Risto Räisa kaebus Maksu- ja Tolliameti 13.03.2025.a maksuotsuse nr 12.2-3/064463-20 tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja: Risto Räisa, esindaja Meelis Krautmann Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet, esindaja Jaanek Lips
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 06.07.2026. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Andmesubjektil on õigus esitada taotlus avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 24).
otsuse
Asjaolud ja menetlusosaliste seisukohad
1.Vastustaja Maksu- ja Tolliamet tegi 13.03.2025 maksuotsuse nr 12.2-3/064463-20 (dtl 3037, edaspidi maksuotsus). Vastustaja nõudis tagasi kaebaja Risto Räisale tagastatud 2023. aasta tulumaksu 21,57 eurot ning kohustas kaebajat tasuma maksusumma 5 864,15 eurot. Maksuotsusega määratud maksusumma on kokku 5 885,72 eurot. Tegemist on 2023. aasta tulumaksuga. Maksuotsuses on viidatud kontrolliaktile 05.02.2025 nr 12.2-3/064463-19 (dtl 12-29), mis on maksuotsuse lahutamatu osa. Maksuotsuse kohaselt müüs kaebaja 13.06.2023 sõlmitud ja notariaalselt tõestatud lepinguga (dtl 211-221) 1/2 suuruse mõttelise osa kinnisasjast asukohaga Z, kuid ei deklareerinud võõrandamisest saadud kasu 26 988,42 eurot (müügihind 84 500 eurot miinus soetamismaksumus ja võõrandamisega seotud kulud kokku 57 511,58 eurot). Vastustaja ei
nõustunud kaebaja väitega, et tegemist oli elukoha müügiga tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 5 p 1 tähenduses.
2.Kaebaja esitas maksuotsusele vaide, mille vastustaja jättis 09.05.2025.a vaideotsusega nr 6-1/5839-2 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 09.06.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse maksuotsuse tühistamise nõudes, kaebaja esitas menetluse käigus täiendavaid avaldusi. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. Isikul võib olla mitu elukohta. Seadus ei sätesta, mitu elukohta isikul samal ajal olla võib, kui kaua peab isik elukohas elama või milline elutegevus seal täpselt toimuma peab, et lugeda seda isiku elukohaks. Piiranguks on, et eluruumi elukohana kasutamise puhul ei rakendata maksuvabastust rohkem kui ühe võõrandamise suhtes kahe aasta jooksul. Küsimus, kas tegemist on elukohaga, on fakti küsimus ja seda saab tõendada erinevate tõenditega. Kaebaja leiab, et ta kasutas kinnisasja oma elukohana kuni võõrandamiseni. Teise elukoha loomine ei lõpeta automaatselt esimest elukohta. Kaebaja ei kasutanud talle kuuluvat kinnisasja osa muuks otstarbeks, näiteks ei andnud seda tulu saamise eesmärgil kolmanda isiku kasutusse, ei kasutanud majutusteenuse pakkumisel. Z kinnisasjal, s.h kaebajale kuuluvas osas elasid kaebaja endine abikaasa X ja nende abielust sündinud alaealised lapsed. 26.10.2020.a lepingu alusel tekkis X õigus kasutada ka kaebajale kuuluvat kaasomandi osa. Kaebaja tegi sellise kokkuleppe ennekõike laste huve arvestades. TuMS § 15 lg 5 p 1 tuleb tõlgendada nii, et kinnistu kasutamine alaealiste laste elukohana (kui lapsed elavad seal koos ühe vanemaga) tähendab kinnistu kasutamist elukohana ka teise vanema (kaebaja) poolt. Tingimus „kasutamine oma elukohana“ hõlmab ka laste kaudu kasutamist, eriti kui tegemist on alaealistega. Laste alaline või regulaarne viibimine kinnistul tähendab, et kaebajal on jätkuvalt tihe eluline seos elukohaga. Kaebaja viibis Z kinnisasjal lastega, suhtlemiskorra järgi igal teisipäeval ja neljapäeval, samuti igal teisel