel ka tegelikult arestiti, kinnitavad toimikus olevad pankade vastused (KoTo, kd 27, tl 121 ja 126).
334.Kaitsja leiab sedagi, et R. Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi süüks arvatud kuriteo puhul on möödunud absoluutne 10-aastane aegumistähtaeg. Kolleegium ei jaga kaitsja arvamust selleski punktis. Käitumine, mis on kolleegiumi poolt hiljem esitatavatel põhjustel omistatav KarS § 384 lg 1 järgi R. Põdrale, on vaadeldav ühe jätkuva teona, mis viidi lõpule
26.märtsil 2010. See oli viimane päev, mil R. Põder ja V. Malm MRP juhatuse liikmetena kandsid või lasid kanda endi pangakontodele MRP raha 2. juuni 2009. a lepingu ja kokkuleppega nr 3 võetud kohustuste täitmiseks. Kuna kuriteo aegumine katkes esmalt
17.mail 2012 KarS § 81 lg 5 p 1 alusel R. Põdra vara arestimisel (KoTo, kd 24, tl 205 jj) ja uuesti 15. märtsil 2016 KarS § 81 lg 5 p 2 tema kohtu alla andmisel (KoTo, kd 3, tl 82 jj), pole KarS § 81 lg 1 p-st 2 tulenev üldine aegumistähtaeg kõneksoleva kuriteo puhul veel möödunud. KarS § 81 lg 6 teisest lausest tulenev absoluutne 10-aastane aegumistähtaeg möödub aga alles 26. märtsil 2020.
335.Küll leiab ringkonnakohus, et pärast maakohtu otsuse tegemist aegus KarS § 81 lg 6 teise lause kohaselt see väidetav kelmus, milles R. Põtra süüdistatakse KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 (praegu § 209 lg 2 p-de 3 ja 4) järgi. Nimelt nähtub süüdistusest ja maakohtu otsusest, et viimane R. Põdrale ette heidetud pettuslik (osa)tegu – OÜ RST Valga viimase võltsarve 75(143)
esitamine DnB-le – leidis aset 24. augustil 2009 ja selle alusel kandis DnB laenumakse üle
27.augustil 2009. Järelikult möödus süüdistuses kirjeldatud kelmuse lõpuleviimisest 10 aastat 24. augustil 2019. Selleks kuupäevaks polnud maakohtu süüdimõistev otsus veel jõustunud. Järelikult on R. Põdra väidetav kelmus KarS § 81 lg 6 teise lause alusel aegunud.
336.Sellega, et R. Põdrale etteheidetav kelmus on kuriteona aegunud, nõustusid ringkonnakohtu istungil ka prokurör ja kaitsja, kes mõlemad taotlesid kõneksoleva kuriteo osas kriminaalmenetluse lõpetamist. Seega kuna R. Põdra väidetav kelmus on KarS § 81 lg 6 teise lause kohaselt aegunud ja kriminaalmenetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil pole taotletud, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega R. Põder tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, lõpetades selles osas kriminaalmenetluse KrMS § 337 lg 2 p 1 ja § 199 lg 1 p 2 alusel.
337.Teised R. Põdrale etteheidetavad kuriteod praeguseks aegunud ei ole.
338.Samuti ei ole aegunud ükski T. Tõnissoole etteheidetavatest kuritegudest. Vastupidist pole väitnud ka ükski kohtumenetluse pool.
2.Menetlusaja mõistlikkusest
2.1.Üldhinnang
339.Ringkonnakohus ei jaga R. Põdra kaitsja arvamust, et selles kohtuasjas on mõistlik menetlusaeg möödunud.
340.Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse minevat perioodi tuleb R. Põdra puhul lugeda 16. maist 2012, mil otsiti läbi R. Põdra elukoht ja sõiduk. Seega on kriminaalmenetlus olnud tõesti märkimisväärselt pikk, olles praeguseks R. Põdra suhtes väldanud ligikaudu 7 aastat ja 8 kuud.
341.Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 621).
342.Menetletav kriminaalasi on keskmisest mahukam ja keerukam (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2018. a määrus nr 1-15-6497/552, p-d 23–24). Kohtutoimiku maht on praeguseks 33 köidet. Maakohus menetles algselt viie süüdistatava kuut erinevat kuritegu (kelmus, maksejõuetuse põhjustamine, omastamine, maksude maksmisest kõrvalehoidumine suures ulatuses, rahapesu, soodustuskelmus), varem oli kahtlustatavate ring veelgi laiem. V. Malmi ja OÜ Kooba Tare süüdistuse eraldas eraldi menetlemiseks alles maakohus. Süüdistuses käsitletud väidetavaid kuritegusid puudutavate dokumentaalsete tõendite maht on suur, samas on kriminaalasjas ka üle kümne tunnistaja ja neli kannatanut, kellest kaks esitasid tsiviilhagi. Samuti osaleb menetluses tsiviilkostja. 76(143)
343.R. Põder pole selles kriminaalasjas vahi all viibinud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 54). R. Põder oli vaid kahtlustatavana kinni peetud 2012. aasta 16. maist kella 07.50-st kuni 18. mai kella 07.35-ni (KoTo, kd 24, tl 215–219).
344.Kolleegium ei välista, et riigivõimu tegevus kohtueelses menetluses võinuks olla mõnevõrra tempokam, kuid samas ei olnud kohtueelsele menetlusele kulunud veidi enam kui kolm aastat kahtlustatavate ja menetletavate kuritegude arvu ning tõendite mahtu silmas pidades siiski ülemäära pikk (vt ka Tartu Ringkonnakohtu määrus nr 1-15-6497/552, p-d 25–30). Pidades silmas kriminaalasja mahtu ja keerukust, ei saa põhivastutust kriminaalmenetluse senise ajakulu osas asetada kohtueelsete menetleja, veel vähem maakohtu õlgadele. Toimikust ilmneb, et maakohus on kohtumenetluse vältel teinud tõsiseid jõupingutusi selleks, et lahendada kriminaalasi mõistliku aja jooksul. Paraku põrkus kohtu selline püüdlus temast mitteolenevate takistuste vastu. Selliste takistuste hulka kuulus menetlusosaliste tegelike haigestumiste kõrval ka süüdistatavate ja osade kaitsjate üsna oskuslik venitamistaktika.
345.Nimelt iseloomustab süüdistatavate ja osade kaitsjate käitumist esimese astme kohtu menetluses (mis vältas 12. augustist 2015 kuni 3. aprillini 2019 ehk peaaegu 3 aastat 8 kuud) ulatuslik, jõuline ja tõenäoliselt vähemalt vaikimisi kooskõlastatud kohtuprotsessi pidurdamine. Riigikohus on leidnud, et süüdistatava ja tema kaitsjate obstruktsionistlik ja menetlusõigusi kuritarvitav kaitsetaktika võib olla sisuliselt käsitatav loobumisena õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p-d 19 ja 21). Ringkonnakohtu arvates on just sellise õigusest loobumisega tegemist ka menetletavas asjas R. Põdra puhul.
346.Süsteemne venitamistaktika torkab eriti silma, kui vaadata süüdistatavate ja kaitsjate käitumist mitte üksikjuhtumite kaupa, vaid tervikpildis kogu maakohtu menetluse vältel. Kui keskenduda üksikjuhtumitele, mil kohtuistung süüdistatava või kaitsja tõttu ära jäi, võiks esmapilgul isegi arvata, et tegemist oli põhjendatud menetlustakistuse või siis vähemalt mitte sihiliku venitamisega. Mõnikord see kindlasti nii ka oli, ent see ei muuda üldpilti. Sedavõrd suurel hulgal menetlustakistusi ja seda veel kontekstis, kus menetlusosaliste avaldustest ja taotlustest kumab pidevalt läbi soov asja arutamisega mitte edasi minna, ei saa olla juhus. Kui uurida süüdistatavate ja kaitsjate käitumist kogumis, ei jää ruumi muuks, kui järelduseks, et osade menetlusosaliste – sh R. Põdra ja tema kaitsja – põhihuvi oli saavutada, et kohus asja sisulise lahendamiseni ei jõuaks või jõuaks selleni võimalikult hilja. Märgitu andis süüdistatavatele ja kaitsjatele võimaluse viidata menetluse mõistliku aja möödumisele ja kuritegude aegumisele. Senises kohtumenetluses ongi seda korduvalt tehtud. Osaliselt on nii ka edu saavutatud, sest mitu R. Põdra väidetavat kuritegu jõudis kohtumenetluse kestel aeguda.
347.Siinkohal ei vääri tähelepanu mitte üksnes süüdistatavate ja kaitsjate sammud, mis tõid ka tegelikult kaasa kohtupidamise aja pikenemise, vaid samuti arvukad edutuks jäänud 77(143)
katsed menetlust põhjendamatute taotluste ja ettepanekutega edasi lükata. Need näitavad kujukalt süüdistatavate ja kaitsjate eesmärki ning sunnivad ringkonnakohut suhtuma skeptiliselt ka menetlusosaliste mõningatesse sellistesse taotlustesse või muudesse sammudesse, mis muidu kahtlust ei ärataks.
348.Süüdistatavate ja kaitsjate protsessuaalse käitumise analüüsimisel tuleb võtta arvesse ka süüdistatavate omavahelisi suhteid. Nimelt tuleb silmas pidada R. Põdra ja T. Tõnissoo (varasemat) perekondlikku seost, nende (varasemat) kontrolli juriidilistest isikutest süüdistatavate üle ja sedagi, et menetluse varasemas etapis olid R. Põder ja V. Malm n-ö ühes leeris (algselt oli neil ka ühine kaitsja, ühiselt esitati kohtule taotlusi ning lõhe süüdistatavate vahele tekkis alles pärast V. Malmi nõustumist kokkuleppemenetlusega). Märgitu koostoimes süüdistatavate ja osa kaitsjate üldise käitumismustriga kohtumenetluses annab aluse arvata, et süüdistatavad ja kaitsjad tegutsesid menetluse venitamisel vähemalt vaikimisi ja konkludentselt teatud ulatuses ühiselt ning kooskõlastatult.
349.Kolleegium märgib sedagi, et tuvastamaks menetluse pahauskset venitamist kui menetluslikku asjaolu, pole vaja lähtuda sama rangest tõendamisstandardist nagu isiku süüküsimuse lahendamisel.
2.2.Lähem sissevaade: selle kohtumenetluse kronoloogia
350.Põhjendamaks järeldust, et süüdistatavate ja nende kaitsjate leitmotiiv selles menetluses on olnud asja lahendamist pidurdada, kirjeldab kolleegium järgnevalt kohtumenetluse kulgu, keskendudes menetluse pikenemise põhjustele. Alljärgnevast kronoloogiast joonistub välja süüdistatavate ja kaitsjate käitumismuster, mis võimaldab asetada nende menetlusosaliste üksikud menetluslikud sammud konteksti.
351.Selle kohtumenetluse senine kulg on olnud kokkuvõtlikult järgmine: 1) 12. augustil 2015 saatis prokuratuur süüdistusakti Tartu Maakohtusse; 2) 20. novembril 2015 kohustas Tartu Maakohus advokatuuri määrama süüdistatavale OÜ Kooba Tare riigi õigusabi korras kaitsja, kuna seda süüdistatavat kohtueelses menetluses kaitsnud advokaadiga oli leping lõpetatud, uuel kaitsjal R. Sarvel oli huvide konflikt, kuid vaatamata kohtu antud võimalusele ei olnud kohtule teatatud uue lepingulise kaitsja nime; 3) 31. detsembril 2015 esitas OÜ Kooba Tare juhatuse liige T. Tõnissoo eelmises punktis viidatud maakohtu määruse peale määruskaebuse, väites, et ta sai määrusest teada alles
23.detsembril 2015. T. Tõnissoo märkis, et R. Sarv oli teda teavitanud, et ta peab uue kaitsja leidma, kuid T. Tõnissoo arvates oleks kohus ise pidanud talle kaitsja valimiseks tähtaja andma. Ta ei olevat aru saanud sellest, milliseks ajaks ta peab kaitsja valima, ega sellest, et kohus määrab kaitsja ise. T. Tõnissoo soovis kohtult lisaaega endale ja OÜ-le Kooba Tare uue kaitsja valimiseks; 78(143)
4) 12. jaanuaril 2016 saatis maakohus kohtumenetluse pooltele kutsed eelistungiks
9.veebruaril 2016 algusega kell 09.00. Samal päeval tehtud määrusega tühistas kohus oma 20. novembri 2015. a määruse ja T. Tõnissoole anti 25. jaanuarini 2016 aega OÜ-le Kooba Tare kaitsja valimiseks või riigi õigusabi korras kaitsja määramise taotlemiseks; 5) 27. jaanuaril 2016 esitas T. Tõnissoo maakohtule taotluse määrata tema kaitsjaks riigi õigusabi korras advokaat Birgit Sisask; 6) 1. veebruaril 2016 esitas T. Tõnissoo valitud kaitsja M. Gaver maakohtule taotluse eelistungi edasilükkamiseks ja palus kooskõlastada eelistungi aja kaitsja töögraafikuga; 7) 3. veebruaril 2016 esitas R. Põdra kaitsja R. Sarv maakohtule taotluse eelistungi aja muutmiseks. Kaitsja heitis kohtule ette, et viimane ei ole eelistungi aja määramisel arvestanud kaitsja tiheda töögraafikuga ega Tartusse sõitmise võimalustega; 8) 4. veebruaril 2016 määras maakohus OÜ-le Kooba Tare riigi õigusabi. Kohus märkis sedagi, et ta võttis ühendust T. Tõnissoo soovitud advokaadi B. Sisaskiga, kes oli küll valmis kaitseülesannet vastu võtma, kuid ei saanuks seda täitma asuda ligikaudu kahe kuu vältel. Seetõttu ei pidanud kohus riigi õigusabi määramisel võimalikuks osutada konkreetselt sellele advokaadile; 9) 8. veebruaril 2016 esitas T. Tõnissoo maakohtu 4. veebruari 2016. a määruse peale määruskaebuse, leides, et OÜ Kooba Tare määratud kaitsjaks tuleb nimetada B. Sisask. Samal päeval esitasid kõik süüdistatavad ja kaitsjad R. Sarv ning M. Gaver taotluse kohtunik E. Mutsu taandamiseks, kuna kohtunik eiras eelistungi aja määramisel kaitsjate töökorraldust puudutavaid tähelepanekuid ja surus peale põhjendamatuid lahendusi. Eelistungi kuupäeva ja kellaaja valik viitavat sellele, et kohtunik ei soovi tagada süüdistatavatele kaitseõigust ja on erapoolik. Samuti määras kohtunik eelistung lubamatult Valga kohtumaja asemel Tartu kohtumajja ja määras süüdistatavatele riigi õigusabi korras kaitsjaid põhjendamatutel alustel. Taandamistaotluse lõpus märgiti sedagi, et selle esitamise korral võib kohtunik teha üksnes edasilükkamatuid menetlustoiminguid ja praegusel juhul selliseid ei ole; 10) 9. veebruari 2016. a eelistungile R. Põdra kaitsja R. Sarv ei ilmunud ja eelistung lükati seetõttu edasi. Kohus informeeris Eesti Advokatuuri, et R. Sarv jättis kaitseaktid esitamata ega ilmunud eelistungile (advokatuuri aukohus tunnistas R. Sarve selle eest
26.mail 2016 süüdi eetikakoodeksi § 21 lg 2 rikkumises ja karistas teda noomitusega – KoTo, kd 3, tl 160 jj). Lisaks sedastas kohus, et R. Sarv, kes oli senimaani olnud ka V. Malmi kaitsja, teatas 3. veebruaril 2016 kohtule, et tal puudub lepinguline alus V. Malmi kaitsmiseks. Samal päeval tehtud määrusega jättis maakohus süüdistatavate ja kaitsjate taandamistaotluse rahuldamata, selgitades määruse põhiosas mh eelistungi 79(143)
aja valikut ja viitas sellele, et kaitsjad ei ole osutanud ühelegi konkreetsele tööülesandele, mis takistas neil eelistungist osa võtta; 11) 10. veebruaril 2016 tegi maakohus R. Põdrale, V. Malmile ja OÜ-le Aurol ettepaneku valida endale hiljemalt 4. märtsiks 2016 R. Sarve asemel uus kaitsja, kuna R. Sarv jättis kaitseakti esitamata ja eelistungile ilmumata. Samuti teatas R. Sarv kohtule 3. veebruaril 2016 sellest, et tal puudub lepinguline alus kaitsta V. Malmi ja 9. veebruaril 2016 sellest, et tal puudub õigus tegutseda ka R. Põdra ja OÜ Aurol kaitsjana; 12) 16. veebruaril 2016 saatis maakohus kutsed eelistungiks 15. märtsil 2016 kell 10.00; 13) 29. veebruaril 2016 esitas R. Sarv R. Põdra kaitsjana maakohtule taotluse eelistungi aja muutmiseks, viidates enda hõivatusele teiste kohtumenetlustega. Ühtlasi esitas kaitsja määruskaebuse kohtu otsustusele pidada eelistung Tartu kohtumajas. Pärast selle taotluse laekumist saatis kohus R. Sarvele järelepärimise viimase volituste kohta, viidates R. Sarve varasemale teatele, et tal pole enam õigust R. Põtra, V. Malmi ega OÜ-d Aurol kaitsta. R. Sarv saatis seepeale 3. märtsil 2016 kohtule R. Põdra
12.veebruari 2016. a volikirja, mis andis R. Sarvele volituse teda selles kriminaalasjas kaitsta; 14) 4. märtsil 2016 saatis kohus R. Sarvele kirja, viidates viimase taotlusele eelistungi aja muutmiseks ja palus teatada, kas kaitsja on määranud endale 15. märtsi 2016. a eelistungiks asenduskaitsja. Samal päeval määras kohus V. Malmile ja OÜ-le Aurol riigi õigusabi ja kohustas advokatuuri määrama süüdistatavatele kaitsja. Kohus viitas sellele, et R. Sarve volitused V. Malmi ja OÜ Aurol kaitsjana on lõppenud ja V. Malm ega OÜ Aurol ei ole kohtu määratud tähtajaks uue kaitsja valimisest teatanud. Sama päeva õhtul (kell 20.18 ja 20.16) saatis T. Tõnissoo kohtule kaks e-kirja, millest esimeses märgiti, et OÜ Kooba Tare kaitsmiseks on nõusoleku andnud advokaat B. Sisask, teises aga, et OÜ Aurol kaitsmiseks on nõusoleku andnud advokaat Priit Kala. Samal päeval teatas advokaat Argo Küünemäe, et tema on V. Malmi lepinguline kaitsja; 15) 7. märtsil 2016 esitas kohtule kaitseakti OÜ Kooba Tare määratud kaitsja Aivar Kello. Samal päeval esitas advokaat P. Kala maakohtule teate, et ta on asunud 4. märtsist 2016 tegutsema OÜ Aurol kaitsjana. Ühtlasi taotles kaitsja 15. märtsiks 2016 planeeritud eelistungi aja muutmist, palus kooskõlastada temaga eelistungi uus aeg ja anda talle kriminaalasja materjalidega tutvumiseks aega 15. maini 2016; 16) 8. märtsil 2016 lõpetas maakohus seoses kaitsjate valimisega riigi õigusabi andmise V. Malmile ja OÜ-le Aurol. Samal päeval esitas R. Põdra kaitsja R. Sarv maakohtule taotluse eelistungi aja muutmiseks ja palus kooskõlastada uus istungiaeg kõigi kaitsjatega. R. Sarv viitas sellele, et tal ei ole kriminaalasja mahukuse tõttu võimalik eelistungiks asenduskaitsjat nimetada. Kuna 15. märtsi 2016. a eelistung tuli R. Sarvele tema sõnul üllatusena, ei ole tal ka võimalik tähtaegselt kaitseakti esitada. Ühtlasi heitis 80(143)
kaitsja kohtule ette, et viimane ei ole arvestanud tema tiheda töögraafikuga ja on muutnud kaitseõiguse teostamise ebareaalseks. Lisaks kritiseeris kaitsja kohtu otsustust pidada eelistung Valga kohtumaja asemel Tartu kohtumajas ja märkis, et kaitsjad ega süüdistatavad ei pea täitma kohtu ebaseaduslikke korraldusi; 17) 9. märtsil 2016 määras maakohus R. Põdrale riigi õigusabi, kohustades advokatuuri määrama R. Põdrale asenduskaitsja 15. märtsi 2016. a eelistungiks ja järgnevateks menetlustoiminguteks, kuni valitud kaitsja saab asuda oma ülesandeid täitma. Lisaks saatis kohus advokatuurile teate R. Sarve poolt kaitseülesande täitmata jätmise kohta. Samal päeval esitas R. Sarv taotluse kohtunik E. Mutsu taandamiseks ja eelistungi aja muutmiseks, leides, et kohtunik ei suuda menetlust juhtida seaduslikult ja kohtupidamise hea tava kohaselt. Samal päeval saatis R. Sarv kohtule ka teate, milles soovis jätkuvalt eelistungi aja muutmist; 18) 10. märtsil 2016 esitas kohtunik taandamistaotluse lahendamiseks Tartu Maakohtu esimehele, kes jättis selle taotluse 11. märtsi 2016. a määrusega rahuldamata; 19) 11. märtsil 2016 esitas V. Malmi kaitsja kohtule taotluse eelistungi edasilükkamiseks kaitseakti esitamise tähtaja pikendamiseks. Samal päeval tegi maakohus määruse OÜ-le Aurol riigi õigusabi korras asenduskaitsja määramiseks; 20) 15. märtsi 2016. a eelistungile ei ilmunud R. Põdra valitud kaitsja R. Sarv (kohal oli määratud asenduskaitsja Rein Napa) ega OÜ Aurol valitud kaitsja Priit Kala (kohal oli määratud asenduskaitsja R. Napa). Viiest kaitseaktist oli kohtule esitatud kaks. Mitu kohal viibinud kaitsjat leidsid, et osa kaitsjate puudumise tõttu ei saa esitatud taotlusi lahendada ega põhiistungit planeerida. Uus eelistungi aeg määrati 25. aprilliks 2016;
15.märtsi 2016. a määrusega andis maakohus R. Põdra, V. Malmi, T. Tõnissoo, OÜ Aurol ja OÜ Kooba Tare kohtu alla; 21) 25. aprillil 2016 saatis P. Kala maakohtule kirja, milles teatas, et kliendileping OÜ-ga Aurol on lõpetatud ja tema volitused OÜ Aurol kaitsjana on lõppenud. Samal päeval määras maakohus OÜ-le Aurol riigi õigusabi, märkides, et P. Kala on andnud nõusoleku täita kaitseülesannet riigi õigusabi korras. Samal päeval peetud eelistungil planeeriti ka kohtulikku arutamist. Maakohus pakkus asja arutamist alates 1. augustist 2016. R. Põdra kaitsja R. Sarv avaldas, et tal on seoses teise kriminaalasja arutamisega aasta lõpuni hõivatud kõik nädalad kolmapäevast reedeni. Ka teistel kaitsjatel oli 2016. a sügisperioodil muid ülesandeid. Lõpuks jõuti järeldusele, et asja arutamine üksikute päevade kaupa hajutab tähelepanu ja kohtulik uurimine planeeriti osade kaupa perioodi 4. jaanuarist 17. veebruarini 2017 (kokku 27 istungipäeva) ning kohtuvaidlus 7.–9. märtsiks 2017 (3 päeva); 22) 3. jaanuaril 2017 jätkas R. Sarv R. Põdra kaitsmist määratud korras; 81(143)
23) 4. jaanuaril 2017, mil pidi algama kohtulik arutamine, ei ilmunud kohtuistungile ei V. Malm ega R. Põder. V. Malm saatis kohtule e-kirja, teatades, et on haigestunud ja viibib haiguslehel, lisades raviloo, mille kohaselt oli V. Malmil tugev nohu, köha, üldine nõrkus. R. Põder teatas samuti haigestumisest, kuid arstitõendit ei esitanud. R. Põdra kaitsja selgitas, et süüdistatava terviseseisund ei võimalda tal kohe tõendit esitada. Tervenemine võib võtta orienteeruvalt vähemalt kaks nädalat. Kohus juhtis tähelepanu sellele, et arstitõendit esitamata jättes rikkus R. Põder seadusest tulenevat kohustust, tema haigestumine on kinnitamata. Kohtuistung lükati edasi 10 jaanuarini 2017; 24) 10. ja 17. jaanuaril 2017 ilmnes, et süüdistatavad ei saa jätkuvalt terviseseisundile viidates kohtusse ilmuda; 25) 1. veebruaril 2017 saatsid R. Põder ja V. Malm maakohtule ühise kohtumenetluse kiirendamise taotluse, milles sooviti dokumentide väljanõudmist DnB-lt; 26) 2. veebruari 2017. a kohtuistungil polnud ei V. Malmi ega R. Põtra. R. Põdra kaitsja saatis kohtule samal päeval arsti 1. veebruari 2017. a teatise, et R. Põder viibib jätkuvalt haiguslehel, V. Malmi kohta arstitõend puudus. Prokurör taotles kohtult R. Põdra terviseseisundit puudutavate meditsiinidokumentide väljanõudmist, kuna arsti teatisest ei nähtu, et R. Põdra haigus takistaks tal kohtuistungist osa võtta. R. Põdra kaitsja vaidles prokuröri taotlusele vastu, leides, et puudub alus delikaatsete isikuandmete väljanõudmiseks ja kohus pole pädev hindama, kas perearsti dokumendid on kohtuistungilt puudumise põhistamiseks piisavad. Ühtlasi teatas R. Sarv, et pole teada, kunas R. Põder on võimeline kohtuistungil osalema. Kohtuistung lükati edasi
9.veebruarini 2017, osa menetlusosaliste puudumise tõttu ei saanud uusi istungiaegu planeerida; 27) 3. veebruaril 2017 määras maakohus V. Malmile riigi õigusabi ja kohustas advokatuuri süüdistatavale kaitsja määrama. Kohtumäärusest nähtuvalt oli V. Malm 3. veebruaril 2016 teavitanud kohut lepingu lõppemisest teda kohtueelses menetluses kaitsnud R. Sarvega. Kui kohus seepeale määras 4. märtsil 2016 V. Malmile kaitsja, teatas V. Malm samal päeval, et on valinud endale kaitsjaks A. Küünemäe. 1. veebruaril 2017 teatas aga A. Küünemäe, et V. Malmiga sõlmitud õigusabileping on lõppenud. Siis andis kohus V. Malmile 6. veebruarini 2017 aega kaitsja valimiseks, kuid V. Malm teatas 2. veebruaril 2017, et halb tervislik seisund takistab tal kaitsja valimisega tegeleda ja palus kaitsja valimiseks 3–4 nädalat, arvates tervenemisest; 28) 9. veebruari 2017. a kohtuistungile ei ilmunud ei V. Malm ega R. Põder, kusjuures mitteilmumise põhjusest kohut istungi alguseks ei teavitatud. Kohus avaldas OÜ Järveotsa Perearstikeskus 6. veebruari 2017. a vastuse, mille kohaselt ei ole V. Malmil tervislikke põhjusi, mis takistaksid tal kohtuistungil osaleda. R. Põdra asenduskaitsja teatas, et R. Põdra kohtuistungil osalemist takistab traumajärgne peavalu 82(143)
ja arvas, et tõendi esitamise korra rikkumist ei saa süüdistatavale ette heita. Kohus leidis, et R. Põdra terviseseisundi tuvastamiseks tuleb määrata ekspertiis. Samuti selgus, et kohtumäärus V. Malmile riigi õigusabi korras kaitsja määramiseks on täitmata. Kohtuistung lükati edasi 14. veebruarini 2017; 29) 14. veebruari 2017. a istungil ei olnud kohal ühtki süüdistatavat. R. Sarv vaidles vastu R. Põdra terviseseisundi tuvastamiseks ekspertiisi määramisele, leides, et perearst on tuvastanud mõjuva põhjuse kohtuistungil mitteosalemiseks. Advokatuur polnud jätkuvalt suutnud täita V. Malmile riigi õigusabi määramise määrust. Kohtuistungil tehti vaheaeg 17. veebruarini 2017. Samal päeval tegi maakohus ka kaks määrust, millest ühega määrati kohtuarstlik ekspertiis R. Põdra terviseseisundi kindlakstegemiseks ja teisega trahviti V. Malmi kohtusse mõjuva põhjuseta ilmumata jäämise eest; 30) 17. veebruari 2017. a kohtuistungilt puudusid nii V. Malm kui ka R. Põder. V. Malm oli kohtule teatanud, et 29. jaanuaril 2017 avati tal uus haigusleht, mis on lõpetamata. R. Põdra terviseseisundi kohta täiendavaid andmeid polnud. Istungil oli V. Malmi uus kaitsja Silver Reinsaar, kes taotles kriminaalasja materjalidega tutvumiseks kolm ja pool kuud. Planeeriti ka uusi istungiaegu. Kaitsjatele mitmed ajad ei sobinud. Muu hulgas avaldas R. Sarv, et ta on märtsist juunini teisipäevast neljapäevani hõivatud suure kriminaalasjaga Harju Maakohtus, samuti algab 7. septembril Harju Maakohtus suur protsess. Kaitsja viitas, et terve suvi kuni septembrini on tal vaba, kohut saaks pidada siis ja kaitsjaid vahetada pole otstarbekas. Ka teistel kaitsjatel oli arvukalt tööga hõivatud perioode. T. Tõnissoo kaitsja avaldas, et asenduskaitsjate leidmine ei ole võimalik. Ta pakkus omalt poolt välja istungiaegu oktoobrisse, novembrisse ja detsembrisse, nende aegade puhul viitas aga R. Sarv enda hõivatusele. Lõpuks määras kohus uued istungiajad osade kaupa perioodi 17. juulist–14. detsembrini 2017; 31) 27. märtsil 2017 andis ekspert arvamuse, et R. Põdra terviseseisundist ei tulene vastunäidustusi kohtuistungil osalemiseks, märkides samas, et R. Põdra terviseseisundit ei saa hinnata tagasiulatuvalt, mistõttu ei ole võimalik öelda, kas R. Põdra terviseseisund võimaldas tal osaleda kohtuistungil 4. jaanuarist kuni 17. veebruarini 2017; 32) 27. aprilli 2017. a kohtuistungil taotles V. Malmi kaitsja mh istungi edasilükkamist ja prokuratuuris kriminaaltoimiku uut koostamist ja materjalide täiendavat süstematiseerimist, kuna V. Malmi puudutavad dokumendid on paisatud segi erinevatesse köidetesse; 33) 11. juulil 2017 esitas V. Malmi kaitsja kohtule teate, et V. Malm ei saa planeeritud aegadel kohtuistungile ilmuda. Samuti esitas kaitsja taotluse lõpetada kriminaalmenetlus V. Malmi suhtes KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel süüdistatava parandamatu haigestumise tõttu. Avalduse kohaselt ei saa V. Malm 2017. a juulisse planeeritud kohtuistungitel osaleda, kuna ta peab samal ajal arsti juhiste kohaselt osalema ravimassaaži teisel etapil. Lisaks on tal 17. juulil 2017 tarvis minna 83(143)
