1-18-49/44 - Isikuvastased süüteod - Tervisevastased süüteod - Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium - lahend.ee

3.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava Ilmar Kukk kaitsja Peep Rajavere Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist Ilmar Kuke süüdimõistmises KarS § 120 lg 1, § 121 lg 2 p 3 järgi ja õigeksmõistva otsuse tegemist. 3.1 Kohus, mõistes Ilmar Kuke süüdi KarS § 120 lg 1 järgi, tuvastas ebaõigesti Ilmar Kuke poolt kannatanule öeldud väljendi kui ka tema tahtluse. Kohus on jätnud tähelepanuta kannatanu poolt ütluste muutmise ja asjaolud, millistes kannatanu Häirekeskusesse helistas. Samuti on kohus ebaõigesti tuvastanud kannatanus hirmutunde tekitamise ja koos sellega KarS § 120 lg 1 süüteokoosseisu täitmise. Ilmar Kukk väidab, et kannatanu on tema sõnad tulistamise kohta kontekstist välja rebinud ja ütlust moonutanud. Ilmar Kukk ütles kannatanule, et kui ta loata võõrastel kinnistutel käib, võõrastesse majadesse siseneb, siis võib keegi teda keegi ükskord istmikku tulistada. Asjaolu, et Ilmar Kukk ütles neid sõnu ärritunult või karjus, ei muuda ütluste sisu ega konteksti. Ilmar Kukk ei pidanud silmas seda, et kannatanut tulistaks tema või keegi teine. Selline abstraktne hoiatus või konstanteering võimalikult tulevikus juhtuvast ei täida KarS § 120 süüteokoosseisu objektiivset koosseisu. 3.2 Kohus on ebaõigesti kohaldanud KrMS § 66 lg 21 p 2 menetlusnormi ja lugenud ebaõigesti lubatavaks tõendiks tunnistaja P.Vi ütlused asjaolude kohta, mida ta kuulis kannatanu T.Mi käest, kui viimane oli kohtu hinnangul veel ähvarduse mõju all. Asjaolule, et kannatanu ei olnud ega saanud olla ähvarduse mõju all, viitavad asjaolud, et (a) sündmusest oli möödunud pikk ajavahemik ja (b) kannatanu tegi pärast väidetavat ähvardust ja enne koju minekut igapäevaseid toimetusi, mida ta poleks kuriteo mõju all olles teha saanud. Rääkides intsidendist P.Vile, ei saanud kannatanu olla tunnistaja kirjeldatud viisil sündmuse mõju all, mille tõttu tekkinuks edasirääkimisest KrMS § 66 lg 21 p 2 sätestatud tõend. 3.3 Kuna süüdistatavale süüks arvatavast ähvardusest oli häirekeskusesse helistamise ajaks möödunud ~ 5 tundi ning väidetav ähvardus ei takistanud kannatanut viie tunni jooksul tegemast igapäevatoiminguid – sõitma autoga ringi, müümast enda kootud kindaid ega pilti, käimast poes ja ajamast asja – helistama eri eesmärkidel erinevatele inimestele, kellele ta juhtunust ei kaevanud, tekitab kahtluse häirekeskusele tehtud kõnes kostvates kannatanu emotsioonides ehk tema üleelamiste ehtsuses. Kaitsja hinnangul on ka häirekeskusele tehtud kõne sisu – avaldatu ehtsust tuleb hinnata läbi kannatanu T.Mi ütluste usaldusväärsuse hindamise. Erinevalt kohtueelsest menetlusest on käesolevaks ajaks selgunud, et T.M pöördus politsei poole olles P.Vi juures ja pärast temaga nõu pidamist. Süüdistatav on esile toonud asjaolu, et neil on tunnistaja V ga kauaaegne vaen ja seda tõendab ka eelmine, 2016. aastal Kuke suhtes tehtud kohtuotsus. Vaenu arvestades on usutav, et M ei helistanud Häirekeskusesse mitte enda üleelamise, vaid teise isiku V vaenust tingitud kihutuse tõttu. Olukorras, kus kuriteosündmuse kohta on üksnes süüdistatava ja kannatanu vastuolulised ütlused, tuleb kohaldada KrMS § 7 lg 3 põhimõtet, mille kohaselt tuleb väljaselgitamata kahtlused süüdistatava kasuks ning Ilmar Kuke ja T.Mi vahelise vestluse sisu tuleb tuvastada Ilmar Kuke ütluste järgi, mille kohaselt ta ei ole kannatanut tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardanud. 