Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi ja menetlusliik
Tartu Ringkonnakohus 28. juuni 2018 1-16-9105 Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kriminaalasi üldmenetluses
Fjodor Sokolovi süüdistuses KarS § 4023 lg 1; § 344 lg 1– § 22 lg-te 2 ja 3; § 345 lg 1–§ 22 lg-te 2 ja 3; § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi; - Alar Sepperni süüdistuses KarS § 4024 lg 1 järgi; - F.V süüdistuses KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 24. jaanuari 2018. a otsus Apelleeritud kohtuotsus Fjodor Sokolovi kaitsja vandeadvokaadi abi Valeriy Gimaev, Apellandid Alar Seppern, tema kaitsjad vandeadvokaadid Oliver Nääs ja Kristi Rande, F.V , TADF Ehitus OÜ ja prokuratuur Apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav I Fjodor Sokolov, isikukood 35805313753, elukoht XXX tema kaitsja -
vandeadvokaadi abi Valeriy Gimaev, valitud korras Süüdistatav II Alar Seppern, isikukood 38601172243, elukoht XXX tema kaitsjad vandeadvokaadid Oliver Nääs ja Kristi Rande, valitud korras Süüdistatav III F.V, isikukood XXX, elukoht XXX tema kaitsja Aleksandr Mironov, valitud korras Kolmas isik TADF Ehitus OÜ, registrikood 12503172, esindaja juhatuse liige Tatjana Sokolova Prokuratuur esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma
Kirjalik menetlus Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 24. jaanuari 2018. a otsus osas, millega: 1) Fjodor Sokolov tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 4023 lg 1 järgi; 2) Fjodor Sokolov tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 344 lg 1–§ 22 lg-te 2 ja 3 ning § 345 lg 1–§ 22 lg-te 2 ja 3 järgi; 3) Fjodor Sokolovile mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks rahaline karistus 100 päevamäära summas 1570 eurot ja lõplikuks karistuseks rahaline karistus 94 päevamäära summas 1475 eurot 80 senti; 4) Alar Seppern tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 4024 lg 1 järgi; 5) jäeti rahuldamata prokuratuuri ja Alar Sepperni taotlus lõpetada Alar Sepperni süüdistuses KarS § 4024 lg 1 järgi kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel; 6) Alar Seppernilt mõisteti riigi kasuks välja menetluskulu kogusummas 968 eurot 40 senti (sh 750 eurot sundraha) ja määrati kindlaks menetluskulu tasumise tähtaeg ning kord; 7) KarS § 831 lg 2 p 1 alusel konfiskeeriti TADF Ehitus OÜ pangakontol olevad 400 eurot.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega: 1) tunnistada Fjodor Sokolov süüdi KarS § 294 lg 1 järgi ja karistada teda rahalise karistusega 250 päevamäära summas 3925 eurot; 2) mõista Fjodor Sokolovile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks rahaline karistus 250 päevamäära summas 3925 eurot, millest lugeda KarS § 68 lg 1 alusel kantuks 6 päevamäära summas 94 eurot 20 senti. Fjodor Sokolovil tuleb tasuda rahaline karistus 244 päevamäära summas 3830 (kolm tuhat kaheksasada kolmkümmend) eurot 80 senti. Rahaline karistus tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Rahalist karistust on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole selle tähtaja jooksul täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks; 3) keelata KarS § 49 alusel Fjodor Sokolovil teha 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest majandus- või kutsetegevuse raames majandustegevusteates märgitud tegevusaladel ehitise omanikujärelevalvet ehitusseadustiku § 20 mõttes;
2(65)
4) mõista Alar Seppern KarS § 4024 lg 1 järgi õigeks selles, et ta andis 23. aprillil 2018 Fjodor Sokolovile sularahas 200 eurot altkäemaksu; 5) lõpetada Alar Seppernile KarS § 4024 lg 1 järgi esitatud süüdistuses (välja arvatud eelmises alapunktis märgitud osas) kriminaalmenetlus KrMS § 202 lg 1 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Panna Alar Seppernile KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel kohustus hüvitada riigile kriminaalmenetluse kulu summas 218 (kakssada kaheksateist) eurot 40 senti ja KrMS § 202 lg 2 p 2 alusel kohustus tasuda riigile 500 (viissada) eurot. Määrata nende kohustuste täitmise tähtajaks kuus kuud alates käesoleva otsuse jõustumisest. Selgitada Alar Seppernile, et kui ta neid summasid määratud tähtajaks täielikult ei tasu uuendab kohus prokuratuuri taotlusel kriminaalmenetluse; 6) mõista Eesti Vabariigilt Alar Sepperni kasuks välja 2500 (kaks tuhat viissada) eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 2000 eurot apellatsioonimenetluses makstud kaitsjatasu eest ja 500 eurot kohtueelses menetluses ning esimese astme kohtus makstud kaitsjatasu katteks). Kanda see summa Advokaadibüroo LEXTAL OÜ arvelduskontole EE692200221023555162 Swedbank AS-is; 7) mõista Eesti Vabariigilt Fjodor Sokolovi kasuks välja 768 (seitsesada kuuskümmend kaheksa) eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
3.Muuta kohtuotsuse põhiosa, asendades selles järelduse, mille kohaselt pani Fjodor Sokolov OÜ Patruul arve nr 29 võltsimisele ja kasutamisele kihutamise ning kaasaaitamise toime otsese tahtlusega, järeldusega, mille kohaselt pani Fjodor Sokolov need kuriteod toime kavatsetult.
4.Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
5.Prokuratuuri ja kolmanda isiku TADF Ehitus OÜ apellatsioon rahuldada; Alar Sepperni ja tema kaitsjate ning Fjodor Sokolovi kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt; F.V apellatsioon jätta rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. 3(65)
Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
(I) Süüdistus
1.Selles kriminaalasjas anti kohtu alla 1) Fjodor Sokolov süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 4023 lg 1, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 ning KarS § 344 lg 1–§ 22 lg-te 2 ja 3 ning § 345 lg 1–§ 22 lg-te 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud kuritegudes; 2) Alar Seppern süüdistatuna KarS § 320 lg 1 ja § 4024 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegudes; 3) F.V süüdistatuna KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegudes.
2.F. Sokolov oli TADF Ehitus OÜ projektijuht, kes tegi selle äriühingu ja Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja linnaplaneerimise ameti vahel sõlmitud käsunduslepingu alusel ehitusjärelevalvet OÜ Sepmar tehtavatel ehitustöödel Narva Paju kooli ja õpilaskodusse evakuatsiooni- ja avariivalgustuse paigaldamisel. F. Sokolov rääkis 2015. a veebruaris OÜ Sepmar esindajale A. Seppernile, et ehitaja töö objektil on veninud üle tähtaja, mille tõttu kannatavad tema ärihuvid, sest tema ehitusjärelevalve tegijana täiendava töö eest tasu ei saa. F. Sokolov ja A. Seppern leppisid kokku, et OÜ Sepmar maksab F. Sokolovile altkäemaksuna 1% hanke maksumusest, s.o 600 eurot koos käibemaksuga. F. Sokolov lubas, et altkäemaksu tasumisel ei teki A. Seppernil tööde vastuvõtmisel omanikujärelevalve tegija TADF Ehitus OÜ-ga probleeme.
3.F. Sokolov võttis TADF Ehitus OÜ kasuks 400 eurot altkäemaksu OÜ Patruul kaudu. Varjamaks altkäemaksu võtmist, lasi A. Seppern kokkuleppel F. Sokoloviga OÜ Sepmar raamatupidamisel kanda 27. veebruaril 2015 saadud OÜ Patruul võltsitud arve nr 29 alusel selle äriühingu pangakontole 6. märtsil 2015. a 300 eurot ja 10. märtsil 2015. a 100 eurot.
4.Selleks, et OÜ Patruul saaks OÜ-lt Sepmar laekunud raha edasi kanda TADF Ehitus OÜ-le, koostas F. Sokolov 10. veebruaril 2014 võltsitud arve-saatelehe nr 144 summas 600 eurot selle kohta, et TADF Ehitus OÜ osutas OÜ-le Patruul konsultatsiooniteenust. Need arved edastas ta F.V-le, kuid OÜ Patruul nende arvete alusel ülekannet ei teinud, kuna OÜ-lt Sepmar 4(65)
polnud raha veel laekunud. 10. märtsil 2015 koostas F. Sokolov võltsitud arve-saatelehe nr 149 summas 600 eurot, märkides sellele, et TADF Ehitus OÜ osutas OÜ-le Patruul konsultatsiooniteenust, ehkki tegelikult teenust ei osutatud. Selle arve edastas F. Sokolov F.V-le . OÜ Patruul tegi arve-saatelehe alusel TADF Ehitus OÜ-le 25. märtsil 2015 ülekande summas 200 eurot ja 14. aprillil 2015 ülekande summas 100 eurot. Lisaks maksis F.V F. Sokolovile 100 eurot sularahas. Tegelikult TADF Ehitus OÜ Paruul OÜ-le teenust ei osutanud.
5.23. aprillil 2015 võttis F. Sokolov A. Seppernilt altkäemaksu viimase maksena 200 eurot sularahas oma elukohas XXX .
6.Seega lasi F. Sokolov altkäemaksu küsimise ja vastuvõtmisega kuritarvitada tema kui omanikujärelevalve tegija sõltumatust ja objektiivsust. F. Sokolov võttis A. Seppernilt raha vastutasuna oma pädevuse kuritarvitamise eest. F. Sokolovi süüdistuses viidati ka 30. juunini 2015 kehtinud 2002. aasta ehitusseaduse (EhS (2002)) § 30 lg 2 p-dele 1–3 ja lg 5 p-dele 2, 6 ja 7, lgtele 6–8 ning Majandus- ja kommunikatsiooniministri 25. jaanuari 2011. a määruse nr 7 „Omanikujärelevalve tegemise kord“ (OJTK) § 3 lg-le 1 ja § 5 lg 2 p-dele 7, 8, 13 ja 14.
7.KarS § 344 lg 1 järgi süüdistati F. Sokolovi selles, et tema koostas 10. veebruaril 2015 võltsitud arve-saatelehe nr 144 summas 600 eurot ja 10. märtsil 2015 võltsitud arve-saatelehe nr 149 summas 600 eurot, tehes seda selleks, et OÜ Patruul saaks OÜ-lt Sepmar OÜ Patruul arve nr 29 alusel laekunud raha edasi kanda TADF Ehitus OÜ-le. Nendele arve-saatelehtedele märkis F. Sokolov, et TADF Ehitus OÜ osutas OÜ-le Patruul konsultatsiooniteenust. Tegelikult sellist teenust TADF Ehitus OÜ OÜ-le Patruul ei osutanud. F. Sokolovi koostatud TADF Ehitus OÜ arve-saatelehtede alusel on võimalik omandada OÜ Patruul vastu nõudeõigus summas 600 eurot.
8.KarS § 345 lg 1 järgi süüdistati A. Sokolovi selles, et tema edastas 10. veebruari 2015. a võltsitud arve-saatelehe nr 144 ja 10. märtsi 2015. a võltsitud arve-saatelehe nr 149 e-posti teel F.V-le , et OÜ Patruul saaks kanda OÜ-lt Sepmar saadud raha edasi TADF Ehitus OÜ-le. Arve-saatelehtede esitamisega omandas TADF Ehitus OÜ Patruul OÜ vastu nõudeõiguse.
9.Varjamaks altkäemaksu saamist OÜ-lt Sepmar, palus F. Sokolov oma tuttaval F.V, kes oli OÜ Patruul juhatuse liige, koostada ja esitada OÜ-le Sepmar võltsitud arve transporditeenuse eest, ehkki tegelikult OÜ Patruul OÜ-le Sepmar transporditeenust ei osutanud. Arve koostamiseks vajalikud andmed saatis F. Sokolov 5. ja 19. veebruaril 2015 SMS-ga F.V mobiiltelefonile. 25. veebruaril 2015 ja parandatud kujul 27. veebruaril 2015 saatis F.V OÜ Patruul võltsitud arve OÜ Sepmar e-posti aadressile. A. Seppern, olles teadlik, et OÜ Patruul ei osutanud OÜ-le Sepmar arvel märgitud teenust, lasi OÜ-l Sepmar maksta arvel märgitud 5(65)
summa OÜ-le Patruul, et viimane saaks selle raha edastada F. Sokolovile. OÜ Patruul fiktiivse arve alusel kandiski OÜ Sepmar OÜ-le Patruul 6. märtsil 2015. a 300 eurot ja 10. märtsil 2015. a 100 eurot.
10.A. Seppern OÜ Sepmar juhatuse liikmena oli 12. septembril 2014 sõlminud selle osaühingu nimel Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja linnaplaneerimise ametiga ehitustööde töövõtulepingu Narva Paju kooli ja õpilaskodu evakuatsiooni- ning avariivalgustuse paigaldamiseks maksumusega 59 194 eurot 80 senti. Selle lepingu alusel tehtavatel ehitustöödel tegi Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja linnaplaneerimise ameti ning TADF Ehitus OÜ vahel sõlmitud käsunduslepingu alusel tehnilistes ja lepingu täitmisega seotud küsimustes omanikujärelevalvet F. Sokolov. A. Seppern lubas F. Sokolovile altkäemaksu 600 eurot ja tasus 400 eurot. Veel 200 eurot altkäemaksu andis A. Seppern F. Sokolovile üle kuriteo matkimise käigus. Varjamaks altkäemaksu tasumist, maksis A. Seppern eelneval kokkuleppel F. Sokoloviga OÜ Patruul poolt
27.veebruaril 2015 saadetud võltsitud arve nr 29 alusel OÜ Sepmar pangakontolt OÜ Patruul pangakontole 6. märtsil 2015. a 100 eurot ja 10. märtsil 2015. a 300 eurot.
11.F.V OÜ Patruul juhatuse liikmena koostas 2015. a veebruaris F. Sokolovi palvel OÜle Sepmar OÜ Patruul fiktiivse arve nr 29 summas 600 eurot transporditeenuse osutamise kohta, ehkki tegelikult OÜ Patruul OÜ-le Sepmar arvel nimetatud transporditeenust ei osutanud. Selle arve alusel oli OÜ-l Sepmar võimalik omandada 600 euro suurune nõudeõigus OÜ Patruul vastu.
12.Peale selle esitas F.V 27. veebruaril 2015 OÜ Patruul võltsitud arve nr 29 OÜ-le Sepmar. Sellega omandas OÜ Patruul OÜ Sepmar vastu nõudeõiguse summas 600 eurot. (II) Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa
13.Viru Maakohus tegi 24. jaanuaril 2018 otsuse, millega 1) A. Seppern mõisteti KarS § 320 lg 1 järgi õigeks ja tunnistati KarS § 4024 lg 1 järgi süüdi, karistades teda selle kuriteo eest rahalise karistusega 30 päevamäära summas 300 eurot; 2) F. Sokolov tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 4023 lg 1 järgi rahalise karistusega 100 päevamäära summas 1570 eurot; KarS § 344 lg 1 järgi rahalise karistusega 50 päevamäära summas 785 eurot; KarS § 345 lg 1 järgi rahalise karistusega 50 päevamäära summas 785 eurot; KarS § 344 lg 1–§ 22 lg-te 2 ja 3 järgi rahalise karistusega 40 päevamäära summas 628 eurot ning KarS § 345 lg 1–§ 22 lg-te 2 ja 3 järgi rahalise karistusega 40 päevamäära summas 628 eurot. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus F. Sokolovile liitkaristuseks rahalise karistuse 6(65)
100 päevamäära summas 1570 eurot, mida vähendati KarS § 68 lg 1 alusel rahalise karistuseni 94 päevamäära summas 1475 eurot 80 senti; 3) F.V tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 344 lg 1 järgi rahalise karistusega 50 päevamäära summas 660 eurot ja KarS § 345 lg 1 järgi samuti rahalise karistusega 50 päevamäära summas 660 eurot. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus F.V-le liitkaristuseks rahalise karistuse 50 päevamäära summas 660 eurot, mida KarS § 68 lg 1 alusel vähendati 44 päevamäära ehk 580 euro 80 sendi suuruse rahalise karistuseni; 4) KarS § 831 lg 1 alusel konfiskeeriti neli 50-eurost kupüüri seerianumbritega X46481569994, S54568797883, P25980758281 ja X07256325854, mis asuvad hoiul Ida prefektuuris; 5) KarS § 831 lg 2 p 1 alusel konfiskeeriti 400 eurot, mis asuvad TADF Ehitus OÜ pangakontol. (b) Põhiosa
14.Maakohus tuvastas, et 12. septembril 2014 sõlmisid Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja linnaplaneerimise amet ning OÜ Sepmar töövõtulepingu, mille esemeks oli Narva Paju kooli ja õpilaskodu evakuatsiooni- ja avariivalgustuse paigaldamine tähtajaga 5. detsember 2014. Lepingu hinnaks oli 59 194 eurot 80 senti. OÜ Sepmar tegi ehitustöövõtu korras töid Narva Paju kooli ja õpilaskodu objektil evakuatsiooni- ja avariivalgustuse paigaldamiseks. F. Sokolov tegutses süüdistuses märgitud ajal TADF Ehitus OÜ projektijuhina. OÜ-l Sepmar tekkisid töövõtulepingu täitmisel raskused, mh omanikujärelevalve pretensioonide tõttu. Omanikujärelevalve tegija TADF Ehitus OÜ, keda esindas F. Sokolov, jättis OÜ-lt Sepmar töö vastu võtmata.
15.A. Seppern ja F. Sokolov leppisid kokku 600 euro altkäemaksu maksmises OÜ Patruul kaudu OÜ-lt Sepmar TADF Ehitus OÜ-le. F. Sokolovi palvel koostas tema tuttav F.V, kes oli OÜ Patruul juhatuse liige, arve OÜ-le Sepmar. Seda selleks, et kanda 600 eurot mitte otse OÜ-lt Sepmar TADF Ehitus OÜ-le, vaid teha seda OÜ Patruul kaudu. F. Sokolov ei soovinud saada raha otse töövõtjalt. OÜ Patruul pidi omakorda kandma raha TADF Ehitus OÜ-le. Tõendid kinnitavad ka raha liikumist OÜ Sepmar ja OÜ Patruul ning OÜ Patruul ja TADF Ehitus OÜ pangakontode vahel. Kohus luges tõendatuks, et A. Seppern, olles selles eelnevalt F. Sokoloviga kokku leppinud, maksis süüdistuses märgitud ajal ja viisil OÜ Sepmar pangakontolt OÜ Patruul pangakontole altkäemaksuna 6. märtsil 2015. a 300 eurot ja 10. märtsil 2015. a 100 eurot. Ülejäänud altkäemaksusumma 200 eurot andis A. Seppern F. Sokolovile viimase elukohas 23. aprillil 2015 kuriteo matkimise käigus.
16.Kohus tuvastas, et altkäemaksukokkuleppe kohaselt olid A. Seppern kui altkäemaksu andja ja F. Sokolov kui altkäemaksu saaja ühel meelel, et andja saab saajalt üleantu (600 euro) eest vastuteenena talle kasuliku teo – TADF Ehitus OÜ kui omanikujärelevalve teostaja nõusoleku Narva Paju kooli ja õpilaskodu objektil tööde vastuvõtmiseks. Jälitustoimingu protokollist nähtub, 7(65)
kuidas F. Sokolov viitas telefonikõnedes A. Sepperniga puudustele OÜ Sepmar töös ja tööde mittevastavusele projektile. Nähtub ka A. Sepperni huvi saada F. Sokolovilt nõusolek tööde vastuvõtmiseks. A. Sepperni ütlused riimuvad jälitustoimingu protokollis kajastatuga. A. Seppern osutab otseselt, et pärast objekti ülevaatust anti talle märku, et töid ei taheta vastu võtta. Nad läksid F. Sokoloviga õue, kus viimane tegi etteheiteid, et selle hankega seoses on tal väga väike eelarve ja ta soovib OÜ-lt Sepmar lisatasu. F. Sokolov ähvardas A. Sepperni sellega, et kui viimane ei nõustu, siis tuleb tööd ringi teha. Esimesel kohtumisel summast ei räägitud, aga siis sai A. Seppern aru, et asjad ei liigu ja ta palus võimalust F. Sokoloviga kohtuda. Selle vestluse käigus jõuti summani üks protsent kogumahust. Lepingu hind oli 60 000 eurot, kompromiss oli 1% koos käibemaksuga. Siis pidi F. Sokolov ehitustööd aktsepteerima ja allkirjastama dokumentatsiooni ning üleandmisakti. Maakohus ei nõustunud A. Sepperni kaitsja etteheitega, et ekvivalentsussuhte olemasolu ei nähtu süüdistusest ja et tegemist on sedavõrd olulise puudusega, mis tingib õigeksmõistva otsuse tegemise.
17.Kaitsja ja prokuratuuri taotlust lõpetada kriminaalmenetlus A. Sepperni suhtes KrMS § 202 lg 1 alusel, kuna süüdistatav tuli ise politseisse, tegi uurimisorganitega koostööd ja oli nõus osalema jälitustoimingutes, maakohus ei rahuldanud. Kohus nõustus, et A. Seppern tegi uurimisasutusega koostööd, pöördudes ise politseisse ja teatas kuriteost. Kohtu hinnangul ei ole A. Sepperni süü suur. Samas ei saa asuda seisukohale, et A. Sepperni puhul puudub avalik menetlushuvi. Uurimisasutusega koostöö tegemine ja kuriteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine teevad isiku süüd väiksemaks, seda võib käsitleda ka karistust kergendava asjaoluna, aga kõnealused asjaolud ei mõjuta avaliku menetlushuvi olemasolu. Praegusel juhul on tegemist erasektori korruptsioonikuriteoga. On üldteada, et seda liiki kuriteod on avalikkuse kõrge tähelepanu all. Sellised juhtumid leiavad laia kajastamist meedias. Ka menetletavas asjas oli ajakirjanduse huvi asja vastu nii suur, et viis isegi prokuröri poolt ajakirjanikele antud kommentaaride tõttu prokuröri suhtes taandamistaotluse esitamiseni. See näitab selgelt, et asjas on avalik menetlushuvi. A. Sepperni koostöö menetlejaga viitab KrMS §-s 205 ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamise alusele. Sellele alusele prokurör aga ei tuginenud. Lisaks toimub KrMS § 205 alusel menetluse lõpetamine kohtueelses menetluses Riigiprokuratuuri määruse alusel. Selle sätte rakendamine kohtumenetluses ei ole enam võimalik.
18.Põhjendades A. Seppernile mõistatavat karistust, märkis maakohus muu hulgas, et A. Sepperni süü on miinimumi-lähedane. Kogu menetluse kestel on A. Seppern tunnistanud oma süüd, teinud koostööd uurimisega, osalenud matkimisel. Karistusregistrist nähtuvalt ei ole A. Seppern kriminaalkorras karistatud.
19.F. Sokolov tegutses süüdistuses märgitud ajal TADF Ehitus OÜ esindajana. Erinevates dokumentides on ta märgitud kui TADF Ehitus OÜ projektijuht või vastutav isik. F. Sokolovil olid kõik volitused TADF Ehitus OÜ esindamiseks ja selle äriühingu nimel tegutsemiseks. Seega oli F. Sokolovi puhul tegemist eraõigusliku isiku (TADF Ehitus OÜ) huvides majandustegevuses 8(65)
tegutseva isikuga KarS § 4023 lg 1 mõttes. Maakohus ei nõustunud F. Sokolovi ja tema kaitsja väitega, et F. Sokolovi ei saa käsitada pädeva isikuna, kuna TADF Ehitus OÜ-l ei olnud luba elektritööde alal omanikujärelevalve teostamiseks ja omanikujärelevalve teostamise pädevus oli antud alltöövõtu-lepinguga OÜ-le Policert, kelle esindajana teostas omanikujärelevalvet S.L. . Kohus tuvastas, et S.L. teostas Narva Paju kooli ja õpilaskodu objektil tõepoolest omanikujärelevalvet. Samas ei olnud omanikujärelevalve teostamise pädevus TADF Ehitus OÜ-lt ja F. Sokolovilt täielikult üle läinud OÜ-le Policert ja S.L. ile. F. Sokolovil oli S.L. i kõrval omanikujärelevalve teostamise pädevus. Ka pärast alltöövõtulepingu sõlmimist OÜ-ga Policert säilisid TADF Ehitus OÜ-l ja teda esindanud F. Sokolovil linnaga sõlmitud käsunduslepingust tulenevad omanikujärelevalve tegemise õigused ja kohustused ehk pädevus. Tellija nõue oli, et TADF Ehitus OÜ pidi objekti omanikujärelevalve teostajana vastu võtma. Linna ja TADF Ehitus OÜ vahel sõlmitud käsunduslepingu punkti 8.2 kohaselt esindas käsundisaajat tehnilistes ja lepingu täitmisega seonduvates küsimustes F. Sokolov. Kuigi F. Sokolov ja Tatjana Sokolova nimetasid seda formaalsuseks, ei saanud OÜ Sepmar ehitustöid ilma F. Sokolovi allkirjata tellijale üle anda. Alltöövõtuleping ei vabastanud TADF Ehitus OÜ-d linnaga sõlmitud käsunduslepingust tulenevatest kohustustest ega võtnud sellelt äriühingult omanikujärelevalve teostamise pädevust. Tellija ees oli omanikujärelevalve teostamise vastutus TADF Ehitus OÜ-l, mitte OÜ-l Policert. Viimasel ei tekkinud TADF Ehitus OÜ ja Narva Linnavalitsuse vahelisest lepingust mingeid õigusi ega kohustusi. Samuti nähtub tõenditest F. Sokolovi aktiivne roll Narva Paju kooli ja õpilaskodu objektil omanikujärelevalve teostamisel. Nii osales F. Sokolov aktiivselt omanikujärelevalve esindajana objekti ehituskoosolekutel ja võttis seal sõna. F. Sokolov teostas omanikujärelevalve funktsiooni koos S.L. iga. Nii S.L. kui ka F. Sokolov on faktiliselt teostanud omanikujärelevalve ülesandeid. Seega on ekslik F. Sokolovi ja tema kaitsja positsioon, et pärast TADF Ehitus OÜ poolt OÜ-ga Policert alltöövõtulepingu sõlmimist läksid kõik omanikujärelevalve funktsioonid ja pädevus üle S.L. ile ja OÜ-le Policert. Tõenditest nähtuvalt on ka F. Sokolov teostanud omanikujärelevalve funktsioone ning kui kohapeal objektil pidi käima S.L. , ei saanud ta ilma F. Sokolovi nõusolekuta töid vastu võtta. Just F. Sokolov kirjutas A. Seppernile, milliseid toiminguid tuleb veel teha. Just F. Sokolovi, mitte aga S.L. i allkiri oli tellija jaoks töö vastuvõtmiseks vajalik. Elektritööde alal omanikujärelevalve teostamise loa puudumine ei takistanud F. Sokolovil keelduda omanikujärelevalvena heakskiidu andmisest ja objekti vastuvõtuaktile alla kirjutamast. See andis F. Sokolovile võimaluse oma pädevuse kuritarvitamiseks ja A. Seppernilt altkäemaksu küsimiseks ning võtmiseks. 30. juunini 2015 kehtinud ehitusseaduse § 41 lg 1 kohaselt oli ettevõtjal lubatud tegutseda omanikujärelevalve tegevusalal, kui tal oli vastavasisuline õigussuhe vastutava spetsialistiga. Kuna TADF Ehitus OÜ-l oli alltöövõtulepingu alusel õigussuhe S.L. iga, võis TADF Ehitus OÜ omanikujärelevalve teenust osutada ka elektritööde alal. Seda F. Sokolov tegigi. Seega oli F. Sokolov majandustegevuses tegutsemiseks pädev isik KarS § 4023 lg 1 mõttes.
20.Süüdistuse ja A. Sepperni ütluste kohaselt oli altkäemaksu küsimise ettekäändeks F. Sokolovi etteheide A. Sepperni juhitud OÜ-le Sepmar, et tööd Narva Paju kooli ja õpilaskodu objektil on veninud üle tähtaja. On tõendatud, et OÜ-l Sepmar kui ehitustöövõtjal tekkisid töövõtulepingu täitmisel raskused ja seda mh omanikujärelevalve märkuste tõttu. Tööd venisid ja 9(65)
omanikujärelevalve jättis need vastu võtmata. Tööde vastu võtmata jätmine – olenemata selle põhjendatusest või põhjendamatusest – andis F. Sokolovile võimaluse kuritarvitada omanikujärelevalve teostaja esindaja ülesandeid ja küsida A. Seppernilt töö vastuvõtmise eest altkäemaksu.
21.On tõendatud süüdistuses kirjeldatud kokku 300 euro liikumine OÜ Sepmar ja OÜ Patruul ning OÜ Patruul ja TADF Ehitus OÜ pangakontode vahel, samuti F.V poolt 100 euro üleandmine F. Sokolovile sularahas. Pangaülekannete aluseks olnud arvetel näidatud teenuseid tegelikult ei osutatud. Ülejäänud 200 eurot altkäemaksusummast andis A. Seppern F. Sokolovile sularahas kuriteo matkimise käigus.