broneerima silmaoperatsiooni ja silmaarsti vahetuse aega. Ühtlasi selgitas kaitsja, miks on V. Malmi tervis nii halb, et kriminaalmenetlus tema suhtes tuleb lõpetada; 34) 17., 18., 19. ega 20. juuli 2017. a kohtuistungile V. Malm väidetavalt halva terviseseisundi tõttu ei ilmunud, tema kaitsja taotles kriminaalmenetluse lõpetamiseks ekspertiisi määramist. Kohus leidis, et V. Malmil puudub mõjuv põhjus kohtuistungile mitte ilmuda; 35) 20. juuli 2017. a määrusega jättis maakohus rahuldamata kaitsja taotluse määrata V. Malmi suhtes kohtuarstlik ekspertiis ja lõpetada tema suhtes kriminaalmenetlus parandamatu haigestumise tõttu. Kohus osutas muu hulgas sellele, et V. Malm valis arstide juures käimiseks ja protseduurideks just sellised ajad, mis langevad kokku varem määratud kohtuistungi-aegadega. Ükski V. Malmi haigusi diagnoosinud arstidest polnud väitnud, et need haigused takistaksid kohtuistungil osaleda. Perearstikeskuse juhataja oli kohtule teatanud, et V. Malmil ei ole kohtusse ilmumist takistavaid asjaolusid. Puudus raviteenust osutava arsti otsus, et V. Malm ei saa kohtuistungil osaleda. Teise 20. juulil 2017 tehtud määrusega vahistas maakohus V. Malmi, tõkestamaks tema kõrvalehoidmist kohtumenetlusest; 36) 24. juuli 2017. a kohtuistungil taotles V. Malm enda vahi alt vabastamist, lubas teha kõik endast oleneva, et ta saaks kohtuistungitel käia, tunnistas enda eksimusi ja vabandas südamest (umbes aasta hiljem maakohtus tunnistajana ütlusi andes märkis V. Malm, et ehkki ringkonnakohus tunnistas tema vahistamise ebaseaduslikuks, oli see tegelikult õige ja võimaldas tal toimunu üle järele mõelda, teha omad järeldused ning tuli talle kasuks – vt KoTo, kd 25, tl 191 pöördel–192). V. Malmi kaitsja esitas kokkuleppemenetluse kohaldamise taotluse, nõustumist kokkuleppemenetlusega väljendas ka V. Malm, samuti teised süüdistatavad. Kohus otsustas alustada kohtulikku uurimist, kuna kokkuleppemenetluse kohaldamiseks polnud kannatanute nõusolekut. Seejärel pidas prokurör avakõne, süüdistatavad ja kaitsjad andsid süüdistuse kohta arvamuse, samuti käsitleti tsiviilhagisid. T. Tõnissoo esitas taotluse määrata OÜ-le Kooba Tare uus kaitsja, kuna senine kaitsja pole temaga ühendust võtnud ega oma kohustusi täitnud (sama taotlust kordas T. Tõnissoo ka 25. juuli 2017. a istungil). Kohus jättis taotluse rahuldamata, kuna OÜ-l Kooba Tare oli kaitsja olemas; 37) 25. juuli 2017. a kohtuistungil algas tõendite uurimine. Esmalt palus prokurör tõenditena vastu võtta erinevate äriühingute registridokumendid. Seepeale nõudsid kaitsjad, et prokurör esitaks kõik need tõendid ühekaupa. Järgnevalt nii toimitigi. Samuti nõudsid kaitsjad, et prokurör refereeriks kõiki dokumentaalseid tõendeid. Kohtuistung katkes, kuna OÜ Kooba Tare määratud kaitsjal Aivar Kellol tuvastati alkoholijoove; 38) 26. juuli 2017. a kohtuistungil taotles OÜ Kooba Tare kaitsja vabastamist kaitseülesande täitmisest enda ebaväärika käitumise tõttu. T. Tõnissoo soovis kuni sügiseste istungiteni lisaaega selleks, et valida OÜ-le Kooba Tare kaitsja, leides, et 84(143)
määratud kaitsja ei saa uue kaitsja valimiseni menetluses jätkata. Taotluste lahendamisele järgnenud kohtuliku uurimise käigus esitasid kaitsjad pidevalt erinevaid vastuväiteid selle viisi kohta, kuidas prokurör dokumente avaldas; 39) 28. juuli 2017. a määrusega eraldas maakohus kriminaalasjast materjalid V. Malmi süüdistust puudutavas osas, kuna V. Malm ja tema kaitsja soovisid kokkuleppemenetluse kohaldamist; 40) 3. oktoobril 2017 ehk vahetult enne sügiseks planeeritud kohtuistungite algust laekus maakohtule T. Tõnissoo avaldus tagasiastumise kohta OÜ Aurol juhatuse liikme kohalt alates 29. septembrist 2017. Selle tulemusena polnud ühel süüdistataval ehk OÜ-l Aurol enam seaduslikku esindajat. Samal päeval toimunud kohtuistungil tegi prokurör mh ettepaneku eraldada OÜ Aurol süüdistus eraldi menetlemiseks. T. Tõnissoo kaitsja vaidles sellele vastu, leides, et tuleks ära oodata pankrotihalduri nimetamine, viimane saaks osaühingut kriminaalmenetluses esindada. Samuti ei olnud kriminaalasja eraldamisega nõus OÜ Kooba Tare kaitsja. Kohus lükkas istungi edasi 16. oktoobriks 2017, mil pidanuks olema selge, kas OÜ Aurol saab protsessi astuda; 41) 16. oktoobri 2017. a istungil ilmnes, et OÜ Aurol pankrotimenetluses oli kohtuistung edasi lükatud ja süüdistataval ei olnud jätkuvalt ei juhatuse liiget ega pankrotihaldurit. Kohus asus planeerima täiendavaid istungiaegu (lisaks nendele, mis olid juba planeeritud 2017. a oktoobrisse, novembrisse ja detsembrisse). Kohtu ettepanek jätkata
17.jaanuaril 2018 jäi tagajärjetuks, kuna OÜ Kooba Tare kaitsja pidi olema terve jaanuarikuu Eestist ära. Mitmed veebruari-, aprilli- ja maikuusse pakutud istungiajad ei sobinud T. Tõnissoo kaitsjale, osa pakutud aegadest ei sobinud ka teistele menetlusosalistele. Lõpuks planeeriti kohtuistungiks lisaks 17 istungipäeva ajavahemikus 1. veebruarist kuni 29. juunini 2018; 42) 2017. aasta oktoobris ja novembris pidi kohtuistung eelneva plaani kohaselt toimuma veel üheksal päeval, kuid kõigil neil päevadel jäi istung ära OÜ Aurol seadusliku esindaja puudumise tõttu. Prokuratuur üritas taotleda tsiviilkohtumenetluse korras OÜ Aurol juhatusse asendusliikme määramist, kuid see katse jäi edutuks (KoTo, kd 10, tl 184 jj); 43) 4. detsembri 2017. a istungil oli OÜ Aurol esindajana kohal viimasele vahepeal määratud pankrotihaldur Tiia Kalaus. Järgnevalt avaldas aga T. Tõnissoo kaitsja, et tema kaitsealune ei soovi tegeleda ettevõttega, mis tekitab talle ainult stressi, ja ta on müünud maha OÜ Kooba Tare osa. OÜ-l Kooba Tare on ka uus juhatuse liige. Kaitsja esitas maakohtule ka samal päeval, s.o 4. detsembril 2017 sõlmitud osaühingu osa müügilepingu, mille kohaselt müüs T. Tõnissoo OÜ Kooba Tare ainuosa Blackwood Investments UÜ-le, keda esindas juhatuse liige S.K. . Samuti esitas T. Tõnissoo kaitsja maakohtule OÜ Kooba Tare kohta äriregistri väljavõtte, millest nähtus, et osaühingu juhatuse uus liige on S.K. . OÜ Kooba Tare kaitsja avaldas, et ta 85(143)
sai osa müügist teada sama päeva hommikul. Kuna S.K. polnud kohtuistungile ilmunud, tegi maakohus järgmise päevani vaheaja; 44) 5. detsembri 2017. a kohtuistungile S.K. samuti ei ilmunud. Prokurör selgitas, et OÜ Kooba Tare esindajale on kutse edastatud telefoni teel S.K. u juhitava Paragrahv OÜ sekretärile, kes võttis kutse vastu ja lubas teate edasi anda. Samuti oli kutse edastatud kirjalikult sellele e-posti aadressile, millele sekretär palus kutse edastada. OÜ Kooba Tare kaitsja leidis, et kohtuistungit ei ole võimalik pidada, ja taotles kohtuistungi edasilükkamist. Kaitsja lubas, et ta katsub ka ise isikuga ühendust saada ja talle kohtuistungi ajad edastada. Maakohus tegi 11. detsembrini 2017 vaheaja; 45) 11. detsembri 2017. a kell 10.00 alanud kohtuistungile S.K. ikkagi ei ilmunud. Kaitsjad vaidlesid vastu prokuröri taotlusele kohaldada S.K. u suhtes sundtoomist; 46) 12. detsembri 2017. a istungile S.K. jätkuvalt ei ilmunud. Samas oli S.K. esitanud kohtule dokumendid, millest nähtus, et 11. detsembril 2017 kell 9.30 (ehk pool tundi enne tolleks päevaks planeeritud kohtuistungi algust) oli OÜ Kooba Tare ainuosanik Blackwood Investments UÜ (esindaja S.K. ) teinud otsuse, millega kutsus osaühingu juhatusest tagasi S.K. u ja valis juhatuse uueks liikmeks M.N. . OÜ Kooba Tare kaitsja taotles istungi edasilükkamist 1. veebruarini 2018, et oleks piisav aeg ja kindlustunne, et OÜ Kooba Tare uus juhatuse liige M.N. p, kes on kaitsjale täiesti tundmatu isik, saaks kohtukutse kätte. Kohus otsustas jätkata asja arutamist 14. detsembril 2017; 47) 14. detsembri 2017. a istung jäi ära, kuna istungilt puudus OÜ Kooba Tare juhatuse liige M.N. p, kes teatas vahetult enne kohtuistungit e-kirjaga kohtule, et sai kutse kätte alles äsja ja Tallinnas toimuva kohtumise tõttu ei saa ta istungile tulla. Kohtuistung lükati edasi järgmise planeeritud istungipäevani 1. veebruaril 2018; 48) 31. jaanuaril 2018 ehk päev enne järgmist istungipäeva edastas M.N. p kohtule avalduse OÜ Kooba Tare juhatuse liikme kohalt tagasiastumiseks. Sellele avaldusele oli lisatud ka osaniku esindaja S.K. u vastus, milles kinnitatakse M.N. i tagasiastumisavalduse kättesaamist ja palutakse M.N. il OÜ Kooba Tare nimel õigustoiminguid enam mitte teha; 49) 1. veebruari 2018. a kohtuistungil selgitas M.N. p enda tagasiastumist OÜ Kooba Tare juhatusest viimasel hetkel enne kohtuistungit sellega, et tal ei olnud istungi aeg meeles ja ta oli hajameelne ning tal oli kiire. Samas avaldas M.N. p sedagi, et ta ei tea, millega OÜ Kooba Tare tegeleb. Ajal, kui kohus küsitles M.N. pi, et selgitada välja tema OÜ Kooba Tare juhatusse nimetamisega ja sealt lahkumisega seotud menetluslikke asjaolusid, sekkusid kohtu tegevusse korduvalt kaitsjad M. Gaver ja R. Sarv, üritades kohtul takistada M.N. ile nende asjaolude kohta küsimusi esitamast. Prokurör taotles OÜ Kooba Tare süüdistuse eraldamist eraldi menetlusse, põhjendades seda sellega, et M.N. i tagasiastumise tõttu pole OÜ-l Kooba Tare enam seaduslikku 86(143)
esindajat ja juhatuse liikmete tagasiastumised on toimunud teadlikult kohtuistungi venitamise eesmärgil. R. Põdra ja T. Tõnissoo kaitsjad vaidlesid kriminaalasja eraldamisele aga vastu, leides, et OÜ Kooba Tare osaluseta ei saa menetlust jätkata ja osaühingu osanikule tuleks anda tähtaeg uue juhatuse liikme nimetamiseks. Samal päeval tegi maakohus määruse, millega eraldas OÜ Kooba Tare süüdistuse eraldi menetlusse ja kohtuistung jätkus sel päeval tõendite uurimisega; 50) 12. veebruari 2018. a istungilt puudus OÜ Aurol kaitsja Priit Kala, kes oli eelneval ööl saatnud selle kohta teavituse T. Tõnissoo kaitsjale M. Gaverile, paludes viimasel end asendada. T. Tõnissoo kaitsja avaldas kohtule, et ta ei ole nõus OÜ Aurol kaitsjat asendama, viidates mh sellele, et ta juba asendab R. Põdra kaitsjat. Kohus P. Kalaga ühendust ei saanud. Kohus leidis asjaolude põhjal, et tegemist on asja arutamise venitamisega, määras T. Tõnissoo kaitsja vaatamata viimase vastuseisule OÜ Aurol asenduskaitsjaks ja jätkas kohtulikku uurimist. Kohtuliku uurimise ajal nõudis T. Tõnissoo, R. Põdra ja OÜ Aurol kaitsjana tegutsenud M. Gaver, et dokumentaalsete tõendite avaldamine ei toimuks nii kiiresti ja leidis, et avaldamisel peab pooltel olema võimalus dokument läbi lugeda; 51) 27. veebruari 2018. a istungile ei ilmunud R. Põder, kes oli haigestunud. Prokurör tegi ettepaneku kasutada istungipäeva selleks, et avaldada T. Tõnissoole soodustuskelmuses esitatud süüdistuse kohta käivaid tõendeid, mis R. Põtra ei puuduta. T. Tõnissoo kaitsja vaidles sellele vastu, leides, et „ka teistel süüdistatavatel on huvi nende asjade osas.“ Kohus määras, et jätkatakse nende tõendite uurimist, mis R. Põtra ei puuduta; 52) 1., 5., 9., 12., 19. märtsiks 2018 planeeritud kohtuistungid jäid ära või ei toimunud neil kohtulikku uurimist R. Põdra haigestumise tõttu. 19. märtsil 2018 planeeris kohus täiendavaid istungiaegu. Mitmed kohtu pakutud ajad pooltele, eeskätt kaitsjatele ei sobinud. Kokku planeeris kohus juurde 14 lisaistungipäeva, mis jäid ajavahemikku
6.augustist kuni 26. novembrini 2018; 53) 2. aprilli 2018. a kohtuistungile jäid ilmumata nii R. Põder kui ka T. Tõnissoo. R. Põdra kohta esitas kaitsja 20 minutit enne kohtuistungi algust perearsti info, et R. Põder ei ole terviseseisundi tõttu võimeline kohtuistungil osalema. Prokurör osutas sellele, et perearsti kirjad on nii lakoonilised, et nende põhjal ei saa hinnata, kas R. Põdral pole võimalik istungil osaleda. Ta tegi ettepaneku kaaluda kohtuarstliku ekspertiisi määramist, et tuvastada, millal saab R. Põder kohtuistungil osaleda ja kas talle tuleks luua istungil osalemiseks eritingimused. R. Põdra kaitsja vaidles ekspertiisi määramisele vastu; 54) 5. aprillil 2018 esitas prokuratuur maakohtule taotluse R. Põdrale kohtuarstliku ekspertiisi määramiseks;
87(143)
55) 16. aprilli 2018. a istungil arutati prokuratuuri taotlust R. Põdrale ekspertiisi määramiseks. Kaitsjad leidsid, et prokuratuuri taotlust ei ole võimalik lahendada ilma R. Põdra enda osavõtuta sellest kohtuistungist, kus ekspertiistaotlust lahendatakse. Samal päeval tegi maakohus määruse, millega määras R. Põdra terviseseisundi kindlakstegemiseks kohtuarstliku ekspertiisi; 56) 27. aprilli 2018. a kohtuistungile R. Põder ei ilmunud. Kaitsja teatas, et vahepeal R. Põdra tervis paranes ja ta plaanis kohtuistungile tulla, kuid vahepeal halvenes tervis uuesti ja ta ei saanud kohtuistungile tulla. Ühtegi tõendit R. Põdra haigestumise kohta ei esitatud. Prokurör taotles R. Põdra vahistamist; 57) 3. mail 2018 tegi maakohus määruse, millega trahvis R. Põtra mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise eest 1500 euroga (hiljem tühistati maakohtu see määrus Tartu Ringkonnakohtu 15. juuni 2018. a määrusega). Teise samal päeval tehtud määrusega jättis kohus rahuldamata prokuratuuri taotluse R. Põder vahistada; 58) 7., 14., 21. ja 28. mail ning 1., 8., 11. ja 18. juunil 2018 toimus kohtulik uurimine. 11. juuni 2018. a istungil, kui kuulati üle V. Malmi, palusid R. Põder ja R. Sarv istungi varem ära lõpetada, et R. Põder saaks minna oma ema transportima. T. Tõnissoo, kes oli R. Põdra ema hooldaja ja kelle süüdistust V. Malmi parasjagu antavad ütlused ei puudutanud, keeldus andmast nõusolekut asja arutamiseks tema osavõtuta ja ise R. Põdra ema sõidutama. Kohus otsustas siiski tunnistaja ristküsitlusega jätkata; 59) 1. augustil 2018 koostas ekspert ekspertiisiakti, milles leiti, et R. Põdral ei esine terviseseisundist tulenevaid piiranguid, mis takistaksid tal kohtuistungil osaleda, kuid
27.veebruarist kuni 16. aprillini 2018 oli R. Põdral haigus, mis ei võimaldanud tal kohtuistungil osaleda; 60) 8. juuni 2018. a istungil esitas T. Tõnissoo kaitsja taotluse lõpetada tema kaitsealuse suhtes kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Maakohus jättis selle taotluse 25. juuni 2018. a määrusega rahuldamata, märkides muu hulgas, et kaitsjate käitumine kriminaalmenetluse kohtuliku arutamise staadiumis on olnud ilmselt kriminaalmenetlust venitava iseloomuga. Tartu Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2018. a määrusega, mille peale esitatud määruskaebust Riigikohus menetlusse ei võtnud, jäeti maakohtu viidatud määrus muutmata; 61) 6. ja 13. augustil 2018 jätkus kohtulik uurimine; 62) 13. augustil 2018 esitas R. Põdra kaitsja avalduse kogu kohtukoosseisu taandamiseks, tuginedes sellele, et kriminaalasja arutatakse Tartu Maakohtu Valga kohtumaja asemel Tartu kohtumajas; kohtuliku arutamise käigus vahistati ebaseaduslikult V. Malm; R. Põdra suhtes tehti vajaduseta kohtuarstlik ekspertiis; V. Malmi ülekuulamisel jättis kohus reageerimata tunnistaja põhjendamatult pikkadele seletustele; kaitsjatele 88(143)
heidetakse alusetult ette menetluse venitamist. Samal päeval tehtud määrusega jättis maakohus taandamistaotluse rahuldamata; 63) 17. augustil 2018 jätkus kohtulik uurimine; 64) 10. septembri 2018. a istung jäi ära R. Põdra kaitsja R. Sarve haigestumise tõttu; 65) 19. oktoobril 2018 saatis R. Põdra kaitsja R. Sarv maakohtule e-kirja, milles palus lükata asja arutamine edasi, kuna ta on seoses tööga Londonis ega jõua
22.oktoobriks 2018 planeeritud istungiks tagasi. Maakohus vastas R. Sarvele samal päeval, et viimasel on võimalik määrata endale kohtuistungiks asenduskaitsja. Selle peale saatis R. Sarv 19. oktoobril 2018 (reede) kell 21.04 kõigile Tartu piirkonnas riigi õigusabi osutavatele advokaatidele järgmise sisuga e-kirja: „22. oktoobril 2018. a kl 10.00 algab Tartu Maakohtu kohtumajas kohtuistung, kus asutakse üle kuulama süüdistatavaid Roland Põtra, Tiina Tõnissood ja OÜ Aurol seoses omastamise, soodustuskelmuse, kelmuse, maksukelmuse ja rahapesu toimepanemisega. Materjal on mahukas, küsida tuleb ligi 30 kd jagu materjali kohta. Seoses asjaolude muutumisega pole minul ega kolleeg Priit Kalal antud istungil osaleda. Esialgse plaani kohaselt pidin mina Priitu asendama ning süüdistatavatele küsimusi esitama hakkama. Kahjuks jõuan Eestisse tagasi alles esmaspäeva pärastlõunal. Kas kellelgi oleks võimalik antud asjas asenduskaitsjaks asuda?“ 66) 22. oktoobri 2018. a istungile R. Sarv ei ilmunud ja polnud ka asenduskaitsjat. Prokuröri ettepanekule kuulata üle T. Tõnissoo seoses soodustuskelmuse-süüdistusega, mis R. Põtra ei puuduta, vaidles vastu T. Tõnissoo kaitsja, leides, et seadus ei võimalda ühe kaitsja puudumisel T. Tõnissood üle kuulata. Vastuseks kohtu küsimusele, kuidas haakub T. Tõnissoo süüdistus R. Põdra süüdistusega, tõdes T. Tõnissoo kaitsja vaid seda, et seadus annab R. Sarvele õiguse kohtuistungil viibida ja „see võib luua mingeid erinevaid seoseid, millest tulenevalt tema oskab küsida küsimusi Tiina Tõnissoolt.“ Ühtlasi teatas kaitsja, et ta pole ise sel päeval valmis T. Tõnissood küsitlema, kuna ta arvestas sellega, et R. Sarv ei tule ja istung jääb ära; 67) 26. oktoobril ja 1. novembril 2018 jätkus kohtulik uurimine. Samas jäi 1. novembri istungipäev poolikuks, kuna ei õnnestunud alustada süüdistatava T. Tõnissoo ülekuulamist. Seda seetõttu, et T. Tõnissoo kaitsja M. Gaver polnud teises asjas peetavale kohtuistungile viidates kohtusse ilmunud, määrates endale asenduskaitsjaks R. Napa. Järgmiseks istungipäevaks ehk 2. novembriks 2018 oli M. Gaver asenduskaitsjaks määranud H. Kuninga (seetõttu tekkis ka oht, et T. Tõnissool on esmas- ja teisesküsitluses erinev kaitsja; pealegi polnud H. Kuningas maakohtule teadaolevalt varem kriminaalasja materjalidega tuttav). T. Tõnissoo leidis, et küsitlemine asenduskaitsja poolt rikuks see tema kaitseõigust ja taotles kohtuistungi edasilükkamist 5. novembriks 2018. Asenduskaitsja R. Napa leidis, et T. Tõnissoo soov 89(143)
on „osaliselt põhjendatud“. Kohus rahuldas taotluse ja lükkas istungi edasi
5.novembrini 2018, 2. novembriks 2018 planeeritud istungipäev jäi ära; 68) 5. novembril 2018 jätkus kohtulik uurimine. Istungi lõpus esitas R. Sarv kohtule taotluse jätta 9. novembriks 2018 kavandatud kohtuistung ära, kuna pärast selle kohtuistungi planeerimist on advokatuur ette näinud korralise koolituspäeva, kus käsitletakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendeid. Kaitsja märkis, et koolitustel osalemine on vandeadvokaatidele kohustuslik ja palus samas päevaks planeeritud istungi ära jätta. Ka M. Gaver avaldas soovi samale koolitusele minna. Kohus otsustas, et 9. novembriks 2018 planeeritud istungit ära ei jäeta, vaid jätkatakse kohtulikku arutamist. 6. detsembril 2018 vastas Eesti Advokatuur maakohtu järelepärimisele, et R. Sarv polnud end 9. novembri 2018. a koolitusele registreerinud; 69) 8. novembril 2018 esitas R. Põdra kaitsja kohtule kirjalikult taotluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks kuritegude aegumise ja menetluse mõistliku aja möödumise tõttu, samuti taotluse täiendavate tõendite esitamiseks ja uurimiseks ning ekspertiisi korraldamiseks; 70) 9. novembri 2018. a kohtuistung jäi ära R. Põdra kaitsja R. Sarve haigestumise tõttu; 71) 14. novembril 2018 saatis R. Sarv kohtule perearsti tõendi R. Põdra haigestumise kohta ja palus 15. ning 19. novembriks 2018 planeeritud kohtuistungid ära jätta. Kohus teatas, et istungeid ära ei jäeta; 72) 15. novembri 2018. a istungile R. Põder ei ilmunud ja kohtulikku uurimist ei toimunud. R. Sarv keeldus esitamast kohtule tõendeid selle kohta, et tema puudumine 22. oktoobri 2018. a istungilt oli põhjendatud, viidates kliendi suhtes olevale konfidentsiaalsuskohustusele. Samas nõudis kaitsja kohtult õiguslikku põhjendust, miks kohus
15.novembri istungit ära ei jätnud, ehkki kaitsja informeeris kohut 14. novembril R. Põdra haigestumisest. Kohus juhtis istungil korduvalt R. Sarve tähelepanu sellele, et kaitsja käitumine kohtu suhtes on lugupidamatu ja üleolev. R. Sarv eitas seda, leides muu hulgas, et kui tema nõudmine kohtuistungi toimumist põhjendada on lugupidamatu „siis tegu ei ole enam õigusriigiga ja sellel kohtuprotsessil ei ole enam üldse mingit mõtet.“ Ühtlasi vaidlesid kaitsjad vastu prokuröri taotlusele nõuda perearstilt välja R. Põdra terviseandmed ja leidsid, et kohus peab lähtuma arsti seisukohast, et süüdistatava mitteilmumise põhjus on mõjuv. Kohus planeeris ka 14 lisaistungipäeva ajavahemikku 18. jaanuarist kuni 11. märtsini 2019; 73) 28. novembri 2018. a istungil arutati R. Põdra kaitsja 8. novembri 2018. a taotlust kriminaalmenetluse lõpetamiseks ja täiendavate tõendite vastuvõtmiseks, kogumiseks ja uurimiseks;
90(143)
74) 6. detsembril 2018 tegi maakohus määruse, millega jättis R. Põdra kaitsja 8. novembri 2018. a taotlused rahuldamata; 75) 2. jaanuaril 2019 esitas R. Põdra kaitsja taotluse kohtukoosseisu taandamiseks, jäädes varasemates taandustaotlustes esitatud põhjenduste juurde, kuid lisades mh, et kohtunik ei reageerinud kohaselt, kui süüdistatava suhtes vaenulikult meelestatud tunnistaja keeldus kaitsja küsimustele vastamast; kohtunik olevat asunud R. Sarve suhtes nõiajahti pidama ega suutvat olla erapooletu ning on teinud alusetuid pöördumisi advokatuuri poole; 76) 17. jaanuaril 2019 jättis maakohus taandamistaotluse rahuldamata; 77) 18. jaanuari 2019. a kohtuistung jäi ära, kuna istungile ei ilmunud OÜ Aurol pankrotihaldur ega ka T. Tõnissoo, kelle ilmumist takistas asjaolu, et tema auto külma ilma tõttu ei käivitunud; 78) 25. jaanuari 2019. a kell 10.00 alanud kohtuistungile jäi ilmumata T. Tõnissoo kaitsja M. Gaver, põhjendades seda eelmisel õhtul kell 21.43 kohtule saadetud e-kirjas lapse haigestumisega. Samuti ei ilmunud istungile T. Tõnissoo, teavitades kohut transpordiprobleemidest ja märkides, et ta saab kohtusse tulla kell 13.00; 79) 28. jaanuari 2019. a istungil lõpetas maakohus kohtuliku uurimise ja avas kohtuvaidlused. Istungi lõpus tegi maakohus teatavaks, et kohtuotsus kuulutatakse
11.märtsil 2019; 80) 7. veebruaril 2019 tegi maakohus määruse, millega lõpetas kriminaalmenetluse R. Põdra süüdistuses KrMS § 3891 lg 1 järgi kuriteo aegumise tõttu; 81) 11. märtsil 2019 kuulutas maakohus kohtuotsuse resolutiivosa; 82) 3. aprillil 2019 tegi maakohus teatavaks kohtuotsuse tervikteksti; 83) 17.–18. aprillil 2019 esitasid R. Põdra ja T. Tõnissoo kaitsjad ning tsiviilkostja esindaja maakohtu otsuse peale apellatsioonid. Nii R. Põdra kaitsja kui ka tsiviilkostja esindaja soovisid asja arutamist suulises menetluses. Ringkonnakohtu poolt septembrisse ja oktoobrisse 2019 istungiks pakutud 24 päevast osutusid kõigile pooltele sobivaks vaid
14.ja 28. oktoober 2019; 84) 14. oktoobril 2019 toimus ringkonnakohtu istung; 85) 9. jaanuaril 2020 tehti käesolev otsus avalikult teatavaks.
91(143)
2.3.Hinnang süüdistatavate ja kaitsjate menetluslikule käitumisele
352.Ehkki eeltoodud kronoloogiast välja joonistuv pilt on kommentaaridetagi kõnekas, peab kolleegium vajalikuks juhtida eraldi tähelepanu järgnevale.
