Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend
Määruskaebuse esitaja Asja läbivaatamise viis
Tartu Ringkonnakohus 10. september 2018 1-17-1456 Juhan Sarv, Maarika Kuusk ja Tiit Lõhmus Ü.J. (XXX) vangistusest enne tähtaega vabastamine KarS § 79 lg 1 alusel Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 9. augusti 2018. a määrus süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise materjalide kannatanule nähtavaks tegemise keeldumise ja määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise kohta Kannatanu K.L. (endise perekonnanimega X) esindaja F.L. Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 9. augusti 2018. a määrus.
2.K.L. esindaja 31. juuli 2018. a taotlus ennistada Tartu Maakohtu 12. juuli 2018. a määruse peale määruskaebuse esitamise tähtaeg jätta läbi vaatamata.
3.K.L. esindaja 31. juuli 2018. a taotlus teha talle ja tema esindatavale e-toimikus nähtavaks Ü.J. vangistusest vabastamise menetluse materjalid saata uueks lahendamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus.
4.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
5.Käesoleva määruse jõustudes avalikustatakse sellest arvutivõrgus ainult sissejuhatus, resolutiivosa ja põhiosa punktid 8–22. Läbivalt jätta avalikustamata kannatanu ja süüdimõistetu nimi, mis tuleb asendada initsiaalidega, samuti süüdimõistetu isikukood.
Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku või puudutatud menetlusvälise isiku advokaadist esindaja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XXXX
2.XXXX
3.XXXX
4.XXXX
5.XXX
MÄÄRUSKAEBUS
6.XXXX
7.XXX
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
I
8.Kannatanu esindaja vaidlustab esmalt maakohtu otsustust jätta rahuldamata tema 31. juuli 2018. a taotlus ennistada Tartu Maakohtu 12. juuli 2018. a määruse peale määruskaebuse esitamise tähtaeg.
9.Ringkonnakohus märgib, et kannatanu esindaja esitas 31. juulil 2018 maakohtule küll taotluse määruskaebetähtaja ennistamiseks, kuid mitte määruskaebust, mille esitamise tähtaja ennistamist ta taotles. Määruskaebust Tartu Maakohtu 12. juuli 2018. a määruse peale ei ole kannatanu ega tema esindaja praeguseni esitanud. Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 1, § 326 lg 2 p-st 1 ja § 328 lg 1 p-st 1, saab kohus määruskaebetähtaja ennistamise taotluse läbi vaadata kõige varem määruskaebuse menetlusse võtmise (arutamisele määramise) otsustamise käigus, hinnates kaebuse lubatavust (sh tähtaegsust). Määruskaebuse menetlusse võtmist ei ole võimalik otsustada enne määruskaebuse esitamist. Järelikult pole ka võimalik taotleda määruskaebetähtaja ennistamist ilma määruskaebust esitamata. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette sellist menetlust, mille raames saaks kohus teha eelotsustuse isiku poolt võib-olla kunagi tulevikus (mittetähtaegsena) esitatava määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise kohta. Hüpoteetilise määruskaebuse esitamise tähtaega ei saa kohus ei ennistada ega ennistamata jätta. Ehkki kriminaalmenetluse seadustikus puudub tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 68 lg-ga 2 sarnane norm, mis sätestaks otsesõnu, et üheaegselt tähtaja ennistamise avalduse esitamisega tuleb teha menetlustoiming, mille tegemiseks tähtaja ennistamist taotletakse, kehtib selline reegel üldpõhimõttena ka kriminaalkohtumenetluses. Riigikohtu praktikastki tuleneb seisukoht, et taotlus määruskaebetähtaja ennistamiseks on vaja esitada koos määruskaebusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-2-4-16, p 14). Eeltoodud põhjustel toimis maakohus valesti, kui vaatas kannatanu esindaja määruskaebetähtaja ennistamise taotluse sisuliselt läbi ja jättis selle rahuldamata. Kõnealune taotlus tulnuks jätta läbi vaatamata, kuna olukorras, kus kannatanu esindaja määruskaebust ei esitanud, polnud kohus protsessuaalselt pädev kaebetähtaja ennistamise küsimust esitama. Maakohtu kõnealune viga tuleb ringkonnakohtul praeguses määruskaebemenetluses kõrvaldada. See tähendab seda, et kannatanu esindaja 31. juuli 2018. a taotlus määruskaebetähtaja ennistamiseks tuleb jätta läbi vaatamata.
