3.Teha kindlaks Keskkonnameti peadirektori 22.12.2025 käskkirja nr L700-3-1/241 õigusvastasus.
4.Mõista Keskkonnaametilt A kasuks välja hüvitis tema kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohustada Keskkonnaametit määrama kindlaks hüvitamisele kuuluv summa ja maksma kaebajale 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.
6.Mõista Keskkonnaametilt A kasuks välja menetluskulud summas 2225 eurot ilma käibemaksuta.
7.Jätta ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
8.Asendada avaldatavas kohtuotsuses füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Kohtuotsuse peale on võimalik esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.07.2026 (26.07.2026 on pühapäev) (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1 p 1 ja § 67 lg
3-26-136 4).
Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Juhul, kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A (edaspidi kaebaja) oli Keskkonnameti (KeA või vastustaja) teenistuses järelevalve arendusbüroo peainspektori ametikohal.
2.KeA peadirektori 10.12.2025 käskkirjaga nr 1-1/25/179 kinnitati KeA teenistuskohtade koosseis alates 01.01.2026. Selle käskkirjaga on kaotanud KeA koosseisust järelevalve arendusbüroo ja neli peainspektori teenistuskohta (sh ka kaebaja ametikoht). Alles jäi kokku 14 peainspektorit, kes jagati kahe loodava osakonna vahel.
3.KeA edastas kaebajale 18.12.2025 koondamisteate nr 3-11/25/23947, milles teatati ka KeAs olevatest vakantsetest kohtadest. Kaebaja pidi vastama KeA ettepanekule järgmisel päeval ehk 19.12.2025. Koondamisteate põhjenduste kohaselt hinnati ametikohtade kaotamisega seoses järelevalve arendusbüroo peainspektorite teenistusülesandeid, töövaldkondi ja pädevusi, lähtudes KeA struktuuri ja juhtimismudeli ümberkujundamise järgsest teenistuskohtade vajadusest. Hindamise eesmärk oli selgitada välja, millised peainspektori teenistusülesanded ja pädevused on uues struktuuris ja loodavates struktuurüksustes kaetud ning milliste teenistuskohtade kaotamine on võimalik ning täitmine ei ole edaspidi vajalik. Hindamise tulemusel leiti, et kaebaja poolt täidetud inspektori ametikoht kuulub koondamisele.
4.Kaebaja teatas 19.12.2025 KeA-le, et ei võta talle pakutud vakantseid ametikohti vastu.
5.Kaebaja sai 22.12.2025 kätte KeA peadirektori 22.12.2025 käskkirja nr L700-3-1/241, millega ta vabastati teenistusest koondamise tõttu avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 90 lg 1 pi 2, § 101 lg 6, § 102 lg 1, § 103 alusel. Kaebaja teenistussuhte viimane päev oli 31.12.2025 (dtl 42).
6.Tartu Halduskohtusse laekus 16.01.2026 kaebaja poolt esitatud kaebus, milles kaebaja palus kohtul tuvastada KeA peadirektori 22.12.2025 käskkirja nr L700-3-1/241 õigusvastasus ja mõista kaebaja kasuks välja hüvitis (sh viivis) õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest ATS § 105 lg-s 1 kindlaksmääratud määrast suuremas ulatuses ehk 30 000 eurot või alternatiivselt 15 000 eurot seoses eriliste asjaoludega (sh ebavõrdse kohtlemise eest) (dtl. 1-884).
7.Tartu Halduskohus võttis 23.01.2026 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks KeA ja kohustas vastustajat vastama kaebusele.
8.Vastustaja vastus kaebusele laekus kohtusse 13.02.2026. Vastustaja ei nõustunud kaebusega ja vaidles sellele vastu (dtl.894-1015).
3-26-136
9.Kaebaja esitas 13.03.2026 kohtule seisukoha vastustaja vastuse osas, milles ei nõustunud selles esitatud vastuväidetega.
10.Tartu Halduskohus otsustas 27.04.2026 määrusega määrata haldusasja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis menetlusosalisele võimaluse täiendavate taotluste, seisukohtade ja tõendite ning vastuväidete esitamiseks. Muu hulgas tegi kohus teatavaks kohtuotsuse avalikustamise kuupäeva.
11.Kaebaja täiendav seisukoht laekus kohtusse 5.06.2026. Kaebaja esitas kohtule täiendavad tõendid ning taotles kohtult nende juurde võtmist. Samas taotles kaebaja menetlusvormi muutmist (haldusasja läbivaatamist kohtuistungil) ja tunnistajate ülekuulamist.
12.Vastustaja saatis kohtusse 12.06.2026 oma seisukoha. Vastustaja oli jätkuvalt arvamusel, et kaebus ei ole põhjendatud ja selle rahuldamiseks puudub alus. Vastustaja palus jätta rahuldama kaebaja taotlus menetlusvormi muutmiseks, sh ka tunnistajate ülekuulamiseks (dtl.1119-1126).
13.Kaebaja lõplik seisukoht laekus kohtusse 14.06.2026. Kaebaja jäi kaebuse juurde, pidas seda põhjendatuks kõikide nõuete osas ja palus kaebus rahuldada. Kaebaja esitas taotluse täiendavate tõendite menetluse juurde võtmiseks (dtl.1127-1141).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
14.Kaebaja põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
1.Koondamine oli alusetu, sest koondamissituatsiooni ei esinenud. Asutuse ümberstruktureerimisel on vastustaja kliimaministrile põhjendanud, et koondamisi (sh kaebaja ametikoht) ei asuta tegema. Vastustaja on põhjendanud, et tal oli vaja koondada struktuurimuudatuste käigus kolme peainspektori ametikohad. Vastustaja ei ole põhjendanud, mille põhjal jõudis ta järelduseni, et just kolm peainspektorit on need, kes on vaja koondada ja et koondada tuleb just nendest valdkondadest, kus on mitu ametnikku tööl. Vastustaja üldsõnalised väited on väga pinnapealsed aga veena kaebajat, et selliseid muudatusi teenistujate koondamiseks oli vaja teha või et need olid põhjendatud.
14.2.Kaebaja suhtes oli koondamisotsus tehtud enne igasugust koondamisolukorras koondatavate kaalumise protsessi läbiviimist. Kaebajale teatati koondamisest 27.11.2025 vestlusel, seda kinnitati üle 01.12.2025 terve büroo koosolekul ja räägiti ka 08.12.2025 koolitusel – samas kui fiktiivne hindamine viidi läbi 10.12.2025 ja kinnitati 15.12.2025. Kaebaja on esitanud tõendid (kuvatõmmis 29.11.2025 pöördumisest ja R tunnistus) ja vastustaja on esitanud koondamishindamise 10.12.2025 otsuse, mis allkirjastati 15.12.2025 – esitatud tõendid kinnitavad kaebaja poolt nimetatud sündmusi ja ajajoont. Selline koondamisotsus on õigusvastane, see ei ole kooskõlas ATS-is toodud koondamise põhimõtetega ega ole kooskõlas ka kohtupraktikaga. Kaebaja tuletab siinkohal ka meelde, et juba 27.11.2025 vestluse kutse oli L poolt märgitud kõigile kolmele koondatavale (sh kaebajale) „vestlus“, kuid mitte koondatud büroo kolleegidele, oli kalendrisse märgitud
3-26-136 „koostöövestlus“. Seega, L lahterdas teenistujaid juba vestlusele kutsumisel koondatavateks ja mittekoondatavateks. Vastustaja ei ole nimetatud asjaolule vastuväiteid esitanud.
