X-i kaebus Vabariigi Valitsuse 11.06.2026 korralduse nr 109 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, esindaja v.adv Yaroslav Radziwill Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad Laura Vaik ja Aare Pere
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 16.07.2026 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde kaebaja esitatud tõendid digitaalse kohtutoimiku lehekülgedel 554–569 ning vastustaja esitatud täiendav tõend digitaalse kohtutoimiku lehekülgedel 583–664.
2.Tagastada kaebajale apellatsioonimenetluses esitatud täiendavad tõendid digitaalse kohtutoimiku lehekülgedel 570–575.
5.Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
6.Kohtuotsuse jõustumisel avaldada see tervikuna, ent asendada kaebaja nimi, samuti perekonnanimed C, Q, W ja Y tähemärgiga.
3-26-1805
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse (kriminaalmenetluse seadustiku § 4521 lg 6).
Riigikohtule
hiljemalt
07.09.2026
ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Ameerika Ühendriikide (USA) Justiitsministeerium esitas 19.08.2025 Eesti Vabariigile taotluse (dtl 161–260) kaebaja väljaandmiseks USA-le, kus teda süüdistatakse elektroonilise pettuse ja tervishoiupettuse ning rahapesu vandenõus osalemises, mille eest süüdimõistmisel on karistusena ette nähtud kuni 20-aastane vangistus.
2.Harju Maakohus tunnistas 22.12.2025 määrusega kriminaalasjas nr 1-25-3532 kaebaja väljaandmise USA-le õiguslikult lubatavaks.
3.Vabariigi Valitsus (vastustaja) otsustas 11.06.2026 korraldusega nr 109 (vaidlustatud korraldus, dtl 13–22) anda kaebaja USA-le välja väljaandmistaotlusele lisatud süüdistuses kirjeldatud kuritegude osas kriminaalmenetluse läbiviimiseks ja süüdimõistmise korral karistuse täideviimiseks. USA-s kaebaja kinnipidamise tingimuste kohta, millele keskendub siinne vaidlus, märgiti vaidlustatud korralduses järgmist.
3.1.USA Justiitsministeeriumi teatel paigutatakse kaebaja USA-sse saabumisel esmaste toimingute tegemiseks kinnipidamisasutusse MDC Brooklyn, misjärel teevad USA asutused kõik võimaliku, et majutada kaebaja New Jersey osariigis asuvasse Essexi maakonna kinnipidamisasutusse (ECCF) või Hudsoni maakonna kinnipidamisasutusse (HCCF).
3.2.USA Justiitsministeeriumi 06.02.2026 kirjas antud selgitused ning Eesti Vabariigi Washingtoni suursaatkonna justiitsatašee 29.04.2026 külastuse põhjal koostatud memorandumis esitatud teave on piisav veendumaks, et MDC Brookyn’i kinnipidamistingimused ei ole ebainimlikud ega alandavad. Justiitsatašeel oli võimalus külastuse käigus tutvuda kinnipeetavate elamiskorpuste, sanitaar- ja toitlustusruumide, ühisalade, õppeklasside ja meditsiiniosakonnaga, mis võimaldas saada kinnipidamisasutusest tervikliku ülevaate. Seal kinni peetavate Eesti kodanikega intervjuude tegemine ei olnud vajalik.
3.3.USA ametiasutuste esitatud selgituste, 28.01.2025 ECCF-i külastuse põhjal koostatud memorandumi ning Eesti Vabariigi Washingtoni suursaatkonna konsulaarabi käigus kogutud teabe põhjal saab järeldada, et kinnipidamistingimused ECCF-is ei riku isikute põhiõigusi ega ole alandavad.
3.4.USA ametiasutused on kinnitanud, et HCCF-i kinnipidamistingimused on ECCF-i omadega samaväärsed, milles ei ole alust kahelda.
4.Kaebaja esitas 16.06.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse vaidlustatud korralduse tühistamiseks. Kaebaja leidis kokkuvõttes, et vastustaja ei kogunud piisavat, usaldusväärset ja sõltumatutest allikatest pärit teavet võimalike kinnipidamistingimuste kohta, vaid tugines USA ametiasutuste ebausaldusväärsetele selgitustele ning USA asutuste kontrolli all toimunud kinnipidamisasutuste külaskäikude põhjal koostatud pealiskaudsetele memorandumitele. Kaebaja hinnangul oleks vastustaja pidanud vestlema MDC Brooklyn’is viibivate Eesti kodanikega, sh Yga, kes on MDC Brooklyn’i kinnipidamistingimuste peale korduvalt ja aktiivselt kaevanud. Teiseks heitis kaebaja ette, et HCCF-i kohta puudus vastustajal igasugune teave ning vastustaja ei tohtinud kontrollimata usaldada USA ametiasutuste väidet, et selle tingimused on samaväärsed ECCF-i omadega. Kaebaja heitis ette, et vastustajal ei olnud ühtki usaldusväärset garantiid, et väljaandmisega ei kaasne Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumist. Veel märkis kaebaja, et vastustaja jättis lubamatult hindamata konkreetselt kaebajat 2(11)
3-26-1805 ähvardavad individuaalsed riskid ning piirdus üldse ruumide, teenuste ja programmide kirjeldusega.
