3-25-3999/8 - Keskkonnaõigus - Jahindus - Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

3-25-3999 Jahiseaduse (JahiS) § 22 lg 2 alusel kehtestab hundi küttimismahu igal jahiaastal Keskkonnaamet, lähtudes Keskkonnaagentuuri ulukite seire aruandest (JahiS § 21 lg 4) ning jahindusnõukogu ettepanekust. Euroopa Liidus (EL) on hunt nõukogu 21.05.1992 direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (loodusdirektiiv) alusel kaitstav liik, kellele on ette nähtud nii elupaiga- kui ka isendikaitse. Eestile on tehtud liitumisläbirääkimiste tulemusel EL-ga geograafiline erand ning hunt on välja arvatud direktiivi II ja IV lisast ning üle viidud V lisasse, mis lubab meil liiki tegevuskava põhiselt küttida. Hundi Balti populatsiooni (sh Eesti osa) seisund on soodne ja kasvutrendis nii Eestis kui ka piiriülesel tasandil. Keskkonnaameti peadirektori 18.02.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/32 kinnitatud „Eesti suurkiskjate: hundi, ilvese ja pruunkaru kaitse- ja ohjamise tegevuskavas“ aastateks 2022–2031 (tegevuskava) on ühe olulise eesmärgina ära toodud vajadus säilitada iga-aastaselt 20–30 kutsikatega hundikarja (hundipesakonna) olemasolu enne jahihooaja algust. Tegevuskava näeb ühe meetmena ette suurkiskjate ohjamisalade korra rakendamise (p 6.2.1). Keskkonnaagentuuri poolt 2025. a-l läbiviidud analüüs kinnitas, et tegevuskavas seatud sihtväärtused (vähemalt 20 pesakonda ja põhipopulatsiooni suurus 140 isendit) arvestavad ettevaatusprintsiipi ja tagavad Eestis hundi soodsa seisundi. 2013. ja 2014. a-l viidi ohjamisalade moodustamise otstarbekuse hindamise eesmärgil läbi kaks teadusuuringut. Esimese uuringuga anti soovitused huntide küttimiseks, arvestades maastikulist tsoneeringut ning teise uuringu tulemusel on tehtud konkreetsemad ettepanekud suurulukite (sh hundi) küttimise ohjamisalade moodustamiseks. Alates 2018. a-st korraldatakse Eestis huntide küttimist ohjamisalade põhiselt, suunamaks küttimissurvet eelkõige kahjustus- ja loomakasvatuspiirkondadesse, säästes samal ajal loodusmaastikes elavaid ja kahjusid mittepõhjustavaid hundikarju. Nii on võimalik säilitada hundi asurkonna soodne seisund, hoidudes samal ajal ülemäärastest kahjudest lambakasvatusele. Keskkonnaagentuuri aruandes „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2025” (ulukiseire aruanne) on 2024. a asurkonna suuruse (31 poegadega karja), küttimismahu ja asurkonna juurdekasvunäitajate põhjal prognoositud hundi arvukuse mõningast vähenemist võrreldes 2024. a-ga, kuid see jääb suure tõenäosusega kõrgemaks kui 25 pesakonda. Ulukiseire aruande lisas „Ettepanek hundi küttimise korraldamiseks 2025. aastal 1. osa” (ulukiseire aruande lisa) leitakse, et hundi asurkonna suuruse, küttimismahu ja juurdekasvunäitajate põhjal on prognoositud 2025. a sügiseks liigi arvukuse püsimist 2024. a sügisega samal tasemel (31 kutsikatega karja) või selle tagasihoidlikku langust. Praeguste teadmiste kohaselt on tänavused huntide juurdekasvunäitajad olnud sarnased prognoositule, jäädes tavapärase varieeruvuse piiresse isegi juhul, kui praeguseks teadaolevatele pesakondadele uusi enam juurde ei lisandu. 15. oktoobri seisuga on Mandri-Eestis usaldusväärne informatsioon olemas vähemalt 25 hundi pesakonna kohta. Küttimislimiidi ettepaneku tegemisel on arvestatud hundi juurdekasvu tavapärase varieeruvusega (p 2.7) ning et hundi peamiste saakliikide – metskitse, metssea ja põdra ˗ arvukus on viimaste aastate jooksul vähenenud. Lähtudes ülalmainitud eesmärgist ja et säilitada tasakaal hundi ja tema saakloomade vahel, samas vähendada survet karjakasvatuspiirkondades ning arvestades, et ettepaneku tegemise hetkeks on Eestis teada 25 hundipesakonda, on Keskkonnaagentuuri esialgne küttimisettepanek 96 isendit. Arvestades, et Keskkonnaameti poolt enne jahihooaega väljastatud erilubade alusel on kütitud 12 hunti, kujuneb kehtestatava küttimismahu suuruseks 84 isendit. Küttimismaht jaotatakse ohjamisalade jahipiirkondade vahel vastavalt Keskkonnaagentuuri ettepanekutele ja Keskkonnaameti kogutud andmetele ulukikahjustuste kohta jahipiirkondades 2025. a-l ajavahemikus 01.05.2025˗30.09.2025. Täiendavate hundi vaatlusandmete lisandumisel ja kahjustuste esinemisel teeb Keskkonnaagentuur Keskkonnametile ettepaneku täiendava limiidi kehtestamiseks. 2(12)

