Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Kaire Orion, Maili Lokk, Tiina Pappel 17.03.2026, Tartu 3-24-2852 X.X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 27.09.2024. a otsuse nr 15.3-3.4/1200-1 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 22.08.2025. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Politsei- ja Piirivalveametile apellatsioonkaebuse lisad.
2.Tagastada A.A.le ja X.X.-ile 06.10.2025. a e-kiri koos lisadega.
3.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus.
4.Tühistada Tartu Halduskohtu 22.08.2025. a otsus osas, millega halduskohus rahuldas X.X. kaebuse osaliselt ning tühistas Politsei- ja Piirivalveameti 27.09.2024. a otsuse nr 15.3-3.4/1200-1 resolutsiooni punktid 2 ja 3 ning jättis menetluskulud poolte kanda võrdsetes osas ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10 eurot.
5.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta X.X. kaebus rahuldamata ning jätta X.X. poolt esimese astme kohtus kantud menetluskulud tema enda kanda.
6.Asendada avaldatavas kohtuotsuses X.X. , A.A. ja X.X. nimed tähemärkidega.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 16.04.2026 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 27.09.2024. a otsusega nr 15.3-3.4/1200-1, tulenevalt välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p-st 2, X.X. pikaajalise elaniku elamisloa
kehtetuks alates 27.09.2024 (resolutsiooni p 1); tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4 alusel ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele X.X. kinnipidamisasutusest vabanemisel (resolutsiooni p 2); kohaldas VSS § 74 lg 2 alusel X.X.-ile sissesõidukeeldu Schengeni alale 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: X.X. on rahvuselt venelane, tema emakeel on vene keel ja tal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus. X.X.-i on kriminaalkorras karistatud 9-l korral (kehtivaid karistusi üks) aastatel 1998, 2001, 2004, 2005, 2007, 2008, 2016, 2018 ja 2023 ning ta viibib vangistuses 7-ndat korda. Tal on 6 kehtivat ja 30 arhiveeritud väärteokaristust. X.X. poolt toime pandud süütegude tehiolud näitavad, et temast lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale, mis võib realiseeruda eriliiki süütegude toimepanemistes, s.h narkootiliste ainete suures koguses käitlemises, narkootikumide tarvitamises, joobeseisundis mootorsõiduki juhtimises, kohtuotsuste mittetäitmises, võimuesindajatele vastuhakkamises, vargustes ja röövimistes. X.X. perekonnaliikmetena saab käsitleda elukaaslast A.A.t ja poega X.X.-i. Perekonnaeluline riive elukaaslase ja poja suhtes on õigustatud, proportsionaalne ja eesmärgipärane ühiskondliku turvalisuse ja avaliku korra kaitseks. Isikul on kodakondsusjärgses riigis võimalik jätkata suhtlust perega nii telefoni kui ka erinevate sotsiaalmeedia platvormide kaudu. Ka on võimalik külastada isikut Venemaal. X.X. on korduvalt külastanud Venemaad, tal elab seal vend ja elukaaslase sugulased. X.X.-il on olemas eeldused Venemaa Föderatsioonis edukaks hakkama saamiseks. Pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne avaliku korra kaitseks. Viimase vangistuse ajal puuduvad kaebajal distsiplinaarkaristused. Riigikeele kursustel osalemine on positiivne asjaolu, kuid mitte piisav, et heastada eelnevat käitumist. Positiivseks asjaoluks on see, et vangistuses suhtleb kaebaja elukaaslase ja pojaga. Lahkumisettekirjutuse tegemine on õigustatud ning see peab olema sundtäidetav, et vältida uute isikuvastaste, varavastaste, liiklusalaste ja rahvatervise vastaste kuritegude toimepanemist Eesti Vabariigi territooriumil. Täidetud on VSS § 72 lg 2 p 4 eeldused. Sissesõidukeeld kestusega 3 aastat on proportsionaalne. PPA ei tuvastanud humaanseid kaalutlusi, et jätta sissesõidukeeld kohaldamata.
2.X.X. esitas 10.10.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada PPA 27.09.2024. a otsus nr 15.3-3.4/1200-1. Kaebuse põhjendused: Kaebaja viibib Eestis sünnist alates. PPA otsus ei sisalda niivõrd kaalukaid argumente, et võtta kaebajalt võimalus jääda perega Eestisse. Vanglas viibitud aja jooksul ei ole kaebajal ühtegi rikkumist, kaebaja omandas elukutse, läbis sotsiaalprogrammi, sooritas eesti keele A2 taseme eksami ja käib eesti keele B1 taseme kursusel. Kaebajal on poeg ja elukaaslane, kellega ta suhtleb ja planeerib ühist tulevikku. Poeg ja elukaaslane on Eesti Vabariigi kodanikud. Eestis elavad kaebaja õed ja vend ning nende lapsed. Siia on maetud kaebaja ema ja õde. Kaebajal on vabanemisel olemas töökoht. Venemaal ei ole kaebajal kuhugi sõita.
