Tartu Ringkonnakohus Kaire Orion, Tanel Saar, Einar Vene 23. aprill 2026, Tartu 3-24-2167
Haldusasi
X.X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15. mai 2024. a relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 4.2-1/46701 osaliseks tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 26. märtsi 2025. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X.X. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 26. märtsi 2025. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta X.X. kaebus rahuldamata.
3.Jätta kaebaja menetluskulu tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 25. mai 2026).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveameti 15. mai 2024. a otsusega lõpetati X.X.-ile väljastatud relvaloa kehtivuse peatamine ning tunnistati relvaluba relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 alusel kehtetuks. Otsuse kohaselt on X.X. nii enda kui teise isiku turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu tulirelvi omama. Kaebaja on rikkunud relva ja laskemoona hoiutingimusi ning hoidnud kodus lubatust suuremas ulatuses padruneid.
2.X.X. esitas kaebuse, milles palus otsus tühistada osas, millega relvaluba kehtetuks tunnistati. Kaebuse kohaselt on kaebajalt leitud padrunite arvu kajastatud neljas dokumendis erinevalt ja haldusorgani väited ei ole usaldusväärsed.
3.Tartu Halduskohtu 26. märtsi 2025. a otsusega rahuldati kaebus ja tühistati relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus vaidlustatud osas järgmistel põhjendustel.
3.1.RelvS § 43 lg 31 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet võib tunnistada relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu
seda liiki relva omama. See norm on diskretsiooninorm. Kaebajale selgituste andmise võimaldamiseks saadetud politseiametniku e-kirjast ei nähtu, et relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseks on laskemoona hoiustamise ja lubatud koguse määra ületamine. Samuti pole selles viidet RelvS § 43 lg-le 31, mistõttu oli kaebajale üllatuslik, kui selgus, et relvaluba on sellel alusel kehtetuks tunnistatud. Kuna haldusorgan ei olnud sellele viidanud, siis ei olnud üllatusliku õigusnormi alusel tehtud otsuse puhul ärakuulamisõigust täidetud.
3.2.Vastustaja on piirdunud vaid väitega, et 1 aasta ja 9 kuud ei ole kahandanud teo aktuaalsust, kuid puudub arutluskäik, sh nt hiljuti tehtud riskihindamine, analüüs vms, millest nähtub, miks etteheidetud rikkumisega kaasnev oht ei ole vähenenud.
3.3.Kaebaja suhtes algselt algatatud kriminaalmenetlus lõpetati aluse puudumise tõttu ja väärteomenetlus aegumise tõttu.
3.4.Kaitsepolitseiameti läbiotsimisprotokollis on märgitud kaebajalt leitud padrunite arvuks 1633, väärteootsuses 2094 padrunit, kriminaalmenetluse lõpetamise määruses 2808 padrunit ja vaideotsuses 2816 padrunit. Kohus nõustus kaebajaga, et haldusorgani väiteid ei saa usaldada ja pole võimalik veenduda menetluse seaduslikkuses ning haldusorgani otsuste õiguspärasuses ja põhjendatuses.
3.5.Vaidlustatud otsuses esitatud väide, et enamus kaebaja laskemoonast ehk 1237 padrunit asusid väljaspool relvakappi sahvris olevas ahjus, grillmajas, sõidukis ja garaažis, pole täpne.
3.6.Sündmusest on möödunud nii pikk ajavahemik (aasta ja 9 kuud), et pole võimalik järeldada, et relvaseaduse nõuete rikkumine on kaebajat iseloomustav käitumismuster.
ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Politsei- ja Piirivalveamet esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
4.1.Kaebajalt võeti 6. septembril 2022 toimunud läbiotsimise käigus ära 6 seaduslikku relva koos laskemoonaga. Üks relv ja laskemoon ei olnud hoiustatud vastavalt relvaseaduse nõuetele. Laskemoona kogus ületas relvaseaduses sätestatud lubatud kogust.
4.2.Kaebajale ärakuulamise käigus saadetud e-kiri sisaldas piisavalt informatsiooni.
4.3.Kaebaja poolt toime pandud rikkumised olid olulised. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei eelda pikaajalist või süstemaatilist õigusvastast käitumist. Riigikohus on leidnud, et elu ja tervise korvamatuks kahjustamiseks piisab ka väga väikesest laskemoona kogusest ja üksnes hooletusest toime pandud rikkumisest (RKPKo 5-19-26, p 50). Laskemoona kogused ja laskemoona hoidmise kohad viitavad sellele, et tegu võib olla järjepideva ja regulaarse rikkumisega.