nädalavahetusel. Z kinnisasjal paikneb ühepereelamu ning seda ei ole võimalik eraldada kaheks eraldi eluruumiks, kuna sellel on vaid üks sissepääs, köök, vannituba ja tualett. Kui kaebaja oleks pärast lahutust elanud sama elamu eraldi toas, oleks see andnud talle maksuvabastuse. Ei ole mõistlik jätta kaebajat maksuvabastusest ilma üksnes seetõttu, et vanemate lahkumineku tõttu muutus tema elukorraldus ja tekkis uus elukoht. Tingimus „kuni võõrandamiseni“ hõlmab ka kinnisasja võõrandamiseks vajaminevat aega. Tavapäraselt vabastatakse kinnistu juba müügiprotsessi alguses. Kaebajal ei olnud võimalik võõrandada kinnistuosa kolmandale isikule, kuna kinnistu oli koormatud kasutusõigusega. Kaebaja veendus selles lõplikult pärast suhtlust C (praeguse elukaaslase isaga), kellega arutati kaasomandi müügivõimalust. Kinnisasja tervikuna müügiga ei olnud X nõus. Kaebaja sai oma kaasomandiosa müüa ainult X. Kinnistuosa müük X sõltus tema laenuvõimekusest ja valmisolekust laenu võtta. Kaebaja ei soovinud X survestada. Müügiperioodina tuleb käsitleda ajavahemikku alates ühisvara jagamisest oktoobris 2000. Kaebaja hinnangul on tõendatud, et ta kasutas kinnisasja oma elukohana. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohtadega tõendite hindamisel ja nendest järelduste tegemisel. Vastustaja on üle tähtsustanud X seletusi ja subjektiivseid hinnanguid ning ei ole arvestanud Q, F ja Y seletusi.
4.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.
Vastustaja ei ole nõustunud kaebaja väitega, et kaebaja sai pärast lahutust ja ühisvara jagamise lepingu sõlmimist endisel kasutada Kasteheina kinnisasja oma elukohana. S.h ei ole vastustaja vaideotsuses tuvastanud, et kaebaja lõpetas Z kinnisasja kasutamise oma elukohana jaanuaris 2022. Erinevate kaebajale kuulunud esemete hoidmine kinnisasjal (segumasin, mootorratas, kast dokumentide ja esemetega) ei võrdu elukohana kasutamisega. Laste külastamine ei ole käsitletav elukohana, s.h teise elukohana kasutamisena. Kaebajal oli arvukalt muid võimalikke elukohti. Kaebajal võis olla mitu elukohta, kuid Z kinnisasi ei olnud üks nendest. Vaidluse lahendus sõltub tõendite hindamisest. Ülekaalus on tõendid selle kohta, et kaebaja ei kasutanud kinnisasja oma elukohana. Tegemist on tugeva ja omavahel ühtiva tõendite kogumiga, mis näitavad, et abielu lahutamise ja ühisvara jagamisega lõppes kaebaja õigus kasutada Kasteheina kinnisasja oma elukohana ning Z kinnisasja tegelik kasutamine kaebaja elukohana. Kaebaja naaber Y kinnitas kaebaja elamist kinnisasjal kaebaja initsiatiivil. Täpsemal uurimisel avaldas naaber, et ta ei ole kaebaja pereasjadega kursis ning nägi teda aeg-ajalt. Kaebaja ema F ja täisealise poja Q seletused on tõendite enamusega vastuolus, tegemist on kaebajale lähedaste isikutega, kellel võis olla huvi anda kaebaja positsiooni toetav seletus. X seletusi ei muuda ebausaldusväärseks üksikud eksimused detailides, seletused ühtivad üldjoontes muude tõenditega. Z kinnisasja ei saa käsitleda kaebaja elukohana põhjusel, et see oli kaebaja laste elukoht, samuti kaebaja ja X vaheliste hooldusõiguse teostamise kokkulepete põhjal. Ajavahemikku alates ühisvara jagamisest kuni 13.06.2023 ei saa käsitleda müügiperioodina. Kaebaja ei ole tõendanud, et ta oma osa Z kinnisasjast üldse müüa pakkus. Kohtu seisukoht