5.Vastustaja vaidles kaebusele vastu, jäädes seisukohale, et kinnipidamistingimuste kohta oli otsustamiseks piisav ja usaldusväärne teave. MDC Brooklyn’i kinnipidamistingimustega seoses märkis vastustaja, et USA Justiitsministeeriumi 06.02.2026 kiri ei piirdunud üldise kinnitusega, vaid seal kirjeldati MDC Brooklyn’is pärast varasemate probleemide ilmnemist tehtud konkreetseid muudatusi, käsitleti ka varasemaid MDC Brooklyn’i puudutavaid kohtulahendeid ning viidati konkreetsetele USA kohtulahenditele, milles on samuti MDC Brooklyn’i tingimusi hinnatud. Vastustaja leidis, et justiitsatašee memorandumit ei muuda ebausaldusväärseks asjaolu, et MDC Brooklyn’i ja ECCF-i külastused toimusid USA ametiasutuste kontroll all ja korraldamisel. Memorandumitest nähtub, et külastused ei piirdunud üksikute ruumide külastuse või ametiasutuste üldise selgitusega. Vastustaja jäi seisukohale, et MDC Brooklyn’is viibivate Eesti kodanikega vestlemine ei olnud vajalik, küll aga arvestades vastustaja Washingtoni suursaatkonna vastusega, mille kohaselt ei ole MDC Brooklyn’is kinni peetavatelt Eesti kodanikelt konsulile kaebusi laekunud. Vastustaja möönis, et HCCF-i kohta ei ole kogutud sellises mahus teavet nagu MDC Brookylin’i või ECCF-i kohta, aga leidis, et väljaandmismenetluses ei ole haldusorganil üldist kohustust korraldada iga võimaliku kinnipidamiskoha külastust ning piisas USA asutuste 04.05.2026 kirjast, mille kohaselt on HCCF-i kinnipidamistingimused võrreldavad ECCF-i tingimustega. Vastustaja leidis, et kaebaja üldised viited HCCF-i puudutavatele probleemidele ei kinnita, et kaebaja paigutamisel sellesse kinnipidamisasutusse esineb tegelik ebainimliku või alandava kohtlemise oht.
6.Tallinna Halduskohus tegi 16.06.2026 kohtuotsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.USA Justiitsministeeriumi 06.02.2026 kirjas viidatud kohtuotsusest kohtuasjas 24-CR-392 (S.D.N.Y.) USA vs. Kevin Reshard ei nähtu eelviidatud kirjas märgitut, et kinnipidamistingimused MDC Brooklyn’is on varasemaga võrreldes oluliselt paranenud, küll aga nähtub sealt, et kohtunik keelas süüdimõistetu paigutamise MDC Brooklyn’i.
6.2.USA Justiitsministeeriumi 06.02.2026 kirjas antud selgitused ning Eesti justiitsatašee memorandum on piisavad veendumaks, et võrreldes varasema ajaga on kinnipidamistingimused MDC Brooklyn’is paranenud – kinnipidamisasutuste töötajate arv on märkimisväärselt kasvanud, lockdown’e tehakse harva, vägivalla ja salakauba sissetoomise katsete arv on järsult vähenenud; suurendatud on tervishoiutöötajate arvu ja loodud on võimalus suhelda tervishoiutöötajaga video vahendusel; pärast 2024. aastat on tehtud sadu remonttöid; õigusdokumentidega tutvumiseks on paigaldatud täiendavad arvutid; kinnipeetavatel võimaldatakse advokaadiga kohtuda kokku 72 tundi nädalas ja vajadusel võimaldatakse kohtumisi ka väljaspool tavapärast külastusaega, lisaks saab suhelda advokaadiga turvalise jälgimise alla mittekuuluva telefoni teel või kirja teel; kinnipeetavatel on võimalik probleemide korral pöörduda vanglaasutusest sõltumatu järelevalve-, uurimis- ja auditeerimispädevusega asutuse poole, samuti saab vanglatöötaja peale kaevata kinnipidamisasutuse juhile ja viimase peale kõrgemalseisvale juhile.
6.3.Justiitsatašee memorandumis kirjeldatakse kinnipeetavate vastuvõtukorda ja elutingimusi, suhtlemiskorda kaitsjaga, arstiabi korraldust, turvalisuse küsimusi, kaebuste esitamise võimalusi ning külaliste vastuvõtutingimusi. Memorandumit ei saa pidada ebausaldusväärseks põhjusel, et külastus toimus USA ametivõimude kontrolli all, kuna teisiti ei oleks selline külastus võimalik. Kuna memorandum pärineb hilisemast ajast kui USA kohtuniku otsused, mille põhjal pidas halduskohus MDC Brooklyn’i kinnipidamistingimuste kohta esitatud teavet vastuoluliseks haldusasjas nr 3-24-2302 tehtud kohtuotsuses, saab memorandumis kirjeldatud kinnipidamistingimusi pidada usutavaks. Puudub põhjus justiitsatašee kogetus ja kirja pandus 3(11)
3-26-1805 kahelda. Justiitsatašee ei pidanud kogu vanglat läbi käima. Arvesse tuleb võtta ka Eesti konsuli 22.05.2026 kinnitust, et ükski Eesti kodanik ei ole MDC Brooklyn’i kinnipidamistingimuste peale kaebusega Eesti saatkonna poole pöördunud, millest järeldub samuti, et sealsed kinnipidamistingimused ei ole (enam) inimväärikuse nõuet rikkuvad.
6.4.Kaebaja esitatud J. ja C 06.07.2026 kirjalik seletus (dtl 492–494) ei kinnita MDC Booklyn’i kinnipidamistingimuste ebainimväärsust: Eesti kodanike paigutamine afroameeriklastega ühte korpusesse ei ole inimõigusi rikkuv, ruumide ja akende puhtuse eest saavad kinnipeetavad ise hoolt kanda, riigi poolt advokaadi saamise taotlusega tuleb pöörduda ilmselt kohtu poole, muude probleemide korral (asutuse eeskirjadega tutvumine, külm toit, vahetusriiete, jalanõude, puhta madratsi ja padja hankimine, pesu pesemine, tualeti ummistus, elektriprobleemid, veesurve, kaaskinnipeetavate poolsed korrarikkumised) tuleb pöörduda vanglaametnike poole, kasutades vajadusel kaebuse esitamise võimalusi. Tahvelarvuti ei ole inimõigus, mida peaks kinnipeetavale tingimata tagama. Eelviidatud seletusest ei ole ka arusaadav, mis ajast seal viidatud probleeme kirjeldatakse. Isikud ei väida, et nad oleksid arstiabita jäänud nii, et see võinuks nende elule või tervisele ohtlikuks osutuda. Pikad järjekorrad arsti vastuvõtule ei ole üksnes kinnipidamisasutuse probleem, vaid sama probleem esineb ka väljaspool kinnipidamisasutust.
