Kohtuasi X-i kaebus Viru Vangla ning Justiits- ja Digiministeeriumi vastu mittevaralise kahju hüvitise nõudes seoses töötamiskohustusega Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja I – Viru Vangla Vastustaja II – Justiits- ja Digiministeerium
3.Kuulutada menetlus kinniseks Viru Vangla 7. juulil 2026 esitatud tõendite (kinnipeetavate tööhõive andmed) osas, ning piirata kaebaja õigust tutvuda selles osas haldusasja toimikuga.
4.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 1, 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 88 lg 5, § 121 lg 4, § 204 lg 1). Seejuures on määruse resolutsiooni p 3 vaidlustatav üksnes osas, millega piiratakse kaebaja õigust tutvuda tõenditega.
1.Viru Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 6. juulil 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles märgib kokkuvõtvalt järgmist. Viru Vangla 2. üksuse juht, kontaktisikud ja valvurid ei nõua viimase aasta jooksul kinnipeetavatelt vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-s 1 sätestatud töökohustuse täitmist. Ainuke kinnipeetav, kellelt nõutakse koristamist, on kaebaja. Vanglaametnikud on kaebajale vastanud, et kuna teistel ei sobi seda tööd teha, siis on see kaebaja kohustus. Justiits- ja Digiministeerium ning vangla on koostöös vangla meditsiiniteenistusega väljastanud enamusele 2. üksuse
3-26-2009 kinnipeetavatele tööst vabastuse tõendid väidetavalt tervislikel põhjustel. Seetõttu peab kaebaja koristama ka ruume, mida kasutatakse tööst keelduvate kinnipeetavate huvitegevusteks, õppetööks jne. Vastustajate tegevuse tagajärjel on kaebaja langenud „tõrjutud“ staatusega vangide mitteametliku hierarhia madalaimasse kategooriasse, mille tõttu ei ulatata talle ka tervituseks kätt. Vangla administratsioon ning Justiits- ja Digiministeerium on väga hästi teadlikud subkultuuriliste hoiakute levikust, kuid sellega võitlemiseks ei tehta omalt poolt midagi. Ametnikud on oma sellise tegevusega alandanud kaebaja inimväärikust teiste kinnipeetavate ja kaebaja enda silmis ning on kohelnud kaebajat ebainimlikult põhiseaduse § 18 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 tähenduses, mille tagajärjel on tekitanud kaebajale pikaajalist stressi, alandatuse tunnet ja meeleolu langust. Sellega on kaebajale tekitatud moraalset kahju. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on analoogsetes asjades tuvastatud EIÕK artikli 3 rikkumised ning kaebajatele on määratud hüvitiseks 20 000 eurot. Kaebaja taotleb, et Viru Vanglalt ning Justiits- ja Digiministeeriumilt mõistetaks tema kasuks välja 3000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis. Kaebaja palub end riigilõivu tasumise kohustusest vabastada.
2.Vastuseks kohtunõudele edastas Viru Vangla 6. juulil 2026 kohtule kaebaja 7. mai 2026. a kahju hüvitamise taotluse ning Viru Vangla 2. juuli 2026. a otsuse nr 1-9/3-26/84-2, millega kahju hüvitamise taotlus jäeti rahuldamata. Lisaks edastati kohtule 7. juulil 2026 andmed Viru Vangla 2. üksuse tööhõive kohta (2026. a aprill ja mai).
3.Kaebaja edastas 7. juulil 2026 kohtule taotlusena pealkirjastatud pöördumise, milles palus selgitada, miks kohus on enne asja menetlusse võtmist asunud koguma tõendeid ja teinud vanglale nähtavaks asja dokumendid, samas kui ministeeriumile ei ole dokumente nähtavaks tehtud.
KOHTU SEISUKOHT
Kaebuse tagastamine
4.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb tagastada ning seda alljärgnevatel põhjustel.
5.HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
5.1.Kaebaja heidab vastustajatele ette, et ta on ainuke, kes peab töökohustuse täitmiseks koristama, ning Justiits- ja Digiministeerium ei ole teinud midagi selleks, et vanglas subkultuuriliste hoiakutega võidelda. Kohus märgib, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 12 lg 1 kohaselt on kahju kannatanud isikule kohustatud kahju hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Seega tuleb käesolevas asjas vastustajana käsitada eelkõige vanglat, kelle tegevus hõlmab kaebaja kohustamist töötama.