14.3.Koondatavate hindamise käigus on rikutud kaalutlusreegleid. Alla 7. a lastevanemaid ei ole üldse hinnatud, kaebajat on punktide osas alahinnatud, kaebajat ei ole märgitud kui suurema kaitse vajadusega isikut (ülalpeetavate arv) ning hindamistabelist ega kaalutlusotsusest ei nähtu, milliseid inspektoreid või valdkondi omavahel võrreldi. Põhjendused koondatavate valikuks on vastustaja esitanud ainult kohtumenetluses, mis ei anna alust järeldamaks, et samad põhjendused olid olemas ka koondamisolukorras. Vastustaja on põhjendanud, et pidi kaaluma mitmete koondatavate vahel ja seega on vastustaja kinnitanud, et koondamise osas ei olnud tal võimalik koondamisotsust teha ilma kaalutlusi läbi viimata – seega, vastustaja pidi otsustama koondatava vastavalt kaalutlusreeglitele, mis on sätestatud ATS § 90 lg-s 5. Vastustaja ei ole tõendanud, et viie peainspektori hindamata jätmine pole mõjutanud hindamistulemust. Väide, et vastustaja on peresõbralik asutus ja annab eelisõiguse automaatselt alla 7-aastaste laste vanematele (neid koondamisprotsessis mitte hinnates ja eelistades), ei ole kooskõlas ATS § 90 läbiviimist), koondamise käskkiri ei sisalda mitte ühtegi kaalutlust ega põhjendust või viidet lg-s 5 sätestatud kaalutlusreeglitega.
14.4.Kaebaja arvas, et koondamise käskkiri on õigusvastane, sest tema suhtes koondamise osas kaalumist ei ole läbi viidud (otsus kaebaja koondamise kohta oli tehtud enne kaalutluste koondamise teatele ja seega koondamise teade ei ole osaks koondamise käskkirjast. Juhul, kui kohtu hinnangul on koondamise teade osa koondamise käskkirjast, on ka selles rikkumine, sest koondamise teatest ei selgu koondamise kui kaalutlusotsuse põhjendusi, millest nähtuks, milliseid inspektoreid ja miks omavahel võrreldi, millised olid võrdlemistulemused ja kuidas tulemusteni jõuti. Põhjalikud seisukohad on kaebaja juba varem kohtule esitanud. Lisaks on kaebaja seisukohal, et talle ei ole pakutud kõiki teenistuskohti, mida tööandjal oleks võimalik olnud pakkuda ja et kaebajat poleks üldse olnud tarvilik koondada, kui tööandja poleks täitnud pikalt vakantsena püsinud ametikohta endale sobiva isikuga. Kaebajal on neli alaealist ülalpeetavat. Teistel hinnatud peainspektoritel mitte kellelgi ei ole nii palju alaealisi ülalpeetavaid (maksimaalselt kaks) või pole ülalpeetavaid üldse, sest lapsed on kas täiskasvanud või pole ülalpeetavaid üldse.
14.5.Kaebaja leidis, vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest tõendamist on leidnud, et vastustaja on tööle võtnud R, kellel on lähedased suhted kaebaja vahetu juhiga. Kaebaja vahetu juht on osalenud R värbamisprotsessis ajal, mil vastustaja (ja sh L) teadis eelseisvatest koondamistest ja struktuurimuudatustest. R värbamine büroosse ja kaebaja vahetu juhi L poolt talle meelepärase inimesega ametikoha täitmise näol on antud R eelisseisund. Seeläbi on koheldud kaebajat ebavõrselt, sest R koondamisprotsessis vastustaja selgituste järgi hinnatud ei ole ja teiseks on teda eelistatud teenistusse võtmisel. R teenistusse võtmisel on otsene mõju kaebajale – kaebaja ametikoht hindamise läbiviimise tõttu kaotati – kui R poleks teenistuses olnud, oleks kaebaja teenistuskoht alles jäänud, sest kaebaja oli suurema kaitse vajadusega isik. Tõendamist on leidnud, et kaebaja suhtes koondamisotsus oli tehtud ilma mingisugust hindamist läbi viimata. Seega, vastustaja on kaebajat kohelnud ebavõrdselt – vastustaja on oma suvast lähtuvalt otsustanud, et kaebajaga teenistussuhe tuleb lõpetada. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja tööle tal etteheiteid pole olnud. Seega, ainus
3-26-136 viis kaebajast vabaneda on olnud teha seda koondamise nime all. Seega, kaebajat on koheldud ebavõrdselt kõigi teiste kaebaja büroo ametnikega võrreldes, keda ei koondatud ja kes said teenistusse jääda. Tõendamist on ka leidnud, et vastustaja kohtles kaebajat ebavõrdselt büroo nende teenistujatega võrreldes, kellede suhtes vastustaja üldse hindamist läbi ei viinud (alla 7aastaste laste vanemad), kuigi ATS § 90 lg 5 seda otsesõnu kohustub tegema. Seega, vastustaja on eelistanud ilma mingi mõjuva põhjuseta viite teenistujat, keda üldse koondamishindamise käigus ei hinnatud. Nendest viiest mitte hinnatud teenistujast olid kaks otseselt kaebajaga samas jäätmemajanduse korraldamise valdkonnas tegutsevad (jäätmemajanduse valdkonnas oli kokku kolm peainspektorit koos kaebajaga). Üleüldse keskkonna valdkonnas oli kokku kolm peainspektorit, keda koondamishindamise käigus ei hinnatud. Seega, vastustaja on kaebajat ebavõrdselt kohelnud võrreldes büroo keskkonnavaldkonna inspektoritega ja ka otseselt kaebajaga samas (so jäätmemajanduse) valdkonnas tegutsevate peainspektoritega.
14.6.Vastustaja poolt 10.12.2025 koostatud koondamishindamise otsus (protokoll) ja 15.12.2025 selle allkirjastamine on fiktiivsed dokumendid, millega on soovitud vaid näidata, et kogu protsess on läbi viidud õiguspäraselt.1 Vastustaja ei ole tõendanud, et 27.11.2025 vestlusel L poolt kaebajale teatatud, et just kaebaja koondatakse (ja sama kinnitus 01.12.2025 koosolekul), oleks olnud L isiklik arvamus või mingi eelaimdus või uitmõte.
14.7.Kuna vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, on põhjendatud kaebajale välja mõista hüvitis kaebaja ühe aasta palga ulatuses. Õigusvastane koondamine tuleb riigil heastada kaebaja kasuks välja mõistetava õiglase hüvitisega. Kohtumenetluse käigus välja toodud asjaoludega ja tõendatud faktiliste asjaolude valguses ei ole võimalik asuda seisukohale, et vastustaja tegevus kaebajat koondades oleks olnud õiguspärane. Vastustaja on rikkunud kõiki aspekte kaebajat koondades, sh on kaebajat kohelnud ebavõrdselt ja seetõttu on põhjendatud kaebajale hüvitise välja mõistmine kaebaja aastapalga ulatuses. Kaebaja palub arvesse võtta, et ta on kaotanud töö ja teenistuse ametis, kus töötas pea 23 aastat, ta pole toime pannud rikkumisi ning kaebaja teenistuskäik on olnud igati laitmatu.
