Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
7.märtsil 2025 Tallinnas
Haldusasja number
3-22-2263
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende esindajad
X-i kaebus kohustada Harju Maakohut vaadata kaebaja 17.08.2022 avaldus uuesti läbi ning väljastada kaebajale tema avalduses küsitud teave täies ulatuses Kaebaja (apellant) – X Vastustaja – Harju Maakohus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 10.10.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X-i vastuväited kohtu tegevusele rahuldamata.
2.Jätta X-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.10.2023 otsus muutmata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 07.04.2025 (HKMS § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.17.08.2022 esitas X (kaebaja) Harju Maakohtule taotluse seoses kriminaalasjaga nr 1-1511024, paludes selle toimikule juurdepääsu, et „tutvuda toimikumaterjalidega kaanest kaaneni ja teha oma isikliku fotoaparaadiga koopiaid“ või alternatiivselt tutvuda toimiku sisukorraga. Teabe andmise ja menetlemise aluseks palus kaebaja lugeda põhiseaduse (PS) preambula esimene, kolmas ja neljas osalause, PS §-d 1, 3, 9, 10, 11, 13, 14, 19, 24, 38, 44, 45, 46, 47, 51 ja 54 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 10. Kaebaja märkis veel, et kui toimik on likvideeritud, siis ta soovib saada seda akti, milles kõige kaduva mineku tõdemust konstateeritakse. Lisaks palus kaebaja saata endale kõigi menetlusväliste isikute taotlused, kes on soovinud ligipääsu kriminaalasja nr 1-19-8262 materjalidele, ning Harju maakohtu pressiesindaja tööleping ja ametijuhend, samuti teave, kas pressiesindajale on määratud distsiplinaarkaristusi, ning seda tõendavad dokumendid (dtl 16-24).
2.Harju Maakohus (vastustaja) vastas kaebaja 17.08.2022 taotlusele 09.09.2022 vastusega nr 11-2/22-97 (dtl 11-14), jättes taotluse rahuldamata, v.a selles osas, et teatas, et kohtu pressiesindajale ei ole distsiplinaarkaristusi määratud. Vastustaja selgitas, et käsitleb kaebaja taotlust selgitustaotlusena märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) mõttes, mitte teabenõudena, kuna avalduses esitatud nõuete täitmiseks tuleb teavet täiendavalt analüüsida ning hinnata nõude täitmise võimalikkust kooskõlas õigusaktidega, mis reguleerivad kriminaalasja materjalide tutvustamist menetlusvälistele isikutele. Ka tuleneb avaliku teabe seaduse (AvTS) § 23 lg 2 p-st 5, et kui teabenõude täitmiseks tuleb teavet täiendavalt süstematiseerida ja analüüsida ning selle alusel on vaja uus teave dokumenteerida, siis loetakse selline teabenõue selgitustaotluseks ning sellele vastatakse MSVS-s sätestatud korras, sh 30-päevase tähtaja jooksul. Kriminaalmenetluse käigus kogutud teave on avaliku teabe seaduse § 3 lg 1 tähenduses avalik teave, mistõttu tuleb taotlus sisuliselt lahendada AvTS alusel. Kriminaalasja nr 1-1511024 menetlus on tunnistatud kinniseks ja selle materjalid sisaldavad mitmeid juurdepääsupiiranguga dokumente, sh sisukord, see tähendab, et tegemist on juurdepääsupiiranguga teabega, milliste materjalidega tutvumisele laieneb AvTS § 23 lg 1 p-s 1 sätestatud keeld ning § 9 lg 2 p 7 alusel on teabevaldaja kohustatud teabele juurdepääsu võimaldamisel tagama juurdepääsupiirangutest kinnipidamise. Ka kohtupraktikas on leitud, et kui teave on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks, siis annab see aluse teabenõude täitmisest keelduda (Riigikohtu 10.09.2021 otsus asjas nr 3-19-2069, p 15). Lisaks tuleb vastustajal arvestada kolmandate isikute, sh menetlusosaliste huvidega nende kohta käivate isikuandmete kaitseks. Avalduses toodud soov tutvuda kriminaalasja nr 1-1511024 materjalidega kontrollimaks, kas menetlus oli aus, ei kvalifitseeru käesoleval juhul kohaldamisele kuuluva isikuandmete kaitse seaduse (IKS) §-des 4–7 sätestatud erandite alla, mis võimaldavad töödelda isikuandmeid ilma andmesubjekti nõusolekuta. Ka kokkuvõtte koostamine kõikide menetlusväliste isikute pöördumistest asjas nr 1-19-8262 riivab menetlusväliste isikute õigustatud ootust mitte olla selliste taotluste objektiks. Kuivõrd nimetatud pöördumised on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks, jääb taotlus selles osas rahuldamata AvTS § 23 lg 1 p 1 alusel. Harju Maakohtu pressiesindaja töötab töölepingu alusel. Tööleping on erinevalt ametijuhendist juurdepääsupiiranguga teave ning sellest tulenevalt jääb taotlus selles osas samuti rahuldamata AvTS § 23 lg 1 p 1 alusel.
3.Kaebaja esitas 22.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudes vastustaja kohustamist kaebaja 17.08.2022 avalduse uuesti läbi vaatamiseks ning kaebajale küsitud teabe väljastamiseks. 2(15)
3-22-2263 PS § 46 järgi on igaühel õigus pöörduda avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja ametiisikute poole. 17.08.2022 pöördus kaebaja elektronposti teel Harju Maakohtu poole allkirjastatud avaldusega (dtl 16–24), mis tema arusaamise kohaselt on teabenõue AvTS tähenduses, millele vastamise tähtaeg on 5 tööpäeva. 01.09.2022 saatis kaebaja Riigikohtu, Tallinna Ringkonnakohtu, õiguskantsleri büroo ja Harju Maakohtu üldmeilile, aga ka nimeliselt Villu Kõve, Villem Lapimaa, Ülle Madise, Olari Koppeli ja Astrid Asi isiklikule elektron-postiaadressile kirja, milles väljendas rahulolematust maakohtu süstemaatilise viivitamise asjus. 09.09.2022 saatis vastustaja kaebajale kirja nr 11-2/22-97, mille sisu oli krüpteeritud. Kaebaja ei saanud viimast avada, sest kaebaja ID-kaardi kiip ei töötanud. Kui kaebaja ka taotleks uue ID-kaardi, siis sellel oleksid uued sertifikaadid ja viimastega ei saaks avada vanadele sertifikaatidele krüpteeritud kirja. Samal päeval teatas kaebaja maakohtule, et kaebaja ID-kaardi kiip ei tööta, st kaebaja ei saa talle adresseeritud krüpteeritud failikonteinerit avada. Kaebaja palus leida mõne muu võimaluse vastuse tutvustamiseks. 01.10.2022 hilisõhtuse seisuga ei olnud maakohtult täiendavat vastust saabunud, millest tulenevalt esitas kaebaja kaebuse halduskohtule (haldusasi nr 3-22-2081). Nimetatud kaebuse eesmärgiks oli saada üleüldse mingi vastus kaebaja pöördumisele, et hinnata, kas vastuse sisu osas on põhjust esitada kaebus. Vastustaja saatis kaebajale krüpteerimata vastuse 10.10.2022 (dtl 11–14). Kaebaja kirja sisuga ei nõustu ja soovib kirja sisu vaidlustada. Kaebaja märgib, et ei pea ära näitama esitatud nõude õiguslikku alust, vaid piisab üksnes faktiliste asjaolude väljatoomisest. Ühtlasi soovib kaebaja esitada pretensiooni ka süstemaatilise viivitamise asjus. Seda enam olukorras, kus teine pool leiab, et kaebaja 17.08.2022 pöördumine on käsitatav selgitustaotlusena.
