1-18-3822/70 - Isikuvastased süüteod - Tervisevastased süüteod - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud vangistust 1aastani. Sellest luges kohus eelvangistuses ära kantuks ühe päeva. Kohus luges tõendatuks, et A.O on pannud toime süüdistuses nimetatud teod, kuid kvalifitseeris süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud teo ümber KarS § 121 lg 1 järgi. Nimelt tuvastas kohus, et K. Pika varasem karistus, millele süüdistuses tugineti, on kustunud. K. Pikale KarS § 121 lg 1 järgi karistust mõistes arvestas kohus, et tegemist oli avalikus kohas joobes olles toime pandud spontaanse ja ilma selge motiivita ründega. Arvestades neid asjaolusid ja seda, et K. Pikal puudub sissetulek, ei pidanud kohus võimalikuks karistada A.O rahalise karistusega. Maakohus leidis, et A.O tuleb karistada 7 kuu pikkuse vangistusega. K. Pika süü on keskmisest mõneti suurem – ta ründas avalikus kohas otsitud põhjusel teist inimest ja põhjustas talle valu ja tervisekahjustuse. Kohus leiab, et sellise teo toimepanemine avalikus ruumis teiste isikute juuresolekul muudab teo keskmisest ohtlikumaks isegi kui praegusel juhul ei ole tuvastatav avaliku rahu häirimine, sest kõik kohalviibinud isikud kuulusid samasse seltskonda kui kannatanu. Kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt on A.O teadlik oma vihaprobleemidest. Kuna ta õigustas oma käitumist teiste isikute ebameeldiva käitumisega ja raske lapsepõlvega , ei pidanud kohus täiel määral usutavaks ja süüd oluliselt kergendavaks asjaoluks kohtuistungil väljendatud kahetsust. Ka KarS § 263 lg 1 p 1 järgi karistuse mõistmisel ei pidanud kohus võimalikuks mõista rahalist karistust. Kohus pidas kohaseks karistuseks sanktsiooni alammäära lähedale jäävat vangistust, karistades A.O ühe aasta ja kahe kuu pikkuse vangistusega. Kohus arvestas, et A.O pani toime kaks tegu. Mõlemad olid pigem juhuslikku või otsitud laadi konfliktid – oletatav perevägivald ja elukaaslase väidetav solvamine või riivamine juhusliku möödakäija poolt –, mida süüdistatav pidas vajalikuks lahendada vägivalla abil. Samas ei tekitanud A.O kannatanutele tõsiseid vigast usi. Lisaks märkis kohus, et süüdistatav avaldas vähemalt mingil määral kah etsust toimepandud tegude osas, kuigi taas oma süüd vähendada püüdes ja kannatanute käitumisele viidates. KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristust mõistes suurendas kohus raskeimat karist ust ja mõistis liitkaristuseks ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistuse. Kohus leidis, et kuna tegemist oli olemuslikult sarnaste korduvate vägivallaaktidega eri isikute vastu, ei ole kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemine põhjendatud. Kohus ei pidanud võimalikuks kohaldada süüdistatavale vangistusest tingimisi vabastamist KarS § 74 lg -te 1 ja 3 alusel või vangistuse asendamist üldkasuliku tööga KarS § 69 alusel. A.O on järjepidevalt käitunud vägivaldselt eri isikute vastu, kusjuures viimasel korral teadis ta, et tema suhtes on käimas kriminaalmenetlus kahe samalaadse teo pärast . A.O ei ole täiel määral võtnud vastutust toimepandud tegude eest, õigustades enda käitumist väliste motiividega. Kriminaalasja tehioludest tulenevalt on süüdistataval ilmsed probleemid oma viha kontrollimisega ja lisaks ka alkoholi tarbimisega. Samuti tuleneb kriminaalasjast, et K. Pikale on antud võimalusi kriminaalasja lahendamiseks mh oportuniteedi korras, kuid süüdistatav ei

3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. Pika kaitsja V. Viilol, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist K. Pikale mõistetud karistuse osas ning K. Pikale lühema vangistuse mõistmist ja selle üldkasuliku tööga asendamist. Kaitsja leiab, et kohus on mõistnud põhjendamatult karmi karistuse. Kohtuotsuses on alusetult märgitud, et kaitsja taotles K. Pika vangistuse KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata jätmist. Kaitsja palus kohtul asendada vangistus KarS § 69 lg 1 alusel üldkasuliku tööga. Kaitsja üksnes märkis, et seadusest tulenevalt puuduvad takistused ka vangistuse KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi kohaldamata jätmiseks. Kaitsja leiab, et puudub põhjus, miks maakohus ei oleks saanud asendada vangistust üldkasuliku tööga. Süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et