353.Selles asjas on juba alates kohtumenetluse algusest toimunud tavapäratult palju kaitsjate vahetumisi ja arusaamatuid vaidlusi uue kaitsja määramise üle. Ja seda mitte ühe, vaid suuremal või vähemal määral enamiku süüdistatavate puhul. Seejuures on kaitsjate volituste lõppemine ja sellest teadaandmine toimunud enamasti ajal, mil see on menetlust takistanud (nt veidi enne eelistungi algust). Samuti teatati valitud kaitsjate volituste tekkimisest n-ö viimasel hetkel ja sooviti endile korduvalt lisaaega uue kaitsja valimiseks.
354.Vaadates toimunut tervikpildis on üsna selge, et kaitsjate volituste lõpetamised ja kaitsjate määramise vaidlustamised on vähemalt osal juhtudest ette võetud eeskätt protsessi venitamiseks. Nii ei valinud T. Tõnissoo endale uut kaitsjat kohe, kui ta sai R. Sarvelt teada, et viimane ei saa tema kaitsja olla. Ta ootas ära selle, kui kohus määras talle kaitsja, vaidlustas kaitsja määramise ja nõudis endale kaitsja valimiseks lisaaega. Selle tulemusena sai ta kaitsja alles 2016. a jaanuari lõpuks, mil eelistungini olid jäänud loetud nädalad ja kaitsja võis viidata lisaaja vajadusele. OÜ Kooba Tare esindajana nõudis T. Tõnissoo, et äriühingule määrataks riigi õigusabi korras kaitsjaks just B. Sisask, ehkki viimane avaldas kohtule, et ei saa mitme kuu vältel kaitsja ülesandeid täitma asuda. Kui kohus B. Sisaski määramisest keeldus, vaidlustas T. Tõnissoo kohtumääruse. R. Sarv ja V. Malm teatasid kaitselepingu lõppemisest kohtule alles 2016. a veebruari algul ehk mitu nädalat pärast eelistungi kutse saamist ja nädal enne eelistungi päeva.
355.Kõnekaks näiteks on ka R. Põdra – toona lepingulise – kaitsja R. Sarve volitustega seonduv. R. Sarv oli R. Põdra (aga ka V. Malmi ja OÜ Aurol) lepinguline kaitsja juba kohtueelsest menetlusest. 9. veebruaril 2016 ehk kohtu määratud eelistungi päeval saatis R. Sarv (kes jättis eelistungile ilmumata) kohtule teate, et tema volitused R. Põdra ja OÜ Aurol kaitsjana on lõppenud (lepingu lõppemisest V. Malmiga oli R. Sarv teatanud juba
3.veebruaril 2016). Samas oli R. Sarv veel 3. veebruaril 2016 taotlenud kohtult eelistungi edasilükkamist ja 8. veebruaril 2016 kohtuniku taandamist. Hoolimata sellest, et R. Sarv teatas 9. veebruaril 2016 kohtule, et ta pole enam R. Põdra kaitsja, esitas ta 29. veebruaril 2019 R. Põdra kaitsjana taotluse eelistungi edasilükkamiseks. Alles kohtu järelepärimise peale tema volituste kohta saatis R. Sarv kohtule R. Põdra volikirja, mis kandis 12. veebruari 2016. a kuupäeva.
356.Sekeldused kaitsjate volitustega jätkusid ka edasises kohtumenetluses. Kogumis süüdistatavate ja kaitsjate ülejäänud käitumisega viitab see sellele, et vähemalt osal juhtudest oli tegemist kohtule etendatud näitemänguga, mille eesmärk oli menetlust venitada.
357.Omaette küsimus, mis seondub kaitsjate ringiga, on see, miks oli osaühingutel Aurol ja Kooba Tare selles menetluses tarvis eraldi kaitsjaid. Formaalselt oli neil muidugi õigus 92(143)
omaette kaitsjale, aga sisulisest aspektist see vaid koormas menetlust ja muutis istungiaegade leidmise raskemaks. OÜ-le Aurol omistati süüdistuses R. Põdra ja T. Tõnissoo väidetav rahapesu, OÜ-le Kooba Tare aga T. Tõnissoo väidetav soodustuskelmus. Tõendamiseseme poolest olid füüsilistele ja juriidilistele isikutele esitatud süüdistused sisuliselt kattuvad (juriidiliste isikute puhul lisandusid vaid KarS § 14 lg 1 eeldustele vastavad asjaolud). Huvide konflikti samas teos süüdistatava füüsilise ja juriidilise isiku vahel ei olnud. Seega lihtsustanuks menetlust oluliselt see, kui OÜ-d Aurol oleks kaitsnud R. Põdra kaitsja ja OÜ-d Kooba Tare T. Tõnissoo kaitsja. See, et süüdistatavad pidasid vajalikuks OÜ-del Aurol ja Kooba Tare eraldi kaitsjate olemasolu näib – küll kaudselt, aga ikkagi – viitavat sellele, et süüdistatavatel polnud erilist huvi menetluse kiire kulgemise vastu.
358.Tähelepanuväärne on ka kaitsjate – sh R. Sarve – väga aktiivne püüdlus saavutada esmalt
9.veebruariks ja seejärel ka 15. märtsiks 2016 planeeritud eelistungi edasilükkamine. R. Sarv jättis mõlemale eelistungile lihtsalt ilmumata ja kaitseakti esitamata. Arvestades asjaolu, et R. Sarv osales selles kriminaalmenetluses kaitsjana juba kohtueelsest menetlusest ja ta sai kriminaaltoimiku koopia 2015. aasta augustis, pidi ta olema 2016. aasta alguseks asjaolude ja toimiku materjalidega vähemalt üldjoontes kursis, samuti valmis lähiajal algavaks kohtumenetluseks (ning arvestama selle kriminaalasjaga oma töökoormuse kujundamisel). Seega pole usutav, et R. Sarv ei leidnud kahel korral pärast ligikaudu kuuajalist etteteatamist aega kaitseakt koostada, eelistungiks ette valmistuda ja seal osaleda. Teatavasti ei toimu eelistungil asja sisulist arutamist, vaid eeskätt edasise menetluse planeerimine. Kui R. Sarv kasutanuks aega, mis tal kulus eelistungi aja edasilükkamise taotlemisele ja otsitud põhjustel (taandus)taotluste ning määruskaebuste kirjutamisele, hoopis eelistungiks ettevalmistamisele, poleks ehk ka ajanappust tekkinud. Ja kui R. Sarvel tõesti ei olnud aega selle kohtuasjaga tegeleda, tulnuks tal jätta kaitsja ülesanded vastu võtmata. R. Põdral olnuks võimalik valida endale R. Sarve asemel kaitsja, kellel olnuks aega tema kriminaalasjaga mõistliku aja jooksul tegeleda.
359.On tähelepanuväärne, et 25. aprilli 2016. a eelistungil, mil planeeriti istungiaegu, pakkus maakohus asja arutamist alates 1. augustist 2016. Peamine (ehkki mitte küll päris ainukene) põhjus, miks asja arutamine tuli määrata alles 2017. a algusesse, oli R. Sarve väide, et tal on seoses teise kriminaalasja arutamisega aasta lõpuni kõik nädalad kolmapäevast reedeni hõivatud. Igal juhul oli just R. Põdra kaitsja hõivatus kõige olulisem tegur, miks aprillis 2016 peetus eelistungil leiti põhiistungi ajad alles 2017. aasta esimesse kvartalisse. Sellises olukorras – ja pidades mh silmas KrMS § 441 lg-s 3 sätestatut – oli R. Sarve poolt kaitseülesande vastuvõtmine menetletavas asjas vähemalt problemaatiline. Ühtlasi võib väita, et R. Põder, palgates endale sedavõrd hõivatud kaitsja, võttis üle ka sellest tingitud menetluse venimise riski. Seda sõltumata asjaolust, kas selline venimine oligi R. Põdra eesmärk või mitte. R. Põdral olnuks menetluse kiirendamiseks võimalik valida endale teine kaitsja või taotleda uue kaitsja määramist. Võimalik, et R. Põdral tekkinuks ka lepinguline kahju hüvitamise (hinna alandamise) nõue temaga õigusteenuse osutamise lepingu 93(143)
sõlminud advokaadibüroo pidaja vastu, kui R. Sarv võttis kaitseülesande vastu olukorras, kus ta muude tööülesannete tõttu seda mõistliku aja jooksul täita ei suutnud;
360.2017. aasta jaanuarist märtsini planeeritud kohtulik arutamine jäi ära R. Põdra ja V. Malmi haigestumise tõttu. Seejuures jättis R. Põder korduvalt oma terviseseisundi kohta andmed kohtule esitamata.
361.Samasse perioodi jääb ka V. Malmi kaitsja lepingulise kaitsja vahetumine, V. Malmi taotlus anda talle kaitsja valimiseks 3–4 nädalat, arvates tervenemisest, samuti uue kaitsja taotlus lubada tal toimikuga tutvuda kolm ja pool kuud.
362.Kui 17. veebruaril 2017 planeeriti uusi istungiaegu, oli jällegi kõige tihedama kalendriga kaitsja R. Sarv, kes avaldas, et ta on märtsist juunini teisipäevast neljapäevani hõivatud suure kriminaalasjaga ja juba 7. septembril pidi tal algama uus suur protsess. Seega on R. Sarve hõivatusel – ja R. Põdra otsustusel valida endale sedavõrd hõivatud kaitsja – selle kohtumenetluse venimises märkimisväärne roll.
363.2017. a septembrist detsembrini planeeritud arvukatel istungipäevadel jäi kohtulik arutamine ära, kuna T. Tõnissoo taandus esmalt OÜ Aurol juhatusest ja kohe pärast sellele äriühingule uue esindaja tekkimist ka OÜ Kooba Tare juhatusest. Kui vaadata asjaolusid, mis seonduvad T. Tõnissoo lahkumisega kaassüüdistatavatest äriühingute juhatusest, siis ei jää kahtlust, et tegemist ei olnud ärilise otsusega, vaid planeeritud skeemiga kohtumenetluse venitamiseks.
364.Avalduse OÜ Aurol juhatusest lahkumiseks esitas T. Tõnissoo vahetult enne 2017. aasta sügiseks planeeritud kohtuistungite algust, ehkki sellele oli eelnenud ligikaudu kahe kuu pikkune paus kohtupidamises. T. Tõnissoo oleks soovi korral saanud OÜ Aurol juhatusest lahkuda ka ajal, mil see poleks kohtumenetlust sedavõrd suurel määral pidurdanud. Järgmine huvitav aspekt on see, et 3. oktoobri 2017. a istungil vaidles T. Tõnissoo kaitsja M. Gaver vastu prokuröri igati mõistlikule ettepanekule eraldada OÜ Aurol süüdistus eraldi menetlemiseks, ja nõudis selle ära ootamist, kui osaühing saab endale uue esindaja. Kolleegiumile jääb arusaamatuks, milline põhjendatud huvi sai T. Tõnissool olla selle vastu, et OÜ Aurol – kellega T. Tõnissoo enam seotud polnud – süüdistust menetletaks sama asja raames. Ainukene usutav seletus, miks kaitsja oli kriminaalasja eraldamise vastu, on see, et nii sooviti nurjata 2017. a sügisesse planeeritud istungiaegade kasutamist kohtulikuks uurimiseks. Suuresti see ka õnnestus, sest üsna prognoositavalt ei olnud OÜ-le Aurol võimalik kiiresti uut esindajat leida.
365.Just siis – ja ei päevagi varem –, kui 4. detsembril 2017 astus OÜ Aurol esindajana kriminaalmenetlusse selle äriühingu pankrotihaldur ja OÜ-st Aurol lähtuv takistus menetluse jätkamiseks kadus, teatas T. Tõnissoo kaitsja, et tema kaitsealune on müünud ka OÜ Kooba Tare osa ning lahkunud sellegi süüdistatava juhatusest. OÜ Kooba Tare juhatusest lahkumise ajastus ja järgnenud sündmused ei jäta mingit kahtlust, et tegemist oli 94(143)
planeeritud sammuga menetluse venitamiseks. OÜ Kooba Tare uus juhatuse liige S.K. jäi kohtule sisuliselt kättesaamatuks ja hoidus kohtusse ilmumisest kõrvale (asjaolusid, mis kinnitavad OÜ Kooba Tare osa müüki kohtumenetluse venitamise eesmärgil on ringkonnakohus lähemalt käsitlenud 15. jaanuari 2018. a määruses nr 1-15-6497/392). Niipea, kui S.K. ul muutus kohtumenetlusest kõrvalehoidumine keeruliseks, asendus ta OÜ Kooba Tare juhatuses M.N. iga, kes omakorda lahkus äriühingu juhatusest vahetult enne kohtuistungit, kuhu ta oli üle kuu aja varem OÜ Kooba Tare esindajana kutsutud. Seejuures ei teadnud M.N. p – esinedes maakohtus juba pärast OÜ Kooba Tare juhatusest lahkumist – selle äriühingu tegevusest midagi ja ilmselgelt polnud tegemist äriühingu tegeliku juhiga.
366.Väärib märkimist, et isegi pärast selliste asjaolude ilmnemist vaidlesid kaitsjad – sh R. Põdra kaitsja – vastu prokuröri ettepanekule eraldada OÜ Kooba Tare süüdistus arutamiseks eraldi menetlusse. Kolleegiumi hinnangul sai süüdistatavate – sh R. Põdra – ainukene huvi selle vastu, et OÜ Kooba Tare süüdistust ei eraldataks, seisneda selles, et saavutada nii kohtuliku arutamise edasilükkamine teadmata tulevikku, mil OÜ-le Kooba Tarele oleks määratud järjekordne juhatuse liige (kes võib-olla poleks taas kohtusse ilmunud ja oleks varsti uuesti välja vahetatud jne). Kaitsjate sellisele kavatsusele viitab ka nende poolt kohtule tehtud ettepanek anda OÜ Kooba Tare osanikule (kelle esindaja oli jätkuvalt S.K. ) tähtaeg osaühingule uue juhatuse liikme nimetamiseks.
367.Soovile menetlust venitada viitab ka see, kuidas kaitsjad – sh R. Sarv – nõudsid prokurörilt dokumentaalsete tõendite avaldamist viisil, mis muutnuks (ja osalt ka muutis) selle väga ajamahukaks. T. Tõnissoo kaitsja arvates pidanuks avaldamine toimuma isegi sellises tempos, et kaitsjatel olnuks võimalik avaldamise ajal kõik dokumendid (mida selles asjas on paarikümne köite jagu) läbi lugeda. Kaitsjate sellised nõudmised olid selges vastuolus kohtupraktikas omaks võetud lähenemisega, et kohtumenetluse pooled ei tutvu kriminaaltoimikus olevate tõenditega esmakordselt alles kohtuistungil, vaid juba kohtuistungiks ette valmistudes. See tähendab muu hulgas seda, et tagamaks kohtumenetluse poolele tõhusat võimalust mingile kriminaaltoimikus olevale tõendile vastuväiteid esitada, ei ole üldjuhul vaja selle tõendi sisu kohtuistungil täies mahus ette kanda (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-90-11, p-d 18–21.4). Menetletavas asjas ei suutnud kaitsjad anda usutavat selgitust, miks nende nõutud dokumentaalsete tõendite avaldamise viis olnuks kaitseõiguse teostamiseks sisuliselt vajalik. Märgitu – koostoimes süüdistatavate ja kaitsjate üldise käitumismustriga selles kohtuasjas – süvendab kolleegiumi arvamust, et dokumentaalsete tõendite avaldamise viisi valikul ei lähtunud kaitsjad mitte tegelikust tõenduslikust vajadusest, vaid soovisid lihtsalt seda, et tõendite avaldamisele kuluks võimalikult palju aega.
368.Muud eesmärki peale soovi menetlust venitada on raske näha ka T. Tõnissoo kaitsja M. Gaveri poolt 12. veebruari 2018. a kohtuistungil korduvalt esitatud vastuväidetel kohtu soovile määrata ta samal istungilt ootamatult eemale jäänud OÜ Aurol kaitsja asenduskaitsjaks. Siinkohal tuleb silmas pidada, et M. Gaver oli vabatahtlikult nõustunud 95(143)
olema sellel istungil R. Põdra asenduskaitsja, OÜ-d Aurol süüdistati aga üksnes T. Tõnissoo ja R. Põdra väidetavas rahapesuteos. Seega kaitsja töö mahtu OÜ Aurol kaitsmine sisuliselt poleks muutnud ja ainukene usutav seletus T. Tõnissoo kaitsja vastuseisule asendada ka OÜ Aurol kaitsjat näib olevat soov saavutada kohtuistungi ärajäämine.
369.Midagi muud peale soovi menetlust venitada on raske näha ka T. Tõnissoo kaitsja poolt nii 27. veebruari kui ka 22. oktoobri 2018. a istungil väljendatud kategoorilises vastuseisus prokuratuuri ja kohtu ettepanekule uurida vaatamata R. Põdra või tema kaitsja kohtuistungilt puudumisele tõendeid, mis puudutasid üksnes T. Tõnissoole soodustuskelmuses esitatud süüdistust. R. Põdra süüdistusel pole T. Tõnissoo soodustuskelmuse-süüdistusega mingit puutumust ja soodustuskelmuse kohta käivate tõendite uurimine R. Põdra või tema kaitsja juuresolekuta poleks mitte kuidagi riivanud R. Põdra (ega mõistetavalt ka mitte T. Tõnissoo) õigusi. See pidi olema üheselt arusaadav ka T. Tõnissoo kaitsjale, kes ei suutnud vähegi usutavalt selgitada, miks R. Põder või tema kaitsja peaksid võtma osa T. Tõnissood puudutavate tõendite uurimisest.
370.Omaette teema on R. Sarve käitumine seoses tema ilmumata jäämisega 22. oktoobriks 2018 planeeritud kohtuistungile (seda käitumist on rikkumiseks pidanud ja selle eest R. Sarvele distsiplinaarkaristust kohaldanud isegi advokatuuri aukohus – KoTo, kd 32, tl 186 jj). Seejuures ei ole kõige tähelepanuväärsem mitte see, et kaitsja süül jäi istung
22.oktoobril 2018 ära, vaid kaitsja käitumisest läbi kumav suhtumine kohtusse ja käimasolevasse menetlusse. Viimane omakorda on abiks sama kaitsja mõningate teiste protsessuaalsete sammude tõlgendamisel. See, kuidas R. Sarv reageeris maakohtu nõudmisele määrata varem kokku lepitud kohtuistungilt puudumise korral endale asenduskaitsja, ehk R. Sarve poolt 19. oktoobri 2018. a n-ö ringkirja saatmine, jätab asjaolusid arvestades mulje kohtu pilkamisest. Kaitsjale pidi olema ilmselge, et reede hilisõhtul kohtuasjaga varem mitte kokku puutunud advokaatidele kirja saates ei ole võimalik leida järgmiseks esmaspäevaks asenduskaitsjat, kes suudaks end nädalavahetuse jooksul mahuka kriminaalasjaga kurssi viia ja asuda süüdistatavat küsitlema. Kui mõni kaitsja võtnukski kaitseülesande vastu ja asunuks 22. oktoobril 2018 süüdistatavaid küsitlema, olnuks tegemist kaitseõiguse ilmse rikkumisega, sest asja ja kaitsestrateegiat tundmata poleks kaitsja suutnud vajalikke küsimusi esitada. R. Sarv pidi seda kõike suurepäraselt mõistma. Ainukeste mõeldavate asenduskaitsjatena võinuks kõne alla tulla R. Põdra kaassüüdistatavate kaitsjad. Nende mittenõustumisel asendamisega pidanuks aga R. Sarv ise kohtuistungile ilmuma. Lisaks on kõnekas see, kuidas R. Sarv reageeris kohtu nõudmisele tõendada 22. oktoobri istungilt puudumise põhjust: konfidentsiaalsuskohustusele viidates keeldus kaitsja sisuliselt igasuguste tõendite esitamisest ja leidis, et piisav on tema enda kui advokaadibüroo pidaja esindaja kinnitus, et istungilt puudumine oli seotud tööülesannete täitmisega.
371.Süüdistatavad ja kaitsjad – sh R. Põder ja R. Sarv – esitasid kohtumenetluse vältel (sh juba eelmenetluses) korduvalt eesistuja või kogu kohtukoosseisu vastu taandamistaotlusi. Need kõik tuginesid asjaoludele, mis selgelt ei vasta ühelegi seaduses 96(143)
sätestatud kohtuniku taandamise alusele. Sisuliselt sooviti kohtunikku või kogu kohtukoosseisu taandada seepärast, et kohus ei teinud menetluse juhtimisel süüdistatavatele ja kaitsjatele meelepäraseid otsustusi. Suuresti kordusid ühed ja samad põhjendid ühest taandamistaotlusest teise, ehkki aja jooksul lisandus ka uusi väiteid. Need – selgelt alusetud – taotlused pidurdasid ka mõnevõrra menetlust, sest kuni taandamistaotluse lahendamiseni võib kohtunik või taandamistaotluse saanud kohtukoosseis teha vaid edasilükkamatuid menetlustoiminguid (KrMS § 491 lg 2). Seejuures iseloomustab taandamistaotlusi selgelt lugupidamatu ja isegi provotseeriv toon.
372.Näiteks nimetatakse R. Sarve 9. märtsil 2016 esitatud taandamistaotluses kohtuniku käitumist otsesõnu „ebastabiilseks“ ja „täiesti ebaratsionaalseks“. Samuti öeldakse, et „[k]ohtu tegevus loob objektiivse kõrvalvaataja jaoks ettekujutuse kallutatud ja kaitseõigust rikkuvast menetlusest, kus ükski menetlusosaline ei suuda kohtu otsustusi aktsepteerida“ ja et kohtu tegevus on suunatud „kunstlikult konflikti loomisele“. Kaitsja räägib selles taotluses ka kohtu „pimedast soovist“ objektiivselt põhjendamata asjaoludel lihtsalt eelistung pidada ja sellest, et kohus loob enda tegevusega „teadvalt ja õigusvastaselt“ olukorra, kus tal tekib võimalus esitada kaitsjate peale teateid või kaebusi Eesti Advokatuurile. Kohus „provotseerivat“ kaitsjaid ja proovivat neid „õigusvastaselt allutada“ enda ebaseaduslikele otsustele. Kohtunik olevat loonud süüdistatavatele ettekujutuse, et nende asja ei vaata läbi mitte aus ja erapooletu kohtunik, vaid inimene, kes lihtsalt neist ja nende õigustest „üle sõidab“.
373.Ringkonnakohtu hinnangul seisnes maakohtu „süü“, mis kutsus esile R. Sarve sedavõrd terava ja lugupidamatu reaktsiooni, selles, et kohus üritas tõkestada menetluse venitamist ehk täita kohtu neid kohustusi, millele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Riigikohus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p 20.2 ja
18.novembri 2019. a määrus nr 1-16-9171/1206, p 14). Eelmises punktis refereeritud taandamistaotluse stiil pole selles asjas erandlik. Sarnast võib leida ka teistest taotlusest. Samuti oli R. Sarvel ja M. Gaveril maakohtus kohati raskusi allumisega kohtuistungi korrale: nad segasid vahele ja suhtlesid kohtuga lugupidamatul ning üleoleval toonil.
374.Võib vaid oletada, mis oli kaitsjate sellise käitumise põhjus: kas kohut üritati provotseerida, saavutamaks selle abil lõpuks siiski kohtukoosseisu taandumine (ja kohtupidamise alustamine otsast peale), väljendati lihtsalt pahameelt selle üle, et kohus muutis menetluse venitamise liiga tülikaks või peeti silmas miskit kolmandat. Kuid igal juhul räägib kaitsjate – vaadeldaval juhul eeskätt R. Sarve – käitumine sellest, et ta ei soovinud kohtuasjas edu saavutamiseks piirduda üksnes sellega, et demonstreerida konstruktiivsel viisil süüdistusversiooni alusetust.
375.Ringkonnakohus ei ole lõpuni veendunud, et eranditult kõik menetlusosaliste rasked haigestumised, mille tõttu selles asjas kohtuistungid ära jäid, olid tegelikud. Kõnealuseks kahtluseks annavad esmalt alust haigestumiste sagedus, ajastus ja arstitõendite esitamise aeg (n-ö viimasel hetkel või isegi pärast seda) jmt asjaolud. Veelgi kõnekam on aga see, 97(143)
kuivõrd jõuliselt üritasid kaitsjad (sh R. Sarv) nii mõnigi kord tõkestada maakohtu püüdlusi koguda väidetavalt haigestunud süüdistatava terviseseisundi kohta lisaandmeid, et kontrollida tema kohtusse ilmumata jäämise põhjendatust. Kaitsjad väljendasid seisukohta, et kohus peab lähtuma talle esitatud arstitõendist – olenemata selle põhjalikkuse astmest – ega tohi seda kontrollida. Kaitsjad viitasid ka delikaatsetele isikuandmetele, mis ei võimaldavat kohtus süüdistatavate terviseseisundit lähemalt käsitleda. Sellised seisukohad ei ole mõistatavalt õiguslikult arvestatavad. Väärib märkimist, et Terviseamet andis
15.jaanuaril 2019 maakohtu palvel hinnangu ühele R. Sarvele ja ühele R. Põdrale väljastatud arstitõendile, millega viimased põhjendasid kohtuistungile ilmumata jäämist. Terviseamet leidis, et need arstitõendid ei ole piisavad, et tõendada objektiivselt, kas R. Põdral ja R. Sarvel esines kohtuistungile ilmumist takistava mõjuva põhjusena raske haigestumine (KoTo, kd 31, tl 61–62). Igatahes jääb kolleegiumile arusaamatuks, miks juhul, kui menetlusosalised olid päriselt raskelt haiged, ei oleks nende sel teemal toimunud suhtlus maakohtuga võinud olla oluliselt avatum. Minimaalselt vältinuks see kahtluste ja usaldamatuse õhkkonna tekkimist.
376.Samas ei ole siiski alust kahelda selles, et käimasolevat menetlust on märkimisväärselt pikendanud ka menetlusosaliste – sh R. Põdra – tegelikud haigestumised, mis andsid neile seadusliku aluse kohtusse mitte ilmuda. Raske haigestumine on kohtusse ilmumata jäämise mõjuv põhjus (KrMS § 170 lg 2 p 3). Süüdistatav ei saa vastutada selle eest, kui terviseseisund ei võimalda tal kriminaalmenetluses osaleda. Samas tuleb arvestada, et ajal, mil süüdistatava tervislik seisund välistab tema osavõtu kriminaalmenetlusest, puudub ka riigil objektiivselt võimalus menetlust jätkata ja see lõpule viia. Seega ei saa aega, mil kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, käsitada riigipoolse viivitusena. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 47) Sarnasele seisukohale on asunud ka Euroopa Inimõiguste Kohus, leides, et süüdistatavale ei tohi ette heita menetluslikke viivitusi, mis on tingitud tema terviseseisundist, kuid samas ei saa süüdistatava terviseseisundist tingitud viivitusi omistada ka riigile, et põhjendada EIÕK art 6 lg 1 rikkumist (vt 28. novembri 2002. a otsus asjas Lavents vs. Läti, p 100). Olukorras, kus kriminaalasjas on mitu süüdistatavat ja kriminaalasjade eraldamine pole õigustatud, pikendab ühe süüdistatava haigestumine, mis takistab tal menetlusest osa võtta, ka tema kaassüüdistatavate suhtes toimuva menetluse kestust. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 650) Seega ei saa ka neil juhtudel, mil menetlusosalise tõsine haigestumine kui kohtuistungi edasilükkumise põhjus leidis kinnitust, rääkida riigivõimu-poolsest viivitusest.
2.4.Järeldus menetlusaja mõistlikkuse ja kriminaalmenetluse lõpetamise aluse puudumise kohta
377.Neil põhjusil leiabki ringkonnakohus, et vaatamata käimasoleva kriminaalmenetluse pikale kestusele, pole menetluse mõistliku aja piir veel ületatud.
98(143)
378.Kuid isegi juhul, kui vaatamata eeltoodule oleks võimalik soostuda R. Põdra kaitsja hinnanguga menetlusaja ebamõistlikkuse kohta, poleks alust rahuldada tema taotlust kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada. KrMS § 2742 lg 1 sõnastusest järeldub, et kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel n-ö viimane abinõu. See tähendab, et enne kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil. Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise motiivil lõpetada, kui kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 133 ja 16. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-96-15, p 9; 17. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-53-15, p 14.) Ühtlasi tuleb silmas pidada, et KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 660 ja 25. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p 45). Menetletavat asja ringkonnakohus maakohtule uueks arutamiseks ei saada. Seega saaks selles asjas mõistliku menetlusaja ületamise korral kõne alla tulla vaid R. Põdra karistuse kergendamine või talle kahjuhüvitise määramine. Kuna aga kolleegium eelnevalt käsitletud põhjustel mõistliku menetlusaja nõude rikkumist ei tuvasta, pole alust ka nende õiguskaitsevahendite kohaldamiseks.
379.Seetõttu jääb R. Põdra kaitsja taotlus kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada rahuldamata.
3.Maakohtu koosseisu seaduslikkusest ja kohtualluvusest
3.1.Kohtuasja ümberjagamisest
380.Ringkonnakohus ei nõustu R. Põdra kaitsja väitega, et Tartu Maakohtu esimees toimis ebaseaduslikult, kui jagas menetletava asja 8. detsembri 2015. a käskkirjaga (KoTo, kd 1, tl 139) lahendamiseks nimeliselt kohtunik Ene Mutsule.