3.4 Süüdistuses kirjeldatud ähvardus, isegi kannatanu väidetud sõnastuses, ei olnud kannatanu jaoks reaalne, tõsiseltvõetav, veenev, sest kannatanu tundis süüdistatavat kaua aega ja süüdistatav ei ole tema suhtes vägivalda tarvitanud. Kannatanu ei ole hoolimata pikaaegsest tutvusest süüdistatavaga kunagi näinud süüdistataval tulirelva ja seetõttu ei saanud olla kartust tulirelva olemasolu ja kasutamises – pähe tulistamises. Ebaloomulikku vahekorda astumine – umbisikulises tegumoes „tullakse ja tehakse”- ei sisalda infot ei aja, koha ega tegija kohta, st see ei saa olla objektiivsele kõrvaltvaatajale tõsiseltvõetav ähvardus. See on vihase inimese

räuskamine, mitte ähvardamine. Ähvardamine eeldab, et kahju tekitamine sõltub ähvardaja tahtest, kui üks isik teavitab temast sõltumatust kahjust, siis ei ole tegu ähvardamisega (KarS kommentaarid, § 120, komm. 3.2.3.) Väidetava ähvarduse esitamise tehiolud – päise päeva ajal avalikus kohas, muudab samuti ebausutavaks selle ähvarduse täideviimise ja koos sellega ebausutavaks ähvarduse täideviimise võimaluse. Sellisel ähvardusel puudub veenvus, aga just veenvus on see, mis muudab teatud juhtudel sõimamise ähvarduseks. „Ähvardamine peab olema kolmandate asjasse puutumatute isikute silmis veenev, mis tähendab, et see peab olema seotud vähemalt konkreetse aja ja kohaga....” (3-1-1-7-07, p 13). 3.5 Kohus on Ilmar Kukke KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi mõistes hinnanud ebaõigesti tõendeid ja kohaldanud ebaõigesti karS § 121 lg 2 p 3 sätestatud materiaalõigusnormi. Leian, et P.Vi suhtes toime pandud kehalise väärkohtlemise süüdistuses ei ole tõendatud ei koosseisuline tegu – löömine ega ka koosseisuline tagajärg – tervisekahjustuse või valu saamine. Süüdistatav Ilmar Kukk on süüdistuse kohta andnud ütlusi, et ta ei löönud kannatanut, vaid üritas talt prille eest haarata. Tema käsi kannatanu nägu ei puudutanud. On andnud kogu aeg samasisulisi ütlusi. Kannatanu löömine ja valu tekitamine ei ole asjas usaldusväärsete tõenditega tõendatud. Peamine tõend löömise ja valu kohta kannatanu V ütlused. Kuna välist tervisekahjustust ei olnud, siis saabki valuaistingut tõendada vaid kannatanu ütlustega. Kannatanu muutis kohtuistungil ütlusi võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega, mugandas neid vastavalt kaitseaktile – et ei peaks olema ilmtingimata löök, vaid võib olla ka ükskõik milline muu tahtlik tegu, mis teeb füüsilist valu. Kannatanu ütlusi selle kohta, et ta ütles löögi peale „ai”, mis on üldteadaolev väljend valuaistingule, ei kinnita ükski teine isik, sh tunnistajad I.L, M, E.L, K. Kannatanu poolt kohtus ja eeluurimisel antud ütlused erinevad ka asjaolu osas, kuhu löök tabas. Kui kannatanu sai löögi tulemusena valu, siis pidi ta valuaistingust aru saama, kuhu löök tabas ja see ei saanud aasta jooksul, mis jäi kohtueelses menetluses tunnistajana ülekuulamise ja kohtus ülekuulamise vahele, muutuda. Nende asjaolude põhjal võib teha järelduse, et kannatanu ütlused valu saamise kohta ei ole usaldusväärsed ja tuleb kõrvale jätta. Kuna kannatanu ütlused on ilmselt vastuolulised, muutunud ja ebausaldusväärsed, siis ei ole usaldusväärsed ka tunnistaja P.W.J, kes on kannatanu õde, ütlused asjaolude kohta, mida P.V avaldas talle pärast koju jõudmist. 