Määruse tegemise aeg ja koht 15. juuni 2026, Tallinn Kohtuasja number
2-22-16285
Kohtuasi
T.Z ja W.W pärandvara hooldaja X.J hagiavaldus B.R vastu pärandvara jagamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 8. aprilli 2026. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
B.R-i 11. mai 2026. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3500 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: T.Z (sünniaeg XX.XX.XXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ivo Mahhov Hageja: W.W (isikukood XXX, surma aeg XX.XX.XXXX) pärandvara hooldaja X.J (isikukood XXX) Kostja: B.R (isikukood XXX), lepinguline esindaja Indrek Repnau
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud B.R-i kanda. Jätta menetluskulude rahaline suurus kulude puudumise tõttu kindlaks määramata. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.T.Z (hageja I) ja W.W (pärandaja) pärandvara hooldaja X.J (hageja II) esitasid 29.09.2022 Harju Maakohtule hagiavalduse B.R (kostja) vastu pärandvara jagamiseks.
1.1.Hagiavalduse kohaselt suri W.W XX.XX.2015. 26.10.2021 pärimistunnistuse kohaselt on tema pärijaks 1/2 mõttelises osas kostja ning vähemalt 1/20 osas hageja I. Pärimisõigus 9/20 mõttelisele osale pärandist on tõendamata. Harju Maakohtu 21.09.2022 määrusega tsiviilasjas nr 2-21-16786 määrati pärandaja pärandvara hooldajaks hageja II.
1.2.Hagejad paluvad pärandvara hulka kuuluva korteriomandi asukohaga XXX (registriosa nr XXX) müüa avalikul enampakkumisel ja müügist saadud raha jagada selliselt, et 1/20 saadud rahast saab hageja I, 9/20 saadud rahast saab hooldajana hageja II ning 1/2 saadud rahast saab kostja. Hagejad paluvad pärandvara hulka kuulunud sõiduauto väärtusega 1000 eurot ning Krediidipangas avatud kontol olnud 5056,58 eurot jätta kostjale ning kohustada kostjat maksma hagejatele enamsaadud pärandvara arvel hüvitist. Hüvitise maksmisel paluvad hagejad arvesse võtta pärandaja matusekulu 1987 eurot. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Hageja I pärimisõigus ei ole tõendatud ning hagejal II ei ole õigust pärandvara jagamist nõuda. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus rahuldas hagi ja otsustas: 1) müüa korter avalikul enampakkumisel; 2) jagada korteri müügist saadud raha järgmiselt: hageja I saab rahast 1/20, hageja II saab rahast 9/20 ja kostja saab rahast 1/2; 3) jätta sõiduauto ja pärandaja Eesti Krediidipangas avatud kontodel pärandi avanemise hetkel olnud 5056,58 eurot kostjale; 4) mõista kostjalt hageja I kasuks välja hüvitis 203,48 eurot ja hageja II kasuks hüvitis 1831,31 eurot. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning mõistis kostjalt hagejate kasuks välja riigilõivu 420 eurot ja hageja I kasuks õigusabikulud 942,40 eurot. Kohus jättis hageja I õigusabikulude hüvitamise taotluse rahuldamata 942,40 euro ulatuses ja hageja II taotluse terves ulatuses.
3.1.Otsuse kohaselt on pärimistunnistusega tõendatud kostja pärandiosa suurus 1/2 ning hageja I pärandiosa minimaalne suurus 1/20. Puuduolevate pärijate pärandiosa on maksimaalselt 9/20. Kuna teada on kostja pärandiosa suurus, hageja I pärandiosa minimaalne suurus ja puuduolevate pärijate pärandiosa maksimaalne suurus, ei ole pärandvara jagamine pärimisseaduse (PärS) §2 155 lg 1 järgi välistatud.
3.2.Maakohtu 21.09.2022 määrusega nr 2-21-16786 määrati pärandvara hooldajaks hageja II. Pärandvara hooldajal on õigus nõuda teadaolevatelt kaaspärijatelt puuduolevate kaaspärijate asemel pärandvara jagamist.
3.3.Kostja ei ole välja toonud asjaolusid, mis välistaksid pärandvara jagamise. Samuti ei ole kostja esitanud vastuhagi pärandvara jagamiseks hagejate taotletust erineval viisil. Seega tuleb 2
2-22-16285 hagi rahuldada ja pärandvara jagada hagejate taotletud viisil. Kostjale jääva vara väärtus, millest on matusekulud maha arvatud, on 4069,58 eurot. Hagejal I on õigus saada kostjalt hüvitist 203,48 eurot (1/20 4069,58-st), hagejal II 1831,31 eurot (9/20 4069,58-st). Apellatsioonkaebus
4.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Alternatiivselt palub kostja tühistada maakohtu otsuse osas, millega jäeti menetluskulud kostja kanda ning teha uue otsuse, millega jätta menetluskulud poolte endi kanda.
