Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (võlgnik) X.M (isikukood XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Henn Koduvere Puudutatud isik I Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa Puudutatud isik II (sissenõudja) C.I (isikukood XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X.M 19.06.2026 esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Jätta X.M 24.06.2026 riigilõivu tagastamise taotlus rahuldamata. Jätta Pärnu Maakohtu 20.03.2026 määrus muutmata. Jätta Pärnu kohtutäituri Rannar Liitmaa määruskaebus rahuldamata. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa kanda ning esialgse õiguskaitse taotluse esitamisest tingitud riigilõivu kulu X.M kanda ja X.M osutatud riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda.
6.Mõista Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaalt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulude hüvitis 390,60 eurot (sh käibemaks), mis tuleb tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul arvates käesoleva määruse jõustumisest.
7.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaal tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni.
2-25-18381 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Kaebus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X.M (avaldaja, võlgnik) esitas 30.10.2025 Pärnu Maakohtule kaebuse Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa (puudutatud isik I, kohtutäitur) 20.10.2025 otsusele. 30.12.2025 esitas võlgnik määratud esindaja vahendusel kaebuse täienduse.
2.Kaebuse ja selle täienduse kohaselt saatis kohtutäitur võlgnikule 05.08.2025 täitmisteate kõrvalkohustuste täitmiseks. Täitedokumentideks on Pärnu Maakohtu 14.12.2018 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-15893. Täitmisteates märkis täitur, et võlgnevusele on lisandunud täiendav viivis 4071,94 eurot, millele lisandub väljamõistetud kohtutäituri põhitasu 706,80 eurot, kokku 4778,74 eurot, millest on tasutud 46,79 eurot. Võlgnetava summa jääk oli täitmisteate kohaselt seega 4731,95 eurot. 22.09.2025 esitas võlgnik kohtutäiturile kaebuse, millega vaidlustas sissenõutava viivisesumma arvestuse ja viivisesumma. Võlgnik palus kohtutäiturile esitatud kaebuses tühistada kohtutäituri 05.08.2025 otsuse viivise väljamõistmise osas 2158,97 eurot ületavas osas. 20.10.2025 otsusega jättis kohtutäitur võlgniku 22.09.2025 kaebuse rahuldamata. Võlgnik selgitas, et kohtutäitur nõuab võlgnikult viivist sissenõudja esitatud arvutuste alusel, milles ei ole arvestatud võlgniku tehtud makseid sissenõudmisperioodi jooksul. Sissenõudja on arvutanud viivist algse nõudesumma eest kogu osamaksete tasumise perioodi kohta. Viivise arvutamine pidi toimuma nõude summalt, mis on tähtajaks tasumata kuni summa tasumise kuupäevani. Kaebaja leiab, et juba tasutud summa ei ole alates selle tasumise päevast enam viivituses ning seetõttu puudub alus sellelt summalt viivist arvestada ja sisse nõuda. Kohtutäituril on õigus viia sundtäitmist läbi üksnes täitedokumendi alusel ning kohtutäitur peab kontrollima sissenõudja avalduse vastavust täitedokumendile. Kaebaja hinnangul peab kohtutäitur juhul, kui sissenõudja soovib avalduses sundtäita suuremat summat, kui täitedokument võimaldab, keelduma täitmisest täitedokumendist tulenevat nõuet ületavas osas. Kaebaja väidab, et kohtutäitur on ekslikult käsitanud vaidlust materiaalõigusliku vaidlusena. Kaebaja sõnul puudub poolte vahel materiaalõiguslik vaidlus viivisenõude olemasolu või viivise määra üle ning vaidlus puudutab üksnes viivise arvestust ja selle tulemusena sissenõutava viivise suurust. Puudutatud isikute seisukohad
3.Kohtutäitur palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Kohtutäitur leidis, et kaebuses esitatud väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks, ning jäi 20.10.2025 otsuses esitatud põhjenduste juurde. Kohtutäituri hinnangul ei ole ta õigustatud ega kohustatud lahendama täitedokumendist tulenevaid materiaalõiguslikke vaidlusi menetlusosaliste vahel. Kohtutäitur märkis, et võlgnik vaidlustab sissenõudja viivisearvestuse
2-25-18381 metoodika ja viivise lõppsumma ning soovib sisuliselt, et kohtutäitur teeks uue viivisearvestuse. Kohtutäituri arvates eeldaks sellise vaidluse lahendamine tasumiste arvestamise, viivise arvestamise perioodide ning VÕS § 113 lg 1 kohaldamise sisulist tõlgendamist. Seetõttu ei ole kohtutäituri hinnangul tegemist menetlusliku ega tehnilise arvutusküsimusega, vaid materiaalõigusliku vaidlusega nõude ulatuse üle, mille lahendamine kuulub kohtu, mitte kohtutäituri pädevusse. Võlgniku seisukoht, mille kohaselt peaks kohtutäitur sissenõudja esitatud viivisenõude iseseisvalt ümber arvutama, ei tulene seadusest ning oleks vastuolus täitemenetluse formaliseerituse põhimõtte ja Riigikohtu praktikaga. Seetõttu puudus kohtutäituri hinnangul alus 20.10.2025 otsuse tühistamiseks või kohtutäituri kohustamiseks uut viivisearvestust tegema.