10.Kuna määruskaebuse puudumise tõttu jääb selle esitamise tähtaja ennistamise taotlus läbi vaatamata, jätab kolleegium läbi vaatamata ka kannatanu esindaja põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause kohaselt on konkreetse normikontrolli eelduseks vaidlustatud sätte asjassepuutuvus ehk selle otsustav tähtsus kohtuasja lahendamise seisukohalt. Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus 2(6)
peaks asja lahendades seaduse põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui seaduse põhiseadusele vastavuse korral. (Vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
18.detsembri 2015. a määrus asjas nr 3-4-1-27-15, p 33 ja 23. septembri 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 24.) Kannatanu esindaja taotlus määruskaebetähtaja ennistamiseks tuleb määruskaebuse puudumise tõttu jätta läbi vaatamata olenemata sellest, kas KrMS § 432 lg-d 3 ja 4 on põhiseadusega vastuolus või mitte. Järelikult pole kriminaalmenetluse seadustiku osutatud sätted praeguses määruskaebemenetluses PSJKS § 14 lg 2 tähenduses asjassepuutuvad normid ning ringkonnakohus ei saa nende põhiseaduspärasust hinnata.
11.Vaidlustades määruskaebetähtaja ennistamata jätmist, ei nõustu kannatanu esindaja maakohtu seisukohaga, et kannatanu ei ole Ü.J. ennetähtaegse vabastamise menetluses kohtumenetluse pool ja tal ei ole KrMS § 384 lg 1 kohaselt õigust Tartu Maakohtu 12. juuli 2018. a määrust vaidlustada. Kolleegium märgib, et ka määruskaebeõiguse olemasolu kui KrMS § 390 lg-st 1 ja § 326 lg 2 p-st 3 tulenevat määruskaebuse lubatavuse eeldust saab kohus kontrollida üksnes määruskaebuse olemasolul. Nagu eelnevalt märgitud, pole kannatanu K.L. ega tema esindaja Tartu Maakohtu 12. juuli 2018. a määruse peale määruskaebust esitanud. Kohtul puudub protsessuaalne pädevus teha eelotsustus veel esitamata määruskaebuse lubatavuse, sh selle esitajal määruskaebeõiguse olemasolu kohta. Järelikult ei ole praeguses menetluses asjakohased määruskaebuse esitaja põhjendused selle kohta, miks peaks kannatanut käsitama Ü.J. ennetähtaegse vabastamise menetluse poolena ja tunnistama tema õigust vaidlustada Tartu Maakohtu 12. juuli 2018. a määrust. Isegi, kui kannatanu esindaja nende seisukohtadega nõustuda, ei saaks kannatanu esindaja määruskaebust läbi vaadata, sest sellist määruskaebust pole kohtule esitatud.