3.MTÜ Eesti Suurkiskjad (kaebaja) esitas 04.11.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti 31.10.2025 korralduse nr 1-3/25/361 tühistamiseks. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse peatada vaidlustatud korraldusega reguleeritav hundijaht kuni vaidlustatud kohtumenetluses tehtava lahendi jõustumiseni. Taotluse kohaselt ohustab laiaulatusliku hundijahi jätkamine liigi elujõulisust ja soodsa seisundi saavutamist. Vaidlustatud korraldus on pöördumatuid tagajärgi tekitav, sest 84 isendi tapmist ei ole hiljem võimalik heastada. 2024. a-l jäeti haldusasjas nr 3-24-3025 esialgne õiguskaitse rahuldamata, kuid lõplik kohtuotsus puudub. Hundi arvukus on langenud alates 2023. a-st järgmiselt: 2023. a-l pesakondi 39, 2024. a-l pesakondi 31, 2025. a-l pesakondi 25. Esialgse õiguskaitse rakendamata jätmine looks olukorra, kus potentsiaalselt õigusvastase korralduse alusel lastakse maha kümneid isendeid, kelle kaitse on tagatud loodusdirektiivi, Berni konventsiooni ja Århusi konventsiooni alusel. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei põhjusta ulatuslikke kahjustusi kariloomadele või põllumajandusele. Puuduvad igasugused analüüsid, kuidas mõjus eelmise aasta jaht kahjustustele, huntide arvukusele. Ulukiseire aruannetest võib igal aastal lugeda, et jätkuvalt ei kasutata piisavalt ennetust. Keskkonnaagentuuri andmetel on huntide põhjustatud kahjud viimastel aastatel vähenenud ning moodustavad kogu põllumajanduslikust kahjust marginaalse osa. Seega ei ole tegemist majanduslikult olulise ega süsteemse probleemiga, mis õigustaks liigi hävitamist riiklikul tasandil. Vaidlustatud korralduse järgi on tänavu kevadel hundi tekitatud kahjustusjuhtumite hulk pisut väiksem eelmise aasta sama perioodiga võrreldes. Enim juhtumeid on registreeritud Viljandi- ja Raplamaal. Viljandimaal registreeritud juhtumitest on enamus toimunud Soomaa rahvuspargis ja selle lähemas naabruses, kus piirkonnas elav hundikari on selgelt puudulike karjakaitse ennetusmeetmete tõttu hakanud aktiivselt kasutama toiduna kohaliku veisekarja juurdekasvu. Seega on alusetu määrata üldiseid küttimislubasid üle riigi kaitsealuse liigi küttimiseks, kui vastustaja ise ka nendib, et ennetust ei tehta. Lisaks on Soomaal eraldi eriload juba määratud. Väide, et kiskjate küttimine vähendab kahjusid, ei vasta teaduslikule konsensusele. Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et huntide tapmine võib hoopis suurendada rünnakute sagedust, sest häiritud karjastruktuur sunnib nooremaid ja kogenematuid isendeid ründama kergemat saaki (sh kariloomi). Ennetavad meetmed on kahjude vältimisel märksa tõhusamad. Elektrikarjused, valvekoerad, karjatamise ajutine muutmine ja kohalike teadlikkuse tõstmine on oluliselt vähendanud rünnakuid piirkondades, kus neid rakendatakse järjepidevalt. Suurkiskjate tegevuskava järgi peaks ennetustegevustesse rohkem investeerima, kuid tänaseni on olukord, kus panustatakse rohkem kahjustuste kompenseerimisse kui ennetusmeetmetesse. Hundi küttimise peatamine ei põhjusta Eesti ühiskonnale laiapõhjalist kahju. Kahjude tekkimisel on kahjusaajal võimalus kompensatsiooniks. Euroopa Kohus on selgitanud, et sotsiaalmajanduslikud põhjused ei ole tähtsamad kui liigikaitselised. Eelkõige tuleb tagada liigi soodne seisund, tuginedes parimale teadusele.

