Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 10.04.2019 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 16.05.2019 Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 01.06.2019 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. Süüdistus Q.Y on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema 27.10.2016 kella 21.20 ja 21.45 vahelisel ajal, olles parkinud oma taksona kasutatava sõiduauto Chrysler Voyager reg.nr xxx aadressil xxx asuva taksopeatuse järjekorda, väljus autost ja suundus teise taksojuhi G. N.’i poole, kes seisis samas järjekorras oma taksona kasutatava sõiduauto Nissan Qashqai reg.nr xxx juures, ning midagi ütlemata lõi ühel korral rusikaga G. N.’i parema silma piirkonda ja seejärel veelkord paremale poole vastu lõuga. Saadud löökide tagajärjel hakkas G. N.’il halb, ta kaotas koordinatsiooni ja kuk kus, mille peale Q.Y lõi kannatanut veel paar korda jalaga kehasse. Sellise tegevusega Q.Y tekitas G. N.’ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse: näoskeleti luude murru, parema silmamuna põrutuse, parema silma traumaatilise glaukoomi ja haava parema kulmu piirkonda. Parema silmamuna põrutuse tüsistuseks oli nägemise täielik kadu paremas silmas. Parema silma nägemise täielik kadu tekitab vastavalt Vabariigi Valitsuse 13.08.2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ §-le 8 raske kehalise haiguse, pikkusega rohkem kui neli kuud. Seega pani Q.Y toime KarS § 118 lg 1 p 2 kvalifitseeritava kuriteo, s.o raske tervisekahjustuse tekitamise, millega põhjustati tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 233 lg 1 kohaselt lahendab kohus lühimenetluses kriminaalasja tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata, kriminaaltoimiku materjali põhjal. KrMS § 237 lg 5 kohaselt võib süüdistatav taotleda enda ülekuulamist kohtus. KarS § 2 lg 2 alusel karistatakse teo eest, kui see vastab süütekooseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KrMS § 306 alusel lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel mh järgmised küsimused: 1) kas leidis aset tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse; 2) kas teo on toime pannud süüdistatav; 3)

kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida; 4) kas süüdistatav on süüdi kuriteo toimepanemises. Kohtuistungil avaldas süüdistatav, et ta ei taotle enda ülekuulamist. Samas avaldas süüdistatav, et ta ei tunnista ennast süüdi ja ta ei tunnista tsiviilhagi. Sel juhul võtab kohus tõendina kahtlustatava kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kahtlustatavana ülekuulamisel 23.03.2017 k I lk 50-56 avaldas Q.Y, et talle on arusaadav milles teda kahtlustatakse ning ta ei nõustunud esitatud kahtlustusega. Ta andis ülekuulamisel ütlusi, et kahtlustuses näidatud kuupäeval parkis ta oma sõiduauto taksojuhtide järjekorda aadressil xxx linnas. Ta oli selles järjekorras viimane, tema ees seisis oma autoga taksojuht A. A.. Ta mäletab, et kui ta tahtis parkida oma autot, siis sõitis temast mööda kannatanu auto, kes seisis samuti taksojuhtide järjekorras. Peale seda, kui ta oli oma auto ära parkinud, ei pööranud ta kannatanu autole rohkem tähelepanu. Mõne aja pärast väljus ta enda autost, oli ära 6-10 minutit ja tagasi tulles, märkas, et kannatanu autot enam ei olnud. Mingit konflikti tal kannatanuga ei olnud. Tol ajal, kui tema kliente ootas, mingit kaklust tema kõrval ei toimunud. Ta ei ole kannatanut löönud. Ta tunnistab, et neil on kannatanuga olnud varem sõnaline konflikt. Ta arvab, et kannatanu on tema peal e kade, kuna temal on pere ja töö, aga kannatanul pole kedagi. Ta ei saa aru, miks kannatanu teda süüdistab. Kahtlustatavana ülekuulamisel 13.12.2017 k I lk 190-199 andis Q.Y ütlusi, milliseid sõrmuseid millal on ta kandnud. Kohus on arvamusel, et 13.12.2017 andis ütlused ei anna sisulist informatsiooni kriminaalasja lahendamisel. Kriminaalasjas on otsese tõendina esitatud kannatanu ütlused. Kannatanu ülekuulamise protokollist 28.10.2016 k I lk 1-8 nähtub, et kannatanu töötab taksojuhina ja 27.10.2016 kell 21.20 seisis ta oma autoga taksojuhtide järjekorras aadressil xxx. Tema juurde sõitis takso juht Q.Y, lõi teda mitu korda rusikaga silma piirkonda. Ta hakkas löögi eest kõrvale põikama ning Q.Y lõi teda veel mitu korda näkku. Kannatanu ei saanud aru, milles eest Q.Y teda peksis. Ülekuulamise protokollile on juurde lisatud fotod k I lk 7 -8, millest nähtub et kannatanul on parem silm vigastatud, paistes ja kinni. Kannatanu ülekuulamise protokollist 15.11.2016 k I lk 9-16 nähtub, et kannatanu on täpsustanud varem antud ütlusi löömise osas. Nimelt ta ütles, et märkas, et Q.Y parkis taksojuhtide järjekorda oma auto punast värvi Chrysler Voyageri reg.nr xxx. Peale seda, kui süüdistatav oma auto ära parkis, kõndis ta sihipäraselt kannatanu juurde. Q.Y lõi kannatanut rusikaga vastu paremat silma. Ta tundis löögi tagajärjel kohe füüsilist valu ja tal purskas kohe kulmust verd. Ta mäletab, et Q.Y-l oli sõrmus. Pärast seda lööki lõi süüdistatav teda veel korra rusikaga vastu lõugu (paremalt poolt). Ta hakkas süüdistatavast eemale minema ja püüdis tema löökide eest varjuda, kuid kaotas nõrkusest koordinatsiooni ja kukkus maha. Peale mida süüdistatav lõi teda paaril korral jalaga vastu keha, kuid valu süüdistatava löökide tagajärjel ta ei tundnud. Peale seda läks süüdistatav oma autosse. Kannatanu kutsus välja politseipatrulli, kes tulid umbes 10 minuti pärast. Ta selgitas patrullile, mis oli juhtunud. Pärast seda läksid politseinikud süüdistatava juurde. Ta kuulis, et süüdistatav ütles, et tal on kõigest kõrini. Ta ütles, et neil ei ole süüdistatavaga kunagi varem omavahel konflikti olnud, nad ei ole suhelnud ja tunnevad üksteist vaid tööalaselt. Ta tundis ennast valu tõttu väga halvasti ja lõhki löödud kulmust tuli tugevasti verd. Kohtla-Järve linna traumapunktis õmmeldi tal kulmu. Valvearst ütles talle, et tal on silm vigastatud, pärast mida viidi ta Tallinnasse haiglasse, kus talle öeldi, et silmaoperatsioon ei ole vajalik, kuid tal on kahjustatud silmanärv, oli sisemine verevalum ja närv oli pitsunud. Kannatanu oli haiguslehel.

