Keskkonnaõigus › Jahindus

3-23-1659 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Nõukogu 21.05.1992 direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta

2(16)

3-23-1659 suurkiskjate (hunt, ilves, karu) asurkondade olemasolu nõuab ühiskonnalt valmisolekut nendega koos eksisteerida ning taluda sellega kaasnevaid mõjusid. Kuniks riik kompenseerib põllumajandusloomadele ja mesilatele tekkivad kahjud, ollakse sallivamad, kuid mitte piiritult, kui kahjude hulk ja inimeste kokkupuutevõimalus suurkiskjatega kasvab. Veelgi enam vähendaks ühiskonna toetust raske vigastuse või surmaga lõppenud karu rünnakud inimese vastu. Selliselt lõppevad ohuolukorrad oleks otseselt vastuolus loodusdirektiivi art 2 lg-ga 3. Kindlasti kasvaks sellega ka nõudlus karu arvukuse oluliseks vähendamiseks, mis omakorda võib ohtu seada karu soodsa seisundi Eestis. Karu arvukuse kasvuga suureneb tõenäosus inimese ja karu vaheliseks konfliktiks, seda eriti asulate lähedal, kuhu põlistest elupaikadest välja tõrjutud peamiselt nooremad isendid tulevad endale elupaika ja toitu otsima. KeA-le on 2023. esimesel poolaastal teada antud 9 juhtumist, kus inimese ja karu teed ristusid. Häirekeskuse riigiinfo telefonile laekus selliseid teateid sama aja kohta 25. Paljud neist leidsid aset asulate läheduses ja mitmel juhul tundis inimene reaalset hirmu karu rünnaku ees. Reeglina inimesed nendest kohtumistest ametkondadele teada ei anna, sest puudub arusaam, mida sellistel puhkudel üldse ette võtta. Pigem jagatakse infot karuga kohtumiste ja nende tegevusjälgede (nt väljaheited kodulähedaste liikumisteede ääres) kohta kogukonna liikmete vahel, et teineteist ohu eest hoiatada. Inimeste suurenev ohutunne karu suhtes ei ole otseselt mõõdetav, kuid meediakajastusi on järjest sagedamini ja KeA-le edastatud infot arvesse võttes on karude arvukusest tingitud kokkupuudete sagenemine ja konfliktide ohu suurenemine siiski selge. Viimastel aastatel on seoses karude arvukuse tõusuga suurenenud ka nende osalusega liiklusõnnetuste arv: 2013–2017 hukkus Eestis liiklusõnnetustes aastas 1–2 karu, alates 2018. aastast 5–7 isendit aasta kohta. Võib eeldada, et legaalse tegevuse lubamine vähendab ja ennetab väga suure tõenäosusega karude ebaseaduslikku küttimist (Rootsi näide). Loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-s c toodud erand karu küttimiseks ei eelda, et oluline kahju (rünnak inimesele) oleks aset leidnud. Pruunkarude küttimisele puudub rahuldav alternatiivne lahendus. Karu tekitatud kahjustuste ennetamise esmased lahendused on võimalike kahjukannatajate poolt ohustatud vara (eeskätt mesitarud) kaitsemeetmete rakendamine ja nende subsideerimine, kahjustuste hüvitamine riigi poolt; avalikkuse ja sihtrühmade teadlikkuse tõstmine kahjude ennetusmeetmete ning inimese käitumise kohta. Nende alternatiivide aktiivsel propageerimisel ning toetuste tulemusel on paaril viimasel aastal vähenenud mesitarude kahjustused. Küll ei ole võimalik täielikult vältida silorullide ning vilja kahjustamist. Ühtlasi puudub alternatiiv, et kõrge ja tõusva arvukuse juures välistada võimalik oht inimestele. Küttimise ning karude käitumise vaheliste seoste uuringute tulemusel saab väita, et teema on kompleksne (arvukuse tihedus, vanuseline struktuur, sugude suhe, toidu kättesaadavus), kuid käitumuslik seos küttimisega on olemas. Karud väldivad rohkem inimest nendel aladel (nt ei liigu radadel), kus toimub küttimine, kütitavas populatsioonis on loomad inimese suhtes ettevaatlikumad/aremad. Erand ei kahjusta populatsiooni soodsa kaitsestaatuse säilimist, sest pruunkarude populatsioon on Eestis väga heas seisus ja arvukus on viimastel aastatel olnud jätkuvas tõusutrendis – seda ei ole mõjutanud ka varasemate aastate küttimine. KAUR-i küttimisettepanek on määrata pruunkaru esialgseks küttimismahuks 2023/2024. jahiaastal Eestis kokku 96 isendit, sellest Harju maakonnas 11, Ida-Viru maakonnas 15, Jõgeva maakonnas 13, Järva maakonnas 13, Lääne maakonnas 1, Lääne-Viru maakonnas 16, Põlva maakonnas 2, Pärnu maakonnas 5, Rapla maakonnas 3, Tartu maakonnas 8, Valga maakonnas 1, Viljandi maakonnas 7 ja Võru maakonnas 1. Ettepaneku tegemisel on arvestatud pruunkaru asustustihedust, juurdekasvunäitajaid, arvukuse muutust viimase nelja aasta jooksul, eelnevate aastate küttimisstruktuuri ning 2022. a ja 2023. a kahjustuste paiknemist ja ulatust. KAUR-i ettepanekul ei kehtestatud 2023/2024. jahiaastal Hiiu ja Saare maakonnale pruunkaru küttimismahtu. Harju maakonna puhul on tehtud ettepanek mitte 3(16)

