J.E kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18. septembri 2025. a relvaloa väljastamisest keeldumise otsuse ning 28. oktoobri 2025. a vaideotsuse tühistamiseks ja ameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja J.E Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Margit Maidla
Asja läbivaatamise vorm
Avalikul kohtuistungil 10. juunil 2026
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata.
Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Asendada otsuse avaldamise korral kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27. juulil 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ringkonnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).
1.J.E esitas 27. augustil 2025 relvaloa taotluse nr DL50069811 (digitaalse kohtutoimiku lehekülgedel (dtl) 68–69) enese ja vara kaitse otstarbel vintraudse püstoli omamiseks.
2.PPA keeldus 18. septembri 2025. a otsusega nr 4.2-1/4700-1 (dtl 15–19) J.Ele relvaloa väljastamisest, leides, et ta on enda või teise inimese turvalisust ohustava
3-25-4414 eluviisi või käitumise tõttu sobimatu relva soetama ja omama (relvaseaduse (RelvS) § 36 lg 4 p 3). PPA põhjendas otsust järgmiselt.
2.1.PPA ei või väljastada relvaluba isikule, kes võib põhjustada sellega ümbritsevatele isikutele ohtu. PPA on kohustatud tagama kogukonna turvatunde ja avaliku korra. Tulirelv on suurema ohu allikas, mistõttu on selle valdajale seatud kõrged nõuded, ennetamaks võimalikku ohtu avalikule korrale ning teiste isikute elule ja tervisele. Seetõttu eeldatakse, et isik, kellele relvaluba väljastatakse, käitub keskmisest vastutustundlikumalt ja seadusekuulekamalt. PPA peab välistama, et relvaluba omaks isik, kes on ebastabiilne ega suuda konflikte juhtida.
2.2.Kohtupraktika kohaselt on RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel eelkõige oluline tuvastada, kas isik on pannud toime tegusid, mis annavad tunnistust tema enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest. Selline eluviis või käitumine hõlmab ka muid asjaolusid peale kehtiva karistatuse. Isiku elustiili hindamisel on tähtis see, kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib talle olla loomuomane. Loomuomase käitumise hindamisel võib tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi. Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut kaebaja tegudele või nende retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes, vaid kasutatakse isiku kohta teadaolevat infot teda iseloomustavana. Ohu hindamisel teeb PPA tõendatud asjaolude põhjal prognoosi isiku käitumise kohta tulevikus.
2.3.J.E on hiljuti toime pannud vägivaldse kuriteo, lisaks on ta korduvalt sattunud joobeseisundis avalikus kohas konfliktidesse. Konfliktides ei ole ta suutnud säilitada enesekontrolli, on olnud vägivaldne ja tekitanud teistele inimestele kehavigastusi.
2.3.1.Kaebaja oli kahtlustatav 15. juunil 2024 algatatud kriminaalasjas nr xxx karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 järgi. Kaebaja lõi esmalt kannatanut rusikaga näo piirkonda. Pärast kannatanu kukkumist lõi kaebaja teda jalaga pea piirkonda, põhjustades talle vigastusi ja valu. Kriminaalasi lõpetati 12. augustil 2025 kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 ja 206 alusel (otstarbekuse kaalutlusel).
2.3.2.27. aprillil 2024 registreeris PPA kaklusjuhtumi, mille üks osalejatest oli kaebaja (juhtum nr 2101,24,0066982). Kaklejad politsei sekkumist ei soovinud ja leppisid ära.
2.3.3.15. augustil 2021 registreeriti kaebajaga seotud juhtum nr 3100,21,0503715. Tartu linnas palus turvatöötaja politsei abi. Abipalve järgi oli kaebaja kinni peetud, kuna ta oli joobes ja käitus agressiivselt. Turvatöötaja oli talle pannud käerauad.
2.3.4.2. detsembril 2017 registreeritud juhtumi nr 3100,17,0388422 kohaselt magas J.E korterelamu trepikojas. Politsei aitas ta tuppa.