4.Vastustaja kaebusega ei nõustunud ja palus jätta selle rahuldamata. Kaebaja 17.08.2022 esitatud taotlust tuleb käsitleda selgitustaotlusena. AvTS § 6 tähenduses on teabenõue teabenõudja poolt käesolevas seaduses sätestatud korras teabevaldajale esitatud taotlus teabe saamiseks või taaskasutamiseks. MSVS § 2 lg 2 p 1 kohaselt on selgitustaotlus isiku pöördumine, milles isik taotleb adressaadilt teavet, mis eeldab adressaadi käsutuses oleva teabe analüüsi, sünteesi või lisateabe kogumist. AvTS § 23 lg 2 p 5 sätestab, et teabevaldaja võib teabenõude täitmisest keelduda, kui teabenõude täitmiseks tuleb teavet täiendavalt süstematiseerida ja analüüsida ning selle alusel on vaja uus teave dokumenteerida. Selline teabenõue loetakse selgitustaotluseks ja sellele vastatakse MSVS-is ettenähtud korras. Kaebaja taotluse lahendamine eeldas õigusalast analüüsi ja selle alusel selgituste/põhjenduste andmist, mistõttu tuleb 17.08.2022 esitatud taotlust käsitleda selgitustaotlusena MSVS § 2 lg 2 p 1 mõttes ning sellele on MSVS §-s 6 sätestatud tähtaega järgides vastatud. Vastustaja teabevaldajana lähtub teabe edastamisel Andmekaitse Inspektsiooni antud soovitustest. Dokumentide krüpteerimine on hea võimalus kolmandate osapoolte eest info kaitsmiseks ja turvalisuse tagamiseks. Arvestades asjaolu, et kaebaja esitas ka 17.08.2022 taotluse kohtule digitaalselt allkirjastatuna, ei olnud põhjust arvata, et kaebajal ei ole võimalik krüpteeritud dokumente avada. Ekslikult lisas kohtu kantselei kaebaja 09.09.2022 vastuse, mille ta edastas e-posti aadressile XXX selle kohta, et ta ei saa krüpteeritud dokumenti avada, kohtuinfosüsteemis kriminaalasja nr 1-15-11024 menetlusdokumentide hulka. Tegemist on aga lõppenud menetlusega, mistõttu ei jõudnud kaebaja teavitus läbi kohtuinfosüsteemi õigete adressaatideni. Kaebajale edastati Harju Maakohtu 09.09.2022 vastus krüpteerimata kujul 10.10.2022. Arusaamatuks jäävad kaebaja selgitused, kuidas hoolimata tema taotluse sisust ja sõnastusest peab kohus tagama haldusakti igakülgse hindamise. Olulised ei ole niivõrd taotluses esitatud õiguslikud argumendid, kuivõrd faktilised asjaolud ehk kirjeldus sellest, mis põhjusel kaebuse esitaja on taotluse Harju Maakohtule esitanud. Vastustaja on kaebaja 17.08.2022 taotluse 3(15)
3-22-2263 sisuliselt lahendanud, tuues välja, millistele õigusnormidele tuginevalt jätab ta taotluse rahuldamata. Kuna kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus (KrMS) puuduvad erinormid selle kohta, kuidas toimub kriminaalasja materjalidega tutvumine pärast kriminaalmenetluse lõppu, tuleb selles osas kohaldada AvTS regulatsiooni. Selline seisukoht on kinnistunud ka kohtupraktikas (nt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-84-15, p-d 18-24; nr 3-3-1-58-16, p 8; nr 1-198262, p 39). Sõltuvalt taotletavatest andmetest tuleb kriminaalasja materjalidega tutvumise taotluse lahendamisel kohaldada AvTS-i või IKS-i (nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-2317, p-d 9-11). Kuivõrd kaebaja on menetlusväline isik, tuleb arvesse võtta üldpõhimõtet, mis eeldab taotluses toimikuga tutvumiseks selleks õigustatud või põhjendatud huvi äranäitamist. Vastustaja teabevaldajana peab tagama kolmandate isikute isikuandmete kaitse. IKS §-d 4–7 sätestavad konkreetsed piiratud tingimused, millal on isikuandmeid lubatud ilma andmesubjekti nõusolekuta töödelda. Kaebaja taotluses neid tingimusi ei esinenud. Kolmandate isikute huvi teabe kaitsmiseks kaalub üles kaebaja huvi kriminaalasja materjalidega tutvumiseks. Vastustaja jäi oma 09.09.2022 vastuse põhjenduste juurde ka osas, mis puudutas kaebaja taotlust saada kokkuvõte kõikide menetlusväliste isikute taotlustest kriminaalasjas nr 1-198262 ning seonduvalt kaebaja taotlustega Harju Maakohtu pressiesindaja töölepingu kohta.
5.Tallinna Halduskohus jättis 10.10.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Kaebaja ei ole suutnud kohut veenda, et vastustaja vastus rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus seaduse või mõne muu õigusaktiga. Kuivõrd vastustaja tegevus ei ole olnud õigusvastane, ei ole põhjendatud ka kaebaja nõue kohustada vastustajat tema avaldust uuesti läbi vaatama ning väljastama küsitud teavet täies ulatuses. Halduskohus nõustub nii vastustaja 09.09.2022 vastuses toodud argumentatsiooniga kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele ning tugineb nendele. Lähtudes AvTS ja MSVS regulatsioonist leiab kohus, et vastustaja on põhjendatult käsitlenud kaebaja taotlust kui selgitustaotlust ning vastanud sellele 30-päevase tähtaja jooksul. Vastustaja on asjakohaselt viidanud, et kaebaja taotluse lahendamine eeldas õigusalast analüüsi ja selle alusel selgituste ja põhjenduste andmist. Vastustajal tuli analüüsida, kas ja millises ulatuses on küsitud teabe väljastamine põhjendatud. Juhul kui teabe väljastamine oleks olnud ka näiteks osaliselt põhjendatud, siis oleks tulnud kogu toimik läbi töötada ja ka süstematiseerida selliselt, et näiteks osa sellest oleks võimalik kaebajale avaldada. Käesoleval juhul jõudis vastustaja küll lõppastmes järeldusele, et kaebaja taotlus tuli jätta rahuldamata, kuid see ei tähenda, et taotlust ei saa käsitleda selgitustaotlusena. Järeldust ei muuda see, et kaebaja ei saanud krüpteeritud faili avada. Probleemi ei põhjustanud vastustaja ja sellest teadasaamise järel edastas ta oma vastuse krüpteerimata kujul mõistliku aja jooksul. Vastustaja on teostanud taotluse rahuldamata jätmisel kaalutlusõigust õiguspäraselt nii kriminaalasja nr 1-15-11024 toimikuga tutvumise kui kriminaalasja nr 1-19-8262 materjalidele juurdepääsu taotlenud isikute kohta teabe saamise osas. Tallinna Ringkonnakohus on 26.05.2020 otsuses haldusasjas nr 3-19-1076 asjakohaste seaduse ja kohtupraktika viidetega selgitanud, et kohtutoimik, sh kriminaaltoimik ei ole menetlusvälisele isikule piiranguteta avalik, sest kohtutoimik sisaldab juba eelduslikult hulgaliselt erinevate piirangutega teavet, sh juurdepääsupiiranguga isikuandmeid, ning kõikide kohtutoimikute töötlemine selliselt, et neist oleks kõigile tutvumise võimaldamiseks eemaldatud kogu juurdepääsupiiranguga teave, ei ole praktiliselt võimalik. Kriminaaltoimikuga tutvumise taotlus eeldab isikusamasuse tuvastamist (AvTS § 14 lg 2) ning lisaks tutvumise põhjuse äranäitamist. Nende eelduste täitmisel on maakohtul kaalutlusõigus otsustamaks, kas taotleja huvi toimikuga tutvumiseks ja menetlusdokumendist ärakirja saamiseks on kaalukam kui 4(15)