3.6 Kohtuistungil avaldatud tunnistajate I.L ja K.M eeluurimisel antud ütlustest ja E.L ja J.K ütlustest nähtub, et V ei kurtnud valu üle, tal ei jooksnud silmist vett, tal ei olnud mingeid vägivalla tundemärke, meeleolu oli tavapärane, ajas autos tavapärast loba (M), polnud ängi ega šokki, mis oleks vägivalla ohvrile omane – V käitumine autos ei ole selline inimese, kes just on saanud vägivalla tulemusel haiget, käitumine. Tunnistaja I.L, kes on kannatanu sõber, muutis kohtus ütlusi võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega samal viisil. Samuti on I.L muutnud ütlusi väidetavale vägivallale eelnenud suulise osa suhtes. Kõigi nende muudatuste osas ei ole tegu ebaoluliste üksikasjadega, mis võivad meelest minna, vaid sündmuse kesksete asjaoludega, mis peavad eelkõige meelde jääma. Et tunnistaja muudab ütlusi kõigis olulistes asjaoludes süü parema tõendamise suunas, viitab ütluste teadvale ja tahtlikule muutmisele, mis ei saanud toimuda sõltumata kannatanust. Löömist tõendavad üksnes tunnistaja K.M ütlused. Ka need on ebausaldusväärsed ja tulnuks kõrvale jätta, sest ka see tunnistaja muutis kohtus oma ütlusi võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega väga mitme keskse asjaolu osas ning just vastutuse aluste usutavamaks muutmise suunas. Tunnistaja on muutnud oma ütlusi väga olulises osas, mis puudutab kannatanu Vi üleelamiste ja olukorra tõsidust – need moodustavad kogumi, mis peaks suurendama ründe tõsidust, ründe mõju kannatanu meeleolule ja koos sellega valu saamise

tõenäosust ja usutavust. Tunnistajate L, M ja kannatanu V ütluste hindamisel, samuti ütluste muutmisele hinnangut andes peab arvestama, et kannatanu teavitas enne politsei poole pöördumist tunnistajaid I.Li ja K.Md oma kavatsusest, sellest, et peab politseisse pöörduma, kuna ka enne on kokkupõrge olnud. St kannatanu on kas otseselt või kaudselt tunnistajaid kui oma sõpru või häid tuttavaid, mõjutanud (selgitanud, et nende ütlused on kannatanule vajalikud) andma juhtunu kohta ütlusi kallutatult, ebaõigesti. Kuna V, L ja M on oma ütlusi sarnaselt muutnud, on need löömise fakti, valu saamise, olukorra tõsiduse ja ärevuse ning Vi olukorrale reageerimise – kas šokk või ükskõiksus, osas ilmselt ebausaldusväärsed. Riigikohus on lahendis 3-1-1-25-15 selgitanud, et kui osa isiku ristküsitlusel antud ütlustest on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused vastuoludes olevas osas tõendikogumist välja jätta. Seetõttu tuleb I.L ja K.M ütlused löögile eelnenud sõnavahetuse, väidetava löögi ja P.Vi valu saamise ning reaktsiooni: valu saamise ja valu väljanäitamise ning järgnenud üleelamiste osas ebausaldusväärsetena kõrvale jätta. 3.7 Kannatanu prillide maha kukkumine, milles ei ole vaidlust, ei tõenda löömist. Süüdistatav Ilmar Kukk on menetluses algusest peale väitnud, et nõrga löögi tulemusena ei kuku prillid peast ära. Prillide ära tulekuks on vaja prillidest haarata. Ka kannatanu V möönis kohtus ütlusi andes, et prillid ei tule kergelt ära. Prillide ära tulemiseks pidi olema löök tugev. Aga tugev löök oimu või silma piirkonda pidanuks tekitama pehmete kudede kahjustusi, marrastuse või hematoomi. Tervisekahjustusi ei olnud, seega kannatanul tervisekahjustuse puudumine, prillide maha kukkumine ja terveks jäämine kinnitab süüdistatava versiooni nendest haaramise kohta. Kohus, leidis, et löök, mille tagajärjel kukuvad prillid maha, peab olema tugev ja tekitama kannatanule valu, rajas otsuse oletustele. Süüdimõistev kohtuotsus peab rajanema tõenditele, mitte oletustele.

sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad (lk otsuse 3-8). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 6.2 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.

muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. 7.2 Maakohus võttis õigustatult Ilmar Kuke teo kvalifitseerimisel aluseks ähvardused mida kannatanu ise tajus, kui hirmu tekitavat ja mis maakohtu analüüsi alusel oleks võinud tekitada hirmu ka objektiivses kõrvalvaatajas (lk 104 pöördel). Kolleegium nõustub maakohtuga, et Ilmar Kuke olek, mis oli ärritunud ja karjuvalt lausutud sõnade sisu, on koostoimes sellised, mis tunduvad reaalsed ka keskmisele isikule. Seda enam, et Ilmar Kuke poolt öeldu eesmärgiks oli teha kannatanule üheselt ja lõplikult selgeks, et ta ei tuleks Kuke krundile ja majja ning ei laenaks enam tema lapselt raha. Seejuures ei ole oluline kaitsja väide, et süüdistatav ei ole mitte kunagi kannatanu Mi suhtes vägivalda tarvitanud ning kannatanu ei ole süüdistataval näinud tulirelva, mistõttu ei saanud olla kartust tulirelva olemasolus ja selle kasutamises. Kannatanule alust ähvarduse täideviimiseks andis kolleegiumi arvates aluse nii see, et Ilmar Kukk on vägivaldse kuriteo toimepanemise eest varasemalt karistatud, kui ka asjaolu, et kannatanu on näinud eelnevalt pealt, kui Ilmar Kukk on rünnanud teist isikut. Seejuures ei ole tähtis, kas süüdistataval oli ka tegelikult ähvarduse täideviimise kavatsus või mitte ning KarS § 120 lg 1 kohaldamisel ei ole ka tähtsust sellistel asjaoludel, kas süüdistataval oli olemas ründevahend ehk relv või mitte. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendites nr 3-1-1-7-07 ja 3-1-1-1100 tooduga. Ka ei eelda ähvardamine seda, et see toimuks pimedas, üksikus kohas ja halvaks kannatanu igapäevategemised, oluline on see, et ähvardusega tekitatakse kannatanus hirmutunnet, mistõttu ei muuda ähvardamise toimumine päise päeva ajal ja avalikus kohas ning igapäevatoimetustega edasi tegelemine ähvardust ebausutavaks. Tuleb märkida, et isegi juhul kui kannatanu ei oleks hakanud hirmu tundma, n.ö kuuli pähe laskmisest või tervise kahjustamisest, tuleks seega kaaluda kolleegiumi hinnangul, kas esineb alus rääkida ähvardamise katsest. Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta, et ka KarS § 120 kirjeldatud süüteo katse on karistatav. On ilmselge, et süüdistatav alustas süüteo toimepanemist, kui püüdis kannatanu suhtes psüühilist vägivalda kasutada, kuid antud juhul õnnestus see ka lõpule viia, kuna kannatanu hakkas kartma. Seega nähtub, et süüdistatava eelnev vägivaldsus, ärritunud oleks ja konkreetne sõnakasutus andis kannatanule T.Mile objektiivse aluse oma elu ja tervise pärast kartma hakata, mistõttu kohaldas maakohus õigesti materiaalõigust Ilmar Kuke süüditunnistamisel KarS § 120 järgi. 7.3 Kolleegium nõustub kaitsjaga, et kannatanu T.Mi ei helistanud koheselt politseisse ehk häirekeskusesse ning ei teavitanud isikuid kellega suhtles telefoni teel tema suhtes toimepandud teost ehk ähvardustest. Samas asjaolu, et kannatanu seda ei teinud, ei sea kahtluse alla kannatanu ütlusi temaga aset leidnud sündmuste osas ning ei lükka ümber kannatanu ütlust, et süüdistatava käitumine ja lausutud sõnad tekitasid temas hirmutunnet. Asjaolu, et kannatanu ei pöördunud koheselt häirekeskuse poole ei ole kannatanule etteheidetav. Siinkohal tuleb arvestada, et inimesed reageerivadki sündmustele erinevalt ning ka probleemilahendusoskused on inimestel erinevad. Kannatanu soov kõigepealt maha rahuneda ja tunde hiljem mingi otsus vastu võtta, ei ole taunitav. Lisaks ei ole põhjust kahelda häirekeskusele tehtud kõnes kostvates kannatanu emotsioonides ehk üleelamise ehtsuses. On ilmselge, et reaalse ähvarduse taas meenutamine ehk läbielamine tekitab inimeses, kes tajus selle reaalset ohtu uusi läbielamisi ning tekitab emotsionaalseid pingeid, mistõttu ei ole põhjust kahelda kannatanu emotsioonides häirekeskusesse helistamise ajal. 7.4 Apellant asub seisukohale, et kannatanu T.Mi ütlused ei ole usaldusväärsed.