2.4.Konfliktid on vajanud politsei sekkumist. Kaebaja käitus viimati vägivaldselt 2024. a-l. Möödunud pole piisavalt pikk aeg, eeldamaks, et ta on oma käitumist muutnud. J.E selgitus, mille järgi teise osapoole suuline provokatsioon õigustab vägivalla kasutamist, ei anna alust usaldada talle tulirelva. Oportuniteedi alusel kriminaalmenetluse lõpetamine ei vähenda kahtlustatava süüd kuriteo toimepanemises. See on riigi karistuspoliitiline otsustus selle kohta, mil moel on võimalik isikut mõjutada edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma.
2.5.Tulirelva saab usaldada inimesele, kes on usaldusväärne ja õiguskuulekas ning suudab konflikte rahumeelselt lahendada. J.E ei vasta nendele tingimustele. Keeldumist õigustab vajadus kaitsta teiste isikute turvalisust ja avalikku korda. J.E peab töötama turvatöötajana ilma tulirelva kandmise õiguseta, kuni ta tõestab pikema aja möödumisel, et on muutnud oma käitumist ega ole vägivaldne. 2(8)
3-25-4414
3.J.E esitas PPA otsusele vaide. Kaebaja leidis, et kriminaalasja lõpetamine oportuniteediga ei ole süüd kinnitav lahend. Seetõttu polnud PPA-l alust seda juhtumit kaebaja iseloomustamisel arvestada. Viimasest intsidendist on möödunud pikk aeg. Rikkumised pole kordunud. See näitab, et risk on vähenenud. Konfliktid, millele PPA viitab, olid eraldiseisvad. Mõnel juhul oli tegu enesekaitsega. Juhtumid ei anna alust teha järeldusi kaebaja eluviisi kohta. Kaebajal on uus töö ja tema eluviis on muutunud. Ta on motiveeritud ja stabiilne. Ka tööandja kinnitab tema usaldusväärsust ja professionaalsust. Otsus ei ole proportsionaalne. Relvaloa andmisest keeldumine tähendab kaebaja elukutse valiku olulist piiramist ja töökoha kaotust. Kohasem lahendus olnuks näiteks tähtajalise relvaloa väljastamine või lisatingimuste seadmine (nt kordusaudit, täiendkoolitus).
4.PPA jättis 28. oktoobri 2025. a vaideotsusega nr 4.2-1/4700-5 (dtl 21–24) vaide rahuldamata.
4.1.RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamise eelduseks ei ole see, et isik oleks kuriteos süüdi tunnistatud. Kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 202 alusel eeldab, et tuvastatud on kahtlustatava teo karistatavuse üldised eeldused – süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü. Seega vastas J.E käitumine 15. juunil 2024 KarS § 121 lg 1 koosseisule. Tegemist oli vägivaldse käitumisega. Juhtumist on möödunud natuke üle aasta. See ei ole piisav aeg, et PPA saaks olla kindel, et J.E on oma käitumist muutnud.
4.2.J.E on käitunud agressiivselt ka varem, 27. aprillil 2024 ja 15. augustil 2021. Mõlemal juhul peeti vajalikuks politsei sekkumist. J.E oli nende juhtumite ajal tarvitanud alkoholi. See näitab, et ta ei suuda alkoholi tarvitanuna konflikte rahumeelselt lahendada, võib kaotada enesekontrolli ja ohustada teiste turvalisust. Lisaks võib ta alkoholi tarvitanuna seada ohtu ka enda turvalisuse.
4.3.J.E positiivselt iseloomustavad asjaolud (tööl professionaalne, kohusetundlik ja rahulik; suudab töötada pingelistes olukordades; lõpetanud teenistuse sõjaväepolitseis; omab varasemat kogemust relvade ohutu käsitsemise ja enesekontrolli alal; tegutseb judotreenerina) ei kaalu üles avalikku huvi turvalisuse kaitseks. Kaebaja võib käituda töö juures teisiti, kui vabal ajal. J.E-l ei saanud olla turvaettevõttesse tööle asudes õigustatud ootust, et PPA annab talle relvaloa. Kui J.E võeti tööle ja on saanud mitme kuu vältel töötada, ei ole relvaloa olemasolu talle tööks ilmtingimata tööks vajalik.