3-23-1659 lubada pruunkaru küttimist seoses emakarude küttimisega varasematel aastatel Nissi ja Padise jahipiirkondades ning Lääne maakonnas Linnamäe, Nõva, Palivere, Riguldi, Risti ja Variku jahipiirkondades. Põhjendatud on kehtestada 2023/2024. jahiaasta pruunkaru küttimismaht vastavalt ulukiseire aruandes toodud soovitustele. Maakondliku küttimismahu jagamisel jahipiirkondade vahel on arvesse võetud pruunkaru kahjustuste esinemist ja inimestele ohuolukordade esinemisega seotud juhtumeid jahipiirkondades; samuti asjaolu, et karud liiguvad kõrge asustustihedusega piirkondadest (nt Ida-Viru ja Jõgevamaa) üle maakondade piiride madalama asustustihedusega piirkondadesse (nt Lääne-Viru ja Harjumaa), kus tekitavad ka kahjustusi või põhjustavad ohuolukordi (sh satuvad asulatesse, elamute lähedale, maanteedele jne). Muu hulgas lubatakse karu küttida kahjustuste ja ohuolukordade ennetamiseks ka piirkondades, kus kõrge arvukuse tõttu on kahjustuste ja ohuolukordade tekkimine tõenäoline. Kui kahjustuspiirkonna jahipiirkonnad augustikuu jooksul eraldatud küttimismahtu ei realiseeri, siis septembris ja oktoobris võivad realiseerimata küttimismahtu edasiste kahjustuste ja ohuolukordade vältimise ja ennetamise eesmärgil kasutada ka teised maakonna jahipiirkonnad. KeA ei nõustu MTÜ Eesti Suurkiskjad arvamusega korralduse eelnõu kohta. Korralduses ei lubata karude küttimist inimpelglikkuse säilitamise eesmärgil, vaid kahjustuste ning ohuolukordade vältimiseks ja ennetamiseks (mh piirkonniti karu kõrge asustustiheduse tõttu). Samuti ei ole karude tekitatavate kahjude ärahoidmiseks kõikjal võimalik rakendada tarastamist ning seda eriti suuremate alade puhul (karud teevad kahju ka suurtele viljapõldudele, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda on koostanud KeA-le ka sellekohase märgukirja).

3-23-1659 silorullide vedamine ladudesse on tehniliselt teostatavad ennetusmeetmed ning järelikult rahuldavad alternatiivid. Kaebaja analüüsis aastatel 2013–2018 karude tekitatud kahjusid. Statistika järgi on silorullidele tekitatud kahjudest suur osa leidnud aset majadest kaugel ning sügise keskel või lõpus, s.t kahjud on tekitatud vedelema jäetud silorullidele. Ühelgi juhtumil ei kaitstud palle nt piirdeaiaga, rääkimata lattu vedamisest. Silorullide kahjustamise teateid on Eestis väga vähe võrreldes sellega, kui palju neid rulle valmistatakse ja põldudele vedelema jäetakse. 6 a jooksul teatatud 510 mesilaskahjustuse põhjal selgub, et elektriaeda ehk elektrikarjust kasutati ennetusmeetmena ainult 5% juhtudest (25 juhtumit). Nendest 25 juhtumist paaril juhul (0,4% kõigist juhtudest) oli kasutusel suurkiskjate vastu efektiivseim ehk 5 traadiga elektrikarjus. Ka nendel kahel juhtumil ei või teada, kas aiad olid hooldatud, piisava pinge alla või üldse töökorras. Paljud kahjusaajad (eriti mesinikud) ei ole aastate jooksul muutnud oma praktikat ja on lasknud tekkida uusi kahjustusi, ilma et pärast esimese kahju ilmnemist oleks võetud kasutusele varasemast efektiivsemaid ennetusmeetodeid. Statistikas ei olnud ühtegi teadet karu poolt viljale tekitatud kahjudest. Ka pole KeA korralduses ära näidanud, et kahjud viljale oleks eriti olulised ja vilja kaitseks pole olemas rahuldavaid mitteletaalseid alternatiive. Tegemist on tavapärase äririskiga, millega on põllumehed aastaid hakkama saanud. Kaebajal pole kasutada uuemat statistikat, kuid KeA ei ole korralduses ära näidanud, et pärast 2018. a-t tekitatud kahjustusjuhtumite puhul oleks olnud kasutusel adekvaatsed ennetusmeetmed. Tõendamiskohustus on haldusorganil. Korralduses ei ole antud hinnangut, kui palju kahjusid eranditega ära hoitaks ning kas selle tulemuseni ei jõutaks ka alternatiividega. Mitteletaalsed ennetusmeetodid on palju efektiivsemad. Seda kinnitab E. Tammelehe eksperthinnang (kaebuse lisa 1). Viimasest selgub ka, et siiani ei ole teadusuuringutes leitud seost karude küttimise ja kahjude ärahoidmise vahel. Seoses loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-s c nimetatud erandiga on oht olemas, kuid see on väike, võrreldes ühiskonnas esinevate muude ja oluliselt suuremate riskidega, mida inimesed tolereerivad. Suurim oht tekib jahiolukordades, mil karu kaitseb ennast. Loodusdirektiivi mõttes peab olema oht reaalne, mitte eeldatav. Vastustaja seletus, et väga paljud inimesed võivad karusid karta, ei ole piisav tõestus, et kütitud karud olid inimestele reaalselt ohtlikud. Maakondlike küttimislubade jagamine tähendab, et tapetakse isendeid, kes potentsiaalselt kunagi kahju ei tekitaks ja tegu on lihtsalt üldise arvukuse piiramisega. Tartu Ülikooli teadlased on välja toonud, et Eesti suurkiskjate seire ei ole teaduspõhine 2. Seega on alust karta, et arvukust taastama hakanud karude asurkonnale tehakse liiga. Kahe eelmise aasta peale kütitud ligi 200 isendit on väga suur osa asurkonnast. Vaidlustatud korraldus ei erine oma põhjenduste poolest eriti eelmise aasta korraldusest, mis tunnistati õigusvastaseks. Ringkonnakohtu selgitusel pidi vastustaja komisjoni teatises toodud kontrolliskeemi kohaselt ära näitama, et konkreetse arvu karude küttimine aitab ära hoida oluliste kahjustuste tekkimise suure tõenäosuse, kuid vastustaja pole seda teinud.

