MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebus tühistada Keskkonnaameti 02.07.2025 korraldus nr 1-3/25/239 „Pruunkaru küttimismahu kehtestamine 2025/2026. jahiaastal“
Menetlusosalised
Kaebaja – MTÜ Eesti Suurkiskjad, seaduslik esindaja juhatuse liige Eleri Lopp Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Signe Lehtme
Menetlustoiming
Menetluse lõpetamine
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada haldusasja menetlus.
2.Kaebajal on võimalus taotleda riigilõivu tagastamist kooskõlas halduskohtumenetluse seadustiku § 104 lg-tega 8 ja 8 1, märkides taotletava summa suuruse ning esitades kohtule tagastamiseks vajalikud arvelduskonto andmed (vt määruse põhjenduste punkti 21).
3.Muus osas (s.o peale tagastatava riigilõivu) jäävad kummagi poole menetluskulud tema enda kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Halduskohtu menetluses on MTÜ Eesti Suurkiskjad kaebus tühistada Keskkonnaameti 02.07.2025 korraldus nr 1-3/25/239 „Pruunkaru küttimismahu kehtestamine 2025/2026. jahiaastal“ (edaspidi 02.07.2025 korraldus), millega kehtestati nimetatud jahiaasta
pruunkaru esmaseks küttimismahuks Eestis kokku 71 isendit. Korralduse andmise ajal kehtinud ning selle punktis 2.1 viidatud keskkonnaministri 28.05.2013 määruse nr 32 „Jahieeskiri“ (edaspidi jahieeskiri) § 5 lg-le 1 oli karujaht lubatud ajavahemikus 01.08.2025– 31.10.2025.
2.Praeguses haldusasjas kohaldati Tallinna Halduskohtu 29.07.2025 määrusega ajutist esialgset õiguskaitset, peatades 02.07.2025 korralduse kehtivuse 30 päevaks. Tallinna Halduskohtu 14.08.2025 määrusega esialgse õiguskaitse kohaldamine tühistati ning jäeti taotlus rahuldamata (resolutsiooni punkt 6). Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26.09.2025 määrusega Tallinna Halduskohtu 14.08.2025 määruse resolutsiooni punkti 6 ning rahuldas MTÜ Eesti Suurkiskjad esialgse õiguskaitse taotluse, peatades 02.07.2025 korralduse kehtivuse kuni haldusasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.
3.Keskkonnaamet vastas kaebusele 01.10.2025.
4.Kohus selgitas 03.06.2026 määruses, et tühistamisnõue on muutunud asjakohatuks, ning andis kaebajale võimaluse hiljemalt 15.06.2026 taotleda menetluse jätkamist tuvastusnõudes. Samaks tähtpäevaks oli kaebajal võimalus esitada andmed riigilõivu tagastamise jaoks, samuti vastuväited menetluskulu jaotuse osas ning menetluskulude nimekiri koos kuludokumentidega.
5.Kaebaja esitas 15.06.2026 seisukoha, milles taotles menetluse jätkamist 02.07.2025 korralduse õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõetult järgmised:
5.1.Üleminek tuvastusnõudele on vajalik ja põhjendatud ning kaebaja tugineb preventiivsele huvile, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust tema suhtes. Kaebajale teadaolevalt plaanib Keskkonnaamet jätkata karude küttimist arvukuse reguleerimise eesmärgil (kliimaministeeriumi jahinduse valdkonna juht Aimar Rakko intervjuu Vikerraadios 2026).
