X kaebus Tervisekassa 29. aprilli 2026. a vaide tagastamise otsusele nr 1.5-1/1784-4
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 15. juuli 2026. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tervisekassa
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 15. juuli 2026. a määruse peale haldusasjas nr 3-26-1617.
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 15. juuli 2026. a määruse haldusasjas nr 3-26-1617 resolutsioon muutmata, kuid asendada halduskohtu määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada X ja Y nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas Tervisekassale 13.02.2026 järelepärimise, milles soovis selgitusi seoses sotsiaalkindlustusandmete vahetamise infosüsteemi (EESSI) kaudu saadud ja edastatud dokumentidega, mis kajastavad 30.08.2022 surnud Y kutsehaigusega seonduvat suhtlust Soome pädeva ametiasutusega (Tapaturmavakuutuskeskus) ja Tööinspektsiooniga. Tervisekassa esitas soovitud selgitused ja andmed 20.02.2026 vastusega nr 1.1-12/1073-1.
2.X esitas Tervisekassale 23.03.2026 vaide Tervisekassa poolt EESSI kaudu 29.11.2022 Soome pädevale asutusele edastatud vormi DA002 õigusvastasuse tuvastamiseks ja dokumendi kahjuliku mõju kõrvaldamiseks (parandamise või tühistamisega) selliselt, et sellele ei saaks enam tugineda Soomes toimuvates menetlustes. Vaidest nähtuvalt oli peamine eesmärk lükata ümber Soome pädevate asutuste seisukoht, et Y puutus töötamise käigus
3-26-1617 asbestiga kokku üksnes Eestis aastatel 1987–2006 ning Soomes aastatel 2006–2018 toimunud töötamise ajal Y-il asbestiga kokkupuudet ei olnud.
3.Tervisekassa vastas 21.04.2026 kirjaga nr 1.5-1/1784-2, milles märkis, et käsitab X 23.03.2026 pöördumist selgitustaotlusena. Ühtlasi selgitas Tervisekassa enda rolli EESSI pädeva asutusena teabe edastamisel, rõhutades, et vorm DA002 ei ole samastatav riigisisese haldusotsusega ja selle koostamiseks ei pea olema olemas lõplikku haldusotsust kutsehaiguse esinemise kohta, samuti ei välista rahvusvahelise koordineerimise raames edastatud teave teise liikmesriigi õigust hinnata asja vastavalt oma õigusele ja teha õigusaktide alusel sisuline otsus. Vorm DA002 oli täidetud nõuetekohaselt ja põhines Tööinspektsioonilt saadud teabel. X esitas Tervisekassale 23.04.2026 pöördumise, milles nõudis 23.03.2026 vaide lahendamist vaidena.
4.Tervisekassa tagastas 29.04.2026 otsusega nr 1.5-1/1784-4 X 23.03.2026 vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 3, § 77 lg 1 ja § 79 lg 1 p 3 alusel läbivaatamatult. Tervisekassa roll seoses Soomes toimuva vaidlusega kutsehaiguse hüvitamise küsimuses on välisriigi küsitava teabe edastamine standardiseeritud vormi alusel, siinsel juhul vormi DA002 edastamine Soomele. Vorm on edastatud ja Tervisekassa teave juhtumi kohta ei ole muutunud. Asjaomase juhtumi puhul ei ole 29.11.2022 vormi väljastamise kõrval tehtud muid toiminguid, mida vaide esitajal oleks võimalik vaidlustada. HMS § 34 lg-s 3 sätestatud üheaastast tähtaega menetlustähtaja ennistamiseks tuleb lugeda alates vormi DA002 väljastamisest 29.11.2022. Teabe vahendamisest on möödunud enam kui kolm aastat. Sellises olukorras ei kuulu vaide esitamise tähtaeg ennistamisele ja puudub vaide esitamise õigus.
