Tartu Ringkonnakohus Kaire Orion, Tanel Saar, Maili Lokk 30.06.2026, Tartu 3-25-30 X.X.-i kaebus 28.10.2024 kinnitatud individuaalse täitmiskava osaliseks tühistamiseks ja Viru Vangla kohustamiseks tagada kaebajale eesti keele edasiõppimise võimalus Tartu Halduskohtu 11.06.2025. a otsus Viru Vangla apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – X.X. Vastustaja/apellant – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Viru Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.06.2025. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud (tõlkekulud) Eesti Vabariigi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 30.06.2026, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Halduskohus rahuldas 11.10.2021. a otsusega haldusasjas nr 3-20-1629 X.X.-i kaebuse keeleõpet puudutavas osas ja kohustas Viru Vanglat võimaldama kaebajal osaleda eesti keele õppes esimesel võimalusel pärast kohtuotsuse jõustumist. Halduskohtu otsus jõustus 30.06.2023.
2.X.X.-i osales 04.10.2023–17.04.2024 riigikeele A1 taseme õppes.
3.Viru Vangla kinnitas 28.10.2024 X.X.-i individuaalse täitmiskava (ITK), mille kohaselt oli talle ajavahemikul 2023–2024. a ette nähtud riigikeele individuaalõpe.
4.X.X. esitas ajavahemikul 05.–10.11.2024 Viru Vanglale mitmed pöördumisi, milles taotles riigikeele õppe võimaldamist. Kinnipeetav soovis asuda õppima eesti keele kursustele A2 tasemel.
5.Viru Vangla jättis 12.11.2024. a vastusega nr 6-10/24/17446-4 kaebaja taotluse riigikeele õppes osalemiseks rahuldamata. Vangla selgitas, et vangla suunab kinnipeetavaid taasühiskonnastavatesse tegevustesse vastavalt ITK-le. Kaebaja kehtiv ITK ei näe ette riigikeele õppimist. Samuti ei ole riigikeele õpetamine põhjendatud, sest karistuse kandmise järgselt saadetakse kaebaja kohe Eesti Vabariigist välja. Riigikeelt saab kaebaja soovi korral õppida iseseisvalt, sealhulgas vangla raamatukogus kättesaadava õppekirjanduse abil.
6.X.X. esitas 12.11.2024 vaide Viru Vangla 12.11.2024. a vastuse peale. X.X. vaidlustas ka seda, et tema 2024. a ITK koostamisel ei lisatud sinna eesti keele õpet.
7.Viru Vangla jättis 14.01.2025. a vaideotsusega nr 1-8/3-25/9-1 vaide rahuldamata. Vangla põhjendas, et kinnipeetaval on subjektiivne õigus riigikeele õppest osavõtuks vaid juhul, kui selle omandamine on talle ITK-s ette nähtud. Justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (Määrus nr 21) § 5 lg 6 kohaselt saab täitmiskava koostamisel võtta arvesse kinnipeetava ettepanekuid, kuid vangistusseaduse (VangS) § 34 lg 4 muudatusega kaotati ära võimalus riigikeele õppeks kinnipeetava omal soovil ning vangla ei ole seetõttu kohustatud kinnipeetavale soovi korral õpet tagama. Olemas on alternatiivsed meetmed õiguste kaitsmiseks nii suuliselt vene keelt valdavate ametnikega vestlemise või ka automaatselt tõlgitavate elektrooniliste pöördumiste esitamise võimaluse kaudu. Vangla ei ole riigikeele õppe mitte võimaldamisega põhjustanud kinnipeetavale rohkem kannatusi või ebameeldivusi võrreldes tavapärase vangis viibimisega. Riigikeelt on võimalik õppida kambris iseseisvalt ja vangla saab anda selleks teavikuid.
8.X.X. esitas 30.12.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Viru Vanglat tagama talle A2, B1, B2 ja võimalusel C1 tasemel eesti keele kursustel osalemise võimalus.
9.Kaebaja esitas 05.03.2025 taotluse kaebuse muutmiseks. Kaebaja soovis lisaks vaidlustada 28.10.2024 kinnitatud ITK-d osas, milles see ei näe talle ette riigikeele õpet.
10.Tartu Halduskohus rahuldas 11.03.2025. a määrusega kaebaja kaebuse muutmise taotluse ning lubas täiendada kaebust nõudega tühistada 28.10.2024 kinnitatud individuaalne täitmiskava osas, milles see ei näe kaebajale ette riigikeele õpetamist.
