H.U kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 27.03.2025 otsuse nr 2.1 1/24/1311-74-4 „Järelevalvemenetluse lõpetamine isikuandmete kaitse asjas“ tühistamiseks ja Andmekaitse Inspektsiooni kohustamiseks vaadata kaebaja 05.09.2022 avaldus uuesti läbi.
Menetlusosalised
Kaebaja: H.U, esindaja v.adv Vesse Võhma Vastustaja: Andmekaitse Inspektsioon, esindaja Meldjuk
Asja läbivaatamine
Irina
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
3.Asendada kaebaja nimi kohtulahendis tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.07.2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.H.U on YYY OÜ (reg.nr XXX) juhatuse liige ja sellest tulenevalt on tema isikukood fikseeritud ja ilma piiranguteta nähtav e-äriregistris.
2.H.U esindaja pöördus 21.01.2022 e-äriregistri vastutava töötleja Justiitsministeeriumi poole sooviga, et ligipääsu H.U isikukoodile e-äriregistris piirataks või isikukood eemaldataks avalikust vaatest. Tema hinnangul on isikukoodi selline avaldamine vastuolus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 27. aprill 2016 määrusega (EL) 2016/679, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (edaspidi ka Üldmäärus ja
IKÜM).
3.Justiitsministeerium vastas 17.02.2022 vastuses, et juhatuse liikme isikukoodi piiramatu avaldamine e-äriregistris on kooskõlas Üldmäärusega ja keeldus nõuet täitmast (dtl 11-14).
4.H.U pöördus 05.09.2022 kaebusega Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) poole (dtl 15-17). Kaebuses soovis H.U: 1) tuvastada Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusega (EL) 2016/679, füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (edaspidi Üldmäärus) art 25 lg 2 rikkumine Justiitsministeeriumi poolt; 2) anda korraldus Justiitsministeeriumile lõpetada e-äriregistris H.U isikukoodi ilma asjaomase isiku sekkumiseta kättesaadavaks tegemine määramata füüsiliste isikute ringile; 3) anda korraldus Justiitsministeeriumile viia H.U isikuandmete töötlemise toimingud e-äriregistris vastavusse kõigi Üldmääruse art. 25 lg 2 nõuetega; 4) määrata Justiitsministeeriumile trahv vastavalt Üldmääruse art. 83 lg 4 punktile a) arvestades rikkumise ulatust e-äriregistris.
5.30.09.2022 otsustas AKI jätta menetluse algatamata (dtl 18). AKI asus oma menetluse algatamata jätmise teates seisukohale, et juhatuse liikme isikukoodi avaldamine on õiguspärane, sest see toimub Üldmääruse art 6 lg 1 punkti e) alusel.
6.H.U esitas 13.10.2022 Tallinna Halduskohtusse kaebuse tühistada AKI 30.09.2022 vastus nr 2.1.-1/22/2138 ja kohustada AKI-t menetlema H.U 05.09.2022 kaebust (dtl 19-24). Tallinna Halduskohus otsustas kaebuse oma 25.10.2025 otsusega nr 3-22-2186 rahuldada. Tühistas AKI 30.09.2022 vastuse nr 2.1.-1/22/2138 ja kohustas AKI-t uuesti menetlema H.U 05.09.2022 kaebust.
7.AKI tegi 27.03.2025 otsuse nr 2.1 1/24/1311-74-4 „Järelevalvemenetluse lõpetamine isikuandmete kaitse asjas“, millega lõpetas järelevalvemenetluse (dtl 35-40).