5.X esitas Tallinna Halduskohtule 29.05.2026 kaebuse, milles palub tühistada Tervisekassa 29.04.2026 vaide tagastamise otsus nr 1.5-1/1784-4 ning kohustada Tervisekassat tegema kaebaja 23.03.2026 vaide kohta sisuline vaideotsus. Vaie tagastati põhjusel, et vaide esitamise tähtaeg olevat möödunud rohkem kui aasta tagasi. Tervisekassa luges tähtaja alguseks 29.11.2022, mil dokument väljastati Soome pädevale asutusele. Samas ei olnud vorm DA002 adresseeritud kaebajale ja seda ei tehtud temale ka teatavaks ning vormi DA002 väljastamise õigusvastasuse määrav alus (s.o Soome pädev asutus ei olnud edastanud Eestile vormi DA050 ega avanud AW_BUC_09a menetlust ning Eesti pädev asutus ei olnud teinud sisulist otsust Y haiguse tööpõhisuse, kutsehaigusena käsitamise ega Eesti vastutuse kohta) selgus alles Tervisekassa 20.02.2026 vastusest. Seega oli 23.03.2026 vaie HMS § 75 kohaselt tähtaegne. Kui Tervisekassa väidab, et oli üksnes teabe vahendaja ja 29.11.2022 edastatud vorm DA002 põhines Eesti pädeva asutuse otsusel või sisulisel seisukohal Y haiguse tööpõhisuse, kutsehaigusena käsitamise või Eesti vastutuse kohta, siis ei ole kaebajale tehtud teatavaks sellist otsust või seisukohta, mida ta oleks saanud vaidlustada. Tööinspektsiooni 22.11.2022 vastus Tervisekassale ei sisaldanud otsust ega sisulist järeldust, et Y haigus ei ole tööpõhine, ja see ei olnud samuti adresseeritud kaebajale.
6.X palus 14.07.2026 esialgse õiguskaitse taotluses kohustada Tervisekassat viivitamata edastama Tapaturmavakuutuskeskus’ele ja vajadusel ka teistele Soome pädevatele kindlustusvõi õiguskaitseasutustele teate, et Tervisekassa poolt EESSI kaudu 29.11.2022 edastatud vormi DA002 õiguslik alus ning Tervisekassa 29.04.2026 vaide tagastamine on Eestis kohtulikult vaidlustatud praeguses haldusasjas. Võimaluse korral tuleb Tervisekassat kohustada tooma teates välja mh peamised asjaolud, millega seonduvalt kaebaja vormi DA002 vaidlustab, ning hoiduma kuni haldusasja menetluse lõpuni tuginemast vormile DA002 kui Eesti pädeva asutuse lõplikul ja vaidlustamata sisulisel otsusel põhinevale seisukohale. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on vajalik, sest viivitus võib kahjustada kaebaja võimalust kasutada tõhusat õiguskaitset Soomes jätkuvas kutsehaiguse ja 2(6)
3-26-1617 hüvitamismenetluses (2026. a novembris saabub menetluses viieaastane piirtähtaeg). Soome menetluses on vormi DA002 käsitatud Eesti sisulise vastusena ja selle alusel keeldutud raviarvete hüvitamisest. Kui vormi DA002 käsitatakse selle vaidlustamisele vaatamata edasi lõpliku ning vaidlustamata Eesti seisukohana, võiks kaebaja õiguste kaitse Soomes muutuda võimatuks või oluliselt raskemaks.
7.Tallinna Halduskohus jättis 15.07.2026 määrusega X esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Taotletud abinõud väljuvad kaebuse piiridest. Samuti ei nähtu taotlusest, miks ei saa teadet DA002 vormi vaidlustamise kohta Soome asjakohastele asutustele esitada kaebaja ise.
