Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

Menetlusabi taotlemise selgitus Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi asjaolud

fabritseeritud, millega on loodud väärkuvand võimaliku nõude olemasolu kohta. Kostja väljatoodud selgitused on antud hüpoteetiliste olukordade kohta, mis lõpuks ei ole kunagi realiseerunud. Hageja leiab, et kostja esitatud arve nr 18018 summas 12 000 eurot ja arve nr 18019 summas 8400 eurot tuleb tähelepanuta jätta. Kostja esitatud 01.08.2018 kostja ja võlgniku vahel sõlmitud osaühingu osa müügileping nr

APW-MRP

010818 ja 05.07.2018 kostja ja võlgniku vahel sõlmitud osaühingu osa müügileping nr APWMRP 050718 on tühised. 01.08.2018 osaühingu osa müügileping nr APWMRP 010818 ja 05.07.2018 osaühingu osa müügileping nr APW-MRP 050718 on sõlmitud lihtkirjalikult s.o ilma notariaalse tõestuseta. Kostja müüs osaühingu osa müügilepinguga nr APW-MRP 010818 äriühingu osa, mis ei kuulu talle. Äriregistrist nähtuvalt oli Eesti Bussirent OÜ osanikuks Meelis Simulant. 05.07.2018 osaühingu osa müügilepingu nr APWMRP 050718 kohaselt müüs kostja osaühingu osa, millist veel asutatudki polnud. Maksete (14.09.2019 makse summas 5000 eurot, 23.11.2018 makse summad 5000 eurot, 27.11.2018 makse summas 5000 eurot ja 28.12.2018 makse summas 10 000 eurot) tegemiseks igasugune õiguslik alus puudub ja kuna osa müügileping nr APW-MRP 050718 on tühine, siis on tühise tehingu alusel tehtud tasaarvestuse aktid samuti tühised ega too kaasa õiguslikke tagajärgi. Niisamuti tuleb alusetult saadu 16.01.2019 makse summas 7000 eurot (makse selgitus „laen“) võlgnikule tagastada. Kostja antud selgituste kohaselt on 16.01.2019 makse summas 7000 eurot (makse selgitus „laen“) hageja ja kostja vahel sõlmitud tasaarveldusega lõppenud. Võlausaldaja on seisukohal, et kostja esitatud akt tasaarvestuse kohta ja 14.03.2019 laenuleping OÜ Saguna ja APW Varahaldus OÜ vahel ning maksekorraldus ei tõenda ühelgi juhul, et kostjal oli õiguslik alus nimetatud makse sooritamiseks ja nimetatud makse oleks tehtud eesmärgil jätkata võlausaldaja majandustegevust. Hageja palub kostjalt laenulepingu või alusetu rikastumise sätete alusel välja mõista põhivõla 107 400 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 12 025,86 eurot ning tulevikku suunatud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (põhinõudelt 107 400 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Alternatiivselt palub hageja tunnistada kehtetuks Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) ning APW Varahaldus OÜ vahel rahalise kohustuse täitmise perioodil 29.08.2018 kuni 16.01.2019 kokku summas 107 400 eurot ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 107 400 eurot. Kostja vastuväited

väljamaksed PankrS § 113 lg 1 alapunktide järgi tagasivõidetavad. Perioodil 29.08.2018 kuni 16.01.2019 tehtud maksed on majanduslikult põhjendatud. 29.08.2018 makse summas 30 000 eurot ja 20.12.2018 makse summas 25 000 eurot tasumised toimusid kostjale 01.08.2018 kostja ja võlgniku vahel sõlmitud osaühingu osa müügilepingu nr APW-MRP 010818 alusel. Selle lepingu alusel müüs kostja võlgnikule 100 % Eesti Bussirent OÜ hinnaga 150 000 eurot. Ostuhind tuli maksta osamaksetega- 30 000 eurot hiljemalt 31.08.2018, 25 000 eurot hiljemalt 31.12.2018 ja 95 000 eurot hiljemalt 30.01.2019. 05.07.2018 sõlmiti kostja ja võlgniku vahel osaühingu osa müügileping nr APWMRP 050718. Selle lepingu alusel müüs kostja võlgnikule loodava osaühingu, millele anti üle AS-i Sarbuss hallatav bussidivisjon, mis korraldab bussitransporti marsruutidel Kuressaare-Tallinn, Kuressaare-Tartu ja Kuressaare Pärnu-Paide. Müügihinnaks lepiti kokku 160 000 eurot. Ostuhind tuli maksta osamaksetega20 000 eurot hiljemalt 31.07.2018, 25 000 eurot hiljemalt 30.11.2018, 20 000 eurot hiljemalt 31.12.2018 ja 95 000 eurot hiljemalt 14.02.2019. Võlgnik tegi kostjale makseid, mis seejärel eelnimetatud lepingust tulenevate võlgniku kohustusega kostja ees vastastikku tasaarvestati14.09.2018 tasaarvestati 5000 eurot, 23.11.2018 tasaarvestati 5000 eurot, 27.11.2018 tasaarvestati 5000 eurot ja 28.12.2018 tasaarvestati 10 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt oli kõnealuste laenumaksete puhul tegelikult tegemist võlgniku kohustuste täitmisega kostja ees, mis tulenesid osaühingu osa müügilepingust nr APW-MRP 050718. Võlgnikule maksti 12 000 eurot arve nr 18018 katteks ja 8400 eurot nr 18019 katteks. Arved esitati kostja poolt võlgnikule osutatud nõustamisteenuse eest, mille eesmärgiks oli võlgniku majandustegevuse jätkamine. Täpsemalt pöördus võlgnik kostja poole seoses SIA Unicredit Leasing Eesti filiaali ja Luminor Leasingu poolt 14.06.2018 esitatud teadetega liisinglepingute ülesütlemise kohta. Kostja aitas perioodil 15.06.2018 kuni 31.12.2018 võlgnikul pidada läbirääkimisi Unicrediti ja Luminor Leasinguga. 16.01.2019 makse summas 7000 eurot andis võlgnik kostjale laenu. See nõue on aga kostja ja võlgniku vahel 10.10.2019 sõlmitud tasaarveldusega lõppenud. Kostja korraldas võlgniku saneerimismenetluses tsiviilasjas 2-19-1413 deposiidi tasumise summas 15 000 eurot, millest 7000 eurot tasaarvestas.