3-22-2263 poole või kolmanda isiku huvi teabe kaitsmiseks. Keeldumise korral tuleb ära näidata keeldumise õiguslik ja faktiline alus. Muu hulgas võib teabenõude rahuldamisest keeldumise aluseks sellisel juhul olla AvTS § 23 lg 1 p 1 või eriti suure teabemahu korral ka § 23 lg 2 p 3. Käesoleval juhul on vastustaja ära näidanud keeldumise õigusliku ja faktilise aluse ning keeldumist piisavalt põhjendanud. Vastustaja on ka asjakohaselt kaalunud kaebaja huve ja kolmandate isikute huve ning jõudnud õiguspäraselt järeldusele, et käesoleval juhul ei kaalu kaebaja kui tutvumistaotluse esitaja huvi toimikuga tutvuda üles neid õiguseid ja huvisid, mis räägivad toimikule juurepääsu võimaldamise vastu. Samuti on vastustaja piisavalt põhjendanud, miks ta jättis rahuldamata ka kaebaja taotluse saada kokkuvõte kõikide menetlusväliste isikute taotlustest asjas nr 1-19-8262. Vastustaja on õiguspäraselt selgitanud, et sellise ülevaate koostamine riivab menetlusväliste isikute õigustatud ootust mitte olla selliste taotluste objektiks. Vastustaja on kaebajale selgitanud, et kui menetlusväline isik esitab taotluse toimikuga tutvumiseks, registreeritakse taotlus vastava kohtu avalikus dokumendiregistris ning määratakse asutusesiseseks kasutamiseks, üldjuhul AvTS § 35 lg 1 p 12 alusel. Kuivõrd nimetatud pöördumised on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks, siis jättis vastustaja kaebaja taotluse selles osas õigusäraselt AvTS § 23 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. Seoses kaebaja taotlusega Harju Maakohtu pressiesindaja kohta on vastustaja kaebajale teatanud, et pressiesindajale ei ole distsiplinaarkaristusi määratud. Sellega on kaebajale sisuliselt vastatud ja palutud teave edastatud. Lisaks selgitas vastustaja kaebajale, et ametijuhendit ei ole võimalik väljastada, kuna pressiesindaja töötab töölepingu alusel ja selle ameti kohta ei ole avaldatud ametijuhendit. Kohus nõustub vastustajaga ja märgib, et kui vastavat teavet ei ole, siis ei saa seda ka väljastada. Samuti on vastustaja põhjendatult selgitanud, et Harju maakohtu pressiesindaja töötab töölepingu alusel ning sellest tulenevalt ei ole kohtul ka töölepingu avaldamise kohustust sarnaselt ametijuhendi avaldamise kohustusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.Kaebaja esitas halduskohtu otsusele samal päeval, 10.10.2023 apellatsioonkaebuse, täiendades seda 23.10.2023 põhjendustega vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2023 määruses esitatud nõudele. Kaebaja palub halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Eesti õiguskord tunneb väga erinevaid teabe nõudmise viise ja reeglina omavad kõik pöördumised, sh teabenõude AvTS mõttes, märgukirja tunnuseid. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et tema avaldust tuli käsitada teabenõudena. Analoogselt nt väärteoteadet ei saa pidada selgitustaotluseks üksnes seetõttu, et taotlust peab analüüsima või õigusalaseid põhjendusi esitama. Harju Maakohtu pressiesindaja töölepingule juurdepääsu andmise osas on AvTS mõttes oluline ainult see, et selles sisalduv teave on saadud või loodud AvTS § 3 lg 1 mõttes avalikke ülesandeid täites ehk avalik teave. Isegi kui töölepingus on mõni osa kaetud piiranguga, ei anna see AvTS § 38 lg 2 kohaselt alust terve dokumendi väljastamata jätmiseks. Piirangu ja piiramiskeelu vastuolu tuleb lahendada tõlgendusreeglite abil. Seda on kinnitanud Riigikohus lahendis nr 3-3-1-57-03, p 20, samuti Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-19-1076. Töötasu osas juurdepääsupiirangu mittekehtimist on Riigikohus kinnitanud lahendis nr 3-153228. Samas märgib kaebaja, et teda ei huvita, mis on pressiesindaja telefon või elukoht, samuti töötasu.
5(15)
3-22-2263 Kuna 17.08.2022 esitatud teabenõue tuli registreerida hiljemalt 18.08.2022, lõppes AvTS § 18 lg-s 1 sätestatud viietööpäevane tähtaeg vastamiseks 25.08.2022. Kuna vastus saadeti alles 09.09.2022 ning tööleping on siiani edastamata, siis on vastustaja jätkuvalt viivituses, mistõttu on tegemist omavoliga PS § 13 lg 2 tähenduses. Seoses taotlusega saada juurdepääs menetlusväliste isikute taotluste andmetele kriminaalasjas nr 1-19-8262 märkis kaebaja, et vastustaja väide menetlusväliste isikute õiguste riivele ei tähenda veel õiguste rikkumist, kui selleks on legitiimne eesmärk ja meede on proportsionaalne. Riive on üsna olematu, kui ei ole teada, kes mingi taotluse kirjutas. Isikute nimed jmt on võimalik kinni katta ning seega oleks alus juurdepääsuks AvTS § 38 lg 2 alusel. Näiteks üks ERR-i ajakirjanik vastas kaebaja küsimusele, et temal isiklikult ei oleks ka midagi selle vastu, kui tema päringuga tutvutakse. Maakohus ei ole ka selgitanud, milline peaks olema volikiri, mille võiks küsida mõnelt päringu teinud isikult, kuigi kohtul oleks selline kohustus juba passiivselt AvTS § 28 lg 1 p 4 ja HMS sätete alusel. Riigikohus on rõhutanud, et haldusorgani ülesannete hulka kuulub ka võimaluste loomine koostööks. Seoses taotlusega kriminaalasja nr 1-15-11024 materjalidele juurdepääsuks märgib kaebaja, et Riigikohtu praktika kohaselt ei reguleeri KrMS pärast menetluse lõppu toimikuga tutvumist ja asja lahendamisel tuleb juhinduda teiste seaduste regulatsioonist, kuid kunagi varem ei ole leitud, et just MSVS regulatsioon on asjakohane. Tegemist on kunstlikult konstrueeritud õigusliku käsitlusega. Asjaolu, et 5 tööpäeva ei pruugi olla piisav aeg dokumentide tsenseerimiseks, ei anna veel alust rakendada AvTS § 23 lg 2 punkti 5. Säte on mõeldud juhtumiteks, kui teavet valmiskujul ei ole. Riigikohus on selgitanud, et nt lihtne arvutustehe ei ole sünteesimine MSVS mõttes (02.12.2021 määrus nr 3-20-992, p 11). Ka sel juhul tuleks aga lg 3 kohaselt teabenõude täitmisest keeldumisest 5 tööpäeva jooksul teada anda. Vastustaja vastusest ei nähtu, miks ta jättis kriminaalasja nr 1-15-11024 andmesubjektidelt küsimata, kas neile sobib, et kaebaja võib toimikuga tutvuda ja saada sellest ärakirju. Seda viga ei ole võimalik kohtumenetluse ajal enam kõrvaldada. Kui HMS § 40 lg-st 1 ei tulene sarnast kohustust ametiasutusele, nagu on sätestatud HKMS § 89 lg 2 3. lauses, siis tuleb sellise kohustuse puudumine tunnistada põhiseadusevastaseks. Põhiõigusi sätestavaid norme tuleb tõlgendada laiendavalt, puudulik regulatsioon ei taga kaebaja PS §-dest 38, 44, 45 ja 19 tulenevaid põhiõigusi. Täiendavalt märkis kaebaja seoses ringkonnakohtu nõudega esitada apellatsioonkaebuse põhjendused, et HKMS § 182 lg 1 p 5, mis kohustab apellatsioonkaebuses märkima, millist õigusnormi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud, on põhiseadusega vastuolus. PS §-dest 15 ja 152 tulenevalt jätab kohus põhiseadusevastased normid kohaldamata, teeb seda omal algatusel ja kohus ei ole seotud poolte õiguslike seisukohtadega. Kohus peab kontrollima otsuse seaduslikkust igast aspektist.