5.Pooled vaidlevad selle üle, kas kohaldub TuMS § 15 lg 5 p 1. See säte ütleb, et tulumaksuga ei maksustata kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma elukohana. Sätte varasemas, kuni 31.12.2010 kehtinud redaktsioonis kasutati sõnastust „...mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma alalise või peamise elukohana“. Tegemist oli tarbetu kordusega, kuna tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 14 lg 1 sätestab, et isiku elukoht on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Kohtupraktikas leitakse, et isiku elukoha kindlakstegemisel TuMS § 15 lg 5 p 1 tähenduses tuleb tugineda kõigile maksumenetluses lubatud ja kogutud tõenditele, mida tuleb hinnata kogumis ja vastastikuses seoses. TuMS ei sätesta elukoha määratlemise täpseid kriteeriume ning elukoha tuvastamine maksuvabastuse rakendamiseks on fakti tõendamise küsimus. Seda, kas tegemist on elukohaga, võib tõendada ja kontrollida erinevat liiki tõenditega, s.h riiklikesse registritesse kantud andmetega, maksumaksja seletustega, tunnistajate ütlustega, ajakirjanduse tellimise infoga, elektri kasutamist puudutavate andmetega jne. /.../ Maksumaksja alalist või peamist elukohta iseloomustab esmalt selle seotus tema isiklike ja majanduslike huvidega, mille esinemist peab maksumaksja ise tõendama. Lisaks sellele on isiku sellise elukoha määramisel oluline ka elukoha alalisus ja püsivus (vt näiteks Tartu Ringkonnakohtu 28.09.2012.a otsus asjas 3-11-2046 p 7 ja 12, Tartu Halduskohtu 06.01.2026.a otsus asjas 3-25-1551 p 14).
6.Kaebaja võõrandas 1/2 suuruse mõttelise osa Z kinnisasjast X 26.10.2020 sõlmitud ja notariaalselt tõestatud lepinguga (dtl 179-193).
Korrektne ei ole öelda, et 26.10.2020.a lepinguga jagati ühisvara nii, et Z kinnisasi jäi kaebaja ja X kaasomandiks. Lepingu punktidest 2.9 ja 3.1.5 nähtub, et X kinnisasi ei kuulunud ühisvara hulka - see ei kuulunud ühisvara jagamise lepingu eseme hulka ning kaebaja omandas selle kinke teel (perekonnaseaduse § 27 lg 2 p 2 alusel on kinke teel omandatud vara lahusvara). Kinnistuosa võõrandamise ja ühisvara jagamise vahel on seos, kuna X omandas 1/2 suuruse mõttelise osa Z kinnisasjast tasuna selle eest, et kaebajale jäi jagamisel valdav enamus ühisvarast (lepingu punktid 4.1 ja 6). Ühisvara jagamisel lepiti kokku, et kogu ühisvara (välja arvatud X nimel avatud pangaarvetel olevad rahasummad) jääb kaebajale ning kaebaja maksab X hüvitise. Hüvitise suurus võrdus Z kinnisasja 1/2 suuruse mõttelise osa ja sellele X kasuks seatava isikliku kasutusõiguse rahalise väärtusega. Kinnisasja 1/2 suuruse mõttelise osa võõrandamise ja isikliku kasutusõiguse seadmisega loeti hüvitis täielikult tasutuks.
7.Otsuse punktis 6 nimetatud lepinguga koormati Z kinnisasi tervikuna isikliku kasutusõigusega X kasuks (lepingu punkt 7). See, et X oli õigustatud kasutama kogu kinnisasja, on sõnaselgelt kokku lepitud lepingu punktis 7.1.1. X oli ühtlasi õigus majutada elamusse isikuid vastavalt oma äranägemisele (lepingu punkt 7.1.4). X võttis kohustuse kanda kõik hoones elamisega seotud kulud, näiteks elekter, küte, korstnapühkija, kui laps lööb akna katki, kui põrandat tuleb kulumise tõttu taasõlitada jne (lepingu punkt 7.1.3). Lepingust ei nähtu mistahes viisil, et kaebajale oleks jäänud õigus kasutada Z kinnisasja oma elukohana. Otsuse punktis 6 toodud lepinguga ühtib kaebaja ja X vaheline kirjalik kokkulepe 14.10.2020 (dtl 453). Selles on öeldud, et Z kinnisasi saab olema kaasomandis võrdsetes osades, kuid X ja lastel on kinnisasja piiramatu ainukasutusõigus.