12.Sõltumata eeltoodust peab kolleegium vajalikuks juhtida määruskaebuse esitaja tähelepanu Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt võib seadusandja näha KrMS § 17 lg-s 1 sisalduva üldnormi suhtes erinorme. KrMS § 17 lg-s 1 ja 18. peatükis paiknevate sätete üld- ja erinormi vahekorrale viitavad mitmed täitmisele pööramist reguleerivad sätted. Näiteks sätestab KrMS § 432 lg 2, et kohtuotsuse täitmisel tsiviilhagi osas teatab täitmiskohtunik sellest eelnevalt kannatanule ja tsiviilkostjale ning neil on õigus esitada oma kirjalikud arvamused kohtu määratud tähtajaks. Niisiis vaatamata sellele, et kannatanu on KrMS § 17 lg 1 kohaselt kohtumenetluse pool, ei ole seadusandja kannatanu kaasamist ette näinud kõigis 18. peatükis reguleeritud erimenetlustes. Sellest tulenevalt ei ole ka kohtupraktikas karistuse täitmisega seotud küsimuste lahendamisel kannatanut menetlusse kaasatud. Samuti sätestab KrMS § 432 lg 4, et kohus saadab sama paragrahvi lõike 1 kohaselt tehtud määruse koopia menetlusosalistele, keda see puudutab. Seega tuleb kriminaalmenetluse seadustiku süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise põhjal asuda seisukohale, et KrMS § 17 lg 1 ei ole täitmisele pööramise küsimuste lahendamisele üks ühele kohaldatav, vaid selle kõrval tuleb vaadata ka 18. peatükis sätestatut. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-92-16, p 17)
13.Väljaspool määruskaebuse lahendamise piire osutab kolleegium veel järgnevale.
14.Ka juhul, kui kannatanu esindaja oleks esitanud määruskaebetähtaja ennistamise taotluse koos määruskaebusega, poleks maakohus tohtinud kaebetähtaja ennistamise taotlust oma määrusega rahuldamata jätta. Määruskaebuse läbivaatamist kohtumääruse koostanud kohtus reguleerib KrMS § 389, mille kolmas lõige sätestab, et kui vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega ja teeb vajaduse korral uue määruse, teatades sellest viivitamata kaebuse esitajale ja menetlusosalisele, kelle huve see puudutab. Sama paragrahvi neljas lõige näeb ette, et kui vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus loeb määruskaebust põhjendamatuks, edastab ta vaidlustatud kohtumääruse ja määruskaebuse viivitamata kõrgema astme kohtule vastavalt kohtualluvusele. Osundatud sätetest 3(6)
järeldub, et vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus saab teha määruskaebuse kohta kohtumääruse üksnes juhul, kui ta leiab, et vaidlustatud kohtumäärus tuleb tühistada, s.o kui ta peab määruskaebust lubatavaks ja põhjendatuks. Peaks aga kohus leidma, et määruskaebus – olgu siis selle lubamatuse või põhjendamatuse tõttu – kohtumääruse tühistamiseks alust ei anna, tuleb kohtul määruskaebus edastada kõrgema astme kohtule. Märgitu kehtib ka juhul, kui vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus leiab, et määruskaebus on esitatud tähtaega ületades ja määruskaebetähtaja ennistamise taotlust pole esitatud või see taotlus pole põhjendatud. Edastades määruskaebuse (koos tähtaja ennistamise taotlusega, kui see on esitatud) kõrgema astme kohtule, väljendab vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus KrMS § 389 lg-st 4 lähtuvalt oma seisukohta, et ta ei pea määruskaebust tähtaegseks ega tähtaja ennistamist põhjendatuks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. novembri 2017. a määrus asjas nr 1-17-4754, p 13.2). Tehes ise määruse määruskaebetähtaja ennistamata jätmise ja määruskaebuse läbi vaatamata jätmise kohta, ületab vaidlustatud kohtumääruse teinud kohus seadusega antud pädevuse piire ja asub sisuliselt kõrgema astme kohtu rolli (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. mai 2010. a määrus asjas nr 3-1-1-44-10, p 12). Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus ühelgi juhul pädev tegema määrust enda määruse vaidlustamistähtaja ennistamise taotluse rahuldamata jätmise kohta.