5.2.Kohus leiab, et kaebaja õigusi ei ole käesolevas asjas intensiivselt riivatud ning kaebuse rahuldamine ei ole ka kuigivõrd tõenäoline. Kohus märgib, et reeglina on kinnipeetav kohustatud vanglas töötama vastavalt VangS § 37 lg-le 1 ning see töö võib tähendada ka osalemist majandustöödel koristajana. Nimetatud tööd ei saa mitte kuidagi pidada tavatähenduses inimväärikust alandavaks. Ka asjaolu, et osa kinnipeetavaid peab vanglas koristajana töötamist subkultuurist tulenevate väärtushinnangute pinnalt väheväärtuslikuks ja seda tegevaid kinnipeetavaid teistest alamateks, ei muuda riivet
3-26-2009 intensiivseks (vt kaebaja osas tehtud Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2024. a määrus asjas nr 323-1859, p 7). Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta on ainuke, kes peab 2. üksuses koristama. Viru Vangla poolt kohtule 7. juulil 2026 edastatud 2026. aasta aprilli ja mai tööhõive tabelitest (dtl 19-20) nähtub, et 2. üksuses on ka teisi kinnipeetavaid, kes koristavad. Seejuures ilmneb tabelitest, et kaebajat on tööle rakendatud äärmiselt vähe (s.o aprillis kahel päeval ja mais viiel päeval), mis vähendab veel omakorda kaebaja õiguste väidetavat riivet. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi põhjusele, miks ta peaks olema vanglas töökohustusest vabastatud. Kaebusest nähtub, et kaebaja ei soovi koristajana töötada subkultuurilistel põhjustel, mis ei saa olla aga aluseks kaebaja töökohustusest vabastamisel. Vanglal on õigus otsustada, millal ning keda töövõimelistest kinnipeetavatest tööle suunata. Töökohustusest vabastamiseks ei anna alust kaebaja või mõnede tema kaaskinnipeetavate subjektiivne arusaam selle kohustuse olemusest. Nagu eelnevalt viidatud, ei ole kaebaja ainus, keda 2. üksuses koristajana tööle rakendatakse ning kaebaja õigusi ei mõjuta asjaolu, kes teistest kinnipeetavatest töötavad. Kuna vangla poolt kaebaja tööle rakendamist ei saa pidada õigusvastaseks, puuduks ka alus kaebajale käesolevas asjas hüvitise määramiseks, st puudub edulootus kaebuse rahuldamise suhtes.
5.3.Kaebaja on hüvitist soovinud ka Justiits- ja Digiministeeriumilt seoses asjaoluga, et ministeerium ei ole teinud midagi selleks, et vanglas subkultuuriliste hoiakutega võidelda. Kohus mõistab kaebaja tahet viidatud osas sellisena, et kaebaja soovib RVastS § 14 alusel õigustloova aktiga (või selle andmata jätmisega) tekitatud kahju hüvitamist, kuna riik ei ole kehtestanud õigusnorme, mis takistaks vanglas subkultuuriliste hoiakute levikut. Kohus märgib, et RVastS § 14 lg 1 kohaselt võib isik nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Kaebaja on talle subkultuurist tuleneva otsese mõjuna välja toonud üksnes asjaolu, et talle ei ulatata tervituseks kätt. Kohtu hinnangul ei saa selline asjaolu kaebaja õigusi intensiivselt riivata. Samuti ei saa kohtu hinnangul praegusel juhul rääkida riigi tegevusetusest subkultuuriliste hoiakutega võitlemisel. Kohus märgib, et subkultuuriliste hoiakute levikut on pikemat aega olulisel määral vähendanud juba asjaolu, et Eestis on varasemate laager-tüüpi kinnipidamisasutuste asemel kamber-tüüpi kinnipidamisasutused. Kuna subkultuuriliste hoiakute levik ohustab ka vangla julgeolekut, siis kohtule teadaolevalt selle levikut ka takistatakse (nt kohaldatakse vajadusel julgeolekuabinõusid vms). Lisaks ei nähtu kaebusest, et kaebaja oleks pöördunud ministeeriumi poole taotlusega tegeleda õigusloomega vangistuse korralduse vallas, ega ka see, milles kehtivate õigusaktide puudulikkus täpsemalt seisneb. Kuna kaebaja ei ole kaugeltki ainus kinnipeetav, kes vanglas töökohustust, sh koristamistöödel täidab, ei kuulu ta väidetavalt ebapiisava õigusliku regulatsiooni tõttu eriliselt kannatanud isikute gruppi. Kaebaja hüvitamisnõudel puudub seega edulootus.