Kannatanu ülekuulamise protokollist 29.05.2017 k I lk 67-73 nähtub, et kannatanu on täiendanud varem andnud ütlusi. Kannatanu selgitas, et 27.10.2016 kell 21.20 seisis taksode järjekorras ainult kolm autot, esimene oli tema, siis A. A. ja kolmas oli süüdistatav. Kokku oli ta haiguslehel 28.10.2016 kuni 27 või 28.04.2017 (182 päeva). Järgmised ülekuulamised puudutavad kannatanu esitatud tsiviilhagi. Kannatanu ülekuulamise protokollist 13.12.2017 k I lk 160-170 nähtub, et kannatanu on andnud ütlusi, mis selgitavad tsiviilhagi olemust koos lisatud tõenditega. Nimelt on ta veelkord selgitanud 27.10.2016 taksopeatuses juhtunud sündmust. Seoses talle kehavigastuse tekitamise eest tahab ta esitada materiaalse kahju summas 140,59 eurot, mis koosneb: voodipäeva tasu Tallinna haiglas (50 eurot), ravimite ostmine retseptide alusel (38,10 eurot), traumapunkti tasu (5 eurot), silmaarst F. juures käimise eest (5 eurot), silmaarst K. juures käimise eest (5 eurot), bensiini kulud (49,99 eurot), silmatilgad (30 eurot). Kannatanu ülekuulamise protokollist 25.01.2018 k I lk 171-181 nähtub, et kannatanu lisab varem esitatud materiaalse kahju summale 140,59 eurot veel 996 eurot, seoses saamata jäänud töötasuga. Ta esitab materiaalse kahju kogusummas 1136,59 eurot ja moraalse kahju summas 2000 eurot. Ta soovib esitada moraalse kahju, kuna parema silma trauma tekitamise tõttu kaotas ta paremast silmast täielikult nägemise. Ta tunneb seoses nägemise kaotusega psühholoogilist ja füüsilist ebamugavust. Ta soovib esitada tsiviilhagi materiaalse ja moraalse kahju kogusummas 3136,59 eurot. Kohtu hinnangul on kannatanu ütlused usaldusväärsed, loogilised ning neis puuduvad vastuolud. Kuriteo kohta on kannatanu üle kuulatud kolmel korral. Ainuke ebatäpsus kannatanu ütlustes seisnes selles, et teisel ülekuulamisel 15.11.2016 andis kannatanu ütlusi, et süüdistatav lõi teda veel ka jalaga siis, kui kannatanu oli juba maha kukkunud. Kohtul ei ole alust kahelda kannatanu ütlustes jalaga löömise kohta. Asjaolu, et kannatanu ei andnud ütlusi jalaga löömisega 28.10.2016 ülekuulamisel, on seletatav kannatanu terviseseisundiga, kes viibis haiglaravil. Seoses terviseseisundiga ei ole välistatud, et kannatanu võis jätta ülekuulamisel tähelepanuta, et ta ei rääkinud jalaga löömisest. Kannatanu on kogu kohtueelse menetluse käigus andnud järjepidevaid ütlusi, mis ühtivad tema poolt varem antud ütlustega. Kogu uurimise kestel väitis kannatanu, et teda lõi isik nimega Q.Y, kes on samuti taksojuht. Seega kannatanule oli peksja isik teada. Kannatanu kirjeldas selle isiku sõiduautot. Samuti väitis kannatanu kindlalt, et järjekorras oligi kolm isikut – kannatanu süüdistatav ja A. A., kes seisis oma autoga süüdistatava ja kannatanu autode vahel. Lisaks kohus hindab ka sedagi, kas kannatanul võib olla motiiv või mingi muu huvi anda süüdistatava peale valeütlusi, süüdistades teda kuriteo toimepanemises. Kohus ise ei näe kriminaalasjas selliseid argumente ega asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et kannatanu annab valeütlusi süüdistatava peale. Kui kriminaalasjast ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt võiks kannatanul olla motiiv anda süüdistatava peale valeütlusi, on kohtul alust arvata, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Kahtlustatava ütlustest nähtub, et kannatanul võib olla motiiv anda tema peale valeütlusi, sest kannatanu on kade, süüdistataval on kõik hästi elus läinud, kannatanul aga ei ole. Süüdistatav ei eitanud ütlustes, et nende vahelised suhted ei ole head ja neil oli ka sõnalist konflikti. Seega iseenesest ei ole välistatud, et kannatanul võib olla motiiv tekitada süüdistatavale probleeme. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et kannatanule on tekitatud konkreetsed

kehavigastused ja konkreetses kohas ( selles osas ei ole vaidlust, sest kohale oli kutsutud politsei ja kannatanul esinenud kehavigastused olid ka visuaalselt nähtavad). Süüdistatav ei soovinud anda ütlusi kohtuistungil, samuti ei ole ta kohtueelsel uurimisel ütlustes selgitanud, miks oleks kannatanu pidanud, olles tõsiselt pekstud, hakata mõtlema süüdistatava süüdioleku lavastamisele, selle asemel, et osutada kohale saabunud politseile isiku peale, kes peksis kannatanut tegelikult. Kohus ei näe ühtki mõistlikku, elus reaalselt eksisteerivat põhjust, et saades kehavigastusi, tundes valu, oleks kannatanu hakanud lavastama kuriteo toimepanija isikut. Kannatanu ütlustes sisalduv asjaolu, et ta mäletab, et süüdistatav kandis kuriteo toimepanemise ajal sõrmust, ei oma kohtu arvates mingitki sisulist tähendust kuriteo ega selle toimepanija isiku tuvastamisel. Selline faktiline asjaolu ei välista ega kinnita kuritegu ega anna selgust toimepanija isiku kindlakstegemisele. Seega ei oma tähtsust ka Q.Y kahtlustatavana antud ütlused sõrmuste kandmise asjaolude kohta. Kohus enam sellele asjaolule ei peatu. Tunnistajana andis ütlusi A. A., taksojuht, millele osutab kannatanu, et A. seisis taksode järjekorras. Tunnistaja kinnitas ainult seda, et ta istus oma autos ja oli järjekorras, suhtles ka ühe kliendiga ja ühel hetkel nägi, et kohale tulid kiirabi ja politsei. Kannatanut ega süüdistatavat ta ei näinud. K 1 tlk 18-20. Tunnistaja ütlused ei ole iseenesest vastuolus kannatanu ega süüdistatava ütlustega. Kannatanul tekkinud kehavigastuste saamise asjaolude kohta ei andnud tunnistaja ütlusi. Kannatanu kirjeldatud faktilised asjaolud leiavad kinnitust ka tunnistajate R.B.i ja A.K.i ütlustega. K I lk 23-25 andis tunnistaja R.B.i ütlusi, et 27.10.2016 kell 21.20 sai ta koos paarilise A.K. väljakutse xxx, mille sisuks oli, et üks taksojuht lõi teist näopiirkonda. Nende juurde pöördus taksojuht G. N., kes väitis et teda lõi Q.Y . Kannatanul oli näha näo piirkonnas silma ümber suurt hematoomi. Süüdistatav tunnistas tunnistajale, et ta lõi kannatanut näo piirkonda, kuna kannatanu käib talle koguaeg kaebamas, et too võtab tema kliendid endale. Kannatanu käitus rahulikult, küsis süüdistatavalt, et miks ta teda lõi. Süüdistatav ütles, et ta ei suutnud enam suusõnaliselt temaga suhelda ja tema mõõt sai täis. Kohus märgib, et juhul kui kaitsja ja süüdistatav on väljendanud soovi lühimenetluse kohaldamiseks, peavad nad arvestama sellega (kohtuistungi algul oli süüdistatavale lühimenetluse eristused kohtu poolt selgitatud), et kohus tugineb kriminaalasja materjalidele, mille hulgas on tunnistaja ütlusi, ja neil puudub õigus ja võimalus tunnistajat küsitleda ehk seada tunnistaja ütlusi kahtluse alla ristküsitluse käigus. Tunnistaja ütlused kinnitavad täielikult kannatanu ütlusi, et peksjaks on süüdistatav. Kannatanu osutas tunnistaja juuresolekul süüdistatavale, kui teo toimepanijale ja süüdistatav viibis sündmuskohal politseisaabumisel ega eitanud kannatanu öeldut. Kohus märgib, et just viimased asjaolud on olulised tunnistaja ütlustes, mitte aga niivõrd see, kas süüdistatav on tunnistajale tunnistatud kannatanu löömist või mitte. K I lk 26-27 andis tunnistaja A.K. ütlusi, et 27.10.2016 kell 21.20 paiku said nad koos paarilise R.B.iga väljakutse xxx, kus väidetavalt üks taksojuht lõi teist. Kohale jõudes väitis taksojuht G., et teda lõi rusikaga näkku teine taksojuht Q.Y. Kannatanul oli näha näopiirkonnas hematoom. Süüdistatav tunnistas, et ta lõi kannatanut näo piirkonda, sest kannatanu kaebab tema peale ja võtab kliendid ära. Nad kutsusid kannatanule kiirabi, kes