3-25-3999 on hundi kaitsestaatus soodne, kuna on täidetud kõik kolm loodusdirektiivi art 1 p i toodud kumulatiivset tingimust. Vaidlustatud korraldus tugineb 2022. a-l kinnitatud tegevuskaval, kuhu on koondatud riigil olemasolev parim teadmine. Küttimismahu määramisel on lähtutud teadusuuringute põhjal Eestis moodustatud ohjamisaladest ja teaduspõhiselt koostatud Keskkonnaagentuuri 2025. a ulukiseire aruandest koos lisaga. Hundi Balti populatsiooni (sh selle Eesti osa) seisund on soodne ja kasvutrendis nii Eestis kui ka piiriüleselt. EL-i piiridesse jääva Balti populatsiooni arvukuseks hinnati 2018. a-l ligi 1700–2200 ja 2022. a-l ligi 2190–2790 hunti. Korraldusega määratud küttimismahu realiseerimisel säilib hundi populatsiooni EL-i osa piires huntide ränne sellisel määral, et liik püsib oma looduslikus elupaigas elujõuline pikema aja jooksul, liigi looduslik levila ei ole vähenemas ning olemas on piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene. Hundi populatsiooni seisundi hindamisel teeb Eesti teiste liikmesriikidega (sh Läti ja Leedu) tihedat koostööd. Keskkonnaameti seisukohta toetab ka Keskkonnaagentuuri 2025. a-l koostatud analüüs „Eesti hundi soodsa võrdlusasurkonna suuruse määramine ja selle võrdlus suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavas toodud hundi asurkonna lävendväärtustega“. Hunt on loodusdirektiivi V lisa liik ning sellega on lubatud Eestis hunti tegevuskavapõhiselt küttida. Tegevuskava eesmärgina on ära toodud vajadus säilitada iga-aastaselt 20˗30 kutsikatega hundikarja olemasolu enne jahihooaja algust. See tagab ühest küljest elujõulise hundi asurkonna säilimise Eestis, teisalt hoiab kontrolli all hundi tekitatud kahjustusi põllumajandus- ja lemmikloomadele. Hundi populatsioon ei ole langenud ebasoodsasse seisundisse, s.o alla tegevuskavas märgitud miinimumi, vaid on olnud turvaliselt sellest piirarvust kõrgemal. Hundi arvukuse trendi võib pidada stabiilseks ning arvukuse kõikumisi soovitud piirides võib selle liigi puhul pidada täiesti normaalseks. Alates 2002. a-st on hundi arvukus suurenenud ligi kolm korda. Iga-aastased hundi küttimismahud on kõikunud sel perioodil vahemikus 32˗173 ning iga-aastased küttimislimiidid ning kaitsemeetmed on koostatud lähtuvalt hundi seirest tulenevast arvukusest ja eesmärgist seda vastavalt kas tõsta, säilitada või langetada (nn adaptive management). Esialgne küttimismaht on määratud kooskõlas ettevaatuspõhimõttega. Isegi juhul, kui kogu antud kvoot realiseeritakse ning pesakondade lõplik arv jääks praegu teadaolevale 25 tasemele, ei ohustaks see hundi soodsat seisundit ning pesakondade arv oleks 2025. a-l ülalpool suurkiskjate tegevuskavas toodud 20 pesakonna alampiiri. Arvestades, et küttimisperioodile eelnev kindlalt teadaolevate pesakondade arv on mõnevõrra väiksem kui eelmisel jahiaastal, on Keskkonnaamet määranud eelmise aastaga võrreldes ka väiksema küttimislimiidi. Suurkiskjate (hunt, ilves, pruunkaru) kaitse- ja ohjamise tegevuskava aastateks 2012–2021 eesmärgiks oli säilitada iga-aastaselt 15–25 kutsikatega hundikarja. Hundi asurkond on Eestis kasvutrendis, mistõttu on esialgse õiguskaitse kohaldamise tulemusel tekkiv surve jahilubade andmiseks väljaspool jahiaega vastuolus avaliku huviga. Riigi jaoks on oluline ka maapiirkondades elavate inimeste elatusallikate kaitse ehk regionaalpoliitiline avalik huvi. Samuti on oluline kasutada säästlikult riigi vahendeid seoses kiskjakahjude hüvitamisega. Seega on tegevuskavas seatud kaks omavahel seotud eesmärki: 1) hoida pesakondade arv vahemikus 20˗30 ja 2) vältida kahjustuste sageduse tõusu. Ajal, mil pesakondade arvukus oli tegevuskavas väljatoodud vahemikust kõrgem, olid suuremad ka kahjustused, ning sellest tuleb järeldada, et tegevuskavas on seatud optimaalne arvukuse piir, aitamaks vältida kahjustuste kasvu. Pesakondade arvukuse hoidmine tegevuskavas välja toodud vahemikus tagab hundi soodsa seisundi. Alam-Pedja ja Põhja-Läänemaa hundi küttimise ohjamisaladel on hundi küttimismaht eraldatud vaid konkreetsele kahjustusalale, kus 2025. a-l on esinenud märkimisväärsed hundikahjustused, ning mujal loodusmaastikus, sh Alam-Pedja ja Leidisoo LKA-l ning Läänemaa Suursoo MKA-l, ei ole lubatud hundijahti pidada. 4(12)

