Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11.09.2026 määrus muutmata.
5.Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja ja tema pereliikmete nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes omas 14.07.2021–19.04.2026 tähtajalist elamisluba Eestis töötamiseks. X esitas 04.11.2024 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks püsivalt Eestisse elama asumiseks, mille menetlus lõpetati Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 25.04.2025 otsusega nr 15.3-3.1/951-1, sest taotleja võttis oma taotluse tagasi pärast seda, kui PPA teavitas, et Kaitsepolitseiameti (KAPO) 09.04.2025 ohuhinnangu kohaselt kujutab ta
3-26-2476 ohtu Eesti riigi julgeolekule ja seega esineb elamisloa andmisest keeldumise alus. X esitas PPA-le 17.02.2026 taotluse töötamiseks antud tähtajalise elamisloa pikendamiseks, mille muutis 23.06.2026 taotluseks anda tähtajaline elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks (välismaalaste seaduse (VMS) § 137 lg 1).
2.PPA keeldus 07.08.2026 otsusega nr 15.3-3.2/252-1 X-ile tähtajalise elamisloa andmisest. Kaitsepolitseiameti hinnangust tulenevalt kujutab X ohtu Eesti riigi julgeolekule ja sellest tulenevalt esineb taotluse puhul keeldumise alus välismaalaste seaduse (VMS) § 124 lg 1 p 1 alusel. Kaebaja haridust ja töökogemust arvestades ei saa välistada PPA ja Kaitsepolitseiameti põhjendatud kahtlust, et kaebaja on või võib sattuda Venemaa eriteenistuste huviorbiiti ning temalt võidakse hakata nõudma ülesannete täitmist, mis kahjustavad Eestit.
3.X esitas 11.08.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 07.08.2026 otsuse nr 15.33.2/252-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata läbi kaebaja taotlus elama asumiseks abikaasa juurde. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse peatada vaidlustatud otsuse kehtivus või täitmine ning tagada kaebajale võimalus viibida kohtumenetluse ajal Eestis kuni haldusasjas lõpplahendi jõustumiseni.
4.Vastustaja esitas 14.08.2026 seisukohad esialgse õiguskaitse taotlusele ning palus jätta taotluse rahuldamata. Esialgse õiguskaitse kohaldamise vastu räägib kaalukas avalik huvi Xist lähtuva julgeolekuohu maandamiseks. Seda ei kaalu üles asjaolu, et Eestis viibivad kehtivate tähtajaliste elamislubade alusel tema Venemaa kodanikest lapseootel abikaasa ning nende ühine alaealine laps. Kohtupraktikas on kinnitust leidnud põhimõte, et välismaalasel puudub põhiõigus Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks, välja arvatud juhul, kui ohus on tema elu, tervis, inimväärikus või esineb tõsine riive perekonnaelule. X-i puhul ei esine viiteid, et kodakondsusjärgsesse riiki naasmisel satuks tema elu, tervis või inimväärikus ohtu. Olukorras, kus isik kujutab endast ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule, ei saa eeldada, et riik peab tagama isikule senise elukorralduse säilimise viisil, mis välistaks tema suhtes kohaldatava meetme negatiivseid tagajärgi. Kaebaja jaoks pidi alates 24.04.2025 olema selge, et elamisloa andmine või pikendamine tulevikus ei pruugi olla võimalik. X ja tema perekonnaliikmed on Venemaa kodanikud ning kuigi X-i abikaasal ja nende lapsel on kehtivad tähtajalised elamisload, ei piira elamislubade olemasolu pere õigust asuda elama kodakondsusjärgsesse riiki. X-il on õigusteadmistega esindaja, kes saab kohtumenetluses tema huvide eest seista ning kelle kaudu ta saab kohtumenetluses osaleda.
5.X esitas esialgse õiguskaitse määrusele määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.08.2026 määrusega rahuldamata. Vaidlustatud otsuse kehtivuse või täitmise peatamisega ei oleks soovitud olukorda võimalik saavutada, sest kaebaja varasem tähtajaline elamisluba oli lõppenud juba 19.04.2026. Seega taotleb kaebaja sisuliselt kohtumenetluse ajaks täiendavate õiguste saamist. Praegusel juhul ei ole kaebaja toonud välja sedavõrd ülekaalukaid põhjuseid, mis saaksid õigustada PPA kohustamist väljastada talle kohtumenetluse ajaks ajutine (tingimuslik) elamisluba, olenemata haldusorganite hinnangust temast lähtuvale julgeolekuohule.