8.H.U esitas 25.04.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida kohus tõlgendas kui kaebust nõudega AKI 27.03.2025 otsuse nr 2.1 1/24/1311-74-4 „Järelevalvemenetluse lõpetamine
isikuandmete kaitse asjas“ tühistamiseks ja AKI kohustamiseks vaadata kaebaja 05.09.2022 avaldus uuesti läbi ning võttis kaebuse oma 29.04.2025 määrusega menetlusse. 27.03.2026 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
9.1.Kaebaja on seisukohal, et AKI eiras Tallinna Halduskohtu 25.10.2024 otsust haldusasjas nr 3-22-2186, rikkus menetluse lõpetamise otsuse vorminõudeid, rikkus haldusorganile kohustuslikku uurimispõhimõtet, tõlgendas valesti õigusnorme ning tugines asjasse mitte puutuvatele dokumentidele. Kaebaja taotleb menetluse lõpetamise teate kehtetuks tunnistamist ja järelevalvemenetluse jätkamist.
9.1.1.Kaebaja leiab, et AKI ei ole oma 27.03.2025 kirjas hinnanud, kas Justiits- ja Digiministeeriumi poolt vastuses kirjeldatud avalik huvi isikukoodi piiramatuks avalikustamiseks kaalub üles kaebaja huvi selle avalikustamisel kaasa rääkida ega põhjendanud, kas selline avalikustamine seab kaebaja (ja teiste isikute) õigused ja huvid isikukoodi kontrollimatu avalikustamise tõttu tõsisesse ohtu.
9.1.2.Haldusmenetluse seadus ei näe ette järelevalvemenetluse lõpetamist teate esitamisega kaebajale. See asjaolu on ilmsesti teada ka Andmekaitse Inspektsioonile, sest vastasel korral oleks ta oma 27.03.2025 kirjas näidanud, millisel õiguslikul alusel järelevalvemenetlus lõpetatakse. AKI volitused H.U kaebuse läbivaatamisel on toodud HMS § 85. H.U kaebust lahendades oleks AKI pidanud tegema ühe HMS §-s 85 toodud otsuse ja vormistama HMS § 86 nõutele vastava otsuse.
9.1.3.AKI on rikkunud HMS §-s 6 nimetatud uurimispõhimõtet, kuna AKI jätnud välja selgitamata, kas kaebaja isikuandmete, sh isikukoodi, väljastamine piiramata isikute ringile on kooskõlas IKÜM art 5 lg 1 p-dega a ja c. Samuti ei ole AKI selgitanud välja, milles seisneb avalik huvi H.U e-äriregistris piiramata isikute ringile kättesaadavaks tehtud isikuandmete osas. AKI ei hinnanud, kas selline avalik huvi kaalub üles H.U õigused ja vabadused.
9.1.4.AKI tõlgendab õigusnormi valesti. Direktiivi (EL) 2017/1132 kohaselt on äriühingu juhtide kohta käivad andmed küll avalikkusele kättesaadavad, kuid neid väljastatakse ainult taotluse alusel. Direktiiv ei näe ette, et äriregistri kanded peavad olema kättesaadavad piiramata isikute ringile.
9.1.5.AKI viitas mitmetele dokumentidele (Ühinguõiguse revisjon, Euroopa Kohtu lahendile asjas C-200/23), mis pole käesoleva vaidluse konktekstis asjakohased.
9.2.Kaebaja toob välja, et käesoleva vaidluse keskne küsimus seisneb selles, kas kaebaja isikukoodi ilma asjaomase isiku sekkumiseta kättesaadavaks tegemine e-äriregistris määramata füüsiliste isikute ringile on käsitletav IKÜM art 25 lg 2 rikkumisena ning kas selles küsimuses AKI poolt läbi viidud järelevalvemenetluse lõpetamine oli õiguspärane ja põhjendatud.
IKÜM art 25 lg 2 kohaselt peab vastutav töötleja (e-äriregistri puhul Justiits- ja Digiministeerium) rakendama asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, et tagatakse eelkõige see, et isikuandmeid ei tehta vaikimisi ilma asjaomase isiku sekkumiseta määramata füüsiliste isikute ringile kättesaadavaks. Kaebaja on Eesti äriühingu YYY OÜ juhatuse liige ning 05.10.2022 vastustajale kaebuse esitamisel oli kaebaja isikukood e-äriregistris nähtav määramata isikute ringile.