punktist 2.2.3. nähtuvalt oli sisuliselt tegemist vaid maksmiskokkuleppega, mille täitmise järel sõlmitakse Eesti Bussirent OÜ võõrandamiseks müügileping. Nimelt lepingu punkti 2.2.3. kohaselt sõlmitakse võõrandamisleping pärast koguhinna tasumist. Maksmiskokkuleppele notariaalsed vorminõuded ei kohaldu. Menetluse käik

mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (vt lisaks Riigikohtu 16.06.2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-04).

§ 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine, mis peab olema asjaoluna kindlaks tehtud (vt nt RKTKo 10.04.2019 nr 2-16-18953/50, p 12; 24.05.2017 nr 3-2-1-50-17, p 10; 19.12.2007 nr 3-2-1-115-07, p 15). Seejärel saab kostja omakorda tõendada, et võlgnik oli maksete tegemise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. PankrS § 113 lg 2 kohaselt eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta võlgniku maksejõuetust teadis.

Kokku on hageja poolt kostjale tehtud 9 ülekannet, mida kohus käsitleb eraldi vastavalt maksete selgitusele. Esmalt märgib kohus, et vaidlusaluseid makseid ei saanud teha A. P., kuivõrd A. P. lisati võlgniku juhatuse liikme õigused 01.02.2019 ning õigused eemaldati 22.09.2020 (dtl 134; dtl 157). Lisaks selgitas tunnistaja L. P. 10.12.2024 kohtuistungil, et maksete tegemisega oli segadus, aga tunnistaja ei mäletanud täpselt, mis segadus nendega oli. Tunnistaja kinnitas, et tema neid makseid ei teinud, vaid maksed tegi raamatupidaja.