6.26.08.2026 teavitas kaebaja kohut sellest, et ta kutsuti samal päeval PPA-sse, kus talle anti kätte 26.08.2026 lahkumisettekirjutus nr 1052299191 ning samal ajal kohaldati tema suhtes kolmeaastast Schengeni sissesõidukeeldu. Ettekirjutusega määrati vabatahtlikuks lahkumiseks seitsmepäevane tähtaeg – hiljemalt 02.09.2026. Faktiline lahkumine on aga kavandatud juba 31.08.2026. PPA ametnikud teatasid X-ile ja tema esindajale, et esmaspäeval, 31.08.2026 kell 09.00 oodatakse X-i ja tema nelja-aastast tütart Y-i Tallinna lennujaamas, et nad lahkuksid varem ostetud lennupiletite alusel (suunad Istanbul ja Montenegro). 2(7)
3-26-2476
7.Kohtule laekus 28.08.2026 kaebaja taotlus PPA 26.08.2026 ettekirjutuse nr 1052299191 tühistamiseks koos esialgse õiguskaitse taotlusega ettekirjutuse täitmise peatamiseks.
8.Tallinna Halduskohus 28.08.2026 määrusega liitis kaebaja kaebuse PPA 07.08.2026 otsuse nr 15.3-3-2/252-1 tühistamiseks (haldusdasi nr 3-26-2476) ja kaebuse PPA 26.08.2026 ettekirjutuse nr 1052299191 tühistamiseks (haldusasja nr 3-26-2662) ühte menetlusse ning jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ettekirjutuse suhtes rahuldamata (resolutsiooni p 12).
9.X esitas esialgse õiguskaitse määrusele määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 04.09.2026 määrusega ja tühistas Tallinna Halduskohtu 28.08.2026 määruse resolutsiooni p 12. Ringkonnakohus tegi uue määruse, millega peatas PPA 07.08.2026 otsuse nr 15.3-3-2/252-1 (tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine) ja 26.08.2026 lahkumisettekirjutusega nr 1052299191 kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse kuni 29.10.2026. Kuivõrd halduskohus on kuulutanud otsuse avalikult teatavaks tegemise ajana välja 22.10.2026, peab ringkonnakohus asjakohaseks võimaldada kaebajal esialgse õiguskaitse korras viibida Eestis kuni 29.10.2025. See võimaldab halduskohtul soovi korral kaaluda omal algatusel esialgse õiguskaitse pikendamist või negatiivse lahendi korral kaebajal esitada uue põhjendatud taotluse esialgse õiguskaitse pikendamiseks või mõistliku aja jooksul Eestist lahkuda. Kaebaja on 31.08.2026 täitnud lahkumisettekirjutuse, mistõttu puudub vajadus selle kehtivuse peatamiseks. Kaebajal puudub tulenevalt elamisloa tähtaja lõppemisest 19.04.2026 ja elamisloa taotluse rahuldamata jätmisest 07.08.2026 kehtiv alus Eestis viibida ning tulenevalt sissesõidukeelust õigus Eestisse siseneda. Antud juhul kaalub kaebaja huvi era- ja perekonnaelu kaitse vastu üles avaliku huvi seoses kaebajast lähtuva julgeolekuhuviga, mis on küll kaalukas, kuid asjaoludest nähtuvalt mitte iseäranis akuutne. Sellest tulenevalt tuleb esialgse õiguskaitse taotlus rahuldada ning selle eesmärgi saavutamiseks on vaja peatada PPA 07.08.2026 otsuse nr 15.3-3-2/252-1 kehtivus, millega taastub peatamise ajaks kaebaja VMS §-st 130 tulenev õigus viibida Eestis tema elamisloa taotluse menetlemise ajal, ning PPA 26.08.2026 ettekirjutusega nr 1052299191 kehtestatud sissesõidukeelu kehtivus, mis takistab kaebajal Eestisse siseneda.