22.F. Sokolov ei eita raha saamist, kuid väidab, et tegemist ei olnud altkäemaksuga, vaid hoopis legaalse tasuga, mis maksti TADF Ehitus OÜ-le kui omanikujärelevalve teostajale lisatöö eest Narva lasteaedade akendevahetuse objektil. Maakohus leidis, et selline kaitseväide ei ole tõendatud. Kohus tuvastas, et tõepoolest oli kokkulepe, et OÜ Sepmar maksab TADF Ehitus OÜle lasteaedade akendevahetuse objektil omanikujärelevalve lisatööde tegemise eest täiendavat tasu 600 eurot kuus. Kaitsja pole aga esitanud peale F. Sokolovi ütluste mingeid tõendeid, mis kinnitaksid, et süüdistuses märgitud rahasumma tasuti seoses lasteaedade akendevahetuse objektiga. Seda, et kõnealune rahasumma anti üle altkäemaksuna Narva Paju kooli ja õpilaskodu ehitusobjekti vastuvõtmise eest kinnitavad A. Sepperni ütlused, mis riimuvad jälitustoimingu protokolli ja teiste tõenditega. Altkäemaksukokkuleppe kohaselt olid A. Seppern kui altkäemaksu andja ja F. Sokolov kui altkäemaksu saaja ühel meelel, et andja saab saajalt üleantu (600 euro) eest vastuteenena talle kasuliku teo – TADF Ehitus OÜ kui omanikujärelevalve teostaja nõusoleku Narva Paju kooli ja õpilaskodu objektil tööde vastuvõtmiseks. Altkäemaksuna antud 400 eurot ei laekunud F. Sokolovile, vaid TADF Ehitus OÜ-le kui kolmandale isikule.
23.Vaidlust ei ole selles, et F. Sokolov koostas TADF Ehitus OÜ nimel 10. veebruari 2015. a arvesaatelehe nr 144 ja 10. märtsi 2015. a arve-saatelehe nr 149 summas 600 eurot (koos käibemaksuga) konsultatsiooniteenuse osutamise eest. F. Sokolov tunnistas ka nende arvete esitamist OÜ-le Patruul. Tegelikult konsultatsiooniteenust ei osutatud. Seda tunnistab ka F. Sokolov. Samuti kinnitab F. Sokolov seda, et arve esitamise eesmärk oli luua OÜ-le Patruul alus varem OÜ-lt Sepmar laekunud raha ülekandmiseks TADF Ehitus OÜ-le. F. Sokolovi ütluste järgi oli tegemist tasuga lisatööde eest Narva lasteaedade akendevahetuse objektil. Eeltoodust tulenevalt oli see summa aga tegelikult altkäemaks.
24.Maakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et TADF Ehitus OÜ arved kui eradokumendid ei saa olla intellektuaalse võltsimise objektiks. Kohtupraktikast tuleneb vastupidine seisukoht (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-1-1-20-14 ja 3-1-1-96-16 ning Tallinna Ringkonnakohtu 13. novembri 2017. a otsus asjas nr 1-16-10888). F. Sokolovi koostatud TADF Ehitus OÜ arved nr 144 ja 149 on võltsitud dokumendid KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 mõttes. Võltsimine seisnes 10(65)
selles, et arvel märgitud teenust ei osutatud. Vaidlust ei ole selleski, et F. Sokolov on süüdistuses märgitud ajal ja viisil võltsitud dokumente ka kasutanud, esitades need e-posti teel OÜ-le Patruul.
25.Arve-saatelehtede nr 144 ja 149 OÜ-le Patruul esitamise eesmärk oli luua alus F. Sokolovi ja A. Sepperni altkäemaksukokkuleppe alusel OÜ-lt Sepmar OÜ-le Patruul laekunud raha TADF Ehitus OÜ pangakontole ülekandmiseks. Ilma arveta ei saanud OÜ Patruul TADF Ehitus OÜ-le OÜ-lt Sepmar laekunud raha üle kanda. See oligi see õigus, mida F. Sokolov võis intellektuaalselt võltsitud arvete koostamisega omandada ja mille omandamise eesmärgil ta teadvalt võltsitud dokumenti kasutas. Tähtsust ei ole sellel, et arvetel märgitud teenust ei osutatud ja tegemist oli fiktiivsete arvetega, mille taga ei olnud arvel märgitud alustel tekkinud lepingulisi õigussuhteid. Oluline on, et arve lõi aluse raha ülekandmiseks ja selles seisneski F. Sokolovi omandatav nõudeõigus.
26.On tuvastatud, et veebruaris 2015 koostas OÜ Patruul juhatuse liige F.V F. Sokolovi palvel viimaselt saadud andmete põhjal arve nr 29 transporditeenuse eest summas 600 eurot ja saatis selle 27. veebruaril 2015 oma e-posti aadressilt OÜ Sepmar e-posti aadressile. Tegelikult OÜ Patruul OÜ-le Sepmar teenust ei osutanud ja teenust polnud ka plaanis osutada. Tegemist on fiktiivse arvega, s.o intellektuaalselt võltsitud dokumendiga, mille sisu ei vasta tegelikkusele. Võltsitud arve alusel omandas OÜ Patruul nõudeõiguse OÜ Sepmar vastu. Viimane kandis selle arve alusel kahe maksega OÜ Patruul pangakontole kokku 400 eurot. Võltsitud arve esitas F.V OÜ Sepmar e-posti aadressil eesmärgiga omandada nõudeõigus arves märgitud summale.
27.Just F. Sokolovi palvel koostas F.V ja esitas OÜ-le Sepmar OÜ Patruul intellektuaalselt võltsitud arve nr 29, millel märgitud transporditeenust tegelikult ei osutatud. On põhjuslik seos F. Sokolovi kihutamisteo ja F.V põhiteo vahel, sest ilma F. Sokolovi kihutamisteota oleks F.V põhitegu jäänud sooritamata. Enne F. Sokolovi palvet polnud F.V mingit kavatsust koostada ja esitada OÜ-le Sepmar võltsitud arvet. F.V tegi just seda, mida F. Sokolov oli temalt palunud ehk esitas arve F. Sokolovi näidatud isikule F. Sokolovi ette kirjutatud summa ja selgitusega.
28.F. Sokolov tegutses otsese tahtlusega kihutamisteo ehk kallutamise suhtes. Ta teadis, et vastavalt altkäemaksukokkuleppele A. Sepperniga pidi A. Seppern kandma raha TADF Ehitus OÜ kontole F. Sokolovi pakutud OÜ Patruul kaudu. F. Sokolov tahtis, et altkäemaksuna antav raha laekuks TADF Ehitus OÜ pangakontole. Kuna F. Sokolov ei tahtnud võtta raha otse A. Seppernilt, siis oli tal ka otsene tahtlus tekitada täideviijal F.V tahtlus koostada ja esitada OÜ-le Sepmar võltsitud arve. Ilma selleta ei saanud altkäemaks OÜ Sepmar kontolt TADF Ehitus OÜ kontole laekuda. 11(65)
29.Samuti osutas F. Sokolov F.V võltsimisteole vaimset kaasabi, saates talle OÜ Sepmar rekvisiidid ja A. Sepperni nime ning telefoninumbri. Ilma sellise kaasaaitamisteota ei oleks F.V saanud põhitegu toime panna.
30.Kohus leidis, et prokuratuuri taotlus kohaldada F. Sokolovi suhtes KarS § 49 alusel lisakaristusena pooleteiseks aastaks keeldu osutada omanikujärelevalve teenust ei vasta F. Sokolovi süü suurusele. Karistuse eesmärgid on saavutatavad ka põhikaristusega. Kohus nõustus prokuröriga, et altkäemaksu võtmine on üks raskemaid kutseõiguse kuritarvitamise viise. Samas ei ole tuvastatud, et F. Sokolovi puhul oleks tegemist väljakujunenud kuritegeliku käitumismustriga. See, et F. Sokolov tunnistas, et ta on varemgi omanikujärelevalve teostajana töövõtjatelt raha vastu võtnud, ei kinnita tema poolt altkäemaksu võtmist. F. Sokolovi ütluste järgi ei võtnud ta altkäemaksu, vaid seaduslikku tasu lisatöö eest. Kuna ei ole tõendeid selle kohta, et F. Sokolov on varem samalaadseid kuritegusid toime pannud, samuti arvestades, et F. Sokolov on varem karistamata, pole alust arvata, et vaid põhikaristust kohaldades jääksid karistuse eesmärgid saavutamata.
31.Nii Ida prefektuuris asitõendina hoiul olevad neli 50-eurost kupüüri kui ka TADF Ehitus OÜ pangakontole kantud 400 eurot on altkäemaksu võtmise teel saadud raha. Selle vara puhul on täidetud KarS §-st 831 tulenevad süüteoga saadud vara konfiskeerimise eeldused ja seega tuleb see vara konfiskeerida.
APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE TAOTLUSED
32.Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid F. Sokolovi kaitsja vandeadvokaadi abi Valeriy Gimaev, A. Seppern, tema kaitsjad vandeadvokaadid Oliver Nääs ja Kristi Rande, F.V , TADF Ehitus OÜ ja prokuratuur. Apellatsioonivastused esitasid F. Sokolovi kaitsja, A. Sepperni kaitsjad ja prokuratuur.
33.F. Sokolovi kaitsja taotleb Viru Maakohtu otsuse tühistamist enda kaitsealuse süüditunnistamist ja karistamist, samuti temalt 200 euro konfiskeerimist ja süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmist puudutavas osas. Lisaks palub kaitsja tühistada kohtuotsuse osas, millega TADF Ehitus OÜ-lt konfiskeeriti 400 eurot. Apellant palub mõista F. Sokolovi õigeks ja hüvitada talle süüteomenetlusega tekitatud kahju ning menetluskulud. Apellatsioonivastuses palub F. Sokolovi kaitsja jätta prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata.
34.A. Sepperni kaitsjad taotlevad Viru Maakohtu otsuse tühistamist osas, millega nende kaitsealune tunnistati KarS § 4024 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati. Kaitsjad paluvad mõista A. Sepperni KarS § 4024 lg 1 järgi õigeks või alternatiivselt rahuldada prokuratuuri taotlus lõpetada A. Sepperni 12(65)
suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel taotluses märgitud tingimustel. Lisaks paluvad kaitsjad mõista riigilt süüdistatava kasuks välja menetluskulud.
35.A. Seppern taotleb Viru Maakohtu otsuse tühistamist osas, millega ta tunnistati KarS § 4024 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati. Süüdistatav palub mõista end esitatud süüdistuses õigeks või alternatiivselt rahuldada taotlus lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel taotluses märgitud tingimustel. Menetluskulud palub süüdistatav jätta riigi kanda. Apellant märgib, et ta toetab täielikult kaitsjate apellatsiooni ja selles esitatud põhjendusi.
36.F.V taotleb Viru Maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus tunnistas ta KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüdi, ja palub end täielikult õigeks mõista. Samuti taotleb F.V menetluskulude kompenseerimist ja hüvitise väljamõistmist.
37.TADF Ehitus OÜ, kelle ringkonnakohus kaasas 6. aprilli 2018. a määrusega kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse, taotleb Viru Maakohtu otsuse tühistamist.
38.Prokuratuur palub muuta Viru Maakohtu otsuse põhiosa F. Sokolovile KarS § 344 lg 1 – § 22 lg-te 2 ja 3 ning § 345 lg 1 – § 345 lg 1 – § 22 lg 3 järgi süüks arvatud kuritegude subjektiivse koosseisu osas; mõista F. Sokolovile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks rahaline karistus 250 päevamäära summas 3925 eurot ning mõista F. Sokolovile KarS § 49 alusel lisakaristuseks 1 aasta ja 6 kuu pikkune tegutsemiskeeld omanikujärelevalve teenuse osutamisel F. Sokolovi pädevuses olevates valdkondades vastavalt majandustegevusteatisele (üldehitus, dokumentatsioon). Apellatsioonivastuses palub prokuratuur jätta F.V, F. Sokolovi kaitsja ja TADF Ehitus OÜ apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse nendes apellatsioonides vaidlustatud osas muutmata. „Alternatiivselt“ palub prokuratuur lõpetada A. Sepperni suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel maakohtule esitatud taotluses toodud tingimustel.
POOLTE VÄITED JA RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
39.Kolleegium käsitleb käesoleva otsuse •
I osas (punktid 40–117) F. Sokolovi kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid;
•
II osas (punktid 118–162) apellatsiooni piirdest väljudes seda, miks F. Sokolovile süüdistuses ja maakohtu otsuses KarS § 4023 lg 1 järgi süüks arvatud tegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 294 lg 1 järgi;
•
III osas (punktid 163–191) A. Sepperni kaitsjate apellatsioonis esitatud väiteid;
•
IV osas (punktid 192) viiteliselt A. Sepperni apellatsiooni; 13(65)
•
V osas (punktid 193–194) – samuti viiteliselt – F.V apellatsiooni;
•
VI osas (punktid 195–203) TADF Ehitus OÜ apellatsiooni;
•
VII osas (punktid 204–210) prokuratuuri apellatsiooni;
•
VIII osas (punktid 211–233) apellatsioonimenetluse tulemust ja menetluskulude hüvitamist. (I) Fjodor Sokolovi kaitsja apellatsioonist
1.Maakohtu istungiprotokolli kättesaadavus
40.Maakohus rikkus KrMS § 339 lg 1 p 10 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust, kuna kohtuotsuse kuulutamise aja seisuga ei olnud kohtuistungi protokollid kättesaadavad. Kohtuotsuse kuulutamisel teatas kohus, et protokollid allkirjastatakse 26. jaanuaril 2018, tegelikult olid allkirjastatud protokoll e-toimikus kättesaadav alles 29. jaanuaril 2018. F. Sokolovile olid 2. mai kuni 19. juuni 2017. a kohtuistungite protokollid kättesaadavad alles 31. jaanuaril 2018. Kohtuistungi protokollid on allkirjastatud 26. jaanuaril 2018, seega kohtuotsuse kuulutamise ajal need puudusid. Allkirjastatud istungiprotokolli puudumine võis tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Kohtuistungi protokollis kajastuvad A. Sepperni sellised ütlused, mis räägivad koostoimes teiste tõenditega süüdistusversioonile vastu.
41.Kaitsja viide KrMS § 339 lg 1 p-s 10 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele on põhjendamatu. Juhul, kui kaitsja leiab, et protokollis kajastatu on ebatäpne või ei vasta tegelikkusele, on tal õigus KrMS § 158 alusel teha kohtule vastav taotlus. Samuti oli kaitsjal võimalik KrMS § 1561 alusel taotleda istungiprotokolliga tutvumist kolm päeva pärast istungipäeva.
42.KrMS § 1561 lg 3 sätestab, et kohtumenetluse poole taotlusel teeb kohus allkirjastatud kohtuistungi protokolli kohtumenetluse pooltele kättesaadavaks hiljemalt kolme tööpäeva möödumisel istungipäevast. Kolleegium leiab, et osutatud sättest on tuletatav ka kohtuistungi protokolli koostamise ja allkirjastamise (KrMS § 155 lg 3) tähtaeg: seda tuleb teha hiljemalt kolme tööpäeva jooksul protokollitava kohtuistungi toimumise päevast. Samas on kolleegium seisukohal, et kui kohtuasjas peetakse kohtuistungit mitu päeva ja ükski kohtumenetluse pool ei taotle eraldi konkreetse istungipäeva protokolliga tutvumist, võib kohus koostada ja allkirjastada kohtuistungi protokolli(d) kõigi istungipäevade kohta hiljemalt kolme tööpäeva jooksul arvates viimasest istungipäevast selles kohtuastmes. 14(65)
43.Nõustuda ei saa apellandi seisukohaga, nagu peaks(id) (kõik) kohtuistungi protokoll(id) olema allkirjastatud ja kättesaadav(ad) juba kohtuotsuse kuulutamise ajaks. Kohtuistungi protokollis tuleb seaduse kohaselt kajastada ka kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamist, samuti näiteks KrMS § 315 lg-s 5 ette nähtud kohtu toiminguid, mis järgnevad kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisele. Samuti kantakse KrMS § 315 lg 6 kohaselt kohtuistungi protokolli apellatsiooniõigusest loobumine. Mõistetavalt ei saaks seda teha, kui kohtuistungi protokoll peaks valmima juba kohtuotsuse kuulutamise ajaks.
44.Menetletavas asjas allkirjastasid kohtunik ja kohtuistungi sekretär 2. maist 2017 kuni 24. jaanuarini 2018 toimunud istungipäevade protokollid 26. jaanuaril 2018 (KoTo, kd 4, tl 40, 48 ja 58) ehk kaks päeva pärast viimast istungipäeva, mil kohus oli kuulutanud kohtuotsuse resolutiivosa (KoTo, kd 4, tl 57) ja teinud pooltele kättesaadavaks ka kohtuotsuse tervikteksti (KoTo, kd 4, tl 100). Apellant ei väida, et tema või tema kaitsealune oleksid maakohtult varem taotlenud 24. jaanuari 2018. a istungipäevale eelnenud istungipäevade protokollidega tutvumist. Sellist taotlust ei nähtu ka kohtuistungi protokollist ega kohtutoimikust. Seega oli maakohus KrMS § 1561 lg-st 3 tulenevalt kohustatud kohtuistungi protokolli koostama, allkirjastama ja tegema selle kohtumenetluse pooltele teatavaks hiljemalt kolme tööpäeva jooksul viimasest istungipäevast 24. jaanuaril 2018. Arvestades asjaolu, et 24. jaanuar 2018 langes kolmapäevale, möödus KrMS § 1561 lg-s 3 ette nähtud kolme tööpäevane tähtaeg KrMS § 171 lg 1 ls 2 ja lg 3 ls 1 kohaselt järgmisel esmaspäeval ehk 29. jaanuaril 2018 kell 24.00. Kaitsja on apellatsioonis kinnitanud, et kohtuistungi protokollid olid talle e-toimikus kättesaadavad 29. jaanuari 2018. a õhtul. Seega ei ole maakohus kohtuistungi protokolli allkirjastamise ega selle kaitsjale kättesaadavaks tegemisega hilinenud. Kaitsja väitel said osad protokollid F. Sokolovile kättesaadavaks alles 31. jaanuaril 2018. Samas ei nähtu apellatsioonist, miks ei saanud F. Sokolov protokollidega tutvuda kaitsja vahendusel, ega asjaolu, et hilinemine protokollide e-toimikus kättesaadavaks tegemisega oleks kahjustanud F. Sokolovi kaitseõigust.
45.Sõltumata eeltoodust märgib kolleegium, et isegi kui praeguses asjas oleks võimalik asuda seisukohale, et maakohus hilines kohtuistungi protokolli allkirjastamise ja/või selle kaitsjale kättesaadavaks tegemisega, puuduks alus käsitada seda kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Riigikohus on leidnud, et isegi allkirja puudumine kohtuistungi protokollil ei ole võrdsustatav protokolli puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 10 tähenduses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-114-16, p 9). Ringkonnakohtu arvates ei ole KrMS § 339 lg 1 p-s 10 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ehk kohtuistungi protokolli puudumisega tegemist ka siis, kui kohus jätab kohtuistungi protokolli kas õigeaegselt või üldse kohtumenetluse poolele kättesaadavaks tegemata. Nii kohtuistungi protokolli allkirjastamata jätmine kui ka selle (õigeaegne) kättesaadavaks tegemata jätmine võib olla käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuid seda üksnes juhul, kui sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-114-16, p 9). Lisaks võib kohtuistungi protokolli kättesaadavaks tegemata jätmine või sellega hilinemine teatud juhtudel riivata ebaproportsionaalselt 15(65)
kohtumenetluse poole edasikaebeõigust – see rikkumine on aga enamasti kõrvaldatav edasikaebemenetluses või edasikaebetähtaja ennistamise teel.
46.Menetletavas asjas ei ole apellant välja toonud ühtegi tõsiseltvõetavat argumenti, mis võimaldaks – isegi juhul, kui oleks võimalik nõustuda väitega protokolli allkirjastamise ja kättesaadavaks tegemisega hilinemise kohta – pidada võimalikuks, et kohtuistungi protokolli allkirjastamise ja kättesaadavaks tegemise aeg sai mõjutada kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
47.Kaitsja väitel võis protokolli liig hiline allkirjastamine tuua kaasa ebaseadusliku kohtuotsuse, kuna kohus ei pööranud tähelepanu kohtuistungi protokollis kajastuvatele altkäemaksu väidetava küsimise aega puudutavatele A. Sepperni ütlustele, mis kaitsja hinnangul räägivad süüdistusversioonile vastu. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna aga see, et A. Sepperni ütlusi kajastav kohtuistungi protokoll polnud kohtuotsuse tegemise ajaks allkirjastatud, alust järeldada, et kohtul puudus võimalus A. Sepperni ütlustega kohtuotsust tehes arvestada. Kohus kuulis A. Sepperni ütlusi kohtuistungil, samuti oli kohtu käsutuses kohtuistungi helisalvestis. Nähtuvalt maakohtu otsusest on kohus ka A. Sepperni ütlustele kui tõendile tuginenud. Seega pole alust väita, et kohtuistungi protokolli allkirjastamise aeg võis mõjutada kohtuotsuse sisu. Isegi kui asuda seisukohale, et maakohus jättis kaitsja poolt oluliseks peetud osa süüdistatava ütlustest otsuses põhjendamatult käsitlemata, pole põhjust seostada seda viga kohtuistungi protokolli allkirjastamise ajaga.
48.Ühtlasi ei ole apellant väitnud, et kohtuistungi protokolli allkirjastamise ja kättesaadavaks tegemise aeg mõjutas edasikaebeõiguse teostamist.
49.Kokkuvõttes leiab kolleegium, et maakohus ei ole kohtuistungi protokolli allkirjastamisel ja kaitsjale kättesaadavaks tegemisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud, igal juhul ei ole aga tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 10 ega lg 2 mõttes.
50.Apellandi väiteid selle kohta, et A. Sepperni kohtus antud ütlused altkäemaksu küsimise aja kohta räägivad koosmõjus dokumentaalsete tõenditega süüdistusversioonile vastu, käsitleb ringkonnakohus otsuse käesoleva osa 4. alaosas.
2.F. Sokolovi elukohas toimunud läbiotsimise seaduslikkus
51.F. Sokolovi elukohas XXX toimunud läbiotsimine oli ebaseaduslik. Uurimisasutuse läbiotsimismäärus oli antud läbiotsimiseks kohas, mida kasutati kuriteo toimepanemiseks. Tõenditest nähtuvalt andis A. Seppern F. Sokolovile 200 eurot sularaha F. Sokolovi kinnisasja väravate taga ehk Kesk tänava sõiduosal. Seega asub väidetava kuriteo toimepanemise koht väljaspool XXX kinnisasja piire. Kuriteo toimepanemise kohana saanuks prokuratuuri poolt hiljem heaks kiidetud uurimisasutuse määruse alusel läbiotsimist toimetada üksnes Kesk tänaval. Läbiotsimiseks XXX kinnisasjal olnuks vajalik eeluurimiskohtuniku luba. 16(65)
Samuti on kõrvaldamata kahtlus, et prokuröri luba läbiotsimiseks on saadaud rohkem kui 24 tundi pärast läbiotsimise toimumist, sest see luba on antud läbiotsimisele järgnenud kuupäeval, kuid kellaaega pole prokuratuuri loas märgitud.
52.Iseenesest on kaitsjal õigus selles, et kui enne 1. septembrit 2016 edasilükkamatul juhul uurimisasutuse määruse alusel toimetatud läbiotsimine ei leidnud aset mõnes sel ajal kehtinud KrMS § 91 lg-s 21 loetletud paigas, pidi läbiotsimise lubatavaks tunnistamise KrMS § 91 lg 3 kohaselt otsustama eeluurimiskohtunik, mitte prokuratuur. Menetletavas asjas tegi uurimisasutus
23.aprillil 2015 kell 20.20 määruse toimetada edasilükkamatult läbiotsimine F. Sokolovi majas XXX , kuna uurija arvates oli alust arvata, et F. Sokolov võttis sel aadressil A. Seppernilt altkäemaksu (KoTo, kd 2, tl 135). Selle määruse alusel toimetatud läbiotsimise tunnistas järgmisel päeval lubatavaks prokuratuur (KoTo, kd 2, tl 136). Kaitsja osutatud A. Sepperni, F. Sokolovi ja T. Sokolova ütluste kohaselt andis A. Seppern F. Sokolovile 200 eurot sularaha üle aga F. Sokolovi kinnisasja väravate taga alal, mis jääb Kesk tänavale ja mille aadress ei ole XXX . Erinevalt kaitsjast on kolleegium seisukohal, et kõnealune tõik ei anna alust väita ei seda, et uurimisasutuse 23. aprilli 2015. a määruse alusel tohtis läbi otsida üksnes Kesk tänaval (mitte aga XXX elamus) ega ka seda, et 23. aprilli 2015. a määruse alusel XXX elamus toimetatud läbiotsimise lubatavaks tunnistamise üle pidanuks prokuratuuri asemel otsustama eeluurimiskohtunik.
53.Olukorras, kus F. Sokolov võttis A. Seppernilt arvatava altkäemaksususumma vastu XXX kinnisasjaga vahetult piirneval alal (tänaval), viibides vahetult enne A. Sepperniga kohtumist XXX elamus ja naastes sinna ka kohe pärast raha saamist, oli XXX elamu käsitatav arvatava kuriteo toimepanemise kohana KrMS § 91 lg 21 p 2 mõttes. Tegemist oli Kesk tänaval väidetavalt üle antud altkäemaksu võtmisega vahetult ja funktsionaalselt seotud paigaga, mida ei saa KrMS § 91 lg 21 p 2 v.r kohaldamise seisukohalt arvatava altkäemaksu üleandmise kohast eristada. Käesoleva juhtumi asjaoludel moodustas XXX elamu raha üleandmise kohaga ühe ja sama arvatava kuriteo toimepanemise koha KrMS 91 lg 21 p 2 v.r mõttes.
54.Sõltumata eeltoodust oli XXX elamu näol tegemist KrMS § 91 lg 21 p-s 1 nimetatud kohaga. Seega ei väljunud kohtueelne menetleja XXX elamus läbiotsimist toimetades läbiotsimismäärusega lubatu piiridest, samuti oli prokuratuur pädev otsustama läbiotsimise lubatavaks tunnistamise üle.
55.Kolleegium leiab, et olukorras, kus prokurör otsustas 23. aprillil 2015 kell 20.40–21.35 uurimisasutuse määruse alusel toimetatud läbiotsimise lubatavaks tunnistamise läbiotsimisele järgnenud kalendripäeval ehk 24. aprillil 2015, tulnuks määrusele läbiotsimise lubatavaks tunnistamise kohta tehtud pealdises märkida ka kellaaeg, mil prokuratuur oma heakskiidu andis või millal uurimisasutus läbiotsimisest prokuratuurile teatas. Praeguses asjas prokurör selliselt ei 17(65)
toiminud. Samuti pole kohtule esitatud muid tõendeid selle kohta, millal uurimisasutus prokuratuuri läbiotsimisest informeeris. Seetõttu nõustub kolleegium kaitsjaga, et pole võimalik kontrollida, kas läbiotsimise lubatavaks tunnistamisel järgiti 31. augustini 2016 kehtinud KrMS § 91 lg 3 redaktsioonis sätestatud 24-tunnilist läbiotsimisest teatamise tähtaega.
56.Samas leiab ringkonnakohus, et isegi juhul, kui uurimisasutus hilines (mõne tunni võrra) prokuratuurile kõnealusest läbiotsimisest teatamisega, pole tegemist rikkumisega, mis tooks kaasa läbiotsimisega kogutud tõendite lubamatuse. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tõend lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-52-09, p 11.1 ja
19.veebruari 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-1-15, p 9.) Menetletavas asjas ei oleks uurimisasutuse võimalik – maksimaalselt mõne tunni pikkune – hilinemine prokuratuuri läbiotsimisest teavitamisega käsitatav läbiotsimise korra olulise rikkumisena. Tegemist polnuks minetusega, milleta poleks läbiotsimisega tõendeid saadud. Võimalik väike viivitus ei saanud mõjutada prokuratuuri hinnangut läbiotsimise lubatavusele. KrMS § 91 lg 3 eesmärk oli tagada prokuratuuri (teatud juhtudel ka kohtu) efektiivne kontroll uurimisasutuse tegevuse üle. Praegusel juhul sai see eesmärk isegi tähtaja võimaliku rikkumise korral sisuliselt täidetud.
57.Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et 23. aprillil 2015 F. Sokolovi elukohas toimunud läbiotsimise protokoll on lubatav tõend.
3.Kuriteo matkimisega saadud tõendite lubatavus
58.Kuriteo matkimisega saadud tõendusteave on lubamatu, sest praegusel juhul kutsuti provokatiivselt esile F. Sokolovi soov sularaha vastu võtta. F. Sokolov oli täiesti kindel, et tegemist on lasteaedade objekti lisatöö eest saadava rahaga. A. Seppern andis ütlusi, et kolmel korral prooviti matkida, kuid F. Sokolov keeldus raha võtmast. Lisaks on jälitustoimingu protokollist näha, et F. Sokolov palus maksta ülekandega. A. Sepperni ütlustest tulenevalt on selge, et tema pidi aktiivselt otsima kontakti F. Sokoloviga, et anda viimasele üle 200 eurot sularaha.
