1.Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 29.04.2025 määruse peale haldusasjas nr 3-25-848.
2.Tühistada Tallinna Halduskohtu 29.04.2025 määrus ning saata asi halduskohtule tagasi menetlusse võtmise otsustamiseks.
3.Jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg 1).
1.X esitas 02.04.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse riigikohtunik Y tegevuse peale. Kaebuse kohaselt Y, kes tegutses Riigikohtu koosseisu liikmena XX.XX.XXXX otsusega lõppenud kohtuasjas nr X-XX-XXXX, kasutas talle ametnikuna kättesaadavaid materjale ning moonutas tahtlikult tema käsutuses olnud teavet, avaldades kaebaja lapse tervisliku seisundi ning kaebaja ja tema tegevuse kohta ebaõiget ja eksitavat informatsiooni, millega teotas kaebaja au ja head nime. See on vastuolus Eesti Vabariigi seadustega (põhiseaduse (PS) §-d 17 ja 19; võlaõigusseaduse (VÕS) § 1047 lg 1 ja 2 jt). Kaebuses palub X tuvastada Y tegevuse õigusvastasus ja heastada kaebajale ebaõige ja eksitava informatsiooni avaldamisega tekitatud kahju.
3-25-848 Kaebusest nähtuvalt näeb kaebaja oma õiguste rikkumist selles, et 16.09.2022 ja kevadel 2022 (kaebajal puudus võimalus kuupäeva täpsustamiseks) avaldati Eesti Ekspressi artiklis Y seisukohad, mis teotasid kaebaja au ja head nime. Y oli avaldanud artiklis väite: „kohtud tegid kindlaks, et X on valetanud, vassinud, varjanud, eemale hoidnud...“, mis ei vasta kaebaja väitel tõele, nagu ka mitmed muud artiklites esitatud väited, mille tõele mittevastavust kinnitavad menetluse käigus kogutud tõendid ja tunnistajate kohtus antud ütlused.
2.Tallinna Halduskohus tagastas 29.04.2025 määrusega kaebuse HKMS 121 lg 1 p 1 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Kohtuniku tunnistamist vastustajaks ei ole ei ole HKMS-s ette nähtud ja kohtuniku meedias avaldatud kommentaarid ei ole omistatavad tervele asja läbi vaadanud kohtukoosseisule, kolleegiumile ega Riigikohtule. Teiseks viitas kohus kaebuse tagastamise alusena HKMS § 121 lg 2 p-le 1, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Ajakirjandusele kommentaaride andmine ei ole sisuliselt käsitatav kohtumenetluse ega õigusmõistmisena, samuti muu avaliku võimu volituste rakendamise või avaliku ülesande täitmisena, mistõttu vastustaja tegevus ei kuulu riigivastutuse seaduse (RVastS) reguleerimisalasse. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kaebuses on tuginetud PS-le ja VÕS-le, teistele õigusaktidele viidatud ei ole. Riigikohus on leidnud, et kahju hüvitamist otse PS § 25 alusel saab nõuda, kui kahju hüvitamise alused ja kord puuduvad alamalseisvates õigusaktides (RKÜKo 31.08.2011, 3-3-1-35-10, p 62). Avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise aluseid ja korda reguleerib RVastS. Õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamise näeb ette RVastS § 15, mille lg 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et RVastS § 15 lg 1 eesmärk ei ole piirata riigi vastutust kohtuniku mis tahes õigusvastase kohtumenetluse käigus toime pandud teo eest. Riigi vastutust kohtu õigusvastase tegevuse eest on põhjendatud erinormiga piirata üksnes niivõrd, kuivõrd seda õigustab kohtu eripärane funktsioon, õigusemõistmine. Seepärast tuleb RVastS § 15 lg-t 1 kohaldada juhul, kui kohtule etteheidetav tegevus on käsitatav õigusemõistmisena PS § 146 tähenduses (vt RKHKo 22.12.2022, 3-20-1033, p 24). Samas võib kohtumenetluses olla ka toiminguid, mis ei eelda kohtuniku eriteadmiste rakendamist ja mida ei saa pidada õigusemõistmise lahutamatuks osaks. Selliste toimingute vaidlustamisel tuleb Riigikohtu halduskolleegiumi seisukoha järgi kohaldada RVastS 3. peatüki üldsätteid (sealsamas, p 25). Halduskohus rõhutab, et oluline on siiski see, et