kontrollisid tema tervise seisundit ja viisid ta haiglasse. Kannatanu käitumine oli rahulik, süüdistatav oli ärritunud. Seega tunnistaja K.i ütlused kinnitavad kannatanu ütlusi ja on tunnistaja B.i ütlustega täielikus kooskõlas. Kaitsja on arvamusel, et K. ja B. olid antud kriminaalasjas menetlejad ja KrMS § 66 lg 2 kohaselt „Kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi“ , seega ei saanud politseinikud olla tunnistajad antud kriminaalasjas. Kohus vastab, et ei K. ega B. olnud kordagi antud kriminaalasjas menetlejad. Fakt, et patrullpolitseinikud saabuvad oma tööülesannetega seoses väljakutsel sündmuskohale ja saavad teada asjaoludest, millel võib olla informatiivne või tõenduslik tähendus, et tähenda, et patrullpolitseinikud võtavad enda peale menetleja rolli. Täiendavalt tuletab kohus kaitsjale meelde, et KrMS § 66 lg 2 kohaselt „uurimisasutuse ametnik, prokurör või kohtunik, kelle menetluses kriminaalasi on olnud, võib olla kohtumenetluses tunnistajaks tõendi usaldusväärsuse kontrollimiseks.“ Seega ka menetleja tunnistajana ülekuulamine ei ole välistatud K I lk 57-58B, 60-61 28.03.2017 asitõendi vaatlusprotokollist koos lisaga CD-R plaadilt nähtub, et 27.10.2016 kell 21.20 ajal tehti seoses aadressil xxx linnas toimunud taksojuhi ründamisega hädaabikõne, mis saabus G. N.ile kuuluvalt telefoninumbril. Kõnest nähtub, et N.it peksis teine meesterahvas, kelle takso number on xxx, punast värvi Chrysler. Sündmus leidis aset xxx, taksopeatuses. Kaitsja on kohtu tähelepanu osutanud asjaolule, et vastavalt asitõendi vaatlusprotokollile otsis uurija kannatanu 27.10.2017 kl 21.20 tehtud kõnesid, mitte 27.10.2016, ja leidis 21.04.2016 kl 17.30 tehtud kõnesid, seega ei puutu nimetatud kõne kriminaalasjasse ja osutab kannatanule, kui valetajale, kes tegi Q.Y süüdistatavat kõne oktoobris 2017, aasta pärast 27.10.2016 juhtumit. Pole vaidlust, et protokoll on koostatud lohakalt ja vigadega. Samas k 1 tlk 58a on uurija õiend, millest nähtub, et 27.10.2017 ja 21.04.2016 on vigased andmed ja tegelik kuupäev peab olema 27.10.2016. Vähemalt ühes kohas on kellaaeg, 21.20, näidatud õigesti, teine kellaaeg 17.30 on ilmselt vigane ja õige peab olema ka 21.20, sest tunnistaja B.i ütlustest k 1 tlk 24 nähtub, et väljakutse oli edastatud 27.10.2016 kl 21.20. Kõne tekstist nähtub, et see on seesama juhtum, milles oli väljakutse kl 21.20 27.10.2016 ja millele sõitsid politseinikud B. ja K.. Seega kaitsja argument asitõendi protokolli kohta ei ole kohtule veenev ja selle alusel ei saa teha järeldusi kannatanu kui tõendi allika ebausaldusväärsuse kohta. K I lk 30-38, meditsiinilised dokumendid kannatanu suhtes, millest nähtub: Ida-Tallinna Keskhaigla haiguslugu nr 20161028-398137/02-24-876833, haigusjuht nr 20161101-403657 ja SA Ida-Viru Keskhaigla tõend 17.11.2016 ning patsiendikaart nr R591638, 27.10.2016, mis tõendavad kannatanu kehavigastuste olemust, kajastavad uuringute tulemusi, ravi määram ist ja esmase läbivaatuse käigus kehavigastuste fikseerimist. Nimetatud tõenditest nähtuvalt oli kannatanu põhidiagnoosiks: kolju ja näoluude murd, silmakoopapõhja murd (kinnine). Kaasuvaks haiguseks: pindmine peavigastus, silmalau ja silmaümbruse kontutsioon; nägemisnärvi ja –kulglate murd haigusseisundis, nägemisnärvi mujal klassifitseerimata haigusseisundid; lahtine peahaav, pea muude piirkondade lahtine haav; glaukoom, silmatraumajärgne sekundaarne glaukoom. Vigastuste tekitamise põhjuseks on rünne kehalise vägivallaga ( millest teatas patsient ise). Seega on tuvastatud, et kannatanul oli 27.10.2016 kirjeldatud vigastused, mille kohta andis ka kannatanu ütlusi, väites, et trauma on vägivaldne ja tekitatud teise isiku poolt peksmisega.