11.Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
11.1.See, et kaebaja lõpetas edukalt A1 kursused, ei tähenda, et kaebaja suudab keelt õppida iseseisvalt. A1 eksami sooritas kaebaja ainult tänu kursustel õppimisele. Kaebajal olid raskused eesti keele õppimisega, kuid arusaamatuse korral esitas ta õpetajale palju küsimusi. Iseseisval õppimisel ei ole kellegi poole pöörduda. Eesti keele edukaks õppimiseks vajab kaebaja õpetajat. Grammatika õpikud on head siis, kui selle informatsiooniga saab täiendada seda, mida õpitakse tunnis.
11.2.M.K. ei näinud kogu kaebaja õppimise protsessi ning ei tea kõiki raskusi, millega kaebaja õppimise käigus kokku puutus. M.K. kirjeldas olukorda teoreetiliselt sellise inimese silmade läbi, kes ei ole mitte kunagi ise vangistuses viibinud ega tea omast kogemusest, kuidas on iseseisvalt õppida keelt vanglas. Inimestel on keele õppimine individuaalne.
11.3.Kaebaja viibib vangistuses alates 27.03.2002 (23 aastat) ning selle aja jooksul ei ole kaebaja suutnud eesti keelt ära õppida. Kaebajal ei ole kambris televiisorit. Teleriruumis olevat televiisorit vaatavad ka teised kinnipeetavad ja kaebaja ei saa valida, mida vaadata.
Lisaks on seal lärmakas ja ei ole kuulda, mida televiisoris räägitakse. Raadio kaudu on väga raske õppida eesti keelt sellepärast, et ei ole tõlget vene keelde. Et lugeda raamatuid eesti keeles, tuleb omada vähemalt B1 tase. Kaebaja on ajalehti ja ajakirju eesti keeles varem läbi vaadanud ja proovinud lugeda, kuid eesti keele õppimisele see midagi juurde ei andnud. Selleks, et eestlasega eesti keeles rääkida, on vaja taset B1.
11.4.Kuna vastustaja leiab, et kaebuse esitajale ei ole eesti keele õpetamine kooskõlas tema resotsialiseerumise ja karistuse täitmise eesmärkidega ja vangla ei pea kinnipeetavat suunama riigikeele õppimisele, siis jääb kaebajale arusaamatuks, millised on kaebaja resotsialiseerumise eesmärgid. Vaidlusaluses ITK-s ei ole kaebajale ette nähtud õppimist ega sotsiaalprogramme. ITK ei vasta oma eesmärgile.
11.5.Kaebajal avaneb tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimalus 2048. aastal, seega tuleb tal igal juhul veeta veel vähemalt 23 aastat vanglas. Kaebajal on vaja osata vanglas eesti keelt. Kaebaja peab oskama esitada pöördumisi eesti keeles. Seni on eestikeelseid pöördumisi aidanud esitada teised kinnipeetavad. Samas ei saa kaebaja teiste abile alati lootma jääda. Ka on suur osa haridusest üle läinud eestikeelsele õppele. Kaebajal ei ole elukutset, kuid ta soovib seda saada. Selleks on vaja osata teatud tasemel eesti keelt. Lisaks on vaja osata eesti keelt, et lugeda seadusi ja nende kommentaare. On võimalik, et pärast vabanemist läheb kaebaja Pihkva-Petseri kloostrisse, mida külastavad ka eestlased. Sellisel juhul on eesti keele oskus kindlasti kasulik. Ka ei ole kaebaja jaoks välistatud, et ta abiellub naisega, kelle emakeel on eesti keel, või et eesti keele oskus aitab kaebajal leida Venemaal tööd.
11.6.Kaebaja ITK-s on kirjas riigikeele individuaalne õppimine, mis tähendab, et õpetaja tegeleb kaebajaga individuaalselt. Kaebaja ei ole vanglas saanud individuaalset riigikeele õpet. Individuaalne ja iseseisev õppimine on erinevad õppimise vormid.
11.7.Kaebajale riigikeele õpetamine ei saa põhjustada suuri kulutusi.
11.8.Kaebaja lõpetas kursused A1. Järelikult nende kursuste lõpetamisel pidi ta võimalikult kiiresti pandama lähimatele kursustele A2. Vangla oleks pidanud juhinduma esmajärjekorras Riigikohtu otsusest nr 3-20-1629, mis nägi ette õppimise lähimatel kursustel, ja sellest, et A2 taseme kursuste algamise ajal oli kaebajal ITK-s sees eesti keele õpe.