5.2.Tuvastuskaebuse lahendamine on kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Praegune olukord on tüüpiline halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 152 lg 2 kohaldamise juhtum. Kaebaja pöördus õigel ajal kohtusse tühistamisnõudega, kuid vaidlusalune haldusakt ammendus temast sõltumatult. See ei tähenda automaatselt, et kadus vajadus saada kohtulikku kaitset sama haldusakti vastu. Õigusvastasuse tuvastamine on vajalik, et vältida olukorda, kus igal jahiaastal korduvad samatüübilised ja kohtumenetluse kestuse tõttu ammenduvad haldusaktid jäävadki sisulisest kohtulikust kontrollist kõrvale. Samalaadsed pruunkaru küttimismahtu kehtestavad korraldused vaidlustas kaebaja ka haldusasjades 3-22-1629 ja 3-23-1659 ning kohtud tuvastasid seal korralduste õigusvastasused. Ringkonnakohtu seisukoht haldusasjas 3-22-1629 kinnitab, et tuleks lubada jätkutuvastuskaebuse menetlemist. Kaebaja huvi ei ole tagatud üksnes haldusasja 3-23-1659 tulemusega. Iga jahiaasta kohta antud korraldus on iseseisev haldusakt, mis tugineb eri faktilisele alusele. Ühe haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei kinnita automaatselt teise haldusakti õigusvastasust. Vaidlustatud 02.07.2025 korralduse õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga ning Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2026 otsus asjas 3-23-1659 ei saanud korralduse põhjendatust ega õiguslikku kvaliteeti kujundada. Viidatud lahendi alusel ongi vaja kohtulikku vastust küsimusele, kas vastustaja järgis korralduse andmisel loodusdirektiivi1 art 16 nõudeid.
Nõukogu 21.05.1992 direktiiv 92/43/EMÜ, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta
5.3.Menetluse jätkamise vajalikkust kinnitab asjaolu, et oluline osa menetlusest on läbi viidud. Menetluse lõpetamine ei oleks menetlusökonoomne ega tõhusat õiguskaitset tagav. Tuleb arvestada ka menetluse lõpetamise tagajärgi kaebajale. Olukorda tuleb tõlgendada kooskõlas EL keskkonnaõiguse tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega, mida arvestades ei tohi kohtulik kontroll samatüübiliste aktide üle sisuliselt ebapiisavaks muutuda.
6.Vastustaja palus 19.06.2026 vastuses menetluse lõpetada, põhjendades oma seisukohta järgmiselt:
6.1.Menetluse jätkamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Lähtudes Riigikohtu lahendist nr 3-20-580 ei ole üksnes soov mõjutada haldusorgani praktikat või saavutada avalike huvide parem kaitse piisav alus järeldamaks, et menetluse jätkamine on vajalik kaebaja enda õiguste kaitseks. Sellisest argumendist üksi ei piisa HKMS § 152 lg 2 kohaldamiseks. Kaebaja argumentatsioon menetluse jätkamiseks lähtubki eelkõige avalikust huvist ja halduspraktika kujundamise soovist. Keskkonnaasjades peab küll olema tagatud tõhus kohtulik kontroll, kuid see ei tähenda automaatselt, et iga kehtivuse kaotanud haldusakti suhtes tuleb menetlust jätkata tuvastusnõudes. Kaebaja ei ole näidanud, kuidas vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamine aitaks tal tulevikus oma õigusi tõhusamalt kaitsta.
6.2.Pärast 02.07.2025 korralduse andmist on oluliselt muutunud karu küttimise õiguslik regulatsioon. Jahieeskirja 05.04.2026 jõustunud muudatusega loobuti karu puhul jahiaja kehtestamisest ning mindi üle loapõhisele regulatsioonile, mille kohaselt toimub karu küttimine üksnes Keskkonnaameti loal ja tingimustel. Uue süsteemi kohaselt on küttimine erandlik ja Keskkonnaameti poolt eraldi kaalutletud otsus. Kuna tulevased load sõltuvad alati konkreetsetest faktilistest asjaoludest – nagu tekkinud kahjustused ja ohuhinnangud –, ei ole uued otsused võrreldavad vana korra alusel antud üldise korraldusega. Seetõttu ei mõjuta praeguses asjas tehtav õigusvastasuse tuvastamise otsus tulevaste lubade seaduslikkust ega hoia ära uusi vaidlusi. Kaebaja õiguskaitse sellest aga ei kannata, sest tal säilib täielik võimalus kõiki tulevikus antavaid individuaalseid küttimislube vajadusel kohtus eraldi vaidlustada.