59.Kaitsja väide lubamatu teoprovokatsiooni (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-110-04, p 11.3) kohta on paljasõnaline. Ei kuriteo matkimise eel ja selle ajal toimunud F. Sokolovi ja A. Sepperni vestlusest (KoTo, kd 2, tl 179 pöördel–180) ega ühestki teisest kohtule esitatud tõendist ei nähtu, et A. Seppern oleks F. Sokolovi provotseerinud raha vastu võtma, jättes F. Sokolovi enda teopanuse tahaplaanile. Selliseks väiteks ei anna alust ka tõik, et 23. aprillil 2015 võttis A. Seppern F. Sokoloviga raha üleandmiseks ise kontakti. Ka F. Sokolov ise ei öelnud kohtus, et A. Seppern survestas või meelitas teda sularaha vastu võtma, 18(65)
väites samas küll seda, et ta võttis raha vastu kui TADF Ehitus OÜ saadava tasu lasteaedade akendevahetuse objektil tehtud lisatöö eest (KoTo, kd 4, tl 33 pöördel). Seetõttu asub kolleegium erinevalt kaitsjast seisukohale, et kuriteo matkimisega kogutud teave on tõendina lubatav. See, et F. Sokolov soovis kaitsja väitel raha saada ülekandega, mitte sularahas, ei pole tema tahtluse süüteokoosseisu-pärasuse seisukohalt oluline.
4.Raha maksmise ja vastuvõtmise põhjus
60.F. Sokolov andis kohtus ütlusi, mille kohaselt liigutati raha OÜ Patruul kaudu seoses teise objektiga, s.o lasteaedades akende vahetamisega. Selle väite kinnituseks esitas F. Sokolov kohtule ka dokumentaalsed tõendid. Kohus tuvastas, et F. Sokolovil ja A. Seppernil võis olla kokkulepe lisatasu maksmiseks seoses lasteaedade objektiga. Maakohus, leides, et A. Sepperni ütlused lükkavad ümber F. Sokolovi väite, mille kohaselt on OÜ Patruul kaudu liikunud raha seotud lasteaedade projektiga, rikkus kriminaalmenetlusõigust. F. Sokolovi väidet, et raha liigutamine OÜ Patruul kaudu on seotud lasteaedade projektiga, kinnitab ka Harju Maakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-10205. Samuti oli F. Sokolov A. Seppernilt 200 eurot sularaha vastu võttes kindel, et tegemist on lasteaedade rahaga.
61.Kui tugineda A. Sepperni ütlustele, siis peaks jõudma järeldusele, et altkäemaks laekus enne selle küsimist. See ei ole aga loogiline. Maakohtu otsuse järgi võimaldas altkäemaksu küsida omanikujärelevalve teostaja etteheide, et tööd ei vasta projektile. Töödega alustati 24. veebruaril 2015 ja tööd jätkusid veel ka 9. märtsil 2015. Enne töö valmimist ei ole aga võimalik teha etteheidet, et see ei vasta projektile ega küsida töö nõuetele mittevastavusele viidates altkäemaksu. Kohtuistungi protokollis kajastuvate A. Sepperni ütluste kohaselt anti talle sellest, et töid ei taheta vastu võtta ja soovitakse lisatasu, märku pärast objekti füüsilist ülevaatust (avariisüsteemi testimist). Ehitustööde päevikute kohaselt käisid 9. märtsil 2015 objektil veel tööd. Seega sai väidetav altkäemaksu küsimine A. Sepperni ütlustest tulenevalt toimuda alles pärast 9. märtsi 2015. Väidetavalt altkäemaksu ülekandmiseks kasutatud OÜ Patruul ja TADF Ehitus OÜ arved koostati aga juba enne seda kuupäeva ning OÜ Sepmar tegi ka altkäemaksuks loetud ülekanded
6.ja 10. märtsil 2015. Ei ole loogiline, et altkäemaksu maksti enne selle küsimist. Ka kohus leidis, et altkäemaksu maksmises OÜ Patruul kaudu oli eelnevalt kokku lepitud. Seetõttu ei ole raha liikumine OÜ Patruul kaudu seotud altkäemaksu maksmisega, kuna väidetav altkäemaksukokkulepe sõlmiti pärast OÜ Patruul arve nr 29 koostamist ja selle eest tasumist.
62.Jälitustoimingu protokollist nähtuvalt selgitas F. Sokolov A. Seppernile seda, milliseid seaduslikke toiminguid peab viimane tegema, et tööd saaksid vastu võetud. Jälitustoiminguga kogutud teave ei kinnita A. Sepperni ütlusi altkäemaksu kohta.
19(65)
63.Maakohus tuvastas ja kaitsja ka ei vaidlusta seda, et OÜ Sepmar tasus A. Sepperni korraldusel OÜ Patruul ja F.V kaudu TADF Ehitus OÜ-le kokku 400 eurot, lisaks andis A. Seppern kuriteo matkimise käigus F. Sokolovile üle 200 eurot sularaha (mille menetleja vahetult pärast seda läbiotsimise käigus ära võttis). Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt toimus kõnealuse raha maksmine F. Sokolovi ja A. Sepperni eelneva kokkuleppe alusel vastutasuna selle eest, et Narva Paju kooli ja õpilaskodu ehitustöödel omanikujärelevalvet tegev TADF Ehitus OÜ annaks heakskiidu OÜ Sepmar ehitustööde vastuvõtmiseks. F. Sokolovi kaitseversiooni järgi oli süüdistuses märgitud summade näol aga tegemist hoopis osaga tasust, mida OÜ Sepmar pidi 30. oktoobri 2014. a ehituskoosoleku protokollis nr 7 fikseeritud kokkuleppe alusel maksma TADF Ehitus OÜ-le Narva lasteaedade akendevahetusel tehtud omanikujärelevalve lisatöö eest. Maakohus tuvastas, et TADF Ehitus OÜ ja OÜ Sepmar vahel oli tõepoolest kokkulepe, mille järgi pidi OÜ Sepmar maksma TADF Ehitus OÜ-le lasteaedade akendevahetusel tehtud töö eest lisatasu. 30. oktoobri 2014. a ehituskoosoleku protokollis nr 7 fikseeritud kokkuleppe alusel on tsiviilasjas nr 2-15-10205 tehtud Harju Maakohtu 29. septembri 2017. a otsusega OÜ-lt Sepmar ka TADF Ehitus OÜ kasuks raha välja mõistetud. Samas leidis Viru Maakohus – viidates A. Sepperni ütlustele ja jälitustoimingu protokollidele ning kirjavahetusele –, et süüdistuses märgitud makseid ei tehtud siiski mitte 30. oktoobri 2014. a kokkuleppe täitmiseks, vaid vastutasuna selle eest, et TADF Ehitus OÜ annaks nõusoleku Paju koolis ja õpilaskodus tehtud tööde vastuvõtmiseks. Apellandi arvates hindas aga maakohus sellisele järeldusele jõudes tõendeid ekslikult ja kriminaalmenetlusõigust rikkudes.
64.Kolleegium möönab, et maakohtu otsuse punktis 198 toodud põhjendus selle kohta, miks teised tõendid lükkavad ümber F. Sokolovi ütlused, et raha maksti Narva lasteaedade akendevahetuse objektil tehtud lisatöö eest, on pealiskaudne ja üldsõnaline. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu lõppjäreldus on õige: tõendid kummutavad F. Sokolovi kaitseversiooni, et süüdistuses märgitud maksed tehti lisatööde eest lasteaedade akendevahetuse objektil, ja kinnitavad, et tegemist oli tasuga TADF Ehitus OÜ nõusoleku eest Paju koolis ja õpilaskodus tehtud tööde vastuvõtmiseks. Põhjused, miks kolleegium sellisele seisukohale asub, on järgmised.
65.Kaitseversiooni aluseks olevat asjaolu, et süüdistuses kirjeldatud maksed tehti ehituskoosoleku protokollis nr 7 fikseeritud kokkuleppe täitmiseks, kinnitavad vaid süüdistatav F. Sokolovi ja vahendlikult ka tunnistaja T. Sokolova kohtus antud ütlused. Kaitsja esitatud ülejäänud tõendid puudutavad lasteaedade objektil tehtud lisatöö eest tasu maksmise kokkuleppe olemasolu OÜ Sepmar ja TADF Ehitus OÜ vahel ega anna otseselt teavet selle kohta, mille eest anti üle süüdistuses märgitud 600 eurot.
66.F. Sokolovi kohtus antud ütluste kohaselt oli nii OÜ Sepmar poolt OÜ Patruul ja F.V kaudu TADF Ehitus OÜ-le edastatud 400 euro kui ka A. Sepperni poolt talle sularahas antud 200 20(65)
euro näol tegemist OÜ Sepmar tasuga TADF Ehitus OÜ-le lasteaedade akendevahetuse objektil tehtud lisatöö eest (KoTo, kd 4, tl 31–37).
67.F. Sokolovi selliste ütluste usaldusväärsuse seab esmalt kahtluse alla 23. aprillil 2015. a toimunud läbiotsimise protokoll (KoTo, kd 2, tl 132 jj), mis on maakohtu istungil avaldatud (KoTo, kd 4, tl 5 pöördel). Kõnealune läbiotsimine leidis F. Sokolovi elukohas aset varsti pärast seda, kui A. Seppern oli andnud kuriteo matkimise käigus F. Sokolovile üle süüdistuses nimetatud 200 eurot sularaha. Vastuseks läbiotsimist toimetanud uurimisasutuse ametniku ettepanekule anda välja läbiotsimismääruses märgitud sularaha, selgitas F. Sokolov menetlejale, et 200 eurot sularaha, mille A. Seppern talle andis, on OÜ Sepmar võlg OÜ-le Patruul. F. Sokolov avaldas, et kusagil 2015. a veebruaris pöördus A. Seppern tema poole palvega aidata transporditeenusega. F. Sokolovi väitel pöördus ta firmasse Patruul, mille juhti Andreid tunneb F. Sokolovi poeg. Andrei aitas transpordiga ja saatis selle töö kohta arve Sepmarile. F. Sokolov lisas, et tema teada on Alar Patruulile 300 eurot ära maksnud ja tõi ülejäänud raha täna tema kätte, et ta selle Patruulile edasi annaks. (KoTo, kd 2, tl 132) Eeltoodust nähtuvalt ei rääkinud F. Sokolov läbiotsimise ajal midagi OÜ Sepmar kohustusest TADF Ehitus OÜ ees ega väitnud, et A. Seppern andis talle raha selleks, et tasuda omanikujärelevalve lisatööst tekkinud OÜ Sepmar võlga TADF Ehitus OÜ-le. F. Sokolovi toonaste väidete kohaselt oli praeguses süüdistuses kajastatud maksete eesmärk hoopis see, et tasuda OÜ Sepmar võlg transporditeenust osutanud OÜ Patruul ees. Järelikult on F. Sokolovi maakohtus antud ütlused raha maksmise põhjuse kohta vastuolus süüdistatava kohtueelses menetluses esitatud versiooniga. Kõnealune vastuolu õõnestab olulisel määral kaitseversiooni aluseks oleva keskse tõendi – F. Sokolovi ütluste – usaldusväärsust.
68.Kolleegium leiab, et isegi sõltumata eelmises punktis märgitust, kinnitavad kriminaalasjas kogutud tõendid – küll kaudselt, kuid see-eest kogumis kaalukalt – A. Sepperni ütlusi, mille kohaselt toimus süüdistuses märgitud rahasummade maksmine vastutasuna selle eest, et Narva Paju koolis ja õpilaskodus tehtud ehitustöödel omanikujärelevalvet tegev TADF Ehitus OÜ aktsepteeriks OÜ Sepmar ehitustöid ja allkirjastaks dokumentatsiooni ning üleandmisakti (KoTo, kd 4, tl 21).
69.Nii nähtub jälitustoimingu protokollist, mis kajastab 23. aprillil 2015 kuriteo matkimise käigus 200 euro üleandmisele vahetult eelnenud ja selle ajal toimunud F. Sokolovi ja A. Sepperni vestlust (KoTo, kd 2, tl 179 pöördel–180), et süüdistatavad rääkisid omavahel just nimelt Paju kooli ja õpilaskodu objektist, mitte aga näiteks lasteaedade akendevahetusel tehtud lisatöödest või millestki kolmandast. Vestluse alguses märkis A. Seppern, et tal on „kopp ees“, millele F. Sokolov vastas, et see on siiski „Sinu probleem“ ja selgitas, milliseid parandusi ta on dokumentatsioonis teinud ja milliseid puudusi tuleb veel kõrvaldada. Vestlusest käivad läbi selliste inimeste nimed, kes on seotud just Paju kooli ja õpilaskodu objektiga: L.V. (s.o Paju kooli ja õpilaskodu avariivalgustuse projekteerija L.V. ), A.A. (s.o A.A. , kes esindas Paju kooli ja õpilaskodu objektiga seoses Narva linna kui tellijat), S.L. (s.o omanikujärelevalve teostaja vastutav spetsialist S.L. ). Süüdistatavate vestluse lõik, milles kajastub sularaha üleandmine, moodustab konteksti 21(65)
arvestades osa sellest samast vestlusest, mis puudutas väidetavaid puudusi Paju kooli ja õpilaskodu ehitustöödel ja nende vormistamisel. Kolleegium peab ebausutavaks, et raha üleandmine, mis leidis aset keset jutuajamist, kus käsitleti üksnes Paju kooli ja õpilaskodu ehitustöid, ei olnud seotud mitte selle, vaid hoopis mõne teise objektiga, mida A. Seppern ega F. Sokolov vestluse käigus kordagi ei maininud. Seega räägib sularaha üleandmisele vahetult eelnenud ja sellega samal ajal toimunud vestluse sisu selle kasuks, et raha maksti vastutasuna omanikujärelevalve heakskiidu eest Paju kooli ja õpilaskodu ehitustööde vastuvõtmiseks.
70.Sarnaselt rääkisid A. Seppern ja F. Sokolov ka 9. aprillil 2015 salaja pealt kuulatud telefonikõnes Paju koolis ja õpilaskodus tehtud tööde vastuvõtmisest ning just selle vestluse kestel tuli jutuks ka OÜ Patruul arve ümbertegemine (KoTo, kd 2, tl 178–178 pöördel). See viitab jällegi süüdistuses märgitud OÜ Patruul arve alusel tehtud makse seosele Paju koolis ja õpilaskodus tehtud ehitustöödega.
71.Andes kohtus ütlusi selle kohta, mil moel F. Sokolov põhjendas omanikujärelevalve tegija heakskiidu eest raha küsimist, rääkis A. Seppern, kuidas F. Sokolov olevat talle öelnud, et „eelarve väike, kulud suured, ei viitsi käia sellel objektil, ei viitsi üldse selle objektiga tegeleda“ (KoTo, kd 4, tl 10 pöördel–11 ja 18). A. Sepperni selline kirjeldus F. Sokolovi retoorikast langeb kokku jälitustoimingu protokollis kajastuvaga. Salaja pealt kuulatud telefonikõnes, mis peeti 2. aprillil 2015, vaidlesid A. Seppern ja F. Sokolov selle üle, kas OÜ Sepmar tööd Paju koolis ja õpilaskodus vastavad projektile või mitte. Vaidluse käigus palus A. Seppern, et F. Sokolov põhjendaks kirjalikult, mis konkreetselt (projektile) ei vasta (KoTo, kd 4, tl 175). Vastuseks sellele palvele märkis F. Sokolov järgmist: „Vot saad aru, vot kujutad ette, millega sa tegeled... Ma vot pean istuma, aega kulutama. Seal selle väikese raha eest, mille eest ma nõustusin tegema seda tööd. Kirjutama kirju. Ma istun, põhjendan sulle kõik ära, e, noh.. veel kord.“ (KoTo, kd 2, tl 175 pöördel). Ehkki pealt kuulatud vestluses ei küsi F. Sokolov A. Seppernilt otseselt raha, räägib jälitustoiminguga saadud teave ühe argumendina kaudselt A. Sepperni ütluste üldise usaldusväärsuse kasuks. Vastates A. Sepperni palvele põhjendada ehitustöö projektile mittevastavust kurtmisega omanikujärelevalve eest makstava tasu väiksuse üle ja rääkides enda viitsimatusest seda tööd teha, käitus F. Sokolov vähemalt kummaliselt ja samas sarnasele sellele, millisena A. Seppern kirjeldas ka nende varasemat omavahelist vestlust. Ehkki eraldivõetuna ei võimalda see teha kaugeleulatuvaid järeldusi, lisab F. Sokolovi osutatud vastus kogumis teiste tõenditega usutavust süüdistusversioonile.
72.Jälitustoimingu protokollist nähtuvalt rääkis F. Sokolov 2. aprillil 2015 vahetult pärast A. Sepperniga peetud telefonikõnet telefonitsi ka Paju koolis ja õpilaskodus omanikujärelevalve tegemisel vastutava spetsialistina tegutsenud S.L. iga. Selle telefonikõne käigus kõneldi samuti peamiselt Paju kooli ja õpilaskodu objektist ning F. Sokolov andis S.L. ile ülevaate A. Sepperniga peetud vestluse sisust. Muu hulgas avaldas F. Sokolov A. Sepperniga peetud telefonikõnest rääkides kahtlust, et A. Seppern juba salvestab „kõik meie kõned ja nii edasi“, lisades S.L. ile hoiatavalt, et „nii, igaks juhuks sulle“ (KoTo, kd 2, tl 176). Hiljem sama vestluse käigus rääkis F. Sokolov S.L. ile ka sellest, et A. Seppern oli määranud järgmiseks neljapäevaks kohtumise. 22(65)
Seejuures avaldas F. Sokolov arvamust, et „see tuleb mingi provokatsioon“ (KoTo, kd 2, tl 177). Juhul, kui F. Sokolov olnuks veendumusel, et tema tegevus on seaduslik, puudunuks tal põhjus kahtlustada, et A. Seppern võib salvestada temaga peetavaid telefonikõnesid ja korraldada omavahelisel kohtumisel „provokatsiooni“. F. Sokolovi kõnealused kahtlused viitavad tema teadmisele sellest, et A. Seppern teab F. Sokolovi käitumise kohta midagi kompromiteerivat, mida A. Seppern võib üritada n-ö tõenduslikult fikseerida. Selliseks kompromiteerivaks asjaoluks võis olla nt see, et TADF Ehitus OÜ saab OÜ-lt Sepmar omanikujärelevalve tegija heakskiidu eest raha. Seejuures tuleb silmas pidada, et F. Sokolov rääkis S.L. ile oma kahtlustest just sellise vestluse käigus, mis puudutas Paju kooli ja õpilaskodu ehitustöid ja sellega seotud suhtlust A. Sepperniga. Eeltoodust tulenevalt toetab ka F. Sokolovi ja S.L. i vahel peetud telefonikõne sisu kaudselt süüdistusversiooni.
73.Kõnekat, ehkki kaudset teavet, mis toetab raha maksmise põhjuse osas süüdistusversiooni ja A. Sepperni ütlusi, annavad ka F. Sokolovi enda ütlused. Tähelepanuväärsed on F. Sokolovi selgitused selle kohta, miks pidi OÜ Sepmar tasuma väidetavalt Narva lasteaedade akendevahetusel tehtud ehitusjärelevalve lisatööde eest TADF Ehitus OÜ-le OÜ Patruul kaudu, kasutades arveid, millel näidatud teenust tegelikult ei osutatud. F. Sokolovi ütluste kohaselt tegi ta aastatel 2014–2015 TADF Ehitus OÜ ja Narva linna vahel sõlmitud lepingu alusel ehitusjärelevalvet mh Narva lasteaedade akendevahetuse objektil, kus ehitas OÜ Sepmar. Kuna OÜ Sepmar ei lõpetanud töid tähtaegselt, pikenes ka omanikujärelevalve tegemise periood, mille eest soovis TADF Ehitus OÜ OÜ-lt Sepmar lisatasu. 30. oktoobri 2014. a ehituskoosolekul lepiti kokku, et OÜ Sepmar peab tasuma TADF Ehitus OÜ-le pärast 7. novembrit 2014 tehtavate järelevalvetööde eest 600 eurot kuus või 30 eurot päevas. (KoTo, kd 4, tl 31–31 pöördel) Seejuures möönis F. Sokolov, et tellijaga (Narva linnaga) sõlmitud lepingu alusel ei olnud TADF Ehitus OÜ-l õigust ehitustööde tähtajaks lõpetamata jäämise korral lisatasu saada, kuid väitis, et on välja kujunenud praktika, et kui tööd venivad ehitusettevõtja süül, siis maksab omanikujärelevalve eest töövõtja (KoTo, kd 4, tl 34). Vastuseks prokuröri küsimusele, kas see ei ole mõjutamine, kui töö tegija maksab omanikujärelevalve tegijale, märkis F. Sokolov, et „seetõttu ei tasu võtta raha otse, olen nõus sellega“ (KoTo, kd 4, tl 34). Seda, miks OÜ Sepmar ei tasunud lisatööde eest TADF Ehitus OÜ-le otse, vaid OÜ Patruul kaudu, selgitaski F. Sokolov vajadusega varjata, et omanikujärelevalve tegija võtab ehitajalt raha. Vastuseks kohtu küsimusele, miks ei võinud lisatööde eest esitada arvet otse OÜ-le Sepmar, märkis F. Sokolov, et „järelevalve peab olema sõltumatu ja töövõtjalt raha saamine leian, et see rikub seda põhimõtet“ (KoTo, kd 4, tl 71 pöördel) Seejuures oli F. Sokolov eelnevalt kinnitanud, et juhtum, kus TADF Ehitus OÜ sai omanikujärelevalve tegijana raha kolmanda firma kaudu, ei olnud unikaalne ja et „aeg-ajalt tekib selline vajadus“ (KoTo, kd 4, tl 32). Kolleegiumi hinnangul järeldub F. Sokolovi refereeritud ütlustest, et süüdistatava jaoks oli võrdlemisi tavapärane küsida omanikujärelevalve teenuse eest n-ö lisatasu mitte tellijalt, kellega omanikujärelevalve tegijal lepinguline suhe, vaid ehitusettevõtjalt, kelle tegevuse üle omanikujärelevalve tegija peab järele valvama ja kellelt tasu küsimiseks pole omanikujärelevalve tegijal mingit õiguslikku alust. Eelnev osutab sellele, et järelevalve-aluselt ehitusettevõtjalt õigusliku aluseta raha küsimine – eeskätt olukorras, kus 23(65)
ehitustöö oli venima jäänud – polnud F. Sokolovile võõras tegevus, vaid pigem tavapärane praktika.
74.Narva Paju kooli ja õpilaskodu ehitustööde omanikujärelevalve hankel tehtud pakkumuste vastavaks ja edukaks tunnistamise protokollist nähtuvalt oli TADF Ehitus OÜ pakkumuse maksumus 1080 eurot ülejäänud kahest pakkumusest üle kahe korra madalam (KoTo, kd 2, tl 51). Samas, nagu kolleegium eelnevalt sedastas, kurtis F. Sokolov A. Seppernile Paju koolis ja õpilaskodus tehtava omanikujärelevalve eest saadava tasu väiksuse üle. Seega on võimalik, et TADF Ehitus OÜ äriplaan seisneski selles, et võita alapakkumisega hange ja nõuda seejärel lisaraha ehitajalt. Eelnev toetab ühe argumendina kaudselt süüdistusversiooni, mille kohaselt küsis F. Sokolov OÜ-lt Sepmar TADF Ehitus OÜ-le tasu selle eest, et viimane aktsepteeriks Paju koolis ja õpilaskodus tehtud ehitustöid. Sellise võimaluse tõenäosust suurendab seegi, et OÜ-l Sepmar tekkisid Paju koolis ja õpilaskodus tehtud ehitustööde üleandmisel tõsised raskused ja seda ennekõike omanikujärelevalve tegija pretensioonide tõttu.
75.F. Sokolovi ütluste kohaselt oli süüdistuses märgitud 600 euro näol tegemist Narva lasteaedade akendevahetuse objektil tehtud ehitusjärelevalve lisatööde eest ette nähtud tasuga, mida maksti OÜ Patruul vahendusel, varjamaks seda, et omanikujärelevalve tegija saab lisatasu ehitusettevõtjalt. F. Sokolovi selline versioon on aga võrdlemisi raskesti ühitatav nii tema enda ütlustest (KoTo, kd 4, tl 31 pöördel) kui ka ehituskoosoleku protokollist nr 7 nähtuva asjaoluga, et sellel koosolekul, kus lepiti kokku, et OÜ Sepmar maksab TADF Ehitus OÜ-le lisatasu, osalesid ka Narva linna esindajad. Samuti fikseeriti OÜ Sepmar ja TADF Ehitus OÜ kokkuleppe mh Narva linnavalitsuse esindaja allkirjastatud ehituskoosoleku protokollis ja selle alusel esitas TADF Ehitus OÜ tsiviilasjas nr 2-15-10205 OÜ Sepmar vastu hagi, milles nõudis viimaselt kokkuleppes märgitud lisatasu maksmist. Eelneva taustal ei kõla kuigivõrd veenvalt kaitseversioon, et OÜ Patruul vahendustegevust raha maksmisel oli tarvis selleks, et varjata OÜ Sepmar poolt – mitte just kuigi varjatult – kokku lepitud tasu maksmist TADF Ehitus OÜ-le lasteaedade akendevahetuse objektil tehtud lisatööde eest. Kolleegiumi hinnangul annab menetletava juhtumi puhul raha maksmiseks kasutatud viisi konspiratiivsus tunnistust sellest, et osapooltel oli kaalukas põhjus raha liikumist varjata. Arvestades seda, kuivõrd avalikult sõlmiti ja käsitleti kokkulepet, mis puudutas lisatasu maksmist lasteaedade akendevahetuse objektil, on raske uskuda, et süüdistuses nimetatud maksed olid määratud selle kokkuleppe täitmiseks. Küll aga sobitub raha maksmise viis süüdistusversiooniga, mille kohaselt maksti raha vastutasuna TADF Ehitus OÜ heakskiidu eest Paju kooli ja õpilaskodu objekti vastuvõtmiseks.
76.F. Sokolovi kaitsja apellatsioonis tuginetakse süüdistusversiooni tõendatust vaidlustades mh asjaolule, et A. Sepperni ütluste kohaselt küsis F. Sokolov temalt altkäemaksu alles pärast Paju kooli ja õpilaskodu objekti ülevaatust. Ülevaatus sai aga toimuda alles pärast tööde lõpetamist. Ehituspäevikute ja A. Sepperni e-kirja kohaselt alustati töödega Paju koolis ja õpilaskodus
23.veebruaril 2015 ja tööd toimusid veel 9. märtsil 2015. Seega pidanuks altkäemaksukokkulepe A. Sepperni ütluste kohaselt sõlmitama juba enne ehitustööde algust ajal, mil süüdistuses märgitud OÜ Patruul arve oli juba tehtud ja ümber tehtud ning osa väidetavast altkäemaksusummast ka ära 24(65)
makstud. Selline sündmuste käik ei ole kaitsja arvates loogiline ja välistab võimaluse, et süüdistuses märgitud maksed tehti vastutasuna Paju kooli ja õpilaskodu vastuvõtmiseks vajaliku omanikujärelevalve nõusoleku eest.
77.Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et F. Sokolovi ja A. Sepperni kokkulepe TADF Ehitus OÜ-le omanikujärelevalve tegija nõusoleku eest raha maksmise kohta pidi sõlmitama enne süüdistuses nimetatud arvete koostamist ja raha maksmist. Kuna altkäemaksu andmiseks kasutatud OÜ Patruul arve nr 29 esimene versioon koostati 6. veebruaril 2015 ja arve koostamiseks vajalikud andmed saatis F. Sokolov F.V-le 5. veebruaril 2015, siis pidi altkäemaksukokkulepe sõlmitama hiljemalt enne seda kuupäeva, s.o 2015. a veebruarikuu esimestel päevadel ehk oluliselt varem kui OÜ Sepmar ehitustööd Paju koolis ja õpilaskodus lõpule viis. Samas ei jaga kolleegium kaitsja arvamust, et A. Sepperni ütlused koostoimes ehituspäevikutest nähtuvaga välistavad sündmuste sellise käigu.
78.Rääkides kohtus sellest, kuidas F. Sokolov hakkas OÜ-le Sepmar seoses Paju kooli ja õpilaskodu objektiga etteheiteid tegema ja lisatasu küsima, märkis A. Seppern tõepoolest, et see juhtus pärast seda, kui toimus objekti ülevaatus (KoTo, kd 4, tl 10 pöördel). Vastates prokuröri küsimusele, millal leidis aset vestlus, kus F. Sokolov ja A. Seppern jõudsid kokkuleppele, et Paju koolis ja õpilaskodus tehtud tööde vastuvõtmise eest maksab OÜ Sepmar TADF Ehitus OÜ-le 1% ehitushanke hinnast ehk 600 eurot, vastas A. Seppern, et „ei mäleta, vist peale objekti ülevaatust õues.“ Prokuröri täpsustavale küsimusele, kas oli talvine aeg või kevad, vastas A. Seppern, et „lund maas vist ei olnud, ei mäleta, aastas üle 70 objekti, raske meelde jätta.“ (KoTo, kd 4, tl 11). Nendest ütlustest nähtuvalt ei mäletanud A. Seppern täpselt, millal F. Sokolov temalt seoses Paju kooli ja õpilaskodu objektiga raha küsis ja millal nad makstavas summas kokku leppisid. Ta üksnes arvas, et see toimus pärast objekti ülevaatust.
