Õigusemõistmisevastased süüteod › Isiku õiguste vastased süüteod kohtueelses, kohtuvälises ja kohtumenetluses

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(38)

51,46 eurot. Peitis võetud kauba põue ja kui tema juurde tuli müüja MM, suundus peidetud pudelitega väljapääsu poole. Kui pudelid tal põues kõlistasid, andes müüjale teada varguse toimepanemisest, jätkas Martin Rudsit varguse lõpuleviimist avalikult ja jooksis MMi eest ning kauplusest välja, jättes tahtlikult kauba eest tasumata. Samuti tema 05.04.2015 kella 12.18 ajal Tallinnas XXX asuva M kaupluse müügisaalis võttis võõra vallasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil M OÜ-le kuuluvat kaupa koguväärtuses 59,98 eurot. 07.11.2017 on kohtule esitatud muudetud süüdistus alltoodud episoodis (kohtutoimik I tl 83): Samuti tema 2015 aprillikuu alguses, kuid enne 13.04.2015, hommikusel ajal, olles Tallinnas, XXX asuvas müügikioskis eelnevalt jälginud, kuidas müüja TT pani leti peal olnud kaustiku vahele ostjalt saadud paberraha, võttis sularaha ebaseadusliku omastamise eesmärgil TT ́i nähes avalikult leti pealt kaustiku, milles oli AS-le P kuuluv sularaha 50 eurot ja TT ́ile kuuluv sularaha 40 eurot, ning jooksis sellega sündmuskohalt minema. Samuti tema 06.04.2015 kella 19.48 ajal Tallinnas XXX asuva X kaupluse müügisaalis võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil R AS-le kuuluvat kaupa koguväärtuses 37,90 eurot. Samuti tema 12.04.2015 kella 09.24 ajal Tallinnas XXX asuva X kaupluse müügisaalis võttis võõra vallasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil R AS-le kuuluvat kaupa koguväärtuses 74,23 eurot. Samuti tema 22.04.2015 kella 16.39 ajal olles Tallinnas, XXX asuvas S toidupoes võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil kaupa koguväärtusega 89.70 eurot ning möödus kassast, jättes kauba eest tahtlikult tasumata, kuid kuritegu jäi tal tema tahtest olenemata põhjustel lõpuni viimata, sest ta oli kinni peetud turvatöötaja poolt. Oma tegevusega pani Martin Rudsit toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, süstemaatiliselt, avalikult, s.o pani toime KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo. 2.1 Samuti tema isikuna, kes on varem pannud toime vargused ja röövimise, 13.04.2015 kella 09.30 ajal sisenes Tallinnas, XXX asuvasse S OÜ müügikioskisse „K“ ja nägi seal, et müüja LL arveldab klient OO-ga sularahaga, mis asus külmkapi peal olevas kilekotis. Kui müüja läks OO’le tooma toodet müügikioski tagumisest osast, jooksis Martin Rudsit külmkapi juurde ja haaras sealt kilekoti koos kassarahaga summas 257,45 eurot. Seejärel Martin Rudsit hakkas poest välja jooksma, kuid OO astus uksele ette ja ei lasknud Martin Rudsit’it poest väljuda. Martin Rudsit tõukas korduvalt tema rahaga põgenemist takistanud OO, hakkas OO näppe ümber ukselingi lahti väänama, seejärel lükkas ta OO pikali nii, et kõrges eas OO kukkus põrandale parema puusa peale ja edasi selili, tundes M.Rudsiti tegevuse tagajärjel füüsilist valu. Suundudes koos rahaga tagaukse poole, hüppas M. Rudsit klaasist vitriinile, lõhkudes selle ja rikkudes kauba. Kui LL astus M.Rudsitile ette ja üritas tema väljumist takistada, lükkas Martin Rudsit LL’i vastu rauast lauda eest ära, tekitades kõrges eas LL-le füüsilist valu ja põgenes kioskist koos võetud sularahaga tagaukse kaudu. Oma tegevusega pani Martin Rudsit toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga, isiku poolt, kes on varem toime pannud vargused ja röövimise, s.o pani toime KarS § 200 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3(38)

2.2 Samuti süüdistatakse Martin Rudsitit selles, et seejärel, kui 22.04.2015 kella 00.02 ajal esitas tema telefoni teel kuriteoteate tema suhtes toime pandud vägivallateo ja vabaduse võtmise kohta, ning esitatud kuriteoteate põhjal alustati kriminaalmenetlus nr XXXXXXXXXXXX ja samal päeval kella 01.10 ajal peeti Tallinnas, Männikul kinni kuriteo toimepanemises kahtlustatavad isikud, keeldus Martin Rudsit järgneva kriminaalmenetluse vältel kannatanuna ütluste andmisest, sealhulgas saanud kätte kutse kannatanuna ülekuulamisele ilmumiseks 22.04.2015 kl 11.00 jättis ta ütluste andmisest keeldumise eesmärgil ülekuulamisele ilmumata. Järgnevalt, 23.04.2015 kella 08.15 ajal Kesklinna politseijaoskonnas Tallinnas, Kolde pst 65 ja 21.05.2015 kella 10.00 ajal Tallinna Vanglas, Tallinnas Magasini 35 kannatanuna ülekuulamiste rakendamisel keeldus Martin Rudsit õigusliku aluseta ütluste andmisest tema suhtes toime pandud kuriteo asjaolude kohta. Oma tegevusega pani Martin Rudsit toime kannatanu poolt kriminaalmenetluses ütluste andmisest aluseta keeldumise, s.o KarS § 318 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

4(38)

taandamistaotluse kohtunik Möldre ja hiljem kogu koosseisu vastu, kuna kohtunik oli ühel seisukohal prokurör Miilveega ja kaitsja Lausmaaga. 4.3 Kaitsja oli teadlik esimeses kohtumenetluses, et kaitsealusel puudusid LL kohtueelsel uurimisel antud ütlused ning kohus ja prokurör sellele ei reageerinud. Süüdistataval puudus võimalus LL ütluste usaldusväärsust kontrollida, kuna tal puudusid LL ütlustest koopia. Koopia sai alles peale ristküsitlust, kui kohus andis hiljem korralduse ütlustest koopia teha. Kaitsja LL-le küsimusi ei esitanud, kuigi ütlustest oli osaliselt koopia kaitsja olemas. Süüdistatava märkusi kohtuistungil ei protokollitud ja helisalvestiselt kaotati öeldu ära. Kokkuvõtvalt esinesid kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised KrMS § 339 lg 1 p 12, lg 2 mõttes. 4.4 Süüdistatav asub seisukohale, et kohtunik Toming oleks pidanud kutsuma teda eelistungile või võtma aluseks süüdistatava maakohtule saadetud taotluse, milles märgitud, et soovib tugineda kriminaaltoimikus olevatele tõenditele, istungi protokollidele ja kutsuda kõik menetlusosalised kohtusse. Kaitsja Lausmaa esitas kaitseakti, millest nähtub, et kaitsja ei soovi mitte ühtegi tõendit esitada ega kohtusse kedagi kutsuda. Kaitsja jättes kaitseaktis kõik märkimata, siis oli võimalik ütluste avaldamine KrMS § 2862 mõttes. Seega oli maakohtu kohustus kontrollida kas kaitsja ka tegelikult oma ülesandeid korralikult täidab (3-1-1-61-10). Kaitseakti esitamise kohustus on pandud kahtlustatavale ja süüdistatavale. Kohtunik ei ole kohtu alla andmise määruses märkinud kohtuistungile kutsutavate isikute nimesid, kuigi need olid talle teada, kuna kohtunikul on juurdepääs süsteemile ning ta pääseb ligi kriminaaltoimikule KrMS § 258 lg 3 tulenevalt. 4.5 Süüdistatav asub seisukohale, et maakohus ja prokurör ei oleks tohtinud võta vastu KrMS § 2862 alusel protokolle, kuna süüdistatav soovis küsitleda kõiki isikuid, kes on seotud röövimisega. Süüdistatav taotles kõigi isikute uuesti ristküsitlemist. KrMS § 2862 ei tulene, et uuesti ei saaks isikuid ristküsitleda. Maakohtunik ei parandanud eelmiste kohtumenetluse kohtuistungite protokolle, mis olid kohtunik Möldre menetluses, vaid viitas KrMS § 155 lg 22, kui kohtuistungi protokoll on vastuolus salvestisega, siis tuginetakse salvestisele. Samas on kohtunik Toming jätnud enda protokollidesse tähtsad asjaolud märkimata. Pole ustutav, et kohtunik kuulab teise kohtumenetluse kohtuistungite helisalvestusi ning tuvastas protokollides puudu olevad asjaolud, samas teadmata mis sealt puudub. Seega ei saa kohtunik võtta vastu varasemal ristküsitlusel saadud protokolle neisse parandusi sisse viimata. 4.6 Maakohus ei lubanud süüdistataval võrdselt prokuröriga küsimusi esitada, mistõttu on rikutud võrdse kohtlemise printsiipi ja rikutud on süüdistatava kaitseõigust ning EIÕK artikkel 6 õigust poolte võrdsusele ja õigus tõendite esitamisele. Kohus ei ole erapooletu ja asus prokuröri poolele ning ei taandanud prokuröri. 4.7 28. novembri 2017 helisalvestiselt ei ole kuulda prokuröri ja süüdistatava vaidlust joonise üle, kuid videost on näha, et süüdistatav ja prokurör vaidlevad. Ka ei ole helisalvestisest kuulda tõlgi eesti keelset juttu, kuid nähtub selgelt, et nii prokurör, kui ka kohus näevad, et tõlgi mikrofon ei ole sisse lülitatud. Kohtunik ei soovinud teha kohtuistungi protokolli helisalvestise järgi ning leidis, et korraldavaks istungiks puudub vajadus. Ka ei ole protokollidesse kantud tema taotlusi isikute ülekuulamiseks ning protokollides ei ole kõiki tema sõnu märgitud. On kaotatud ära protokollidest tema seisukoht H, O ja K kohtusse kutsumise osas. Kaitsja põhjendas isikute H, O ja K uuesti ristküsitlemist Riigikohtu lahendiga 1-15-9213 p 40, kuid see kohtule ei sobinud. Kohus on selliselt hävitanud tõendeid ning süüdistatav esitas ka kohtunik Tominga suhtes taandamistaotluse, kuid seda ei

5(38)

rahuldatud. Kohtunik Toming on rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 12 ja lg 2 sätteid. Ka on rahvakohtunikud rikkunud KrMS § 339 lg 1 p 12 sätet. 4.8 26.märtsi 2018 kohtuistungi helisalvestiselt ei ole kuulda üheksa küsimuse vastust ning kohtuistungi protokollist on üheksast esimese küsimuse vastusest puudu viis vastust. Kohtunik märkis hiljem, et kohtuistungi heli ei salvestunud alguses, kuid 4. detsembri 2017 istungil märkas kohtunik kohe, et kohtuistungi heli ei salvestu. Kohtunik viitas, et vastavalt Justiitsministri 18. detsembri 2017 määruse nr 26 alusel ei ole kohtul vajalik enam protokollida istungi käiku, kuna kõik kajastub helisalvestisel. Sama määruse alusel ei protokollitud ka 5 ja 19. aprilli 2018 kohtuistungeid. See asjaolu näitab, et kohtunik on asjatundmatu ja hooletu, kuna kriminaalmenetluse seadustiku ei ole muudetud. 4.9 Süüdistatav asub seisukohale, et TT ülekuulamise protokollis 13. aprill 2015 on rikutud menetlusnorme, kuna märgitud on küll ülekuulamise algus kell 10:42, kuid puudub lõpu kellaaeg ja politseipatrull NN teostas ainuisikuliselt uurimistoiminguid, kuigi N-l puudus isiku ülekuulamise õigus. Samas osales menetluses kaks uurijat ja neist kahest uurijast on sündmuspaigas käinud ainult uurija EE, kes teostas L-le uurimistoimingut, mis algas 10:30 ja lõppes 11.25. 4.10 Tunnistaja NN 9. juuli 2015 ülekuulamis protokoll on vastuolus tema enda poolt koostatud 13. aprilli 2015 ettekandega. N kirjeldab ettekandes, et T nägi röövi toimepanemist ja ka röövlit, kuid kolm kuud hiljem ülekuulamisel räägib, et K nägi pealt ainult röövli põgenemist. Kohtuistungil andis 30. märtsil 2016 ütlusi ettekandest lähtuvalt, et T nägi mismoodi noormees kalapoest välja jooksis. Apellant asub seisukohale, et T-st sooviti teha isikut, kes oleks väidetavalt näinud pealt nii röövi, kui ka röövlit, kuid hiljem ainult isikut, kes oleks kuulnud ja näinud süüdistatavat sama päeva hommikul turu peal. Kui vaadata tunnistaja T 13. aprilli 2015 ülekuulamise protokolli ja vaadata T 22. märtsil 2016 kohtuistungi öeldut, on selge, et T ei saanud süüdistatavat näha ja 2015 ülekuulamise protokollis antud isiku kirjeldus ei pea paika. Seega on NN loonud süütõendeid ja rikkunud menetlusnorme, kuna muudab enda öeldut. 4.11 Süüdistataval puudus võimalus kontrollida ŠŠ ütluste usaldusväärsust, kuna süüdistataval puudusid kriminaaltoimikust LL ütlused ja ei saa öelda, et ŠŠ oleks seda LL-lt kuulnud. ŠŠ ütlused ei ole usaldusväärsed ka LL väidetavate terviseprobleemide osas. Samuti on vastuolulised ŠŠ ütlused nii ülekuulamise protokolliga, kui ka kohtuistungi protokolliga eelmises kohtumenetluses. Põhjendus ütluste erinevusest on ebausaldusväärne, kuna ta on ise kinnitanud, et protokoll on tõlgitud õigesti. On veendunud, et prokurör on andnud isikule informatsiooni juhuks, kui süüdistatav peaks midagi küsima, kuna ta ei pääse ligi süüdistatava apellatsioonile. 4.12 Süüdistatav asub seisukohale, et 27. aprillil 2015 koostatud hagiavaldus on koostatud uurija poolt, mitte ŠŠ poolt. ŠŠ lepinguline esindaja koostas alles hagiavalduse 7. augustil 2015. ŠŠ ristküsitlusel 28. novembril 2017 ei osanud selgitada vastuolu ülekuulamise protokollis toodu ja hagiavalduses tooduga. Hagiavaldus on käsiteletav KrMS § 63 lg 1 järgi muu dokumendina ja ta on tõend, millega saab kontrollida usaldusväärsust. Lisaks on fototabelitelt 2461-2464 näha, et klaasikillud ei saanud sattuda tagumistesse kastidesse kala juurde, mistõttu ei ole kahju tekkinud nii, nagu seda väidab ŠŠ. 4.13 Vastuolulised on omavahel LL 13. aprilli 2015 ülekuulamise protokoll ja OO 23. aprilli 2015 ülekuulamise protokoll. Protokollides toodud versioonid on vastuolulised ega toeta

