Kohtuasi X-i kaebus Justiits- ja Digiministeeriumi mittevaralise ja varalise kahju hüvitise nõudes Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Justiits- ja Digiministeerium
Menetlustoimingud
Kaebuse tagastamine
vastu
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebaja vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata.
2.Tagastada X-i kaebus.
3.Jätta X-i taotlused kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks läbi vaatamata.
4.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punktide 2 ja 3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 204 lg 1).
X (kaebaja) esitas 24. juunil 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles nõuab riigilt Justiitsja Digiministeeriumi kaudu varalise ja mittevaralise kahju hüvitist. Kaebaja märgib kaebuses kokkuvõtvalt järgmist.
1.1.Kohtuasjades nr 2-24-14230 ja nr 2-23-15547 on kaebaja edastanud Viru Maakohtu ja Pärnu Maakohtu lahendid täitmiseks kohtutäituritele, kes on algatanud täitemenetluse, kuid ei ole suutnud kohtulahendeid täita. Kohtutäituri seaduse (KTS) § 19 lg 7 kohaselt nimetab kohtutäituri ametisse justiits- ja digiminister, mistõttu on Justiits- ja Digiministeerium vastutav jõustunud kohtulahendi mittetäitmisega tekitatud kahju eest.
3-26-1893
1.2.Kohtuasjas nr 2-24-6613 mõistis Harju Maakohus NEY&AM OÜ-lt kaebaja kasuks välja võlgnevuse ja viivise. Kohtutäitur algatas täitemenetluse, kuid ei ole suutnud kohtuotsust täita. Kohtutäitur pöördus Harju Maakohtu poole taotlusega võlgniku NEY&AM OÜ vara nimekirja esitamiseks ja NEY&AM OÜ seadusliku esindaja suhtes kohtusse sundtoomise ja vajadusel aresti kohaldamiseks kuni nimekirja esitamiseni ning vara nimekirja vandega kinnitamiseni, kuid Harju Maakohus on tänaseni jätnud kohtutäituri taotluse lahendamata ja venitab selle menetlemisega. Sellega on kohus takistanud kohtutäituri poolt kohtuotsuse täitmist.
1.3.Tartu Halduskohus tunnistas 30. novembri 2010. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-10-1860 Viru Vangla tegevusetuse kaebaja 25. aprillil 2010 esitatud vaide lahendamisel õigusvastaseks. Tartu Halduskohus rahuldas 31. märtsi 2011. a kohtuotsusega asjas nr 3-10-3080 kaebaja kaebuse ning tunnistas õigusvastaseks Viru Vangla toimingud seonduvalt viivitusega kaebaja
17.augusti 2010. a ja 16. oktoobri 2010. a vaiete läbivaatamisel ja 6. septembril 2010 esitatud vaide menetlemata jätmisel. Mõlemas eelnimetatud asjas märkis kohus, et vangla on kohustatud järgima seaduses sätestatud menetlustähtaegu, kuid tänase päeva seisuga ei ole võrreldes 2010.-2011. aastaga olukord muutunud ning vangla, mis on Justiits- ja Digiministeeriumi allasutus, rikub jätkuvalt vaiete/taotluste lahendamisel menetlustähtaegu ja jätab vaided/taotlused lahendamata.
1.4.Kõik eeltoodu näitab selgelt, et riik ei ole suutnud täita jõustunud kohtuotsuseid ning sellega on tekitatud kaebajale moraalset ja materiaalset kahju. Moraalne kahju seisneb tekkinud stressis, meeleolu languses ning nördimuses, et riik ei suuda tagada kaebaja õigusi seadusjõus kohtuotsuse alusel ja tagastada kaebaja vara. Varaline kahju seisneb kohtuotsustega välja mõistetud vara (4178 eurot) tagasisaamise võimatuses. Kaebaja soovib, et kohus tunnistaks riigi poolt tema kasuks langetatud jõustunud kohtuotsuste täitmise suutmatuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lg 1 ja protokolli nr 1 artikli 1 rikkumiseks ning mõistaks Eesti Vabariigilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 3000 eurot ja varalise kahju hüvitise 4178 eurot. Lisaks soovib kaebaja, et kohus jätaks kohaldamata ja tunnistaks põhiseadusega vastuolus olevaks täitemenetluse seadustiku (TMS) § 25 lg-s 1 ning lõigetes 11 ja 12 sätestatud tähtajad. Kaebaja palub vabastada ta riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.
