X-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.06.2026 otsuse nr 15.3-3.2/218-1 ja 29.06.2026 ettekirjutuse nr 1052297982 tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
2.Võtta menetlusse X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 23.09.2026 määruse peale haldusasjas nr 3-26-1989.
Jätta X-i
määruskaebus rahuldamata.
4.Muuta Tallinna Halduskohtu 23.09.2023 määruse haldusasjas nr 3-26-1989 resolutsiooni ja sõnastada see järgmiselt: „Jätta X-i taotlus esialgse õiguskaitse abinõu muutmiseks rahuldamata“. Muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7).
3-26-1989
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (kaebaja) on Türgi Vabariigi kodanik, kes on omanud Eestis tähtajalisi elamislubasid õppimiseks (10.11.2017–30.06.2019, pikendatud kuni 31.01.2020) ja püsivalt Eestisse elama asumiseks (09.03.2020–09.03.2025, pikendatud kuni 18.10.2025). Kaebaja esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 09.12.2025 taotluse pikendada temale antud tähtajalist elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks.
2.PPA keeldus 26.06.2026 otsusega nr 15.3-3.2/218-1 tähtajalise elamisloa pikendamisest välismaalaste seaduse (VMS) § 123 p-de 2 ja 3 alusel.
3.PPA kohustas 29.06.2026 ettekirjutusega nr 1052297982 kaebajat lahkuma Eestist hiljemalt 09.07.2026 ja kohaldas tema suhtes Schengeni sissesõidukeeldu üheks aastaks.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule 02.07.2026 kaebuse, mille halduskohus võttis menetlusse nõuetega tühistada PPA 26.06.2026 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsus nr 15.3-3.2/218-1 ja 29.06.2026 ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1052297982 ning kohustada PPA-d vaatama kaebaja 09.12.2025 tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus uuesti läbi. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse korras peatada lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu täitmine kuni haldusasjas lõpplahendi jõustumiseni.
5.Tallinna Halduskohus kohaldas 06.07.2026 määrusega HKMS § 252 lg 4 alusel ajutist õiguskaitset ning peatas PPA 29.06.2026 ettekirjutuse nr 1052297982 kehtivuse 30 päevaks.
6.Kaebaja lahkus Eestist 08.07.2026 Türgisse.
7.Tallinna Halduskohus jättis 30.07.2026 määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse alates 06.08.2026 rahuldamata. Kaebaja vaidlustas selle määruskaebusega ringkonnakohtus.
8.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 05.08.2026 määrusega kaebaja määruskaebuse ning tühistas Tallinna Halduskohtu 30.07.2026 määruse resolutsiooni p-i 1. Ringkonnakohus tegi esialgset õiguskaitset puudutavas osas asjas uue määruse, millega rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus osaliselt ja peatas PPA 29.06.2026 ettekirjutusega Eestist lahkumiseks nr 1052297982 kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtivuse kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei saa eitada, sest kehtiv sissesõidukeeld välistaks kaebajale viisa või elamisloa andmise (VMS § 65 lg 2 p 5, § 126 lg 1). Kuigi esialgse õiguskaitse vajadus ei ole ülekaalukas, on kaebusel sissesõidukeelu kohaldamisega seoses head eduväljavaated. VMS §-st 130 tulenevalt oli kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamise ajal tema Eestis viibimine seaduslik. Kuigi PPA 23.04.2026 e-kirjas selgitati kaebajale, et tema elamisloa taotlus ei ole põhjendatud ja see kavatsetakse jätta rahuldamata, ei olnud selle kirja eesmärk teavitada kaebajat vajadusest valmistuda viivitamata pärast otsuse tegemist Eestist lahkuma, vaid sellega anti kaebajale võimalus esitada