Kolleegiumil tuleb nõustuda apellandiga, et kannatanu T.Mi kohtueelsel uurimisel antud ütlused avaldati KrMS § 289 lg 1 alusel usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, mis puudutas politseisse pöördumise asjaolusid. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu T.Mi kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses antud ütlustes ei esine kardinaalseid vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. Ka ei saa lugeda kannatanu kohtuistungil ristküsitlusel antud ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et kohtueelsel uurimisel ei ole temalt mingite asjaolude kohta täpseid küsimusi esitatud või teatud asjaolusid selgitatud või neile tähelepanu pööratud. Lisaks tuleb arvestada asjaolu, et ka küsimusi saab esitada erineva detailsus astmega ja ka hinnata vastuseid erineva detailsusega. Maakohus on põhjendanud T.Mi ütluste usaldusväärsust ning kolleegium nõustub põhjendustega. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu põhjendus ütluste erinevusest (täpsusest) ei ole ebaloogiline ja on usutav. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu T.Mi kohtuistungil ristküsitluses antud ütluste vastuolulisusele võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 7.5 Apellant leiab lisaks, et kannatanu T.Mi ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna on vastuolus häirekeskusele tehtud kõne sisuga. Kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus avaldas häirekeskuse kõnesalvestise ja asitõendi vaatlusprotokolli pärast kannatanu T.Mi ristküsitlemist, mitte aga kannatanu T.Mi ristküsitluse raames. Kaitsja ei esitanud taotlust asitõendi vaatlusprotokolli ja kõne salvestise avaldamiseks kannatanu T.Mi ristküsitluse käigus ega ka ajal mil kannatanu oli uuesti ristküsitletud teatud uute asjaolude suhtes, et kontrollida kannatanu usaldusväärsust, mistõttu puudus tegelikkuses üldse sisuline võimalus ütlustes ilmnenud lahknevused kõrvaldada ja vahetult kannatanu varasemate väidete tõelevastavust kontrollida. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt 3-1-1-52-09). Kolleegium asub seisukohale, et sisuliselt ei ole kannatanu usaldusväärsust kontrollitud häirekeskusesse tehtud kõne pinnalt, mistõttu apellatsioonis välja toodud asjaolu ei osuta kannatanu T.Mi ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 7.6 Kolleegiumil tuleb nõustuda kaitsjaga, et maakohus asus ekslikult seisukohale, et P.Vi ütluseid saab kasutada tõendina, kuna esinevad KrMS § 66 lg 21 p 2 alused. Kolleegium nõustub, et P.Vi ütlused selle kohta, mis T.Mi talle rääkis, ei ole tõendiks tõendamiseseme asjaolude suhtes, kuna ei esine KrMS § 66 lg 21 p 2 aluseid, kuivõrd T.Mi ei ole rääkinud sündmustest P.Vile vahetult peale sündmust. Seejuures on käesolevas kriminaalasjas vahetu tõendiallikas, s.o T.Mi üle kuulatud ristküsitlusel. Kuigi P.Vi ütlusi ei ole võimalik teatud osas kasutada tõendina tõendamiseseme asjaolude suhtes, saab antud ütlusi kasutada kannatanu T.Mi ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt 3-1-1-73-15 p 11). Seega käsitleb kolleegium P.Vi ütlusi T.Mi ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Kolleegium asub seisukohale, et hinnates P.Vi ütlusi selles osas ja kõrvutades neid kannatanu T.Mi ütlustega, ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kannatanu T.Mi ütlused ei ole usaldusväärsed. 7.7 Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest.

