Isikuvastased süüteod › Tervisevastased süüteod

SÜÜDISTUS:

MAAKOHTU OTSUS:

APELLATSIOON:

lõplikuks karistuseks mõista 8 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskemaga (19.01.2018.a Viru Maakohtu otsusega mõistetud karistus 3 aastat vangistust) ning mõista liitkaristuseks 3 aastat vangistust. Alternatiivselt, kui kohus jätab kvalifikatsiooni muutmata, tühistada Harju Maakohtu 16.04.2018 otsus Oksana Kutšinskaja suhtes osaliselt, s.o karistuse mõistmise osas ja mõista süüdistatavale kergem karistus. 3.2 Oksana Kutšinskaja on seisukohal, et ta küll lõi süüdistuses nimetatud ajal XX noaga, kuid tema pole XX-le tekitanud maksavigastust. SA Põhja-Tallinna Regionaalhaigla väljavõtte haigusloo nr 1754838 anamneesis on kirjas: „varasemalt anamneesis teada noavigastus koos maksavigastusega, mille tõttu ka opereeritud”. Haigusloost nähtub, et XX-le tehti kompuutertomograafia, mille käigus tuvastati: „Maksa S4 ülaosas ja S1-S2 piiril on väikese madala tihedusega alad – fokaalne steatoos? Intraparehümaalsed hematoomid?” Patsiendi ravi kokkuvõttes on sedastatud, et KT (kompuutertomograafia) alusel tõenäoliselt tegemist lisaks kõhuseina sisesele hematoomile ka väikese maksavigastusega”. Isiku ekspertiisiaktis nr 17E-PõI0173 on kirjeldatud täpselt samu andmeid. Lisaks on märgitud kliiniline diagnoos: maksavigastuse kahtlus. Ekspertiisiks esitatud ravidokumentide andmetel tuvastas ekspert, et 23.09.2017 tekitati XX-le kõhuõõnde ulatuv torke-lõikehaav vasakul pool keskkõhu piirkonnas, millega kompuutertomograafilise uuringu alusel kaasnes kõhuseina sisene hematoom ja tõenäoliselt väike maksavigastus. Kuivõrd KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava süüdiolekus tema kasuks, siis tuleb antud juhul Oksana Kutšinskaja süüdstusest välja jätta maksavigastuse tekitamine, sest pole üheselt tuvastatud, kas XX-l üldse selline vigastus sel päeval tekitati. Maksavigastus võis olla tekitatud varasemalt ja samuti või olla tegemist fokaalse maksasteatoosiga. See asjaolu muudab ilmselgelt isiku süü suuruse väiksemaks. 3.3 Süüdistatav on kahetsenud XX-le raske tervisekahjustuse tekitamist. Kohus ei nõustunud, et Oksana Kutšinskaja oli teo toimepanemise ajal tugeva hingelise erutuse seisundis KarS § 57 lg 1 p 6 mõttes. Kaitsja leiab, et just nimelt eelnevalt koos seksuaalvahekorras olemine ning Oksana Kutšinskaja uinumine peale seda kinnitavad, et XX tegu oli tema jaoks ootamatu ning alandav. Tugev hingelise erutuse seisund on normi piiresse jääva afektiivse reaktsiooni tüüp, mis takistab isikul olulisel määral adekvaatselt tajuda konkreetset olukorda ja mõistlikke otsuseid vastu võtta. Niisugune seisund eeldab tekkimiseks olukorda, mille peamisteks tunnusteks on konfliktsus, väljapääsmatus ja eksistentsiaalsus. See tähendab, et isik on sattunud ootamatult olukorda, kus ohustatakse tema elu (tervist) või alandatakse tema eneseväärikust. Kannatanu tegevus, mis on põhjustanud süüdistataval sellise seisundi, on seega selline kriminaalõiguslik alus, mis kergendab süüdistatava vastutust kannatanu õigusvastase käitumise pärast. Seega esines kaitsja hinnangul Oksana Kutšinskaja siiski tugev hingelise erutuse seisund KarS § 57 lg 1 p 6 mõttes. 3.4 Kohus asus seisukohale, et ei süüdistatav ega tema kaitsja ei ole vaidlustanud süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ehk asjaolu, et tegu on Oksana Kutsinskaja poolt toime pandud tahtlikult. Kaitsja viitas oma kaitsekõnes, et Oksana Kutšinskaja käitumises puudub tahtlus, tegemist on pigem ettevaatamatusest põhjustatud teoga. Oksana Kutšinskaja ei löönud tahtlikult XX kõhu piirkonda, ta lihtsalt rehmas ehmatusest ja unesegasena käega, et lõpetada teda solvav ja alandav käitumine. Ilmselgelt ei soovinud Oksana Kutšinskaja XX-le kehavigastuse tekitamist, sest tegemist oli tema elukaaslasega ning ka Oksana Kutšinskaja tegevus peale kehavigastuse tekitamist viitab asjaolule, et ta ei soovinud sellist tagajärge. Kaitsja hinnangul on Oksana Kutšinskaja tegu toime pandud

ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis, s.o KarS § 18 lg 2. Seega tuleks Oksana Kutšinskaja tegu ümberkvalifitseerida KarS § 119 lg 1 järgi. 3.5 Oksana Kutšinskaja süü ei ole suur ning talle võib selle teo eest mõista karistuse miinimummääras. Oksana Kutšinskaja on karistatud 19.01.2018 Viru Maakohtu otsusega KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi ning talle on mõistetud karistus 3 aastat vangistust. Erinevalt isikuvastastest süütegudest ei ole rahva tervise vastu suunatud süüteokoosseisud suunatud konkreetse isiku elu ja tervise kaitsele. Rahvatervis on kollektiivne ehk indiviidiülene õigushüve: kaitsmisväärseks on tunnistatud määratlemata hulga iskute tervis ning ühiskonna toimimisvõime laiemalt. Kuivõrd KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi kvalifitseeritav tegu on ohtlikum kuritegu kui KarS § 119 lg 1, siis on kohane lugeda KarS § 64 lg 1 alusel kergem karistus kaetuks raskemaga. 3.6 Apellatsioonimenetluse käigus tekkinud kulude väljamõistmisel, juhul kui kohus jätab apellatsiooni rahuldamata, palun need jätta KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

olukorda, kus ta ei pruugi olla võimeline endale aru andma, kus oma vajadusi adekvaatselt rahuldada. Piisanuks leebemast kohtlemisest, et kannatanule olukorda teadvustada. 4.3 Jääb arusaamatuks kaitsja väide, et süüdistatav, võttes laualt terava eseme ning lüües sellega teisele inimesele niivõrd tugevasti kõhu piirkonda, läbistades nahkkoe ning tungides siseelundini, ei tegutsenud tahtlikult. Kutšinskaja tajus olukorda adekvaatselt – ta sai aru, et X rahuldab valel ajal, vales kohas ning valel viisil oma ihuvajadusi, leidis piisavalt kiiresti laualt noa, veendus, et nuga on võetud õigesti kätte, et lüüa sellega tugevasti kannatanut. Kutšinskaja jõudis kogu eelmises lauses kirjeldatud otsustusprotsessi käigus mõtelda ka tagajärjele ning sai aru ning vähemasti möönas kannatanu elule ohu põhjustamist.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

ei saa omi õigusi tõhusalt kaitsta, võib sellel olla kumulatiivne toime, mistõttu kohtulik arutamine võib tervikuna osutuda ebaõiglaseks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Käesolevas asjas on süüdistatav Oksana Kutšinskaja olnud maakohtus oma kohtuasja arutamise juures, saanud esitada tõendeid ja taotlusi ning anda ütlusi, seega saanud kaitsta oma õigusi tõhusalt. Tal on olnud tagatud kaitsja abi, saada teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja alustest ning kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt. Käesolevas asjas oli loetletud õiguste kasutamine süüdistataval täiel määral võimalik, s.h Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIK) artiklis 6 (3a), (3b), (3c) , (3d) ja (3e) sätestatud õigused. Maakohtus toimunud kohtulik arutamine on olnud terviklikult õiglane.