12.Tartu Halduskohus rahuldas 11.06.2026. a otsusega kaebuse osaliselt ja kohustas Viru Vanglat võimaldama kaebajal osaleda eesti keele õppes esimesel võimalusel pärast kohtuotsuse jõustumist. Muus osas (28.10.2024 kinnitatud ITK osalise tühistamise nõue) jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
12.1.Seadusandja ei ole ette näinud, et eesti keele õppimine tuleks otsustada kinnipeetava ITK koostamisel või eraldi otsustuskorras sarnaselt VangS § 35 lg-tes 1 ja 2 ning § 36 lg-s 1 sätestatule.
12.2.VangS § 34 lg 4 näeb kinnipeetavale ette subjektiivse õiguse eesti keele õppele. Seega saab järeldada, et eesti keelt mittevaldaval kinnipeetaval on õigus nõuda eesti keele õppimise võimaldamist vanglalt. Vastavalt on vanglal kohustus keeleõpet võimaldada. Kuna kinnipeetava subjektiivne õigus (ja vastavalt ka vangla kohustus) ei teki vangla otsusest, vaid vahetult seaduse alusel, siis ei saa vangla valida, kas eesti keelt mittevaldavale kinnipeetavale keeleõpet lubada või mitte.
12.3.Riigikohus lahendas asjas nr 3-20-1629 vaidlust selle üle, kas vangla pidi tagama X.X.ile võimaluse õppida eesti keelt. Riigikohus leidis 30.06.2023. a otsuse p-s 17, et vangla pole ära näidanud ning ka kohtuasja materjalist ei nähtu selliseid erilisi asjaolusid, mis annaksid aluse keelduda keeleõppes osalemise võimaldamisest (nt süstemaatiline kinnipeetavast tingitud keeleõppe katkemine, ebamõistlikult lühike ajavahemik keeleõppe tagamisest keeldumise ja kinnipeetava uue samasisulise taotluse vahel, kinnipeetavast lähtuv oht kogumis muude teguritega vms). Ka praeguses haldusasjas ei nähtu erilisi asjaolusid, mis annaksid aluse keelduda kaebajale keeleõppes osalemise võimaldamisest.
12.4.ITK märked „riigikeeleõppe korraldaja“ ja „riigikeele individuaalõpe“ kogumis ei tähenda kohtu hinnangul kinnipeetavat ennast ja talle antud võimalust individuaalselt õppida eesti keelt, laenutades vangla raamatukogust õpikuid ja ilukirjandust, lugedes eestikeelset ajakirjandust ning jälgides eestikeelseid tele- ja raadiosaateid vms. Samuti ei saa A1 taseme keeleoskus, mille kaebaja ITK-s viidatud perioodil omandas, anda individuaalses täitmiskavas märgitud tulemust „isik omandab riigikeele, oskab lugeda, kirjutada ja rääkida eesti keeles“. Pigem viitab individuaalses täitmiskavas märgitud tulemus B-taseme B1 keeleoskusele (keeleseaduse lisa 1 „Keeleoskustasemete kirjeldused“).
12.5.Seda järeldust kinnitab ka M.K. selgitus, et vanglas korraldatakse hetkel eesti keele kursusi, kus õpetatakse taset A1, A2 ja B1. B2 taseme grupid ei ole viimasel aastal täitunud ning seetõttu on vangla säilitanud B2 taseme õppimise võimaluse läbi riigikeele õppe korraldaja poolt jagatavate materjalide. Juhul kui vanglas on vähemalt 5 isikut, kes soovivad riigikeele B2 taset sooritada, siis vangla korraldab eksami. Arvestades Viru Vangla riigikeele õppe korraldaja M.K. selgitusi, on põhjendatud kaebajale täiendava keeleõppe võimaldamine A-tasemel A2 ja B-tasemel B1.
12.6.M.K. 06.02.2025. a õiendi kohaselt on kaebaja suuteline õppima iseseisvalt eesti keelt. Vaatamata M.K. selgitustele, on kohtule usutavad kaebaja selgitused, et kui ta saaks õppida riigikeelt iseseisvalt, siis ta oleks selle juba ammu selgeks õppinud. Eesti keelt peetakse üheks raskemaks keeleks ja igaüks ei suuda seda iseseisvalt õppida. Kaebaja selgitas, et tal on riigikeele õppimine seotud paljude raskustega. Kaebajal on vaja eesti keele õppimiseks haritud õpetaja abi, kes suudab vastata tema eesti keele grammatikat puudutavatele küsimustele ja seletada asju, millest ta ise aru ei saa.