3.PPA palus 06.12.2024. a vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kaebajast tulenev oht Eesti Vabariigi avalikule korrale kaalub üles kaebaja soovi viibida riigis, mille kodanik ta ei ole. Vanglas läbitud programmidest ja õppest ei saa järeldada, et isik on loobunud kuritegelikust eluviisist, mida ta on aastaid viljelenud ning et ei ole enam ohuks avalikule korrale. Lapse olemasolu ei takistanud kaebajal asumast kuritegelikule teele. Asjaolu, et kaebaja perekonnaliikmed on Eesti kodanikud, ei muuda olematuks kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale. Kaebaja võimalik tööleasumine ei vähenda uue kuriteo toimepanemise riski.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 22.08.2025. a otsusega kaebuse osaliselt ning tühistas PPA 27.09.2024. a otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 (resolutsiooni p 1); jättis menetluskulud poolte
enda kanda võrdsetes osades (resolutsiooni p 2) ja mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10 eurot (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: 1) PPA ei eksinud kaalutlusõiguse teostamisel kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel. 2) Kaebajal on kehtivaid kriminaalkaristusi üks. Kaebaja varasematest kuritegudest on möödas küllalt pikk aeg. Karistusregistri andmed ei ole usaldusväärsed küsimuses, millised väärteokaristused on kehtivad ja millised on kustutatud. PPA otsuse tegemise ajal olid kahtlusteta kehtivad 2 väärteokaristust. 3) Narkootikumide ebaseaduslik käitlemine on raske kuritegu. Kaebajale määrati võimaliku sanktsiooni alammäärale lähedane karistus, mis näitab, et kohus ei pidanud kaebaja süüd suureks. Ei ole alust prognoosida, et kaebaja tõenäoliselt paneb toime uue narkootikumidega seotud kuriteo ning siis ei ole tegemist vahetu ja piisavalt tõsise ohuga. 4) Kaebaja liiklusalaste süütegude toimepanemisest on enamasti möödas pikk aeg. Tõenäosus, et kaebaja paneb toime uue liiklusalase süüteo, on suurem tõenäosusest, et kaebaja paneb toime uue narkokuriteo. See tõenäosus ei ületa lävendit, mille korral ohtu saab pidada vahetuks ja piisavalt tõsiseks. 5) Ei saa järeldada, et kaebajast lähtuv oht on vahetu ja piisavalt tõsine, kuna kuritegudest möödunud ajavahemik on pikk ja 2008-2016 kaebajale kriminaalkaristusi ei määratud. Viimase vägivalla kasutamisega seotud kuriteo pani kaebaja toime 29.04.2005. Ei ole äratuntav, millistest asjaoludest lähtudes saab prognoosida, et kaebaja vabanedes tõenäoliselt jätkab lühikese aja möödudes uute isiku- või varavastaste kuritegude toimepanemist. 6) Kaebaja tegude ajateljel vaatlemise põhjal ei ole õige PPA väide, et kaebaja puhul esineb järjepidev käitumismuster, mis annab tunnistust tema tegelikust ja piisavalt tõsisest ohtlikkusest. Vastupidi, kaebaja käitumismuster on oluliselt muutunud. Aeg, mil kaebaja pani tihedalt järjestikku toime erinevaid kuri- ja väärtegusid, jääb ajavahemikku kuni 2017. a. Kõige tõsisemalt räägib kaebaja kahjuks asjaolu, et 2022. a pani ta toime narkokuriteo. See ei ole piisav pidamaks kaebajast lähtuda võivat ohtu vahetuks ja piisavalt tõsiseks. Kaebajale kriminaalasjades määratud katseajad näitavad pigem muutust paremuse poole. Viimase katseaja läbis kaebaja rahuldavalt. Kaebaja kasuks räägib, et PPA otsuse põhjal ei olnud kaebajal vangistuses distsiplinaarkaristusi (31.03.2025. a seisuga on välja toodud üks distsiplinaarkaristus) ning kaebaja asus õppima eesti keelt ja omandas taseme A2. 