9.3.Kaebaja 22.04.2026 avalduse alusel on kaebaja isikukood 23.04.2026 e-äriregistris YYY OÜ registrikaardilt küll kustutatud, kuid sellele vaatamata on kaebaja isikukood e-äriregistris jätkuvalt ilma asjaomase isiku sekkumiseta kättesaadav määramata isikute ringile, kuna veebilehel www.rik.ee asuvas e-äriregistris on YYY OÜ ajalooliste andmete hulgas kaebaja isikukood avaldatud mitmes dokumendis (näiteks esindusõiguse ajalugu ja registrikaardi ajalugu). Vastustaja on 27.03.2025 haldusakti punktis 17 ise möönnud, et osade välisriikide isikukoodide (nt Soome, Taani) avaldamine võib kahjustada isiku eraelu puutumatust enam, kui Eesti isikukoodi omava isiku oma, kuivõrd nende õiguslik tähendus on erinev. Seetõttu olukord, kus kaebaja Soome isikukood on endiselt ilma asjaomase isiku sekkumiseta e-äriregistris kättesaadav, on jätkuvalt tegemist IKÜM art 25 lg 2 rikkumisega Justiits- ja Digiministeeriumi poolt ning kaebaja jääb kõigi kaebuses esitatud nõuete juurde. Seejuures on vastustaja tuginenud Justiits- ja Digiministeeriumi 24.01.2025 kirjale, milles ministeerium täiendavalt selgitas, et nad on kaalumas lahendust, mis näeks ette äriregistris välismaiste isikukoodide asemel isiku sünniaja avaldamise ning ligipääs välismaistele isikukoodidele oleks sellisel juhul võimalik taotleda õigustatud huvi korral. Sellele vaatamata ei ole tänaseni sellist lahendust olemas ning kaebaja isikukood on e-äriregistris endiselt kättesaadav määramata isikute ringile.
9.4.Samuti on oluline tähele panna, et direktiivi (EL) 2017/1132 art 16a lg 1 kohaselt liikmesriigid tagavad, et registrist on taotluse korral võimalik saada artiklis 14 osutatud esindusõiguslike isikute kohta olevate dokumentide ja andmete koopia või väljavõte ja neid taotlusi võib esitada registrile paberil või elektroonilisel kujul. Seega ei näe ka direktiiv (EL) 2017/1132 ette, et äriregistris olevad äriühingu juhtide andmed peavad olema kättesaadavad piiramata isikute ringile ning neid väljastatakse ainult taotluse alusel. Seetõttu IKÜM art 25 lg 2 ja direktiivi (EL) 2017/1132 art 16 a lg 1 koosmõjus tuleb järeldada, et Justiits- ja Digiministeerium kui vastutav töötleja peab rakendama asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, et tagatakse eelkõige see, et isikuandmeid ei tehta vaikimisi ilma asjaomase isiku sekkumiseta määramata füüsiliste isikute ringile kättesaadavaks ning nende andmete kättesaamine oleks võimalik üksnes vastava taotluse korral. Kuna käesoleva ajani ei ole Justiits- ja Digiministeerium vastavaid asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid rakendanud, mis tagaksid, et kaebaja isikukoodi ei tehta vaikimisi, on art 25 lg 2 jätkuv rikkumine Justiits- ja Digiministeeriumi pooolt tõendatud.
Eeltoodust tulenevalt on väär vastustaja 27.03.2025 otsuses tehtud järeldus, et e-äriregistris kaebaja isikukoodi avalikustamine määratlemata isikute ringile on kooskõlas IKÜM-ga ning järelevalvemenetluse lõpetamine vastustaja poolt oli põhjendamatu. Seetõttu on kaebaja nõue vastustaja 27.03.2025 haldusakti tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks kaebaja 05.09.2022 kaebuse alusel menetlust jätkama põhjendatud ning kaebaja palub kaebuse rahuldada.