8.Õige ei ole kaebaja arusaam, et tema õigus Z kinnisasja kasutada tulenes tema kaasomandiõigusest. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 näeb küll ette omaniku õiguse talle kuuluvat asja vallata ja kasutada, kuid omaniku tehtud tehingud saavad seda õigust ka piirata. Näiteks ei ole omanikul õigust kasutada eluruumi, mille ta on üürile andnud. Praegusel juhul jäi kaebaja kinnisasja kaasomanikuks, kuid andis 14. ja 26.10.2020 sõlmitud lepingutega ainukasutusõiguse X. Otsuse punktis 6 ja 7 toodud lepingutes on selgelt määratletud, et kasutusõigus ulatub kogu kinnisasjale. See tähendab, et kaebaja kui kaasomaniku kasutusõigus oli välistatud. Eeltoodut ei muuda see, et kaebaja ei viinud kohe kinnisasjalt ära kõiki talle kuuluvaid asju, samuti see, et kaebaja on mõnedele isikutele oma aadressina öelnud Z kinnisasja (dtl 381384). See ei muuda otsuse punktis 6 ja 7 toodud lepingutest nähtuvat kaebaja ja X ühist tegelikku tahet anda kinnisasja ainukasutusõigus X. Samuti ei oma tähtsust, et kaebajal olid hoonete võtmed. Omanikul, kes on oma vara kasutusse andnud, on reeglina ka endal võtmed olemas. See ei anna omanikule õigust kasutusse antud ruumidesse loata siseneda või ruume ise kasutada.
9.Kaebajal ja X on ühised lapsed. Kohtuasja dokumentide põhjal saab eeldada, et vanematel oli ühine hooldusõigus (perekonnaseaduse § 116 jj). Vanemad sõlmisid kokkuleppe hooldusõiguse teostamise kohta (dtl 453). Selle järgi oli laste põhiline elukoht ema juures Z kinnisasjal. Kaebaja hoolitses laste eest igal teisipäeval ja neljapäeval, samuti igal teisel nädalavahetusel. Lisaks hoidis kaebaja lapsi aastas ühe korra 7 päeva järjest, et ema saaks puhkusel käia.
Eeltoodud kokkulepe ei reguleeri seda, kus toimub laste eest hoolitsemine, kui seda teeb kaebaja. X avalduste põhjal toimus see esialgu Kasteheina kinnisasjal ning alates 01.01.2022 lepiti kokku, et kaebaja veedab lastega aega kaebaja valitud muus kohas.
10.Võlaõigusseaduse § 29 lg 1 sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kohtu hinnangul nähtub kohtuasja dokumentidest, et kaebaja ja X ühine tegelik tahe otsuse punktis 6, 7 ja 9 nimetatud kokkulepete sõlmimisel oli, et kaebaja õigus ja võimalus kasutada Z kinnisasja oma elukohana oli alates 14.10.2020 välistatud. Kaebajal oli kuni 31.12.2021 õigus kasutada Z kinnisasja laste hooldusõiguse teostamiseks vastavalt kokku lepitud graafikule (teisipäevad, neljapäevad, laupäev-pühapäev üle ühe nädalavahetuse). See, et kaebaja laste hooldusõiguse teostamise raames viibis Z kinnisasjal, hoolitses seal laste eest ning nädalavahetusel ööbis seal, ei muuda Z kinnisasja kaebaja elukohaks. Poolte tahe ei olnud suunatud sellele, et anda kaebajale õigus Z kinnisasjal elada, vaid sellele, et kaebaja saaks teostada vanema hooldusõigust laste huvi võimalikult suurel määral arvestades.
