X. X kaebus Keila Linnavalitsuse 28.10.2025 e-kirjas sisalduva otsuse tühistamiseks, millega jäeti rahuldamata tema 28.10.2025 taotlus esmakordselt kooli mineva lapse toetuse maksmiseks ja Keila linna kohustamiseks vaadata tema 28.10.2025 taotlus esmakordselt kooli mineva lapse toetuse maksmiseks uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X
Asja läbivaatamine
Vastustaja – Keila linn, volitatud esindaja Keiu Valge Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 25.05.2026.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X. X (kaebaja) esitas 28.10.2025 Keila Linnavalitsusele taotluse esmakordselt kooli mineva lapse toetuse saamiseks.
2.Keila Linnavalitsus (vastustaja) vastas 28.10.2025 kell 18.19 kaebajale e-kirjaga, milles viitas Keila Linnavolikogu 24.11.2020 määruse nr 15 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord Keila linnas“ § 26 lg-le 4. Nimetatud sätte kohaselt makstakse toetust juhul, kui lapse vanematel ei ole täitmata rahalisi kohustusi Ametiasutuse ees. Vastuses on märgitud, et Keila Linnavalitsuse finantsteenistuse andmetel on kaebajal tasumata augustikuu Keila Lasteaed Miki arve nr 6345 summas 159 eurot 48 senti. Linnavalitsus selgitas, et kui kaebaja tasub võlgnevuse, siis on võimalik maksta esmakordselt koolimineva lapse toetust.
3.Kaebaja esitas 27.11.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis oma 15.12.2025 määrusega menetlusse nõudes Keila Linnavalitsuse 28.10.2025 e-kirjas sisalduva otsuse tühistamiseks, millega jäeti rahuldamata tema 28.10.2025 taotlus esmakordselt koolimineva lapse toetuse maksmiseks ja Keila linna kohustamiseks vaadata tema 28.10.2025 taotlus esmakordselt koolimineva lapse toetuse maksmiseks uuesti läbi. 1(6)
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
4.Kaebaja palub kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel. 4.1 Vastustaja keeldumine kaebajale koolimineva lapse toetuse maksmisest põhjusel, et kaebajal on linnavalitsuse ees võlgnevus, ei ole õiguspärane, kuna koolitoetus on suunatud lapse heaolule ning ei peaks olema sõltuvuses vanema rahalistest kohustustest linna ees. Toetuse eesmärk on toetada lapse haridusteed koolitee alguses, mitte karistada vanemat tema finantsraskuste eest. Toetuse maksmisest keeldumine kahjustab kaebaja pere ja erivajadusega lapse toimetulekut. 4.2 Poole toetuse välja maksmine juhul, kui üks vanematest ei ole Keila linna elanik, on lapse õigusi kahjustav. Kuna toetus määratakse lapse elukoha järgi, ei ole ka teisel vanemal võimalik seda toetust saada teises pooles määras teises kohalikus omavalitsuses. 4.3 Kaebaja pere puhul on tegemist olukorraga, kus jooksva aasta 1. jaanuari seisuga on rahvastikuregistri andmetel Keila linna elanikud laps ja üks vanem, seega on Keila Linnavolikogu 24.11.2020 määruse nr 15 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord Keila linnas“(Kord) § 26 lg 2 kohaselt toetuse suurus pool toetuse määrast. Lisaks palus kaebaja kohtul kontrollida Keila Linnavolikogu 24.11.2020 määruse nr 15 § 26 lg-te 2 ja 4 põhiseaduspärasust ning jätta need asja lahendamisel kohaldamata. 4.4 Kaebajale ei ole olnud tugiisikuteenus ja hooldajatoetused kättesaadavad. Teenuseid on pakutud viivitusega. 4.5 Vastustaja väide, et kaebaja oleks pidanud hooldajatoetuse abil suutma katta lasteaiavõla ei arvesta toetuse eesmärki. Hooldajatoetus on mõeldud puudega lapse igapäevase hooldamisega seotud koormuse leevendamiseks, mitte olemasoleva võla katteks. Toetuse seostamine võlgnevusega on ebaproportsionaalne, sest vanema maksevõime on langenud just kohaliku omavalitsuse tegevuse tõttu. Tugi ei jõua lapseni vanema makseajaloo tõttu. 4.6 Vastustaja väide, et kaebaja oleks saanud poole toetusest taotleda teisest KOV-st lapse teise vanema elukoha kaudu, ei ole realiseeritav. Toetusi saab taotleda vaid lapse elukohajärgsest kohalikust omavalitsusest. Vastustaja seisukoht