4.4.RelvS ei näe ette, et relvaloa väljastamisel saaks seada isikule mingeid lisakohustusi, sh läbida täiendkoolitus või täiendav psühholoogiline hindamine. Relvaloa väljastamisest keeldumine küll piirab taotleja vaba eneseteostuse õigust, kuid PPA-l tuleb kaitsta ka teiste inimeste elu ja tervist, riigi julgeolekut ja avalikku korda. Need hüved kaaluvad üles J.E õiguse eneseteostusele. Piirang ei ole lõplik. Kui J.E käitub edaspidi viisil, mis ei anna alust kahelda tema sobivuses relvaomanikuks, võib tulevikus olla võimalik talle relvaluba anda.
5.J.E esitas 27. novembril 2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 18. septembri 2025. a otsuse ja 28. oktoobri 2025. a vaideotsuse tühistamiseks ning ameti kohustamiseks menetlema tema relvaloa taotlust ja võimaldama tal läbida relvaeksami. Kaebuse põhjendused on järgmised.
5.1.15. juunil 2024 aset leidnud sündmuse tõttu algatatud kriminaalmenetluse lõpetamisega nõustus kaebaja üksnes põhjusel, et see võimaldas jätkata kiiremini relvaloa menetlust. Kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega tuvastati, et kannatanu algatas konflikti, tõugates kaebajat. Kaebaja tegutses hädakaitse olukorras. 3(8)
3-25-4414
5.2.PPA ei ole arvestanud, et relvaluba on kaebajale vajalik tööülesannete täitmiseks. Ilma relvaloata ei saa tööandja rakendada kaebajat kõigi tööülesannete täitmisel. PPA on jätnud tähelepanuta kaebaja kaheksa aastat kestnud teenistuse kaitseväes ja sõjaväepolitseis, samuti selle, et kaebajal oli riigisaladuse luba.
5.3.PPA rikkus proportsionaalsuse põhimõtet. PPA ei kaalunud leebemaid alternatiive. Kaebaja oleks kasutanud relva üksnes tööülesannete täitmisel, mitte eraelus. Relv oleks tööandja valduses. Seda hoiustataks tööandja relvaruumis.
5.4.Kaebajale ei võimaldatud relvaeksamit, mis on relvaloa menetluse keskne osa. Seetõttu ei hinnatud kaebaja pädevust ega ohutusnõuete tundmist. Seega rikkus vastustaja uurimiskohustust ja menetluse aususe põhimõtet.
6.PPA esitas 15. jaanuaril 2026 vastuse kaebusele, milles palus jätta kaebuse rahuldamata. PPA leiab, et vaidlusalused otsused on põhjendatud ja õiguspärased. Kaalutlusõiguse teostamisel on arvesse võetud kõiki olulisi asjaolusid. Otsused on proportsionaalsed.
6.1.RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel relvaloa väljastamisest keeldumisel on vastustajal avar kaalutlusruum. Relvaloa näol on tegemist eriõigusega käsitseda kõrgema ohu allikat. On suur avalik huvi selle vastu, et relvaluba oleks vaid vastutustundlikel ja usaldusväärsetel isikutel. See tähendab, et isikule kohalduvad tavapärasest rangemad nõuded, mida peab järgima igas eluvaldkonnas. Isiku sobivust relvaomanikuks on võimalik hinnata ja prognoosida tema käitumisharjumusi ja isiksuseomadusi arvestades.
6.2.Määrav pole see, et kaebajal pole kehtivaid karistusi. Kaebajale relvaloa väljastamisest keeldumise aluseks oli hinnang tema käitumisele ja eluviisile. PPA lähtus otsuse tegemisel kaebaja kohta teadaolevatest andmetest. PPA hindas prognoosotsuse tegemisel, kas kaebaja teod on talle loomuomased ja moodustavad käitumismustri. Kaebaja on kaldub agressioonile. Alkoholi tarbinuna satub ta konfliktsetesse olukordadesse ja lahendab neid vägivallaga. Kaebaja peab ise oma käitumist konfliktides adekvaatseks ja süüdistab teisi.
6.3.Kriminaalmenetluse materjalidest nähtuvalt ründas kaebaja kannatanut esimesena. Kaebaja ei tegutsenud hädakaitse seisundis.
6.4.Kaebajale ei saa tulirelva usaldada. Vastustajal pole veendumust, et kaebaja suudab konflikte rahumeelselt lahendada. On keskmisest suurem oht, et ta võib relvaomanikuna teda ähvardavat ohtu üle hinnata ja kasutada relva sellise olukorra lahendamiseks, kus seda vaja ei oleks. Kaebajast lähtuv oht on piisavalt suur, et keelduda relvaloa väljastamisest.