381.Kohtuasjade jagamisel kohtunike vahel ei toimi juhuslikkuse põhimõte (KS § 37 lg 2 p 2) piiranguteta. KS § 45 lg 11 p 4 annab kohtu esimehele selgesõnaliselt pädevuse kalduda töö jaotamisel kõrvale ka tööjaotusplaanist, eelkõige arvestades kohtuasja eripära, kohtuniku spetsialiseerumist ja kohtunike erinevat tööga koormatust. Selles sättes ei peeta silmas mitte üksnes selliseid kohtuasju, mida pole veel ühegi kohtuniku menetlusse jagatud, vaid ka juba kohtunikule jagatud kohtuasjade ümberjagamist. Taoline järeldus tuleneb KS § 45 lg 11 preambuli sõnastusest, samuti sama lõike punkti 3 tekstist.
382.Ühtlasi on põhjendamatu väita, et KS § 45 lg 11 kohaselt saab kohtuasja ümber jagada vaid siis, kui kohtunik ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku menetlustoimingut. Osutatud sätte teise alternatiivi järgi on asja ümberjagamine lubatav ka juhul, kui on ilmne, et kohtuniku poolt menetlustoimingu tegemiseks planeeritud aeg või muu menetluse korraldus ei taga 99(143)
menetluse läbiviimist mõistliku aja jooksul. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
27.detsembri 2018. a määrus nr 1-17-10573/181, p 46) Muu hulgas võib kohtuasja ümberjagamine KS § 45 lg 11 p 4 alusel olla vajalik juhul, kui kohtu esimehel on alust arvata, et kohtuniku töökoormus või tulevikus saabuvad asjaolud (nt kohtuniku teenistussuhte eesseisev peatumine või lõppemine) ei võimalda kohtuasja mõistliku aja jooksul lahendada.
383.Kohtu esimehe KS § 45 lg-st 11 tulenev pädevus ei sõltu sellest, kas mõni kohtumenetluse pool on esitanud KrMS §-s 2741 ette nähtud kohtumenetluse kiirendamise taotluse või kas sellise taotluse esitamise eeldused on täidetud. Samuti ei ole kohtu esimehel keelatud jagada kohtuasja ümber konkreetse kohtuniku menetlusse, ehkki võimaluse korral tuleks eelistada asja ümberjagamist nii, et menetleva kohtuniku lõppvalik toimuks mitme inimese vahel juhuslikkuse põhimõttel.
384.Käesolevas asjas oli enne selle ümberjagamist üks maakohtunik asja arutamiselt taandunud (KoTo, kd 1, tl 124–128), teine oli jõudnud vaid kahele süüdistatavale riigi õigusabi anda. Asjas ei ole ühtki viidet võimalusele, et Tartu Maakohtu esimees ei lähtunud kohtuasja E. Mutsu menetlusse ümber jagades KS § 45 lg-s 11 sätestatud eesmärkidest, vaid mingitest kohatutest kaalutlustest.
385.Iseenesest on õige apellandi väide, et Tartu Maakohtu esimehe 8. detsembri 2015. a käskkiri kohtuasja ümberjagamise kohta on sisuliselt põhistamata, selles on viidatud vaid eesmärgile tagada kriminaalasja menetlus mõistliku aja jooksul. Samas ei jaga kolleegium kaitsja arvamust, et tegemist on kohtulahendi põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) olulise (KrMS § 339 lg 1 p 7) rikkumisega. Nimelt ei ole tegemist kriminaalmenetlusliku määrusega, vaid kohtukorraldusliku haldusaktiga, mille andmist ei reguleeri kriminaalmenetluse seadustik. Seda käskkirja andes ei tegutsenud Tartu Maakohtu esimees mitte kriminaalasja menetlejana KrMS § 16 lg 1 mõttes, vaid kohtuhaldus-funktsiooni täitjana. Kõneksolevale käskkirjale ei laiene KrMS §-st 145 ega § 3051 lg-st 1 tulenevad nõuded. Seega ei ole põhjendatud ka kaitsja taotlus tunnistada maakohtu esimehe käskkiri kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ebaseaduslikuks.
386.Samas leiab kolleegium sedagi, et kõneksoleva käskkirja õigusvastasus ei tooks automaatselt kaasa „kogu maakohtu menetluse ebaseaduslikuks tunnistamist“, nagu peab õigeks apellant. Maakohtu esimehe käskkiri saaks tingida maakohtu vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise vaid siis, kui see oleks toonud kaasa ebaseadusliku kohtukoosseisu ehk KrMS § 339 lg 1 p-s 1 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise. Pelgalt asjaolu, et kohtu esimees pole KS § 45 lg 11 p-s 4 sätestatud otsustust põhistanud, kohtukoosseisu ebaseaduslikkust aga ei tingi.
100(143)
3.2.Kohtuasja arutamisest Tartu kohtumajas
387.Kolleegium ei jaga ka R. Põdra kaitsja arvamust, et maakohtu otsustus arutada kriminaalasja Tartu Maakohtu Valga kohtumaja asemel sama kohtu Tartu kohtumajas tõi kaasa ebaseadusliku kohtualluvuse.
388.KrMS §-d 24–27, mis reguleerivad kriminaalasja kohtualluvust, eristavad maakohtuid, mitte aga sama maakohtu erinevaid kohtumaju. Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 74 lg-test 2 ja 3 ei reguleeri kriminaalmenetluse seadustik ka asjade jaotust kohtumajade vahel. Seega, kui kriminaalasja arutatakse alluvusjärgses kohtus, ei saa rääkida ebaseaduslikust kohtualluvusest, olenemata sellest, millises kohtumajas asja arutamine toimub.
389.Süüdistuse kohaselt pandi kuriteod toime Tartu Maakohtu tööpiirkonnas. Järelikult arutati kriminaalasja alluvuselt KrMS § 24 lg 1 järgi õiges kohtus ja sellel, millises kohtumajas istungeid peeti või millises kohtumajas oli asja menetlenud kohtuniku alaline teenistuskoht (KS § 111), pole kohtualluvuse seisukohalt tähtsust.
4.Roland Põdra süüdistusest KarS § 384 lg 1 (praegu § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1) järgi
390.R. Põtra süüdistatakse ja ta tunnistati maakohtu otsusega KarS § 384 lg 1 (praegu § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1) järgi süüdi MRP maksevõime olulises vähendamises ja maksejõuetuse põhjustamises nelja osateoga, mis seisnesid kokkuvõtlikult järgnevas: 1) R. Põder koos V. Malmiga MRP juhatuse liikmetena laenasid MRP raha OÜ-le MRP Market, kes omakorda kandis selle raha edasi R. Põdrale ja V. Malmile, kellel polnud algusest peale kavatsust laenu tagasi maksta. 13. augustist 2008 kuni
19.maini 2009 kandis R. Põder koos V. Malmiga sel viisil endale üle 4 356 000 krooni MRP raha; 2) 2. juunil 2009 sõlmisid R. Põder ja V. Malm MRP juhatuse liikmetena iseendiga lepingu, millega muudeti MRP, R. Põdra ja V. Malmi vahel 14. märtsil 2008 sõlmitud lepingut, millega R. Põder ja V. Malm olid müünud Valgas Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja Turu 3 asuvad kinnisasjad 32,4 miljoni krooni eest MRP-le. 2. juuni 2009. a lepinguga suurendati kinnisasjade müügihinda 26,5 miljoni krooni võrra ehk 58,9 miljoni kroonini. 2. juuni 2009. a lepinguga kohustus MRP tasuma kinnistute eest võlgnetava summa V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul. Selleks koostasid ja allkirjastasid V. Malm ja R. Põder 2. juunil 2009 täiendavalt kokkuleppe nr 3, mille alusel võttis MRP kohustuse tasuda V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul seni tasumata ostuhind 26,5 miljonit krooni. Kokkuleppe nr 3 alusel tasaarvestasid R. Põder ja V. Malm OÜ MRP Market kaudu saadud laenud summas 4 617 000 krooni. Lisaks tegid R. Põder ja V. Malm kokkuleppe nr 3 alusel endile MRP arvelt pangaülekandeid ja sularahaväljamakseid kogusummas 4 026 600 krooni. Peale selle tekitasid nad 2. juuni 2009. a lepingu sõlmimisega MRP-le põhjendamatuid tehingukulud summas 331 748 krooni 80 senti; 101(143)
3) 31. märtsil 2010 sõlmisid R. Põder ja V. Malm MRP tegelike juhtidena selle äriühingu juhatuse liiget T.R. d ära kasutades MRP nimel lepingu OÜ-ga Valga Leivatehas, mille juhatuse liikmed olid samuti R. Põder ja V. Malm. Selle lepinguga andis MRP OÜ-le Valga Leivatehas üle Valgas Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a asuvate kinnistute üürilepingutest tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üürnike suhtes. Samuti võttis OÜ Valga Leivatehas MRP-lt üle viimase kohustused V. Malmi ja R. Põdra ees ja kohustus neile tasuma igakuuliselt 50% Vabaduse 39 ja Turu 3 äriruumidele sõlmitud või sõlmitavate üürilepingute netotulust. Nii andis R. Põder OÜ-le Valga Leivatehas üle MRP vara, ilma, et MRP oleks selle eest midagi vastu saanud. Pärast 31. märtsi 2010. a lepingu sõlmimist kaotas MRP suurema osa oma käibest ja tema majandustegevus sisuliselt lõppes. Tulenevalt eeltoodud lepingust tasusid Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja Turu 3 kinnistute üürnikud üüri MRP asemel OÜ-dele Valga Leivatehas ja Valga Leivavedu, mis mõlemad olid V. Malmi ja R. Põdra kontrolli all. Laekunud üürimaksete arvel tegid OÜ-d Valga Leivatehas ja Valga Leivavedu 8. aprillist 2010 kuni 1. detsembrini 2011 R. Põdrale ja V. Malmile väljamakseid 1 753 232 krooni ja 134 684 eurot; 4) 27. mail 2010 sõlmisid R. Põder ja V. Malm MRP tegelike juhtidena selle äriühingu juhatuse liiget T.R. d ära kasutades MRP nimel lepingu, millega viimane müüs Valgas Vabaduse 39 asuva kinnistu 5 miljoni krooni eest OÜ-le Valga Leivatehas. See kinnisasi müüdi turuhinnast oluliselt odavamalt ja ebamõistliku tingimusega, mille kohaselt pidi OÜ Valga Leivatehas müügihinna tasuma alles 2021. aasta märtsiks ehk 10 aasta ja 10 kuu jooksul. Müügihinna tasumise kohustus jäeti täielikult tagamata, samuti ei andnud leping MRP-le õigust saada tasumata ostuhinnalt intressi. ***
391.R. Põdrale etteheidetava teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 384 lg 1 nägi ette karistuse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse või seda asendava organi, samuti nõukogu liikme poolt võlgniku vara teadva hävitamise, kahjustamise, raiskamise, põhjendamatu kinkimise, loovutamise või välismaale paigutamise eest või põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või tema maksejõuetus.
392.1. jaanuarist 2015 praeguseni kehtiv KarS § 384 lg 1 sätestab vastutuse füüsilisest isikust võlgniku, tema seadusliku esindaja või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liikme poolt võlgniku varalise seisundi teadva kohustustevastase kahjustamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või maksejõuetus.
393.KarS § 384 lg-st 2 tulenes varem ja tuleneb ka praegu objektiivne karistatavauseeldus, mille kohaselt karistatakse sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud teo eest üksnes siis, 102(143)
kui kohus on välja kuulutanud võlgniku pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu.
394.Süüdistuses ja maakohtu otsuses on leitud, et R. Põdrale KarS § 384 lg 1 v.r järgi inkrimineeritav tegu on praegu kuriteona karistatav nii KarS § 384 lg 1 uue redaktsiooni kui ka KarS § 3841 lg 1 järgi. Viimati osutatud säte näeb ette vastutuse juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liikme poolt võlgniku kohustuste täitmisel ühe võlausaldaja teadvalt teist võlausaldajat kahjustava eelistamise eest, kui võlgniku suutlikkus rahuldada kahjustatud võlausaldajate nõudeid vähenes sellega suurele kahjule vastava summa võrra või enam.
4.1.Koosseisuväline karistatavuseeldus: võlgniku pankrot (KarS § 384 lg 2)
395.Tartu Maakohtu 15. septembri 2010. a määrusega asjas nr 2-10-31157 kuulutati välja MRP pankrot (KoTo, kd 7, tl 48 jj). See kohtumäärus on jõustunud. MRP pankrotimenetlus käib senimaani. Järelikult on KarS § 384 lg-s 2 sätestatud eeltingimus sama paragrahvi esimese lõike kohaldamiseks täidetud.
4.2.Objektiivne koosseis
4.2.1.Eriline isikutunnus
396.KarS § 384 lg 1 kohaselt saab selles sättes ette nähtud kuriteo eest vastutada üksnes erilise isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes ehk füüsilisest isikust võlgnik (alates 1. jaanuarist 2015 ka tema seaduslik esindaja) või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse või seda asendava organi, samuti nõukogu (s.o juhtorgani – vt TsÜS § 31 lg 2) liige.
4.2.1.1.MRP kui juriidilisest isikust võlgnik
397.MRP osaühinguna (ÄS § 135 lg 1) oli eraõiguslik juriidiline isik (TsÜS § 25).
398.Võlgnik KarS § 384 lg 1 mõttes on võlasuhte (VÕS § 2 lg 1) kohustatud pool ehk isik, kellel on vähemalt üks võlausaldaja. Kuna KarS § 384 lg 1 järgi on karistatav üksnes võlgniku varalise seisundi kahjustamine, peab võlasuhe, millest tulenevalt saab isiku võlgnikuks lugeda, olema tekkinud enne koosseisuteo toimepanemist. Menetletavas asjas on vaidlusteta tuvastatud, et MRP oli kogu süüdistuses viidatud perioodil võlgu muu hulgas DnB-le, kellega tekkis võlasuhe juba 4. märtsi 2008. a laenulepingu sõlmimisest.
4.2.1.2.R. Põder kui MRP juhatuse (juhtorgani) liige
399.Juriidilise isiku juhatuse, seda asendava organi või nõukogu (ehk kokkuvõttes juhtorgani) liikmena KarS § 384 lg 1 mõttes saab käsitada üksnes inimest, kes on seaduses (osaühingu juhatuse liikme puhul äriseadustiku §-s 184) ette nähtud korras juhatuse liikmeks valitud ja kelle volitused ei ole seaduses sätestatud alusel (nt tagasikutsumise või ametiaja möödumise tõttu) lõppenud. Teisisõnu peetakse KarS § 384 lg-s 1 juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme all silmas üksnes juhtorgani liiget TsÜS § 35 tähenduses. 103(143)
400.KarS § 384 lg 1 sõnastus, kus vastutavate isikute ring on selgelt määratud, välistab võimaluse käsitada selle kuriteo subjektina ka n-ö faktilist ühingujuhti ehk isikut, kes tegelikult juhib juriidilist isikut, kuulumata samas viimase juhtorganitesse. Sellisele seisukohale on asutud nii erialakirjanduses (vt Marko Kairjak. Faktilise ühingujuhi karistusõiguslik vastutus. – Juridica 2011 nr 7, lk 545) kui ka kohtupraktikas (vt Tallinna Ringkonnakohtu 1. detsembri 2016. a otsus nr 1-15-2699/126, p 5.5.1).
401.Kolleegium tõdeb, et n-ö faktilise ühingujuhi puudumine KarS § 384 lg 1 subjektide ringist (või pigem isegi tema kohta erikoosseisu kehtestamata jätmine) tekitab väga ebasoovitava karistatavuslünga, mis jätab kõneksoleva kuriteokoosseisuga kaitsvata õigushüve osal juhtudest hädatarviliku karistusõigusliku kaitseta. Samas ei luba KarS § 2 lg-s 4 ette nähtud analoogiakeeld kohtul endal seda lünka kõrvaldama asuda. N-ö faktilise ühingujuhi karistusõigusliku vastutuse laiendamine on üksnes seadusandja võimuses.
402.Menetletavas asjas on maakohus tuvastanud – ja seda faktilist asjaolu ei ole ükski apellant vaidlustanud –, et R. Põder oli MRP juhatuse liige 27. märtsist 1996 kuni 29. märtsini 2010. Seega sel ajal vastas R. Põder ka KarS § 384 lg-s 1 ette nähtud erilisele isikutunnusele.
403.Pärast 29. märtsi 2010 R. Põder aga MRP juhtorganitesse enam ei kuulunud. Äriühingu juhatuse ainukene liige oli T.R. . Nagu kolleegium selgitas, ei hõlma KarS § 384 lg 1 subjektide ring n-ö faktilist ühingujuhti. Seega pole R. Põdra erisubjektsuse üle otsustamisel tähtsust süüdistuses väidetud ja maakohtu tuvastatud asjaolul, et R. Põder jätkas MRP tegelikku juhtimist ka pärast osaühingu juhatusest lahkumist. Pärast 29. märtsi 2010 R. Põdral KarS § 384 lg-s 1 sätestatud erilist isikutunnust enam ei olnud.
404.Seega R. Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi ette heidetava 3. ja 4. osateo ajal – ehk siis, kui MRP andis 31. märtsil 2010 OÜ-le Valga Leivatehas üle Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a üürilepingutest tulenevad õigused ning kohustused ning müüs Vabaduse 39 kinnistu
27.mail 2010 OÜ-le Valga Leivatehas – ei vastanud R. Põder enam KarS § 384 lg 1 objektiivses koosseisus nõutavale erilisele isikutunnusele: ta ei olnud MRP kui juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liige. Samuti ei kuulunud R. Põder MRP juhtorganisse, kui
31.märtsil 2010 tehti MRP varast R. Põdrale ja V. Malmile 2. juuni 2009. a lepingu ja kokkuleppe nr 3 alusel viimased süüdistused märgitud sularahaväljamaksed. Kuna R. Põder ei vastanud nende tegude ajal enam KarS § 384 lg 1 objektiivses koosseisus nõutavale erilisele isikutunnusele, ei saa ta nende tegude eest ka KarS § 384 lg 1 järgi täideviijana vastutada.
4.2.1.3.Vahendliku täideviimise välistatus
405.Lepingud, millega MRP andis üle üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused ning müüs Vabaduse 39 kinnisasja, sõlmis MRP nimel selle äriühingu toonane juhatuse liige T.R. . Samuti tehti T.R. ametiajal MRP varast viimased süüdistuses märgitud väljamaksed 2. juuni 2009. a lepingu ja kokkuleppe nr 3 alusel. Süüdistuse kohaselt valitses R. Põder 104(143)
(koos V. Malmiga) T.R. d ülekaaluka teadmisega. T.R. asus MRP juhatuse liikme kohustusi täitma R. Põdra ja V. Malmi palvel, kuid tegelikult puudus tal igasugune ülevaade MRP majandustegevusest. Ka maakohus tuvastas, et T.R. roll MRP juhatuse liikmena oli näiline ja R. Põder ning V. Malm kasutasid T.R. d MRP juhatuse liikmena ülekaaluka teadmisega. Sisuliselt tegid MRP-s otsuseid R. Põder ja V. Malm, kes jätkasid osaühingu juhtimist ka pärast juhatuse liikme vahetumist. Kõik süüdistuse järgi maksujõuetust põhjustanud tehingud tegid R. Põder ja V. Malm. Maakohus leidis, et faktiliste juhatuse liikmetena rikkusid R. Põder ja V. Malm juhatuse liikmete kohustust tegutseda äriühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil, samuti juhatuse liikme hoolsuskohustust. Eeltoodust nähtuvalt käsitati R. Põtra nende MRP varalist seisundit kahjustanud tegude puhul, mis leidsid aset pärast süüdistatava lahkumist MRP juhatusest, süüdistuses ja maakohtu otsuses maksejõuetuse põhjustamise vahendliku täideviijana, kes kasutas ülekaaluka teadmisega ära tahtluseta tegutsenud vahendit T.R. d. Ka ükski apellant pole T.R. l tahtluse puudumist kahtluse alla seadnud.
406.Kolleegium märgib, et prokuratuuri ja maakohtu õiguskäsitlus on vastuolus valitseva kohtupraktikaga. Nimelt on Riigikohus asunud seisukohale, et erilist isikutunnust eeldavate süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei piisa. Nn tagaseisja (vahendlik täideviija) ei saa olla teovalitseja selle tõttu, et ta laenab osa vajalikust teovalitsemisest (kohustustevastasuse) eesseisjalt. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 11.4) Kuna R. Põder ei olnud pärast 29. märtsi 2010 enam MRP juhatuse ega muu juhtorgani liige ega vastanud seega KarS § 384 lg-s 1 ette nähtud erilisele isikutunnusele, ei saa teda pärast märgitud kuupäeva pandud tegudes süüdi tunnistada ka MRP maksejõuetuse põhjustamise vahendliku täideviijana.
4.2.1.4.Kuriteost osavõtu välistatus
407.Pärast 29. märtsi 2010 toime pandud tegude puhul ei tule kõne alla ka R. Põdra vastutus MRP maksejõuetuse põhjustamisele kihutamise või kaasaaitamise eest.
408.Vastutus kuriteole kihutamise (KarS § 22 lg 2) või kaasaaitamise (KarS § 22 lg 3) eest eeldab tulenevalt aktsessoorsuse põhimõttest tahtlikku õigusvastast põhitegu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-7-08, p 11). Nagu märgitud, on maakohus tuvastanud – ja seda järeldust ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud –, et T.R. l puudus süüdistuses käsitletud tehinguid tehes MRP varalise seisundi kahjustamise tahtlus. T.R. roll MRP tegevuses oli maakohtu otsuse kohaselt piltlikult öeldes vaid allkirjade andmine R. Põdra ja V. Malmi koostatud dokumentidele. Ta ei teadnud äriühingu majandustegevusest midagi. Seega ei täitnud T.R. KarS § 384 lg 1 subjektiivset koosseisu.
105(143)
409.T.R. teos maksejõuetuse põhjustamise subjektiivse koosseisu tunnuste puudumine välistab aga ka R. Põdra karistamise sellest kuriteost osavõtu eest.
4.2.1.5.Vahekokkuvõte: osaline õigeksmõistmine erilise isikutunnuse puudumise tõttu
410.Eeltoodud põhjustel tuleb R. Põder nendes osategudes, mis süüdistuse kohaselt leidsid aset pärast 29. märtsi 2010, sõltumata muudest asjaoludest kuriteo tuvastamatuse tõttu KarS § 384 lg 1 järgi õigeks mõista. Seega tuleb R. Põder KarS § 384 lg 1 järgi õigeks mõista MRP üürilepingutest tulenevate õiguste üleandmises, Vabaduse 39 kinnistu müügis ja pärast 29. märtsi 2010 MRP varast 2. juuni 2009. a lepingu ja kokkuleppe nr 3 alusel väljamaksete tegemises. Jutt on 31. märtsil 2010 tehtud kahest sularahaväljamaksest, millega nii R. Põder kui ka V. Malm said MRP varast 23 350 krooni (väljamaksete kogusumma 46 700 krooni).
4.2.2.MRP vara (varalise seisundi) kohustustevastane kahjustamine
411.Järgnevalt kujundab kolleegium seisukoha küsimuses, kas need R. Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud tehingud ja toimingud, mis leidsid aset enne tema MRP juhatusest lahkumist 29. märtsil 2010, on tõendatud ja käsitatavad MRP varalise seisundi (vara) kohustustevastase kahjustamisena KarS § 384 lg 1 mõttes.
4.2.2.1.Vara (varalise seisundi) kohustustevastasest kahjustamisest üldiselt
412.KarS § 384 koosseisupärane tegu on võlgniku varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine. Ka enne 1. jaanuari 2015 oli KarS § 384 lg 1 järgi karistatav mh võlgniku vara kahjustamine. Varaline seisund tähendab sisuliselt võlgniku vara väärtust ja koosseisu. Varana on käsitatav isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum TsÜS § 66 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p 37). Varalise seisundi kahjustamine võib seisneda mistahes teos, mis vähendab võlgniku vara väärtust või selle vara võõrandatavust (likviidsust). (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. aprilli 2019. a otsus nr 1-16-4665/224, p 18)
413.Juhatuse liikme käitumine on KarS § 384 lg 1 mõttes kohustustevastane muu hulgas juhul, kui see rikub TsÜS §-s 35 ja ÄS § 187 lg-s 1 ette nähtud osaühingu juhatuse liikme üldisest hoolsuskohustusest tulenevat käitumisstandardit. Viimane eeldab eeskätt seda, et äriühingu juhatuse liige toimiks ühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Samuti on KarS § 384 lg 1 mõttes kohustustevastane juhatuse liikme käitumine, mis on vastuolus TsÜS §-s 35 fikseeritud juhatuse liikme lojaalsuskohustusega. Viimane eeldab muu hulgas, et juhatuse liige ei oleks oma otsuse tagajärgedest isiklikult huvitatud, väldiks juriidilise isiku juhtimisel enda ning juriidilise isiku huvide konflikti ega eelistaks isiklikke huve äriühingu omadele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-43-13, p 27 ja tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-113-16, p 15)
106(143)
414.Äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine oli R. Põdra süüdistuses käsitletud ajal ja on ka praegu käsitatav juriidilisest isikust võlgniku vara (varalise seisundi) kahjustamisena KarS § 384 lg 1 tähenduses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 33).
4.2.2.2.R. Põdra poolt MRP juhatuse liikmena 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimine
415.Maakohus tuvastas – ja ükski apellant pole seda vaidlustanud –, et 2. juunil 2009 sõlmisid R. Põder ja V. Malm MRP esindajatena iseendi kui füüsiliste isikutega notariaalse lepingu (KoTo, kd 10, tl 4 jj), millega muudeti samade poolte vahel 14. märtsil 2008 sõlmitud ja täielikult täidetud kolme kinnisasja müügilepingu hinnakokkulepet. Nimelt leppisid R. Põder ja V. Malm kui müüjad ja MRP (keda esindasid juhatuse liikmed R. Põder ja V. Malm) kui ostja 2. juunil 2009 kokku, et 14. märtsi 2008. a lepinguga müüdud Valgas Turu 3, Jaama pst 1a ja Vabaduse 39 asuvate kinnistute müügihinda (32 400 000 krooni) suurendatakse kokku 26 500 000 krooni võrra ehk 58 900 000 kroonini (vt lähemalt 2. juuni 2009. a lepingu punktid 1.1.3 ja 2.1). Sama lepingu punkti 2.2 kohased avaldasid pooled, et müügisummast 32 400 000 krooni on ostja ehk MRP müüjatele ehk R. Põdrale ja V. Malmile tasunud. Ülejäänud 26 500 000 krooni (ehk kokku lepitud hinnasuurenduse) kohustus MRP R. Põdrale ja V. Malmile tasuma 20 aasta jooksul notariaalakti tõestamisest „vastavalt Müüjate ja Ostja vahel sõlmitavale maksegraafikule.“
416.Lepingus nimetatud „maksegraafik“ tulenes MRP (esindajad R. Põder ja V. Malm), R. Põdra ja V. Malmi vahel samal päeval ehk 2. juunil 2009 lihtkirjalikus vormis sõlmitud „kokkuleppest 3“ (KoTo, kd 12, tl 199). Selle järgi kohustus MRP tasuma Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a kinnisasjade müügilepingu alusel maksmata jäänud müügihinna osa R. Põdrale ja V. Malmile 20 aasta jooksul „vastavalt firma vabade rahaliste võimaluste olemasolule.“
417.R. Põdra maakohtus antud ütlustest nähtub, et 2. juuni 2009. a lepingumuudatuse (uue hinnakokkuleppe) tegemise otsustas tema koos V. Malmiga (KoTo, kd 30, tl 18). R. Põder põhjendas kohtus lepingumuudatust sellega, et nad olid V. Malmiga 14. märtsi 2008. a lepingut ette valmistades kiirustanud ja müünud „rumalusest“ kinnisasjad MRP-le turuhinnast odavamalt. „Tagantjärele tarkadena“ olevat R. Põder ja V. Malm süüdistatava sõnutsi leidnud, et kinnisasjad said müüdud liiga odavalt ja neil tulnud mõte müüa ikka turuhinnaga, tellides hindamise. (KoTo, kd 30, tl 23 pöördel–24) Ka 2. juuni 2009. a lepingu punktis 1.1.4 on märgitud, et lepingu muutmine on tingitud Simus Kinnisvara OÜ lepingu esemetele antud eksperthinnangust, mille kohaselt on kinnistute tegelik väärtus 58 900 000 krooni (KoTo, kd 10, tl 5).
107(143)
4.2.2.3.R. Põdra majanduslikult otstarbekalt käitumise kohustuse rikkumine 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisel
418.R. Põdra kaitsja apellatsioonis tuginetakse sellele, et kuna Simus KV eksperthinnangu kohaselt oli MRP-le müüdud kinnisasjade väärtus 58,9 miljonit krooni, tehti 2. juuni 2009. a tehing turutingimustel ja see ei saanud MRP-d kahjustada.
419.Ringkonnakohus leiab, et 2. juuni 2009. a lepingumuudatus (uus hinnakokkulepe) kahjustas MRP vara (varalist seisundit), olenemata sellest, milline oli müügilepingu objektiks olnud kinnisasjade turuväärtus ühel või teisel ajahetkel. Ka juhul, kui vastab tõele apellandi väide, et müüdud kinnistute väärtus oli 58,9 miljonit krooni, vähenes 2. juuni 2009. a lepingu tagajärjel MRP vara väärtus.
420.2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe sõlmimise tulemusel tekkis MRP-l R. Põdra ja V. Malmi ees 26,5 miljoni krooni suurune kohustus, ilma et MRP oleks selle eest saanud mingit vastusooritust. 2. juuni 2009. a hinnakokkulepe MRP seisukohalt täiesti tarbetu, sest MRP-le polnud seda vaja ei müügilepingu objektiks olnud kinnisasjade omandi säilitamiseks ega millekski muuks. Isegi juhul, kui 14. märtsi 2008. a müügilepingus ette nähtud kinnisasjade müügihind oli turuhinnast oluliselt madalam, nagu apellant väidab, ei oleks see mõjutanud müügilepingu kehtivust ega andnuks MRP-le põhjust lisasoorituse tegemiseks.