11.X e-kirjad kaebajale kinnitavad seda, et Z kinnisasi ei olnud kaebaja elukoht (kodu) ning kaebaja õigus viibida Z kinnisasjal oli rangelt piiratud tema kui vanema hooldusõiguse teostamisega: - 20.08.2021 (dtl 253): X ei sobi, et kaebaja veedab lastega nädalavahetuse Z, ta ei jaksa pidevalt endale pelgupaika üürida ja ei peaks seda ka tegema, kuna tal on kodu olemas. X ootus on, et lapsed veedavad kaebajaga kohtumiseks määratud nädalavahetuse kaebaja juures; - 09.11.2021 (dtl 255): kaebaja ja X vahel tekkis konflikt, kuna X jõudis teisipäeval, 09.11.2021 koju kell 21.25. X teada oli kaebaja ülesanne hoolitseda laste eest kuni kella 22; - 19.09.2022 (dtl 458): „Palun ära ole lastega minu kodus. Olen seda korduvalt öelnud, et see on ebameeldiv ja ebaturvaline. Sul on oma kodu või kus iganes soovid lastega aega veeta, aga minu kodus Sa ilma minu kutseta oodatud ei ole“; - 05.10.2022 (dtl 256): X heidab kaebajale ette, et ta lahkub laste juurest üha varem (eelmisel päeval kell 20.30), kuigi kokkulepe oli, et lapsed on kaebajaga kuni 22. Kaebaja jätab lapsed omapäi. X kordab, et palub võtta lapsed koolist/trennist/lasteaiast ja tegelda nendega kaebaja kodus või kusagil mujal, välja arvatud kaebaja kodus. Kaebaja ei tohi X koju ilma tema juuresolekuta ega kutseta tulla. Ka kaebaja e-kiri X 02.12.2022 (dtl 154) ühtib sellega, et kaebajal ja X olid erinevad elukohad: „Viimasel T ja N sa ei ole lapsi minu juurest võtnud. [...] Kui vanemad elavad eraldi ja laps peab liikuma kahe vanema vahel, siis peavad mõlemad võrdselt panustama transporti (nt üks viib, teine toob).“
12.Kohus nõustub vastustajaga, et X maksumenetluses antud seletused on põhiosas kokkulangevad ja on usaldusväärsed. X avaldas vastustajale 01.08.2024 (dtl 450), et 01.01.2022-13.06.2023 (kohtu märkus: ajaperiood sisaldus vastustaja küsimuses) elas Z tema koos kahe alaealise lapse ja ühe sel perioodil täisealiseks saanud lapsega. Kinnisasi oli kaasomandis, kuid oktoobris 2020 seati notariaalne ainukasutusõigus X nimele. Kõik hoonete ülalpidamisega seotud kulud olid X kui ainsa kasutaja kanda. Ainsaks kuluks oli elektrienergia, X esitas elektri eest tasumist tõendava konto väljavõtte (dtl 451).
X avaldas 27.08.2024.a e-kirjas vastustajale (dtl 454), et kaebaja elukoht ei olnud Z. Kaebajal ei olnud seal oma kappi, voodit, tuba vms. Kuna lastele oli lahutus raske, siis alguses lubas ta kaebajal kohtuda lastega Z, et muutuseid oleks korraga vähem. Kui kaebaja käis Z laste juures, olid tal enda jaoks vahetusriided kotiga kaasas ja ta viis need pärast jälle ära. X lahkus selleks ajaks, kui kaebaja Z viibis. Kui kaebaja sai kätte oma uue elamise W teel Tartus, siis palus ta kaebajal olla lastega kaebaja juures, mis järk-järgult ka toimima hakkas. Alates 01.01.2022 on kõik laste ja isa kohtumised toimunud kaebaja pinnal. Ka 17.12.2024.a e-kirjas (dtl 152) avaldas X, et kaebaja ei elanud Z alates tema väljakolimisest aprillis 2020 ning laste külastamine ja nendega aja veetmine Z lõppes 01.01.2022. Otsuse punktis 11 toodust nähtub, et kaebaja ja X kokkulepe, mille järgi kaebaja ei viibi alates 01.01.2022 hooldusõiguse raames Z kinnisasjal, ei teostunud probleemideta. See ei muuda asjaolu, et kaebaja viibimine Z kinnisasjal toimus hooldusõiguse teostamise raames.