4.Sissenõudja palus jätta kaebuse rahuldamata. Sissenõudjale jäi arusaamatuks, miks kaebus menetlusse võeti, ning ta märkis, et kõik asjakohased dokumendid on kohtutäiturile esitatud. Sissenõudja selgitas, et viivis on arvutatud viivisekalkulaatori abil. Sissenõudja hinnangul tuleneb VÕS § 113 lg-st 1, et viivist arvestatakse võlgnevuse summalt, mitte võlgnevuse jäägilt. Maakohtu määrus ja põhjendused
5.Pärnu Maakohus rahuldas 20.03.2026 määrusega võlgniku kaebuse, tühistas kohtutäituri 20.10.2025 otsuse täiteasjas nr 175/2019/2269 ning kohustas kohtutäiturit võlgniku kaebust uuesti läbi vaatama. Maakohus jättis võlgniku menetluskulud kohtutäituri kanda ning mõistis kohtutäiturilt võlgniku kasuks välja riigilõivu 15 eurot. Seejuures mõistis maakohus kohtutäiturilt Eesti Vabariigi kasuks menetluskuluna välja võlgnikule maakohtus osutatud riigi õigusabi tasu 258 eurot, millele lisandub käibemaks 61,92 eurot koos seadusjärgse viivise tasumise kohustusega. Maakohtule teadaolevalt sissenõudjal menetlusega seoses menetluskulusid tekkinud ei olnud, mistõttu jättis maakohus kohtutäiturilt sissenõudja kasuks välja mõistetavate menetluskulude suuruse kindlaks määramata.
6.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei olnud kohtule esitatud täitmisavaldust, millest nähtuks, kas sissenõudja palus samas täitemenetluses sisse nõuda ka edaspidi tekkivat viivist. Samas ei tekkinud maakohtul 05.08.2025 täitmisteate põhjal kahtlust, et sissenõudja soovis sama täiteasja raames sisse nõuda kõik tsiviilasjas nr 2-17-15893 tehtud täitedokumendist tulenevad nõuded võlgniku vastu. Maakohus märkis, et täitedokumendist nähtusid nii sissenõutava nõude suurus kui ka see, et sellele lisandub viivis alates menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Maakohtu hinnangul oli täitedokument nõude ulatuse ja viivise arvestamise aluste osas selge ning täidetav. Üheselt olid määratavad nii põhinõude suurus, millelt viivis välja mõisteti, kui ka viivise arvestamise põhimõtted, sealhulgas viivise arvestamise periood ja määr.
7.Maakohus asus seisukohale, et tegemist ei ole võlgniku ja sissenõudja vahelise materiaalõigusliku vaidlusega, vaid tehnilise küsimusega, kuidas arvutada välja kohtulahendiga väljamõistetud viivis, mille arvestamise periood algab täitedokumendis märgitud ajast ning lõpeb põhinõude täieliku täitmisega ja mille määr tuleneb seadusest. Maakohus viitas kohtupraktikale, mille kohaselt on täitemenetluse tõhususe ja võlgniku õiguste kaitse huvides põhjendatud, et sissenõudja esitab kohtutäiturile koos täitmisavaldusega nii põhinõude kui ka kõrvalnõuete suuruse täitmisavalduse esitamise seisuga ning üksikasjaliku arvutuskäigu, mille alusel nimetatud summad on leitud. Edaspidi arvutab viivist kohtutäitur ise (TlnRnKo 04.04.2025, tsiviilasjas nr 2-23-16489, p 9 ja seal viidatud RKTKm 21.06.2017, nr 3-2-1-63-17, p 32). Eeltoodust lähtudes leidis maakohus, et
2-25-18381 kohtutäituril puudus alus paluda 31.07.2025 sissenõudjal teatada lisanduva viivise suurus ja kinnitada, kas esitatud summa on lõplik (dtl 62).