79.Arvestades asjaolu, et A. Seppern andis kohtus ütlusi rohkem kui kaks aastat pärast kõnealuseid sündmusi, on usutav, et ta võis raha küsimise aega täpselt mitte mäletada ja selles osas ka eksida. Kolleegiumi hinnangul võib A. Sepperni eksimus raha küsimise aja ja selle seostamisel objekti vastuvõtmisega olla tingitud näiteks sellest, et tegelikult küsis F. Sokolov Paju kooli ja õpilaskodu tööde heakskiitmise eest A. Seppernilt raha pärast mõne teise objekti ülevaatust. Nimelt ei olnud Paju kool ja õpilaskodu ainukene objekt, kus OÜ Sepmar süüdistuses märgitud perioodil ehitas ja TADF Ehitus OÜ omanikujärelevalvet tegi. Näiteks toimus 3. veebruaril 2015 ehituskoosolek, kus osalesid nii A. Seppern kui ka F. Sokolov ning mille käigus tehti lasteaed „Tareke“ ülevaatust ja see võeti vastu (KoTo, kd 3, tl 65 jj). F. Sokolov võis Paju kooli ja õpilaskodu tööde heakskiidu eest raha küsida pärast „Tarekese“ ülevaatust, mistõttu tekkis A. Sepperni mälus seos raha küsimise ja objekti ülevaatuse vahel, kuid mäluvea tõttu eksis ta selles, millise objekti ülevaatusega tegemist oli (mäluvea kohta vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. septembri 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-89-03, p 9). Samas on võimalik seegi, et raha küsimine toimus mingitel muudel asjaoludel ja A. Seppern seostas seda ekslikult objekti vastuvõtmisega.
25(65)
80.Siinkohal tuleb silmas pidada, et OÜ Sepmar ei alustanud Paju koolis ja õpilaskodus tehtavate töödega mitte 23. veebruaril 2015, vaid juba septembris 2014 (23. veebruaril 2015 algas tööde see etapp, mis seisnes seadmete paigaldamises). Nii taotles A. Seppern juba 1. oktoobri 2014. a ehituskoosolekul septembris tehtud tööde anketeerimist (KoTo, kd 2, tl 39 ja 96 jj). 26. novembri 2014. a ehituskoosoleku ajaks oli Paju koolis paigaldatud juhtmestiku suurem osa (KoTo, kd 2, tl 41). Paju kooli ja õpilaskodu ehitustöödega seoses toimusid ehituskoosolekud, kus osalesid ka nii A. Seppern kui ka F. Sokolov, 1. oktoobril 2014 (KoTo, kd 2, tl 39 jj), 26. novembril 2014 (KoTo, kd 2, tl 41 jj), 10. veebruaril 2015 (KoTo, kd 2, tl 43 jj) ja 12. märtsil 2015 (KoTo, kd 2, tl 45 jj). Seega ei alanud A. Sepperni kui Paju koolis ja õpilaskodus ehitustöid tegeva ettevõtja esindaja ja F. Sokolovi kui samal objektil omanikujärelevalvet tegeva isiku esindaja kokkupuuted alles objekti lõplikul valmimisel, vaid oluliselt varem. Ka erimeelsused ehitaja ja omanikujärelevalve tegija vahel ei tekkinud alles objekti lõplikul valmimisel. Seda kinnitavad tunnistajana üle kuulatud omanikujärelevalve tegija vastutava spetsialisti S.L. i ütlused. Vastates F. Sokolovi küsimusele, millisel tööde etapil OÜ-l Sepmar tööga probleemid tekkisid ja kas oli kaks tööde etappi – esimene kaablite paigaldamine ja teine seadme paigaldamine –, märkis tunnistaja, et küsimus tekkis kõikidel etappidel (KoTo, kd 4, tl 29 pöördel). Järelikult võis ka kokkulepe, et OÜ Sepmar maksab TADF Ehitus OÜ-le Paju kooli ja õpilaskodu vastuvõtmise eest 600 eurot sündida enne tööde lõplikku valmimist.
81.Arvestades käesolevas otsuses eelnevalt käsitletud tõendeid, mis räägivad F. Sokolovi kaitseversiooni kahjuks ja A. Sepperni ütluste usaldusväärsuse kasuks, ei sea A. Sepperni ütluste ekslikkus raha maksmise kokkuleppe sõlmimise aja osas süüdistusversiooni tõendatust kolleegiumi silmis kahtluse alla.
82.Apellandi arvates tõendab tsiviilasjas nr 2-15-10205 tehtud Harju Maakohtu 29. septembri 2017. a jõustunud otsus, et süüdistuses märgitud maksed ei ole tasu mitte Paju kooli ja õpilaskodu objektil tehtud tööde vastuvõtmiseks antava aktsepti eest, vaid lastekodude akendevahetuse objektil tehtud lisatöö eest. Kaitsja tugineb sellele, et viidatud kohtuotsusega OÜ-lt Sepmar
30.oktoobri 2014. a ehituskoosoleku protokollis nr 7 fikseeritud kokkuleppe alusel lasteaedade akendevahetuse objektil tehtud lisatööde eest TADF Ehitus OÜ kasuks välja mõistetud rahasummast arvas kohus maha 400 eurot, mis oli tasutud OÜ Patruul poolt. Kuna OÜ Patruul on teinud TADF Ehitus OÜ-le ainult ühe 400-eurose makse – selle sama, mida kajastab F. Sokolovile esitatud süüdistus –, siis on kaitsja hinnangul Harju Maakohtu otsusega tuvastatud, et süüdistuses märgitud makse on tehtud seoses lasteaedade akendevahetuse objektiga.
83.Ringkonnakohus kaitsja väitega ei nõustu. Nähtuvalt Harju Maakohtu 29. septembri 2017. a otsusest (KoTo, kd 3, tl 119 jj), esitas hageja TADF Ehitus OÜ ise sellise tasunõude arvestuse, kus lisatööde kogumaksumusest summas 3851 eurot 61 senti oli maha arvatud OÜ Patruul tasutud 400 eurot (KoTo, kd 3, tl 124), paludes kostjalt välja mõista 3451 eurot 61 senti. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 439 järgi ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Olukorras, kus hageja ise väitis, et kostja on tema 26(65)
poolt nõutavast tasust 400 eurot OÜ Patruul kaudu ära maksnud, ja palus selle summa kogunõudest maha arvata, polnud tsiviilasja lahendaval kohtul menetluslikku pädevust asuda kontrollima, kas OÜ Patruul tasutud summa maksti ikka hagiavalduses esitatud nõude täitmiseks või mitte. Siinkohal on oluline silmas pidada, et TADF Ehitus OÜ esitas hagiavalduse alles pärast seda, kui F. Sokolov oli saanud teada tema suhtes toimetatavast kriminaalmenetlusest ja kuriteokahtlusest, mille kohaselt oli OÜ Patruul kaudu laekunud 400 euro näol tegemist TADF Ehitus OÜ-le antud altkäemaksuga. Seega on ilmne TADF Ehitus OÜ huvi näidata OÜ-lt Patruul laekunud 400 eurot lasteaedade akendevahetuse objektil tehtud lisatöö eest saadud tasu osamaksena, vältimaks selle käsitamist altkäemaksuna. Tuginedes sellisele asjaolule tsiviilkohtumenetluses esitatud nõudesumma vähendamisel, oli TADF Ehitus OÜ-l võimalik saavutada enda seisukoha kajastumine kohtuotsuses, ilma, et kohus oleks saanud TADF Ehitus OÜ väidet OÜ Patruul makse tegeliku eesmärgi kohta sisuliselt kontrollida.
84.Seda, et TADF Ehitus OÜ oli aktiivselt huvitatud sellest, et OÜ-lt Patruul laekunud 400 eurot kajastuks kohtulahendis just lasteaedade akendevahetuse objekti eest makstud tasuna, kinnitab ka Harju Maakohtu 21. oktoobri 2016. a kohtuistungi protokoll, millest nähtuvalt avaldas TADF Ehitus OÜ lepinguline esindaja V. Gimayev (kes on ühtlasi F. Sokolovi kaitsja praeguses kriminaalmenetluses) mh järgmist: „Tahan, et juhul kui pooled saavutavad kokkulepe, siis kompromissi märgitakse, et hageja nõue kostja vastu oli 3851,00 eurot, millest 400 eurot tasuti OÜ Patrull kaudu seisuga alates veebruarist kuni aprillini 2015. a. Kokku jäi kostjal tasumata 3451,00 eurot, millest hageja vähendab oma nõuet 1200,00 eurot ja kostja tasub hagejale kompromissi korras 2251,00 eurot ning menetluskulud jäävad poolte enda kanda.“ (KoTo, kd 3, tl 14) Seega on ilmne TADF Ehitus OÜ aktiivne püüdlus jätta tsiviilkohtumenetluses esitatava nõude kaudu mulje, et OÜ Patruul kaudu laekunud 400 eurot tasuti lasteaedade akendevahetusel tehtud lisatöö eest.
85.Kuna tsiviilasja lahendanud kohus ei olnud vaidluseset arvestades õigustatud ega kohustatud sisuliselt kontrollima, kas TADF Ehitus OÜ sai kõnealused 400 eurot hagiavalduses esitatud nõude katteks või mingil muul põhjusel, siis ei ole kõnealusel kohtuotsusel vaidlusaluse rahasumma tasumise põhjuse tuvastamisel sisulist kaalu. Seetõttu ei jaga kolleegium F. Sokolovi kaitsja arvamust, et Harju Maakohtu otsus tsiviilasjas 2-15-10205 tõendab süüdistuses märgitud OÜ Patruul kaudu tehtud makse seotust lasteaedade akendevahetuse objekti lisatöödega.
86.Samas nähtub TADF Ehitus OÜ poolt tsiviilkohtumenetluses esitatud nõude põhjendusest, et OÜ Sepmar lõpetas akende vahetamise lasteaedades alles 20. mail 2015 ja TADF Ehitus OÜ saatis OÜ-le Sepmar tasuarvestuse ja nõude 26. mail 2015 (KoTo, kd 3, tl 120). Seegi räägib vastu kaitseversioonile, mille kohaselt maksis OÜ Sepmar lasteaedade akendevahetusel tehtud lisatööde eest juba märtsis ja aprillis 2015.
87.Eeltoodud põhjustel asub ringkonnakohus maakohtu lõppjäreldusega nõustuvalt seisukohale, et süüdistuses näidatud maksed tehti F. Sokolovi ja A. Sepperni eelneva kokkuleppe alusel 27(65)
vastutasuna selle eest, et TADF Ehitus OÜ annaks omanikujärelevalve tegijana heakskiidu OÜ Sepmar poolt Paju koolis ja õpilaskodus tehtud tööde vastuvõtmiseks.
5.Maakohtu muud väidetavad vead tõendite vastuvõtmisel ja hindamisel
88.Maakohus jättis alusetult vastu võtmata tõendid selle kohta, et OÜ Sepmar tehtud tööd polnud projektiga vastavuses. Lisaks tugines maakohus altkäemaksu-süüdistuse osas eelkõige A. Sepperni ütlustele, mis pole aga tõendina usaldusväärsed, mh põhjusel, et tal on F. Sokoloviga vaenulikud suhted.
89.Asjaolul, kas OÜ Sepmar töö Paju koolis ja õpilaskodus oli projektiga vastavuses või mitte, pole F. Sokolovi süüdistuse põhjendatuse hindamise seisukohalt otsustavat tähtsust. Samas võib asuda seisukohale, et F. Sokolovi süüd omanikujärelevalve tegija nõusoleku eest raha küsimisel tuleks pidada suuremaks just siis, kui leiaks tõsikindlalt tuvastamist, et OÜ Sepmar töö ei vastanud projektile ja seda polekski tohtinud vastu võtta. Samas ei nõustu kolleegium apellandi väitega, nagu oleks maakohus oma otsuse punktides 142–143 tuvastanud, et OÜ Sepmar tehtud tööd olid ehitusprojektiga vastavuses. Maakohus ei ole selles küsimuses mingit seisukohta võtnud ja seda ei pea võimalikuks ega vajalikuks teha ka ringkonnakohus. A. Sepperni ütluste usaldusväärsust käsitles ringkonnakohus juba otsuse eelmises alaosas.
90.F. Sokolov ei saa vastutada Paju koolis ja õpilaskodus tehtud töödele omanikujärelevalve nõusoleku andmise eest altkäemaksu küsimise eest, kuna F. Sokolovil puudus sellel objektil ehitusjärelevalve teostamise pädevus. TADF Ehitus OÜ-l kui omanikujärelevalve teostajal oli EhS (2002) §-s 47 nimetatud pädevaks isikuks Narva Paju kooli ja õpilaskodu objektil S.L. . Seetõttu tohtis TADF Ehitus OÜ tegutseda omanikujärelevalve tegijana elektritööde alal. Maakohus on aga ekslikult omistanud TADF Ehitus OÜ õiguse tegutseda omanikujärelevalve teostajana F. Sokolovile. Narva Linna ja TADF Ehitus OÜ vahel sõlmitud käsunduslepingu allkirjastas TADF Ehitus OÜ esindajana juhatuse liige T. Sokolova. Selle lepingu punkti 8.2 kohaselt esindas F. Sokolov TADF Ehitus OÜ-d tehnilistes ja lepingu täitmisega seotud küsimustes. Maakohus tõlgendas seda puntki liiga laialt. Kuna lepingu on allkirjastanud T. Sokolova, kes on TADF Ehitus OÜ juhatuse liige, siis tema määras TADF Ehitus OÜ esindajaks suhetes Narva linna ehk käsundiandjaga, F. Sokolovi. Sellega F. Sokolovi esindusõigus käsunduslepingu alusel piirdus. Omanikujärelevalvet võis teostada TADF Ehitus OÜ oma seadusliku esindaja või S.L. i kaudu. Käsunduslepingu lahutamatuks osaks olevas käsundisaaja 28(65)
pakkumuses oli TADF Ehitus OÜ pädevaks isikuks märgitud S.L. , mitte F. Sokolov. Tellija nõue oli tõesti, et objekti peab omanikujärelevalve teostajana vastu võtma TADF Ehitus OÜ. Ühestki tõendist aga ei tulene, et TADF Ehitus OÜ nimel pidi objekti üleandmise-vastuvõtmise aktile alla kirjutama F. Sokolov. Sellele pidanuks alla kirjutama TADF Ehitus OÜ juhatuse liige. Seega ei saanud F. Sokolov kuritarvitada oma pädevust, kuna F. Sokolovil ei olnud omanikujärelevalve teostamise pädevust ega ka objekti üleandmisevastuvõtmise aktile allkirja andmise pädevust. Isegi kui eeldada, et F. Sokolov küsis altkäemaksu, ähvardades, et vastasel korral ei kirjuta ta alla objekti üleandmise-vastuvõtmise aktile, siis võib tema tegevust käsitleda kelmusena, sest objekti üleandmise-vastuvõtmise aktil pidi olema TADF Ehitus OÜ seadusliku esindaja allkiri.
91.Kolleegium on erinevalt apellandist seisukohal, et F. Sokolovil oli Narva Paju kooli ja õpilaskodu ehitustöödel omanikujärelevalve tegemisel õiguspädevus, mis võimaldas tal sisuliselt mõjutada omanikujärelevalve teostamist, sh omanikujärelevalve heakskiidu andmist objekti vastuvõtmiseks. Seda vaatamata asjaolule, et F. Sokolov ei olnud TADF Ehitus OÜ juhatuse liige ega kõnealusel objektil tehtava omanikujärelevalve vastutav spetsialist EhS (2002) § 47 mõttes.
92.Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja linnaplaneerimise amet ning TADF Ehitus OÜ (esindaja juhatuse liige T. Sokolova) sõlmisid 22. septembril 2014 käsunduslepingu (KoTo, kd 2, tl 53–58), millega TADF Ehitus OÜ kui käsundisaaja kohustus osutama käsundiandjale omanikujärelevalve teenust Narva Paju kooli ja õpilaskodu evakuatsiooni- ja avariivalgustuse paigaldamisel (lepingu punkt 2.1). Lepingu punktis 3.1.1. loetleti omanikujärelevalve tegija täpsemad ülesanded, sh kohustus kontrollida ehitamise vastavust ehitusprojektile, õigusaktidest ning ehitise omaniku ja ehitusettevõtja vahel sõlmitud lepingust tulenevatele nõuetele. Muu hulgas pidi TADF Ehitus OÜ – juhindudes majandus- ja kommunikatsiooniministri 31. jaanuari 2011. a määruse nr 7 „Omanikujärelevalve tegemise kord“ (OJTK) § 5 lg 2 p-st 13 – osalema ehitustööde või selle osade üleandmisel-vastuvõtmisel ning selle põhjal hinnangu andmisel ehitise valmidusastmest. Lepingu punkti 8.2 kohaselt oli TADF Ehitus OÜ kui käsundisaaja esindaja „tehnilistes ja lepingu täitmisega seonduvates küsimustes“ F. Sokolov.
93.22. septembri 2014. a käsunduslepingu „täitmiseks“ pidi TADF Ehitus OÜ mh andma Narva linnale seisukoha selle kohta, kas OÜ Sepmar tehtud ehitustöö vastab selle vastuvõtmiseks vajalikele nõuetele. Järelikult on ehitustöö vastuvõtmiseks omanikujärelevalve tegija heakskiidu andmine käsitatav „lepingu täitmisega seonduva küsimusena“ 22. septembri 2014. a lepingu punkti 8.2 mõttes. Seetõttu leiab kolleegium erinevalt kaitsjast, et maakohus ei tõlgendanud käsunduslepingu punkti 8.2 liiga laialt. F. Sokolovile lepingu viidatud punktis sisalduva volitusega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118) antud esindusõigus (TsÜS § 117) hõlmas pädevust anda TADF Ehitus OÜ kui omanikujärelevalve tegija nimel heakskiit Paju koolis ja õpilaskodus tehtud ehitustöö vastuvõtmiseks või keelduda selle andmisest. Lisaks kinnitas TADF Ehitus OÜ juhatuse liige T. Sokolova maakohtus antud ütlustes, et F. Sokolovil oli TADF 29(65)
Ehitus OÜ nimel tegutsemiseks üldvolitus (KoTo, kd 4, tl 45 pöördel vnr 28– tl 46 vnr 2). Seega pole kahtlust, et F. Sokolov oli pädev väljendama TADF Ehitus OÜ nimel omanikujärelevalve tegija nõusolekut Paju koolis ja õpilaskodus tehtud ehitustöö vastuvõtmiseks. Ühtlasi järeldub maakohtu tuvastatud asjaoludest, et F. Sokolovil oli ka TADF Ehitus OÜ siseselt otsustusõigus selle üle, kas see osaühing kui omanikujärelevalve tegija annab Paju koolis ja õpilaskodus tehtavate tööde vastuvõtmiseks oma heakskiidu või mitte.
94.1. juulist 2014 kuni 30. juunini 2015 kehtinud ehitusseaduse (EhS (2002)) redaktsiooni § 30 lg 11 kohaselt võis omanikujärelevalvet teha isik, kes vastas sama seaduse §-s 41 sätestatud nõuetele ja kes ei olnud sama ehitist projekteerinud või seda ehitav isik. EhS (2002) § 41 kohaselt oli ettevõtjal lubatud tegutseda mh omanikujärelevalve tegevusalal, kui tal oli vastavasisuline õigussuhe sama seaduse §-s 47 nimetatud pädeva isikuga (vastutav spetsialist) või kui füüsilisest isikust ettevõtja oli ise vastutav spetsialist. Ettevõtja võis teha töid üksnes vastutava spetsialisti pädevuse ulatuses (EhS (2002) § 41 lg 2). EhS (2002) § 47 lg 2 sätestas, et vastutaval spetsialistil peab olema mh omanikujärelevalve tegevusalal iseseisvaks tegutsemiseks töökogemus, oskused ja teadmised, mida tõendavad talle antud kutse kutseseaduse tähenduses ja kutsetunnistus.
95.Menetletavas asjas on maakohus tuvastanud – ja selles ei ole ka vaidlust –, et F. Sokolovil polnud luba teha omanikujärelevalvet elektritöödel, millega OÜ Sepmar Paju koolis ja õpilaskodus tegeles. TADF Ehitus OÜ-l oli EhS (2002) § 41 lg-st 1 tulenevalt õigus teha Paju kooli ja õpilaskodu objektil omanikujärelevalvet seetõttu, et ta oli sõlminud OÜ-ga Policert käsunduslepingu (KoTo, kd 3, tl 23–27). Selle lepingu kohaselt pidi OÜ Policert osutama TADF Ehitus OÜ-le n-ö allhankijana omanikujärelevalve teenust mh Paju kooli ja õpilaskodu evakuatsiooni- ja avariivalgustuse paigaldustöödel. OÜ Policert kasutas oma lepinguliste kohustuste täitmiseks S.L. it, kes oli pädev tegema omanikujärelevalvet elektritööde alal. Maakohus on otsuse punktis 95 tuvastanud, et majandustegevuse registri väljatrükist TADF Ehitus OÜ kohta nähtub, et selle äriühingu tegevusaladeks on elektripaigaldise remontimine, hooldamine ja käitlemine, ehitamine, sh paigaldamine, elektriseadme hooldamine, remontimine ja ümberehitamine ning juhtiva isikuna on märgitud S.L. . Ka TADF Ehitus OÜ poolt Narva linnale Paju koolis ja õpilaskodus omanikujärelevalve teostamiseks tehtud pakkumuse lisas on märgitud, et TADF Ehitus OÜ kasutab alltöövõtjana elektritööde omanikujärelevalve töödel OÜd Policert ja vastutav isik elektritööde omanikujärelevalve tegemisel on S.L. (KoTo, kd 3, tl 21). Seega oli Paju koolis ja õpilaskodus OÜ Sepmar ehitustööde üle omanikujärelevalve tegemisel vastutav spetsialist EhS (2002) § 47 mõttes S.L. .
96.Nii EhS (2002) § 47 lg 1 p-st 2 nähtuvalt kui ka EhS (2002) § 30 lg 8 alusel kehtestatud OJTK § 3 lg 2 kohaselt juhtis omanikujärelevalvet ja võttis omanikujärelevalve nimel seisukohti EhS (2002) §-s 47 nimetatud vastutav spetsialist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2018. a otsus asjas nr 1-16-10888, p 44). Ringkonnakohtu hinnangul ei tähenda see aga seda, et omanikujärelevalve tegemise pädevus Paju kooli ja õpilaskodu objektil oli läinud üle S.L. ile ja TADF Ehitus OÜ-l, kelle nimel tegutses ja keda esindas F. Sokolov, polnud omanikujärelevalve tegemisel enam mingit rolli. Maakohus leidis õigesti, et Narva linna (ehitise omaniku) ees oli 30(65)
omanikujärelevalve tegemise kohustus üksnes TADF Ehitus OÜ-l, kes oli linnaga sõlmitud käsunduslepingu pool (vt lähemalt maakohtu otsuse punktid 104, 107 ja 119). Kolleegium märgib, et Paju kooli ja õpilaskodu ehitustöödel oli omanikujärelevalvet tegev isik EhS (2002) § 30 lg 11 mõttes TADF Ehitus OÜ, mitte OÜ Policert ega vastutav spetsialist S.L. . Narva linnal ei olnud omanikujärelevalve teenuse saamiseks lepingulist suhet OÜ-ga Policert ega S.L. iga, kellelt linn ei saanud omanikujärelevalve tegemist nõuda ja kes ei vastutanud linna ees ka omanikujärelevalve töö tegemise ega selle kvaliteedi eest.
97.TADF Ehitus OÜ lepinguga võetud kohustus teha Paju kooli ja õpilaskodu ehitustöödel omanikujärelevalvet hõlmas kohustust korraldada omanikujärelevalve tegemine seadusest tuleneval viisil, sh EhS (2002) § 47 nõuetele vastava vastutava spetsialisti osavõtul. Ühtlasi oli TADF Ehitus OÜ linnaga sõlmitud käsunduslepingut täites, s.o omanikujärelevalvet tehes tehnilistes küsimustes osaliselt seotud vastutava spetsialisti seisukohtadega. See tähendab muu hulgas seda, et TADF Ehitus OÜ poleks saanud EhS (2002) § 30 lg-s 5 ja § 50 lg-s 1 loetletud küsimustes kinnitada Paju koolis ja õpilaskodus tehtud ehitustööde nõuetepärasust ega anda aktsepti ehitustööde vastuvõtmiseks ilma EhS (2002) § 47 tingimustele vastava vastutava spetsialisti sellekohase nõusolekuta.
98.Samas oli TADF Ehitus OÜ-l õigus vastutav spetsialist valida ja soovi korral ka välja vahetada. Sellega kaasnes eelduslikult ka võimalus vastutava spetsialisti seisukohti vähemalt kaudselt mõjutada. Veelgi olulisem on aga see, et vastutava spetsialisti seisukoht, et ehitustööd vastavad nõuetele ja need võib vastu võtta, ei oleks TADF Ehitus OÜ-d kui omanikujärelevalve tegijat kohustanud selle seisukohaga nõustuma ja tööde vastuvõtmiseks omanikujärelevalve tegija heakskiitu andma. Omanikujärelevalve tegemisega seotud vastutus – sh ehitustöö eksliku aktsepteerimisega tellijale tekitatava kahju hüvitamise kohustus – lasusid üksnes TADF Ehitus OÜ-l. Ehkki 2002. a ehitusseaduses polnud praegu kehtiva ehitusseadustiku § 20 lg 3 teise lausega sarnast sätet, mis näinuks otsesõnu ette, et omanikujärelevalve tegija poolt kaasatud pädeva isiku tegevuse eest vastutab teda kaasanud isik, kehtis samasugune põhimõte kolleegiumi arvates seaduse üldisest mõttest tulenevalt ka süüdistuses märgitud perioodil.
99.Eelnevat arvestades pidi ehitusjärelevalvet tegevale ettevõtjale (praegusel juhul TADF Ehitus OÜ) jääma õigus vastutava spetsialisti tööd kontrollida ja keelduda ehitustöö vastuvõtmiseks omanikujärelevalve tegija heakskiidu andmisest isegi juhul, kui vastutav spetsialist leidis, et ehitustöö on tehtud igati viisipäraselt. See tähendab, et omanikujärelevalvet tegeva ettevõtja EhS (2002) § 30 lg-st 5 ja § 50 lg-st 1 tulenenud kontrollipädevus hõlmas õigust keelduda ehitustöö nõuetelevastavuse kinnitamisest (sh töö vastuvõtmiseks omanikujärelevalve heakskiidu andmisest) isegi juhul, kui vastutav spetsialist ehitustöö juures puudusi ei avastanud. Näiteks võis juhtuda, et omanikujärelevalve tegija tuvastas vastutava spetsialisti arvamuses ilmse vea, mis muutis ehitustöö vastuvõtmise vähemalt problemaatiliseks. Sellisel juhul ei saanud omanikujärelevalve tegijalt eeldada, et ta juhindunuks ikkagi vastutava spetsialisti seisukohast ja võtnuks riski, mis kaasneb heakskiidu andmisega nõuetele mittevastava ehitustöö vastuvõtmisele. 31(65)
100.Eeltoodust järeldub, et vastutava spetsialisti aktsept oli vaid üks – ehkki kohustuslik ja praktikas enamasti ilmselt kõige olulisem – eeldus selleks, et omanikujärelevalve tegija saanuks anda oma heakskiidu kontrollitava ehitustöö vastuvõtmiseks.
101.Seega oleks TADF Ehitus OÜ-l säilinud võimalus keelduda Paju koolis ja õpilaskodus tehtud OÜ Sepmar ehitustöö vastuvõtmiseks omanikujärelevalve tegija heakskiidu andmisest ka juhul, kui vastutav spetsialist S.L. oleks ehitustöid aktsepteerinud. Niisiis oli lõplik otsustusõigus selle küsimuses TADF Ehitus OÜ-l kui omanikujärelevalvet teinud ettevõtjal. Nagu kolleegium eelnevalt sedastas, oli F. Sokolovil Narva linna ja TADF Ehitus OÜ vahel sõlmitud käsunduslepingu punktis 8.2 sisalduva volituse alusel õigus väljendada Narva linnale TADF Ehitus OÜ seisukoht Paju koolis ja õpilaskodus tehtud ehitustööde vastuvõetavuse kohta. Ühtlasi järeldub maakohtu tuvastatud asjaoludest, et TADF Ehitus OÜ siseselt oli kõnealuses küsimuses osaühingu arvamuse kujundamise õigus ka F. Sokolovil, mitte üksnes T. Sokoloval. Järelikult oli F. Sokolovil Paju koolis ja õpilaskodus tehtava ehitustöö üle omanikujärelevalve tegemisel õiguslik pädevus, mis võimaldas tal omanikujärelevalve tegemist sisuliselt mõjutada ja suunata.