4.4.Vaideotsuses on antud laskemoona õige arv, mis saadi käsitsi lugemise tulemusena.
4.5.Ehkki kaebajat ei ole süüteomenetluses süüdi mõistetud, ei muuda see rikkumist olematuks.
5.X.X. vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Vale on väide, et vaidlust ei ole selles, et läbiotsimise käigus leiti ja võeti kaebajalt relv ja laskemoon, mis ei olnud hoiustatud vastavalt relvaseaduse nõuetele. Kaebaja tõi kaebuses välja, et laskemoona kogused on ebaselged ja tõendamata on asjaolu, et sileraudset püssi hoiti nõuetele mittevastavas kapis. Kaitsepolitseiameti läbiotsimisprotokollis on märgitud, et püss oli plekitaolisest materjalist lukustatavas kapis, kuid täpsustamata on, millisest materjalist ja millise paksusega metallist kapp oli ning milline oli kapi lukk. Seega pole võimalik otsustada, kas kapp vastas siseministri 27. novembri 2001. a määrusele nr 90 „Nõuded relvahoidlale, relvakappidele ning püssirohu ja sütiku hoidmisele ning muud hoidmise tingimused (määrus nr 90).“
5.2.Laskemoona kogus on põhiline vaidlusküsimus. Läbiotsimisprotokolli kohaselt võeti kaebajalt ära 1633 padrunit. Kaebajal oli õigus hoida kodus RelvS § 46 lg 5 alusel 1800 padrunit, seega esialgsete menetlusdokumentide kohaselt ei ületanud ta lubatud laskemoona
kogust. Vastustaja pole selgitanud, kuidas on võimalik see, et padrunite kogus järgmistel kordadel kogu aeg suurenes.
5.3.Ärakuulamisel kaebajale esitatud teave oli puudulik selleks, et kaebaja oleks saanud esitada sisulisi ja asjakohaseid vastuväiteid.
5.4.RelvS § 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamine eeldab kohtupraktika järgi süstemaatilist õigusvastast käitumist või ühekordset, aga niivõrd rasket ja tõsist rikkumist, et sellest saab järeldada isiku sobimatust relva omama. On tõsi, et osa laskemoonast asus väljaspool relvakappi, kuid see ei olnud ühelegi teisele isikule juurdepääsetav või kergesti kättesaadav. Laskemoon oli kas peidetud või asus lukustatud asukohtades.
5.5.Relvaloa kehtetuks tunnistamine 1 aasta ja 9 kuud pärast väidetavat õigusrikkumist on ebaproportsionaalne.
5.6.Kaebaja kasuks menetluskulu väljamõistmine ei olnud põhjendamatu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
7.Vastustaja on relvaluba kehtetuks tunnistades heitnud kaebajale ette peamiselt kahte asjaolu – seda, et kaebajal hoidis oma elukohas lubatust rohkem padruneid, ning seda, et ta hoidis laskemoona, püssirohtu ja üht sileraudset püssi väljaspool relvakappi (dtl 7-8).
8.Seoses lubatust suurema arvu padrunite kodus hoidmisega on kaebaja põhiline vastuväide see, et padrunite arv on erinevates menetlusdokumentides kõikunud. Kaebaja väitel oli Kaitsepolitseiameti läbiotsimisprotokolli kohaselt leitud 1633 padrunit, väärteootsuses 2094 padrunit, kriminaalmenetluse lõpetamise määruses 2808 padrunit ja vaideotsuses 2816 padrunit (dtl 23). Kaebaja väidab, et kuna kaebajal oli kuus relva (kolm sileraudset ja kaks vintraudset püssi ning vintraudne püstol, kõik kas täielikult või muuhulgas jahipidamise eesmärgil) ja kuna relvaseaduse § 46 lg 5 lg 3 ja 4 järgi võib iga jahitulirelva kohta hoida 300 padrunit, siis ei oleks neist esimese arvu puhul kaebaja maksimaalselt lubatavate padrunite koguse nõuet rikkunud. Kuue jahitulirelva kohta oleks seega lubatav hoida 1 800 padrunit (6x300=1800, vt dtl 20). Kaebaja jätab siin aga tähelepanuta selle, et RelvS § 46 lg 5 p-d 3 ja 4 sätestavad selgelt, et kuni 300 padrunit on lubatud hoida iga vintraudse jahitulirelva ja sileraudse jahitulirelva kohta eraldi. Ainuüksi fakt, et kuue jahitulirelva omanikul kodus hoitud padrunite arv ei ületanud 1800-t, ei pruugi seega kaugeltki tähendada seda, et lubatud padrunite maksimumarvu ei ületatud. Vaadata tuleb padrunite jagunemist relvade kaupa.