7.Vastustaja palus apellatsioonkaebuse vastuses jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja ei ole apellatsioonkaebuses ega selle täienduses esitanud ühtegi põhjendust selle kohta, milles seisneb halduskohtu poolt õigusnormide valesti kohaldamine või asjaolude ebaõige tuvastamine. Apellatsioonkaebus sisaldab suurel hulgal üldsõnalisi deklaratsioone ja seisukohti, millel ei ole käesoleva kohtumenetlusega puutumust ning vastustaja hinnangul ei vasta apellatsioonkaebus HKMS § 182 nõuetele määral, mis võimaldaks seda menetleda. Vastustaja jääb 09.09.2022 kirjas kaebajale ja kohtumenetluses halduskohtule esitatud seisukohtade juurde. Kaebaja 17.08.2022 taotlust tuleb käsitleda AvTS § 23 lg 2 p 5 alusel selgitustaotlusena, kuna taotluse lahendamine eeldas õigusalast analüüsi ja selle alusel selgituste/põhjenduste andmist. 6(15)
3-22-2263 AvTS § 23 lg 1 p 1 kohaselt keeldub teabevaldaja teabenõude täitmisest, kui taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust. Kuivõrd kaebaja soovib tutvuda kriminaalasja materjalidega, mis sisaldavad mitmeid juurdepääsupiiranguga dokumente ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust, tuleb taotlus jätta rahuldamata. Juurdepääsu võimaldamist kriminaalasja materjalidele tuleb eitada ka teistel alustel. AvTS § 35 lg 1 p 1 kohustab Harju Maakohut kui teabevaldajat tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks kriminaal- või väärteomenetluses kogutud teabe. AvTS § 38 lg 4 alusel võib asutuse juht otsustada asutuseväliste isikute juurdepääsu võimaldamise asutusesiseseks tunnistatud (isikuandmeid mittesisaldavale) teabele, kui see ei kahjusta riigi või omavalitsusüksuse huve. Tegemist on diskretsiooniotsusega, kus tuleb hinnata erinevaid huvisid. Kohtutoimik ei ole menetlusvälisele isikule piiranguteta avalik, sest kohtutoimik sisaldab juba eelduslikult hulgaliselt erinevate piirangutega teavet, sh juurdepääsupiiranguga isikuandmeid. Kriminaalmenetluse toimingutega kogutakse palju privaatset teavet nii süüdistava kui ka menetlusega üldsegi mitte seotud isikute tegevuse, sh eraelu kohta, mis seondub kaudselt või üldsegi mitte läbi viidud menetluse ja esitatud süüdistusega. Seega võib kriminaalasja materjalide hulgas olla näiteks materjale, mis võivad avalikustamisel kahjustada teiste isikute õigusi ja vabadusi. Seetõttu eeldab kriminaaltoimikuga tutvumise taotlus (lisaks isikusamasuse tuvastamisele) tutvumise põhjuse äranäitamist. Teisisõnu peab kohus hindama, kas õigustatud huvi toimikuga tutvuda kaalub üles need õigused ja huvid, mis räägivad toimikule juurdepääsu võimaldamise vastu. Kaebaja soov tutvuda kriminaalasja nr 1-1511024 materjalidega piirdus üksnes põhjendusega, et tegemist on avaliku teabega. Vastustaja hinnangul ei kaalu apellandi huvi toimikuga tutvuda üles neid õiguseid ja huvisid, mis räägivad toimikule juurepääsu võimaldamise vastu. Antud juhul ei esine ka ühtegi IKS-s sätestatud erisust, mille pinnalt oleks võimalik menetlusvälisele isikule kriminaalasja nr 1-1511024 materjale tutvustada. Vastustaja pöörab tähelepanu ka kriminaalasja materjalide paljususele. Juhul, kui vastustaja rahuldaks apellandi taotluse osaliselt ning avaldaks kriminaalasja materjalid osaliselt, viiks toimiku n-ö puhastamine kohtu töökoormuse märkimisväärse tõusuni, mis omakorda takistaks avalike ülesannete täitmist. See omakorda nõuaks teabevaldaja töökorralduse muutmist. Seetõttu tuleb apellandi teabenõude täitmisest keelduda ka AvTS § 23 lg 2 p 3 alusel.
8.Kaebaja esitas 25.02.2025 täiendavalt vastuväite kohtu tegevusele seoses asja läbi vaatava kohtukoosseisu muutumisega ja täiendava sisulise seisukoha. Vastuväites leiab kaebaja, et asjas on määratud HKMS § 199 lg 1 p 5 mõttes ebaseaduslik kohtukoosseis. PS § 24 kohaselt ei tohi kedagi tema vaba tahte vastaselt üle viia seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. Kohtuna ei tule mõista üksnes asutust, vaid ka asja lahendavat kohtukoosseisu. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb põhiõigusi sätestavaid norme tõlgendada laiendavalt. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-24-15 leidnud, et menetlusõiguse olulise rikkumisega on tegemist siis, kui kriminaalasjas on kohtulahendi teinud kohtukoosseis, mida seadus ette ei näe. Kohtute seaduse § 37 lg 2 p-s 2 ja lg-s 3 on sätestatud, et asjad tuleb jaotada tööjaotusplaanis määratud alustel, lähtudes juhuslikkuse põhimõttest ning vastavalt tööjaotuskavale. Praegusel juhul on kohtukoosseis vahetatud selliselt, et varem vastutav kohtunik ei mahu isegi enam kolmeliikmelisse koosseisu. Kaebaja ei ole andnud nõusolekut kohtukoosseisu muutmiseks ega esitanud menetluse kiirendamise taotlust, et asja oleks olnud vaja ümber jagada menetluse kiirendamiseks. Kaebaja peab ka põhiseadusevastaseks, et Riigikogu ei ole kehtestanud õigustloovat akti, mis sätestaks kohtule ülesande selgitada, kas asja lahendamisel on kasutatud kohtujuristi abi ja kui, siis nimeliselt kelle. Lisaks sellele esitas kaebaja etteheiteid haldusasjas nr 3-19-1076 tehtud kohtuotsustele. 7(15)
3-22-2263 Täiendavas seisukohas esitas kaebaja vastuväited vastustaja apellatsioonkaebuse vastusele. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et apellatsioonkaebus ei ole menetlemiseks piisavalt selge. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea kaebuse esitaja kvalifitseerima rikutud õigust ega viitama õigustloova akti sättele, millest rikutud õigus tuleneb. Apellatsioonkaebuse põhjendamise nõue ei ole põhiseaduspärane, sest õigust mõistab ainult kohus ja kohus ei ole seotud kaebaja õiguslike väidetega. HKMS § 182 lg 1 p 5 ja § 213 lg 1 p 4 on vastuolus PS §-dega 3, 10, 11, 13, 14, 15, 24 (lg 5) ja 102. Kohus peab kontrollima materiaalõiguse ja protsessinormide vastavust põhiseadusele ka omal algatusel. Kaebaja ei pea kohtuasja toimikuid valmis kirjutama ega kohtu eest tööd ära tegema. Vastasel juhul taotleb kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist ja endale töö eest tasu väljamõistmist. Halduskohus on rikkunud kohustust välja selgitada olulised asjaolud (HKMS § 2 lg 2), rikkudes HKMS § 61 lõikeid 1 ja 2 ning § 157 lõiget 1. Kohus on valikulistest faktilistest asjaoludest teinud valed järeldused ja subsumeerinud neid valedele paragrahvidele. Kaebaja ei mõista vastustaja seisukohta, et tema taotlus allub MSVS regulatsioonile, aga teabe väljastamisest keeldutakse AvTS normide alusel. Kui pidada avaldust selgitustaotluseks, siis ei ole vastustaja midagi selgitanud. Riigikohus on lahendis nr 3-17-1110 märkinud, et selgitamine tähendab normide isikule arusaadavaks tegemist, et haldusakti adressaat mõistaks, miks otsus nii tehti. AVTS § 23 lg 2 p 3, millele vastustaja viitas, on vastuolus PS §-ga 11. Säte on mõeldud selliseks olukorraks, kui keegi küsib tervet dokumendiregistrit, kuid selle alusel ei saa kõiki toimiku tutvustamise taotlusi tagasi lükata. Riik oleks saanud kehtestada mõistlikud tähtajad, kui 5 tööpäeva on liiga lühike aeg. Kaebuse rahuldamata jätmisel palub kaebaja kaaluda, kas menetluskulude jätmine tema kanda on põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja vastuväited kohtu tegevusele ja muud menetluslikud küsimused (I), seejärel käsitleb kaebaja etteheiteid halduskohtu otsusele (II) ning viimaks jaotab asjas menetluskulud (III). (I)
10.Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaebaja vastuväite kohtu tegevusele seoses asja läbivaatava kohtukoosseisu vahetamisega. Kohtuasjade jagamisel kohtunike vahel ei toimi kohtute seaduse (KS) § 37 lg 2 p-s 2 sätestatud tööjaotusplaani alusel juhuslikkuse põhimõttel jagamine piiranguteta. KS § 45 lg-s 11 on kohtu esimehele antud sõnaselgelt pädevus kohtuasju kohtunike vahel ümber jaotada. Sealjuures võib seda viidatud lõike teise alternatiivi alusel teha olukorras, kus on ilmne, et kohtuniku poolt menetlustoimingu tegemiseks planeeritud aeg või muu menetluse korraldus ei taga menetluse läbiviimist mõistliku aja jooksul. Mõistlik menetlusaeg on objektiivne kategooria, mis ei olene konkreetse kohtumenetluse osaliste arvamusest. Sealjuures ei eelda kohtuasja ümberjagamine KS § 45 lg 11 alusel seda, et kohtunik ei teeks mõjuva põhjuseta vajalikku menetlustoimingut, vaid asja ümberjagamine on lubatav ka juhul, kui mis tahes muu menetluse korraldus ei taga menetluse läbiviimist mõistliku aja jooksul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.12.2018 määrus asjas nr 1-17-10573, p 46).
11.KS § 45 lg 11 p 4 kohaselt võib asju erandjuhtudel ümber jagada mh arvestades kohtunike erinevat tööga koormatust. Õiguskirjanduses on selgitatud, et viidatud punkt võimaldab nii sissetulevat kui ka juba jaotatud kohtuasja erandjuhul määrata tööjaotusplaanist kõrvale kaldudes, kusjuures sätte kohaldamiseks peab esinema vähemalt oht, et ilma erakorralist
8(15)
3-22-2263 abinõu rakendamata ei suudeta asja lahendada mõistliku aja jooksul.1 Seega ei peeta viidatud sättes silmas mitte üksnes selliseid kohtuasju, mida pole veel ühegi kohtuniku menetlusse jagatud, vaid ka juba kohtunikule jagatud kohtuasjade ümberjagamist. Taoline järeldus tuleneb mh KS § 45 lg 11 preambuli sõnastusest, samuti sama lõike punkti 3 tekstist. Kohtu esimehe KS § 45 lg-st 11 tulenev pädevus ei sõltu sellest, kas mõni menetlusosaline on esitanud kohtumenetluse kiirendamise taotluse või kas sellise taotluse esitamise eeldused on täidetud. Samuti ei ole kohtu esimehel keelatud jagada töökoormuse ühtlustamise eesmärki silmas pidades kohtuasja ümber konkreetse kohtuniku menetlusse (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 09.01.2020 otsus asjas nr 1-15-6497).
12.Käesoleval juhul jagati menetletav kohtuasi ühena mitmekümnest kohtuasjast teenistust alustanud kohtuniku menetlusse eesmärgiga ühtlustada kolleegiumi liikmete töökoormust, mis on KS § 37 lg 2 p 4 kohaselt oluline põhimõte kohtunike vahel töö jaotamisel. Selle põhimõtte aluseks on kohtuniku sõltumatus ja avalik huvi ning tööjaotus peab mh võimaldama korrigeerida asjade jaotamist töö tegeliku kuhjumise alusel.2 Kuna menetlusaegade lühendamise eesmärk lähtub avalikust huvist ehk kõigi kohtumenetluste menetlusosaliste jagatud ühishuvist, ei puutu asjasse, et kaebaja ei ole käesolevas asjas esitanud taotlust kohtumenetluse kiirendamiseks ega enda väitel ei soovi konkreetse asja kiiremat läbivaatamist. Töökoormuse ühtlustamine võimaldab tervikuna vähendada kohtumenetluste kestust. Ümberjaotamise faktilist konteksti ja eesmärki arvestades oleks sellises olukorras objektiivselt võimatu ja sisuliselt ainetu lähtuda kohtu varem kinnitatud tööjaotusplaanist või juhuslikkuse põhimõttest. Menetlusosalistele anti enne asja sisulist läbivaatamist kohtukoosseisu muutumisest teada, mis on kooskõlas ka varem Riigikohtu praktikas kujundatud põhimõttega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.06.2020 otsus asjas nr 2-18-6499, p 14). Kaebaja väited kohtukoosseisu ebaseaduslikkuse kohta on seega alusetud ja vastuväide tuleb jätta rahuldamata. Samuti on ilmselgelt asjasse puutumatu kaebaja taotlus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus selles, et seadusandja ei ole sätestanud kohustust selgitada, kas asja lahendamisel on kasutatud kohtujuristi (ja millise) abi. Kaebajale on talle kätte toimetatud kohtumäärustest ja -nõuetest teada, millised kohtujuristid on käesolevas haldusasjas määrusi ja nõudeid koostanud ning täiesti arusaamatuks jääb, mil viisil rikub kohtu töökorraldus kaebaja subjektiivseid õigusi.
13.Põhimõtteliselt on võimalik vastuväitena kohtu tegevusele mõista ka kaebaja korduvalt esitatud kriitikat ringkonnakohtu 17.10.2023 määruse kohta, milles kohus jättis apellatsioonkaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja apellatsioonkaebuse põhjenduste esitamiseks. Kohus jätab ka selle vastuväite rahuldamata. Kaebaja on seisukohal, et HKMS § 182 lg 1 p 5, mille kohaselt tuleb apellatsioonkaebuses ära märkida, millist õigusnormi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud ning milles seisnes õigusnormi rikkumine, on vastuolus PS §-dega 3, 10, 11, 13, 14, 15, 24 (lg 5) ja 102. Kaebaja arvates peab ringkonnakohus sõltumata apellatsioonkaebuses õiguslike põhjenduste esitamisest kontrollima igakülgselt halduskohtu otsuse seaduslikkust. Ringkonnakohus kaebaja käsitlusega ei nõustu.
