Kaija Piirmets (eesistuja), Aleksandr Kondrašov, Siret Siilbek
Määruse tegemise aeg ja koht 30.04.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-25-13312
Kohtuasi
Y (Y) kaebus kohtutäitur Marek Laanemetsa (Laanemets) 26.06.2025 ja 08.08.2025 otsuste peale täiteasjas nr 014/2025/1081
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 19.09.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Y 29.09.2025 määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (sissenõudja) Y (isikukood XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Puudutatud isik kohtutäitur Marek Laanemets
RESOLUTSIOON
1.Jätta asja materjalide juurde võtmata Y 29.09.2025 esitatud täiendavad dokumentaalsed tõendid (helisalvestis kirvega ukse raiumine, foto Q toa uksest, Isa ja Q e-kirjavahetus 15.09.2025 ja Riigikohtu 22.09.2025 määrus tsiviilasjas nr 2-23-7478) ja 19.11.2025 esitatud täiendav dokumentaalne tõend (Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2025 määrus tsiviilasjas nr 2-23-7478).
2.Tühistada Harju Maakohtu 19.09.2025 määrus osas, milles X menetluskulud jäeti Y kanda ning mõisteti Ylt koos seadusjärgses määras viivise tasumise kohustusega 260,40 euro ulatuses välja. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab Y ja kohtutäitur Marek Laanemetsa menetluskulud Y kanda ning X menetluskulud X enda kanda. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata.
3.1.Jätta rahuldamata X taotlus jätta Y kaebus läbi vaatamata.
3.2.Jätta rahuldamata Y kaebus Tallinna kohtutäitur Marek Laanemetsa 26.06.2025 ja 08.08.2025 otsustele täiteasjas nr 014/2025/1081.
3.3.Jätta Y ja kohtutäitur Marek Laanemetsa menetluskulud Y kanda.
3.4.Jätta X menetluskulud tema enda kanda.
3.5.Kohtutäitur Marek Laanemetsal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
4.Rahuldada määruskaebus osaliselt.
2-25-13312
5.Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Ringkonnakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-23-7478, vaidluse esemeks on Y ja X alaealiste laste hooldusõigus ja suhtluskord. Tallinna Ringkonnakohus tegi 25.06.2025 esialgse õiguskaitse määruse, millega piiras X (edaspidi võlgnik) hooldusõigust X suhtes. Kohtumäärus on viivitamata täidetav ning Y (edaspidi sissenõudja) pöördus kohtumääruse täitmiseks kohtutäituri Marek Laanemetsa (edaspidi kohtutäitur) poole.
2.Kohtutäitur algatas sissenõudja avalduse alusel täiteasja nr 014/2025/1081 ning tegi 26.05.2025 täitmiskatse, mis ebaõnnestus. Kohtutäituri 26.06.2025 otsuse kohaselt tuli maksta täitemenetluse alustamise tasu (18,30 eurot), kohtutäituri põhitasu (122 eurot) ja lisatasu (40 eurot) kohtutäituri seaduse (KTS) § 38 lg 4 alusel sissenõudjal.
3.Sissenõudja esitas 31.07.2025 kaebuse kohtutäituri 26.06.2025 tasuotsuse peale ja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks. Sissenõudja oli seisukohal, et KTS § 38 lg 4 on vastuolus põhiseadusega ning täitekulud tuleks jätta Eesti Vabariigi kanda. Kohtutäitur ennistas kaebetähtaja, kuna 26.06.2025 otsuses sisaldus eksitav edasikaebekord. Kohtutäitur jättis sissenõudja kaebuse 08.08.2025 otsusega rahuldamata.
4.Sissenõudja pöördus 15.08.2025 Harju Maakohtusse vaidlustamaks kohtutäituri 26.06.2025 ja 08.08.2025 otsuseid.
5.Kohtutäitur oli seisukohal, et kehtiva seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks ei ole tema pädevuses. Kohtutäitur lähtus seaduse kehtivast redaktsioonist, mis ei anna alust kulude teistsuguseks jaotamiseks.