kavandatavale otsusele omapoolsed vastuväited ning võimalikud lisatõendid. PPA etteheide, et kaebaja jäi kuni 26.06.2026 Eestisse ära ootama oma taotluse kohta tehtavat otsust, on selgelt otsitud juba ainuüksi põhjusel, et PPA 19.06.2026 e-kirjaga oli kaebajat teavitatud taotluse menetlemise tähtaja pikendamisest kuni 09.07.2026. Menetlustähtaja pikendamine ei tähenda, et PPA pidanuks otsuse tegemisega viivitama, kuid samas ei ole alust heita kaebajale ette seda, et ta ei lahkunud Eestist juba varem. Kaebaja on usutavalt selgitanud, et ta ei saanud PPA-lt 26.06.2026 selget juhist edasiseks käitumiseks, vaid tal paluti üksnes ilmuda uuesti PPA-sse 29.06.2026, kus talle koostati lahkumisettekirjutus. Ettekirjutusest nähtuvalt on kaebaja Eestisse sisenenud ja Eestis viibinud seaduslikult ning ta on teinud PPA-ga koostööd, ei ole 2(6)
3-26-1989 esitanud valeandmeid ega takistanud menetluse läbiviimist. Kuigi kaebajale on heidetud ette ajavahemikuks 18.10.2024–18.10.2025 väljastatud tähtajalise elamisloa mittesihipärast kasutamist (Eestis elamise asemel elas isik suurema osa ajast Türgis), ei saa sellest automaatselt järeldada, et kaebaja viibimine Eestis ja Schengeni alal on selgelt ebasoovitav ning seda tuleb sissesõidukeelu kohaldamisega tõkestada. PPA ei ole toonud välja, et kaebaja võiks ohustada Eesti või mõne teise Schengeni konventsiooni liikmesriigi avalikku korda või julgeolekut. Kuna tuvastatud ei ole asjaolusid, millest nähtuvalt võiks kaebaja isegi lühiajaline viibimine Eestis või Schengeni viisaruumis ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut, ei kahjustaks esialgse õiguskaitse kohaldamine kuigivõrd avalikku huvi. Seetõttu ei ole esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ka vältimatult vaja, et kaebaja õiguskaitsevajadus peab olema äärmiselt tungiv, vaid piisab sellest, et kohaldatud sissesõidukeeld raskendab kaebaja võimalusi liikuda ja säilitada oma sotsiaalseid suhteid Eestis ja mujal Schengeni alal (nt oleks kaebajal võimalik elukaaslase ja tema lapsega kohtuda üksnes Türgis või mujal väljaspool Schengeni ala).
9.Kaebaja esitas 22.09.2026 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus kohustada PPA-d väljastama talle tähtajaline elamisluba või kohaldada muud meedet, mis võimaldaks kaebajal asja lõpliku lahendamiseni Eestis seaduslikult viibida. Pärast varasema esialgse õiguskaitse taotluse lahendamist on ilmnenud uued ja olulised asjaolud, mille tõttu võib tema õiguste tõhus kaitse lõpliku kohtuotsusega muutuda oluliselt raskemaks või võimatuks. Eelkõige on uueks oluliseks asjaoluks see, et kaebaja D-viisa taotlus jäeti rahuldamata. Vaatamata sissesõidukeelu peatamisele ei ole kaebajal võimalik seadusliku viisamenetluse kaudu Eestisse tagasi pöörduda. Pärast keeldumise otsuse saamist pöördus kaebaja saatkonna poole, et saada selgust, mida konkreetselt keeldumise ainus alus nr 7 tema suhtes tähendas ning millistele faktilistele asjaoludele see järeldus tugines. Kaebaja mõistab, et seadus nägi ette vaide esitamise Välisministeeriumile ning riigilõivu tasumise. Kuna aga keeldumise alus oli üldsõnaliselt sõnastatud ning saatkond ei avaldanud konkreetset faktilist alust, püüdis kaebaja enne selle menetluse kasutamist saada selgust, mida täpselt ta peab vaidlustama. Kaebaja pöördumine jäeti läbi vaatamata, kuna Välisministeeriumi hinnangul ei olnud vaie esitatud nõuetekohaselt ning puudust ei kõrvaldatud tähtajaks. Eelneva tõttu on kaebaja olukord oluliselt erinev varasemast esialgse õiguskaitse menetlusest, kus oli võimalik eeldada, et kaebaja saab Eestisse tagasi pöörduda mh viisaga.