5.Tallinna Halduskohus jättis 14.11.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Esialgse õiguskaitse menetluses tuleb üldjuhul vältida põhivaidluse äraotsustamist. Kaebaja saavutaks esialgse õiguskaitse kohaldamisel kaebusega soovitud eesmärgi enne asja sisulist lahendamist, sest kohtumenetlus kuni lõpplahendi jõustumiseni kestab kahtlusteta kauem kui hundi 2025/2026. jahiaasta. Kaebuse perspektiivi ei saa praeguses menetlusstaadiumis lugeda väga heaks. Hundipopulatsioon on alates 2023. a-st Eestis vähenenud, kuid 2023. a-l loeti hunte kokku 39 pesakonda, mida saab pidada kõrgeimaks huntide arvu näitajaks Eestis viimasel sajandil. Alates 2002. a-st on huntide arv Eestis kolmekordistunud. Ulukiseire aruande lisa kohaselt olid vahetult enne korralduse kehtestamist olemas usaldusväärsed andmed 25 hundipesakonna kohta, kuid on tõenäoline, et lõplik pesakondade arv, mille saab määratleda pärast lumikatte saabumist, on mõnevõrra suurem. 2024. a-l loendati kokku 31 pesakonda. 07.03.2025 jõustus muudatus, millega muudeti hundi kaitsestaatust ja tõsteti Euroopa looduslike liikide ja looduslike elupaikade kaitse konventsiooni (Berni konventsiooni) II lisast (rangelt kaitstud loomaliigid) ümber III lisasse (kaitstud loomaliigid). Loodusdirektiivi art 1 p i kohaselt loetakse liigi kaitsestaatust soodsaks, kui asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed näitavad, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud pikema aja jooksul ja liigi looduslik levila ei ole vähenemas ega vähene ka lähitulevikus ning selle liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks on olemas piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene. Euroopa Komisjon esitas 09.03.2025 ettepaneku muuta hundi kaitsestaatust loodusdirektiivis, et viia see vastavusse hiljutise muudatusega Berni konventsioonis. Komisjoni ettepanek näeb ette hundi viimise EL-i loodusedirektiivi IV lisast (rangelt kaitstud liigid) V lisasse (kaitstud liigid). See tähendab, et hundi suhtes ei kehti enam range küttimiskeeld, kuid liikmesriigid peavad tagama, et hundi arvukuse kontrollimine oleks kooskõlas liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamisega. Eesti jaoks kehtib aga juba praegu erand, mis võimaldab hunti küttida. Seega ei saa iseenesest olla vaidlust asjaolus, et hunti tohib Eestis põhimõtteliselt küttida. Sama kinnitas Euroopa Kohus 12.06.2025 otsuses kohtuasjas C-629/23, kus Riigikohus küsis eelotsust Eesti hundipopulatsiooni kohta. Euroopa Kohus leidis, et hundi soodne kaitsestaatus peab olema olemas ja seda tuleb hinnata kohalikul ja riigi tasandil. Vaidlustatud korraldus tugineb 2022. a-l kinnitatud suurkiskjate: hundi, ilvese ja pruunkaru kaitse ja ohjamise tegevuskavale aastateks 2022˗2031. Tegevuskava ühe olulise eesmärgina on ära toodud vajadus säilitada iga-aastaselt 20˗30 kutsikatega hundikarja (hundipesakonna) olemasolu enne jahihooaja algust. Tegevuskavast saab järeldada, et ühiskondlik kokkulepe on huntide arvukuse soovitav ülempiir (30 pesakonda), kuid alampiir (20 pesakonda) tugineb parimatele kättesaadavatele teadusandmetele huntide asurkonna seisundi kohta Eestis (lk 63). Ehkki kaitsealune liik, on hunt siiski suurkiskja, mistõttu saab 30 pesakonda pidada ühiskonna taluvuse piiriks.