2.Kaebaja esitas 29. juunil 2026 sama haldusasja raames 3 täiendavat avaldust: kaebuse täienduse, vastuväite kohtu tegevusele ja kompromisslepingu.
KOHTU SEISUKOHT
Vaidluse ese
2.HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse eseme. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest (HKMS § 2 lg 4). Kaebaja on asjas vastustajaks märkinud Justiits- ja Digiministeeriumi ning kohus mõistab, et kaebaja nõuab riigilt (ministeeriumi kaudu) hüvitist seoses sellega, et riik ei ole kehtestanud piisavalt tõhusat korda jõustunud kohtulahendite sundtäitmiseks, mistõttu on kaebajal tekkinud mittevaraline ja varaline kahju. Tegemist on hüvitamiskaebusega (HKMS § 37 lg 2 p 4). Vastuväite lahendamine
3.Kaebaja märgib vastuväitena sõnastatud avalduses, viidates Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale (sh lahendile asjas Nikitin jt.vs Eesti ja Benediktov vs Venemaa (nr.106/02)) järgmist: „ Sellest tulenevalt ei ole kaebaja arvates kohtu tegevusetus kaebuse menetlusse
3-26-1893 võtmise ära otsustamata jätmisel kooskõlas EiÕK artikliga 13 ja seda tõlgendava Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Kaebaja leiab, et ta ei pea jälle ootama kuid-aastaid, et kohus teeks lahendi tema asjas, seda enam, et tegemist ei ole keerulise asjaga“. HKMS § 90 lg 1 sätestab: „Menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega“. Sellest sättest järeldub, et vastuväite esitamise aluseks on kohtu tegevus, millega menetlusosaline ei nõustu, kuid mida ei saa vaidlustada määruskaebusega. Kohtu hinnangul soovib kaebaja vastuväitega vältida kaebuse ülemäära pikaajalist menetlemist. Kaebus praeguses asjas on kohtule esitatud 24. juunil 2026 ning kohtute infosüsteemi kohaselt jagatud kohtunikule menetlemiseks 25. juunil 2026. Kaebaja esitas vastuväite kohtu tegevusele
29.juunil 2026. Menetlus käesolevas asjas oli selleks ajaks kestnud 4 päeva, mille hulgas 2 puhkepäeva. Kohus ei olnud jõudnud selle aja jooksul teha ühtegi menetlustoimingut, mille peale saanuks vastuväidet esitada. Kaebajal puudus vastuväite esitamise ajaks ka alus eeldada, et menetlus võiks pikaajaliseks kujuneda. Vastuväite ennetav esitamine ei ole kohane abinõu üleliia pika menetlusaja vältimiseks – kohtumenetluse pikkus sõltub erinevatest asjaoludest, sh kaebaja tegevusest menetluses ning menetluse venimise korral saab menetlusosaline kasutada HKMS §-s 100 sätestatud võimalust esitada menetluse kiirendamise taotlus. Kaebaja vastuväide kohtu tegevusele tuleb seega jätta rahuldamata. Kaebuse tagastamine
3.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb tagastada ning seda alljärgnevatel põhjustel.
4.HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
5.Kaebuse kohaselt on väidetav kahju on tekkinud kaebaja poolt kirjeldatud olukordades, kus kohtutäitur ei ole täitnud jõustunud kohtulahendeid kaebajale väljamõistetud rahasummade osas (kaebuse p-d 1 ja 3) ning täitemenetlus on väidetavalt veninud kohtu tegevuse tõttu (p 2). Kohus mõistab kaebaja tahet viidatud osas sellisena, et kaebaja soovib riigivastutuse seaduse (RVastS) § 14 alusel õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamist, kuna riik ei ole kehtestanud õigusnorme, mis piisava tõhususega tagaks isikule jõustunud kohtulahenditega välja mõistetud rahasumma kättesaamise (kohtulahendi täitmise).