6.Võlgnik palus jätta kaebuse läbi vaatamata. Võlgniku hinnangul oli kaebus ebaselge, kuna sissenõudja ei ole tuginenud ühelegi konkreetsele kohtutäituri seaduse sättele. Kuna sissenõudja ei väida, et kohtutäitur kohaldas seadust valesti, ei ole sissenõudja õiguste rikkumine võimalik. Võlgnik vaidles kaebusele ka sisuliselt vastu. Kohtutäituri teenus on tasuline, see tasu ei ole ülemäärane, selle tasumise kohustus lasub sissenõudjal ning ette on nähtud menetlusabi taotlemise võimalus neile, kes seda tasuda ei suuda.
MAAKOHTU MÄÄRUS
7.Harju Maakohus jättis 19.09.2025 määrusega rahuldamata võlgniku taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks, jättis kaebuse rahuldamata ning menetluskulud sissenõudja kanda. Maakohus määras võlgnikule hüvitatavate menetluskulude suuruseks 260,40 eurot ja mõistis selle sissenõudjalt võlgniku kasuks välja koos seadusjärgse viivise tasumise kohustusega
2-25-13312 alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni. Maakohus märkis, et kohtutäituril hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
8.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei nõustunud maakohus võlgnikuga, et kaebus on ebaselguse tõttu menetluskõlbmatu. Kaebusest on aru saada, et sissenõudja pole rahul esialgse õiguskaitse määruse täitmisega seotud kulude tema enda kanda jätmisega. Samuti polnud alust jätta kaebust läbi vaatamata põhjusel, et sissenõudja ei heida kohtutäiturile ette KTS § 38 lg 4 rikkumist. Sissenõudja oli seisukohal, et kohtutäituri seaduses erisuse puudumine hooldusõiguse asjades tehtud esialgse õiguskaitse määruse täitmise kulude maksmise osas on vastuolus põhiseadusega. Sissenõudjal on õigus see argument kohtu ette tuua. Seega jättis maakohus võlgniku 08.09.2025 taotluse rahuldamata ning lahendas sissenõudja kaebuse sisuliselt.
9.Maakohus ei nõustunud sissenõudjaga, et võlgniku kaasamine menetlusse on olnud alusetu, kuna sissenõudja taotles kulude jätmist Eesti Vabariigi kanda. Kohtutäituri otsuse vaidlustamisel on menetlusosalisteks lisaks kaebuse esitajale ja kohtutäiturile teised täitemenetluse osalised, kellele kohtutäituri otsuse tühistamine või tühistamata jätmine võib õiguslikke tagajärgi kaasa tuua. Sissenõudja vaidlustas täitekulude maksmise kohustuse temale panemise. Kuna kohus ei ole hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega nende hinnanguga asjaoludele (tsiviilkohtumenetluse seadustiku [TsMS] § 477 lg 5), on üks võimalik lahendus, et kulud maksab võlgnik. Samuti on võimalik, et vaidlustatud täitekulud jäävad põhimenetluse (tsiviilasi nr 2-23-7478) tulemusena just võlgniku kanda. Seega võib kaebuse lahendus puudutada ka võlgniku õigusi ning ta on TsMS § 198 lg 3 tähenduses puudutatud isik.
10.Maakohtu hinnangul ei näinud KTS § 38 lg 4 kohtutäiturile ette kaalutlusõigust, seega on kohtutäitur normi õigesti kohaldanud.
11.Maakohus ei jaganud sissenõudja seisukohta, et hagita perekonnaasjades (eeskätt hooldusõiguse asjades) kulude jaotuse erandi sätestamata jätmine on põhiseadusega vastuolus. Riigil on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dest 14, 15 ja 32 tuletatav kohustus luua toimiv täitesüsteem, pidada seda ülal vahetult riigieelarvest või muul viisil ja tagada, et konkreetses asjas oleks võimalik täitemenetlust korraldada. Kehtiva täitesüsteemi kohaselt on täitemenetluse korraldamise ülesanne pandud enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena avalikõiguslikku ametit pidavatele kohtutäituritele, kes saavad oma töö eest seadusega kehtestatud tasu ja kelle tegevust riik ei rahasta. Riigikohus on avaldanud seisukohta, et selline süsteem on end põhijoontes õigustanud ning võrreldes varasema riiklikel kohtutäituritel põhineva süsteemiga täitemenetluse tõhusust suurendanud. Seda on soodustanud ka kohtutäitureid motiveeriv tasusüsteem (RKÜKo 25.01.2018, 2-15-17249/49, p 79).