3-25-3999 Keskkonnaagentuuri ulukiseire aruandes on 2024. a asurkonna suuruse (31 poegadega karja), küttimismahu ja asurkonna juurdekasvunäitajate põhjal prognoositud hundi arvukuse mõningast vähenemist võrreldes 2024. a-ga, kuid see jääb suure tõenäosusega kõrgemaks kui 25 pesakonda. Keskkonnaamet ongi arvestanud eelneva küttimisperioodiga ning on määranud eelmise aastaga võrreldes väiksema küttimislimiidi. Keskkonnaagentuuri poolt 2025. a-l läbiviidud analüüs kinnitas, et tegevuskavas seatud sihtväärtused (vähemalt 20 pesakonda ja põhipopulatsiooni suurus 140 isendit) arvestavad ettevaatusprintsiipi ja tagavad Eestis hundi soodsa seisundi. Korraldusega määratud küttimismahu realiseerimisel säilib hundi populatsiooni EL-i osa piires huntide ränne sellisel määral, et liik püsib oma looduslikus elupaigas elujõuline pikema aja jooksul, liigi looduslik levila ei ole vähenemas ning olemas on piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene. Seni esitatud seisukohtadest ja tõenditest ei nähtu, et kuni 84 isendi küttimisel 2025/2026. jahiaastal oleks hundi asurkonnale Eestis pikemaajaliselt oluline negatiivne mõju. Kolmel eelneval aastal on küttimismahud olnud märkimisväärselt suuremad kui 84 isendit. Küttimisest hoolimata on huntide arvukus Eestis viimastel aastatel suurenenud. Huntide juurdekasv küttimiseta oleks vahemikus 30˗50% aastas. Huntide küttimisega seotud sarnastes vaidlustes on kohtupraktikas leitud, et esialgse õiguskaitse kohaldamisel tuleb anda suurem kaal avalikele huvidele, sh regionaalpoliitilisele huvile kaitsta maapiirkondades elavate karjakasvatajate elatusallikaid ning vajadusele kasutada säästlikult riigi vahendeid seoses kiskjakahjude hüvitamisega. Tallinna Ringkonnakohus on kahes kohtuasjas (huntide küttimismaht 2020/2021. a-l (haldusasi nr 320-2368) ning 2024/2025. aastal (haldusasi nr 3-24-3025)) tühistanud halduskohtu määrused, millega kohaldati esialgset õiguskaitset. Ringkonnakohus on mõlemal juhul hinnanud kaebuse eduväljavaateid väheseks ning avalikku huvi huntide küttimiseks ja nende populatsiooni piiramiseks kaalukamaks. Seejuures on kaebaja ja kaebuse argumendid olnud suuresti samad. Ringkonnakohus on leidnud, et väide, et huntide populatsioon on Eestis väljasuremisohus, on liialdatud. Vastustaja tõi välja, et Keskkonnaameti 14.04.2025 käskkirjaga nr 1-1/25/65 „Looma tekitatud kahju hüvitamine“ kompenseeriti 2024. a eest kiskjakahjusid kokku 265 685,97 euro eest, lisaks maksti välja hüvitis ennetustegevuse eest kokku 130 873,64 eurot ning need summad ei näita kogu kahju suurust. Seega on huntide arvukuse ohjamine üks viis kahjustusi ennetada või vähendada. Esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkiv surve jahilubade andmiseks väljaspool jahiaastat ei oleks avalikes huvides (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 04.01.2021 määrus nr 3-20-2368, p 19). Huntide ründe ohjamiseks on võimalik paigaldada ennetavaid meetmeid (elektrikarjused, tarasid jne), kuid eelnev ei ole kahjude optimeerimiseks praegust huntide arvukust arvestades piisav meede. Juhul kui kaebus rahuldatakse ja selgub, et küttimislimiit oli korraldusega määratud liiga suur, saab seda võtta arvesse järgmise jahiaasta küttimislimiidi määramisel.