8.1.Käesolevas asjas ongi vastustaja toonud välja, kuidas kaebaja relvaliigiti padrunite kodus hoidmise nõudeid rikkus: - kaebaja 9x19 kaliibriga püstoli puhul oli lubatud 300 asemel 1182 padrunit, st 882 võrra rohkem; - kaebaja 22LR kaliibriga vintraudse püssi padruneid oli lubatud 300 asemel 588, st 288 padruni võrra rohkem; - kaebaja .308 kaliibriga vintraudse relva padruneid oli lubatud 300 asemel 324, st 24 lubatust rohkem; Kõigi nende relvade puhul oli tegemist eraldiseisvate kaliibritega ning kaebajal oli vaid üks relv sellise kaliibriga laskmiseks. See tähendas, et ületatud oli konkreetselt sellele relvale lubatud padrunite arvu ning kaebaja ei saanud väita, et lubatud määra ületavaid padruneid sai ta kasutada teises relvas (dtl 7-8). Sileraudsele relvale mõeldud 12 kaliibriga padruneid oli
kaebajal 714, kuid kuna sellise kaliibriga relvi oli kaebajal kolm, siis talle sellele relvaliigile lubatud padrunite ülemarvu rikkumist ette ei heidetud (3x300=900, vt dtl 4 ja 7).
8.2.Seega ehkki kaebaja heidab vastustajale ette kaebajalt leitud padrunite maksimumarvu nimetamisel ebajärjekindlust, ei arvesta ta, et ehkki padrunite maksimumarv oli kaebaja väitel kõige esimese dokumendi, Kaitsepolitseiameti läbiotsimisprotokolli järgi teoreetiliselt kaebaja kõigile relvadele lubatud 1800-st padrunist väiksem, ei tähenda see, et kaebaja ei olnud käitunud õigusvastaselt.
8.3.Kaebaja ei ole ära näidanud, et vastustaja eksis, kui luges eeltoodud viisil konkreetsete kaliibritega padrunite maksimummäära rikutuks. Ka ringkonnakohus ei näe tõendeid, mis annaksid aluse neis asjaoludes kahelda. Seetõttu ei anna kaebaja esitatud etteheide, et kaebajalt leitud padrunite koguarv väidetavalt erinevates dokumentides kõikus, alust kaebaja rikkumises kahelda.
8.4.Seoses padrunite arvu kõikumisega erinevates dokumentides märgib ringkonnakohus veel järgmist.
8.5.Asja materjalides ei ole Kaitsepolitseiameti läbiotsimisprotokolli, mille järgi leiti kaebajalt väidetavalt ainult 1633 padrunit. Seetõttu ei saa ringkonnakohus kaebaja selle väite tõelevastavust kontrollida. Kuna aga eeltoodust tulenes, et padrunite üldarvu erinev märkimine erinevates dokumentides ei muuda olematuks seda, et kaliibripõhiselt padrunite arvu ülempiiri rikkumine toimus, ei pea ringkonnakohus vajalikuks nõuda kaebajalt selle dokumendi esitamist või seda ise välja nõuda. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2 järgi korraldab kohus ainult selliste tõendite kogumist, millel on asja lahendamisel tähtsust.
8.6.Lisaks selgitab ringkonnakohus, et väärteootsuses kokku 2094 padruni märkimise põhjused on väärteootsusest kergest arusaadavad. Selles arvutati kokku üksnes kõik need padrunid, mille puhul oli ülempiiri nõuet rikutud (st 1182+588+324=2094, vt eelnevalt alapunkt 7.2). Sinna ei olnud arvatud sileraudseid padruneid (714), mille puhul ei olnud ülempiiri nõuet rikutud.