6.Eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et käesolevas asjas on mõlemad HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise eeldused täidetud ning kohus tagastab kaebuse selle sätte alusel. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras uuesti halduskohtusse pöörduda. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
7.Vastuseks kaebaja 7. juuli 2026. a taotlusele selgitab kohus järgmist. Halduskohtus valitseb uurimisprintsiip (HKMS § 2 lg 4), mille rakendamine ei sõltu sellest, millises staadiumis on asja lahendamine. Uurimisprintsiip kohaldub ka juba enne asja menetlusse
3-26-2009 võtmist ning kohus võib ka ettevalmistavas menetluses koguda asja lahendamiseks vajalikke tõendeid (vt HKMS § 2 lg 4, § 58, § 59 lg 3). Kui kohus kontrollib kaebuse tagastamise aluse olemasolu (HKMS § 120 lg 1 p 8), siis tulebki tõendeid koguda juba enne eelmenetlust. Vastustaja menetlusosalise staatus tekib asjaolust, et kaebaja on tema tegevuse vaidlustanud (vt nt K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 102-103). Menetlusosalisel on õigus tutvuda toimikuga (HKMS § 27 lg 1 p 1), kui tema tutvumisõigust ei ole piiratud. Kui kohus peab seda vajalikuks, võib ta juba ettevalmistavas menetluses teha menetlusdokumendid vastustajale kohtute infosüsteemis nähtavaks. Muud menetluslikud otsustused
8.Kaebuse tagastamise tõttu puudub vajadus lahendada kaebaja menetlusabi taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kohus jätab selle taotluse läbi vaatamata.
9.Viru Vangla edastas kohtule 7. juulil 2026 andmed Viru Vangla 2. üksuse kinnipeetavate tööhõive kohta (2026. a aprill ja mai). Tööhõivet puudutavad tabelid sisaldavad lisaks kaebaja andmetele ka teavet teiste tööhõives osalevate kinnipeetavate kohta.
9.1.HKMS § 88 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest ning selle juurde kuuluvatest, kuid mujal säilitatavatest menetlusdokumentidest ärakirju. HKMS § 88 lõike 2 kohaselt võib piirata menetlusosalise tutvumist toimikuga HKMS § 79 lõikes 1 toodud alustel. HKMS § 79 lg 1 punkti 3 kohaselt on selliseks aluseks menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitse. Menetlusosalisele ei anta luba tutvuda toimikuga üksnes juhul, kui huvi saladuse hoidmiseks on kaalukam menetlusosalise õigusest tutvuda toimikuga ja saada seal olevatest või selle juurde kuuluvatest menetlusdokumentidest ärakirju (HKMS § 88 lg 2 teine lause).
9.2.Tulenevalt eeltoodust ning asjaolust, et vangla edastatud tööhõive tabelites sisalduvad andmed teiste kinnipeetavate kohta, kuulutab kohus vangla poolt käesoleva haldusasja raames 7. juulil 2026 esitatud tööhõive tabelite osas menetluse HKMS § 77 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p 1 alusel kinniseks ning piirab HKMS § 88 lg 2 ja § 79 lg 1 p 1 alusel selles osas kaebaja õigust haldusasja materjaliga tutvuda. Vajadus kaitsta teiste kinnipeetavate eraelulisi andmeid kaalub üle kaebaja menetluslike õiguste riive. Kaebajal puudub ülekaalukas vajadus teada, kes kinnipeetavatest ning millal on tööhõives osalenud.
10.Kohus lähtub HKMS § 88 lg-st 3, mille kohaselt piiratakse menetlusosalise õigust haldusasja materjalidega tutvuda minimaalses ulatuses ning võimaldatakse tutvuda maksimaalses ulatuses, mis on toimikuga tutvumise õiguse piiramise eesmärki kahjustamata võimalik. Kaebajal on võimalik tutvuda haldusasja ülejäänud materjaliga.
11.Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3). Kui kaebaja ei soovi avaldatavas kohtulahendis enda nime asendamist tähemärgiga, tuleb tal sellest kohut teavitada enne käesoleva määruse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.