8.Maakohus leidis, et ekslik on sissenõudja tõlgendus, mille kohaselt tuleb viivist arvestada kogu võlgnevuse summalt, mitte tasumata võlgnevuse jäägilt. Maakohus märkis, et viivist saab nõuda üksnes kohustuselt, mida ei ole tähtaegselt täidetud. Seetõttu väheneb iga võlgniku tehtud maksega kohustuse osa, mille täitmisega võlgnik on viivituses, ning samavõrra väheneb ka summa, millelt saab viivist arvestada. Maakohus viitas TMS § 23 lg-le 1, mille kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel. Maakohus nõustus võlgnikuga, et sissenõudja ei saa täitemenetluses nõuda suuremat summat, kui tuleneb täitedokumendist, ning kohtutäitur peab täitedokumendi täitmisel lähtuma selles sätestatud nõude piiridest. Kui sissenõudja on täitmisavalduses piiritlenud, milliste nõuete täitmist ta taotleb, ei saa kohtutäitur neist piiridest üle astuda. Samuti ei saa kohtutäitur nõuda võlgnikult sissenõudja kasuks suuremat summat, kui tuleneb täitedokumendist. Maakohtu hinnangul oli sissenõudja ekslikul eeldusel koostatud viivisearvestuse tagajärjeks see, et kohtutäitur nõudis võlgnikult viivist suuremas summas, kui sissenõudjal oli täitedokumendi alusel õigus nõuda.
9.Maakohus jättis menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-te 1 ja 10 alusel kohtutäituri kanda. Määruskaebus
10.Kohtutäitur esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega jätta võlgniku kaebus rahuldamata. Menetluskulud palub kohtutäitur jätta kõigis kohtuastmetes võlgniku kanda.
11.Määruskaebuse kohaselt on maakohus väljunud täitemenetluse kohtuliku kontrolli piiridest ning asunud sisuliselt lahendama materiaalõiguslikku vaidlust. Määruskaebuse esitaja hinnangul on maakohus andnud hinnangu viivise arvestamise õigsusele, tõlgendanud VÕS § 113 lg-t 1 ning tuvastanud viivisearvestuse metoodika, lahendades seeläbi sisuliselt TMS § 221 kohaselt hagimenetluses lahendamisele kuuluva vaidluse hagita menetluses. Määruskaebuse esitaja leiab, et tegemist on olulise menetlusõiguse rikkumisega, kuna kohus on andnud materiaalõigusliku hinnangu nõude ulatusele menetluses, mis ei ole selleks ette nähtud. Lisaks leiab määruskaebuse esitaja, et põhjendamatu on maakohtu seisukoht, mille kohaselt pöördus kohtutäitur sissenõudja poole alusetult. Määruskaebuse esitaja hinnangul oli kohtutäituri pöördumine vajalik nõude ulatuse väljaselgitamiseks. Samuti märgib määruskaebuse esitaja, et täitedokumendist tulenev viivisenõue on dispositiivne õigus, mille teostamine sõltub sissenõudja tahtest, mistõttu võib sissenõudja viivise nõudmisest loobuda või selle ulatust piirata.
12.Määruskaebuse kohaselt on maakohus ekslikult tuginenud Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2025 otsusele tsiviilasjas nr 2-23-16489 ja selles viidatud Riigikohtu praktikale. Määruskaebuse esitaja leiab, et viidatud kohtupraktika käsitleb olukorda, kus sissenõudja esitab koos täitmisavaldusega nõude arvutuskäigu, millele kohtutäitur võib tugineda. Sellest ei tulene aga kohtutäituri kohustust ega õigust võtta sissenõudja esitatud arvutus kontrollimatult üle ega ka kohustust lahendada vaidlust nõude suuruse üle. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist pelgalt tehnilise arvutusküsimusega, vaid poolte erimeelsusega viivise arvestamise metoodika üle. Kui kohtutäitur hakkaks sellises olukorras
2-25-18381 ise viivist ümber arvutama ja valima erinevate võimalike tõlgenduste vahel, asuks ta sisuliselt lahendama materiaalõiguslikku vaidlust, mis kuulub kohtu pädevusse hagimenetluses. Seetõttu ei ole maakohtu viidatud kohtupraktika määruskaebuse esitaja hinnangul käesolevale vaidlusele kohaldatav.