6.5.Vaidlustatud otsuse tegemisel on arvesse võetud avalikku huvi ja ühiskonna ootust, et relvaomanikud oleksid õiguskuulekad ja vastaksid kõrgendatud nõudmistele. Kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud ei kaalu üles avalikku huvi. Kaalumisel on kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid arvesse võetud. Kaebajale on põhjendatud, et tema eneseteostusõigust on otsusega küll piiratud, kuid teiste isikute elu, tervise ning riigi julgeoleku ja avaliku korra tagamise vajadus on suuremad.
6.6.Kui kaebaja valis töökoha, lähtudes eeldusest, et talle relvaluba väljastatakse, võttis ta ise riski. Pealegi puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et kaebaja ei saaks töötamist jätkata põhjusel, et tal relvaluba pole.
7.Kaebaja esitas 15. juunil 2026 seisukoha toimikusse lisatud kriminaalmenetluse toimiku dokumentide kohta. Kaebaja märkis, et dokumendid 4(8)
3-25-4414 sisaldavad kohtueelse menetluse käigus kogutud teavet, millele ei ole antud kohtulikku hinnangut. Samuti ei ole kohtulikult hinnatud sündmuse asjaolusid ega poolte erinevaid versioone juhtunust. Dokumendid ei toeta järeldust, et tegemist oleks kaebaja püsiva käitumismustriga või jätkuva riskiga. Kaebaja on teinud viimasest juhtumist oma järeldused ja jätnud selle perioodi oma elus selja taha. Kaebaja ei ole ligi kahe aasta jooksul samalaadsetes juhtumites osalenud ega õigusrikkumisi toime pannud. Kuigi vastustaja selgitas, et relvaloa andmine tulevikus ei ole välistatud, jääb kaebajale selgusetuks, millistel asjaoludel ja millise aja möödumisel loeks vastustaja kaebajaga seotud riskid piisavalt maandatuks.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.RelvS § 28 lg 1 p 3 kohaselt võib füüsiline isik relva soetada, omada ja vallata turvalisuse tagamiseks (enese ja vara kaitseks). Püstolit võib soetada, omada ja vallata vähemalt 21-aastane Eesti kodanik (RelvS § 29 lg 1 p 2). Püstol on piiratud tsiviilkäibega tulirelv, mille omamiseks on vajalik relvaluba (RelvS § 12 lg 1 p 2, § 19 lg 1 p 5, § 34 lg 2). Vastavalt RelvS § 34 lg 1 p-le 2 väljastatakse relvaluba isikule, kelle puhul ei ole tuvastatud RelvS § 36 lg-s 1 ja lg-s 4 sätestatud relvaloa andmist välistavaid asjaolusid.
9.RelvS § 36 lg 4 p 3 annab PPA-le õiguse keelduda relvaloa andmisest inimesele, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Turvalisust ohustava ja relvaomanikule sobimatu käitumise või eluviisi hindamisel ei teosta PPA kaalutlusõigust haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 tähenduses, vaid teeb tõendatud asjaolude põhjal prognoosi inimese käitumise kohta tulevikus. Ohuhinnang hõlmab tõendite hindamist ja määratlemata õigusmõiste sisustamist (Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2026. a otsus asjas nr 3-23-44, p 8). Kui PPA tuvastab, et inimene on käitunud enda või teiste turvalisust ohustaval viisil, tuleb ametil järgmiseks kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas keelduda talle relvaloa andmisest. Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb lisaks inimesest lähtuva ohu olulisusele arvestada ka keeldumisega põhjustatava vaba eneseteostuse riive ulatust (põhiseaduse § 19).
10.Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel eelkõige oluline tuvastada, kas loataotleja on pannud toime tegusid, mis annavad tunnistust tema enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest. Viidatud õigusnormis on silmas peetud relvataotleja isikuomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saaks relva omada ja kasutada. PPA saab taotlejast lähtuva ohu prognoosimisel lähtealuseks võtta tema varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas taotleja väljendab oma suhtumist nendesse (vt viidatud otsus asjas nr 3-23-44, p 12).
