A.A. avaldus täitemenetluse lõpetamiseks täitmise aegumise tõttu täiteasjas nr 026/2014/1197
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 20. mai 2026 määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ GS Core määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg Menetlusosalised ja nende esindajad
Kirjalik menetlus Avaldaja A.A. (isikukood XXXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja A.M., lepinguline esindaja Kristjan Okas Puudutatud isik sissenõudja OÜ GS Core (registrikood 16183586), lepinguline esindaja Alar Liivamägi
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 20. mai 2026. a määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud OÜ GS Core kanda.
4.Välja mõista OÜ-lt GS Core A.A. kasuks määruskaebusega seotud menetluskulud 511,50 eurot.
5.OÜ-l GS Core tasuda A.A. kasuks väljamõistetud menetluskuludelt (511,50 eurot) viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtumääruse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord
Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.A.A. (avaldaja) esitas 8. septembril 2025 kohtule avalduse, milles taotles täiteasjas nr 026/2014/1197 aegumise kohaldamist täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2231 ning § 501 lg 3 ja 4 alusel, samuti GS Core OÜ (sissenõudja) nõuete aegunuks tunnistamist. Menetluskulud palus avaldaja jätta sissenõudja kanda. S.R. suhtes algatati täitemenetlus nr 026/2014/1197. Algatamise aluseks on Harju Maakohtu
9.oktoobri 2012 määrus tsiviilasjas nr 2-11-46916 ja sissenõudja avaldus. Tasumisele kuuluv summa on 204 210,80 eurot (sh täitekulud). Alates 9. augustist 2014 lisandub nõudele iga tasumisega viivitatud päeva eest viivis 0,02%. S.R. suri 28. novembril 2023, tema pärijaks on avaldaja. Avaldaja on alaealine. 26. augustil 2025 otsustas kohtutäitur Arvi Pink jätkata täitemenetlust avaldaja kui võlgniku õigusjärglase suhtes.
27.augustil 2025 esitas avaldaja kohtutäiturile avalduse aegumise kohaldamiseks. 1. septembril 2025 teatas kohtutäitur, et sissenõudja ei ole aegumise kohaldamisega nõus ning täitemenetlus jätkub. Võlgnik võib esitada kohtule avalduse täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu, kui jõustunud kohtulahendist või muust täitedokumendist tuleneva nõude esimest korda täitmiseks esitamisest on möödunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 157 sätestatud tähtaeg. Täitemenetlust alustati 11. aprillil 2014. Aegumistähtaeg algas täitemenetluse algusest 11. augustil 2014 ja aegumine oli peatunud TsÜS § 166 lg 2 alusel 28. veebruarist 2024 kuni 28. augustini 2024 pärimise tõttu. Pärandist loobumise tähtaeg hakkas kulgema 28. novembril 2023 ning avaldaja loeti pärandi vastu võtnuks loobumise tähtaja möödumise järel ehk 28. veebruaril 2024. Aegumistähtaeg hakkas uuesti kulgema 28. augustil 2024. Täitmine aegus seega 11. veebruaril 2025. Avalduse täitmise aegumise kohaldamiseks esitas avaldaja 26. augustil 2025 ehk pärast täitmise aegumist. Pärast S.R. surma jätkus täitemenetlus tema registervara suhtes, menetluses ei olnud pausi kuni pärija selgumiseni.