6.5.ECCF-i kinnipidamistingimusi on Tallinna Halduskohus ja Tallinna Ringkonnakohus hinnanud varem haldusasjas nr 3-25-1547 tehtud kohtuotsustes, kus ei leitud, et sealsed tingimused oleksid inimväärikust alandavad ja annaks alust keelduda süüdistatava väljaandmisest USA-le. Siinses asjas ei ole esitatud usaldusväärseid tõendeid, mis annaks alust neis kohtulahendites toodud seisukohtade ümbervaatamiseks.
6.6.Justiitsatašee ei pidanud külastama HCCF-i, kuna puudusid tõsised ja usaldusväärsed tõendeid või kahtlused sealsete kinnipidamistingimuste ebainimväärikuse kohta. Kaebaja osundatud artikkel arstiabi probleemide kohta HCCF-is ei lükka eeltoodut ümber, vaid näitab, et meditsiiniteenuse osutamine HCCF-is on võetud uurimise alla, mistõttu võib eeldada, et see päädib olukorra parandamisega. Ei nähtu ka, et kaebajal esineks sarnaselt artiklis kajastatud juhtumile eluohtlikke terviseprobleeme või suitsiidikalduvust. Kuna USA Justiitsministeeriumi kinnitusel suurendati vanglaameti eelarvet 5 miljardi dollari ulatuses, siis võib arvata, et ka sel kinnipidamisasutusel on võimalik oma kinnipidamistingimusi, sh meditsiiniteenuse osutamise võimalusi parandada.
6.7.Kaebaja ei ole esile toonud, mis on need tema individuaalsed eripärad, millega vastustaja pidanuks tema väljaandmisel ja kinnipidamistingimuste kontrollimisel arvestama. Seetõttu ei ole tema individuaalsete eripäradega arvestamata jätmise etteheide põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
7.1.Halduskohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ning sealsed seisukohad on vastuolulised. Ühelt poolt möönis halduskohus, et MDC Brooklyn’iga on olnud probleeme ning nii USA kohus (kohtuasjades USA vs Chevez ja USA vs Daniel Colucci) kui ka Eesti kohus (haldusasjas nr 3-24-2302) on korduvalt leidnud, et selle kinnipidamisasutuse tingimused ei ole inimväärsed. Samuti sedastas halduskohus, et ka 06.02.2026 kirjas on USA Justiitsministeerium esitanud eksitavat teavet, nagu tuleneks kohtuasjas USA vs Reshardi tehtud otsusest, et MDC Brooklyn’i tingimused on paranenud. Selle taustal on arusaamatu, kuidas sai halduskohus pidada usaldusväärseks USA asutuse kinnitust tingimuste paranemise kohta. Samas mõned
4(11)
3-26-1805 kuud enne Eesti justiitsatašee memorandumi koostamist võttis USA kohus kohtuasjas USA v Wedderburn veelkord seisukoha, et süüdistatavat ei tohi MDC Brooklyn’i paigutada.
7.2.Halduskohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta selle, et MDC Brooklyn’i kinnipidamistingimuste ebainimlikkust rõhutavad seal viibivad Eesti kodanikud. Põhjendamatu on halduskohtu lähenemisviis, et probleemide korral võivad kodanikud alati pöörduda vanglaametnike, kohtu või konsuli poole. Halduskohus on mööda vaadanud mh kohtuasjas USA v. Q and W tehtud USA kohtu otsuses tuvastatust, et USA vanglates kaebuste esitamise ja ametnikutega suhtlemise süsteem ei toimi. Samuti on halduskohtus USA asustuste kinnitusi piisavaks ja usaldusväärseks pidades lubamatult mööda vaadanud asjaolust, et Eesti kodanik Y paigutati hoolimata vastupidisest lubadusest MDC Brooklyn’i ning samuti ei ole USA asutused täitnud lubadust hoida J. ja C MDC Brooklyn’is vaid lühiajaliselt.
7.3.J. ja C kirjelduses esile toodud asjaolud, nagu asutuse eeskirjade tutvustamata jätmine, külm toit, vahetusriiete, jalanõude, puhta voodipesu puudumine, võimatus pesumasinat kasutada, tualeti ummistus, elektriprobleemid, veesurve ning kaaskinnipeetavate poolsed korrarikkumised viitavad sellele, et kinnipidamistingimused ei ole kooskõlas EIÕK artikliga 3. Kui sellele lisada see, et tualetid paiknevad kambri keskel ligikaudu ühe meetri kaugusel vooditest ja on nii, et tualetti kasutav isik on sunnitud vaatama voodis viibiva inimese poole ja vastupidi, et madratsid levitavad uriinilõhna, kambrites esineb prussakaid, Eesti kodanikud on paigutatud kokku vägivaldsete kuritegelike ühenduste liikmetega, kes avaldavad neile survet osaleda kaklustes, kambrites puudub piisav loomulik päevavalgus ning puudub võimalus saada Eestist rahalisi ülekandeid, siis tekib loogiline küsimus, miks ei peetud vajalikuks ära kuulata MDC Brooklyn’is viibivaid Eesti kodanikke, kui nende kogemus seab justiitsatašee memorandumis kajastatu kahtluse alla. Sellega seoses taotleb kaebaja, et ringkonnakohus võtaks kinnipidamistingimuste kohta ütlused Ylt.