9.5.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale kokku summas 2117.50 eurot (dtl 105, 108-110, 114-115).
VASTUSTAJA SEISUKOHT
10.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle tervikuna rahuldamata. Vastustaja põhjendab kokkuvõtvalt oma seisukohta järgmiselt:
10.1.AKI ei ole Tallinna Halduskohtu 25.10.2024 otsust haldusasjas nr 3-22-2186 eiranud. AKI järelduste aluseks olev põhjalik andmesubjekti ja avaliku huvi kaalumine sisaldub otsuse punktides 14-16, kus on mh märgitud, et arvestades äriregistri pidamise eesmärki vastab eäriregistris isikukoodi avalikustamine avalikule huvile, tagades kaitse kolmandatele isikutele ja õiguskindluse konkreetse juriidilisi isiku esindusõiguse ja usaldusväärsuse suhtes. Üksnes juriidilise isiku esindusõigust omava juhatuse liikme nime avalikustamine ilma isiku isikukoodi või sünniajata, s.o ilma täiendava teda identifitseerida võimaldava tunnuseta, ei taga tasakaalu isikuandmete kaitse ning õiguskindluse ja usaldusväärsuse vahel. AKI arvestas ka sellega, et isikukoodi või sünniaja avalikustamata jätmisel oleks küll enam kaitstud juhatuse liikme kui füüsilise isiku isikuandmed, kuid teisalt kannataks äriühingute ja ettevõtluskeskkonna usaldusväärsus ja õiguskindlus. Kaalutluses on arvestatud ühtlasi sellega, et YYY OÜ on õigusvõimet omav, st mitte lõppenud juriidiline isik, mille kohta korrektse ja terviklikku teabe saamise vajadus on kaalukam, kui juhatuse liikme huvi jätta teda identifitseerida võimaldavad andmed avalikustamata.
10.2.AKI ei ole menetluse lõpetamise otsuse vorminõuded rikkunud. AKI juhib siinkohal tähelepanu sellele, et kaebaja viidatud HMS sätted puudutavad vaidemenetlust ja vaideotsuse vormistamist. Käesolevas menetluses vaidlustatud haldusakti näol ei ole aga tegemist vaideotsusega HMS § 86 mõttes, vaid järelevalvemenetluse lõpetamise kohta tehtud haldusaktiga HMS § 43 lg 2 alusel. Haldusakti vorminõuded on toodud HMS §-s 55. Kaebaja ei ole esile toonud, millised viidatud paragrahvis sätestatud vorminõuded on väidetavalt rikutud, seetõttu ei ole AKI-l võimalik anda selle kohta täpsemaid selgitusi. AKI arvates on vaidlustatud haldusakt vormistatud kõiki kohustuslikke vorminõudeid arvestades. Haldusakt on ühtlasi piisavalt põhjendatud (HMS § 56) ning sisaldab vaidlustamisviidet (HMS § 57).