13.Maakohus on eksinud ka menetluskulude jaotamisel. Kuigi maakohus tuvastas, et sissenõudja viivisearvestus oli ekslik, jättis ta menetluskulud kohtutäituri kanda. Kohtutäitur ei ole vaidlusalust arvestust koostanud ega selle sisu kujundanud. Seega puudub alus järelduseks, et kohtutäitur oleks menetluse põhjustanud või esitanud põhjendamatu seisukoha TsMS § 172 lg 1 tähenduses. Vaidlus tulenes sissenõudja arvutustest ning poolte erimeelsusest nende õigsuse osas. Menetlusosaliste seisukohad
14.Võlgnik palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud kohtutäituri kanda. Võlgniku hinnangul on õige, et kohtutäitur ei või täitedokumendi sisu ümber kujundada, vaid peab selle täitmisel lähtuma täitedokumendi resolutsioonist. Võlgnik märgib, et kohtutäitur peab täitedokumendi täitmisel kindlaks tegema resolutsiooni ja kohaldatava seadusesätte sisu, mistõttu tuleb tal tõlgendada nii täitedokumendi resolutsiooni kui ka kohaldatavat seadust. Võlgniku hinnangul ei ole kohtutäitur käesoleval juhul lähtunud täitedokumendist, vaid sissenõudja esitatud viivisearvestusest. Võlgnik leiab, et kui kohtutäitur sissenõudja esitatud arvestust ei kontrolli, ei saa ta veenduda selle vastavuses täitedokumendile. Samuti leiab võlgnik, et kohtutäituri enda kohustuste täitmata jätmine ei saa olla aluseks suunata võlgnikku ja sissenõudjat lahendama vaidlust hagimenetluses.
15.Sissenõudja nõustub kohtutäituri esitatud põhjendustega vaidlustatud maakohtu määruse tühistamiseks. Kaebus oli esitatud kohtutäituri tegevuse peale, mitte viivise arvutuse metoodika lahendamiseks. Seega ületas maakohus oma pädevust asudes lahendama vaidlust, mida võlgniku kaebuses ei olnud nõutud. Lisaks on maakohus tõlgendanud ebaõigesti VÕS § 113 lg-t 1, kuivõrd viivist ei tule Eesti õiguse kohaselt arvestada võlgnevuse jäägilt. Menetluse edasine käik
16.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
17.Võlgnik esitas 19.06.2026 Tallinna Ringkonnakohtule taotluse esialgse õiguskaitse korras täitemenetluse peatamiseks täiteasjas nr 175/2019/2296 ilma tagatist nõudmata kuni võlgniku poolt kohtutäiturile 22.09.2025 esitatud kaebuse suhtes sellel uuel läbivaatamisel tehtava lahendi jõustumiseni või alternatiivselt peatada täitemenetlus täiteasjas nr 175/2019/2296 ilma tagatist nõudmata kuni käesolevas tsiviilasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Menetluskulud palub võlgnik jätta kohtutäituri kanda.
18.Taotluse kohaselt täitemenetluse jätkamisel enne käesolevas asjas lahendi jõustumist võivad võlgniku huvid saada oluliselt kahjustada. Kui kohtutäitur on võlgnikult täitedokumendis määratust suuremas summas sisse nõudnud ja sissenõudjale üle kandnud, on võlgnikul seda ülemääraselt sisse nõutud osa tagasi saada äärmiselt keeruline või üldse võimatu. Täitemenetluse peatamisel nõuab kohtutäitur võlgnikult jätkuvalt tema poolt määratud summa tasumist, aga ei kanna võlgnikult laekunud summasid sissenõudjale üle, vaid deponeerib summad kuni täitemenetluse peatamise lõpuni kohtutäituri kontol. Seetõttu puudub vajadus täiendava tagatise rakendamiseks. Kui täitemenetlus peatada üksnes käesolevas asjas tehtud lahendi jõustumiseni võib see viia olukorrani, kus ka juhul, kui
2-25-18381 jõustub kaebust rahuldav lahend, siis kannab kohtutäitur kogu peatamise ajal laekunud raha sissenõudjale üle, kuna lahendi jõustumisel täitemenetluse peatamine lõpeb. Seetõttu on vajalik täitemenetlus peatada kuni kohtutäiturile esitatud kaebuse kohtutäituri poolt uuel läbivaatamisel tehtava otsuse jõustumiseni.
19.Tallinna Ringkonnakohus jättis võlgniku 19.06.2026 taotluse 22.06.2026 käiguta ning määras võlgnikule tähtaja riigilõivu tasumiseks.