https://arvamus.postimees.ee/7667699/tartu-ulikooli-teadlased-eesti-suurkiskjate-seires-on-aeg-ule-minnategelikule-teaduspohisusele

5(16)

3-23-1659 taandub küsimusele, kas vaidlustatud korraldusega pruunkaru küttimismahu määramine 2023/2024. jahiaastaks oli kooskõlas loodusdirektiivist tulenevate nõuetega ning piisavalt põhjendatud. Seejuures on osaliselt sarnaste põhjendustega 2022/2023. jahiaastaks küttimismahtu kehtestav korraldus jõustunud kohtuotsusega praeguseks tunnistatud õigusvastaseks (haldusasi nr 3-22-1629). Viidatud haldusasjas avaldatud kohtute seisukohad on asjakohased ka siinse asja lahendamisel, mistõttu kohus järgib neid ega pea vajalikuks kõiki põhjendusi täies mahus korrata. Tallinna Ringkonnakohus selgitas 18.10.2024 otsuses (p 20), et loodusdirektiivi IV lisas ei ole Eestile tehtud pruunkaru puhul mingeid erandeid ja pruunkaru küttimine on seega lubatud loodusdirektiivi art-s 16 nimetatud tingimustel ja korras. Vastupidine seisukoht ei ole seega põhjendatud. Loodusdirektiivi art 16 lg 1 järgi võib liikmesriik teha teatud juhtudel direktiivi art-te 12, 13 ja 14 ning art 15 p-de a ja b sätetest erandi, kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levialal, mh eriti oluliste saagi-, karja-, metsa- , kalamajandus-, veemajanduskahjude ja muud liiki omandiga seotud kahjude ärahoidmiseks (punkt b) või rahva tervise ja elanikkonna ohutuse huvides või muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused ning kasu, mida keskkond saab erandite andmisest (punkt c). KeA selgitusel on erandimeetme rakendamise eesmärgiks kahjude (sh nii vara kui ka inimese elu ja tervist puudutavate kahjude) vähendamine ning ennetamine. Seega on tuginetud nii p-dele b kui ka c. Vastustaja pidi ära näitama, et 96 pruunkaru isendi küttimine 2023/2024. jahiaastal aitab ära hoida oluliste kahjustuste tekkimise suure tõenäosuse. Kahju tuleb tõendada (see ei tohi olla puht hüpoteetiline) ning see peab vähemalt suures osas olema omistatav konkreetsele loomaliigile (vt Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus C-601/22, p-d 70-72; Tallinna Ringkonnakohtu 18.10.2024 otsus nr 3-22-1629, p 21). Seoses varakahjudega on KeA vaidlustatud korralduses viidanud, et 2020. ja 2021. a-tel oli pruunkaru tekitatud kahjustuste hulk mesindusele suurem kui kunagi varem, samas viimasel kahel aastal on võrreldes eelmise aasta sama perioodiga KeA-le teavitatud kahjustuste hulk mõnevõrra vähenenud (korralduse p 2.6). KeA kirjeldatud trendi kinnitab ka ulukiseire aruanne, millest KeA on korralduse andmisel lähtunud. Aruande kohaselt oli karu tekitatud kahjustuste hulk mesindusele 2022. a-l, võrreldes aasta varasemaga, üle kahe korra väiksem ja kahjustatud mesitarude arv viimase nelja aasta madalaim. Samuti märgitakse, et 2023. a kevadel oli kahjustuste hulk taas kahanenud eelmise aasta sama perioodiga võrreldes (dtl 584). Enim kahjustusi oli Järva- ja Viljandimaal, 2022. a-ga võrreldes olid kahjustused kasvanud vaid Ida-Viru- ja Jõgevamaal, kuigi päris puutumata ei jäänud mesilad üheski Mandri-Eesti maakonnas (dtl 587 ja joonis dtl 588). Suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavast nähtub, et karu tekitatud kahjustused on olnud Eestis seotud peamiselt mesilate rüüstamisega. Tegevuskavas kirjeldatakse, et 2020. a-l kahjustasid pruunkarud KeA-le teadaolevalt 221 korral 179 mesilas 511 mesitaru (2019. a-l vastavalt 193 korral 163 mesilas 354 tk) ning viimaste aastate keskmine registreeritud karu kahjustatud mesilasperede arv on olnud ca 300. Tegevuskavas on välja toodud, et karude tekitatud registreeritud kahjude arv on viimastel aastatel kasvanud, kuid märgitud, et ilmselt on kasvanud ka teadlikkus kahjude teatamise ja hüvitise saamise võimalusest, mis võib omakorda olla tõstnud kahjuteadete edastamise aktiivsust (dtl 705). Samuti viidatakse sellele, et karude arvukuse tõusuga on samal ajal tõusnud mesinduse populaarsus ja mesilate arv ning sellega seoses ka kahjustuste tõenäosus (dtl 713). Kaebusele vastates selgitas KeA, et kuna karude tekitatud kahju juhtumite arv on 2022. ja 2023. a-tel oluliselt väiksem, näitab see, et korralduses välja toodud alternatiivsed meetmed täidavad koosmõjus oma eesmärki. Sellise järeldusega ei saa nõustuda. 31.07.2023 seisukohas 6(16)