Vastustaja pidas kaebust põhjendamatuks. Vastustaja vastuväited olid kokkuvõtvalt järgmised.
15.1.Vastustaja ei ole rikkunud § 90 lg 1 p-s 2, § 90 lg-tes 3 ega 4 nimetatud nõudeid. Vastustaja on seisukohal, et koondamissituatsiooniks oli alus. Vastustaja on vastuses kaebusele p-s 3.12 selgitanud, et koondamisvajadus oli tingitud eelkõige olulisest eelarvekärpest ja üleminekust teenusepõhilisele juhtimismudelile. Kaebaja koondamine ei sõltunud ühe teise isiku varasemast teenistusse võtmisest. Vastustaja on selgitanud välisõhu peainspektori ametikoha täitmisega seotud asjaolusid 05.06.2026 seisukohtade p-s 2.21. Kaebaja vahetu juht L ei ole ainuisikuliselt teenistusse võtmise ega ka teenistusest vabastamise otsustaja. Koondamise otsustusprotsess toimus komisjonis ning teenistusest vabastamise haldusakti kinnitas pädev isik. Koondamisolukorras valiti eelkõige välja need teenused, kus töötas mitu peainspektorit ja kus oli võimalik töö ümber korraldada nii, et teenuse nõustamine ja järelevalve toimiks edasi ka pärast koosseisu vähendamist. Nendeks olid kestliku
1 Dtl 921
3-26-136 kalanduse tagamise, jäätmemajanduse korraldamise ning looduskaitse korraldamise teenus.
15.2.Kaebaja väide, et puudus tegelik alus kaebaja koondamiseks, kuna ümberstruktureerimise käigus tekkis vabu ametikohti, ei ole samuti põhjendatud. Vastustaja on selgitanud Lääne büroo juhataja ametikohaga seotud asjaolusid. Vastustajale nähtub, et kaebaja ei erista koondamise otsustamise ajal olemas olnud vabu ja kaebajale sobivaid ametikohti ning ametikohti, mis vabanesid koondamise ajal või muude hilisemate personalivalikute tulemusel. Büroo juhataja ametikoht on oma sisult, vastutuselt, juhtimistasandilt ja nõuetelt erinev kaebaja senisest peainspektori ametikohast. Koli ainult ajutiselt büroo juhataja ülesannetes kuni uue büroo juhataja valimiseni ning R koht ei olnud kaebaja koondamise ajal vaba. Vastustajal ei olnud kaebaja koondamise ajal võimalik ette ennustada, et Lääne büroo juhataja ametikohale osutub valituks R.
15.3.Vastustaja ei ole rikkunud koondamise menetlusreegleid. Olukorras, kus ümberkorralduste ajakava oli lühike, pidas vastustaja vajalikuks puudutatud ametnikega võimalikult varakult privaatselt rääkida, kuid selline varajane suhtlus ei olnud koondamisotsuse teatamine. Büroo juhil sai vaid olla töökorralduslik arusaam sellest, milliseid ametikohti kavandatav ümberkorraldus puudutab, sest büroo juht peab kavandama, kuidas edaspidi büroo ülesandeid väheneva koosseisuga täita. Otsustusprotsess toimus siiski komisjonis ning teenistusest vabastamise haldusakti kinnitas peadirektor. Seega samastab kaebaja ekslikult esialgse töökorraldusliku hinnangu ja inimliku eelteavituse koondamisotsusega. Koondamisega seotud etteteatamistähtaja ja hüvitiste arvutamisel arvestati koondamiseteate esitamisega (18.12.2025), mitte 27.11.2025 peetud vestlusega. Seega omab õiguslikku tähendust ametlik koondamiseteate esitamine.
15.4.Vastustaja ei ole rikkunud kaalutlusreegleid koondatava välja selgitamisel (ATS § 90 lg 5). Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga justkui oleks vastustaja meelevaldselt hindamisetabelis kaebaja skoori madalamaks näidanud, täites tabeli nii öelda õigete arvudega, et saavutada soovitud tulemus. Vastustaja on 05.06.2026 täiendavate seisukohtade p-des 2.47 – 2.50 selgitanud kaebajale antud hinnanguid. Kaebaja rahulolematust hindamise tulemusega ei muuda hindamist näilikuks. Hindamise metoodika valik on ametiasutuse otsustada, kuid see peab olema sisuline, põhjendatav ja kontrollitav. Vastustaja kasutatud hindamistabel ja komisjoni kaalutlused võimaldavad kontrollida, millistest asjaoludest koondatava väljaselgitamisel lähtuti. Punktitabel on abivahend kaalutlusotsuse tegemiseks. Otsustav on see, kas vastustaja arvestas seaduses nimetatud sisulisi kriteeriume ja eelisõigusi. Asjaolu, et alla seitsmeaastast last kasvatavatele ametnikele ei antud punktitabelis eraldi punkte, ei tähenda et ATS § 90 lg-t 5 oleks rikutud. Juhime tähelepanu, et teenistusse jäämise eelisõigus on kõigepealt ametnikul, kes kasvatab alla seitsmeaastast last, ja alles seejärel ametnikul, kelle õigustatud ootus vajab suuremat kaitset, arvestades ka ametniku ülalpeetavate arvu. Seega ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, et kui kaebajal oleks olnud sama hindamisskoor mõne teise ametnikuga, oleks kaebaja tõenäoliselt saanud eelisseisundi sest, et tal on 4 alaealist ülalpeetavat. Vastustaja on selgitanud, et jäätmemajanduse korraldamise teenusega oli
3-26-136 seotud kolm peainspektorit (sh kaebaja), kellest ainult kaebajal ei olnud alla seitsmeaastast last.
15.5.Vastustaja ei ole soovinud kaebajast vabaneda ning ei ole rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Vastustaja selgitab, et koondati peainspektori ametikohad nendest teenustest, kus töötas mitu peainspektorit ja kus oli võimalik töö ümber korraldada nii, et teenuse nõustamine ja järelevalve toimiks edasi ka pärast koosseisu vähendamist.
15.6.Seega leidis vastustaja, et 22.12.2025 käskkiri nr L700-3-1/241 on õiguspärane ning kaebaja kasuks ei ole põhjendatud mõista välja hüvitist kaebaja aastapalga ega kuue kuu keskmisele töötasule vastavas ulatuses.
15.7.Lisaks oli vastustaja arvamusel, et kaebaja menetluskulud ei ole põhjendatud ja neid tuleb vähendada juhul, kui kohus otsustab mõsta vastustajalt menetluskulud välja.
KOHTU SEISUKOHT
Kohus selgitab, et esmalt vaatab läbi kaebaja menetluslikud taotlused, mis jäid halduskohtumenetluses lahendamata (I), seejärel otsustab kaebuse põhjendatavuse üle (II) ja viimasena jagab menetlusosaliste menetluskulud (III). I
HKMS § 162 lg-st 1 tulenevalt lahendab kohus muu hulgas menetlusosaliste veel lahendamata taotlused.