11.1.Sissenõudja ei ole kahtluse alla seadnud esialgse õiguskaitse määruse täitmisega seotud kulude suuruse põhiseaduspärasust ning ka maakohus ei pidanud käesolevas asjas tasumisele kuuluvat täitekulude summat sissenõudja õiguste ebaproportsionaalseks riiveks.
11.2.Sissenõudja hinnangul oli põhiseadusvastane, et kehtivas regulatsioonis pole ette nähtud võimalust jätta esialgse õiguskaitse määruse täitmisega seotud kulud hooldusõiguse asjades riigi kanda. Maakohtu arvates ei olnud seaduses lünka. Kohtutäituri põhitasu on lõivule sarnanev avalik-õiguslik kohustus, mille eesmärk on eelkõige katta konkreetse avalikõigusliku soorituse kulud. Kohtutäituritel on õigus saada oma toimingute eest tasu. Riik on loonud täitesüsteemi ning ise kohtutäiturite tegevust ei rahasta. Maakohtu hinnangul vähendas sissenõudja õiguste riivet seegi, et esialgse õiguskaitse määruse täitmise kulud on TsMS § 144
2-25-13312 p 5 järgi menetluskuludeks tsiviilasjas nr 2-23-7478. Sissenõudjal on võimalik taotleda menetluskulude jätmist selles tsiviilasjas teise poole kanda. Samuti on tal võimalik taotleda selles tsiviilasjas menetlusabi, kui menetlusabi saamise eeldused on täidetud. Täiendavalt on hagita perekonnaasjas kantud menetluskulud võimalik TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda. Seega on sissenõudjal erinevaid võimalusi ning täitekulude ettemaksmine ei pruugi olla lõplik.
11.3.Maakohus ei nõustunud sissenõudjaga selles, et tänase regulatsiooni faktiline tulem on, et kui vanemal ei ole võimalust või valmidust kohtutäituri tasusid maksta, siis ei taga riik lapse põhiõiguste kaitseks tehtud kohtumääruse täitmist ja lapse põhiõigused jäävad kaitseta. Sellisteks puhkudeks on ette nähtud menetlusabi regulatsioon (TsMS § 180 lg 1 p 4). Riigil on kohustus luua toimiv täitesüsteem, kuid see ei pea olema täitemenetluse osalistele tasuta kättesaadav. Võlgnik on põhjendatult välja toonud, et riik on loonud asjakohase täitesüsteemi, mis on kõigile tasulise teenusena, kuid ilma muude piiranguteta kättesaadav ning vajaduse korral pakub riik täituri tasu maksmiseks kõigile ühetaolistel tingimustel menetlusabi. Seega ei tuvastanud maakohus põhiseadusevastase lünga olemasolu kohtutäituri seaduses.
12.Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel sissenõudja kanda. Maakohus jättis kaebuse rahuldamata, seega on lahend tehtud kaebuse esitaja kahjuks.
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
Määruskaebus
13.Sissenõudja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada vaidlustatud maakohtu määruse resolutsiooni p-des 2, 3, 4 ja 5 tehtud otsustuste osas ning teha uus määrus, millega tühistada kohtutäituri 26.06.2025 ja 08.08.2025 otsused täiteasjas 014/2025/1081 osas, milles täitemenetluse kulud jäeti sissenõudja kanda ja jätta kohtutäituri kulud Eesti Vabariigi kanda. Sissenõudja palub tunnistada kohtutäituri seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles täitemenetluse kulud hagita perekonnaasjas hooldusõiguse ja suhtluskorra küsimuses jäetakse sissenõudja kanda. Samuti palub sissenõudja mitte kaasata kohtumenetlusse võlgnikku menetlusosalisena ning palub võtta vastu täiendavad tõendid. Menetluskulud palub sissenõudja jätta Eesti Vabariigi kanda, välja arvatud võlgniku menetluskulud, mis jätta tema enda kanda.