2.Sissenõudja vaidleb avaldusele vastu ja palub see rahuldamata jätta. Menetluskulud palub sissenõudja jätta avaldaja kanda. Võlgniku jaoks algab täitemenetlus täitmisteate kättetoimetamisest. Võlgniku jaoks ei oma tähtsust täitmisavalduse esitamise aeg. Avaldaja väide, et täitemenetlust alustati 11. aprillil 2014, ei ole tõene ega millegagi tõendatud. AS Reverta, kelle eriõigusjärglane on sissenõudja, esitas täitmisavalduse kohtutäitur Mati Roodesele alles 11. augustil 2014 ja 12. augustil 2014 kohtutäitur alles kontrollis täitmisavaldust. Avaldaja ei ole esile toonud, millal koostas täitur täitmisteate ja millal see võlgnikule kätte toimetati, et täitemenetluse võiks alanuks lugeda. S.R. suri 28. novembril 2023, pärimistunnistuse väljastas notar 22. augustil 2025. TsÜS § 166 lg-te 1 ja 2 kohaselt peatub pärandvarasse kuuluva või pärandvara vastu suunatud nõude
aegumine ajani, mil pärija võtab pärandvara vastu või pärandvara suhtes kuulutatakse välja pankrot või pärandvarale määratakse hooldaja. Nõuded ei aegu enne kuue kuu möödumist ajast, mil pärija pärandvara vastu võttis, pärandvara suhtes pankrot välja kuulutati või pärandvarale hooldaja määrati. Kuni pärija selgumiseni ei olnud võimalik täitemenetlust läbi viia ja täitemenetluse aegumise tähtaeg oli ligi kaks aastat peatunud. Aegumistähtaja kulgemine oli seega peatunud 28. novembrist 2023 – 22. augustini 2025 ehk 634 päeva ning täitemenetlus ei ole aegunud isegi juhul, kui lugeda selle alguseks avaldaja nimetatud kuupäev. Täitemenetluse aegumine peatus TsÜS § 160 lg 1 ja 2 p 3 alusel uuesti, kui avaldaja pöördus praeguses asjas kohtusse, või pigem isegi p 4 alusel täitemenetluse aegumise tõttu lõpetamise avalduse esitamisega kohtutäiturile 27. augustil 2025, millega algas seaduses sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kohtutäitur Mati Roodes andis täiteasja üle kohtutäitur Arvi Pinki menetlusse. See omakorda põhjustas pausi täitemenetluses, mis samuti võis tuua kaasa täitemenetluse aegumise peatumise.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 20. mai 2026 määrusega avalduse, lõpetas täitemenetluse täiteasjas nr 026/2014/1197 nõude täitmise aegumise tõttu ja tühistas 9. septembri 2025 määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu. Maakohus tuvastas, et avaldaja on S.R. pärija ja S.R. oli võlgnik täiteasjas nr 026/2014/1197, milles täitedokumendiks on Harju Maakohtu 9. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-1146916. Maakohus viitas, et TsÜS § 157 lg-te 1 ja 2 kohaselt on jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumistähtaeg kümme aastat, mis algab kohtulahendi jõustumisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Täitedokument jõustus 16. oktoobril 2012. Jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude täitmise aegumine TsÜS § 159 lg 1 järgi katkeb ja algab uuesti täitedokumendi esimest korda täitmiseks esitamisega. Algne sissenõudja AS Reverta esitas täitmisavalduse 11. augustil 2014. Täitemenetluse registrist nähtub, et täitetoimik nr 026/2014/1197 avati 11. augustil 2014. Maakohus luges tuvastatuks, et täiteasjas nr 026/2014/1197 alustati täitemenetlust 11. augustil 2014 ning täitmise aegumine katkes ja algas uuesti 11. augustil 2014. Seega võis kõige varem nõude täitmine aeguda 11. augustil 2024. Aegumise kulgemisel ei oma tähtsust, millal loeti täitemenetlus võlgniku suhtes alanuks TMS § 24 lg 2 järgi. TMS § 223 1 lg 1 ja TsÜS § 159 lg 1 sätestavad selgelt, et nõude täitmise aegumistähtaja alguseks tuleb lugeda aeg, mil sissenõudja esitas täitedokumendi esimest korda täitmiseks. Võlgniku surm ei peata täitemenetlust, vaid see jätkub tema pärandvara suhtes (TMS § 16 ja 17). Täitemenetlus jätkus S.R. surma järel tema pärandvara suhtes. Kuigi TsÜS § 166 regulatsiooni kohaldamist on peetud õiguskirjanduses põhimõtteliselt võimalikuks ka täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumisele sissenõudja või võlgniku surma korral, leidis maakohus, et asjas ei nähtu selliseid asjaolusid ega põhjendusi, miks tuleks seda normi praegusel juhul kohaldada. Kuivõrd täitmise aegumise peatumise aluseid ei esine, aegus täiteasjas nr 026/2014/1197 nõude täitmine 11. augustil 2024. Täitemenetlus täiteasjas nr 026/2014/1197 tuleb TMS § 2231 lg 1 alusel täitedokumendist tulenevate nõuete täitmiseks lõpetada.