lõppenud lepingust tuleneva tagasitäitmise nõude, kuid menetluse vältel selgub hageja esitatud asjaoludest tulenevalt, et leping on tegelikult tühine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28.01.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 18). Praegusel juhul on hageja esitanud hagi alusena kõik faktilised asjaolud, mis võimaldavad kohtul kohaldada tühise tehingu tagasitäitmist reguleerivaid sätteid. Seega peab kohus asja lahendamisel kontrollima kirjaliku lepingu võimalikku kehtivust. Selleks, et teha kindlaks, kas praegusel juhul võib olla tegemist sellise vorminõudega, mille rikkumine ei too kaasa tehingu tühisust, tuleb tõlgendamise teel tuvastada, millist eesmärki on ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud vorminõude kehtestamisel silmas peetud. Kohtu hinnangul on tehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks antud juhul nii tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest ehk hoiatusfunktsioon kui ka nende nõustamine. Samuti kannab notariaalse tõestamise nõue tõendamisfunktsiooni. Eristada saab osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärki ja osa võõrandamise käsutustehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärki. Osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude kehtestamisel eesmärgiks ei ole mitte üksnes tehingu dokumenteerimine ja isikusamasuse tuvastamine, vaid ka poolte endi kaitse läbimõtlematute ning kiirustades tehtud tehingute eest, mis hõlmab ka poolte hoiatamist ja neile tehingu õiguslike tagajärgede selgitamist. Kui seadusandja oleks pidanud silmas üksnes vajadust tehingut dokumenteerida ja tuvastada poolte isikusamasus, saanuks ta osa võõrandamise kohustustehingu jaoks kehtestada notariaalse kinnitamise nõude, mis võimaldaks täita nii tõendamisfunktsiooni kui ka isikusamasuse tuvastamise funktsiooni. Osaühingu osa võõrandamise käsutustehingu notariaalse tõestamise vorminõude kehtestamise eesmärgiks tuleb aga pidada eelkõige õiguskindluse tagamist. Kuna ÄS § 149 lg-s 4 kohustustehingu notariaalse tõestamise nõue on kehtestatud lepingupoolte kaitseks, siis on selle nõude rikkumise tagajärjeks tehingu tühisus. Vastasel korral oleks kõnealune vorminõue mõttetu ja selle järgimist ei olekski võimalik tagada, sest selle nõude järgimata jätmisele ei järgneks ühtegi sanktsiooni. Eelnevast tulenevalt toob osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude järgimata jätmine kaasa tehingu tühisuse. Kohus juhib poolte tähelepanu, et kuigi TsÜS § 84 lg-d 3 ja 4 võimaldavad tehingu õiges vormis kinnitada ning võimalik on kõrvaldada ettevõtte osa omandamisele suunatud tehingu vormipuudus, sõlmides lepingu hiljem notariaalselt tõestatud vormis, ei ole antud juhul vaidlusalust lepingut nr APW-MRP 050718 hiljem notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud. Tehingu vorminõude järgimata jätmise tõttu on ka ettevõtte asutamisele suunatud tahteavaldustega eelleping tühine ning sellest ei teki lepingupooltele kohustusi. Seega laieneb kohtu hinnangul notariaalse vormi järgimise nõue lisaks põhitehingule ka kõikidele eelkokkulepetele, sealhulgas ka kavatsuste prokollile. Täiendavalt on kostja selgitanud, et lepingule (s.o kavatsuste protokoll) ei kohaldunud notariaalne vorminõue, tehes viite ÄS § 149 lg-le 6 ja ÄS § 1822 lg-le 3. ÄS § 149 lg 6 kohaselt kui osaühingu osakapital on vähemalt 10 000 eurot ja täielikult sisse makstud, võib põhikirjaga loobuda käesoleva paragrahvi 4. lõikes sätestatud vorminõudest ja näha ette, et osa võõrandamise käsutustehing tehakse vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Põhikirja sellise kinnitamise või muutmise otsuse poolt, millega loobutakse käesoleva paragrahvi 4. lõikes sätestatud vorminõudest või see taastatakse, peavad