14.Õige, kuid selles kontekstis asjasse puutumatu on kaebaja osundus, et PS § 146 kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste õiguslike seisukohtadega, kuid väär on kaebaja arusaam, nagu tuleks kohtul pelgalt vaidlustamise faktist lähtuvalt kontrollida mis tahes vaidlustatud otsuse või haldustegevuse õiguspärasust, samuti kõrgema astme kohtul alama astme kohtu lahendi õiguspärasust, n-ö igast aspektist omal algatusel. Halduskohtumenetluse ülesanne on HKMS § 2 lg 1 kohaselt kooskõlas PS §-ga 15 eelkõige isikute õiguste kaitse õigusvastase tegevuse eest täidesaatva võimu teostamisel ja HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib halduskohtusse pöörduda üksnes oma (subjektiivsete) õiguste kaitseks, 1 2
3-22-2263 mistõttu on oluline tuvastada vaidluse ese ja kaebaja etteheite sisu. HKMS § 2 lg 3 kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses nõutud ulatuses, tõlgendades sealjuures lg 4 kohaselt menetlusosaliste avaldusi nende tegeliku tahte väljaselgitamiseks. Seega ei kujuta halduskohtumenetlus endast n-ö universaalset õiguspärasuse kontrolli, vaid menetluse eesmärk on kaitsta isiku konkreetselt määratletud ja seadusega kaitstavaid subjektiivseid õigusi. Sellisena erineb kohtumenetlus fundamentaalselt näiteks Vabariigi Valitsuse seaduse alusel läbiviidavast teenistusliku või haldusjärelevalve menetlusest, mida ei viida läbi ühegi konkreetse isiku subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid mille eesmärk ongi hinnata tervikuna haldustegevuse objektiivset õiguspärasust. Et isiku subjektiivsete õiguste väidetav rikkumine oleks võimalik kohtumenetluses piiritleda, tuleb isikul kaebuses oma õiguste riivet ja selle põhjuseid võimalikult konkreetselt kirjeldada. Menetlusosalisel ei ole kohustust seostada oma õiguste riivet konkreetsete õigusnormidega ja kohus ei ole sellega seotud, kuid kaebaja taotlus ja põhjendused peavad olema piisavad, et määratleda vaidluse ese.
15.Sama põhimõte, et õigust mõistab kohus, kehtib ka apellatsioonimenetluses, mille eripärase konteksti määrab samas see, et esimene kohtuaste on isiku õiguste riivele ja vaidlustatud haldustegevuse õiguspärasusele juba õigusliku hinnangu andnud. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses (HKMS § 197 lg 1). HKMS § 180 lg 1 kohaselt võib halduskohtu otsuse peale apellatsiooni korras edasi kaevata, kui halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, ebaõigesti hinnanud tõendeid või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. See kataloog on lähtekohaks ka HKMS § 182 lg 1 p-s 5 sätestatud kohustusele tuua apellatsioonkaebuses välja konkreetsed etteheited. Kui apellandi etteheide halduskohtu otsusele seisneb materiaalõiguse normide ebaõiges kohaldamises või menetlusõiguse normide rikkumises, peab apellant ka arusaadavalt selgitama, mida ta õieti apellatsioonkaebusega vaidlustab ehk milliste normide rakendamisel kohus tema arvates eksis ja miks ta nii leiab. Vastasel juhul ei oleks apellatsioonkaebuse eseme ja piiride määratlemine võimalik. Kaebaja apellatsioonkaebuse saamisel, millest võis tuletada üksnes halduskohtu otsuse vaidlustamise fakti, oli seega õiguspärane ja vältimatult vajalik nõuda kaebajalt oma väidete konkretiseerimist. Kaebaja väited sellise kohustuse põhiseadusvastasusest on ilmselgelt põhjendamatud.
16.Vastustaja on apellatsioonkaebuse vastuses leidnud, et apellatsioonkaebus koos selle täiendusega ei vasta HKMS § 182 nõuetele määral, mis võimaldaks apellatsioonkaebust läbi vaadata. Kuivõrd vastustaja ei ole esitanud seoses selle tähelepanekuga konkreetset nõuet apellatsioonkaebuse läbi vaatamata jätmiseks, ei lahenda ka ringkonnakohus seda taotlusena, kuid märgib selle kohta järgmist. Ringkonnakohus nõustub, et apellatsioonkaebus, selle täiendus ja kaebaja täiendavad seisukohad koosnevad valdavalt üldistest riigi- ja õigusfilosoofilistest arutlustest. Kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks loodud halduskohtumenetluse eesmärgiks ei saa olla kaebaja soovil õigusteoreetilise diskussiooni pidamine kohtuga, millele kaebaja on ise korduvalt viidanud. Taolisel ajendil kaebuse esitamist tuleks käsitada kaebeõiguse kuritarvitamisena. Kohus leiab siiski, et kaebaja tahe ja halduskohtu otsusele esitatud etteheidete sisu on üldjoontes võimalik tõlgendamise teel välja selgitada. Eelkõige mõistab ringkonnakohus, et kaebaja heidab halduskohtule ette materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis seisneb tema avalduse õiguslikus kvalifitseerimises selgitustaotluseks ja teabenõudele vastamist reguleerivate normide ebaõiges kohaldamises või kohaldamata jätmises, ning asjaoludele hinnangu andmist valikuliselt. Samuti on kaebaja tõstatanud asjas kohaldatavate normide põhiseaduspärasuse küsimuse. Seega vaatab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse sisuliselt läbi.
10(15)
3-22-2263 (II)
17.Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei korda neid, vastates järgnevalt apellatsioonkaebuse väidetele.
18.Kaebaja on esiteks seisukohal, et tema 17.08.2022 avaldus tulnuks kogu mahus lugeda teabenõudeks ja vastata sellele (positiivselt) viie tööpäeva jooksul kooskõlas AvTS § 18 lõikega 1. Vastustaja on menetlenud kaebaja avaldust seevastu selgitustaotlusena, viidates AvTS § 23 lg 2 p-le 5, mille kohaselt teabenõue, mille täitmiseks tuleb teavet täiendavalt süstematiseerida ja analüüsida ning selle alusel on vaja uus teave dokumenteerida, loetakse selgitustaotluseks ja sellele vastatakse MSVS-ga ettenähtud korras. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et avalduse vastuses toodud põhjendustel oli vastustajal alus kriminaalasja nr 1-15-11024 toimiku osas AvTS § 23 lg 2 p 5 kohaldamiseks.
19.Põhimõtteliselt on õige kaebaja väide, et teabe analüüsimise ja töötlemise vajadus iseenesest ei tähenda, et avaldus ei vastaks teabenõude tunnustele. Teabenõudena ja selgitustaotlusena käsitatava avalduse, iseäranis AvTS § 23 lg 2 p 5 alusel menetluslikult selgitustaotlusena vastamisele kuuluva avalduse sisulised tunnused on sealjuures suures osas kattuvad. Õiguslikult asjakohatu on aga kaebaja toodud analoogia väärteoteatega, kuna erinevalt väärteoteate esitamist reguleerivatest normidest sätestab AvTS § 23 lg 2 p 5 erinormina, et teatud tunnustele vastav teabenõue loetakse õiguslikult selgitustaotluseks. Sealjuures ei tulene antud normist, et avaldus ei peaks vastama teabenõude tunnustele, kuna ainuüksi selleks, et AvTS § 23 lg 2 p 5 saaks kohaldamisele kuuluda, peabki avaldus vastama esmaselt ka teabenõude tunnustele AvTS § 6 mõttes. AvTS § 23 lg 2 p 5 näol on tegemist eeskätt menetlusnormiga, mis näeb teatud tunnustega teabenõudele vastamiseks viiteliselt ette erineva vastamiskorra ja -tähtaja. Sellest on kaebajale saadetud vastuses lähtunud ka vastustaja, selgitades, et vastab avaldusele MSVS-s sätestatud korras, kuid lähtub vastamisel sisuliselt AvTS normidest, kuna küsitud teave vastab AvTS §-s 3 sätestatud avaliku teabe tunnustele. Vastustaja põhjendustes puudub kaebaja väidetud vastuolu. Vastustaja on õigesti leidnud, et avaldusele vastamisel tuli lähtuda MSVS §-s 6 sätestatud tähtajast.