8.X palub 03.08.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 15.07.2026 määrus ja uue määrusega rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus või alternatiivselt saata esialgse õiguskaitse taotlus halduskohtule uueks lahendamiseks. Halduskohus leidis ebaõigesti, et taotlus väljus kaebuse piiridest. Tervisekassa 29.04.2026 vaide tagastamise otsuse kaudu on kaebaja mh vaidlustanud Tervisekassa 29.11.2022 edastatud vormi DA002 õiguslikku alust. Kuna vormi DA002 edastas Soome pädevale asutusele Tervisekassa, siis ei saaks kaebaja enda kiri Soome pädevale asutusele olla Tervisekassa teatega samaväärne. Vormi DA002 õiguslikku mõju Soome ametiasutuse ees saab ajutiselt neutraliseerida üksnes Tervisekassa. Soome pädev asutus tegi 14.02.2025 otsuse ravi- ja uuringuarvete kaebajale tagastamise / nende hüvitamisest keeldumise kohta ning see otsus tugines sisuliselt vormis DA002 edastatud Eesti seisukohale. Tervisekassalt nõutav teavitus ei tähendaks põhivaidluse lõplikku lahendamist ja selle eesmärk on vältida pöördumatut kahju ning säilitada põhikaebuse tegelik mõte.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1; riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik. Kaebuse nõuded ja tähtaegsus
10.Kaebaja taotles 23.03.2026 esitatud vaides Tervisekassa poolt EESSI kaudu 29.11.2022 Soome pädevale asutusele edastatud vormi DA002 õigusvastasuse tuvastamist ning selle vormi mõju kõrvaldamist (s.o parandamist või tühistamist). Ringkonnakohtu hinnangul on kõnealuse vormi edastamine käsitatav toiminguna (HMS § 106 lg 1). Tervisekassa on 21.04.2026 vastuses üheselt selgitanud, et tema roll on üksnes koordineeriv ning 29.11.2022 edastatud vorm DA002 põhines Tööinspektsiooni saadetud teabel. Isegi kui vormil DA002 kajastatu ei vasta sisuliselt selle aluseks olnud Tööinspektsiooni 22.11.2022 vastuses toodud seisukohale (ja toiming võib seetõttu olla õigusvastane), ei anna see põhjust käsitada vormi DA002 haldusaktina ehk sisulise otsustusena selle kohta, kas Y haigus oli tööga seotud või mitte. Tervisekassa leidis seega õigesti, et 23.03.2026 vaie oli esitatud 29.11.2022 toimingu peale. Kuivõrd vaidemenetluses ei saa eraldi nõuda toimingu õigusvastasuse tuvastamist, vaid üksnes toimingu sooritamist (HMS § 72 lg 1 p 3; § 85 p-d 2 ja 3), tuleb vaide esemena käsitada taotlust 29.11.2022 vorm DA002 tühistada või parandada selles sisaldunud ebaõiged andmed.
3(6)
3-26-1617
11.HMS § 75 kohaselt tuleb toimingu peale vaie esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik vaidlustatavast toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama. Tervisekassa on vaide tähtaegsuse kontrollimisel lähtunud vormi väljastamise kuupäevast (29.11.2022), kuid ei ole selgitanud, miks ta leiab, et kaebaja sai või pidi toimingust teada saama samal kuupäeval. Asjas seni esitatu põhjal saab järeldada, et kaebaja pöördus Soome pädevale asutusele Eestist edastatud teabega seonduvalt Tervisekassa ja Tööinspektsiooni poole esmakordselt 24.01.2025 ning Tervisekassa edastas koos 28.01.2025 vastusega nr 2-5/958-1 kaebajale mh vormi DA002. Kuigi puuduvad tõendid selle kohta, millal kaebaja Tervisekassa 28.01.2025 vastuse kätte sai, järeldub Tervisekassa 13.02.2025 vastusest, et edastatud dokumendid olid kaebajal hiljemalt 06.02.2025 pöördumise ajaks olemas. Järelikult tulnuks vaie Tervisekassa 29.11.2022 toimingu peale HMS § 75 ning § 33 lg-te 2 ja 3 järgi esitada hiljemalt 10.03.2025. Kaebaja esitas vaide 23.03.2026 ehk tähtaega oluliselt ületades. Seejuures tuleb rõhutada, et vaidetähtaeg hakkab HMS § 75 kohaselt kulgema toimingust teadasaamisest, mitte aga toimingu õigusvastasusest teadasaamisest. Seetõttu ei ole määrav, et kaebajale võis vormi DA002 õigusvastasus selguda alles Tervisekassa 20.02.2026 vastusest. Eelnevast lähtudes on Tervisekassa 29.04.2026 vaide tagastamise otsuses lõppastmes õigesti leidnud, et 23.03.2026 vaie on esitatud enam kui aasta pärast vaidetähtaja (10.03.2025) möödumist ning HMS § 34 lg-st 3 ja §-st 77 tulenevalt sellistel asjaoludel menetlustähtaega ei ennistata.