olema kõik osaühingu osanikud. ÄS § 1822 lg 1 kohaselt võivad osaühingu osanikud otsustada, et osanike nimekirja pidajaks nimetatakse Eesti väärtpaberite registri pidaja. Kui põhikirjaga ei ole ette nähtud suurema häälteenamuse nõuet, on osanike otsus vastu võetud, kui selle poolt on antud vähemalt 2/3 koosolekul esindatud häältest või käesoleva seadustiku § 173 2. lõikes nimetatud juhul vähemalt 2/3 osanike häältest. Osaühingu juhatus tagab otsuse vastuvõtmisel osanike nimekirja pidajale seadusega sätestatud ja õigete andmete õigeaegse esitamise. Otsuse vastuvõtmisel peab juhatus esitama äriregistri pidajale viivitamata teatise osanike nimekirja pidamise üleandmise kohta. ÄS § 182 2 lg 3 kohaselt kui osanike nimekirja pidajaks on nimetatud Eesti väärtpaberite registri pidaja, ei kohaldata osaühingu suhtes käesoleva seadustiku §-des 182 ja 1821 sätestatut. Osanike nimekirja peab Eesti väärtpaberite registri pidaja ja selles märgitakse väärtpaberite registri pidamise seaduses nimetatud andmed. ÄS § 1822 lg 5 kohaselt kui osanike nimekirja pidajaks on nimetatud Eesti väärtpaberite registri pidaja, ei kohaldata osaühingu osade suhtes käesoleva seadustiku § 149 4. lõikes ning § 151 2., 4. ja 5. lõikes sätestatut. Kohus märgib, et kostja ei ole kohtule esitanud põhikirja vorminõudest loobumise kohta. Hageja on kohtule 01.12.2023 esitanud võlgniku osanike koosoleku protokolli nr. MRP-OK 270618 (dtl 656-657), millest ei nähtu, et osanike nimekirja pidajaks nimetatakse Eesti väärtpaberite registri pidaja. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendamist leidnud kostja poolt esile toodud asjaolu, et osa võõrandamisel leppisid pooled kokku selles, et notariaalne vorminõue ei kohaldu. Seega on 05.07.2018 leping („Osaühingu osa müügileping nr APWMRP 050718“) tühine. Kohus jätab asja lahendamisel tähelepanuta hageja väite ja tõendi selle kohta, et äriregistri registrikaardi väljatrüki kohaselt ei ole kostja osad registreeritud Eesti väärtpaberite registris (dtl 590), kuivõrd võõrandada sooviti AS-i Sarbuss osa, mitte kostja osa. Tühise tehingu tagajärjena näevad TsÜS § 84 lg 1 esimene ja teine lause ette seda, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ning tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Alusetu rikastumise sätetena tulevad praegusel juhul kõne alla VÕS § 1028 jj, mis reguleerivad kohustuse täitmisena saadu tagasinõudmist (soorituskondiktsioon). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal hagejale tagastada 14.09.2018 tasutud 5000 eurot, 23.11.2018 tasutud 5000 eurot, 27.11.2018 tasutud 5000 eurot ja 28.12.2018 tasutud 10 000 eurot, kokku 25 000 eurot. Kuivõrd eeltoodud summa 25 000 eurot tuleb kostjal hagejale tagastada, ei pea kohus vajalikuks hinnata kostja esitatud tasaarvestusakte (dtl 160; dtl 161; dtl 162; dtl 163; dtl 647; dtl 648; dtl 649; dtl 650) selle kohta, et hageja poolt tasutud vaidlusalused summad on tasutud 05.07.2018 lepingu täitmise katteks. Mis puudutab võlgniku poolt kostjale 16.01.2019 tehtud ülekannet summas 7000 eurot selgitusega „laen“ (dtl 56), siis on kostja selgitanud, et tegemist on võlgniku huvides deposiidi 15 000 eurot tasumisega saneerimismenetluse raames tsiviilasjas nr 2-19-1413. Kostja täpsustas, et sisuliselt käsitlesid tehingupooled 7000 eurot ettemakse/tagatisena kostja poolt osutatavate teenuste eest. Tegemist pidi olema konsultatsiooniteenuse osutamisega võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Edasi on kostja selgitanud, et kuna läbirääkimised liisingulepingute jätkamiseks ei andnud tulemust ja võlgnik otsustas saneerimismenetluse kasuks, otsustas kostja võlgnikku hoopis selles küsimuses nõustada. Seejärel korraldas kostja võlgniku huvides võlgniku saneerimismenetluses deposiidi tasumise selliselt, et kostja sõlmis OÜ-ga Saguna 14.03.2019 laenulepingu (dtl 169-170; dtl 660-661), mille alusel maksis OÜ Saguna 15.03.2019 antava laenu 15 000 eurot välja võlgniku eest Rahandusministeeriumi arveldusarvele (dtl 171; dtl 651). Enne väljamakse tegemist oli võlgniku ja kostja vahel

kokkulepe, et 15 000 euro tasumise näol loetakse tasutuks võlgniku poolt kostjale tehtud väljamakse 7000 eurot. 10.10.2019 sõlmisid pooled ka tasaarveldamiseks tasaarveldusakti (dtl 168; dtl 646), millega võlgniku nõue kostja vastu 7000 eurot loeti lõppenuks. Seega on hageja nõue kostja vastu 7000 euro tagastamiseks eeltooduga seoses lõppenud, kuna kostja võttis võlgniku huvides laenu 15 000 eurot, mis tasuti võlgniku saneerimismenetluse raames kohtudeposiiti. Hageja on omakorda selgitanud, et kostja esitatud akt tasaarvestuse kohta, 14.03.2019 laenuleping OÜ Saguna ja kostja vahel ning maksekorraldus ei tõenda, et kostjal oli õiguslik alus nimetatud makse sooritamiseks ja et makse oleks tehtud eesmärgil jätkata võlgniku majandustegevust. Kohus märgib, et lähtuvalt kostja vastuväidetest võiks kohaldamisele tulla käsundita asjaajamise sätted, mida kohus selgitas pooltele ka 10.12.2024 toimunud kohtuistungil. VÕS § 1018 lg 1 kohaselt kui isik (käsundita asjaajaja) teeb midagi teise isiku (soodustatu) kasuks, ilma et viimane oleks talle andnud õiguse tegu teha või kohustanud teda tegu tegema, on käsundita asjaajajal käesoleva seaduse §-des 1019–1023 sätestatud õigused ja kohustused, kui: 1) soodustatu kiidab asjaajamise heaks; 2) asjaajamisele asumine vastab soodustatu huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele; 3) asjaajamisele asumata jätmise korral jääks õigeaegselt täitmata soodustatu seadusest tulenev kohustus kolmandat isikut ülal pidada või on asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes huvides oluline. Käsundita asjaajamise nõude eeldused on järgmised: Eksisteerib õigustatud käsundita asjaajamise võlasuhe (VÕS § 1018): 1) võõra asja ajamine; 2) teise isiku soodustamise tahtega (VÕS § 1018 lg 2); 3) ilma õigusliku aluseta; 4) õigustus asjaajamiseks: i. soodustatu heakskiit või ii. vastamine soodustatu huvile ja eeldatavale või tegelikule tahtele või iii. oluline avalik huvi. Kohus leiab, et käesoleval ajal eksisteerib õigustatud käsundita asjaajamise võlasuhe, kuna kostja tasus võlgniku huvides tsiviilasjas nr 2-19-1413 saneerimismenetluse raames 15.03.2019 deposiidi 15 000 eurot, mille tarbeks sõlmis kostja 14.03.2019 laenulepingu OÜga Saguna. Lisaks puudus kostjal õiguslik alus võlgniku eest deposiidi tasumiseks. Seega tegutses kostja võlgniku soodustamise tahtega ning deposiidi tasumine vastas võlgniku huvile. Eeltoodust tulenevalt saaks kostja nõuda kulutuste hüvitamist või tasu. Kulutuste hüvitamist reguleerib VÕS § 1023 lg 1, mille kohaselt võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta asjaajamisel võetud kohustustest. Kulutuste hüvitamist ja asjaajamisel võetud kohustustest vabastamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks. Nõude eeldused on järgmised: 1) asjaajaja on asjaajamise käigus teinud kulutusi (ulatuses, milles asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks). 2) puuduvad kulutuste hüvitamise nõuet välistavad asjaolud (VÕS § 1023 lg 3). Õiguskirjanduses on selgitatud, et VÕS § 1023 lg 1 sõnastusest võib järeldada, et kohustustest vabastamise nõue ei ole mõeldud rahalise nõudena. Sellele viitab sätte sõnastuses olev „vabastama“ vormel. Niisiis ei saaks asjaajaja nõuda, et soodustatu kompenseeriks või hüvitaks talle võetud kohustuse rahaliselt. Ta saab nõuda ainult seda, et soodustatu täidaks tema eest võetud kohustuse. Võimalik on, et ka VÕS § 1023 lg 1 alusel saaks asjaajaja esitada kohustustest vabastamise nõude selliselt, et soodustatu kas astub asjaajaja asemele võlasuhtes