5.1.RVastS § 14 lg 1 kohaselt võib isik. nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma.
5.2.Kaebaja märgib asjakohaselt, et kohtulahendite täitmise ja kohtutäiturite tegevusega seonduv õigusloome kuulub Justiits-ja Digiministeeriumi vastutusalasse (Justiits- ja Digiministeeriumi põhimääruse § 9 p 10 järgi kuulub ministeeriumi pädevusse õigusloome
3-26-1893 tsiviiltäitemenetluse valdkonnas. Õige on ka kaebaja viide justiits- ja digiministri järelevalve ja distsiplinaarvõimu volitustele kohtutäiturite suhtes (vt KTS § 1 lg 1, § 54 lg 1 ja § 57 lg 1).
5.3.Kohus leiab siinkohal, et kaebusega kaitstava õiguse riive oleks praegusel juhul intensiivne olukorras, kus riik ei oleks üldse kehtestanud korda jõustunud kohtulahendite täitmiseks. Käesoleval juhul see nii ei ole. Eesti Vabariigis kehtivad õigusaktid võimaldavad nõuda jõustunud kohtulahendite täitmist riigi sunnijõuga. Kohtu hinnangul ei saa täitemenetlust reguleerivates õigusaktides sisalduvat regulatsiooni pidada puudulikuks ega lahendite täitmise nõudmise võimalusi ebapiisavaks vähemalt sellel määral, mida pidada avaliku võimu kandja kohutuste oluliseks rikkumiseks. Kaebusest nähtuvalt oli kaebajal võimalik esitada jõustunud kohtulahendid täitmiseks kohtutäiturile, ta on seda ka teinud ning täitemenetlused on alustatud. Isegi kui võlgnikud hoiavad 2025. aastal ja 2026. aastal jõustunud tsiviilasjades tehtud kohtulahendite täitmisest tahtlikult kõrvale ning täitemenetlused kestavad, ei saa kohtu hinnangul praegusel juhul rääkida riigi tegevusetusest, mis kaebaja õigusi intensiivselt riivaks. Kui kaebaja ei ole rahul kohtutäituri tegevusega, on selleks puhuks kehtivas õiguses ette nähtud kohane vaidlustamise korraldus ning ka kahjunõude esitamise võimalus kohtutäituri õigusvastase tegevuse puhuks (täitemenetluse seadustiku (TMS) § 217 lg 1, § 218 lg 1)
6.Mis puudutab kohtuasjas nr 2-24-6613 kohtutäituri taotluse menetlemist Harju Maakohtus, siis kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitas kohtutäitur kohtule tsiviilasjas nr 2-26-357 taotluse
7.jaanuaril 2026, taotlus on menetlusse võetud, asjas on juba toimunud üks kohtuistung ning planeeritud on järgmine kohtuistung. Seega on praegusel juhul kohaldamisel abinõud, et sundida võlgnikku jõustunud kohtulahendit täitma. Asjaolu, et selline menetlus võtab aega, ei tähenda, et riik poleks taganud kohast menetlust kohtuotsuste täitmiseks ja kujunenud olukord ei saa kohtu hinnangul kaebaja õigusi intensiivselt riivata.
7.Kaebaja õigusi ei saa intensiivselt riivata ka kaebuses kirjeldatud olukord, kus vangla viivitab kaebaja vaiete läbivaatamisega. Vaidemenetlus on oma olemuselt kohtueelne menetlus ning kui vangla viivitab vaide läbivaatamisega, on kaebajal võimalik pöörduda kaebusega otse halduskohtu poole (HKMS § 47 lg 3 ja vangistusseaduse (VangS) §-11 lg 5). Sama kehtib ka näiteks kahju hüvitamise taotluse lahendamisega viivitamise korral (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 2, VangS § 11 lg 8). Kaebaja jaoks on ka vangla viivituse puhuks ette nähtud tõhus võimalus kohtuliku kaitse saamiseks.