12.HKMS § 47 lg 2 näeb ette, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Ehkki kaebaja pöördus halduskohtusse 30 päeva jooksul Tervisekassa 29.04.2026 vaide tagastamise otsuse teatavaks tegemisest arvates, ei olnud ta pidanud kinni vaidemenetluse korrast ning tema 23.03.2026 vaie oli õiguspäraselt tagastatud. Seega ei saa kaebetähtaja kontrollimisel lähtuda HKMS § 47 lg-st 2, vaid vaidemenetluses esitatud nõudele vastava kaebusega halduskohtusse pöördumise tähtaegsust tuleb hinnata HKMS § 46 kohaselt. Kuigi kaebuses on taotletud vaide tagastamise otsuse tühistamist ja vaide uueks (sisuliseks) läbivaatamiseks kohustamist, ei ole need nõuded praegu asjakohased. Kohus ei saada vaidlust tagasi lahendamiseks kohtueelsesse menetlusse, vaid kui kohtueelne menetlus ei andnud soovitud tulemust, tuleb vaidlus lõplikult lahendada kohtus. See tuleneb mh HKMS § 45 lg-st 3, mille kohaselt saab vaideotsust üldjuhul vaidlustada üksnes koos vaide esemeks olnud haldusakti või toimingu vaidlustamisega. Kuna kaebaja vaie on õiguspäraselt tagastatud, siis ei ole vaidemenetlusega seonduval kaebuse nõuete ega tähtaegsuse seisukohalt tähtsust, vaid neid tuleb hinnata eraldiseisvalt.
13.Ringkonnakohtu hinnangul saab vaide- ja kohtumenetluses välja toodud seisukohtadest järeldada, et kaebaja on sisuliselt soovinud nõuda Tervisekassalt 29.11.2022 vormis DA002 esitatud andmete ümberlükkamist (vormi tühistamist või parandamist) ehk 29.11.2022 tehtud toimingu kahjulike tagajärgede heastamist (vt HKMS § 5 lg 1 p 5 ja § 37 lg 2 p 5; riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 lg 1; vrd Riigikohtu 21.10.2021 määrus nr 3-20-367, p-d 18 ja 19). Vaidlusaluse toimingu kahjuliku tagajärjena on kaebaja viidanud, et Tapaturmavakuutuskeskus keeldus 14.02.2025 otsusega asjas nr UP-2022-143-619 (kaebuse lisa 18) pärijatele hüvitamast Soomes tekkinud Y ravikulusid, tuginedes mh Eesti 29.11.2022 vastusele, et Y haigus ei olnud seotud tema töötamisega Eestis aastatel 1987–2006. Kuigi kaebaja ei ole esitanud andmeid selle kohta, et ta oleks Soome pädeva asutuse otsust vaidlustanud, ei välista see heastamiskaebuse esitamist. Esmaste õiguskaitsevahendite (vt RVastS §-d 3–6) võimalik kasutamata jätmine ei puuduta kaebuse lubatavuse küsimust, vaid see saaks olla üksnes kaebuse rahuldamata jätmise aluseks (vt RVastS § 7 lg 1). HKMS § 46 lg 4 järgi võib heastamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai 4(6)
3-26-1617 teada või pidi teada saama toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul tagajärjed tekitanud toimingu tegemisest. Kuna toiming tehti 29.11.2022 ning kaebaja kui Y pärija sai selle kahjulikest tagajärgedest eeldatavasti teada Soome pädeva asutuse 14.02.2025 otsusest, siis on 29.05.2026 esitatud heastamiskaebus HKMS § 46 lg 4 kohaselt tähtaegne.