102.Kooskõlas eelmärgituga on maakohus – mh F. Sokolovi ja T. Sokolova ütlustele tuginedes – tuvastanud – ja seda järeldust ei vaidlusta ka kaitsja –, et Narva linn nõudis Paju koolis ja õpilaskodus tehtud tööde vastuvõtmiseks TADF Ehitus OÜ esindaja, mitte S.L. i allkirja (maakohtu otsuse punkt 104; vt ka tunnistaja T. Sokolova ristküsitlusel antud vastust prokuröri küsimusele, kas pärast seda, kui S.L. oleks tunnistanud tööd tehtuks, pidanuks tunnistaja abikaasa (s.o F. Sokolov) veel midagi, tegema, et töid aktsepteeritaks: „[L]inn nõudis peatöövõtja allkirja, kuid see oli formaalsus. Peale seda kui Lepin võtab objekti vastu, siis Sokolov paneb oma allkirja, sest seda nõudis linn.“ (KoTo, kd 4, tl 45, vnr 1–4)).
103.Eeltoodud põhjustel ei nõustu ringkonnakohus F. Sokolovi kaitsja väitega, et süüdistataval ei olnud Paju kooli ja õpilaskodu ehitustööde üle omanikujärelevalve tegemisel – sh tööde vastuvõtmiseks heakskiidu andmisel – pädevust ja seega ei saanud ta seda ka kuritarvitada.
104.Samas nõustub ringkonnakohus kaitsjaga selles, et kui vastupidiselt eelmärgitule oleks tõesti tuvastatud, et F. Sokolovil ei olnud Paju kooli ja õpilaskodu ehitustöödel omanikujärelevalve tegemisel pädevust, siis tuleks tema käitumine A. Seppernilt omanikujärelevalve heakskiidu eest raha küsimisel ja saamisel kvalifitseerida kelmusena (KarS § 209).
105.Dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises esitatud süüdistuse kohta märgib kaitsja, et süüdistuses nimetatud arvete puhul oli tegemist intellektuaalse võltsimisega. Tegemist oli fiktiivsete dokumentidega, mis kahjustasid küll tõendamisfunktsiooni, kuid mitte tagatisfunktsiooni. Fiktiivse dokumendi kui kirjaliku valetamise lugemine võltsinguks on 32(65)
õiguskirjanduses väljendatud seisukoha järgi vaieldav ja selle vastu räägib ka asjas nr 3-1-1-8201 väljendatud Riigikohtu seisukoht.
106.Samas on kirjanduses leitud sedagi, et intellektuaalselt saab võltsida üksnes ametlikku, mitte aga eradokumenti, millega on tegemist käesolevas kriminaalasjas.
107.Lisaks tuleb silmas pidada, et kõik osapooled teadsid, et arvetel märgitud teenust ei osutata, kuid nõustusid sellele vaatamata tahteavalduse tegema. Seega ei ole pettust toimunud. Arvete nr 29 ja 149 alusel ei saanud tekkida süüdistuses nimetatud nõudeõigust. Nõudeõigus saab tekkida kokkuleppe, mitte arve alusel.
108.Kolleegium nõustub kaitsjaga selles, et maakohtu tuvastatud faktilistel asjaoludel – mida apellant ei vaidlusta – oli F. Sokolovile esitatud süüdistuses märgitud TADF Ehitus OÜ arvesaatelehed nr 144 ja 149 ning OÜ Patruul arve nr 29 intellektuaalselt võltsitud. Intellektuaalse võltsimisega on tegemist juhul, kui dokumendi koostajana näidatud ja selle koostamiseks õigustatud isik kannab formaalselt autentsesse dokumenti sisult ebaõigeid andmeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 13). Kohtupraktika kohaselt ei erista KarS § 344 lg-s 1 ja § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisud materiaalset ning intellektuaalset võltsimist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06, p 9 ja 22. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-40-11, p 12). Seega on KarS § 344 lg 1 järgi karistatav ka dokumendi intellektuaalne võltsimine ja KarS § 345 lg 1 järgi ka intellektuaalselt võltsitud dokumendi kasutamine.
109.Dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses on inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. aprilli 2018. a otsus asjas nr 1-16-5757, p 12). Erinevalt KarS §-st 346 ei ole sama seadustiku §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude objektide ring piiratud üksnes ametlike dokumentidega, vaid hõlmab kõiki dokumente. Näiteks on Riigikohus lugenud dokumendiks KarS § 345 lg 1 mõttes äriühingu nimel koostatud (allkirjastamata) hinnapakkumise (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-96-16, p 21). Seega on KarS §-de 344 ja 345 järgi karistatav ka kõigi dokumentide (sh nn eradokumentide) intellektuaalne võltsimine. Järelikult pole oluline, kas süüdistuses nimetatud OÜ Patruul ja TADF Ehitus OÜ arvete näol oli tegemist ametlike dokumentidega või mitte.
110.Seda, et eraõigusliku isiku väljastatud dokumendi intellektuaalne võltsimine ja sellise intellektuaalselt võltsitud dokumendi kasutamine on kuriteona karistatav, kinnitab ka Riigikohtu praktika. Näiteks käsitas Riigikohus asjas nr 1-16-5757 tehtud 19. aprilli 2018 otsuses KarS § 344 lg 1 järgi karistatava teona äriühingu ja füüsilise isiku vahelise laenulepingu intellektuaalset võltsimist, KarS § 345 lg 1 järgi karistatava teona aga samasuguse dokumendi kasutamist (vt viidatud otsuse punktid 1–2 ja 11–12). 33(65)
111.Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et ka äriühingu poolt teisele isikule esitatav arve on dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses ja sellise arve intellektuaalne võltsimine ja/või intellektuaalselt võltsitud arve kasutamine on muude koosseisutunnuste täidetuse korral karistatav. Sarnasele seisukohale on alles hiljuti asunud ka Riigikohus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2018. a otsus asjas nr 1-16-10888, p 50). Järelikult on süüdistuses nimetatud OÜ Patruul ja TADF Ehitus OÜ arved dokumendid KarS §-de 344 ja 345 tähenduses. Nendel arvetel näilike tehingute kajastamine on käsitatav dokumentide võltsimisena KarS § 344 lg 1 mõttes ja selliste arvete kasutamine tähendab võltsitud dokumendi kasutamist KarS § 345 lg 1 tähenduses.
112.Iseenesest on õige apellandi väide, et süüdistuses nimetatud OÜ Patruul arve alusel ei tekkinud viimasel OÜ Sepmar vastu nõudeõigust 600 euro tasumiseks, niisamuti nagu TADF Ehitus OÜ arve alusel ei saanud sellel äriühingul tekkida 600 euro tasumise nõuet OÜ Patruul vastu. Kuna maakohtu tuvastatud asjaoludel olid arvetel kajastatud tehingud näilikud (TsÜS § 89 lg 1) ja seetõttu TsÜS § 89 lg 2 kohaselt tühised (TsÜS § 84 lg 1), siis ei tekkinud nõudeõigust ka arvetel kajastatud tehingute alusel. Samas ei tähenda märgitu seda, et süüdistuses nimetatud arvete näol poleks olnud tegemist dokumentidega, millega on KarS § 344 lg 1 mõttes võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Samuti toimus nende arvete kasutamine (KarS § 345 lg 1) maakohtu tuvastatud asjaoludel õiguste omandamise eesmärgil.
113.Riigikohus on selgitanud, et õiguse omandamise võimaluse all peetakse KarS §-s 344 silmas esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. Nimelt ei saa võltsitud dokumendiga enamasti õigust tegelikult omandada, vaid saab luua üksnes õigusnäivuse sellise õiguse olemasolu kohta. Osutatud olukorra vältimine ongi KarS § 344 eesmärk. KarS §-s 344 peetakse silmas dokumenti, mis selle ehtsuse korral võimaldaks õigusi omandada või kohustustest vabaneda. Seega on kuriteokoosseis täidetud ka juhul, kui võltsitakse dokument, mis võimaldab näiliselt omandada mõne tegeliku õiguse. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 123) Süüdistuses nimetatud OÜ Patruul arve võimaldas tekitada õigusnäivuse, et sellel äriühingul on OÜ-ga Sepmar lepinguline õigussuhe, mille alusel on viimane kohustatud tasuma OÜ-le Patruul transporditeenuse eest 600 eurot. Samamoodi võimaldasid süüdistuses märgitud TADF Ehitus OÜ arved tekitada õigusnäivuse, nagu oleks TADF Ehitus OÜ-l õigus nõuda OÜ-lt Patruul konsultatsiooniteenuse eest 600 eurot. Muu hulgas võimaldas selline õigusnäivus arve saajal teha arvel näidatud väljamakse, järgides seejuures näiliselt raamatupidamiskohustust ja vältides samas karistusõiguslikke järelmeid, mis on ette nähtud altkäemaksu võtmise, andmise ja sellele kaasaaitamise eest.
114.KarS § 345 lg 1 kohaldatavuse seisukohalt pole tähtsust ka apellandi osutatud asjaolul, et menetletava juhtumi puhul olid arvetel kajastatud andmete ebaõigsusest teadlikud ja sellega nõus nii arvete väljastajad kui ka saajad. KarS § 345 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisuga ei kaitsta mitte üksnes isikut, kellele võltsdokument esmakordselt esitatakse, vaid õiguskäibe usaldusväärsust üldiselt. Näiteks võltsitud arve kajastamisel selle võltsitusest teadliku adressaadi 34(65)
raamatupidamises võib see kahjustada ka kolmandate isikute huve. Seetõttu ei välista nt võltsitud müügiarve saaja nõusolek võltsarve esitaja teo koosseisupärasust (KarS § 345 lg 1) ega õigusvastasust. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et arve võltsimist ei välista asjaolu, et nii arve koostaja kui ka adressaat on teadlikud sellest, et arve sisaldab ebaõigeid andmeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2018. a otsus asjas nr 1-16-10888, p 51).
115.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et F. Sokolovi kaitsja apellatsiooni ükski väide ei anna alust F. Sokolovi dokumendi võltsimises, võltsitud dokumendi kasutamises ega nendele tegudele kihutamises ja kaasaaitamises õigeks mõista.
8.Konfiskeerimise põhjendatus
116.Sõltumata eeltoodust ei ole korrektne lugeda konfiskeeritava vara hulka arvel nr 149 näidatud käibemaksu-osa, mis läheb riigile. Samuti on õigustamatu TADF Ehitus OÜ vara konfiskeerimine, kuna seda isikut ei ole kriminaalmenetlusse kaasatud.
117.F. Sokolovi kaitsjal on apellatsiooniõigus üksnes osas, milles maakohtu vaidlustatava otsusega otsustatakse tema kaitsealuse subjektiivsete õiguste ja kohustuste üle. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et F. Sokolovi kaitsjal oleks volitus tegutseda käimasolevas kriminaalmenetluses ka TADF Ehitus OÜ esindajana. Seetõttu jätab kolleegium apellandi vastuväited TADF Ehitus OÜ vara konfiskeerimisele tähelepanuta. (II) Apellatsiooni piiride laiendamine: Fjodor Sokolovi tegude kvalifikatsioonist
1.Raha küsimine ja vastuvõtmine omanikujärelevalve-alase pädevuse kasutamise eest
118.KrMS § 340 lg 1 sätestab, et ringkonnakohus teeb apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes või sellest sõltumata uue otsuse, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab. Riigikohtu praktikas on leitud, et kohus saab edasikaebust lahendades kvalifitseerida süüdistatava teo edasikaebuses esitatud taotlusest olenemata ümber teise kuriteokoosseisu järgi ka siis, kui kohaldatava kuriteokoosseisu sanktsioon on samaväärne varem kohaldatud kuriteokoosseisu sanktsiooniga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-43-13, p-d 26–31 ja 10. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-46-14, p-d 19–24).
119.Maakohus kvalifitseeris F. Sokolovi teo, mis seisnes A. Seppernilt raha küsimises ja võtmises selle eest, et TADF Ehitus OÜ annaks omanikujärelevalve tegija heakskiidu Paju koolis ja õpilaskodus tehtud ehitustöö vastuvõtmiseks, ebaõigesti KarS § 4023 lg 1 järgi. Ringkonnakohtu hinnangul on selline tegu karistatav hoopis KarS § 294 lg 1 järgi (tulenevalt KrMS §-st 340 35(65)
puudub ringkonnakohtul menetluslik pädevus apellatsiooni piiride väliselt kontrollida, kas F. Sokolovi teos võivad esineda KarS § 294 lg 2 p-s 2 sätestatud kuriteo tunnused).
120.Kaaludes apellatsioonimenetluses F. Sokolovi teo ümberkvalifitseerimist, ringkonnakohus kohtumenetluse pooltele järgmised kirjalikud küsimused.
1.Kas
esitas
KarS § 402 3 lg 1 mõttes
a) eeldab toimepanijalt alati mõne sellise õigusliku kohustuse (nt lojaalsuskohustuse) rikkumist, mis tal on selle sama eraõigusliku isiku ees, kelle huvides majandustegevuses tegutsemiseks tal on pädevus või b) võib eraõigusliku isiku huvides majandustegevuses tegutsemiseks pädeva isiku seisneda ka üksnes kolmandate isikute õiguste ja/või avalik-õiguslike kohustuste rikkumises, millega ei kaasne pädevuse andnud eraõigusliku isiku õiguste rikkumist?
2.Kui hüpoteetiliselt eeldada F. Sokolovile esitatud süüdistuses väidetud faktiliste asjaolude tõendatust, siis kas ja kui, siis millist õiguslikku kohustust rikkus F. Sokolov oma käitumisega TADF Ehitus OÜ ees? Kas F. Sokolovi poolt omanikujärelevalve teostaja (esindaja) kohustuste rikkumise eest A. Seppernilt raha küsimine ja selle vastuvõtmine TADF Ehitus OÜ-le – juhul kui selline tegu leiab tõendamist – rikkus TADF Ehitus OÜ õigusi? Jaatava vastuse korral palub kohus täpsustada, millist (millisel õiguslikul alusel tekkinud) TADF Ehitus OÜ õigust F. Sokolov rikkus?
3.Kui hüpoteetiliselt eeldada F. Sokolovile esitatud süüdistuses väidetud faktiliste asjaolude tõendatust, siis kas teda oleks võimalik käsitada ametiisikuna KarS § 288 lg 1 mõttes? Sellele küsimusele vastates palume pöörata tähelepanu muu hulgas järgmistele alaküsimustele: 1)
kas omanikujärelevalve tegemine Narva Paju kooli ja õpilaskodu objekti ehitustöödel oli käsitatav täitmisena KarS § 288 lg 1 mõttes?
2) kas F. Sokolovil oli süüdistuses nimetatud omanikujärelevalve tegemisel ja korruptsioonivastase seaduse § 2 lg 2 mõttes?
KarS § 288 lg 1
4.Kas F. Sokolovile KarS § 4023 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu – eeldades hüpoteetiliselt selle tõendatust – võib olla õiguslikult kvalifitseeritav hoopis KarS § 294 lg 1 järgi altkäemaksu võtmisena?
5.Kas A. Sepperni tegu, mille toimepanemises maakohus ta KarS § 402 4 lg 1 järgi süüdi tunnistas, võib olla õiguslikult kvalifitseeritav hoopis KarS § 298 lg 1 järgi?
121.Prokuratuur leiab, et KarS § 4023 lg 1 mõistes pädeva isikuga on tegemist juhul, kui ta tegutseb eraõigusliku isiku nimel tema majandustegevuse huvides. Pädevuse kuritarvitamine on majandustegevuse raames isikule antud õiguste või kohustuste ärakasutamine. Pädevus peab olema seotud eraõigusliku isiku huvidega ehk selle kuritarvitamine peab olema toime pandud juriidilise isiku tegevussfääris või vähemalt sellega seotud valdkondades. Arvestades, et pädevus on kuriteokoosseisu subjektile antud selle eraõigusliku isiku poolt, kelle huvides majandustegevuses tegutsemiseks isikul pädevus on, saab asuda seisukohale, et pädevuse kuritarvitamine KarS § 4023 mõistes eeldab toimepanijalt alati mõne õigusliku kohustuse 36(65)
rikkumist, mis tal on selle sama eraõigusliku isiku ees, kelle huvides majandustegevuses tegutsemiseks on tal pädevus. Selliseks õiguslikuks kohustuseks, mida pädevuse andnud eraõigusliku isiku ees rikutakse, on vähemalt üldine lojaalsuskohustus. Euroopa Nõukogu korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsiooni seletuskirjas on rõhutatud, et erasektori korruptsiooni kriminaliseerimise eesmärgiks on kaitsta usaldust, kindlust ja lojaalsust eraõiguslikes suhetes. Ka Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus 2003/568/JSK korruptsioonivastase võitluse kohta erasektoris viitab lojaalsuskohustuse rikkumisele. Korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsiooni seletuskirjas seostakse kohustuse rikkumine ka hüve salaja vastuvõtmisega, mille jaoks ei ole tööandja volitust või heakskiitu. Seega on eelduslikult alati tegemist lojaalsuskohustuse rikkumisega, kui tööandja teadmata võetakse vastu altkäemaksu. Eelnimetatud lojaalsuskohustust rikutakse altkäemaksu võtmisel pädevuse andja ees, mis tähendab, et KarS § 4023 eeldab toimepanijalt alati õigusliku kohustuse (lojaalsuskohustus) rikkumist, mis tal on selle sama eraõigusliku isiku ees, kelle huvides majandustegevuses tegutsemiseks tal on pädevus.
122.Olenemata sellest, et TADF Ehitus OÜ ja F. Sokolovi vaheline leping on pealkirjastatud töövõtulepinguna, on see käsitatav käsunduslepinguna. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 620 lg-le 1 peab käsundisaaja käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolega. Eelnimetatud sättest tuleneb käsundisaaja lojaalsuskohustus. Omanikujärelevalve teostajal on järelevalve teostamisel erapooletuse kohustus. Võttes OÜ-lt Sepmar altkäemaksu, rikkus F. Sokolov viimati nimetatud nõuet ja lojaalsuskohustust TADF Ehitus OÜ ees. Altkäemaksu vastu võttes ning antud lubadust andes ei täitnud F. Sokolov käsunduslepingust tulenevaid kohustusi vajaliku hoolsusega, kasutades ära seisundit, mille osas TADF Ehitus OÜ oli talle pädevuse andnud ning rikkus sellega TADF Ehitus OÜ ees oma käitumisega õigusliku kohustusena VÕS § 620 lg-st 1 tulenevat lojaalsuskohustust.
123.Prokuratuur ei näe, et Narva linnavalitsus oleks TADF Ehitus OÜ-le üle andnud avaliku ülesande teostamise õiguse. Omanikujärelevalve teostamine on ehitusprotsessi osa, mida reguleerib ehitusseadustik. Vastavalt selle seaduse § 19 lg 1 p-le 5 peab ehitise omanik tagama seaduses sätestatud juhul omanikujärelevalve. Omanikujärelevalve ei ole ülesanne, mille täitmise volitus on üksnes kohaliku omavalitsuse üksusel või riigil. Omanikujärelevalve teostamisel on oluline, et teenust saavad pakkuda selleks kvalifitseeritud isikud. Tegemist ei ole olukorraga, kus avalik-õiguslik juriidiline isik täidab rolli, mida ei saa täita eraõiguslik juriidiline isik või füüsiline isik. Seega ei delegeerinud kohaliku omavalitsuse üksus antud juhul oma seadusest tulenevaid avalikke ülesandeid. Järelikult on omanikujärelevalve näol tegemist eraõigusliku iseloomuga ülesandega, mitte avaliku ülesande teostamisega.
124.Ametiisikuna KarS § 288 mõttes saab olla vaadeldav üksnes isik, kelle tegutsemine on omistatav avalikule sfäärile, mitte erasfäärile. F. Sokolov ei täitnud avalikku ülesannet, mistõttu ei ole võimalik F. Sokolovile omistada ametiseisundit KarS § 288 lg 1 ja KVS § 2 lg 2 mõttes.
37(65)
125.F. Sokolovile inkrimineeritavat tegu ei ole võimalik kvalifitseerida kui altkäemaksu võtmist KarS § 294 lg 1 järgi, kuna F. Sokolovi näol ei olnud tegemist ametiisikuga, kes oleks täitnud avalikku ülesannet. Samal põhjusel ei ole A. Sepperni tegu kvalifitseeritav KarS § 298 lg 1 järgi.
126.Pädevuse kuritarvitamine KarS § 4023 lg 1 mõttes eeldab toimepanijalt alati mõne sellise õigusliku kohustuse (nt lojaalsuskohustuse) rikkumist, mis tal on selle sama eraõigusliku isiku ees, kelle huvides majandustegevuses tegutsemiseks tal on pädevus. Kuna F. Sokolovi teos ei ole tuvastatud pädevuse andja (TADF Ehitus OÜ) ees kohustuste rikkumist, siis ei ole F. Sokolov KarS § 4023 lg 1 kooseisu täitnud.
127.F. Sokolov ei olnud ametisik KarS § 288 lg 1 mõttes. Omanikujärelevalve leping oli sõlmitud riigiasutuse ja TADF Ehitus OÜ vahel. TADF Ehitus OÜ määras selle lepingu alusel omanikujärelevalve spetsialisti, kelleks ei olnud F. Sokolov, vaid S.L. . Seega isegi eeldada, et omanikujärelevalve tegemine Paju kooli ja õpilaskodu ehitustöödel oli käsitatav avaliku ülesande täitmisena, siis tulenevalt EhS (2002) § 41 lg-st 1 ja majandustegevuse registri andmetest täitis seda avaliku ülesannet S.L. . F. Sokolov ei ole elektrialal spetsialist ega saanud olla elektrialal omanikujärelevalve teostamisel vastutav spetsialist. Samas on kaitsja seisukohal, et omanikujärelevalve tegemine Paju kooli ja õpilaskodu objekti ehitustöödel ei ole käsitatav avaliku ülesande täitmisena KarS § 288 lg 1 mõttes, sest omanikujärelevalve tegija otsustus või toiming ei ole tellijale ega ka töövõtjale täitmiseks kohustuslik, vaid soovituslik. Tellija võis Paju kooli ja õpilaskodu tööd vastu võtta ka ilma omanikujärelevalve heakskiiduta. Eeltoodust tulenevalt ei saa F. Sokolovi tegu kvalifitseerida KarS § 294 lg 1 järgi.
128.F. Sokolov saatis vastuse kohtu määratud tähtaega rikkudes, mistõttu jätab kolleegium selle tähelepanuta.
129.Pädevuse kuritarvitamine KarS § 4023 lg 1 mõttes tähendab majandustegevuse raames isikule antud õiguste või kohustuste ärakasutamist. Pädevus peab olema seotud eraõigusliku isiku huvidega ja selle kuritarvitamine peab olema toime pandud juriidilise isiku tegevussfääris või sellega seotud valdkondades. Seega isikul, kellel on kirjeldatud pädevus eraõiguslikus juriidilises isikus, on sellest tulenevalt õigused ja kohustused eeskätt sama eraõigusliku juriidilise isiku ees. Koosseisu realiseerimiseks on järelikult vaja kohustuse rikkumist või õiguste kuritarvitamist selle eraõigusliku isiku ees, kelle huvides majandustegevuses tegutsemiseks tal pädevus on. Koosseisuga kaitstakse eelkõige pädeva isiku ja eraõigusliku juriidilise isiku kui nimetatud pädevuse andja vahelist suhet, mida pädevuse kuritarvitamisega rikutakse. 38(65)
130.Süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude pinnalt ei ole tuvastatav F. Sokolovi poolt õigusliku kohustuse rikkumine TADF Ehitus OÜ ees. Kohustuse rikkumine KarS § 4023 mõttes ei saa olla abstraktne viide lojaalsuskohustuse rikkumisele, vaid peab olema tuvastatav konkreetsete faktiliste asjaolude pinnalt, mida käesolevas asjas ei esine. Raha vastuvõtmine iseenesest ei saa olla pädevuse kuritarvitamine. Kõnealust kuriteokoosseisu ei saa realiseerida abstraktse viitega lojaalsuskohustuse rikkumisele. Sõltumata sellest ei ole F. Sokolovile esitatud süüdistuses talle lojaalsuskohustuse rikkumist ette heidetud ega sellise rikkumise sisu faktiliste asjaoludega avatud. Seetõttu on F. Sokolovi süüditunnistamine KarS § 4023 järgi välistatud.
131.Kaitsja nõustub prokuratuuri käsitlusega selle kohta, miks F. Sokolovi ei saa käsitada ametiisikuna KarS § 288 lg 1 mõttes. Sel põhjusel on ka välistatud F. Sokolovi teo kvalifitseerimine KarS § 294 lg 1 järgi ja A. Sepperni teo kvalifitseerimine KarS § 298 lg 1 järgi.
(i) KarS § 4023 lg 1 kohaldatavusest
132.KarS § 4023 lg 1 näeb ette karistuse eraõigusliku isiku huvides majandustegevuses tegutsemiseks pädeva isiku, samuti vahekohtuniku poolt talle või kolmandale isikule vara või muu soodustuse küsimise, selle lubamisega nõustumise või vastuvõtmise eest vastutasuna tema pädevuse kuritarvitamise eest.
133.Osutatud sätte sõnastusest saab järeldada, et pädevus, mille kuritarvitamise eest toimepanija soodustust küsib, aktsepteerib või vastu võtab, peab talle olema antud tegutsemiseks just pädevuse andnud eraõigusliku isiku huvides. KarS §-s 4023 sätestatud kuriteokoosseisuga kaitstakse eraõigusliku isiku ja tema huvides tegutsemiseks pädeva isiku vahelist lojaalsussuhet ja aususe kohustust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2018. a otsus asjas nr 1-16-10888, p 41; 2. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-84-14, p 40 ja 13. mai 2015. a määrus asjas nr 31-1-41-15, p-d 38–39). Eraõiguslike isikute õigushüvele sellise kaitse andmisega kaitstakse n-ö makrotasandil ka korruptsioonivaba majandustegevust, majandusarengut ja vaba konkurentsi (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 1-16-10888, p 41).
134.Seega eeldab pädevuse kuritarvitamine KarS § 4023 lg 1 mõttes toimepanijalt alati mõne sellise õigusliku kohustuse rikkumist, mis tal on selle sama eraõigusliku isiku ees, kelle huvides majandustegevuses tegutsemiseks tal on pädevus. Eeskätt tuleb vara või muu soodustuse küsimise, aktsepteerimise või vastuvõtmisega rikutava kohustusena kõne alla üldine lojaalsuskohustus, mis sõltuvalt asjaoludest võib tuleneda näiteks VÕS § 620 lg-st 1, töölepingu seaduse § 15 lg-st 1 ja § 16 lg-st 1 või TsÜS §-st 35. Osutatud normid teenivad just õigussuhte teise poole (käsundi- või tööandja) huve. Prokuratuuri vastuses on asjakohaselt viidatud KarS § 4023 lg 1 kujunemist mõjutanud Euroopa Nõukogu korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsiooni seletuskirjas väljendatud seisukohale, et erasektori korruptsiooni kriminaliseerimise eesmärgiks on kaitsta usaldust, kindlust ja lojaalsust just eraõiguslikes suhetes 39(65)
ja et kohustuse rikkumine on seostatav hüve salaja vastuvõtmisega, mille jaoks ei ole tööandja volitust või heakskiitu. Seega saab KarS § 4023 lg-s 1 sätestatud kuritegu igal üksikjuhul olla suunatud üksnes pädevale isikule pädevuse andnud eraõigusliku isiku vastu, mitte aga kolmandate isikute või avalike huvide vastu. See ei välista samaaegselt kollektiivsete õigushüvede kaitset, sest üldises plaanis kahjustab ebalojaalsus eraõiguslikes suhetes oluliselt mh majanduskeskkonda.
135.Eelnevast järeldub, et KarS § 4023 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule ei vasta see, kui eraõigusliku isiku huvides majandustegevuses tegutsemiseks pädev isik tegutseb oma ametialase teo eest soodustust küsides, seda aktsepteerides või vastu võttes oma ametiseisundi andja huvides või viimase (eelneval) heakskiidul. Kuna KarS § 4023 lg 1 kaitseb esmaselt eraõigusliku pädevuse andja õigusi ja eeldab alati tema õiguste rikkumist, siis ei saa selle sätte järgi karistada isikut, kes tegutseb õigushüve kandja huvides või heakskiidul. Seda isegi mitte siis, kui pädeva isiku tegevus rikub kolmandate isikute õigusi või mõnd avalik-õiguslikku kohustust, millega samas ei kaasne pädevuse andnud eraõigusliku isiku õiguste rikkumist. Viimati nimetatud juhul tuleb kontrollida, kas tegu ei vasta mõnele sellisele kuriteokoosseisule, mis on kehtestatud rikutud õigusliku kohustuse kaitseks. Näiteks kui äriühingu raamatupidaja saab lisatasu selle eest, et ta esitab juhatuse liikme soovil ühingu maksudeklaratsioonis valeandmeid, vähendamaks äriühingu maksukohustust ja parandamaks majandustulemusi, vastutab ta riigi vastu suunatud maksupettuse eest (KarS § 3891 või MKS § 1531), mitte aga altkäemaksu võtmise eest erasektoris (KarS § 4023 lg 1). Seda põhjusel, et raamatupidaja rikub lisatasu eest maksuõiguslikku deklareerimiskohustust, mis on kehtestatud üksnes riigi huvides, mitte aga oma kohustusi äriühingu ees. Teistsugune oleks olukord aga näiteks siis, kui raamatupidaja võtaks äriühingu maksudeklaratsioonis valeandmete esitamise eest soodustust ühingu konkurendilt, kelle eesmärk on saavutada, et esimene äriühing jääks maksupettusega vahele ja saaks mainekahju. Sellisel juhul vastutaks raamatupidaja nii riigi vastu suunatud maksupettuse kui ka tööandja vastu suunatud altkäemaksu võtmise eest.