6(38)

teineteist. Ei ole võimalik, et kaks inimest näevad ühte sündmust nii erinevalt väikeses ruumis. 3. märtsi 2016 muutis O ütlusi selles osas, et müüja helistas politseisse siis, kui tema ust kinni hoidis. L andis 23. märtsi 2016 kohtuistungil ütlusi, mis olid samasugused mida O andis 23. aprilli 2015 ülekuulamise protokollis, kuid mis läksid vastuollu tema enda 13. aprillil 2015 kohtueelsete selgitustega. Seega L ütlused ei ole usaldusväärsed ja ei saa lugeda tõendiks. Samas nähtub kõnesalvestise protokollist, et L oleks helistanud alles siis, kui noormees ära põgenes. Ka on NN, ŠŠ ja KK ütlused sündmuse kohta, millest kuulsid väidetavalt LL-lt on vastuolulised HH enda ütlustega. Tuginema peaks algse tõendi ütlustele, mitte tuletatud ütlustele. Selliste tõenditega soovisid uurija ja prokurör kindlustada kuriteo koosseisule vastavaid tõendeid. 4.14 LL muutis kohtuistungil enda varasemaid ütlusi mida andis 13. aprillil 2015 ning ka KK muutis enda ütlusi ja seejärel ei jäänud ka ŠŠ üle midagi muud, kui muuta ütlusi ning põhjendada ütluste muutmist sellega, et tema pole seda varem öelnud. KK märkis ülekuulamisel 8. juulil 2015, et ta ei tunne ära isikut, kes tema ukse taga käis ja poes käis, kuid 3. märtsil 2016 kohtuistungil annab ütlusi, et see on sama isik, kes käis ja pakkus jopet osta. Ka ei saanud olla äratundmist, kuna K oli fotot vaadates öelnud, et ma arvan, et see on tema. Sõna ma arvan näitab seda, et sellist toimingut ei olnud. 4.15 Vastuolulised on OO ütlused väidetava vägivalla osas, mille tagajärjel tekkisid väidetavalt verevalumid. 23. aprillil 2015 on O väitnud, et rääkis verevalumitest arstile, kuid arst ei fikseerinud, kuid 23. märtsil 2016 on andnud ütlusi, et tema ei pidanud vajalikuks midagi arstile näidata. Seega ei vasta ütlused tõele. KK ütlused tõendavad, et HH suhte ei ole ka vägivalda kasutatud, kuid kohus sellele tähelepanu ei pööranud. 4.16 Sündmuskoha vaatlusel on tehtud ka fotod, kuid 8. veebruari 2018 kohtuistungil selgus, et tegelikkuses on sündmuskohal tehtud veel 34 fotod, mida ei olnud lisatud. Seega on esitatud just sellised tõendid, mis aitavad prokuröril soovitud tulemuseni jõuda ning toiming ei ole olnud aus ja õiglane. Tegelikkuses omasid fotod tähtsust, kuivõrd on oluline, kas leti ja seina vahelt saab mahtuda läbi. Samuti nähtub, et tagumistes kalalastides ei ole klaasikilde. Uurijale, kriminalistile ja prokurörile oli teada, et need tõendid välistavad ütlustes viidatud asjaolud. 4.17 Fototabelitest nähtub, et klaasikild asetseb jalatsimustri juures, kuid leti pealne on puhas ja klaasikillu alune pind märg ning klaasikild letiga puutumuses. Kui klaas läks katki, siis pidi klaasikild enne jalatsijälge leti peale jõudma, kuid fotolt nähtub, et klaasikildu ei ole ja jalatsi ümbruses on mingi puru, mis peaks oleva pudenenud väidetavalt jalatsi mustrist. Süüdistatav leiab, et ei ole võimalik, et puru satub igale poole klaasikillu alla, kui klaasikillu alune on märg. See tähendab, et puru on pandud siis, kui klaasikillud on ära võetud. Ka ei ole võimalik, et klaasikild sai leennata leti peale ning võimalik ei ole ka klaasi peale hüpata. 4.18 10. veebruari 2016 protokollis on kirjas, et OÜ U loobus hagist, kuid 22. juuni 2018 otsuses on nõutud ikkagi hagi tasumist. Seejuures ei ole OÜ U mitte ühestki kohtumenetlusest võtnud osa. 4.19 Süüdistatav on end süüdi tunnistanud KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi ning kahetsenud tehtut. Seega on olemas karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Maakohus leidis, et kergendavaid asjaolusid KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes ei ole. Apellant asub seisukohale, et karistus 2 aastat on ilmselgelt liiga raske ning ei ole kooskõlas toimepanduga.

7(38)

8(38)

võimalus esitada kriminaalasja läbivaatava kohtukoosseisu ees täiendavaid ja täpsustavaid küsimusi isegi, kui kohus võtab KrMS § 2862 lõike 1 alusel vastu sama isiku poolt varasemalt antud ütlused. Sellega seonduvalt osutab kaitsja ka tõsiasjale, et käesolevas asjas koostatud Tallinna Ringkonnakohtu ja Riigikohtu määrustes ei ole võetud seisukohti varasemas kohtumenetluses kannatanute LL ja OO ning tunnistajate KK ja NN ütluste lubatavuse osas, kuigi süüdistatav enda apellatsioonkaebuses juhtis nendega seonduvatele probleemidele ringkonnakohtu tähelepanu. Kriminaalasja materjalis sisaldub Tallinna Ringkonnakohtu 30.01.2017 määrus nr 1-15-6831, mille p-s 8 on märgitud, et kolleegiumil puudub võimalus analüüsida sisuliselt Martin Rudsiti poolt tõstatatud küsimusi ja peatuda esitatud väidetel. Seega ei ole kõrgema astme kohus võtnud seisukohta nende ristküsitluste käigus saadud ütluste tõendina lubatavuses. Kaitsja palub lahendada süüdistatava sellega seonduvad taotlused. Kuivõrd Martin Rudsitil ei olnud võimalust kannatanutele LL-le ja OO-le ning tunnistajatele KK-le ja NN-le asja läbivaadanud kohtukoosseisu ees esitada täiendavaid küsimusi, ei saa nendele ütlustele tuginedes Martin Rudsiti süüd KarS § 200 järgi tuvastada. Sellega seoses taotleb kaitsja selles episoodis õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. 5.2 Lahendades KarS § 200 järgi kvalifitseeritud süüdistust on kohus väljunud süüdistusakti piiridest omistades Martin Rudsitile vägivalla kasutamise läbi OO sõrmede väänamise ning vastu rindu tõukamise tagajärjel sinikate põhjustamise. Vägivalla tarvitamist on kohtuotsuses omistatud Martin Rudsitile ka läbi LL tõukamise vastu lauda, mille tulemusena tundis LL füüsilist valu. Süüdistusaktis pole nimetatud asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik hinnata, kas antud juhul oli kõnealune valu piisavalt intensiivne, et seda eraldivõetuna KarS § 121 järgi kvalifitseerida. Süüdistusaktis kirjeldatud Martin Rudsiti tegevus ei vasta seetõttu KarS § 200 objektiivsele koosseisule. 5.2.1 Röövimine moodustab KarS § 121 ja § 199 suhtes eridelikti lex specialis (RKKK 3-1-1100-06 p 9). Kui isik ei vastuta üldnormi (KarS § 121) alusel, siis seda enam ei saa ta vastutada erinormi järgi. Vägivalla osas käsitlevad nii KarS § 200 kui ka § 121 olukorda, kus üks isik lööb teist. Seetõttu ei saa ka lex specialis, st röövimist reguleeriv KarS § 200 käesolevas asjas rakenduda. Tunnistamaks isikut süüdi röövimises, peab toimepanija tegu olema kvalifitseeritav üldnormi, st KarS § 121 järgi, kui vargus sündmustikust hüpoteetiliselt ära mõelda. Kaitsja vaidles süüdistusele vastu muu hulgas põhjusel, et kohtupraktikas on jõutud järeldusele, et mitte igasugune (mõningase) füüsilise valu põhjustamine ei täida KarS §-s 121 kirjeldatud kuriteo koosseisulisi tunnuseid. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et ei LL ega OO suhtes süüdistuse kohaselt rakendatud füüsilised mõjutused ei täitnud KarS § 121 lõikes 1 kirjeldatud kehalise väärkohtlemise kuriteokoosseisu tunnuseid. Seetõttu pole alust süüdistatava tegevust kvalifitseerida röövimisena, kõne alla võib tulla üksnes vargus – s.o KarS § 199 järgi kvalifitseeritav kuritegu. 5.2.2 Riigikohtu lahend nr 3-1-1-48-04 pärineb käesolevaks hetkeks peaaegu 15 aasta tagusest kohtupraktikast. Riigikohtunik Paavo Randma on aga enda artiklis osutanud, et KarS § 121 äärmiselt laialt sõnastatud sätte toimeala on võimalik kitsendada. Arvestades, et nii tervisekahjustus kui ka kehaline väärkohtlemine on määratlemata õigusmõisted, on karistatavuse ala paljuski õiguspraktika määrata. Õigussüsteem peaks olema piisavalt võimekas, et eristada tugevat rusikahoopi näkku kergest kõrvakiilust, mis ka vaid riivamisi tabab, samuti ei nõua seadus kriminaalkorras reageerimist iga tervise kahjustuse korral, mille kõrvaldamiseks piisab tükist jääst või lihtsalt plaastrist (Paavo Randma. Kehaline väärkohtlemine karistusseadustiku uues redaktsioonis. Juridica nr 3, 2015). Käesolevas asjas on süüdistatav Martin Rudsitile ette heidetud tõukamist, mille tagajärjel süüdistuse kohaselt tundsid kannatanud OO ja LL füüsilist valu.

9(38)

5.2.3 Antud juhtumil ei täida KarS § 121 koosseisu, mistõttu pole alust süüdistuses kirjeldatud tegevust kvalifitseerida KarS § 200 järgi. Süüdistusakti kohaselt (1) tõukas Martin Rudsit korduvalt tema rahaga põgenemist takistanud OO, hakkas OO (2) näppe ümber ukselingi lahti väänama, seejärel (3) lükkas ta OO pikali nii, et kõrges eas OO kukkus põrandale parema puusa peale ja edasi selili, tundes M. Rudsiti tegevuse tagajärjel füüsilist valu. Ilmselt on vaidluse alt väljaspool, et (1) tõukamine ja (2) sõrmede ümber ukselingi lahti väänamisega alustamine ei täida KarS § 121 lõike 1 koosseisulisi tunnuseid, kui sellega ei põhjustatud füüsilist valu. Süüdistusaktist nähtuvalt ei ole nende konkreetsete käitumisaktide käigus füüsilist valu põhjustatud. Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et süüdistusaktis ei ole Martin Rudsitile inkrimineeritud justkui ta oleks OO-le põhjustanud sinikaid. Selles osas on maakohus väljunud süüdistuse piiridest. Süüdistuse kohaselt toimus OO kukkumine ja selle tagajärjel füüsilise valu tundmine (3) süüdistatava poolt lükkamise tagajärjel. Lükkamine ise ei ole eraldivõetuna KarS § 121 lõikes 1 nimetatud koosseisu alternatiivides toodud, mistõttu tuleb hinnata, kas lükkamine on iseenesest käsitletav nn muu kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 lõike 1 tähenduses. Kaitsja seisukoht nimetatud küsimuses on eitav ning seda just viimase aja kohtupraktikale tuginedes. Valu põhjustanud kehalise väärkohtlemisena KarS § 121 tähenduses tuleks värskema kohtupraktika järgi mõista vaid selliseid käitumisakte, mille tulemusena vähendatakse oluliselt isiku heaolu. Nii on leitud, et KarS § 121 koosseisuga ei ole hõlmatud mh ka jõulisem tõukamine vastu rinda (vt P. Randma artikli lk 217). Antud juhul ei olnud süüdistusest nähtuvalt tegemist isegi mitte tõukamisega, vaid üksnes lükkamisega. Kõnealuses artiklis on käsitletud KarS § 121 koosseisu ning leitud, et karistusõiguse ultima ratio põhimõttest tulenevalt tuleks selle karistusõigusnormi kohaldamisalast välja arvata käitumisaktid, mis sinna ilmselgelt kuuluma ei peaks. Nii on kaitsja kohtuvaidluses teinud viite nn bagatellrünnetele (trügimine bussis vms), millest süüdistusaktis kirjeldatu kuigivõrd ei erine. Pelk lükkamine tüüpjuhtumil ei põhjusta kukkumist ja sellega seonduvalt valu. Süüdistusaktis pole kirjeldatud kuigivõrd tõsist kehalise puutumatuse riivet. Ka üksnes mõningase kerge füüsilise valu tundmine ei ole koosseisu realiseerimiseks piisav. Kui vaatlusalune käitumine eemaldatakse koosseisupärase teo mõistest – nagu arutataval juhul eemale lükkamine ei ole teise isiku väärkohtlemine objektiivse koosseisu tähenduses – on kriminaalvastutus välistatud sõltumata sellest, kas puudutatud isik tundis selle tulemusel valu või mitte (Tallinna Ringkonnakohtu 19.03.2018 otsuse nr 1-17-11060 lk 10). Seetõttu on ka alusetu otsuse 21. lehekülje lõpus esitatud viide sellele, et tegemist oli teise isiku teadva lükkamisega (hilisemalt viidati küll kavatsetusele). Ükskõik, milline on toimepanija sisemine suhtumine, on isiku teo vägivallana kvalifitseerimine võimatu, kui toimepandu ei vasta vägivalla mõistele objektiivse koosseisu tasandil. Objektiivse koosseisu realiseeritus ei saa sõltuda sellest, millisel eesmärgil vaidlusalune teise isiku keha mõjutamine sooritati. Ka viidatud artiklis on osutatud, et röövimise komponent vägivald tuleb tuvastada eraldiseisvalt, kuivõrd isiku teo kvalifitseerimine sõltub sellest (vt P. Randma artikli lk 210 viimane ja 211 esimene lõik). Põhjendamatu on ka maakohtu viide asjaolule, et KarS § 200 järgi kvalifitseeritakse ähvardamise (KarS § 120) abil võõra vallasasja äravõtmist. KarS § 120, mis kriminaliseerib ähvardamise, kaitseb õigushüvena vaimset turvatunnet, mitte aga kehalist puutumatust (samas). 5.2.4 Antud juhul ei sisaldu süüdistuse sisus asjaolusid, mille pinnalt võiks asuda seisukohale, et OO suhtes rakendatud lükkamine ja selle tagajärjel põhjustatud valu olid sedavõrd intensiivsed, et antud juhul oleks sellesse karistusõigusega sekkumine põhjendatud. Kohtupraktikas on peetud isegi sinikaid, marrastusi ja punetusi sellisteks tagajärgedeks, mis KarS § 121 objektiivse koosseisu realiseerimiseks piisavad ei ole. Süüdistuse kohaselt OO