12.7.Kaebaja ITK-st nähtub, et tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimalus avaneks tal 04.04.2048. Seega saab nõustuda kaebajaga, et tal tuleb veeta veel vähemalt 23 aastat vanglas ning tal on vaja vanglas eesti keelt osata. Vastustaja on ka ise möönnud, et kuna kaebaja kannab eluaegset vangistust, võiks eesti keele oskamine parandada kinnipeetava toimetulekut vanglas (11.04.2025. a vastus kaebusele, dtl 387).
12.8.Vastustaja ei ole 12.11.2024. a vastuses kulukuse argumendile toetunud. Viru Vangla riigikeele õppe korraldaja M.K. 06.02.2025. a õiendi kohaselt on eesti keele kursuste korraldamine ressursimahukas. Viru Vangla ei ole täpsemalt selgitanud, kui kulukas oleks kaebajale keeleõppe korraldamine. Vastuses kaebusele märkis vastustaja, et põhjendatud ei ole riigieelarveliste vahendite kulutamine agressorriiki deporteeritavale kinnipeetavale eesti keele õpetamiseks, kui samal ajal peab riik kärpimise ajendil sulgema Eestis kohtumaju ja koole. Üksnes kulude kokkuhoiu argumendiga ei saa siiski jätta vajaliku keele õppimist kinnipeetavale võimaldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
13.Vastustaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse kaebuse rahuldamist puudutavas osas tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Vastustaja leiab, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi ja hindas ebaõigesti tõendeid. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
13.1.Halduskohus ei kohaldanud õigesti VangS § 34 lg-t 4, mis jõustus 01.04.2024 ehk pärast Riigikohtu otsust asjas nr 3-20-1629. Halduskohus oleks pidanud seaduse tõlgendamisel juhinduma muuhulgas seaduse seletuskirjast, milles seadusandja oli selgelt välja toonud, et ei ole põhjendatud õpetada eesti keelt kinnipeetavatele, kes karistuse kandmise järgselt kohe Eesti Vabariigist välja saadetakse.
13.2.Kinnipeetava õigus õppida eesti keelt ei ole absoluutne. VangS § 34 lg 1 sätestab, et hariduse omandamise võimaldamise eesmärk on kindlustada kinnipeetav piisavate teadmiste, oskuste ja eetiliste tõekspidamistega, mis võimaldab tal jätkata vabaduses hariduse
omandamist ja töötamist. Vangla ei ole veendunud, et seaduses sõnastatud eesmärk hõlmab ka isiku ettevalmistamist võimaliku vabanemise korral hariduse omandamise ja töötamise jätkamiseks väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi.
13.3.Kaebajale on VangS § 34 lg 4 alusel tagatud piisav võimalus eesti keele õppimiseks. Kehtiv seadus ei sätesta, mis vormis ja mahus peab riigikeele õpe vanglas toimuma. Halduskohus ei põhjendanud, mis kaalutlustel ja põhjusel ei saa kinnipeetav omandada riigikeelt individuaalõppe korras iseseisvalt.
13.4.Vastustajale ei ole arusaadav, mis kaalutlustel jõudis halduskohus seisukohale, et kaebajale on põhjendatud täiendava keeleõppe võimaldamine A-tasemel A2 ja B-tasemel B1. Kuivõrd õigusaktides ei ole sätestatud, mis tasemel ja mismoodi tuleks vanglas riigikeele õpet korraldada, siis on vanglal selles osas kaalutlusruum.
13.5.Halduskohus viitas otsuses korduvalt vangla riigikeele õppe korraldaja ehk oma valdkonna professionaali selgitustele. Samas olulises osas, mis puudutab kaebaja võimekust iseseisvalt eesti keelt õppida, ei ole kohus riigikeele õppe korraldaja selgitustega arvestanud.
13.6.Halduskohus jättis tähelepanuta vastustaja selgitused riigikeele õppe korraldamise kulukuse kohta. Halduskohus ei selgitanud välja, kui suured on tegelikult riigikeele kursustel osalemise kulud ühe kinnipeetava kohta. Halduskohus asus meelevaldselt seisukohale, et riigikeele õppe tasude arvelt kulude kokkuhoidmine ei tõstaks kulutuste tegemist kinnipeetavatele üldiselt.