13.Otsuse punktis 6-12 toodud tõendid on kaalukamad kui Y, F ja Q avaldused. Y avaldas 29.11.2024 (dtl 156), et ta on T kinnistu (mis on Z kinnistu naaberkinnistu) omanik ning kinnitab, et kaebaja kasutas Z kinnistut oma elukohana kuni 2023. a kevadeni. Y andis 13.01.2025 vastustajale suulise seletuse (dtl 157-158). Vastustaja palus selgitada, kuidas isik saab kinnitada, et kaebaja elas Z majas kuni 2023. a kevadeni. Isik selgitas, et ta on aeg-ajalt näinud kaebajat, on temaga ühiselt jaanipäeva pidanud, neil on ühine projekt (silla parandamine), kaebaja pere on korraldanud kohvikutepäevi. Isikule on jäänud mulje, et kaebaja on Z elanud. Isik ei kohtu kaebajaga igapäevaselt ning ei ole tema pereasjadega kursis. Y suuline seletus näitab, et tema avaldus, mille järgi kaebaja kasutas Z kinnisasja oma elukohana, on tegelikult sisutu. Kohus leidis eespool, et kaebajal ei olnud tema ja X vaheliste kokkulepete alusel õigust kasutada Z kinnisasja oma elukohana, kuid oli õigus viibida kinnisasjal vanema hooldusõiguse teostamise raames. Naabril, kes kaebajat aeg-ajalt kinnisasjal näeb, kuid ei ole tema pereasjadega kursis, ei ole võimalik neid olukordi eristada. Jaanipäeva pidamine, tegevus seoses sillaga ja avalikul üritusel osalemine on ühekordsed juhtumid, mis ei anna alust pidada kinnisasja kaebaja elukohaks.
14.F avalduste 01.12.2024 (dtl 537) ja 10.01.2025 (dtl 292) põhjal aitas ta kaebajat lapsehoidmisel ja majapidamistöödel Z kinnisasjal ning saab kinnitada, et kaebaja kasutas Z kinnistut oma elukohana kuni 2023. a kevadeni. Kaebaja viibis kinnisasjal enamasti teisipäevadel, neljapäevadel ja nädalavahetustel, tegeles seal majapidamistöödega, ööbis seal, kasvatas lapsi. Eeltoodu tähendab, et F tähelepanekud on hõlmatud kaebaja kui vanema hooldusõiguse teostamisega, mida kohus käsitles eespool, ning ei kinnita tegelikult kinnisasja kasutamist kaebaja elukohana. Q avaldas 22.05.2024 (dtl 363), et Z kinnisasi oli kaebaja elukoht kuni selle müügini 2023.a juunis. Avalduse sisu piirdub selle lausega. Avalduse suhtes kehtib eespool Y avalduse kohta öeldu. Kohtul puudub alus arvata, et Q oli arusaadav tema avaldatud lause tegelik sisu või tähendus või see, kuidas eristada elamu kasutamist oma elukohana ja elamus viibimist hooldusõiguse teostamise raames.
15.Asjasse ei puutu see, et Z kinnisasi oli kaebaja alaealiste laste elukoht. Alaealine laps saab olla AÕS tähenduses eluruumi omanik ja on TuMS tähenduses iseseisev maksukohustuslane. Praegusel juhul ei olnud müüjaks ja maksukohustuslaseks laps, vaid kaebaja. Samuti ei puutu asjasse see, et Z kinnisasja kaasomanikud olid endised abikaasad. TuMS § § 15 lg 5 p 1 eesmärgiks ei ole abikaasade varasuhete reguleerimine abielu lahutamisel, vaid elukoha vahetamise majandusliku võimekuse tagamine isikutele, kes seda vajavad (vt otsuse punkti 20)
16.Kokkuvõttes on olulises ülekaalus tõendid selle kohta, et 14. ja 26.10.2020.a lepingute sõlmimise tulemusena lõppes nii kaebaja õigus kasutada kinnisasja oma elukohana kui ka kinnisasja tegelik kasutamine kaebaja elukohana. Kaebaja ei kasutanud kuni Z kinnisasja mõttelise osa võõrandamiseni 13.06.2023 kinnisasja oma elukohana, s.o kohana, kus kaebaja alaliselt või peamiselt elas.
