Isikuvastased süüteod › Vabadusevastased süüteod

välja

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(8)

2.2 D. Tkatšenko ja S.I tunnistati KarS § 199 lg 2 p 7,8,9 järgi süüdi selles, et nad isikute grupis ajavahemikul 20. juulist kuni 28. septembrini 2016 tungisid süstemaatiliselt (6 korda) sisse Tallinnas Mustamäel ja Õismäel asuvatesse korteristesse ning varastasid sealt sularaha, ehteid, alkohoolseid jooke vms. Varastatud esemete koguväärtus ületas 23 000 eurot. 2.3 D. Tkatšenko ja S.I tunnistati KarS § 137 lg 1 järgi süüdi eraviisilises jälitustegevuses. D. Tkatšenko ja S.I ühine ja kooskõlastatud tegevus seisnes selles, et omamata õigust jälitustegevusega tegelemiseks, jälgisid nad 9. oktoobrist kuni 20. oktoobrini Tallinnas YYY korteris elavat SM ja tema tütart AM nende kohta andmete kogumise ja korterivarguse teostamise eesmärgil. Jälgimise käigus tegid nad kindlaks, millal korteris elavad isikud kodus on ja kui kaua nad kodust eemal viibivad. Selleks kasutasid nad välisukse vahele pandud tuletikku ja isikute varjatud jälgimist.

3(8)

Alternatiivselt palub kaitsja lugeda KarS § 64 lg 1 alusel kergem karistus kaetuks raskemaga, sest kõik D. Tkatšenkole süüks arvatud teod on seotud varguste toimepanemisega. Ta soovis toime panna vargust, kuid see kasvas üle röövimiseks. Varguse toimepanemise eesmärgil jälitati ka perekond M. Seega ei nõustu kaitsja maakohtu seisukohaga, et D. Tkatšenko on toime pannud kuriteod erinevate õigushüvede vastu. 3.2 D. Tkatšenko apellatsiooni sisu ja taotlused kattuvad tema kaitsja apellatsiooniga. 3.3 S.I kaitsja märgib, et süüdistatav tunnistab end süüdi AAA korterivarguses ja ebaseaduslikus jälitustegevuses. Ülejäänud korterivargustes S.I end süüdi ei tunnista. Seetõttu taotleb kaitsja ülejäänud vargusepisoodides S.I õigeksmõistmist ja tsiviilhagide rahuldamata jätmist. Seoses sellega tuleb kergendada S.I-le mõistetud karistust. Kaitsja hinnangul ei ole kohtuotsuses ümber lükatud S.I väited selle kohta, et ta ei ole neid vargusi toime pannud. DNA ekspertiisi käigus S.I bioloogilist materjali ei tuvastanud. Jälitustoimingute protokollid ei kinnita, et S.I pani need vargused toime koos D. Tkatšenkoga. S.I on jälgitud tema elukoha lähedastes paikades. S.I võis sellel päeval nende korterite läheduses viibida, et sigarette osta. See aga ei tõenda tema poolt varguse toimepanemist. S.I elukohast, autost ja garaažist ära võetud esemed (võtmed, magnetvõtmed, skeemid jms) on pärit varasemast ajast. Seda kinnitab märkmikulehel 0-ga algav telefoninumber. Selliseid telefoninumbrid ei kasutata juba ammu. Garaažist leitud videokaamerast ei tea ta midagi. Selle oli viinud garaaži D. Tkatšenko. 3.4 Ka S.I apellatsiooni sisu ja taotlused kattuvad tema kaitsja apellatsiooniga. 4 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega 30. juunist 2017 määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti KrMS 322 lg 3 kohaselt seisukohtade esitamiseks aega 1. augustini 2017. Oma seisukohad esitasid määratud tähtajaks prokurör K. Pärtlas ja D. Tkatšenko kaitsja S. Reinsaar. 4.1 Prokurör taotleb jätta kõik apellatsioonid rahuldamata, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et D. Tkatšenko poolt vägivalla kasutamine oli suunatud vara hõivamise lõpule viimisele ja seetõttu on tegemist röövimisega. Süüdistatavad esitasid taotluse lühimenetluse kohaldamiseks. Seega süüdistatavad ja kaitsjad nõustusid kriminaalasja lahendamisega toimiku materjalide alusel. Kui süüdistatavad ja kaitsjad oleksid soovinud jälitustoimingute aluseks olevate lubade toimikusse lisamist, siis oleks nad pidanud esitama taotluse lühimenetlusest loobumise kohta. D. Tkatšenkole on mõistetud liitkaristus KarS § 64 lg 1 alusel põhjendatult raskeima karistuse suurendamise teel, sest rünnatud on erinevaid õigushüvesid. Puuduvad ka alused kohtuotsuse tühistamiseks karistuse mõistmise osas. Kaitsja on teinud Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-1-17 tõlgendamisel eksliku järelduse. Nimetatud lahendis oli tegemist olukorraga, kus isik on avaldanud soovi tutvuda tema kohta jälitustoimingu käigus kogutud andmete ja teabetalletustega KrMS § 12614 alusel. Praeguses asjas ei ole süüdistatavad ja kaitsjad sellist soovi avaldanud. Seetõttu ei ole prokurör koostanud ka vastavat määrust. 4.2 D. Tkatšenko kaitsja S. Reinsaar esitas prokuröri seisukoha kohta oma seisukoha ja märgib, et ta jääb endiselt oma apellatsiooni juurde ja prokuröri seisukohtadega ei nõustu. Kaitsja jääb