8.Apellandi apellatsiooni osas KarS § 121 lg 2 p 3 järgi märgib kolleegium järgmist. Kolleegium ei nõustu apellatsioonis tooduga, et süüdistatava Ilmar Kuke süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 3 järgi on põhjendamatu. Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlus. Tuleb märkida, et senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustel ning paljude teiste otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on tuginenud süüdistatava Ilmar Kuke süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o kannatanu P.Vi ütlustele ja teistele tõenditele, mis toetavad P.Vi antud ütlusi. 8.1 Kolleegium peab põhjendamatuks apellatsioonis toodud taotlust tunnistada kannatanu P.Vi ütlused ebausaldusväärseks. Protokollist nähtuvalt palus prokurör avaldada kannatanu ütlused mälu värskendamiseks ning löömise täpsuse osas usaldusväärsuse kontrollimiseks. Seega kannatanu P.Vi ütluste avaldamise põhjuseks oli eelkõige kannatanu mälu värskendamine ning kannatanu selgitas, mille kohta oli varem ütlusi andnud, nende õigsust on kannatanu sisuliselt kinnitanud ja teda oli võimalik ristküsitleda. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu P.Vi kohtueelsel uurimisel ja kohtumenetluses antud ütlustes ei esine diametraalseid vastuolusid löömise osas. On ilmselge, et kohtueelne menetlus on suuresti tõendite vahetuks, (kuriteo) sündmusega seoses kogetu-nähtu-kuuldu ajaliselt võimalikult lähedaseks talletamiseks, kuivõrd sündmustest on möödunud väiksem aeg kui kohtumenetluse ajaks. On ilmselge, et sündmusest on aega mööda läinud ning kõiki detaile ei suuda kannatanu meenutada, mistõttu asjaolu, et kannatanu on andnud kohtus ristküsitlusel ütlusi, et ma ei oska täpselt öelda, kuidas see löök oli ja kuhu täpselt tuli, ei tee antud ütlusi ebausaldusväärseteks. Seejuures on ka kohtueelsel uurimisel juba kannatanu andnud ütlusi, et täpselt ei näinud, kuidas Ilmar lõi, löök tuli pigem lahtise käega. Ka ei saa lugeda kannatanu kohtuistungil antud ütlusi ebausaldusväärseteks põhjusel, et on andnud ütlusi, et täpselt ei mäleta, võis olla, tema arust jne. Pigem seaks kannatanu ütlused kahtluse alla asjaolu kui need oleks antud väga detailselt, kuna just see paneks kahtlema nende ütluste õigsuses. Selles osas, et süüdistatava löök tuli nina piirkonda ja selle tulemusel kannatanu valu tundis, on kannatanu kogu menetluse vältel andnud üheseid ütlusi ning selles osas ei ole kannatanu ütlusi usaldusvääruse kontrollimiseks avaldatud. Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu on selgitanud kohtuistungil mida ta kohtueelsel uurimisel konkreetse öeldu all mõtles ning toodud põhjendused ei ole ebaloogilised ja on usutavad. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta kannatanu P.Vi kohtuistungil ristküsitluses antud ütluste diametraalselt vastuolulisusele võrreldes kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. Seejuures on apellant jätnud tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-131-13, p 13-14 toodud

seisukohad, mille kohaselt ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, tuleb hinnata KrMS § 61 lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega, mistõttu ongi maakohus seda teinud ja leidnud, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed ja on kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. 8.2 Asjaolu, et kannatanu ja süüdistatav ei saa omavahel läbi, ei anna alust väita, et kannatanu on andnud valeütlusi. Kannatanu ütlustest ei tulene vihavaenu süüdistatava suhtes ning asjaolu, et kannatanul ei ole süüdistatavaga head suhted ei sea iseenesest kahtluse alla kannatanu ütlusi temaga aset leidnud sündmuste osas ja seda olukorras kus peale kannatanu ütluste on kogutud ka teisi tõendeid, mis kinnitavad kannatanu ütlusi. Seejuures tuleb kolleegiumil märkida, et tunnistajate I.L, K.M ütlusi on võimalik kasutada nii tõendina teatud asjaolude suhtes mida nad on tajunud, st näinud või kuulnud, kui ka lähtudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast (vt 3-1-1-73-15 p 11) kannatanu P.Vi antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Nii kannatanu ja tunnistajate ütlused osutavad üheselt süüdistatava tegevusele, mis andis maakohtule aluse süüdistatava süüdi tunnistamiseks temale inkrimineeritud kuriteos. 8.3 KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tunnistaja ütlus tõend ning KrMS § 66 lg 1 kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-142-05 on üheselt märkinud, et tunnistajana on võimalik anda ütlusi eeskätt selle kohta, mida kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, samuti kahtlustatava või süüdistatava isiku kohta on kriminaalmenetluse eelselt tajutud enamasti nähtud või kuuldud. Arvestades tunnistajate I.L, K.M ütluste sisu, on tunnistajad üksikasjalikult andnud ütlusi mida nad on tajunud, st näinud või kuulnud. 