6.3.Menetlusökonoomia argumendist üksi menetluse jätkamiseks ei piisa.
KOHTU PÕHJENDUSED
Menetluse lõpetamine
7.Puudub vaidlus, et nõue 02.07.2025 korralduse tühistamiseks pole selle ammendumise tõttu enam asjakohane. Seega esineb alus menetluse lõpetamiseks juhul, kui menetlust pole põhjendatud jätkata 02.07.2025 korralduse õigusvastasuse tuvastamise nõudes (HKMS § 152 lg 1 punkt 4 ja lg 2, vt kohtu 03.06.2026 määruse põhjenduste punkte 4 ja 5).
8.Riigikohus selgitas 28.10.2020 määruse nr 3-20-580 punktis 12, et õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek HKMS § 152 lg 2 alusel teenib ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks vajalikust tööst ära teinud. Samuti on säte abiks kaebajale, kes on valinud oma õiguste kaitseks õigel ajal õige õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult muutunud asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada. Tuvastamiskaebuse menetlemine peab aga olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. See võib nii olla näiteks juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju
hüvitamise nõude või kui tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks kaebajal muul moel oma õigusi tulevikus tõhusalt kaitsta.
9.Tuvastamiskaebuse menetlemist võib õigustada preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust kaebaja suhtes. Sellele huvile tuginedes peab isikul olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus võib tõenäoliselt asuda varasema haldusakti või toiminguga sarnasel viisil uuesti rikkuma isiku õigusi (vt Riigikohtu 04.11.2015 otsuse nr 3-3-1-48-15 punkti 10 ning 23.05.2025 määruse nr 3-24-797 punkti 25).
10.Kohus leiab, et tuvastusnõude menetlemine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kaebaja märgitud preventiivne huvi menetluse jätkamist praegusel juhul ei õigusta.
11.Asjaolu, et kaebaja pöördus 02.07.2025 korralduse peale kohtusse õigeaegselt ja haldusakt ammendus kaebajast sõltumatul põhjusel, ei ole piisav, et jaatada menetluse jätkamise vajadust. On tõsi, et sarnastes olukordades, s.o haldusasjades nr 3-22-1629 ja 3-23-1659, on kohtud pidanud põhjendatuks jätkata menetlust Keskkonnaameti korralduste, millega määrati pruunkaru küttimismahud jahiaastateks 2022/2023 ja 2023/2024, õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Tallinna Ringkonnakohus märkis haldusasjas 3-22-1629 tehtud 18.10.2024 otsuses (punkt 10) järgmist: „/.../ Kohtumenetlus siinse asjaga sarnastes asjades kestab üldjuhul kauem, kui kehtib haldusakt, millega määratakse küttimismahud konkreetseks jahiaastaks. Kui keelata sellistes asjades jätkutuvastamiskaebuse esitamine, ei oleks keskkonnaorganisatsioonidel sageli võimalik kohtusse pöördumise eesmärki saavutada. Tuvastamiskaebuse läbivaatamine teenib ka preventiivset huvi, sest usutavasti järgib KeA kohtute seisukohti järgmisteks jahiaastasteks pruunkaru küttimismahtude määramisel (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 15.02.2024 otsus nr 3-21-2778, p 11; vt ka Riigikohtu 28.09.2023 otsus nr 3-21-979).“.