seisukohale, et Oksana Kutšinskaja pani toime KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava teo, s.o oma tahtliku tegevusega põhjustas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse (kd 2 lk 32 pöördel). Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et tegemist on ettevaatamatusest põhjustatud teoga. Maakohus on õigesti tuvastanud, et Oksana Kutšinskaja lõi kannatanut noaga ühel korral kõhupiirkonda ja põhjustas seeläbi kannatanule ohu elule. Kolleegium nõustub maakohtu poolt Oksana Kutšinskaja teo subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga. 6.3 Veenev on maakohtu seisukoht, et ohu elule tingis Oksana Kutšinskaja tahtlik tegu, s.o löök noaga pandi toime kavatsetult, mitte aga ettevaatamatusest, nagu märgib kaitsja. Kaitsja versiooniga, et süüdistatav ei löönud tahtlikult kannatanule kõhu piirkonda vaid ettevaatamatusest, st süüdistatav lihtsalt rehmas ehmatusest ja unesegase käega, et lõpetada kannatanu poolt süüdistatavat solvav ja alandav käitumine, ei saa kolleegium nõustuda. Kolleegium ei saa asuda seisukohale, et süüdistataval puudus tahtlus juba teo suhtes, s.t. et löök noaga kannatanu suhtes oli pelgalt rehmamise käigus ettevaatamatusest toime pandud, arvestades XX vigastuste tekkimiseni viinud sündmusi, ründe käiku, ründevahendit, noaga lööki, noahaava asukohta ja sügavust ning süüdistatava ja kannatanu ütlusi. Maakohtu otsuses on veenvalt selgitatud, et süüdistatava poolt kannatanu löömist tuleb subjektiivsest koosseisust hinnata kavatsetuna – tegemist oli eesmärgipärase käitumisega. Teo objektiivse pildi alusel ja tulenevalt süüdistatava enda ütlustest, puudub alus rääkida kannatanut kõhupiirkonda tabanud noalöögi juhuslikkusest või olukorrast, kus süüdistatav kannatanule ettevaatamatusest noa kõhtu lõi, mistõttu on maakohtu seisukoht teotahtluse osas õige. Kusjuures puuduva tõendid, mis kinnitaksid, et löök kõhtu oleks toimunud kogemata mingi täiesti juhusliku või kõrvalise tegevuse käigus. 6.4 Tuleb märkida, et teatud juhtudel saab subjektiivse koosseisu tuvastada vaid välise teopildi alusel. Näiteks, kui tegu on sedavõrd intensiivne, et objektiivsele kõrvaltvaatajale on üheselt arusaadav, et antud teoga võib kaasneda oht elule. Kohtupraktika seisukohast on need juhtumid juhul, kui nt kannatanu peksmine on valimatu ja korduv, kui tegu on suunatud elutähtsasse piirkonda (kõhuõõs, pea, kõri, vms) või kui vahend millega rünnatakse on väga ohtlik (pikateraline terariist). Üheselt on tuvastatud, et Oksana Kutšinskaja lõi ühel korral noaga kõhupiirkonda, mistõttu saab asuda seisukohale, et Oksana Kutšinskaja möönis eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist kannatanule. Süüdistatava käitumise puhul saab juba ainuüksi välise teopildi alusel öelda, et noaga lööjal oli eluohtliku tervisekahjustuse osas vähemalt kaudne tahtlus. Kõhupiirkonda noaga löömise järelmid hõlmavad inimeste ettekujutuses üldjuhul ohtu elule ning üldteada on, et kõhu piirkonda peetakse elutähtsaks piirkonnaks. Pole tuvastatud ühtegi mõistlikku eeldust, millele tuginedes oleks Oksana Kutšinskaja saanud loota, et noaga kõhu piirkonda löömise tagajärjel ei teki kannatanul ohtu elule. 6.5 Ka ei kummuta maakohtu järeldust apellatsioonis märgitud asjaolu, et teo pani süüdistatav toime ettevaatamatusest, kuna tegemist oli tema elukaaslasega ning ka süüdistatava tegevus peale kehavigastuse tekitamist viitab asjaolule, et süüdistatav ei soovinud sellist tagajärge. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-1-46-15 asunud seisukohale, et KarS § 118 esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide (s.o p-de 1-6) jaoks. Nii on pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest võimalik KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (KarS § 18 lg 2) või hooletult (KarS § 18 lg 3). Kuivõrd KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist

(erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi kriminaliseerinud, tuleb KarS § 118 lg 1 p-de 1-6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes põhjustab tagajärje tahtlikult. Seega tuleb kolleegiumil märkida, et KarS § 118 lg 1 järgi on isikut võimalik ka süüdi mõista, kui tal teo suhtes esineb tahtlus, aga tagajärje suhtes ettevaatamatus. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et teo toimepanemise asjaolud võimaldavad tõsikindlalt jaatada nii teo kui tagajärje suhtes tahtlust.

kogutud tõenditele vastu ei vaielnud, st tegemist oli lubatud tõenditega ning süüdistatav lühimenetlusest maakohtus ei loobunud, siis on asjakohatu viidata nimetatud asjaoludele alles apellatsioonis. 7.3 Kolleegiumil tuleb märkida, et Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra § 7 lg 2 p 9 kohaselt on kõhuõõnde ulatuv haav eluohtlik tervisekahjustus, sh siseorganite kahjustuseta. Isegi kui kõhuõõnde tekitatud haavaga ei kaasne mitte ühtegi siseorgani kahjustust, kujutab selline vigastus endast eluohtlikku tervisekahjustust KarS § 118 lg 1 p 1 tähenduses, mistõttu ei mõjuta kaasnevad vigastused antud juhul otseselt isiku süü suurust ega kvalifikatsiooni. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Oksana Kutšinskaja käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi.