8.Kohus leiab, et kaebaja hüvitamisnõude rahuldamine oleks ka ebatõenäoline. Hüvitamisnõude rahuldamiseks peaks esmalt olema tegemist riigi (Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) õigusvastase tegevusetusega täitemenetlust puudutavate õigusaktide väljatöötamisel. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud ministeeriumi poole taotlusega tegeleda õigusloomega täitemenetluse vallas, ega ka see, milles õigusaktide puudulikkus täpsemalt seisneb. Kohus märgib, et ka kaebajal endal lasub vastutus tehingupartnerite valimisel, ning olukorras, kus riik on kehtestanud piisavalt tõhusa korra kohtulahendite sundtäitmiseks, ei vastuta riik selle eest, kui kohtulahend jääb siiski vaatamata sundtäitmise toimingutele täitmata. Kaebaja viidatud kohtuasjades jõustusid lahendid 2025. aastal ja 2026. aastal ning asjaolu, et kohtulahendite sundtäitmine ei ole praeguseks lõpule viidud, ei saa kaebajale tekitada riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele kuuluvat kahju.
9.Lisaks eeltoodule märgib kohus järgmist. RVastS § 12 lg 1 sätestab, et kahju kannatanud isikule on kohustatud kahju hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Kuigi kaebaja on asjas vastustajaks märkinud Justiits- ja Digiministeeriumi ning nõuab riigilt hüvitist ministeeriumi kaudu, nähtub kaebusest, et etteheidetav tegevus, millega väidetavalt kahju tekitati, puudutab samas konkreetsete kohtutäiturite, kohtu ja vangla tegevust.
3-26-1893 Kohus ei suuna kaebajat käesoleva asja raames aga oma nõudeid vastustajate osas täpsustama või muutma ega jäta kaebust selleks käiguta (vt HKMS § 120 lg 3) alljärgnevatel põhjustel.
9.1.Hüvitamisnõuete menetlemine kohtutäiturite vastu tsiviilasju nr 2-24-14230 ja nr 2-2315547 puudutavas osas ei oleks halduskohtu pädevuses. Kuigi kohtutäitur peab KTS § 2 lg 1 kohaselt avalik-õiguslikku ametit, on seadusandja kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks ette näinud teistsuguse menetluskorra, mitte halduskohtumenetlus. Kohtutäituri tegevuse vaidlustamiseks tuleb esmalt esitada kaebus kohtutäiturile ning seejärel on kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsust võimalik vaidlustada maakohtus (TMS § 217 lg 1 ja § 218 lg 1).
9.2.Kohus ei suuna kaebajat hüvitamisnõuet esitama ka seoses kohtu tegevusega tsiviilasjaga nr 2-24-6613 seotud kohtuasja nr 2-26-357 lahendamisel. Siinkohal oleks vastustaja tõepoolest kaebuses märgitud Justiits- ja Digiministeerium (HKMS § 17 lg 3), kuid kohtu tegevusega tekitatud kahju hüvitamise nõudel puuduks eduväljavaade järgmistel põhjustel. RVastS § 15 lg 1 kohaselt võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Käesoleval juhul puudub kahtlus, et tsiviilasja nr 2-26-357 menetlevat kohtunikku oleks kriminaalkorras karistatud. Ühtlasi ei nähtu kaebusest, et asjas esineksid RVastS § 15 lg-s 3 1 sätestatud eeldused kahju hüvitamiseks – kaebaja ei ole väitnud, et ta oleks asjaomase menetlusega seoses pöördunud individuaalkaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtu poole. Samuti ei ole tegemist vaidlusega Euroopa Liidu õiguse kohaldamise või kohaldamata jätmise üle, mis võimaldaks kõrvale kalduda RVastS § 15 lg-s 1 sätestatud piirangust (vt nt Riigikohtu 20. mai 2022. a otsus asjas nr 3-20-1684).
