Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar 19. juuni 2026, Tartu 3-26-1180 MTÜ Tartu Üliõpilasküla kaebus Päästeameti 19. veebruari 2026. a otsuse nr 7.2-2.2/1205-2 tühistamiseks ja Päästeameti kohustamiseks lahendama uuesti kaebaja 13. veebruari 2026. a taotlus kooskõlastuse saamiseks MTÜ Tartu Üliõpilasküla määruskaebus Tartu Halduskohtu 9. mai 2026. a määruse resolutsiooni punkti 5 peale Kirjalik menetlus Kaebaja MTÜ Tartu Üliõpilasküla Esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja Päästeamet
RESOLUTSIOON
Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 9. mai 2026. a määruse resolutsiooni punkt 5 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määrus on lõplik (HKMS § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Päästeamet jättis 19. veebruari 2026. a otsusega nr 7.2-2.2/1205-2 rahuldamata MTÜ Tartu Üliõpilasküla 13. veebruari 2026. a taotluse pärast 1. maid 2026 Tartus asuvates üliõpilaselamutes automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi (ATS) tulekahjuteate Häirekeskusesse edastamise jätkamiseks.
2.MTÜ Tartu Üliõpilasküla esitas 20. aprillil 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse Päästeameti 19. veebruari 2026. a otsuse nr 7.2-2.2/1205-2 tühistamiseks ja Päästeameti kohustamiseks lahendama uuesti kaebaja 13. veebruari 2026. a taotlus kooskõlastuse saamiseks. Kaebaja ei nõustu Päästeameti seisukohaga, et üliõpilaselamud ei kuulu siseministri 7. jaanuari 2013. a määruse nr 1 „Nõuded tulekahjusignalisatsioonisüsteemile ja ehitistele, kust tuleb automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi tulekahjuteade edastada Häirekeskusesse, ning tulekahjuteate edastamise ja sellest loobumise kord“ (määrus nr 1) lisa 2 loetellu ega
erandite loetellu, st ehitiste alla, mille puhul Päästeamet saab kaaluda tulekahjuteadete jätkuvat edastust Häirekeskusesse. Kaebaja hallatavad üliõpilaselamud on alaliselt mehitamata majutusasutused, kus on täidetud ATS-i nõuded ja tulekahju korral ei ole tagatud Häirekeskuse viivitamatu teavitamine muul viisil ega kiire evakuatsioon ehitisest. Üliõpilaselamutes ei viibi personali, kes võiksid hädajuhtumi puhul sealsetele elanikele juhiseid anda. Üliõpilaselamutes lahkuvad ja saabuvad elanikud ise ja suhtlus majutusasutusega toimub distantsilt.
3.Kaebaja esitas 4. mail 2026 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub kohustada Päästeametit kooskõlastama kohtumenetluse ajaks ATS-i teadete jätkuv edastamine Häirekeskusesse seitsmes Tartu linnas asuvas üliõpilaselamus. Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus, kuna üliõpilaselamute tuleohutus on ATS-i süsteemita saamas kannatada. Kaebaja soovib, et päästjad reageeriksid automaatselt tuleohule kaebaja üliõpilaselamutes ka pärast 1. maid 2026. Uue korra kohaselt tuleb tudengitel teha tulekahju korral ise hädaabikõne, kuid nii kaotatakse tulekahju korral väärtuslikku aega. Üliõpilaselamutes elab palju välistudengeid, kes ei pruugi olla võimelised kiiremalt vastavaid kõnesid tegema. Tõenäoline on, et reageerimisahel pikeneb oluliselt ja üliõpilaselamutes elavatele inimestele ja nende varale suurenevad tulekahjuriskid. ATS-i tulekahjuteadete jätkuv edastamine võib hoida ära suurõnnetusi ja päästa elusid. Samuti ei toimi kahjuteadete suunamine G4S kaudu, sest turvaekipaažid jõuavad objektile reeglina hiljem kui päästeametnikud. Kaebajal ei ole mõistlikult võimalik ka seitset üliõpilaselamut spetsiaalselt mehitada.
4.Päästeamet leidis halduskohtule esitatud seisukohas, et avalik huvi riigiressursi optimaalse kasutamise osas kaalub üles kaebaja õiguskaitsevajaduse. Kui kaebaja peaks kohtumenetluse kestel korraldama täiendava turvateenuse ja selle eest tasuma, ei ole tegemist tagajärjega, mille kõrvaldamine kaebuse rahuldamise korral oleks raskendatud või võimatu. Muudatuse mõte on selles, et päästeressurss kaasatakse sündmustele, kus on reaalne vajadus. Kaitsemehhanismina jääb alles ATS süsteem, mille tööle rakendamise lävend on väga madal, tuues kaasa võimaluse tegeleda iseseisvalt alarmi tekkepõhjuste likvideerimisega. Inimfaktori lisamine viib valeväljakutsete arvu minimaalseks, mis on vajalik nappide riigiressursside optimeerimiseks. Samal ajal ei kannata suurima avaliku huvina inimeste elu ja tervis.