8.4 Asjaolu, et kannatanu teavitas tunnistajaid peale juhtunut, et pöördub politsei poole, ei tee tunnistajate ütlusi ebausaldusväärseks. Protokollist nähtub, et mitte keegi nimetatud isikutest ei ole kinnitanud, et oleksid leppinud kokku mida rääkida kohtueelsel uurimisel või kohtus. Puuduvad igasugused tõendid, et kannatanu ja tunnistajate ütlused põhineksid teistelt saadud kokkulepitud teabe kordamises ja ettekandmises. Tunnistajad on andnud ütlusi, et nad ei soovinud tunnistada, kuid kutse saamisel läksid nad politseisse ja andsid ütlused. Seejuures on tunnistaja I.L selgitanud ja täpsustanud mida ja kui palju ta vahetult sündmustest nägi ja kuulis ning andnud ütlusi ka selle kohta, et mingeid asju ilmselt järeldas, mistõttu ei ole nendes asjaoludes kindel. See näitab üheselt, et tunnistaja I.L andis ütlusi nii nagu sündmused talle tundusid, seejuures varjamata, et mõningaid asjaolusid järeldas kohtueelsel uurimisel. Lisaks jätab apellant tähelepanuta asjaolu, et I.L ütlustesse on ka maakohus suhtunud teatud reservatsiooniga ning ei ole tunnistaja ütlustele tuginenud löögi tõendamise osas vaid osas, mis puudutab süüdistatava ilmumist seltskonna juurde ärritunud olekus ning süüdistatava meelestatust (agressiivne, peale tungiv käitumine, ebaviisakas suhtlus) kannatanu suhtes, kuid need tunnistaja ütlused on kooskõlas ka tunnistajate K.M, J.K ja E.L ütlustega. Seega on maakohus tunnistaja I.L ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad hinnanud taas KrMS § 61 lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt. 8.5 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et tunnistajate K.M ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu. Tuleb märkida, et tunnistaja K.M ei ole kinnitanud apellatsioonis toodud väidet, et süüdistatava poolt tarvitatud vägivald kannatanu suhtes oleks olnud tõsine ning muutnud sellega enda ütlusi. Tunnistaja on vastanud üheselt kaitsja küsimusele, et ta ei öeldud, et tegu oli tõsise rünnakuga (lk 60). Seega ei ole tunnistaja muutnud ütlusi. Ka tunnistaja K.M ülejäänud apellatsioonis refereeritud ütlustest ei tulene, et tema ütlused ei oleks usaldusväärsed. Nii on tunnistaja K.M ka maakohtus kinnitanud, et kogu

olukord oli tobe, kui kaks naabrimeest päise päeva ajal ei saa omavahel läbi ja peavad kättpidi kallale minema. 8.6 Nii kannatanu enda kui ka tunnistaja K.M ütlused osutavad üheselt süüdistatava Ilmar Kuke tegevusele (löök näopiirkonda), millise tagajärjel kannatanu sõnul tundis ta valu. Seejuures jätab apellant tähelepanuta, et tunnistaja K.M ütlused osas, mis puudutab löögi saamist kuhugi oimu piirkonda ning selle tagajärjel prillide maha kukkumist, on tunnistaja K.M kinnitanud kogu menetluse vältel ning puudub alus arvata, et tunnistaja ütlused ei vasta tõele ning ei ole usaldusväärsed. Kannatanu ja tunnistajate ütluste hindamisel (löögi tabamise osas), tuleb arvestada, sündmuse kohaga, nägid sündmust erinevatest kohtadest, inimese ruumitaju on erinev, aspektid millele keskendutakse, on paratamatult erinevad. Lisaks tuleb arvestada asjaolu, et sündmus kulges väga kiiresti, seda enam, et ühel juhul oli tegemist kannatanuga, kes vahetult ise osales vägivallateos ning teisalt tunnistajaga, kes ise toimunud konfliktis otseselt ei osalenud, vaid tajus toimunut kõrvaltvaatajana. Kohtukolleegium leiab, et kannatanu ja tunnistaja K.M ütlustes ei esine vastuolusid, neis sisalduv informatsiooni maht ja täpsus on erinev, mis aga ei sea kahtluse alla nende ütluste usaldusväärsust. 8.7 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud süüdistatava Ilmar Kuke ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseks (lk 105 pöördel-106) ning on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate tunnistajate ja kannatanu ütlused kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava Ilmar Kuke poolt antud erinevatest ütlustest. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava Ilmar Kuke versiooni toimunust. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 8.8 KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kehaline väärkohtlemine on koosseisutüübilt alternatiivaktiline süüteokoosseis. Selle süüteokoosseisu objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivset tegu – tervise kahjustamist ning valu põhjustavat kehalist väärkohtlemist. Esimene vastab teodelikti tunnustele, teine eeldab aga koosseisulise tagajärjena füüsilist valu. Asjakohane ei ole kaitsja apellatsioonis toodu, et mingit tervisekahjustust kannatanul ei olnud, kuivõrd süüdistatavale ei olegi esitatud süüdistust tervise kahjustamises vaid valu põhjustavas kehalises väärkohtlemises. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt asunud seisukohale, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi e vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-60-10, p 16; 3-1-150-13, p 12). Siiski tuleb märkida, et KarS § 121 koosseisu kontekstis ei või piirsituatsioonides eelviidatud tõdemusega piirduda, vaid tuleb täiendavalt küsida ka selle järgi, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt.