10.X esitas 07.09.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse esialgse õiguskaitse abinõu muutmiseks. Kaebaja palus täiendada Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2026 määruse resolutsiooniga kohaldatud abinõu järgmise punktiga: „3. Kohustada Politsei- ja Piirivalveametit viivitamata: 3.1. kajastama määruse resolutsiooni p-s 2 peatatud 26.08.2026 lahkumisettekirjutusega nr 1052299191 kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse peatamist kõigis asjakohastes PPA andmekogudes ning juhul, kui X-i kohta on SIS-is hoiatusteade või muu rahvusvaheline kanne, võtma oma pädevuses kõik vajalikud meetmed, et kanne ei takistaks kaebaja Eestisse sisenemist kuni 29.10.2026; 3.2. andma kaebajale ja tema esindajale eesti ja inglise keeles kirjaliku kinnituse, et X-i suhtes 26.08.2026 lahkumisettekirjutusega nr 1052299191 kohaldatud sissesõidukeeld ei kehti kuni 29.10.2026 ning selle kehtivuse peatamine kõrvaldab tema Eestisse sisenemise takistuse; 3.3. edastama nimetatud kinnituse ja teabe määruse täitmiseks tehtud toimingute kohta pädevale Tallinna Lennujaama piiripunkti üksusele; 3.4. juhul kui PPA hinnangul on kaebaja Eestisse sisenemiseks vajalik viisa või muu reisidokument, teavitama sellest viivitamata kirjalikult kaebajat, tema esindajat ja Välisministeeriumi konsulaarosakonda ning kinnitama neile, et PPA kohaldatud sissesõidukeeld ei kehti kuni 29.10.2026.” Kaebaja lahkus Eestist 31.08.2026.
3(7)
3-26-2476 Määrusega antud ajutise kaitse tegelik toime sõltub sellest, kas sissesõidukeelu peatamine on viivitamata kajastatud PPA ja vajaduse korral rahvusvahelistes andmekogudes ning kas kaebajal on lennuettevõtjale ja piiripunktile esitatav ametlik PPA kinnitus. Kaebajal ei ole kehtivat elamisloakaarti ega viisat, mida lennuettevõtja võiks tavapärase reisidokumendina kontrollida. Pelgalt kohtumääruse esitamine ei taga, et lennuettevõtja lubab ta pardale või välispiiril on PPA süsteemides kohtumääruse õiguslik toime nähtav. Ilma täpselt kindlaks määratud täitmisviisita võib kohaldatud esialgne õiguskaitse jääda sisuliselt teostamatuks. Kaebaja abikaasa ja alaealise Y-i ema viibib Eestis. Teise lapse eeldatav sünnikuupäev on 18.09.2026. Kaebaja kiire tagasipöördumise võimalus puudutab otseselt perekonnaelu tegelikku kaitset. Kaebaja ei soovi pikendada 29.10.2026 tähtpäeva ega muuta määrust sisuliselt, vaid tagada kohtumääruse täitmine selleks ajaks, mille kohus on juba kindlaks määranud.
11.Vastustaja esitas 09.09.2026 seisukohad esialgse õiguskaitse muutmise taotlusele. Arvestades, et X viibib hetkel PPA-le teadaolevalt Türgis ning Eesti (ja Schengeni) territooriumile sisenemiseks peab ta eeldatavasti tõendama Türgi piirivalvele ja lennuettevõtjale oma viibimisalust, soovitab PPA X-il pöörduda koos Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2026 määrusega lähimasse Eesti Vabariigi saatkonda ning taotleda määruse alusel viisat. Pelgalt kohtumäärust näidates ei pruugi lennuettevõtted X-i pardale lubada. Kuivõrd Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2026 määrus ei ole edasikaevatav, on ringkonnakohtu määrus jõustunud. PPA ei saa jõustunud kohtumääruse kohta väljastada X-ile täiendavat kinnituskirja või tõendit. PPA on juba kinnitanud, et sissesõidukeeld ei kehti ning täiendava kinnituskirja nõudmine ei ole põhjendatud. Sissesõidukeelu kehtivust on X-il võimalik kontrollida Siseministeeriumi kodulehel. VMS § 130 sätestab välismaalase õiguse taotluse läbivaatamise ajal Eestis viibimiseks, kuid ei anna automaatset alust Schengeni territooriumile sisenemiseks. PPA ei saa teha välisesindusele ettekirjutust viisa väljastamiseks. Kuigi inimlikult on mõistetav, et Eesti territooriumile naasmisega kaasnevad X-ile teatavad ebamugavused, siis otsuse lahkuda Türgi kaudu Montenegrosse tegi X ise. Kodakondsusjärgsesse riiki ehk Venemaale lahkumisel oleks X-il Eesti territooriumile sisenemine oluliselt hõlpsam, kuivõrd Eesti piirivalve saab jõustunud määruse olemasolu kontrollida iseseisvalt ning piiriületust välispiirilt võimaldada.