17.1.Kohtule esitatud seisukohas 5.06.2026 taotles kaebaja haldusasja läbivaatamist kohtuistungil ja tunnistajate ülekuulamist, aga samuti täiendavate tõendite haldusasja materjalide juurde võtmist. Kaebaja põhjendas enda taotlust järgmiselt. Juhul, kui vastustaja asub väitma, et kaebaja ei ole H ja R oma koondamisest (mis leiab aset alates 01.01.2026) vestelnud 2025. aasta detsembri alguses ja enne 10.12.2025 läbi viidud koondamishindamist, taotleb kaebaja käesolevas vaidluses istungi korraldamist (haldusasja menetlusvormi muutmist) ja H ning R isiklikult tunnistajana ärakuulamist. H ja R saavad tunnistajatena tõendada, et kaebaja kohta koondamisotsus oli tehtud juba enne 10.12.2025 ja otsus kaebaja koondamiseks pole olnud pelgalt A isiklik arvamus, vaid see on olnud vastu võetud otsus, mida vahendas Allar Leppind. Kaebaja hinnangul on H ja R tunnistused määrava tähtsusega andmaks terviklikku hinnangut kaebaja koondamisotsuse kohta juhul, kui vastustaja vaidleb kaebaja toodud seisukohale vastu, et sellised vestlused on aset leidnud kaebaja nimetatud kuupäevadel.
17.2.Kohus on seisukohal, et kaebaja taotlus menetlusvormi muutmiseks (haldusasja läbivaatamiseks kohtuistungil) ja tunnistajate ülekuulamiseks ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Sisuliselt taotleb kaebaja kohtult täiendavate tõendite kogumist, mis tulenevad tunnistajate poolt korraldatavas kohtuistungil antud ütlustest. Tunnistajate ütlused on ka tõendid (HKMS § 56 lg-d 1 ja 2). HKMS § 62 lg-d 2 ja 3 sätestavad, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas
3-26-136 tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. HKMS § 62 lg 3 p 3 sätestab, et kohus võib keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest lisaks käesoleva paragrahvi lg-s 2 sätestatule, kui tõendite esitamise ja kogumise vajadust ei ole põhjendatud.
17.3.Kohus jagab vastustaja seisukohta, et kaebaja poolt nimetatud tunnistajate kohtuistungil ärakuulamise taotlus ei ole põhjendatud. Õige on vastustaja seisukoht, et tegelikult poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et H ja R toimus vestlus jne. Puudub ka vaidlus selle üle, et mainutud vestluse käigus oli jutuks ka teenistujate koondamine. Seega ei näe kohus H ja Reet S ärakuulamiseks mingit vajadust, kuna kohtul esineb võimalus anda vajaduse korral hinnangu toimunud vestlusele ja selle sisule ilma, et kohus peaks tuvastama selle vestluse toimumise ja selle sisu faktilise asjaoluna. Kohus lähtub eeldusest, et selline vestlus oli ja vestluse teemaks oli kaebaja koondamine. Kohtuistungi korraldamise taotluse osas jääb kohus varasemalt 27.04.2026 määruses võetud seisukoha juurde. Kohus ei näe antud juhul põhjust korraldada haldusasja läbivaatamiseks kohtuistungit.
17.4.Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 62 lg-st 2 ja lg 3 p-st 3 ning § 131 lg 1 p-st 2, jätab kohus kaebaja taotluse haldusasja läbivaatamiseks kohtuistungil ja tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata.
17.5.Kohus märgib muu hulgas, et kõik kaebaja poolt halduskohtumenetluse käigus esitatud tõendid on vaikimisi võetud haldusasja materjalide juurde. Hetkel ei näe kohus põhjust haldusasja juurde võetud tõendite osas asuda teistsugusele seisukohale. Seega ei vaata kohus eraldi läbi kaebaja poolt kohtule koos kaebusega ja muude seisukohtadega esitatud taotlusi haldusasja materjalide juurde tõendite võtmiseks. II
18.Tuvastamiskaebuse esemeks on vastustaja peadirektori 22.12.2025 käskkiri nr L70031/241, millega vabastati kaebaja teenistusest koondamise tõttu ATS § 90 lg 1 p-i 2 alusel. ATS § 90 lg 1 p 2 sätestab, et ametiasutus võib ametniku teenistusest vabastada koondamise tõttu, kui põhjendatud juhul kaotatakse ametniku ametikoht ametiasutuse koosseisus.
19.Kaebaja väitis, et tema ametikoha koondamine ei olnud põhjendatud, kaalutletud ja lõppkokkuvõttes on alusetu, kuna tegelikult ei tekkinud koondamisolukorda. Vastustaja vaidles sellele vastu ja arvas kindlalt, et koondamisolukord on tekkinud ja selleks oli objektiivne põhjus.
19.1.Kohtupraktikas on leitud, et ametikoha kaotamine ei ole lubatud meelevaldselt ega subjektiivsel eesmärgil, nt konkreetsest ametnikust vabanemiseks. Kohtul tuleb kontrollida, kas kaebaja ametikoha kaotamine asutuse struktuuris oli põhjendatud. Selle asjaolu tuvastamine on nõutav, et kontrollida, kas esinesid koondamise õigusliku aluse (ATS § 90 lg 1 p 2) kohaselt nõutavad eeldused sättes nimetatud õigusliku tagajärje rakendamiseks.2 2 TrtRKo 3-23-2940, p 14.
3-26-136
19.2.Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja ei nõustu kaebajaga, et objektiivselt ei ole tekkinud vastustaja koosseisus kaebaja ametikoha suhtes koondamisolukorda. Haldusasja materjalide kohaselt kinnitati KeA peadirektori 10.12.2025 käskkirjaga nr 11/25/179 KeA uus teenistuskohtade koosseis alates 01.01.2026. Selle käskkirjaga on kaotanud KeA koosseisust neli peainspektori teenistuskohta (sh ka kaebaja ametikoht). Alles jäi kokku 14 peainspektorit, kes jagati kahe loodava osakonna vahel.
19.3.Kaebaja ametikoha koondamisega seotud põhjendused on esitatud 18.12.2025 koondamisteates nr 3-11/25/23947, milles ühtlasi viidati KeA peadirektori 10.12.2025 käskkirjale nr 1-1/25/179. Nimetatud teates on vastustaja selgitanud koondamisolukorra tekkimise põhjusi, sh seda, et alates 01.01.2026 kustutatakse struktuurist järelevalveosakond, kuus regionaalset järelevalve bürood ja järelevalve arendusbüroo ning luuakse kaks võrdse staatusega osakonda: keskkonnakasutuse järelevalve osakond ja eluslooduse järelevalve osakond. Muu hulgas selgitati seda, et hindamise tulemusel leiti, et kaebaja poolt täidetud peainspektori teenistuskoht kuulub nende ametikohtade hulka, mille täitmine ei ole KeA uues struktuuris vajalik.
19.4.Vastuses kaebusele selgitas vastustaja täiendavalt, et KeA on viimase kolme aasta jooksul pidanud tegelema äärmiselt tõsiste probleemidega. KeA eelarvet on kärbitud enam kui 3 miljoni euro võrra ning teenistujate palgad on riigiametite palgavõrdluses aastaid olnud eelviimasel kohal. Sellest tulenevalt on ametis olnud ka väga suur vabatahtlik voolavus. Ametile pandud ülesannete täitmiseks on 2024.– 2025. aastal koondatud 52 teenistujat ning ametikohtade vabanemisel on mitmed vakantseks jäänud ametikohad kustutatud koosseisust. Koondatud ametikohtade ülesanded on jaotatud allesjäänud teenistujate vahel ning koosseisu vähendamise arvelt on tõstetud teenistujate palkasid.