136.Isegi kui asuda seisukohale, et eraõiguslikust isikust pädevuse andja heakskiit soodustuse küsimise, aktsepteerimise või vastuvõtmisega ei välista toimepanija teo vastavust KarS § 4023 lgs 1 sätestatud kuriteokoosseisule, on sellise heakskiidu näol tegemist kannatanu nõusoleku kui nn seadusülese õigusvastasust välistava asjaoluga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 17.2).
137.KarS § 4023 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisuga kaitstavat õigushüve silmas pidades ei saa soodustust saava kolmanda isikuna KarS § 4023 lg 1 mõttes käsitada seda sama eraõiguslikku isikut, kelle huvides tegutsemiseks on soodustust küsival, sellega nõustuval isikul pädevus. Küsides või võttes raha pädevuse andja tarbeks, ei riku pädev isik lojaalsuskohustust pädevuse andja suhtes.
138.Menetletavas asjas on tuvastatud, et F. Sokolov ei küsinud A. Seppernilt omanikujärelevalve tegija heakskiidu eest raha mitte iseendale, vaid TADF Ehitus OÜ-le ehk sellele samale eraõiguslikule isikule, kelle huvides tegutsemiseks tal oli pädevus (vt ka käesoleva otsuse punktid 15 ja 22). Algse altkäemaksukokkuleppe kohaselt pidi kogu summa 600 eurot liikuma OÜ Sepmar 40(65)
pangakontolt OÜ Patruul pangakonto kaudu TADF Ehitus OÜ pangakontole. Sellest lähtuvalt võltsiti F. Sokolovi osavõtul või täideviimisel ka OÜ Patruul ja TADF Ehitus OÜ arved, mille alusel altkäemaksusumma pidi liikuma. Need arved koostati summas 600 eurot. See kinnitab, et kogu altkäemaksusumma pidi F. Sokolovi ettekujutuse kohaselt laekuma TADF Ehitus OÜ-le, mitte aga talle endale või mõnele kolmandale isikule. Kokkulepitud summast 400 eurot, sh F.V poolt F. Sokolovile sularahas üle antud 100 eurot jõudiski TADF Ehitus OÜ pangakontole. See, et ülejäänud 200 eurot ei tasutud mitte ülekandega TADF Ehitus OÜ pangakontole, vaid et A. Seppern andis selle summa (kuriteo matkimise käigus) sularahas F. Sokolovi kätte, oli A. Sepperni initsiatiiv. F. Sokolov märkis maakohtus antud ütlustes, et ta kavatses ka A. Seppernilt saadud 200 eurot panna TADF Ehitus OÜ kassasse ja koostada selle kohta kassa sissetuleku orderi (KoTo, kd 4, tl 33 pöördel, vnr 20–21). Pidades silmas F. Sokolovi toimimist varem saadud 400 euroga (sh F.V-lt sularahas saadud 100 euroga) ja asjaolu, et A. Seppernilt saadud 200 eurot võeti F. Sokolovi valdusest samal õhtul toimunud läbiotsimise käigus ära, pole kolleegiumil alust F. Sokolovi kõnealuses väites kahelda. Seega küsis ja võttis F. Sokolov omanikujärelevalve tegija nõusoleku andmise eest raha TADF Ehitus OÜ-le, mitte endale või mõnele kolmandale isikule.
139.Lisaks võib TADF Ehitus OÜ juhatuse ainukese liikme T. Sokolova maakohtus antud ütlustest (KoTo, kd 4, tl 41 pöördel–46 pöördel) järeldada, et F. Sokolov tegutses A. Seppernilt TADF Ehitus OÜ-le raha küsides ja vastu võttes TADF Ehitus OÜ juhatuse teadmisel ja heakskiidul (T. Sokolova väitis küll, et kõnealused rahasummad laekusid hoopis Narva lasteaedade akendevahetuse objektil tehtud lisatöö eest, kuid selle versiooni on ringkonnakohus eelnevalt juba kummutanud).
140.Seega oli F. Sokolovi tegevus A. Seppernilt TADF Ehitus OÜ-le raha küsides ja vastu võttes suunatud talle pädevuse andnud TADF Ehitus OÜ vara suurendamisele ning toimus selle äriühingu (juhatuse) teadmisel ning nõusolekul. Sellistel asjaoludel ei ole võimalik asuda seisukohale, et F. Sokolov rikkus mõnd õiguslikku kohustust TADF Ehitus OÜ ees. F. Sokolov ei olnud TADF Ehitus OÜ suhtes ebalojaalne, vaid tegutses just nimelt selle äriühingu (varalistes) huvides. Kolleegiumile jääb arusaamatuks, milles näeb prokuratuur kõnealuses olukorras F. Sokolovi lojaalsuskohustuse rikkumist TADF Ehitus OÜ ees. Kogu F. Sokolovi süüdistuses kirjeldatud tegevus oligi suunatud TADF Ehitus OÜ hüvanguks. Olukord olnuks mõistetavalt teistsugune siis, kui F. Sokolov küsinuks raha iseendale, mitte oma pädevuse andjale.
141.Eelmises punktis toodud järeldust ei mõjuta see, kas F. Sokolovi käitumine oli vastuolus kolmandate isikute huvide või mõne avalik-õigusliku kohustusega.
142.Järelikult ei kuritarvitanud F. Sokolov KarS § 4023 lg 1 mõttes oma pädevust. Peale selle: küsides ja võttes raha TADF Ehitus OÜ-le kui talle pädevuse andnud isiku tarbeks, ei küsinud ega võtnud F. Sokolov vara ei iseendale ega ka sellisele isikule, keda oleks võimalik käsitada kolmanda isikuna KarS § 4023 lg 1 mõttes. Seega on täitmata KarS § 4023 lg 1 koosseisutunnus „talle või kolmandale isikule“. 41(65)
143.Isegi kui oleks võimalik jaatada F. Sokolovi teo vastavust KarS § 4023 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule, välistaks TADF Ehitus OÜ nõusolek raha küsimiseks ja vastuvõtmiseks F. Sokolovi soosseisupärase teo õigusvastasuse (KarS § 27). (ii) KarS § 294 lg 1 kohaldatavusest
144.Lähtudes sellest, et kohtul on KrMS § 306 lg 1 p 3 alusel materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel aktiivne roll (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-83-16, p 10 ja 8. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-99-15, p 35), kontrollib ringkonnakohus järgnevalt, kas F. Sokolovi poolt omanikujärelevalve tegija heakskiidu eest TADF Ehitus OÜ-le raha küsimine vastab KarS § 4023 lg 1 asemel mõnele teisele kuriteokoosseisule.
145.KarS § 294 lg 1 sätestab karistuse ametiisiku poolt talle või kolmandale isikule vara või muu soodustuse lubamisega nõustumise või vastuvõtmise eest vastutasuna tema ametiseisundi kasutamise eest. Ametiisik on nii KarS § 288 lg 1 kohaselt füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund, sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel.
146.Ametiisiku keskne tunnus – ametiseisund – seisneb korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 2 kohaselt õigusaktist, tehingust või asutuse töökorraldusest tulenevas õiguses ja kohustuses teha avaliku ülesande täitmisel otsus või toiming, sealhulgas osaleda otsuse tegemises või toimingus või nende sisulises suunamises. Otsus on seejuures teise isiku, sealhulgas avalikku ülesannet täitva asutuse õiguse või kohustuse tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud otsustus, millega reguleeritakse üksikjuhtumit või piiritlemata arvu juhtusid, sealhulgas õiguse üldakt, haldusakt haldusmenetluse seaduse tähenduses, kohtulahend, samuti asutuse siseakt (KVS § 2 lg 2 p 1 teine lause). Toiming on aga teisele isikule, sealhulgas avalikku ülesannet täitvale asutusele õiguslikku või vältimatut faktilist tagajärge põhjustav tegevus, mis ei ole otsuse tegemine. Toiming võib seisneda ka menetlustoimingu tegemises, tegevusetuses või viivituses (KVS § 2 lg 2 p 2 teine lause).
147.Ringkonnakohus asus otsuse I osa 6. alaosas seisukohale, et F. Sokolovil oli Paju koolis ja õpilaskodus tehtava ehitustöö üle omanikujärelevalve tegemisel õiguslik pädevus, mis võimaldas tal omanikujärelevalve tegemist sisuliselt mõjutada ja suunata. Muu hulgas oli F. Sokolov pädev andma TADF Ehitus OÜ nimel omanikujärelevalve tegija heakskiidu Paju koolis ja õpilaskodus tehtud tööde vastuvõtmiseks või selle andmisest keelduma. Ühtlasi on maakohus veenvalt tuvastanud, et F. Sokolovi tegevus TADF Ehitus OÜ projektijuhina hõlmas aktiivset osalemist omanikujärelevalve tegija seisukohtade kujundamisel, sh Paju kooli ja õpilaskodu objektil. Seda vaatamata asjaolule, et V. Sokolov ei olnud sellel ehitusobjektil omanikujärelevalve vastutav spetsialist ja seda rolli täitis S.L. . F. Sokolovi õigused, mis 42(65)
tulenesid TADF Ehitus OÜ ja Narva linna vahel 22. septembril 2014 sõlmitud käsunduslepingu punktist 8.2 koostoimes F. Sokolovi kui projektijuhi ülesannetega TADF Ehituse OÜ-s ning TADF Ehitus OÜ kui omanikujärelevalve tegija ehitusseadusest tuleneva pädevusega, andis F. Sokolovile õiguse ja kohustuse osaleda Paju kooli ja õpilaskodu ehitustööde vastuvõtmisele omanikujärelevalve tegija heakskiidu andmises kui toimingu (KVS § 2 lg 2 p 2) tegemises.
148.Järgnevalt tuleb leida vastus küsimusele, kas Paju koolis ja õpilaskodus tehtud ehitustöödel omanikujärelevalve ülesande täitmine, sh ehitustöö vastuvõtmiseks omanikujärelevalve heakskiidu andmine on käsitatav avaliku ülesande täitmisena KarS § 288 lg 1 mõttes.
149.Nagu Riigikohtu kriminaalkolleegium 11. detsembri 2015. a otsuses asjas nr 3-1-1-98-15 (pdes 60–61) sedastas, ei defineeri seadused avaliku ülesande mõistet ja erinevates seadustes võidakse mõistet "avalik ülesanne" kasutada mõnevõrra erinevas tähenduses. Avalik ülesanne ei tähenda tingimata seda, et tegemist peab olema täidesaatva riigivõimu volituse kasutamisega. Avaliku ülesande olemus ei muutu sellest, et seda ülesannet täidab eraõiguslik isik. (Riigikohtu erikogu 16. veebruari 2010. a määrus asjas nr 3-3-4-1-10, p 5)
150.Ringkonnakohus jagab õiguskirjanduses väljendatud seisukohta, et avaliku ülesande täitmise tunnus KarS § 288 lg-s 1 sätestatud ametiisiku määratluses nõuab, et isiku tegevus peab olema orienteeritud avalikele huvidele. Ametialaste süütegude peatükiga kaitstava õigushüve rikkumist saab ette heita vaid nendele, kelle ülesandeks ei ole kitsalt individuaalhuvide edendamine. Seejuures võidakse ametiisikuks KarS § 288 lg 1 mõttes lugeda ka eraõigusliku juriidilise isiku töötajat või eraisikut, kui neile on delegeerimise kaudu antud ametiseisund avaliku ülesande täitmiseks. Avaliku ülesande delegeerimine on võimalik muu hulgas materiaalse delegatsiooniga, nt sellise teenuse osutamise privatiseerimisel, mille tagamine on riigi kohustus. (Karistusseadustik. Komm vlj. 4. vlj. Tallinn: Juura 2015, § 288 komm 4.1)
151.F. Sokolovile etteheidetava teo toimepanemise ajal reguleeris omanikujärelevalve tegemist toona kehtinud ehitusseadustik. EhS (2002) § 30 lg 1 sätestas, et ehitise omanik peab tagama ehitamise üle omanikujärelevalve tegemise. Ka sama seaduse § 29 lg 2 p 1 nägi ette, et ehitise omanik on kohustatud korraldama ehitamise ajal pideva järelevalve ehitamise üle (omanikujärelevalve), tagades sealjuures omanikujärelevalvele võimaluse tutvuda järelevalve tegemise lähtealuseks oleva informatsiooni ja ehitamise tehnilise dokumentatsiooniga. EhS (2002) § 30 lg 2 kohaselt oli omanikujärelevalve tegemise eesmärk tagada ehitusprojektikohane ehitamine (p 1); ehitamise tehniliste dokumentide koostamine (p 2) ja ehitustööde nõuetekohane kvaliteet (p 3). EhS (2002) § 30 lg 3 nägi imperatiivselt ette, et omanikujärelevalvet peab tegema ehitise ehitamise alustamisest kuni ehitise kasutusloa saamiseni. Sama paragrahvi 5. lõige ja § 50 lg 1 kehtestasid kohustusliku loetelu küsimustest, mida omanikujärelevalve pidi kontrollima. EhS (2002) § 30 lg 11 kehtestas omanikujärelevalve tegijale kindlad nõuded, millest sama paragrahvi 4. lõige lubas kõrvale kalduda üksnes teatud väiksemate ehitiste puhul. 43(65)
152.Eelmises punktis viidatud sätetest nähtub ühemõtteliselt, et omanikujärelevalve korraldamine ei olnud mitte ehitise omaniku õigus vaid seadusest tulenev kohustus. Ringkonnakohtu hinnangul kehtestas seadus omanikujärelevalve tegemise kohustuse eeskätt just avalikes huvides. Vastasel korral võinuks seadusandja jätta omanikujärelevalve teenuse tellimise ehitise omaniku enda otsustada, arvestades asjaolu, et enamasti on viimane ka ise huvitatud sellest, et erapooletu asjatundja kontrolliks nii ehitusprojekti kui ka ehitustööde kvaliteeti. Ometigi seadusandja nii ei toiminud, vaid pani ehitise omanikule sõnaselgelt kohustuse korraldada omanikujärelevalve tegemine. See saab olla seletatav üksnes asjaoluga, et ehitamise omanikujärelevalve tegemine on vajalik avalikes huvides. Ehitusprojekti eirav või ebakvaliteetne ehitustöö ei sea ohtu mitte üksnes ehitise omaniku huve, vaid võib tekitada äärmiselt suure kahju määratlemata ringile isikutele, kellel on ehitustööde või nende tulemusel valmiva ehitisega mingi kokkupuude (nt ehitustöölised, ehitise kasutajad, naaberkinnisasjade omanikud ja kasutajad jpt). Seejuures võivad ebakvaliteetse ehitamisega kolmandatele isikutele põhjustatavad negatiivsed tagajärjed olla äärmiselt rasked, kui pidada silmas, et puudused ehituskvaliteedis võivad varalise kahju kõrval kaasa tuua ka inimeste hukkumise või tervisekahjustuste tekkimise. Seetõttu on ilmne, et avalik huvi ehitusprojektikohase ehitamise, ehitamise tehnilise dokumentatsiooni koostamise ja ehitustööde nõuetekohase kvaliteedi kontrollimise ja tagamise vastu on äärmiselt kõrge. Just avalik huvi ehitamise omanikujärelevalve vastu on ka põhjus, miks seadusandja ei ole jätnud omanikujärelevalve teenuse tellimist ehitise omaniku otsustada ja on kehtestanud omanikujärelevalve tegemisele võrdlemisi ranged nõuded.
153.Eeltoodust järeldub, et omanikujärelevalve tegemine on orienteeritud vähemalt olulisel määral just avalikule huvile tagada ehitamise ja valmiva ehitise kvaliteet ning ohutus (ehkki see ei välista samaaegselt ka ehitise omaniku erahuvi – saada kvaliteetne ehitis – teenimist). Seetõttu asub ringkonnakohus seisukohale, et ehitamise omanikujärelevalve tegemine on käsitatav avaliku ülesande täitmisena KarS § 288 lg 1 mõttes. Toodud järeldust ei väära vähimalgi määral prokuratuuri vastuses osutatud tõik, et omanikujärelevalvet ei tee kohaliku omavalitsuse üksus ega riik. See, kas mingi ülesanne on käsitatav avaliku ülesandena, ei olene sellest, kas seda täidab avalik-õiguslik või eraõiguslik isik, vaid sellest, milline on selle ülesande eesmärk. Teoreetiliselt oleks täiesti mõeldav, et omanikujärelevalvet toimetaks mõni riigi- või munitsipaalasutus. Seadusandja on aga leidnud, et omanikujärelevalvet pole otstarbekas teha riigil või kohaliku omavalitsuse üksusel endal, ja delegeerinud selle ülesande täitmise pädevusnõuetele vastavatele eraõiguslikele isikutele. Nii on see ka mitme teise avaliku ülesande puhul (nt täitemenetlus või vanglakaupluste pidamine). Selline delegeerimine ei muuda aga seda, et omanikujärelevalvet tehakse – vähemalt olulisel määral – avalikes huvides. KarS § 288 lg-st 1 nähtub selgelt, et ametiisik võib avalikku ülesannet täita ka näiteks lepingu alusel. Isiku lugemisel ametiisikuks pole oluline mitte tema või tema ametiseisundi andja juriidiline vorm (eraõiguslik või avalik-õiguslik isik), vaid tema täidetava ülesande iseloom ja eesmärk.
44(65)
154.Seega oli ka omanikujärelevalve tegemine Paju kooli ja õpilaskodu ehitustöödel – sh nende tööde vastuvõtmiseks omanikujärelevalve heakskiidu andmine – käsitatav avaliku ülesande täitmisena KarS § 288 lg 1 ja KVS § 2 lg 2 mõttes.
155.Eelmises punktis toodud järeldust ei väära ka F. Sokolovi kaitsja vastuses esitatud väide, et omanikujärelevalve tegija heakskiit või selle puudumine pole ehitise omanikule ehitise vastuvõtmise üle otsustamisel siduv. Jättes hindamata kaitsja sellise väite ehitusõigusliku paikapidavuse, märgib kolleegium, et isegi juhul, kui omanikujärelevalve tegija heakskiidu puudumine ei too kaasa õiguslikku keeldu ehitustööd vastu võtta, tingib see KVS § 2 lg 2 p-s 2 nimetatud „vältimatu faktilise tagajärje”. Nimelt on ehitise omanikul (ehitustöö tellijal) üldjuhul kaalukas põhjus keelduda omanikujärelevalve poolt heaks kiitmata töö vastuvõtmisest, mis tähendab, et töö vastuvõtmise tõenäosus väheneb oluliselt. Menetletavas asjas on maakohus tuvastanud – ja selle üle pole ka vaidlust –, et Narva linn keeldus Paju kooli ja õpilaskodu ehitustöid ilma TADF Ehitus OÜ heakskiiduta vastu võtmast.
156.Niisiis oli F. Sokolovil KVS § 2 lg 2 p-s 2 nimetatud toimingu tegemise pädevus avaliku ülesande täitmisel ja teda tuleb seega käsitada ametiisikuna KarS § 288 lg 1 mõttes.
157.Nõustudes võtma ja võttes A. Seppernilt TADF Ehitus OÜ-le kui KarS § 294 lg-s 1 nimetatud kolmandale isikule raha vastutasuna selle eest, et ta annab TADF Ehitus OÜ kui omanikujärelevalve tegija heakskiidu Paju koolis ja õpilaskodus tehtud ehitustööde vastuvõtmiseks, pani F. Sokolov KarS § 288 lg-s 1 nimetatud ametiisikuna toime teo, mis vastab KarS § 294 lg 1 objektiivsele koosseisule.
158.Käimasolevas kohtumenetluses tuvastatud asjaolude kohaselt teadis F. Sokolov kui pikka aega omanikujärelevalve teenuse osutamisega kokku puutunud isik omanikujärelevalve sisu ja selle tegija õigusi ning kohustusi. Samuti pole vaidlustatud fakti, et ta teadis TADF Ehitus OÜ ja Narva linna vahel 22. septembril 2014. a sõlmitud käsunduslepingu punkti 8.2 sisu. Isegi, kui F. Sokolov ei saanud aru, et need asjaolud on piisavad KarS § 288 lg-s 1 nimetatud ametiseisundi tekkimiseks, ei välistaks selline eksimus F. Sokolovi tahtlust altkäemaksu koosseisu täitmisel, sest tegemist oleks eksimusega subsumeerimises, mis on käsitatav eksimusena teo keelatuses KarS § 39 tähenduses (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-98-15, p 95). Juba maakohus on tuvastanud, et F. Sokolovi tahtlus (kavatsetus) hõlmas nii raha üleminekut kui ka asjaolu, et tegemist on vastutasuga omanikujärelevalve tegija heakskiidu eest Paju kooli ja õpilaskodu ehitustööde vastuvõtmiseks. Seega täitis F. Sokolov ka KarS § 294 lg 1 subjektiivse koosseisu.
159.Puudub alus kahelda F. Sokolovi teo õigusvastasuses ja süülisuses.
160.Eeltoodud põhjustel kvalifitseerib ringkonnakohus F. Sokolovile süüdistuses ja maakohtu otsuses KarS § 4023 lg 1 järgi süüks arvatud käitumise ümber KarS § 294 lg 1 järgi. Kuna KarS § 402 3 lg 1 ja § 294 lg 1 sanktsioonid on identsed, nähes karistusena ette rahalise karistuse või 45(65)
kuni viieaastase vangistuse, ei mõjuta F. Sokolovi teo karistusõigusliku hinnangu muutmine selle teo eest mõistetavat karistust.
2.Dokumendi võltsimisele ja võltsitud dokumendi kasutamisele kihutamine ja kaasaaitamine
161.On tuvastatud nii see, et F. Sokolov võltsis TADF Ehitus OÜ arve-saatelehed ja esitas need F.V-le, kui ka see, et F. Sokolov kihutas F.V võltsima ja A. Seppernile esitama OÜ Patruul arvet ning aitas OÜ Patruul arve võltsimisele ja esitamisele kaasa. Maakohus toimis aga vääralt, kui ei piirdunud F. Sokolovi süüditunnistamise ja karistamisega KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi, vaid tunnistas süüdistatava lisaks süüdi ka KarS § 344 lg 1–§ 22 lg-te 2 ja 3 ning § 345 lg 1–§ 22 lg-te 2 ja 3 järgi ning mõistis talle võltsimisest ja võltsitud dokumendi kasutamisest osavõtu eest eraldi karistused. KarS §-st 63 tulenevalt loetakse sama süüteokoosseisu korduvat täitmist ühe süüteo toimepanemiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. jaanuari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-106-04, p 9 ja 21. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-80-11, p 11). Lähtudes subsidiaarsuse põhimõttest, neeldub osavõtutegu täideviimises (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
25.aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-22-11, p 14). Seega hõlmab isiku süüditunnistamine KarS § 344 lg 1 järgi ka tema selliseid tegusid, mis eraldivõetuna oleksid kvalifitseeritavad dokumendi võltsimisele kihutamise ja/või sellele kaasaaitamisena. Samamoodi hõlmab isiku süüditunnistamine KarS § 345 lg 1 järgi tema selliseid tegusid, mis eraldivõetuna oleksid kvalifitseeritavad võltsitud dokumendi kasutamisele kihutamise ja/või sellele kaasaaitamisena. (Vrd ka Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-106-12, p 23)
162.Seetõttu tuleb Viru Maakohtu otsus apellatsiooni piiridest väljudes tühistada osas, milles kohus tunnistas F. Sokolovi lisaks KarS § 344 lg-le 1 süüdi ja karistas teda ka KarS § 344 lg 1 – § 22 lgte 2 ja 3 järgi, samuti osas, milles kohus tunnistas F. Sokolovi lisaks KarS § 345 lg-le 1 süüdi ja karistas teda ka KarS § 345 lg 1 – § 22 lg-te 2 ja 3 järgi. Sellega ei kaasne F. Sokolovi osalist õigeksmõistmist, kuna karistatava käitumise maht (teokirjeldus) ei muutu, muutub vaid sellele käitumisele antav karistusõiguslik hinnang. Samuti ei mõjuta maakohtu kõnealuse vea parandamine F. Sokolovi liitkaristust, kuna maakohus on KarS § 64 lg-t 1 kohaldades lugenud kergemad karistused kaetuks raskeimaga. (III) Alar Sepperni kaitsjate apellatsioonist
163.Maakohus väljus süüdistuse piiridest, kui tuvastas, et A. Sepperni ja F. Sokolovi vahel oli altkäemaksukokkulepe, mille kohaselt olid pooled ühel meelel, et A. Seppern saab F. Sokolovilt 600 euro eest vastuteenena talle kasuliku teo, mis seisnes selles, et TADF Ehitus OÜ annab omanikujärelevalve teostajana nõusoleku tööde vastuvõtmiseks Narva Paju kooli ja õpilaskodu objektil. Asjaolud, mida kohus pidas oluliseks ekvivalentsussuhte olemasolu tuvastamisel, ei ole 46(65)
süüdistuses kajastamist leidnud. Süüdistuses ei nimetata vastuteenena TADF Ehitus OÜ poolt Paju kooli ja õpilaskodu tööde vastuvõtmiseks omanikujärelevalve teostaja nõusoleku andmist. Süüteokoosseisule vastavad faktilised asjaolud peavad olema kirjeldatud süüdistuses. Erasektori korruptsiooni korral tähendab see seda, et süüdistusest peavad obligatoorselt nähtuma ekvivalentsussuhet sisustavad faktilised asjaolud, sh milline on oodatav vastuteene ning milles seisneb pädevuse kuritarvitamine. A. Seppernile esitatud süüdistuses puuduvad ekvivalentsussuhet kirjeldavad asjaolud täielikult. Süüdistusest ei nähtu, milles pidi seisnema F. Sokolovi pädevust kuritarvitav tegu või tegevusetus, mille eest A. Seppern väidetavalt altkäemaksu tasus. Tegemist on süüdistuse olulise puudusega, mis peab tooma endaga kaasa õigeksmõistva kohtulahendi tegemise. Maakohus on aga lubamatult süüdistuses märkimata asjaolud ise tõenditest tuletanud. Riigikohus on korduvalt märkinud, et isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada.
164.A. Sepperni pole alust õigeks mõista. A. Seppern tunnistas ennast kohtus süüdi ja andis ka vastavasisulisi ütlusi. A. Seppern lubas anda altkäemaksu summas 600 eurot ning andis 400 eurot. 200 eurot oli matkimise käigus üle antud raha. Kuriteokoosseisu täitmiseks piisas vaid sellest, et A. Seppern lubas altkäemaksu anda.
165.Ringkonnakohus nõustub kaitsjatega, et A. Seppernile KarS § 4024 lg 1 järgi esitatud süüdistus on ilmselgelt puudulik, kuna selles ei ole avatud, millise teo eest A. Seppern F. Sokolovile raha lubas ja andis.
166.KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 ls 1 väljakujunenud kohaldamispraktika järgi peavad kaitseõiguse tagamiseks süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. (Vt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14; kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10 ja 27. septembri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-80-13, p 7.2.1.) Süüdistuse sisu peab kajastama faktiliste (eluliste) asjaolude kirjeldust, mitte seaduses sätestatud süüteokoosseisu tunnuste ümberkirjutust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 29). 47(65)
167.Sarnaselt KarS §-s 298 ette nähtud kuriteokoosseisule on ka KarS § 4024 lg-s 1 sätestatud viitelise kuriteokoosseisu üks tunnus nn ekvivalentsussuhe ehk altkäemaksu andja üksmeel selles, et lubatav või antav vara või muu soodustus on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuli 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-31-14, p 15). Teisisõnu peab see tegu kujutama endast vastutasu eest tehtut või tehtavat: see on altkäemaksu andja jaoks sisuliselt ostetud või ostetav vastuteene (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-118-06, p 14). Järelikult peab KarS § 4024 lg 1 järgi esitatav süüdistus kajastama mh ka selle ametialase teo (eluliste asjaolude) kirjeldust, mille eest süüdistatav vara või muud soodustust lubas ja/või andis.