11.Taotleja eluviisi hindamisel on oluline see, kas alarmeeriv käitumine võib olla talle loomuomane. Selle hindamisel võib PPA arvestada isiku varasemat käitumist ja pikema aja jooksul toime pandud tegusid. Arvestada tuleb ka aja jooksul toimunud muutusi või arenguid, mis prognoosi mõjutada võivad. PPA peab välja selgitama, kas konkreetne õigusvastane tegu oli ühekordne ja väheoluline episood või moodustas osa mustrist, mille pinnalt saab teha järeldusi inimese võimaliku käitumise kohta tulevikus. Kaugemasse minevikku jäänud sündmuste tähendus tulevikku suunatud ohuprognoosile väheneb ajas, eriti siis, kui hilisemad sündmused ei kinnita käitumismustri jätkumist.
12.Järelduse, et inimese käitumine ohustab tema enda või teise isiku turvalisust ja et ta on seetõttu sobimatu relva omama, võib teha ka selliste tegude pinnalt, millel ei 5(8)
3-25-4414 ole seost relvadega. PPA-l tuleb arvestada igasuguse relevantse teabega (uurimispõhimõte: HMS § 6; vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 26. oktoobri 2023. a otsus asjas nr 3-22-257, p 12). Asjakohane on arvestada ka muid asjaolusid peale kehtiva karistatuse. See, et tegu ei pruugi olla ühiskonnaohtlik karistusõiguslikus mõttes (kaebaja viide karistatuse puudumisele), ei tähenda, et sama tegu ei võiks olla tunnistuseks enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest RelvS § 36 lg 4 p 3 tähenduses (Tallinna Ringkonnakohtu 22. märtsi 2022. a otsus asjas nr 321-2047, p 10).
13.Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib PPA isikule loomuomase käitumise hindamisel tugineda ka politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi (viidatud otsus asjas nr 3-212047, p 10). Samuti ei ole PPA-l keelatud arvestada inimese selliseid tegusid, millele riik ei ole karistusõiguslikku hinnangut andnud (Tartu Ringkonnakohtu 25. märtsi 2025. a otsus asjas nr 3-24-758, p 13). Ka Riigikohus on tõdenud, et relvaomaniku usaldusväärsust hinnates võib PPA tugineda kogu inimese kohta olemas olevale teabele, sh kustutatud ja arhiivi kantud karistustele (karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p 16), aga ka andmetele, mida karistusregistrisse ei kantagi, nagu näiteks mõjutustrahvid. Riigikohus märkis seejuures, et ka suulisel hoiatusel võib koos muude andmetega olla mõju relvaloa menetluse tulemusele (kriminaalkolleegiumi 3. detsembri 2025. a otsus asjas nr 4-24-3016, p 14). Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut taotleja tegudele karistusõiguslikus mõttes, vaid kasutatakse tema kohta teadaolevat infot teda iseloomustavana (Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuli 2025. a otsus asjas nr 3-23-289, p 23 ja seal viidatud kohtupraktika).
14.Vastustaja lähtus kaebaja sobivuse hindamisel kokku neljast juhtumist (vt praeguse otsuse p 2.3). Kohtu hinnangul on vastustaja tuginenud asjakohasele teabele. Vastustaja tõi esile olukorrad, kus kaebaja osales alkoholijoobes olnuna konfliktides, käitus agressiivselt või ebaadekvaatselt.
15.Kaebaja selgitas nii kaebuses kui ka 10. juunil 2026 toimunud kohtuistungil (istungi protokoll, 00:29:23), et 15. juuni 2024 konflikti algatas kannatanu ning kaebaja tegutses hädakaitse olukorras. Asjas kogutud tõenditeest nähtub, et kaebaja lähenes temaga varem toitlustuskohas konfliktselt käitunud inimesele olukorras, kus viimane oli koos kaaslasega lahkumas (vt PPA asitõendi vaatlusprotokoll, dtl 40–43; kannatanu ja tunnistaja ütlused, dtl 213–214). Kannatanu ei põhjustanud kaebajale vahetut ohtu, mida kaebaja pidanuks tõrjuma asuma (vt KarS § 28 ja § 29). Seega on kaebaja väited hädakaitse olukorras tegutsemise kohta otsitud ega ole põhjendatud. Kaebaja oleks saanud konfliktist hoiduda ja igal hetkel eemalduda. Kogutud tõendid ei kinnita, et kaebajal polnud see võimalik vägivalda kasutamata. Seetõttu vastutab kaebaja konflikti vägivaldseks eskaleerumise eest. Asjaolu, et kaebaja kriminaalmenetlus lõpetati KrmS § 202 alusel (kriminaalmenetluse lõpetamine avaliku menetlushuvi puudumise korral ja kui süü ei ole suur) ei muuda fakti, et kaebaja kasutas konflikti raames füüsilist vägivalda (lõi teist inimest rusikaga näopiirkonda, seejärel kahel korral jalaga peapiirkonda; vt PPA asitõendi vaatlusprotokoll (dtl 40– 43) ja PPA kohtueelse menetluse kokkuvõte (dtl 211)).