12.Eelnevast ei tulene kohtu hinnangul, et keskkonnaorganisatsioonile peab haldusakti ammendumise korral alati võimaldama menetluse jätkamist, vaid selle vajalikkus oleneb siiski olukorrast. Nagu kohtu 03.06.2026 määruses (vt punkte 6–8) juba kirjeldati, siis haldusasjades 3-22-1629 ja 3-23-1659 tuvastasid kohtud sarnaste pruunkaru küttimismahtude määramise korralduste õigusvastasuse. Tallinna Ringkonnakohus andis 22.04.2026 otsuses haldusasjas 3-23-1659 samuti selged juhised seonduvalt loodusdirektiivi art-ga 16. Kohus leiab, et vastustaja edaspidise õigusvastase tegevuse vältimiseks ning kaebaja õiguste tõhusaks kaitseks tulevikus piisab haldusasjade 3-22-1629 ja 3-23-1659 menetlusest ning tulemitest. Vastab tõele, et neis haldusasjades korralduste õigusvastasuse tuvastamine ei kinnita seda, et õigusvastane on ka käesolevas haldusasjas vaidlustatav korraldus. Korraldused põhinevad erinevatel andmetel ning asjaolud pole üks-ühele samad, kuid vaidluste ese on olulises osas sarnane (sh loodusdirektiivi art 16 nõuded, jahieeskirja § 5 lg 1 kohaldamine, kaalumis- ja põhjendamiskohustuse ulatus). Võttes lähenemise, et haldusaktid peaksid preventiivse huvi rahuldamiseks olema viimse detailini sarnased, oleks tulemuseks teistpidi ebamõistlik olukord, milles kohtud peaksid läbi mitme astme menetlema vaidlust, mille tuuma kuuluvates küsimustes on juba varasemates vaidlustes selgus saavutatud. Vastustajale on teada, milliseid kriteeriume loodusdirektiivi alusel tulevikus järgida. Asjaolu, et kaebaja soovib veenduda vastustaja tegevuse õigusvastasuses ka käesolevas vaidluses, ei ole piisav menetluse jätkamise vajalikkuse jaatamiseks.
13.Kohus nõustub vastustaja väljatooduga, et täiendavalt tuleb arvestada jahieeskirja muudatustega. Nagu nähtub 03.06.2026 määruse joonealusest märkusest nr 2 2, siis on jahieeskirja § 5 lg 1 sõnastust korduvalt muudetud ning alates 05.04.2026 on vastav norm varasemast oluliselt erinev. Kui enne oli pruunkaru küttimine reguleeritud üldisema küttimismahu ja jahiaja määramisega, siis nüüdsest annab Keskkonnaamet karude varitsusvõi hiilimisjahiks loa, milles määrab küttimise ajavahemiku, ulatuse ning vajaduse korral muud tingimused. Muudatuse eelnõu seletuskiri3 kinnitab üleminekut loapõhisele regulatsioonile. Seletuskirja kohaselt on jahiaja kaotamise eesmärgiks käsitleda karu küttimist selgelt erandliku meetmena ning viia regulatsioon kooskõlla loodusdirektiivi IV lisa liikidele kehtiva rangema kaitsekorraga, ning loapõhine lähenemine tagab, et sekkumine on eelnevalt kaalutud, põhjendatud ja kontrollitav ning ei sea ohtu liigi soodsa kaitsestaatuse säilimist. Eelneva põhjal jagab kohus vastustaja seisukohta, et kaebaja edasine õiguste kaitse ei olene praeguse haldusasja tulemusest mh põhjusel, et uus või uued haldusaktid antakse teistsuguse regulatsiooni alusel. Ehkki kohus möönab, et ka jahieeskirja § 5 lg 1 uue sõnastuse korral tuleb jätkuvalt lähtuda loodusdirektiivi art 16 nõuetest (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.10.2024 otsuse asjas nr 3-22-1629 punkt 19, 22.04.2026 otsuse asjas nr 3-23-1659 punkt 12), siis on loapõhisele regulatsioonile üleminekuga soovitud sisse viia sisuline muudatus karude küttimise võimaldamisel, mistõttu on tõenäoline, et tulevased haldusaktid erinevad riigisisese õiguse pinnalt määral, et praeguses asjas tehtavad järeldused ei oleks uutes haldusaktides ja vaidlustes enam täielikult asjakohased. Mis aga puudutab juhindumist loodusdirektiivi nõuetest, siis selles osas on haldusasjades 3-22-1629 ja 3-23-1659 juba põhjalikud käsitlused ning juhised olemas.