15.KrMS § 387 lg 1 kohaselt esitatakse määruskaebus üldjuhul 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule. Menetletavas asjas ei ole vaidlust selles, et kannatanu K.L. sai Tartu Maakohtu 12. juuli 2018. a määrusest teada 31. juulil 2018, mil Tartu Vangla saatis talle teatise Ü.J. vabanemise kohta. Seega 31. juuliks 2018, mil kannatanu esindaja esitas maakohtule määruskaebetähtaja ennistamise taotluse, polnud määruskaebuse esitamise tähtaeg K.L. jaoks veel möödunud ja tal (tema esindajal) puudus toona igasugune vajadus taotleda kohtult määruskaebetähtaja ennistamist. Kohtulahendile tehtud jõustumismärge ei takista tähtaegselt esitatud määruskaebuse läbivaatamist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-41-15, p-d 43–44). Seda muidugi vaid juhul, kui määruskaebuse esitajal on määruskaebeõigus. Seda, kas kannatanul on Tartu Maakohtu 12. juuli 2018. a määruse vaidlustamise õigus, ei pea kolleegium eelnevalt juba osutatud põhjusel – määruskaebuse puudumise tõttu – vajalikuks ega võimalikuks hinnata. II
16.Teiseks vaidlustatakse määruskaebuses maakohtu 12. augusti 2018. a määruse otsustust jätta rahuldamata kannatanu esindaja taotlus teha kannatanule ja tema esindajale nähtavaks Ü.J. ennetähtaegse vangistusest vabastamise menetluse materjalid. Maakohus põhjendas oma kõnealust otsustust sellega, et K.L. pole praeguses menetluses kohtumenetluse pool ja vaidlusalused menetlusdokumendid sisaldavad Ü.J. tervise kohta käivaid andmeid, mis on IKS § 4 lg 2 p 3 kohaselt delikaatsed isikuandmed.
17.Ringkonnakohus märgib, et IKS § 2 lg 2 kohaselt kohaldatakse isikuandmete kaitse seadust kriminaalmenetlusele ja kohtumenetlusele menetlusseadustikes sätestatud erisustega. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri seda, kas ja kui, siis millistel tingimustel on kannatanul praeguses olukorras õigus tutvuda süüdimõistetu ennetähtaegse menetluse materjalidega. Järelikult tuleb see küsimus lahendada isikuandmete kaitse seaduse alusel. Riigikohus on leidnud, et sellest, kui kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette isiku õigust kriminaalasja materjalidega tutvuda, ei saa järeldada, et tal ei võiks samasugune õigus tekkida mõne muu seaduse alusel (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2004. a määrus asjas nr 3-1-1-116-04, p 16). Kriminaalmenetluse käigus kogutud teave on sõltuvalt sisust avalik teave ja/või isikuandmed, millele kriminaalmenetluse seadustiku eriregulatsiooni puudumisel laienevad vastavalt avaliku
4(6)
teabe seadus ja isikuandmete kaitse seadus (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. juuni 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p-d 18–24 ja 3. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-58-16, p 8).
18.Kolleegium leiab, et suur ja selgepiiriliselt eristamatu osa menetlusdokumentidest, millega kannatanu (esindaja) tutvuda soovib, on käsitatavad Ü.J. isikuandmetena (IKS § 4 lg 1), sh delikaatsete isikuandmetena IKS § 4 lg 2 p 3 mõttes. IKS § 10 lg 1 kohaselt on isikuandmete töötlemine – mis IKS § 5 kohaselt hõlmab ka nendele juurdepääsu võimaldamist – lubatud üksnes andmesubjekti nõusolekul, kui seadus ei sätesta teisiti. Juhtumid, mil isikuandmeid on lubatud töödelda andmesubjekti nõusolekuta, sätestab IKS § 14. IKS § 14 lg 2 p 2 kohaselt on isikuandmete edastamine või nendele juurdepääsu võimaldamine andmete töötlemiseks kolmandale isikule lubatud andmesubjekti nõusolekuta mh üksikjuhtumil andmesubjekti või muu isiku elu, tervise või vabaduse kaitseks, kui andmesubjektilt ei ole võimalik nõusolekut saada.