421.Siinkohal nõustub kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. juuni 2014. a otsuses nr 2-11-17796/144 (KoTo, kd 24, tl 166 jj) kõneksolevale 2. juuni 2009. a lepingule antud materiaalõigusliku hinnanguga. Nimelt leidis tsiviilkolleegium, et kinnistute turuhind 14. märtsil 2008 ega ka 2. juunil 2009 ei oma hinnangu andmisel 2. juuni 2009 lepingule, tähtsust. Hinna kokkuleppe riisikot kannab alati pool, kes väidab end olevat hinnas eksinud, mistõttu ei saa tehingu pooled eksimusele hinnas tehingu tühistamise alusena tugineda. Käesolevas asjas on pooled 2. juuni 2009 tehingu tegemisel sellest põhimõttest eemaldunud, vabastanud hinnas väidetavalt eksinud poole oma riisiko kandmisest ja jätnud kogu hinnariisiko ostja MRP kanda, mistõttu tuleb juba ainuüksi seepärast lugeda 2. juuni 2009 tehing, millega suurendati kinnistute müügihinda 26,5 miljoni krooni võrra, võlausaldajate huve kahjustavaks. Sellel põhjusel ei oma ka tähtsust, kas pooled olid tehingu teinud algselt turuhinnas või tagas just 2. juuni 2009 hinnakokkulepe kinnistute eest turuhinna tasumise. [...] Kui ka kostjad [s.o R. Põder ja V. Malm – kriminaalkolleegiumi märkus] olid 14. märtsi 2008 tehingu tegemisel kinnistute turuhinnas eksinud, kannavad nad TsÜS § 92 lg 5 alusel selles osas eksimuse riisikot. Olukorras, kus MRP oli täitnud kõik oma kohustused kostjate ees, mis tulenesid 14. märtsi 2008 lepingust, puudus vähimgi oht, et MRP võiks oma omandi kinnistustele kaotada. MRP-l puudus igasugune vajadus võtta endale seoses kinnistute omandamisega täiendav rahaline kohustus. Nõustuda tuleb maakohtuga, et kui 2. juuni 2009 leping oleks jäänud sõlmimata, oleks MRP-l puudunud alus kostjatele väljamaksete tegemiseks ning MRP majandustegevusest laekuvate vahenditega oleks saanud rahuldada teiste võlausaldajate nõudeid, sh teha makseid DnB-le viimasega sõlmitud laenulepingu katteks. Seega on põhjendatud maakohtu järeldus, et sellises suuruses täiendava kohustuse võtmine lähikondsete ees pärast esialgse lepingu täitmist ja ostuhinna tasumist on igal juhul võlausaldajate huve kahjustav. [...] Antud juhul toimus võlausaldajate huvide kahjustamine juba vaidlustatud lepingu sõlmimisel, sest nii täiendavalt tasumisele kuuluva summa suurus, kui ka selle tasumise kord (20 aasta jooksul vastavalt vabade rahaliste võimaluste olemasolule), tõi kaasa olukorra, kus MRP juhatuse liikmetest/osanikest kostjatel tekkisid
108(143)
võlausaldaja õigused koheselt lepingu sõlmimisel ja nende nõue hakkas koheselt konkureerima teiste võlausaldajate nõuetega, eelkõige aga DnB nõudega.
422.Tsiviilkolleegiumi osundatud lahendis PankrS § 109 kohaldamise kontekstis võlausaldajate huvide kahjustamise kohta märgitu kehtib KarS § 384 lg 1 kohaldamise kontekstis samamoodi ka võlgnikust äriühingu ehk MRP varalise seisundi kahjustamise kohta.
423.Ringkonnakohus lisab, et R. Põder ja V. Malm poleks saanud kinnisasju väidetavalt liiga madala müügihinna tõttu MRP-lt tagasi nõuda ka 14. märtsi 2008. a tehingu tühisusele tuginedes. Riigikohus on korduvalt märkinud, et tehing ei saa olla TsÜS § 86 järgi heade kommete vastane ainuüksi põhjusel, et ese on müüdud liiga odavalt või ostetud liiga kallilt (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-163-11, p 31 ja kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-22-17, p 54). Ühtlasi on selge, et olukorras, kus R. Põder ja V. Malm olid 14. märtsi 2008. a lepingu sõlmimisel olnud korraga nii kinnisasjade müüjad kui ka ostja esindajad, ei saanud olla täidetud TsÜS § 86 lg-s 2 ette nähtud tehingu tühisuse eeldused. Nende eelduste puudumist kinnitas ringkonnakohtu istungil ka R. Põdra kaitsja.
424.Eeltoodud põhjustel oligi 2. juuni 2009. a leping MRP-le kahjulik, sest äriühing ei saanud selle lepingu tulemusena mitte midagi, kuid võttis R. Põdra ja V. Malmi ees 26,5 miljoni krooni suuruse rahalise kohustuse. Teisisõnu võttis MRP endale 26,5 miljoni krooni suuruse varalise kohustuse R. Põdra ja V. Malmi ees, saades vastu 0 krooni. Riigikohus on selgitanud, et juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Just vastusoorituse väärtuse kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. Eelkõige on just vastusoorituse väärtuse hindamise kaudu võimalik teha kindlaks, kas juhatuse liige on äriühingule tehinguga kahju tekitanud või mitte. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-2-1-20-14, p 12)
425.Kuna 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppega ja kokkuleppega 3 võttis MRP endale varalise kohustuse vastusooritust saamata, rikkus R. Põder neid kokkuleppeid sõlmides enda kui MRP juhatuse liikme ÄS § 187 lg-st 1 ja TsÜS §-st 35, samuti ametilepingu punktist 4.2 tulenevat kohustust käituda äriühingu jaoks majanduslikult otstarbekalt.
426.Kuna 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe – samuti sellele eelnenud, kuid hiljem tühistatud
18.detsembri 2008. a kinnisasjade tagasimüügilepingu – sõlmimine oli MRP seisukohalt põhjendamatu, oli MRP seisukohalt majanduslikult ebaotstarbekas ja äriühingu varalist seisundit kahjustav ka nende tehingutega seotud kulude (notaritasu, riigilõiv) kandmine MRP varast summas 331 748 krooni 80 senti.
109(143)
4.2.2.4.R. Põdra lojaalsuskohustuse rikkumine 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisel
427.Lisaks rikkus R. Põder kõneksolevate kokkulepete sõlmimisega ÄS § 187 lg-st 1 ja TsÜS §-st 35 tulenevat osaühingu juhatuse liikme lojaalsuskohustust. Juhatuse liikme lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 14). MRP esindajana 2. juuni 2009. a hinnakokkulepet ja kokkulepet 3 sõlmides oli R. Põder huvide konfliktis, sest ta oli samaaegselt nii MRP esindaja kui ka kokkulepete pool. Seejuures eelistas R. Põder ilmselgelt enda huve MRP omadele, sest MRP võttis tema ja V. Malmi ees vastusooritust saamata 26,5 miljoni krooni suuruse varalise kohustuse. Kokkulepped teenisidki üksnes R. Põdra ja V. Malmi isiklikke huve, olles MRP jaoks ilmselgelt majanduslikult ebaotstarbekad ja kahjustades äriühingu varalist seisundit.
428.Seega rikkus R. Põder 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisega ÄS § 187 lg-st 1 ning TsÜS §-st 35 ja tulenevat MRP juhatuse liikme üldisest hoolsus- ja lojaalsuskohustusest tulenevat käitumisstandardit, toimides MRP seisukohalt majanduslikult ebaotstarbekalt ja eelistades isiklikke huve äriühingu huvidele. See omakorda tähendab, et sõlmides MRP juhatuse liikmena äriühingut esindades sellised kokkulepped, kahjustas R. Põder KarS § 384 lg 1 mõttes kohustustevastaselt MRP vara (varalist seisundit). Seega pani R. Põder MRP juhatuse liikmena 2. juuni 2009. a hinnakokkulepet ja kokkulepet 3 sõlmides toime teo, mis oli teo toimepanemise ajal käsitatav võlgniku vara kahjustamisena KarS § 384 lg 1 mõttes, praegu aga võlgniku varalise seisundi kohustustevastase kahjustamisena KarS § 384 lg 1 tähenduses.
429.R. Põdra kaitsja leidis apellatsioonimenetluses sedagi, et 2. juuni 2009. a lepingu sõlmimine ei saanud olla ebaseaduslik põhjusel, et sellega olid nõus MRP kõik osanikud – ehk nii R. Põder kui ka V. Malm.
430.Ringkonnakohus märgib, et ainuosaniku või kõigi osanike nõusolek varakäsutusega välistab osaühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise „ebaseaduslikkuse“ KarS § 201 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p 16). Ainuosaniku või kõigi osanike nõusolek ei saa aga välistada võlgniku vara kahjustamist KarS § 384 lg 1 v.r tähenduses ega varalise seisundi kahjustamise „kohustustevastasust“ KarS § 384 lg 1 kehtiva redaktsiooni mõttes. Seda seetõttu, et KarS §-ga 201 kaitstakse vara omanikust osaühingu KarS §-ga 384 aga tema võlausaldajate huve (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p-d 15–16).
110(143)
431.Järelikult pole KarS § 384 lg 1 kohaldamise seisukohalt õiguslikku tähendust sellel, et 2. juuni 2009. a lepingumuudatuse tegemiseks ja kokkuleppe 3 sõlmimiseks oli MRP kõigi osanike nõusolek.
4.2.2.7.Uue hinnakokkuleppe täitmine ning sellega MRP varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine
432.Vaidlust ei ole selles, et 2. juuni 2009. a lepingumuudatuse ja kokkuleppe 3 alusel kandis MRP R. Põdra ja V. Malmi juhatuse liikmeks oleku ajal nende pangakontodele kokku 3 927 000 krooni (sh 1 888 500 krooni R. Põdra kontole). Viimased sellised MRP pangaülekanded R. Põdrale ja V. Malmile tehti 26. märtsil 2010 (KoTo, kd 9, tl 22). Samuti tegi MRP 11. novembrist kuni 12. augustini 2009 kokkuleppe 3 alusel R. Põdrale ja V. Malmile sularahaväljamakseid summas 52 900 krooni (sh 26 450 krooni R. Põdrale).
433.Lisaks MRP varast R. Põdrale ja V. Malmile pangaülekannete ja sularahaväljamaksete tegemisele kasutati 2. juuni 2009. a kokkulepetest tulenevat R. Põdra ja V. Malmi nõuet MRP vastu ka selleks, et sisuliselt tasaarvestada MRP laenulepingust tulenev 4 617 000 krooni suurune nõue OÜ MRP Market vastu. Nimelt oli MRP laenanud alates 2008. aastast raha OÜ-le MRP Market, kes omakorda oli selle raha 13. augustist 2008 kuni
19.maini 2009 edasi laenanud R. Põdrale ja V. Malmile. 2. juuni 2009. a kokkulepete täitmise käigus MRP nõue OÜ MRP Market vastu sisuliselt tasaarvestati R. Põdra ja V. Malmi nõudega MRP vastu. Tasaarvestuse tegemist ja selles osalemist on oma ütlustes kinnitanud ka R. Põder ise (KoTo, kd 30, tl 27 pöördel), samuti V. Malm (KoTo, kd 25, tl 174). Kolleegium leiab, et R. Põdra kõneksoleva käitumise majanduslik sisu seisnes selles, et MRP jäeti talle 2. juunil 2009 põhjendamatult võetud kohustuse täitmise käigus ilma nõudest OÜ MRP Market vastu ja kaudselt R. Põdra ja V. Malmi vastu. Ilma vaadeldava tasaarvestuseta olnuks MRP õigus nõuda laenatud raha tagastamist OÜ-lt MRP Market, kes omakorda pidanuks raha sisse nõudma R. Põdralt ning V. Malmilt. Tasaarvestusega vabanesid viimased raha tagasimaksmise kohustusest, mis ähvardanuks neid näiteks juhul, kui MRP ja OÜ MRP Market läinuks kellegi teise (nt pankrotihalduri) kontrolli alla. Teisisõnu jätsid R. Põder ja V. Malm MRP-lt OÜ MRP Market kaudu saadud raha tegeliku vastusoorituseta endale.
434.Seega kokku tegi MRP ajal, mil selle äriühingu juhatuse liikmeteks olid R. Põder ja V. Malm, 2. juuni 2009. a lepingumuudatuse ja kokkuleppe 3 alusel sooritusi 8 596 900 krooni eest.
435.Arvestades 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe nr 3 sõlmimise asjaolusid ja nende kokkulepete majanduslikku ebaotstarbekust MRP seisukohalt, rikkus R. Põder enda kui MRP juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust ka nende kokkulepete täitmisega ehk kõneksolevate kokkulepete alusel MRP varast väljamaksete tegemise, selle korraldamise või aktsepteerimisega, samuti MRP laenulepingust tuleneva nõude tasaarvestamisega. Pidades silmas 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimise asjaolusid, poleks MRP-d saanud mitte kuidagi kahjustada see, kui need kokkulepped oleksid jäänud 111(143)
täitmata, küll poleks äriühingu vara sellisel juhul reaalselt vähenenud. Riigikohus on leidnud, et äriühingu varast kolmandale isikule maksete tegemine võib olla juhatuse liikme kohustuste rikkumine, kui juhatuse liige teab või peab teadma, et leping, mille alusel ta makse teeb on nt tühine näilikkuse või seadusele või headele kommetele mittevastavuse tõttu või et selle saaks tühistada või et majanduslikult oleks mõistlik sellest taganeda või see üles öelda. Lepingu täitmist võib rikkumiseks pidada ka juhul, kui lepingu eesmärgiks oligi äriühingu varatuks muutmine. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. mai 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-40-13, p 26)
436.R. Põdra kaitsja apellatsioonis märgitakse, et R. Põder ei teinud ühtki tehingut ega toimingut, mis oleks MRP maksevõimet kahjustanud. Kõik kahjulikud tehingud tegi V. Malm ja R. Põder polnud nendega kursis.
437.Kolleegium märgib, et vähemalt 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimist ja täitmist puudutavas osas apellandi selline väide ilmselgelt ei päde. Nagu juba eelnevalt selgitatud, kinnitas R. Põder maakohtus antud ütlustes ka ise, et tema koos V. Malmiga otsustas 2. juuni 2009. a lepingu sõlmimise ehk MRP-lt kinnistute eest saadava hinna suurendamise. R. Põder andis poolthääle ka MRP 18. mai 2018 üldkoosoleku otsusele toetada V. Malmi ja R. Põdra ettepanekut 14. märtsil 2008 müüdud kinnisasjade hinna suurendamiseks (KoTo, kd 10, tl 61 pöördel). Samuti on R. Põdra allkirjad nii notariaalselt tõestatud müügilepingu muutmise lepingul kui ka kokkuleppel 3. Süüdistatav ei eita nende lepingute sõlmimist. On ilmne, et 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimisega lõi R. Põder kavatsetult eeldused nende alusel MRP vara arvelt väljamaksete tegemiseks ja laenulepingust tuleneva nõude tasaarvestamiseks – vastasel korral polnuks R. Põdral mingit põhjust kokkuleppeid sõlmida.
438.Ühtlasi nähtub R. Põdra isiklike pangakontode vaatlusprotokollist (KoTo, kd 17, tl 1 jj), et kohe pärast 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimist hakkasid R. Põdra pangakontodele „kokkuleppe 3 alusel“ laekuma regulaarselt märkimisväärsed rahasummad. R. Põdra ütluste kohaselt nägi ta ülekannete saabumist oma kontole (KoTo, kd 30, tl 15 pöördel). Maakohtus märkis R. Põder vastuseks kaitsja küsimusele, kelle initsiatiivil hakati väljamakseid osanikele tegema, et „ma ei saa öelda, et oleks ainult Valteri initsiatiiv“ (KoTo, kd 30, tl 14 pöördel). Järgnevalt selgitas R. Põder, et „kokkulepe oli selleks, et välja maksta. Kuidas neid makseid tehti, mina ei ole ühelegi väljamaksele korraldust andnud.“ (KoTo, kd 30, tl 15) Seega toimus 2. juuni 2009. a lepete alusel MRP vara arvel soorituste tegemine R. Põdra ja V. Malmi ühise otsustuse alusel. Pole oluline, kes täitis maksekorraldusi või käis internetipangas ülekandeid vormistamas.
439.Riigikohus on äriühingu varast alusetute maksete tegemise puhul selgitanud, et ka juhul, kui äriühingu juhatuse liige ei tee makseid ise, võib tema kohustuste rikkumist näha selles, et ta talub põhjendamatute maksete tegemist ega võta midagi ette nende takistamiseks (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. mai 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-40-13, p 26). Vastates ristküsitlusel prokuröri küsimustele selle kohta, miks ta MRP majanduslike probleemide 112(143)
ilmnedes juhatuse liikmena V. Malmi ja MRP tegevusse – eeskätt äriühingu varast maksete tegemisse – ei sekkunud, ei suutnud R. Põder usutavat vastust anda (vt KoTo, kd 30, tl 19). Samas möönis R. Põder, et ta ütles V. Malmile, et kui viimane kannab MRP arvelt endale mingi rahasumma, tuleb sama suur summa kanda ka R. Põdrale (KoTo, kd 30, tl 19– 19 pöördel).
440.Järelikult on R. Põdrale kui MRP juhatuse liikmele omistatav ka 26. märtsini 2010 toimunud MRP vara (varalise seisundi) kohustustevastane kahjustamine 2. juuni 2009. a kokkulepete täitmisega.
4.2.2.8.2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimise ja täitmise käsitamine ühe jätkuva teona
441.Ringkonnakohus leiab, et 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimine ning nende täitmine ei ole iseseisvad teod, vaid moodustavad ühe jätkuva teo. Seega hõlmab R. Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi etteheidetav tegu nii 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimist kui ka tema tegevust, mis seisnes R. Põdrale ja V. Malmile MRP varast OÜ MRP Market kaudu laenu andmist ja tasaarvestamist ning 2. juuni 2009. a kokkulepete alusel MRP varast R. Põdrale ja V. Malmile väljamaksete tegemist kuni 26. märtsini 2010. Kogu see käitumine oli kantud ühtsest tahtlusest, suunatud sama õigushüve vastu ja seega vaadeldav karistusõiguslikult ühe jätkuva teona. Seda kinnitab järgnev.
442.On selge, et juba 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimise ajal pidi R. Põdra tahtlus hõlmama ka nende kokkulepete elluviimist ehk kuni 26,5 miljoni krooni ulatuses MRP vara kasutamist 2. juuni 2009. a kokkulepete täitmiseks. Vastasel korral polnuks kokkulepete sõlmimisel mingit mõtet. Seega oli kokkulepete sõlmimine ja nende täitmine ehk nende alusel MRP varast väljamaksete tegemine hõlmatud R. Põdra ühest ja samast tahtlusest, mis oli suunatud MRP varalise seisundi kahjustamisele.
443.2. juuni 2009. a kokkulepete alusel R. Põdrale ja V. Malmile väljamaksete tegemine algas juba 3. juunil 2009 ja jätkus suhteliselt suure sagedusega regulaarselt kuni 26. märtsini 2010 (vt nt KoTo, kd 17, tl 36 jj ning tl 57 jj). Kolleegium ei arvesta siinkohal väljamakseid, mis tehti pärast R. Põdra lahkumist MRP juhatusest 29. märtsil 2010 ehk ajal, mil ta ei vastanud enam KarS § 384 lg-s 1 sätestatud erilisele isikutunnusele.
444.Järelikult on 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimine ja selle alusel R. Põdrale ning V. Malmile MRP raha arvelt väljamaksete tegemine käsitatav ühe jätkuva teona, mis viidi lõpule viimaste R. Põdra ja V. Malmi ametiaja raamesse jäävate väljamaksetega 26. märtsil 2010.
445.2. juuni 2009. a kokkulepped sõlmiti sel ajal, kui MRP-l oli kehtiv nõue OÜ MRP Market vastu. Seetõttu asub kolleegium seisukohale, et MRP varalise seisundi kahjustamine, mis seisnes äriühingu ilmajätmises OÜ MRP Market kaudu R. Põdrale ja V. Malmile üle antud 113(143)
rahast, viidi lõpule 2. juuni 2009. a kokkulepete täitmise käigus ja see moodustab nende kokkulepete sõlmimisega karistusõiguslikult ühe teo.
446.Ühtlasi tuleb silmas pidada, et R. Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud esimese osateoga (MRP raha laenamine OÜ MRP Market kaudu R. Põdrale ja V. Malmile) ei tekitatud MRP-le iseseisvat kahju, sest see on kahju on hõlmatud 2. juuni 2009. a kokkulepete täitmisega tekitatud kahjust (4 617 000 krooni suuruse nõude tasaarvestamine MRP-le põhjendamatult võetud kohustusega). Seetõttu ei saa OÜ-le MRP Market laenu andmisega MRP varalise seisundi kahjustamist R. Põdrale ette heita eraldi, vaid see tegevus neeldub 2. juuni 2009. a kokkulepete täitmises (tasaarvestuse tegemises), millega kõneksoleva kahju tekitamine faktiliselt lõpule viidi.
447.Samas nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et R. Põder rikkus MRP juhatuse liikme kohustusi juba MRP varast OÜ-le MRP Market laenu andes. Tuvastatud asjaoludest järelduvalt polnud temal ega V. Malmil algusest peale kavatsust MRP poolt OÜ-le MRP Market ja viimase poolt R. Põdrale ning V. Malmile laenatud raha MRP-le tagasi maksta.
448.Seega võttis R. Põder 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisega MRP-le vastusoorituseta 26,5 miljoni krooni suuruse kohustuse ning lasi selle kohustuse täitmiseks MRP varast endale ja V. Malmile 26. märtsini 2010 sularahas ja pangaülekannetega alusetult välja maksta 3 979 900 krooni. Lisaks tekitas R. Põder MRP-le põhjendamatult tehingukulude tasumise kohustuse summas 331 748 krooni 80 senti ja jättis MRP ilma 4 617 000 krooni suurusest nõudest OÜ MRP Market vastu. Niiviisi kahjustas R. Põder MRP varalist seisundit (vara). Süüdistatava käitumine oli vastuolus tema kui MRP juhatuse liikme TsÜS §-st 35, ÄS § 187 lg-st 1 ja samuti MRP põhikirja punktist 4.2 tulenevate kohustustega ja seega ka kohustustevastane KarS § 384 lg 1 mõttes.
4.2.3.Koosseisuline tagajärg: MRP maksejõuetus või maksevõime oluline vähenemine
449.PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi on juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
450.Tartu Maakohtu 15. septembri 2010. a määrusega asjas nr 2-10-31157 (KoTo, kd 7, tl 48 jj) kuulutati välja MRP pankrot ehk maksejõuetus (PankrS § 1 lg 1). Kohtute infosüsteemist nähtub, et MRP pankrotimenetlus toimub praeguseni. Ringkonnakohtul pole mingit alust kahelda selles, et MRP pankrot kuulutati välja põhjendatult ega seada äriühingu maksejõuetust kahtluse alla. 114(143)
451.R. Põdra kaitsja apellatsioonis on viidatud võimalusele, et MRP polnudki maksejõuetu ja pankrot kuulutati 2010. aastal välja üksnes seetõttu, et MRP-le kuuluv kinnisvara hinnati ekslikult liiga odavaks. Kolleegiumi jaoks on apellandi selline väide veenvusetu juba põhjusel, et MRP pankrotimenetluses midagi sellist ei ilmnenud, võlausaldajad pole oma nõuetele rahuldust saanud ja pankrotimenetlus kestab siiamaani. Kaitsja pole esitanud veenvaid argumente ega tõendeid, mis MRP pankrotiolukorra usutavalt kahtluse alla seaksid.
452.Sõltumata eelmärgitust saab rääkida MRP maksevõime olulisest vähenemisest.
453.2. juuni 2009. a kokkulepete ja nende täitmise tagajärjel vähenes MRP-le kuulunud rahasumma 26. märtsiks 2010 kokku 4 311 648 krooni 80 sendi võrra (see summa hõlmab R. Põdrale ja V. malmile 26. märtsini 2010 tehtud pangaülekandeid ja sularahamakseid, samuti kinnisasjade hinna muutmisega seotud tehingukulusid). Lisaks kaotas MRP nõude summas 4 617 000 krooni. Seega kokku vähenes MRP maksevõime ehk varalisest seisundist tulenev suutlikkus täita oma varalisi kohustusi 26. märtsiks 2010 R. Põdra kui MRP juhatuse liikme ametikohustuste rikkumise tõttu 8 928 648 krooni 80 sendi võrra.
454.2. juuni 2009. a kokkulepete negatiivne mõju MRP maksevõimele ei piirdunud aga nende alusel 26. märtsini 2010 tehtud väljamaksete, tasaarvestuse ja nendega seoses kantud tehingukuludega. Kuna MRP poolt kinnisasjade eest R. Põdrale ja V. Malmile tasumisele kuuluvat hinda suurendati alusetult tervelt 26,5 miljoni krooni võrra, jäi R. Põdrale ja V. Malmile ka pärast eelnevalt käsitletud väljamaksete ja tasaarvestuse tegemist MRP vastu nõue, millele viidates ja mille kattevarjus osaühingust vara välja viia. Puudub alus arvata, et R. Põder koos V. Malmiga oleks suurendanud kinnisasjade müügihinda 26,5 miljoni krooni võrra, kavatsuseta jätta mingi osa sellest tulenevast nõudest MRP-lt sisse nõudmata. Siinkohal väärib esiletoomist ka maakohtu otsuses viidatud MRP 25. mai 2010. a kiri DnB-le, milles tehti ettepanek anda MRP-le laenu 17 000 000 krooni, et viimane saaks tasuda kinnistute võõrandamise tehingutest tekkinud võlgnevuse jäägi V. Malmi ja R. Põdra ees. Seega võib asuda seisukohale, et 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppega 3 vähendati – või vähemalt üritati seda teha – MRP maksevõimet 26,5 miljoni krooni võrra.
455.Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades MRP vara koguväärtust ja koosseisu, tuleks juba maksevõime vähenemist 8,9 miljoni krooni võrra pidada KarS § 384 lg 1 mõttes „oluliseks“. Seda enam on KarS § 384 lg 1 tähenduses olulisena hinnatav osaühingu maksevõime vähenemine 26,5 miljoni krooni võrra. Nimelt ilmneb MRP 2009. a majandusaasta aruandest (KoTo, kd 16, tl 96 jj), et äriühingu müügitulu oli 2009. aastal ca 8,3 miljonit krooni. MRP-l oli 31. detsembri 2009. a seisuga käibevara kokku 214 565 krooni, lühiajalisi kohustusi aga kokku summas ca 21,1 miljonit krooni. Sellest ca 20 miljonit krooni moodustasid 2. juuni 2009. a lepinguga võetud kohustused. MRP lühiajalised kohustused ületasid käibevara ligi 100-kordselt. MRP pankrotimääruse 115(143)
(KoTo, kd 7, tl 48 jj) kohaselt oli selle äriühingu bilansis 26. juuli 2010. a seisuga vara kokku ca 5,8 miljonit krooni, pangakontol olevat raha aga kõigest veidi üle 20 000 krooni.
4.2.4.Põhjuslik seos R. Põdra teo ja MRP maksejõuetuse või maksevõime olulise vähenemise vahel
456.Tuvastamaks põhjuslikku seost nn ekvivalentsusteooria mõttes conditio sine qua nonvormeli abil, loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. See tähendab, et teatud tegu on teatud tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata. Kui aga tagajärg oleks saabunud ka teo mõttelisel eemaldamisel, pole see tegu tagajärje põhjuseks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 25.3.)
457.Juhul, kui R. Põder koos V. Malmiga ei oleks 2. juuni 2009. a hinnakokkulepet ja kokkulepet 3 sõlminud ega nende täitmiseks MRP varast väljamakseid teinud ega MRP-varast OÜ MRP Market kaudu endile laenu andnud ega sellest tulenevat nõuet tasaarvestanud, olnuks MRP varaline seisund märkimisväärselt parem. Äriühingul poleks tekkinud 26,5 miljoni krooni suurust kohustust R. Põdra ja V. Malmi ees ning äriühingu käsutusse jäänuks vähemalt ligikaudu 9 miljoni krooni võrra rohkem raha. Kolleegium nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldusega, et 2. juuni 2009. a lepingu sõlmimine ja täitmine oli MRP maksejõuetuse (üks) põhjus.
458.Seejuures tuleb silmas pidada, et asumaks seisukohale, et 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimise ja täitmisega põhjustas R. Põder koos V. Malmiga MRP maksejõuetuse, pole vaja tuvastada, et tegemist oli MRP maksejõuetuse ainupõhjusega. Piisab, kui tegu oli ühega kaaspõhjustest, mis kumulatiivselt muude põhjustega tõi kaasa MRP maksejõuetuse. Olemasolevate tõendite taustal viimases kahelda ei saa. Muu hulgas väärib märkimist, et MRP poolt 2. juuni 2009. a lepingu täitmiseks R. Põdrale ja V. Malmile üle antud varast oleks piisanud suurimale võlausaldajale DnB-le igakuiste laenumaksete tasumiseks kuni 2014. aasta jaanuarini, kuid tegelikult jäi MRP DnB ees viivitusse juba 2010. aastal.
459.Apellant on märkinud, et MRP maksevõimet mõjutas oluliselt asjaolu, et see äriühing ostis DnB väidetavalt eksitava käitumise tõttu 10 miljoni krooni eest sisuliselt väärtusetu kinnisasja ja pidi seetõttu hakkama tagasi maksma 10 miljoni krooni suurust laenu ja sellelt arvestatud intresse. Kolleegium märgib, et olukorras, kus kaitsja väitel mõjutas selline kohustus oluliselt MRP maksevõimet, pidi seda tegema ka äriühingust väga lühikese perioodi jooksul ligikaudu 9 miljoni krooni väljaviimine koos veelgi suurema kohustuse võtmisega.