5.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata. 5.1 Keila Linnavolikogu on seadnud täiendava (vabatahtliku) toetuse saamise eelduseks, et taotlejal ei oleks linna ees võlgnevusi. Sätte legitiimne eesmärk on tagada, kohaliku omavalitsuse tulude laekumine ja distsiplineerida linna teenuste (nt lasteaed) kasutajaid oma kohustusi täitma. Avalike vahendite vastutustundlik kasutamine eeldab, et isikud, kes saavad linnalt hüvesid, täidavad ka oma kohustused linna ees. 5.2 Samuti on täiendava toetuse täismääras saamise eelduseks, et nii taotleja laps kui tema mõlemad hooldusõiguslikud vanemad oleksid Keila linna elanikud. Vastustaja tulubaas sõltub suures osas üksikisiku tulumaksust, mis laekub inimese elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele. On põhjendatud siduda vastustaja eelarvest makstav vabatahtlik toetus sellega, kas ja millises ulatuses (üks või kaks vanemat) panustavad vastustaja eelarvesse. 5.3 Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et võlgnevuse puudumise nõue võib olla vastuolus põhiseadusega. Korra § 26 lõikes 4 sätestatud piirang on mõistlik ja asjakohane. Avalike vahendite kasutamisel on legitiimne eesmärk tagada finantsdistsipliin ja omavalitsuse tulude laekumine. Piirangu eesmärk kaalub üles isiku huvi saada täiendavat rahalist toetust olukorras, kus ta ise on linnale võlgu. 5.4 Vastustaja saatis kaebajale meeldetuletuse võlgnevuse kohta juba 21.10.2025, st nädal enne, kui kaebaja vaidlusaluse toetuse maksmise taotluse esitas. Samuti on vastustaja maksnud 2(6)
kaebajale hooldajatoetust puudega lapse hooldamise eest 70 eurot kuus 2025. aastal ning sama toetus on määratud ka aastaks 2026. Sellele vaatamata ei ole kaebaja võlgnevust tänaseks likvideerinud, mistõttu puudub alus vastustaja kohustamiseks toetuse taotlus uuesti läbi vaadata. 5.5 Tulenevalt Riigikohtu 31.01.2025 otsuses haldusasjas nr 5-24-26/18 (p 63) selgitatust ei ole Korra § 26 lg 4 vastuolus põhiseadusega, kuna tegemist on kohaliku omavalitsuse enesekorraldusõiguse alusel kehtestatud lisatoetuse tingimusega, millel on legitiimne eesmärk ning see ei riku lapse parimaid huve, kuna tegemist on lisahüve, mitte vältimatu abiga. 5.6 Meede on proportsionaalne. Isikul on võimalus takistus (võlgnevus) kõrvaldada, misjärel tekib tal õigus toetusele. Antud juhul on kaebaja lasteaia võlgnevus 159,48 eurot, mille tasumine on tema enda kontrolli all. Olukorras, kus isik on linnale võlgu, ei ole põhjendatud talle täiendava rahalise hüve välja maksmine linna eelarvest. 5.7 Korra § 26 kohane toetus ei ole puudest tulenev eritoetus ega toimetulekutoetus, vaid üldine toetus kõigile esmakordselt kooli minejatele. Lapse puue on asjaolu, mida arvestatakse sotsiaalhoolekandelise abi määramisel, kuid see ei muuda universaalse esmakordselt koolimineva lapse toetuse saamise üldtingimusi õigusvastaseks. Vaidlusaluse toetuse tingimuste rakendamine ei võta lapselt ära õigust vajalikele sotsiaalteenustele ega ohusta tema põhivajaduste katmist. Lapse puue ei vabasta vanemat kohustusest tasuda tarbitud teenuste (sh lasteaia kohatasu) eest ega anna automaatselt vabastust kohaliku omavalitsuse kehtestatud üldistest toetuse saamise tingimustest. 