K I lk 101-107, SA Ida-Viru Keskhaigla poolt 07.09.2017 edastatud vastus PPA päringule koos lisatud koopiatega ambulatoorsetest epikriisidest 06.04.2017, 15.12.2016 ja 16.11.2016 ning patsiendikaardist nr R591638, nähtub , et kannatanu käis peale 27.10.2016 toimunud sündmust silmaarstide vastuvõttudel korduvalt ning viimasel visiidil diagnoositi kannatanul parema silma nägemisteravuseks „0“, mis oli tingitud 27.10.2016 saadud traumast. Nimetatud meditsiinilistest dok umentidest nähtub kindlalt, et kannatanu nägemise kaotus on vägivaldse trauma tagajärg ( trauma tagajärjeks oli silmanärvi haigusseisund, nagi on märgitud meditsiinilistest dokumentides k 1 tlk 30-38). K I lk 108-111, SA Ida-Viru Keskhaigla Sillamäe polikliiniku silmaarst O. K.i 06.10.2017 ekirja vastusest PPA päringule koos lisatud koopiaga ambulatoorsest epikriisist 06.04.2017 nähtub, et varem ei ole kannatanu pöördunud nägemisprobleemidega silmaarsti poole ning 06.04.2017 toimunud vastuvõtul on tuvastatud tema parema silma nägemisteravuseks „0“. K I lk 113-134, Jõhvi Tervisekeskuse perearst S. B. 13.09.2017 vastus PPA nõudekirjale koos lisadega, nähtub et enne 27.10.2016 toimunud sündmust nägi kannatanu N. mõlema silmaga. Seega on tõendamist leidnud, et enne 27.10.2016 aset leidnud sündmust ei esinenud kannatanul silmanägemisega probleeme, ta ei olnud varasemalt silmanägemise kaebustega arsti juurde pöördunud. K I lk 40-45, isiku ekspertiisiakt nr 17E-IDI0006, 06.03.2017, nähtub, et haiglasse saabudes esinesid kannatanul järgnevad vigastused: näoskeletiluude murd, parema silmamuna põrutus, parema silma traumaatiline glaukoom, haav parema kulmu piirkonnas, mis tekkisid kõva tömbi eseme toimest. Eksperdi arvamuse kohaselt, need vigastused koosvõetuna ei põhjusta eluohtlikku tervisekahjustust, tavalise kulu korral põhjustavad pikaajalise tervisekahjustuse kestvusega mitte vähem kui neli nädalat, kuid mitte rohkem kui neli kuud. K I lk 145-152, isiku täiendekspertiisi akti nr 17E-IDT0006, 28.03.2017, nähtub, et haiglasse saabudes esinesid kannatanul järgnevad vigastused: näokoljuluude murd, parema silmamuna põrutus, parema silma traumaatiline glaukoom, haav parema kulmu piirkonnas, mis tekkisid kõva tömbi eseme toimel, võimalik et löögist näkku rusikaga, inimese kängitsetud jalaga jne. Parema silmamuna põrutus tüsistus parema silma nägemise täieliku kaotusega. Parema silma nägemise täielik kaotus põhjustab raske kehalise haiguse üle 4 kuu. Parema silma nägemise täielik kadu tekitab vastavalt Vabariigi Valitsuse 13.08.2002. a määruse nr 266 „Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord“ §-le 8 raske kehalise haiguse, pikkusega rohkem kui neli kuud. Seega on tõendamist leidnud, et kannatanule tekitati 27.10.2016 aset leidnud sündmuse käigus sellised vigastused, mis tingisid kannatanu parema silma nägemise täieliku kaotuse, mis põhjustas raske tervisekahjustuse ( raske kehalise haiguse) kestvusega üle 4 kuu. Kohus leiab, et kannatanu, tunnistajate B. ja K.i ütlustega, meditsiiniliste dokumentide ja isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktiga on usaldusväärselt tõendatud, et: 27.10.2016 kella 21.20 paiku, aadressil ... asuva taksopeatusel järjekorda, lõi süüdistatav Q.Y ühel korral rusikaga kannatanu G. N.i parema silma piirkonda ja seejärel veelkord paremale poole vastu lõuga. Saadud löökide tagajärjel kaotas kannatanu koordinatsiooni ja kukkus maha, mille peale Q.Y lõi kannatanut veel paar korda jalaga kehasse. Sellise tegevusega Q.Y tekitas G. N.’ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse: näoskeleti luude murru, parema silmamuna põrutuse, parema silma traumaatilise glaukoomi ja haava

parema kulmu piirkonda. Parema silmamuna põrutuse tüsistuseks oli nägemise täielik kadu paremas silmas, mis on raske kehaline hägus kestusega üle 4 kuud. Isiku tegu on kvalifitseeritud õigesti KarS § 118 lg 1 p 2 järgi, s.o raske tervisekahjustuse tekitamine, millega põhjustati tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud. Kaitsja vaidlustas kvalifikatsiooni, väites, et ühe silma nägemise kaotus kui kehavigastus ei saa olla kvalifitseeritav KarS § 118 lg 1 p 2 järgi, vaid kui § 118 lg 1 p 6 – elundi kaotus või selle tegevuse lakkamine. Kohus märgib, et isiku kohtuarstliku ekspertiisi tegemisel jõudis ekspert arvamusele, et tegemist on raske kehalise haigusega, mille kestus on üle 4 kuu. Aktis on kirjeldatud eksperdi arvamusele eelnev põhjendus. Aktis on näidatud, tlk 150, et kannatanul esines muuhulgas parema silmamuna põrutus, mis tekkis võimalik et löögist rusikaga näkku. Silmamuna põrutus tüsistus silma nägemise kaotusega. Seega on eksperdiarvamuses veenvalt näidatud, et tegemist ei ole elundi kaotusega ( silm kui elund ei ole hävitatud ega selle tegevus lakanud). Akti kirjeldavast osast nähtub, et kannatanul sedastati trauma tõttu nägemisnärvi haigusseisund. Tlk 125 k 1 raviloost nähtub, et kannatanu haigestumise kestel ( haigusleht 06.01.2017-04.02.2017) diagnoositi kannatanul nägemisnärvi haigusseisund, nägemisnärvi atroofia. Kohtu arvates on kohtueksperdi poolt aktis veenvalt selgitatud, ja kohus ise näeb sellele kinnitust meditsiinilistest dokumentidest, et kannatanul esines raske kehaline haigus kestuse üle 4 kuu ja seega isiku teo kvalifitseerimine KarS § 118 lg 1 p 2 järgi on õige ja ei ole alust kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 6 järgi – tervisekahjustus, millele järgnes elundi kaotus või selle tegevuse lakkamine. Tahtlus Subjektiivsest poolest omab tähtsust asjaolu, kas raske tervisekahjustus on tekitatud tahtlikult või ettevaatamatusest ning kas tegu tuleb sel juhul kvalifitseerida KarS § 118 või § 119 alusel. KarS § 16 kohaselt tahtlus on kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus. Isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohus leiab, et süüdistatav pani toime teo, tegutsedes vähemalt kaudse tahtlusega. Kõigepealt märgib kohus, et kohtupraktikas on viimasel ajal tehtud olulised isikuvastastes kuritegudes kohtupraktikat kujundavad lahendid, muuhulgas subjektiivse koosseisu tuvastamisega seoses. Puutuvalt käesolevasse kriminaalasjasse on oluline praktika lahendis 1-16-6512/64, milles Riigikohus selgitas KarS § 118 lg 1 p 1,2 ettenähtud koosseisusu subjektiivse külje kindlakstegemise reeglid. Maakohus peab vajalikuks kohtuotsuse lugejale meelde tuletada põhiseisukohad: „8. Riigikohus on oma praktikas selgitanud, et KarS § 118 lg 1 p-de 1-7 j ärgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (s.o KarS § 121 lg 1 alt 1) vastav tagajärg (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. juuni 2018. a otsus nr 1-17-105/35, p-d 10-11;

