1-18-4655/7 - Isikuvastased süüteod - Tervisevastased süüteod - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

2.MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, kuulanud ära kohtu A antud süüdistatava Marat Timošenko süüd tunnistavad ütlused ning kontrollinud kriminaalasjas olevaid kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. KarS § 118 lg 1 p 7 järgi on karistatav tervisekahjustuse tekitamine, kui sellega on põhjustatud inimese surm. Kannatanu J N ütluste (tl 13-16) kohaselt 22.04.2017 kella 20.40 paiku läks tema abikaasa V. K H poodi. Kella 21.10 paiku sai ta kõne kaupluse müüjalt, kes teatas, et V lebab kaupluse ees pikali maas. Samuti helistas veidi aja pärast A, mispeale läks ta kohale ja nägi maas selili lebamas Vt ning tema kõrval seismas Marati ja Vt ning A. Visuaalselt avalduvad vigastused Vl puudusid, verd näha ei olnud ning seetõttu polnud võimalik aru saada, mis põhjusel ta täpselt maas lebas. Kohal viibinud isikutest keegi toimunu kohta täpsemaid selgitusi ei andnud. V tõsteti kärusse ja sõidutati koju. Öö jooksul V oksendas mitmel korral, samuti paistetas öö jooksul üles tema vasak näopool ning muutus sinakaks. 23.04.2017 kutsus ta kiirabi, kes toimetas V haiglasse, kus tal fikseeriti raske peatrauma ning 01.05.2017 V suri. Vestluses A nimelise naisterahvaga tunnistas too, et V oli kakelnud Maratiga. Tunnistaja V Ž ütluste kohaselt (tl 24-28) 22.04.2017 õhtul Marat suundus kaupluse poole ning samal hetkel väljus kauplusest V. Marati ja V vahel tekkis konflikt, Marat sõimas Vt ja V ei vastanud midagi, proovis minema kõndida. Siis lõi Marat Vt vastu keha, mille peale V tuikus, kuid jäi püsti. Seejärel lõi Marat Vt rusikaga otse näkku, mille tagajärjel kukkus V pikali asfaldile ning jäi sinna lebama. Löömise ajal ütles Marat Vle „ma pean sind õpetama“. Marat üritas Vt turgutada, kuid see ei õnnestunud. Poest väljus müüja, kes helistas V naisele. A tõi aiakäru ja kui V naine kohale jõudis, viidi V käruga koju. Keegi ei öelnud, et Marati löögi tagajärjel oli V kukkunud. Tunnistaja A Ž ütluste (tl 29-32) kohaselt viibis ta koos abikaasa Vga 22.04.2017 Hs asuva poe juures, kus nägi Vt ja Marati. Marat rääkis Vga kõrgendatud hääletoonil ja tundus, et nende vahel on minevikus aset leidnud konflikt. Äkki Marat lõi Vt kõvasti rusikaga näkku, mille tagajärjel kukkus V asfaldile pikali ja jäi sinna lamama. Marat üritas Vt turgutada, kui too ei reageerinud. Helistas V abikaasale ja tõi aiakäru, millega V koju viidi. Tunnistaja L R ütluste kohaselt (tl 33-38) oli ta 22.04.2017 tööl kaupluses H. Umbes kella 20.50 paiku tuli meesterahvas nimega V, kes tundus olevat alkoholijoobes. Pärast kaupluse

sulgemist, s.o kella 21.00 kauplusest väljumisel nägi kaupluse ees betoonist kaldteel selili lamamas sedasama meesterahvast nimega V ning tema kõrval seismas kahte meesterahvast, kes ütlesid, et V oli maha kukkunud. Helistas V naisele. Sündmuskoha vaatlusprotokollist fototabeliga (tl 4-12) nähtub sündmuskoht, s.o H vA xxx asuva kaupluse H esine, betoonist kaldtee. Marat Timošenko kahtlustatavana antud ütluste (tl 62-67) kohaselt tunnistab ta ennast süüdi temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemises, kahetseb. Tarvitas kuriteo toimepanemise päeval koos tuttavate V Ž ja A Žga