10(38)

heaolu mõjutamine ei ületanud ka selle füüsilise mõjutamise astet neis kuriteoepisoodides, kus kohtuasjades 1-17-11060 ja 1-17-5879 süüdistatavad KarS § 121 järgi õigeks mõisteti. Kohtupraktikas on olnud ka juhtum, kus ei peetud piisavalt intensiivseks vägivallaks teisele inimesele roiete piirkonnas mitu päeva kestnud valu põhjustamist (vt Tartu Ringkonnakohtu 31.03.2014 otsuse nr 1-12-11914). Selles asjas pidas kohus tõendatuks, et süüdistatav suhtus vähemalt kaudse tahtlusega valu põhjustamisse, kuid mitte selle intensiivsuse piisavusse. Kaitsja möönab, et tugevat või pikka aega kestnud valu põhjustanud tegevused toovadvastutuse KarS § 121 järgi. Küll aga peaks taolises olukorras KrMS § 268 lõike 1 kohaselt valu intensiivsus või pikaajalisus olema kajastatud ka süüdistusakti lõpposas. Seega ei vasta süüdistuses vägivallana käsitletud OO suhtes toime pandud tegevus KarS § 121 tunnustele. 5.2.5 Süüdistuse sisus on LL suhtes toime pandud tegu kvalifitseeritud vägivallana läbi selle, et süüdistatav lükkas LL vastu rauast lauda eest ära, tekitades LL-le füüsilist valu. Sarnaselt eelnevalt käsitletule leiab kaitsja ka siinjuures, et LL-le süüdistuse kohaselt põhjustatud tagajärg ei olnud sedavõrd intensiivne, et selle kvalifitseerimine eraldivõetuna oleks KarS § 121 järgi võimalik. Siinkohal kehtivad samuti eelnevalt käesoleva apellatsiooni p-des 15–26 toodud argumendid. Üksnes kellegi lükkamine vastu rauast lauda ei pruugi tüüpjuhtumil endaga kaasa tuua veel olulist ja karistusõiguslikku sekkumist vajavat füüsilise valu aistingut. Süüdistusakti lõpposas ei ole nimetatud taolisi faktilisi asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik selgelt hinnata, kas LL-le põhjustatud füüsiline valu ja sellega kaasnevad ebamugavused olid piisavad nentimaks KarS §-s 121 nimetatud kehalise väärkohtlemise tunnuste esinemist süüdistatava tegevuses. 5.3 Kohus on ütluste andmisest keeldumise süüdistuse tõendatuse hindamisel lähtunud kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX tehtud kohtuotsustest ning märkinud, et „käesolevat kriminaalasja arutaval kohtukoosseisul puudub pädevus eelmärgitud kohtulahendite ümberhindamiseks“. Taoline lähenemine ei ole aga menetlusõiguslikult korrektne. Vastupidi: Riigikohus on enda korduvas praktikas märkinud, et teises menetluses tuvastatud faktilised asjaolud ei ole uut kohtuasja arutavale kohtukoosseisule siduvad ega vähenda prokuratuuri kohustust samu asjaolusid tõendada üldises korras. Kohtul on võimalik tuvastada asjaolusid teisiti ning ainus piirang on seejuures seotud kohtulahendi põhjendamise üldise kohustusega. 5.3.1 Kohus on otsuse 24. leheküljel märkinud, et tal puudub pädevus kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX tehtud kohtulahendites toodud faktiliste väidete ümberhindamiseks. Sisuliselt luges kohus nende kohtuotsuse pinnalt tõendatuks, et Martin Rudsit oli kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXXX kannatanu. Käesolevas kriminaalasjas süüdistati Martin Rudisitit KarS § 318 järgi selles, et ta keeldus viidatud asjas kannatanuna ütluste andmisest. Tulenevalt EIÕK artikli 6 lõike 3 p-dest c ja d ning PS § 24 lõikest 2 ei vähenda teises asjas tehtud kohtuotsus prokuratuuri kohustust samu asjaolusid tõendada üldises korras (RKKK 3-1-1-63-13 p 12.2). Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei ole ühes kohtumenetluses tuvastatuks loetud asjaolud ei ole teises menetluses kriminaalasja läbivaatavale kohtule siduvad. Taoline seisukoht on vastuolus kohtuniku sõltumatuse põhimõttega. Kohtul peab olema ja ka on pädevus hinnata tõendeid teisiti, sest iga kohtumenetluse tulemina kohtu ette toodav tõendikogum on erinev ning seetõttu võib ka menetluse tulemus olla erinev. Riigikohus on enda korduvas praktikas märkinud, et teises menetluses tuvastatud faktilised asjaolud ei ole uut kohtuasja arutavale kohtukoosseisule siduvad ega vähenda prokuratuuri kohustust samu asjaolusid tõendada üldises korras.

11(38)

5.4 Maakohus mõistis Martin Rudsitile põhjendamatult raske karistuse. Süüdistuses heideti Martin Rudsitile ette füüsilise valu põhjustamist, ent mitte tervisekahjustuse tekitamist. KarS § 200 lõike 2 järgi kvalifitseeritakse röövimine ka siis, kui selle käigus põhjustatakse nt raske tervisekahjustus. Seega ei saanud rakendatud vägivald olla olnud kuigivõrd intensiivne. Antud juhul võeti süüdistuse kohaselt ära vara vaid ca 250 euro väärtuses. Seega oli süüdistuses kirjeldatu puhul tegemist ka võrdlemisi väikese varalise hüvega. Ka maakohus on leidnud, et Martin Rudsiti süü on väike. Samas on kohus – irdudes Riigikohtu praktikast – pidanud eripreventiivsetel kaalutlustel vajalikuks karistada teda keskmäära lähedase karistusega. Sisuliselt karistati Martin Rudsitit selle eest, milline inimene ta on, mitte teo eest, mida talle süüks arvati. Martin Rudsitile etteheidetud tegu ei ole sedavõrd raske, et kohtupraktika nõuaks tema karistamist 7 aasta pikkuse vangistusega. Samuti on kohus jätnud KarS § 199 järgi mõistetud karistuse asjakohaselt põhjendamata. Selliselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Alternatiivselt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisele palub kaitsja mõista Martin Rudsitile kergema karistuse. 5.4.1 Martin Rudsitile karistuste mõistmisel on maakohus väitnud, et võtab arvesse äravõetu väikest väärtust ning kannatanutele põhjustatud tagajärgedele kergust. Samas ei nähtu see Martin Rudsitile KarS § 200 järgi mõistetud karistustest endist. Otsuse 28. leheküljel on kohus märkinud, et süüdistatava süü ei ole suur. Kaitsja on seevastu seisukohal, et just arvestades süüdistuse kohaselt äravõetu väikest väärtust ning kannatanutele põhjustatud tagajärgedele kergust tuleb Martin Rudsiti süüd pidada pigem väga väikeseks. Äravõetud sularaha väärtus ületas KarS § 218 lõikes 2 nimetatud piirmäära kõigest 50 euro võrra. Kuigi röövimise puhul ei kohaldata KarS § 218 sätteid isiku teo kvalifitseerimisel, on selles toodud piirmäära asjakohane siiski arvesse võtta isiku süü suuruse hindamisel. Tegemist on kõnealuse piirmäära lähedases ulatuses varaga, st tegemist on peaaegu et ebaolulise varalise hüvega. Sedavõrd väikeses ulatuses raha äravõtmise eest ei ole põhjendatud mõista seitsme aasta pikkust vangistust, kui röövimise käigus ei põhjustata kellelegi kuigivõrd tõsiseid tervisekahjustusi. Käesolevas asjas ongi tegemist sellise olukorraga. Süüdistuse kohaselt seisnes Martin Rudsiti poolt rakendatud füüsiline vägivald vaid LL-le ja OO-le füüsilise valu põhjustamises. Martin Rudsitile ei ole esitatud süüdistust selles, et ta oleks isegi LL või OO tervist millegipoolest mõjutanud, rääkimata tervise kahjustamisest. Kerge füüsilise valu põhjustamine ei tohiks kaasa tuua seitsme aasta pikkust vangistust isegi juhul, kui selle sündmuse raames võetakse ära vähesel määral raha. See ei ole süüpõhimõtte ega riigis kehtiva üldise karistuspraktikaga kooskõlas. Seitse aastat vangistust on võimalik mõista ka teise isiku surma tahtliku põhjustamise eest KarS § 113 lõike 1 järgi. Kaitsja on arvamusel, et mis tahes asjaoludel inimelu tahtlik äravõtmine ei saa kunagi tekitada väiksemat ebaõigust kui see tegu, mis toimus 13.04.2015 N turu kalakioskis „K“. Oleks ühiskonnas kehtiva karistuspraktika üldise süsteemiga vastuolus, kui mõne inimolendi elu tahtlik äravõtmine leiaks karistusõiguslikult kergema kohtlemise, kui 250 euro röövimine viisil, kus kannatanutele põhjustatakse üksnes kerget füüsilist valu (ent mitte tervisekahjustusi, sh ka mitte ühtegi sinikat, marrastust vms). Käesolevas asjas ei ole maakohus osutanud, millisesse sanktsioonivahemikku asetub Martin Rudsitile etteheidetava teo eest mõistetud karistus, mida siis seejärel oleks olnud asjakohane korrigeerida vastavalt üldvõi erirpeventiivsetele kaalutlustele. Maakohtu eksimusele karistuse mõistmisele viitab ka otsuse 29. leheküljel märgitu, et eripreventsioon välistab karistuse mõistmise alla sanktsiooni keskmist määra. Taoline põhjendus irdub karistuse mõistmise üldistest reeglitest. Seetõttu on kaitsja veendumusel, et Martin Rudsitile KarS § 200 järgi mõistetud karistus ei vasta talle etteheidetava teo süü suurusele ning tuleb seetõttu kõrgema astme kohtu poolt tühistada.

12(38)

5.4.2 Samuti on põhjendamatult raske Martin Rudsitile KarS § 199 lõike 2 p 5 ja 9 järgi mõistetud karistus. Selles osas toetab kaitsja Martin Rudsiti apellatsioonis esitatud väiteid ja seisukohti. 5.5 Maakohus võis Martin Rudsiti kriminaalasja arutamisel oluliselt rikkuda kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lõike 1 p 10 tähenduses, jättes koostamata kohtuistungi protokolli 08.02.2018, 26.03.2018, 05.04.2018 ja 19.04.2018 kohtuistungitest. Nendel istungitel toimus muu hulgas tunnistajate küsitlemisi. KrMS § 155 lg 2 p 7 kohaselt kantakse kohtuistungi protokolli ristküsitlusel kohtumenetluse poole esitatud küsimused ja ülekuulatava ütlused. Käesoleval juhul ei ole seda tehtud. Kui ringkonnakohus peab taolist minetust kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lõike 1 p 10 tähenduses, taotleb kaitsja alternatiivselt maakohtule asja uueks arutamiseks saatmist. Arvestades, et Martin Rudsit on käesoleva apellatsiooni esitamise ajaks vahi all viibinud juba üle kolme aasta, taotleb kaitsja Martin Rudsiti vahi alt vabastamist sõltumata apellatsioonimenetluse tulemustest. 5.5.1 Käesolevas asjas ei saa välistada, et maakohus rikkus Martin Rudsiti kriminaalasja arutamisel kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lõike 1 p 10 tähenduses, jättes koostamata kohtuistungi protokolli 08.02.2018, 26.03.2018, 05.04.2018 ja 19.04.2018 kohtuistungitest. Nendel istungitel toimus ka isikute küsitlemisi: 08.02.2018 istungil toimus JJ ülekuulamine ning alustati EE küsitlemisga. Sellele järgneval, 26.03.2018 istungil jätkati EE küsitlemist ning seejärel küsitleti CC. Neile isikutele esitatud küsimusi ja küsimustele antud vastuseid ei ole kantud kohtuistungi protokollidesse, KrMS § 155 tähenduses pole kohtuistungi protokolle koostatud. KrMS § 155 lg 2 p 7 kohaselt kantakse kohtuistungi protokolli ristküsitlusel kohtumenetluse poole esitatud küsimused ja ülekuulatava ütlused. Käesoleval juhul ei ole seda tehtud. Samuti ei ole kohtuistungi protokolli allkirjastatud. Erinevalt Riigikohtu lahendis 3-1-1-114-16 käsitletud olukorrast ei ole käesolevas asjas 08.02.2018, 26.03.2018, 05.04.2018 ja 19.04.2018 kohtuistungite protokolle isegi koostatud, kuigi seadus selleks kohustab. Kui ringkonnakohus peab taolist eksimust kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lõike 1 p 10 tähenduses, taotleb kaitsja alternatiivselt asja sisulisele lahendamisele asja uueks arutamiseks saatmist maakohtule. 5.6 Kaitsja taotleb ühes asja uue arutamisega ka Martin Rudsiti vahi alt vabastamist. Käesolevaks hetkeks on Martin Rudsit viibinud vahi all 3 aastat ja 3 kuud, mis ei ole kooskõlas Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 5 lõikega 3. EIÕK artikli 5 lõikest 3 tuleneb vahistatule õigus asja kohtulikule arutamisele mõistliku aja jooksul. Riigikohus on varasemas praktikas osutanud, et vahistamine peab jääma mõistliku aja piiresse sõltumata vahistamisaluse olemasolust ja menetluse põhjendamatute viivituste esinemise korral peab kaaluma vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (RKKKm 3-1-1-110-10 p 14). Viibimine vahi all on asjaolu, mis nõuab kriminaalasja kiireks lahendamiseks erilise hoolikuse ilmutamist, vastasel juhul rikub vahi all pidamine ka vahistamisaluse olemasolul EIÕK artikkel 5 lõike 3 nõudeid. Isiku suhtes on kuriteokahtluse olemasolu tema kinnipidamise vältimatu eeltingimus, kuid üksnes sellest ei piisa isiku kestvaks vahi all pidamiseks. Vahistamist õigustab igal konkreetsel juhul üksnes see, kui selleks eksisteerib avalikust huvist tulenev vajadus, st vahistamisalus, mis kaalub üles nõude austada isiku põhiõigust vabadusele (EIK W. v. Šveits p 30; Scott v. Hispaania, p 74). EIK praktikas on leitud, et pikka vahi all pidamise õigustatus EIÕK artikli 5 lõike 3 tähenduses eeldab kumulatiivselt (1) kriminaalasjaga seonduvaid erilisi asjaolusid ning (2) riigi parimal viisil tegutsemist. Lihtsas ja väiksemahulises kriminaalasjas rikub ka juba suhteliselt lühike vahistamise aeg EIÕK art 5 lg 3 nõudeid (EIK Shishkov v. Bulgaaria p 66, kus konventsiooni

