3.Jätta kaebaja menetluskulu apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 4. mai 2026).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav X.X. on esitanud aastatel 2013 – 2018 halduskohtusse muuhulgas kolm kaebust, mille menetlus kohtutes kestis tema hinnangul kaua. Asjas nr 3-12-2425 kestis menetlus üle 9 aasta, haldusasjas nr 3-15-745 üle 8 aasta ja haldusasjas nr 3-18-477 üle 5 aasta. Neis asjades oli X.X. eesmärk saada ligipääs Riigikohtu ja Ametlike Teadaannete veebilehekülgedele.
2.X.X. esitas kaebuse, milles palus neis haldusasjades ebamõistlikult kaua kestnud kohtumenetlustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist 1000 eurot.
3.Tartu Halduskohtu 28. veebruari 2025. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1 kohaselt võib isik kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohtunik on toime pannud kuriteo. See norm
reguleerib ka ebamõistlikult pika kohtumenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Vaidlusaluste haldusasjadega seoses ei ole kohtunikku kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud ja kaebus tuleks rahuldamata jätta.
3.2.Kohus ei pidanud halduskohtute tegevust nende kolme haldusasja lahendamisel ka õigusvastaseks ega näinud alust RVastS § 15 lg 1 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. Tegemist oli keerukate õigusvaidlustega, kuna ajal, mil vangla keeldus kaebaja juurdepääsutaotlusi rahuldamast, keelas vangistusseaduse (VangS) § 311 kinnipeetavatel internetti kasutada, v.a juurdepääsu ametlikele õigusaktide andmebaasidele ja kohtulahendite registritele ning Riigikohus oli seda pidanud põhiseaduspäraseks. 19. jaanuaril 2016 tegi Euroopa inimõiguste kohus (edaspidi inimõiguste kohus) lahendi, milles leidis, et Eesti riik oli veebilehtedele juurdepääsu piirates rikkunud Euroopa inimõiguste konventsiooni (edaspidi konventsioon) artiklit 10. Asjades 3-13-2425 ja 3-15-745 olid kohtud menetluse neis asjades kuni inimõiguste kohtu lahendi jõustumiseni peatanud. Vaidluse keerukusele viitab nii see, et inimõiguste kohus käsitlus artikli 10 rikkumisest oli uudne ja et sellele lahendile esitati eriarvamus ja samuti ka see, et hiljem lahendasid Riigikohtus haldusasja nii kolmeliikmeline koosseis, kolleegiumi kogu koosseis kui ka hiljem üldkogu. Kuue riigikohtuniku eriarvamus viitab samuti vaidluse komplitseeritusele.
3.3.Menetluse kestust haldusasjades 3-13-2425 ja 3-15-745 mõjutas ka see, et kokku peatasid kohtud menetlused neljal korral ning asjas 3-14-2415 ühel korral seoses inimõiguste kohtu lahendi jõustumise ootamisega ning kaebaja teistmisavalduse lahendamisega.
3.4.Haldusasjade menetlustes ei olnud etappe, mis osutaksid põhjendamatule viivitusele. Ka kaebaja ei esitanud menetlustes vastuväiteid.
3.5.Kuna menetlusaegu neis asjades ei saa pidada ebamõistlikult pikaks, ei ole kohtute tegevus õigusvastane ning pole alust algatada riigivastutuse seaduse § 15 lg 1 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
4.X.X. apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.
4.1.Õige pole kohtu seisukoht, et RVastS § 15 lg 1 reguleerib ka ebamõistlikult pika kohtumenetlusega tekitatud kahju hüvitamist. Ebamõistlikult pika kohtumenetlusega tekitatud kahju ja kohtuniku poolt kohtumenetluse käigus toime pandud kuriteo vahel puudub seos. RVastS-i suhtes tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus osas, milles see ei näe ette ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist.
4.2.Halduskohus ei kohaldanud otse konventsiooni artikkel 6 lg-t 1 ja artiklit 13 ning asjakohast inimõiguste kohta praktikat. Põhiseaduse (PS) § 3 järgi on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa, samamoodi on selleks ka inimõiguste kohtu seisukohad ja konventsioon.
4.3.Inimõiguste kohus on oma lahendites tuvastanud muuhulgas, et tsiviil- ja halduskohtumenetlused kestusega 3 aastat ja 7 kuud kuni 9 aastat ja 2 kuud ei vastanud mõistliku menetlusaja nõudele.
4.4.Vaidlusaluste haldusasjade menetlused venisid kohtute tehtud vigade tõttu (Riigikohus saatis asja tagasi halduskohtule ja hiljem pidi Riigikohus uuesti asja sisuliselt lahendama), mille eest on vastutav Eesti riik. Seetõttu pole õige halduskohtu hinnang, et tegemist oli keeruliste õigusvaidlustega, kus ei esinenud põhjendamatuid viivitusi. Menetlused venisid ka halduskohtu ja ringkonnakohtu tehtud vigade tõttu, sest kohtud eirasid kaebaja esitatud tõendeid ja seisukohti ning Riigikohtu suuniseid. Kõikides kohtuastmetes olid asjad üle aasta, sh halduskohtus üks aasta ja neli kuud, ringkonnakohtus aasta ja kolm kuud ja Riigikohtus kaks aastat ja kaks kuud.