või täidab viimase kohustuse nagu kolmas isik võlausaldajale. Siiski ei ole põhjendatud, et asjaajaja saaks VÕS § 1023 lg 1 alusel nõuda, et soodustatu annaks talle vastavad rahalised vahendid, et ta saaks võetud kohustuse täita võlausaldajale (vt magistritöö „Käsundita asjaajamise funktsioon Eesti kohtupraktika näitel“. Tiirik, Keili; Värv, Age, juhendaja; Tartu Ülikool. Eraõiguse osakond; Tartu Ülikool. Õigusteaduskond; 2024, lk 37). Kohus märgib, et 15.05.2024 seisukohas on kostja 16.01.2019 makse osas (s.o 7000 eurot) laenulepingu sõlmimise õigeks võtnud. Kohus leiab, et kostjal puudub hageja vastu nõue kulutuste 15 000 euro hüvitamiseks, mille kostja oleks saanud tasaarvestada hageja nõudega 7000 eurot, kuivõrd kostja ei saa eeltoodud sätte alusel nõuda hagejalt rahalisi vahendeid kostja poolt võetud laenu tasumiseks. Tasu reguleerib VÕS § 1023 lg 2, mille kohaselt võib oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud käsundita asjaajaja nõuda soodustatult asjaajamise eest mõistlikku tasu. Käsundita asjaajaja ei või soodustatult tasu nõuda, kui käsundita asjaajajal on kolmanda isikuga sõlmitud lepingust tulenevalt õigus nõuda tasu kolmandalt isikult. Lõikest 2 tulenevalt on asjaajajal õigus nõuda asjaajamise eest mõistlikku tasu juhul, kui esinevad järgmised eeldused: 1) asjaajamine toimus asjaajaja kutse- või majandustegevuse käigus (lg 2 ls 1); 2) asjaajajal pole tasu nõudmise õigust lepingu alusel kolmandalt isikult (lg 2 ls 2); 3) asjaajajal oli soov tasu saada juba asjaajamise ülevõtmisel (lg 3). Õiguskirjanduses on selgitatud, et VÕS § 1023 lg 2 kohaselt on tasunõue seotud mõistlikkuse põhimõttega. See tähendab, et ka tasunõude osas saab kohaldada samu reegleid, mis kulutuste hüvitamise ja kohustustest vabastamise nõude puhul. Õiguskirjanduses on leitud, et asjaajaja saab kõnesoleva nõude puhul aluseks võtta enda hinnakirja, kuid kui soodustatu leiab, et antud tasu ei ole vastuvõetav, on kohtul õigus nõuet vähendada mõistlikku suuruseni. Tasu suuruse määramiseks tuleb võtta aeg, mil asjaajaja soodustatu asja ajas, mitte aeg, mil asjaajaja oma nõude esitab (vt magistritöö „Käsundita asjaajamise funktsioon Eesti kohtupraktika näitel“. Tiirik, Keili; Värv, Age, juhendaja; Tartu Ülikool. Eraõiguse osakond; Tartu Ülikool. Õigusteaduskond; 2024, lk 40). Kostja poolt OÜ-lt Saguna laenuna võetud 15 000 euro hüvitamise nõuet ei saa kohtu hinnangul lugeda kostja tasunõudeks hageja vastu. VÕS § 1023 lg 3 kohaselt kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist, siis ei ole tal käesoleva paragrahvi lõigetest 1 ja 2 tulenevaid õigusi. 10.12.2024 kohtuistungil selgitas tunnistaja, et kokkulepe oli, et võlgnik hüvitab selle kostjale. Samas ei teadnud tunnistaja seda, kas ja kuidas see hüvitamine toimub. Kokkulepet kohtule selle kohta, et hageja peaks kostjale hüvitama kostja poolt 14.03.2019 OÜ-lt Saguna võetud laenu 15 000 eurot, esitatud ei ole. Poolte vahel 10.10.2019 sõlmitud tasaarveldusakt eeltoodut kohtu hinnangul ei tõenda. Kohus leiab, et käesolevalt nähtub, et kostjal ei olnud käsundita asjaajamisel kavatust nõuda hagejalt kulutuste hüvitamist ega tasu maksmist. Kohus on seisukohal, et eeltoodud summa s.o 7000 eurot tuleb kostjal hagejale tagastada.