7) Kaebaja, tema elukaaslane ja poeg elasid enne kaebaja praegust vangistust perekonnana koos. Vangistuse ajal on kaebajal pojaga tihedad suhted - kaebaja helistab pojale praktiliselt igapäevaselt (dtl 46-94) ning poeg on regulaarselt käinud vanglas pikaajalisel kokkusaamisel (dtl 101). Kaebajale ei ole etteheidetav, et vangistuse ajal ei toetanud ta last rahaliselt. Kaebaja ei ole teeninud sellist töötasu, millest tema enda esmavajalike kulutuste kõrval oleks jätkunud lapse toetamiseks. 8) Ümberasumine Venemaale ei põhjustaks kaebajale ülesaamatuid raskusi. Eeltoodu ei ole määrava tähtsusega. See, et kaebaja saaks ümber asuda Venemaale, ei võrdu sellega, et kaebajat saab Venemaale välja saata. Lahkumisettekirjutuse tegemisel ülehindas PPA kaebajast lähtuda võivat ohtu ja alatähtsustas kaebaja sidemeid lapsega. Kuna tühistatakse lahkumisettekirjutus, tuleb tühistada ka sissesõidukeeld.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.PPA esitas 22.09.2025 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 22.08.2025. a otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebaja kaebus täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Arhiveeritud karistused ei ole vähetähtsad. Kuigi ajavahemik kuritegude toimepanemise vahel on olnud pikem, pani kaebaja uuesti toime raske kuriteo, millest ei nähtu kindlust, et kaebaja hoiduks edaspidi kuritegusid toime panemast. Kaebaja kuritegude raskusaste on
aastatega kasvanud. Kohus andis ebaproportsionaalselt suure kaalu asjaolule, et kaebajal on üks kehtiv kriminaalkaristus ning jättis arvesse võtmata olulist tähtsust omava ja kaebajat iseloomustava muu info, mis annab tunnistust kaebaja isiksuse, käitumise ja õiguskorda suhtumise kohta aastate vältel. Kohtu pädevuses ei ole kontrollida karistusregistri andmete õigsust ega analüüsida nende kustutamise küsimust. Kohus ei teinud väärtegude toimepanemise faktidest ühtegi järeldust. Kaebaja käitumisest aastate jooksul ei nähtu muutust õiguskuulekuse suunas. 2) Kohus pisendas narkootikumide tarvitamise seost kuritegeliku käitumisega. Asjaolu, et kaebaja pani toime narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise kuriteo olukorras, kus varasema karistatuse põhjal selleks eeldust ei olnud, näitab kaebajast lähtuva tõsise ohu olemasolu, sest tema kuritegeliku käitumise kulminatsioon on olnud ettearvamatu. Kaebaja käitumismustri muutusest saaks rääkida, kui kaebaja oleks loobunud süütegude toimepanemisest, kuid seda ta ei ole teinud. 3) Kaebaja pani viimase liiklusalase süüteo toime vahetult enne vanglasse minekut. Ei ole võimalik öelda, et see oli pikka aega tagasi. PPA ei käsitlenud otsuses kaebaja juhiloa kehtivust või kehtetust, sest see ei oma tähtsust. Liiklussüüteod on ühiskonnaohtlikud ja neil võivad olla fataalsed tagajärjed. Jääb selgusetuks, millele tuginedes kohus tulevikus kaebaja poolt tõenäoliselt toimepandavate süütegude tõenäosusi arvutas. Kohus ei tuvastanud õigesti kaebaja karistatuse andmeid. Tõenäosus, et kaebaja jätkab vabanedes tõenäoliselt uute süütegude toimepanemisega, on tegelik ja põhjendatud. Korduvate vanglakaristuste määramine ja karistuste lühiajalisus ei näita, et isik oleks avalikule korrale vähem ohtlik. Kaebaja jäeti viimase karistuse kandmisest ennetähtaegselt vabastamata. Nimetatu on kinnituseks, et PPA järeldus kaebajast tuleneva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu osas on õige. 4) Kaebaja sai distsiplinaarkorras karistada peale PPA otsuse kättesaamist. Nimetatust saab järeldada, et kaebajal on jätkuvalt raskusi kehtestatud korrale allumisega. Kohus pisendas distsiplinaarrikkumist ega andnud sellele mingit kaalu. 5) Elukaaslane ja laps ei pannud kaebajat loobuma süütegude toimepanemisest, mistõttu ei ole proportsionaalne anda suuremat kaalu kaebaja pereelule Eestis, kui kaebaja ise ei ole seda aastaid väärtustanud. Ei nõustu kohtuga, et PPA otsuses alatähtsustas kaebaja sidemeid lapsega.