7.4.Mis puudutab tingimusi ECCF-is ja HCCF-is, siis on oluline, et USA ametnikud võivad igal hetkel rikkuda Eestile antud lubadusi ning paigutada Eesti kodanikke teise kinnipidamisasutusse, kus tingimused on ebainimlikud. Vabariigi Valitsus pidi nõudma USA-lt „kuulikindlaid” ja siduvaid garantiisid kaebaja konkreetsesse kinnipidamiskeskusesse paigutamise kohta, kuid ei teinud seda.
7.5.Halduskohus leidis põhjendamatult, et vastustaja võis jätta HCCF kinnipidamistingimused täielikult kontrollimata. Tulenevalt kohtuasjas USA v Q and W tehtud otsusest ei tohi USA ametiasutusi kergekäeliselt uskuda. Erinevate vanglate kinnipidamistingimuste hindamine analoogia alusel on lubamatu ja vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega.
7.6.Mis puudutab individuaalseid eripärasid, millega Vabariigi Valitsus pidi arvestama kinnipidamistingimuste hindamisel, siis väärib rõhutamist, et kuigi kaebajal ei ole suitsiidikalduvust, on tal siiski diagnoositud ärevus ja paanikahoogudega agorafoobia, millele ta viitas korduvalt alates tema kinnipidamisest eelmisel aastal ning millest vastustaja oli teadlik.
8.Vastustaja esitas vastuse, paludes apellatsioonkaebus rahuldamata jätta ning leides, et halduskohtu otsus on õige ja nõuetekohaselt põhjendatud. Vastustaja jääb seisukohale, et tal oli piisav ja usaldusväärne teave asjaomaste kinnipidamistingimuste kohta, samas ei tule väljaandmismenetluses välistada kõiki teoreetilisi riske või võimalikke ebamugavusi, mis võivad välisriigi kinnipidamisasutuses tekkida. Mis puudutab USA kohtu seisukohta kohtuasjas United States v. Reshard, siis arvamust, et tingimused MDC Brooklyn’is on paranenud, väljendas kohtunik Furman karistuse mõistmiseks toimunud kohtuistungil, mitte kohtuotsuse tekstis. Seoses kaebaja viidatud kohtuotsusega kohtuasjas United States v. Wedderburn märgib vastustaja, et sealt ei nähtu, miks USA kohus ei valinud isiku karistuse kandmise kohaks MDC Brooklyn’i ning seal ei ole ühtki viidet selle asutuse kinnipidamistingimustele, mistõttu ei ole tegemist asjassepuutuva tõendiga. MDC Brooklyn on eeluurimisvangla, mille põhiülesandeks on 5(11)
3-26-1805 kohtueelses või kohtumenetluses viibivate isikute kinnipidamine, mistõttu on arusaadav, et üldreeglina isikud seal oma jõustunud vanglakaristusi ei kanna. Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud taotlus Y üle kuulamiseks ei ole põhjendatud, kuna teiste kinnipeetavate võimalikud kogemused ja hinnangud ei võimalda kindlaks teha, millised oleksid kaebaja objektiivsed ja konkreetsed kinnipidamistingimused pärast väljaandmist. Kokkuvõttes leiab vastustaja, et halduskohus hindas nii kinnipidamisasutuste üldist olukorda kui ka apellandi esitatud väiteid ning jõudis põhjendatult järeldusele, et kaebaja väljaandmise korral ei ole tuvastatud tegelikku ja individualiseeritud ohtu sattuda EIÕK artikliga 3 vastuolus olevatesse kinnipidamistingimustesse. Kaebaja ei ole esitanud selliseid konkreetseid andmeid, millest nähtuks, et tema terviseseisundit ei oleks võimalik USA kinnipidamissüsteemis arvestada või et tal puuduks vajaduse korral juurdepääs asjakohasele meditsiinilisele abile. Üldine viide terviseseisundile ei ole piisav, et tuvastada väljaandmist välistav tegelik ja tõsine oht.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus võtab ülevaatlikkuse huvides apellatsioonimenetluses esitatud uutest tõenditest toimikusse apellatsioonkaebuse lisaks 1 ja 2 olevad väljavõtted USA kohtuasja United States v. Wedderburn materjalidest (dtl 554–569) ning vastustaja vastusele lisatud kohtuasjas United States v. Reshard toimunud kohtuistungi protokolli (dtl 583–664). Osundatud dokumendid seonduvad menetlusosaliste väidetega ning viimased on piisavalt põhjendanud, miks ei esitatud neid halduskohtule.
10.Seevastu ei pea ringkonnakohus vajalikuks toimikusse võtta apellatsioonkaebuse muid lisasid. Selles, et vähemalt apellatsioonkaebuse esitamise ajal peeti I. ja C jätkuvalt kinni MDC Brooklyn’is, ei ole vaidlust, mistõttu ei ole sellekohaste USA vangistusregistri väljavõtete (dtl 570–573) toimikusse lisamine vajalik. Kaitseressursside Ameti 02.07.2021. aasta otsus, mille kohaselt ei ole kaebaja tervise tõttu teenistuskõlblik, tuleb tagastada, kuna kaebaja ei ole põhjendanud, miks ei olnud seda dokumenti võimalik esitada halduskohtule ning liiati on tegemist dokumendiga, mis kajastab vaidlustatud otsuse tegemise ajaga võrreldes viis aastat varasemaid terviseandmeid. Lisaks ei seondu asjaolu, kas kaebaja on teenistuskõlblik, vahetult sellega, kas ta saab vanglakaristust kanda.