8.7.Vaidemenetluses loeti padrunid käsitsi üle ning saadi relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses kokkuvõttes märgitud 2808 padruni asemel 2816 padrunit (dtl 13). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et padrunite koguseid arvestades oli eksimine varasema arvuga võrreldes minimaalne ning lõpptulemust see kuidagi ei muuda. Kaebajal oli endiselt kolme relva puhul padruneid oluliselt rohkem.
8.8.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kaebaja etteheited seoses padrunite koguarvuga ei arvesta tegelikult olulisega – et kaebaja rikkus padrunite maksimumarvu nõudeid just relvapõhiselt ning seda mitme relva puhul – ning seega oli relvaloa kehtetuks tunnistamisel sellele asjaolule tuginemine õigustatud.
9.Seoses laskemoona ja relva hoidmisega väljaspool relvakappi on relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses välja toodud järgmised asjaolud: - kaliiber 12 padrunid (175 tk) asusid elumaja sahvris oleva ahju ülemises osas pappkastis. Sama ahju alumises osas oli pappkarpides ka kaliiber 22LR padrunid (250 tk), kaliiber .308 padrunid (50 tk) ja kaliiber 9x19 padrunid (795 tk); - hoovis asuva grillmaja eesruumis oli pappkastis 250 padrunit kaliibriga 12;
-
kaebaja sõidukis Toyota Land Cruiser oli 60 padrunit kaliibriga 12; sileraudne püss Beretta ja selle padrunid (37 tk) ei olnud relvakapis, vaid relvakapi nõuetele mittevastavas plekitaolisest materjalist lukustatavast kapis (dtl 8).
Seega kokkuvõttes hoidis kaebaja väljaspool nõuetekohast ja vastustajaga kooskõlastatud relvakappi kokku 1617 padrunit ja ühte püssi.
9.1.Määruse nr 90 § 8 lg 2 sätestab, et kui relvakapp ei vasta standardile, peab see olema vähemalt 3 mm paksusest teras- või raudplekist, millel on vähemalt üks turvalukk. Kaebaja leiab, et kuna Kaitsepolitseiameti läbiotsimisprotokollis pole relvakapi nõuetele mittevastavat kappi kirjeldatud, pole tõendatud, et kapp ei olnud käsitatav relvakapina. Samas olnuks kaebajal endal eelduslikult võrdlemisi lihtne tõendada kas fotode või tehniliste andmete kirjeldusega, milline oli see vaidlusalune plekitaolisest materjalist kapp, kust leiti tema relv ja 37 padrunit. Et kaebaja seda ei teinud, võib viidata sellele, et see kapp tõepoolest ei vastanud relvakapile esitatavatele nõuetele. Ka HKMS § 59 lg 1 järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kui kaebaja üritab sisuliselt väita seda, et kõnealune plekitaolisest materjalist kapp vastas relvakapile esitatavatele nõuetele ja oli seega käsitatav relvakapina, oleks ta pidanud seda HKMS § 59 lg 1 järgi tõendama. Seega ei anna kaebaja tehtud etteheide, et kappi pole lähemalt kirjeldatud, alust asuda seisukohale, et tegemist oli relvakapiga. Kaebaja ei ole seda tõendanud.
9.2.Kaebaja väited, et relvakapist väljaspool hoitud suur hulk padruneid ja püss olid tegelikult suletud ja lukustatavates ruumides ja seega ei saaks justkui kaebajale rikkumist ette heita, ei arvesta sellega, et RelvS § 46 lg 3 ja lg 6 järgi tuleb relva ja padruneid hoida relvakapis, mis on selleks kohandatud ja põranda, seina või ehituskonstruktsiooni kinnitatud. Relvakapis relvade ja padrunite hoidmise nõuet ei asenda seega kindlasti see, kui relvi või padruneid hoitakse sahvris, autos või grillimajas, sõltumata sellest, kas need on lukustatavad või mitte. Relvakapp ei ole nõutav vaid ühe relva ja selle laskemoona puhul, mille hoidmiseks piisab kõrvalisele isikule raskesti avastatavas ja kättesaadavas kohast (RelvS § 46 lg 8). Kuna kaebajal oli kokku kuus tulirelva, ei olnud see säte tema puhul kohaldatav.