ta on füüsiliselt terve ja nõus üldkasulikku tööd tegema. Kohus on rikkunud menetlusnormi sellega, et ei ole vangistuse üldkasuliku tööga asendamist käsitlenud. Kohus on otsuses põhjendanud, miks ei ole võimalik A.O karistada rahalise karistusega. Kaitsja hinnangul on see täiesti asjakohatu, kuna rahalist karistust ei palunud süüdistatav ega kaitsja. Kohus ei ole vangistuse kui karistusliigi valikul arvestanud kõiki karistust kergendavaid ja tähtsust omavaid objektiivseid põhjuseid ja asjaolusid. Sellega on kohus rikkunud KrMS § 312 punkte 4 ja 5. Kaitsja leiab, et kohtuotsuse motiivid karistusliigi valikul on teatud määral vastuolulised ja ebaõiged. K. Pika karistamisel reaalse vangistusega lähtub maakohus põhjendamatult K. Pikale KarS § 121 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistusest, mille kohaselt on A.O Harju Maakohtu 11. juuni 2012 otsusega karistatud. See karistus on kustunud, mistõttu ei tohtinud sellele tugineda. Ka kohus ise on kvalifitseerinud K. Pika teo ümber KarS § 121 lg 1 järgi. AA suhtes toimepandud süüteo puhul ei ole kohus arvestanud, et kogu seltskond s.h. kannatanu, olid alkoholijoobes ning enne AA löömist eelnes vene- ja eestikeelse seltskonna vahel verbaalne konflikt ja vastastikused solvangud. Seega on paljasõnaline kohtu väide , et A.O noris põhjendamatult tüli. Kaitsja leiab, et maakohtu ülejäänud põhjendustega on vastuolus väide, et ka tunnistaja Kevin TT ütluste kohaselt oli K. Pikal süüdistuses nimetatud kohas ja ajal tekkinud tüli ja kaklus venelastega. Kaitsja heidab kohtule ette sedagi, et kohus pole põhjendanud, miks ta ei arvesta K. Pika ütlustega. Kaitsja lisab, et K. Pika tegu ei olnud eriti jõhker ja vigastused ei olnud rasked: kannatanu tundis füüsilist valu ja tal hakkas ninast verd jooksma. Ka on kohus märkinud, et A.O kahetseb tegu. XX suhtes toimepandud süüteo eest karistuse mõistmisel ei ole kohus arvestanud K. Pika põhjendust, et neil tekkis konflikt, kuna kannatanu oli oma elukaaslase kallal vägivallatsenud.

Sel põhjusel verbaalse konflikti tekkimist on oma ütlustes kinnitanud ka kannatanu. Kohus tugineb ka KK kahtlustatavana antud ütlustele. KK kinnitab, et nad viibisid koos K. Pikaga XX korteris ja tema ning K. Pika arvates oli kannatanu oma elukaaslase kallal vägivallatsenud. SS suhtes toimepandud teo puhul tugineb kohus ainult vaatlusprotokollile, millest ei nähtu, et kannatanu oleks kuidagi rünnanud või riivanud K. Pika elukaaslast MM. Kaitsja väitel ei ole aga turvakaamera salvestuses fikseeritud kogu sündmuste käiku. Kohus ei põhjenda , miks ta ei arvesta tunnistaja MM ütlusi, et kannatanu teda tõukas. Ka ei põhjenda kohus, miks ta ei arvesta K. Pika selgitust, et ta ründas kannatanut elukaaslase lükkamise pärast. Eeltoodud põhjendustel on alusetu kohtu seisukoht, et K. Pika toimepandud süüteod olid spontaansed ja ilma selge motiivita teise isiku ründamised avalikus kohas. Kaitsja leiab, et kohus ei oleks tohtinud süüd suurendava asjaoluna arvestada, et A.O ründas avalikus kohas otsitud põhjusel teist inimest ja põhjustas talle valu ja tervisekahjustuse. Tegemist on K. Pikale süüks pandavate süütegude koosseisuline tunnusega, mida eraldi raskendava asjaoluna arvestada ei või. Kaitsjale jääb arusaamatuks, mida tähendab kohtuotsuses märgitu, et kohus ei pea K. Pika avaldatud kahetsust „oluliselt kergendavaks asjaoluks“. Kohus ei ole ka põhjendanud, millest lähtuvalt ta väidab, et puhtsüdamliku kahetsuse puudumine oli tajutav kohtuistungil. Kuna kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks asendada vangistust üldkasuliku tööga, on kohus rikkunud KarS § 56 lõigetes 1 ja 2 sätestatut. Apellant peab reaalset vangistust ebaotstarbekaks ja ebaproportsionaalseks. Mõistetud karistus ei vasta süüdistatava poolt toime pandud süütegude raskusele ja tema isikule. Reaalne vangistus ei täida ka preventiivseid eesmärke. Selle mõistmisega võetakse K. Pikalt võimalus uue seaduskuuleka elu jätkamiseks. Vangistuse korral kaotab ta ka juhutööde tegemise võimaluse ega saa pidada ülal oma elukaaslase nelja last. Reaalse vangistuse mõistmine on vastuolus ka kannatanutele kahju hüvitamise võimalusega. Üldkasulikku tööd tehes säilitab A.O töökoha, mis võimaldab kannatanutele kahju hüvitada.