4.1.Kaebuse kohaselt ei saanud maakohus pärandvara jagada, sest kõik pärijad ei olnud teada. Selline piirang tuleb PärS § 155 lg-st 1. Maakohtu tõlgendus, mille kohaselt piisab pärijate osade teadmisest, kujutab endast seaduse teksti laiendavat ja sisuliselt muutvat tõlgendust, mis ei tulene normi sõnastusest ega süstemaatilisest kontekstist.
4.2.Maakohus jaotas ebaõigesti menetluskulud. Kaasomandi lõpetamise asjades on Riigikohus leidnud, et see on eelduslikult mõlema poole huvides ja menetluskulude jaotamisel ei saa lähtuda sellest, et kohus lõpetas kaasomandi ühe poole soovitud viisil. Põhjendatud ja õiglane on sellisel juhul jätta menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.
6.Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid. Ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 p 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.
7.Maakohus ei ole asja lahendamisel materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Ekslik on kostja seisukoht, et kuna kõik pärijad ei ole isikuliselt teada, ei võinud PärS § 155 lg 1 piirangu tõttu pärandvara jagada.
7.1.PärS § 155 lg 1 kohaselt võib pärandvara jagamist nõuda üksnes tingimusel, et on teada kõik pärijad. Kolleegium nõustub maakohtuga, et siinsel juhul ei ole pärandvara jagamine PärS § 155 lg 1 järgi välistatud.
7.2.Ringkonnakohus jääb varem avaldatud seisukoha juurde, mille järgi ei tulene PärS § 155 lg-st 1, et pärandvara jagamiseks peavad olema teada kõik pärijad isikuliselt. Piisab sellest, kui on teada pärijate osad. Selline tõlgendus on kooskõlas ka PärS § 152 lg-ga 2, mille kohaselt jagatakse pärandvara pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale ja PärS §-ga 154, mille kohaselt on võimalik ka pärandi osaline jagamine ühe või mõne kaaspärija nõudel. Puuduva kaaspärija asemel osaleb kaaspärijate omavahelistes ning kaaspärijate ja kolmandate isikutega sõlmitavates kokkulepetes pärandvara hooldaja, kes kaitseb veel teadmata pärijate huve ja tagab nende pärandiosa säilimise. Vastupidine järeldus kitsendaks ebamõistlikult teadaolevate pärijate omandiõigust (vt TlnRKm 03.02.2020, 2-17-2320, p 23). 3
2-22-16285
7.3.Pärandvara jagamiseks tuleb kindlaks määrata ka pärandvara koosseis, st milline vara kuulus pärandajale pärandi avanemise ajal (RKTKo 13.01.2010, 3-2-1-151-09, p 13). Siinsel juhul on teada nii pärandvara koosseis kui ka vajalikus ulatuses pärijate osad. Maakohus tuvastas, et hageja I pärandi osa suurus on minimaalselt 1/20, kostja osa on 1/2 pärandvarast ja ülejäänud 9/20 osa esindab pärandvara hooldaja. Kostja ei ole neid asjaolusid apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Seega ei esine pärandvara jagamiseks õiguslikke takistusi.
7.4.Eeltoodut arvestades kohaldas maakohus PärS § 155 lg-t 1 õigesti ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Muid hagejate nõude lahendamist puudutavaid etteheiteid kostja apellatsioonkaebuses ei esitanud.
8.Maakohus ei eksinud ka menetluskulude jaotamisel. Ekslik on kostja seisukoht, et menetluskulud tulnuks jätta TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda. Viidatud säte kohaldub hagi osalise rahuldamise korral, samuti olukorras, kus kohus lahendab samas asjas mitut hagi ja vastuhagi. Siinsel juhul vastuhagi pärandvara kostja soovitud viisil jagamiseks ei esitatud ning maakohus rahuldas hagi ja jagas pärandvara hagejate soovitud viisil. Menetluskulud jäid seega TsMS § 162 lg 1 alusel õigesti kostja kanda. Kostja viidatud Riigikohtu praktika tsiviilasjas nr 3-2-1-70-10 praegusel juhul ei kohaldu. Apellatsioonkaebus ei sisalda etteheiteid kindlaks määratud menetluskulude rahalisele suurusele.
9.Eeltoodut arvestades on apellatsioonkaebus perspektiivitu ja seda ei oleks võimalik rahuldada. Kohus keeldub seetõttu kaebuse menetlusse võtmisest. TsMS § 638 lg 4 teise lause kohaselt, kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta kaebust vastustajale kätte ning tagastab selle apellandile koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega. Kuna apellant esitas apellatsioonkaebuse elektrooniliselt, ei ole vaja seda tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramine
10.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad kaebuse esitamisega seotud menetluskulud TsMS § 168 lg 1 alusel, koosmõjus § 639 lg-ga 1, kaebuse esitaja s.o kostja kanda. Kuna kohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja ei edasta seda hagejatele seisukoha esitamiseks, ei saanud hagejatel apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida. Seega puuduvad asjas kindlaksmääratavad menetluskulud.
11.Kostja ei tasunud apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu. Lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest ei nõua ringkonnakohus kostjalt riigilõivu tasumist, sest tulenevalt TsMS § 150 lg 1 p-st 2 tagastatakse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv. (allkirjastatud digitaalselt)
4
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.