14.Määruskaebuse kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme, sest jättis sissenõudja kaebuse sisuliselt lahendamata. Maakohus analüüsis tasu määramist kui sellist PS §-dest 14 ja 15 lähtuvalt, kuid viidet pole PS §-dele 13, 27 ja 28, millele sissenõudja kaebuses tugines. Sissenõudjal polnud majanduslikult võimalik piisavas mahus kohtutäituri teenust osta, sissenõudja ei kvalifitseeruks menetlusabile ja riik jättis hoolimata viivitamata täidetava kohtumääruse andmisest lapse vägivallatseva ja last kahjustava vanema juurde. Ainuke võimalus määruse täitmiseks on teha korduvaid täitmiskatseid ja maksta kohtutäiturile suuri summasid täitemenetluse läbiviimise eest või proovida määrust täita õiguskaitsevahenditeta. Riik paneb sellega otseselt lapse põhiõiguste kaitse sõltuvusse vanema võimekusest. Maakohus on rikkunud ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis toodud õiglase kohtupidamise (artikkel 6) ja tõhusa õiguskaitse (artikkel 13) põhimõtteid. Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt rõhutanud, et kohtumääruse täitmise tagamine riigi poolt on õiglase kohtupidamise lahutamatu osa. Vaidlust ei saa olla selles, et kohus on PS § 27 ja 28 õiguste riive tuvastanud ning hooldusõiguses ja suhtluskorras muudatusi teinud. Vaidlus on selles, kas riik täidab omale PS §-dega 13, 14 ja 15 pandud kohustusi. Põhiseadust ei ole võimalik tõlgendada nii, et lapse elu, tervise ja perekonna kaitse saab sõltuvusse seada
2-25-13312 vanema poolt märkimisväärse suurusega tasu maksmisest. Maakohus jättis seejuures hindamata sissenõudja esitatud tõendid (kohtutäituri akt, ringkonnakohtu määrus), rikkudes sellega oluliselt menetlusnorme. Maakohus pidi hindama, kas KTS vastav regulatsioon tagab lapse põhiõiguste riive lõpetamise määruses toodud viisil ja kas see on kooskõlas põhiseadusega. Määruse põhjendustest ei ole võimalik järeldada, et maakohus oleks sisuliselt teostanud põhiseaduslikkuse kontrolli.
15.Sissenõudja leiab, et riik ei taga oma kohustuste täitmist menetlusabi kaudu ning riigi tegevusetus tõi kaasa lapse jäämise vägivalla kätte. Maakohus jättis arvestamata, et sissenõudja ei kvalifitseeru menetlusabi saama. Sellegipoolest ei ole sissenõudjal võimalik kohtutäituri tasusid piisavas mahus tasuda, sest sissenõudjal olid Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2025 määruse eelselt seoses määruskaebemenetlusega kuude kaupa nii suured kohtukulud, et need ületasid tema sissetulekuid ja võimalusi; sissenõudja on korduvalt pidanud müüma vara ja võtma ka laenu; sissenõudja pidi hoidma raha selleks, et tagada tütrele kvaliteetne psühhiaatriline ja psühholoogiline abi erameditsiinis; sissenõudja pidi tagama tütrele õppimiseks vajalikud vahendid, lisaks maksma erakooli tasu. Seega, kuigi kohtutäituri ühekordne tasu ei pruugi olla sissenõudja jaoks liiga suur, siis määruse tegemise hetkel oli sissenõudja tõsises likviidsuskriisis. Sissenõudja pidi arvestama ka sellega, et kohtumenetlus kestab edasi ja sääste tuleb hoida, et neist jätkuks kuni menetluse lõpuni. Lisaks on lahendi täitmisel määrava tähtsusega määruse täitmise kiirus. Kohtukulude hilisem võlgniku kanda jätmine ei saa vähendada lapse põhiõiguste riivet määruse viivitamatult täitmata jäämisel.