3-23-1659 märkis KeA, et 2020. a-l kütiti 92 karu, 2021. a-l 85 karu, 2022. a-l 91 karu (dtl 665). 2023/2024. jahiaastal kütiti 95 karu. KeA esitatud andmetest nähtuvalt on kütitud isendite arv viimastel aastatel (2020–2023) seega olnud suhteliselt sarnane. Samas on 2022. ja 2023. a-tel KeA-le teavitatud karu tekitatud kahjustuste hulk nii KeA selgitusel kui ka ulukiseire aruandest nähtuvalt oluliselt vähenenud, seevastu 2020. a ja 2021. a-l oli pruunkaru tekitatud kahjustuste hulk mesindusele suurem kui kunagi varem. Seega ei nähtu, et just karude küttimine, mille suurusjärk on olnud viimastel aastatel väga sarnane, oleks mesilate rüüstamisega seotud kahjude vältimisele omanud positiivset mõju. Karude poolt kariloomade võimaliku kahjustamise kohta on nii suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavas (dtl 704) kui ka ulukiseire aruandes (dtl 588) märgitud, et kariloomade murdmist karude poolt juhtub Eestis väga harva ja seda statistikat ei ole mõtet esitada. Kariloomadele tekitatud kahju ennetamise vajadusele ei ole vaidlustatud korralduses ka tuginetud ning seega puudub vajadus seda kahju põhjalikumalt käsitleda. Vaidlustatud korralduses on põgusalt viidatud ka silorullide ja vilja kahjustamisele karude poolt. Ulukiseire aruandest nähtub, et lõhutud silorullide kogused, aga ka kahjustuste trend on võrreldavad mesitarude omadega: 2021. a jäi silma rekordiliste silopallide lõhkumistega, kuid 2022. a-l lõhuti karude poolt silorulle võrreldes 2021. a-ga üle kolme korra vähem (dtl 588). Seirearuande kohaselt tekitavad karud olulisi kahjustusi ka põllukultuurides, eelkõige maisi-, kaera- ja nisupõldudel, kuid selle kohta puudub statistika ja lisaks võib olla keeruline või lausa võimatu hinnata, kui suur ühest või teisest põllust on rüüstatud karude ning kui suur osa metssigade poolt (dtl 589). Seega ei ole põllukultuuridele tekitatud kahju omistatav konkreetselt karudele. Kokkuvõttes nähtub korralduse aluseks olevast ulukiseire aruandest 2023. a kohta, et kõigis Mandri-Eesti maakondades oli mesilate ja/või silorullide kallal käidud, kuid märksa vähem kui eelneval kolmel aastal. Teistest eristub selgelt Järvamaa, kus kolmel viimasel aastal on karu kevadised ründed mesilatele olnud suurimad ning on aasta-aastalt kasvanud (dtl 589). Eelnevat arvestades ei ole veenvalt ära näidatud, kuidas 96 pruunkaru isendi küttimine 2023/2024. jahiaastal aidanuks ära hoida eriti oluliste kahjustuste tekkimise suure tõenäosuse. Seega ei ole täidetud erandile b tuginemise esimene eeldus. Ennekõike arvukuse piiramine ei saa olla erandi kohaldamise eesmärgiks. Ulukiseire aruandes on märgitud, et kuigi karu kahjustuste hulk on kahtlemata seotud karude arvukusega, mängivad väga olulist rolli ka muud tegurid, mis võivad aastati suurel määral kõikuda: esiteks loodusliku toidu rohkus ning kättesaadavus sügisesel nuumaperioodil (vajadus mesitarude kallale minna väheneb toidu hea kättesaadavuse korral), teiseks omaniku poolt kahjustuste ennetamiseks tarvitusele võetud abinõud ja riigipoolne tugi sellele, kolmandaks võimalikele kahjustajatele suunatud küttimise õnnestumisele (dtl 588). Viimase kohta nähtub seirearuandest, et nii mesilakahjustuste tekitajateks kui ka silorullide kahjustajateks peetakse eeskätt noori karusid, kes teevad seda enda suurema energiavajaduse tõttu või lihtsalt mängulustist (dtl 588). Samas on välja toodud, et küttimissurve on suurenenud täiskasvanud emakarudele (dtl 591). Esitatud andmed ei võimalda järeldada, et just letaalsete ning mitteletaalsete meetmete kombineerimine on andnud soovitud tulemuse eriti oluliste kahjude vältimisel. Kuna letaalsete meetmete kasutamine on viimastel aastatel toimunud sarnases mahus, tuleb soovitud tulemuse saavutamine omistada pigem mitteletaalsete meetmete kasutamisele. Kuivõrd kahjustuste hulk võrdluses aastatega 2020 ja 2021 on seega eeldatavasti ennekõike mitteletaalsete meetmete kasutamise tõttu märkimisväärselt vähenenud, ei ole ühtlasi piisavalt põhjendatud ega tõendatud, et olemas ei oleks rahuldavat alternatiivset lahendust, mis võimaldaks saavutada taotletava eesmärgi. Sellist järeldust kinnitab suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskava, milles märgitakse, et üldiselt soovitatakse maailmas suurkiskjate kahjustuste puhul toetada kahjustuste ennetusmeetmeid ning need on viimasel aastakümnel 7(16)