460.Isegi juhul, kui oleks võimalik asuda seisukohale, et 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimine ja täitmine ei toonud kaasa MRP maksejõuetust, vähendas see vaieldamatult oluliselt MRP maksevõimet, s.o tõi kaasa KarS § 384 lg 1 koosseisulise tagajärje teises alternatiivis märgitud sündmuse. 116(143)
461.R. Põdra teo koosseisupärasuse hindamise kontekstis on asjasse puutumatu apellandi väide, et DnB majanduslikku olukorda halvendas see, et MRP ostis turuhinnast oluliselt kallimalt Valgas Võru 78 asuva kinnisasja, kuna DnB eksitas MRP-d selle kinnisasja väärtuse osas. Isegi juhul, kui see oli nii ja kui ka Võru 78 kinnisasja ostmine kuulus MRP maksejõuetuse põhjuste hulka, ei tähenda see seda, et MRP maksejõuetust või vähemalt maksevõime olulist vähenemist ei põhjustanud ka R. Põdra süüdistuses kirjeldatud tegu ehk 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimine ja täitmine.
4.2.5.Vahejäreldus objektiivse koosseisu kohta
462.Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et R. Põder täitis KarS § 384 lg-s 1 (nii teo toime panemise ajal kehtinud kui ka praegu kehtivas redaktsioonis) ette nähtud kuriteo objektiivse koosseisu.
4.3.Subjektiivne koosseis
463.KarS § 384 lg 1 subjektiivne koosseis eeldab võlgniku varalist seisundit kahjustava teo ja selle kohustustevastasuse eeldustele vastavate asjaolude suhtes vähemalt otsest tahtlust (KarS § 16 lg 3), s.o toimepanija peab teadma, et tema tegu kahjustab võlgniku varalist seisundit ja ta tahab või vähemalt möönab seda. Võlgniku varalise seisundi kahjustamise kohustustevastasus on normatiivne koosseisutunnus. Normatiivsete koosseisutunnuste puhul ei ole nõutav, et isik teaks nende täpset juriidilist tähendust, küll on aga vajalik, et isik mõistaks selliste tunnuste üldist sotsiaalset tähendust või vähemalt taolise õiguskeelest pärineva tunnuse üldkeelelist paralleelhinnangut (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 24). KarS § 384 lg 1 objektiivse koosseisu ülejäänud tunnustele vastavate asjaolude suhtes peab toimepanijal olema vähemalt kaudne tahtlus (KarS § 16 lg 4).
464.Tuvastatud asjaoludel ei saa olla kahtlust, et R. Põdral oli 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisel kavatsetus kõigi KarS § 384 lg 1 objektiivse koosseisu tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes.
465.R. Põder oli MRP juhatuse liige ja osanik, kellele kuulus selles osaühingus 50% suurune osalus. Ühtlasi oli ta äriliselt väga kogenud inimene. Pole vaidlust, et R. Põder teadis MRP võlast DnB ees, samuti teiste võlausaldajate ees. Otsustades koos V. Malmiga suurendada MRP poolt juba täidetud tehingu alusel omandatud kinnisasjade müügihinda tagantjärele 26,5 miljoni krooni võrra, sai R. Põder vaieldamatult aru, et MRP-le toob selline tehing üksnes ja ainult kahju ning kasusaajateks on vaid tema ise ning V. Malm. Samamoodi sai R. Põder vaieldamatult aru, et loobudes koos V. Malmiga MRP täiesti põhjendamatule kohustusele viidates MRP nimel enam kui 4 miljoni krooni suuruse laenusumma tagasinõudmisest ja makstes MRP varast endale ja V. Malmile välja veel umbes 4 miljonit krooni ning kandes MRP arvel mitmesaja tuhande krooni eest tehingukulusid, kahjustab ta MRP varalist seisundit. Vilunud ärimehena teadis R. Põder kindlasti, et juhatuse liige ei tohi nii teha. 117(143)
466.Ühtlasi pole mingit alust arvata, et R. Põdral koos V. Malmiga polnud kavas ülejäänud osa 26,5-miljonilisest nõudest võimaluse korral („vastavalt firma vabade rahaliste võimaluste olemasolule“, kui kasutada kokkuleppe 3 formulatsiooni) MRP-st kätte saada. Nagu eelnevalt märgitud, taotleti selleks isegi DnB-lt lisalaenu.
467.Olles kasvõi enda allkirjastatud MRP majandusaasta aruannete – aga kindlasti ka muudest allikate – põhjal kasvõi üldjoontes kursis MRP varalise seisundiga 2009. ja 2010. aastal, pidi R. Põdrale olema algusest peale selge, et MRP-le 26,5 miljoni krooni suuruse varalise kohustuse võtmine ja selle täitmine kasvõi ca 9 miljoni krooni ulatuses ei saa lõppeda muu kui MRP pankrotistumise või vähemalt selle äriühingu maksevõime olulise vähenemisega. Äriühingu vara oli selliste kohustuste võtmiseks ilmselgelt ebapiisav ja pole kahtlust, et R. Põder teadis seda, hoolimata asjaolust, et ta igapäevaselt MRP majandustegevust ei juhtinud.
468.Veelgi enam – kui vaadata 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimist eelnenud järgnenud sündmuste taustal, tuleb tõdeda, et sisuliselt oli kõneksolevate kokkulepete näol tegemist juriidilise butafooriaga, mille ainukene eesmärk oli anda R. Põdrale ja V. Malmile näilik alus MRP vara võimalikult suures ulatuses endale võtta, jättes äriühingu ning viimase võlausaldajad tühjade kätega. Sellele viitab üheselt juba 2. juuni 2009. a lepingute täielik majanduslik mõttetus MRP vaatevinklist. Samuti on käsitletavas kontekstis tähelepanuväärsed V. Malmi maakohtus antud vastus küsimusele, miks MRP pankrotti läks: „[...] Oli 2009. a märtsikuu, kui meid kutsuti Põdraga DnB panka ja jutt käis lisalaenust. Pank oli sellele asjale jälile saanud ja nõudis raha tagasi. Seda raha polnud. Samal ajal oli panga kontoris jutt emotsionaalne. Oli ebameeldiv moment, mis võib olla ajendas meid olemasolevaid MRP varasid päästma hakkama. [...]“ Ehkki V. Malm täpsustas järgnevalt, et kohtumine pangas toimus siiski aastal 2010, viitas ta siiski sellele, et küsimused tekkisid pangal juba 2009. aastal. (KoTo, kd 25, tl 199–199 pöördel) Kolleegium märgib, et V. Malmi ütluste kontekstist nähtuvalt on ilmne, et MRP varade „päästmise“ all pidas ta silmas nende MRP võlausaldajate (eeskätt DnB) n-ö käeulatusest väljatoimetamist ehk teisisõnu MRP varatuks muutmist.
469.Seega teadis R. Põder 2. juuni 2009. a lepingute sõlmimisel ja täitmisel, et MRP-l on võlg; et 2. juuni 2009. a kokkulepped ja nende täitmine on MRP-le ilmselgelt kahjulik, kuid talle endale ja V. Malmile kasulik; et MRP-le võetava kohustuse täitmine toob paratamatult kaasa äriühingu maksejõuetuse või vähemalt maksevõime olulise vähenemise. R. Põdra eesmärk oli võtta MRP vara 26,5 miljoni krooni ulatuses endale ning V. Malmile ning ligikaudu 9 miljoni krooni ulatuses seda ka tehti. Seepärast ongi ringkonnakohus seisukohal, et R. Põdral oli tahtlus (kavatsetuse vormis) kõigi KarS § 384 lg 1 objektiivse koosseisu tunnustele vastavate asjaolude suhtes. Seega täitis R. Põder KarS § 384 lg 1 (nii tee toimepanemise ajal kui ka praegu kehtiva redaktsiooni) subjektiivse koosseisu.
118(143)
4.4.KarS § 3841 lg-st 1 kui R. Põdra teo jätkuva karistatavuse alusest
470.Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt on R. Põdra tegu, mis kvalifitseerub teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 384 lg 1 järgi, alates 1. jaanuarist 2015 karistatav KarS § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1 kogumina. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et ka praegu on R. Põdra tegu karistatav üksnes maksejõuetuse põhjustamisena KarS § 384 lg 1 järgi, mitte aga võlausaldajate ebavõrdse kohtlemisena KarS § 3841 lg 1 järgi.
471.Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt eelistas R. Põder MRP ühtesid võlausaldajaid (ehk iseennast ja V. Malmi) teistele sellega, et täitis eelisjärjekorras seda sama MRP kohustust, mille võtmist ja täitmist heidetakse R. Põdrale ette ka KarS § 384 lg 1 järgi.
472.Ringkonnakohus märgib, et KarS § 3841 lg-s 1 peetakse silmas üksnes sellist kohustust, mille võlgnikule võtmisel ei ole viimase juhtorgani liige võlgniku varalist seisundit kohustustevastaselt kahjustanud ja sellega maksevõimetust või maksevõime olulist vähenemist põhjustanud. Vastasel korral on ka kohustuse täitmine karistatav vaid KarS § 384 lg 1 järgi, isegi kui sellega eelistatakse üht võlausaldajat teisele. Maksejõuetuse põhjustamine on raskem kuritegu kui võlausaldajate ebavõrdne kohtlemine. Kui ühe võlausaldaja eelistamine teisele seisneb teos, mis on käsitatav maksejõuetuse põhjustamisena, tuleb toimepanija süüdi tunnistada üksnes KarS § 384 lg 1 järgi ja see koosseis hõlmab ka võlausaldajate ebavõrdsest kohtlemisest tingitud ebaõiguse. KarS § 3841 kui kergem koosseis tuleb kohaldamisele siis, kui eelistatud kohustuse täitmine võlgniku maksevõimetust ega maksevõime olulist vähenemist ei põhjusta (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p-d 36–39).
473.Seetõttu tuleb maakohtu poolt R. Põdra süüditunnistamisel tema teo jätkuva karistatavuse näitamisel tehtud viitest jätta välja KarS § 3841 lg 1. Märgitu ei tingi R. Põdra osalist õigeksmõistmist ega mõjuta tema süü suurust.
474.Käsitletud põhjustel tuleb maakohtu otsus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada osas, millega R. Põder tunnistati KarS § 384 lg 1 järgi süüdi MRP üürilepingutest tulenevate õiguste üleandmises, Vabaduse 39 kinnistu müügis ja pärast 29. märtsi 2010 MRP varast 2. juuni 2009. a lepingu ning kokkuleppe 3 alusel väljamaksete tegemises. Nendes tegudes mõistab ringkonnakohus R. Põdra kuriteo tuvastamatuse tõttu KarS § 384 lg 1 järgi õigeks. Maakohtu otsus jääb aga muutmata osas, millega R. Põder tunnistati KarS § 384 lg 1 järgi süüdi 2. juuni 2019. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimises ning täitmises, sh MRP poolt OÜ-le MRP Market laenatud raha tagasinõudmisest loobumises.
5.Roland Põdra süüdistusest KarS § 201 lg 2 p 4 järgi
475.R. Põtra süüdistatakse KarS § 201 lg 2 p 4 järgi selles, et tema koos V. Malmiga omastas 20 662 eurot 6 senti MRP raha, sh 18 869 eurot 86 senti kontoraha ja 1792 eurot 20 senti 119(143)
sularaha. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt seisnes MRP raha omastamine kokkuvõtlikult selles, et R. Põder ja V. Malm tegid 9. detsembrist 2011 kuni 2. aprillini 2012 OÜ Consent pangakontolt endi pangakontodele ülekandeid ja OÜ Consent kassast endile väljamakseid sellest rahast, mis oli OÜ-le Consent laekunud üürimaksetena Valgas Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a kinnistute üürnikelt. Maakohus leidis, et kuna MRP andis kinnistute üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused üle näilike tehingutega, seaduslikku alust üürimaksete tegemiseks OÜ-le Consent ei olnud ja tegelikult oleks üüritulu pidanud saama MRP, kuulus OÜ Consent pangakontol ja kassas olnud raha MRP-le. Ringkonnakohus prokuratuuri ja maakohtu sellise õiguskäsitlusega ei nõustu.
476.Asjaolu, et MRP andis üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused üle põhjendamatult, ei tähenda seda, et raha, mille kinnistute üürnikud tasusid üürina OÜ Consent pangakontole ja sularahakassasse, kuulus MRP-le. Õiguslikult ei saanud olla tegemist MRP varaga.
477.Enne üürimakse tasumist oli üürniku poolt selleks kasutatud raha näol tegemist üürniku varaga. Pelgalt üürilepingust tulenev sissenõutav üüri tasumise kohustus ei muuda üürisummale vastavat osa üürniku varast üürileandja varaks, vaid üürileandjal on üksnes nõue üürniku vastu (vrd ka Tartu Ringkonnakohtu 28. mai 2018. a otsus asjas nr 1-17-9025, p 21; 23. aprilli 2018. a määrus asjas nr 1-17-2359, p 82 ja 31. oktoobri 2017. a otsus asjas nr 1-16-5757, p 67).
478.Üürnikud andsid raha – olgu siis pangaülekandega ehk nõudeõiguse panga vastu või sularaha kui vallasasja valduse – üle OÜ-le Consent, mitte MRP-le.
479.Riigikohus on selgitanud, et nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees. Kolmanda isiku nõudeõigus kontoomaniku vastu ei muuda seda, et arvelduslepingust (makseteenuse lepingust) tulenev varaline nõue kontopidaja vastu kuulub vaid kontoomanikule kui selle konto avamise aluseks oleva lepingu poolele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.1)
480.Üürnike tehtud sularahamaksete puhul läks raha kui vallasasi samuti OÜ Consent vara hulka, vähemalt puudusid raha üleminekuks MRP vara hulka AÕS §-dest 92–95 tulenevad alused.
481.Seega ei jõudnud kõneksolev raha hetkekski MRP vara hulka, vaid kuulus esmalt üürnikele ja seejärel OÜ-le Consent (või osal juhtudest vahepeal ka makse saanud OÜ-le Valga Leivatehas). Ka asjaolu, et MRP-l võis tekkida OÜ Consent vastu nõudeõigus üüritulu väljaandmiseks, ei muutnud üürisumma suurusele vastavat osa OÜ Consent varast MRP varaks (vt jällegi eelnevalt viidatud kohtupraktikat). 120(143)
482.Eeltoodust tulenevalt ei ole süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu otsuses tuvastatud OÜ Consent raha ülekandmine või -andmine R. Põdrale ja V. Malmile õiguslikult hinnatav kui MRP raha enda või kolmanda isiku kasuks pööramine.
483.Süüdistuses toodud asjaoludel ei saa R. Põdrale ette heita ka OÜ Consent raha omastamist, ehkki ka selle osaühingu raha oli R. Põdra jaoks KarS § 201 mõttes võõras. Võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on KarS § 201 järgi karistatav üksnes juhul, kui see toimub ebaseaduslikult. Ebaseaduslik on võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine eeskätt juhul, kui see toimub omaniku nõusolekuta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 22 ja 2. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 22). Et osaühingu puhul on oluliste otsuste tegemine osanike pädevuses, tuleb osaühingu nõusoleku tuvastamisel vara käsutuseks lähtuda sellest, kas varakäsutusega on nõus ühingu osanikud (Riigikohtu kriminaal-kolleegiumi 5. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p 16). Süüdistuse järgi oli OÜ Consent R. Põdra ja V. Malmi kontrolli all. Järelikult oli neil eelduslikult ka nende kontrolli all tegutsenud nn usaldusosanike nõusolek osaühingu varast väljamaksete tegemiseks. Prokuratuur ei ole sellist eeldust kummutanud.
484.MRP üürilepingutest tulenevate nõuete omastamises ei ole R. Põdrale süüdistust esitatud ja seega ei saa ringkonnakohus ka KrMS § 268 lg-t 1 ja 5 järgides kontrollida, kas süüdistatav võis toime panna hoopis sellise kuriteo.
485.Kokkuvõttes pole alust väita, et R. Põdra tegevus süüdistuses märgitud OÜ Consent pangakontol ja kassas olnud raha ülekandmisel ja -andmisel endale ja V. Malmile oleks käsitatav kui KarS § 201 mõttes ebaseaduslik vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine. Seega tuleb R. Põder tema teos kuriteo tunnuste puudumise tõttu KarS § 201 lg 2 p 4 järgi õigeks mõista.
6.Roland Põdra ja Tiina Tõnissoo süüdistusest KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning OÜ Aurol (pankrotis) süüdistusest KarS § 394 lg 3 järgi
6.1.Rahapesu kuriteokoosseisu kohaldamisalast üldiselt
486.KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi on karistatav grupi poolt suures ulatuses toime pandud rahapesu. Seejuures on rahapesu blanketne koosseisutunnus, mille sisustamisel tuleb lähtuda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest (RahaPTS).
487.Kolleegium märgib esmalt, et süüdistuse kohaselt panid R. Põder, T. Tõnissoo ja OÜ Aurol rahapesu toime aastatel 2010–2011. Sel ajal ei kehtinud maakohtu poolt aluseks võetud rahapesu praegune definitsioon. Toona sätestas rahapesu mõiste 2007. aastal vastu võetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 4 lg 1 järgmises redaktsioonis: rahapesu on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara: 1) tõelise olemuse, päritolu, asukoha, käsutamisviisi, ümberpaigutamise, omandiõiguse või varaga seotud muude õiguste varjamine või saladuses hoidmine; 2) muundamine, ülekandmine, omandamine, valdamine või kasutamine eesmärgiga varjata 121(143)
või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest.
488.Riigikohus on asunud seisukohale, et rahapesu legaaldefinitsiooni mõistmiseks ei piisa pelgalt RahaPTS § 4 lg 1 grammatilisest tõlgendamisest, märkides järgmist. Rääkimaks mingist kuritegeliku vara kasutamisest kui rahapesust, peab subsumeeritav tegu omama ka reaalset potentsiaali majanduse normaalse toimimise kahjustamiseks. Rahandus- või majandussüsteemi kui terviku toimimist ei kahjusta esmalt kuritegeliku päritoluga vara käitlemine, mille sisuks on isiklik tarbimine ja mis ei ole suunatud rahandus- või majandussüsteemi ärakasutamisele, kus puhastatakse vara esmalt selle algsest kuritegelikust taustast ja alles seejärel kasutatakse seda mis tahes legaalsel otstarbel. Teisisõnu, kui kuritegeliku vara käitlemise viis ei kahjusta riigi rahandus- või majanduskäivet, ei saa seda pidada rahapesuks ka juhul, kui vara kasutamisega kaasneb selle tegeliku päritolu varjatuks jäämine. Samuti ei kahjusta majanduse toimimist väiksemahulised toimingud, mis iseenesest vastavad RahaPTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud teokoosseisule. Seega on rahapesu puhul eeskätt silmas peetud riigi rahandus- ja majandussüsteemi kaitsmist kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte igasugust kuritegelikult saadud vara kasutamist, mille käigus jääb varjatuks vara tegelik päritolu. Rahapesu kahjustama eeskätt riigi majanduse normaalset toimimist. Majandussüüteona määratlemine tähendab, et rahapesu mõiste ei hõlma üksnes konkreetsete isikute varaliste õiguste sfääri puudutavaid tegusid. Vara tegeliku omaniku või päritolu varjamise eesmärk on kuritegelikul teel saadud vara kasutamisele üldomane. Seetõttu ei ole selle tunnuse abil võimalik eristada rahapesu kuritegelikul teel saadud vara mis tahes viisil kasutamisest. Rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg. Rahapesuna KarS § 394 lg 1 tähenduses võib mõista niisuguseid RahaPTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud tegusid, millega suunatakse legaalsesse majandus- või rahakäibesse kuritegelikke vahendeid sellises mahus ja sellisel viisil, mis käivet kahjustab. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-68-10, p-d 12–16)
489.Riigikohtu praktikast tuleneb ka seisukoht, et rahapesukuriteo ebaõigussisu ei tohi eelkuriteos ammenduda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-21-11, p 13).
490.Kehtivas õiguses ei ole iseenesest välistatud võimalus käsitada rahapesu subjektina ka eelkuriteo toimepanijat ja karistada isikut samaaegselt nii eelkuriteo kui ka selle kuriteo läbi saadud vara suhtes toime pandud rahapesu eest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-34-05, p 22). Samas leiab ringkonnakohus – lähtudes muu hulgas eelmistes punktides refereeritud Riigikohtu seisukohtadest – et olukorras, kus isikule heidetakse ette rahapesu, mille objektiks on tema enda eelkuriteoga saadud vara (nn self122(143)
laundering), tuleb rahapesu mõistet tõlgenduslikult täiendavalt kitsendada. Seda järgmistel põhjustel.
491.See, et kuriteo toimepanija käib enda kuriteo tulemusel saadud varaga ümber mõnel sellisel viisil, mis RahaPTS § 4 lg-s 1 puht-grammatilise tõlgenduse korral vastab rahapesu mõistele, on sisuliselt reegel. Tüüpiliselt varjavad toimepanijad enda kuritegu, püüdes vähendada selle ilmsikstuleku ja karistuse riski. Vähe on kurjategijaid, kes oleksid huvitatud enda teo paljastamisest või suhtuksid sellesse ükskõikselt ega võtaks ette ühtki sammu kuriteo varjamiseks. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 36.) Kui keegi on pannud toime kuriteo ja saanud selle tulemusel vara, on tavapärane ja mingis mõttes ka inimlikult mõistetav, et ta käitub järgnevalt nii, et selle vara kuritegelikku päritolu – ja seega ka enda poolt toime pandud kuritegu – mitte paljastada.
492.Käsitades kuriteo toimepanija sisuliselt mis tahes samme selle kuriteoga saadud vara päritolu varjamiseks rahapesuna, sunnitaks isikut kriminaalkaristuse ähvardusel käituma viisil, mis hõlbustaks tema kuriteo avastamist. Sellisest karistusähvardusest tulenev riive põhiseaduse (PS) § 22 lg-ga 3 tagatud enese mittesüüstamise privileegile poleks vähemalt osal juhtudest proportsionaalne ega seega ka mitte põhiseaduspärane. Riigikohus on märkinud, et PS § 22 lg 3 mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-39-05, p 13).
493.Teiseks tuleb silmas pidada, et ebaõigus, mis eelkuriteo toimepanija eelkuriteost saadud vara päritolu varjates ja selle tagastamist või hüvitamist vältides korda saadab, on vähemalt teatud ulatuses hõlmatud juba eelkuriteo enda ebaõigusest. Piltlikult öeldes on selline käitumine n-ö hinna (ehk eelkuriteo eest ette nähtud karistuse) sees. Juhtudel, kui rahapesu ebaõigus ammendub täielikult selle toimepanija varasemas eelkuriteos, võib rahapesu eest karistamine viia PS § 23 lg-s 3 ette nähtud topeltkaristamise keelu (ne bis in idem) rikkumiseni.
494.Eelkuriteo toimepanija n-ö tavapärase varjamistegevuse käsitamine rahapesuna avardab tohutult selle kuriteokoosseisu rakendusala. Nagu märgitud, on pigem reegel kui erand, et kuriteo toimepanija käib kuriteo tulemusel saadud varaga ümber mõnel sellisel viisil, et see mahub grammatiliselt RahaPTS § 4 lg-s 1 sätestatud rahapesu mõiste alla. Nii jõuame olukorrani, kus mingi varavastase või muu omakasulise kuriteo toimepanijale tuleks reeglina lisaks sellele kuriteole esitada süüdistus ka rahapesus (KarS § 394). See oleks aga ebaproportsionaalne ega aitaks samas kaasa sisulisele rahapesuvastasele võitlusele. Pigem tekiks võimalus kujundada menetlusstatistikat, mille abil demonstreerida aktiivset võitlust rahapesu vastu olukorras, kus riigi rahandussüsteemi tõsiselt kahjustavale rahapesule erilist tähelepanu ei pöörata. Lisaks tooks rahapesu koosseisu sedavõrd lai kohaldamisala kaasa menetluslikult ülejõukäiva ülesande, mis viiks suure tõenäosusega rahapesu koosseisu rakendamise selektiivsuse ja juhuslikkuseni. 123(143)
495.Kuriteona karistatava rahapesu mõiste sisustamisel tuleb silmas pidada ka KarS § 394 sanktsioonimäärasid. Nimelt karistatakse rahapesu eest rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega (KarS § 394 lg 1), grupis, vähemalt teist korda või suures ulatuses toime pandud rahapesu eest aga koguni kahe- kuni kümneaastase vangistusega (KarS § 394 lg 2). Arvestades asjaolu, et rahapesu eelkuritegude ring ei ole piiratud, vaid hõlmab kõiki kuritegusid, osutab sedavõrd range sanktsioon sellele, et rahapesu iseenesest peab endas kätkema märkimisväärset riigi rahandus- ja majandussüsteemi ohustavat potentsiaali, mis moodustab eelkuriteo kõrval kvalitatiivselt iseseisva ja raske rikkumise. Vastasel korral poleks võimalik seletada seda, miks võib kuriteoga saadud vara suhtes rahapesu toimepanemine olla karistatav karmimalt kui eelkuriteod, millega rahapesu objektiks olnud vara saadi. Märgitu osutab selgelt, et rahapesu mõistet tuleb tõlgendada kitsendavalt ja seda eriti olukorras, kus kuriteoga saadud vara varjamisega tegeleb selle kuriteo toimepanija, kes vastutab eelkuriteo eest.
496.Neil põhjusil jagab kolleegium õiguskirjanduses väljendatud seisukohta, et enese mittesüüstamise privileegi ja topeltkaristamise keeldu arvestades tuleks eelkuriteo toimepanija käitumist eelkuriteoga saadud vara varjamisel või muundamisel käsitada rahapesuna üksnes siis, kui sellise käitumisega kahjustatakse lisaks mõnd teist õigushüve sellisel määral, mis ei ole põhiteoga juba hõlmatud (Markus Kärner. Direktiiv (EL) 2018/1673 rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil. – Juridica 2019 nr 5, lk 528 koos viidetega). Teisisõnu: vältimaks KarS § 394 lg 1 ja RahaPTS § 4 lg 1 sattumist vastuollu PS § 22 lg-ga 3 ja § 23 lg-ga 3, tuleb neid sätteid tõlgendada nii, et eelkuriteo toimepanija tegevus eelkuriteost saadud vara varjamisel oleks käsitatav rahapesuna ega neelduks eelkuriteos üksnes juhul, varjamistegu iseenesest kujutab endast kvalitatiivselt uut ja iseseisvat ohtu riigi rahandus- ja majandussüsteemi korrapärasele toimimisele ning konkreetsemalt legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamisele kui KarS §-ga 394 kaitstavale õigushüvele (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-68-10, p 16).
497.Kolleegium näeb siinkohal rahapesu-koosseisu puhul selget analoogiat – samuti seaduses väga avaralt formuleeritud, kuid rangelt sanktsioneeritud – kuritegeliku ühenduse koosseisudega (KarS §-d 255–256). Nende kohaldamiseks tuleb kohtupraktika järgi tuvastada ühenduse spetsiifiline kuritegelik intensiivsus ja sellest nähtuv ohtlikkus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2019. a otsus nr 1-16-6452/340, p 37). Ringkonnakohtu arvates on ka kuriteoga saadud vara varjamine või muundamine – iseäranis juhul, kui seda teeb väidetava eelkuriteo toimepanija – käsitatav rahapesuna üksnes juhul, kui selline tegevus kätkeb endast spetsiifilist kuritegelikku intensiivsust ja ohtlikkust kuriteokoosseisuga kaitstavale õigushüvele. Rahapesu jaatamiseks ei piisa pelgalt sellest, kui eelkuriteo toimepanija varjamistegevus raskendab eelkuriteo avastamist, selle toimepanija karistamist ja/või kuriteoga rikutud hüveolukorra taastamist või heastamist (näiteks kannatanu nõuete maksmapanekut). Viimati märgitud juhul on n-ö rahapesu käsitatav eelkuriteo mittekaristatava järelteona.
124(143)
498.Seega on rahapesu koosseisu täitmiseks – iseäranis juhul, kui rahapesu toimepanijaks on eelkuriteo toimepanija – nõutav varjamistegevuse teatav kvaliteet, mis ühelt poolt tekitaks rahandus- ja majandussüsteemi korrapärasele toimimisele iseseisva ohu ja teisalt eristaks rahapesu kuriteo toimepanija tavapärasest tegevusest oma kuriteo ja sellega saadud vara varjamisel.
6.2.R. Põdra, T. Tõnissoo ja OÜ Aurol (pankrotis) teo vastavusest rahapesu tunnustele
499.Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt seisnes süüdistatavatele rahapesuna etteheidetav käitumine kokkuvõtlikult järgnevas. Augustis 2010 kandis R. Põder talle kelmuses, maksejõuetuse põhjustamises ja maksude maksmisest kõrvalehoidumises esitatud süüdistustes kirjeldatud tegudega saadud ja tema isiklikule pangakontole laekunud rahast (7 509 286 krooni) osa (5 075 000 krooni) kümne pangaülekandega OÜ-le Aurol. OÜ Aurol asutaja, osanik ja juhatuse liige oli R. Põder ise. Lisaks kandis R. Põder mais ja juunis 2011 OÜ Aurol pangakontolt kümne ülekandega 170 000 eurot OÜ-le Kooba Tare. OÜ Kooba Tare asutaja, osanik ja tegelik juht oli R. Põdra elukaaslane T. Tõnissoo. R. Põder kandis raha OÜ Aurol kontolt OÜ Kooba Tare pangakontole kokkuleppel T. Tõnissooga. Lisaks jättis T. Tõnissoo, kes oli ka OÜ Aurol raamatupidaja, koostöös R. Põdraga OÜ Aurol 2010. a majandusaasta aruandes bilansis teadlikult kajastamata 3 999 137 krooni. Süüdistuse kohaselt oli süüdistatavate sellise tegevuse – mida nimetatakse kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara ülekandmiseks ja valdamiseks – eesmärk varjata ja hoida saladuses vara olemust, selle ebaseaduslikku päritolu ning abistada kuritegelikus tegevuses osalenud R. Põdral hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest.