tegemist oleks kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamisega, sest RVastS ei reguleeri mistahes kohtuniku isikust lähtuva kahju hüvitamist. Kaebaja etteheited on seotud riigikohtunik Y kriminaalasja nr X-XX-XXXX pinnalt antud kommentaaridega meediaväljaandele Eesti Ekspress. Kaebaja ei ole nõus tema kohta antud hinnangutega. Otsus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX jõustus XX.XX.XXXX, mil Riigikohus tühistas oma otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2021 otsuse osas, millega maakohtu otsus tühistati, ja jõustas Harju Maakohtu 07.04.2021 otsuse, millega kaebaja tunnistati süüdi karistusseadustiku § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 ja § 13 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks 8 aastat vangistust. Kaebaja leiab, et riigikohtunik Y oli vaidlusalustes artiklites andnud kommentaare, mis ei olnud vastavuses kohtute poolt viidatud kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega, vaid lähtusid pigem prokuröri süüdistuskokkuvõttest. Halduskohus märgib, et kohtumenetlus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX lõppes XX.XX.XXXX Riigikohtu otsuse kuulutamisega ning juba seetõttu ei saa kommentaaride andmise näol olla tegemist 2(5)
3-25-848 kohtumenetluse käigus tehtud toimingutega. Ajakirjandusele kommentaaride andmine ei ole ka sisuliselt käsitatav kohtumenetluse/õigusemõistmisena, samuti mitte muu „avaliku võimu volituste rakendamisena“ või „avaliku ülesande täitmisena“ (vt RVastS § 1 lg 1), mistõttu ei kuulu see tegevus RVastS reguleerimisalasse. Seetõttu puudub kaebajal subjektiivne õigus nõuda kohtus Ylt kui vastustajalt kahju hüvitamist või tema tegevuse õigusvastasuse tuvastamist, st riigivastutuse kohaldamist. Seega puudub kaebajal kaebeõigus ja kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. RVastS ega ka teised avaliku õiguse valdkonna seadused ei näe ette võimalust esitada kaebusi kohtunike vastu. HKMS § 17 lg 3 kohaselt on kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul vastustajaks Justiitsministeerium (käeoleval juhul ei ole tegemist kohtulahendiga tekitatud kahjuga). Kohtupraktikas on aktsepteeritud vastustajana kohut kui asutust nt avaliku teabe asjades. Sellisel juhul on lähtekohaks, et teabevaldajaks ja sellele juurdepääsu üle otsustajaks on kohus ametiasutusena, mitte kohtunik. Kohtuniku tunnistamist vastustajaks ei ole HKMS-s ette nähtud. Pealegi toimub Riigikohtus õigusemõistmine kollegiaalselt. Riigikohtu liikmel, kes on kuulunud asja lahendamisel kohtukoosseisu, ei ole pädevust üles astuda kogu koosseisu nimel ning tema meedias avaldatud kommentaarid ei ole omistatavad tervele kohtukoosseisule, kolleegiumile ega Riigikohtule tervikuna. Seetõttu ei saaks asjas vastustajaks olla ka mõni teine isik, nt Riigikohus asutusena. Seda arvestades ei kuulu vastava kaebuse menetlemine halduskohtu pädevusse, mistõttu tuleb kaebus tagastada ka HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel. Kohtute seaduse (KS) kohaselt täidab kohtunik oma ametikohustusi erapooletult ja omakasupüüdmatult ning järgib teenistushuve ka väljaspool teenistust (KS § 70 lg 1). Kohtunik käitub laitmatult nii teenistuses kui ka väljaspool seda, hoidudes tegudest, mis kahjustavad kohtu mainet (KS § 70 lg 2). Distsiplinaarkorras võib kohtunikku karistada ametikohustuse täitmata jätmise või mittekohase täitmise eest. Distsiplinaarsüütegu on ka kohtuniku vääritu tegu (KS § 87 lg 2). Kohtunik on kohustatud järgima ka kohtunike eetikakoodeksit. Ebaõige ja eksitava informatsiooni jagamine, millega teotatakse isikute au ja head nime, ei ole kohtunikule lubatav tegevus, vaid on käsitletav distsiplinaarsüüteona. Kas tegemist oli käesoleval juhul kohtuotsusega tuvastatud asjaolude jagamise või hoopis ebaõige ja moonutatud teabe edastamisega, saab otsustada distsiplinaarmenetluse algatamiseks pädev isik ‒ Riigikohtu liikme puhul Riigikohtu esimees või õiguskantsler (KS § 91 lg 2 p-d 1 ja 2). Kaebajal on õigus pöörduda vastava taotlusega nimetatud ametiisikute poole.