20.Ringkonnakohus märgib, et ehkki vastustaja ei ole avalduse vastuses sellele sõnaselgelt tuginenud, vastab kohtumenetluses esitatud põhjendustest lähtudes AvTS § 23 lg 2 p 5 tunnustele ka kaebaja avaldus kriminaalasjas nr 1-19-8262 esitatud päringute väljastamiseks. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et kaebaja taotlus kohtu pressiesindaja töölepingu ja distsiplinaarkaristuste andmete väljastamiseks kohtu ette toodud asjaolude põhjal oma sisult AvTS § 23 lg 2 p 5 tunnustele siiski ei vasta. Eeldusel, et selle teabe edastamine ei oleks nõudnud teabe analüüsimist ja sünteesimist ning uue teabe dokumenteerimist, oleks vastustajal tulnud sellekohasele nõudele vastata AvTS § 18 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. See asjaolu ei anna siiski alust kohustamiskaebuse rahuldamiseks. Kaebaja nõude distsiplinaarkaristuste kohta teabe saamiseks on vastustaja 09.09.2022 täitnud, misläbi on kaebaja oma kaebuse eesmärgi osas, milleks tal on õiguslik alus, saavutanud ning pelgalt vastamistähtaja võimaliku rikkumise kaalutlusel ei saaks kohustamiskaebus kaebaja õigusi täiendavalt kaitsta. Ülejäänud osas jättis vastustaja kaebaja taotluse sisuliselt õiguspäraselt rahuldamata, mistõttu puudub alus kohustamiskaebuse rahuldamiseks sõltumata vastamistähtaja järgimisest.
21.Kaebaja sisuline etteheide seoses taotluse rahuldamata jätmisega seisneb kokkuvõtlikult selles, et PS alusel on tal üldine õigus saada avalikult võimult teavet selle tegevuse kohta ja vähemalt osas, milles taotletud andmed ei ole tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks, oleks tulnud andmetele AvTS § 38 lg 2 alusel juurdepääs tagada. Vastustaja on avalduse vastuses
11(15)
3-22-2263 põhistanud taotluse valdavas osas rahuldamata jätmist kriminaalasja nr 1-15-11024 toimiku osas kahel õiguslikul alusel.
22.Esiteks on vastustaja keeldunud andmetele juurdepääsust AvTS § 23 lg 1 p 1 alusel, mille kohaselt teabevaldaja keeldub teabenõude täitmisest, kui taotletava teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele juurdepääsuõigust, koosmõjus § 9 lg 2 p-ga 7, mille kohaselt on teabevaldaja kohustatud teabele juurdepääsu võimaldamisel tagama juurdepääsupiirangutest kinnipidamise. Ringkonnakohtu hinnangul on vastuses esitatud kaalutlused AvTS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks asjakohased. Kordamata halduskohtu otsuse ja selles viidatud vastustaja seisukohtade põhjendusi, märgib ringkonnakohus, et vastustaja on avalduse vastuses asjakohaselt viidanud, et PS §-s 44 sätestatud õigus teabele on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mis tähendab, et seda võib piirata seadusega eeldusel, et piiranguks on legitiimne eesmärk. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, et taotletud kriminaalasja menetlus on kooskõlas menetlusõiguse normidega kuulutatud osaliselt kinniseks ja suur osa toimiku materjalidest, sh sisukord, on AvTS mõttes juurdepääsupiiranguga teave, mis annab aluse teabenõude täitmisest keelduda.
23.Teiseks on vastustaja keeldunud teabele juurdepääsust isikuandmete kaitse kaalutlusel, milleks AvTS § 39 lg 1 kohustab teabevaldajat juhinduma isikuandmete kaitse üldmääruses või seaduses sätestatud alustest, põhjendades, et kaebaja soov kontrollida kohtumenetluse õigsust ei vasta ühelegi alatud juhul kohaldamisele kuuluva IKS §-des 4–7 sätestatud alustest isikuandmete töötlemiseks. Vastustaja on avalduse vastuses õigesti selgitanud, et kriminaalasja toimik sisaldab erinevates dokumentides hulgaliselt kolmandate isikutekohta kogutud teavet, sh privaatse sisuga andmeid. Ringkonnakohus jääb oma varasemas praktikas (20.05.2020 otsus haldusasjas nr 3-19-1076) võetud seisukohtade juurde, millele viitas käesolevas asjas ka halduskohus. Kohtutoimik, sh kriminaaltoimik ei ole menetlusvälisele isikule piiranguteta avalik, sellega tutvumine eeldab õigustatud või põhjendatud huvi äranäitamist ja taotluse eelduste täitmisel on maakohtul kaalutlusõigus otsustamaks, kas taotleja huvi on kaalukam kui poole või kolmanda isiku huvi teabe kaitsmiseks. Vastustaja kaalutlused nõude rahuldamata jätmiseks on ringkonnakohtu hinnangul asjakohased.
24.Kohtumenetluses on vastustaja täiendavalt põhjendanud taotluse rahuldamata jätmist AvTS § 23 lg 2 p-s 3 sätestatud alusega, mis annab teabevaldajale õiguse teabenõude täitmisest keelduda, kui selle täitmine nõuab taotletava teabe suure mahu tõttu teabevaldaja töökorralduse muutmist, takistab talle pandud avalike ülesannete täitmist või nõuab põhjendamatult suuri kulutusi. Ehkki sellele normile ei ole vastustaja avalduse vastuses viidanud, on vastuses esitatud normi sisule viitav põhjendus, mille kohaselt kohtutoimikute töötlemine selliselt, et neist oleks kõigile tutvumise võimaldamiseks eemaldatud kogu juurdepääsupiiranguga teave, ei ole praktiliselt võimalik. Kuna on ilmne, et vastustaja lähtus sisuliselt avaldusele vastates ka kaalutlusest, et nõude rahuldamine tooks kaasa ülemäärase töökoormuse, oli halduskohtul alus käsitada ka seda vastustaja tegeliku kaalutlusena taotluse rahuldamata jätmisel vaatamata õigusliku viite puudumisele.
25.AvTS § 23 lg 2 p 3 eesmärgina võib näha mitte ainult kitsalt ebamõistliku mahuga teabenõuete piiramist (n-ö terve dokumendiregistri väljastamise taotlus, millele viitab kaebaja), vaid avaliku huvi kaitset laiemalt, vältimaks ametiasutuste põhifunktsioonide täitmise võime langust. Vastustaja kui kohtu puhul tähendab see eelkõige avalikku huvi kohtumenetluste nõuetekohase korraldamise ja kohtuasjade mõistliku aja jooksul lahendamise vastu, mis igal üksikjuhtumil on laiendatav ka konkreetse kohtuasja menetlusosaliste huvile. Tegemist on legitiimse eesmärgiga PS §-dest 44 ja 46 tuleneva lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõiguste piiramiseks ning AvTS-i regulatsioon, mille põhiseaduspärasuse on kaebaja kahtluse alla seadnud, ei riiva ringkonnakohtu hinnangul ebaproportsionaalselt kaebaja õigusi. Sealjuures märgib kohus, et diferentseerida saab olukordi, kus teabevaldaja jaoks on 12(15)
3-22-2263 avaldusele selgitustaotlusena vastamine jõukohane (AvTS § 23 lg 2 p 5), olukordadest, kus avaldusele vastamine teabevaldaja põhiülesannete täitmist oluliselt takistaks (AvTS § 23 lg 2 p 3), kuid nimetatud normid ei välista teineteist, vaid teabevaldaja võib jõuda tõdemusele, et vastamine nõuaks tema töökorralduse muutmist või takistaks avalike ülesannete täitmist, ka avaldust selgitustaotlusena lahendades. Sealjuures sätestab AvTS § 23 lg 2 p-ga 3 analoogse aluse selgitustaotlusele vastamata jätmiseks ka MSVS § 5 lg 9 p 7. Asjakohased on vastustaja selgitused, et terve kriminaalasja toimiku töötlemine selliselt, et eemaldada sellest kogu juurdepääsupiiranguga teave, häiriks oluliselt kohtu põhitegevust ning sellest tulenevalt oli ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kaebaja nõude täitmata jätmine ka piiratud mahus AvTS § 38 lg 2 alusel. Sellises olukorras ei saa asjasse puutuvaks pidada ka kaebaja tõstatatud küsimust, kas põhiseadusega on kooskõlas, et seaduses puudub norm, mis kohustaks vastustajat küsima kõigi kriminaalasja toimikuga seotud andmesubjektide nõusolekut toimiku avalikustamiseks, kuna taoline kohustus tähendaks andmevaldajale veelgi suuremat täiendavat töökoormust.