9.3.Kokkuvõttes ei näe ringkonnakohus põhjust kahelda ka teises kaebajale etteheidetud rikkumises, st et ta hoidis relva ja padruneid väljaspool relvakappi ja rikkus sellega RelvS § 46 lg-d 3 ja 6.
10.Seega on tõendatud mõlemad kaebajale etteheidetavad rikkumised, mille tõttu leidis vastustaja, et kaebaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu tulirelva omama ja et seega tuleb relvaluba kehtetuks tunnistada RelvS § 43 lg 3 1 alusel.
11.Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus seda, kas selle normi alusel relvaloa kehtetuks tunnistamine on põhjendatud.
12.Kaebaja väitel eeldaks selle normi alusel relvaloa kehtetuks tunnistamine seda, et isiku käitumine on pidev või süstemaatiline (dtl 25). Ringkonnakohus märgib siinkohal esiteks seda, et ainuüksi asjaolu, et kaebaja viidatud ringkonnakohtute lahendites (dtl 24) on õiguspärasteks peetud RelvS § 43 lg 3 1 alusel selliseid relvaloa kehtetuks tunnistamisi, mille puhul on esinenud etteheidetavat käitumist mitme episoodina, ei tähenda, et keelatud oleks selle normi alusel relvaloa kehtetuks tunnistamine siis, kui isiku etteheidetav käitumine ei seisne mitmes episoodis. Seda ei saa kaebaja poolt viidatud lahenditest välja lugeda ning seda ei tulene ka normist endast. Teiseks märgib ringkonnakohus, et kaebaja ei ole veenvalt ümber lükanud vastustaja seisukohta, et kuna laskemoona hoiti nii paljudes erinevates kohtades, ei saanud see olla ühekordne inimlik eksimus, st nt olukord, kus jahilt tulles unustatakse mõned padrunid väljapoole relvakappi (dtl 8). Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga täielikult. Nagu ringkonnakohus ülal märkis, oli kaebajal väljaspool nõuetekohast relvakappi kokkuvõttes 1617 padrunit ehk oluliselt rohkem kui pool padrunite lõplikust koguarvust (2816 tk). Enamiku padrunite hoidmine väljaspool relvakappi näitab ilmselgelt hoolimatut suhtumist relva omamisega kaasnevatesse kohustustesse ning see ei saa olla ühekordne eksimus. Veelgi enam, lubatud piirmäärast kohati kordades rohkem padrunite soetamine ning kodus hoidmine viitab selgelt sellele, et tegemist ei saa olla ühekordse ja juhusliku relvaseaduse nõuete rikkumisega. Seega on kaebaja rikkunud mitmeid relvaseaduse nõudeid mitme erineva laskemoonaliigi ning ühe relva puhul. Kirjeldatud asjaolusid arvestades on selge, et rikkumine oli korduv ning toimus pikema aja jooksul. Seda arvestades on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud käsitada kaebaja käitumist enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumisena RelvS § 43 lg 31 mõttes.
13.Kaebaja väitel ei andnud vastustaja talle ärakuulamiseks võimalust andes piisavalt infot võimaliku tagajärje kohta. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Nähtuvalt Jõhvi politseijaoskonna lubadegrupi grupijuhi 19. aprilli 2024. a e-kirjast kaebajale on talle selles kirjas öeldud, et Ida prefektuuril on käsil kaebaja kohta relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse vormistamine. Kirjas öeldi, et kaebaja suhtes on alustatud väärteomenetlust erinevate RelvS-i sätete rikkumise osas, kuna kaebaja omas seadusega lubatust suuremal hulgal kaliiber 9x19, kaliiber 22 LR ja kaliiber .308 laskemoona ja lisaks rikkus kaebaja laskemoona hoiutingimuse nõudeid, kuna laskemoon oli relvakapist väljas. Kirjas anti ka tähtaeg kaebajale selgituste ja vastuväidete esitamiseks. Seega ehkki kirjas oli tõepoolest viide väärteomenetluse algatamisele ja polnud otsest viidet RelvS § 43 lg-le 31, olid seal faktiliste asjaoludena loetletud needsamad asjaolud, millele tuginedes relvaluba hiljem kehtetuks tunnistati. Seetõttu on eksitav kaebaja väide, justkui poleks talle olnud arusaadav, miks kavatsetakse relvaluba kehtetuks tunnistada või et ta oli arusaamal, justkui tunnistataks relvaluba kehtetuks ainult väärteomenetluse algatamise tõttu. Kaebajale pidi olema arusaadav, milline on talle etteheidetav tegevus (suuremas ulatuses