168.A. Seppernile esitatud süüdistuses märgitakse, et A. Seppern „maksis“ F. Sokolovile 600 eurot (muudetud süüdistuse järgi 400 eurot) „altkäemaksu“, jättes aga täielikult avamata selle, mille eest A. Seppern F. Sokolovile raha andis. Süüdistuses on küll välja toodud, et A. Seppern oli sõlminud Paju kooli ja õpilaskodusse evakuatsiooni- ja avariivalgustuse paigaldamiseks Narva linnaga lepingu ja et F. Sokolov tegi nendel ehitustöödel omanikujärelevalvet, kuid see väide ei ütle midagi selle kohta, mis oli süüdistuses nimetatud rahasumma maksmise eesmärk. Ka A. Sepperni süüdistuse lõpuosa, kus kirjeldatakse seda, mil viisil A. Seppern raha üle andis, ei kajasta ekvivalentsussuhet sisustavaid fakte. Pelgalt väitest, et A. Seppern „maksis altkäemaksu“, pole võimalik aru saada, milles seisnes makstava raha eest saadud või saadav vastuteene. Teo nimetamine altkäemaksu maksmiseks tähendab sellele teole karistusõigusliku hinnangu andmist, mitte teo eluliste asjaolude kirjeldamist. Nagu kolleegium eelnevalt kohtupraktikale tuginedes selgitas, peab süüdistuse sisu kajastama faktiliste (eluliste) asjaolude kirjeldust, mitte seaduses sätestatud süüteokoosseisu tunnuste ümberkirjutust. Siinkohal pole huvituseta märkida, et erinevalt A. Sepperni süüdistusest on F. Sokolovi süüdistuses välja toodud ka see tegu, mille eest raha maksti. See ei kompenseeri küll A. Sepperni süüdistuse puudulikkust, kuid osutab prokuratuuri ebajärjekindlusele süüdistusakti koostamisel.
169.Üldjuhul tooks eelnevalt kirjeldatud puudus altkäemaksu-süüdistuse sisus kaasa kuriteo tuvastamatuse KrMS § 309 lg 2 mõttes. Nimelt tuleb silmas pidada, et KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 ls 1 kohaselt ei ole kohtul olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 21 koos seal viidatud kohtupraktikaga).
170.Menetletavas asjas on aga tegemist eripärase olukorraga. Nimelt on süüdistatav A. Seppern ise kogu kriminaalmenetluse vältel järjepidevalt kinnitanud, et ta nõustus maksma ja maksis F. Sokolovile raha just selle eest, et TADF Ehitus OÜ annaks omanikujärelevalve tegija nõusoleku Paju koolis ja õpilaskodus tehtud OÜ Sepmar tööde vastuvõtmiseks. Muu hulgas kirjeldas A. Seppern seda asjaolu põhjalikult maakohtus antud ütlustes (KoTo, kd 4, tl 10 pöördel–11).
171.Nagu nähtub ka eelnevalt viidatud Riigikohtu praktikast, on KrMS § 268 lg-st 1 ja lg 5 ls-st 1 tuleneva tuginemispiirangu eesmärk kaitseõiguse tagamine. Tavaliselt rikub see, kui kohus tugineb isikut süüdi tunnistades süüdistuses kirjeldamata faktilisele asjaolule, kaitseõigust, sest 48(65)
süüdistatav ja tema kaitsja jäetakse niiviisi ilma tõhusast võimalusest esitada kõnealuse asjaolu tõendatuse kohta vastuväiteid ja neid kinnitavaid tõendeid. Kaitseõiguse rikkumisest ei saa aga rääkida olukorras, kus kohus tuvastab ja tugineb isiku süüditunnistamisel sellisele süüdistuses kirjeldamata faktilisele asjaolule, millele on kohtumenetluses selgelt tuginenud ka süüdistatav ise (siinkohal on jutt on mõistetavalt süüdistuses käsitletavat kuriteosündmust sisustavast elulisest asjaolust, mitte nt faktikogumist, mis moodustab uue kuriteosündmuse). Seesuguse süüdistust sisustava asjaolu tõendatuks lugemine ei saa olla süüdistatavale ja tema kaitsjale üllatuslik ega anna alust väita, et neil polnud tõhusat võimalust asjaolu tõendatusele vastu vaielda. KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 ls 1 tõlgendamine nii, et osutatud sätted ei luba kohtul tuvastada ja isiku süüditunnistamisel tugineda isegi sellisele süüdistuses kirjeldamata faktilisele asjaolule, mille olemasolu on sama süüdistatav ise aktiivselt väitnud, muudaks osutatud sätted oma tegelikku eesmärki mitteteenivaiks formalistlikeks menetlustõketeks.
172.Menetletavas asjas ei ole A. Sepperni kaitsjad apellatsioonis väitnud, et maakohtu tuginemine asjaolule, et A. Seppern lubas ja andis raha omanikujärelevalve tegijalt ehitustööde vastuvõtmiseks nõusoleku saamise eest, oli süüdistatavale ja kaitsjatele kuidagi üllatuslik; et nad soovinuksid esitada kõnealust fakti kummutavaid tõendeid ja et selle kõneksoleva asjaolu kirjeldamine süüdistuses parandanuks mingil moel A. Sepperni protsessuaalset positsiooni.
173.Neil põhjustel leiab ringkonnakohus, et A. Sepperni süüdistuses nn ekvivalentsussuhet sisustavate eluliste asjaolude kirjeldamata jätmine ei tingi kuriteo tuvastamatust ega too kaasa A. Sepperni õigeksmõistmist.
174.Süüdistuses käsitati altkäemaksu andmisena ka A. Sepperni poolt 23. aprillil 2015 kuriteo matkimise käigus F. Sokolovile sularahas 200 euro maksmist. Kohtuliku uurimise käigus täpsustas prokurör KrMS § 268 lg 3 korras süüdistust selles osas, et 600 eurot oli lubatud altkäemaksu summa ja tasutud oli 400 eurot. Veel 200 eurot anti F. Sokolovile üle kuriteo matkimise käigus. Prokuröri sellist avaldust tuleb käsitada süüdistusest loobumisena, mis KrMS § 14 lg 2 kohaselt toob kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise. Seega 200 euro altkäemaksuna andmise episoodis tuleb A. Seppern õigeks mõista. Maakohus leidis otsuse kirjeldavas osas sisuliselt seda, et 200 euro andmises ei ole kuriteo toimepanemine tõendamist leidnud, jättes selle osa tuvastatud asjaoludest välja. Samas jättis kohus ekslikult otsuse resolutiivosas A. Sepperni õigeks mõistmata. Kui sama kuriteokoosseisu alla kuuluva süüdistuse ühes episoodis ei leia kuriteo toimepanemine tõendamist, peab see kohtuotsuse resolutiivosas kajastuma õigeksmõistmisena. Praegusel juhul ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (KrMS § 339 lg 1 p 8). 49(65)
175.Süüdistuse täpsustamist viitega 200 euro üleandmisele pole õige käsitada süüdistusest loobumisena ja see ei too kaasa õigeksmõistva otsuse tegemist.
176.A. Seppernile KarS § 4024 lg 1 järgi esitatud algses süüdistuses, mille alusel süüdistatav 22. märtsil 2017 kohtu alla anti (KoTo, kd 1, tl 62), märgiti, et A. Seppern maksis F. Sokolovile altkäemaksu 600 eurot (KoTo, kd 1, tl 9). Järgnevalt toodi süüdistuses välja, et olles eelnevalt F. Sokoloviga kokku leppinud, maksis A. Seppern OÜ Patruul võltsitud arve nr 29 alusel OÜ Sepmar pangakontolt 6. märtsil 2015. a 300 eurot, 10. märtsil 2015. a 100 eurot ja andis 23. aprillil 2015 F. Sokolovile sularahas üle altkäemaksusumma 200 eurot (KoTo, kd 1, tl 10). Seega nähtub A. Sepperni algsest süüdistusest selgelt, et talle heideti ette muu hulgas seda, et ta andis
23.aprillil 2015 F. Sokolovile altkäemaksuna 200 eurot sularaha.
177.2. mai 2017. a kohtuistungil avaldas prokurör, et ta täpsustab süüdistust, seda oluliselt muutmata, märkides järgmist: „A. Seppernile esitatud süüdistuse teises episoodis, algselt oli 600 eurot altkäemaksu nii lubamine kui maksmine Fjodor Sokolovile, tegelikkuses lubatud oli 600 eurot, kuid makstud oli 400 eurot, 200 eurot, viimane osamakse oli matkimise käigus. Selles osas, 200 euro osas A. Seppernile süüdistust esitatud ei ole.“ (KoTo, kd 4, tl 1)
178.Kolleegium nõustub apellantidega, et prokuröri viidatud avaldus 2. mai 2017. a kohtuistungil on käsitatav süüdistusest osalise loobumisena KrMS § 14 lg 2 ja § 301 mõttes, mitte aga süüdistusakti parandamisega KrMS § 268 lg 3 tähenduses, nagu ekslikult leidis prokuratuur ja ka maakohus oma otsuse punktis 288. Kõnealuse muudatuse tulemusena teisenes A. Seppernile etteheidetava teo faktiline pilt (elulised asjaolud) selle teo ebaõigussisu ja teosüüd mõjutaval (vähendaval) määral: prokuratuur ei heitnud A. Seppernile enam ette seda, et ta andis 23. aprillil 2015 F. Sokolovile altkäemaksuna üle 200 eurot sularaha. Seega langes süüdistuse sisust välja üks väidetava altkäemaksu andmise osategu, mis vastanuks ka eraldivõetuna kuriteo tunnustele. Tegemist on süüdistuse mahu vähenemisega. Sellist muudatust süüdistuse sisus ei saa kindlasti käsitada süüdistuse parandamisena KrMS § 268 lg 3 mõttes, vaid tegemist on süüdistusest osalise loobumisega, mis KrMS § 14 lg 2 ja § 301 kohaselt toob kaasa süüdistatava osalise õigeksmõistmise. Seda vaatamata asjaolule, et süüdistuse teokirjelduses tehtud muudatus ei mõjutanud kuriteo kvalifikatsiooni (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. juuni 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-46-06, põhiosa punkt 6 ja resolutiivosa punktid 1 ning 2). KrMS § 309 lg 2 sätestab, et õigeksmõistev kohtuotsus tehakse, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või kui prokurör on süüdistusest loobunud. Seega juhul, kui kohus ei tuvasta osaliselt kohtualuse süüd süüdistuse sisuks olevate kuritegude toimepanemisel, ei piisa üksnes süüdistusmahu vähendamisele osutamisest, vaid ta tuleb selles osas mõista õigeks. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2018. a otsus asjas nr 1-16-9717, p 27) 50(65)
179.Eeltoodud põhjustel tuleb A. Seppern mõista KrMS §-st 301 juhindudes KarS § 4024 lg 1 järgi õigeks selles, et ta andis 23. aprillil 2018 F. Sokolovile sularahas 200 eurot altkäemaksu.
3.A. Sepperni suhtes KrMS § 202 kohaldamata jätmine
180.Jättes kriminaalmenetluse A. Sepperni suhtes KrMS § 202 alusel lõpetamata, rikkus maakohus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Nii prokurör, kaitsja kui ka A. Seppern taotlesid kohtult menetluse lõpetamist KrMS § 202 alusel. Kohus jõudis ekslikult järeldusele, et käesolevas asjas on avalik menetlushuvi avalikkuse kõrge tähelepanu ja ajakirjanduse suure huvi tõttu. Samuti asus kohus ebaõigele seisukohale, et uurimisasutusega koostöö tegemine ja kuriteo avastamisele kaasaaitamine ei mõjuta avaliku menetlushuvi olemasolu. Valitsev arvamus seostab avaliku menetlushuvi mõiste enamjaolt materiaalses karistusõiguses sätestatud karistamise eesmärkidega, s.o eri- ja üldpreventsiooniga. Üldpreventiivsetest eesmärkidest lähtudes on avaliku menetlushuvi jaatamiseks alust siis, kui ühiskonna usk õiguse kehtivusse kannataks tugevalt kriminaalmenetluse lõpetamise korral kriminaalmenetluse esemeks oleva teo toimepanemise viisist, tagajärgede erakordsest iseloomust, analoogiliste tegude suurest arvust või muudest põhjustest tingituna. Käesolevas asjas eelnimetatud asjaolusid ei esine. A. Seppern ei ole avaliku sektori ametnik ega töötaja. Ta pöördus tagajärgede ärahoidmiseks ja kuriteo tõkestamiseks ise uurimisasutuse poole ning osutas aktiivselt kaasabi kuriteo avastamisele ja tõendite kogumisele, osaledes muuhulgas jälitustoimingutel matkijana. Seega ei tingi ei A. Sepperni isik, teo toimepanemise viis ega tagajärjed avaliku menetlushuvi olemasolu. A. Sepperni panuseta oleks kriminaalmenetluse esemeks olev kuritegu jäänud menetlemata. Riigi peaprokuröri 12. aprilli 2007. a juhise kohaselt võib avaliku menetlushuvi äralangemise üheks põhjuseks olla ka asjaolu, et isik aitab oluliselt kaasa enda või mõne teise isiku poolt toimepandud kuriteo tõendamiseseme asjaolude selgitamisele, kui ilma selleta oleks kuriteo avastamine ja tõendite kogumine olnud välistatud või oluliselt raskendatud. Avalikku menetlushuvi ei saa samastada avalikkuse kõrgendatud huvi või ajakirjandusliku huviga. Õiguskirjanduses esitatud ja praktikas rakendatud seisukohtade kohaselt ei ole avaliku menetlushuvi puhul õige võtta aluseks avalikkuse huvitatust konkreetse õigusküsimuse lahendamisest ega juhtumi kajastamist meedias.
181.Kirjalikus seisukohas juhivad kaitsjad täiendavalt tähelepanu sellele, et prokuröri tegevusetuse tõttu on A. Sepperni suhtes ebaõiglaselt jõudnud kohtusse arutamisele kriminaalasi, milles ta tegi kõik endast oleneva, et aidata kaasa kuriteo avastamisele, sh osutas olulist kaasabi tõendite kogumisel, osaledes jälitustoimingutel kuriteo matkijana. Kuid vastupidiselt kokkulepitule ja A. Sepperni õigustatud ootusele, et kriminaalmenetlus tema suhtes lõpetatakse, saatis prokuratuur süüdistusakti kohtusse, tehes A. Seppernile muuhulgas etteheite kuriteos, milles viimane osales kohtu loal matkijana. Seega on tekkinud olukord, kus kodanik on riigivõimu usaldades teinud viimasega igakülgset koostööd ja aidanud kaasa kuriteo tõendamisele (mida tema panuseta poleks avastatud), kuid jäänud ilma lubatud leebemast kohtlemisest, st on vastutasuks riigivõimu poolt petta saanud. 51(65)
182.Prokuratuur toetab kaitsjate taotlust lõpetada A. Sepperni suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel.
183.Maakohus leidis, et A. Sepperni süü ei ole suur (maakohtu otsuse punkt 72), lisades, et see on „miinimumilähedane“ (maakohtu otsuse punkt 78). Ühtlasi sedastas kohus, et A. Seppern pöördus ise politseisse, teatas kuriteost ja tegi uurimisega koostööd, osaledes kuriteo matkimisel. Samas ei nõustunud esimese astme kohus sellega, et A. Sepperni teo menetlemiseks puudub avalik menetlushuvi.
184.Kolleegium nõustub täielikult kaitsjate kriitikaga avalikku menetlushuvi puudutava maakohtu seisukoha aadressil. Kohtu põhjendused selle kohta, miks ei ole A. Sepperni suhtes õige kriminaalmenetlust lõpetada, põhinevad KrMS § 202 lg-s 1 ette nähtud avaliku menetlushuvi mõiste ilmsel väärtõlgendusel ja on seetõttu asjakohatud.
185.Maakohus viitas avaliku menetlushuvi jaatades oma otsuse punktis 73 eeskätt avalikkuse ja meedia suurele huvile nii erasektori korruptsioonikuritegude vastu üldiselt kui ka konkreetse kriminaalmenetluse vastu. Ringkonnakohus märgib, et avaliku menetlushuvi olemasolu või puudumist ei mõjuta vähimalgi määral see, kas ja kui suurt huvi ilmutab ajakirjandus või muu meedia menetletava kuriteo vastu või sama liiki kuritegude suhtes üldiselt. „Avalik menetlushuvi“ KrMS § 202 lg 1 mõttes ja „avalikkuse huvi“ või „ülekaalukas avalik huvi“, mis õigustab andmete avaldamist ajakirjanduses (vt nt AvTS 30 lg 4 ja § 38 lg 1 ning isikuandmete kaitse seaduse § 11 lg 2), samuti kohtueelse menetluse andmete avaldamist (KrMS § 214 lg 2) on vaatamata kõlalisele sarnasusele erineva sisuga mõisted. Põhjustel, mis annavad aluse rääkida avalikkuse huvist mingite andmete avaldamise suhtes, ei pruugi olla vähimatki kaalu KrMS § 202 lg 1 kohaldamise aspektist ja vastupidi. Samuti on ilmne, et kriminaalmenetluse lõpetamise võimalikkus ei saa sattuda sõltuvusse – kahtlustatava või süüdistatava seisukohalt täiesti juhuslikku laadi – asjaolust, kas mõni ajakirjandusväljaanne otsustab tema suhtes toimuvat kriminaalmenetlust kajastada või mitte. Meediahuvi kriminaalasja kajastamise vastu ei saa kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise üle otsustamisel üldse – isegi mitte muu hulgas – arvesse võtta. Tegemist on KrMS § 202 lg 1 kohaldamise seisukohalt asjakohatu argumendiga, millele tuginemine tähendab seda, et menetleja on teinud kriminaalmenetluse lõpetamise üle otsustades kaalutlusvea.
186.Ringkonnakohus ei jaga ka maakohtu arvamust, et kahtlustatava või süüdistatava koostöö kriminaalasja menetlejaga ja aktiivne kaasaaitamine kuriteo avastamisele ei mõjuta avaliku menetlushuvi olemasolu ning et sellistele asjaoludele tuginedes saab kriminaalmenetluse lõpetada üksnes KrMS § 205 lg 1 alusel. KrMS § 205 lg 1 ei välista kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 202 lg 1 alusel, kui viimati nimetatud sättes ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamise eeldused on täidetud. Kahtlustatava või süüdistatava kaasabi kuriteo tõendamiseseme asjaolude 52(65)
selgitamisele on vaieldamatult üks sellistest asjaoludest, mida tuleb KrMS § 202 lg-s 1 nimetatud avaliku menetlushuvi olemasolu hinnates arvesse võtta.
187.Selles kriminaalasjas ei ole vaidlust, et A. Seppern pöördus kohe pärast seda, kui F. Sokolov oli temalt Paju koolis ja õpilaskodus tehtud tööde vastuvõtmise eest raha küsinud, politseisse. Vastates maakohtu istungil prokuröri küsimustele, andis A. Seppern mh järgmisi ütlusi (KoTo, kd 4, tl 12–12 pöördel):
[...]
[...]
[...]
Prokuratuur pole A. Sepperni nende ütluste tõepärasust kahtluse alla seadnud, vaid sisuliselt kinnitanud (vt KoTo, kd 4, tl 37 pöördel, vnr 21–23).
188.Eeltoodust järeldub, et A. Seppern, kellelt F. Sokolov küsis altkäemaksu, teatas juhtunust kohe – ehkki algselt mitteametlikult – politseile, kuid kuna uurimisasutuses jäi selle teabe menetlemine venima, otsustas raha siiski ära maksta. Hiljem osutas A. Seppern kriminaalasja menetlejale aktiivselt kaasabi, sh matkis altkäemaksu üleandmist ja talle lubati, et tema suhtes 53(65)
kriminaalmenetlus lõpetatakse. Juhtumi asjaolusid arvestades jääb kolleegiumil vaid nõustuda apellantide hinnanguga, et kui A. Seppern ei oleks politseisse pöördunud ja uurimisasutust aidanud, jäänuks menetletav kuritegu avastamata. Samas vähendab see, et uurimisasutus ei suutnud A. Seppernilt saadud teabele piisavalt kiiresti adekvaatselt reageerida, A. Sepperni süü suurust F. Sokolovile raha maksmisel.
189.Riigikohus on leidnud, et KrMS § 202 eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04, p 16). Menetletaval juhul oleks A. Sepperni süüditunnistamine ja karistamine – arvestades nii tema teo asjaolusid kui ka käitumist käesolevas kriminaalmenetluses – selgelt ebaproportsionaalne. Veel enamgi – see annaks alust heita riigivõimule ette sõnamurdlikkust ja võiks tulevikus pärssida inimeste valmisolekut teavitada uurimisasutusi või prokuratuuri korruptsioonijuhtumitest. See omakorda tähendaks seda, et paljud sellised juhtumid jääksid menetlemata ja kurjategijad karistamata.
190.Eeltoodud põhjustel asub ringkonnakohus apellantidega nõustuvalt seisukohale, et lisaks A. Sepperni süü väiksusele, mille sedastas juba maakohus, puudub tema teo menetlemise vastu ka avalik menetlushuvi. Seetõttu tuleb prokuratuuri, süüdistatava ja kaitsja maakohtus esitatud taotlus (KoTo, kd 4, tl 37 pöördel, tl 2 pöördel ja tl 51 pöördel) rahuldada ja kriminaalmenetlus A. Seppernile KarS § 4024 lg 1 järgi esitatud süüdistuses KrMS § 202 lg 1 alusel lõpetada. Kriminaalmenetluse lõpetamise taotluse kohaselt nõustus A. Seppern hüvitama riigile kohtueelse menetluse kulu 218 eurot 40 senti ja lisaks tasuma riigituludesse 500 eurot. Seetõttu kohustab ringkonnakohus KrMS § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel A. Sepperni neid summasid maksma ja määrab KrMS § 202 lg 3 alusel kohustuse täitmise tähtajaks kuus kuud käesoleva otsuse jõustumisest.
191.Kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu pole ringkonnakohtul ka alust kaaluda A. Sepperni teo ümberkvalifitseerimist KarS § 298 lg 1 järgi. (IV) Alar Sepperni apellatsioonist
192.A. Seppern toetab täielikult enda kaitsjate apellatsiooni, lisamata sellele täiendavaid argumente. Seetõttu on ringkonnakohtu vastusega kaitsjate apellatsioonile vastatud ka A. Sepperni apellatsioonile. (V) F.V apellatsioonist
193.OÜ Patruul 27. veebruari 2015. a arve nr 29, mille intellektuaalses võltsimises ja kasutamises ta süüdi tunnistati, on isiklik dokument. Maakohus leidis ekslikult, et sellise dokumendi intellektuaalne võltsimine on kriminaalkorras karistatav. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, 54(65)
et intellektuaalselt on võimalik võltsida ainult ametlikku dokumenti, kuid mitte isiklikku dokumenti.
194.Seda, miks OÜ Patruul arve nr 29 intellektuaalne võltsimine on karistatav KarS § 344 lg 1 järgi ja sellise dokumendi kasutamine KarS § 345 lg 1 järgi, selgitas ringkonnakohus käesoleva otsuse I osa 7. alaosas, vastates F. Sokolovi kaitsja apellatsioonile. Samadel põhjustel jääb tagajärjetuks ka F.V apellatsioon. (VI) TADF Ehitus OÜ apellatsioonist ja kirjalikust seisukohast
195.Maakohus konfiskeeris 400 eurot, mis kuuluvad TADF Ehitus OÜ-le, keda polnud kriminaalmenetlusse kaasatud. Menetlusse kaasamata jätmise tõttu ei saanud TADF Ehitus OÜ esitada tõendeid selle kohta, et raha, mille kohus konfiskeeris, ei ole seotud väidetava altkäemaksuga.
196.Täiendavas kirjalikus seisukohas märgib kolmas isik, et kohtumenetluse käigus ei esitatud ühtegi tõendit, mis otseselt või kaudselt räägiks sellest, et TADF Ehitus OÜ oleks nõudnud altkäemaksu. TADF Ehitus OÜ arvele laekunud 400 eurol on seaduslik päritolu. See on tasu täiendavate omanikujärelevalve teenuste eest akende vahetamisel Narva lasteaedades, kus töid tegi OÜ Sepmar. 400 euro saamise seaduslikkust kinnitab Harju Maakohtu jõustunud otsus, mille leheküljel 6 mainitakse summat 400 eurot, mis laekus TADF Ehitus OÜ arvele OÜ Patruul kaudu. Seega on Viru Maakohtu otsus, kus käsitatakse kõnealust 400 eurot altkäemaksuna, vastuolus Harju Maakohtu jõustunud otsusega. TADF Ehitus OÜ esindaja F. Sokolovi ja OÜ Sepmar esindaja A. Sepperni 3. veebruari 2015. a kohtumisel, mis leidis aset pärast koosolekut tööde vastuvõtmise kohta lasteaias „Tareke“, leppisid pooled kokku, et täiendavate teenuste eest tasumine toimub OÜ Patruul kaudu. Vajadus esitada arveid kolmanda äriühingu kaudu on seletatav sellega, et järelevalvel on ebakorrektne saada raha otse ehitajalt, kelle tööd järelevalve tegija jälgib. TADF Ehitus OÜ arvele 6. veebruaril 2015 kantud 400 eurot ei saa olla altkäemaks töö eest Paju koolis, kuna ajavahemikul 25. septembrist 2014 kuni 25. veebruarini 2015 Paju koolis mingeid töid ei tehtud. TADF Ehitus OÜ-l polnud volitusi, mida äriühing oleks saanud altkäemaksu eest kasutada. TADF Ehitus OÜ-l puudus pädevus teostada omanikujärelevalvet Paju koolis ja õpilaskodus. TADF Ehitus OÜ on oma volitused täielikult delegeerinud OÜ-le Policert, tehes seda veel ajal, kui toimus tellija riigihanke konkurss. Vastutavaks isikuks omanikujärelevalve teostamisel Paju koolis oli S. Levin, kes vastutas kõikide otsuste vastuvõtmise eest järelevalve teostamise käigus. TADF Ehitus OÜ ja selle esindaja F. Sokolovi roll piirdus koosolekute organiseerimisega ja läbiviimisega, kirjavahetusega, dokumentatsiooni vastavuse kontrollimisega, s.o tegevustega, mille puhul ei ole tegemist omanikujärelevalve teostamisega. A. Sepperni ütlused väidetava altkäemaksu küsimise aja kohta lükkavad ümber altkäemaksu 55(65)
kokkuleppimise võimaluse. TADF Ehitus OÜ-l polnud mingit motivatsiooni saada kriminaalset summat 600 eurot. TADF Ehitus OÜ kontol ja kassas oli ligikaudu 200 000 eurot. A. Seppernil olid motiiv laimata TADF Ehitus OÜ-d ja seetõttu pole tema ütlused usaldusväärsed.
197.TADF Ehitus OÜ huvid on selles kriminaalasjas kokkulangevad süüdistatava F. Sokolovi huvidega ning see äriühing on kogu menetluse vältel olnud esindatud F. Sokolovi näol, kuna viimasel on TADF Ehitus OÜ volitus äriühingu esindamiseks.
198.Konfiskeerides KarS § 831 lg 2 p 1 alusel menetlusosalisena kriminaalmenetlusse kaasamata TADF Ehitus OÜ vara (viimase pangakontol olevad 400 eurot), rikkus maakohus KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 401 lg-t 1). Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi tuleb KrMS § 401 lg 1 kohaselt kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata iga isik, kes ei ole asjas kahtlustatav, süüdistatav, kannatanu ega tsiviilkostja, kuid kelle subjektiivsete õiguste üle võidakse mõne KrMS § 306 lg-s 1 nimetatud küsimuse lahendamisel otsustada (Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 58; kriminaalkolleegiumi
14.detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.3 ja 22. mai 2012. a otsus asjas nr 3-1-153-12, p 13). Muu hulgas tähendab see ka seda, et isik, kes pole kriminaalasjas süüdistatav, saab olla selles asjas tehtava konfiskeerimisotsustuse adressaadiks vaid juhul, kui ta on kaasatud menetlusse kolmanda isikuna (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.3).