17.Kaebaja hinnangul hõlmab TuMS § 15 lg 5 p 1 sisalduv tingimus „kuni võõrandamiseni“ ka ostja leidmiseks kuluvat aega. Kohtu hinnangul võib see iseenesest olla õige, kuid praeguses asjas ei ole tegemist sellise olukorraga. Selle välistab asjaolu, et kaebaja andis talle kuuluva kinnisasja osa teise isiku ehk X kasutusse. Tegemist ei olnud tasuta tehinguga ja selle peamiseks eesmärgiks ei saa pidada laste eest hoolitsemist. Isiklik kasutusõigus on küll seatud tasuta selles tähenduses, et kasutusõiguse omaja ei tasunud selle eest regulaarseid (näiteks igakuiseid) makseid. Kuid isikliku kasutusõiguse seadmine moodustas osa tasust, mille kaebaja maksis talle ühisvara jagamise tulemusena jääva vara eest. 26.10.2020.a lepingu punktis 6.1 on öeldud, et ühisvara jagamise tulemusena on X õigus saada kaebajalt rahalist hüvitist summas, mis vastab poolele Z kinnisasja väärtusest ning selle kinnisasjale X kasuks seatava isikliku kasutusõiguse rahalisele väärtusele. Lepingu punktis 6.3 on öeldud, et Z kinnisasjast poole mõttelise osa omandamisega ja kinnisasjale isikliku kasutusõiguse seadmisega on X ühisvara jagamise lepingu alusel tasumisele kuuluva hüvitise täielikult kätte saanud. Vastupidiselt kaebaja väitele kaebaja tegelikult andis talle kuuluva kinnisasja osa teise isiku kasutusse tulu saamise eesmärgil. Kui isik lõpetab kinnisasja kasutamise oma elukohana, siis ei pea sellele tingimata järgnema endise elukoha müük. Kaebaja olukord on võrreldav sellega, kui isik jätab elukoha vahetamisel endale ka eelmise elukoha ning annab selle kasutusse, näiteks hakkab seda välja üürima. Kui isik hiljem otsustab endise elukoha võõrandada, siis ei ole enam tegemist TuMS § 15 lg 5 p 1 sätestatud olukorraga ehk eluruumi kasutamisega maksumaksja elukohana kuni võõrandamiseni.
18.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et ainsaks võimalikuks lõpptulemuseks oli, et kaebajale kuuluva 1/2 suuruse mõttelise osa Z kinnisasjast omandab X. Kaebaja avaldustest jääb mulje, nagu oleks kinnisasjast poole võõrandamine X 26.10.2020 ja teise poole võõrandamine 13.06.2023 olnud tehingud, kus kaebajal valiku- või otsustusvõimalust ei olnud. See ei ole õige. Olukord, kus kaebaja ja X said kinnisasja kaasomanikeks, tekkis algselt seetõttu, et kaebaja tasus jagamisel talle jääva ühisvara eest osaga Z kinnisasjast. Tehingu tegemine sel viisil oli poolte otsustada. Kui kaebaja ja X ühine tahe oleks juba 26.10.2020 olnud, et X omandab tulevikus ka teise poole kinnisasjast, siis oleks lepingu saanud sellisena sõlmida. Lepingust nähtub, et see võimalus oli lepingupooltele teada - ühisvara hulka kuulus kinnisasi, mis oli omandatud pikaajalise järelmaksuga, mida tagas hüpoteek (lepingu punktid 2.3 ja 2.6). Samuti oli kaebajal igal ajal võimalus müüa talle kuuluv osa Z kinnisasjast ka olukorras, kus
kinnisasja koormas isiklik kasutusõigus, või algatada kaasomandi lõpetamine. Iseküsimus on, kui suur oleks sel juhul olnud kaebaja tulu, s.h kas kaebaja oleks saanud müüa kinnistuosa sama hinnaga või oleks hind olnud väiksem. Kuid taas on tegemist kaebaja valiku- ja otsustusvaldkonda kuuluva küsimusega. Kohus märgib, et kaebaja ei esitanud kohtumenetluses väidet või tõendeid selle kohta, et ta on püüdnud leida Z kinnisasjast talle kuuluvale osale ostjat avatud kinnisvaraturul.
19.TuMS § 15 lg 5 p 1 kohaldamiseks võib olenevalt asjaoludest olla piisav, kui maksukohustuslane kasutas kinnisasja oma elukohana kuni müügiprotsessi alustamiseni. Kuid praeguses asjas nähtub tõenditest, et müügiprotsessi algatas X mais 2023. Seda tõendab X ekiri 22.05.2023 ja kaebaja vastus 23.05.2023 (dtl 48-49). X teatas kinnisasja hindamise tulemuse (hinna) ning küsis, kas kaebaja on nõus oma osa sellise hinnaga müüma. Kaebaja vastas, et tavalise turuhinnaga on ta nõus oma osa müüma. X pöördus seejärel panga poole ja teatas kaebajale, et tal on võimalus saada laenu. Müügiprotsessina ei ole käsitletav see, kui kaebaja lihtsalt ootas, et ehk tekib kaasomanikul ühel hetkel soov ja rahaline võimalus oma osa ära osta. Kui müügiprotsessina käsitleda iga olukorda, kus omanik ilma müügiks mingeid pingutusi tegemata ootab paremaid võimalusi tehingu tegemiseks, s.h suurema tulu saamiseks, siis kaotaks TuMS § 15 lg 5 p 1 sätestatud tingimus „kuni võõrandamiseni“ oma sisu.