Sissenõudja viide TsÜS §-le 160 ei ole asjakohane, sest aegumise avaldus esitati pärast aegumistähtaja möödumist. Kui aegumistähtaeg on möödunud, et ei saa aegumine enam peatuda. Kohtutäituri vahetus ei mõjuta aegumise kulgu. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Täitmise aegumise nõude lahendamine on võlgniku huvides, kes vabaneb oma kohustusest, kuid avaldaja tegi kõik endast oleneva, et kohtumenetlust vältida, pöördudes esmalt kohtutäituri poole. Sissenõudja menetluskulude jätmine avaldaja kanda ei oleks õiglane.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.Sissenõudja esitas määruskaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 20. mai 2026 määruse tühistamist, avalduse rahuldamata jätmist, esialgse õiguskaitse abinõu tühistamist ja kõigi menetluskulude jätmist avaldaja kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et täitemenetlus algas 11. augustil 2014. Võlgniku pärija selgus alles 22. augustil 2025, kui notar väljastas pärimistunnistuse. Kohtutäiturile aegumise kohaldamise avalduse esitamise ajaks oli täitmisavalduse esitamisest möödunud enam kui kümme aastat. Sissenõudja hinnangul muutus nõue võlgniku surmaga pärandvara vastu suunatud nõudeks TsÜS § 166 lg-te 1 ja 2 tähenduses ja täitmise aegumise tähtaja kulgemine peatus surma hetkest kuni pärija selgumiseni. Seega oli täitmise aegumine peatunud 28. novembrist 2023 – 22. augustini 2025 ehk 634 päeva. Nõude täitmine aegus seega alles 8. mail 2026, mis tähendab, et täitmine ei olnud kohtutäiturile aegumise avalduse esitamise ajaks veel aegunud. Kuna täitmine ei ole aegunud, on maakohus selle küsimuse valesti lahendanud. TsÜS § 166 kuulub kohaldamisele, sest isegi kui võlgniku surm ei peata täitemenetlust, peatab see siiski täitmise aegumise. Kuna avaldaja esitas 27. augusti 2025 avalduse kohtutäiturile enne aegumistähtaja lõppu, peatas see aegumise kulgemise uuesti. Sissenõudja palub ringkonnakohtul oma lahendis see selge sõnaga ka tuvastada. Lisaks võis täitemenetluse üleandmine ühelt kohtutäiturilt teisele samuti tähendada täitmise aegumise peatumist.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
5.Avaldaja vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude sissenõudja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt on maakohtu määrus seaduslik ja õiglane ning seetõttu tuleb jätta see muutmata. Määruskaebuse seisukohad ei anna alust määruse muutmiseks. Puudub vaidlus, et täitmisavaldus esitati 11. augustil 2024. Maakohus leidis õigesti, et võlgniku surm ei peata täitemenetlust, vaid see jätkub tema pärandvara suhtes. Aegumine ei olnud peatunud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus jätab maakohtu määruse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel muutmata. Määruskaebus jääb rahuldamata ja määruskaebusega seotud menetluskulud sissenõudja kanda.
7.Sissenõudja vaidlustab maakohtu määrust põhjusel, et tema hinnangul oli nõude täitmise aegumine peatunud, mistõttu täitmine ei ole aegunud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu.
8.Maakohus tuvastas õigesti, et tulenevalt TsÜS § 157 lg-test 1 ja 2, § 159 lg-st 1 ja TMS § 2231 lg-st 1 algas täitmise aegumine 11. augustist 2014.