nõustamisteenust liisingulepingute ülesütlemisega seoses. Kostja on täiendavalt lisanud, et äriregistrisse märgitud tegevusala ei piira ega takista muid tegevusi. Esmalt selgitab kohus, et äriregistri seaduse § 26 lg 1 p 3 sätestab, et äriregistri avalikus toimikus sisalduvad muu hulgas ettevõtja põhitegevusala Eesti majanduse tegevusalade klassifikaatori järgi. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kostja seisukohaga, et äriregistrisse märgitud tegevusala ei piira ega takista muid tegevusi. Kohus märgib, et vaidlusalustelt arvetelt nähtub liisinglepingutega seonduvad konsultatsioonid ja asjaajamine. 10.12.2024 toimunud kohtuistungil selgitas tunnistaja, et kostja A. P. isikus aitas Luminori ja Unicrediti liisingulepingute läbirääkimistel, et neid lepinguid ei öeldaks ülesse. Tegelikult jätkasid liisingud koostööd sisuliselt jõuludeni. Igakord oli mingisugune eeldussumma, mis tuli jälle maksta, et pikendada seda läbirääkimiste tähtaega. Kostja on lisanud Luminor Leasinguga 14.06.2018-15.06.2019 ja SIA UniCredit Leasing Eesti filiaaliga 14.06.2018 peetud kirjavahetuse (dtl 166; dtl 167). Eeltoodud kirjavahetusest nähtuvalt teavitatakse võlgnikku võla tasumise kohustusest ja tähtajast ning tagajärgedest, kui võlga õigeaegselt ei tasuta. 31.10.2023 esitas kostja kohtule täiendava kirjavahetuse. Kostja on esitanud 22.08.2018 emaili (dtl 565; dtl 566-568), kuid kostja ei ole selgitanud, milliseid asjaolusid ta eeltoodud tõenditega tõendada soovib, mistõttu jätab kohus eeltoodud tõenditega asja lahendamisel arvestamata. 14.09.2018 e-maili (dtl 569; pakkumine- dtl 570) kohaselt pöördus Eesti Bussirent OÜ Luminor Liising AS-i poole finantspakkumise saamiseks võlgniku bussipargi refinantseerimiseks. Kohus märgib, et eeltoodust ei nähtu võlgnikule kostja poolt konsultatsiooniteenuse osutamist. 20.12.2018 teatas Luminor Liising AS võlgnikule, et komitee on andnud positiivse vastuse kasutusrendi lepingute sõlmimiseks Eesti Bussirent OÜga (dtl 571-572). Eeltoodud kirjavahetust on pidanud võlgniku juhatuse liige L. P. ja Luminor. A. P. on lisatud kirjavahetuse koopiasse. Kohtule ei nähtu eeltoodud kirjavahetusest võlgnikule kostja poolt konsultatsiooniteenuse osutamist. 21.12.2018 saatis Luminor Liising AS võlgnikule täpse sõnastuse, millest kinnistust soovitakse (dtl 573-574). Kirjavahetusest nähtuvalt sooviti, et kõik edaspidised bussiveo maksed kannaks Tallinna Transpordiamet Eesti Bussirent OÜ pangakontole Lumino pangas. Kirjavahetus on Luminori poolt saadetud nii A. P. kui ka L. P.le. Kohus märgib, et eeltoodust ei nähtu võlgnikule kostja poolt konsultatsiooniteenuse osutamist. Kostja lisas, et kuigi läbirääkimised Luminor Liising ASiga jätkusid veel 03.01.2019, siis erinevatel põhjustel lõppkokkuvõttes eelkirjeldatud äriplaan siiski ei realiseerunud (dtl 575-576). Kohus märgib, et 03.01.2019 vastas A. P. „Tänud ja teen omalt poolt mis vôimalik. Parimatega A. P.“. Kohtu hinnangul ei nähtu eeltoodud A. P. ühelauselisest vastusest kostja poolt konsultatsiooniteenuse osutamist. Lisaks selgitas tunnistaja 10.12.2024 toimunud kohtuistungil, et mingi tasu maksmine oli A. P. toimetamiste eest kokku lepitud. Tunnistaja selgitas, et väga palju toimetamist oli kostja poolt, sest väga paljude kokkusaamiste ja läbirääkimiste juures viibis ka tunnistaja. Samas selgitas tunnistaja ka, et seda ta täpselt ei tea, kuidas see konsultatsiooni teenuse maksumus kujunes, kuna see oli kokkulepe võlgniku ja kostja vahel. Lisaks algasid läbirääkimised enne seda, kui tunnistaja võlgniku juhatusse sattus. Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et kostja ei ole kohtule selgitanud ega tõendanud, mis olid need konkreetsed kostja toimingud, mida kostja hagejale konsultatsiooniteenuste osutamisel läbi viis. Samuti ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, kuidas on arvetel kujunenud konsultatsiooni teenuste suuruseks 12 000 eurot ja 8400 eurot. Arvestades, et arvete esitamise ajal (31.10.2018 ja 20.11.2018) oli võlgniku majanduslik olukord halb, ei olnud võlgnikule 12 000-eurose ja 8400-eurose kohustuste tekitamine põhjendatud. Kohus on seisukohal, et eeltoodud summa 20 400 eurot (12 000 + 8400) tuleb kostjal hagejale tagastada.