alkoholi, mida üheskoos otsustati kauplusest juurde tooma minna. Tekkis konflikt V ja kaupluse juures viibinud V vahel ning V tahtis Vlt raha tagasi saada. Otsest karjumist ja füüsilist kontakti neil omavahel ei olnud. Läks nendele vahele ja püüdis neid sõnadega rahustada. V nimetas teda ebatsensuurselt ja käskis ära minna ja saatis teda ning Vt ebatsensuursesse kohta. V ebatsensuursete väljendite peale tema solvus, kaotas enesekontrolli, meenus ka 10 aasta tagune kaklus ning lõi Vt rusikaga näkku, mille tagajärjel V tegi sammu tagasi ja kukkus nagu post asfaldile selili ja jäi sinna lebama. Mõne sekundi möödudes üritas V end püsti tõusta, kuid see ei õnnestunud. Algselt olid V silmad lahti, kuid siis hakkasid kinni vajuma. Sinna tulid kaupluse müüjad ja kuna kellelgi telefoni kaasas ei olnud, palusid A või V müüjatel V abikaasale helistada. Miks keegi kiirabisse ei helistanud, öelda ei oska. 10 minuti pärast tuli V naine, A tõi aiakäru ja V viidi koju. Äratundmiseks esitamise protokolli koos fototabeliga (tl 68-70) kohaselt tunneb Marat Timošenko talle esitatud fotodelt ära V nimelise meesterahva kui isiku, keda kaupluse H juures lõi rusikaga näkku, mille tõttu kukkus meesterahvas asfaldile selili. Eeltoodud tõenditega on tõendamist leidnud, et süüdistatav lõi 22.04.2017 kella 20.40 ajal xxx asuva H kaupluse ees üks kord rusikaga V K näkku. Selle tagajärjel kukkus V. K peaga vastu kaupluse ees olevale betoonist sillutisele, kuhu ta jäi lamama. Vt turgutada ei õnnestunud ja kutsuti V abikaasa J N ning V K viidi aiakäruga koju. Eeltoodud asjaoludes ja sündmuste käigus puudub vaidlus. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 17E-PõS0011/200 (tl 41-51) kohaselt tuvastati V K surmaaeg 01.05.2017 kell 06.15. Ekspertiisiga tuvastati V Kl järgmised tervisekahjustused: xxx. Surma põhjuseks on märgitud eluohtlik pea tömp trauma. Vigastused pea piirkonnas võisid olla tekitatud löögist kõva tömbi esemega (nt rusikaga) vasakule põsesarna piirkonda ning sellele järgnevast kukkumisest kuklaga vastu kõva tömpi maapinda. Seega leiab kohus, et on tõendamist leidnud, et süüdistatava löögi tagajärjel ja löögile järgnenud kukkumise tagajärjel tekkisid V Kle eluohtlikud tervisekahjustused (xxx) ja just nende tervisekahjustuste tagajärjel saabus V K surm 10 päeva hiljem haiglas. Seega on tõendamist leidnud KarS § 118 lg 1 p 7 objektiivne koosseis, s.o tervisekahjustuse tekitamine, kui sellega on põhjustatud inimese surm. Senises kohtupraktikas on korduvalt märgitud, et KarS § 118 lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist ettevaatamatusest teise inimese surma põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121) vastav tagajärg (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-46-15, p 10.1;

tekitamiseks. Oluline on sealjuures, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis KarS § 118 lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje surma saabumiseni. Järgmisena peabki kohus hindama süüdistatava tegevuses süüteokoosseisu subjektiivse külje tunnuste esinemist. Kuriteo asjaoludest, süüdistatava ja tunnistajate ütlustest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani teo toime teadlikult ja tahtlikult. Süüdistatav ütles enne löömist „ma pean sind õpetama“. Tema tegevuse eesmärk oli