erilises psüühilises seisundis. Hingelise erutuse seisundile on iseloomulik, et see tekib äkki ja kaob suhteliselt kiiresti, kuid ilmselgelt ei kao taoline seisund teo toimepanemise ajal või koheselt peale teo toimepanemist. Ka apellatsioonis toodud väited ei kummuta maakohtu seisukohta. 8.3 Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Maakohus on põhjalikult analüüsinud nii süüdistatava Oksana Kutšinskaja poolt toimepandut kui ka kannatanu enda käitumist (kd 2 lk 33-33 pöördel) ning karistust kergendavaid asjaolusid. Seejuures jätab apellant tähelepanuta, et maakohus on arvestanud kannatanu solvavat käitumist süüdistatava suhtes karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 2 mõttes, mistõttu ei ole õige ringkonnakohtu poolt veelkord arvestada kannatanu käitumist täiendavalt süüdistatava süü suurust mõjutavaks ja karistust vähendavaks asjaoluks. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele muudele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud alammääras või alla alammäära. Maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Oksana Kutšinskaja süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub igasugune seaduslik alus. 8.4 Apellant palub lugeda Oksana Kutšinskajale mõistetud kergem kaetuks mõistetud raskema karistusega. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et kuna ringkonnakohus ei nõustunud Oksana Kutšinskaja inkrimineeritud kuriteo KarS § 118 lg 1 p 1 ümberkvalifitseerimisega KarS § 119 lg 1 järgi, siis puuduvad igasugused alused maakohtu poolt Oksana Kutšinskaja mõistetud karistuse muutmiseks, sh liitkaristuse muutmiseks. Karistusseadustiku § 65 lg 1 reguleerib liitkaristuse mõistmist neil juhtudel, kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime ka teise kuriteo. Seega kirjeldab KarS § 65 lg 1 lause 1 olukorda, mil on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga. 8.5 Kolleegium nõustub apellandiga, et tavaolukorras oleks pidanud arutama Oksana Kutšinskaja mõlemat kuritegu koos ja mõistma nii üksikkaristused kui ka liitkaristuse ühe kohtuotsusega. Kuritegude kogumi hilisema tuvastamise korral ei ole aga võimalik sellist olukorda täielikult taastada. Riigikohus varasemas praktikas korduvalt tõdenud, et kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

põhimõtet KarS § 64 lg 1 alusel, kuna toimepandud kuriteod (raske tervisekahjustuse tekitamine ja narkootilise aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) on kindlasti nendeks teguriteks, mis mõjutavad süüdistatava süü suurust ja põhjendavad liitkaristuse moodustamisel asperatsioonipõhimõtte rakendamist. Maakohus on liitkaristust suurendanud, kuni see vastas süü suurusele ja karistuse eesmärkidele ning kolleegium nõustub maakohtuga. Viru Maakohtu 19.01.2018.a otsusega mõistetud karistus 3 aastat KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi on mõistetud sanktsiooni alammääras. Antud kriminaalasjas on mõistetud karistuseks 6 aastat, seega taaskord sanktsiooni alammäära lähedal. 8.6 Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt asunud seisukohale, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (vt 3-1-1-20-16). Kolleegium asub seisukohale, et liitkaristuse moodustamisel ei saa lähtuda absorbtsiooniprintsiibist, kuivõrd raskeim karistus ei ole vastav süü suurusele ja karistuse eesmärkidele. Käesolevas asjas on tagatud selliselt isiku võrdne kohtlemine nende isikutega, kellele mõistetakse mitme kuriteo eest liitkaristus ühe kohtuotsusega. Seejuures tuleb märkida, et ka ühe kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse mõistmisel kohaldatakse KarS § 64 lg 1 sätteid ning ka siis on kohtul võimalus mõistetud raskeimat üksikkaristust suurendada või lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tähenda ainuüksi isiku viibimine vangistuses seda, et ta ei ole võimeline menetluskulusid tasuma. Asjaolu, et isik peab kandma vangistust, ei saa olla menetluskulude riigi kanda jätmise aluseks. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa kolleegium a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal. 9.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis 3-1-1-7-17 üheselt märkinud menetluskulude riigi kanda jätmise ja ositi tasumise taotlusi tuleb käsitleda eraldi. Kuna üldjuhul mõistetakse kriminaalmenetluse kulud süüdistatavalt välja kogu ulatuses ühe korraga tasutava maksena, ei teki kohtul iga kord kohustust põhjendada menetluskulude ositi tasumise määramata jätmist, kui vastavat taotlust esitatud ei ole. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Oksana Kutšinskaja suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis tuleb see summa Oksana Kutšinskaja riigi kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.