547,92 eurot (dtl 185-187; dtl 188-263). Võlgnik on esitanud saneerimisavalduse lisana bilansi 31.12.2018. Kuivõrd liisingvara on tagastatud, siis ei kajasta ka bilanss õigesti võlgniku kohustusi. Saneerimisnõustaja on oma saneerimiskavas kirjutanud: 31. märtsi 2019 seisuga oli võlgnikul varasid 8 936 338 eurot ning kohustusi 9 421 661 eurot. Ettevõtte omakapital oli 31. märts 2019 seisuga 485 322 euro ulatuses negatiivne. Tallinna linn on esitanud lepingu olulise rikkumise tõttu kahjunõude summas 6 579 517 eurot. Kuna Tallinna linn on pärast leppetrahvi mahaarvamist juba tasaarvestanud alles jäänud tagatise osa (ehk 200 000 eurot) ning 2019. aasta jaanuarikuu tasusumma arvestuses märgitud 26 418,93 euro suuruse summa Tallinna linnale tekkiva kahju hüvitamise nõudega, siis on Osaühing MRP Linna Liinid kohustatud tasuma linnale 6 353 098,07 eurot, mille hüvitamist Tallinna linn nõuab (p 4.4-4.7. dtl 50-51). Saneerimiskavas esitatud andmed ei vasta tegelikkusele, kuna põhivara oli võõrandatud (liisingulepingud üles öeldud) ning Tallinna Transpordiameti nõudekirjast nähtuvalt ei tagasta Tallinna Transpordiamet deposiiti summas 700 000 eurot ja on esitanud hoopis kahjunõude kokku summas 6 353 098,07 eurot. Võlgniku omakapital ei vastanud ÄS nõuetele alates 2019 I kvartalist ning võlgnik oleks pidanud kasutusele võtma ÄS sätestatud abinõud. Kuigi omakapitali seadusega vastavuse eiramine ei ole maksejõuetuse hindamise seisukohalt ainukene argument, siis omakapitali viimine seaduses ettenähtud piiridesse on tänases õigusruumis siiski ettevõtja kohustus (p 5, dtl 5152). Võlgniku osakapitali suurus oli 63 900 eurot. Seega vastavalt ÄS § 136 ja ÄS § 176 pidi omakapital olema vähemalt 31 950 eurot. Võlgniku omakapital 31. märts 2019 seisuga 485 322 euro ulatuses negatiivne. Seega oli võlgnik 2019 nii bilansiliselt kui rahavooliselt maksejõuetu. Pankrotimenetluses on tunnustatud kokku 97 võlanõuet kogusummas 1 956 051,08 eurot (14.04.2021 nõuete kaitsmise koosoleku protokoll, dtl 97-102; dtl 103-110; 23.02.2022 nõuete kaitsmise koosoleku protokoll, dtl 111-116; tunnustatud nõuete nimekiri_23.02.2022, dtl 117). Vaidlusaluste maksete ajal olid võlgnikul järgmised kohustused võlausaldajate ees:  võlgniku töötajad summas 472 000 eurot (ajutise halduri aruanne p 4.8., dtl 34-55; dtl 61-96; dtl 185),  Eesti Gaas AS summas 774 725,24 eurot (dtl 593-595; dtl 596-598; dtl 599; dtl 600613; dtl 614-616; dtl 617-619),  Luminor Liising AS summas 142 686,37 eurot (dtl 166),  Tallinna Linn summas 6 353 098,07 eurot (08.03.2019 nõudeavaldus, dtl 620-621). Harju Maakohus tunnustas 24.08.2023 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-21-7765 Tallinna linna nõuet summas 7 390 653,50 eurot Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p 2 toodud II rahuldamisjärgu nõudena (dtl 263-276),  Maksu- ja Tolliameti 23.09.2020 nõudeavalduse kohaselt on võlgnikul maksukohustuslaste registri andmetel võlgnevus summas 269 973,25 eurot. Saldopäringust nähtub, et võlgniku võlgnevus Maksu- ja Tolliameti ees hakkas tekkima juba 10.08.2018 ehk ajal, mil võlgnik tegi kostjale hagis nimetatud makseid (dtl 622-625; dtl 626-632; dtl 633). Maksete tegemise ajal oli võlgnikule teada, et ta ei suuda täita Tallinna linna ja OÜ MRP Linna Liinide (pankrotis) vahel 31.10.2014 sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise lepingut, kuivõrd Luminor Bank AS on OÜ MRP Linna Liinide (pankrotis) busside liisinglepingu lõpetatud ja bussid tuleb tagastada 31.01.2019. Luminor Bank AS-ile kuulub 21 bussi (dtl 634-636). Antud juhul on võlgnik kahjustanud võlausaldajate huve, kuna võlgnik oli maksete tegemise ajal teadlik oma maksejõuetusest ja tegi makseid, mis tõid kaasa tema võlausaldajate kahjustamise. Vaidlusalused maksed kahjustasid võlgniku võlausaldajate huve,