20.Kaebaja leiab, et TuMS § 15 lg 5 p 1 eesmärgiks on võimaldada maksukohustuslasel soetada võõrandatud elukoha asemel uus samaväärne ning kaebajat ei tohi ilma jätta selle kasulikust mõjust. Kaebaja viitab korteriomandile Tartus W, mille kaebaja kohtuasja andmetel omandas 26.07.2021. Kohus kaebajaga ei nõustu. Viidatud säte on maksusoodustus ehk tegemist on erandiga üldreeglist, mille kohaselt kogu maksukohustuslase tulu, s.h kinnisasja võõrandamisest saadud kasu maksustatakse tulumaksuga (TuMS § 1 lg 1, § 15 lg 1). Seadusandjal on õigus kehtestada maksustamisel erandeid ning kohelda seejuures maksukohustuslasi erinevalt. Õiguskantsler on selgitanud, et seadusandja tõenäoliselt eeldas TuMS § 15 lg 5 p 1 kehtestamisel, et kui inimene müüb oma eluaseme ehk alaliseks elamiseks kasutatava eluruumi, siis teeb ta seda üldreeglina selleks, et soetada endale mõni teine, sobilikum eluase. Kui vana eluaseme võõrandamisest saadud kasu maksustataks tulumaksuga, siis tekiks olukord, et inimesele jääks uue kodu soetamiseks tulumaksu võrra vähem raha. Ilmselt teeks see uue kodu ostmise inimese jaoks keerulisemaks ning sellise olukorra tekkimist tuleb vältida1. Kohtu hinnangul on tingimus „mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma elukohana“ kehtestatud eesmärgil anda maksusoodustus isikutele, kes seda tegelikult vajavad ehk kelle jaoks on määrava tähtsusega või ainuvõimalik, et ühe elukoha võõrandamisele vahetult järgneb saadud tulu arvel uue elukoha soetamine. Eeltoodu ei tähenda, et maksuvabastuse kohaldamine on võimalik üksnes olukorras, kui isikul on ainult üks elukoht. Määrav ei ole elukohtade arv, vaid vahetu seos elukoha võõrandamise ja uue elukoha soetamise vahel. Maksusoodustus ei ole mõeldud isikutele, kellel on võimalik soetada uus elukoht, kuid jätta endale ka varasemalt elukohana kasutatud kinnisasi. S.h ei ole see mõeldud isikutele nagu kaebaja, kes lõpetavad kinnisasja kasutamise oma elukohana, annavad kinnisasja täielikult teise isiku kasutusse ning ca 2,5 aastat hiljem soodsa võimaluse avanemisel võõrandavad kinnisasja. Kui seadusandja oleks soovinud kehtestada
Õiguskantsleri seisukoht 12.05.2015 nr 6-1/150554/1502099. Kättesaadav veebilehel oiguskantsler.ee
maksuvabastuse nii, et üks kinnisvara müük teatava ajaperioodi jooksul on maksuvaba, siis oleks seda nii ka tehtud.
21.Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebajale sai kohaldada TuMS § 15 lg 5 p 1 sätestatud maksusoodustust, kuid on käsitlenud oma seisukohtades ka maksueelise küsimust. Kohtu hinnangul on maksusoodustus ja maksueelis (vt TuMS § 51) erinevad mõisted. Praeguses asjas ei ole tegemist tehingu või tehingute ahelaga, mille eesmärgiks oli saada maksueelis ja mida tulumaksuga maksustamisel ei arvestata. Maksuotsuse õiguslikuks aluseks ei olnud TuMS § 51 lg 1. Kohus seetõttu ei käsitle poolte seisukohti seoses maksueelisega.
22.Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et maksuotsus on õiguspärane ja kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
23.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
24.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.