3-23-1659 tugevalt tõusnud (dtl 703). Tegevuskavas on seejuures analüüsitud aastateks 2012–2021 koostatud suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskava täitmist ning leitud, et on selgeid signaale, et ellu viidud ennetusmeetmed (kiskjatõrjeaiad ja karjavalvekoerad) on väga tõhusad (dtl 713). Elektrikarjuse kasutamise võimalusele kui tõhusa meetme olemasolule viitas ka Tallinna Ringkonnakohus 18.10.2024 otsuses (p 34). Vaidlustatud korralduses on KeA samuti selgitanud, et korralduses nimetatud alternatiivide aktiivsel propageerimisel ja toetuste tulemusel on viimastel aastatel vähenenud mesitarude kahjustused. Seega ei ole täidetud ka muude rahuldavate vahendite puudumine kui teine erandile b tuginemise eeldus. Eelnevast tulenevalt puudub vajadus hinnata erandi kohaldamise kolmandat aspekti ehk seda, kas erandi kohaldamine kahjustaks karu populatsiooni soodsa kaitsestaatuse säilitamist. Vastustaja on korralduse andmisel tuginenud lisaks loodusdirektiivi art 16 lg 1 punktile c. Jahieeskirja § 5 lg 1 lubab karule jahti pidada inimese elule või tervisele tekkiva ohu vältimiseks. Sellekohased põhjendused on esitatud korralduse p-s 2.7, kuid need jäävad siiski väga üldsõnaliseks. Neist ei selgu, kas karudest KeA-le või Häirekeskusele teatanud inimesed on karusid näinud metsas käies või on märkimisväärselt suurenenud karude kohtamine just aktiivse inimtegevusega aladel. Kuigi korralduses kirjutatakse, et paljud kohtumised toimusid asulate läheduses, on ka see viide väga üldine, jättes täpsustamata isegi kohtumiste suurusjärgu, samuti selle, kas või kuidas on karude viibimine asulate läheduses varasemaga võrreldes muutunud. Suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavast nähtub, et karud üldiselt väldivad aktiivse inimtegevuse (nt linnade) lähedust (dtl 693). Ehkki karuga kohtunud inimestes tekkinud hirmule on korralduses viidatud, ei selgu sellest ka üldistatult, mitmel juhul karuga kohtunud inimene karu rünnaku ees reaalset hirmu tundis ja kus selline kohtumine toimus (kas metsas või asula läheduses; millistes maakondades või jahipiirkondades). Samuti ei nähtu esitatud põhjendustest hinnangut, kui palju suureneb tõenäosus karurünnakuteks seoses karude arvukuse kasvuga. Isegi kui karudega kokkupuudete sagenemisest järeldada karude arvukuse tõusu, ei saa ainuüksi sellega automaatselt põhjendada suuremat ohtu elanikkonnale. Erandeid tuleb rakendada kitsalt ja nende vajadust konkreetselt põhjendada, mis aitaks tagada nende kohaldamise kontrollitavust. Seega ei piisa rahvatervise ja elanikkonna ohutuse tagamise vajaduse erandile tuginemisel ainuüksi üldistest põhjendustest seoses pruunkarust lähtuda võiva ohuga. Põhjendatud kahtlus inimese elule või tervisele tekkivast ohust peaks tuginema teaduslikele andmetele, kuid praegusel juhul selliseid veenvaid andmeid esitatud ei ole. Suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskava järgi on karu rünnakud inimese vastu haruldased (dtl 690, dtl 707). Ka kaebaja esitatud terioloogi E. Tammelehe selgituses (dtl 10) on välja toodud, et Eestis on viimase 23 aasta jooksul toimunud teadaolevalt 4 inimese vigastusega lõppenud karu rünnakut, kuigi karu arvukus on ametlikele andmetele tuginedes jäänud sel perioodil vahemikku 700–1000 isendit (võrdlusena oli ulukiseire aruande kohaselt karude üldarvukus 2022. a suvel 900–950 isendit). Terioloog on selgitanud ka seda, et karu arvukuse muutus ei ole karu rünnakute selgitamiseks piisav (karu rünnakut ei saa välistada ka väga väikese arvukuse korral, dtl 11). Lisaks ei ole korralduse aluseks olnud seirearuandes esitatud küttimisettepaneku kohaselt küttimise eesmärgina nimetatud vajadust vältida ohtu inimese elule või tervisele, vaid eesmärgina on nimetatud eeskätt kahjustuste ennetamist (dtl 592). Seirearuandes tuginetakse ka sellele, et kuna tol aastal oli iseseisvunud noori karusid varasemate aastatega võrreldes rohkem, lubas see küttimiskvooti mõnevõrra suurendada. Selline põhjendus ei kinnita eesmärki või vajadust vältida ohtu inimese elule või tervisele, vaid viitab pigem soovile piirata pruunkarude arvukust. Inimese ja karu vaheliste konfliktide ohu suurenemise käsitlemisel on vaidlustatud korralduses viidatud, et inimeste suurenev ohutunne karu suhtes ei ole otseselt mõõdetav, kuid meediakajastusi sellistest konfliktidest on järjest sagedamini. Tuginetakse ka vajadusele 8(16)