kannatanule rusikaga näkku lüüa ja nii ka läks, s.t süüdistatav saavutas püstitatud eesmärgi. Sellist eesmärki täites näitab käitumise objektiivne külg seda, et eesmärgiks oli vähemalt rusikaga näkku löömisega tervisekahjustuse tekitamine. Ka keskmise elukogemusega isik teab, et isikut näkku lüües võib kindel olla selles, et löögiga näkku vigastatakse näos vähemalt pehmeid kudesid, mida on näos ja peas piiratult, kuid samas on tegemist piirkonnaga, kus on muudest luudest nõrgemate luudega piirkonnad, samuti olulised organid, s.h nägemisorganid, ehk silmad, samuti oluliselt nõrgemate luudega nina, lõualuu, milliseid piirkondi tabades ilmselgelt tekitatakse tõsisemaid tervisekahjustusi kui löögiga keha piirkonda või jäsemetesse. Lisaks on peas ka aju, mis on küll koljuluudega kaitstud, kuid löögi tulemusena võidakse põhjustada ajupõrutus ja sellest tingitult ka ajuturse, mis viib eluohtliku seisundini. Seega on teist inimest näkku või pähe lüües tervisekahjustuse tekitamine enam ettenähtav kui muudesse piirkondadesse lüües. Löögi tagajärjel kannatanu kukkus ning löögi ja kukkumise tagajärjel tekkisid kannatanul erinevad peatraumad. Kohus peab vajalikuks märkida, et kohtuistungil viibinud süüdistatav on väliselt hinnatav kui keskmist kasvu heas toitumuses ja heas lihastoonuses olev keskealine, s.o xx aastane meesterahvas. Seevastu hukkunu V. K oli vaid xx cm pikkune xx aastane ja lahangu kohaselt rahuldavas toitumuses olnud meesterahvas. Sellistest andmetest saab järeldada, et süüdistatav oli hukkunust nii pikkuselt, kehakaalult kui ka lihastoonuse poolest oluliselt üle, mistõttu pidi kannatanu löögile näkku järgnev kukkumine samuti olema süüdistatavale etteaimatav, kuivõrd ta oli V. Kst füüsiliselt igas mõttes üle. Kuivõrd kannatanu löögist näkku kukkus selili, pidi löök olema väga tugev ning see viitab üheselt tervisekahjustuse tekitamise tahtlusele. Kohus leiab, et tervisekahjustused näkku (xxxl) tekitas süüdistatav vähemalt kaudse tahtlusega, sest teist inimest nii kõvasti rusikaga näkku lüües, et teine lausa pikali kukub, sai ta aru, et tekivad tervisekahjustused (s.t vähemalt verevalumid pehmetes kudedes või sõltuvalt löögi tabamusest ka kas silma vigastus, nina vigastus või hammaste vigastused). Vigastuste paiknemine viitab aga sellele, et tugev löök oligi suunatud silma piirkonda. Arvestades löögi suunda ja jõudu pidi kannatanu löögi tagajärjel kukkumine olema süüdistatavale ka ette nähtav. Sellest pidi aga süüdistatav aimama ka seda, et lisaks löögist tekkivatele vigastustele näos võivad lisanduda täiendavad tervisekahjustused kukkumisest. 10 päeva hiljem suri kannatanu süüdistatava poolt tekitatud tervisekahjustuste tagajärjel. Seega tuleb lisaks tuvastada, kas süüdistataval oli tahtlus ka lõpptagajärje, s.o surma suhtes. Kohtu hinnangul süüdistatava tahtlus oli suunatud vaid tervisekahjustuste tekitamisele löögist näkku ning süüdistatav pidi ette nägema ka täiendavate tervisekahjustuste tekkimist kannatanu võimalikust kukkumisest löögi tagajärjel. Sellest löögist oli ekspertiisiakti kohaselt tekitatud V. Kle nahaalune verevalum koos tursega vasakul põsesarnal ja vasaku silma alalaul, mis ei ole eluohtlik tervisekahjustus. Surma põhjustamist süüdistatav ilmselgelt ei soovinud ja vaid ühe löögi tagajärjel