3-25-3999 tähtsamad kui art 2 p-s 3 mainitud võimalus arvestada ka sotsiaalsete ja kultuuriliste mõjudega. Isegi kui huntide kui arvukus on võrreldes 2002. a-ga kasvanud, ei ole vastustaja tõendanud, et hundi seisund on soodne ja seda ka pikaajaliselt. Alates 2002. a-st on huntide arvukus kõikunud mitmel aastal ja olnud languses samuti mitmel aastal. Tartu Ülikooli teadlaste arvates ei ole seire Eestis piisavalt läbipaistev ja tõenditepõhine. Hundi populatsioonidünaamika hinnang põhineb Eestis suures osas vaatlustel, mistõttu on veapiirid populatsiooni arvukusele väga laiad. Tegevuskava iseenesest ei määra ega käsi suurkiskjate tapmist. Küttimine on võimalik vaid juhul, kui hundi soodne seisund on tagatud. Olemasolevate andmete põhjal nii väita ei saa. Majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi vajadusi ning piirkondlikke ja kohalikke iseärasusi võib arvesse võtta vaid juhul, kui hundi soodne seisund on kindel. Huntide soodsa staatuse säilimise osas eksisteerib kahtlusi. M. Hindrikson on suurkiskjate tegevuskava koostajana 17.01.2024 selgitanud, et tegevuskavas antud arvulised eesmärgid ei ole otseselt seotud loodusdirektiivi soodsa kaitsestaatuse definitsiooniga. Eesti terioloogia teadurid on teravalt kritiseerinud Eesti suurkiskjate seire täpsust ja selle põhjal tehtud optimistlikke järeldusi. Suure tõenäosusega vähendab jätkuvalt suur küttimissurve Eesti hundipopulatsiooni funktsionaalsust ja elujõulisust. IUCN-i punase nimestiku kriteeriumite järgi on Eestis hundi väljasuremisrisk hinnatud klassi „ohualdis“. Keskkonnaagentuuri analüüs ei vasta piisavalt täpselt küsimusele, kas hundi seisund on Eestis soodne. Hetkel on plaanitud esimese osana küttida 250-st hundist 84 + 12 erilubadega. Suremus oleks 38,4% populatsioonist, mis ületab oluliselt teaduskirjanduses aktsepteeritud jätkusuutliku ülemmäära (22˗29%). See on selgelt üle kriitilise 33% piiri, mille puhul enamik mudeleid näitab populatsiooni langust. Arvestatud pole ka looduslikku suremust 8˗12%, salaküttimist, teedel hukkunud hunte jne. Eestis on olnud pea iga-aastaselt küttimismäär ca 40%. Väär ja tõendamata on seisukoht, et suurkiskjate tegevuskavas toodud alampiir (20 pesakonda) tugineb parimatele kättesaadavatele teadusandmetele huntide asurkonna seisundi kohta. Numbrid tegevuskavas on ainult huvigruppide kokkulepe ehk väljendab üksnes majanduslikke huve. Keskkonnaagentuuri 2025. a-l läbiviidud analüüs on anonüümne ja terioloogia teadur E. Tammeleht andis sellele hinnangu, et sealsed andmed pole pädevad. Halduskohtu väide, et kohtupraktika kohaselt tuleb anda suurem kaal avalikele huvidele, sh regionaalpoliitilisele huvile, ei lähe kokku Tallinna Ringkonnakohtu poolt karude osas tehtud määrusega nr 3-25-2491, kus kohus leidis, et võimalike kahjustuste ohtu ei saa pidada ilmselgelt ülemääraseks. Põllumajanduskahju tekkimine on ennetatav ja/või kompenseeritav. Nii Euroopas kui Ameerikas on kümnete aastate jooksul tehtud piisavalt uuringuid, et hundikahjustused on pea täielikult võimalik ära hoida ennetusmeetodeid kasutades. Mitmed teadusuuringud ja projektid on näidanud, et ennetusmeetmed (nt elektrikarjused, karjakoerad, öiseks ajaks karja kinnipanek, aktiivne karjavalve jms) suudavad oluliselt vähendada kariloomade ründeid isegi olukorras, kus hundipopulatsioon on arvukas. Teadusuuringud ei kinnita üheselt uskumust, et seadusliku hundijahi lubamine peaks vähendama ebaseaduslikku