6.A.A. ja X.X. esitasid 06.10.2025 e-kirja (digitaalselt allkirjastamata), milles nad paluvad jätta Tartu Halduskohtu 22.08.2025. a otsus jõusse ja anda neile võimalus olla koos kaebajaga. E-kiri esitati koos 3 lisaga.
7.X.X. teatab 10.02.2026. a avalduses, et ta soovib jääda perega Eestisse ning palub jätta Tartu Halduskohtu 22.08.2025. a otsus jõusse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. HKMS § 2 lg 4 lause 2 kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohus tõlgendab, et PPA vaidlustab apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 22.08.2025. a otsust osas, millega halduskohus kaebuse osaliselt, PPA 27.09.2024. a otsuse resolutsiooni p-i 2 (lahkumisettekirjutus) ja p-i 3 (sissesõidukeeld) puudutavas osas tühistas, samuti menetluskulude osas. Kaebaja ei esitanud apellatsioonkaebust halduskohtu otsusele osas, millega kaebust PPA 27.09.2024. a otsuse resolutsiooni p-i 1 (pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine) peale ei rahuldatud, mistõttu on halduskohtu otsus
eeltoodud osas kaebuse rahuldamata jätmise kohta jõustunud ja selle üle apellatsiooniastmes vaidlust ei ole.
9.Seega on apellatsiooniastmes vaidlus üksnes selle üle, kas kaebajast lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale, et õigustada kaebaja suhtes VSS § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lg 2 alusel lahkumisettekirjutuse tegemist ja sissesõidukeelu kohaldamist. Halduskohus otsuses kokkuvõttes ei nõustunud, et kaebaja kujutab endast sedavõrd vahetut ja tõsist ohtu avalikule korrale, et kaebajale tuleb teha lahkumisettekirjutus, mistõttu halduskohus tühistas PPA otsuse lahkumisettekirjutuse osas ning lahkumisettekirjutuse tühistamise tõttu tühistas halduskohus PPA otsuse ka sissesõidukeelu osas. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga.
10.Ringkonnakohus leiab, et PPA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
11.VSS § 72 lg 2 p 4 kohaselt lahkumiskohustuse vabatahtliku tähtaja võib jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. VSS § 74 lg 2 kohaselt kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu 5 aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui 5 aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Kohtupraktikas on selgitatud, et kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal Nõukogu 25.11.2003. a direktiivi nr 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik (s.t tõenäosus) ja piisavalt tõsine (s.t kahjuliku tagajärje olulisus) oht. Haldusorgan peab korrektselt tuvastama kaebaja isikut, elukäiku, toime pandud õigusrikkumisi ja käitumist karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud ning esitama nende põhjal selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud. Igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne.1
12.PPA ei nõustu halduskohtu seisukohaga (otsuse põhjenduste p 14), mille kohaselt on kaebaja käitumismuster oluliselt muutunud, vaid leiab jätkuvalt, et kaebaja puhul esineb järjepidev käitumismuster, mis annab tunnistust tema tegelikust ja piisavalt tõsisest ohtlikkusest. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga. Kohtupraktikas on sedastatud, et isiku järjepidev käitumismuster süütegude toimepanemisel viisil, et õiguskuuleka elu perioodid on äärmiselt napid või pea olematud, võib anda tunnistust tema tegelikust ja piisavalt tõsisest ohtlikkusest. Seda ka siis, kui toime pandud süüteod ei ole eraldi võetuna kõrge ühiskonnaohtlikkusega, kuid süüteod kogumis ning koos muude isikuga seotud asjas tähtsust omavate asjaoludega on piisavad, et jaatada tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasolu. 2 Välismaalasest lähtuva ohuprognoosi tegemisel tuleb hinnata toimepandud kuriteo raskust, selle laadi ja võimaliku kordumise tõenäosust. Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega ka isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel.3 Kaebaja poolt toime pandud kuriteod on enamuses teise astme kuriteod, kuid viimane süüdimõistmine 2023. aastal oli esimese astme kuriteo (s.o narkootiliste ainete suures koguses käitlemine) eest. Kaebaja kuriteoliigid on läbi aja olnud mõneti korduvad. Kaebaja kõikide süütegude (s.h narkootiliste ainete suures koguses käitlemine, narkootikumide tarvitamine, joobeseisundis mootorsõiduki juhtimine, kohtuotsuste mittetäitmine, võimesindajatele vastuhakkamine, vargused ja röövimised)
RKHKo 19.02.2019, 3-17-1545, p-d 19, 21 ja 34. RKHKo 03.05.2019, 3-18-89, p 18.