12.Tallinna Halduskohus jättis 11.09.2026 määrusega rahuldamata X-i taotluse esialgse taotluse abinõu muutmiseks. Kohtu hinnangul puudub vajadus Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2026 määruse muutmiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2026 määruse resolutsiooni p-st 2 ning määruse p-st 18 nähtuvalt on PPA 07.08.2026 otsuse nr 15.3-3-2/252-1 kehtivus peatatud, millest tulenevalt taastus peatamise ajaks kaebaja VMS §-st 130 tulenev õigus viibida Eestis tema elamisloa taotluse menetlemise ajal. Samuti peatas ringkonnakohus PPA 26.08.2026 ettekirjutusega nr 1052299191 kehtestatud sissesõidukeelu kehtivuse, mis takistab kaebajal Eestisse siseneda. Ringkonnakohtule oli ka määruse vormistamise ajal teada, et kaebaja lahkus Eestist 31.08.2026 (vt määruse p 18). Vastustaja on kinnitanud, et peatas kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu kehtivuse kuni 29.10.2026. Sissesõidukeelu kehtivuse peatamisega kustutatakse ka vastav SIS-hoiatusteade. Seega kuni peatamise lõpuni SIS-hoiatusteadet ei ole. Samuti nähtub Siseministeeriumi andmebaasist, et kaebajale kohaldatud Schengeni keeld on hetkel peatatud. Seega puuduvad kaebajal takistused Eestisse sisenemiseks. Õigusaktidest ei tulene vastustajale kohustust anda isikule täiendavat kinnituskirja, et tal on õigus viibida Eesti territooriumil. Kaebajal on PPA kinnituse asemel võimalik samaväärsena tõlkida Tallinna Ringkonnakohtu 04.09.2026 määrus, kuivõrd isiku viibimisaluse tõendamisel välisriigi võimudele ei saa eeldada PPA kinnituse suuremat kaalu. Samuti puudub vastustajal kohustus anda juhiseid Eesti Vabariigi 4(7)
3-26-2476 saatkonnale kaebajale viisa väljastamiseks, sh olukorras, kus kaebaja ei ole vastavat taotlust esitanud. Lisaks on kaebajalt tema Venemaa Föderatsiooni kodakondsust arvestades võimalik tulla Eestisse läbi kodakondsusjärgse riigi, nagu PPA 09.09.2026 vastuses kohtunõudele selgitas.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.X palub 24.09.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 11.09.2026 määruse resolutsiooni, millega jäeti rahuldamata tema esialgse õiguskaitse muutmise taotlus. Kaebaja palub võtta toimikusse määruskaebuse lisad 1 ja 2 ning arvestada kirjeldatud uusi asjaolusid 11.09.2026 määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel ning lahendada määruskaebus ja esialgse õiguskaitse muutmise küsimus viivitamata. Samuti palub kaebaja kaasata HKMS § 24 lg 1 p 2 alusel Välisministeerium menetlusse arvamuse andmiseks, toimetada määruskaebus koos lisadega ministeeriumile viivitamata kätte ning määrata lühike, võimaluse korral kahe tööpäeva pikkune tähtaeg, et ministeerium teataks viisamenetluse lõpetamist takistavatest konkreetsetest asjaoludest, vajalikest täiendavatest dokumentidest ning võimalusest teha otsus kiireloomuliselt. Kohustada esialgse õiguskaitse muutmisel PPAd saatma ühe tööpäeva jooksul Välisministeeriumile ja Eesti Vabariigi Suursaatkonna Ankaras konsulaarosakonnale kinnitus sissesõidukeelu kehtivuse peatamise kohta kuni 29.10.2026 ning teave sellega seoses infosüsteemides tehtud toimingute kohta, edastades koopia ka kaebaja esindajale. Kui vastav teave on juba edastatud, esitada kohtule ja kaebaja esindajale sellekohase teate koopia. 24.09.2026 seisuga on määruse tegemisest möödunud 20 päeva, kuid X ja temaga koos viibiv nelja-aastane tütar Y ei ole endiselt saanud Eestisse tagasi pöörduda. XX.XX.XXXX sünnitas kaebaja abikaasa Q-i Eestis tütre F. F sündi kinnitab lisas 2 esitatud tõend. Lisa 1 sisaldab kirjavahetust ajavahemikust 07.09.2026–23.09.2026, millest nähtuvad kaebaja ja tema esindaja pöördumised ning viited abikaasa pöördumistele Välisministeeriumi poole. 