13(38)

art 5 lg 3 rikkumiseks tunnistati seitsme kuu ja kolme nädala pikkune eelvangistus, samuti Belchev v. Bulgaaria p 82, kus rikkumiseks loeti ca 150 päeva pikkune pikkune eelvangistus). EIK on pidanud Martin Rudsiti juhtumist pikemat eelvangistust EIÕK artikli 5 lõike 3 nõuetega kooskõlas olevaks vaid asjades, mis on (1) olnud tõenduslikult märkimisväärselt keerukamad ning kus reeglina on tehtud ka (2) olulisel määral piiriülest koostööd. Näiteks EIK asjas W. v Šveits, kus peeti samas suurusjärgus eelvangistust põhjendatuks, oli 18 süüdistatavat, tegemist oli mitmeepisoodilise ja tõenduslikult erakordselt keeruka kriminaalasjaga, kus teostati toiminguid mitmes erinevas riigis. Martin Rudsiti kriminaalasjas on seevastu aga ainult üks süüdistatav, tõenduslikult ei ole see ülemäära keerukas ning tehtud pole ka piiriülest koostööd, samuti pole määratud ka ekspertiise, mis õigustaksid vahialusega kriminaalasja sedavõrd pikka menetlemist. Käesolevat kriminaalasja ei saa pidada sedavõrd keerukaks ja mahukaks, et see õigustaks rohkem kui kolme aasta pikkust vahi all hoidmist. Käesolevas asjas pole ühtegi faktilist asjaolu, mis näitaks asja keerukust või mahukust ning seega õigustaks sedavõrd pikka vahi all hoidmist. EIK on enda praktikas leidnud, et küsimus vahistamise kestuse põhjendatusest sõltub peaasjalikult just konkreetse kriminaalasjaga seonduvatest küsimustest. Lahendis Clooth v. Belgia (vt p 44) leidis EIK seejuures, et pelgalt deklaratiivset laadi põhjenduste esitamine ei õigusta isikute vahi all hoidmist, st juba vahistamise kestuse kohta põhjenduste puudumine iseenesest rikub vahistatud süüdistatava EIÕK artikli 5 lõikest 3 tulenevat õigust menetlusele mõistliku aja jooksul või vabastamisele seniks. Kaitsja hinnangul näitab kujunenud olukord, et Eesti Vabariik ei ole Martin Rudsitile kui vahistatule taganud tema EIÕK artikli 5 lõikest 3 tulenevat õigust kriminaalasja menetlemisele mõistliku aja jooksul või vabastamisele seniks. Martin Rudsiti vabastamata jätmine antud juhul üksnes süvendab EIÕK artikli 5 lõike 3 rikkumist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

14(38)

15(38)

puudutada teda ennast või tema perekonnaliiget. Siinjuures on oluline silmas pidada, et nii nagu mistahes teiselgi isikul, on ka kohtunikul oma hoiakute ja väärtushinnangute süsteem, millest aga ei saa automaatselt tuletada kohtuniku erapoolikust. Kohtuniku taandumise aluseks on vaid selline tema hoiakute ja väärtushinnangute süsteemist lähtuv arusaam, mis toimib tõepoolest argumentidele mittealluva ja diskussiooni välistava eelarvamusena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-123-05, p 11). Käesolevas asjas selliseid asjaolusid tuvastatud ei ole. Apellant jätab tähelepanuta, et kohtu roll on kohtumenetluse juhtimine, sh on asja arutava kohtu pädevuses oluliste ja ebaoluliste tõendite eristamine ning poolte tegevusele või tegevusetusele hinnangu andmine (vt Stoji v. Horvaatia, otsus 1. juunist 2006, p 26). Maakohtu poolt süüdistatava või tema kaitsja taotluste rahuldamata jätmine ei tähenda seda, et kohus ei oleks erapooletu. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kohtul tuleb mõistlikult piirata kohtumenetluse poolte taotluste arutamise aega ning kohtumenetluse poolte obstruktsionistlik tegevus ei tohi hakata dikteerima kohtumenetluse kulgu ega muuta kohut protsessiosaliste pantvangiks (vt 3-1-1-43-10). 8.4 Süüdistatav on valdavalt kogu menetluse väitnud, et prokurör ei ole erapooletu ning on isiklikult huvitatud kriminaalmenetluse tulemusest. Maakohus ei nõustunud süüdistatava taotlusega prokuröri taandamiseks ning leidis, et prokuröri taandamiseks puuduvad KrMS § 53 toodud alused. Asjaolu, et süüdistatava hinnangul on prokurör isiklikult huvitatud kriminaalasja tulemusest ega ole erapooletu, on pelgalt oletuslik. Tallinna Ringkonnakohus on juba eelnevalt 9. augusti 2017 määruses märkinud, et prokuröri taandamiseks puuduvad alused. Kolleegiumil tuleb märkida, et süüdistatav jätab tähelepanuta KrMS § 30 lg 1 sätestatu, mille kohaselt esindab prokurör riikliku süüdistust kohtus, seega ongi prokuröri ülesandeks saavutada süüdimõistev kohtuotsus, järgides selleks seadusega antud võimalusi. Asjaolu, et prokurör ei toeta süüdistatava taotlusi ning toetab järjekindlalt esitatud süüdistust ja esitab süüdistust kinnitavaid tõendeid kohtule, ei ole tema taandumise ega taandamise aluseks. Ka prokuröri sekkumine ristküsitlusse ajal, mil seda teostab süüdistatav on kooskõlas KrMS § 288 lg 5. Tunnistajate ristküsitluse käigus viitas süüdistatav pidevalt tunnistajate kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, mille avaldamise kohta ei olnud eelnevalt taotlust esitatud, mistõttu oli prokuröril õigus sekkuda ning selgitada välja tunnistaja kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamise alus. Kolleegium nõustub maakohtu poolt märgituga, et kokkuleppemenetlus ei olene ainult prokuröri tahtest vaid selleks on vajalik nii süüdistatava, kui tema kaitsja ja kannatanute nõusolek. Seejuures prokuröri poolt mingil menetluse etapil kokkuleppemenetluse pakkumine ei ole taunitav ega vastuolus seadusega, kuivõrd KrMS § 240 tuleneb prokuratuuri õigus alustada kokkuleppemenetlust, kui prokuratuur seda võimalikuks peab. Apellatsioonis märgitud prokuröri tegevusest ei nähtu ühtegi KrMS § 49 lg 1 sätestatud alust, mis oleks tinginud prokuröri taandumise või mille alusel oleks olnud võimalik taandada prokuröri antud menetlusest. 8.5 Ebaõige on süüdistatava seisukoht, et kohtunikul on juurdepääs süsteemile ning tal on võimalik tutvuda kriminaaltoimikuga tulenevalt KrMS § 258 lg- st 3, mistõttu tulnuks kohtunikul märkida kohtu alla andmise määruses kohtuistungile kutsutavate nimed. Kolleegiumil tuleb esmalt märkida, et kohtunikul on küll juurdepääs kohtute infosüsteemile KIS, kuid antud infosüsteemis ei ole võimalik tutvuda kriminaaltoimikuga, sh selles olevate tõenditega, kuivõrd kriminaaltoimik ei ole elektrooniline. KrMS § 224 kohaselt esitatakse vaid kaitsjale prokuratuuri poolt kriminaaltoimiku koopia elektroonilisel andmekandjal, kuid mitte kohtule. Teiseks jätab süüdistatav tähelepanuta asjaolu, et kohtu alla andmise määrus on

16(38)

koostatud eelistungit korraldamata, mitte eelistungil, kuivõrd kohtunik saab kohtu alla andmise määruse teha eelistungit korraldamata ning see määrus ei pea sellisel juhul sisaldama kõiki KrMS § 263 p-des 1–8 nimetatud andmeid. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumääruses nr 3-1-1-22-16 tooduga. 8.6 Kolleegium asub seisukohale, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu ei käsitle kolleegium Martin Rudsiti apellatsioonis toodud asjassepuutumatuid seisukohti, nt kriminaalasi X-XX-XXXX NN psühhiaatrilise sundravi kohaldamise ja X-XX-XXXXX EE süüdistusasjas toodud seisukohti vale kvalifikatsiooni, neid asju menetlenud kohtunikele esitatud päringute, seisukohtade jms kohta. Kuna antud seisukohad ei puuduta arutusel oleva kriminaalasja tõendamiseset ega tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut, ei pea ringkonnakohus nende osas seisukohta kujundama. Selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-44-13 tooduga.

17(38)

Riigikohtu Üldkogu on oma lahendis nr 3-1-2-1-00 asunud seisukohale, et isikule, kelle tegudele hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus realiseerida Põhiseaduse §-s 24 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, õigus kaitsja abile, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIK) artiklis 6 (3a), (3b), (3c) , (3d) ja (3e) sätestatud õigusi. Kui kohtualune ei saa omi õigusi tõhusalt kaitsta, võib sellel olla kumulatiivne toime, mistõttu kohtulik arutamine võib tervikuna osutuda ebaõiglaseks. Käesolevas asjas on süüdistatav Martin Rudsit olnud maakohtus oma kohtuasja arutamise juures, saanud esitada tõendeid ja taotlusi ning anda ütlusi, seega saanud kaitsta oma õigusi tõhusalt. Tal on olnud tagatud kaitsja abi, saada teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alustest. Käesolevas asjas oli loetletud õiguste kasutamine süüdistataval täiel määral võimalik, s.h Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIÕK) artiklis 6 (3a), (3b), (3c) , (3d) ja (3e) sätestatud õigused. 10.1 Süüdistatav asub seisukohale, et juhul kui kaitsja osaleb ristküsitlusel, siis saab kohtunik keelata KrMS § 2882 kohaselt süüdistataval osalemise ristküsitlusest. Süüdistatav leiab, et see on vastuolus Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, kuna tunnistajate usaldusväärsust saab kontrollida KrMS § 289 raames ristküsitluse käigus, kuid süüdistatav ei saa siis seada tunnistaja ütlusi kahtluse alla ega tuua välja vastuolusid. Kolleegium asub seisukohale, et KrMS § 2882 ei ole vastuolus Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, kuivõrd EIÕK art 6 lg 3 p-st d on süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid, lasta omalt poolt kohale kutsuda tunnistajaid ja neid küsitleda tema vastu ütlusi andvate tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Seega näeb EIÕK art 6 lg 3 p d ette süüdistatava õiguse küsitleda ise tunnistajaid või lasta küsitleda ehk tunnistajate küsitlemine kaitsja vahendusel. Käesolevas kohtumenetluses on süüdistatava kaitsjal olnud võimalus küsitleda tunnistajaid ning ka süüdistataval endal on seejuures lastud küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid, mistõttu on olnud tagatud süüdistatava õigus küsitleda ise või lasta küsitleda kaitsja vahendusel tunnistajaid ning nende ütlusi kahtluse alla seada ning vastuolusid välja tuua. Kolleegium ei tuvastanud süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumist, mistõttu ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 ega lg 2 mõttes. 10.2 Süüdistatav leiab, et maakohus ja prokurör ei oleks tohtinud võta vastu KrMS § 2862 alusel protokolle, kuna süüdistatav soovis küsitleda kõiki isikuid, kes on seotud röövimisega. Süüdistatav taotles kõigi isikute uuesti ristküsitlemist, kuivõrd KrMS § 2862 sättest ei tulene, et uuesti ei saaks isikuid ristküsitleda. Kaitsja leiab, et KrMS § 2862 lõige 1 ei kehtesta ristküsitluse raames tunnistajate küsitlemisega seonduvaid piiranguid vaid annab üksnes menetluspoolele ja kohtule menetlusökonoomika põhimõttest lähtuva võimaluse asja uuel arutamisel isikuid kohtusse mitte kutsuda, kui keegi seda menetlusosalistest ei soovi. Kui keegi menetlusosalistest seda taotleb, tuleb isik kutsuda ka kohtusse ütluseid andma. Kolleegiumil tuleb esmalt märkida, et süüdistatav ega kaitsja ei vaielnud vastu prokuröri taotlusele avaldada salvestised ehk ütlused ning võtta vastu KrMS § 2862 lg 1 sättest tulenevalt samas kriminaalasjas varasemal kohtulikul uurimisel antud kannatanute LLi ja OO ning tunnistajate KK ja NN ütlused (kd 4 lk 169 pöördel, 201-201 pöördel, 203-203 pöördel, kd 5 lk 16-16 pöördel). Pärast nimetatud ütluste tõendina vastuvõtmist esitasid süüdistatav Martin Rudsit ja tema kaitsja taotluse küsitleda isikuid, kelle varasemas kohtumenetluses antud ütlused oli maakohus KrMS § 2862 lõike 1 alusel tõendina vastu võtnud. Maakohus asus seisukohale, et kannatanute ja tunnistajate (kd 4 lk 206-206 pöördel, kd 5 lk 19-19 pöördel) korduv ülekuulamine ei ole KrMS § 15 lg 1 kohaselt vajalik, kuna nimetatud tõendiallikad olid sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel juba üle kuulatud.