9.Sissenõudja meelest tuleb asjas kohaldada aegumist TsÜS § 166 alusel. Ringkonnakohus märgib, et seadus eristab täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumist TsÜS § 157 alusel ja nõude aegumist, mis ei tulene täitedokumendist. Täitedokumendiga tunnustamata nõude korral on võlgniku või võlausaldaja surma korral teatud aja jooksul takistatud kas nõude maksmapanek või täitmine ning sel põhjusel on ette nähtud nõude aegumise peatumine. Kui nõude kohta on aga juba olemas täitedokument ja see on esitatud sundtäitmiseks, siis täitemenetluse jätkamist sissenõudja või võlgniku surm üldjuhul ei takista, võlgniku puhul tuleneb see TMS §-dest 16 ja 17. Seega puudub täitedokumendi olemasolul põhjus kohaldada nõude täitmise aegumise peatumist surma tõttu (P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2023. § 166 komm 3.3). Võlgniku surmast võib tekkida viivitus, kui võlgnik peab viibima täitetoimingu juures või talle tuleb sellest teatada. Selliseks juhuks on sissenõudjale TMS § 16 lg-s 2 nähtud ette õigus taotleda kohtult pärijale ajutise esindaja määramist. Sissenõudja ei ole nimetanud, et mõni täitetoiming oleks jäänud tegemata seetõttu, et võlgniku pärija ei olnud teada, või et ta oleks esitanud avalduse pärijale ajutise esindaja määramiseks ja sellest oleks keeldutud. Täitetoiminguid ei ole vaja viia läbi surnud inimese suhtes, nagu sissenõudja ekslikult märgib. Riigikohus on TsÜS §-des 162 ja 167 sätestatud aegumise peatumise aluste kohta leidnud, et neil alustel peatub täitmise aegumine vaid juhul, kui on alus ka täitemenetluse peatamiseks (RKTKm 11. mai 2022 nr 2-21-10665, p 12). See tõlgendus on ringkonnakohtu hinnangul asjakohane ka TsÜS § 166 puhul. Täitemenetluse peatumise ja peatamise alused on ära toodud TMS §-des 45 ja 46. Asjas ei ole andmeid, et oleks esinenud mõni neis sätetes nimetatud alus enne, kui maakohus peatas täitemenetluse praeguses asjas esialgse õiguskaitse korras. Ka ei ole asjakohane sissenõudja seisukoht, justkui muutuks nõue võlgniku surma korral uueks nõudeks, mis on suunatud pärandavara vastu. Pärandvara ei ole õiguste ja kohustuste subjekt.
10.Maakohus leidis õigesti, et täitetoimiku üleandmine ühe kohtutäituri menetlusest teise kohtutäituri menetlusse ei ole aegumise peatumise alus. See ei tulene ühestki sättest. Üldiselt on menetluse üleandmisest tekkiv viivitus ka marginaalne või vähemalt ei ole sissenõudja nimetanud, kui pikk see viivitus vaidlusaluse täitemenetluse puhul oli või mis toimingud sellest tulenevalt edasi lükkusid.
11.Ringkonnakohus märgib ka, et kohtutäiturile avalduse esitamine ei ole aegumist taotledes kohustuslik kohtueelne menetlus. TMS § 2231 lg 1 kohaselt võib võlgnik avaldusega ka otse kohtusse, kuid siis tuleb tasuda avalduselt riigilõiv (riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 111).
12.Kuna nõude täitmise aegumisest möödus kümme aastat 11. augustil 2024 ning selle aja jooksul aegumise peatumise aluseid ei esinenud, pöördus avaldaja põhjendatult kohtutäituri poole täitemenetluse lõpetamiseks nõude täitmise aegumise tõttu.
13.Määruskaebuses palub sissenõudja jätta kõik menetluskulud avaldaja kanda, mida võib mõista kui maakohtu menetluskulude jaotuse vaidlustamist. Maakohus põhjendas, miks ta jättis menetluskulud poolte kanda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Maakohus ei ületanud kulusid jaotades kaalutlusõiguse piire.
14.Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel sissenõudja kanda.
15.Kuigi maakohus menetluskulude suurust kindlaks ei määranud, sest kulud jäid poolte endi kanda, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud, et maakohus peaks TsMS § 174 lg 4 järgi määrama kindlaks üksnes ringkonnakohtus kantud menetluskulud. Seega määrab
ringkonnakohus TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad määruskaebusega seotud menetluskulud (vt ka RKTKm 26. jaanuar 2022 nr 2-20-9006/24, p 15).
16.Avaldaja esitas menetluskulude nimekirjas ringkonnakohtus kantud kuluna õigusabikulu 511,50 eurot (koos käibemaksuga). Esindaja ajakulu oli 2,75 tundi ning tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta).
17.Määruskaebusega seonduv õigusabikulu on põhjendatud ja tuleb sissenõudjalt avaldaja kasuks välja mõista. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele (vt nt RKTKm 21. juuni 2021, 2-17-13164/62, p 9). Avaldaja esindaja tunnitasu 150 eurot, millele lisandub käibemaks, ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest esindajale makstavat tasu ning on põhjendatud. Ajakulu on ringkonnakohtu arvates mõistlik ja põhjendatud.
18.Avaldaja taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel tuleb sissenõudjal tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.