11.Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud halduskohus menetlusnormi, kui jättis rahuldamata kaebaja taotluse kuulata tunnistajana üle Y. Seetõttu ei ole vaja võtta viimaselt ütlusi ka apellatsioonimenetluses ning kaebaja vastavasisuline taotlus jääb rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 3 punkti 2 kohaselt võib halduskohus keelduda tõendite kogumisest muu hulgas siis, kui tõendi tähtsus ei ole vastavuses tõendi kättesaamiseks mineva ajakuluga või sellega seotud muude raskustega. Sõnaselgelt sellele normile küll viitamata, põhjendas halduskohus 30.06.2026 tehtud määruses Y ülekuulamisest keeldumist eelkõige sellega, et siinse kaebuse läbivaatamiseks on seaduses ette nähtud väga lühike tähtaeg. Olukorras, kus toimikus oli juba MDC Brooklyn’is kinni peetavate Eesti kodanike J. ja C seletus (dtl 487), milles nad kritiseerivad Eesti justiitsatašee memorandumis selle kinnipidamisasutuse tingimuste kohta kajastatut ning mille sisulist tõendusväärtust oli kohtuotsuse tegemisel võimalik hinnata, võis halduskohus asuda seisukohale, et täiendavate ütluste võtmine Ylt ei ole kaebuse lahendamiseks seaduses sätestatud aja jooksul ilmselt võimalik. Liiati ei ole halduskohus J. ja C seletust hinnates kahtluse alla seadnud selle tõendi autentsust ega pidanud selle tõendi vormist tingituna seal esitatud teabe usaldusväärsust väheseks). Lisaks osutas halduskohus õigesti ka sellele, et Eesti kodaniku välisriigile väljaandmist käsitleva otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel ei pea halduskohus – ja seda juba tulenevalt eelviidatud asja läbivaatamise tähtajast – asuma koguma täiendavaid tõendeid väljaandmise õiguspärasuse hindamise seisukohast oluliste asjaolude kohta, vaid piirduma selle kontrollimisega, kas vastustaja on kogunud nende asjaolude tuvastamiseks piisavalt 6(11)
3-26-1805 usaldusväärseid tõendeid. Kuigi vaidlustatud haldusakti aluseks olevate asjaolude tuvastamine on halduskohtu pädevuses, ei saa ka faktiliste asjaolude tõendamise küsimuses kanduda haldusmenetlus olulises osas üle kohtumenetlusse. Seega võis halduskohus tunnistaja ülekuulamise (sh temalt kirjaliku seletuse võtmise) taotluse lahendamisel lähtuda põhimõttest, et kui kaebuse sisulisel läbivaatamisel saaks vastustajale ette heita asjaomaselt isikult seletuse võtmata jätmist haldusmenetluse käigus, siis saaks sellega kaasneda vaidlustatud korralduse tühistamine ning vastupidi, kui asuda seisukohale, et sellist seletust ei pidanud vastustaja enne asja otsustamist võtma, ei ole alust selle võtmiseks ka kohtumenetluses. Halduskohtu pädevus tuvastada haldusakti andmise seisukohast olulisi asjaolusid, mille haldusorgan on tuvastamata jätnud, ja hinnata tõendeid, mida haldusorgan ei ole arvesse võtnud, on mõeldud eelkõige selleks, et vältida haldusakti võimalikku tühistamist olukorras, kus juba selles kohtumenetluses (st ilma asja kohta uut haldusakti andmata) oleks võimalik lõplikult veenduda haldusakti resolutsiooni õigsuses või ebaõigsuses. Selle pädevuse kasutamine on paratamatult piiratud olukorras, kus seadusandja on kohtule ette näinud kaebuse läbivaatamiseks sedavõrd lühikese tähtaja, nagu siinsel juhul. Isiku välisriigile väljaandmise menetluses tuleb pädeval haldusorganil niisiis arvestada sellega, et võimalused haldusmenetluses tehtud vigu kohtumenetluse käigus parandada on paratamatult kasinamad. Eeltoodust tulenevalt pidi halduskohus siinse kaebuse lahendamisel võtma seisukoha küsimuses, kas vastustaja oleks pidanud enne vaidlustatud otsuse tegemist korraldama kinnipidamistingimusi käsitleva seletuse võtmise Ylt või teistelt kaebuses nimetatud USA kinnipidamisasutustes kinni peetavatelt Eesti kodanikelt, ent ei pidanud asuma ise sellekohaseid ütlusi võtma.
12.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus on kokkuvõttes õigesti ja põhjendatult leidnud, et USA asutustelt saadud teave koosmõjus Eesti justiitsatašee memorandumis kajastatuga oli piisav asumaks seisukohale, et väljaandmise korral ei saa kaebajale USA kinnipidamisaustuses osaks EIÕK-ga vastuolus olev ebainimlik või alandav kohtlemine. Ringkonnakohus nõustub valdava osaga halduskohtu põhjendustest ega korda neid (HKMS § 201 lg 4).