Apellatsioonkaebuses viidatakse korduvalt erinevatele inimõiguste kohtu ja Riigikohtu lahenditele.
5.Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuses palutakse kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata jätta senises menetluses juba esitatud põhjendustel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja arvates oleks halduskohus pidanud kohaldama otse konventsiooni ja inimõiguste kohtu praktikat.
7.1.Konventsiooni art 6 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul. Seega ei sätesta konventsioon otsesõnu, millised peavad olema kohtumenetluse täpsed ajalised piirid, vaid kasutab lihtsalt määratlemata õigusmõistet „mõistliku aja jooksul“. Seda arvestades on alusetu kaebaja etteheide halduskohtule, et see ei kohaldanud konventsiooni otse. Halduskohus kontrolliski, kas vaidlusalustes haldusasjades oli toimunud kohtumenetlus mõistliku aja jooksul ning järelikult kontrollis ka konventsiooni nõuete rikkumist.
7.2.„Mõistliku aja“ kriteeriumi on tõlgendanud inimõiguste kohus oma lahendites. Kaebaja on viidanud neist mitmetele ning leiab, et kohus oleks pidanud kohaldama neid otse. Ringkonnakohus selgitab, et niisuguste lahendite olemasolu ei tähenda tingimata, et siseriiklikud kohtud peavad kõik vähegi sarnased asjad lahendama samamoodi, nagu on teinud inimõiguste kohus. Selleks, et lahendada siseriiklik kohtuasi samamoodi, nagu on teinud inimõiguste kohus oma lahendis, peavad mõlemad kohtuasjad olema faktiliste ja õiguslike asjaolude poolest samasugused. Käesolevas vaidluse puhul see nii ei ole. Ringkonnakohus põhjendab seda järgnevalt.
7.3.Kaebaja näeb mõistliku menetlusaja rikkumist esimesena haldusasjas, kus kaebaja oli vaidlustanud Viru Vangla 2013. a keeldumise võimaldada kaebajale juurdepääsu Riigikohtu veebilehe teatud osadele (haldusasi nr 3-13-2425). Teises haldusasjas oli kaebaja vaidlustanud vangla 2015. a keeldumise võimaldada ligipääs Ametlike Teadaannete veebilehele (haldusasi nr 3-15-745). Kaebuste esitamise ajaline vahe neis asjades oli ca kaks aastat. Kaebaja ei saavutanud esimestes kohtuastmetes edu ning neis asjades esitatud kaebaja kassatsioonid liitis Riigikohus 2017. aastal ühte menetlusse, rahuldas need 15. detsembri 2017. a otsusega ja saatis asja liidetud kujul (haldusasja numbriks jäi 3-13-2425) uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Kolmanda haldusasja algatas kaebaja 2018. aastal (st ajal, mil eelmist, liidetud haldusasja veel kohtus menetleti), kui vaidlustas vangla uue keeldumise Riigikohtu veebilehele juurdepääsu saamiseks. See uus asi liideti juba menetluses olnud haldusasjaga 3-13-2425 ning asja uueks numbriks sai 3-18-477 (vt RKÜKo 15. veebruari 2023. a otsus asjas nr 3-18-477, p-d 1-4.1). Eelnevast nähtub, et tegelikult on ebatäpne kaebaja käsitlus, kus ta eristab neid kolme haldusasja eraldi haldusasjadena ning näitab ära nende erineva pikkuse. Tegelikkuses moodustus kolmest erinevast haldusasjast tänu liitmistele lõppkokkuvõttes üks haldusasi, mis tipnes Riigikohtu üldkogu 15. veebruari 2023. a otsusega asjas 3-18-477, millega lahendati korraga ära kogu haldusasi ja rahuldati X.X. kaebused osaliselt. Kokkuvõttes oli selles asjas esitatud aga kolm kaebust ning neid menetleti algselt eraldi haldusasjadena.