10.3.AKI ei ole uurimispõhimõtet rikkunud. Kaebuses ei ole täpsustatud, millised tõendid on jäetud haldusmenetluses uurimata või esitamata. AKI hinnangul on kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid menetluses esitatud ja analüüsitud. Kui kaebaja arvates see nii siiski ei ole, peab kaebaja täpsemini selgitama, millised asjaolud või tõendid on jäänud
uurimata. AKI-le jääb ühtlasi selgusetuks, kuidas (st milliste tõendite kogumise kaudu) pidi AKI kaebaja arvates välja selgitama, kas kaebaja isikuandmete, sh isikukoodi, väljastamine piiramata isikute ringile on kooskõlas IKÜM art 5 lg 1 p-dega a ja c. Sellises valguses jääb AKI-le arusaamatuks kaebaja etteheide uurimispõhimõtte osas. IKÜM art 5 lg 1 punkti a kohaselt peab isikuandmete töötlemine olema seaduslik, õiglane ja andmesubjektile läbipaistev ning punkti c kohaselt peab andmetöötleja tagama, et isikuandmed on asjakohased, olulised ja piiratud sellega, mis on vajalik nende töötlemise eesmärgi seisukohalt („võimalikult väheste andmete kogumine“). Seaduslikuks isikuandmete töötlemiseks peab esinema IKÜM art 6 lg-st 1 tulenev õiguslik alus. Sisuliselt tähendab eeltoodu seda, et isikuandmete vastutav töötleja peab enne isikuandmete töötlemisega alustamist otsustama, millisel eesmärgil ja õiguslikul alusel ta isikuandmeid töötleb (IKÜM art 5 lg 1 punktid a ja b). Selleks peab ta määratlema, millised on need isikuandmed, mis on vajalikud töötlemise eesmärgi seisukohalt (IKÜM art 5 lg 1 punktid b ja c). Isikuandmete töötlemise seaduslikkust analüüsis AKI otsuse punktides 8-10, leides, et riigisiseses õiguses on olemas piisav õiguslik alus, mis võimaldab juhatuse liikme isikukoodi e-äriregistris avalikustada. Töötlemise eesmärki on AKI selgitanud otsuse punktides 11-16. IKÜM pp 39 kohaselt peavad isikuandmed olema asjakohased, piisavad ja piirduma sellega, mis on nende töötlemise otstarbe seisukohalt vajalik. Isikuandmeid tuleks töödelda vaid juhul, kui nende töötlemise eesmärki ei ole mõistlikult võimalik saavutada muude vahendite abil. Otsuse punktis 16 on AKI jõudnud järeldusele, et üksnes juriidilise isiku esindusõigust omava juhatuse liikme nime avalikustamine ilma isiku isikukoodi või sünniajata, s.o ilma täiendava teda identifitseerida võimaldava tunnuseta, ei taga tasakaalu isikuandmete kaitse ning õiguskindluse ja usaldusväärsuse vahel. Seega, et tagada kaitse kolmandatele isikutele ja õiguskindluse konkreetse juriidilisi isiku esindusõiguse ja usaldusväärsuse suhtes, on vajalik lisaks juhatuse liikme nimele avaldada ka isikukood või vähemalt sünniaeg. Tegemist on minimaalse vajaliku isikuandmete koosseisuga ehk isikuandmed on asjakohased, olulised ja piiratud sellega, mis on vajalik nende töötlemise eesmärgi seisukohalt (IKÜM art 5 lg 1 p c).
10.4.Kaebuses on toodud, et IKÜM art 25 lg 2 ei ole mingil juhul soovituslik säte, vaid see otsesõnu kohustab vastutavat töötlejat rakendama asjakohaseid tehnilisi ja korralduslikke meetmeid. AKI ei vaidle sellele vastu ning nõustub sellega, et nimetatud säte näeb selgesõnaliselt ette andmetöötleja kohustuse rakendada füüsiliste isikute õigusi ja vabadusi ähvardavate erineva tõenäosuse ja suurusega ohtude ära hoidmiseks asjakohaseid ja tõhusaid kaitsemeetmeid. Kuid, nagu on selgitatud otsuse punktis 4, puudutab see kohustus eelkõige tehnilisi ja korralduslikke meetmeid, mida vastutav töötleja peab rakendama oma töötlemisprotsessides. Eelkõige mõeldakse vaikimisi andmekaitse põhimõtte all andmetöötluseks kasutatavate süsteemide vaikelahendusi või - seadistusi, mis aitaksid tagada isikuandmete kaitse põhimõtetest kinnipidamist (nt tarkvararakendus, arvutiprogrammid, seadmete jm konfiguratsioonid ja seadistused, mis mõjutavad töödeldavate isikuandmete hulka, nende töötlemise ulatust, säilitamise aega ja kättesaadavust).