10.Tallinna Halduskohus jättis 23.09.2026 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Tallinna Ringkonnakohus on 05.08.2026 määrusega juba kaebaja poolt samal eesmärgil esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendanud. Uueks asjaoluks, mis tingiks kaebaja suhtes täiendava esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise (sh kaebajale kohtumenetluse ajaks tähtajalise elamisloa või muu seadusliku viibimisaluse andmise), ei saa pidada seda, et sõltumata kohtu poolt sissesõidukeelu kehtivuse peatamisest ei õnnestunud kaebajal saada viisat. Uued asjaolud peaksid olema seotud käesoleva vaidluse esemega, ilmnema või saama kaebajale teatavaks pärast ringkonnakohtu 05.08.2026 määruse tegemist ning mõjutama kohtute varasemat hinnangut kaebaja esialgse õiguskaitse vajadusele ja kaebuse eduväljavaadetele. Kaebaja 22.09.2026 taotlusest ei nähtu selliseid asjaolusid, millega kohtud poleks saanud juba varasema taotluse lahendamisel arvestada ning mis tingiks täiendava esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise. Muu hulgas on kaebaja varasema esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel arvestatud kaebaja huviga säilitada sotsiaalsed suhted (sh elukaaslase ja tema lapsega) Eestis ja mujal Schengeni alal ning võetud arvesse kaebuse eduväljavaateid. See, et kaebajale keelduti 31.08.2026 D-viisa väljastamisest, ei mõjuta praeguses asjas kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ega kaebuse eduväljavaateid PPA 3(6)
3-26-1989 26.06.2026 otsuse ja 29.06.2026 ettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu vaidlustamisel. Kuna kaebaja ei ole korduvas taotluses esitanud asjaolusid, mis tooksid kaasa kaebaja taotluse osas teistsuguse resolutsiooniga määruse tegemise, jääb kaebaja korduv esialgse õiguskaitse taotlus HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata. Praeguse haldusasja raames ei saa kaebaja vaidlustada talle viisa andmisest keeldumist. Kaebajal on võimalik viisa andmisest keeldumist kohtus eraldiseisvalt vaidlustada, kuid selleks tuleb eelnevalt läbida seaduses ettenähtud vaidemenetlus. Kui kaebajal jäi 31.08.2026 viisa andmisest keeldumise otsuse vaidlustamiseks vaidemenetlus nõuetekohaselt läbimata, on tal võimalik soovi korral esitada ka uus viisataotlus ning keelduva otsuse saamisel see ettenähtud vaidlustamiskorda järgides vaidlustada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
11.Kaebaja palub 23.09.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 23.09.2026 määrus ja kohaldada esialgset õiguskaitset. Kaebaja ei vaidlusta D-viisa väljastamisest keeldumist. D-viisa väljastamisest keeldumine on uus asjaolu, mis tekkis pärast ringkonnakohtu 05.08.2026 määruse tegemist. Ringkonnakohus ei saanud seda asjaolu oma määruses hinnata. D-viisa väljastamisest keeldumine mõjutab otseselt kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust. Pärast viisa väljastamisest keeldumist ei ole kaebajal enam tegelikku võimalust seaduslikult Eestisse naasta. Kaebaja ei jätnud teadlikult viisa väljastamisest keeldumist vaidlustamata. Kaebaja soovis enne vaide esitamist teada saada, mida ta konkreetselt vaidlustama peab. Kaebaja pöördumine jäeti menetluslikel põhjustel läbi vaatamata. Uue viisataotluse esitamine on küll võimalik, kuid kaebaja ei tea endiselt, milline konkreetne asjaolu põhjustas esimese keeldumise aluse nr 7 kohaldamise. Seetõttu ei tea kaebaja, mida ta peaks uues taotluses muutma, parandama või täiendavalt tõendama. Kaebaja ei välista uue D-viisa taotluse esitamist tulevikus, kuid see ei ole praeguses olukorras toimiv ja tagatud lahendus. Kaebaja taotleb võimalust viibida kohtumenetluse ajal Eestis seaduslikul alusel. Kaebaja palub HKMS § 208 lg 2 alusel enne määruskaebuse lahendamist määruskaebus tagada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
13.Ringkonnakohus tagastab kaebajale koos määruskaebusega esitatud lisad, kuna tegemist on korduvate tõenditega, mis on esitatud juba esimese astme menetluses.
14.Kaebaja on esitanud praeguses haldusasjas esialgse õiguskaitse taotluse 02.07.2026 kaebuses ning Tallinna Halduskohus jättis selle 30.07.2026 määrusega rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus on 05.08.2026 määrusega rahuldanud kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning peatanud PPA 29.06.2026 ettekirjutusega kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtivuse kuni haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kaebaja esitas 22.09.2026 halduskohtule uue esialgse õiguskaitse taotluse, mille halduskohus jättis 23.09.2026 määrusega läbi vaatamata, sest leidis, et tegemist oli samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva taotlusega (HKMS § 55 lg 3).