5.8 Kohaliku omavalitsuse võimekus maksta vabatahtlikke toetusi sõltub otseselt laekuvast tulumaksust. Kui lapse üks vanem on registreeritud teise omavalitsusse, laekub pool pere tulumaksust teisele omavalitsusele. On proportsionaalne ja õiglane, et Keila linn maksab täies mahus toetust peredele, kes panustavad linna eelarvesse täies mahus (mõlemad vanemad). See regulatsioon ei karista last, vaid peegeldab omavalitsuste rahastusmudelit. 5.9 Kaebajal on õigus taotleda puuduolevat toetuse osa teiselt omavalitsuselt, kus on registreeritud lapse teine vanem. Asjaolu, et teine omavalitsus ei pruugi sellist toetust pakkuda, ei saa panna Keila linnale kohustust kompenseerida teise omavalitsuse tegematajätmisi. Seega on Korra § 26 lg 2 kooskõlas põhiseaduse ja võrdse kohtlemise põhimõttega. 5.10 Tasaarvelduse eelduseks on, et tasaarveldatavad nõuded on muutunud sissenõutavaks. Antud juhul ei ole kaebajal tekkinud õigust toetusele. Olukorras, kus toetuse saamise õigust ei ole tekkinud, ei ole võimalik teostada ka tasaarveldust. 5.11 Vastustaja ei ole tuginenud esmakordselt koolimineva lapse toetuse määramisel kaebajale osutatavale tugiisikuteenusele. Vaidluse ese on nimetatud toetuse määramine.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
7.Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 1 kohaselt võib kohalik omavalitsus korraldada sotsiaalteenuste ja – toetuste andmist ning määrata sotsiaaltoetusi ka käesolevas seaduses sätestamata juhul. SHS § 14 lg 2 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus korraldada sotsiaalteenuseid ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvest kohaliku omavalitsuse üksuse kehtestatud tingimustel ja korras. Seega on kohalikul omavalitsusel õigus otsustada, millistel tingimustel ta oma eelarvest täiendavaid sotsiaaltoetusi maksab.
8.Nagu vastustaja vastuses kaebusele selgitas, siis reguleerib Keila linnas toetuse andmist Keila Linnavolikogu 24.11.2020 määrusega nr 15 kehtestatud „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord Keila linnaas“ (Kord). Nimetatud määruse § 26 reguleerib esmakordselt kooli mineva lapse toetust.
9.Korra § 26 sätestab, et (1) Toetust makstakse ühele lapse vanematest, eestkostjale või üksikvanemale tingimusel, et laps ja mõlemad vanemad, eestkostja või üksikvanem on 3(6)
rahvastikuregistri andmetel Keila linna elanikud olnud vähemalt jooksva aasta 1. jaanuarist enne lapse esmakordselt kooli minekut; (2) Kui jooksva aasta 1. jaanuari seisuga on rahvastikuregistri andmetel Keila linna elanikud laps ja üks vanem, on makstava toetuse suuruseks pool toetuse määrast; (3) Avalduse toetuse saamiseks saab esitada koolimineku aastal alates 1. augustist kuni
30.oktoobrini; (4) Toetust makstakse juhul, kui lapse vanematel ei ole täitmata rahalisi kohustusi Ametiasutuse ees.
10.Käesolevas asjas on asjakohased Korra § 26 lg -d 2 ja 4, kuivõrd poolte vahel on vaidlus, kas vastustaja keeldumine kaebajale toetuse maksmisest põhjusel, et kaebajal on linna ees võlgnevus lasteaiatasu osas on põhjendatud (lg 4) ning kas õiguspärane on toetuse maksmine pooles ulatuses, olukorras, kus lapse teise vanema elukoht ei ole Keila linn (lg 2).
11.Korra §-s 26 nimetatud hüvitise puhul on tegemist kohaliku omavalitsuse vabatahtliku hüvitisega, mille kujunemisel on kohalikul omavalitsusel suur kujundusruum. Kohus saab reeglina kohustada kohaliku omavalitsuse üksust enda kujundatud reegleid järgima.