500.Kolleegium märgib esmalt, et nähtuvalt süüdistusest ja maakohtu otsusest oli R. Põdrale etteheidetava rahapesu objektiks üksnes tema enda väidetavate kuritegudega saadud raha. Seega varjas R. Põder väidetava rahapesuga oma eelnevaid kuritegusid ja nendega saadud vara. Mis puudutab T. Tõnissood, siis ka juhul, kui käsitada R. Põdra käitumist rahapesuna KarS § 394 mõttes, piisaks T. Tõnissoo teopanusest (OÜ Aurol ebaõige sisuga majandusaasta aruande ettevalmistamine ja nõusoleku andmine raha kandmiseks OÜ Kooba Tare pangakontole) üksnes selleks, et käsitada teda rahapesule kaasaaitajana, mitte selle kaastäideviijana. Seega on menetletavas asjas tegemist olukorraga, kus väidetava rahapesu täideviijaks on väidetavate eelkuritegude toimepanija.
501.Ringkonnakohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu tuvastatud R. Põdra pangaülekanded ei kahjustanud riigi rahandus- ja majandussüsteemi korrapärast toimimist sellisel määral, et sellest tingitud ebaõigus ei oleks juba hõlmatud R. Põdra väidetavatest eelkuritegudest. R. Põdra rahapesusüüdistuses kirjeldatud käitumine on õiguslikult hinnatav tema väidetavate eelkuritegude mittekaristatava järelteona, millega põhjustatud ebaõigus neeldub eelkuritegudes. Kolleegium põhjendab sellist seisukohta järgmiselt.
502.Süüdistuse kohaselt oli rahapesuna käsitatava tegevuse eesmärk võimaldada R. Põdral hoiduda oma kuritegude õiguslikest tagajärgedest. Maakohus sedastas, et OÜ-le Aurol tehtud ülekannete põhjuseks oli vajadus peita MRP poolt R. Põdrale üle kantud summasid, 125(143)
et puuduks võimalus raha tagasivõitmiseks pankrotipessa. Kolleegium märgib, et süüdistusest ega maakohtu otsusest ei nähtu, et R. Põdra rahapesu-süüdistuses kirjeldatud käitumine olnuks osa mingist laiemast, püsivamast ja universaalsemast vara muundamise ja/või varjamise skeemist. R. Põdra väidetavas rahapesuteos puudus keerukus ja mastaapsus, mis andnuks sellele iseseisva kvaliteedi. See tegevus teenis ühekordset eesmärki säilitada R. Põdra kontroll tema enda poolt MRP-st eelkuriteoga välja viidud ja raha üle ja vältida selle raha tagasivõitmist MRP pankrotimenetluses. Tegemist oli üksikettevõtmisega, kindlustamaks toimepanija lõplik kontroll konkreetse kuriteoga saadud saagi üle. Taoline tegevus on lihilähedaselt võrreldav juriidiliselt juba lõpule viidud (eel)kuriteo faktilise lõpetamisega. Rahapesu-süüdistuses kirjeldatud tegevus üksnes põlistas seda kahju, mis oli eelkuritegudena käsitletava R. Põdra käitumise tulemusena kannatanu(te)le juba niigi tekkinud. Mingit iseseisvat kahju või ohtu riigi rahandus- ja majandussüsteemi korrapärast toimimisele ning konkreetsemalt legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamisele R. Põdra pangaülekannetest tuvastatud asjaoludel ei sündinud.
503.Järeldust, et R. Põdra rahapesu-süüdistuses kirjeldatud pangaülekanded ei olnud oma iseloomult sellised, mis kujutanuksid endast ohtu rahandussüsteemi korrapärasele toimimisele, kinnitab ka see, et vaatamata nendele ülekannetele säilis jälgitav seos nii R. Põdra isiku kui ka viimasele MRP-lt laekunud raha vahel. Teisisõnu ei olnud süüdistuses kirjeldatud pangaülekannete tegemisel ja OÜ Aurol majandusaasta aruandes valeandmete kajastamisel kuriteoga saadud vara varjamistegevusena rahapesu kvaliteeti.
504.Väärib märkimist, et kogu väidetavate eelkuritegudega saadaud raha laekus esmalt R. Põdra isiklikele pangakontodele ja läks alles siis „pessu“. Seega ei jätnud raha kandmine OÜ-de Aurol ja Kooba Tare kontodele mitte kuidagi varjatuks väidetavate eelkuritegude tulemusena saadud vara laekumist R. Põdrale.
505.Peale selle oli OÜ Aurol, kelle pangakontole R. Põder raha kandis, R. Põdraga ametlikult ja avalikult (äriregistri kaudu) seostatav. R. Põder oli OÜ Aurol registrijärgne asutaja, (üks) osanik ja juhatuse liige. Seejuures oli R. Põder asutanud OÜ Aurol juba aastal 1996 ja süüdistatava maakohtus antud ütlustest järelduvalt kasutas ta seda äriühingut enda isiklike investeeringute haldamiseks (KoTo, kd 30, tl 12 jj). Süüdistatava sellised ütlused haakuvad maakohtu poolt OÜ Aurol pangakonto väljavõtte põhjal tehtud järeldusega, et osaühingu ainukesteks sissetulekuallikateks olid R. Põdra pangaülekanded ning selle raha arvel tehtud valuuta- ja väärtpaberitehingutest laekunud tulu, mis osaliselt kanti tagasi R. Põdra isiklikule pangakontole. Rahapesusüüdistuses märgitud ülekanded polnud kaugeltki ainukesed ega esimesed, mis R. Põder OÜ-le Aurol tegi. Eelnevast järeldub, et R. Põdra poolt raha kandmine OÜ Aurol pangakontole ei kujutanud endast rahapesu-kvaliteediga vara varjamistegevust.
506.Mis puudutab OÜ-d Kooba Tare, kellele R. Põder OÜ Aurol kontolt raha edasi kandis, siis oli seegi äriühing R. Põdraga – küll kaudsemalt, aga siiski jälgitavalt – seostatav. Märksa otsustavam on siiski juba eelnevalt osutatud argument, et kõneksolevad 126(143)
rahaülekanded olid ühekordne abinõu, mis oli suunatud sellele, et kindlustada R. Põdra lõplik kontroll tema enda konkreetsest kuriteost saadud vara üle. Seegi käitumine ei väljunud kuriteo toimepanijale tavapäraselt omase varjamistegevuse raamidest ega kujutanud endast riigi rahandus- ja majandussüsteemi korrapärasele toimimisele sellist kvalitatiivselt uut ja iseseisvat ohtu, et sellega kaasnev ebaõigus poleks väidetava eelkuriteo ebaõigusest hõlmatud.
507.Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et R. Põdrale KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud tegevus ei ole õiguslikult hinnatav rahapesuna. Lähtudes süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu tuvastatud asjaoludest, oli tegemist R. Põdra enda väidetavate eelkuritegudega saadud vara üle kontrolli saavutamisele suunatud tegevusega, millel ei olnud rahapesu kvaliteeti ja mille ebaõigus ammendub täielikult väidetavates eelkuritegudes.
508.Nagu kolleegium juba märkis, saaks juhul, kui R. Põdra käitumine oleks hinnatav rahapesuna, T. Tõnissoo süüdistuses kirjeldatud teopanust (OÜ Aurol ebaõige sisuga majandusaasta aruande ettevalmistamine ja nõusoleku andmine raha kandmiseks OÜ Kooba Tare pangakontole) pidada üksnes sellele kuriteole kaasaaitamiseks. T. Tõnissoo ei hoidnud R. Põdra vara varjamistegevust enda kontrolli all ja tema teopanus ei olnud oluline. OÜ Aurol majandusaasta aruannet koostades ja OÜ Kooba Tare pangakontode kasutamist lubades osutas ta üksnes R. Põdrale kaasabi, millel ei olnud nn teovalitsemise kvaliteeti. Kuna osavõtt on täideviimisteo suhtes aktsessoorne ja kuriteole kaasaaitamine või kihutamine ei ole võimalik ilma täideviimiseta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 25), välistab R. Põdra teos rahapesu tunnuste puudumine ka T. Tõnissoo vastutuse rahapesule kaasaaitamise eest.
509.KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik vaid siis, kui tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud deliktistruktuuri elemendid ehk kui tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kui mõni deliktistruktuuri elementidest teo toimepannud füüsilise isiku käitumises puudub, on juriidilise isiku karistamine välistatud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 27) Kuna süüdistuses OÜ-le Aurol omistatud R. Põdra tegu ei vasta KarS § 394 lg 2 p-des 1 ja 3 ette nähtud kuriteo tunnustele, langeb sõltumata muudest asjaoludest ära ka OÜ Aurol karistusõiguslik vastutus KarS § 394 lg 3 järgi. Ehkki OÜ Aurol huvides pole apellatsiooni esitatud, tuleb ringkonnakohtul praegusel juhul KrMS § 331 lg 3 kohaselt laiendada kriminaalasja arutamise piire ka sellele süüdistatavale.
510.Seega tuleb kõik süüdistatavad rahapesus õigeks mõista.
7.Tiina Tõnissoo süüdistusest KarS § 210 lg 2 järgi
511.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus veenvalt ja kõiki kahtlusi välistavalt põhistanud, miks annavad tõendid aluse järeldada, et T. Tõnissoo esitatud OÜ Kooba Tare 127(143)
investeeringutoetuste avaldustes ja äriplaanides PRIA-le deklareeritud andmed põllumajandussaaduste omatoodangu müügitulu kohta olid valed. Tegelikult ei olnud OÜ-l Kooba Tare taotletud toetuste tingimustele vastavat müügitulu ja OÜ Kooba Tare sai kolmel korral (kokku 62 871 eurot 80 senti) toetust ja kvalifitseerus ühel korral toetuskõlbulikuks taotlejaks üksnes seetõttu, et T. Tõnissoo esitas PRIA-le omatoodangu müügitulu kohta tahtlikult valeandmeid.
512.T. Tõnissoo kaitsja apellatsioonis märgitu kohaselt ei ole alust kahelda, et OÜ-l Kooba Tare oli aastatel 2009–2011 reaalne müügitulu aiasaaduste, sh astelpaju müügist. Selle väite kinnituseks refereerib kaitsja T. Tõnissoo maakohtus antud ütlusi ja nimetab veel mõningaid maakohtus esitatud tõendeid.
513.Seejuures on apellant üritanud ringkonnakohut ka eksitada. Nii väidab kaitsja, et tunnistaja M.T. selgitas maakohtus, et OÜ Kooba Tare tegeles 2008. aastal astelpajumarjade müügiga. Tegelikult M.T. ütlustest sellist järeldust teha ei saa. M.T. ütluste läbiv tees oli see, et OÜ Kooba Tare tegevusest ta sisuliselt midagi ei mäleta. Vastates prokuröri küsimusele, millisest tegevusest tekkis OÜ Kooba Tare müügitulu 2008. aastal, märkis M.T. , et „ilmselt“ põllumajandussaaduste müügist. Vastuseks prokuröri täpsustavale küsimusele „Millest täpsemalt? Kas üldse teate, millega OÜ Kooba Tare tegeles?“ märkis M.T. järgmist: „Dokumentide pealt nägin, et astelpaju müügiga, marjade müügiga, aga seda otseselt ei mäleta.“ M.T. selgitas prokuröri palvel veel, et ta nägi astelpajumarjade müüki dokumentidest, mida prokurör talle näitas. Hiljem märkis M.T. vastuseks küsimusele, kas OÜ Kooba Tare kasvatas astelpajumarju, „Väga võimalik.“ (KoTo, kd 25, tl
pöördel) Seega ei „selgitanud“ M.T. , et OÜ Kooba Tare tegeles 2008. aastal astelpajumarjade müügiga, vaid üksnes ei välistanud seda, väites, et ta „otseselt ei mäleta“.
514.Kaitsja ei ole pööranud oma käsitluses sisuliselt mingit tähelepanu nendele tõenditele ja argumentidele, millele tuginedes maakohus T. Tõnissoo ütlused ja teised kaitseversiooni kinnituseks esitatud tõendid kummutas ning süüdistusversiooni tõendatuks luges.
515.Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
29.aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 18; 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 718 ja 20. novembri 2017. a otsus nr 1-16-6115/67, p 28). Riigikohus on leidnud sedagi, et olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega, puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes on ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. (Riigikohtu otsus nr 1-16-6115/67, p-d 30–31) Kassatsioonikohus on aga möönnud sedagi, et võib ette tulla juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava 128(143)
vastuse juba maakohtu otsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 108). Kolleegiumi hinnangul on ka menetletavas kriminaalasjas tegemist juhtumiga, kus apellatsioonis ei ole T. Tõnissoo soodustuskelmuses süüditunnistamise vastu esitatud mitte ühtegi sellist väidet, mis ei oleks saanud ammendavat vastust juba maakohtu otsuses. Apellant on maakohtu argumente sisuliselt ignoreerinud.
516.Nii ei ole kaitsja kommenteerinud järgmisi – kolleegiumi hinnangul kogumis veenvaid – põhistusi, millele tuginedes esimese astme kohus kaitseversiooni OÜ-l Kooba Tare (piisava) omatoodangu müügitulu olemasolust kummutas:
FIE G.I. (kohtumenetluse ajaks surnud), kes T. Tõnissoo väitel müüs Tartu turul OÜ Kooba Tare astelpajumarju, tegeles hoopis metsamarjade kokkuostuga;
T. Tõnissoo deklareeris 2009. a omatoodangu müügitulu hulgas tulu mee müügist, samas nähtub OÜ Kooba Tare raamatupidamisdokumentidest, et mesitarud osteti alles aastal 2010;
OÜ Kooba Tare dokumentides on kajastatud kartuli müüki hinnaga 12 EEK/kg ajal, mil kartuli hind oli Tartu turul 5 EEK/kg ja Valga turul 4–5 EEK/kg;
müüdud kaup polnud OÜ-s Kooba Tare arvele võetud;
müügi tegelikkuses tekitavad kahtlusi täpselt 5000-kroonised igapäevased müügitulemused;
T. Tõnissoo ütluste kohaselt müüs OÜ Kooba Tare juba 2009. aastal oma toodangut Valga leivatehase hoonetes asuvale kohvikule, mis aga tunnistaja U.M. i ütluste kohaselt avati alles aastal 2010;
väidetavalt müüs OÜ Kooba Tare kaheksa arve alusel astelpajumarju OÜ-le Valga Leivatehas. Samas ei teadnud OÜ Valga Leivatehas kohvikuga seotud tunnistajad U.M. , T.L. ega R.K. k midagi kauba hankimisest OÜ-lt Kooba Tare. OÜ Valga Leivatehas juhi V. Malmi ütluste kohaselt ei müünud OÜ Kooba Tare OÜ-le Valga Leivatehas kohviku vajadusteks toorainet; astelpajumarju kasutati ainult tortide kaunistusteks ja marjad saadi V. Malmi maamajapidamisest. Tunnistajad N.K. k ja H.K. , kes olid OÜ Valga Leivatehas kohviku köögitöölised ja kelle käest käis läbi tootmiseks vajalik tooraine, kinnitasid, et astelpajumarju tootmises ei kasutatud. Tunnistaja M.T. ütluste järgi ei ole tema OÜ Kooba Tare nimel OÜ-le Valga Leivatehas marju ega muid põllumajandustooteid müünud. Kuna keegi tunnistajatest ei ole astelpajumarju suurtes kogustes näinud ja samuti ei kasutatud astelpajumarju igapäevaselt tootmises, ei ole T. Tõnissoo ütlused astelpajumarjade müügi kohta usutavad; 129(143)
OÜ Kooba Tare toetustaotlustele lisatud äriplaanides märgitud astelpajumarjade koguseid ei olnud võimalik Valga leivatehases külmutusseadmete puudumise tõttu säilitada;
T. Tõnissoo sõnul viis ta marju Valga leivatehasesse suvalistel aegadel, jättes need kellegi kätte või hoopis kuskile trepile. Astelpajumarjade korjamise ebamäärane aeg ja müügiks viimise hooletu viis seavad kahtluse alla süüdistatava ütlused astelpajumarjade müümisest Valga leivatehasele;
U.M. i ja V. Malmi ütluste järgi otsisid R. Põder ja T. Tõnissoo nendega kontakti, et kooskõlastada PRIA toetustega seotud asjaolusid ja kinnitada astelpajumarjade omatoodanguna müümise fakti. Neil oli kohtumine Malmide elukohas ja V. Malm lindistas selle kohtumise ajal toimunud vestluse. Lindistus helifailidega esitati maakohtule ja see kinnitas U.M. i ja V. Malmi ütlusi, et pärast PRIA-le valeandmete esitamise ilmsikstulekut rääkisid T. Tõnissoo ja R. Põder tunnistajatele tegelikest asjaoludest ja soovisid tunnistajatelt nende moonutamist;
hind, millega OÜ Kooba Tare OÜ-le Valga Leivatehas väidetavalt astelpajumarju müüs, ületas oluliselt astelpajumarjade turuhinda. See kinnitab, et hind on arvetel kujundatud kunstlikult vajaliku müügitulu näitamise eesmärgil;
samal ajal, kui OÜ Valga Leivatehas väidetavalt ostis enamuse astelpajumarjadest (kokku 46 591 krooni eest), tasus OÜ Kooba Tare OÜ-le Valga Leivatehas 46 200 krooni. Kontol on selgituses arve nr 1619 ja kuupäev, kuid puudub selgitus, mille eest arve esitati. OÜ Kooba Tare raamatupidamises on arve 1619 selgitusega veemahutite eest. OÜ Valga Leivatehase raamatupidamises on arve 1619 kahel kujul: 1) veemahuti eest (arvel on käsikirjaline märge „õige arve“) ja 2) külmkambri eest. Tunnistaja V. Malm ei teadnud midagi nendest OÜ Valga Leivatehase arvetest OÜ-le Kooba Tarele ja kinnitas, et sellist külmkambrit OÜ-le Kooba Tare ei müüdud. Seega manipuleeriti arvetega, nagu oleks OÜ-le Kooba Tare astelpajumarjade eest tasutud.
517.See, et apellant pole esitanud konkreetseid vastuväiteid mitte ühelegi eelmises punktis refereeritud maakohtu põhjendile, vaid on piirdunud üksnes T. Tõnissoo ütluste kordamise ja üldsõnalise viitega veel mõnele tõendile, näitab ringkonnakohtu arvates seda, et maakohtu argumendid kummutavad kaitseversiooni sedavõrd selgelt, et kaitsjal ja süüdistataval ei olegi maakohtu otsusele midagi mõistlikku vastu väita. Apellatsioonis toodud tõendite loetelu ei saa kuidagi maakohtu sisulisi põhjendusi kahtluse alla seada.
518.Kuna apellant ei ole maakohtu põhjendustele konkreetseid vastuväiteid esitanud, pole ringkonnakohtul ka sisuliselt millelegi vastata. Seda, miks T. Tõnissoo ütlused ega teised apellatsioonis nimetatud tõendid süüdistusversiooni ümber ei lükka, on maakohus juba piisava põhjalikkusega selgitanud. 130(143)
519.Kolleegium leiab, et apellandi poolt üksnes formaalselt vaidlustatud maakohtu argumendid kinnitavad kogumis ühemõtteliselt ja igasuguste kahtlusteta süüdistuse väidet, et T. Tõnissoo esitas OÜ Kooba Tare investeeringutoetuste avaldustes ja äriplaanides PRIA-le põllumajandussaaduste omatoodangu müügitulu kohta tahtlikult valeandmeid.
520.Maakohtu ülejäänud järeldusi, mis puudutavad T. Tõnissoo süüditunnistamist soodustuskelmuses, pole apellant vaidlustanud ja ringkonnakohus ei näe ka ise alust nende õigsuses kahelda.
521.Seega on T. Tõnissoo süüditunnistamine ja karistamine KarS § 210 lg 2 järgi seaduslik ja põhjendatud.
8.Karistustest ja konfiskeerimisest
8.1.R. Põdra karistusest
522.R. Põdra kaitsja taotleb apellatsioonis oma kaitsealuse õigeksmõistmise kõrval alternatiivselt tema karistuse kergendamist.
523.Kolleegium märgib esmalt, et kuna käesoleva otsusega mõistetakse R. Põder KarS § 201 lg 2 p 4 ja § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks ning talle KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuses lõpetatakse kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu, tuleb tühistada ka R. Põdrale nende kuritegude eest mõistetud karistused. Samuti tuleb tühistada R. Põdrale KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus. Kuna R. Põder jääb süüdi üksnes KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, pole ka alust talle uut liitkaristust mõista.
524.Ehkki R. Põder tuleb osaliselt õigeks mõista ka KarS § 384 lg 1 järgi, ei tingi see talle osutatud sätte järgi mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse kergendamist. Seda põhjusel, et ka ainuüksi see käitumine, milles R. Põder KarS § 384 lg 1 järgi süüdi jääb, annab alust pidada tema süüd (KarS § 56 lg 1 lause 1) suureks. Kolleegium põhjendab sellist seisukohta järgmiselt.
525.R. Põder koos V. Malmiga ei kahjustanud MRP varalist seisundit mitte äriühingule tulu teenimiseks põhjendamatuid riske võttes, vaid sellega, et ta võttis äriühingu vara märkimisväärses ulatuses lihtsalt endale (ja V. Malmile), jättes MRP võlausaldajad kavatsetult ilma võimalusest selle vara arvel oma nõuetele rahuldust saada. Seega polnud MRP-l ega viimase võlausaldajatel R. Põdra tegevusest ka parimal juhul mitte midagi võita. Märgitu muudab süüdistatava teo eriti hukkamõistetavaks. Samuti on arvestatav kuriteo ulatus: 2. juuni 2009. a kokkulepetega võttis R. Põder MRP-le viimase seisukohalt täiesti põhjendamatult tervelt 26,5 miljoni krooni suuruse varalise kohustuse. Selle kohustuse võtmise ja täitmise käigus kanti äriühingust välja ligikaudu 9 miljoni krooni väärtuses vara. Aastatel 2009–2010 oli selle summa reaalväärtus ka märksa kõrgem kui täna. Ühtlasi moodustas 26,5 miljonit krooni märkimisväärse osa MRP varast, ületades näiteks selle äriühingu 2009. aasta müügitulu umbkaudu kolmekordselt. 131(143)
526.Maakohus sedastas õigesti, et R. Põder pani MRP maksejõuetuse põhjustamise toime omakasu motiivil ehk et tema teos on KarS § 58 p-s 1 ette nähtud raskendav asjaolu. Väär on apellandi seisukoht, et kasu saamine on KarS § 384 lg 1 koosseisuline tunnus. Maksejõuetuse põhjustamine on võimalik ka omakasu motiivita ja seega KarS § 59 ei kohaldu.
527.Nendel asjaoludel ei näe kolleegium R. Põdra süü suurust arvestades mingit võimalust mõista talle KarS § 384 lg 1 järgi veel kergemat karistust, kui sanktsiooni keskmisele määrale vastav 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mille mõistis maakohus. Tulenevalt KrMS § 331 lg-st 2 ja §-st 340 ei ole ringkonnakohus menetluslikult pädev mõistma R. Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi raskemat karistust, kui seda tegi maakohus, ega loobuma KarS § 73 kohaldamisest. Nimelt pole prokurör apellatsioonimenetluses süüdistatava karistuste karmistamist ega selle reaalset täitmisele pööramist taotlenud.
528.Kuna kolleegium asus käesoleva otsuse 2. peatükis seisukohale, et selles kriminaalasjas ei ole menetluse mõistliku aja piir veel ületatud, pole ka põhjust kergendada R. Põdra karistust KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel.
529.Arvestades R. Põdra süü suurust ja tema kuriteo asjaoludest järelduvat süüdistatava ohtlikkust ausale ärikeskkonnale, peab kolleegium jätkuvalt õigustatuks maakohtu otsustust kohaldada süüdistatavale KarS § 491 lg 1 alusel lisakaristusena viieks aastaks ettevõtluskeeldu. Lisakaristuse kohaldamisele ei ole apellant ka eraldi vastuväiteid esitanud.
8.2.T. Tõnissoo karistusest
530.T. Tõnissoo kaitsja apellatsioonis alternatiivset taotlust süüdistatava karistuse kergendamiseks ei ole. Samas tingib ringkonnakohtu otsustus T. Tõnissoo KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks mõista ka talle selle sätte järgi mõistetud karistuse ning KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse (kaks ja pool aastat vangistust) tühistamise. T. Tõnissoole KarS § 210 lg 2 järgi mõistetud kaheaastase vangistuse jätab kolleegium muutmata.
531.T. Tõnissoole käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva käitumise eest mõistetava karistuse kergendamise tõttu peab kolleegium vajalikuks vähendada ka süüdistatavale KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust. Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-15-491 tunnistati T. Tõnissoo süüdi KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi ning talle mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 1 aasta 2 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Selle karistuse on T. Tõnissoo täielikult ära kandnud, s.o katseaeg on edukalt läbitud. Menetletavas asjas karistatakse T. Tõnissood sellise käitumise eest, mis eelnes kohtuotsuse tegemisele asjas nr 1-15-491. Maakohus suurendas T. Tõnissoole menetletavas asjas KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud 2 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust asjas nr 1-15-491 mõistetud karistuse tõttu 3 kuu võrra, arvates liitkaristusest maha eelmise kohtuotsuse järgi täielikult ära kantud 1 aasta 2 kuud vangistust. Ringkonnakohus 132(143)
suurendab T. Tõnissoole KarS § 210 lg 2 järgi mõistetavat 2 aasta pikkust vangistust KarS § 65 lg 1 alusel samuti 3 kuu võrra, arvates 2 aasta ja 3 kuu pikkusest liitkaristusest maha eelmise kohtuotsuse järgi täielikult ära kantud 1 aasta 2 kuud vangistust. Seega kujuneb T. Tõnissoole KarS § 65 lg 1 alusel mõistetavaks liitkaristuseks 1 aasta ja 1 kuu vangistust.
532.Maakohtu otsustust jätta T. Tõnissoo vangistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata ringkonnakohus ei muuda. Kuna kriminaalasjas nr 1-15-491 määrati T. Tõnissoo katseaja kestuseks kaks aastat, ei ületa T. Tõnissoole varasemas ja praeguses asjas määratava katseaja kogukestus KarS § 73 lg-s 3 ette nähtud viieaastast piirmäära.
8.3.Konfiskeerimisest
533.Maakohus konfiskeeris KarS § 83 lg 3 p 3 ja § 394 lg 5 alusel rahapesu vahetu objektina 6315 eurot, mille OÜ Advokaadibüroo Lentsius&Casus oli 28. novembril 2013 kandnud Rahandusministeeriumi deposiitkontole nr 221023778606. Nimetatud advokaadibüroo pidaja kontole kandis selle raha maakohtu otsuse kohaselt R. Põder OÜ Kooba Tare kontolt.
534.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse R. Põdra ja T. Tõnissoo süüditunnistamises KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning OÜ Aurol (pankrotis) süüditunnistamises KarS § 394 lg 3 järgi ega tuvasta rahapesu toimepanemist, ei saa ka maakohtu otsuses märgitud summat käsitada rahapesu vahetu objektina ega seda kelleltki konfiskeerida. Järelikult tuleb maakohtu konfiskeerimisotsustus tühistada.
535.Kõnealune rahasumma on praegu konfiskeerimise tagamiseks arestitud (kohtueelses menetluses tehtud kohtumääruse alusel, vt KoTo, kd 24, tl 255). Rahapesukuriteo osas õigeksmõistva otsuse tegemise ja konfiskeerimisotsustuse tühistamise tõttu tuleb KrMS § 314 p-st 4 ja § 1414 lg-st 1 lähtudes tühistada ka rahapesu objekti konfiskeerimise tagamiseks kohaldatud vara arest.
9.Tsiviilhagist
536.KrMS § 38 lg 1 p 1 kohaselt võib kannatanu esitada tsiviilhagis üksnes sellise nõude, aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega. Kannatanu DnB tsiviilhagi tsiviilkostja T. Saarmanni vastu rajaneb faktilistel asjaoludel, mis kattuvad olulises osas üksnes R. Põdrale KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistuse alusfaktidega.
537.Käesoleva otsuse 1. peatükis toodud põhjustel lõpetab ringkonnakohus R. Põdra väidetava kelmuse osas kriminaalmenetluse KrMS § 337 lg 2 p 1 ja § 199 lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumise tõttu. KrMS § 310 lg 2 teine alternatiiv näeb ette, et kui kohus lõpetab kriminaalmenetluse, jäetakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata.
133(143)
538.Kannatanu esindaja leidis ringkonnakohtu istungil, et kuna praegusel juhul ei ole tsiviilhagi esitatud mitte süüdistatava, vaid tsiviilkostja vastu, liigub hagi kriminaalmenetlusega kaasa eraldiseisvalt ja kriminaalmenetluse lõpetamine tsiviilhagi läbivaatamist ei takista. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.
539.KrMS § 310 lg 2, mis sätestab kohtu kohustuse jätta kriminaalmenetluse lõpetamise korral tsiviilhagi läbi vaatamata, ei näe ette erandeid. Seda ka mitte juhuks, kui hagi on esitatud üksnes tsiviilkostja vastu.
540.Taoline kord on põhjendatav sellega, et kriminaalasja lahendav kohus ei tegele kannatanu tsiviilnõude lahendamisega eraldi, vaid üksnes seoses menetletava kuriteoga. Seejuures peab kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised asjaolud) moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Muidu ei ole kahel õigusvaidlusel piisavat ühisosa ja tsiviilnõude lahendamine kriminaalmenetluses ei täida enam oma eesmärki ning võib hakata ebamõistlikult takistama karistusõiguse rakendamist. Kui tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud ei kattu piisaval määral süüdistuse alusfaktidega, pole kohus kriminaalmenetluse raames pädev sellist hagi läbi vaatama. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p-d 21 ja 30) Ka juhul, kui tsiviilhagi on esitatud (üksnes) tsiviilkostja vastu peavad selle aluse raskuspunkti moodustama süüdistatavale etteheidetava teo asjaolud. Seega juhul, kui tsiviilhagi alusega ühisosa eviva teo osas kriminaalmenetlus lõpetatakse, ei ole kohus enam pädev jätkama ka tsiviilhagi menetlemist ja see tuleb jätta läbi vaatamata, olenemata asjaolust, kas hagi on esitatud süüdistatava või tsiviilkostja vastu.