18(38)

Nõustuda tuleb kaitsjaga, et KrMS § 2862 sättest ei tulene, et uuesti ei saaks isikuid ristküsitleda, samas ei tulene seadustikust ka kohtu kohustust sellekohase taotluse saamisel taotlus rahuldada ja isikuid uuesti ristküsitleda. Tegemist on kohtu kaalutlusõigusega ning vastava taotluse saamisel tuleb kohtul hinnata selle põhjendatust, nii on maakohus ka toiminud. Asjaolu, et maakohus on jätnud taotluse rahuldamata ning kaitsja ja süüdistatav maakohtu seisukohaga ei nõustu, ei tähenda seda, et maakohus poleks seadust järginud. 10.3 Süüdistatav asus seisukohale, et kohus ei olnud nõus teistkordsel asja arutamisel parandama kriminaalasja esmakordsel arutamisel koostatud kohtuistungite protokolle, mistõttu ei ole võimalik protokollides kajastatud ütlusi võtta vastu KrMS § 2862 lg 1 alusel. Ka ei ole süüdistatava seisukohalt usutav, et uus kohtukoosseis kuulas helisalvestisi. Kolleegiumil tuleb märkida, et kriminaalasja teistkordsel arutamisel puudub uuel kohtukoosseisul õigus parandada asja esmakordsel arutamisel teise kohtukoosseisu poolt koostatud kohtuistungi protokolle, kuivõrd kohtuistungi protokolli parandamiseks on tulenevalt KrMs § 158 ettenähtud kindel kord. Asjakohatu on süüdistatava väide, et uus kohtukoosseis ei kuula protokollide juurde kuuluvaid helisalvestisi, kuivõrd nähtuvalt 5.12.2017, 29.01.2018 ja 30.01.2018 kohtuistungi protokollidest, on kohtule üle antud isikute varasemad ristküsitluses samas kriminaalasjas antud ütlused KrMS § 2862 lg 1 alusel ning seejuures on avaldatud andmebaasist KIS protokolli juurde kuuluvad helisalvestised. Seega on asja teistkordsel arutamisel uuel kohtukoosseisul olnud võimalik kuulata helisalvestisi ja jälgida kohtuistungi protokollides kirjapandut ning kõrvutada neid. Seejuures viibisid kohtuistungil nii kaitsja, kui ka süüdistatav, kellel oli õigus esitata vastuväiteid juhul, kui protokollis kajastatu ei vasta helisalvestisele, kuid mingeid vastuväiteid esitatud ei ole. 10.4 Kriminaalasja teistkordsel arutamisel süüdistatav ja kaitsja taotlesid kannatanute ja tunnistajate uuesti täiendavat ristküsitlemist põhjusel, et tuleb järgida vahetu uurimise põhimõtet, kontrollida nende usaldusväärsust ning viitega sellele, et kõrgemad kohtud ei ole varasemalt kontrollinud, kas nende ütluste saamisel on eelnevalt rikutud menetlusnorme. Senises kohtupraktikas väljendatud seisukohtade kohaselt on võistlevas kohtumenetluses tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel (KrMS § 15) oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel. Muu hulgas tähendab see tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil (vt 3-1-1-104-16). Kolleegium asub seisukohale, et kannatanute LL ja OO ning tunnistajate KK ja NN uuesti üle kuulamata jätmisel kriminaalasja teistkordsel arutamisel maakohtus ei rikutud KrMS §-s 15 sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtet ning süüdistatava õigust tunnistajat küsitleda. KrMS § 15 lg 1 järgi võib maakohtu kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Kannatanud LL ja OO ning tunnistajad KK ja NN on kuulatud maakohtus vahetult üle kriminaalasja esmakordsel arutamisel ja süüdistatav ning kaitsja said neid ristküsitleda ning nende süüstavate ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada (kd 3 lk 124-129, 143-147 pöördel, 150-163, 210-215). KrMS § 2862 lg 1 kohaselt on isiku poolt sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlused lubatavad tõendina samadel asjaoludel kui ütlused, mis isik annaks menetletavas kriminaalasjas kohtuistungil, seega on järgitud vahetu uurimise põhimõtet. 10.5 Kolleegiumi viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 3-1-1-52-06, milles märgitud, et isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks on ristküsitlus. Ristküsitluse puhul toimub tõendina kasutatavate ütluste saamine kohtus põhiliselt kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendiallikaid pidevalt ja aktiivselt kontrolliva tegevuse tulemina. Ühtlasi tagab ristküsitlus süüdistatava tõhusama kaitse sel teel, et kaitsjal on teisesküsitlusel võimalus süüstava tunnistaja ütluste usaldusväärsust kontrollida. Kannatanud LL ja OO ning tunnistajad

19(38)

KK ja NN on kuulatud maakohtus vahetult üle kriminaalasja esmakordsel arutamisel ning süüdistatav ja kaitsja said neid ristküsitleda. Seega oli süüdistatavale ja kaitsjale tagatud võimalus ristküsitleda neid isikuid nende ütluste ebaselguse kohta või täpsustada asjaolusid, mis vajalik kaitseversiooni kinnitamiseks ning süüdistusversiooni ümberlükkamiseks. Kriminaalasja esmakordsel arutamisel teisesküsitlusel sätestatud õiguste (suunavad küsimused, vastuste selgitamised, usaldusväärsuse kontroll jms) kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele. Seejuures ei toonud süüdistatav ega kaitsja maakohtus ega ka apellatsioonides välja asjaolusid, mille pinnalt oleks sedastatav, et korduva ristküsitluse ja täiendavate küsimuste esitamise on tinginud mingid uued asjaolud, mille tõttu oleks tõendiallikate täiendav ülekuulamine võinud olla põhjendatud. Ilmselgelt ei ole korduv ristküsitlemine põhjendatud juhul, kui esmakordsel arutamisel unustas süüdistatav või tema kaitsja midagi küsimata või mingit asjaolu selgitamata, kuivõrd ristküsitluse mõte ei ole isiku korduv ristküsitlemine sama menetluse raames samade asjaolude suhtes, mille suhtes on tõendiallikat juba eelnevalt ristküsitletud ja tema usaldusväärsust kontrollitud. 10.6 Süüdistatav ja kaitsja soovisid nimetatud isikutele esitada täiendavaid küsimusi, sidudes täiendavate küsimuste esitamise usaldusväärsuse kontrollimisega. Kolleegium asub seisukohale, et nii süüdistataval kui ka kaitsjal oli kriminaalasja teistkordsel arutamisel tagatud kannatanute LL ja OO ning tunnistajate KK ja NN esmakordsel arutamisel antud ütluste usaldusväärsuse kontroll. Süüdistataval ja kaitsjal oli võimalus taotleda peale nimetatud ütluste KrMS § 2862 lg 1 korras vastuvõtmist ja avaldamist nende isikute kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimist kohtueelses menetluses antud ütluste või ka KrMS § 289 lg-s 3 märgitud muude tõendite avaldamise kaudu. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 1-15-9213, p 37 tooduga, mille kohaselt võib kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine toimuda ka kannatanu juuresolekuta. Millises osas, mahus ja kujul tuleb kohtueelses menetluses antud ütlused kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldada, sõltub aga iga konkreetse kriminaalasja asjaoludest. 10.7 Vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud KrMS § 289. Süüdistatav ega kaitsja ei esitanud kriminaalasja teistkordsel arutamisel nimetatud isikute ütluste usaldusväärsuse kontrollimise taotlust kohtueelses menetluses antud ütluste või ka KrMS § 289 lg-s 3 märgitud muude tõendite avaldamise kaudu, peale kohtuistungi protokollide asja juurde võtmist ja helisalvestiste kuulamist. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetse kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Kolleegium märgib, et enda õiguste kasutamata jätmine maakohtus ei saa olla aluseks hilisemale etteheidete esitamisele apellatsioonimenetluses. Taotlus kannatanute ja tunnistajate usaldusväärsuse kontrollimiseks taas täiendavate küsimuste esitamine vahetult ristküsitluse raames, seejuures toomata välja konkreetseid vastuolusid, ei olnud ilmselgelt põhjendatud. Seega ei rikkunud maakohus kriminaalasja teistkordsel arutamisel kannatanute ja tunnistajate varem kohtus antud ütluste KrMS § 2862 lg 1 alusel avaldamisel ja vastuvõtmisel kriminaalmenetlusõigust. 10.8 Süüdistatava ja kaitsja seisukoht on, et kannatanute LL ja OO ning tunnistajate KK ja NN korduv ülekuulamine vahetult kohtuistungil asja arutamisel teistkordselt oli vajalik ka

20(38)

selleks, et kõrgema astme kohtud ei kontrollinud, kas maakohus on esmakordsel kriminaalasja arutamisel ütluste saamisel rikkunud menetlusnorme. KrMS § 2862 lg 3 sätestab üheselt, et varasema ristküsitluse käigus antud ütlused on tõendina lubatavad, välja arvatud juhul, kui kõrgema astme kohus on selle ristküsitluse või muude menetlusnormide rikkumise tõttu välistanud. Seega asjaolu, et kõrgema astme kohtud ei kontrollinud, kas maakohus on kriminaalasja esmakordsel arutamisel ütluste saamisel rikkunud menetlusnorme, ei olnud kriminaalasja teistkordsel arutamisel aluseks maakohtul nimetatud ütlusi mitte vastu võtta. Kolleegium leiab, et kuniks kõrgema astme kohtud ei ole tuvastanud ristküsitluse või muude menetlusnormide sellist rikkumist, millest tingituna oleks nende ütluste kasutamine keelatud, pole alust maakohtul keelduda varasema ristküsitluse käigus antud ütluste vastuvõtmisest. 10.9 Süüdistatav ega kaitsja ei osutanud mitte ühelegi menetlusnormi rikkumisele, mida kriminaalasja arutamisel kannatanu OO ning tunnistajate KK ja NN ütluste saamisel oleks rikutud. Süüdistatav ja kaitsja osutasid maakohtus ühele rikkumisele, mis on seotud kannatanu LL ristküsitlusega esmakordsel arutamisel maakohtus. Süüdistava ja kaitsja märkisid, et kuivõrd süüdistataval puudusid kannatanu LL ristküsitluse ajal kannatanu LL kohtueelsel uurimisel antud ütluste protokollist osad ütlused, siis puudus süüdistataval võimalus kannatanu ütluste usaldusväärsust kontrollida. KrMS § 224 lg 1 kohaselt esitab prokuratuur kaitsjale juba kohtueelse menetluse lõpuleviimisel kriminaaltoimiku koopia, mida kaitsja tutvustab KrMS §-s 2241 lg 1 sätestatud juhtudel ja korras ka kahtlustatavale või süüdistatavale. Sellise regulatsiooni mõte saab olla vaid see, et kohtumenetluse pooled ei tutvu kriminaaltoimikus olevate tõenditega esmakordselt alles kohtuistungil, vaid juba kohtuistungiks ette valmistudes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-90-11). 10.10 Kolleegium asub seisukohale, et teatud juhtudel võib selline olukord, kui puuduvad kohtueelsel uurimisel antud ütlused ristküsitluse ajal, tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud juhul ei toonud nimetatud rikkumine kaasa ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtuotsust ning tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Vaatamata asjaolule, et süüdistataval puudus osa kannatanu LL kohtueelsel uurimisel antud ütlusest kannatanu LL ristküsitluse ajal asja esmakordsel arutamisel maakohtus, oli süüdistataval tagatud kannatanu ütlused kahtluse alla seada tema kriminaalasja teistkordsel arutamisel maakohtus. Vaidlust ei ole selles, et kriminaalasja teistkordsel arutamisel olid süüdistataval olemas kannatanu LL kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Osutatud rikkumine oli kõrvaldatud maakohtus asja uuel arutamisel, avaldades ja vastu võttes 29. jaanuaril 2018 toimunud kohtuistungil kannatanu LL esmakordsel arutamisel kohtuistungil antud ütlused, avanes nii süüdistataval kui ka kaitsjal võimalus taotleda vastuolude tuvastamise korral koheselt kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Selline seisukoht on kooskõlas eelnevalt viidatud lahendis nr 1-159213, p 37 tooduga. Sel põhjustel ei ole kannatanu LL uuesti üle kuulamata jätmine maakohtus ja otsuses nende antud ütlustele tuginemine käsitatav KrMS § 15 nõuete ega ka süüdistatava konfrontatsiooniõiguse rikkumisena. 10.11 Asjaolu, et süüdistatav ja tema kaitsja taotlesid LL kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist ja juurdevõtmist alles hiljem 31. jaanuaril 2018 toimunud kohtuistungil pärast LL ristküsitlemisel antud ütluste KrMS § 2862 lg 1 alusel avaldamist ja vastuvõtmist, mitte aga kannatanu LL ütluste KrMS § 2862 lg 1 alusel avaldamise ja vastuvõtmise raames 29. jaanuaril 2018 toimunud kohtuistungil (kd 4 lk 201-201 pöördel, 229), ei ole etteheidetav maakohtule ega moodusta KrMS § 339 lg 2 rikkumist maakohtu poolt. Väärib märkimist, et kohtueelses menetluses antud ütlusi võib ristküsitlusel avaldada üksnes poole taotlusel ja

21(38)

tekkinud vastuolude osas, mitte tervikuna ehk kogu ulatuses (vt 3-1-1-105-06) ning ristküsitluse väliselt ja ütluste avaldamine tervikuna (ütluste kogu mahu kriminaalasja juurde võtmine) on võimalik vaid KrMS §-de 291 ja 294 alusel (vt 3-1-1-62-07), kuivõrd süüdistatav ja tema kaitsja ei viidanud KrMS § 291 aluste esinemisele, siis puudus maakohtul õigus võtta vastu kannatanu LL kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ning avaldada neid kogu mahus. Kokkuvõtvalt asub kolleegium üksmeelselt seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Maakohtus toimunud kohtulik arutamine on olnud terviklikult õiglane.