p-d 10.1-10.2). Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni. Vaid sellisel juhul avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes KarS §-des 117 ja 119 sätestatud koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva kuriteokoosseisu, s.o KarS § 118 kohaldamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-17-105/35, p 12).“ Vastavalt tuvastatud faktilistele asjaoludele, tekitas süüdistatav kannatanule näoskeleti luude murd, parema silmamuna põrutus, parema silma traumaatiline glaukoom ja haav paremas kulmu piirkonnas; silmamuna põrutuse tüsistusena on kannatanule põhjustatud raske kehaline haigus kestusega üle 4 kuu - parema silma nägemise kadu. Kohus märgib, et silmamuna põrutus ise ei ole raske kehaline haigus ( tervisehäire) kestusega üle 4 luud, mis annabki kvalifitseerimise KarS § 118 lg 1 p 2 järgi. Sellele osutab isiku kohtarstliku ekspertiisi aktis sisalduv eksperdi arvamus k 1 tlk 40-42, mille kohaselt kannatanule tekitatud kehavigastused ei tekita pikaajalist tervisehäiret ega tekitas rasket tervisekahjustust. Raske tervisekahjustus oli kindlaks tehtud, kui sai teada täiendavatest andmetest, mille tõttu oli tehtud täiendav ekspertiis. Just silmamuna põrutuse tüsistus – parema silma nägemise kadu- on raske tervisekahjustus, tervisehäire üle 4 kuu. Arvestades ülaltoodut kohtupraktikat peab kohus tuvastama, kas süüdistatava tahtlus hõlmas enamohtliku tagajärje saabumist – antud juhul silmamuna põrutust koos tüsistusega. Osutatud lahendis on arutamise esemeks oli kannatanu kehavigastused, mis ise ei olnud rasked, kuid tüsistusena tekkis kannatanul seljaaja kompressioon koos osalise halvatusega, ehk tervisekahjustus, mis kestab vähemalt 4 kuud. Nimetatud lahendi p 9 selgitas Riigikohus, et kontrollida tuleb, kas isik pidas võimalikuks ja möönis, et löök toob kaasa enamohtlike tagajärgedeni viinud tervisekahjustused, s. o verevalumid ja kaelalülide nihestuse. Tegelikult raske tervisekahjustus oli mitte nimetatud kehavigastused, vaid selle tüsistus - osaline halvatus kestusega üle 4 kuu. Seega käesolevas kriminaalasjas peab kohus kontrollima ja tuvastama subjektiivse külje kontrolli käigus, kas isik pidas võimalikuks ja möönis, et löök rusikaga näkku toob kaasa silmamuna põrutuse. Lahendis 1-16-6512/64 p 9 rõhutas Riigikohus, et tahtluse olemasolu hindamisel tuleb muuhulgas arvestada teo välise avaldumisega, löögi suuna, sellesse rakendatud jõu, löögijälgede olemasolu jne ( vt veel 1-17-105/35 p 15). Riigikohus pani tähele, et KarS § 19 järgi ei peagi süüdistatava tahtlus katma alti enamohtlike tagajärgede saabumist, ehk seda, et kehavigastused verevalumid ja kaelalülide nihestus toob kaasa osalise halvatuse Samas analüüsides kohtupraktikat, saab maakohus sellest aru nii, et ei pea tuvastama, et isiku tahtlus hõlmaks tervisekahjustusest tekkinud tüsistust. Lahendis 1-17-105/35 on märgitud: „15. Kohtuasja uuel arutamisel tuleb tuvastada, kas süüdistataval oli kannatanut lüües tahtlus tekitada talle tervisekahjustus ning et just see tervisekahjustus, mille põhjustamine oli M. K. tahtlusega kaetud, viis kannatanu surma saabumiseni. Kuna asjas on tuvastatud, et surmani viinud tervisekahjustus seisnes ämblikvõrkkestaalustes verevalumites peaajutursega, tuleb vastata küsimusele, kas M. K. pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et löögi tagajärjel saabub eelnimetatud tervisekahjustus, s.o aju verevalumid ja ajuturse.“ Ülaltoodud lahendites 1-17-105/35 ja 1-16-6512/64 sisalduvad kõrgema kohtu seisukohad on selged, et tuvastada tuleb tahtlus tervisekahjustusele, ehk käesolevas asjas silmamuna põrutusele ( mitte selle vigastuse tüsistusele). Samas p 15 1-17-105/35:

„Siinkohal märgib kolleegium, et kuigi kohtupraktikas on üldtunnustatult loetud pea nn elutähtsaks piirkonnaks, ei tähenda see vältimatult, et iga rusikalöök pähe oleks oma väliselt avalduva ohtlikkuse astme poolest selline, et saaks n-ö automaatselt jaatada tagajärjena saabuva tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust.“ Ehk fakt, et süüdistatav lõi kannatanu rusikaga pea piirkonda ei tähenda tervisekahjustuse tekitamise tahtlust. Kohtu jaoks on oluline 1-17-105/35 p 15 väljendatud seisukoht, mis faktilisi asjaolusid tuleb arvestada tahtluse tuvastamisel ja kui tuvastatakse ainult tahtlus valu tekitamisele, mitte tervisekahjustuse põhjustamisele, mis on viinud enamohtliku tagajärjeni, on KarS § 118 järgi kvalifitseerimine välistatud. „Tahtluse kindlakstegemisel tuleb arvestada senises kohtupraktikas kinnistunud põhimõtetega, mh arvestada teo välise avaldumisega, sh löögi suuna, sellesse rakendatud jõu, löögijälgede olemasolu või puudumisega jne. ... Kui leiab kinnitust, et M. K. tahtlus ulatus kannatanul tuvastatud tervisekahjustuse tekitamiseni, tuleb tema käitumine kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 järgi. Juhul aga, kui M. K. tahtlus pähe suunatud löögi sooritamisel ei hõlmanud tervisekahjustusena aju verevalumite ja ajuturse põhjustamist või piirnes üldse vaid valu tekitamisega, tuleb kõne alla tema vastutus KarS § 121 lg 1.. järgi“. Süüdistatav lõi kannatanut parema silma piirkonda rusikaga ja veelkorra parema lõua piirkonda . Milline oli löökide jõu, iseloomustab kohtu arvates väga ilmekalt kannatanul löökide tagajärjel tekkinud kehavigastused - näoskeleti luude murd, parema silmamuna põrutus, parema silma traumaatilise glaukoom ja haav parema kulmu piirkonda. Kannatanul ei tekkinud lihtsalt hematoomi silma all, vaid, mis võis osutada tahtlusele tekitada valu. Kannatanul tekkis näo luude murd, mis eeldab kohtu arvates füüsiliselt vägeva löögi tegemist. Süüdistatav rakendas rohkem jõud löömisel, kui seda oleks piisav valu tekitamiseks. Seda kinnitab tlk 7-8 k 1 fotod, mis olid kannatanult tehtud, kui ta oli vahetult peale sündmus haiglasse toimetatud. Fotodest nähtub, et kannatanu näo parem pool on silmanähtavalt deformeeritud, parem silm on kinni, parem poolt on tugevalt paistes. Haiglas on fikseeritud k 1 tlk 31 näoluude murd, silmakoopapõhja murd, nägemisnärvi ja kulglate haigusseisundid silmatraumajärgne glaukoom, lahtine haav. Fikseeritud kehavigastuste iseloom osutab sellele, et löögid rusikaga näkku jätsid ka muljetavaldavad jäljed. Kohus leiab, et süüdistatava teo objektiivne avaldumine annab aluse jõuda järeldusele, et süüdistatava tahtlusega oli hõivatud muuhulgas silmamuna põrutuse põhjustamine. Sellele osutab löömise jõu, jäljed löömisest, kehavigastuste iseloom - nende tõsidus ( näoluude murd ja silmapõhjakoopa murd), lokaliseerimine parema silma piirkonnas. Kohus märgib, et löömine oli selle põhjustamise ajal niivõrd jõuline, et nägemisnärvi haigusseisund tekkis vahetult peale kahevigastuste tekitamist, mis on fikseeritud haigla meditsiinilises dokumendis kannatanu toimetamisel k 1 tlk 31. Lüües kannatanut rusikaga silma näi, konkreetsemalt paremasilma piirkonda ja veelkorra paremale poole lõua piirkonda, pidas süüdistatav võimalikuks näoluude murru ja silmamuna põrutuse saabumist. Süüdistatav möönis nimetatud tervisekahjustuse põhjustamist, kuna rakendas vägivalla kasutamisel kannatanu suhtes rusikaga korduvat jõulist löömist. Kohtul ei ole alust kriminaalasja arutamise tulemina järelduseks, et süüdistatav pidas võimalikuks süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist, kuid lootis seda vältida tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu. Ehk puudub alust arvata, et süüdistatav pani talle süüksarvatud tegu ettevaatamatusest. Kaitsja ei esitanud kohtule ühtegi argumendi ega osutanud ühelegi faktilisele asjaolule, millel kohus saaks sedastada isiku lootus tagajärje mittesaabumisele. Kohus ise ka ei näe selliseid asjaolusid kohtus uuritud tõenditest. Kohus leiab, et kui süüdistatav lõi jõuliselt kannatanu silma piirkonda, põhjustades näoluude murru,