19.5.Kohus märgib, et puudub vaidlus selle üle, et vastustaja puutus viimasel ajal kokku eelarve puudujäägiga ja ametnike/teenistujate voolavusega (lahkumisega enda soovil). Puudub ka vaidlus selle üle, et vastustajal esines vajadus piiratud palgafondi raames sellega arvestades oma palgapoliitika ümbervaatamiseks, et motiveerida ametnikke/teenistujaid tööle jäämiseks. Samuti puudub vaidlus selle üle, et vastustajal on koosseisuliste ja palgakorralduslike küsimuste kujundamisel lai kaalutlusruum, mille taga on rahaliste vahendite ja muude ressursside otstarbekuse ja tõhusa kasutamise põhimõtte järgimise kohustus ja sellest lähtutakse palgakorralduse ja personali küsimuste lahendamisel, mille põhjendatavust ei hinda kohus halduskohtumenetluse käigus (HKMS § 158 lg 3).
19.6.Kohtu arvates puudub alus seada kahtluse alla vastustaja selgitused koondamisolukorra tekkimise osas. Kohtu hinnangul on vastustaja usutavalt põhjendanud nii haldusmenetluse kui ka halduskohtumenetluse käigus struktuurimuudatuste korraldamise vajadust, et oleks tagatud tema kui haldusorgani parim talle seadusega antud pädevuse ja volituste raames avaliku võimu ja muude avalik-õiguslike ülesannete teostamine.
3-26-136
19.7.Hinnates kaebaja väiteid ja vastustaja vastuväiteid ning haldusasja menetluse raames kohtule esitatud tõendeid, ei nähtu kohtule, et vastustaja koondas kaebaja juhindudes subjektiivsest, mitte objektiivsest eesmärgist. Nimelt jätab kaebaja tähelepanuta ühe kohtu hinnangul tähtsa asjaolu, mille esinemine lükkab sisuliselt kõik kaebaja väited seoses vastustaja sooviga vabaneda kaebajast kindlalt ümber. Koos koondamisteatega edastas vastustaja kaebajale 18.11.2025 teate nr 3-11/25/23950, milles teatas KeA struktuuris vakantsetest kohtadest (inspektor3, jurist, vanemjurist, ennetuse nõunik ja peaspetsialist) ja palus kaebajal talle sobiva ametikoha leidmisel teavitada sellest vastustajat järgmisel päeval. Kaebaja pakkumisele ei vastanud. Vastustaja 18.11.2025 teade nr 3-11/25/23950 annab võimaluse mõista, et tal polnud eesmärki vabaneda kaebajast koondamisolukorra nime all. Lisaks kaebajale koondati ka teised KeA ametnikud (peainspektorid). Need faktilised asjaolud ei ühti kaebaja poolt kaebuses nimetatud teooriaga selle kohta, et vastustaja justkui lõi kunstlikult koondamisolukorra eesmärgiga vabaneda kaebajast. Kohus on seisukohal, et juhul, kui vastustaja oleks tegelikult soovinud vabaneda kaebajast kui KeA peainspektorist, siis poleks ta pakkunud kaebajale võimalust valida 18.12.2025 seisuga KeA-s olevaid teisi vabu ametikohti, ega poleks koondanud teisi ametnikke. Seega leiab kohus, et koondamisolukord KeA-s tekkis objektiivsetest eesmärkidest lähtudes ning vastustaja tegelik tahe oli suunatud parandada KeA kui haldusorgani funktsioneerimise efektiivsust üleüldiselt, kuid mitte vabaneda kaebajast kui mittesobivast ametnikust. Muu hulgas märgib kohus, et haldusasja materjalidest ei nähtu, et peale seda, kui kaebaja sai koondamisteate ja ka teenistusest vabastamise käskkirja, oleks vastustaja võtnud teenistusse peainspektori või muu ametniku, kes tegeleks jäätmemajandamise korraldamisega vms KeAs, mis samuti kinnitab ka koondamisolukorra tekkimise objektiivsust. Kohtu seisukohta ei muuda see asjaolu, et sügisel 2025 võeti KeA teenistusse peainspektorina R, (kes ka varem oli KeA peainspektorina teenistuses ca 20 aastat) ja kes peale teenistusse võtmist tegeles välisõhu kvaliteedi tagamisega. Selleks ajaks ei ole veel vastustaja koondamisolukorda põhjendatavat otsust teinud (KeA peadirektori 10.12.2025 käskkiri nr 11/25/179). Haldusasja materjalide kohaselt võeti R teenistusse avaliku konkursi raames ja ta oli samuti koondavate KeA ametnike nimekirjas. Kohus rõhutab, et koondamisteated on saanud ka teised KeA ametnikud, mis viitab sellele, et vastustaja eesmärgiks, ei olnud vabaneda kaebajast kui ebasobivast ametnikust. Kohus ei analüüsi kaebaja väiteid seoses KeA ametnike isiklike suhetega.
19.8.Vahekokkuvõttena on kohus seisukohal, et kaebaja kui KeA peainspektori ametikoha koondamine KeA struktuurist alates 01.01.2026 oli ATS § 90 lg 1 p-s 2 sätestatud tähenduses objektiivselt põhjendatud.
20.Kaebaja väitis, et tema suhtes oli koondamisotsus tehtud enne igasugust kaalutlemist – kaebajale teatati koondamisest 27.11.2025 vestlusel, seda kinnitati üle 01.12.2025 büroo 3 inspektori ametikoht on tähtajaline – ametikoha valdaja on tähtajaliselt alates 01.09.2025 üle viidud uurimisosakonda ajutiselt äraoleva uurija ametikohale. Ametikoht asus Tartu linna piirkonnas.
3-26-136 koosolekul ja räägiti ka 08.12.2025 koolitusel – samas kui fiktiivne hindamine viidi läbi alles 10.12.2025 ja kinnitati 15.12.2025.
20.1.Kohus on seisukohal, et kaebajale eelnev teatamine tema võimalikust koondamisest 27.11.2025 vestlusel, 01.12.2025 büroo koosolekul ja ka 08.12.2025 koolitusel ei olnud õiguslikult siduv ja kaebaja ametnikuna oleks pidanud sellest ise aru saama. Seega samastab kaebaja ekslikult esialgse töökorraldusliku hinnangu ja inimliku eelteavituse koondamisotsusega. Koondamisega seotud etteteatamistähtaja ja hüvitiste arvutamisel arvestati koondamiseteate esitamisega (18.12.2025), mitte 27.11.2025 peetud vestlusega. Seega omab õiguslikku tähendust ametlik koondamiseteate esitamine. Kaebaja oleks pidanud ametnikuna aru saama, et isegi siis, kui tema vahetu juht avaldab hinnangu võimaliku koondamise kohta, on tegemist eelhinnanguga, mis ei ole kaebaja suhtes õiguslikult siduv ja võib hiljem ka muutuda seni kuni kaebaja pole saanud ametlikku koondamisteadet. Tõsi, et vahetul juhil, pidades silmas tema teadlikkust alluvate ametnike haridusest, oskustest, teadmistest ja muudest ATS § 90 lg-s 5 nimetatud asjaoludest, võib kujundada eelnev arusaam koondatavate ametnike pingereast, kuid selle arusaama avalikustamist ei saa pidada justkui aluseks, et kahelda hilisemate ametlike hindamisotsuste objektiivsuses. Kaebaja on ka ise viidanud asjaolule, et 27.11.2025 sai ta vahetu juhi poolt kutse vestlusele, mis kinnitab kohtu arvates seda, et ajavahemikul 27.11.2025-10.12.2025 oli ta koondamisolukorras ja ATS § 90 lg-s 5 nimetud protsess veel käis ja vastustaja ei olnud veel langetanud ühtegi ametlikku hindamis- ja kaalumisotsust koondamisele minevate ametnike suhtes. Seega ei nõustu kohus kaebaja väitega, et vastustaja langetas otsuse kaebaja koondamise kohta enne 10.12.2025 ja kõik hilisemad otsused on seetõttu justkui fiktiivsed, fabritseeritud jne. Kohus rõhutab, et õiguslikku tähendust omab antud juhul kaebaja koondamisteatele eelnev ametnike võrdlemine ATS § 90 lg 5 järgi, mis toimus 10.12.2025 ja kaebajale edastatud 18.12.2025 koondamisteade.