22(38)

KrMS § 156 lg 4 sätestab, et üldmenetluses toimuva kohtuistungi võib jätta erandjuhul salvestamata, kui vahetult enne istungit või istungi käigus ilmneb, et salvestamine on tehniliselt võimatu, ning kui kohus on veendunud, et istungi läbiviimine salvestamiseta on otstarbekas ja kohtumenetluse poolte huvidega kooskõlas. Kuivõrd tegemist oli tehnilise rikkega, siis ei olnud võimalik istungi algust salvestada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et KrMS süstemaatilise tõlgendamise tulemusel tuleb vaidlused kohtuistungi protokolli tegelikkusele vastavuse üle reeglina jätkuvalt lahendada KrMS §s 158 sätestatud korras (vt 3-1-1-38-12). Süüdistatav ei ole esitanud maakohtule vastuväiteid protokolli sisu kohta ega esitanud taotlust protokolli parandamiseks, vaid esitas selle kohta teabenõude, mille osas maakohus ka 05. aprillil 2018 vastuse andis. 28. novembri 2017 koostatud protokolli osas ei ole esitatud taotlust protokolli parandamiseks seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et KrMS §-s 158 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni või kassatsiooni esitamisele (vt 3-1-1-122-05, p 7). Apellant ei ole apellatsioonis märkinud, kas nimetatud rikkumise näol on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega või mitte ning mida selline rikkumine võis kaasa tuua. Kolleegiumil tuleb veelkord märkida, et kuigi teatud juhtudel võib kohtuistungi protokollile esitatavate nõuete rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud, mistõttu puudub kriminaalkolleegiumil alus tunnistada ilmnenud rikkumist oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. 11.4 Süüdistatava väide, et 5 ja 19. aprilli 2018 kohtuistungeid ei protokollitud, on ebaõige. Ka ei vasta tõele süüdistatava väide, et kohus oleks keeldunud parandamast protokolle ning protokollides puuduvad tema taotlused. Antud protokollid on lisatud kohtutoimikusse ning allkirjastatud ja kuupäevastatud kohtuniku ja sekretäri poolt 05. aprillil 2018, 19. aprillil 2018 (kd 5 lk 34, 45 ), seejuures ei ole apellant viidanud, et nende protokollide koostamisel oleks rikutud protokollile esitatavaid nõudeid KrMS § 155 lg 2 p 1-13 mõttes. Süüdistatav on jätnud tähelepanuta, et KrMS § 155 lg 1 kohaselt koostatakse protokoll kokkuvõtliku sõnastusena, mitte sõna-sõnalt nagu süüdistatav on kogu menetluse vältel nõudnud. Ebaõige on süüdistatava seisukoht, et kohus ei ole soovinud protokolle teha helisalvestise järgi, kuivõrd kohus on nõustunud ja viinud sisse parandused 7. novembri 2017 kui ka 9. novembri 2017 kohtuistuingi protokollidesse (kd 4 lk 107-112 pöördel, 113-124). Seejuures on 9. novembri 2017 protokollis olemas ka süüdistatava taotlus ja seisukoht H, O ja K kohtusse kutsumise osas (kd 5 lk 114). Ka on sõnaselgelt 30. jaanuari 2018 protokolli kantud kaitsja taotlus H, O ja K uuesti ristküsitlemiseks ning viide Riigikohtu lahendile nr 1-15-9213 p 40 (kd 5 lk 203206 pöördel ja parandatud protokollis kd 5 lk 16-23 pöördel), mistõttu süüdistatava väide, et nimetatu puudub protokollidest, on ainetu. Süüdistatava korduvad taotlused on kantud kohtuistungi protokollidesse, kuivõrd 7. novembril 2017.a lahendati ainuüksi ühte taotlust pea kaks tundi (kd 4 lk 55-58) ning 9. novembri 2017.a kohtuistungi alguses lahendati taas pea kaks tundi süüdistatava taotlusi, selgitustaotlusi jne (kd 4 lk 94-99 pöördel). 28. novembril lahendati taas esitatud taotlusi pea poolteist tundi (kd 4 lk 151-157 pöördel) ning 4. detsembril 2017.a lahendati taas esitatud taotlusi pea tund aega (kd 4 lk 158 pöördel-162 pöördel). Asjaolu, et kohus jätab mingid taotlused rahuldamata ei ole käsitletav KrMS § 339 lg 1 p 12 ega ka lg 2 rikkumistena, kuivõrd menetluse juhtimine, sh oluliste ja ebaoluliste tõendite eristamine ning poolte tegevusele või tegevusetusele hinnangu andmine ja taotluste rahuldamine või rahuldamata jätmine on asja arutava kohtu pädevuses.

23(38)

Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanute ja tunnistajate ütlused usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 12.1 Kaitsja asub seisukohale, et süüdistusaktis pole nimetatud asjaolusid, mille pinnalt oleks võimalik hinnata, kas antud juhul oli LL-le ja OO-le tekitatud kõnealune valu piisavalt intensiivne, et seda eraldivõetuna KarS § 121 järgi kvalifitseerida. Süüdistusaktis kirjeldatud Martin Rudsiti tegevus ei vasta seetõttu KarS § 200 objektiivsele koosseisule. Kaitsja on apellatsioonis asunud seisukohale, et kannatanu OO suhtes toimepandud vägivalla teod (tõukas korduvalt, väänas näppe ja lükkas pikali) on eraldiseisvad teod ning analüüsinud nimetatud tegusid eraldi. Kolleegiumil tuleb märkida, et kaitsja ei ole pööranud tähelepanu teo objektiivsele avaldumisele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et selleks, et hinnata, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-4-04, p 8.3; nr 3-1-1-99-04, p 10.4; nr 3-1-1-108, p 5; nr 3-1-1-15-08, p 15; 3-1-1-7-11, p 14 ja nr 3-1-1-61-15, p 11.1). 12.2 Süüdistatavale Martin Rudsitile on süüdistus esitatud selles, et ta tõukas korduvalt tema rahaga põgenemist takistanud OO, hakkas OO näppe ümber ukselingi lahti väänama, seejärel lükkas ta OO pikali nii, et kõrges eas OO kukkus põrandale parema puusa peale ja edasi selili, tundes Martin Rudsiti tegevuse tagajärjel füüsilist valu. Kriminaalkolleegium märgib, et taoline süüdistatava Martin Rudsiti tegevus kannatanu OO suhtes on toime pandud väga lühikese ajavahemiku jooksul ning ei ole ajalis-ruumiliselt eristatav, mistõttu on süüdistatava kogu käitumine vaadeldav objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtse käitumisena. 12.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt asunud seisukohale, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-60-10, p

24(38)

16; 3-1-1-50-13, p 12). Siiski tuleb märkida, et KarS § 121 koosseisu kontekstis ei või piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. 12.4 Kaitsja on leidnud, et süüdistatava Martin Rudsiti poolt kannatanu OO tõukamine ja näppude lahti väänamine ning lükkamine ja selle tagajärjel kukkumine, ei tundu objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi vaadatuna reaalne, et see tekitas valu. Apellant asub seisukohale, et selline tegevus võib tekitada ebamugavustunnet, kuid mitte tuntavat valuaistingut, mistõttu rikuti kaitstavat õigushüve minimaalselt ja tegemist on nn bagatellründega. Kolleegium apellandi selliste seisukohtadega ei nõustu. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et süüdistatava käitumist OO suhtes tuleb hinnata ühtse käitumisena. Kaitsja järeldus, et kannatanu ei tundnud valu on üldsõnaline ja konkreetsete tõenditega seostamata. Vastupidiselt apellandi järeldusele, et kannatanu ei saanud valu tunda, on ringkonnakohtu poolt üheselt tuvastatav tulenevalt kannatanu OO ütlustest, et süüdistatava käitumine, s.o näppude väänamine ja tõuge rindu oli ikka päris valus ning kukkumisest tekkis verevalum (kd 3 lk 125 pöördel). 12.5 Kolleegium asub seisukohale, et Martin Rudsit täitis KarS § 200 objektiivse koosseisu ning vägivald seisnes kehalises väärkohtlemises. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et KarS § 121 koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Ringkonnakohtu hinnangul kehtib see seisukoht ka haaramise, tõukamise, surumise jms puhul. Selleks, et pidada füüsilist mõjutamist KarS § 121 alusel kuriteoks, tuleb tuvastada seega teo teatud intensiivsus. Tulenevalt eelrefereeitud kannatanu OO ütlustest tuleb lugeda tõendatuks, et süüdistatav tõukas teda ja väänas näppe ning lükkas kannatanut ilmselgelt suure intensiivsusega, kuna kannatanul oli valus ning lükkamise tagajärjel ka kukkus. Tegemist ei olnud sellise tühise kerge tõukamise või müksamisega, mis oleks tekitanud pelgalt ebamugavustunnet ning mille tagajärjel oleks kannatanu jäänud püsti või liikunud oma kohalt paar sammu. Seega ei olnud tegemist sellise tõukamisega ja lükkamisega, mis ei ületa tavasuhtluses esineda võiva ebamugavuse piiri (näiteks teatud trügimine rahvarohkes kohas ehk kontserdil, bussis jne). Need asjaolud annavad aluse jaatada valu tekitamist. 12.6 Nõustuda tuleb maakohtuga, et viidetes Riigikohtu lahendile, tuleb lahendada ka küsimus sellest, kas siis, kui kannatanu kinnitab valu tundmist, piisab lugemaks tuvastatuks valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivset koosseisu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-29-15, p 11.3). Kolleegium leiab üksmeelselt, et tõendite kogumi põhjal kujuneva välise teopildi põhjal ei saa nõustuda kaitseversiooniga, et tegemist oli väheintensiivse füüsilise kontaktiga, millega põhjustati kannatanule ainult ebamugavust, mistõttu oli tegemist ühiskondlikult sallitud käitumisega. Kannatanu OO ütlustest kogumis võib kolleegium teha üheselt järelduse, et nn „objektiivsete kõrvalseisjate“ arusaamast tulenevalt oli süüdistatava kogu tegevus kannatanu suhtes sotsiaalse arusaama kohaselt vaadeldav ründena ning ületas tavasuhtluses esineda võivat ebamugavuse piiri. Kolleegium nõustub maakohtuga, et antud juhul tundub objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi vaadatuna reaalne, et süüdistatava kogu tegevus kannatanu OO suhtes tekitas kannatanule valu. Käesoleval juhul ei olnud süüdistatava käitumise väline intensiivsus minimaalne ning see ületas bagatellkäitumise piiri. 12.7 Seejuures ei ole maakohus lahendades KarS § 200 järgi kvalifitseeritud süüdistust väljunud süüdistusakti piiridest omistades Martin Rudsitile vägivalla kasutamise läbi OO

25(38)

sõrmede väänamise ning vastu rindu tõukamise tagajärjel sinikate põhjustamise. Maakohus refereeris kannatanu OO antud ütlusi, kuid nähtuvalt otsusest on maakohus üheselt asunud seisukohale, et süüdistatav põhjustas kannatanule füüsilist valu ning on märkinud, et kui tervisekahjustuse puhul on vajalik fikseerida tervisekahjustuse olemasolu, siis valu tekitava kehalise väärkohtlemise puhul on vaja tuvastada, kas see valu tundub reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et puudub igasugune kahtlus selles, et kannatanud ka valu tundsid ning on tõendamist leidnud, et süüdistatav tekitas enda käitumisega füüsilist valu (kd 5 lk 68-68 pöördel). Maakohtu poolt süüdistatava süüditunnistamist tervisekahjustuse tekitamises ei ole toimunud, mistõttu ei ole maakohus väljunud süüdistusakti piiridest ning kaitsja sellekohane seisukoht on ainetu. 12.8 Kannatanu LL osas asub kolleegium seisukohale, et süüdistatava poolt LL lükkamine vastu rauast lauda põhjustas kannatanule valu ning valu tekkimise võimalikkus on reaalne ka objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi vaadatuna. Ka kannatanu LL on andnud ütlusi ja kinnitanud, et tundis lükkamise tagajärjel valu, kuna läks vastu lauda (kd 3 lk 153). Karistatava teona KarS § 121 mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Käesoleval juhul kaasnes tagajärjena valuaisting ning ei saa jaatada, et kannatanu LL lükkamisel vastu rauast lauda oleks tegemist väga vähesel määral kannatanu füüsilist puutumatust riivava käitumisega, mistõttu tulnuks kannatanul seda taluda. Kolleegium asub seisukohale, et ei saa nõustuda kaitseversiooniga, mille kohaselt selline lükkamine on vähe intensiivne ning millega põhjustati üksnes LL-le ebamugavust. Selline kaitsja seisukoht on konkreetsete tõenditega seostamata. Nõustuda saab kaitsjaga, et igat tõukamist ei ole alus käsitelda karistatava teona, kuid käesolevas asjas ei ole tegemist olukorraga, kus on toimunud lihtsalt väheintensiivne lükkamine, tõukamine, trügimine. Praegusel juhul ei saa rääkida olukorrast, kus isikutevahelise füüsilise kontakti põhjal tuleks karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise võimalikkust eitada. Kaitsja toob ära rida kohtulahendeid, nt 1-17-11060, 117-5879, kuid nendes asjades esitatud süüdistus ja asjaolud erinevad oluliselt käesolevast kriminaalasjast. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt jaatanud füüsilise valu takistamist ka pelgalt jalgade ja kätega vastu keha vajutamisel ja isiku maha surumisel (vt 31-1-6-15), seega ei saa nõustuda kaitsjaga, et lükkamisega vastu rauast lauda ei saaks kaasneda valu ning LL suhtes toimepandu ületas igal juhul bagatellkäitumise piiri. 12.9 Süüdistatav asub seisukohale, et kannatanu OO ja LL kohtueelsel uurimisel antud ütlused on omavahel vastuolus, mistõttu ei ole ütlused usaldusväärsed. Protokollides toodud versioonid on vastuolulised ega toeta teineteist. Süüdistatava viide kannatanute kohtueelsel uurimisel antud ütluste omavahelisele vastuolulisele kogu ulatuses tuleb jätta kolleegiumi poolt tähelepanuta, kuna kohtulikul uurimisel ei ole antud ütlusi tervikuna ehk kogu ulatuses avaldatud, st antud tõendeid ei ole kohtulikul uurimisel sellises mahus uuritud. Seejuures ei ole selline kohtueelsel uurimisel antud ütluste usaldusvääruse kontroll ehk kogu mahus ütluste avaldamine ja kõrvutamine võimalik, kuna ei vasta KrMS § 289 lg 1-4 toodud nõuetele. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et KrMS § 15 lg 1 sätestatu kohaselt kriminaalasja lahendamisel ja otsuse tegemisel ei tohi kohus toetuda tõenditele, mida ei ole kohtuliku arutamise käigus suuliselt esitatud, vahetult uuritud ega protokollitud. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustega nt nr 3-1-1-67-06, 3-1-1-125-06. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Toodud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi Martin Rudsiti etteheited kohtule, et otsuse

26(38)

tegemisel ei võetud arvesse kõiki kriminaalasjas kogutud materjale, st just kohtueelsel uurisel antud kannatanute ütlusi kogu mahus. 12.10 Süüdistatav leiab, et kannatanu LL kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised tema kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud KrMS § 289. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tuleb silmas pidada, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, vt 3-1-1152-06. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et süüdistatav ja tema kaitsja ei taotlenud LL kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist LL ristküsitlemisel antud ütluste KrMS § 2862 lg 1 alusel avaldamise ja vastuvõtmise raames 29. jaanuaril 2018 toimunud kohtuistungil, et kontrollida nende ütluste usaldusväärsust. Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. 12.11 Süüdistatav leiab, et kannatanu OO kohtuistungil antud ütlused on vastuolulised tema kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Kolleegiumil tuleb nõustuda apellandiga, et kannatanu OO kohtueelsel uurimisel antud ütlused avaldati KrMS § 289 lg 1 alusel usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, mis puudutas 10- eurose rahatähe panekut kapile või letile ning isiku appi tulekut ja käe ukselingist lahti laskmist. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu OO kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses antud ütlustes ei esine kardinaalseid vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Ütluste omavaheline väiksem detailsus või erinevus ei ole käsiteltav ütluste vahel esineva vastuoluna ( vt 3-1-1105-06). Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et ütluste avaldamine KrMS § 289 lg 1 alusel on lubatud üksnes juhul, kui tunnistaja vastused erinevad oluliselt varem räägitust. Ka ei saa lugeda kannatanu kohtuistungil ristküsitlusel antud ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et kohtueelsel uurimisel ei ole temalt mingite asjaolude kohta täpseid küsimusi esitatud või teatud asjaolusid selgitatud või neile tähelepanu pööratud. Lisaks tuleb arvestada asjaolu, et ka küsimusi saab esitada erineva detailsusastmega ja ka hinnata vastuseid erineva detailsusega. Maakohus on põhjendanud OO ütluste usaldusväärsust ning kolleegium nõustub põhjendustega. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu põhjendus ütluste erinevusest (täpsusest) ei ole ebaloogiline ja on usutav. Seejuures jätab apellant tähelepanuta, et kannatanu OO kohtuistungil antud ütluste perearsti juures käimise ja vigastuste fikseerimises osas, ei ole esitatud taotlust ütluste usaldusvääruse kontrollimiseks, mistõttu ei ole mingeid vastuolusid tuvastatud, ega ole alust asuda seisukohale, et ütlused ei ole usaldusväärsed. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu OO kohtuistungil ristküsitluses antud ütluste kardinaalsele vastuolulisusele võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 12.12 Kannatanute LL ja OO ütluste hindamisel, tuleb arvestada sündmuse kohaga, nägid sündmust erinevatest kohtadest, inimese ruumitaju on erinev, aspektid, millele keskendutakse,