3-23-1659 säilitada karude inimpelglikkus. Samas ilmneb korralduses viidatud, ajakirjas Eesti Jahimees ilmunud Tiit Randveeri artiklist „Kui ohtlik on karu?“3, et aastate 2000–2015 kohta maailmas olemasolevatest andmetest 664 karurünnaku kohta on järeldatud, et karurünnakute sagedus ja fataalsus on suurem piirkondades, kus inimasustus on hõre ja karude oma tihe. Selle põhjuseks toodi analüüsis asjaolu, et karud ja inimesed on ilmselt õppinud tiheda inimasustusega aladel koos eksisteerima ning ohtlik konflikt tekib pigem seal, kus karusid on tihedalt, aga inimene harv külastaja. Samuti on T. Randveer märkinud, et tema käsitletud artiklis ei täheldatud karude ohtlikkuse erinevust paigus, kus liiki kütitakse ja kus ei kütita, tuues küll välja, et võib olla ka teistsuguseid seisukohti. Sarnaselt on E. Tammeleht oma arvamuses esile toonud, et uuringud ei kinnita küttimise olulisust karurünnakute vähendamisel (dtl 11). Korralduses on viidatud mitmele teadusartiklile, mis peaks kinnitama karude käitumuslikku seost küttimisega, kuid kõik need artiklid ei kinnita siiski üheselt vastustaja järeldust. Korralduse joonealuses viites nr 12 olevast artiklist 4 nähtub näiteks, et küttimise selline mõju ei ole leidnud teaduslikku kinnitust ning küttimine ei ole inimpelglikkuse tekkel esmane tegur – olulisim mõjur inimpelglikkuse vähenemisel on karudele kättesaadav inimtekkeline sööt ja seda isegi kütitavate karude puhul. Küttimise mõju täheldatakse siis, kui toitu puudutav faktor kõrvale jätta. Artiklis on järeldatud, et inimpelglikkuse säilitamiseks tuleb ennekõike kontrollida toiduressursside kättesaadavust karudele. Sarnane järeldus on nähtav ka suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskavast, milles on kirjeldatud, et inimese-karu konflikte (ja karude asustustihedust) mõjutavad toiduressursside jaotus, kättesaadavus ja kvaliteet, kusjuures oluliseks on muutunud just lisasöötmine ja jäätmed – karud harjuvad kiiresti inimese antava kunstliku söödaga ja seeläbi ka inimestega, mistõttu võivad sellistest loomadest kergesti saada probleemsed isendid (dtl 694–695). Korralduse joonealuses viites nr 12 olevas artiklis on ühtlasi viidatud ka selliste kasvava arvukusega ja kütitavate populatsioonide olemasolule, mis sellest olenemata on muutunud vähem pelglikuks. Korralduse joonealuses viites nr 11 toodud artiklist 5 nähtub küll sellele tuginev järeldus, kuid selles artiklis analüüsitakse Ameerika musta karu ehk baribali (Ursus americanus), mitte pruunkaru käitumist. Pole teada, millises ulatuses on see järeldus ülekantav pruunkarudele. Vastustaja vastusele lisatud artiklist (dtl 889 jj) nähtub autorite kokkuvõtlik hinnang, et jahipidamine mõjutab karude ööpäevast liikumismustrit kriitilisel toitumisperioodil, muutes nad liikuvamaks öisel ajal. Artikkel ei kinnita üheselt, et jahipidamine, mis pealegi toimub üldiselt aladel, kus inimeste ja koerte viibimine pigem ei ole tavapärane, oleks sobiv vahend ohtlike kokkupuudete vähendamiseks. Järelikult ei ole veenvalt ära näidatud, kuidas sellises mahus pruunkaru isendite küttimine 2023/2024. jahiaastal kavandatud piirkondades oli vajalik rahva tervise ja elanikkonna ohutuse huvides või kuidas meetmete võtmata jätmise korral olnuks suur tõenäosus inimese elule ja tervisele ohu tekkimiseks. Erandile tuginemiseks ei saa ohu tekkimine olla puhthüpoteetiline. Lisaks on kõnealusesse erandisse puutuvalt tegevuskavas selgitatud, et Eestis on võimalik ohtusid vähendada, koolitades ning informeerides inimesi sellest, et suurkiskjatega kohtudes valesti käitudes, suurkiskjatele toitu kättesaadavaks tehes või neid ebaseaduslikult loodusest eemaldades võib oluliselt suureneda ka rünnakute tõenäosus ning rünnakute ärahoidmise eesmärgil on koostatud ka mitmeid käitumisjuhiseid, näiteks Eesti Jahimeeste Seltsi kodulehel (dtl 707). Korralduses ei ole piisavalt põhjendatud rahuldavate alternatiivsete lahenduste puudumist. Korralduse p-s 2.7 on tuginetud sellele, et viimastel aastatel on karude arvukuse tõusuga seoses suurenenud nende osalusega liiklusõnnetuste arv: perioodil 2013–2017 hukkus Eestis liiklusõnnetustes aastas 1–2 karu, alates 2018. a on see arv aga tõusnud, püsides vahemikus 3