20.Võlgnik tasus 24.06.2026 riigilõivu ning esitas taotluse riigilõivu tagastamiseks, kuna seadus ei näe kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse kohtuliku arutamise käigus TMS § 218 lg 2 alusel ette täitemenetluse peatamise taotlemisel riigilõivu tasumise kohustust.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
21.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta vaidlustatud maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Kohtutäituri kanda jäävad menetluskulud ka ringkonnakohtus.
22.Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 659 ja § 651 lg 1). Kohtutäitur vaidlustab maakohtu määruse tervikuna.
23.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et siinsel juhul ei ole vaidluse esemeks materiaalõiguslik vaidlus, vaid küsimus sundtäitmise vastavusest täitedokumendile. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et kohtutäitur peab TMS § 23 lg 1 kohaselt tagama sundtäitmise vastavuse täitedokumendile ning et VÕS § 113 lg 1 järgi saab viivist arvestada üksnes tasumata kohustuse osalt. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata (TsMS § 659 ja § 654 lg 6 teine lause). Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
24.Kohtutäitur leiab ka määruskaebuses, et asi tulnuks lahendada hagimenetluses, kuna tema pädevusse ei kuulu viivisenõude materiaalõigusliku põhjendatuse hindamine. Samuti leiab kohtutäitur, et ta pöördus põhjendatult sissenõudja poole viivisenõude ulatuse täpsustamiseks.
25.Kolleegium nõustub, et kohtutäituri pöördumine sissenõudja poole viivisenõude ulatuse selgitamiseks oli põhjendatud. Ringkonnakohus ei nõustu siiski kohtutäituri seisukohaga, et tema pädevuses ei ole kontrollida täitmiseks esitatud viivisenõude vastavust täitedokumendile ega ka sellega, et vaidlus oleks tulnud lahendada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi raames.
26.Vaidlustatud ei ole maakohtu tuvastatut, et 05.08.2025 on võlgnikule edastatud täitmisteade kõrvalkohustuste täitmiseks ning sellest nähtuvalt on esitatud sundtäitmisele menetluskulude hüvitiselt arvestatava täiendava viivise nõue summas 4071,94 eurot (dtl 19). Maakohus viitas õigesti TMS § 23 lg 1 ls-le 1, mille kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse ja täitedokumendi alusel. Sellest tuleneb, et kohtutäitur peab kontrollima, kas sissenõudja täitmisavalduses esitatud nõue vastab täitedokumendile, ning vajaduse korral keelduma täitemenetluse alustamisest. Selline kontroll ei tähenda materiaalõigusliku vaidluse lahendamist, vaid täitemenetluse tingimuste täitmise eelduste kontrollimist. Kui kohtutäitur tuvastab, et täitemenetlust on alustatud osas, milleks puudub täitedokument, on tal võimalik lõpetada täitemenetlus selles osas TMS § 48 lg 1 p 7 alusel. Eelnev tagab, et sundtäitmine toimub üksnes täitedokumendi alusel ja selle piirides.
2-25-18381
27.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul ei ole tegemist materiaalõigusliku vaidlusega, vaid küsimusega, kas sissenõudja esitatud viivisearvestus vastab täitedokumendile. Ka kohtutäitur on määruskaebuses möönnud, et tal ei ole õigust võtta sissenõudja esitatud arvestust kontrollimatult üle. Riigikohus on samuti leidnud, et sissenõudja ülesanne on esitada kohtutäiturile täitmisavalduse esitamise seisuga põhinõude ja kõrvalnõuete arvestus koos üksikasjaliku arvutuskäiguga. Edaspidi teeb viivisearvestuse kohtutäitur (RKTKm 21.06.2017, nr 3-2-1-63-17, p 32). Sellest tuleneb ringkonnakohtu hinnangul, et kohtutäitur ei või piirduda sissenõudja esitatud viivisesumma mehhaanilise ülevõtmisega, sest kui tema ülesanne on viivist edasi arvestada, peab ta aru saama, millelt ja kuidas viivist arvestatakse. Arvestades eelnevat lasub kohtutäituril kohustus kontrollida, et täitmiseks esitatud viivisenõue vastab täitedokumendile. See ei tähenda materiaalõigusliku vaidluse lahendamist, vaid täitedokumendi täitmist selle sõnastusest lähtudes.