RKHKo 27.02.2014, 3-3-1-1-14, p-d 17 ja 19.
iseloomu ja korduvust ning kuritegude kasvavat raskusastet arvestades nähtub ringkonnakohtu hinnangul, et kaebaja käitumist iseloomustab käitumismuster, kus ta on pannud jätkuvalt mingi aja tagant toime taas mõne süüteo, kuigi õiguskuulekad perioodid on ajas muutunud veidi pikemaks. Samas ilmneb viimase kuriteo pinnalt, et kuritegude raskusaste on muutunud raskemaks. Ringkonnakohtu hinnangul kaebaja korduv õigusvastane käitumine ja ükskõikne suhtumine õiguskorda näitavad, et temast lähtub tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale. Kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, et lugeda uute kuritegude toimepanemise riski oluliselt alanenuks. Seega arvas PPA põhjendatult, et kaebaja ohustab avalikku korda ning kaebajast lähtuv oht võib realiseerida ka taas karistuse kandmise järgselt vabaduses olles.
13.Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et halduskohus alahindas narkootikumide tarvitamise seost kuritegeliku käitumisega, märkides (otsuse põhjenduste p 7), et asjaolu, et kaebaja on korduvalt narkootikume tarvitanud, ei ole viinud korduvate narkootikumide käitlemisega seotud kuritegude toimepanemiseni. Kaebaja kannab praegusel hetkel vanglas karistust just narkootikumide käitlemise eest suures koguses. Seega eeltoodust ilmneb, et narkootikumide tarvitamise seos kuritegeliku käitumisega on igati tõenäoline.
14.Kuigi kaebajale karistuseks määratud vangistused ei ole olnud pikad, nagu ka halduskohus otsuses (põhjenduste p 12) tõdes, ei anna eeltoodu ringkonnakohtu hinnangul alust asuda seisukohale, et kaebaja on seetõttu avalikule korrale vähem ohtlik. Ringkonnakohtu hinnangul jättis halduskohus ebaõigesti arvestamata asjaoluga, et kaebaja poolt toime pandud kuriteod on olnud piisavalt tõsised, kuna kaebajale on määratud korduvalt karistuseks vangistus.
15.Halduskohtu väitel (otsuse põhjenduste p 11) ei määratud ajavahemikul 2008-2016 kaebajale kriminaalkaristusi. Halduskohus on eelväidetus mõneti eksinud. PPA otsuses (pd 25.125.9, dtl 182-216) kirjeldatu põhjal ei ole kaebajat kriminaalkorras karistatud (esimene karistamine kriminaalasjas 1998. a) aastatel 1999-2000, 2002-2003, 2006, 2009-2015, 2017 ja 2019-2022 (viimane karistamine kriminaalasjas 2023. a). Väärteokorras (PPA otsuse pd 26.127) ei ole kaebajat karistatud (esimene karistamine väärteoasjas 2002. a) aastatel 2004, 2018-2020 ja 2022 (viimane karistamine väärteoasjas 2023. a). Muuhulgas pani kaebaja viimase liiklusalase süüteo toime vahetult enne vanglasse minekut, mistõttu on ekslik halduskohtu hinnang (otsuse põhjenduste p 9), et kaebaja liiklusalaste süütegude toimepanemisest on enamasti möödas pikk aeg. Ringkonnakohus ei nõustu ka halduskohtu seisukohaga, et üks kehtiv kriminaalkaristus näitab, et kaebaja varasematest kuritegudest on möödas küllalt pikk aeg. Mõned aastad, kus kaebajat ei ole kriminaal- ega ka väärteokorras karistatud, olid tingitud asjaolust, et kaebaja kandis vanglakaristust (kaebaja kannab praegu vanglakaristust 7-ndat korda). Ühtlasi eksis halduskohus, väites, et viimase vägivalla kasutamisega seotud kuriteo pani kaebaja toime 29.04.2005. Kaebaja mõisteti Viru Maakohtu 13.06.2008. a otsusega (PPA otsuse p 25.6) nr 1-08-7280 süüdi karistusseadustiku § 274 lg-s 1 ettenähtud kuriteos, s.o võimuesindaja suhtes vägivalla kasutamises seoses tema ametikohustuste täitmisega.