21.Kaebaja arvas, et vastustaja on rikkunud kaalutlusreegleid, kui koondamisolukorras otsustas valida kaebaja ja tema koondada. Alla 7. a lapsi kasvatavaid vanemaid ei ole üldse hinnatud, kaebajat on punktide osas alahinnatud. Kaebajal on neli alaealist ülalpeetavat, teistel hinnatud peainspektoritel ei ole nii palju alaealisi ülalpeetavaid (maksimaalselt kaks) või pole ülalpeetavaid üldse.
21.1.ATS § 90 lg 5 sätestab, et kui koondamisel tuleb valida vähemalt kahe sarnaseid teenistusülesandeid täitva ametniku vahel, siis on koondamise korral teenistusse jäämise eelisõigus isikul, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele enim. Kui nimetatud kriteeriumi alusel ei ole võimalik ametnikke eristada, on teenistusse jäämise eelisõigus kõigepealt ametnikul, kes kasvatab alla seitsmeaastast last, ja seejärel ametnike esindajal või ametnikul, kelle õigustatud ootus vajab suuremat kaitset, arvestades ka ametniku ülalpeetavate arvu.
21.2.Kohus toonitab, et ATS § 90 lg-s 5 sätestatud juhul on tegemist osaliselt kaalutlusotsusega (kaalutakse ametnike eelisõigust pidades silmas nende hariduse taset jne) ja osaliselt hindamisotsusega (hinnatakse ametnike töökogemust, teadmisi ja oskusi).
3-26-136 Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et tema pädevuses on jätkuvalt ka peale kaebaja koondamist korraldada tavajäätmete ja riikide vahelise jäätmeveo valdkonna järelevalvet. Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et vastustajal oli kohustus võrrelda vähemalt neid peainspektoreid, kes tegelesid jäätmemajanduse korraldamise teenusega, kuna just need ametikohad on sarnaste teenistusülesannetega ATS § 90 lg-s 5 sätestatud tähenduses. Nendest ametnikest oli tabeli järgi kokku 4 peainspektorit, sh ka kaebaja. Kolmel neist olid alla 7aastased lapsed (J, K (LHP jäätmemajanduse korraldamine) ja M).
21.3.Kohus on seisukohal, et nõustuda tuleb kaebaja väitega, et vastustaja poolt kohtule esitatud 15.12.2025 protokolli nr 1-10/25/37 põhjendustest ja ka selle juurde lisatud ametnike võrdlemistabelist on näha, et vastustaja on andnud ATS § 90 lg-s 5 nimetatud teenistusse jäämise eelistusõiguse ametnikele, kellel olid alla 7-aastased lapsed ja pole hinnanud nende ametnike töökogemust, teadmisi ja oskusi. Samas nähtub 15.12.2025 protokolli nr 1-10/25/37 juurde kuuluvast võrdlemistabelist, et hariduse ja tööstaaži osas on vastustaja vastavad hinnangud andnud ka alla 7-aastaseid lapsi kasvatavatele ametnikele.
21.4.Vastuses kaebusele oli vastustaja arvamusel, et ATS § 90 lg 5 ei kohusta vastustajat hindama ametnike teenistusse jäämise eelisõigusi konkreetses järjekorras ning vastustajal on avar kaalutlusruum teenistusse jäämise eelisõiguse üle otsustamisel. Kohus vastustajaga ei nõustu. Kohus rõhutab, et ATS § 90 lg 5 määratleb selgelt teenistusse jäämise eelisõiguse järjekorra, mille kohaselt on esmalt eelisõigus isikul, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele enim. Arvestada tuleb nii kvalifikatsiooni kui töö sisuga seotud teenistusalaseid näitajaid. Võrreldes varem kehtinud ATSiga, kus tuli eelkõige hinnata seniseid töötulemusi, on suunatus sellele, kes edaspidi suudab lähtuvalt haridusest, töökogemusest, teadmistest ja oskustest teenistusülesandeid täita parimal võimalikul viisil.4 Seega näeb ATS § 90 lg 5 ette kindla järjekorra ametnike teenistusse jäämise eelisõiguse hindamiseks ning võimaldab anda 7-aastaseid lapsi kasvatavatele ametnikele teenistusse jäämise eelistusõiguse mitte koheselt ehk esimese hindamise etapi käigus, vaid peale seda, kui võrreldavate ametnike haridus, töökogemus, teadmised ja oskused osutavad vastava hindamise tulemusena võrdväärseks. Haldusasja materjalid näitavad, et vastustaja pole hinnanud KeA ametnike J, K ja M (jäätmemajanduse korraldamisega tegelenud peainspektorid), töökogemusi, teadmisi ja oskusi 15.12.2025 protokolli nr 1-10/25/37 juurde kuuluvas tabelis välja toodud hindamismetoodika järgi. Vastustaja ekslikult pidas automaatselt alla 7-aastaseid lapsi kasvatavaid ametnikke grupiks, kus nende töökogemuse, teadmiste ja oskuste hindamine pole tarvis ehk sisuliselt pidas seda teenistusest vabastamise välistavaks asjaoluks, mis on ühtlasi vastuolus ATS § 90 lg-ga 5 ja ka ATS § 100 lg 1 p-dega 1-5 (v.a K, kuna tema kasvatas alla 3-aastast alast – ATS § 100 lg 1 p 5).
4 Avaliku teenistuse käsiraamat, lk 272
3-26-136 ATS § 90 lg 5 järgi alla 7-aastaseid lapsi kasvatavate ametnike suhtes pole kohaldatav teenistusse jäämise eelisõigust, kui nende teadmiste ja oskuste osas keskmine hinnang on selgelt madalam ametnikele antud hinnangust, kellel alla 7-aastaseid lapsi pole. Seega tegi vastustaja kohtu arvates olulise kaalutlusvea, kui pole hinnanud ja arvestanud KeA ametnike J ja M töökogemuse, teadmiste ja oskustega koondatavate ametnike suhtes pingerea koostamisel ning andis neile teenistusse jäämise eelistusõiguse.
21.5.Järelikult koondamisolukorras koondavate ametnike suhtes pingerea koostamisel kohaldas vastustaja ebaõigesti ATS § 90 lg-s 5 sätestatud materiaalõigust, mistõttu juba sel põhjusel ei ole kaebaja koondamine KeA peadirektori 22.12.2025 käskkirjaga nr L700-31/241 seaduslik (haldusmenetluse seaduse § 54) ehk materiaalselt õiguspärane.