14.Kaebaja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebaja leiab, et halduskohus tegi põhjendatud ja õige otsuse.
14.1.Halduskohus kohaldas õigesti VangS § 34 lg 4, mis jõustus 01.04.2024. Seaduseelnõu seletuskirjas on nimetatud, et ei ole põhjendatud õpetada eesti keelt kinnipeetavale, kes pärast karistuse kandmist saadetakse koheselt Eesti Vabariigist välja. Seaduse seletuskirjas ei ole midagi öeldud eluaegse kinnipeetava kohta. Seepärast ei puuduta see seletuskiri eluaegset kinnipeetavat. Riigikohtu otsus asjas nr 3-20-1629 on siiani jõus.
14.2.Vastustaja väide, et kaebaja saab iseseisvalt eesti keele ära õppida, on paljusõnaline ja vale. Halduskohus põhjendas piisavalt, millistel põhjustel kinnipeetav ei saa riigikeelt iseseisvalt ära õppida.
14.3.On ebamõistlik ja vale viidata õppimise ressursimahukusele, nimetamata seejuures täpset vajalikku summat. Viru Vangla ei selgitanud üksikasjalikumalt, kui kulukas oleks kaebaja õppimise organiseerimine. Juhul, kui riigikeele kursustel käib 15 inimese asemel 16 inimest, ei ole kursuse kulukuses suurt erinevust.
14.4.Lisaks sellele, et vangla ei anna kaebajale võimalust õppida eesti keele kursustel, ei anta talle ka võimalust osaleda vangla poolt läbiviidavatel üritustel, kuhu on oodatud kinnipeetavad, kelle emakeel ei ole eesti keel. Kaebaja peab seda enda diskrimineerimiseks ja alandamiseks.
15.Vastustaja esitas 01.04.2026 ringkonnakohtule enda täiendava seisukoha, milles märkis, et kaebaja on hetkel suuteline kirjutama vanglale erinevaid pöördumisi eesti keeles, millest saab järeldada, et kaebaja on vahepealsel ajal suutnud iseseisvalt õppida riigikeelt. Vastustaja lisas, et kavas on suunata seadusandja menetlusse VangS § 34 muudatus, millega kehtestatakse, et kinnipeetavale, kes on väljasaadetav väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse tähenduses, võimaldatakse vaid iseseisvat riigikeele õpet. Vangistusseaduse muudatuse jõustumisel ei võimaldata kaebajale riigikeele õppimist vanglateenistuse poolt ja kulul.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
17.Halduskohus leidis õigesti, et kohustamisnõude rahuldamise eeldused on täidetud ja kaebus kuulub selles osas rahuldamisele. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
18.Praeguses asjas vaidlevad pooled VangS § 34 lg 4 kohaldamise üle. Kohtud on varem haldusasjas nr 3-20-1629 lahendanud samade poolte vaidlust selle üle, kas Viru Vangla pidi tagama X.X.-ile võimaluse õppida eesti keelt. Sel ajal kehtis VangS § 34 lg 4 järgmises sõnastuses: „Kinnipeetavale, kes ei valda eesti keelt, antakse tema soovil võimalus eesti keele õppimiseks. Kui eesti keele õpe ei toimu käesoleva seaduse §-des 35 ja 36 sätestatu raames, korraldab ja finantseerib eesti keele õpet vanglateenistus.“ VangS §-d 35 ja 36 reguleerivad vastavalt põhi- ja üldkeskhariduse ning kutsehariduse omandamise võimaldamist.
19.Riigikohus selgitas 30.06.2023. a otsuses haldusasjas nr 3-20-1629, et VangS § 34 lg-st 4 tulenevad kinnipeetava subjektiivne õigus eesti keelt õppida ja vangla kohustus keeleõppes osalemise võimalus tagada. Vanglal puudub üldjuhul selles küsimuses kaalutlusõigus, s.o vangla ei saa valida, kas eesti keelt mittevaldavale kinnipeetavale keeleõpet lubada või mitte. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajale riigikeele õppe võimaldamise otsustamisel asjassepuutuv vangla väide, et kinnipeetav kannab eluaegset vangistust ning saadetakse ennetähtaegsel vabanemisel Eestist välja. Vanglal ja kohtul puudub alus asuda hindama, kas eesti keele õppimine on vajalik ja kooskõlas karistuse täideviimise eesmärkidega (otsuse p 12).