Eeltoodu tähendab, et vastutav töötleja peab valima andmetöötluseks sellised tehnilised ja korralduslikud meetmed, mille seadistused jm konfiguratsioonid vaikimisi töötleksid üksnes neid isikuandmeid, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalikud, võttes arvesse nii töödeldavate isikuandmete hulka, ulatust, säilitamise aega kui ka kättesaadavust (IKÜM art 25 lg 2). See aga ei tähenda, et tehniliste lahendustega võiks piirata isikuandmete töötlemise eesmägi saavutamiseks vajalike andmete ulatust või kitsendada töödeldavate andmete liike. AKI hinnangul ei ole seega praegusel juhul küsimus selles, kas Justiits- ja Digiministeerium täidab IKÜM art 25 lg-st 2 tulenevat vaikimisi andmekaitse põhimõtet, st kas isikukoodi avalikustamiseks on valitud asjakohased seadistused, konfiguratsioonid jmt (vastasel juhul võiks selle seadistuse lihtsalt ära muuta ja isikukoodi kuvamise lõpetada). Küsimus on antud juhul eelkõige selles, kas e-äriregistris isikukoodi avalikustamiseks on õiguslik alus ja mis on isikukoodi avalikustamise eesmärk. Otsuse punktis 12 tõi AKI välja, et lisaks IKÜM nõutele tuleb antud juhul täiendavalt arvesse võtta ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2017/1132 (äriühinguõiguse direktiiv) äriühinguõiguse teatavate aspektide kohta, milles on ette nähtud teatavate andmete avalikustamise kohustus. AKI möönab, et otsuses ei ole tõesti viidatud konkreetsetele äriühinguõiguse direktiivi artiklitele, vaid rõhutatud on üldised direktiivi kohaldamise põhimõtted ja seotud kohtupraktika. Äriühinguõiguse direktiivi art 16 lg 3 sätestab, et liikmesriigid tagavad, et artiklis 14 osutatud dokumendid ja andmed avalikustatakse, tehes need registris avalikult kättesaadavaks. Äriühinguõiguse direktiivi art 14 p d kohaselt on sellisteks andmeteks ka andmed nende isikute kohta, kellel on seadusjärgse organina või sellise organi liikmena õigus esindada äriühingut tehingutes kolmandate isikutega või kohtus. Kuigi äriühinguõiguse direktiiv ei täpsusta, millised konkreetsed andmed peab nende isikute kohta avaldama, peab siiski andmete koosseis võimaldama veenduda, et konkreetsel isikul on vastav esindusõigus olemas. Euroopa Kohus on öelnud, et avalikes huvides oleva ülesande sättes (IKÜM art 6 lg 1 punkt e) kehtestatud tingimuste täitmiseks on vaja, et töötlemine vastaks tegelikult taotletud üldise huvi eesmärkidele, minemata kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik (vt EKo C-200/23, p 110). Nagu eespool on juba selgitatud, ei võimalda juhatuse liikme nime avalikustamine ilma isiku isikukoodi või sünniajata juriidilise isiku esindusõiguse usaldusväärselt tuvastada, mistõttu kuulub isikukood või teatud juhtudel sünniaeg äriühinguõiguse direktiivi art 14 p-s d nimetatud isikuandmete koosseisu.
10.5.Seoses kaebaja märkusega, et AKI tugines otsuses asjasse mitte puutuvatele dokumentidele, peab AKI vajalikuks selgitada, et kõik otsuses viidatud dokumendid ja kohtuotsused on AKI hinnangul relevantsed käesoleva vaidluse kontekstis ning aitavad kaasa vaidlusküsimuste aluseks oleva regulatsiooni tõlgendamisele.