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3.Kaebaja palub 17.05.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 29.04.2025 määrus ning kaebus menetlusse võtta. Kaebaja leiab, et kohus ei ole õigesti tõlgendanud kaebuse nõuet, s.t kaebaja ei ole nõudnud kahju hüvitamist, vaid on palunud tuvastada vastustaja tegevuse õigusvastasus ning kohustada teda heastama kaebajale ebaõige ja eksitava informatsiooni avaldamisega tekitanud kahju. Kohus on tuginenud RVastS-le ja Riigikohtu otsustele, viidates, et vastustaja tegevus ei kuulunud RVastS reguleerimisalasse, mistõttu kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda Ylt kahju hüvitamist. Kaebaja ei ole esitanud nõuet kahju hüvitamiseks Y poolt, vaid soovinud tema au ja hea nime teotamise õigusvastasuse tuvastamist kohtu poolt. Kaebaja leiab, et Y andis ajalehele Eesti Ekspress hinnangu riigikohtunikuna, mitte eraisikuna. Vastustaja väitis, et tema otsused põhinevad kohtutoimikutel ning maa- ja ringkonnakohtu otsustel. Kuna istungid olid maa ja ringkonnakohtus perekonna- ja eraelu puudutavas osas kinniseks 3(5)
3-25-848 kuulutatud, on vastustaja tegevus tõenäoliselt vastuolus ka teatavaks saanud andmete avaldamise lubatavusega (KS § 71 lg 1 ja avaliku teabe seaduse § 55). Kaebaja taotleb riigikohtunik Y poolt Eesti Ekspressis 16.09.2022 ja kevadel 2022 esitatud väidete ning nende avaldamisega seotud tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ja vastustaja kohustamist heastama kaebajale tema au ja hea nime teotamine, mis tekitati ebaõige ja eksitava informatsiooni avaldamisega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1, § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
5.Halduskohus tagastas 29.04.2025 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Halduskohus leidis, et seadus ei näe ette võimalus esitada halduskohtule kaebust kohtuniku vastu ning arvestades asjade kollegiaalset lahendamist Riigikohtus, ei ole kohtuniku kommentaarid omistatavad kohtukoosseisule, kolleegiumile ega Riigikohtule, mistõttu ei saa vastustajaks olla ka Riigikohus kui asutus. Samuti ei ole tegu kohtumenetluse käigus tehtud toimingute ega muu avaliku ülesande täitmisega.
6.Ringkonnakohus nõustub, et halduskohtumenetluses ei saa vastustajaks HKMS § 17 lg 1 mõttes olla kohtunik, sh riigikohtunik, kuna seadus ei näe ette avalikku ülesannet, mida kohtunik täidaks enda nimel. Kohtunik täidab talle ametist tulenevaid avalikke ülesandeid eranditult riigi ja kohtuasutuse nimel, mille koosseisus ta teenistuses on. HKMS § 17 lg 2 kohaselt on riigiasutus vastustaja ka siis, kui vaidlustatakse tema koosseisu kuuluva ametiisiku tegevust. HKMS § 18 lg 1 kohaselt teeb vastustaja vaidluse esemest lähtudes kindlaks kohus ja menetlusosalise seisukohad vastustaja määratlemisel ei ole kohtule siduvad. Seega asjaolu, et kaebaja nimetas vastustajana konkreetse kohtuniku, ei ole halduskohtule vastustaja kindlakstegemisel siduva tähendusega. See ei välista automaatselt halduskohtu pädevust kaebuse sisuliseks läbivaatamiseks ega anna alust kaebuse tagastamiseks. Kohtul tuleb kaebaja tahet täpsustada, vajadusel selgitades kohtumenetluse normide sisu. Vastustaja isikust tulenevalt kaebuse tagastamiseks kohtu pädevuse puudumise tõttu saaks olla alust vaid juhul, kui kaebaja jääks vaatamata selgitustele endale kindlaks, et vastustajaks peab olema konkreetne kohtunik.