9.3.Ainuüksi asjaolu, et vangla on jätnud tähtaegselt läbi vaatamata kaebaja vaided, ei loo kaitstavat õigust halduskohtusse pöördumiseks. Nagu kohus eelpool juba selgitas, on vangla viivituse korral vaide või ka kahju hüvitamise nõude läbivaatamisel isikul õigus pöörduda VangS § 11 lg-tes 5 ja 8 sätestatud tingimustel otse halduskohtusse, st kasutada tõhusat õiguskaitsevõimalust. Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud ka ühtegi konkreetset juhtumit, mil Viru Vangla oleks lähiminevikus jätnud tema vaided või taotlused tähtaegselt lahendamata. Pealegi tuleks kaebajal vanglalt kahju hüvitamise nõudes esmalt läbida kohustuslik kohtueelne menetlus (VangS § 11 lg 8).
10.Arvestades eeltoodut, leiab kohus, et riigi (Justiits- ja Digiministeeriumi kaudu) vastu esitatud kahju hüvitamise nõude puhul on täidetud mõlemad HKMS § 121 lg 2 p 2 1 kohaldamise eeldused ning kohus tagastab kaebuse selle sätte alusel. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
11.Kaebaja viited HKMS § 154 lg 1g-tele 1 ja 4 haldusasja kompromissiga lõpetamise võimaluse ja kohtu juhtiva rolli kohta kompromissile jõudmisel on küll iseenesest õiged, kuid pole praeguses asjas asjakohased alljärgnevatel põhjustel. Kaebaja leiab, et käesolev asi on võimalik lahendada kompromissiga selliselt, et riik hüvitab kaebajale nõutava summa (kohtuotsustega välja mõistetud summad) ja mittevaralise kahju hüvitise ühepoolselt ja/või selliselt, et riik hüvitab kaebajale nõutud summad (kohtuotsustega välja mõistetud) ja mittevaralise kahju ning jõustunud kohtuotsustega võlgnikelt välja mõistetud summad kannavad kohtutäiturid riigile ehk riik saab kohtutäituritelt täitemenetluste käigus võlgnikelt võlgnetavate summade sissenõudmise tagajärjel tagasi.
3-26-1893 HKMS § 154 lg 4 ls-s 1 on sätestatud ning õiguskirjanduses on rõhutatud, et kohtul tuleb teha jõupingutusi kompromissile jõudmiseks, kui see on kohtu arvates mõistlik 1. Kohus on eelpool jõudnud järeldusele, et kaebus õigustloova akti väidetava ebapiisavuse ja -tõhususe tõttu tekitatud kahju hüvitamiseks RVastS § 14 alusel tuleb HKMS § 121 lg 2 p 2 1 alusel tagastada ning on selgitanud, miks praeguse haldusasja raames pole ka põhjendatud suunata kaebajat kaebuse nõudeid muutma. Kujunenud menetluslikus olukorras ei pea kohus eesmärgipäraseks suunata menetlust asja lahendamiseks kompromissi teel ega edastada kaebaja ettepanekut teistele eelduslikele menetlusosalistele (sh kaebaja enda poolt märgitud Justiits- ja Digiministeerium). Kuna kohtu arvates on täidetud kaebuse tagastamise eeldused HKMS § 121 lg 2 p 21 järgi, oleks äärmiselt ebatõenäoline ka sellises vaidluses kompromissi saavutamine. Halduskohtumenetluse põhimõtetega (HKMS § 2 lg 2) ei oleks kooskõlas menetlusosaliste suunamine pidama eesmärgipäratuid kompromissläbirääkimisi. Muud menetluslikud otsustused
12.Kaebuse tagastamise tõttu jätab kohus kaebaja taotlused kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks läbi vaatamata.
13.Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3). Kui kaebaja ei soovi avaldatavas kohtulahendis nime asendamist tähemärgiga, siis tuleb tal sellest kohut teavitada enne käesoleva määruse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
K. Merusk ja I. Pilving, Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 515.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.