https://issuu.com/menuk/docs/jahimees_03_2022_issuu/s/16592951 https://www.jstor.org/stable/3872997 5 https://besjournals.onlinelibrary.wiley.com/doi/full/10.1111/1365-2664.12700 4

9(16)

3-23-1659 5– 7 isendit aasta kohta. Need andmed ei võimalda siiski selgelt järeldada, kas või milline suur kahju või oht on karude osalusel toimunud liiklusõnnetustega kaasnenud ning kuidas karude küttimine sellise kahju või ohu tekkimise tõenäosust vähendab. Kaebusele vastates on vastustaja viidanud liiklusõnnetustega kaasneda võivale tervisekahjule, näitamata ära, kas või milliseid tervisekahjusid on sellistes õnnetustes tekkinud või kuidas korraldus selliste õnnetuste tõenäosust vähendada aitab (sh maakondade või jahipiirkondade kaupa). Viide võimalikule salaküttimise ohu suurenemisele on hüpoteetiline. Puuduvad andmed, et Eestis toimuks ulatuslik karude salaküttimine. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10(16)

3-23-1659 Halduskohus heidab ette, et KeA pole näidanud, kas karudest teatanud inimesed on karusid näinud metsas käies või on märkimisväärselt suurenenud karude kohtamine just aktiivse inimtegevusega aladel. Haldusakti kaalutlus peab põhinema mõistlikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttel. Ilmselgelt ebaproportsionaalne oleks panna Häirekeskusele kohustus selgitada välja, kas inimesed on näinud karusid metsas või on märkimisväärselt suurenenud karude kohtamine just aktiivse inimtegevusega aladel. Vastustajale teadaolevalt annavad inimesed Häirekeskusele teada aktiivse inimasustusega alal toimetavatest karudest. Eelduslikult oskavad metsas liikuvad inimesed karudega rohkem arvestada, kuna see on karude loomulik elupaik. Ebaõige on halduskohtu järeldus, et kahjude tekkimisel on seos küttimislimiidiga. Kahjude tekkimisel on seos karude arvukusega, mitte aga küttimislimiidiga. Ebaõige on ka kohtuotsuse p-s 24 toodud järeldus, mille kohaselt kahjude vähenemine ei näita KeA metoodika tõhusust. Vastupidi: olukord, kus kahjud ei ole suurenenud, vaid on jäänud võrreldes eelmiste perioodidega samaks või vähenenud, annab selgelt märku, et rakendatud meetod on tõhus. See seos kinnitab, et valitud lähenemine toimib ja annab koos teiste kasutusel olevate alternatiividega soovitud tulemuse. Kohtuotsuse p-s 24 on kohus teinud ka järelduse, et mitteletaalne heidutus on mõjusam kui letaalne. Kohtuotsusest aga ei selgu, millistel teaduspõhistel uuringutel kohtu järeldus põhineb. Kohus ei saa hakata ise haldusorgani eest kaalutlust teostama. Kohtuotsusest puuduvad põhjendused selle kohta, milliseid mitteletaalseid meetmeid peab halduskohus inimese elule ja tervisele tekkiva ohu vältimiseks rahuldavaks alternatiiviks. Samuti tuleb arvestada vaidlusaluse korralduse laiemat eesmärki, sest KeA kasutatav meede on mõeldud lisaks mesinikele kahju ennetamiseks ka teiste põllupidajate kahjude ennetamiseks (sh nii silopallidele kui ka viljapõldudele tekitatavad kahjud). On piisav põhjus järeldada, et letaalse heidutuse puudumine võib kaasa tuua tõsise kahju nii loodusdirektiivi art 16 lg 1 punkti b kui ka c mõttes. Halduskohus on heitnud ette, et vastustaja pole ära näidanud, kas või milliseid tervisekahjusid on karudega seotud liiklusõnnetustes tekkinud või kuidas aitab korraldus selliste õnnetuste tõenäosust vähendada (sh maakondade või jahipiirkondade kaupa). Esmalt jääb arusaamatuks, mida oleks korraldusele andnud juurde loetelu tervisekahjudest. Teiseks on ilmne, et väiksema karude asustustiheduse puhul on ka väiksem tõenäosus, et juhtub tervise ja varakahjuga kaasnev õnnetus. Lisaks näitavad seda selgelt ka korralduses välja toodud statistilised andmed. Kohtuotsuse p-s 31 märkis kohus, et korralduse joonealuses viites nr 11 toodud artiklis analüüsitakse Ameerika musta karu ehk baribali (Ursus americanus), mitte pruunkaru käitumist ja pole teada, millises ulatuses vastav järeldus on ülekantav pruunkarudele. See kohtu järeldus on meelevaldne. Kohus ei ole välja toonud, millel põhineb tema järeldus, et Ursus arctos’i ja Ursus americanus’e käitumine on sedavõrd erinev, et Ursus americanus’e kohta tehtud järeldused ei ole üle kantavad Ursus arctos’ile. Tegemist on ühte ja samasse perekonda kuuluvate loomaliikidega, kellele saab omistada ka sarnased käitumismustrid. Halduskohus leidis, et viide võimalikule salaküttimise ohu suurenemisele on hüpoteetiline ja puuduvad andmed, et Eestis toimuks ulatuslik karude salaküttimine. KeA ei ole väitnud, et Eestis toimub ulatuslik karude salaküttimine. KeA on korralduses selgelt prognoosinud, et legaalse tegevuse lubamine vähendab ja ennetab väga suure tõenäosusega oluliselt suurema mõjuga ebaseaduslikku tegevust karude ebaseadusliku küttimise näol. Järelikult on ka salaküttimine oluline asjaolu, millega tuleb KeA-l arvestada, isegi kui praegu veel Eestis ulatuslikku karude salaküttimist ei esine. KeA eesmärk on, et see jääks nii ka tulevikus.