asjaolude kirjelduse osas usaldusväärseks peab. Kuivõrd ringkonnakohtul on samuti tõendite hindamise õigus, on tegemist veaga, mis on ringkonnakohtul võimalik kõrvaldada. Kohtukolleegium leiab, et K. Pika ütlused on AA löömise põhjuste osas ebausaldusväärsed. K. Pika maakohtus antud ütlused on äärmiselt üldsõnalise d. Neist ei selgu üldse, milline oli K. Pika versioon sündmuste käigust (kes kelle juurde läks, millest konflikt tekkis, milles verbaalne konflikt seisnes ega kelle suunas löögiliigutusi tehti). Verbaalse konflikti toimumisest rääkis A.O vastuseks kaitsja suunavale küsimusele, tunnistades samas, et ta seda täpselt ei mäleta: „Kaitsja: Kas enne löömist, omavahel oli ka sõnavahetus? Süüdistatav: Mingisugune oli jah, täpselt ei mäleta, kui süüdistusakt saadeti siis oli seal kirjas, et mina nagu vihkan venelasi, aga mul on endal palju vene rahvusest sõpru. Mul nende vastu vimma ei ole.“ (kd III, tl. 32 pöördel). Sama kehtib K. TT ütluste kohta. Tema väitel olid nad kioskist suitsu ostmas, kui sinna oli tulnud hulk venelasi. Üks vene noormees olevat teinud K. Pika suunas löögiliigutusi. Samas väitis K. TT, et kakluse algust ei näinud, kuna ostis sigarette ja ei pööranud ümberringi toimuvale tähelepanu: „Nende vahel oli juba kaklus ja ma ei saanud aru, kes kellega kakles ja mis põhjusel. Ma ise ei tundnud neid inimesi seal. Ma ei saanud aru, kes kallale läks või miks.“ (kd I, tl. 42). Seega ei ole ta verbaalse konflikti kohta ega selle kohta, kuidas see kakluseks arenes, ütlusi andnud. AA (kd I; tl. 4, 76), R. Solin (kd I; tl. 18), KK (kd I; tl. 26, 68), AA (kd I; tl. 54) ja FF (kd I; tl. 62) on kirjeldanud sündmuste käiku tunduvalt detailsemalt ja nende kirjeldused toimunust langevad omavahel kokku. Seetõttu peab kohtukolleegium usaldusväärseks just nende versiooni toimunust. Ringkonnakohtu hinnangul toetab kannatanu ja temaga koos olnute väiteid turvakaamera salvestise vaatlusprotokoll koos sellele lisatud fotodega (kd I; tl. 9–13). vaadeldud salvestisel käitub just A.O agressiivselt; see, et AA või keegi teine tema seltskonnast oleks käitunud agressiivselt, ei ole tuvastatav (AA hoidis KK embuses sel ajal, kui A.O neile lähenes). Küll tuleb nentida, et kohtukolleegiumi hinnangul ei kajasta salvestis toimunut selle algusest, vaid tegemist on juba jätkuolukorraga. Nimelt on kõik asjaosalised kinnitanud, et A.O lõi AA peaga näkku. Vaatlusprotokolli kohaselt lõi ta AA vasaku käega kaela piirkonda (kd I; tl. 9, foto tl. 12). Kohtukolleegiumi hinnangul on tegemist AA löömisele järgnenud olukorraga, mida on oma ütlustes kirjeldanud FF: „Spordiriietuses noormees oli eriti agressiivselt meelestatud. Mina olin tema ees, aga minu taga oli sellel hetkel AA ja EE. Mina üritasin spordiriietuses noormeest rahustada ja ütlesin temale eesti keeles, et tema maha rahuneks, kuid vastuseks üritas tema lüüa mind vasaku käega vastu pead.“ (kd I; tl. 62). Sama olukorda on täiendaval ülekuulamisel kirjeldanud ka AA (kd I; tl. 76). Ka vaatlusprotokollile lisatud fotol seisis FF K. Pika ning AA ja KK vahel. Vaatlusprotokollile lisatud suhteliselt fotol on näha A.O ka vasaku käega grupis seisvate isikute suunas löömas. Foto kehva kvaliteedi tõttu ei ole selgelt näha, kuhu K. Pika käsi ulatub. Samas seisab AA K. Pikast suhteliselt kaugel; lähemal on FF ja K. Pika käsi sirutub just tema suunas. Eelnevast tulenevalt loeb kohtukolleegium tõendatuks, et AA löömiseni ei viinud kahepoolne konflikt, vaid A.O otsis kannatanu seltskonnaga konflikti ja lõi AA vastuseks tema