12.Riigikohus leidis 08.03.2011 otsuses nr 3-4-1-11-10, et toetuste loomise legitiimseks eesmärgiks on KOVi eesmärk toetada üksnes kohalikke elanikke (p 56). Kuigi omavalitsus ei osuta teenuseid otseselt vastutasuna isikute panuse, sh tulumaksu laekumise eest, saab pidada õigustatuks, et kohaliku omavalitsuse ja isiku suhe on siiski vastastikune. Tasakaal on paigast, kui isik keeldub võtmast omavalitsuse vastu kohustusi, kuid saab siiski õiguse nõuda endale hüvesid. Kui eitada omavalitsuse ja isikute suhte vastastikkust, võiks jõuda seisukohani, et kohalik omavalitsus peaks toetusi pakkuma kõigile, sõltumata nende elukohast (p 64). Kuigi kohalik omavalitsus peab igal juhul arvestama PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõuet, on omavalitsus oma valikutes vabam, kui tegemist ei ole toetuste või teenustega puudust kannatavatele isikutele ega seesuguse toetuse või teenusega, mida isik saaks omavalitsuselt omavalitsusel lasuva kohustusliku ülesande tõttu nõuda. Põhiseadus ei näe ette absoluutset keeldu isikuid erinevalt kohelda, vaid isikuid võib erinevalt kohelda, kui on olemas legitiimne eesmärk ja see on proportsionaalne. Kohaliku omavalitsuse olemusest tuleneb, et ta tegutseb üksnes kohalikul tasandil, see tähendab territooriumil või sellega seotult. Kohaliku omavalitsuse võimuvolitused piirduvad selgelt tema territooriumiga. Teisiti ei saa see olla ka kohaliku omavalitsuse kohustustega – kohalikul omavalitsusel ei ole kohustusi isikute vastu, kellel ei ole seost kohaliku omavalitsusega (P 62).
13.Käesolevas asjas on vastustaja lähtunud enda kehtestatud korrast ning keeldunud toetuse maksmisest, kuna kaebajal oli täitmata rahaline kohustus kohaliku omavalitsus ees. Samuti tugineb vastustaja Korrale leides, et kui kaebajal ka oleks õigus toetusele, oleks tal see õigus üksnes pooles määras, kuna vaid ühe lapse vanema elukoht oli 1. jaanuari seisuga Keila linnas. Nagu kohus eelnevalt ülevaate tegi, on kohalikul omavalitsusel vabatahtlike toetuste kujundamisel suur kaalutlusõigus ning kohalik omavalitsus võib suunata toetused ennekõike või ainult isikutele, kes on rahvastikuregistri kohaselt haldusterritooriumi elanikud. Samuti võib kohalik omavalitsus seada toetuse saamisele täiendavaid tingimusi – võlgnevuse puudumine kohaliku omavalitsuse poolt osutatavate teenuste eest.
14.Kohus leiab, et Korra § 26 lõikes 4 sätestatud piirang (võlgnevuse puudumine) on mõistlik ja proportsionaalne. Avalike vahendite kasutamise legitiimne eesmärk on ühtlasi tagada finantsdistsipliin ja omavalitsuse tulude laekumine. Avalike vahendite vastutustundlik kasutamine eeldab, et isikud, kes saavad linnalt hüvesid, täidavad ka oma kohustused linna ees. Piirangu eesmärk kaalub üles isiku huvi saada täiendavat rahalist toetust olukorras, kus ta ise on linnale võlgu. Meetme proportsionaalsust näitab ühtlasi asjaolu, et isikul on võimalik takistus (võlgnevus) linna ees kõrvaldada, misjärel tekiks tal õigus toetusele. Võlgnevuse tasumine on taotluse esitaja enda kontrolli all. Olukorras, kus isik on kohalikule omavalitsusele võlgu, ei saa kohalikule omavalitsusele ette heita, et ta on seadnud täiendava linna eelarvest makstava hüve saamise tingimuseks varasema võlgnevuse likvideerimise nõude. Toetuse maksmise peatamine on perele säästlikum võrreldes olukorraga, kus linn asuks võlgnevust sundtäitma. 4(6)