21.6.Kohus märgib, et isegi siis, kui pidada ATS § 90 lg-s 5 sätestatud tähenduses sarnaseid teenistusülesandeid täitvateks ametnikeks kõiki 15.12.2025 protokolli nr 1-10/25/37 juurde lisatud võrdlemistabelis välja toodud KeA peainspektoreid (sh metsanduse, kalanduse, vee, välisõhu jne valdkondades spetsialiseerinud peainspektoreid), ei ole vastavalt koostatud pingereale kaebaja positsioon (lõplik punktide skoor) muudest peainspektoritest selgelt mahajäänud (vahe on vaid 1-2 punkti), et mitte arvestada ka nende ametnike ülalpeetavate arvu (ATS § 95 lg 5). Seda ei ole vastustaja samuti teinud.
21.7.Kohus ei näe siiski põhjust kaebajaga nõustumiseks osas, kus ta väitis, et Lääne büroo juhataja ja vaba olnud peainspektori ametikoha (seoses K ajutise üleviimisega) pakkumata jätmine oli menetluslik viga ja ATS § 90 lg 7 rikkumine. Tulenevalt ATS § 90 lg-st 7 oli vastustaja kohustus pakkuda kaebajale haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta. Vaidlus puudub selle üle, et Lääne büroo juhataja ametikoha teenistusülesanded olid teised. Teised olid ka Lääne büroo juhataja ametikoha haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele esitavad nõuded. Seega puudus vastustajal kohustus pakkunda kaebajale sellist 31.12.2025 seisuga olnud vaba ametikohta. Tulenevalt haldusasja materjalidest vastas kaebaja haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele 18.12.2025 koondamisteates mainitud inspektori ametikoht, mis oli tähtajaline. Kaebaja ei avaldanud soovi ei 19.12.2025 ega ka hiljem asuda vaba inspektori ametikohale. Kohtu hinnangul on vastustaja usutavalt põhjendanud, miks kaebajale ei pakutud K alates 01.01.2026 täitmata jäänud peainspektori ametikohta. Nimelt selgitas vastustaja, et ettepaneku nimetada K ajutiselt Lääne büroo juhatajaks alates 01.01.2026 kuni büroo juhataja konkursi läbiviimiseni, tegi peadirektori asetäitja O 19.12.2025. Sisekonkurss Lääne büroo juhataja leidmiseks kuulutati välja 2025. a detsembri lõpus ja tähtaeg oli 12.01.2026. Tänaseks on konkurss läbi viidud, kaebaja konkursil ei osalenud ning uus Lääne büroo juhataja asus tööle 01.02.2026. K on alates 01.02.2026 taas peainspektori ametikohal. Eelnevast nähtub, et K peainspektori ametikoht oli vaba suhteliselt lühikese aja jooksul ehk Lääne büroo juhataja konkursi läbiviimise ajaks. Sel põhjusel on kaebajale K peainspektori ametikoha pakkumata jätmine põhjendatud.
3-26-136 Haldusasja materjalidest ei ole näha, et 31.12.2025 seisuga oleksid vastustajal olnud muud vabad ametikohad, mis sobiksid kaebajale. Sellest tulenevalt ei nõustu kohus kokkuvõtvalt kaebaja väitega ATS § 90 lg-s 7 sätestatud kohustuse rikkumise kohta.
22.Seonduvalt vaidlusaluse käskkirja formaalse õiguspärasusega jagab kohus kaebaja seisukohta, et käskkiri ei vasta põhjendamisnõuetele (HMS § 56 lg 1-3, ATS § 90 lg 5), kuna vastustajal esines kohustus esitada ATS § 90 lg 5 järgi tehtud hindamise ja ka langetatud kaalutlusotsuse põhjendused kas vahetult avalikku teenust lõpetavas haldusaktis või muus kaebajale kättesaadavas dokumendis viidates viimasele haldusakti põhjendustes, et kaebaja saaks vajadusel tõhusalt kaitsta oma riivatud õigusi. Seda ei ole aga tehtud. 18.12.2025 koondamisteates nr 3-11/25/23947 piirdus vastustaja lakoonilise põhjenduse esitamisega, et koondatava ametniku valikul arvestati avaliku teenistuse seaduses sätestatud eelistamise ja kaitse põhimõtteid. Vaidlustavas käskkirjas on välja toodud vaid koondamise õiguslikud alused. Kohus märgib, et kohtupraktikas on leitud, et teenistuja peab teadma, millist kriteeriumit tema teenistusest vabastamisel kohaldatakse ning õiguspäraseks ei saa pidada võrdlusnäitajate väljatoomist alles teenistusest vabastamise käskkirja tühistamise õiguspärasuse kohtuliku kontrolli käigus. 5 Selles valguses on vastustaja viide HMS § 108 lg-le 1 ehk toimingu hilisemale põhjendamise võimalusele asjakohatu.
22.1.Ärakuulamisõiguse rikkumise osas nõustub kohus kaebajaga, et vastustaja ei ole andnud kaebajale võimalust enne 22.12.2025 käskkirja nr L700-3-1/241 väljastamist vastuväidete esitamiseks, millega ühtlasi rikkus HMS § 40 lg-s 1 sätestatud kohustust. HMS § 40 lg-s 3 ärakuulamisõiguse kohaldamist välistavaid asjaolusid anutud juhul ei esinenud.
22.2.Sel põhusel on vaidlusalune 22.12.2025 käskkiri nr L700-3-1/241 ka formaalselt õigusvastane, kuna haldusemenetluse käigus on vastustaja rikkunud haldusakti vormi- ja menetlusnõudeid.
23.Lähtudes eeltoodust peab kohus kaebust tuvastamisnõude osas põhjendatuks, kuna KeA peadirektori käskkiri ei vasta HMS §-s 54 ja § 56 lg-tes 1-3 sätestatud õiguspäraste haldusakti nõuetele. Rikutud on ka menetlusnõudeid (HMS § 40 lg 1). Sel põhjusel ja juhindudes HKMS § 5 lg 1 p-st 6, tuvastab kohus KeA peadirektori 22.12.2025 käskkirja nr L700-3-1/241 õigusvastasuse.
24.ATS § 105 lg 1 kohaselt on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve.
24.1.Kaebaja taotles kohtult õigusvastaselt teenistuse vabastamise eest hüvitise väljamõistmise suurendamist kuni 30 000 euroni, alternatiivselt kuni 15 000 euroni
5 RKHKo 3-3-1-42-10 p 15.
3-26-136 põhjendades suurendatud nõuet võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega ja esinevate erandlike asjaoludega.