10.6.Käesolevas menetluses on vaidluse esemeks Andmekaitse Inspektsiooni 27.03.2025 haldusakti õiguspärasus. Haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga, lähtudes tollal olemas olnud faktilistest asjaoludest ning menetluses käsitletud vaidluse esemest. Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused ei muuda haldusakti tagantjärele õigusvastaseks. Kaebaja 05.09.2022 kaebus puudutas juhatuse liikme isikukoodi avalikustamist e-äriregistri kehtivas (avalikus) vaates. Kaebuses ei tõstatatud küsimust
isikukoodi kättesaadavuse kohta e-äriregistri ajaloolistes andmetes ega nende andmete avalikustamise õiguspärasust. Sellest tulenevalt kujundas vastustaja järelevalvemenetluses seisukoha kaebuses esitatud väidete ja nõuete piires. Kaebaja 11.05.2026 avalduses esitatud väited puudutavad isikukoodi kättesaadavust e-äriregistri ajaloolistes andmetes. Tegemist on sisuliselt uue vaidlusesemega, mida järelevalvemenetluses ei käsitletud ning mille osas ei olnud vastustajal võimalik haldusakti andmise ajal seisukohta kujundada. Haldusorgan ei ole kohustatud ega pädev lahendama küsimusi, mida menetlusosaline ei ole taotluses või kaebuses esitanud. Samuti ei saa haldusakti õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta asjaolusid, mis ilmnesid pärast haldusakti andmist. Seega ei saa kaebaja 11.05.2026 avalduses toodud väited olla aluseks vaidlustatud haldusakti tühistamiseks. Lisaks märgib vastustaja, et algne vaidlus, mis puudutas isikukoodi avalikustamist kehtivas registrikandes, on nüüdseks faktiliselt lahenduse leidnud. Kaebaja enda esitatud andmete kohaselt on tema isikukood kehtivast e-äriregistri vaatest 23.04.2026 eemaldatud ja asendatud sünniajaga. Seega ei ole algne kaebaja nõue enam aktuaalne ning vaidlus on sisuliselt kitsenenud uuele küsimusele, mida käesolevas menetluses ei saa lahendada. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et Andmekaitse Inspektsiooni 27.03.2025 haldusakt on õiguspärane ning kaebaja täiendavad väited ei anna alust selle tühistamiseks ega uueks läbivaatamiseks käesoleva vaidluse raames.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
11.Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsust „Järelevalvemenetluse lõpetamine isikuandmete kaitse asjas“ asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud otsus rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud ka kaebaja kohustamisnõue. HKMS § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud otsuses (dtl 35-40), kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele (vt ülal). Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja põhjendustega.
12.Kohus peab täiendavalt vajalikuks märkida lühidalt üksnes järgmist: Kohus selgitab esmalt kaebajale, et kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2). Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle eeldused olema täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kui kohtuotsuse tegemise ajal ei võimalda õiguslik olukord haldusorganit toimingut sooritama kohustada, on see kaebuse rahuldamata jätmise aluseks (vt
Riigikohtu 22.03.2024 lahendi nr 3-21-2682 p 18 ja seal viidatud kohtupraktika). Eeltoodust tulenevalt on õige vastustaja seisukoht esiteks selles, et haldusakti õiguspärasuse hindamisel ei saa arvesse võtta asjaolusid, mis ilmnesid pärast haldusakti andmist ning sellest tulenevalt ei saa kaebaja 11.05.2026 avalduses toodud väited, olla aluseks vaidlustatud haldusakti tühistamiseks. Samas arvestades, et kaebaja 22.04.2026 avalduse alusel on äriregistris 23.04.2026 kustutatud YYY OÜ registrikaardilt kaebaja isikukood ning seal on kaebaja sünnikuupäev, on käesolev kaebus muutunud sisuliselt ka ainetuks ja tuleks juba üksnes seetõttu jätta rahuldamata. Asjaolu, et ajaloolistes andmetes vastavat muudatust ei ole tehtud, ei oma käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähtsust, sest kaebaja ei ole selles küsimuses ei Justiits- ja Digiministeeriumi ega ka vastustaja poole pöördunud. Kui ajaloolised registriandmed on avalikult kättesaadavad, siis tuleb kaebajal esitada vastav taotlus ka selles osas isikukoodi asendamiseks sünniajaga esmalt vastutavale töötlejale.