küttimist. Kuna huntide saakloomade arvukus on languses, langeb huntide arvukus lähiaastatel läbi looduslike tingimuste nagunii, seda enam on küsitav sellisel määral huntide küttimine. Pikemas perspektiivis mõjutavad Eesti hundi populatsiooni Eesti-Venemaa vahele ehitatavad piiritarad. Kuigi need on kaugemale ulatuvad mõjud, eeldavad need reageerimist juba täna. Aastatel 2023˗2025 on hundipesakondade arv vähenenud 36%, mis viitab, et liik on surve all. 84 hundi tapmine põhjustaks pöördumatuid tagajärgi, mida ei saa hiljem heastada. Århusi 7(12)

7.Keskkonnaamet palub 25.11.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata, jäädes varasema seisukoha juurde. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine tooks kaasa põhivaidluse äraotsustamise. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väidet, et hundi populatsiooni seisund ei ole Eestis loodusdirektiivi järgi soodne. Kehtiva hinnangu alusel on Eestis hundi seisund loodusdirektiivi tähenduses soodne ja seda ei saa praeguse kohtuasja raames ümber hinnata. Loodusdirektiivi alusel kaitstavate liikide seisundit hinnatakse mitte siseriiklike õigusaktide ega ka arvukuse iga-aastase kõikumise alusel, vaid loodusdirektiivi alusel. Loodusdirektiivi art 17 alusel liikmesriikide poolt iga kuue aasta tagant koostatava direktiivi rakendamise aruandes on arvukuse trendi hindamise lühiajaline periood 12 aastat (2 aruandeperioodi), pikaajaline 24 aastat. Nende sees olevaid arvukuse lühemaajalisi kõikumisi ei käsitata trendina. Sellest järeldub, et loodusdirektiivi tähenduses on seisundi hinnang kehtiv järgnevad kuus aastat. Keskkonnaamet lähtub küttimiskvoodi andmisel kehtivast seisundi hinnangust ning loodusdirektiivi seisundi hinnangu ümberhindamine ei ole Keskkonnaameti pädevuses. Seetõttu väljub praeguse kohtuasja raamidest vaidlus selle üle, kas hundi seisund on loodusdirektiivi tähenduse soodne või mitte. Vastustaja 10.11.2025 seisukoha p-s 12 toodud tabelist on näha, et huntide arvukus on olnud alati tegevuskavas märgitud piirides. Seega ei ole korraldus vastuolus ka siseriiklikult seatud eesmärkidega. Korraldusega määratud küttimismahu realiseerimisel säilib hundi populatsiooni EL-i osa piires huntide ränne sellisel määral, et liik püsib oma looduslikus elupaigas elujõuline pikema aja jooksul, liigi looduslik levila ei ole vähenemas ning olemas on piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene (s.o täidetud on loodusdirektiivi art 1 p i). Kuigi võib rääkida vajadusest teha uusi ja veelgi täpsemaid uuringuid, ei saa teha järeldust, et riigil praegu olemasolevad andmed ei ole asjakohased või hundi seisund ei ole loodusdirektiivi kohaselt soodne või hundil on Eestis väljasuremise oht. Keskkonnaamet sai seega vaidlusaluse korralduse andmisel lähtuda sellest, et kehtiva seisundi hinnangu kohaselt on hundi kaitsestaatus Eestis loodusdirektiivi tähenduses soodne ning ka korralduse alusel küttimismahu täielikul realiseerimisel ei ohustata tegevuskavas seatud eesmärke. Halduskohus on õigesti arvestanud avalikku huvi. Kaalul on kaks keskkonnakaitselist huvi. Üks on hundi asurkonna soodsa seisundi tagamine loodusdirektiivi tähenduses ning teine on liigi kaitse ja ohjamine pikaajaliste, teaduslikul meetodil kogutud andmete alusel. Olukorras, kus kehtiv seisundi hinnang loodusdirektiivi tähenduses on soodne, saab loodusdirektiivi V lisa liikide puhul küttimismahu määramisel arvestada