4(6)
3-26-1989
15.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebaja 22.09.2026 esialgse õiguskaitse taotlusest järeldada, et tegemist on samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva taotlusega. Kaebaja on taotlust põhjendanud asjaoluga, et tema D-viisa taotlus jäeti 31.08.2026 rahuldamata, mistõttu ei ole tal vaatamata ringkonnakohtu 05.08.2026 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõule võimalik seaduslikult Eestisse naasta. Esialgse õiguskaitse taotluse eesmärk on seega, et kohus muudaks ringkonnakohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu tulenevalt asjaolust, et kohaldatud esialgne õiguskaitse ei taga kaebajale soovitud tulemust – viibida oma kohtuasja arutamise juures kuni kohtumenetluse lõpuni. Järelikult tuleb kaebaja 22.09.2026 avaldust käsitada taotlusena esialgse õiguskaitse abinõu muutmiseks HKMS § 253 mõistes. Kuna kaebaja esitas 30.07.2026 Eesti saatkonnale Ankaras D-viisa taotluse, mis jäeti pärast ringkonnakohtu 05.08.2026 määruse tegemist 31.08.2026 rahuldamata, ei pruugi kohaldatud esialgse õiguskaitse vahend – PPA 29.06.2026 ettekirjutusega kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtivuse peatamine – olla praeguseks kaebaja õiguste kaitseks enam piisav. Et kaebaja 22.09.2026 avaldust tuli käsitada taotlusena esialgse õiguskaitse abinõu muutmiseks, ei saanud halduskohus jätta esialgse õiguskaitse taotlust HKMS § 55 lg 3 alusel läbi vaatamata.
16.Esialgse õiguskaitse abinõu muutmise taotluse esitamisel tuleb eelkõige kaaluda, kas kaebaja õiguste kaitset arvestades on põhjendatud rakendada esialgset õiguskaitset teistsuguses ulatuses, kui seda tegi ringkonnakohus 05.08.2026 määrusega. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid niipalju, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks (nt Riigikohtu 13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 11).
17.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole juba kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu muutmiseks alust. Ringkonnakohus asus 05.08.2026 määruses seisukohale, et kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei saa välistada, sest kehtiv sissesõidukeeld välistaks kaebajale viisa või elamisloa andmise (nt VMS § 65 lg 2 p 5, § 126 lg 1). Samas jääb ringkonnakohus 05.08.2026 määruses avaldatud seisukoha juurde, et kaebajal puudub eriliselt ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja taotles abinõu muutmist eelkõige seepärast, et oleks tagatud tema õigus viibida oma asja arutamise juures. Kaebajal on võimalik käimasolevas kohtumenetluses osaleda videosilla vahendusel või kasutades esindajat. Ringkonnakohus lõi esialgse õiguskaitse taotluse osalise rahuldamisega kaebajale võimaluse naasta Eestisse viisaga. See võimalus on jäänud lõpuni kasutamata kaebaja enda suutmatuse tõttu viisa andmisest keeldumist vaidlustada. Kaebajal on võimalik esitada uus viisataotlus ning viisa väljastamisest keeldumise korral see vaidlustada, läbides eelnevalt seaduses sätestatud vaidemenetluse. Keelduva otsuse vaidlustamisel saab kaebaja võimaluse korral kasutada esindajat, samuti on selles menetluses võimalik taotleda esialgset õiguskaitset.
18.Esialgse õiguskaitse abinõu muutmiseks ei ole alust ka seetõttu, et taotluse rahuldamisel, s.o kaebajale kohtumenetluse ajaks tähtajalise elamisloa andmiseks kohustamisel, saavutaks kaebaja juba kohtumenetluse ajal oma eesmärgi. Kuigi sellise õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole iseenesest välistatud, peaks sellisel juhul õiguskaitse kohaldamiseks esinema ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus ning kaebus peaks tervikuna olema arvestatava edulootusega (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19). Need tingimused ei ole praegusel juhul täidetud. Nagu ringkonnakohus ülal märkis, ei ole siinses asjas kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus ülemäära suur. Ringkonnakohus võttis 05.08.2026 määrusega esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamisel seisukoha üksnes lahkumisettekirjutusega kohaldatud sissesõidukeelu vaidlustamise perspektiivi, kuid mitte PPA 26.06.2026 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsusega seonduvalt. Viimase vaidlustamise perspektiivi saab hinnata pigem kasinaks. Ülaltoodu põhjal jääb taotlus rahuldamata.
5(6)
3-26-1989
19.Kuna ringkonnakohus lahendab määruskaebuse sisuliselt, puudub vajadus määruskaebust HKMS § 208 lg 2 alusel tagada.
20.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse resolutsiooni ja põhjendusi vastavalt käesolevale määrusele.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.