14.Ringkonnakohus lähtub määruskaebuse lahendamisel eeldusest, et kaebaja on soovinud esitada heastamiskaebuse, kuid halduskohtul tuleb enne kaebuse menetlusse võtmise küsimuse lahendamist selgitada täpsemalt välja, kas ringkonnakohtu tõlgendus kaebuse nõuetest vastab kaebaja tegelikule tahtele (vt HKMS § 2 lg 4 teine lause). Kuivõrd Soomes väidetavalt toimuva kutsehaiguskahju juhtumi menetluse seis on seni esitatu põhjal siiski ebaselge, võib tegelikult kõige asjakohasemaks osutuda hoopis kahju hüvitamise nõue. Esialgse õiguskaitse taotlus
15.Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise esmaseks tingimuseks on õiguskaitsevajaduse olemasolu. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga oleks võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse raames ei lahenda kohus lõplikult põhivaidlust, kuid peab taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid määral, mil see on kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Esialgse õiguskaitse kohaldamine peab olema proportsionaalne kõigi menetlusosaliste suhtes ja haldusakti täitmine ei tohiks muutuda lõplikult võimatuks (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20). See tähendab, et esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et kaebuses põhjendatud, kuidas vaidlustatav haldustegevus rikub kaebaja õigusi, vaid kahjulikud tagajärjed peaksid kaebajale saabuma juba kohtumenetluse ajal ning need peaksid olema sellist laadi, et neid ei saaks isegi kaebuse rahuldamise korral hiljem täielikult kõrvaldada või heastada või oleks see ebamõistlikult keeruline. Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja eesmärkidega (vt HKMS § 251 lg 1). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal võivad faktilised ja õiguslikud asjaolud olla veel ebaselged, kuid esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamiseks ei tohi kaebus olla ilmselgelt perspektiivitu (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 15).
16.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja taotletud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt põhjendatud, sest kaebajat ei ähvarda tagajärg, mida oleks tema kaebuse kohta tehtava kohtuotsusega hiljem võimatu või ebamõistlikult raske kõrvaldada. Nagu eespool märgitud, nähtub kaebaja esitatust, et vaidlusaluse toiminguga temale (täpsemalt kaebaja 30.08.2022 surnud abikaasa pärandvarale) kaasnenud kahjulikuks tagajärjeks on see, et Soome pädev asutus keeldus hüvitamast Y ravikulusid, mis tekkisid Soomes perioodil 18.11.2021–30.08.2022. Esialgse õiguskaitse taotluses on välja toodud, et 2026. a novembris saabub Soomes toimuva Y kutsehaiguskahju juhtumis viie aasta tähtaja piir, kuid kaebaja ei ole täpsemalt viidanud ega selgitanud, mis tähtajaga on tegemist ja kuidas see mõjutab tema õiguste kaitsmise võimalusi. Kaebuse lisadest saab järeldada, et Y ravikulude hüvitamise küsimus on Soome pädeva asutuse 14.02.2025 otsusega lahendatud ja seega peaks asjaomane menetlus olema juba lõppenud. Kaebaja ei ole märkinud, et 14.02.2025 otsus on vaidlustatud. Kui Y ravikulude hüvitamisega seonduv menetlus on 5(6)
3-26-1617 Soomes tegelikult lõppenud, siis ei pruugiks ka heastamisnõue olla üldse tulemuslik (st 29.11.2022 toimingu kahjulikke tagajärgi ei olegi võimalik enam heastada) ning sellisel juhul oleks kaebajal võimalik taotleda hoopis 29.11.2022 toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Seda mõistagi eeldusel, et kaebaja arvates oli õigusvastane nimelt Tervisekassa vastus Soome pädevale asutusele, et Y haigus ei olnud seotud tema Eestis töötamisega aastatel 1987–2006. Kui kaebaja on tegelikult soovinud vaidlustada hoopis Soome pädevate asutuste järeldust, et Y haigus ei olnud seotud tema töötamisega Soomes aastatel 2006–2018 (nagu saab järeldada vaidest), siis tuleks tal pöörduda oma õiguste kaitseks Soome kohtusse.
17.Igal juhul saavad ringkonnakohtu hinnangul kaebajale (Y pärandvarale) kaasnevad kahjulikud tagajärjed olla üksnes rahalise iseloomuga ning seetõttu oleks need võimalik hiljem kahjuhüvitise väljamõistmisega täielikult kõrvaldada. Sellises olukorras ei ole taotletud esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud, sõltumata kaebuse eduväljavaadetest.
18.Eelneva põhjal jääb X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.07.2026 määruse resolutsioon muutmata, kuid asendada halduskohtu määruse põhjendused ringkonnakohtu määruse põhjendustega.
19.HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada kaebaja ja Y nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.