13.Ringkonnakohus möönab, et halduskohtu arutluskäigus näib esinevat mõningane vastuolu, mis puudutab USA Justiitsministeeriumi 06.02.2026 kirjas (dtl 303 jj) osundatud kohtuasjast United States v. Reshard saadud teabe käsitlemist. Kaebaja on põhjendatult püstitanud küsimuse, kuidas sai halduskohus pidada USA asutuste antud teavet usaldusväärseks, olles samas sedastanud, et erinevalt USA Justiitsministeeriumi 06.02.2026 kirjas kinnitatust ei nähtu eelviidatud USA kohtuasjas tehtud kohtuotsusest kohtunik Furmani seisukohamuutust MDC Brooklyn’i tingimuste paranemise osas. Asjaomase kohtuotsuse (dtl 508 jj) võttis halduskohus toimikusse omal algatusel kohtuotsusega. Menetlusosalistel ei olnud võimalik selle kohta enne kohtuotsuse tegemist oma seisukohta esitada. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud halduskohus USA Justiitsministeeriumi 06.02.2026 kirjas sisalduvast järeldada, et seal osundatud kohtuniku seisukoht kajastub just selles kohtuotsuses, mille halduskohus omal algatusel toimikusse võttis. Nimelt on USA Justiitsministeeriumi 06.02.2026 kirjas on märgitud, et „14. mail 2025 märkis kohtunik Furman karistuse määramisel [...]“. Muudest siinse asja toimikus olevatest USA kohtudokumentidest nähtuvalt vormistatakse USA kohtutes erinevaid dokumente ning karistuse mõistmise põhjendused esitab kohtunik (vähemalt teatud juhtudel) suuliselt ja need kantakse kohtuistungi protokolli (stenogrammi). Ringkonnakohus tõdeb, et soovides omal algatusel toimikusse võetud tõendile tugineda kohtuotsuse tegemisel, oleks halduskohus pidanud andma pooltele võimaluse esitada selle kohta oma seisukoht. Apellatsioonimenetluses esitas vastustaja kohtuasjas United States v. Reshard karistuse mõistmise küsimuses peetud kohtuistungi protokolli (dtl 583 jj), mille leheküljel 24 (dtl 606, tõlge dtl 637) sisaldub tekst, mida on tsiteeritud USA 06.02.2026 kirja teise lehekülje alguses ning kus kohtunik tõepoolest tõdeb, et olukord MDC Brooklyn’is on „palju parem kui eelmise aasta jaanuaris, kui [ta kirjutas] oma 7(11)
3-26-1805 arvamuse kohtuasjas United States v. Chavez [...]“. Seega on halduskohus vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste punktis 8 valesti tuvastanud asjaolu, millele tugineb kaebaja ning apellatsioonkaebuses osutatud vastuolu halduskohtu arutluskäigus ei toeta niisiis tegelikult kaebaja positsiooni.
14.Mis puudutab halduskohtu otsuse põhjenduste punktis 8 esitatud seisukohta, et kohtunik Furman ei olnud ka kohtuasjas United States v. Reshard otsuse tegemise ajal veendunud MDC Brooklyn’i tingimuste inimväärsuses, siis märgib ringkonnakohus, et eelviidatud asjas tehtud otsusest ei nähtu, mis põhjustel andis kohtunik soovituse paigutada süüdimõistetu karistuse kandmiseks mõnesse teise kinnipidamisasutusse, aga mitte MDC Brooklyn’i. Sama järeldus tuleb teha ka apellatsioonkaebusele lisatud kohtuasja United States v. Wedderburn (dtl 554 jj) dokumentidest. Vastustaja märgib õigesti, et neist ei nähtu mistahes põhjusi, miks otsustas kohtunik soovitada paigutada süüdistatava mõnesse muusse asutusse.
15.Toimikus olevatest eelviidatud USA kohtuasjade dokumentidest ei saa järeldada, et kinnipidamistingimused MDC Brooklyn’is võiksid tuua kaasa kaebaja inimväärikust alandava kohtlemise. Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et halduskohtule esitatud kaebuses ja apellatsioonkaebuses osundatud USA kohtute otsused seavad tõsiselt kahtluse alla USA Justiitsministeeriumi antud selgituste usaldusväärsuse. Mõne üksiku kohtuasja lahendamisel võetud kohtuniku seisukoht teatavas kinnipidamisasutuses valitsevate ebapiisavate olmetingimuste ja korralduse kohta ei luba järeldada süsteemsete puuduste esinemist või kaalukat tõenäosust, et vastavasse kinnipidamisasutusse paigutamise korral saab kinni peetavale isikule osaks inimväärikust alandav või muid tema põhiõigusi rikkuv kohtlemine. Sellega seoses on USA Justiitsministeeriumi 06.02.2026 kirjas, millest vastustaja on vaidlusaluse otsuse tegemisel juhindunud, selgitatud ka seda, et kohtunik Furmani seisukoht kohtuasjas Chavez ei ole asjaomases kohtupraktikas valdavaks kujunenud ning eelviidatud kohtuotsuse näol ei ole tegemist kohtulahendiga, „mis oleks häirinud asutusse vastuvõtmist või põhjustanud kohtusüsteemis laiemat paradigmanihet“ (vt dtl 306, esimene lõik).
16.Erinevalt kaebaja väidetust ei saa ringkonnakohtu hinnangul kohtuasjas United States v. Q and W tehtud otsusest järeldada, et USA Justiitsministeeriumi või vanglate ameti antud selgitusi ei saa usaldada. Viimati viidatud kohtuasjas karistuse määramist puudutanud kohtuistungi protokollist (dtl 44 jj) nähtuvalt ei keskendunud kohus tegelikult MDC Brooklyn’i olmetingimustele või vangistuse täideviimise korrale USA vanglates, vaid eelkõige küsimusele, kas või millised õiguslikud või praktilised takistused võivad hr Qle ja hr Wle reaalse vangistuse määramisel korral tekkida nende karistuse kandmiseks Eestisse saatmisega. Arusaadavalt võivad vangistustingimused, sh konkreetse isiku terviseseisundist tingitud erilise arstiabi kättesaadavus, perekonna ja lähedastega suhtlemise erilised raskused jms, olla USA kohtus kaalutlusargumentideks karistuse määramisel. Sellest aga, et kohus otsustab mingisuguses konkreetses asjas karistusena vangistust mitte kohaldada või anda soovituse mitte paigutada isikut karistuse kandmiseks mingisugusesse konkreetsesse vanglasse, ei saa teha järeldust, et kohus on hinnanud asjaomased vangistustingimused universaalsetele inimväärikuse nõuetele mittevastavaks. Selliseid konkreetseid ja süsteemseid puudusi, mis lubaksid asuda seisukohale, et vastavates tingimustes isiku kinni pidamine on põhiõigusi rikkuv, ei ole asjaomastes USA kohtute seisukohtades tuvastatud.