näkku ei saanud see talle olla otseselt ka ette nähtav ja see ei olnud tal ka eesmärgiks. Küll saab järeldada, et süüdistatava käitumine, s.o löök näkku algatas sündmuste ahela, s.t kannatanu kukkumise selili ja kuklaga asfaldile, mille tulemusena tekkisid eluohtlikud tervisekahjustused (xxx) ja mis põhjustasid V. K surma. Seega on süüdistatava käitumine ja sellele järgnenud tervisekahjustuste tekkimine ja surma saabumine põhjuslikus seoses. Eeltoodust tingituna on alust väita, et tegemist on tahtlikult toime pandud süüteoga, millega põhjustati ettevaatamatusest hooletuse vormis kannatanu surm. Puutuvalt teistesse tuvastatud tervisekahjustustesse, so xxx, leiab kohus, et need tervisekahjustused ei ole süüdistatava põhjustatud. Kohtu sellisele seisukohale asumist toetavad kohtu arvates kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajate ja süüdistatava, samuti kannatanu ütlused, milliste kohaselt tõsteti V. K tänavalt maast lamamast aiakärusse selliselt, et V. K jalad ja pea rippusid üle käru äärte ning teda transporditi sellisel viisil tükk maad. Koju viies kukkus aga V. K

3.TSIVIILHAGI Kohtueelsel menetlusel on kannatanu J N esitanud tsiviilhagi 2660,71 euro nõudes, mis seisneb tema abikaasa V K matusekuludes ning kulude kohta on esitatud ka arved (tl 86-90). KrMS § 37 lg 1 kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju. Füüsiline isik on kannatanu ka juhul, kui kuriteo või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga on põhjustatud tema lähedase surm ja talle on surma tagajärjel kahju tekkinud. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p 1 sätetele on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. Kriminaaltoimikus kogutud tõenditest nähtuvalt seisneb varaline kahju J N kantud matusekuludes. VÕS § 129 lg 2 kohaselt tuleb matusekulud hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale. Antud juhul kandis matusekulud V K abikaasa J N, kes on ka V K pärijaks ühisvara osas. Seega oli matusekulude kandmise osas J N matusekulu kandmise osas kohustatud isikuks, kellel on õigus nõuda kantud matusekulude hüvitamist isikult, kes vastutab tema abikaasa V K surma eest. Kriminaalasjas kogutud tõenditega on tuvastatud, et V K surm saabus Marat Timošenko süülise ja õigusvastase käitumise tagajärjel, mistõttu lasub Marat Timošenkol ka VÕS § 129 lg 2, § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1 kohaselt matusekulude hüvitamise kohustus. Seega tuleb esitatud tsiviilhagi rahuldada täies ulatuses ja varaline kahju välja mõista süüdistatavalt. Vastavalt omaks võetud kohtupraktikale kohaldatakse kriminaalmenetluses tsiviilhagi läbivaatamisel tsiviilkohtumenetluse nõudeid, kui need ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldpõhimõtetega. Kuivõrd süüdistatav tunnistas tsiviilhagi täies ulatuses, siis kohalduvad TsMS § 440 lg 1 sätted, mille kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, siis rahuldab kohus hagi. See aga tähendab, et kohus on kostja poolt nõude õigeksvõtuga seotud ja rahuldab hagi. Esitatud hagi ei ole seotud TsMS § 440 lg 4 sätetest tuleneva erisusega, millise puhul ei ole kohus kostja hagi õigeksvõtuga seotud. Seetõttu kuulub esitatud hagi täies ulatuses rahuldamisele ja süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistmisele.

Raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud, kuid kergendava asjaoluna peab kohus võimalikuks arvestada süüdistatava kahetsusavaldusega, mille siiruses kahtlemiseks kohtul alus puudub. Karistusregistri andmetel (tl 76-79) süüdistataval kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole. Eeltoodust lähtuvalt ning arvestades ka kergendava asjaolu olemasolu, leiab kohus, et süüdistatavale saab mõista karistuse A ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra. Kuna karistuse alammäär antud kuriteo toimepanemise eest iseenesest on juba kõrge, siis leiab kohus, et süüdistatava süü suurust arvestades saab karistuse mõista ettenähtud sanktsioonimäära alammäära lähedases määras. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest sellele konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne A võiks tulla ka tema tingimuslik karistusest vabastamine. Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (RK otsus nr 3-1-1-99-06). Süüdlase isiku puhul tuleb karistusest tingimisi vabastamine kõne A eelkõige juhul, kui teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Antud juhul süüdistataval kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole. Kuivõrd süüdistatavat süüdistatakse esimese astme kuriteo toimepanemises, mille eest mõistetakse talle suhteliselt pikaajaline vangistus, ei ole süüdistatava karistusandmeid arvestades mõistetava karistuse täies ulatuses täitmisele pööramine otstarbekas, kuivõrd pikaajalise vangistuse kohene ärakandmine võib takistada süüdistatava resotsialiseerumise väljavaateid. Samas arvestades teo tagajärge, olgugi, et see saabus ettevaatamatusest, leiab kohus, et teo ebaõigust arvestades ei saa kohus mõistetavat karistust täies ulatuses jätta kohaldamata ning peab vajalikuks jätta karistuse täitmisele pööramata üksnes osaliselt. Küll leiab kohus, et koheselt täitmisele pööratav karistus peab olema lühem kui täitmisele pööramata jäetava karistuse osa. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatavale mõistetava karistuse võib suuremas osas jätta täitmisele pööramata. Karistusseadustik võimaldab karistuse tingimisi kohaldamata jätmisel kohaldada nii KarS § 73 kui ka § 74 sätteid. Kriminaaltoimikust nähtuvalt on süüdistataval Karistusregistri andmete kohaselt kolm kehtivat väärteokaristust. Seejuures on neist kõige värskem aastast 2014 ning karistus on kehtiv seetõttu, et rahatrahv on tasutud alles 2017. aasta septembris. Ülejäänud kahe karistuse täitmise kohta andmed puuduvad, mistõttu on tegemist senini kehtivate karistustega. Arvestades aga karistuste määramise ja karistusotsuste jõustumise aegasid, on karistuste täitmine aegunud. Seega saab asuda seisukohale, et süüdistataval on vaid üks kehtiv väärteokaristus. Samas nähtub kriminaalasja materjalidest süüdistatava käitumine kuriteo toimepanemisele eelnenud ajal ja sellest käitumisest võib teha järeldusi süüdistatava mõningase alkoholilembuse kohta, mis soodustas ka süüdistatava käitumist, mis lõppkokkuvõttes osutus õigusvastaseks ja põhjustas raske tagajärje. Seetõttu leiab kohus, et süüdistatava suhtes ei saa kohaldada KarS § 73 sätteid ja süüdistatav tuleb allutada käitumiskontrollile, et tagada süüdistatava õiguskuulekuse vajadusest arusaamine ning et süüdistatav kõrvalise isiku järelevalve all saaks aru ühiskonnas kehtivate reeglite olulisusest ja vajadusest enne erinevates olukordades mõtlematut käitumist mõelda võimalikele tagajärgedele. Arvestades süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo iseloomu ja mõistetava karistuse pikkust, peab kohus vajalikuks määrata süüdistatavale maksimaalne katseaeg.