7.Ringkonnakohus ei nõustu ka halduskohtu seisukohaga, et menetlusseadustikust tulenev kollegiaalne otsustuskord välistaks kohtuniku tegevuse omistamise kohtuasutusele. Selline tõlgendus oleks vastuolus HKMS § 17 lg 2 mõttega, mille kohaselt omistatakse riigiasutusele nii selle koosseisu kuuluva ametiisiku kui kollegiaalorgani tegevus. Kui ametiisik avalikku ülesannet täites kellegi õigusi rikub või huve kahjustab, on selline tegevus riigiasutusele omistatav ja selle peale esitatud kaebuse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse sõltumata sellest, kas nt mõne muu avaliku ülesande täitmisel on ametiisiku pädevus piiratud kollegiaalse otsustamise nõudega või kas ametiisiku tegevus ühtib asutuse väljendatud ametliku seisukohaga.
8.Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga ka selles, et kaebuse aluseks olev tegevus ehk kaebajat puudutavat kohtuasja lahendanud koosseisus osalenud kohtuniku poolt 4(5)
3-25-848 ajakirjandusele kommentaaride andmine asja kohta ei kuuluks sisuliselt halduskohtu pädevusse. Riigikohus on selgitanud, et juba lahendatud asjaga seotud teabenõudele vastamine ei ole enam osa kohtumenetlusest, kuid seda saab lugeda kohtu haldustegevuseks ja sellega seotud vaidlusi avalik-õiguslikeks vaidlusteks, mille lahendamine on halduskohtu pädevuses, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda, mis välistaks halduskohtu pädevuse (RKHKm 20.03.2003 nr 3-3-1-25-03, p 13; Riigikohus viitas toona kehtinud HKMS § 3 lg 1 p-le 1, mis on analoogne täna kehtiva HKMS § 4 lg-ga 1). Ringkonnakohtu hinnangul on see seisukoht analoogselt ülekantav ka meediasuhtlusele, kui mõistlikule inimesele on äratuntav, et kohtunik on andnud kommentaari oma ametikohast tulenevas rollis, mitte juhusliku kõrvalseisja või sõltumatu õigusteadlasena. Olukorras, kus kohtu poolt süüdi mõistetud isiku kohta avaldab andmeid ja seisukohti ajakirjandusele otsuse teinud kohtukoosseisus olnud kohtunik, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud seostada esitatud arvamust kohtuniku ametikohast tuleneva rolli ja kohtuasutusega. Riigikohus on rõhutanud, et kohtute meediasuhtlus on vajalik kohtusüsteemi usaldusväärsuse ja kohtute sõltumatuse tagamiseks, mis on kaalukad väärtused (RKHKo 20.09.2024 nr 3-21-1243, p 13). Kohtu suhtlust meediaga ja isikute kohta andmete avaldamist selle käigus, mida kohtumenetluse seadustikud ei reguleeri, saab käsitada avalik-õigusliku iseloomuga toiminguna HMS § 106 lg 1 tähenduses, millega seotud vaidlused kuuluvad eelduslikult HKMS § 4 lg 1 kohaselt halduskohtu pädevusse ja kus kohase vastustajana tuleb HKMS § 17 lg 2 kohaselt käsitada kohtuasutust.
9.Ringkonnakohus märgib, et põhjendatuks tuleb lugeda ka kaebaja määruskaebuses esitatud seisukoht, et ta ei ole kaebuses taotlenud andmete avaldamisega tekitatud kahju hüvitamist, vaid andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamist ja tekitatud kahju heastamist ehk tagajärgede kõrvaldamist. Sisuliselt soovib kaebaja ringkonnakohtu hinnangul Riigikohtule omistatava väidetavalt õigusvastase toiminguga väidetavalt tekitatud ülekohtu kõrvaldamist. Riigikohtu praktikast tulenevalt on kohane käsitada taolise eesmärgiga kaebust mitte hüvitamis-, vaid heastamiskaebusena HKMS § 37 lg 2 p 5 ja RVastS § 11 lg 1 mõttes, mis hõlmab praegusel juhul toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõuet (vt RKHKo 21.10.2021 nr 3-20-367, p 19). Kaebusest ja määruskaebusest jääb aga ringkonnakohtule ebaselgeks, millisel viisil kahju heastamist kaebaja soovib. Kaebuse menetlusse võtmise uuel otsustamisel tuleb halduskohtul kaebajalt nõuda kaebuse täpsustamist.
10.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse, tühistab Tallinna Halduskohtu 29.04.2025 määruse ning saadab asja tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.
11.Isikuandmete kaitseks tuleb füüsiliste isikute nimed määruse avaldamisel HKMS § 175 lg 3 alusel asendada tähemärkidega. /allkirjastatud digitaalselt/
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.