20.Halduskohus tugines praeguses asjas Riigikohtu lahendile asjas nr 3-20-1629 ja leidis, et see, et kaebaja on välismaalane, kes vanglast vabanedes kuulub riigist väljasaatmisele Vene Föderatsiooni, ei ole praeguses asjas asjakohane argument (otsuse p 33). Vastustaja leiab, et halduskohus ei kohaldanud õigesti VangS § 34 lg-t 4, mis jõustus 01.04.2024 ehk pärast Riigikohtu otsust asjas nr 3-20-1629.
21.Alates 01.04.2024 kehtib VangS § 34 lg 4 järgmises sõnastuses: „Kinnipeetavale, kes ei valda eesti keelt, antakse võimalus eesti keele õppimiseks. Kui eesti keele õpe ei toimu käesoleva seaduse §-des 35 ja 36 sätestatu raames, korraldab ja finantseerib eesti keele õpet vanglateenistus.“
22.Vangistusseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus (vangistusseaduse kaasajastamine ja digilahenduste kasutusele võtmine) 227 SE seletuskirjas on märgitud järgmist: „Muudatusega jäetakse paragrahvi lõikest 4 välja sõnad „tema soovil“. Sätte eesmärgiks on võimaldada kinnipeetaval omal soovil eesti keelt õppida neil juhtudel, kui vangla näeb selle ette kinnipeetava individuaalses täitmiskavas. Näiteks ei ole põhjendatud õpetada eesti keelt kinnipeetavatele, kes karistuse kandmise järgselt kohe Eesti Vabariigist välja saadetakse. Vangla määrab kinnipeetavad, kellele eesti keele õpetamine on kooskõlas vangla taasühiskonnastavate eesmärkidega, ja suunab nad õppesse.“ (227 SE seletuskiri, lk 14, kättesaadav Riigikogu veebilehel).
23.Vastustaja leiab, et halduskohus oleks pidanud seaduse tõlgendamisel juhinduma muuhulgas seaduse seletuskirjast, milles seadusandja on selgelt välja toonud, et ei ole põhjendatud õpetada eesti keelt kinnipeetavatele, kes karistuse kandmise järgselt kohe Eesti Vabariigist välja saadetakse. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa üksnes seaduseelnõu
seletuskirjas toodud näite põhjal järeldada, et seadusandja eesmärk oli vabastada vangla kinnipeetavale eesti keele õppimise võimaluse tagamise kohustusest olukorras, kus kinnipeetav kuulub pärast karistuse kandmist Eesti Vabariigist väljasaatmisele. Sätte grammatiline tõlgendamine sellist vastustaja seisukohta ei toeta. Kui seadusandja tahe oli teistsugune, siis on VangS § 34 lg 4 sõnastuse muutmine ebaõnnestunud. Riigikohus selgitas, et kuigi seadusandja tahe võib olla tõlgendusargumendiks olukorras, kus normi sõnastus võimaldab mitut eri tõlgendust, ei saa seletuskirjast tuletada isikutele kohustusi, mida norm üldse ei sisalda (Riigikohtu 12.12.2017. a otsus asjas nr 3-11-1355, p 36.1). Sama kehtib seaduses sätestatud subjektiivse õiguse piiramise kohta. VangS § 34 lg-st 4 tuleneva kohustuse täitmisest keeldumise aluseid õigusaktid ette ei näe. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguse asja lahendamisel võimalik seaduseelnõu seletuskirjast tuletada vastustaja viidatud alust riigikeele õppimiseks võimaluse andmisest keeldumiseks.
24.Vastustaja on kaebaja Eestist väljasaatmist rõhutades jätnud arvestamata asjaolu, et kaebajat on karistatud eluaegse vangistusega. Kaebaja juhtis põhjendatult tähelepanu sellele, et karistuse pikkusest tulenevalt on ka riigikeele õppe võimaldamata jätmisel kinnipeetava õigustele erinev mõju. Ringkonnakohtu hinnangul võib eluaegset vanglakaristust kandva kinnipeetava puhul selline piirang ka ebaproportsionaalseks osutuda.