24.2.ATS § 105 lg 3 sätestab, et käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud või käesoleva paragrahvi lg-s 2 nimetatud hüvitise piir ei kehti, kui ametnik vabastati teenistusest käesoleva seaduse §s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes. Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja on seisukohal, et kaebaja nõue pole põhjendatud. Kõigepealt märgib kohus, et puudub vaidlus selle üle, et vastustaja pakkus kaebajale inspektori ametikohta Tartu piirkonnas, mille teenistustasu alates 1.01.2026 oleks võrdväärne kaebaja palgaga, kuid kaebaja ei võtnud vastustaja pakkumist vastu. Sellisel juhul on asjakohatud kaebaja põhjendused, mis on välja toodud erilise asjaoluna hüvitise suurendamise kontekstis (peale koondamist puudub töökoht ja ülalpidamisel on neli alaealist last). Täiendavalt osundab kohus sellele, et kaebaja elab piirkonnas, kus tööportaalides avaldatud andmetest tulenevalt ei ole näha erinevate tööpakkumiste puudust. Mistõttu ei näe kohus põhjust arvata, et kaebaja tööotsingud oleksid tulemusteta objektiivsetel põhjustel. Lisaks märgib kohus, et ametniku pikaajalist tööstaaži ei peeta kohtupraktikast tulenevalt erandlikuks asjaoluks, mis oleks andnud aluse õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikule ATS § 105 lg-s 1 kindlaksmääratud hüvitise suurendamiseks.6 Kohus ei näe ka põhjust kaebajaga nõustumiseks osas, mis puudutab tema väidet ebavõrdse kohtlemise kohta. Kaebaja küll vabastati teenistusest õigusvastaselt põhusel, et vastustaja ei andnud kaebajale võimalust enne vaidlusaluse käskkirja väljastamist esitada vastuväited ja rikkus haldusakti vorminõudeid (käskkirja formaalne õigusvastasus) ning kohaldas ebaõigesti ATS § 90 lg-t 5 andes eelistusõiguse alla 7-aastaseid lapsi kasvatavatele ametnikele ilma nende tööteadmisi ja oskusi hindamata (käskkirja materiaalne õigusvastasus). Viimane ei tähenda aga seda, et vastustaja kohtles kaebajat võrreldes teiste ametnikega sihilikult ebavõrdselt või diskrimineerivalt ATS §-s 13 sätestatud tähenduses. ATS § 13 eesmärgiks diskrimineerimise keeldu kehtestamine.7 Kaebaja ei ole väitnud ja tulenevalt haldusasja materjalidest kohtule ka pole näha, et kaebaja vabastati ametist diskrimineerimise tagajärjel. Koondamisolukorras ametnike kohtlemise reeglid on ammenduvalt paika pandud ATS § 90 lg-s 5, kuid nende rikkumine ei tähenda automaatselt seda, et vastustaja oleks kaebajat diskrimineerinud soo või muude diskimineerimise tunnuste järgi.
6 RKHKo 3-22-184, p 21. 7 Võrdse kohtlemise seaduse § 1 lg 1 sätestab, et seaduse eesmärk on tagada isikute kaitse diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise kuuluvuse), rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, vanuse, puude või seksuaalse sättumuse alusel, samuti DNA ülesehituse ja sellest johtuvate pärilikkusriskide või geneetiliste omaduste alusel.
3-26-136 Kohus tegi kindlaks, et koondamisolukord on objektiivselt tekkinud. Kohus toonitab veel kord, et vastusajal puudus kohustus pakkuda kaebajale ATS § 90 lg 7 järgi Lääne büroo juhataja vaba ametikohta, aga samuti ka vabanenud peainspektori ametikohta. Vastustaja on ka usutavalt põhjendanud halduskohtumenetluse käigus, miks ta seda ei teinud pidades silmas kaebaja elukohta ning seda, et peainspektori ametikoht oli vaba eelduslikult lühikeseks ajaks (ametnik naases vabale peainspektori ametikohale juba 1.02.2026). Sel põhjusel ei pea kohus Lääne büroo juhataja vaba ametikoha pakkumist teisele ametnikule ja ka peainspektori ametikohta pakkutamata jätmist kaebajale viimase suhtes diskrimineerivaks toiminguks või ebavõrdseks kohtlemiseks ATS §-s 13 sätestatud tähenduses.
Kokkuvõtvalt ei kannatanud kaebaja kohtu arvates teenistusest vabastamisega eriliselt. Seega ei näe kohus põhjust suurendada ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitist.
24.3.Lähtudes eeltoodust jätab kohus kaebuse osas, milles kaebaja palus kohtul suurendada ATS § 105 lg-s 1 kindlaksmääratud hüvitise määr 30 000 euroni ja alternatiivselt 15 000 euroni rahuldamata. Samas mõistab kohus kaebaja tegelikku tahet hüvitamisnõude esitamisel nõnda, et tema sooviks on muu hulgas saada hüvitist ATS § 105 lg-s 1 sätestatud määras (kaebaja kolme kuu keskmise palga ulatuses) juhul, kui kohus ei nõustu hüvitise suurendamisega.
24.4.Kohus on seisukohal, et ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitise määramise eeldused on antud juhul täidetud. Kohus on eelnevalt tuvastanud KeA peadirektori 22.12.2025 käskkirja nr L7003-1/241 õigusvastasuse. Kohtule ei nähtu aluseid ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitise vähendamiseks.
25.Viivise määramise nõude osas märgib, et ATS § 105 lg 1 järgi hüvitise tasumise kohustus tekib vastustajal alles kohtuotsuse alusel ja peale selle jõustumist. Seega kohtusse pöördumise aja seisuga ja ka käesoleval ajal (otsuse tegemise aja seisuga – HKMS § 158 lg 2) ei jäänud vastustaja ATS § 105 lg-s 1 nimetatud hüvitise tasumisega viivitusse (võlaõigusseaduse § 113 lg 1). Järelikult viivise tasumise nõude rahuldamine kohtuotsuse tegemise ajal pole põhjendatud.
26.Lähtudes eeltoodust mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise kaebaja kolme kuu keskmise palga ulatuses. Juhindudes HKMS § 167 lg-st 1, kohustab kohus vastustajat välja arvutama hüvitamisele kuuluv rahasumma (kaebaja kolme kuu keskmise palga ulatuses) ja maksma kaebajale 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. III
27.Kohus rahuldas kaebuse 1⁄2 ulatuses (tuvastas vaidlusaluse käskkirja õigusvastasuse ja mõistis välja hüvitise kaebaja kolme keskmise palga ulatuses, kuid ei rahuldanud kaebaja peamist ja ka alternatiivset hüvitamisnõuet). Eelnevat arvestades on kaebajal õigus menetluskulude jaotamisele 1⁄2 ulatuses (HKMS 108 lg-d 1 ja 2).
3-26-136
27.1.Kaebaja esitas kohtu poolt määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumendid (arve ja maksekorraldus), mille järgi moodustavad kaebaja õigusabikulud halduskohtumenetluses kokku 4450 eurot ilma käibemaksuta (HKMS § 103 lg 1 p 1). Järelikult eelneva põhjal kuuluvad väljamõistmisele kaebaja poolt kantud menetluskulud summas 2225 eurot ehk 1⁄2 kogu kantud õigusabikulude summast. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja menetluskulusid tuleb pidada osaliselt põhjendamatuteks. Arvestades asja keerulisust ja kohtule esitatud dokumentide mahtu on kohus seisukohal, et puudub alus vähendada kaebaja poolt kantud ja väljamõistmisele kuuluvat menetluskulude summat (HKMS § 109 lg 6). Kohus leiab, et kaebaja menetluskulud summas 2225 eurot ilma käibemaksuta on põhjendatud. Sellest tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 2225 eurot ilma käibemaksuta. Ülejäänud kaebaja menetluskulud jätab kohus kaebaja enda kanda.
27.2.Vastustaja ei ole taotlenud kohtult tema poolt halduskohtumenetluses kantud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Juhindudes HKMS § 109 lg-st 1, jätab kohus vastustaja poolt kantud võimalikud menetluskulud tema enda kanda.
28.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3 asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses füüsiliste isikute nimed tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.