13.Kohus ei jaga kaebaja seisukohta ka selles, et AKI on käesolevas asjas vaidlustatud otsuse tegemisel eiranud Tallinna Halduskohtu 25.10.2024 otsust haldusasjas nr 3-22-2186. Kohtule nähtub, et vastustaja on viinud läbi asjakohase õigusliku analüüsi ning oma seisukohti täiendavalt põhjendanud. Halduskohus selgitas sealjuures ka juba viidatud otsuses, et välistatud ei ole olukord, kus AKI jõuab lõppastmes samale järeldusele, kuid esialgses otsuses esinesid olulised põhjendamispuudused. Käesolevas asjas vaidlustatud otsuses on need puudused kõrvaldatud ning kohus nõustub AKI põhjendustega. Kohus leiab, et andmete avaldamine on vajalik nii tagamaks majanduskeskkonna läbipaistvus kui ka selleks, et tagada kontroll selle üle, kas konkreetsel isikul on õigus tehinguid teha. Selleks tuvastamispõhise süsteemi loomist ei saa pidada mõistlikuks ning asjaolu, et seda ei ole tehtud ei ole kohtu arvates vastuolus ka IKÜM art 25 lg 2 ja direktiivi (EL) 2017/1132 art 14 p d ja art 16, millest tuleneb mh kohustus avaldada isikute, kellel on õigus esindada äriühingut tehingutes kolmandate isikutega, kohta andmed. Vastav õiguslik alus andmete avaldamiseks on kehtestatud ka Äriseadustikus (vt § 145 lg 5 p 5).
14.Arusaamatuks jäävad kaebaja etteheited uurimispõhimõtte ja vorminõuete rikkumise kohta. Nagu ka vastustaja on asjakohaselt välja toonud, siis ei selgu kaebusest, mida oleks pidanud AKI täiendavalt uurima või milliseid tõendeid välja nõudma. Vastustajal tuli analüüsida Tallinna Halduskohtu 25.10.2024 otsuses nr 3-22-2186 välja toodud asjaolusid. Vastustaja on seda teinud ja oma otsust põhjendanud. Milliseid asjaolusid oleks ta pidanud veel välja selgitama jääb selgusetuks. Samuti ei tuvastanud kohus vorminõuete rikkumist. Kaebaja on viidanud kaebuse põhjendamisel ekslikult haldusmenetluse seaduse vaidemenetluse sätetele. Antud juhul ei olnud tegemist mitte vaidemenetlusega, vaid järelevalvemenetlusega isikuandmete kaitse asjas kaebaja taotluse alusel. Järelevalvemenetluse pädevusnormid on sätetatud IKS § 56 ning selle lg 8 tuleneb AKI-le õigus algatada järelevalvemenetlus kaebuse alusel või omal algatusel. Samast normist koosmõjus haldusmenetluse seaduse sätetega tuleneb AKI-le ka õigus järelevalvemenetluse lõpetamiseks. AKI-l on selles osas kaalutlusõigus ning AKI on seda antud juhul õiguspäraselt kasutanud.
Kohus peab siinkohal vajalikuks kaebajale selgitada, et Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt (vt nt 13.10.2010 otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 15; 23.10.2013 määrus asjas nr 3-31-29-13, p 17; 22.10.2014 otsus asjas nr 3-3-1-42-14, p 12; 23.03.2016 otsus asjas nr 3-3-185-15, p 13, 01.04.2021 otsus asjas nr 3-18-1442, p 16) leidnud, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui järelevalvet sätestavad õigusnormid näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda, võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. Kohus leiab, et käesoleval juhul on vastustaja seda teinud.
15.Kokkuvõtvalt puuduvad kohtu hinnngul käesoleva juhul mistahes seadusest tulenevad alused kaebuse rahuldamiseks.
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.
17.Asendada kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.