8.9 Maakohus on leidnud, et süüdistatava Ilmar Kuke poolt kannatanule ühel korral käega näkku löömine tekitas valu ning ka objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi vaadatuna tundub reaalne, et see tekitas valu. Maakohus asus seisukohale, et süüdistatav tegevuse tagajärjel sai kannatanu nina haiget ehk tegemist oli valuaistingiga, mitte pelgalt ebamugavustundega. Kolleegium asub seisukohale, et Ilmar Kukk täitis KarS § 121 objektiivse koosseisu. Süüdistataval oli kannatanuga füüsiline konflikt ja kolleegiumil puudub alus kahelda kannatanu P.Vi ütlustes, mille kohaselt tundis ta süüdistatava tegevuse tõttu füüsilist valu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et KarS § 121 koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Selleks, et pidada füüsilist mõjutamist KarS § 121 alusel kuriteoks, tuleb tuvastada seega teo teatud intensiivsus. Maakohus asus seisukohale, et kuna löögi tagajärjel kukkusid kannatanu prillid maha, siis annab prillide liikumine sellises ulatuses alust asuda seisukohale, et löök oli intensiivne ja mis tekitas valu. Tulenevalt kannatanu ütlustest tuleb lugeda tõendatuks, et löök tuli näkku nina piirkonda ning löök ei olnud tugev, kuid sai haiget ja prillid kukkusid maha. Kolleegium nõustub maakohtuga, et need asjaolud kogumis annavad aluse jaatada valu tekitamist. Järgmisena tuleb lahendada küsimus sellest, kas siis, kui kannatanu kinnitab valu tundmist, piisab lugemaks tuvastatuks valu tekitava kehalise väärkohtlemise objektiivset koosseisu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-29-15, p 11.3). Kolleegium asub ühiselt seisukohale, et antud juhul tundub objektiivse kõrvalseisja pilgu läbi vaadatuna reaalne, et süüdistatava tegevus kannatanu suhtes tekitas kannatanule valu. Käesoleval juhul ei olnud süüdistatava käitumise väline intensiivsus minimaalne ning see ületas bagatellkäitumise piiri. 8.10 Kolleegium ei saa jätta märkimata, et isegi, kui asuda seisukohale, et löök kannatanu vasakule näopoolele sattus suuremas osas vastu prille, siis kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-28-07 tooduga, poleks sellistel asjaoludel ilmselgelt võimalik rääkida Ilmar Kuke poolt toime pandud valu tekitavast teost, kuid kuna Ilmar Kukk, üritas kannatanut lüüa käega näkku, asus Ilmar Kukk tegu toime panema, siis tuleks KarS § 25 lg-le 2 tuginedes Ilmar Kuke sellist käitumist käsitada KarS §-s 121 lg 1 sätestatud tervise kahjustamise või valu tekitamise katsena, kuid antud juhul on tõendamist leidnud valu tekitamine. 8.11 Veel märgib kolleegium, et ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (RKKKo nr 3-1-1-32-05). Seega ei saa jätta tähelepanuta, et süüdistatava Ilmar Kuke näol on tegemist isikuga, kes on varem süüdimõistetud nii KarS § 120, kui ka § 121 järgi, sh sama kannatanu suhtes. Lisaks on Riigikohus oma lahendites nt 3-1-1-47-98 märkinud, et isikut iseloomustavate andmetena tuleb käsitleda kõiki uuritavat isikut iseloomustavaid andmeid kogumis, sh ka seda, kuidas avaldusid tema isikuomadused kuriteo toimepanemisel. Seega tuleb isikut iseloomustavate andmete all silmas pidada nii kuriteo toimepanemisele eelnenud, selle ajal ning sellele järgnenud perioodil isiku käitumist iseloomustavaid andmeid. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Imar Kuke käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 120 lg 1, § 121 lg 2 p 3 järgi.