17.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vastustaja ei ole kaebajale osaks saavate kinnipidamistingimustega seoses uurimiskohustust rikkunud. Õige ei ole ka kaebaja seisukoht, et vastustaja oleks pidanud nõudma ja saama USA asutustelt kindla garantii selle kohta, millisesse kinnipidamisasutusse ja täpselt millistesse tingimustesse kaebaja paigutatakse. Kaebaja keskseks etteheiteks on see, et vastustaja kujundas oma seisukohta kaebajale USAs osaks saavate vangistustingimuste kohta USA asutustelt saadud ebausaldusväärsete ja tegelikku 8(11)
3-26-1805 olukorda vääralt kajastavate andmete põhjal ning jättis samas kasutamata võimaluse nende andmete õigsuse kontrollimiseks küsida seletusi neis tingimustes tegelikult viibivatelt Eesti kodanikelt. Sisuliselt leiab kaebaja, et vastustaja oleks pidanud koguma USA asutustelt saadud teabe kontrollimiseks täiendavaid andmeid sõltumatutest allikatest ning veenduma, et inimväärikust alandava kohtlemise võimalus on igal juhul välistatud. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu ning leiab, et kui puuduvad autoriteetsetest allikatest – näiteks kohtuotsustest, pädevate järelevalveasutuste hinnangutest, rahvusvaheliste organisatsioonide või laialdaselt tunnustatud inimõigusorganisatsioonide raportitest vms samaväärse kaaluga dokumentidest – pärinevad andmed selle kohta, et teatava riigi õigusnormid või neid norme eirav tavaline praktika ei taga süsteemselt selle riigi kinnipidamisasutustes üldiselt või teatavas konkreetses kinnipidamisasutuses inimväärikust austavaid kinnipidamistingimusi, võib Vabariigi Valitsus Eesti kodaniku väljaandmise otsustamisel usaldada väljaandmist taotlenud riigilt saadud teavet ega pea läbi viima üksikasjalikke vaatlus-, mõõtmis- vms toiminguid kinnipidamiskoha olemtingimuste kontrollimiseks. Detailsema teabe ja vajadusel seda kinnitavate dokumentide nõudmine on vajalik, kui esineb põhjendatud kahtlus varem esit.atud teabe usaldusväärsuses. Riikidevaheliste lepingute alusel toimuv rahvusvaheline justiitskoostöö rajaneb eelkõige vastastikkuse usalduse põhimõttel, mis muu hulgas hõlmab ka seda, et üks lepingupooleks olev riik peab teise lepingupoole õiguskorda iseenda õiguskorra aluspõhimõtetega piisavalt haakuvaks, et usaldada oma kodanik teise riigi võimu alla. Sellise haakuvuse kahtluse alla seadmiseks ei piisa üksikutest episoodidest, kus teise lepingupoole kinnipidamisasutuses kinni peetavat isikut on lubamatult koheldud. Toimikus viidatud USA kohtulahendites esitatud seisukohad ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust põhjendatud kahtluseks, et kinni peetavate isikute süsteemne hoidmine inimväärikust alandavates tingimustes või vanglateenistuse õigusvastane tegevus või tegevusetus kinni peetavate isikute turvalisuse, heaolu ja tervise kaitse tagamisel oleks omane USA vanglatele üldiselt või konkreetselt MDC Brooklyn’ile, ECCF-ile või HCCF-ile. Asjaolu, et USA kohtud on kas karistuse määramisel, vahistamise põhjendatuse kontrollimisel või isikute esitatud hagide alusel konkreetsetel juhtudel kinnipidamistingimustes esinenud puudusi tuvastanud, kinnitab pigem seda, et kinni peetavatele isikutele võivad olla teatud tingimustel tagatud nende õigusi rikkuva haldustegevuse vastu tõhusad õiguskaitsevahendid. Lisaks ei piirdunud vastustaja üksnes USA asutustelt saadud teabega, vaid tugines ka Eesti saatkonna justiitsatašee vahetu kogemuse pinnalt koostatud memorandumile. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et asjaomane memorandum (dtl 464) on piisavalt põhjalik ja usaldusväärne. Halduskohus hindab tõendeid oma sisveendumuse kohaselt ning apellatsioonkaebuse väited ei anna põhjust asuda seisukohale, et halduskohus on selles osas teinud hindamisvigu.
18.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et siinsel juhul oli USA asutuste kirjades antud teave koosmõjus Eesti saatkonna justiitsatašee memorandumis kajastatud andmetega piisav veendumaks, et kaebaja ei satu väljaandmise korral inimväärikust alandavatesse tingimustesse. Justiitsatašee ei pidanud nõudma kinnipidamistingimuste teemal privaatsete vestluste pidamise võimalust Eesti kodanikest kinnipeetavatega. Ringkonnakohus nõustub selles osas ka halduskohtu seisukohaga, et kaebusele lisatud J. ja C selgituses kirjeldatu ei luba samuti teha järeldust, et kinnipidamistingimused MDC Brooklyn’is oleksid sellised, mis toovad vähemalt tõenäoliselt kaasa kaebaja ebainimliku kohtlemise. Iseenesest ei ole põhjust kahelda, et kinnipidamistingimused USA vanglates on halvemad kui Eesti vanglates. Selleks aga, et põhjendatult keelduda isiku välisriigile väljaandmisest sealsete kinnipidamistingimuste mittenõuetekohasuse tõttu, ei piisa sellest, et tingimused on halvad, vaid peab olema piisav alus arvata, et need on sedavõrd halvad, et sellistes tingimustes kinni pidamine rikub tõenäoliselt inimväärikust alandava kohtlemise keeldu. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka J. ja C seletuses kajastatud olmeprobleemide pinnalt järeldada inimväärikust alandavat kohtlemist. Liiati tuleb sedalaadi seletuste usaldusväärsuse hindamisel arvesse võtta ka nende selgituste andjate 9(11)
3-26-1805 loomulikku huvi kajastada olukorda hullemana, kuna USA kohtupraktikast nähtuvalt võetakse eelvangistuses viibimise ajal kogetut arvesse ka süüdimõistmise korral määratava karistuse valikul. Eelnev ei tähenda, et kinni peetavate isikute seletused oleksid a priori ebausaldusväärsed, küll aga seda, et saades USA asutustelt adekvaatsena näiva teabe kinnipidamiskoha olmetingimuste ja elukorralduse kohta, mis haakus ka Eesti ametiisiku kohapealse visiidi käigus kogetuga ning sellise teabe tegelikkusele vastavuses kahtlemist nõudva muu autoriteetse teabe puudumisel ei pidanud vastustaja asuma intervjueerima ei kinni peetavaid isikuid ega tegema muid uurimistoiminguid.