ka muid huve. Seejuures ei saa ühtegi seotud huvi või inimeste gruppi pidada tühiseks. Keskkonnaagentuuri poolt haldusasjas nr 3-20-2368 Riigikohtule esitatud seisukohas toodi välja, et kaebaja viidatud E. Tammelehe arvamuses esinevad puudused, sh on seal esitatud väited, mis on teaduslikus mõttes kaheldavad ning kuna puuduvad viited allikatele, ei ole võimalik neid kontrollida. Teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist Keskkonnaameti ega kohtu poolt ei takista see, et E. Tammelehel või M. Hindriksonil on teistsugune seisukoht. Aastate keskmiselt on Eestis huntide küttimismäär olnud 40%, kuid huntide arvukus ei ole seejuures vähenenud. Eesti hundiasurkonna modelleerimine viimase 20 aasta andmete põhjal näitab, et maksimaalne jätkusuutlik küttimismäär (kütitud isendite osakaal hundi üldarvukusest sügisel) on keskmiselt 40 (34˗46)%. See määr on võrdne asurkonna potentsiaalse juurdekasvumääraga ning arvestab lisaks juurdekasvule kõigi suremusteguritega (sh liiklusõnnetused, ebaseaduslik küttimine jne). Kuna hundi juurdekasvupotentsiaal sõltub 8(12)

17.Käeolevas menetlusetapis ei saa pidada kaebust ilmselgelt perspektiivituks. Lõplik hinnang kaebuse eduväljavaatele tuleb halduskohtul anda kaebuse sisulise läbivaatamise käigus. Seejuures tuleb kohtul täiendavalt hinnata, kas hundi kaitsestaatust võib pidada soodsaks ning kas vaidlustatud küttimismäär on kooskõlas huntide soodsa staatuse säilimisega. Riigikohtus on pooleli haldusasi nr 3-20-2368, milles vaieldakse hundijahi küttimismahtude õiguspärasuse üle 2020/2021. jahiaastaks. Nimetatud asjas küsis Riigikohus Euroopa Kohtult eelotsust küsimuses, kuidas hinnata hundi soodsat kaitsestaatust loodusdirektiivi alusel ning millist tähendust omab seejuures asjaolu, et Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) punase nimestiku kriteeriumite järgi on hunt Eestis hinnatud kategooriasse „ohualdis“. Euroopa Kohus selgitas 12.06.2025 otsuses kohtuasjas C-629/23, et kuigi loodusdirektiivi art 12 koostoimes direktiivi IV lisa p-ga a kohaselt kuulub hunt üldjuhul „ühenduse tähtsusega“ liikide hulka, mille puhul tuleb art 12 tähenduses tagada „range kaitse“, siis välistab IV lisa a selle range kaitse mh Eesti hundipopulatsiooni suhtes (pd 33˗34). Liikmesriigil on siiski kohustus tagada, et liigi isendite loodusest võtmine ja kasutamine oleks kooskõlas selle liigi soodsa kaitsestaatuse säilitamisega (p 38). „Soodsa kaitsestaatuse“ määratlemiseks ei ole loodusdirektiivi üheski sättes viidatud IUCN-i punasele nimestikule või kriteeriumitele, mille kohaselt on see kasutusel näitajana selle kohta, kas liik on soodsas kaitsestaatuses või mitte (p 49). Seega ei välista liigi klassifitseerimine IUCN-i punasesse nimestikku ja kategooriasse „ohualdis“, et selle liigi kaitsestaatust liikmesriigi territooriumil peetakse siiski soodsaks, kui loodusdirektiivi art 1 p i teises lõigus ette nähtud kumulatiivsed tingimused on täidetud (p 51). Euroopa Kohus tõi välja ka selle, et liikmesriigi olukorda iseloomustavad majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised vajadused ning piirkondlikud ja kohalikud iseärasused võivad olla asjakohased selle kindlakstegemisel, kas liikmesriigi territooriumil esineva liigi kaitsestaatus on soodne või mitte loodusdirektiivi art 1 p i tähenduses, eeldusel, et täidetud on kõik direktiivi art 1 p i teises lõigus seatud kolm kumulatiivset tingimust (p-d 68˗69).