sest nende tulemusel vähenes võlgniku vara 107 400 euro võrra. Vähenes võlgniku vara, mille arvel oleks saanud täita kohustusi ka teiste võlausaldajate ees. Kostja ei ole vaidlustanud hageja faktiväiteid teiste võlausaldajate olemasolu ja omakapitali negatiivsuse kohta. Kostja pole väitnud, et vaidlusaluste väljamaksete tegemine parandas võlgniku maksevõimet rohkem kui vähendas seda. Rahalise kohustuse täitmine võiks mitte kahjustada teiste võlausaldajate huve ka võlgniku maksejõuetuse olukorras juhul, kui kohustuse täitmise tulemusel paraneb võlgniku võime täita oma kohustusi teiste võlausaldajate ees. Näiteks siis, kui kohustuse täitmine on vältimatult vajalik selleks, et võlgnik saaks jätkata oma majandustegevust, mille mõistlikult oodatavad tulud on kuludest suuremad. Kohustuse täitmist võiks õigustada ka selle täitmata jätmisest kaasneva kohustuste olulise suurenemise ärahoidmine. Midagi sellist pole aga kostja käesolevas menetluses väitnud. Sellest lähtuvalt pidanuks võlgnik täitma oma kohustusi kõigi võlausaldajate ees võrdväärselt, mitte eelistama oma lähikondseid (sealhulgas kostjat) teistele võlausaldajatele. Kohus märgib, et tõenäoline näib ka püsiva maksejõuetuse esinemine juba vaidlusaluste maksete tegemise ajal. Seda, et võlgnik oli maksete tegemise ajal teadlik oma maksejõuetusest kinnitab muuhulgas asjaolu, et vaid paar nädalat pärast viimase makse tegemist esitas võlgnik kohtule avalduse saneerimismenetluse algatamiseks (28.01.2019). Ka 10.12.2024 toimunud kohtuistungil kinnitas tunnistaja, et võlgniku majanduslik olukord oli halb. Seega on täidetud PankrS § 113 lg 1 p 3 sätestatud eeldus (s.o rahalise kohustuse täitmine kahjustas võlgniku võlausaldajate huve).

käesoleva seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. TsMS § 134 lg 1 esimese lause kohaselt liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded. Käesoleva hagi hinnaks kujuneb 132 141,67 eurot (põhivõlg 107 400 eurot + sissenõutav viivis 12 025,86 eurot + TsMS § 367 jätkuv viivis 1 aasta eest 12 715,81 eurot). Menetluskulude jaotus

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.