3-23-1659 hierarhiat, vaid näeb ette võimaluse, et teatud juhtudel võib erandlikult arvestada ka muid huve. KeA ei ole tõendanud, et mitteletaalsetest alternatiividest (nt elektrikarjused, piirdeaiad, mesilate asukoha muutmine) ei piisa. Direktiivi ja kohtupraktika kohaselt ei pea alternatiiv välistama kõiki ohte, vaid olema „rahuldav“ (Euroopa Kohtu 10.10.2019 otsus C-674/17, p 48). Ka Eestis pole selliste meetmete kasutust sisuliselt hinnatud ega edendatud. Väide, et „piisab kui oletada kahju võimalust“, ei vasta Euroopa Kohtu praktikale, erand vajab konkreetseid ja teaduslikult põhjendatud tõendeid. Komisjoni juhend rõhutab riskide struktureeritud hindamist, mitte pelgalt oletusi (lk 54–55). Korralduses nimetatakse meetmeid (tarastamine, koolitused, toetused), kuid ei hinnata nende rakendamise määra Eestis, miks need ei toimi konkreetsetes piirkondades ning millise põhjuslikkusega on alternatiivide mõju võrreldes küttimisega. Prognoosi aluseks ei saa olla üksnes statistika või varasemad juhtumid. Ei piisa viitest, et „karude arvukus on kasvanud“. Kasvav arvukus ei võrdu automaatselt ohu suurenemisega. Korraldus põhineb üldistel väidetel, mitte teaduspõhisel modelleerimisel ega seireanalüüsil. KeA järeldus, et kahjud on vähenenud ja seega on meetmed tõhusad, ei tõenda, et just küttimine oli selle põhjus. Puudub võrdlev analüüs või alternatiivide mõju hinnang. Kui mitteletaalne meede on iseseisvalt tõhus, ei saa seda toetada letaalse meetmega lihtsalt efektiivsuse tõstmise nimel. Ei ole tõendatud, et letaalne meede on vältimatult vajalik. Rahvatervise või ohutuse huvidele tuginemine on lubatud ainult juhul, kui oht on konkreetne ja tõendatud, mitte oletuslik. Üldised viited „hirmule“ või „kohtumiste sagenemisele“ ei ole piisavad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-23-1659 looduslikul levialal, mh järgmistel tingimustel: /.../ b) eriti oluliste saagi-, karja-, metsa-, kalamajandus-, veemajanduskahjude ja muud liiki omandiga seotud kahjude ärahoidmiseks; / .../. Vaidlustatud korralduses on erandi tegemise eesmärkidena toodud välja loodusdirektiivi art 16 lg 1 p-d b ja c. Vastustaja on selgitanud, et need on võetud Eesti õigusesse üle jahieeskirja § 5 lg-ga 1. Jahieeskirja § 5 lg-t 1 tuleb seega tõlgendada ja kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Vaidlustatud korraldusega määratud pruunkaru küttimismahu kooskõla Euroopa Liidu õigusega on asjakohane kontrollida kolmeastmelise skeemi alusel, mida on täpsemalt kirjeldatud komisjoni teatise p-s 3.2. Kuivõrd art 16 lg 1 kujutab endast loodusdirektiiviga ette nähtud kaitsesüsteemist tehtud erandit, siis tuleb seda tõlgendada kitsalt ning erandi tegemiseks nõutud tingimuste täidetuse tõendamise koormus lasub asutusel, kes otsuse teeb (nt Euroopa Kohtu 11.07.2024 otsus C-601/22, p 50).

3-23-1659 mesitarude omanik ei ole kasutanud tõhusaid kaitsemeetmeid (vt samas, p 29). Sellist teavet ei sisalda ka ulukiseire aruandes toodud tabelid kahjustusjuhtude arvu kohta (dtl 588–590).

3-23-1659

3-23-1659

16(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.