ei esinenud tal ühtegi eluliselt adekvaatset ootust, et sellise teo tagajärjena luude murdu ei tekki. Kohus tuletab meelde, et tahtlus tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (3-11-111-16 p 11). Sega reeglit on maakohus tahtluse tuvastamisel järginud. Isiku teole eelnenud või teojärgnev käitumine on abipakkuvad kriteeriumid, mis aitavad siduda isiku suhtumist teosse ja tag ajärge vahetult teo toimepanemise ajal. Käesolevas kriminaalasjas ei ole isiku teoeelne ega järgne käitumine sellise tähendusega, et oleks abi tahtluse tuvastamisel. Seega pani süüdistatav toime KarS § 118 lg 1 p 2 alusel kvalifitseeritava kuriteo ja subjektiivne külg on tuvastatud - teisele inimesele eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamise. Kohus ei tuvastanud Q.Y puhul tema tegude õigusvastasust välistavaid asjaolusid KarS 2. peatüki 2. jao mõttes. KarS § 32 alusel saab isikut õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu. KarS § 33 alusel on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Kohus leiab, et Q.Y on talle inkrimineeritavate kuritegude toimepanemises süüdi arvestades KarS § 32 ja 33 sätestatut, sest ta on täiskasvanu ja süüdiv. Süüdivuse kohta ei ole kohtul kahtlusi.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Riigikohtu otsuse nr.3-1-1-58-13 p.7 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sama otsuse p.8 selgitatakse, et lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Eeskätt märgib kohus, et lühimenetluses mõistetakse karistust täpselt samadel põhimõtetel nagu üldmenetluses (vt Riigikohtu l ahend 3-1-1-77-11). Tegemist ei ole nö konsensusliku karistuse mõistmise ega kompromissiga. Lühimenetluses on ainuke eelis süüdistatavale, et mõistetud karistust vähendatakse ühe kolmandiku võrra.

Teine märkus on see, et kohus ei ole seotud kaitsja ega prokuröri karistustaotlustega ja lahendab karistuse küsimuse seaduse alusel ning oma siseveendumusel (vt Riigikohtu lahend 3-1-1-99-13). Ja kolmandaks, varem korduvalt karistatud isikuid, kes on korduvalt toime pannud isikuvastaseid kuritegusid, ootab kohtu poolt rangem kohtlemine karistuse mõttes (vt Riigikohtu lahend 3-1-1-13-11). Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata isik. Karistust kergendava asjaolusid tuvastatud ei ole. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole. Kohus leiab, et süüdistatava süü suurus KarS § 118 lg 1 p 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on keskmine. Tegemist on esimese astme isikuvastase üheepisoodilise ühe kannatanuga kuriteoga. Kannatanul on tekkinud tõsine tagajärg, ta on kaotanud täielikult paremast silmast nägemise. Raske tervisekahjustus on tekitatud rusikaga löögist parema silma piirkonda, mille tagajärjel kannatanul tekkis parema silmamuna põrutuse tüsistuseks nägemise täielik kadu paremas silmas. Kohus on tuvastanud, et süüdistatav lõi kannatanut paremale poole lõuga, mille tagajärjel kannatanu kaotas koordinatsiooni ja kukkus, seejärel süüdistav lõi veel kannatanut paaril korral jalaga kehasse. Löögid lõuga ja vastu keha ei tekitanud rasket tervisekahjustust. Süüdistatav ei kasutanud löömisel vahendit, mis suurendaks kahjulikku mõju kannatanu tervisele. Lähtudes sellest hindab kohus süüdistatava süüd keskmisest määrast alla poole. Kohus arvestab süüdistatava isikut. Süüdistatav on 18.04.2019 karistusregistri väljavõtte kohaselt varem kriminaalkorras karistamata isik. Isik omab kolme kehtivat väärteokaristust, need on määratud TS § 69 lg 1, LS § 222 lg 1 ja § 227 lg 2 järgi. Seega ei ole süüdistavat varem ka väärteokorras mitte karistatud vägivalla komponendiga väärteo eest. Isik töötab xxx Q.Y. Isikul on pere. Karistuse aluseks on eeskätt isiku süü suurus, süüdistatava isik ja tema eelmine elukäik ei saa olla karistuse määra valimisel prevaleeriva tähendusega. Samas näitab isiku varasem elukäik, et tegu, mille on ta toime pannud, on pigem juhusliku laadi, mis oli tingitud süüdistataval tekkinud agressioonist ja ebameeldivast suhtumist kannatanusse. Alludes agressioonitundele, võib süüdistatav olla ohtlik teise inimese tervisele, nagu näitavad ilmekalt süüdistatava toimepandud teo asjaolud. Süüdistatav võib kasutada intensiivset vägivalda. Süüdistatav ei ole oma kuritegelikku käitumist hukka mõistnud ja eitab teo toimepanemist. See iseloomustab isikut negatiivses mõttes. Ta ei ole võimeline oma viga tunnistama ega tegema õigeid järeldusi, et vägivalla kasutamine probleemide lahendamiseks või ebameeldivate suhete pärast ei ole lubatud. Arvestades süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süü suurust, süüdistatava isikut, on kohus arvamusel, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega sanktsiooni miinimummäärast suuremal määral, kuid alla keskmise määra. Arvestades ülaltoodud asjaolusid ja KarS § 118 järgi ettenähtud karistuse määrasid 4-12 aastat vangistust, keskmine on 8 aastat, leiab kohus, et karistuse ehk vangistuse põhjendatud määr on sanktsiooni alammäärast suuremas määras ehk 6 aastat vangistust.