16.Halduskohtu hinnangul (otsuse põhjenduste p 14) näitavad kaebajale kriminaalasjades määratud katseajad pigem muutust paremuse poole, viidates, et viimase katseaja läbis kaebaja rahuldavalt. Halduskohus jättis aga tähelepanuta, et kaebaja on katseajal viibinud 3-l korral, millest esimese jooksul pani ta toime uue kuriteo, teisel korral pöörati karistus täitmisele ning kolmandal katseajal rikkus ta kontrollinõudeid, kuigi katseaeg loeti kokkuvõttes rahuldavalt läbituks (Viru Maakohtu 26.06.2017. a määrus nr 1-15-8920, dtl 268-271). Ringkonnakohus nõustub PPA-ga, et kaebaja käitumine nii varasemalt kui ka viimasel katseajal näitab, et
kaebaja suhtub temale pandud kohustustesse ükskõikselt ja eirab kehtestatud reegleid järjepidevalt.
17.Halduskohus hindas (otsuse põhjenduste p 6) karistusregistri andmete usaldusväärsust väärteokaristuste osas, sedastades, et on tõenäoline, et mõnede väärteokaristuste täitmine on aegunud ja need karistused peaksid olema kustutatud ning PPA otsuse tegemise ajal olid kehtivad 2 väärteokaristust. Lisaks tõi halduskohus välja, et kaebajal on kehtivaid kriminaalkaristusi üks. PPA hinnangul ei ole asjakohane keskenduda väärtegude aegumisele või registrist kustutamisele olukorras, kus kaebajast lähtuva ohu hindamisel lähtutakse kõikidest tegudest, millega kaebaja on ohustanud avalikku korda. Lisaks märkis PPA, et arhiveeritud karistused ei ole vähetähtsad. Ringkonnakohus nõustub PPA-ga. Hinnates, kas kaebaja oht avalikule korrale on tegelik ja piisavalt tõsine, ei ole õige tugineda üksnes kehtivatele kriminaal- ja väärteokaristustele. Nimelt sätestab karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 2 p 1, et registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus KarRS § 20 lg 1 p-s 4 nimetatud seadustes sätestatud menetluste läbiviimisel ja § 20 lg 1 p-s 5 nimetatud asjaolude kontrollimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse arvestamisel. KarRS § 5 lg 2 p 1 ei sätestanud PPA-le piirangut käesolevas haldusasjas vaidlustatud otsuse tegemisel arhiveeritud andmetele tuginemisel. Ka kohtupraktika kinnitab, et PPA-l oli õigus kasutada kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemisel muuhulgas karistusregistri arhiveeritud andmeid ning kaebajast lähtuvat ohtu kinnitab ka tema korduv karistatus. 4 Kuriteo toimepanemine ja selle asjaolud on üheks minevikusündmuseks, mis on olulise tähtsusega isikust lähtuva jätkuva ohu olemasolu üle otsustamisel. 5 Seega võttis PPA asjakohaselt arvesse kaebajast lähtuva ohu hindamisel karistusregistri nii kehtivaid kui ka arhiveeritud andmeid. Ringkonnakohtu hinnangul on need andmed kaebajast lähtuva ohu hindamisel igati asjakohased.
18.Halduskohus märkis otsuses (põhjenduste p 14), et PPA otsuse põhjal ei olnud kaebajal vangistuses distsiplinaarkaristusi, viidates samas, et 31.03.2025. a seisuga on välja toodud üks distsiplinaarkaristus võõras kambris viibimise eest. PPA märgib õigesti, et halduskohus ei ole distsiplinaarrikkumisele mingit kaalu andnud. Kohtupraktikas on sedastatud, et kohtul on lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus välja selgitada ja hinnata, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või julgeolekule oluliselt muutunud. 6 Seega ei saanud halduskohus hinnata üksnes asjaolu, et PPA otsuse põhjal ei olnud kaebajal vangistuses distsiplinaarkaristusi. Halduskohtul tuli arvestada ka PPA otsuse kättesaamise järel kaebajale määratud distsiplinaarkaristusega kaebajat iseloomustava asjaoluna. Distsiplinaarkaristuse määramist ei saa hinnata kaebaja kasuks, vaid see annab siiski alust vähemalt mõningal määral kahelda kaebaja senise käitumismustri muutumises. PPA viitab asjakohaselt, et Tartu Ringkonnakohus märkis 31.03.2025. a määruses nr 1-22-7602 (p-d 14, 17 ja 20, dtl 261-267), et vangla pidas distsiplinaarmenetluse ajendiks olnud võõras kambris viibimist julgeolekuohuks, millest järeldati, et kaebajal on jätkuvalt raskusi kehtestatud korrale allumisega. Kokkuvõttes leidis ringkonnakohus eelnimetatud määruses, et kaebaja varasem elukäik annab kahtlemata alust pidada uue kuriteo riski suureks ning kaebaja käitumise muutmine vangistusest leebemate meetmetega ei ole alati õnnestunud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et kaebajast lähtub oht panna toime muuhulgas sõltuvusainete tarvitamisega seotud kuritegusid. Ringkonnakohus nõustub PPAga, et eeltoodu ei võimalda kaebaja ohutaseme madalamaks hindamist, vaid vastupidi, ning saab järeldada, et kaebajal on jätkuvalt raskusi kehtestatud korrale allumisega. Eeltoodut ei
RKHKo 26.01.2022, 3-20-915, p 18; 19.02.2019, 3-17-1545, p 27. RKHKo 27.02.2014, 3-3-1-1-14, p 17.