16.Vastustaja esile toodud situatsioonid on olulised kaebaja ohtlikkuse hindamisel. Kirjeldatud intsidentide asjaolud viitavad kaebaja konfliktsele iseloomule alkoholi tarvitamise tagajärjel. Kaebaja viis end alkoholi tarbimise tagajärjel korduvalt konfliktsetesse olukordadesse, mida ta lahendas vägivalla kasutamisega ja mille lahendamisse on pidanud sekkuma politsei. Juhtumid kogumis kinnitavad, et kaebajale on põhjustanud raskusi lahendada konflikte rahumeelselt. Kuigi 2017. a juhtumist on möödunud pikk aeg, moodustab see mustri tema hilisema avalikku korda ohustava 6(8)
3-25-4414 käitumisega alkoholi tarbimise korral. Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause). PPA 18. septembri 2025. a otsuse tegemise ajaks oli viimasest juhtumist möödunud veidi üle aasta. Tegu polnud piisavalt pika ajaga selleks, et järeldada, et kaebaja käitumine on muutunud.
17.Kohtule esitatud asjaolude kohaselt muutub kaebaja käitumine alkoholijoobes ettearvamatuks ning seda ka siis, kui ta ei muutu joobeseisundis konfliktseks. Kaebaja mõjusfääris on enda käitumist kontrollida ning hoiduda nii vägivalla kasutamisest kui ka vajadusel alkoholi tarbimisest. Õiguskorra ja teiste isikute turvalisuse huvides on, et käitumismustrilt konfliktsel, vaidluste lahendamiseks füüsilist jõudu kasutaval ning joobnuna ettearvamatult käituval isikul ei oleks käepärast relva. Olukorras, kus kaebaja ei suuda oma käitumist alkoholijoobe tõttu kontrollida, ei suuda ta alkoholi mõju all hinnata ka tulirelvast lähtuvat ohtu. Selle tagajärjel võib ta kasutada relva ilma tegeliku vajaduseta ja tekitada seeläbi endale või teisele isikule tervisekahjustuse või põhjustada surma. Relvaloa kui eriõiguse andmiseks ei saa kaebaja käitumist ja iseloomujooni pidada piisavalt usaldusväärseteks. Vastustaja keeldus kaebajale relvaloa väljastamisest põhjendatult.
18.Kaebaja heidab vastustajale ette, et vaidlustatud otsuse tegemisel ei ole arvestatud kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Kaebaja toob esile oma kaheksa-aastase teenistuskogemuse kaitseväes ja sõjaväepolitseis, samuti kaheksa aastat kehtinud riigisaladusele juurdepääsuloa (tasemetega konfidentsiaalne ja täiesti salajane). On tõsi, et need asjaolud ei kajastu PPA algses otsuses, kuid vaideotsuse põhjendustest nähtub, et vastustaja on neid arvestanud. Vaideotsuse põhjendusi tuleb kohtul arvestada samaväärselt haldusakti põhjendustega (Riigikohtu 22. septembri 2022. a otsus asjas nr 3-20-1548, p 15). Kohtule nähtub vaideotsusest, et vastustaja on pidanud kaebajat positiivselt iseloomustavateks asjaoludeks lisaks kaebuses märgitule ka professionaalsust tööülesannete täitmisel, kohusetundlikkust, rahulikust ja suutlikkust töötada pingelistes olukordades, samuti judotreenerina tegutsemist. PPA leidis otsuse tegemise aja seisuga põhjendatult, et need asjaolud ei kõrvalda veel võimalust, et kaebaja võib olla relvaomanikuna ohtlik. Edaspidi, kui viimasest konfliktist on möödas pikem aeg, võivad need asjaolud anda aga alust jõuda teisele järeldusele.