14.Asjaolu, et kaebajale teadaolevalt plaanib Keskkonnaamet jätkata karude küttimist arvukuse reguleerimise eesmärgil, ei muuda kohtu järeldusi. Kohtud on selgitanud, et loodusdirektiiv ei võimalda pruunkarude küttimist nende asurkonna arvukuse reguleerimiseks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 22.04.2026 otsuse asjas nr 3-23-1659 punkt 17) ning loaandja ei saa seda seisukohta jätta arvestamata. Varasemates haldusasjades toodi välja, et karude küttimine on erandlik meede, milleks peavad esinema selged alused, ning sellest on lähtutud ka jahieeskirja § 5 lg 1 muutmisel. Kaebaja õigused ei oleks paremini kaitstud, kui kohus seda seisukohta veel ühes kohtuotsuses kordaks.
15.Arvestades haldusasjades 3-22-1629 ja 3-23-1659 tuvastusnõuete menetlemist, ei saa nõustuda kaebajaga, et samatüübilised haldusaktid jäävad halduskohtu kontrollist kõrvale ning seega pole tagatud tõhus õiguskaitse keskkonnaasjades.
16.Kokkuvõttes ei näe kohus, võttes arvesse menetletud sarnaseid haldusasju ning jahieeskirja § 5 lg 1 muutmist, et praeguses asjas tuvastusnõude menetlemine reaalselt kaebaja õiguste
Haldusasjas 3-23-1659 vaidlustatud 17.07.2023 korralduse andmise ajal oli § 5 lg 1 sõnastus järgmine: „Karule, välja arvatud poegadega emakarule, võib pidada varitsus- või hiilimisjahti 1. augustist 31. oktoobrini karu tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjustuste vältimise eesmärgil.“ Vahemikus 24.07.2023 – 04.04.2026 oli § 5 lg 1 sõnastus: „Karule, välja arvatud poegadega emakarule, võib pidada varitsus- või hiilimisjahti 1. augustist 31. oktoobrini karu tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjustuste vältimise eesmärgil või inimese elule või tervisele tekkiva ohu vältimiseks.“ Alates 05.04.2026 on § 5 lg 1 sõnastus: „Karule, välja arvatud poegadega emakarule, võib pidada varitsus- või hiilimisjahti ja jahti jahikoeraga karu tekitatud kahjustuste piirkonnas kahjustuste vältimise eesmärgil või inimese elule või tervisele tekkiva ohu vältimiseks Keskkonnaameti loal, milles määratakse küttimise ajavahemik, ulatus ning vajaduse korral muud tingimused.“
Muudatus viidi sisse energeetika- ja keskkonnaministri 27.03.2026 vastu võetud määruse „Keskkonnaministri 28. mai 2013. a määruse nr 32 „Jahieeskiri“ muutmine“ punktiga 12. Eelnõu seletuskiri on kättesaadav veebiaadressil https://eelnoud.valitsus.ee, eelnõu toimik 26-0289.
kaitsele midagi juurde annaks. Ainuüksi soov saada haldusaktile kohtulik hinnang ei õigusta menetluse jätkamist.
17.Kohtu hinnangul toetab menetlusökonoomia argument praeguses asjas pigem menetluse lõpetamist, kuna sel juhul ei pea kohtud mitmes astmes lahendama vaidlust, millele sarnaseid on juba korduvalt lahendatud.