27(38)

on paratamatult erinevad. Seda enam, et ühel juhul oli tegemist kannatanu OO-ga, kes vahetult ise osales vägivallateos ning teisalt hilisema kannatanu LL-ga, kes ise toimunud konfliktis, mis toimus süüdistatava ja kannatanu OO vahel, otseselt ei osalenud, vaid tajus toimunut kõrvaltvaatajana. Kohtukolleegium leiab, et kannatanute LL ja OO ütlustes ei esine kardinaalseid vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Pigem seaks kannatanute LL ja OO ütlused kahtluse alla asjaolu, kui need oleks antud väga detailselt ja kokkulangevalt, kuna just see paneks kahtlema nende ütluste õigsuses. 12.13 Süüdistatav asub seisukohale, et ka tunnistaja KK ütlused on vastuolulised isiku äratundmise osas, kes ukse taga käis, kuivõrd kohtueelsel uurimisel on tunnistaja märkinud, et ei tunne ära isikut, kuid kohtuistungil annab ütlusi, et see on sama isik, kes käis ukse taga hommikul. Lisaks tõendavad K ütlused, et LL suhtes vägivalda ei tuvastatud. Kolleegium märgib, et apellatsioonis puuduvad igasugused viited KK ütlustele, mis oleks kardinaalselt vastuolulised ning mille tulemusel tegi süüdistatav järelduse, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed. Süüdistatava apellatsioonis toodud järeldused K ütlustest tulenevalt ei ole õiged, kuna apellatsioonis on viidatud ütlustele, mida tunnistaja ei ole öelnud. Nii ei ole tunnistaja kohtueelsel uurimisel kinnitanud, et ei tunne ära isikut, kes käis ukse taga, vaid tunnistaja andis ütlusi, et töökoha ukse taga käis noormees vanuses umbes 25 eluaastat, pikkusega umbes 170 cm, siilisoenguga, kuid rohkem kirjeldada ei oska (kd 3 lk 145 pöördel). Seega on tunnistaja kirjeldanud isiku välimust, mitte andnud ütlusi, et ei tunne ära isikut. Ka äratundmisel tunnistaja seisukoht, et ta arvab, et tegemist on selle isikuga, ei tähenda seda, et äratundmist ei olnud. Tunnistaja K ei ole kordagi ristküsitlusel andnud ütlusi, et LL suhtes vägivalda ei kasutatud, kuivõrd sellist küsimust ei ole talle ristküsitlusel esitatud. Apellant viitab läbivalt apellatsioonis asjaoludele, mida tunnistajalt ei ole ei esmasküsitluses küsitud ega teisesküsitluses täpsustatud. Kolleegium leiab, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta tunnistaja ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 12.14 Kolleegium ei nõustu süüdistatava apellatsioonis tooduga, et tal puudus võimalus kontrollida ŠŠ ütluste usaldusväärsust, kuna tal puudusid LL kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Kannatanu esindaja ŠŠ on teistkordsel asja arutamisel uuesti ristküsitletud vahetult 28. novembril 2017 toimunud kohtuistungil, st ajal mil süüdistataval olid juba olemas kannatanu LL kohtueelsel uurimisel antud ütlused, mistõttu selline süüdistatava väide ei vasta tõele. Seejuures süüdistatava arusaam, et isiku usaldusväärsust on võimlik kontrollida teise isiku kohtueelsel uurimisel antud ütlustega, ei ole kooskõlas KrMS § 289 mõttega. Süüdistatav jätab täielikult tähelepanuta maakohtu seisukoha, mille kohaselt kuulati ŠŠ üle kohtuistungil kannatanu seadusliku esindajana, mitte kui tunnistaja KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes ning kohus arvestas ŠŠ ütlusi vaid kuriteoga tekitatud varalise kahju suuruse osas, mitte tõendamiseseme asjaolude osas (kd 5 lk 65 pöördel). Seega kõik süüdistatava viited kannatanu esindaja ütlustele ja ütluste vastuolulisusele tõendamiseseme asjaolude osas on ainetud, kuivõrd maakohus ei ole neile ütlustele tuginenud süüdistatava süüküsimuse lahendamisel. 12.15 Süüdistatav asub seisukohale, et ŠŠ poolt esitatud hagiavaldus on käsitletav KrMS § 63 lg 1 järgi tõendina ning sellega saab kontrollida ütluste usaldusväärsust. Kolleegium sellise süüdistatava seisukohaga ei nõustu ning märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud korduvalt, et tsiviilhagi avaldus ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend (vt nt otsus asjas nr 3-1-1-69-12 p 11, 3-1-1-90-15 p 17). Tõepoolest võib lisaks ülekuulamisprotokollile tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada KrMS §

28(38)

289 lg 3 kohaselt ka muu dokumendi või teabetalletuse, mis sisaldab tunnistaja varasemat väidet, mis on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Hagiavalduses hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude kirjelduse näol ei ole tegemist kannatanu ütlustega sündmuse kohta, mistõttu ei ole võimalik seal kirjeldatud asjaolusid kasutada kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Asjaolu näol, et esialgne hagiavaldus oli vormistatud selleks väljatöötatud hagiavalduse vormile, ei ole tegemist rikkumisega ega näita toimingu ebausaldusväärsust. 12.16 Süüdistatav on märkinud, et kannatanu esindaja ŠŠ märgitud kahju ei ole tõendatud, kuna fototabelitelt 2461-2464 on selgelt näha, et klaasikillud ei saanud sattuda tagumistesse kastidesse kala juurde, mistõttu ei ole kahju tekkinud sellises ulatuses nagu seda väidab ŠŠ. Kohtuistungi protokollist nähtub, et ei kaitsja ega süüdistatav ei ole taotlenud kannatanu esindaja ŠŠ ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tekitatud kahju osas avaldada sündmuskoha vaatlusprotokolli koos fototabelitega kannatanu esindaja ŠŠ ristküsitluse raames ehk selle käigus. Ka ei taotletud kannatanu esindaja uuesti ristküsitlemist peale täiendavate fototabelite juurde võtmist. Kolleegium asub seisukohale, et sisuliselt ei ole kannatanu esindaja ŠŠ usaldusväärsust kontrollitud fototabelite pinnalt, mistõttu apellatsioonis välja toodud asjaolu ei osuta kannatanu esindaja ŠŠ ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele tekitatud kahju osas ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Asjaolu, et fotodelt ei nähtu, et suured klaasikillud oleks sattunud tagumistesse kastidesse ei tähenda seda, et tagumistes kalakastides ei olnud väikseid klaasikilde ja tükke, kuna nähtuvalt fototabelitest on klaasi puru sattunud ka leti peale, mistõttu ei ole välistatud ka klaasi sattumine tagumistesse kalakastidesse. Maakohtu järeldused kannatanu esindaja ütluste kuriteoga tekitatud varalise kahju suuruse usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud kannatanu esindaja ŠŠ ütluste usaldusväärsust tekitatud varalise kahju suuruse osas (kd 5 lk 65 pöördel-66) ning maakohus on analüüsinud ja hinnanud kannatanu esindaja ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud ütlused on usaldusväärsed ning neid ütlusi ka arvestanud tõendina kuriteoga tekitatud varalise kahju suuruse tõendamisel. 12.17 Kolleegium peab lisaks vajalikus märkida, et süüdistatava apellatsioon on läbivalt vastuoluline, nii palub süüdistatav korduvalt tõendite ümberhindamist, toetudes oma väidetes seejuures tõenditele ehk isikute ütlustele, mille ebausaldusväärseks ja lubamatuks tunnistamist ise taotleb. 12.18 Taaskord on ebaõige süüdistatava väide, et tunnistaja TT antud ütluste protokollis on rikutud menetlusnorme, kuna puudub ülekuulamise lõpu kellaaeg ning uurimistoimingu teostas NN, kellel puudus ülekuulamise õigus. Nähtuvalt TT tunnistaja ülekuulamise protokollist on selgelt märgitud ülekuulamise lõpp kell 11:00 (kd 3 lk 254 pöördel), seega süüdistatava väide ei vasta tõele. Lisaks ei ole tunnistaja andnud ütlusi 13. aprilli 2015 süüdistatavale inkrimineeritud KarS § 200 lg 2 p 4 osas, vaid sündmuse osas, mis puudutab aprillikuu algust ja seda KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi esitatud süüdistuses, kuid mida apellatsioonides ei vaidlustada. Süüdistatav on jätnud tähelepanuta maakohtu seisukoha, et TT ei ole röövimise episoodis tunnistajaks, mistõttu ei tuginenud maakohus röövimise tõendamisel nimetatud tunnistaja ütlustele, seega kõik apellatsioonis viidatud tunnistaja ütlused röövimise osas on asjakohatud, kuivõrd neile ei ole maakohus tuginenud süüdistatava süü küsimuse lahendamisel temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. Kuna apellatsioonides ei ole apellandid vaidlustanud Martin Rudsiti süüd

29(38)

temale inkrimineeritud varguste episoodides ega tema süüdimõistmist KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi, on kõik sellekohased süüdistatava viited ainetud. 12.19 Kolleegium nõustub maakohtuga, et NN poolt koostatud 13. aprilli 2015 ettekanne ei ole käsitletav KrMS § 63 lg 1 järgi tõendina ning sellega ei ole võimalik kontrollida NN ütluste usaldusväärsust. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et lisaks ülekuulamisprotokollile tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks võib avaldada KrMS § 289 lg 3 kohaselt ka muu dokumendi või teabetalletuse, mis sisaldab tunnistaja varasemat väidet, mis on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Ettekandes märgitu näol ei ole tegemist NN enda ütlustega sündmuse kohta, vaid ettekandes on kirjeldatud asjaolud, mida peale sündmust politseipatrullile avaldati, mistõttu ei ole võimalik seal kirjeldatud asjaolusid kasutada NN enda ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Antud juhul ei sisalda ettekanne NN enda ütlusi vahetult tajutu kohta, vaid talle teiste isikute poolt avaldatud esialgseid andmeid toimunu osas. Seejuures jätab süüdistatav taas tähelepanuta asjaolu, et maakohus ei ole ettekannet ega tunnistaja NN ütlusi kasutanud tõendina KarS § 200 lg 2 p 4 järgi esitatud süüdistuse tõendamisel. 12.20 Apellant Martin Rudsit leiab, et fototabelitest nähtuvalt ei ole võimalik, et klaasikillud said lennata leti peale ning võimalik ei ole klaasi peale hüpata ning teeb järelduse, et fototabelilt nähtav puru on sinna pandud ajal, mil klaasikillud on ära võetud. Apellandi Martin Rudsiti versioon (arvamus, oletus), kuidas fototabelitelt nähtuvat on võimalik tõlgendada ning arvamus, kuidas klaasikillud ei saa paikneda või kuidas ei ole võimalik klaasile hüpata, ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, vaid tegemist on süüdistatava versiooniga asetleidnust. Erinevate abstraktsete versioonide kinnitamiseks ei ole ühtegi tõendit apellant esitanud või on esitatud tõenditest teinud meelevaldseid järeldusi. Ka ei ole eluline usutavus, millele viitab süüdistatav arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks, mitte oletustel. 12.21 Kohtukolleegium peab põhjendamatuks süüdistatava apellatsioonis tehtud etteheidet, et kriminaalasjas ei olnud algselt lisatud kõiki sündmuskohal tehtud fotosid. Kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Asjaolu, et kõiki sündmuskohal tehtud fotosid ei ole lisatud sündmuskoha vaatlusprotokollile, ei tähenda seda, et kriminaalasjas ei ole kogutud kõiki tõendeid, mis võiksid asjas tähtsust omada. See, et uurimisasutus ei ole pidanud vajalikuks lisada kõiki sündmuskohal tehtud fotosid, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-28-14 p 18.2 märkinud, et tavatu ei ole olukord, kus osa kohtueelsel uurimisel kogutud tõenditest jäetakse kohtule esitamata. Kuivõrd menetlejal tuleb kohtueelsel uurimisel kontrollida erinevaid menetlusversioone, võidakse kriminaalmenetluse algetapil mõistetavalt koguda ka selliseid tõendeid, mis ei ole lõplikku menetlusversiooni silmas pidades tähtsad. Maakohus vaatles kõiki CD- plaadil olevaid fotosid ning tuvastas üheselt, et fotolt nr 2469 on näha leti ja seina vaheline vahe ning sealt pääseb leti taha, mistõttu ei välista need fotod süüdistatava apellatsioonis viidatud asjaolusid.

30(38)

Selline süüdistatava versioon on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Martin Rudsiti apellatsioonis toodud kokkuvõtva versiooni kohaselt oleks pidanud kannatanutel ja tunnistajatel olema teada koheselt tema isik, et hakata kokku leppima ütlusi, et just tema oli röövi toimepannud isikuks ja ka kriminalistil pidanuks olema teadmine Martin Rudsiti isikust, et hakata sündmuskohta muutma, et luua just Martin Rudsiti vastu tõendeid. Mitte keegi kannatanutest ega tunnistajatest ei osutanud koheselt röövi sooritanud isikule kui Martin Rudsitile ning sündmuskohale saabunud politseipatrullil puudus igasugune teadmine röövi sooritanud isikust, samuti puudus selline teadmine sündmuskohale saabunud kriminalistil, seega süüdistatava põhjendused teatud isikute kättemaksust ja tema röövis süüdi lavastamisest on ebaloogilised, ebausutavad ega ole tõsiseltvõetavad. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kolleegium, et Martin Rudsiti käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 4 järgi. Maakohus on analüüsinud põhjalikult süüdistatava Martin Rudsiti väiteid, versiooni ja kaitsja tõstatatud kahtlusi, analüüsinud objektiivset koosseisu kui ka subjektiivset külge, millega kolleegium täielikult nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonides esitatule.