5.Tartu Halduskohus võttis 9. mai 2026. a määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni punkt 2) ja jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni punkt 5).
5.1.Kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus, kuna seni asjas esitatud tõendid ei kinnita kaebaja väiteid, mille kohaselt ei ole alates 1. maist 2026 võimalik üliõpilaselamutes tagada tuleohutust. Kohus ei kahtle üliõpilaste suutlikkuses tulekahju korral abi kutsuda ning hoonest kiiresti evakueerida, kui on täidetud nõuded tuleohutusele vastavalt ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 21. aprilli 2021. a määruse nr 17 „Majutusteenuse osutamise nõuded“ §-le 2. Tudengeid ei saa võrrelda ravi- ja hoolekandeasutuse klientidega, kelle suutlikkuses tagada ise enda ohutus võib põhjendatult kahelda.
5.2.Üliõpilaselamute kasutajad peaksid olema võimelised tagama ise enda ohutus ning üliõpilastele on võimalik korraldada tuleohutusalaseid õppusi. Tõenäoline ei ole, et tulekahjuteate otse Häirekeskusesse edastamata jätmisel, pikeneb tulekahju korral reageerimisahel oluliselt ja üliõpilaselamutes elavatele inimestele ja nende varale suurenevad tulekahjuriskid. Häirekeskuse teavitamine on võimalik tagada erasektori teenusepakkuja AS G4S kaudu, kellega kaebajal on leping olemas. Väide, et G4S turvaekipaažid jõuavad Tartu linna piires objektile hiljem kui päästeautod, ei ole tõendatud ega usutavad.
6.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb halduskohtu 9. mai 2026. a määruse resolutsiooni punkti 5 tühistamist ja soovib, et ta saaks kohtuvaidluse ajal jätkata ATS-i teadete edastamist Häirekeskusesse.
6.1.Kaebaja teeb kõik endast oleneva, et tagada üliõpilaselamutes tuleohutus, kuid soovib, et kui tuleoht realiseerub, siis saaksid üliõpilaselamus elavad isikud võimalikult kiiresti abi ning ATS-i kaudu automaatselt edastatav teave Häirekeskusesse on kiirem viis Päästeameti väljakutseks. ATS-i süsteemid on üliõpilaselamutes välja ehitatud, kuid Päästeameti keelduv otsus jätab moodsad kahjuseadmed eesmärgipäraselt kasutamata.
6.2.Täiendava personali palkamine on ebamõistlikult kulukas ega asenda ATS-i kaudu automaatselt teadete edastamist Häirekeskusesse. Võimalike valeväljakutsete arvu vähendamise vajadus ei saa kaaluda üles tuleohutuse maksimaalset tagamist üliõpilaselamutes, kus elab kokku tuhandeid inimesi. ATS-i tulekahjuteadete jätkuv edastamine võib hoida ära suurõnnetusi ja päästa elusid. ATS-i süsteemi tõhususes ei kahtle keegi.
6.3.Olemasolevat süsteemi ei asenda ATS-i teadete suunamine konkreetse töötaja telefonile, kuna keegi ei ole 24 tundi järjest kättesaadav. Samuti ei toimi kahjuteadete suunamine AS G4S kaudu, kuna G4S turvaekipaažid jõuavad objektile reeglina hiljem kui päästeametnikud ning G4S ei tegele tule kustutamisega, vaid evakueerimistööde korraldamisega. G4S-il ei ole alarmsõiduki õigusi ja nad liiguvad linnas aeglasemalt. Üliõpilaselamutes juhtub sündmusi (plastikust veekeedukann kuumal pliidil, küünalde põletamine, fööni kasutamine, toidu valmistamine jm), mis vajavad reageerimist ja kaebaja soovib seetõttu senise süsteemi jätkumist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus asub seisukohale, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
8.Asja materjalidest nähtuvalt ei kuulu kaebaja hallatavad üliõpilaselamud alates 1. maist 2026 enam ehitiste loetellu, millistelt on kohustuslik edastada automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi tulekahjuteated otse Häirekeskusesse. Päästeamet keeldus kooskõlastamast kaebaja soovi jätkata tulekahjuteadete automaatse edastamise süsteemiga. Kaebaja pidi alates 1. maist 2026 korraldama ümber tuleohust teavitamise seitsmes erinevas hoones. Kaebaja soovib esialgse õiguskaitse korras senise süsteemi jätkumist, s.t et tulekahjuteated edastatakse kohtumenetluse kestel automaatselt Häirekeskusele.