07.09.2026 pöördus esindaja PPA ja teiste pädevate asutuste poole, paludes selgitada tagasipöördumise praktilist korda ning anda vajalikud kinnitused. 09.09.2026 saadeti Välisministeeriumile ja Eesti Vabariigi Suursaatkonnale Ankaras kiireloomuline pöördumine viisa vormistamise küsimuses. Järgnev kirjavahetus puudutas vajalikke dokumente, vastuvõtuaja broneerimist ja taotluse kiirema menetlemise võimalust. 15.09.2026 esitas kaebaja isiklikult D-viisa taotluse Eesti Vabariigi Suursaatkonnas Ankaras. Samal päeval kinnitas Välisministeerium kirjalikult taotluse menetlusse võtmist ning kaebaja esindajaga toimunud telefonivestlust. Seega on halduskohtu 11.09.2026 määruses nimetatud asjaolu — esitatud viisataotluse puudumine — praeguseks muutunud. 23.09.2026 küsis kaebaja uuesti teavet menetluse seisu kohta. Saatkond teatas, et taotlus on läbivaatamisel ning D-viisa taotlus vaadatakse läbi ja otsustatakse 30 päeva jooksul selle esitamisest. Vastuses ei nimetatud konkreetset eeldatavat otsustamise aega, arvestades ringkonnakohtu määrust ja lapse sündi. Viisaotsuse puudumine selleks kuupäevaks ei tõenda iseenesest taotluse menetlemise üldise tähtaja rikkumist. Siiski ei lahenda viitamine üldisele menetlustähtajale küsimust, kas kehtiv esialgne õiguskaitse on konkreetses perekondlikus olukorras piisav. Esialgne õiguskaitse kehtib üksnes kuni 29.10.2026 ning iga täiendav ootepäev lühendab aega, mille jooksul kaebaja saab seda tegelikult kasutada. Kaebaja ei väida, et 04.09.2026 määrus asendab iseenesest viisat või sisaldab konsulile otsest ettekirjutust viisa väljastamiseks. Kaebaja palub kohtul hinnata täiendavate abinõude vajalikkust, sest vaidlustatud haldusaktide kehtivuse peatamine ei ole seni toonud kaasa tegelikku tagasipöördumist ja perekonna taasühinemist. F sünd ja viisataotluse esitamine on uued asjaolud, mis ilmnesid pärast 11.09.2026 määruse tegemist. 5(7)
3-26-2476
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse halduskohtu 11.09.2026 määruse resolutsiooni peale menetlusse (HKMS § 207 lg 1). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
15.Haldusorgani kohtumenetlusse kaasamise mõte on võimaldada kohtul vajaduse korral otsida abi asja õigeks lahendamiseks. Seejuures võib kohus lähtuda mh otstarbekuse kaalutlustest. Haldusorgani kaasamata jätmine ei mõjuta tema subjektiivseid õigusi ning HKMS ei näe sellisel puhul ette ka kaasamata jätmise vaidlustamise võimalust (vrd HKMS § 21 lg 4) (RKHKm nr 3-21-150, p 18).
16.Ringkonnakohus ei näe käesoleva taotluse lahendamisel vajadust kaasata Välisministeeriumi määruskaebemenetlusse. Kaebaja esitatud kirjavahetusest ei nähtu, et konsulaat oleks viidanud, et viisa menetlemisel esineks takistusi või vaja oleks esitada täiendavaid dokumente. Samuti ei ole vajalik seisukoha andmine haldusmenetluse võimaliku kiirendamise osas. HMS § 36 lg 1 p 2 kohaselt haldusorgan selgitab menetlusosalisele või taotluse esitamist kaaluvale isikule nende soovil, millise tähtaja jooksul haldusmenetlus eeldatavasti läbi viiakse ja millised on võimalused haldusmenetluse kiirendamiseks. Samas VMS § 12 lg 2 sätestab, et välismaalaste seaduses sätestatud viisamenetlusele ei kohaldata haldusmenetluse seaduse sätteid, kui välismaalaste seadus ei sätesta teisiti. VMS-s ei ole ette nähtud võimalust konsulaadis esitatud viisataotluse menetluse kiirendamiseks. Seega Välisministeeriumi seisukoha küsimine ei ole määruskaebuse lahendamiseks vajalik. Samuti ei ole kaebuse esemeks Välisministeeriumi ega saatkonna tegevus.