19.Väljaandmisotsuse õiguspärasust ei saa väärata see, välisriigi kinnipidamisasutuses ei ole selle välisriigi õiguse seisukohast õigusvastase tegevuse võimalused viidud nullini. Sellist garantiid pole võimalik anda. Oluline on aga, et isikul oleks õiguste rikkumise korral adekvaatne võimalus oma õiguste kaitseks. Siinsel juhul ei ole mõistlikku põhjust kahtluse alla seada USA asutuste esitatud teavet, et õiguste rikkumise korral on kinni peetaval isikul võimalik esitada kaebusi vanglateenistusele. Vastustaja on kohaselt arvesse võtnud ka seda, et Washingtonis asuva Eesti saatkonna teatel (dtl 63) on Eesti kodanik pöördunud vangistustingimustega seoses konsulaarabi saamiseks ühel korral seoses arstiabi kvaliteedi ning vajaliku eridieedi puudumisega. Halduskohus on vaidlustatud kohtuotsuses õigesti märkinud, et teatavad probleemid ravikvaliteedi või ravijärjekordadega ei viita süsteemsele inimväärikust alandavale kohtlemisele vanglas. Halduskohus ja vastustaja on õigesti märkinud sedagi, et kaebaja ei ole tegelikult osutanud mistahes erilisele terviseseisundile, mille tõttu oleks tal tavalisest suurem risk jääda vajaliku abita. Üldine viide ärevushäire diagnoosimisele ei luba sellist järeldust teha.
20.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna USA asutuste antud teabe umbusaldamiseks piisavalt alust asjaolu, et vaatamata algsele lubadusele on Y ümber paigutatud MDC Brooklyn’i ning I. ja C on viimati nimetatud asutuses kinni peetud märksa kauem kui üksnes esmaste vastuvõtutoimingute tegemiseks. Kaebaja esitatud kirjavahetusest nähtuvalt tingis Y ümberpaigutamise viimase rahulolematus ECCF-is pakutava meditsiiniteenusega. Siinkohal ei saa Eesti kohtud asuda hindama, kas ümberpaigutamine oli vajalik, küll aga saab tõdeda, et ei Eesti ja USA vahel sõlmitud lepingust ega ühestki õigusnormist ega põhimõttest ei tulene, et USA ei võiks talle välja antud Eesti kodanikku paigutada ümber ühest kinnipidamisasutustest teise. Ka see, et I. ja C on pikemat aega olnud MDC Brooklyn’is ning et oma 04.05.2026 kirjas (dtl 294) on USA Justiitsministeerium märkinud, et pädev haldusasutus (United States Marshals Service) teeb „kõik endast oleneva, et majutada [kaebaja] ECCF-i (või HCCF-i), ei kinnita kinnipidamistingimuste kohta antud USA asutuste teabe ebausaldusväärsust. Isiku väljaandmist otsustav riik ei pea nõudma ja vastuvõttev riik ei pea andma mingisuguseid kindlaid garantiisid selle kohta, et välja antud isikut kriminaalmenetluse ajal või hiljem karistuse kandmiseks mõnda teise kinnipidamisasutusse ümber ei paigutata.
21.Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheitega, et vastustaja on jätnud põhjendamatult kontrollimata kinnipidamistingimused HCCF-is. Halduskohus tõdes õigesti, et vastustaja ei pidanud kontrollima kõiki võimalikke vanglaid, vaid võis usaldada USA asutuste kinnistust, et HCCF-i tingimused on samaväärsed ECCF-i omadega, kusjuures viimases valitsevat olukorda oli Eesti justiitsatašee ka kohapeal kontrollimas käinud. Halduskohus ja vastustaja on põhjendatult osutanud sellele, et kaebaja ei ole veenvalt põhjendanud, miks tuleks pidada tõenäoliseks, et HCCF-i kinnipidamistingimused on olulisel määral erinevad, ega esitanud andmeid, millest nähtuks sealsed süsteemsed vajakajäämised, mis tooksid tõenäoliselt kaasa kaeabaja ebainimliku kohtlemise.
22.Kokkuvõttes tõdeb ringkonnakohus, et vastustaja kogus menetluse käigus piisavalt teavet ja on seda nõuetekohaselt arvesse võttes ja kaalutlusvigu tegemata andnud lubatava hinnangu, et esineb ülekaalukas avalik huvi rahvusvahelise kuritegevuse vastase võitlusega seotud eesmärkide 10(11)
3-26-1805 saavutamise ning Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmise vastu, mistõttu on kaebaja väljaandmine vajalik ja sobiv meede ega piira kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt.
23.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole esitanud apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulusid puudutavaid dokumente, jäävad apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.