15.Esmakordselt koolimineva lapse toetusest ilma jäämine võib küll mõjutada kaebaja majanduslikku olukorda, kuid sellest ei saa teha järeldust, nagu satuks kaebaja seetõttu majandusliku surve alla. Kaebajal on kohustus tasuda talle vastustaja poolt osutatud teenuste eest ning vastustajal ei ole kohustus osutada vastavaid teenuseid (lasteaia teenus) kaebajale tasuta. Seega on tegemist kohustusega, mis oli kaebajale ette teada. Vastustaja saatis kaebajale meeldetuletuse võlgnevuse kohta 21.10.2025, st nädal enne seda, kui kaebaja esitas toetuse taotluse. Kaebajal oli võimalik võlgnevust tasuda ning sellisel juhul oleks tal tekkinud õigus toetuse saamiseks. Toetuse taotlemine või taotlemata jätmine ei oleks vabastanud kaebajat võlgnevuse tasumisest. Kaebajal oli võimalik võlgnevus tasuda ka peale seda, kui vastustaja oli keeldunud toetuse maksmisest võlgnevusele viidates. Sellises olukorras oleks kaebajal olnud võimalik taotleda taotluse uuesti läbi vaatamist ja tõenäoliselt oleks toetus välja makstud. Praegusel juhul on vastustaja kohtule teada andnud, et veel 13.01.2026 seisuga oli kaebaja võlgnevus linna ees likvideerimata.
16.Kaebaja seob põhjendamatult käesoleva vaidlusega hooldajatoetuse puudega lapse kasvatamise eest ja tugiisikuteenuse. Vastustaja ei ole seadnud nimetud sotsiaaltoetuste ja teenuse saamise tingimuseks võlgnevuse puudumise nõuet. Vastustaja üksnes viitab asjaolule, et kaebajale osutatakse elutähtsaid sotsiaalteenuseid. Küsimus sellest, kas nimetatud teenused on osutatud nõuetekohaselt ja õigeaegselt väljub käesoleva vaidluse raamest.
17.Kohane ei ole kaebaja viide lapse puudele ning sellega seotud väide, et toetuse maksmisest keeldumine rikub põhiseaduse §-is 28 sätestatud puudega inimeste õigust erilisele hoolele. Korra § 26 kohane toetus ei ole puudest tulenev eritoetus ega toimetulekutoetus, vaid üldine toetus kõigile esmakordselt kooli minejatele. Lapse puue on asjaolu, mida arvestatakse sotsiaalhoolekandelise abi määramisel, kuid lapse puue ei muuda tema positsiooni esmakordselt kooli mineva lapse toetuse, kui universaaltoetuse saajana. Puudega lapsele ja tema perele on ette nähtud eraldi riiklikud ja kohalikud sotsiaalteenused ja – toetused, mida määratakse abivajadusest lähtuvalt. Universaaltoetuse maksmise tingimustest erandi tegemata jätmine puudega lapse vanemale ei ole õigusvastane, kuna tegemist ei ole toetusega, mida makstakse tulenevalt lapse puudest. Vaidlusaluse toetuse tingimuste rakendamine ei võta lapselt ära õigust vajalikele sotsiaalteenustele ega ohusta tema põhivajaduste katmist. Samuti ei vabasta lapse puue vanemat kohustusest tasuda kohalikule omavalitsusele tarbitud teenuste (sh lasteaia kohatasu) eest ega anna automaatset vabastust kohaliku omavalitsuse kehtestatud üldistest toetuse saamise tingimustest.
18.Kaebaja leiab ka, et korra § 26 lg 2, mille kohaselt makstakse toetust pooles määras, kui vaid ühe vanema elukoht on 1. jaanuari seisuga Keila linnas, on lapse õigusi kahjustav ja diskrimineeriv põhiseaduse § 12 mõttes. Kaebaja on kohtule kinnitanud, et lapse teise vanema elukoht ei ole Keila linnas.