31(38)

kannatanu poolt kriminaalmenetluses ütluste andmisest aluseta keeldumine. Seejuures on kaitsja jätnud tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha, mille kohaselt ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas - muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses – ei ole välistatud (vt nr 3-1-1-100-07, 3-1-1-96-11). 14.1 Maakohus on üheselt tuvastanud KarS § 318 järgi esitatud süüdistuse kohtulikul arutamisel, et Martin Rudsit oli kannatanu kriminaalmenetluses ning tal puudusid seaduslikud ütluste andmisest keeldumise alused. Tuvastatud on ka kriminaalmenetluses ütluste andmisest aluseta keeldumises aeg ja koht, milleks on kannatanu 21. mai 2015 ülekuulamise protokoll, mille kohaselt keeldus Martin Rudsit kannatanuna ütluste andmisest. Seejuures tugines maakohus otsuses märgitud kirjalikele tõenditele ning uuris neid vahetult, milleks on asitõendi vaatlusprotokoll, millega vaadeldud kõnesalvestist, sideettevõtjalt saadud andmete protokoll, isiku läbivaatuse protokoll ning tunnistaja SS 8. veebruaril 2018 kohtuistungil antud ütlused, mitte teistes süüdistusasja (kohtuotsust X-XX-XXXXX ja määrust X-XXXXXX) kohtuistungil antud isikute ütlustele ega seal märgitud tõenditele. Ka ei ole vähetähtis asjaolu, et Martin Rudsit on ka ise kohtuistungil tunnistanud, et on keeldunud sündmuse osas ütluste andmisest. Maakohus on oma otsuses analüüsinud põhjalikult esitatud tõendeid ning hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et Martin Rudsiti käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 318 järgi.

32(38)

Kolleegium nõustub maakohtuga, et kergemaliigilise karistuse võimalused on selgelt ebapiisavad ning süüdistatava arusaama enda teo tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid vangistus. 15.4 Maakohus ei ole arvestanud süüdistatava Marti Rudsiti kahetsust karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes. Maakohus on leidnud, et süüdistatava Martin Rudsiti kahetsus ei ole siiras. Kolleegium nõustub maakohtu põhistustega ning lisab, et siiras kahetsus tähendab seda, et isik on oma teo taunitavust mõistnud ja püüab sarnast käitumist edaspidi vältida. Samas on Martin Rudsit jätkanud temale väljakujunenud kuritegelikku käitumist. Kuna karistust kergendav asjaolu ei ole mitte kahetsuse avaldamine, vaid just puhtsüdamlik kahetsus, peabki kohus alati hindama, kas avaldatud kahetsus on puhtsüdamlik, s.o kas on alust uskuda, et isik siiralt kahetseb oma tegu. Kuigi asjaolu, et isik on varem korduvalt samalaadseid kuritegusid toime pannud, ei välista automaatselt kahetsuse puhtsüdamlikkust (vt Riigikohtu 11.09.2007. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-33-07), sunnib taoline kuritegude süstemaatiline toimepanemine Martin Rudsiti poolt tõsiselt kaaluma, kas avaldatud kahetsus on ikka siiras. Kolleegiumil ei kujunenud veendumust, et Martin Rudsit puhtsüdamlikult oma tegu kahetseb, mistõttu maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. 15.5 Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud oma lahendites ( nt nr 3-1-1-7612; 3-1-1-58-13), et kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, tuleb hinnata tema süüd reeglina suureks. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatava käitumises tuvastatud varguse (KarS § 199) kaks kvalifitseerivat tunnust, s.o avalikult, kuid vägivalda kasutamata (p 5) ja süstemaatilisus (p 9), mistõttu on Martin Rudsiti süü keskmisest oluliselt suurem. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus. Neid kõiki põhimõtteid on maakohus järginud. 15.6 Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). Karistuse mõistmisel Martin Rudsitile ei saa kuidagi mööda vaadata faktist, et Martin Rudsit pani talle inkrimineeritud kuriteod KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi toime lühikese ajavahemiku jooksul peale eelmist kohtuotsust ning süüdistus on esitatud kokku üheksas varguses. Sellises käitumises väljendub kolleegiumi hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et Martin Rudsit ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuse tähendusest ning eelnev karistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt väljendanud oma lahendites nr 3-1-1-13-11 p 9.1; 3-1-17612 p 10, et isiku teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi vastab täielikult Martin Rudsiti süüle ning selle vähendamiseks puudub alus. 15.7 Maakohus on otsuses märkinud, et KarS § 200 lg 2 p 4 näeb ette karistusena kolme- kuni viieteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 9 aastat vangistust.

33(38)

Maakohus on Martin Rudsitile mõistnud vangistuse 7 aastat, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra. Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti KarS §-s 57 sätestatud karistust kergendavatest ja KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest (vt otsus väärteoasjas nr 3-1-1-116-09, p 20, otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-12-06, p 12 ja nr 3-1-1-1811 p 8.1). Maakohus ei tuvastanud karistust kergendavaid asjaolusid ning neid ei tuvastanud ka ringkonnakohus. Samas tuvastas maakohus karistust raskendava asjaolu KarS § 58 p 3 alt 3 mõttes, mis andis maakohtule aluse karistusmäära suurendamiseks. Maakohus on aluseks võtnud sanktsiooni keskmise määra, mida siis vastavalt süüdistatava süüle vähendanud, arvestanud karistust kergenevate asjaolude puudumist ja karistust raskendavaid asjaolusid ja korrigeerinud seejärel preventsioone silmas pidades. Seejuures võib süü suuruse hindamisel võtta uuesti vaagimisele teo eriliselt taunitavad asjaolud, mis omavad tähendust karistuse mõistmisel. 15.8 Kaitsja jätab tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvad seisukohad, et lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt nr 3-1-1-76-12 p 7, 3-1-1-52-13, p 19). Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-26-03, p 5, 3-1-1-58-13, p 8). Tulenevat eeltoodud seisukohtadest tuleb arvestada asjaolu, et Martin Rudsitit on varem analoogilise kuriteo eest karistatud. Süüdistatavat Martin Rudsitit on varasemalt karistatud korduvalt kriminaal- ja väärteokorras ning tegemist on samaliigiliste kuritegudega. Seega on süüdistatav Martin Rudsit isikuks, kes paneb jätkuvalt toime samalaadseid kuritegusid ning kolleegium saab asuda seisukohale, et tegemist ei ole juhusesüüteoga. Eelnevad karistused ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Kolleegium nõustub maakohtuga, et nähtuvalt Martin Rudsiti elukäigust ja talle varem mõistetud karistusest on vajalik Martin Rudsiti suhtes rakendada raskemaid karistusmeetmeid, kuna isiku poolt korduvalt samalaadsete kuritegude toimepanemisest saab järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks rangema karistuse kohaldamise. Õigustatud pole Martin Rudsiti ootus, et uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda leebe karistusõiguslik kohtlemine. Uue samalaadse kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatav Martin Rudsit on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. 15.9 Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale kuriteo KarS § 200 lg 2 p 4 eest karistus tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra või sanktsiooni alammääras. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele erilistele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks ning mida maakohus ei oleks arvestanud. Asjaolu, et ka tahtliku tapmise eest KarS § 113 lg 1 järgi on võimalik mõista samuti seitsme aastane vangistus, ei võimalda järeldada, nagu oleks maakohtu poolt süüdistatava karistamisel irdutud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust ning karistuse individualiseerimise põhimõttest. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et maakohus on vangistuse määra mõistmisel kõiki olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada vangistuse määra, juba arvesse võtnud ning karistusmäära veelgi lühendamiseks seaduslikud alused puuduvad.

34(38)

15.10 Maakohus on ka õigustatult kohaldanud karistuste osalise liitmise põhimõtet KarS § 64 lg 1 alusel, kuna toimepandud kuritegude arv on kindlasti selleks teguriks, mis mõjutab süüdistatava süü suurust ja põhjendab liitkaristuse moodustamisel asperatsioonipõhimõtte rakendamist.

35(38)

Kuivõrd kolleegium ei tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi, mis tinginuks maakohtu otsuse tühistamise ja asja uuesti maakohtule arutamisele saatmise ning maakohtu otsus jääb muutmata, siis ei ole põhjenetud Martin Rudsiti vahi alt vabastamine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et enne kohtuotsuse jõustumist saab süüdistatava vabaduse piirajaks olla üksnes tema suhtes tõkendina kohaldatud vahi all pidamine (vt 3-1-1-121-03). Kolleegium möönab, et olukorras, kus süüdistatav on viibinud vahi all üle kolme aasta, võib tõusetuda küsimus, kas süüdistatavale on tagatud õigus kohtuasja arutamisele mõistliku aja jooksul. Samas on kaitsja jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et kriminaalasja kohtulik uurimine on lõppenud ja asjas on tehtud maakohtu poolt süüdimõistev kohtuotsus ning süüdistatava Martin Rudsiti vabaduse piiramise küsimus on lahendatud kohtuotsusega tulevalt KrMS § 306 lg 1 p 9. 17.1 Martin Rudsiti suhtes on tehtud süüdimõistev kohtuotsus ning kolleegium peab vajalikuks märkida, et asja esmakordsel arutamisel ringkonnakohtus ja saates kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule, võttis ringkonnakohus ka seisukoha vahi all pidamise jätkamise küsimuses ning millega ka kõrgema astme kohus nõustus. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohtu 9. augusti 2017 määrusega jäetud muutmata Harju Maakohtu määrus Martin Rudsiti suhtes kohaldatud vahistamise muutmata jätmises ning Riigikohtu 1. novembri 2017 määrusega jäeti Martin Rudsiti kaitsja määruskaebus Martin Rudsiti vahistamise küsimuses menetlusse võtmata. Seega on enne süüdimõistava kohtuotsuse tegemist kontrollitud vahi all pidamise põhjendatust Martin Rudsiti suhtes. 17.2 Nõustuda tuleb kaitsjaga, et vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul, kuid küsimust, kas kinnipidamise kestus on mõistlik või mitte, ei saa hinnata üldises plaanis, vaid süüdistatava kinnipidamise mõistlikkust tuleb hinnata iga kohtuasja puhul eraldi, arvestades kohtuasja eripära (vt EIÕK Pihlak vs Eesti, 21.juuni 2005, nr73270/01). Lisaks on Inimõiguste kohus asunud seisukohale, et ehkki EIÕK art 6 ei eelda süüdistatavalt aktiivset koostööd õiguskaitseorganitega, samuti ei saa isikule ette heita talle siseriikliku õigusega tagatud õiguskaitsevahendite täielikku ärakasutamist, on isiku käitumine käsitatav objektiivse faktina, mida ei ole võimalik riigile omistada ning mida tuleb arvestada selle hindamisel, kas menetlusaeg on olnud EIÕK art 6 lg 1 mõttes mõistlik või mitte (vt nt Eckle v. Saksamaa, otsus 15. juulist 1982, p 82; Georgiadis v. Küpros, otsus 14. maist 2002, p 43, Martin v. Rumeenia, otsus 10. märtsist 2009, p 46). Kolleegium asub seisukohale, et ka vahistatu Martin Rudsiti enda käitumine ehk kaitsetaktika kriminaalasja menetlemisel maakohtus ei ole olnud menetlusaja mõistlikkusest hooliv. Martin Rudsit on kogu menetluse jooksul kasutanud õigust esitada kõikvõimalikke tõendeid, taotlusi, kaebusi, mis on tema õigus tulenevalt KrMS § 34, 35 sätetest. Samas ei saa aega, mil lahendati süüdistatava enda korduvaid samasisulisi taotlusi, kaebusi, käsitada riigipoolse viivitusena. 17.3 Maakohtus toimunud istungitel lahendati valdavalt Martin Rudsiti erinevaid taotlusi, teabenõudeid, vastuväiteid, selgitustaotlusi jne. Seejuures esitatud taotluste sõnastus on kohati segane ja tihtipeale esineb taotlustes palju kordusi ja viiteid menetlusvälistele asjaoludele, samuti on viidatud asjasse mittepuutuvatele seaduse paragrahvidele ja Riigikohtu lahenditele, millest on tehtud endale sobivaid järeldusi, kuid mis ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Maakohtus lahendati korduvalt süüdistatava tõstatud menetluslikke küsimusi, mille kohus oli juba eelnevalt lahendanud. Kannatanu esindaja ristküsitlemine süüdistatava poolt vajas pidevalt kohtu sekkumist, kuna süüdistatav ei esitanud küsimusi vaid avaldas enda arvamust (kd 4 lk 145-151). Seega süüdistatava korduvate, sh samasisuliste taotluste, teabenõuete, vastuväidete, selgitustaotluste esitamisest tekkis suur ajakulu, mistõttu tuleb märkida, et kui

36(38)

süüdistatav esitab taotlusi, mille lahendamine on ajamahuks, siis ei saa kaitsja teiselt poolt nendest samadest toimingutest tingitud ajakuluga põhjendada menetlusaja ebamõistlikkust. Nii lahendati 7. novembri 2017.a ainuüksi ühte taotlust pea kaks tundi (kd 4 lk 55-58). 9. novembri 2017.a kohtuistungi alguses lahendati taas pea kaks tundi süüdistatava taotlusi, selgitustaotlusi jne (kd 4 lk 94-99 pöördel). 28. novembril 2017 lahendati taas esitatud taotlusi pea poolteist tundi (kd 4 lk 151-157 pöördel). 4. detsembril 2017.a lahendati taas esitatud taotlusi pea tund aega (kd 4 lk 158 pöördel-162 pöördel). Võtmata seisukohta nende taotluste põhjendatuse või põhjendamatuse suhtes, märgib kolleegium, et süüdistatav esitas taotlusi aeganõudval viisil, sh laskudes pidevalt vaidlusesse kohtuga, mis pikendas ebamõistlikult kohtumenetluse aega. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et Martin Rudsiti suhtes kohaldatud tõkend vahistamine jääb mõistliku aja piiresse. Käesolevas asjas ei ole möödunud vahi all pidamise mõistlik aeg. Põhjendamatuid viivitusi menetluses, mis sunniksid kaaluma vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga kolleegium ei tuvastanud.

37(38)

38(38)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.