16.Sissenõudja on seisukohal, et maakohus kaasas võlgniku menetlusse õigusvastaselt. Menetluse esemeks oli kohtutäituri tasu määramise otsus olukorras, kus kõnealune täitetoiming võlgniku suhtes oli lõpetatud ja täitetoimingu lubatavus ei olnud kahtluse all. Ühtegi nõuet selles menetluses võlgniku vastu ei esitatud ja tema õigustatud huve ei puudutatud. Küll aga puudutab menetlus võlgniku õigusvastaseid huve, st huvi takistada Tallinna Ringkonnakohtu 25.06.2025 määruse täitmist ja huvi kahjustada sissenõudja õiguskaitse võimet. Selliste huvide kaitseks võlgniku kaasamine on selgelt seadusvastane. Täitemenetluse kulud ei saa kehtiva KTS redaktsiooni alusel jääda võlgniku kanda – võlgniku kaasamist võiks kaaluda alles peale KTS vastava osa põhiseadusega vastuolus tunnistamist viisil, et kulud saaks jätta võlgniku kanda. Võlgnik ei saa kohtu eest lahendada küsimust, kas KTS on põhiseadusega vastuolus või mitte. Maakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, kuidas kulude jaotus põhimenetluses võiks tingida võlgniku õiguste puudutamist siinses menetluses. Võlgnikult saanuks infot nõuda ka kohtunõudega või teha talle kohtu määratud info teatavaks. Arvestades, et täitekulud on põhjustanud ainuüksi võlgnik, kes kohtumäärust rikkus, ei saa temalt info nõudmist kohtunõudega pidada ülemääraselt koormavaks.
17.Maakohus on eksinud menetluskulude jaotamisel, sest võlgniku kaasamine polnud õiguspärane. Võlgnikku esindas asjas vandeadvokaat, kes pidi aru saama, et tema kliendil asjas kaitstavad õigused puuduvad ning koostas pika vastuse üksnes täitemenetluse takistamiseks ja sissenõudjale täiendavate kulude tekitamiseks. Kui ringkonnakohus siiski leiab, et võlgniku kaasamine oli õigustatud, siis oli võlgnikul ainult sisulise taotluse (jätta täitekulud riigi kanda) osas võimalik kehtiva õiguse alusel seisukoht esitada ja seda käsitles võlgnik vaid oma vastuse ühes lõigus (p-s 2.2.1). Samas ei käsitlenud võlgnik ka p-s 2.2.1 ühtegi enda subjektiivset õigust ega huvi, vaid analüüsis õigusküsimusi, mistõttu on kulude jätmine sissenõudja kanda õigusvastane. Õigust kohaldab kohus, mitte võlgnik. Lisaks rikkus maakohus igal juhul materiaalõigust, kui jättis võlgniku menetluskulud sissenõudja kanda osas, kus võlgnik analüüsis võimalust tunnistada KTS põhiseadusega vastuolus olevaks. Põhiseaduslikkuse kontrolli taotlus on õiguse kohaldamise taotlus, mille saab lahendada ainult
2-25-13312 kohus (RKTKo 15.06.2020, 2-18-7821, p 15). Maakohtul ei olnud seaduslikku alust õiguse kohaldamise analüüsi delegeerida võlgnikule. Menetlusosaliste seisukohad
18.Kohtutäitur palus jätta määruskaebuse rahuldamata ning määruskaebusega seotud menetluskulud sissenõudja kanda. Kaebuse väited ei anna alust järeldada seadusvastasust ega maakohtu olulist menetlusnormi rikkumist.
19.Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata, täiendavad tõendid asja materjalide juurde võtmata ning menetluskulud sissenõudja kanda.
19.1.Sissenõudja põhiväide seisneb ekslikus arusaamas, et vaidlust ei ole selles, et Tallinna Ringkonnakohus on 25.06.2025 määruses tsiviilasjas nr 2-23-7478 tuvastanud PS § 27 ja 28 õiguste riive. Ringkonnakohus ei ole midagi sellist tuvastanud ega neile normidele isegi viidanud. Sissenõudja tuletab sellise tõlgenduse pelgalt asjaolust, et perekonnaseaduse (PKS) § 123 kohaselt tehakse perekonnaasjades lahendid lähtudes lapse parimatest huvidest. Nimetatul ei ole kaebuse lahendamise seisukohast tähtsust. Kõik tsiviilkohtumenetluses tehtavad lahendid kaitsevad põhiõigusi. See ei tähenda, et riik peaks nende kõigi puhul alati kohtutäituri tasu maksmise kohustuse enda peale võtma vaid seetõttu, et menetlusel on mingi seos põhiõigustega. Sissenõudja argumentatsiooni tuum seisneb arusaamas, et menetlusabi ei ole piisav ning riik peaks iga põhiõigusi puudutava tsiviilasja korral (ehk kõigis tsiviilasjades) alati ja sissenõudja mistahes majandusliku võimekuse korral võtma täitemenetluse kulud enda kanda. Sissenõudja seisukoht on radikaalne – nt ei ole sissenõudja arvates piisav ka see, kui menetlusabi tingimused oleksid leebemad. Samal ajal rõhutab sissenõudja korduvalt, et tema majanduslik seisund on piisavalt hea, et ta ei kvalifitseeru menetlusabile.