19.Käesolevas kriminaalasjas tunnistati Ü. J süüdi väga tõsistes kannatanute elu ja tervise vastu suunatud kuritegudes, sh kahe kannatanu, sh K.L. suhtes toime pandud mõrvakatses. Kannatanu esindaja 31. juuli 2018. a taotluses väljendati selgelt kartust, et Ü.J. ennetähtaegne vangistusest vabastamine on seadnud ohtu kannatanu elu ja tervise. Neid asjaolusid arvestades, pidanuks maakohus K.L. esindaja menetlusdokumentidele juurdepääsu taotlust lahendades vältimatult kaaluma ka seda, kas täidetud on IKS § 14 lg 2 p-st 2 tulenevad eeldused, võimaldamaks kannatanule juurdepääs Ü.J. karistuse kandmisest vabastamise menetluse materjalidele. Seejuures tuleb silmas pidada, et K.L. võimalik õigustatud huvi Ü.J. ennetähtaegse vabastamise materjalidega tutvumiseks ei pruugi seisneda üksnes selles, et saada vajalikku teavet Tartu Maakohtu 12. juuli 2018. a määruse vaidlustamiseks, mida maakohus pidas võimatuks. Kõnealuste menetlusdokumentidega tutvumine võib olla kannatanule tarvilik ka selleks, et hinnata võimalust ja vajadust võtta enda õiguste kaitseks tarvitusele mingeid muid abinõusid, nt taotleda Ü.J. suhtes lähenemiskeelu kohaldamist võlaõigusseaduse § 1055 lg 1 alusel
20.Maakohus pole vaidlustatud määruses IKS § 14 lg 2 p 2 kohaldamist kaalunud, rikkudes nii KrMS § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium ei pea õigeks asuda käimasolevas määruskaebemenetluses ise esmakordselt kaaluma varasemas menetluses – sh kannatanu esindaja määruskaebuses – käsitlemata IKS § 14 lg 2 p 2 kohaldamist. Seepärast tuleb kannatanu esindaja taotlus Ü.J. ennetähtaegse vangistusest vabastamise menetluse materjalide tutvustamiseks (e-toimiku kaudu nähtavaks tegemiseks) uueks lahendamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Taotluse uuel lahendamisel peab maakohus tagama nii K.L. kui ka Ü.J. ärakuulamise (kirjalikus või suulises vormis). III
21.Kannatanu esindaja kirjalikus seisukohas vangla arstliku komisjoni tegevuse õigusliku aluse puudumise ja Ü.J. parandamatult raske haiguse tõendamatuse kohta märgitu pole määruskaebemenetluse eset arvestades asjakohane. Isegi juhul, kui kannatanu esindaja nende argumentidega nõustuda, ei saaks see mõjutada praegu tehtava ringkonnakohtu määruse resolutiivosa. Seoses kannatanu esindaja väitega, et Ü.J. käitumine vabaduses viitab sellele, et ta ei põe parandamatult rasket haigust, märgib kolleegium järgmist. Juhul, kui kannatanul on tõendeid, mis osutavad võimalusele, et Ü. J on vangistuse kandmiseks piisaval määral paranenud, on tal võimalik esitada need tõendid maakohtule, kes on pädev omal algatusel otsustama Ü.J. vangistuse kandmata osa täitmisele pööramise KarS § 79 lg 3 alusel. IV
5(6)
22.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 337 lg 1 p-st 4 ja lg 2 p-st 2 ning § 338 lg 1 p-st 3 ja § 341 lg-st 3, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 9. augusti 2018. a määruse täies ulatuses, jätab K.L. esindaja 31. augusti 2018. a määruskaebetähtaja ennistamise taotluse läbi vaatamata ja saadab K.L. esindaja taotluse Ü.J. ennetähtaegse vangistusest vabastamise menetluse materjalide tutvustamiseks (e-toimiku kaudu nähtavaks tegemiseks) uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus jääb selle asjassepuutumatuse tõttu läbi vaatamata. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. /allkiri/ Juhan Sarv
/allkiri/ Maarika Kuusk
/allkiri/ Tiit Lõhmus
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.