541.Tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse kuriteo aegumise tõttu alles edasikaebemenetluses. Riigikohus asus juba enne KrMS § 310 lg 2 kehtiva redaktsiooni jõustumist seisukohale, et olukorras, kus tsiviilhagi aluseks olevate tegude osas kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu lõpetatakse, ei saa edasikaebust lahendav kohus kontrollida, kas tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud on tuvastatud menetlusnorme järgides, mistõttu tuleb tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-30-07, p 16)
542.Seega tuleb DnB tsiviilhagi T. Saarmanni vastu jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Kannatanul on võimalik esitada sama nõue T. Saarmanni vastu uuesti tsiviilkohtupidamise korras.
543.Kuna tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata, pole kolleegiumil võimalik anda hinnangut tsiviilkostja apellatsioonis esitatud väidetele selle kohta, et kannatanu nõue tuleks jätta rahuldamata esmalt nõude aegumise ja teiseks selle põhjendamatuse tõttu.
134(143)
10.Riigi õigusabi tasu kindlaksmääramisest ja menetluskulu hüvitamisest
10.1.R. Põdra kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. Selle menetluskulu hüvitamisest
544.R. Põdra kaitsja R. Sarv palub määrata OÜ-le Advokaadibüroo EMERALDLEGAL R. Põdrale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest tasu ja kuluhüvitise summas 2571 eurot 40 senti, sh käibemaks 428 eurot 56 senti.
545.Taotluse kohaselt kulus kaitsjal 2019. aasta aprillis maakohtu otsusega tutvumiseks, apellatsiooni koostamiseks ja kliendiga suhtluseks kokku 12 pooltundi. Kaitsja palub suurendada nende toimingute eest makstava tasu piirmäära 500% ja määrata tasu suuruseks 1800 eurot. Lisaks palub kaitsja 14. oktoobri 2019. a kohtuistungil osalemiseks kulunud 360 minuti eest tasu 324 eurot. Nendele summadele lisandub käibemaks. Peale selle palub kaitsja hüvitada Tallinnast Tartusse kohtuistungile tuleku tõttu tekkinud sõidukulu (bussipiletid) summas 22 eurot 60 senti (koos käibemaksuga).
546.Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 6 näeb ette, et riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus määratakse kindlaks sama seaduse § 21 lõikes 3 nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal.
547.Justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusega nr 16 kinnitatud tasude ja kulude korra see redaktsioon, mis kehtis apellatsiooni esitamise ajal aprillis 2019, nägi ette, et määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 25 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 300 euro ühes kohtuastmes (§ 6 lg 3). Sama korra § 1 lg 6 kohaselt arvestati sama määra alusel tasu ka apellatsioonimenetluses. Tasude ja kulude korra § 2 lg 1 sätestas, et kohus, uurimisasutus või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Kohtuistungil osalemise tasu ei suurendata.
548.R. Põdra kaitsja on jätnud tasude ja kulude korra § 2 lg 1 nõudeid eirates põhjendamata, miks ta taotleb tasu piirmäära suurendamist ja seda maksimaalses määras. Kolleegium möönab, et tegemist on keskmisest oluliselt mahukama ja keerukama kriminaalasjaga, kus tasu piirmäära suurendamine on ilmselt õigustatud. Samas tuleb tähele panna, et R. Põdra kaitsja on selles kriminaalasjas osalenud aastate kaupa ja seega oli ta eelduslikult apellatsioonimenetluse ajaks juhtumi asjaoludega detailideni kursis ega vajanud eriti lisaaega nendega tutvumiseks. Veelgi olulisem on see, et apellatsioon põhineb valdavalt kaitsepositsioonil, mille kaitsja oli välja töötanud – ja mille väljatöötamise eest on ta ka tasu saanud – juba esimese astme kohtu menetluses. R. Põdral on apellatsioonimenetluses ainult üks kaitsealune, kelle süüdistuse maht oli (väidetava maksukuriteo aegumise tõttu) 135(143)
apellatsioonimenetluses võrreldes esimese astme kohtu menetlusega väiksem. Samuti ei hõlmanud R. Põdra kaitsja töö apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse neid osi, mis puudutasid T. Tõnissoo süüdistust soodustuskelmuses ja tsiviilhagi temaatikat. Neid asjaolusid arvestades leiab kolleegium, et kaitsja taotlus suurendada tasude ja kulude korra § 2 lg 1 alusel tasude ja kulude korra § 6 lg-s 3 ette nähtud riigi õigusabi tasu 300-eurost piirmäära on küll põhjendatud, kuid tasu tuleb suurendada 250%, mitte 500%. Seega kujuneb maakohtu otsusega tutvumise, kaitsealusega konsulteerimise ja apellatsiooni koostamise tasuks 1050 eurot, millele lisandub käibemaks 210 eurot.
549.Tasude ja kulude korra see redaktsioon, mis kehtis ringkonnakohtu 14. oktoobri 2019. a istungi ajal, näeb ette, et tasu arvestatakse ühe minuti täpsusega ning ümardatuna järgmise täiseuroni, kui samas määruses ei ole sätestatud teisiti. Tasude ja kulude korra § 1 lg 4 esimene, teine ja kolmas lause sätestavad, et tasu arvestamisel kohtuistungil osalemise eest lähtutakse kohtuistungi protokollis esitatud või muudest asjassepuutuvatest andmetest. Kohtuistungi vaheaeg, mis kestab kauem kui 30 minutit, tasustamisele ei kuulu. Kohtuistungi muu katkestus või kohtuistungi alguse viibimine arvatakse kohtuistungil osalemise aja hulka. Sama määruse § 1 lg 6 kohaselt arvestatakse riigi õigusabi osutamisel kohtuasja apellatsioonimenetluses tasu 2. peatükis vastavas kohtumenetluses osutatava õigusabi kohta ette nähtud tasumäärade alusel. Määruse § 6 lg 5 järgi on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise kriminaalasja kohtuistungil 27 eurot iga poole tunni kohta.
550.Menetletavas asjas peeti ringkonnakohtu istung 14. oktoobril 2019 ja see osutus planeeritust lühemaks. Võttes aluseks eelmises punktis viidatud korra sätted ja lähtudes ringkonnakohtu istungi protokollist, tuleb kõnealusel kohtuistungil osalemise eest määratava riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta ajavahemikke kell 11.00–12.50 ja 14.00–15.51. Seega kokku oli tasustatava istungiaja kestus 221 minutit. Sellele vastav riigi õigusabi tasu on 221 x 27 : 30 = 198,90 eurot ehk täiseurodes 199 eurot. Sellele summale lisandub käibemaks 20% ehk 39 eurot 80 senti. Järelikult on tasu ringkonnakohtu 14. oktoobri 2019. a istungil osalemise eest 238 eurot 80 senti.
551.Juhindudes tasude ja kulude korra § 17 lg-st 1, loeb kolleegium põhjendatuks ka kaitsja taotletud sõidukulu hüvitise summas 22 eurot 80 senti.
552.Seega kokku tuleb R. Põdra kaitsjale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja kuluhüvitise suuruseks määrata 1521 eurot 60 senti (koos käibemaksuga).
553.KrMS § 185 lg 1 kohaselt jääb eelmises punktis märgitud summa kui apellatsioonimenetluse kulu (KrMS § 175 lg 1 p 4) riigi kanda.
10.2.T. Tõnissoo kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. Selle menetluskulu hüvitamisest
554.T. Tõnissoo kaitsja M. Gaver esitas ringkonnakohtule kaks riigi õigusabi tasu taotlust kogusummas 913 eurot 20 senti (koos käibemaksuga). 136(143)
555.Esimese taotluse kohaselt kulus kaitsjal märtsis ja aprillis 2019 maakohtu otsuse resolutiiv- ja põhiosaga tutvumiseks ning apellatsiooniteate ja apellatsiooni koostamiseks kokku 11 pooltundi, mille eest kaitsja soovib tasu 330 eurot (koos käibemaksuga). Teise taotluse kohaselt kulus kaitsjal oktoobris 2019 ringkonnakohtu istungiks ettevalmistumiseks 120 minutit, mille eest kaitsja taotleb tasu 129 eurot 60 senti (koos käibemaksuga), ja ringkonnakohtu istungil osalemisele 420 minutit, mille eest kaitsja taotleb 453 eurot 60 senti (koos käibemaksuga).
556.T. Tõnissoo kaitsja esimest tasutaotlust summas 330 eurot peab ringkonnakohus põhjendatuks.
557.Teise taotluse kohta märgib kolleegium esmalt seda, et tasude ja kulude korra praeguse redaktsiooni § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. Kohtuistungiks ettevalmistumist ei saa käsitada kohtuistungil osalemisena tasude ja kulude korra § 6 lg 3 mõttes, seega peab ka istungiks ettevalmistumise eest makstav tasu mahtuma samas sättes sätestatud tasu piirmäära hulka. Tasude ja kulude korra § 2 lg 1 kohaldamist pole T. Tõnissoo kaitsja taotlenud. Seega ei saa T. Tõnissoo kaitsjale tasude ja kulude korra § 6 lg-st 3 tuleneva piirmäära tõttu kohtuistungiks ettevalmistumise eest tasuda (koos käibemaksuga) rohkem kui 324€ x 1,2 – 330€ = 58,8 eurot. Seega tuleb T. Tõnissoo teises taotluses kohtuistungi ettevalmistamise eest taotletavat tasusummat vähendada 129 eurolt 60 sendilt 58 eurole 80 sendile.
558.Nagu kolleegium R. Põdra kaitsja riigi õigusabi tasu taotlust käsitledes selgitas, on tasu käesolevas asjas peetud ringkonnakohtu 14. oktoobri 2019. a istungil osalemise eest 238 eurot 80 senti.
559.Seega kokku tuleb R. Põdra kaitsjale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja kuluhüvitise suuruseks määrata 627 eurot 60 senti (koos käibemaksuga).
560.KrMS § 185 lg 1 kohaselt jääb eelmises punktis märgitud summa kui apellatsioonimenetluse kulu (KrMS § 175 lg 1 p 4) riigi kanda.
10.3.Menetluskulu väljamõistmisest R. Põdralt
561.Maakohus mõistis R. Põdralt enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu katteks riigi kasuks välja kokku 9536 eurot 23 senti (sh 1350 eurot sundraha ja 8186 eurot 23 senti muu menetluskulu katteks).
562.Kuna erinevalt maakohtust ei tunnista ringkonnakohus R. Põtra süüdi esimese astme kuriteos, vaid üksnes teise astme kuriteos, väheneb süüdistatavalt väljamõistatav sundraha KrMS § 179 lg 1 kohaselt 2,5 kuupalga alammääralt 1,5-le kuupalga alammäärale ehk 810 eurole (lähtudes 2019. aastal kehtinud kuupalga alammäärast). 137(143)
563.Kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1065).
564.Erinevalt maakohtust mõistab ringkonnakohus R. Põdra KarS § 201 lg 2 p 4, § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 ning osaliselt ka KarS § 384 lg 1 järgi õigeks, samuti lõpetab R. Põdra süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kriminaalmenetluse kuriteo aegumise tõttu. Lisaks lõpetas juba maakohus kuriteo aegumise tõttu kriminaalmenetluse R. Põdra süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi, ent maakohtu otsusest nähtuvalt pole kohus seda asjaolu menetluskulude jaotamisel arvestanud. Seetõttu tuleb osa maakohtu poolt R. Põdralt välja mõistetud menetluskulust jätta KrMS § 181 lg 1 ja § 183 lg 1 alusel riigi kanda.
565.Lisaks peab kolleegium osaliselt põhjendatuks R. Põdra kaitsja taotlust KrMS § 180 lg 3 kohaldamiseks. Harju Maakohtu 27. juuli 2015. a määrusega asjas nr 2-15-8339 kuulutati MRP pankrotihaldurite taotlusel välja R. Põdra pankrot (KoTo, kd 3, tl 58 jj). Pankrotimääruses hinnati R. Põdra kohustuste suuruseks 831 927 eurot 83 senti. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on R. Põdra pankrotimenetlus praeguseni käimas. Tartu Maakohtu 8. juuni 2012. a ja Tartu Ringkonnakohtu 6. detsembri 2012. a määrustega asjas nr 2-10-31157 kohaldati R. Põdra suhtes ärikeeldu MRP pankrotimenetluse lõpuni, seegi pankrotimenetlus on pooleli. Käesolevas kriminaalasjas kohaldatakse süüdistatavale lisakaristusena ettevõtluskeeldu. Kaitsja väitel on süüdistatav töötu. Neid asjaolusid arvestades on usutav, et süüdistatava varaline seisund ei ole hea ja menetluskulu tasumine täies ulatuses võib talle üle jõu käia. Seetõttu tuleb R. Põdra kanda jäävat menetluskulu hüvitist veelgi vähendada. Siiski ei pea kolleegium võimalikuks jätta menetluskulu täielikult riigi kanda jätta, nagu taotleb kaitsja. KrMS § 180 lg 3 sellist võimalust ka ette ei näe, sest R. Põder pole alaealine.
566.Arvestades R. Põdra osalist õigeksmõistmist ja kriminaalmenetluse osalist lõpetamist ning kohaldades lisaks ka KrMS § 180 lg 3 esimest lauset, peab kolleegium kohaseks jätta R. Põdra kanda sundraha summas 810 eurot ja lisaks veel 690 eurot muu menetluskulu katteks, kokku seega 1500 eurot.
567.Samas ei ole menetluskulu hüvitist võimalik praegu R. Põdralt välja mõista, nagu maakohus ekslikult tegi. Seda seetõttu, et R. Põder on pankrotis ja tema pankrotimenetlus pooleli.
568.Pankrotistunud süüdistatavalt ei ole kriminaalmenetluses välja mõistetud menetluskulu hüvitist võimalik pankrotimenetluse ajal sisse nõuda tavalises korras. Pankroti 138(143)
väljakuulutamisega on süüdistatava vara muutunud PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108 kohaselt pankrotivaraks, mille valitsemise õigus on läinud üle pankrotihaldurile ja mida süüdistatav ise käsutada ei saa (PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 36). Seega poleks R. Põdral võimalik menetluskulu tasuda ka vabatahtlikult, isegi kui ta seda sooviks. Samuti ei saa riik menetluskulu hüvitist pankrotistunud süüdimõistetult sisse nõuda täitemenetluses, sest täitemenetluse seadustiku § 51 välistab täitemenetluse pankrotivõlgniku suhtes. Süüdistatavalt välja mõistetav menetluskulu hüvitis pole ka massikohustus, mille täitmiseks saaks erandina läbi viia täitemenetluse PankrS § 149 lg 1 järgi.
569.Kriminaalmenetluse kulude küsimuse otsustamisel olukorras, kus süüdi tunnistatakse pankrotistunud isik, tuleb analoogiliselt Riigikohtu tsiviilkolleegium 27. jaanuari 2014. a määruses asjas nr 3-2-1-176-13 välja käidud lahendusele toimida järgmiselt. Tunnistades süüdi süüdistatava, kelle suhtes on välja kuulutatud pankrot ja kelle pankrotimenetlus on käimas, tuleb kriminaalasja lahendaval kohtul kindlaks määrata süüdistatava poolt hüvitatava menetluskulu suurus, kuid seda summat ei saa süüdistatavalt välja mõista. Sellise kohtulahendi alusel omandab riik või mõni teine isik, kellel kohtulahendi järgi on õigus nõuda süüdistatavalt kriminaalmenetluse kulude hüvitamist, tunnustatud nõude PankrS § 103 lg 4 mõttes, mille ta saab esitada pankrotimenetluses. Erandiks on olukord, kus pankrotivõlgnikust süüdimõistetul tekib kriminaalmenetluse hüvitamise kohustus pärast seda, kui pankrotihaldur on tema pankrotimenetluses esitanud jaotusettepaneku kohtule kinnitamiseks ja riigil võlausaldajana ei ole PankrS § 102 lg 1 teise lause kohaselt enam võimalik taotleda kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõude esitamise tähtaja ennistamist. Viimati märgitud juhul on võimalik menetluskulu hüvitis pankrotistunud süüdistatavalt kriminaalmenetluses välja mõista, kuid riik saab selle sisse nõuda alles pärast süüdistatava pankrotimenetluse lõppu. (Vt lähemalt Tartu Ringkonnakohtu 5. augusti 2019. a otsus nr 1-18-8391/33, p-d 34–40.)
570.Kohtute infosüsteemist ei nähtu, et R. Põdra pankrotimenetluses oleks pankrotihaldur esitanud jaotusettepaneku kohtule kinnitamiseks. Seetõttu pole praegu alust menetluskulu hüvitist R. Põdralt välja mõista, vaid piirduda tuleb selle suuruse kindlaksmääramisega.
10.4.Menetluskulu väljamõistmisest T. Tõnissoolt
571.Maakohus mõistis T. Tõnissoolt enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu katteks riigi kasuks välja kokku 8919 eurot 90 senti (sh 1350 eurot sundraha ja 7569 eurot 90 senti muu menetluskulu katteks).
572.Kuna erinevalt maakohtust ei tunnista ringkonnakohus T. Tõnissood süüdi esimese astme kuriteos, vaid üksnes teise astme kuriteos, langeb ka ära alus mõista T. Tõnissoolt välja esimese astme kuriteole vastav sundraha ehk 2,5 kuupalga alammäära (KarS § 179 lg 1 p 1). Samas ei saa T. Tõnissoolt välja mõista ka teise astme kuriteole vastavat sundraha 1,5 kuupalga alammäära ulatuses. Seda seetõttu, et T. Tõnissoo tunnistatakse käesolevas kriminaalasjas süüdi kuriteos, mis on pandud toime enne Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli 2016. a otsust, millega T. Tõnissoolt juba mõisteti välja teise astme kuriteole vastav 139(143)
sundraha. Asjaolu, et isiku kuritegusid, mis moodustavad hiljem tuvastatud kogumi (KarS § 65 lg 1), menetletakse eraldi menetlustes, ei anna alust mõista sundraha välja topelt.
573.Kuna erinevalt maakohtust mõistab ringkonnakohus T. Tõnissoo KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks, tuleb ka osa muust maakohtu poolt T. Tõnissoolt välja mõistetud menetluskulust jätta KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda. Ringkonnakohus mõistab T. Tõnissoolt riigi kasuks välja ligikaudu poole muust apellatsioonimenetluse-eelsest menetluskulust ehk 3750 eurot.
10.5.Kannatanu DnB menetluskulu hüvitamisest
574.Maakohus mõistis KrMS § 182 lg-te 2 ja 4 alusel tsiviilkostja T. Saarmannilt kannatanu DnB kasuks viimase menetluskulu katteks välja 4278 eurot. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsustuse kannatanu tsiviilhagi rahuldamise kohta ja jätab tsiviilhagi läbi vaatamata, langeb ka ära KrMS § 182 lg-st 2 tulenev alus mõista tsiviilhagi menetlemisest tingitud menetluskulu välja kannatanult. Seega tuleb maakohtu kõnealune otsustus tühistada.
575.KrMS § 182 lg 5 esimene lause sätestab, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise või kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu kannab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud riik. Kuna ringkonnakohus jätab DnB tsiviilhagi läbi vaatamata just kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu, tuleb kannatanu apellatsioonimenetluse-eelne menetluskulu summas 4278 eurot hüvitada riigil.
576.Lisaks on kannatanu esitanud ringkonnakohtule kaks taotlust, milles palutakse mõista tsiviilkostjalt välja kannatanul apellatsioonimenetluses tekkinud kulu – lepingulisel esindajale makstud tasu kogusummas 1272 eurot. Lisaks palub kannatanu mõista tsiviilkostja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
577.Taotluse kohaselt kulus kannatanu vandeadvokaadist esindajal T. Saarmanni apellatsiooni analüüsiks ja vastuväidete koostamiseks 5 tundi 11 minutit, ringkonnakohtu istungiks ettevalmistumiseks 2 tundi ja kohtuistungil osalemiseks 3 tundi 35 minutit. Esindaja osutas kannatanule õigusteenust tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta).
578.Ringkonnakohus leiab, et kannatanu apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluses märgitud toimingud on olnud vajalikud ja nende ajakulu saab pidada põhjendatuks. Samuti on mõistliku suurusega õigusteenuse tunnihind. Seega on kogu kannatanu taotluses märgitud summa käsitatav menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes.
579.Kuna aga ringkonnakohus jätab tsiviilhagi kriminaalmenetluse osalise lõpetamise tõttu läbi vaatamata, ei tule kannatanu apellatsioonimenetluse kulu hüvitist välja mõista mitte 140(143)
tsiviilkostjalt, vaid riigilt KrMS § 182 lg 5 esimese lause alusel (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2019. a otsus nr 1-16-6137/262, p 12).
580.Seega kokku tuleb riigilt kannatanule selles kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulu katteks välja mõista 5550 eurot.
581.Kannatanu taotlus menetluskulu hüvitiselt viivise väljamõistmiseks jätab kolleegium rahuldamata, kuna VÕS § 113 ei ole süüteomenetluses riigilt välja mõistetud menetluskulude hüvitise tasumisega viivitamisel vahetult kohaldatav ja viivitusintressi ei saa välja mõista etteulatuvalt menetluskulude hüvitamist ettenägeva kohtulahendiga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 78).
10.6.Tsiviilkostja T. Saarmanni menetluskulu hüvitamisest
582.Kuna tsiviilhagi jääb kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu läbi vaatamata, peab ka tsiviilkostja menetluskulu KrMS § 182 lg 5 esimese lause alusel hüvitama riik. Tsiviilkostja on esitanud nii maakohtule kui ka ringkonnakohtule taotluse lepingulisele esindajale makstud tasu hüvitamiseks. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Mõistlikku suurust ületavat esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-22-17, p 59)
583.Maakohtule esitatud 18. juuni 2018. a taotluses (KoTo, kd 26, tl 43) palus tsiviilkostja mõista kannatanult tsiviilkostja kasuks välja menetluskulu summas 7862 eurot 40 senti. Taotluse kohaselt osutas advokaadist esindaja tsiviilkostjale 50,4 tundi õigusteenust hinnaga 130 eurot/tund, millele lisandus käibemaks. Ringkonnakohtul pole alust arvata, et taotluse spetsifikatsioonis toodud esindustoimingud olid ebavajalikud või et nende ajakulu oleks ülepaisutatud. Samuti tuleb pidada mõistlikkuse piiridesse jäävaks õigusteenuse tunnihinda. Järelikult tuleb 18. juuni 2018. a taotluses nimetatud summa riigil tsiviilkostjale hüvitada.
584.Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluses palub tsiviilkostja tema kasuks välja mõista 3900 eurot. Taotluse kohaselt kulus tsiviilkostja esindajal maakohtu otsuse analüüsiks ja apellatsiooni koostamiseks 14,5 tundi, kohtuistungiks ettevalmistumiseks 3 tundi, kohtuistungile sõitmiseks 1,5 tundi ja kohtuistungil osalemiseks 6 tundi. Õigusteenuse tunnihind oli 130 eurot, millele lisandus käibemaks.
585.Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohtu istung kestis planeeritud 6 tunni asemel 3 tundi 41 minutit ehk ümardatult 3,75 tundi. Seega saab sellel osalemise eest makstavaks mõistlikuks tasuks pidada 585 eurot ehk tsiviilkostja taotletust 351 euro võrra väiksemat summat. 141(143)
586.Teiseks tuleb silmas pidada, et tsiviilhagi lahendamine moodustab maakohtu otsusest võrdlemisi väikese osa (6 lk). Ehkki tsiviilkostjat võisid mõjutada ka kohtu poolt R. Põdra süüküsimuse lahendamisel tehtud järeldused, ei nähtu tsiviilkostja apellatsioonist, et apellant oleks neid käsitlenud. Tsiviilkostja apellatsioonis tuginetakse eeskätt kannatanu nõude aegumisele, vaidlustatakse nõude materiaalõiguslikku kvalifikatsiooni ja käsitletakse tõendeid, mis näitavat, et tsiviilkostja juhitud äriühingu arved ei olnud DnB-le aluseks MRP-le laenumaksete ülekandmisel. Apellatsiooni põhjendava osa maht on umbes seitse lehekülge ja selles ei käsitleta õiguslikult ega faktiliselt keerukaid küsimusi. Lisaks tuleb arvestada, et tsiviilkostja esindaja osales ka esimese astme kohtu menetluses ja pidi seega olema juhtumi asjaoludega kursis. Seetõttu ei pea kolleegium 14,5 tundi kohtuotsuse analüüsi ja apellatsiooni koostamise ajakuluna mõistlikuks. Kolleegium loeb nende toimingute mõistlikuks ajakuluks 8 tundi.
587.Järelikult saab tsiviilkostja esindajale apellatsioonimenetluses makstud tasu pidada KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks (8h+3h+1,5h+3,75h) x 130€/h x 1,2 = = 2535 euro ulatuses.
588.Kokku tuleb riigil KrMS § 182 lg 5 alusel hüvitada tsiviilkostjale menetluskulu summas 10 397 eurot 40 senti. Käesoleva otsuse punktis 581 toodud põhjusel jääb rahuldamata ka tsiviilkostja esindaja taotlus VÕS § 113 lg 1 kohaldamiseks.
10.7.Menetluskulu jätmisest riigi kanda
589.Riigil tekkinud menetluskulu (sh määratud kaitsjatele makstud riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitised) jäävad osas, milles seda käesoleva otsusega süüdistatavatelt välja ei mõisteta, riigi kanda. Muu hulgas jääb KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda kogu OÜ Aurol (pankrotis) kaitsjale makstud riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitis, sest ringkonnakohus mõistab selle süüdistatava täielikult õigeks.
11.Kokkuvõte
590.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ning lg 2 p-st 1, § 199 lg 1 p-st 2 § 338 p-st 2 ja § 310 lg-st 2, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
11.märtsi 2019. a otsuse, tehes tühistatud osas uue otsuse (vt täpsemalt resolutiivosa). Kokkuvõtlikult mõistab kolleegium R. Põdra õigeks talle omastamises ja rahapesus ning osaliselt ka maksejõuetuse põhjustamises esitatud süüdistuses. R. Põdrale kelmuses esitatud süüdistuse osas lõpetab ringkonnakohus kriminaalmenetluse kuriteo aegumise tõttu. R. Põder jääb KarS § 384 lg 1 järgi süüdi kuni 26. märtsini 2010 toime pandud maksejõuetuse põhjustamises. Rahapesus tuleb õigeks mõista ka T. Tõnissoo ja OÜ Aurol (pankrotis). Soodustuskelmuses jääb T. Tõnissoo süüdi. Osalise õigeksmõistmise tõttu muutuvad ka R. Põdra ja T. Tõnissoo karistused. Konfiskeerimisotsustus tuleb tühistada ja vara aresti alt vabastada. Kannatanu tsiviilhagi tsiviilkostja vastu jääb läbi vaatamata ja kannatanul on õigus esitada oma nõue uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Ringkonnakohus teeb ka uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse. 142(143)
12.Lisamärkus süüdistuse selguse ja arusaadavuse kohta
591.Ringkonnakohus juhib taaskord prokuratuuri tähelepanu sellele, et süüdistuse tekst peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et süüdistus peab vastama kirjakeele normile, ja tauninud praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 197.)
592.Menetletavas kriminaalasjas esitatud süüdistus eeltoodud nõuetele ei vasta. Lisaks sellel, et kohati on raskesti jälgitavad süüdistuses toodud arvnäitajad ja nende omavahelised seosed (milline rahasumma on millisest hõlmatud; miks on mingite väljamaksete tegemist ette heidetud just konkreetse perioodi lõikes jne), on süüdistuse tekst ka muidu ebakorrektne ja raskesti jälgitav. Ühe näitena osundab kolleegium järgmist lauset: Roland Põtra süüdistatakse ka veel selles, et eesmärgiga jätkata Valgas Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a asuvatelt kinnistutelt saadava üüritulu omastamist ja takistamaks üürirahade laekumist OÜ-le MRP Ärigrupp (pankrotis) olukorras, kus OÜ MRP Ärigrupp pankrotimenetluse ja sellega seotud tsiviilasjadega kohustati eeltoodud kinnistutel asuvaid suurüürnikke tasuma üürisummad kohtu deposiiti, mille tulemusel oli Valter Malmil ja Roland Põdral raskendatud üüritulude omastamine, töötasid Valter Malm ja Roland Põder jätkuva õigusliku segaduse tekitamiseks ja raha omastamise jätkamiseks seoses Kinnistute üürituludega välja skeemi, kus väitsid, et neil on 03.10.2000 tagatislepingu ja selle lisade 1 ja 2 alusel tekkinud õiguslik alus üle võtta Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistutel (edaspidi jätkuvalt nimetatud Kinnistuteks) asuvatest üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused ning sellega seoses on neil 02.12.2011 OÜ-ga Valga Leivatehas sõlmitud kokkuleppe alusel seisuga 01.12.2011 nõue OÜ Valga Leivatehas vastu summas 2 169 034 eurot.
593.Sellelaadne tekst muudab süüdistusest arusaamise väga raskeks ja sunnib nii menetlusosalised kui ka kohtu mõistatama, mida prokurör on tegelikult silmas pidanud ja milline õiguslik tähendus selles riikliku süüdistaja arvates on (nt mida tähendab „jätkuva õigusliku segaduse tekitamine“ ja miks see on süüdistuse seisukohalt oluline).
594.Süüdistuse puudused ei ole kokkuvõttes siiski sellised, mis muudaksid kaitseõiguse teostamise ja asja menetlemise võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Siiski võinuks kvaliteetsem süüdistus kriminaalasja menetlust lihtsustada.
Juhan Sarv
Mati Kartau
Aarne Sarjas
(allkirjastatud digitaalselt) 143(143)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.