25.Vastustaja soovitud tõlgenduseni ei ole võimalik jõuda ka vangla viidatud seaduse eesmärki silmas pidades. VangS § 34 lg 1 sätestab, et hariduse omandamise võimaldamise eesmärk on kindlustada kinnipeetav piisavate teadmiste, oskuste ja eetiliste tõekspidamistega, mis võimaldab tal jätkata vabaduses hariduse omandamist ja töötamist. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole vangla veendunud, et selliselt seaduses sõnastatud eesmärk hõlmab ka isiku ettevalmistamise võimaliku vabanemise korral hariduse omandamise ja töötamise jätkamiseks väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi eesti keele valdamise kaudu. Vastustaja arutlus ei ole põhimõtteliselt asjakohane. Riigikohus selgitas asjas nr 3-20-1629 tehtud otsuses järgmist: „Erinevalt põhihariduse, üldkeskhariduse ja kutsehariduse omandamisest ei sätesta vangistusseadus eesti keele õppimisele täiendavaid nõudeid, sh ei pea keeleõpe olema ette nähtud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas ega johtuma tema arenguvajadustest (vrd nt VangS § 35 lg 1 ja § 36 lg 1). Samuti ei seo seadus eesti keele õpet VangS § 34 lg-s 1 loetletud hariduse omandamise võimaldamise konkreetsete eesmärkidega (s.o võimaldada kinnipeetaval jätkata vabaduses hariduse omandamist ja töötamist) ega kinnipeetava resotsialiseerumise eesmärkidega laiemalt.“ (otsuse p 11). Need seisukohad on asjakohased ka praeguses asjas.
26.Vastustaja 01.04.2025. a menetlusdokumendis mainitud kavatsus suunata seadusandja menetlusse VangS § 34 muudatus (millega kehtestatakse, et kinnipeetavale, kes on väljasaadetav väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse tähenduses, võimaldatakse vaid iseseisvat riigikeele õpet), ei võimalda kehtivat VangS § 34 lg-t 4 vastustaja väidetud viisil tõlgendada ega mõjuta seega praeguse asja lahendamist.
27.Vastustaja rõhutas apellatsioonkaebuses, et kaebajale on tagatud piisav võimalus õppida eesti keelt. Kehtiv seadus ei sätesta, mis vormis ja mahus peab riigikeele õpe vanglas toimuma. Halduskohus on otsuses nimetanud, et kaebajale tuleb tagada eesti keele õppes osalemine, millest võib aru saada, et halduskohus näeb ainuvõimaliku keeleõppe vormina kursustel osalemist. Halduskohus ei põhjendanud, mis kaalutlustel ja põhjusel ei saa kinnipeetav omandada riigikeelt individuaalõppe korras iseseisvalt.
28.VangS § 34 lg-st 4 ei tulene, et vangla võib riigikeele õppe korraldamisest keelduda, tuginedes sellele, et kinnipeetav suudab riigikeelt iseseisvalt õppida. Ringkonnakohus nõustub
halduskohtuga, et riigikeele individuaalõpe ei saa tähendada kinnipeetavale antud võimalust õppida eesti keelt ise, laenutades vangla raamatukogust õpikuid ja ilukirjandust, lugedes eestikeelset ajakirjandust ja jälgides eestikeelseid tele- ja raadiosaateid. VangS § 34 lg-st 1 tuleneb selgelt, et eesti keele õppimise võimalus on kinnipeetavatele tagatud hariduse omandamise raames ning muul juhul korraldab ja finantseerib eesti keele õpet vanglateenistus. Eesti keele õpe tähendab, et õppimine toimub eesti keele õpetaja juhendamisel. See tuleneb ka sõna „õpe“ tavatähendusest - õpetamine; õppimine ja õpetamine koos (Eesti õigekeelsussõnaraamat). Seega riigikeele omandamine individuaalõppe korras ei tähenda, et kinnipeetav õpib üksnes iseseisvalt. Vastustaja selline sõnakasutus on ekslik. Eeltoodut arvestades on praeguses asjas vaidlus selle üle, kas kaebaja suudab eesti keelt iseseisvalt õppida ja omandada, ainetu ning selle küsimuse käsitlemiseks puudub sisuline vajadus.
29.Vastustaja leiab, et halduskohus ei ole olulises osas arvestanud riigikeele õppe korraldaja selgitustega kaebaja võimekuse kohta iseseisvalt eesti keelt õppida. Vastustaja etteheide on põhjendamatu. Halduskohus käsitles otsuse p-s 43 M.K. õiendis toodud selgitusi ja põhjendas, miks ta pidas sellele vaatamata usutavaks kaebaja selgitusi selle kohta, et eesti keele õppimine on seotud paljude raskustega ja tal on vaja eesti keele õppimiseks õpetaja abi. Ringkonnakohus selgitas eespool, miks üksnes iseseisvaks õppimiseks võimaluste loomine ei ole eesti keele õppe tagamise kohustuse täitmiseks piisav. Vangla selgitustel selle kohta, et kaebaja on võimeline iseseisvalt eesti keelt õppima, ei ole seega praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust.