26.Kaebaja taotluse kriminaalasja nr 1-19-8262 kohta esitatud päringute ja kohtu pressiesindaja töölepingu saamiseks on vastustaja jätnud täitmata AvTS § 23 lg 1 p 1 alusel põhjendusel, et nimetatud andmed on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kriminaalasja kohta tehtud päringute osas.
27.Pressiesindaja töölepingu osas märgib kohus täiendavalt järgmist. Ringkonnakohus mõistab kaebaja taotlust Harju Maakohtu pressiesindaja töölepingu saamiseks selliselt, et kaebaja on soovinud töölepingu avalikustamist tervikuna. 17.08.2022 taotluse p-s 50 (dtl 24) on kaebaja viidanud hea halduse põhimõttele, selgitamata sõnagagi oma huvi teabe saamise vastu. Apellatsioonkaebuse täienduse p-s 9 (dtl 66) on kaebaja selgitanud, et tema hinnangul on vastustajal töölepingu esitamise kohustus, kuna tegemist on AvTS § 3 lg 1 mõttes avalikke ülesandeid täites saadud või loodud teabega. Sama dokumendi p-s 18 (dtl 67) on kaebaja samas möönnud, et ta „isegi ei mäleta, miks ma seda töölepingut üldse küsisin“ ning järgnevas p-s 19 oma teadmishuvi kitsendanud, märkides, et teda ei huvita pressiesindaja telefon, elukoht ega töötasu. Seega saab kaebaja tegelikku tahet tõlgendada nii, et tema sooviks on tutvuda Harju Maakohtu pressiesindaja töölepinguga, välja arvatud andmed telefoninumbri, elukoha ja töötasu kohta.
28.Iseenesest saab kaebajaga nõustuda selles, et avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 5 p 2 mõttes avalikus teenistuses oleva töötajaga sõlmitud töölepingus sisalduvat teavet saab eelduslikult käsitada AvTS § 3 lg 1 mõttes avalikke ülesandeid täites saadud ja/või loodud teabena. Võttes aga arvesse töölepingulise suhte olemust, on töölepingule juurdepääsupiirangu seadmine vastustaja põhjendusi arvestades õiguspärane. Vaatamata sellele, et riigi eraõiguslik töösuhe isikuga ametiasutuse ülesannete täitmiseks on ATS § 5 p 2 kohaselt hõlmatud avaliku teenistuse üldmõistega, ei saa töösuhe sama normi kohaselt hõlmata avaliku võimu teostamise pädevust. Olemuselt on tegemist tsiviilõigussuhtega: ATS § 3 lg 2 sätestab sõnaselgelt, et töötajate töösuhteid ametiasutustes reguleerivad töölepingu seadus ja teised töösuhteid reguleerivad seadused. Riik tegutseb lepingulises suhtes oma töötajaga avalik-õigusliku juriidilise isiku kui tsiviilõigussubjektina tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg 2 tähenduses, mitte avaliku võimu kandjana. Tegemist on olemuslikult erineva õigussuhtega riigi avalik-õiguslikust teenistus- ja usaldussuhtest ametnikuga ATS § 5 p 1 mõttes. Muu hulgas tulenevad sellest ka erisused avalikustamisele kuuluva teabe osas. Kui seaduse alusel kuulub avalikustamisele ametniku ametijuhend (AvTS § 28 lg 1 p 5), nimi, haridus, eriala, telefoninumber ja e-posti aadress (AvTS § 28 lg 1 p 6) ning palk (ATS § 65 ja AvTS § 28 lg 1 p 25), siis töötajat puudutavate andmete, samuti töölepingu kohta taolist universaalset ja aktiivset avalikustamiskohustust sätestatud ei ole. Töölepingu sisu on 13(15)
3-22-2263 ametiasutusel pädevus tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks üldkorras AvTS § 35 alusel, v.a töötasu osas (AvTS § 36 lg 1 p 9; vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 17.10.2018 otsus haldusasjas nr 3-15-3228, p 20).
29.Tsiviilõiguslikku töölepingut sõlmides ei ole töötaja astunud riigiga avalik-õiguslikku suhtesse ega allutanud ennast ametniku teenistussuhte detailide avalikustamise reeglitele. Seadusandja on teinud selge valiku, välistades AvTS § 36 lg 1 p 9 alusel võimaluse tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks üksnes teabe töötajale eelarvest makstavate tasude kohta. See on selgitatav avalikkuse huviga avalike rahaliste vahendite otstarbeka kasutamise vastu. Muude töösuhte detailide vastu avalikkusel eelduslikult samavõrd intensiivset teadmishuvi olla ei saa ja privaatautonoomia põhimõttel riigiga sõlmitud eraõiguslikku suhtesse astunud töötaja õigust isikuandmete kaitsele ei saa kitsendada analoogia alusel. Töölepingu muude andmete asutusesiseseks kasutamiseks määramine allub ametiasutuse juhi diskretsioonile. Sealhulgas allub juhi diskretsioonile AvTS § 35 lg 1 p 12 mõttes hinnangu andmine, kas ja millises ulatuses kahjustaks töölepingu kui isikuandmeid sisaldava teabe avalikuks tulek oluliselt andmesubjekti ehk töötaja eraelu puutumatust. Säte viitab sealjuures isikuandmetele n-ö laias tähenduses, mis isikuandmete kaitse üldmääruse (EL) 2016/679 (IKÜM) art 4 p 1 mõttes hõlmab „igasugust teavet tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta“, mitte üksnes eriliiki isikuandmeid IKÜM art 9 tähenduses.
30.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja jättis kaebaja nõude töölepinguga tutvumiseks AvTS § 23 lg 1 p 1 alusel õigesti rahuldamata, kaaludes asjakohaselt andmesubjekti huvi oma isikuandmete kaitsmiseks, mis tuleb kaebaja põhjendusi arvestades lugeda tema huvist kaalukamaks.
31.Apellatsioonkaebus tuleb seega tervikuna rahuldamata jätta.
(III)
32.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, jäävad apellatsiooniastme menetluskulud HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 kohaselt menetlusosaliste endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 16.04.2026 otsusega
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2025. a ja Tallinna Halduskohtu
10.oktoobri 2023. a otsused osas, millega jäeti kaebus rahuldamata Harju Maakohtu pressiesindaja töölepingu osas, ning osas, mis puudutab menetlusväliste isikute taotluseid kriminaalasjas nr 1-19-8262.
3.Teha tühistatud osas uus otsus, millega kohustada Harju Maakohut uuesti lahendama X 17. augusti 2022. a teabenõue osas, mis puudutab taotlust tutvuda Harju Maakohtu pressiesindaja töölepinguga ja menetlusväliste isikute taotlustega kriminaalasjas nr 119-8262.
4.Jätta kohtuotsused muutmata osas, mis puudutab teabenõude lahendamist seoses taotlusega tutvuda Harju Maakohtu pressiesindaja ametijuhendiga. 14(15)
3-22-2263
5.Muuta muus osas Tallinna Ringkonnakohtu 7. märtsi 2025. a otsuse põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele.
6.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.