Kohus leiab, et sellise karistuse määra kohaldamisel osutatakse süüdistatavale piisavalt mõju, et edaspidi hoiduks ta uute süütegude toimepanemisest, samuti on õiguskord kaitstud esimese astme isikuvastase kuriteo toimepanemine on kohtulikult hukka mõistetud ja toimepanijale on mõistetud süü suurusele ja süüdistatava isikule vastav karistus. Kuna tegemist on lühimenetlusega, tuleb karistust KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku võrra ehk 2 (kahe) aasta võrra ning mõista karistusena 4 (neli) aastat vangistust. Nüüd kohus analüüsib, kas karistuse täitmisele pööramine on karistuse eesmärkide saavutamiseks on vajalik. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi vabastamine KarS § 73 või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis KarS §-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seejuures on Riigikohus leidnud sedagi, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. otsus nr 3-1-1-99-06 p 16, samuti 13. mai 2004. otsus nr 3-1-1-40-04 p 8, samuti 15. märtsi 2010. otsus nr 3 -1-1-11-10 p 6.1 ja 18. aprilli 2011. otsus nr 3-1-1-18-11 p. 8.1, 8.2). Kohus märgib, et vangistuse kandmisest vabastamiseks peab kohus ära näitama süüteo toimepanemise asjaolude ja süüdlase isikut iseloomustava eripära, mis muudaks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.märtsi 2010 otsus nr 3-1-1-11-10 p 6.1, 20. veebruari 2007 otsus nr 3-1-1-99-06 p 16.3). Kohus on teadlik Riigikohtu praktikast, et karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise asjaolude erinevust ei tohi tõlgendada liiga laialt, sest kõik need asjaolud ikka taandatavad kuriteo asjaoludele ja süüdistatava isikule. Samas on Riigikohus märkinud, et kohtupraktikas ei peaks olema aktsepteeritud olukord, kus karistuse kohaldamist ja karistusest vabastamist põhjendatakse samasuguse teo elementi iseloomustava lausega. Tulenevalt kohtupraktikas väljendatud seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 16). Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu otsus nr 31-1-40-04). Kohus leiab, et süüdistatavale mõistetud vangistuse reaalne ärakandmine oleks ebaotstarbekas, kuivõrd tegu on varem kriminaalkorras karistamata isikuga. Tema elus on vägivaldne käitumine teise isiku suhtes esimene juhtum, varasemalt ei ole isiku vägivaldsust täheldatud. Isikul on olemas töökoht ja perekond.

Tegu on toime pandud oktoobris 2016 ehk 3 aastat 6 kuud tagasi. Isik ei ole uusi kuritegusid toime pannud ja kohtul ei ole andmeid, et isik oleks vägivaldne pärast oktoobrit 2016. Seega üks eesmärk, et isik hoiduks uute süütegude toimepanemisest on saavutatav ka siis kui isik viibib siiski vabaduses. Süüdistatavat võib vabastada karistuse kandmisest tingimisi, allutades käitumiskontrollile. Järgmisena sammuna kontrollib kohus, kas isikut tuleb vabastada vangistusest kandmisest täielikult või osaliselt. Arvestades toimepandud süüteo ohtlikkust, õiguskorra kaitsmise huve ning samuti karistuse eripreventiivseid eesmärke, ei ole kohtu hinnangul põhjendatud vabastada süüdistatav mõistetud vangistuse kandmiselt täielikult. Šokivangistuse määramine võib kõne alla tulla siis, kui kohus pärast seda, kui on kirja pannud veenvad põhjendused isiku tingimuslikult karistusest vabastamiseks, leiab siiski, et katseaja toime võiks sellele konkreetsele isikule mõjuda oluliselt distsiplineerivamalt, kui ta on vahetult kogenud, mida kujutab endast ja milliste tegelike vabadusepiirangutega on vangistus seotud (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06, p 21). Vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-21-05 p 5). Seega peab kohus põhjendatuks KarS § 74 lg 2 sätete alusel määrata, et Q.Y-le mõistetud vangistusest kuulub koheselt ärakandmisele 1 kuu. Arvestades, et tegemist on esimese astme isikuvastase kuriteoga, milles ei ole süüdistatav kahetsust väljendanud ega palunud kannatanult vähemalt vabandust, ja süüdistatavat karistatakse märkimisväärse vangistusega (vähendatud karistusemäär on 4 aastat), on põhjendatud, et süüdistatav omandaks vabadusekaotuslikku kogemust, mis mõjutaks teda distsiplineeritavalt järgneval katseajal. Ülejäänud vangistuse osa, see on 3 aasta ja 11 kuud jääb täitmisele pööramata aga seda vaid tingimustel, et Q.Y nelja aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõuded.

TSIVIILHAGI

Kohtu seisukoht tsiviilhagi osas KrMS § 310 lg 1 kohaselt juhul, kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata. Tsiviilhagi läbivaatamisel kriminaalmenetluses tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 348 lg-st 2 tulenevat asja ammendava arutamise kohustust. Asja ammendava arutamise kohustus tähendab TsMS § 351 lg-te 1 ja 2 kontekstis muu hulgas vajaduse korral kohtu kohustust selgitada pooltele asjas tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-79-09, p 16). VÕS 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 1 kohaselt isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju,

sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Riigikohus on asunud seisukohale (lahendid nr 3-2-1-19-08 ja 3-2-1-152-09), et mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb kannatanule alati välja maksta mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule on tekitatud kehavigastusi või on kahjustatud tema tervist ning deliktiõiguse järgi vastutab tekitatud kahju eest kostja.) VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Kohtuliku arutamise tulemina käesolevas kriminaalasjas on kindlaks tehtud kahju tekitamine kannatanule, põhjuslik seos süüdistatavate tegevuse ning kahju tekkimise vahel. Käesoleva kohtuotsusega on tuvastatud süüdistatava õigusvastane tegu, nimelt kuritegu, selle kuritegelik tagajärg ja see, et kuriteo toimepanija ja kahju tekitaja on süüdistatav. Esmalt märgib kohus, et hüvitamisnõude esmaseks tingimuseks on kahju tekkimine hüvitise nõudjal. Kahju on ühe isiku õigushüve vähenemine teise isiku teo tulemusena. Säärane hüve võib olla elu, tervis, kehaline puutumatus, au, väärikus, privaatsus, elukeskkond, vara jne. Otsene varaline kahju võib seisneda ennekõike varast ilmajäämises või selle hävimises, asja rikkumises või selle väärtuse vähenemises, aga ka suurenenud kohustustes ja kuludes. VÕS § 128 lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Sama sätte lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Kannatanu G. N. on esitanud tsiviilhagi varalise kahju hüvitamise nõudes 1136,59 euro suuruses summas ning mittevaralise kahju hüvitamise nõudes 2000 euro suuruses summas, kokku 3136,59 eurot (k II tl 7-9) Süüdistatav Q.Y ei võtnud tsiviilhagi omaks. Varaline kahju Hagi asjaolude kohaselt on varalise kahju näol tegemist kannatanu poolt tehtud kulutustega seoses tema tervisliku seisundi (arstide külastamiseks, soetatud ravimeid) ja saamata jäänud töötasu eest hüvitise nõude esitamisega. Nimelt on t siviilhagis märgitud, et materiaalne kahju koosneb järgnevatest kuludest: Ida-Tallinna haiglas voodipäev maksumusega 7.50 eurot tlk 167 k 1; retseptiga välja kirjutatud ravimite maksumus 38.10 eurot k 1 tlk 168-169; tasu traumapunkti pöördumise eest 5 eurot; tasu kahe silmaarsti poole pöördumise eest 10 eurot; bensiini eest tasumine haiglasse sõitudel 49.99 eurot k 1 tlk 170;