9.Kohus mõistab, et ATS-i kaudu saab Häirekeskus teavituse tulekahju ohust konkreetses hoones, misjärel edastab Häirekeskus teate Päästeametile ja päästeametnikud sõidavad sündmuskohale. Automaatse teavitusega Häirekeskusele ei anta edasi olulist teavet hoones toimuva juhtumi täpsemate asjaolude kohta. Kaebaja sõnul on põhilisteks tegevusteks, mis tuletõrjealarmi käivitavad näiteks toidu valmistamine, toidu kõrbema minemine pliidil, fööni kasutamine, küünalde põletamine jne. Ringkonnakohtu hinnangul on nende näidete pinnalt tegemist tavapärases majapidamises ette tulevate juhtumitega, mil puudub vajadus Häirekeskuse teavitamiseks ning päästeametike reaalseks sekkumiseks. Tegemist on juhtumitega, mille saab täiskasvanud inimene ise lahendada ja mis ei vääri Päästeameti aja- ja inimressursi kulu.
10.Ringkonnakohus saab nõustuda kaebajaga, et suure tõenäosusega pärast ATS-i kaudu automaatsete teadete saatmise lõppemist pikeneb üliõpilaselamutes tuleohu tekkimisel ajaperiood, mille jooksul teavitatakse Häirekeskust võimalikust tulekahjust. Samas nähtub kaebaja määruskaebusele lisatud tõenditest, et üliõpilaselamutes on tulekahju või tulekahju oht igal aastal 1-2 korda ja ka nendel juhtudel on suudetud tuli enne pääste saabumist kustutada. Sealjuures valeväljakutseid on kordades rohkem. Seega ei teki kuigi tihti olukordi, mis vajaksid Päästeameti sekkumist. Kohus nõustub halduskohtu järeldusega, et üliõpilaselamutes elavad täiskasvanud inimesed, kes on võimelised reaalse tulekahju ohu korral helistama Häirekeskusele ja edastama täpsemat teavet sündmuse kohta. Sealjuures ei saa teha erandeid välismaalastele, sest kõiki üliõpilaselamus elavaid inimesi saab teavitada käitumisjuhistest tulekahju ohu tekkimisel. Analoogia korras võib üliõpilaselamuid võrrelda
mitmekordsete korterelamutega, kus elab samuti sadu inimesi, kes peaksid ise enda ja oma vara ohutuse tagama. Kohus ei kahtle, et ATS-i kaudu automaatselt edastatav teave Häirekeskusesse on kiirem viis Päästeameti väljakutseks, kuid arvestades seda, et suurem osa väljakutsetest ei tugine tegelikul tulekahju ohul ja tulekahju tekib väga harva, siis ei ole Päästeameti igakordne kohale saabumine põhjendatud.
11.Kaebaja on saanud Päästeametilt juhised, kuidas tagada hoonetes tuleohutus pärast ATS süsteemist lahti ühendamist. Kaebaja sõnul tagatakse pärast 1. maid 2026 üliõpilaselamutes tuleohutus vastavalt võimekusele ja tehakse kõik endast olenev, liialt kulukad või ebamõistlikud võimalused tuleohutuse tagamiseks on välistatud. Mõistetav on, et kuni 1. maini 2026 rakendatud automaatse tulekahjuohust teavituste edastamise lõpetamine ja uue korralduse elluviimine tekitab ebakindlust, kuid ringkonnakohtu hinnangul puudub kaebajal vajadus selleks, et kohtumenetluse ajal säiliks vana süsteem tulekahjuteadete edastamisel. Kohtule ei ole äratuntav sellise kahjuliku tagajärje saabumise oht kaebajale kohtumenetluse kestel, mis õigustaks esialgse õiguskaitse kohaldamist. Vaidluse asjaolusid ja eelnevaid seisukohti arvestades asub ringkonnakohus seisukohale, et kaebaja hallatavates üliõpilaselamutes ei ole põhjendatud kohtumenetluse ajaks esialgse õiguskaitse korras tagada ATS-i kaudu automaatselt teadete edastamine Häirekeskusesse.
12.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtu 9. mai 2026. a määrus õiguspärane ning halduskohtu määruse tühistamiseks ei esine alust. Eelnevalt väljatoodud asjaolude ja selgituste alusel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.