19.Riigikohus on leidnud oma lahendis nr 3-4-1-11-10 (p 63), et kohaliku omavalitsuse olemusest tuleneb tegutsemine oma territooriumil ja oma elanike huvides. Kuigi omavalitsus ei osuta teenuseid otseselt vastutasuna isikute panuse, sh tulumaksu laekumise eest, saab pidada õigustatuks, et kohaliku omavalitsuse ja isiku suhe on siiski vastastikune. Tasakaal on paigast, kui isik keeldub võtmast omavalitsuse vastu kohustusi, kuid saab siiski õiguse nõuda endale hüvesid. Kui eitada omavalitsuse ja isikute suhte vastastikkust, võiks jõuda seisukohani, et kohalik omavalitsus peaks toetusi pakkuma kõigile, sõltumata nende elukohast (p 64).
20.Vastustaja märgib põhjendatult, et kohaliku omavalitsuse võimekus maksta vabatahtlikke toetusi sõltub otseselt laekuvast tulubaasist. Kui lapse üks vanem on registreeritud teise omavalitsusse, laekub pool pere tulumaksust teisele omavalitsusüksusele.
21.Kohalikul omavalitsusel on õigus kujundada toetused nii, et neid makstakse, kui elanik oli 01. jaanuari seisuga rahvastikuregistri kohaselt konkreetse valla või linna elanik. Samas võib kohalik omavalitsus ka selle erisuse või osalise toetuse reguleerimata jätta. Tulumaksuseaduse § 5 lg 1 p 2 sätestab üldise reegli, et residendist füüsiliste isikute makstud tulumaksust laekub 11,89% 5(6)
maksumaksja elukohajärgse kohaliku omavalitsuse üksuse eelarvesse. Residendist füüsilise isiku elukohaks kalendriaastal loetakse sama kalendriaasta 1. jaanuari seisuga Maksu- ja Tolliameti peetavasse maksukohustuslaste registrisse kantud elukoht. Kui Maksu- ja Tolliametil puuduvad andmed tema elukoha kohta, jaotatakse tema makstud tulumaks lõikes 1 sätestatud põhimõttel proportsionaalselt kohalike omavalitsusüksuste arvestuslikele osakaaludele (TuMS § 5 lg 2). Seega sõltub elukohakandest aastavahetusel otseselt see, kas lapse vanemate tasutud tulumaks laekub kohalikult omavalitsusele. Kui lapse üks vanem on registreeritud teise omavalitsusse, laekub pool pere tulumaksust teisele omavalitsusele. Sellises olukorras on proportsionaalne ja õiglane, et XXX maksab täies mahus toetust peredele, kes panustavad linna eelarvesse täies mahus (mõlemad vanemad). See regulatsioon ei karista last, vaid peegeldab omavalitsuste rahastusmudelit.
22.Kaebajal on õigus taotleda puuduolevat toetuse osa teiselt omavalitsuselt, kus on rahvastikuregi andmetel registreeritud teise vanema elukoht. Asjaolu, et teine omavalitsus ei pruugi sellist toetust pakkuda ei saa panna vastustajale kohustust kompenseerida puudu jääv toetuse osa oma eelarvest. Iga kohalik omavalitsus otsustab ise, millised vabatahtlikud toetused linna eelarvest ette näha. Seega on Korra § 26 lg 2, mis diferentseerib toetuse suurust vastavalt sellele, mitu vanemat on linna elanikud, kooskõlas põhiseaduse ja võrdse kohtlemise põhimõttega.
23.Kaebaja on kaebuses leidnud, et linnavalitsus peaks tasaarveldama toetuse summa tema võlaga. Vastustaja märgib õigesti, et tasaarveldada saab vaid vastastikuseid nõudeid. Olukorras, kus kaebajal ei ole õigust toetusele ja vastustajal ei ole kohustust toetust välja maksta, puudub kaebajal nõue linna vastu. Seega ei ole vastastikuseid nõudeid, mida saaks tasaarveldada.
24.Eeltoodust tulenevalt ei ole Korra § 26 lg 2 ja 4 põhiseadusega vastuolus. Seega põhineb vastustaja 28.10.2025 otsus kehtival õigusel ja on õiguspärane. Otsuse tühistamiseks puudub alus. Kuna vaidlusalune otsus on õiguspärane, siis puudub alus ka tühistamisnõudega olemuslikult seotud kohustamisnõude rahuldamiseks. Seega jääb kaebus kohu ulatuses rahuldamata.
MENETLUSKULUD
25.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebaja kahjuks, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.