30.Vastustajale ei ole arusaadav, millistel kaalutlustel jõudis halduskohus seisukohale, et kaebajale on põhjendatud täiendava keeleõppe võimaldamine A-tasemel A2 ja B-tasemel B1. Vastustaja leiab, et kuivõrd õigusaktides ei ole sätestatud, mis tasemel ja mismoodi tuleks vanglas riigikeele õpet korraldada, siis on vanglal selles osas kaalutlusruum. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, mil viisil takistab halduskohtu poolt öeldu vastustajal kaebajale riigikeele õppes osalemise võimaldamist. Seda, et halduskohus on arvestanud M.K. 06.02.2025. a õiendis (18.02.2025. a vastus kaebusele, lisa 3) toodud selgitusi sel ajal vanglas korraldatavate eesti keele kursuste kohta, ei ole alust pidada vastustaja kaalutlusruumi sekkumiseks. Samuti on enesestmõistetav, et pärast keelekursuse lõpetamist on põhjendatud jätkata keeleõppe võimaldamist sellele järgneval tasemel.
31.Vastustaja leiab, et halduskohus ei täitnud uurimiskohustust, jättes tähelepanuta vastustaja selgitused riigikeele õppe korraldamise kulukuse kohta. Halduskohus ei selgitanud välja, kui suured on tegelikult riigikeele kursustel osalemise kulud ühe kinnipeetava kohta. Halduskohus asus meelevaldselt seisukohale, et riigikeele õppe tasude arvelt kulude kokkuhoidmine ei tõstaks kulutuste tegemist kinnipeetavatele üldiselt.
32.Ringkonnakohus märgib esmalt, et vastustaja poolt viimasena nimetatud seisukohta ei ole halduskohus vaidlusaluses otsuses avaldanud. Halduskohus tõi otsuse p-s 29 välja vastustaja enda poolt vaideotsuses esitatud seisukoha. Eelnevalt refereeris kohus otsuse viidatud punktis kuludega seotud vastustaja seisukohti. Halduskohus tõi välja, et Viru Vangla riigikeele õppe korraldaja M.K. 06.02.2025. a õiendi kohaselt on eesti keele kursuste korraldamine ressursimahukas, ning, et Viru Vangla ei ole täpsemalt selgitanud, kui kulukas oleks kaebajale keeleõppe korraldamine. Samuti märkis halduskohus, et vastustaja ei ole 12.11.2024. a vastuses (kaebajale eesti keele õppe võimaldamisest keeldumine) kulukuse argumendile toetunud. Vastustaja märkis 18.02.2025. a vastuses kaebusele, et põhjendatud ei ole riigieelarveliste vahendite kulutamine agressorriiki deporteeritavale kinnipeetavale eesti keele õpetamiseks, kui samal ajal peab riik kärpimise ajendil sulgema Eestis kohtumaju ja koole.
Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb eeltoodust, et praegusel juhul ei ole vastustaja kaebajale eesti keele õppes osalemise võimaldamata jätmisel lähtunud kaebaja riigikeele kursustel osalemise kulude suurusest. Vangla on andnud hinnangu riigieelarveliste vahendite kulutamise otstarbekusele. Vastustaja põhiväiteks on endiselt see, et riigikeele õppe võimaldamine ei ole põhjendatud, kuna kinnipeetav kuulub pärast vanglast vabanemist riigist väljasaatmisele. Eeltoodut arvestades ei olnud halduskohtul asja lahendamiseks vaja välja selgitada, kui suured on tegelikult riigikeele kursustel osalemise kulud ühe kinnipeetava kohta. Seetõttu ei ole ka alust halduskohtule uurimispõhimõtte rikkumist ette heita.
33.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
34.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis on otsus tehtud vastustaja kahjuks. Halduskohus andis 04.02.2025. a määrusega kaebajale menetlusabi ja vabastas ta tõlkekulude kandmisest. Ringkonnakohus jätkas 17.09.2025. a määrusega kaebajale halduskohtu antud tõlkeabi andmist. Kui vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 118 lg 2). Kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes jääb seega riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.