väära ka asjaolu, et kaebaja läbis vanglas sotsiaalprogrammi ja osales keeleõppes. Halduskohus leiab otsuse põhjenduste p-s 13 õigesti, et kontrolli ese ei ole kinnipeetava tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ning pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel ja lahkumisettekirjutuse tegemisel sama. Ringkonnakohtu hinnangul saab siiski ka kaebaja ettetähtaegselt vabastamata jätmise fakti arvestada kaebajat iseloomustava asjaoluna.
19.Halduskohtu hinnangul (otsuse põhjenduste p 17) on PPA alatähtsustanud kaebaja sidemeid oma alaealise lapsega. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtuga. PPA võttis otsuses (p 30) arvesse kaebaja perekondlikke ja eraelulisi suhteid, s.h hindas lapse huve koostoimes muude asjas tähtsust omavate asjaoludega. PPA tõi otsuses (lk 25 viimane lõik) välja, et kaebajat ei mõjutanud ega pannud loobuma kuritegelikust käitumisest ja narkootiliste ainete tarvitamisest ka poja sünd 2010. aastal. Seega lapse olemasolu ja vastutus perekonna eest tegelikkuses ei motiveerinud kaebajat õiguskuulekale käitumisele. Kaebaja elukaaslane pidi olema teadlik kaebaja kuritegelikust eluviisist ning narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tarvitamisest. Kohtupraktikas on sedastatud, et olukorras, kus isik oli teadlik oma partneri kriminaalsest taustast ning kodakondsusest, tuleb jaatada abikaasa valmisolekut elada vajadusel pereelu teises riigis.7 PPA arvestas otsusest nähtuvalt muuhulgas ka asjaoludega, et kaebaja, tema elukaaslane ja poeg elasid enne kaebaja viimast vangistust perekonnana koos ning et pojal ja elukaaslasel oli varasemalt Venemaa kodakondsus, kuid nad on omandanud naturalisatsiooni korras Eesti Vabariigi kodakondsuse. Ühtlasi tõi PPA välja, et lapse üleval pidamine on olnud vangistuse ajal vaid lapse ema õlul. Seega kaebaja pere ei ole vangistuse jooksul olnud kaebajast majanduslikult sõltuv. Lisaks arvestas PPA asjaoludega, et kaebaja sõnul on tal elukaaslase ja lapsega head suhted, nad käivad teda vanglas vaatamas ja suhtlevad ka telefoni teel. Ka kodakondsusjärgses riigis on kaebajal võimalik sidevahendite abil suhtlemist jätkata. Eri riikides elavate sugulaste suhtlust eelmainitud viisil on aktsepteeritud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) kohtupraktikas8 ning seda ka juhul, kui isikul on alaealised lapsed. Lisaks on kaebaja elukaaslasel ja lapsel võimalik kaebajat tema kodakondsusjärgses riigis külastada, kusjuures kaebaja elukaaslasel elavad Venemaal sugulased (PPA otsuse lk 28 ülalt 3. lõik) ning kaebaja lapsel on lisaks Eesti kodakondsusele ka Venemaa kodakondsus (PPA 06.12.2024. a vastus, p 8, 3. lõik, dtl 231-235). PPA asus kokkuvõttes seisukohale (otsuse lk 26 viimane lõik), et perekonnaeluline riive on õigustatud, proportsionaalne ja eesmärgipärane ühiskondliku turvalisuse ja avaliku korra kaitseks. Ringkonnakohtu arvates on PPA hinnang igati põhjendatud ja asjakohane.