Juba see eripära on piisav, eristamaks praegust vaidlust kaebaja poolt viidatud inimõiguste kohtu lahenditest. Praegu vaidluse all olevate kohtumenetluste lõpplahendus ei veninud mitte niivõrd kohtute tegevusetuse või viivituse tõttu, vaid seepärast, et kaebaja oli esitanud mitmeaastaste intervallidega (2013., 2015. ja 2018. aastal) kolm erinevat, kuid sisult samasugust kaebust, mis oli otstarbekas üksteisega liita. Niimoodi kujunes paratamatult ajaliselt varem esitatud iseseisvate kaebuste lõpliku lahendini jõudmise aeg kokkuvõttes küllaltki pikaks, kuid see ei tähenda, et põhjendatud oleks nende haldusasjade käsitlemine algusest lõpuni eraldiseisvate haldusasjadena. Et lõpuks oli tegemist ühe haldusasjaga, näitab ära juba ka see, et kõik kolm kaebust lahendati lõplikult ühe ja sama otsusega (RKÜKo 15. veebruari 2023. a otsus asjas nr 3-18-477). Seetõttu on kunstlik kaebaja esitatud lähenemine, kus ta käsitleb asju justkui algusest lõpuni eraldiseisvatena ning näitab nt esimese asja puhul (nr 3-13-2425) menetluse pikkuseks 9 aastat, 5 kuud ja 9 päeva, teise asja puhul (nr 3-15-745) menetluse pikkuseks 8 aastat ja 27 päeva ning kolmanda menetluse pikkuseks 5 aastat, 5 kuud ja 4 päeva. Ka kaebaja ise märgib, et kõik need asjad lõppesid ühe ja sama otsusega (dtl 1-2). Seda eripära arvestades pole võimalik nõustuda kaebaja väitega, et halduskohtu otsus on vastuolus inimõiguste kohtu lahenditega. Kaebaja viidatud inimõiguste kohtu lahendites ei olnud tegemist sellise olukorraga, kus varasemate kaebuste pikk menetlusaeg oli tingitud nende liitmistest uuemate asjadega.
8.Halduskohus on põhjendatult viidanud ka asjas toimunud erinevatele menetluste peatamistele. Nii peatas Tartu Ringkonnakohus sel hetkel eraldiseisva haldusasja nr 3-15-745 menetluse ca pooleks aastaks, ootamaks ära inimõiguste kohtu lahendi jõustumine asjas, kus X.X. oli vaidlustanud juurdepääsu puudumise internetis teatud lehekülgedele (www.coe.ee; www.oiguskantsler.ee ja www.riigikogu.ee). Inimõiguste kohus rahuldas X.X. kaebuse selles asjas (asi nr 17429/10). Samuti peatas Riigikohus asjades 3-13-2425 ja 3-15-745 enne nende liitmist menetlused mitmeks kuuks, ootamaks ära Riigikohtu üldkogu lahend X.X. teistmisavalduse lahendamiseks. Teistmisavalduse aluseks oli eelnevalt viidatud inimõiguste kohtu lahend. Ning samuti on halduskohus põhjendatult viidanud sellele, et Riigikohtu halduskolleegium pidas vajalikuks viimane kassatsioonkaebus (kus olid liidetud juba kõik kolm asja) anda 2022. aastal lahendamiseks üle Riigikohtu üldkogule, kes lahendas asja lõplikult 15. veebruaril 2023. Need peatamised ning asja lahendamise üleandmine üldkogule on samuti asjaoludeks, mis pikendasid kokkuvõttes asjas lõpplahendini jõudmise aega.
9.Kaebaja on viidanud, et mõistliku menetlusaja määramine on hinnanguline ning sõltub konkreetsetest asjaoludest (nt apellatsioonkaebuse p 3.5). Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga täielikult. Samas jätab kaebaja ise hiljem selle seisukoha tähelepanuta ning püüab põhjendada mõistliku menetlusaja rikkumist üksnes enda nägemusega, et tegemist oli eraldiseisvate haldusasjadega, millest vanima menetlus kestis üle 9 aasta ning järgmine kestis üle 8 aasta. Kaebaja ei arvesta siis enam üldse vaidlusaluse kohtumenetluse eripäradega, mis tekkis tänu erinevate asjade liitmisele, menetluste peatamistele ning samuti, nagu halduskohus põhjendatult viitas, vaidluse põhiküsimuse keerukusele.
10.Ringkonnakohus peab põhjendamatuks kaebaja väidet, et asja venimist põhjustas ka alama astme kohtute käitumine, kuna need ei arvestanud Riigikohtu poolt 15. detsembri 2017. a otsuses
antud suunistega. See, et halduskohus ja ringkonnakohus ei rahuldanud kaebaja kaebust, ei tähenda, et eiratud oleks Riigikohtu seisukohti.
11.Kaebaja on välja toonud ka üksikud menetlusetapid erinevates kohtutes ning näidanud ära nende pika kestuse. Ringkonnakohus möönab, et mõnes kohtuastmes on asja menetlemine võtnud kaua aega. Samas nähtub, et kõige pikemad menetlused üksikutes kohtuastmetes (nt Riigikohtus enne 15. detsembri 2017. a otsuse tegemist, millega asi halduskohtule uueks lahendamiseks saadeti ja kus menetlus kestis kokku 2 aastat ja 2 kuud), oli menetluse pikk kestus seotud eeskätt menetluse vahepealse peatamisega. Ka muudes kohtuastmetes oli menetluse pikkus seotud eeskätt vaidluse keerulisusega ning menetluse peatamistega.
12.Kuna ringkonnakohus ei näe eeltoodust tulenevalt, et vaidlusalustes haldusasjades oleks rikutud mõistliku menetlusaja nõuet, ning seda ka mitte inimõiguste kohtu lahendite valguses, puudub asjas alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ning kahju hüvitamiseks otse PS § 25 alusel. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlus jääb seega rahuldamata.
13.Eeltoodust tulenevalt ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. Halduskohtu otsus jääb muutmata.
14.Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 30 eurot jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.