teatud liiki laskemoona hoidmine ning selle hoiutingimuste nõuete rikkumine) ja tal oli võimalik esitada sellele oma selgitusi ning vastuväiteid. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et kuigi möönda võib ärakuulamiseks antud kirja mõningast ebaselgust ja kavandatava relvaloa kehtetuks tunnistamise õiguslikule alusele viitamata jätmist, ei takistanud need puudused kaebajal väljendamast oma seisukohti relvaloa kehtetuks tunnistamise osas. Siinkohal peab ringkonnakohus oluliseks rõhutada ka seda, et ka kohtumenetluses ei ole kaebaja esitanud selgitusi selle kohta, miks hoidis ta laskemoona lubatust oluliselt suuremas ulatuses. Kaebaja üritab küll vaidlustada laskemoona lubatust suurema ulatusega seotut läbi padrunite arvu erinevuste rõhutamise, kuid pole samas esitanud selgituseks midagi, mis õigustaks lubatust suuremas koguses laskemoona hoidmist kaebaja poolt. Ka laskemoona hoidmise nõuete rikkumise kohta pole kaebaja esitanud ühtegi sellist väidet, mis annaks aluse relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse tühistamiseks. Seega isegi kui näha ärakuulamisnõuete mõningast rikkumist, ei saanud see mõjutada asja otsustamist ega ole seega haldusakti tühistamise aluseks haldusmenetluse seaduse §-st 58 tulenevalt.
14.Kaebaja arvates on relvaloa kehtetuks tunnistamine 1 aasta ja 9 kuud pärast õigusrikkumist ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle seisukohaga. Ainuüksi rikkumisest möödunud ajavahemiku pikkus ei pruugi tähendada seda, et isiku eluviisist või käitumisest tulenenud oht talle endale või teistele on kadunud. See väide lähtub eeldusest, et isikud õpivad oma vigadest ega korda neid ning et nende käitumine muutub ajas paremaks. Tegelikult ei saa aga seda eeldada. Isikute käitumismuster võib aja jooksul ka samaks jääda või isegi halvemaks muutuda. Et saaks uskuda isiku käitumise muutumist paremuse poole, peaks olema mingid konkreetsed tõendid või asjaolud, millele tuginedes saaks seda uskuda. Käesolevas asjas ei ole kaebaja tõendanud või põhjendanud, miks peaks olema põhjust arvata, et tema käitumine on muutunud paremuse poole. Seetõttu ei näe ringkonnakohus põhjust eeldada, et kaebaja käitumine on muutunud ja et seetõttu on tema relvaloa kehtetuks tunnistamine ebaproportsionaalne. Seoses proportsionaalsusega on iseenesest õige kaebaja väide, et ta ei saa vaidlustatud haldusakti tulemusena relvaga jahti pidada. Möönda võib, et sellega piiratakse tema õigust vabale eneseteostusele. Ringkonnakohus on samas seisukohal, et teiste isikute elu ja tervis, mida kaebaja võib oma käitumise ja eluviisiga relvaloa olemasolu korral ja relvaseaduse rikkumisi toime pannes ohustada, on kindlasti kaalukamad õigusväärtused.
15.See, et relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestati muuhulgas ka kriminaalmenetluses kogutud tõendeid (eeskätt Kaitsepolitseiameti läbiotsimisprotokolli), ei muuda haldusakti õigusvastaseks. Kaebaja on ise nentinud, et haldusmenetluses tohib kasutada ka kriminaalmenetluses kogutud tõendeid. Kuna kriminaalmenetlus lõpetati kaebaja suhtes seetõttu, et ilmnes, et kaebaja ei pruukinud olla teadlik, et teiselt isikult kasutamiseks saadud relv oli ebaseaduslik, kuid kuskilt ei tulene, et see muudaks kogutud tõendite kasutamise haldusmenetluses lubamatuks.
Lisaks loeti kaebajalt leitud padrunid üle haldusmenetluses toimunud vaidemenetluse raames ja seega on olulisi tõendeid kontrollitud ka vastustaja poolt.
16.Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud (halduskohtus 3600 eurot, apellatsiooniastmes 1620 eurot) tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.