19.Kohus leiab, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õiguspäraselt. Vastustaja hinnang, et inimeste elu ja tervise kaitse relvast kui kõrgema ohu allikast lähtuvate ohtude eest kaalub kaebaja vaba eneseteostuse üles, ei ole meelevaldne. See on kooskõlas kaalutlusõiguse eesmärgi ja piiridega.
20.Vastustaja ei jätnud tähelepanuta selliseid olulisi asjaolusid, mis kinnitaks, et relvaloal oleks kaebajat ja tema elukorraldust arvestades kaebaja jaoks äärmiselt kaalukas väärtus. Vastustaja leidis õigesti, et kaebajal ei saanud turvaettevõttesse tööle asudes tekkida õigustatud ootust, et ta saab relvaloa. Samuti ei ole meelevaldne vastustaja järeldus, et kuna kaebaja on saanud senini töökohustusi täita ilma relvata, saab ta seda teha ka edaspidi. Kaebaja kirjeldas kohtuistungil, milliseid töökohustusi ta täidab, ja väljendas muret, et kaotab relvaloa puudumise tõttu töökoha. Kaebaja ei ole aga sellise ohu olemasolu tõendanud. Lisaks on tegu kaebaja enda võetud riskiga. Kohtu hinnangul pidas vastustaja põhjendatult kaalukamaks teiste inimeste turvalisust ning õigust elule, tervisele ja avalikule korrale. Kaebaja soov omada relva ei kaalu üles selliste põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimeste elu ja tervis kaitsmise vajadust. Sellest tulenevalt leiab kohus, et relvaloa andmisest keeldumine on proportsionaalne ja sobiv meede.
21.Kaebaja heidab ette, et otsustest ega vastustaja vastusest kaebusele ei nähtu, millise aja möödumisel loeks vastustaja kaebaja relvaloa taotlemisega seotud riskid 7(8)
3-25-4414 piisavalt maandatuks. Vastustaja selgitas kaebajale vaidlustatavates haldusaktides, et riskide maandatus sõltub kaebaja käitumisest. Eelkõige sellest, kas kaebaja tõestab pikema aja möödumisel oma käitumise muutumist ja käitub edaspidi viisil, mis ei sea kahtluse alla tema sobivust relvaluba omama. Vastustaja selgitas kohtuistungil, et peab võimalikuks, et kui kaebaja ei pane toime uusi alarmeerivaid tegusid, võib olla põhjust lugeda riskid maandatuks 3–4 a möödumisel viimasest konfliktist (kohtuistungi protokoll alates 00:24:00). Praeguse kaebuse asjaoludel kaebajale relvaloa andmisest keeldumine ei välista seega kaebaja võimalust saada tulevikus relvaluba.
22.Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et vastustaja lõppjäreldust kaebajast lähtuva ohu kohta ei saa pidada meelevaldseks ning tehtud otsustust kaalutlusõigust rikkuvaks või ebaproportsionaalseks. Kuivõrd vastustaja hindas kaebaja enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatuks relva omama ja soetama, oli vastustajal õigus keelduda kaebajale relvaloa väljastamisest. RelvS ei näe ette võimalust seada relvaloa väljastamisel lisakohustusi. Seetõttu ei pidanud vastustaja kaaluma viidatud leebemaid meetmeid. Relvaloa võib inimesele anda alles siis, kui tema usaldusväärsus on tõendatud. Vaidlustatud otsused on seega õiguspärased.
23.Eeltoodust tulenevalt pole alust PPA 18. septembri 2025. a otsuse ja 28. oktoobri 2025. a vaideotsust tühistada. Kuna vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased, pole täidetud kohustamisnõude rahuldamise oluline eeldus (haldusorgani tegevuse õigusvastasus) ja ka kohustamisnõuet pole alust rahuldada. Kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
24.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt. Poolte võimalikud kulud jäävad seega nende endi kanda.
25.Kohus asendab otsuse avaldamisel kaebaja nime tema eraelu kaitseks tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
Pihel Sarv /allkirjastatud digitaalselt/
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.