20.VSS § 6 lg 1 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Seaduseelnõu seletuskirjas 9 märgitakse, et sissesõidukeelu kohaldamise eesmärk on nii ohu ennetamine kui ka soov anda selgelt märku, et riigi õigusnorme juba rikkunud välismaalased (nt süüteo toime pannud isikud, ebaseaduslikult riigis viibivad välismaalased) ei saa sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul riiki uuesti tulla. VSS § 74 lg 3 kohaselt võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu ka lühemaks ajaks kui 5 aastat, kui 5-aastane sissesõidukeeld on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. PPA kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Schengeni alale 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest, mis on lühem, kui seaduses ette nähtud (VSS § 74 lg 2). PPA on otsuses (p 32.1) sissesõidukeelu pikkust kaalunud ja põhjendanud. PPA otsusest nähtuvalt ei tuvastanud PPA kaebaja puhul humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks (VSS § 74 lg 4). Kohtupraktikas on leitud, et
EIKo 17.02.2009, 27319/07, Onur vs Ühendkuningriik, p 59. EIKo 08.01.2009, 10606/07, Joseph Grant vs Ühendkuningriik, p 40.
Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse, politsei ja piirivalve seaduse ning riigipiiri seaduse muutmise seaduse (Schengeni acquis’ sätete rakendamine tagasisaatmise valdkonnas), 518 SE, Seletuskiri (2).pdf, lk 4.
humaansed kaalutlused peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse ja Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje. 10 PPA taolisi asjaolusid ei tuvastanud ning need ei ole äratuntavad ka ringkonnakohtule. Seega ei saa 3-aastast sissesõidukeeldu pidada kaebajast lähtuvat ohtu arvestades ebamõistlikult pikaks.
21.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas esitatud tõendeid, mis kinnitaksid, et kaebajast lähtuv oht on pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ära langenud või oluliselt muutunud. Olukorras, kus kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise eeldusena nõutava ohu lävend on ületatud, sest tuvastamist on leidnud kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht Eesti Vabariigi avalikule korrale, siis oli PPA-l alus kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks. Seega on käesoleval juhul täidetud VSS § 72 lg 2 p 4 ja § 74 lg 2 rakendamise eeldused.
22.Halduskohtu arutelu (otsuse põhjenduste p 9) kaebaja juhiloa kehtivuse üle on asjakohatu, kuna PPA ei ole otsuses kaebaja juhiloa kehtivust või kehtetust käsitlenud.
23.Kõike eeltoodut arvestades rahuldab ringkonnakohus PPA apellatsioonkaebuse ning tühistab Tartu Halduskohtu 22.08.2025. a otsuse osas, millega rahuldati kaebaja kaebus osaliselt ning tühistati PPA 27.09.2024. a otsuse nr 15.3-3.4/1200-1 resolutsiooni p-d 2 ja 3. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kaebaja kaebuse rahuldamata.
24.HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja kaebus jääb tervikuna rahuldamata, siis tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 22.08.2025. a otsuse ka osas, millega halduskohus jättis menetluskulud poolte kanda võrdsetes osas ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 10 eurot. Tulenevalt HKMS § 108 lg-st 1 jääb kaebaja poolt halduskohtus kaebuselt tasutud riigilõiv summas 20 eurot tema enda kanda.
25.PPA oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest HKMS § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas menetluskulude jaotamiseks.
26.HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus tagastab PPA-le apellatsioonkaebuse lisad (Viru Maakohtu 26.06.2017. a määrus nr 1-15-8920 ja Tartu Ringkonnakohtu 31.03.2025. a määrus nr 1-22-7602), kuna samasisulised dokumendid on juba haldusasja materjalide juurde võetud (vt vastavalt dtl 268-271 ja 261-267).
27.A.A. ja X.X. esitasid ringkonnakohtule 06.10.2025. a e-kirja (dtl 339) koos lisadega (tunnistus sotsiaalprogrammi „Õige hetk“ läbimise kohta, hinneteleht lõputunnistuse juurde ja lõputunnistus keevitaja õppekava läbimise kohta (dtl 340343)). Esitatud lisadest nähtuva üle käesolevas haldusasjas vaidlus puudub. PPA viitas 27.09.2024. a otsuse p-des 11 ja 13 nii sotsiaalprogrammi läbimisele kui ka keevitaja ameti omandamisele. Seetõttu ei oma eeltoodu asjas tähtsust ning ringkonnakohus tagastab A.A.le ja X.X.-ile e-kirja koos lisadega.
TlnRKo 28.06.2023, 3-22-2508, p 29 ning seal viidatud kohtupraktika.
28.Ringkonnakohus peab isikuandmete kaitseks vajalikuks asendada avaldamisel kaebaja, A.A. ja X.X. nimed tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
kohtuotsuse
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.