39–48) nähtuvalt ei kajasta salvestis seda, kui A.O SS esimest korda lõi ega sellele vahetult eelnenud sündmusi. Kannatanut lõi aga A.O enda väitel selle peale, kui SS tõukas poe ees temaga rääkima läinud MM käega eemale (kd III, tl. 32). Ringkonnakohus leiab, et kauplusest väljas toimunule hinnangu andmisel on oluline enne seda kaupluses toimunu. Nimelt pälvis SS K. Pika tähelepanu juba kaupluses. K. Pika maakohtus antud ütluste kohaselt sai konflikt alguse sellest, et SS tõukas K. Pika elukaaslast MM jalaga (kd III; tl. 32). Seda ei kinnita isegi MM . MM ütluste kohaselt ärritas teda ja A.O see, et üks noormees läks vastu tema käsivart. See juhtus ajal, kui nad olid kauplusest väljumas (kd II; tl. 67). Seda aega, kui MM ja A.O olid kauplusest väljumas ja neist möödus SS , vaadeldud kaupluse turvakaamera salvestis hõlmab. Vaatlusprotokollist ei nähtu, et SSil oleks olnud mingisugustki füüsilist kontakt i MM- ga. Küll nähtub vaatlusprotokollist, kuidas A.O pärast SS möödumist läheb SS -le järele ja vehib tema poole käega. Seega kajastab poe turvakaamera salvestis peksmisega päädinud olukorra algust ning näitab, et A.O algatas konflikti alusetult. A.O , MM kui SS on kinnitanud, et pärast poest väljumist läks MM SSiga väidetavast tõukamist või riivamist klaarima ning SS-l oli temaga füüsiline kontakt. K. Pika sõnul lõi ta SS selle peale, kui SS tõukas poe ees temalt aru pärima läinud MM käega eemale (kd III, tl. 32). Ka MM väitel tõukas SS teda poe ees eemale. Täpsemalt on MM kirjeldanud olukorda järgmiselt: „Peale poest väljumist läksin noormehe juurde ja ütlesin, et noormees tõukas mind, noormees vastas mulle eesti keeles kuid suure aktsendiga, et näitan näpuga vale inimese suunas, noormees tõukas mu eemale, mille peale A.O lõi noormehele rusikaga pea piirkonda ja noormees hakkas eest ära jooksma.“ (kd II; tl. 67). Kannatanu on seevastu kirjeldanud juhtunut nii: „Kaupluse eest tänaval astusid minu juurde needsamad tütarlaps ja noormees. Noormees jäi eemale seisma, aga tütarlaps astus minu juurde ja hakkas midagi rääkima. /---/ Ma sain niimoodi aru, et tütarlaps rääkis mulle, et kaupluses ma olin tema poiss-sõpra õlast riivanud. Mina seda ei mäleta. Püüdsin neist distantseeruda ja see vihastas tütarlast. Ta oli niivõrd agressiivne, et viskas väiksema pudeli vastu asfalti karjega: kuula mind! Mu tähelepanu kaldus kõrvale ja sel hetkel tema poiss -sõber lõi mulle vasakult poolt külje pealt rusikaga näkku“ (kd II; tl. 4). Täiendaval ülekuulamisel on SS kirjeldanud toimunut sarnaselt, selgitades lisaks: „Naisterahvas tuli mulle pidevalt minu jaoks liiga lähedale, tekitades enda liigse lähedusega minu suhtes minus ebamugavust, sest seisis suhtlemiseks mulle liiga lähedal, seetõttu astusin eemale ja panin käe enda ette, et takistada naisterahvast mulle lähemale tulemast.