19.2.Sissenõudja seisukoht, et võlgnik on kaasatud menetlusse õigusvastaselt, on ekslik. Kohtutäituri tasu vaidlustes on mõlema täitemenetluse osalise ehk sissenõudja ja võlgniku kaasamine tavapraktika. Pealegi on selline vastuväide esitatud hilinenult. Sissenõudja oleks pidanud TsMS § 333 lg 2 kohaselt sellekohase vastuväite esitama 27.08.2025 menetlusse võtmise määruse saamisele järgnevas menetlusdokumendis, kuid jättis selle õigeaegselt tegemata. Sissenõudja esitas vastuväite alles maakohtu menetluse lõpus pärast seda kui võlgnik oli menetlusse kaasatud, enda seisukoha juba esitanud ning sellega seoses kulusid kandnud.
19.3.Võlgnik palub uued tõendid jätta asja materjalide juurde võtmata. Sissenõudja on esitanud need valesse menetlusse, sest küsimused lapse võimalikust väärkohtlemisest lahendatakse põhimenetluses tsiviilasja nr 2-23-7478 raames. Põhimenetlusel ei ole puutumust KTS tasu maksmise regulatsiooni põhiseaduspärasuse küsimuses. Juhul, kui kohus peab neid küsimusi siiski oluliseks ning võtab tõendid asja materjalide juurde, palub võlgnik anda täiendava tähtaja neile vastamiseks ning omapoolsete tõendite esitamiseks. Menetluse edasine käik
20.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
21.Sissenõudja esitas Tallinna Ringkonnakohtule 19.11.2025 täiendava dokumentaalse tõendi (Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2025 määrus tsiviilasjas nr 2-23-7478), mis näitab, et isegi kui kohtumäärust väga rängalt rikutakse, siis ei saa kohus last kaitsta enne, kui sissenõudja on
2-25-13312 maksnud korduvalt suuri täitetasusid. Riik on selgelt lapse inimõiguste kaitse pannud sõltuvusse suurte täitetasude maksmisest.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
22.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb vaidlustatud maakohtu määrus tühistada osas, milles võlgniku menetluskulud jäeti sissenõudja kanda ning mõisteti koos seadusjärgses määras viivise tasumise kohustusega 260,40 euro ulatuses välja. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega jätab sissenõudja ja kohtutäituri menetluskulud maakohtus sissenõudja kanda ning võlgniku menetluskulud võlgniku enda kanda. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad menetlusosaliste endi kanda.
23.Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 659 ja § 651 lg 1). Sissenõudja vaidlustab maakohtu määrust resolutsiooni p-des 2–5 tehtud otsustuste osas. Ülejäänud osas on maakohtu määrus edasi kaebamata jõustunud.
24.Sissenõudja on koos määruskaebusega esitanud täiendavad dokumentaalsed tõendid (helisalvestis kirvega ukse raiumine, foto Q toa uksest, Isa ja Q e-kirjavahetus 15.09.2025 ja Riigikohtu 22.09.2025 määrus tsiviilasjas nr 2-23-7478). Lisaks 19.11.2025 täiendava dokumentaalse tõendi (Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2025 määrus tsiviilasjas nr 2-237478). Ringkonnakohus lahendab siinses menetluses avaldaja määruskaebust maakohtu määrusele, millega maakohus lahendas sissenõudja kaebuse 26.06.2025 kohtutäituri tasu otsusele ja sissenõudja kaebuse lahendamiseks tehtud 08.08.2025 kohtutäituri otsusele täiteasjas nr 014/2025/1081. Esitatud tõendid seonduvad hooldusõiguse ja lapsega suhtlemise korra vaidlusega tsiviilasjas nr 2-23-7478, mis ei ole siinse vaidluse esemeks. Seetõttu on tõendid asjakohatud ja ringkonnakohus ei võta neid asja materjalide juurde (TsMS § 238 lg 1).