profülaktika eesmärgil ilma retseptita, kuid silmaarsti soovitusel ostetud silmatilkade maksumus 30 eurot ja 6 kuu jooksul haiguslehel olemise ajal saamata jäänud tulu 996 eurot. Kannatanu ülekuulamisprotokollist k 1 tlk 174 nähtub kannatanu selgitus summa väljaarvutamise kohta ja selle tõendamiseks on esitatud tuludeklaratsiooni andmed ja pangaväljavõte k 1 tlk 178181. Kannatanu aasta sissetulek 4350, seega kuupalk 362,50 eurot. Ta oli haiguslehel 6 kuud ja igakuiselt sai haigekassalt 196,50 eurot. Seega igakuiselt jäi ta saamata 166 eurot. Seega 6 kuuga saamata jäetud töötasu 996 eurot. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-36-15 kohaselt VÕS § 132 kohaldamine ei tohi viia tulemuseni, mis oleks vastuolus VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga asetada kahjustatud isik olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. See tähendab, et kahju hüvitamise puhul on eesmärgiks kannatanu isikule tema kahju korvamine (VÕS § 127 lg 1). Käesoleval juhul on tuvastatud, et süüdistatav on tekitanud kannatanule kahju, seega vaidlus seisneb tekitatud kahju suuruses. Hinnates tõendeid kogumis leiab kohus, et kannatanu varalise kahju puudutav hagi tuleb täies ulatuses rahuldada. Kannatanud ei ole esitanud ebamõistlikke või alusetuid nõudmisi, hagiavalduses märgitud maksumus vastab tegelikkusele ja ei vii tulemuseni, mis oleks vastuolus VÕS § 127 lg 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Süüdistatav ega kaitsja ei vaidlustanud tsiviilhagi selle suuruse põh jendatuse osas. Varaline kahju summas 1136,59 eurot kuulub hüvitamisele kannatanule ja tsiviilhagi rahuldamisele. Mittevaraline kahju VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaraline kahju hõlmab heaolu langust, mis on tingitud piirangutest isiku tegevuses ning elukorralduses, samuti kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu, nii juba möödunud aja kui selle võimaliku püsimise eest tulevikus. VÕS § 134 lg 2 sätestab, et isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Sama paragrahvi lõige 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 127 lg 6 esimene lause sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Sarnane regulatsioon sisaldub ka TsMS § 233 lg-s 1. Oma mittevaralise kahju nõuet kannatanu põhjendab sellega, et kuna parema silma trauma tekitamise tõttu kaotas ta paremast silmast täielikult nägemise. Ta tunneb seoses nägemise kaotusega psühholoogilist ja füüsilist ebamugavust. Käesoleva kriminaalasja menetlusega on kindlaks tehtud, et kannatanule tekitati 27.10.2016 aset leidnud sündmuse käigus sellised vigastused, mis tingisid kannatanu parema silma nägemise täieliku kaotuse, mis põhjustas raske tervisekahjustuse kestvusega üle 4 kuu. Kriminaalasjas kogutud tõenditest (K I lk 108-111, K I lk 113-134 ) nähtub, et enne 27.10.2016 aset leidnud sündmust ei esinenud kannatanul silmanägemisega probleeme, ta ei

olnud varasemalt silmanägemise kaebustega arsti juurde pöördunud ning tänu 27.10.2016 aset leidnud sündmusel saadud traumale kaotas kannatanu parema silmanägemise teravuse täielikult. Kannatanu on hinnanud moraalse kahju rahalise hüvitisena sobivaks summaks 2000 eurot. Kohus viitab, et mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid ja kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel juhindub kohus õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast (RKKKo 3-11-57-10, p 26, RKTKo 3-2-1-1-01). Kriminaalasja raames lahendab kohus mittevaralise kahju nõude kooskõlas nende põhimõtetega, mille järgi lahendab analoogseid nõudeid tsiviilvaidlusi läbi vaatav kohus. Riigikohus on hüvitise suuruse määramisel pidanud oluliseks ka selle suurust teistes samasugustes kohtuasjades (RKTKo 3-2-1-105-01). Nii on VÕS § 134 lg 2 sätestatud asjaoludest tulenevate deliktiõiguslike kahjunõuetena mittevaralise kahju hüvitisena välja mõistetud Tartu Maakohtu 18.04.2019.a. otsusega 500 eurot kriminaalasjas 1-18-8872, Pärnu Maakohtu 01.04.2019.a. otsusega 5000 eurot kriminaalasjas 1-18-1495, Harju Maakohtu 20.02.2019.a. otsusega 15 000 eurot kriminaalasjas 1-18-7683, Harju Maakohtu 25.03.2015.a. otsusega 15 000 eurot kriminaalasjas 1-14-10762, Harju Maakohtu 15.12.2014.a. otsusega 3500 eurot kriminaalasjas 1-14-5736, Harju Maakohtu 06.06.2013.a otsusega 5000 eurot kriminaalasjas 1-13-2819, Harju Maakohtu 20.05.2013.a. otsusega 4000 eurot kriminaalasjas 1-13-3808, Harju Maakohtu 18.10.2012.a. otsusega 6000 eurot kriminaalasjas 1-12-5899, Harju Maakohtu 25.05.2015.a otsusega 2500 eurot tsiviilasjas 2-14-51798, 22.04.2014.a. otsusega 5000 eurot tsiviilasjas 2-13-25867 ja 07.03.2014.a. otsusega 3000 eurot tsiviilasjas 2-13-3196. Riigikohus on lahendis 3-2-1-73-13 pidanud põhjendatuks 4112,93 euro suuruse rahalise hüvitise määramist mittevaralise kahju katteks. Kohtupraktikat võiks veelgi sedastada. Kohtu hinnangul tuleb tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes rahuldada täies ulatuses. Kohus nõustub kannatanuga, et tänu süüdistatava poolt talle tekitatud parema silma traumale, kaotas kannatanu nägemise paremast silmast täielikult. See raskendab kannatanu edasist elukvaliteeti ( näiteks lugemine on raskendatud, tuleb olla eriti tähelepanelik liiklemisel, ei vältida ohtusid) samuti ei ole kannatanul võimalik enam töötada täiskoormusega, tema võimalused tööturul on piiratud valdkondades, kus on nägemisvõime vähemalt üks tingimus kvaliteetse töö tegemiseks (ehitus, transport vms). Kannatanu kasuks tuleb mittevaralise kahju katteks välja mõista selline hüvitis, mis korvaks tema poolt läbielatud kannatusi ja langenud elukvaliteeti. Kannatanu mittevaraline nõue summas 2000 eurot on mõistlik summa ja senist kohtupraktikat arvestades põhjendatud.

KRIMINAALMENETLUSE KULUD

Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 3,4,9 on kuludeks ekspertiisitasu, kaitsjatasu, sundraha. KrMS § 180 lg 1 alusel kannab menetluskulud süüdimõistva kohtuotsuse korral süüdistatav. Kohus on teinud Q.Y suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. Järelikult kannab menetluskulusid süüdistatav ise. KrMS § 180 lg 3 alusel on võimalik jätta osa menetluskulusid riigi kanda arvestades süüdistatava majanduslikku olukorda, kui kohtukulude summa käiks isikule ilmselt üle jõu ja võib takistada tema resotsialiseerimist. Kohus arvestab, et isikult on välja mõistetud ka kannatanu kasuks tsiviilhagi summas 3136,59 euro ulatuses. Sellises olukorras leiab kohus põhjendatuks jätta menetluskuludest mõistlik osa riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel.

Menetluskuludest osaline vabastamine on põhjendatud, kuna kohtukulude täielik summa on isikule ilmselt üle jõu. Lõplikult leiab kohus, et riigi kanda on põhjendatud jätta kohtueelsel uurimisel osutatud õigusabi tasu 239,64 eurot. Esimese astme kuriteo puhul on sundraha 1350 eurot. Kohus leiab, et süüdistatavalt kuulub väljamõistmisele 1350 eurot sundraha, kaitsjatasu kohtulikus menetluses 174 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb määrata menetluskulude 1524 eurot tasumine ositi 12 (kaheteistkümne) jooksul.

ASITÕENDID

Kohus leiab, et süüdistusaktis märgitud asitõendiga tuleb käituda järgmiselt: CD-R plaat, mis asub kriminaalasja juures, jätta kriminaalasja juurde. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.