“ (kd II, tl. 11 pöördel). Ringkonnakohus peab kannatanu ütlusi usaldusväärseks. Kannatanu andis detailseid ütlusi ja kahel ülekuulamisel antud ütlused sündmuse käigu kohta on sarnased. Muuhulgas on kannatanu kirjeldanud detailselt poe ees tema juurde tulnud MM pealetükkivat ja agressiivset käitumist. Kannatanu väiteid MM ja K. Pika agressiivse hoiaku kohta toetab turvakaamera salvestiste vaatlusprotokoll, mis kajastab K. Pika ja MM eelnevat ja hilisemat käitumist. Vaatlusprotokollist nähtuvalt oli A.O konfliktselt meelestatud juba poes. Samuti näitab K. Pika ja MM agressiivsust samuti turvakaamera salvestisel näha olev SS tagaajamine, mis toimus pärast seda, kui A.O oli SS löönud.

18.Kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja taotleb, et tasu suuruseks määrataks 300 eurot, millele lisandub käibemaks 60 eurot. Taotluse tuleb rahuldada osaliselt. Esiteks ületab taotletud summa riigi õigusabi tasu suurust reguleeriva justiitsministri 26. juuli 2016 määruses nr 16 ettenähtud tasu ülemmäära. Maakohus arutas kriminaalasja lühimenetluses. Vastavalt määruse § 6 lg 4 kohaselt on lühimenetluses osutatud õigusabi tasu ülemmäär ühes kohtuastmes 100 eurot. Ka peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. Kaitsja väitel kulus õigusabi andmisele kokku 6 tundi, millest otsuse õiguslikuks analüüsiks ja sisuliselt ja õiguslikult põhjaliku apellatsiooni koostamiseks kokku 4 tundi. Kohtukolleegiumi hinnangul ei saa esitatud apellatsiooni puhul rääkida eriliselt hoolikalt põhjendatud apellatsioonist. Selles on rohkelt trüki- ja keelevigu ja see sisaldab grammatiliselt vigaseid lauseid (nt „Samas kohus ei põhjenda miks ta ei arvesta tunnistaja vastupidiseid ütlusi, et A.O poolt kannatanu löömise põhjuseks oli kannatanu poolne füüsiline kontakt – tõukamine MM..“) Kaitsja on apellatsioonis esitanud argumendid süsteemitult, samu väiteid on esitatud korduvalt. Esitatud argumendid on kohati ebamäärased ja põhjendamata. Nt väidab kaitsja apellatsioonis: „Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on leitud, et turvakaamera salvestuses eri ole fikseeritud kogu sündmuste käiku.“ Kaitsja ei ole täpsustanud, mida ta mõtleb selle all, et turvakaamera salvestis ei kajasta kogu sündmuste käiku, ega seda, millistest kriminaalasja materjalidest see nähtub. Apellatsioonis on tehtud maakohtule õiguslikult ilmselgelt põhjendamatuid etteheiteid (kaitsja heidab maakohtule ette küsimuse käsitlemist, mida maakohus oli KarS § 56 lg-st 2 tulenevalt kohustatud käsitlema). Samuti on apellatsioonis tuginetud paikapidamatutele faktiväidetele (väidetav tuginemine kustunud karistusele). Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et põhjendatud on justiitsministri määruse § 3 kohaldamine ning ringkonnakohus määrab kaitsja tasu suuruseks apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 50 eurot, millele lisandub käibemaks 10 eurot. Kuna ringkonnakohus jättis apellatsiooni rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg -le 2 mõista välja süüdistatavalt, kelle huvides apellatsioon esitati.