4(8)

endiselt selle juurde, et jälitustoimingute aluseks olevad load tuleb lisada toimikusse menetleja poolt.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

esmakordselt alles apellatsioonis. Seetõttu nõustub kohtukolleegium prokuröri apellatsioonivastuses toodud seisukohaga, et kaitsja esitas sellise kaitseväite hilinenult. 5.3 Mõlemad süüdistatavad ja nende kaitsjad vaidlustavad kohtuotsust süü tõendatusse osas. Kohtuotsuses on ümber lükkamata süüdistatavate väited selle kohta, et nad ei ole neid vargusi toime pannud ega D. Tkatšenko ebaseaduslikus jälitustegevuses osalenud. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Kohtukolleegium tugineb siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,

6(8)

või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KarS § 200 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette kolme- kuni viieteistaastase vangistuse. Seega on sanktsiooni keskmine määr 9 aastat vangistust. Maakohus mõistis D. Tkatšenkole vangistuse 4 aastaks, s.o sanktsiooni alammäära lähedase karistuse. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 10. märtsi 2016. a otsuses nr. 3-1-1-20-16 märkinud, et KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale. Kuna praeguses kriminaalasjas ei ole D. Tkatšenkole mõistetud karistus mitte KarS § 200 lg 2 sanktsiooni ülemmääras, vaid alammäära lähedane, siis on maakohus kohaldanud KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel põhjendatult karistuste osalise liitmise põhimõtet. Samuti on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas asutud seisukohale, et KarS §-de 73 ja 74 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes (otsus asjas nr 3-1-1-99-06, p 18). Kohtukolleegium on seisukohal, et praeguses asjas selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et apellatsioonide väited süüdistatavatele mõistetud karistuse kergendamiseks põhjust ei anna. 6 Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KrMS § 175 lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. KrMS § 180 lg 11 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid. D. Tkatšenko kaitsja advokaat S. Reinsaar esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga kokku 96 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu apellatsiooni koostamises 6 pooltunni ulatuses. Kuna määratud kaitsja tasu on 20 eurot ühe tunni kohta, siis on kaitsja taotletava summa osas teinud arvutusvea. Määratud kaitsja tasu 6 pooltunni eest on 120 eurot, millele lisandub käibemaks 24 eurot, seega kokku 144 eurot. S.I kaitsja vandeadvokaat E. Tibar esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga kokku 144 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu maakohtu otsusega tutvumises 2 pooltunni ulatuses ja apellatsiooni koostamises 5 pooltunni ulatuses. Kuna määratud kaitsja tasu on 20 eurot ühe tunni kohta, siis on kaitsja taotletava summa osas teinud arvutusvea. Määratud kaitsja tasu 7 pooltunni eest on 140 eurot, millele lisandub käibemaks 28 eurot, seega kokku 168 eurot.

7(8)

Kohtukolleegiumi hinnangul on mõlemas taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lgst 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium D. Tkatšenko riigi õigusabi tasu suuruseks 144 eurot, sh käibemaks 24 eurot ning S.I osas 168 eurot, sh käibemaks 28 eurot. Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 kohaselt mõlemalt süüdistatavalt riigi kasuks välja mõista.

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.