18.Menetluse lõpetamise tagajärjed kaebajale ei ole rasked, kuivõrd menetluskulud jäävad poolte enda kanda, s.o vastustaja menetluskulu kaebajalt välja ei mõisteta. Kohtule ei nähtu kaebaja enda poolt kulude kandmist peale riigilõivu, mis on kaebajale osaliselt tagastatav ning tema kanda jääks vaid esialgse õiguskaitse taotluse riigilõiv (vt määruse punkte 20–22).
19.Seega kohus lõpetab haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel. Kaebajale on menetluse lõpetamise tagajärgi selgitatud (03.06.2026 määruse punkt 9). Menetluse lõpetamise korral puudub kaebajal õigus pöörduda sama nõudega samal alusel esitatud kaebusega uuesti kohtu poole (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg 1 punkt 2). Menetluskulud
20.Vastavalt HKMS § 104 lg 5 punktile 4 saab menetluse lõpetamise korral HKMS § 152 lg 1 punkti 4 alusel asjas tasutud riigilõivu tagastada. See hõlmab kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 20 eurot. Kuigi kaebaja tasus 28.07.2025 ka riigilõivu 20 eurot esialgse õiguskaitse taotluse eest, siis see ei kuulu tagastamisele, kuivõrd kohus tegi lõivustatud toimingu ning lahendas kaebaja taotluse. Lisaks nähtub kohtule kohtute infosüsteemist, et kaebaja tasus 20 eurot 20.08.2025 Tallinna Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse eest, kuigi määruskaebuse esitamine oli lõivuvaba (riigilõivuseaduse § 22 lg 1 punkt 9). Kohtule ei ilmne asja materjalidest, et kaebajale oleks ekslikult tasutud riigilõiv tagastatud, seega saaks kohus nimetatud lõivu tagastada HKMS § 104 lg 5 punkti 1 alusel.
21.Kuna kaebaja ei ole haldusasja toimikusse esitanud maksekorraldusi ning ta ei teatanud ka vastuseks 03.06.2026 kohtumäärusele, kellele ja millisele arveldusarvele riigilõivu tagastada, siis juhul, kui kaebaja soovib riigilõivu tagastamist, tuleb seda kohtult eraldi taotleda kooskõlas HKMS § 104 lg-tega 8 ja 81 ning teatada kohtule arvelduskonto number ja kontoomaniku nimi. Kohus tagastab sel juhul riigilõivu mitte enne käesoleva määruse jõustumist. Arvestades, et kaebajal tuleb riigilõivu tagasisaamiseks igatahes kohtule taotlus esitada, siis tuleks selles täpsustada ka tagastamisele kuuluvat riigilõivu summat, s.o eelkõige kas kohus saab õigesti aru, et määruskaebuse esitamisel tasuti ekslikult riigilõiv ning seda pole kaebajale tagastatud. Sel juhul kuuluks kaebajale tagastamisele kokku 40 eurot.
22.Kohus jääb 03.06.2026 määruse punktis 9 selgitatu juurde, et menetluse lõpetamisel haldusakti ammendumisest tulenevalt ei jää menetluskulud vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 6), vaid tuleb jagada vastavalt HKMS § 108 lg-le 4, mille kohaselt menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.04.2026 määruse haldusasjas nr 3-24-786 punkti 14). Ehkki vastustajat esindasid kuni 31.12.2025 vandeadvokaadid, siis pikaaegse kohtupraktika järgi ei mõisteta haldusorgani õigusabikulusid kaebajalt välja, kui vaidlus ei välju haldusorgani põhitegevuse raamidest, ning seda ka juhul, kui haldusakti andmisega seostusid keerukamad õigusküsimused (vt Riigikohtu 15.01.2024 otsuse asjas nr 3-21-50 punkti 37). Praegune vaidlus ei välju vastustaja põhitegevuse raamidest, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 4 alusel tema enda kanda. Kuna kaebaja ei esitanud vastuseks
03.06.2026 määrusele menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, siis on kohtule teadaolevaks kaebaja kantavaks kuluks vaid esialgse õiguskaitse taotluse riigilõiv 20 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.