28.Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega, et maakohus on eksinud TsMS § 172 lg-st 1 tuleneva kaalutlusõiguse teostamisel, jättes menetluskulud kohtutäituri kanda. TsMS § 172 lg 1 esimese lause üldpõhimõtte järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. TsMS § 172 lg 1 teine lause annab kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades põhjendatud juhtudel jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, eeldusel et hagita menetluses osaleb mitu isikut. Menetluskulude jaotamisel TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel on lähtekohaks õigluse põhimõte (RKTKo 11.03.2015, 3-2-1-87-14, p 29). Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti (RKTKm 12.05.2021, 2-19-15916, p 16). Ühtlasi sätestab TsMS § 172 lg 10, et kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Kuna maakohus rahuldas võlgniku kaebuse, puudub alus maakohtu menetluskulude jaotust muuta. Seda järeldust ei mõjuta kohtutäituri seisukoht, et vaidlus tulnuks lahendada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagimenetluses ega asjaolu, et sissenõudja esitas kohtutäiturile ebaõige viivisearvestuse, sest eeltoodud põhjendustel lasub kohtutäituril kohustus kontrollida täitmiseks esitatud nõude vastavust täitedokumendile.
29.Ringkonnakohus jätab võlgniku taotluse peatada esialgse õiguskaitse korras täitemenetlus täiteasjas nr 175/2019/2296 rahuldamata, kuna käesoleva määrusega lahendatakse kohtutäituri määruskaebus. TMS § 218 lg 2 kohaselt võib täitemenetluse peatada üksnes kaebuse lahendamiseni (vt ka TlnRnKm 07.03.2024, nr 2-23-1208, p 15).
30.Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku seisukohaga, et kohtutäituri otsuse või tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel ei tule täitemenetluse peatamise taotluselt tasuda riigilõivu. TMS § 218 lg 2 esimese lause ja TsMS § 475 lg 1 p 15 kohaselt lahendatakse selline kaebus hagita menetluses. TsMS § 4771 lg 1 järgi saab hagita menetluses esialgset õiguskaitset kohaldada üksnes seaduses sätestatud juhul. TMS § 218 lg 2 teine lause on selliseks erinormiks, mis võimaldab kaebuse lahendamise ajaks peatada täitemenetluse. Kuna TsMS § 4771 lg 2 teise lause kohaselt kohaldatakse esialgsele õiguskaitsele hagi tagamise sätteid, tuli võlgnikul RLS § 59 lg 17 alusel tasuda täitemenetluse peatamise taotluselt riigilõivu 70 eurot (vt ka TlnRnKm 15.11.2021, nr 2-20-10491, p 22, ja TlnRnKm 21.10.2020, nr 2-20-9679, p 12). Seetõttu puudub alus tasutud riigilõivu tagastamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
31.Kuna määruskaebus jäetakse rahuldamata, jäävad määruskaebemenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kohtutäituri kanda. Võlgniku esialgse õiguskaitse taotlus jäetakse samuti
2-25-18381 rahuldamata, mistõttu jääb taotluselt tasutud riigilõiv TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel võlgniku enda kanda. Sissenõudja esindas end määruskaebemenetluses ise. Kuna kohtule teadaolevalt ei ole sissenõudjal tekkinud hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid, jätab ringkonnakohus kohtutäiturilt sissenõudja kasuks menetluskulud välja mõistmata ning kohtutäiturilt sissenõudja kasuks välja mõistetavate menetluskulude suuruse kindlaks määramata.
32.Pärnu Maakohus andis 19.12.2025 määrusega võlgnikule riigi õigusabi isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus ning täitemenetluses seoses täitemenetlusega nr 175/2019/2296 kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Seetõttu jätab ringkonnakohus riigi õigusabi tasu ja kulud seoses esialgse õiguskaitse taotluse esitamisega (19.06.2026 riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude kindlaksmääramise taotlus) riigi kanda. Ringkonnakohus lahendab 19.06.2026 taotluse eraldi määrusega.
33.Asjas andis võlgniku esindamiseks nõusoleku vandeadvokaat Henn Koduvere (edaspidi advokaat, riigi õigusabi osutaja). Ringkonnakohus on 27.05.2026 määrusega rahuldanud advokaadi 04.05.2026 taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ning määranud advokaadi tasu suuruseks määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 390,60 eurot (sh käibemaks), mis tuleb kohtutäiturilt TsMS § 190 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kasuks välja mõista.
34.TsMS § 179 lg 5 kohaselt tuleb Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud raha tasuda riigituludesse 15 päeva jooksul arvates otsuse jõustumises. TsMS § 179 lg 9 alusel tuleb menetluskulusid tasuma kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.