17.Kaebaja taotleb PPA kohustamist kinnituse saatmiseks Välisministeeriumile ja Eesti Vabariigi Suursaatkonna Ankaras konsulaarosakonnale sissesõidukeelu kehtivuse peatamise kohta kuni 29.10.2026. VMS § 101 lg 1 p 3 kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav minister kooskõlastatult Välisministeeriumiga määrusega viisa andmise otsustamisel kooskõlastuse andmise korra ja tähtajad. Siseministri 04.12.2015 määruse nr 69 „Viisa andmise otsustamisel kooskõlastuse andmise kord ja tähtajad ning viisa andmise kooskõlastamiseks ja Euroopa Liidu ühtses viisainfosüsteemis andmete töötlemiseks pädevad asutused“ § 2 lg 1 kohaselt konsulaarametnik kooskõlastab viisa andmise § 4 lõikes 1 nimetatud asutusega. Viisa andmise kooskõlastamiseks on pädevad asutused Politsei- ja Piirivalveamet ning julgeolekuasutus julgeolekuasutuste seaduse tähenduses. Schengeni konventsiooni liikmesriigi pädeva asutuse antud ühtse viisaalase teabevahetuse korraldamiseks on pädevad asutused Kaitsepolitseiamet ning Politsei- ja Piirivalveamet. VISis andmete töötlemiseks pädevad asutused on Välisministeerium, Politsei- ja Piirivalveamet ning julgeolekuasutus julgeolekuasutuste seaduse tähenduses neile õigusaktidega pandud ülesannete täitmiseks vajalikus ulatuses. Seega viisataotluse menetlemisel on konsulaarametnikus kohustus võtta PPA-lt viisataotlusele kooskõlastus, mistõttu oleks PPA kohustamine täiendava kinnituse esitamiseks kaebaja õiguste kaitse seisukohast tarbetu. PPA on kinnitanud, et asjakohastes andmebaasides kaebaja suhtes sissesõidukeeldu ei nähtu.
18.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse p 15 põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Kaebaja on palunud kohtul hinnata täiendavate abinõude vajalikkust, sest vaidlustatud haldusaktide kehtivuse peatamine ei ole seni toonud kaasa tegelikku tagasipöördumist ja perekonna taasühinemist, viidates, et lapse sünd ja viisataotluse esitamine on asjaolud, mis ilmnesid pärast halduskohtu 11.09.2026 määruse tegemist. Ehkki kaebajal on õigus selles, et esialgse õiguskaitse asjas määruskaebust lahendades tuleb arvesse võtta ka pärast vaidlustatud määruse tegemist muutunud asjaolusid, ei anna viidatud asjaolud praegusel juhul alust halduskohtu määruse muutmiseks. Esiteks oli ringkonnakohtu 04.09.2026 määruse üheks keskseks kaalutluseks kaebaja huvi olla oma lapse sünni ajal Eestis 6(7)
3-26-2476 pere juures. Lapse sündimine XX.XX.XXXX ei muuda seda huvi varasemast intensiivsemaks. Teiseks ei ole viisataotluse esitamine ainus ega potentsiaalselt ka kõige kiirem tee kaebaja eesmärgi saavutamiseks. Kaebajale ei saanud olla teadmata võimalus naasta Eestisse läbi kodakondsusjärgse riigi, st Venemaa, mida selgitas ka PPA oma 09.09.2026 seisukohas. Saab lugeda üldteada asjaoluks, et Türgi ja Venemaa vahel on toimiv igapäevane lennuliiklus, sh võimalusega lennata Sankt Peterburgi, mis asub Eesti piirile suhteliselt lähedal. Samuti on päevasel ajal avatud Venemaa ja Eesti vahelised maismaapiiripunktid. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajal oleks takistusi Venemaale reisimiseks ning kaebajal on olnud võimalik vähemalt alates 10.09.2026 teha iseseisvalt korraldusi Eestisse jõudmiseks ning perega taasühinemiseks. Asjaolu, et tegemist ei ole kõige mugavama või kaebaja jaoks eelistatud reisiteekonnaga, ei riku kaebaja seadusega kaitstud õigusi ega ole mõjuv põhjendus esialgse õiguskaitse abinõu muutmiseks.
19.Eeltoodust tulenevalt jääb X-i 11.09.2026 määrus muutmata.
määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
/allkirjastatud digitaalselt/
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.