25.Kolleegium nõustub maakohtuga, et kohtutäitur kohaldas õigesti KTS § 38 lg-t 4 ning hagita perekonnaasjades tehtud lahendite sundtäitmisel kulude kandmise kohta erandi sätestamata jätmine selliselt, et esialgse õiguskaitse määruses kindlaks määratud suhtluskorra täitmise eest maksab kohtutäituri tasu riik, ei ole põhiseadusega vastuolus. Ringkonnakohus nõustub vastavate põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).
26.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga aga selles, et siinsel juhul on põhjendatud lugeda võlgnik asjast puudutatud isikuks. Maakohus põhjendas võlgniku kaasamist menetlusse selliselt, et võlgnikule võivad kohtutäituri otsuse tühistamise või tühistamata jätmisega kaasneda õiguslikud tagajärjed seeläbi, et menetluskulud võivad jääda nii siinses asjas kui ka põhimenetluse (tsiviilasja nr 2-23-7478) tulemusena võlgniku kanda. Kuigi üldjuhul on kohtutäituri otsuse vaidlustamisel menetlusosalisteks lisaks avaldajale ja kohtutäiturile ka teised täitemenetluse osalised, siis ei ole praegusel juhul õige lugeda menetlusosaliseks ka võlgnikku, kuna vaidlustatud on täituritasu väljamõistmist avaldajalt (sissenõudja). Menetlusosaliseks ei ole TsMS § 198 lg-st 3 tulenevalt võlgnik, olgugi et talle on menetlusdokumente edastatud ning seisukohti küsitud (vrdl RKTKm 16.09.2015, 3-2-1-7715, p 38). Sellest tulenevalt on õiglane muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust ja jätta maakohtus võlgnikule tekkinud menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel võlgniku enda kanda.
2-25-13312
27.Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Sissenõudja tugineb määruskaebuses sellele, et Tallinna Ringkonnakohus on 25.06.2025 määruses tsiviilasjas nr 223-7478 tuvastanud PS §-de 27 ja 28 riive ning KTS ei ole kooskõlas PS §-des 13, 14 ja 15 sätestatuga, sest esialgse õiguskaitse korras määratud suhtlemise korra määrus jääb täitmata, kui lapsevanemal ei ole võimalik tasuda kohtutäituri tasu määruse täitmise eest. Ringkonnakohtule ei nähtu viidatud määrusest sissenõudja väidetud PS §-de 27 ja 28 riive tuvastamist. Maakohus on vaidlustatud määruses hinnanud asjakohaseid põhiseaduse sätteid (PS § 14, 15 ja 32) ning sissenõudja õiguste riivet vähendavaid võimalusi kohtumääruse sundtäitmiseks. Maakohus on õigesti viidanud, et sissenõudjal on võimalik taotleda täitekulude jätmist tsiviilasjas nr 2-23-7478 teise menetlusosalise kanda ning, et riik on mh ette näinud menetlusabi regulatsiooni. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et riigil on küll kohustus luua toimiv täitesüsteem, kuid see ei pea olema täitemenetluse osalistele tasuta kättesaadav ning vajaduse korral pakub riik täituri tasu maksmiseks kõigile ühetaolistel tingimustel menetlusabi. Asjaolu, et sissenõudja ei kvalifitseeru menetlusabi tingimustele, võimaldab järeldada, et sissenõudjal on ka võimalik tasuda hagi tagamise määruse täitmise eest maksmisele kuuluvat kohtutäituri tasu. Määruskaebuse väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
28.Kuna määruskaebus rahuldatakse osaliselt, siis on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulud TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda. Menetluskulude jaotusest tulenevalt ei ole vajalik määrata kindlaks menetluskulude rahalist suurust.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.