199.Juriidiliselt ebapädev on prokuratuuri seisukoht, et TADF Ehitus OÜ kriminaalmenetlusse kaasamine polnud tema vara konfiskeerimiseks vajalik, kuna see juriidiline isik on „kogu menetluse vältel olnud esindatud F. Sokolovi näol“. KrMS § 401 lg 4 sätestab, et juriidilisest isikust kolmas isik osaleb kriminaalmenetluses oma seadusliku esindaja või pankrotihalduri kaudu, kellel on kõik kolmanda isiku õigused ja kohustused. F. Sokolov ei ole TADF Ehitus OÜ juhatuse liige, mistõttu ei saa teda lugeda TsÜS § 34 lg 1 alusel TADF Ehitus OÜ seaduslikuks esindajaks. F. Sokolov ei saa käimasolevas kohtumenetluses olla ka TADF Ehitus OÜ lepinguline esindaja, kuna ta ei vasta KrMS § 41 lg 4 kolmandast lausest tulenevatele kvalifikatsiooninõuetele. Samas ei võtaks isegi lepingulise esindaja olemasolu TADF Ehitus OÜ-lt õigust osaleda menetluses seadusliku esindaja kaudu. Lisaks on Riigikohus asunud seisukohale, et juriidiline isik, kelle õiguste üle kriminaalmenetluses võidakse otsustada, tuleb kaasata kriminaalmenetlusse isegi juhul, kui samas menetluses osaleb tema juhatuse liige. Juriidiline isik on iseseisev õigussubjekt, keda ei saa samastada tema osanikeks, aktsionärideks, liikmeteks või juhtivtöötajateks olevate füüsiliste isikutega. Selleks, et füüsilisest isikust kahtlustatav või süüdistatav saaks KrMS § 401 lg 2 kohaselt osaleda kriminaalmenetluses ka juriidilise isiku kui kolmanda isiku seadusliku esindajana ja teostada kolmandale isikule KrMS §-ga 402 antud õigusi, tuleb see juriidiline isik esmalt kolmanda isikuna menetlusse kaasata. (Riigikohtu 56(65)
kriminaalkolleegiumi 31. jaanuari 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-5-14, p 10) Seega olukorras, kus TADF Ehitus OÜ-d ei olnud kriminaalmenetlusse kaasatud, polnud tal ka menetlusõigusi ega kohustusi, mistõttu ei saanud ka keegi tema esindajana neid õigusi teostada ega kohustusi täita. Sellest tulenevalt polnud maakohtul menetluslikku pädevust menetlusvälise isiku TADF Ehitus OÜ vara konfiskeerida.
200.Olukorras, kus prokuratuur oli jätnud TADF Ehitus OÜ kohtueelses menetluses kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasamata, kuid soovis kohtus taotleda TADF Ehitus OÜ pangakontol oleva raha kui selle äriühingu vara (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.1) konfiskeerimist (KoTo, kd 4, tl 51, vnr 18–19), pidanuks prokuratuur võimalikult varakult taotlema maakohtult TADF Ehitus OÜ kriminaalmenetlusse kaasamist. Samas pidanuks maakohus – olles saanud teada prokuratuuri konfiskeerimistaotlusest – kaasama TADF Ehitus OÜ kolmanda isikuna menetlusse ka omal algatusel. Praeguses asjas esitas prokuratuur TADF Ehitus OÜ vastu konfiskeerimistaotluse alles kohtuvaidluses (süüdistusaktis taotles prokuratuur konfiskeerimise ja selle asendamise kohaldamist üksnes F. Sokolovi suhtes – vt KoTo, kd 1, tl 6). TADF Ehitus OÜ kaasamine eeldanuks sellises olukorras tõenäoliselt ka kohtuliku uurimise uuendamist KrMS § 302 lg 1 alusel, võimaldamaks tõendeid esitada ka uuel menetlusosalisel.
201.TADF Ehitus OÜ kaasati käesolevasse kriminaalmenetlusse KrMS § 401 lg 3 teises ja kolmandas lauses ette nähtud korras Tartu Ringkonnakohtu 6. aprilli 2018. a määrusega, millega otsustati ka TADF Ehitus OÜ apellatsiooni menetlusse võtmine. Seega praeguseks on TADF Ehitus OÜ kriminaalmenetlusse kaasatud. Isiku kriminaalmenetlusse kaasamine pole aga asi iseenesest, vaid see peab talle kindlustama tõhusa võimaluse kaitsta menetluses enda subjektiivseid õigusi. Selleks on kolmandal isikul KrMS § 402 lg-s 1 (konfiskeerimise üle otsustamise korral ka lg-s 2) ette nähtud menetlusõigused, sh õigus esitada tõendeid (lg 1 p 1) ja võtta osa kohtulikust arutamisest (lg 1 p 5).
202.Menetletavas asjas ei saanud TADF Ehitus OÜ maakohtus kohtulikust arutamisest osa võtta ega tõendeid esitada, kuna ta jäeti kriminaalmenetlusse nõuetekohaselt kaasamata. Nähtuvalt TADF Ehitus OÜ apellatsioonist, kirjalikust seisukohast ja selle lisadest, ei ole kolmanda isiku vastuväited konfiskeerimisele mitte materiaalõiguslikku laadi, vaid nendes seatakse kahtluse alla konfiskeerimise aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatus. Seejuures soovib kolmas isik oma väidete kinnituseks esitada kohtule terve rea tõendeid, millest osa on küll ka teised kohtumenetluse pooled juba maakohtus esitanud, kuid osa on uued. KrMS § 15 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu lahend tugineda 1) tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud, või 2) tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Lahendades käesolevat kriminaalasja kirjalikus menetluses, ei saa ringkonnakohus anda hinnangut ega tugineda nendele uutele tõenditele, mille TADF Ehitus OÜ on apellatsioonimenetluses esitanud. Seega tagamaks kolmandale isikule KrMS § 402 lg 1 p-s 1 sätestatud õigus, tuleks ringkonnakohtul vaadata kriminaalasi läbi suulises menetluses, ehkki üksi apellatsioonimenetluse pool pole seda taotlenud. Arvestades 57(65)
apellatsioonimenetluse poolte arvu (8 ehk kolm süüdistatavat, nende kaitsjad, kolmas isik ja prokuratuur), pikendaks kohtuistungi korraldamine apellatsioonimenetluseks kuluvat aega märkimisväärselt. Lisaks kaasneksid suulise apellatsioonimenetlusega riigile otsesed ja kaudsed kulud, mis ületaksid kordades kui mitte suurusjärgu võrra seda 400 eurot, mis on vaidlusaluse konfiskeerimisotsustuse objektiks oleva vara väärtus. Peale selle jääks diskuteeritavaks, kas võimalus osaleda ringkonnakohtu istungil kõrvaldaks kolmanda isiku õiguste rikkumise, mis kaasnes ilmajäämisega võimalusest võtta osa menetlusest maakohtus. Seega võiks tekkida vajadus saata kriminaalasi TADF Ehitus OÜ vara konfiskeerimist puudutavas osas uueks arutamiseks maakohtule. Sellise sammu menetlusökonoomiline mõttetus – isegi kui lähtuda ainult riigi seisukohast – oleks veelgi ilmsem.
203.KarS § 831 lg 3 esimene lause sätestab, et süüteoga saadud vara võib jätta osaliselt või täielikult konfiskeerimata muu hulgas juhul, kui vara väärtus on vara hoiu-, võõrandamis- või hävitamiskuludega võrreldes ebaproportsionaalselt väike. Kolleegium leiab, et osutatud sätte mõtte kohaselt võib väidetavalt süüteoga saadud konfiskeerimisest loobuda ka siis, kui vara väärtus on ebaproportsionaalselt väike võrreldes konfiskeerimise eelduste nõuetekohase kindlakstegemise kuludega. Eelnevalt käsitletud põhjustel on menetletavas asjas ringkonnakohtu arvates tegemist just sellise situatsiooniga. Seega võttes arvesse ühelt poolt eeldatavat menetluskulu, mis kaasneks prokuratuuri ja maakohtu vea tõttu kriminaalmenetlusse õigeaegselt kaasamata jäetud TADF Ehitus OÜ menetlusõiguste kohase tagamisega, ja teiselt poolt võimaliku konfiskeerimise objektiks oleva vara väärtust (400 eurot), leiab ringkonnakohus, et TADF Ehitus OÜ pangakontol olev rahasumma tuleb jätta käesoleva kriminaalmenetluse raames konfiskeerimata. TADF Ehitus OÜ apellatsioon saab seega rahuldatud. (VII) Prokuratuuri apellatsioonist
1.F. Sokolovi tahtluse liik dokumendi võltsimisele ja võltsitud dokumendi kasutamisele kihutamisel
204.Prokuratuur ei nõustu maakohtu seisukohaga, et F. Sokolov pani talle KarS § 344 lg 1 – § 22 lgte 2 ja 3 ning § 345 lg 1 – § 22 lg 3 järgi süüks arvatud kuriteod toime otsese tahtlusega. Prokuratuuri hinnangul pani F. Sokolov kõik talle süüksarvatavad teod toime kavatsetult. F. Sokolov mõtles hoolikalt läbi, kuidas oleks võimalik OÜ-lt Sepmar OÜ Patruul kaudu TADF Ehitus OÜ-le altkäemaksuna mõeldud summa 600 eurot kätte saada. Selleks oli vaja, et OÜ Patruul koostaks OÜ-le Sepmar arve, mille alusel saaks OÜ Sepmar OÜ-le Patruul altkäemaksusumma üle kanda ning OÜ Patruul omakorda saaks TADF Ehitus OÜ-le võltsitud arve alusel summa edasi kanda. Võltsitud arve koostamiseks vajalikud andmed edastas F. Sokolov OÜ Patruul juhatuse liikmele F.V-le kavatsetult, kuna tema eesmärgiks oli see, et OÜ Patruul koostaks ja esitaks OÜ-le Sepmar arve, mille alusel saaks TADF Ehitus OÜ hiljem OÜ-lt Patruul 600 eurot altkäemaksu. 58(65)
205.Võttes aluseks maakohtu tuvastatud faktilised asjaolud, on F. Sokolovi suhtumine tegudesse, millega ta kihutas ja aitas kaasa F.V käitumisele OÜ Patruul arve võltsimisel ja võltsarve kasutamisel, materiaalõiguslikult hinnatav kavatsetusena (KarS § 16 lg 2), mitte aga otsese tahtlusena (KarS § 16 lg 3), nagu maakohus otsuse punktides 265 ja 267 ekslikult leidis. Paludes F.V koostada ja esitada OÜ-le Sepmar ebaõige sisuga OÜ Patruul arve ja andes F.V-le arve koostamiseks vajalikud lähteandmed, seadis F. Sokolov eesmärgiks, et F.V koostaks OÜ Patruul arve, mis kajastaks F. Sokolovile teadaolevalt ebaõigeid andmeid, ja saadaks selle arve tasumiseks OÜ-le Sepmar. Selle arve alusel OÜ-lt Sepmar laekuva raha pidi OÜ Patruul edasi kandma TADF Ehitus OÜ-le. Seega tuleb maakohtu otsuse põhiosa kõnealuses osas KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel korrigeerida.
2.F. Sokolovi karistamine
206.Prokuratuuri hinnangul tuleb üldpreventiivseid kaalutlusi ja avalikku menetlushuvi silmas pidades kohaldada F. Sokolovi suhtes KarS § 49. Altkäemaksu võtmine on üks raskemaid kutseõiguse kuritarvitamise viise. Samuti tuleks süüdistatavale mõista rahaline karistus vähemalt keskmises määras, s.o 250 päevamäära.
207.Prokuratuuri apellatsioonis F. Sokolovi karistuse karmistamise kohta esitatud põhjendus on väga kesine, koosnedes peamiselt maakohtu otsuse refereeringutest ja mõnest üldsõnalisest väitest. Vaatamata sellele nõustub ringkonnakohus apellandi lõppjäreldusega, et maakohus eksis F. Sokolovi süü suuruse hindamisel, samuti KarS § 49 kohaldamise seisukohalt oluliste üldpreventiivsete kaalutluste käsitlemisel. Ehkki ringkonnakohus kvalifitseerib F. Sokolovi teo KarS § 4023 lg 1 asemel KarS § 294 lg 1 järgi, ei mõjuta see prokuratuuri apellatsiooni lahendamist ega alljärgnevat käsitlust, sest mõlemad sätted näevad sanktsioonis ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Samuti on KarS § 49 kohaldatav ka isiku süüditunnistamisel KarS § 294 lg 1 järgi.
208.F. Sokolovi süüd (KarS § 56 lg 1 ls 1) altkäemaksu võtmisel (KarS § 294 lg 1) suurendab oluliselt asjaolu, et ta oli altkäemaksu küsides aktiivne pool. Samuti ei toimunud altkäemaksu võtmine n-ö hetkeemotsiooni ajel, vaid tegemist oli läbimõeldud skeemiga, mida viidi ellu pikemat aega ja mille puhul raha liikus kolmandate isikute kaudu. F. Sokolov küsis ja võttis raha omanikujärelevalve pädevuse kasutamise eest ehitustöödel, mis toimusid lasteasutuses. Kolleegium leiab, et olukorras, kus maakohus pidas sellistel asjaoludel võimalikuks mõista F. Sokolovile rahalise karistuse, ei saanud selle määr süüdistatava süü suurust arvestades kindlasti jääda alla 250 päevamäära. Olles KrMS § 331 lg 2 ja § 340 lg 4 p 4 kohaselt seotud prokuratuuri 59(65)
apellatsioonis taotletud karistuse piiridega, mõistab ringkonnakohus F. Sokolovile KarS § 294 lg 1 järgi rahalise karistuse 250 päevamäära summas 3925 eurot.
209.Raskeima üksikkaristuse suurendamise tõttu, mõistab ringkonnakohus F. Sokolovile ka KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks rahalise karistuse 250 päevamäära ehk 3925 eurot (apellatsioonis ei taotleta liitkaristuse mõistmist raskeima üksikkaristuse suurendamise teel). KarS § 68 lg 1 alusel tuleb F. Sokolovile mõistetud rahalist karistust vähendada eelvangistuses viibitud kahe päeva arvel kuue päevamäära ehk 94 euro 20 sendi võrra. Nii kujuneb täitmisele pööratavaks karistuseks rahaline karistus 244 päevamäära summas 3830 eurot 80 senti.
210.KarS § 49 kohaselt võib kohus kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest lisakaristusena kohaldada teataval ametikohal töötamise või teataval tegutsemisalal tegutsemise keeldu kuni kolmeks aastaks. Kolleegiumi hinnangul on F. Sokolovi teosüü temalt ehitamise omanikujärelevalve tegemise õiguse äravõtmiseks küllaldane. Samuti õigustavad lisakaristuse kohaldamist eripreventiivsed kaalutlused, kuna F. Sokolov võib kõnealusel tegevusalal jätkates olla ühiskonnale ohtlik (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-18-17, p 13). Ehitustegevuse ja ehitiste kasutamisega seotud riskide suurust arvestades, ohustab omanikujärelevalve pädevuse kuritarvitamine – sh selle kasutamise eest ehitusettevõtjalt altkäemaksu võtmine – avalikke huve väga suurel määral. Lisaks asjaolule, et F. Sokolov küsis omanikujärelevalve tegija pädevuse kasutamise eest TADF Ehitus OÜ-le altkäemaksu, väärivad lisakaristuse kohaldamise aspektist tähelepanu tema maakohtus antud ütlused, et juhtum, kus TADF Ehitus OÜ sai omanikujärelevalve tegijana ehitusettevõtjalt raha kolmanda firma kaudu, ei olnud unikaalne ja et „aeg-ajalt tekib selline vajadus“ (KoTo, kd 4, tl 32). F. Sokolovi enda maakohtus antud ütlused viitavad väljakujunenud väärpraktikale küsida omanikujärelevalve tegijale lisatasu mitte tellijalt, vaid järelevalve-aluselt ehitusettevõtjalt. Seejuures on F. Sokolov tunnistanud ka enda püüdu selliseid rahavõtmisi varjata, kasutades raha tegeliku maksja varjamiseks kolmandate isikute abi. Sellistel asjaoludel on ilmne, et F. Sokolovilt ei saa ehitamise omanikujärelevalve tegemisel eeldada ausust ega erapooletust. Seetõttu tuleb temalt KarS § 49 alusel prokuratuuri taotletud 1 aastaks ja 6 kuuks majandus- ja kutsetegevuse raames omanikujärelevalve tegemise õigus ära võtta. (VIII) Kokkuvõte ja menetluskulud
1.Apellatsioonimenetluse tulemus
211.Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4 ning § 338 p-dest 2, 3 ja 4, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 24. jaanuari 2018. a otsuse osaliselt, tehes tühistatud osas uue otsuse, samuti muudab kolleegium osaliselt vaidlustatud kohtuotsuse põhiosa. Prokuratuuri ja kolmanda isiku TADF Ehitus OÜ apellatsioonid tuleb rahuldada täielikult, A. Sepperni, tema kaitsjate ja F. Sokolovi kaitsjate apellatsioonid osaliselt, F.V apellatsioon jääb rahuldamata. 60(65)
212.Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kõigepealt osas, millega F. Sokolov tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 4023 lg 1 järgi. Apellatsioonikohus tunnistab F. Sokolovi selles samas teos süüdi KarS § 294 lg 1 järgi. Sõltumata sellest karmistab ringkonnakohus prokuratuuri apellatsiooni alusel F. Sokolovile kõnealuse teo eest (KarS § 294 lg 1 järgi) mõistatavat rahalist karistust ja kohaldab KarS § 49 alusel lisakaristusena tegutsemiskeeldu. Põhikaristuse suurendamine tingib ka F. Sokolovile KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse ja lõplikult tasumisele kuuluva rahalise karistuse suurenemise.
213.Teiseks tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus kvalifitseeris F. Sokolovi käitumise OÜ Partruul arve nr 29 võltsimisest ja kasutamisest osavõtus eraldi KarS § 344 lg 1–§ 22 lg-te 2 ja 3 ning § 345 lg 1–§ 22 lg-te 2 ja 3 järgi. F. Sokolovi see kuritegu on hõlmatud tema süüditunnistamisest ja karistamisest KarS § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi.
214.Kolmandaks tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega A. Seppern tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 4024 lg 1 järgi. Osas, mis puudutab (esialgset) süüdistust selles, et A. Seppern maksis 23. aprillil 2015 F. Sokolovile sularahas 200 eurot altkäemaksu, mõistab ringkonnakohus süüdistatava KrMS § 301 alusel õigeks, kuna prokuratuur on maakohtus süüdistusest loobunud. Ülejäänud KarS § 4024 lg 1 järgi esitatud süüdistuses lõpetab ringkonnakohus prokuratuuri ja süüdistatava maakohtus esitatud taotluse alusel kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel, pannes A. Seppernile KrMS § 202 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel taotluses märgitud kohustused ja määrates KrMS § 202 lg 3 alusel nende kohustuste täitmise tähtajaks kuus kuud käesoleva otsuse jõustumisest. Kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu ei aktualiseeru A. Sepperni teo ümberkvalifitseerimise küsimus.
215.Neljandaks tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega kohus konfiskeeris TADF Ehitus OÜ-lt 400 eurot kontoraha, ja jätab selle vara KarS § 831 lg 3 alusel konfiskeerimata.
216.KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhiosast välja järelduse, mille kohaselt aitas F. Sokolov kaasa ja kihutas F.V OÜ Patruul arve nr 29 võltsimisele ja kasutamisele otsese tahtlusega. Kolleegium leiab, et F. Sokolovi kõnealune käitumine on toime pandud kavatsetult.
217.Lõpuks lahendab kolleegium F. Sokolovi ja A. Sepperni kaitsjate kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlused nii, nagu käesoleva otsuse järgnevates alaosades selgitatud.
2.Fjodor Sokolovi menetluskulu
218.F. Sokolovi kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse rahuldada tema poolt maakohtule esitatud süüteomenetlusega tekitatud kahju ja menetluskulude hüvitamise taotlus, mille maakohus jättis rahuldamata. 61(65)
219.Lisaks esitas kaitsja ringkonnakohtule taotluse hüvitada F. Sokolovile apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale maksmisele kuuluv tasu summas 768 eurot. Selles taotluses kajastuva spetsifikatsiooni kohaselt kulus kaitsjal apellatsioonimenetluses õigusabi osutamiseks kokku kaheksa tundi. Õigusteenuse tunnihind oli 80 eurot, millele lisandus käibemaks.
220.KrMS § 180 lg 1 esimene lause sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kuna käesoleva otsuse kohaselt jääb F. Sokolov süüdi kõigis tegudes, mida talle süüdistuses ette heideti, peab ta KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt kandma maakohtu menetluses ja kohtueelses menetluses tekkinud menetluskulud. Süüdistatava teo ümberkvalifitseerimine KrMS § 180 lg-st 1 tulenevat menetluskulude jaotust ei mõjuta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1062). Seega jääb F. Sokolovi kaitsja poolt maakohtule esitatud menetluskulu hüvitamise taotlus rahuldamata ka apellatsioonimenetluses. Sama kehtib ka taotluse kohta hüvitada F. Sokolovile tema kahtlustatavana kinnipidamisega tekitatud kahju ja saamata jäänud töötasu (KoTo, kd 1, tl 85).
221.KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks sama seadustiku § 337 lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna kolleegium teeb selles asjas F. Sokolovi suhtes KrMS § 337 lg 1 p-des 3 ja 4 nimetatud lahendi, peab riik hüvitama süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu, mis KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt hõlmab ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Ringkonnakohus leiab, et F. Sokolovi kaitsja taotluses märgitud kaitsjatasu 768 eurot on KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistliku suurusega ja tuleb süüdistatavale täies ulatuses hüvitada.
3.Alar Sepperni menetluskulu
222.Apellatsioonis palutakse mõista riigilt A. Sepperni kasuks välja menetuskulu. Kaitsjad märgivad viitega maakohtule esitatud menetluskulude hüvitamise taotlusele, et A. Seppern on kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses kandnud menetluskulu kokku summas 10 937 eurot 50 senti. Maakohus rahuldas A. Sepperni taotluse menetluskulude hüvitamiseks 500 euro ulatuses seoses tema õigeksmõistmisega KarS § 320 lg 1 järgi. Apellandid taotlevad maakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti A. Sepperni kasuks välja mõistmata menetluskulu ülejäänud osas, st summas 10 437 eurot 50 senti. Samuti paluvad kaitsjad jätta kohtueelses menetluses osalenud määratud kaitsja tasu riigi kanda.
223.Apellatsioonimenetluse kohta esitasid A. Sepperni kaitsjad ringkonnakohtule kaks menetluskulude hüvitamise taotlust.
224.Esimeses taotluses paluvad kaitsjad riigilt A. Sepperni kasuks välja mõista 2934 eurot 60 senti apellatsioonimenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu katteks. Taotluse kohaselt osutasid A. 62(65)
Seppernile õigusabi vandeadvokaadid O. Nääs (tunnihinnaga 170 eurot, millele lisandub käibemaks) ja K. Rande (tunnihinnaga 150 eurot, millele lisandub käibemaks). Spetsifikatsioonist nähtuvalt kulus O. Nääsil õigusteenuse osutamiseks 5 tundi 39 minutit ja K. Randel 9 tundi 54 minutit. Kaitsjad paluvad kanda menetluskulu hüvitise Advokaadibüroo LEXTAL OÜ pangakontole.
225.Teise taotluse esitas A. Sepperni kaitsja K. Rande (taotlusel on vaid tema digitaalne allkiri) koos vastusega ringkonnakohtu kirjalikele küsimustele. Selles taotluses palutakse hüvitada A. Seppernile 819 eurot valitud kaitsjatele kohtu küsimustele vastamise eest makstud tasu. Taotluse kohaselt kulus K. Randel vastuse ettevalmistamiseks ja koostamiseks kokku 3 tundi 25 minutit, O. Nääsil aga 44 minutit.
226.Tühistades küll maakohtu otsuse A. Sepperni süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas, mõistab ringkonnakohus A. Sepperni KarS § 4023 lg 1 järgi õigeks üksnes osaliselt (200 euro altkäemaksuna üleandmises), lõpetades ülejäänud süüdistuse osas kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel.
227.KrMS § 183 lg 1 sätestab, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud riik, kui samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui tulenevalt KrMS §-st 183 hüvitab menetluse lõpetamise korral menetluskulud reeglina riik, tehakse sellest üldpõhimõttest KrMS § 202 lg-s 1 erand. Selle sätte järgi hüvitab juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse avaliku menetlushuvi puudumise korral ja kui süü ei ole suur, kriminaalmenetluse kulud süüdistatav. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-9113, p 17) Seega kriminaalmenetluse kulu, mis A. Seppernil tekkis kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles ringkonnakohus kriminaalmenetluse KrMS § 202 lg 1 alusel lõpetab, jääb A. Sepperni enda kanda.
228.Küll tuleb A. Seppernile hüvitada kohtueelses menetluses ja maakohtu menetluses tekkinud menetluskulu, mis on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles ringkonnakohus A. Sepperni KarS § 4023 lg 1 järgi õigeks mõistab. Olukorras, kus kaitsjatasu spetsifikatsioonist või arvetest ei nähtu, milline osa kaitsjatasust on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista – ja nii on see ka praeguses asjas –, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-9315, p 138) A. Seppern andis F. Sokolovile 200 eurot sularaha üle kuriteo matkimise käigus ja talle selles osas süüdistuse esitamine oli prokuratuuri jäme, kuid samas ilmne viga, mille prokuratuur ka ise juba kohtuliku uurimise alguses süüdistusest osaliselt loobudes kõrvaldas (KoTo, kd 4, tl 1). Seetõttu ei nõudnud A. Sepperni kaitsmine seoses algse süüdistuse selle osaga kaitsjatelt kuigivõrd palju tööd ja aega. Kolleegium hindab menetluskuluks, mis A. Seppernil tekkis enne apellatsioonimenetlust seoses 200 euro sularaha altkäemaksuna üleandmises esitatud süüdistuse menetlemisega, 500 eurot. See summa tuleb riigilt süüdistatava kasuks välja mõista. 63(65)
229.Kuna ringkonnakohus teeb selles asjas ka A. Sepperni suhtes KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, peab riik KrMS § 185 lg 1 kohaselt hüvitama süüdistatava apellatsioonimenetluse kulud. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on varem selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29)
230.Ehkki A. Sepperni kaitsjate apellatsioon on suuremalt jaolt põhjendatud, ei käsitleta seal tõenduslikult ega õiguslikult kuigivõrd keerukaid ega mahukaid küsimusi. Kaitsjad tuginevad sellele, et maakohus jättis süüdistusest loobumisele kohaselt reageerimata ja väljus ekvivalentsussuhet tuvastades süüdistuse piiridest. Lisaks selgitasid apellandid, et miks sisustas maakohus vääralt KrMS § 202 lg-s 1 ette nähtud avaliku menetlushuvi mõistet ja jättis otsustuse KrMS § 202 kohaldamisest keeldumise küsimuses nõuetekohaselt põhistamata. Ükski nendest teemadest ei kätke endas märkimisväärset õiguslikku ega tõenduslikku komplitseeritust. Seda arvestades peab kolleegium spetsifikatsioonis näidatud ajakulu, mis kahel vandeadvokaadist kaitsjal kulus apellatsiooni koostamiseks, liiga suureks. Lisaks tuleb arvestada KrMS § 175 lg-s 2 sätestatuga, kuna spetsifikatsioonist nähtub kaitsjate selge tööjaotus üksnes osaliselt (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 23). Eelnevat arvestades peab kolleegium kaitsjate esimest apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotlust põhjendatuks 1600 euro ulatuses.
231.Kaitsja(te) vastus ringkonnakohtu kirjalikele küsimustele mahub (kui küsimuste endi ja menetluskulu hüvitamise taotluse teksti mitte arvestada) umbkaudu ühele leheküljele ja see on ka sisu poolest kohati küllaltki pinnapealne. Nii on kaitsjad, vastates kohtu küsimusele, kas F. Sokolovi on võimalik käsitada ametiisikuna, märkinud vaid seda, et nad nõustuvad selles küsimuses prokuratuuri käsitlusega. Märgitut arvestades loeb kolleegium mõistliku suurusega kaitsjatasuks ringkonnakohtu kirjalikele küsimustele vastamise eest 400 eurot.
232.Kokkuvõttes tuleb riigil A. Seppernile hüvitada apellatsioonimenetluse kulu summas 2000 eurot ja apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud kulu summas 500 eurot.
233.Väljaspool käesoleva kriminaalasja lahendamise piire märgib ringkonnakohus ’i korras järgmist. Juhul, kui uurimisasutus või prokuratuur eksitas A. Seppernit alusetu lubadusega, et kriminaalmenetluses menetlejaga koostöö tegemise korral talle süüdistust ei esitata ja ta ei pea süüdistatavana kohtu alla minema, pole täielikult välistatud, et A. Seppernil on tekkinud menetleja vastu kahju hüvitamise nõue süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) § 7 lg 1 alusel. Omaette küsimus on sellise võimaliku kahju hüvitamise nõude sisu ja ulatus. Praeguses apellatsioonimenetluses ei saa kolleegium aga SKHS § 7 lg 1 järgse nõude olemasolu kontrollida kasvõi juba põhjusel, et puudub SKHS § 12 kohaselt vajalik kahju hüvitamise taotlus. SKHS § 21 lg-st 4 tulenevalt ei pruugi kõnealuse taotluse esitamise võimalus aga olla veel lõplikult minetatud. 64(65)
Juhan Sarv
Tiit Lõhmus
Aarne Sarjas
(allkirjastatud digitaalselt)
4.10.2019 Riigikohtu RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 28. juuni 2018. a otsus osas, millega Fjodor Sokolov tunnistati süüdi KarS § 294 lg 1 järgi.
2.Tühistatud osas jõustada Viru Maakohtu 24. jaanuari 2018. a otsus, millega Fjodor Sokolov tunnistati süüdi KarS § 4023 lg 1 järgi.
3.Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
4.Prokuröri kassatsioon rahuldada.
5.Kaitsjate kassatsioon rahuldada osaliselt.
6.Mõista Eesti Vabariigilt Fjodor Sokolovi kasuks välja 1 488 eurot (sh käibemaks 248 eurot) kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
65(65)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.